Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika aluste heakskiitmine
Vastu võetud 06.03.2001
Riigikogu otsustab:
Kiita heaks juurdelisatud «Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused».
Riigikogu aseesimees Tunne KELAM |
Sissejuhatus
«Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused» on Vabariigi Valitsuse koostatud põhimõtete ja lähtekohtade kogum, mis sisaldab Eesti julgeoleku olukorra üldhinnangu, millest lähtuvalt määratletakse Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika eesmärgid ja põhilised tegevussuunad. Dokument toob esile erinevate eluvaldkondade julgeolekupoliitilised aspektid, mis kõik mõjutavad Eesti Vabariigi julgeolekut tervikuna. Traditsiooniliste sõjalis-poliitiliste küsimuste kõrval hõlmatakse seega julgeolekupoliitikasse siseriiklik tegevus majandus- ja sotsiaalvallas, samuti võitlus tänapäeva maailmas üha aktuaalsemate ohtudega, nagu keskkonnariskid, illegaalne migratsioon, rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus jm.
«Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused» on koostatud dokumendina, mis võtab kokku senise arengu, aidates tähtsustada julgeolekupoliitiliselt olulisi tegevussuundi. Dokument toob esile nende valdkondade põhiülesanded, üksikasjalikum käsitlus kuulub konkreetsetesse arengustrateegiatesse ja tegevuskavadesse. Dokument määratleb riigi sise- ja välispoliitilise tegevuse üldise suunitluse. See abistab tegevuse planeerimisel ja ressursside eraldamisel.
«Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused» on dokument, mille eluiga sõltub üldisest julgeolekuolukorrast. Dokumenti täiendatakse vastavalt sellele, kuidas muutub Eesti julgeolekukeskkond ning täpsustuvad võimalused selles keskkonnas Eesti julgeoleku tagamiseks ja kindlustamiseks.
1. EESTI JULGEOLEKUPOLIITIKA ALUSED JA EESMÄRGID. EESTI JULGEOLEKURISKID
1.1. Julgeolekupoliitilised arengud tänapäeva maailmas ja Eesti julgeolekukeskkond
Tänapäeva maailma iseloomustab rahvusvaheliste suhete kiire areng. Suurem osa Euroopast on haaratud üle-atlandilisse koostöösse, mis põhineb ühistel demokraatlikel väärtustel. Samal alusel kasvab järjest riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö üle kogu maailma nii julgeoleku- kui majandusvallas. Uuenevad rahvusvaheliste usaldusmeetmete kokkulepped. Need tunnused mõjutavad positiivselt Eesti Vabariigi tänast julgeolekukeskkonda.
Eesti jaoks kõige olulisem rahvusvahelise keskkonna areng on euro-atlandiline integratsiooniprotsess: Euroopa Liidu ja NATO laienemise jätkumine. Eesti jagab täielikult EL ja NATO loomise demokraatlikke põhimõtteid ja sihte ning on seadnud endale eesmärgiks nii EL kui NATO täisliikmeks saamise. Loomisest saadik on need struktuurid taganud oma piirkonnas rahu, stabiilse ühiskonnaarengu ja majanduskasvu. Põhimõttekindlalt laienedes need liidud tugevnevad ning neisse kuulumine loob Eesti jaoks realistliku ja ajalooliselt ainulaadse võimaluse demokraatia ja suveräänsuse kindlustamiseks.
EL ja NATO senine laienemine on kulgenud edukalt, kuid pole veel lõpetatud.
Külma sõja lõpu järel kiirelt muutunud julgeolekukeskkond tervikuna pole üheselt välja kujunenud. Jälgitavad on erinevad arengud. Ühiskonnakorralduse alusena levib aina enam demokraatia ja turumajandus, seda eriti Euroopas. Majanduslikud ja sotsiaalsed protsessid ning kommunikatsioon globaliseeruvad kiirelt, luues tihedad seosed riikide vahel ja mõjutades seega oluliselt julgeolekukeskkonda. Riikidevahelistes suhetes on suurenenud avatus sõjalistes küsimustes. Külma sõja aegse relvastatud vastasseisu kadumisega on järsult langenud laiaulatuslike sõjaliste konfliktide oht.
