Teksti suurus:

Eesti õhuruumi kasutamise ja lennuliikluse teenindamise tagamise korra kehtestamine

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT I 2000, 62, 400

Eesti õhuruumi kasutamise ja lennuliikluse teenindamise tagamise korra kehtestamine1

Vastu võetud 18.07.2000 nr 240

Määrus kehtestatakse «Lennundusseaduse» (RT I 1999, 26, 376) § 4 lõike 1 alusel.

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Määrusega sätestatakse Eesti Vabariigi õhuruumi kasutamine ja lennuliikluse teenindamise tagamine, reguleerimaks lennutegevuse planeerimist ning korraldamist õhuruumis, lennupiiranguid ning teenindusaegade jaotamist ja maapealset käitlust lennujaamades.

§ 2. Eesti õhuruumi kasutamisel juhindutakse 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioonist (RT II 2000, 2, 12), selle lisast 2 «Lennureeglid», lisast 11 «Lennuliikluse teenindamine» ja nende rakendusdokumentidest 4444 «Lennureeglid ja lennuliikluse teenindamine», 7030 «Täiendavad regionaalsed reeglid» ja 9426 «Lennuliikluse planeerimise käsiraamat».

§ 3. Lennuliikluse teenindamise eesmärk on:
1) vältida õhusõidukite kokkupõrkeid teiste õhusõidukite või lennuväljal asuvate takistustega;
2) kiirendada lennuliiklust ja säilitada selle sujuvus;
3) edastada kasulikku ja lendude ohutuse ning efektiivsuse seisukohast vajalikku informatsiooni ja nõuandeid;
4) teavitada otsingu- ja päästeteenistusi abi vajavatest õhusõidukitest ning vajadusel neid abistada.

§ 4. Lennuamet tagab lennuliikluse teenindamise tsiviil- ja riiklikus lennunduses lennuettevõtjate ja lennuliiklusteenistuste sertifitseerimiseelse kontrolli, sertifitseerimise, lennujuhtimis- ja raadionavigatsiooniseadmete sertifitseerimise ning lennuliikluse lennujuhtide ja informaatorite atesteerimise kaudu.

2. peatükk
ÕHURUUMI KASUTAMISE KORRALDAMINE JA SELLE STRUKTUUR

§ 5. Lennuamet määrab õhuruumi struktuuri, kontrollitava õhuruumi osad ja lennuprotseduurid, kooskõlastades need vajadusel naaberriikide vastavate institutsioonidega ning korraldab õhuruumi kasutamist.

§ 6. Lennuliikluse ohutuks ja otstarbekaks korraldamiseks jaotuvad õhuruumi piiritletud kontrollitavad ja mittekontrollitavad osad järgmiselt:
1) lennujuhtimispiirkond – maa- või veepinna kohal teatud tasandist kõrgemal paiknev kontrollitav õhuruum;
2) kontrollitav tsoon – teatud kontrollitav õhuruum, mis ulatub maa- või veepinnast kehtestatud ülarajani;
3) lähenemisala – ühe või mitme lennuvälja läheduses, tavaliselt lennuliikluse teenindamisel liiklusvoolu suunamiseks ettenähtud marsruutide (ATS-marsruutide) liitumiskohas kehtestatud lennujuhtimispiirkond;
4) lennuvälja lennuinfotsoon – piiritletud, mittekontrollitav õhuruum lennuvälja ümbruses, mis ulatub maa- või veepinnast kehtestatud ülarajani ja kus osutatakse lennuvälja lennuinfoteenust.

Loetletud õhuruumiosade koordinaadid, horisontaal- ja vertikaalpiirid avaldatakse aeronavigatsioonialase teabe kogumikus (AIP).

§ 7. Lennuliikluse tihedusest ja liiklusvoogude iseloomust tulenevalt võib õhuruumi osasid jaotada erinevateks sektoriteks, kus lennuliikluse lennujuhtimist teostavad erinevad lennujuhtimise üksused.

