Teksti suurus:

Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.06.2002
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:30.06.2009
Avaldamismärge:RT I 2001, 17, 81

Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks1

Vastu võetud 07.02.2001 nr 50

Määrus kehtestatakse «Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse» (RT I 1999, 60, 616; 2000, 55, 362) § 10 lõike 6 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

(1) Määrust kohaldatakse rasedate ja rinnaga toitvate naiste (edaspidi naistöötaja) töö suhtes, et tagada neile ohutu töökeskkonna loomine.

(2) Määruses sätestatud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid on tööandja kohustatud täitma juhul, kui naistöötaja esitab tööandjale oma seisundi kohta arsti kirjaliku tõendi.

§ 2. Tööandja kohustused

Tööandja on kohustatud:
1) kõikide tööde korral, kus naistöötaja võib kokku puutuda §-s 6 loetletud ohutegurite või tööprotsessidega, hindama nende tegurite iseloomu, määra ja kestuse alusel riski naistöötaja ohutusele või tema tervisele, samuti võimalikku kahjulikku mõju tema raseduse kulgemisele või rinnaga toidetava lapse tervisele;
2) kui punktis 1 nimetatud hindamise tulemusel ilmneb, et selline risk on olemas, rakendama §-s 3 toodud abinõusid ohutute töötingimuste tagamiseks;
3) konsulteerima abinõude rakendamisel töökeskkonnanõukoguga ja vajaduse korral arstiga;
4) teavitama naistöötajat ja töökeskkonnavolinikku hindamise tulemustest ja rakendatavatest abinõudest;
5) võimaldama rasedale sünnituseelseks tervisekontrolliks tööst vaba aega, kui tervisekontroll toimub tööajal, ning säilitama selleks ajaks tema töötasu;
6) tagama lamamisvõimalusega puhkeruumi kasutamise;
7) käesoleva paragrahvi punkte 1–4 ning § 3 ja § 6 kohaldama ka naistöötajate suhtes, kes on sünnitanud viimase kolme kuu jooksul, kuid mingil põhjusel ei toida last rinnaga.

§ 3. Naistöötajale ohutu töö tagamise abinõud

(1) Naistöötajale ohutu töö tagamiseks rakendab tööandja järgmisi abinõusid:
1) töötingimuste ajutine kergendamine;
2) töökorralduse muutmine, sealhulgas tööpäeva lühendamine ja sobivate puhkepauside võimaldamine;
3) ajutine üleviimine kergemale tööle;
4) ajutine üleviimine teisele tööle;
5) ajutine üleviimine päevasele või õhtusele tööle.

(2) Kui lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud abinõude rakendamine ei taga naistöötajale ohutut tööd, on tööandja kohustatud naistöötaja ajutiselt üle viima kergemale või teisele tööle, võttes arvesse tema võimeid ja ametialaseid kogemusi.

(3) Kui tööandjal ei ole võimalik naistöötajat ajutiselt kergemale või teisele tööle üle viia, peab ta tööinspektori nõusolekul naistöötaja ajutiselt tööst vabastama. Tööst vabastamise kestuse määrab arst.

(4) Kui öötöö võib kahjustada naistöötaja (välja arvatud raseda) või rinnaga toidetava lapse tervist, on tööandja kohustatud naistöötaja ajutiselt päevasele või õhtusele tööle üle viima. Kui see ei ole võimalik, peab tööandja tööinspektori nõusolekul naistöötaja ajutiselt tööst vabastama. Ajutiselt päevasele või õhtusele tööle üleviimise või tööst vabastamise kestuse määrab arst.

§ 4. Tööd, mida rasedal on keelatud teha

(1) Rasedat ei tohi kohustada töötama:
1) kõrge õhurõhu tingimustes;
2) punetistesse nakatumise ohu korral, välja arvatud juhul, kui on tõestatud, et rase on immuunsuse läbi punetiste vastu piisavalt kaitstud;
3) toksoplasmoosi nakatumise ohu korral, välja arvatud juhul, kui on tõestatud, et rase on immuunsuse läbi toksoplasmoosi vastu piisavalt kaitstud;
4) plii ja selle mürgiste ühenditega;
5) allmaatööl;
6) öötööl;
7) raskuste käsitsi teisaldamisel.

(2) Lõikes 1 nimetatud tööde korral peab tööandja rakendama § 3 lõike 1 punktis 4 nimetatud abinõu. Kui tööandjal ei ole võimalik seda teha, peab ta tööinspektori nõusolekul naistöötaja ajutiselt tööst vabastama. Tööst vabastamise kestuse määrab arst.

§ 5. Tööd, mida rinnaga toitval naisel on keelatud teha

(1) Rinnaga toitvat naist ei tohi kohustada töötama:
1) plii ja selle mürgiste ühenditega;
2) allmaatööl.

(2) Lõikes 1 nimetatud tööde korral peab tööandja rakendama § 3 lõike 1 punktis 4 nimetatud abinõu. Kui tööandjal ei ole võimalik seda teha, peab ta tööinspektori nõusolekul naistöötaja ajutiselt tööst vabastama. Tööst vabastamise kestuse määrab arst.

§ 6. Ohutegurid ja tööprotsessid, mida tuleb riski hindamisel arvesse võtta

(1) Füüsikalised ohutegurid:
1) põrutused, üldvibratsioon ja seda põhjustavad seadmed;
2) müra;
3) ioniseeriv kiirgus ja mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus);
4) elektromagnetväli;
5) kõrge ja madal (ekstreemne) temperatuur.

(2) Keemilised ohutegurid:
1) ohtlikud kemikaalid, mis märgistatakse riskilausetega R 40, R 45, R 46, R 47, R 61, R 63, R 64 ja neid kemikaale sisaldavad valmistised;
2) 1. kategooria kantserogeenid;
3) elavhõbe ja selle ühendid;
4) antimitootilised ehk rakkude jagunemist pidurdavad ained (näiteks tsütostaatilised ravimid), eriti koostoime korral ioniseeriva kiirgusega;
5) süsinikmonooksiid;
6) naha kaudu tervist kahjustavad kemikaalid, mis märgistatakse riskilausetega R 21, R 24 ja R 27.

(3) Bioloogilised ohutegurid:

2., 3. ja 4. ohurühma bioloogilised ohutegurid, mis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrusega nr 144 «Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded» (RT I 2000, 38, 234).

(4) Füsioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid:
1) füüsilise töö raskus (raskuste käsitsi teisaldamine, lokaalse lihaspingega tööd);
2) vaimset või füüsilist väsimust või ülepinget põhjustavad sundasendid ja -liigutused, sealhulgas ka pidev töötamine seistes või istudes, monotoonne töö, kiire töötempo, kõrgendatud tähelepanuga töö ning muud samalaadsed tegurid;
3) töötamine üksinda, kui kohe abi kutsumine ei ole võimalik;
4) töötamine redelil, tööplatvormil või tellingutel.

(5) Kantserogeenset ja mutageenset ohtu põhjustavad tööprotsessid, mis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 15. veebruari 2000. a määrusega nr 51 «Kantserogeensete ja mutageensete ainete kasutamisel esitatavad nõuded töökohal» (RT I 2000, 12, 84).

§ 7. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. aprillil 2001. a.


1 Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 92/85/EMÜ (EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1)

Peaminister Mart LAAR

Sotsiaalminister Eiki NESTOR

RiigisekretärAino LEPIK von WIRÉN