Positiivsele arengule vaatamata ei ole julgeolekukeskkond maailmas ja Euroopas veel saavutanud stabiilsust. Ilmnenud on lokaalsete ja regionaalsete kriiside sageli ettearvamatu teke ja dünaamika, millel võib olla laiem mõju. Julgeolekupoliitilised muudatused maailmas on kaasa toonud ka nn uued julgeolekuriskid, nagu need on määratletud NATO strateegilises kontseptsioonis: massihävitusrelvade kontrollimatu levik, organiseeritud kuritegevus, kriiside ja katastroofide tekitatud põgenike tulv jt. Riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide valmisolek kriisidele reageerimiseks ja ohtude vastu võitlemiseks on pidanud suurenema ning suureneb jätkuvalt. Sellega seoses võib jälgida rahvusvahelise õiguse laienemist uutesse valdkondadesse ja uute tõlgenduste teket. Kasvanud on vajadus kõige tihedamaks koostööks erinevatel tasanditel.
Eesti lähimas ümbruses on niisugune koostöö kiirelt arenenud. Läänemere/Põhja-Euroopa piirkonda iseloomustab viimasel ajal riikide liitumine suurte rahvusvaheliste organisatsioonidega ning uute regionaalsete koostööstruktuuride teke. Hoolimata suurtest muutustest on piirkond tervikuna stabiilne, siin puuduvad konfliktikolded, riikidevahelised suhted on heanaaberlikud. Piirkond areneb kindla sihiga, mille põhisisuks on Euroopa integratsiooniprotsess. Nii Euroopa Liidul kui NATOl on hiljutine Läänemere regiooni laienemise kogemus. Praegu kuuluvad Eesti põhja- ja läänenaabrid Soome ja Rootsi Euroopa Liitu, Norra ja Poola kuuluvad NATO-sse, Taani ja Saksamaa on nii Euroopa Liidu kui NATO liikmed. Vene Föderatsioon ei ole pooldanud NATO laienemist, kuid on kaasatud euro-atlandilisse koostöösse Euroopa Liidu ja NATO programmide, seal hulgas Põhjadimensiooni ja rahupartnerluse kaudu, samuti Põhja-Euroopa Initsiatiivi kaudu, mis on Ameerika Ühendriikide strateegiline tegevuskava stabiilsuse, demokraatia ja koostöö arendamiseks Läänemere regioonis.
Eesti lõunanaabrid Läti ja Leedu taotlevad sarnaselt Eestiga täisliikmelisust nii EL-s kui NATOs. Eesti, Läti ja Leedu kindlad ja selged julgeolekuprioriteedid on aidanud selgelt määratleda Läänemere piirkonna julgeolekukeskkonna arengusuunda.
Kõik piirkonna riigid kuuluvad 1992. aastal moodustatud Läänemeremaade Nõukogusse, kuhu viimasel ajal on vaatlejana liitunud ka piirkonnaväliseid riike, seal hulgas Ameerika Ühendriigid, kes on kinnitanud oma sügavat ja kestvat huvi piirkonna arengu vastu. Kõik piirkonna riigid kuuluvad ÜROsse, OSCEsse ja Euroopa Nõukokku, mis loob mitmekesised koostöövõimalused.
Poliitilise integratsiooni kõrval on Eesti tihedalt seotud maailma riikidega ka majandussidemete kaudu. Tihedad majandussuhted arenenud riikidega tugevdavad Eesti makromajanduslikku stabiilsust, pakkudes stabiilseid turge Eesti toodetele ja teenustele. Samas seab Eesti väiksus ja avatus Eesti majanduse tugevasse sõltuvusse maailmamajanduse dünaamikast. Riigi julgeoleku seisukohalt on oluline välisinvesteeringute stabiilne juurdevool ja majandussidemete tasakaalustatud areng, läbipaistvus ja vastavus riiklikele huvidele. Neid eesmärke toetab kuulumine rahvusvahelistesse majandusorganisatsioonidesse. Eesti sai Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks 1999. aastal ja pürgib OECD liikmeks.