§ 8. Lennutegevuses ja lennuliikluse teenindamisel Eesti õhuruumis juhindutakse «Lennundusseaduse» § 4 lõikes 3 nimetatud lennureeglitega ettenähtud õhuruumi klassifikatsioonist.

§ 9. Kaitseministeerium võib kooskõlastatult Teede- ja Sideministeeriumiga taotleda Vabariigi Valitsuselt piiritletud õhuruumi osa eraldamist kaitseväe õhusõidukite õppeharjutusteks.

§ 10. Eraldatud piiritletud õhuruumis korraldab lennutegevust kaitseväe vastav teenistus koostöös lennuliiklusteenistustega, kelle vastutusalades toimuvat lennutegevust võivad kaitseväe õhusõidukite lennud mõjutada.

§ 11. Langevarjuhüpped, purilennud ja muu klubiline õhuruumi kasutamisega seotud tegevus tuleb iga kord eelnevalt koordineerida asjaomaste lennuliiklusteenistustega. Õhuruumi korduvalt kasutavatel lennuklubidel tuleb avaldada teave tegevushooaegadest ja kasutatavast õhuruumist ning sõlmida asjaomaste lennuliiklusteenistustega vastavasisulised koostöökokkulepped, kus ühe osana sisalduksid täpsed koordineerimisprotseduurid.

§ 12. Eesti õhuruumis on lennutegevuse eesõigus järgmises prioriteetsuse järjekorras nendel õhusõidukitel, mis:
1) on ohu- või avariiolukorras;
2) sooritavad meditsiiniabilende;
3) teevad otsingu- või päästetöid;
4) sooritavad Eesti Vabariigi julgeolekut tagavaid lende;
5) sooritavad eriti tähtsaid isikuid (VIP-id) teenindavaid lende.

§ 13. Kui valitsusasutuste ja eraõiguslike juriidiliste isikute mistahes eesmärgil õhuruumi kasutamine võib mõjutada lennuohutust ning lendude sujuvust, peavad nad kooskõlastama oma tegevuse Lennuametiga, kes tagab vastava informatsiooni õigeaegse levitamise. Selliseks tegevuseks on muu hulgas:
1) kõrge intensiivsusega valgusseadmete käitamine ja valgusefekti omavate pürotehniliste vahendite kasutamine;
2) ulatuslikud lõhkamistööd;
3) kaitseväe laskeharjutused;
4) õhusõidukitest erinevate lennuvahendite käitamine.

3. peatükk
KÜTUSE VÄLJALASKMINE LENNU AJAL

§ 14. Kasutamata kütust võib õhusõiduki maandumismassi vähendamise eesmärgil lennu ajal välja lasta ainult ohuolukorra puhul või kui õhusõiduki kapten on veendunud, et seda tegemata satub õhusõiduk ohuolukorda, või kui õhusõiduki lennu normaalne jätkamine on ohtlik selle pardal olevatele reisijatele. Kõigil muudel juhtudel peab õhusõiduk vabanema üleliigsest kütusest seda lennul kulutades.

§ 15. Lennuamet määrab spetsiaalsed alad kütuse väljalaskmiseks õhusõiduki sattumisel ohuolukorda. Nimetatud alad ei tohi paikneda tihedalt asustatud elamis- ja tööstuspiirkondade või tuleohtlike piirkondade kohal.

§ 16. Kütuse väljalaskmise vajadusest teatab õhusõiduki kapten vastavale lennuliiklusteenistusele, lisades teabe võimalikust lennurežiimi muutusest ja väljalastava kütuse kogusest. Õhusõiduki kapten informeerib lennuliiklusteenistust kütuse väljalaskmise alustamisest ja lõpetamisest.