Seega on Eesti Vabariik tänaseks saanud rahvusvaheliste suhete võrgustiku lahutamatuks osaks. Eesti riiklikes huvides on osaleda rahvusvahelises koostöös julgeolekukeskkonna edasise kindlustamise nimel. See eeldab siseriiklikku demokraatlike väärtuste kaitset ja samade põhimõtete ühemõttelist toetamist rahvusvahelisel tasandil. Eesti esmaseks panuseks on Eesti enese stabiilsus, valmisolek julgeolekuriskide tõrjumiseks ning koostöövõimelise riigikaitse ja kaitseväe väljaarendamine. Demokraatlikest põhimõtetest lähtuv rahvusvaheline koostöö julgeolekukeskkonna kindlustamise nimel väljendub Eesti jaoks kõige tulemuslikumalt euro-atlandilises integratsiooniprotsessis. Eesti eesmärk on Euroopa Liidu ja NATOga liitumise kaudu tõhusalt ja täielikult kindlustada Eesti suveräänsus ja julgeolek, sellega toetades Eesti demokraatlikku ja majanduslikku arengut ning seeläbi tugevdades ka rahvusvahelist julgeolekukeskkonda.
1.2. Julgeolekupoliitika alused ja eesmärgid
Eesti julgeolekupoliitika aluseks on Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev ülesanne tagada kõigi sisemiste ja välispoliitiliste vahenditega demokraatliku Eesti riigi püsimine.
Eesti riiklikud huvid ja julgeolekupoliitika eesmärgid on:
– säilitada Eesti iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus;
– kaitsta Eesti riigi püsimist ja arengu jätkumist demokraatliku riigina;
– edendada rahva heaolu ja säilitada kultuuripärandit, tagada globaliseeruvas
maailmas rahvusvahelist koostööd arendades eesti rahva, eesti keele ja
kultuuri, eesti identiteedi säilimine läbi aegade.
Eesti julgeolekupoliitika lähtub julgeoleku jagamatuse ja rahvusvahelise julgeolekukoostöö põhimõttest ning ühiste väärtuste ühisest kaitsest. Eesti julgeoleku aluseks on Eesti sisemise stabiilsuse tagamine ning stabiilsuse ja julgeoleku edendamine Läänemere piirkonnas ja Euro-Atlandi ruumis tervikuna. Eesti julgeolekupoliitika elluviimise peamisteks vahenditeks rahvusvaheliselt on koostöömehhanismid: organisatsioonid ja lepingud, sealhulgas ühise kaitse lepingud, osalemine rahvusvahelistes rahuoperatsioonides ning relvastuskontrolli- ja usaldusmeetmetes.
Eesti lähtub rahvusvaheliselt kinnitatud normist, et igal riigil on õigus ja vabadus valida oma julgeolekulahendid ja igal riigil on kohustus mitte ohustada teiste riikide julgeolekut. Sellele lisaks hõlmavad Eesti rahvusvahelised julgeolekualased kohustused niisuguseid valdkondi, nagu osalemine rahvusvahelistes rahuoperatsioonides ja valmistumine kollektiivseks kaitseks. Eesti julgeolekupoliitika peab silmas rahvusvahelise julgeolekusüsteemi jätkuvat arengut ja arvestab võimalike kriisidega.