§ 17. Kütuse väljalaskmisel juhindutakse järgmistest nõuetest:
1) kütuse väljalaskmine peab toimuma lennujuhtimisteenistuse poolt lubatud ja selleks ettenähtud alal;
2) kütuse väljalaskmine peab üldjuhul toimuma maapinnast kõrgemal kui 6000 jalga (1800 m);
3) kütuse väljalaskmine maapinnast madalamal kui 6000 jalga (1800 m) või väljaspool selleks ettenähtud ala on lubatud, kui õhusõiduk on otseses ohus ega ole seetõttu võimeline seda tegema ettenähtud kõrgusel ja kohas.

§ 18. Lennuliiklusteenistus ei luba 15 minuti jooksul kütuse väljalaskmise lõppemisest arvates teistel kontrollitavatel õhusõidukitel läbida õhuruumi, kus toimus kütuse väljalaskmine. Lennujuhtimisteenust mittesaavatele, kuid lennuliiklusteenistusele teadaolevatele õhusõidukitele annab lennuliiklusteenistus teavet kütuse väljalaskmisest ja selle toimumiskohast.

§ 19. Kütuse väljalaskmise kohta teevad õhusõiduki kapten ja vastav lennuliiklusteenistus esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui ühe ööpäeva jooksul, kirjaliku ettekande Lennuametile.

4. peatükk
LENNUD EESTI ÕHURUUMIS

§ 20. Välisriigi sõjaväe ja eriotstarbeks kasutatavate õhusõidukite käitajad peavad, kui Eesti ja välisriigi vahel sõlmitud lepingust ei tulene teisiti, ülelennuks Eesti territooriumist ja sellel maandumiseks 7 päeva ning eriotstarbeliste lendude tegemiseks 20 päeva enne väljalendu (välja arvatud laupäevad, pühapäevad ja Eesti riiklikud pühad) taotlema Vabariigi Valitsuselt luba Kaitseministeeriumi kaudu, kui tegemist on sõjaliste õppustega, kaitseväe operatsioonidega või nendega seotud lendudega, või Välisministeeriumilt, kui nimetatud õhusõidukid veavad reisijaid, kuid ei vea lahingumoona ega -varustust.

§ 21. Lisaks 5. peatükis nõutud andmetele peab Kaitseministeeriumile esitatav loa taotlus sisaldama andmeid pardal asuva relvastuse ja/või fotoseadmete kohta.

§ 22. Taksolennuks loetakse kaupa või reisijaid vedava õhusõiduki mitteregulaarset lendu, millel on kuni 10 reisijakohta või mille suurim lubatud stardimass ei ületa 5700 kg.

§ 23. Taksolennud Eesti õhuruumis toimuvad lennuplaani alusel ning ei vaja luba.

§ 24. Ühekordseteks taksolendudeks kopteriga, mis maandub või stardib mujalt kui lennuväljadelt või lennuväljakutelt, on vajalik kasutatava territooriumi valdaja eelnev nõusolek.

§ 25. Tellimuslennuks loetakse sellise kaupa või reisijaid vedava õhusõiduki mitteregulaarset lendu, millel on vähemalt 11 reisijakohta või mille suurim lubatud stardimass ületab 5700 kg.

§ 26. Tellimuslennuks on vaja Lennuameti luba, kui lennu sooritab välisriigi lennuettevõtja ja see on seotud reisijate või kauba pealevõtmisega Eestist.

§ 27. Lisaks 5. peatükis nõutud andmetele peab loa taotlus sisaldama lennu tellija nime, aadressi ja sidevahendite numbreid.

§ 28. Loa taotlemine pole vajalik, kui riikidevahelistes lennunduslepingutes või rahvusvahelistes kokkulepetes on sätestatud teisiti.

§ 29. Regulaarliinilennud Eesti õhuruumis toimuvad Lennuameti kinnitatud korduvlennuplaanide alusel, mis esitatakse kinnitamiseks vähemalt 30 päeva enne esimest plaanijärgset lendu.

§ 30. Regulaarliinilendude sooritamiseks nõutakse vastavat liiniluba.