1.3. Julgeolekupoliitilised põhisuunad ja alusdokumendid
Eesti julgeolekukeskkonnast ja riiklikest huvidest tulenevad järgmised
julgeolekupoliitilised põhisuunad, millest on juhindutud alates taasiseseisvumisest
1991. aastal:
– integreerumine Euroopa ja üleatlandiliste julgeoleku-, poliitiliste ja
majandusstruktuuridega (NATO, Euroopa Liit, WEU), ja koostöö nendega, eesmärgiga
aidata kaasa rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse kindlustamisele;
– niisuguse riigikaitsesüsteemi arendamine, mis tagaks Eesti iseseisvuse
ja territoriaalse terviklikkuse, NATO nõuetele vastava kaitsevõime ning
suutlikkuse osaleda ühises kaitses ja rahvusvahelistes rahuoperatsioonides;
noorte isamaaline ja aateline kasvatus ning rahva kaitsetahte arendamine;
– heanaaberlike suhete ja koostöö jätkamine ja edasiarendamine kõigi Euroopa
ja üleatlandilise regiooni riikidega, toetudes ühistele väärtustele ja
vastastikustele huvidele;
– õigusriigi ja vaba turumajanduse tugevdamine ning Eesti ühiskonna sisemise
integratsiooniprotsessi edendamine, eesmärgiga kiirendada Eesti arengut
ja toetada pikaajalist stabiilsust riigis;
– riigi sisemise julgeoleku, sealhulgas organiseeritud kuritegevuse, salakaubanduse
ja illegaalse migratsiooni vastase võitluse tugevdamine;
– rahva füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu, seal hulgas tervishoiu edendamine,
riiklike programmide väljatöötamine ja nende elluviimise tagamine Eesti
rahva positiivse iibe saavutamiseks sündivuse suurenemise ja suremuse vähenemise
teel.
Kõigi julgeolekupoliitiliste põhisuundade täielikuks elluviimiseks peab riik tagama nii sise-, välis-, kaitse- kui majanduspoliitiliste vahendite rakendamise omavahelises kooskõlas.
Esmaseks ja vahetuks ülesandeks Eesti julgeoleku kujundamisel on sellise
riigikaitsesüsteemi arendamine, mis tagaks:
1) Eesti Vabariigi sõjalise kaitsmise võime;
2) osalemise rahvusvahelises julgeolekusüsteemis ja julgeolekukoostöös, seal
hulgas tulevases ühises kaitses, vastavalt oma kohustustele ja võimalustele;
3) valmisoleku nii rahvusvaheliste kui siseriiklike kriiside lahendamiseks
vastavate kriisihaldusstruktuuride arendamise kaudu.
Julgeolekupoliitika elluviimisel juhindub Eesti valitsus Eesti Vabariigi põhiseadusest, Eesti Vabariigi seadustest (Välissuhtlemisseadus, Rahuaja riigikaitse seadus, Sõjaaja riigikaitse seadus, Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel kaitseväe kasutamise seadus, Kaitseväeteenistuse seadus jt) ning rahvusvahelistest lepingutest, konventsioonidest ja normidest. Konkreetse tegevuse määratlevad Riigikogu otsused, sh 1996. aasta otsus «Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad», ning otsused Eesti üksuste osalemisest rahuoperatsioonides, samuti valitsuse otsused ja programmid. 1994. aastal otsustas Eesti ühineda NATO rahupartnerlusprogrammiga (PfP), kirjutades alla PfP raamdokumendile, 1997. aastal Euro-Atlandi partnerlusnõukoguga (EAPC), kiites heaks EAPC põhidokumendi, ning 1999. aastal NATO liikmelisuse tegevusplaaniga (MAP), võttes vastu vastava NATO tippkohtumisel kinnitatud ja partneritele pakutud MAP dokumendi. Viimase alusel kinnitab valitsus rahvuslikud aastased tegevusplaanid (ANP). Lisaks on Eesti sõlminud kaitsekoostöö lepingud, sh eriti ulatuslikku tegevusala hõlmavad lepingud Läti ja Leeduga.
Eesmärk NATO-ga ühineda on kinnitatud 1996. aasta mais Riigikogus ning NATO liikmelisus kui eraldi eesmärk on lülitatud kõigisse vastavatesse valitsuse programmidesse.
Rahvusvahelises kriisihaldamises, rahuloomes ja -valves ning katastroofiabis osalemise aluseks on Välissuhtlemisseadus, Rahuaja riigikaitse seadus, Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel kaitseväe kasutamise seadus, Hädaolukorraks valmisoleku seadus ning Eesti riigi poolt võetud rahvusvahelised kohustused. Riigikogu otsus 20. jaanuarist 1999 «Eesti arengukoostöö põhimõtted» hõlmab ka humanitaarabi andmise põhimõtteid.