§ 31. Rahvusvaheliste regulaarliinilendude sooritamisel juhindutakse rahvusvahelistest lennunduslepingutest või nende puudumisel riikide lennundusvõimude kokkulepetest.

§ 32. Õhusõidukite ülehelikiirusel lennuks Eesti õhuruumis on nõutav Vabariigi Valitsuse luba. Loa taotlus tuleb esitada Lennuametile vähemalt viis tööpäeva enne väljalendu. Taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) õhusõiduki riikkondsus, tüüp, registreerimistunnus;
2) õhusõiduki suurim lubatud stardimass (MTOW);
3) lennu eesmärk;
4) Eesti õhuruumi sisenemise ja väljumise punktid ning nende läbimise kellaajad;
5) kasutatav lennutasand.

§ 33. Rahvusvahelisteks lendudeks vesilennukiga peab käitajal olema Lennuameti luba, mille taotlus tuleb esitada vähemalt kaks tööpäeva enne lendu. Taotlus peab sisaldama 5. peatükis nõutud andmeid.

§ 34. Ükskõik millise õhusõiduki esimene maandumine Eesti territooriumil ja väljalend välisriiki peab toimuma nendes kohtades, kus on tagatud piiri- ja tolliteenindus.

§ 35. Piloteeritavate vabalennuõhupallide sisenemiseks Eesti õhuruumi ja sellest väljumiseks on vaja Lennuameti luba. Loa taotlus tuleb esitada vähemalt kaks tööpäeva enne väljalendu. Loa taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) vabalennuõhupalli kirjeldus (tüüp, materjal, suurus, värvus, kaal, last jne);
2) stardikoht ja/või Eesti õhuruumi sisenemise ja väljumise punktid ning marsruut Eestis;
3) lennukõrgused;
4) kasutatavad raadioseadmed ja -sagedused.

§ 36. Regulaarne meteoroloogiliste raadiosondpallide lendulaskmine tuleb eelnevalt kooskõlastada Lennuametiga.

§ 37. Lennuettevõtja võib teha lennuettevõtja sertifikaadiga määratletud lennutöid.

§ 38. Välisriigi lennuettevõtja peab lennutööde tegemiseks taotlema Lennuameti luba. Loa taotlus tuleb esitada vähemalt viis tööpäeva enne tööde kavandatud algust ja see peab sisaldama 5. peatükis nõutud andmeid, millele on lisatud lennutööde tellija nimi, aadress ja sidevahendite numbrid.

§ 39. Välisriikide eksperimentaalõhusõidukite lennud sisenemisega Eesti õhuruumi, samuti katselende sooritavate õhusõidukite lennud ning demonstratsioonlennud võivad toimuda ainult Lennuameti loal. Loa taotlus peab sisaldama 5. peatükis nõutud andmeid.

§ 40. Teaduslike uurimistöödega seotud lendude sooritamiseks on vaja Lennuameti luba, kui tegemist on Eesti õhusõidukitega, või Välisministeeriumi luba, kui tegemist on välisriigi õhusõidukitega. Loa taotlus peab sisaldama 5. peatükis nõutud andmeid, millele on lisatud uurimistööde tellija nimi, aadress ja sidevahendite numbrid.

5. peatükk
LENNULOA TAOTLEMINE LENDAMISEKS EESTI ÕHURUUMIS

§ 41. 4. peatükis sätestatud lendudeks välisriigi õhusõidukiga Eesti õhuruumis tuleb taotleda lennuluba. Taotlus lennuloa saamiseks esitatakse Lennuametile koos järgmiste andmetega:
1) käitaja nimi, aadress ja sidevahendid;
2) õhusõiduki riikkondsus, tüüp ja registreerimistunnus;
3) õhusõiduki suurim lubatud stardimass (MTOW);
4) kapteni nimi, meeskonna suurus;
5) lennu eesmärk ning kirjeldus/liik;
6) lähtelennuväli, marsruut, sihtlennuväli;
7) lennu kuupäevad ning kellaajad;
8) Eesti õhuruumi sisenemise ja väljumise punktid ning nende läbimise kellaajad;
9) meeskonnaliikmete, reisijate ja kolmandate isikute kasuks tehtud kindlustust tõendavad dokumendid või nende koopiad;
10) taotletava lennuloa kehtivusaeg.

§ 42. Taotlust ei rahuldata, kui:
1) pole tagatud lennuohutus;
2) taotleja pole esitanud kõiki nõutavaid andmeid või on esitanud valeandmeid;
3) kui taotleja asukohariik keeldub Eesti lennuettevõtja samaväärse taotluse rahuldamisest.

6. peatükk
LENNULIIKLUSE TEENINDAMISE KORRALDAMINE

§ 43. Lennuliikluse teenuste osutamise vajalikkuse üle mingis õhuruumi osas või konkreetsel lennuväljal otsustab Lennuamet, kes määrab osutatava teenuse liigi, arvestades liikluses osalevate õhusõidukite tüüpe, sooritatavate lendude liike, liiklustihedust, meteoroloogilisi tingimusi ja muid lennuliiklust mõjutavaid tegureid, ning piiritleb õhuruumi, milles seda teenust osutatakse.

§ 44. Lennuliikluse teenindamisel lähtutakse lennureeglitega lennuliikluse teenindamisele kehtestatud nõuetest sõltuvalt õhuruumi klassifikatsioonist. Eestis kasutatavad lennuliikluse teenindamise ja selle korraldamise protseduurid sätestatakse Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni dokumentide alusel koostatud ja Eesti erisusi arvestavas lennuliiklusteeninduse käsiraamatus, mille koostab Lennuamet ja mis avaldatakse Lennuameti Teatajas.

§ 45. Lennuliiklust teenindavad §-s 6 loetletud õhuruumi osades järgmised Lennuameti poolt sertifitseeritud lennuliiklusteenistused:
1) lennuliikluse juhtimisteenistus – lähi-, lähenemis- või piirkondlik lennujuhtimise üksus, kes vastutab lennujuhtimise, teabe- ja häireteenistuse eest kontrollitavas õhuruumis ning kontrollitavatel lennuväljadel;
2) lennuvälja lennuinformatsiooniteenistus – üksus, kes vastutab lendude ohutuse ja efektiivsuse tagamiseks vajalike nõuannete ning teabe andmise ja häireteenuste osutamise eest mittekontrollitavatel lennuväljadel.

§ 46. Lennuliiklusteenistused osutavad lennuliiklusteenust neile sertifikaadiga antud õiguste ja tingimuste ulatuses.

§ 47. Lennuliiklusteenistus võib sõltuvalt vajadusest, mille üle otsustamisel arvestatakse §-s 43 toodud asjaolusid, töötada vaheldumisi lennuliikluse juhtimisteenistusena või lennuvälja lennuinfoteenistusena.

§ 48. Lennuliiklusteenistus, kelle kontrollitavas õhuruumis (vastutusalas) õhusõiduk asub, tagab õhusõiduki lennujuhtimise ja hajutamise senikaua, kuni õhusõiduk väljub selle lennujuhtimisteenistuse poolt kontrollitavast õhuruumist.

§ 49. Lennujuhtimine antakse teisele lennujuhtimisteenistusele üle teenistuste vastutusalade piiril või kui sellel teenistusel on paremad eeldused liikluse juhtimiseks. Lennujuhtimise üleandmiseks on vajalik kooskõlastus teenistusega, kelle vastutusalasse õhusõiduk suundub.

§ 50. Lennuliiklusteenistus, kelle vastutusalasse õhusõiduk suundub, ei tohi anda õhusõidukile lendu puutuvaid korraldusi enne, kui see on jõudnud tema vastutusalasse. Teise lennujuhtimisüksuse vastutusalas asuvale õhusõidukile antud loa muutmiseks tuleb saada nõusolek vastutavalt lennujuhtimisteenistuselt.

§ 51. Kaitseväe õhusõidukite lennutegevust selleks ajutiselt eraldatud õhuruumiosades ja kriisiolukorras korraldab vastav õhuväeteenistus.

§ 52. Külgnevad lennuliiklusteenistused sõlmivad omavahelisi koostööprotseduure kirjeldavad kokkulepped ja teevad koostööd eesmärgiga tagada üleriigiliselt võimalikult ühtlane teeninduse tase.

7. peatükk
TEENINDUSAEGADE JAOTAMINE LENNUVÄLJADEL

§ 53. Lennuvälja käitaja määrab koordinaatoriks sõiduplaanide koordineerimise kohta vajalikke teadmisi omava isiku, vastutab teenindusaegade jaotamise eest ja jälgib teenindusaegade kasutamist. Teenindusaegadeks lennuväljal on sõiduplaanikohased saabumis- või väljumisajad, mida on lennuväljal võimalik kasutada või mis on lennuettevõtja kasutusse antud lennuoperatsiooniks teatud päeval.

§ 54. Koordinaator teeb teenindusaja saamise taotluse saabumisel kõikidele huvitatud pooltele kättesaadavaks järgmise informatsiooni:
1) eelnevalt kõikide lennuettevõtjate kasutuses olnud ajaliselt järjestatud teenindusajad;
2) kõikide lennuettevõtjate poolt taotletavad teenindusajad (esmased taotlused) laekumise järjekorras;
3) kõik lennuettevõtjatele jaotatud teenindusajad ja rahuldamata teenindusaegade taotlused ajalises järjekorras;
4) vabad teenindusajad;
5) jaotamise täpsed kriteeriumid.

§ 55. Lennuoperatsioone koordineerivas lennujaamas edastavad käitajad ja käitamist kavatsevad lennuettevõtjad koordinaatorile tema poolt soovitud teavet.

§ 56. Liinilendude sõiduplaanid esitatakse koordinaatorile vähemalt 30 tööpäeva enne vastava sõiduplaani kehtima hakkamist.

§ 57. Üldjuhul jaotatakse teenindusaegu taotluste ajalise laekumise alusel.

§ 58. Kui kõiki teenindusaegade taotlusi ei saa rahuldada, eelistatakse tasulisi lende ja eriti liinilende ning programmilisi tellimuslende.

§ 59. Teenindusaeg loositakse, kui teenindusaega taotlevaid lennuettevõtjaid ei ole võimalik järjestada pingeritta või kui kaks või enam lennuettevõtjat taotlevad sama teenindusaega.

§ 60. Kui teenindusaja taotlust ei ole võimalik rahuldada, informeerib koordinaator kohe taotlevat lennuettevõtjat selle põhjustest ja näitab ära lähima alternatiivse teenindusaja.

§ 61. Koordinaator püüab võimalusel rahuldada ühekordseid teenindusaja taotlusi, sõltumata lennutegevuse liigist, sealhulgas ka üldlennunduse taotlusi. Üldlennunduseks loetakse era-, sport- ja omatarbelende.

§ 62. Teenindusaegade jaotamiseks koostöös lennuliiklusteenistuse esindajate, lennujaamas tegutsevate riiklike institutsioonide (piirivalve, toll, politsei) esindajate ning lennujaama kasutavate lennuettevõtjate või nende esindusorganisatsioonide ning lennuvälja käitajaga määratakse lennujaama läbilaskevõime vastavalt üldtunnustatud meetoditele.

§ 63. Koordinaator täpsustab lennujaamas tegutsevate riiklike institutsioonide ja lennuliiklusteenistuse esindajatega kõik jaotatavad teenindusajad, tagamaks jaotatud teenindusajal viivitusteta käitamine.

8. peatükk
MAAPEALNE KÄITLUS LENNUVÄLJAL

§ 64. Lennuvälja käitaja tagab lennujaamas maapealse käitluse teenuste osutamise ja lennuettevõtjate omakäitluse vabaduse.

§ 65. Lennuvälja käitajal on õigus piirata maapealse käitluse teenuste osutajate ja omakäitlust teostavate lennuettevõtjate arvu, kellel on lubatud osutada järgmisi maapealse käitluse teenuse liike:
1) reisijate ja pagasi vormistamine;
2) perroonikäitlus;
3) kütuse- ja õlikäitlus;
4) kauba ja posti käitlus nende füüsilise töötluse osas kas saabumisel, väljumisel või transportimisel lennujaama terminali ning õhusõiduki vahel.

Nimetatud teenuste osutajate arvu ei tohi piirata vähem kui kahele igas loetletud maapealse käitluse liigis, kui aastane vedude maht ei ole väiksem kui kaks miljonit reisijat.

§ 66. Lennuvälja käitaja peab võimaldama maapealse käitlusteenuse osutajatele ja omakäitlust teostada soovivatele lennuettevõtjatele juurdepääsu lennujaama rajatistele ning sisseseadele käitluse teostamiseks vajalikul määral. Kui lennuvälja käitaja seab tingimusi sellisele juurdepääsule (vastutuskindlustuse määr, kasutatavad seadmed ja personal, keskkonnakaitse) või kui juurdepääs lennujaama rajatistele ning sisseseadele on tasuline, peavad need tingimused ja tasud olema objektiivsed, avalikud ja mittediskrimineerivad.

§ 67. Maapealse käitluse teenuseid, mille keerulisus, maksumus või mõju keskkonnale ei võimalda nende jaotamist või dubleerimist, nagu pagasi sorteerimine, jäätõrje, veepuhastus ja teised teenused, võib osutada lennuvälja käitaja.

§ 68. Kui maapealse käitluse teenuseid osutab lennuvälja käitaja, teeb ta raamatupidamises selget vahet maapealse käitluse teenuste osutamise ja oma teiste tegevusalade vahel.

§ 69. Kui lennujaamas on iseloomulikud piirangud ruumi või mahu osas, mis tulenevad rajatiste ja territooriumi kasutusastmest ning teevad võimatuks turu avamise ja/või omakäitluse juurutamise käesoleva määrusega sätestatud määrani, võib lennuvälja käitaja:
1) piirata ühe või enama maapealse käitluse teenuse liigi osutajate arvu või reserveerida ühele teenuse osutajale ühe või enam §-s 65 toodud maapealse käitluse liiki kogu lennujaamas või selle osas;
2) anda omakäitluse õiguse piiratud arvule lennuettevõtjatele nende maapealse käitluse liikidele, mida ei ole nimetatud §-s 65, tingimusel, et sellised kasutajad valitakse vastavate objektiivsete, avalike ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel;
3) piirata omakäitlust ühe lennujaama kasutajaga §-s 65 nimetatud maapealse käitluse liikide osas.

9. peatükk
RAKENDUSSÄTE

§ 70. Vabariigi Valitsuse 4. novembri 1993. a määrus nr 337 «Lennundusseadusest tulenevate õigusaktide kohta» (RT I 1993, 71, 1008; 1996, 30, 597; 1997, 94, 1572) tunnistatakse kehtetuks.
1 Määruses on arvestatud Euroopa Ühenduste Nõukogu määruse 95/93 EMÜ (EÜT L 14, 22.01. 1993, lk 1) ja Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi 96/67 EÜ (EÜT L 272, 25. 10. 1996, lk 36) nõudeid.

Majandusminister
peaministri ülesannetes Mihkel PÄRNOJA

Majandusminister
teede- ja sideministri ülesannetes Mihkel PÄRNOJA

Riigikantselei peadirektor
riigisekretäri ülesannetes Tiit LAJA

/otsingu_soovitused.json