Eesti ja Euroopa Liidu suhete aluseks on 1995. aastal sõlmitud Eesti ja EL vaheline assotsiatsioonileping, nn Euroopa leping, kus Eesti lõppeesmärgina on määratletud liitumine EL-ga. Pärast selle ratifitseerimist Riigikogus esitas Eesti valitsus 1995. aasta oktoobris EL-le liitumisavalduse. 1997. aasta Luksemburgi tippkohtumise otsuste alusel käivitusid Eesti liitumisläbirääkimised EL-ga.
Eesti majanduskorra alused sätestab Põhiseadus, mis määratleb kodanike põhiliste õigustena ja vabadustena õigust eraomandile, ameti- ja kutsevabadust, õigust tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Samuti on Eesti majanduskorra alusteks Eesti Panka ja riigirahandust puudutavad Põhiseaduse sätted. Põhiseaduses sätestatud põhimõtete elluviimiseks vajaliku õigusliku raamistiku loovad finants- ja tsiviilõigus. Eesti majanduskorda määratlevad tähtsamad seadused on tasakaalustatud eelarve põhimõttel baseeruv riigieelarve seadus, keskpanga valitsusest sõltumatust sätestav Eesti panga seadus ning ettevõtjate avatud, liberaalse ja võrdväärse kohtlemise kehtestavad maksuseadused. Riigi majanduspoliitika teostamisel juhindub valitsus lisaks seadustele ja Riigikogu suunistele ka kokkulepetest rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu memorandumitest IMF-iga ning Eesti ja EL ühishinnangust Eesti majandusele
Eesti põllumajanduspoliitika aluseks on lisaks Eesti majanduskorda määratlevatele põhidokumentidele Riigikogu otsus 1994. aastast «Maaelu ja -majandust käsitlevate seaduste väljatöötamise põhialused» ning Vabariigi Valitsuse poolt 2000. aastal heakskiidetud Eesti põllumajanduse arengu strateegia.
Eesti tervisepoliitika on kinnitatud valitsuse poolt 1995. aastal, eesmärgiga väärtustada inimese tervise Eesti riigi ühe peamise prioriteedina.
Eesti keskkonnapoliitika aluseks on 1997. aastal Riigikogus vastu võetud riiklik keskkonnastrateegia ja 1998. aastal valitsuse kinnitatud riiklik keskkonnakaitse tegevuskava.
Eesti riikliku integratsioonipoliitika kontseptuaalne alus ja programmilised eesmärgid on sõnastatud Riigikogu poolt 1998. aasta juunis heakskiidetud dokumendis «Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda».
Eesti kultuuripoliitika põhialused on heaks kiidetud Riigikogu otsusega 1998. aastal.
1.4. Eesti julgeolekuriskid
Peamiseks riskiks Eesti julgeolekule on võimalik ebastabiilsus ja poliitiliselt kontrollimatud arengud rahvusvahelises keskkonnas ning rahvusvahelised kriisid. Seni, kuni pole lõplikult välja kujunenud külma sõja järgne uus Euro-Atlandi julgeolekusüsteem, on võimalik Eesti olukorra pingestumine rahvusvahelise lahenduse viibimise tõttu. Rahvusvahelise süsteemi ebakindlus võib jätta Eesti julgeolekupoliitilisse tühimikku.
Sõjalised riskid
Eesti ei näe oma julgeolekule praegu ega lähemas tulevikus otsest sõjalist ohtu. Külma sõja lõpp on vähendanud kogu Euroopat puudutava sõjalise konflikti puhkemise võimalust ning ka konfliktiohtu Läänemere regioonis. Sõjalise ohu jätkuv vähenemine sõltub rahvusvaheliste suhete arengust, seal hulgas euro-atlandilise integratsiooni jätkumisest, ning Eesti kaitsevõime arengust. Piirkondlikult on oluline regiooni riikide majanduslik ja poliitiline areng ning heanaaberlike suhete tihenemine. Piirkonna ainus tuumariik Vene Föderatsioon on vastu võtnud uue julgeolekupoliitilise kontseptsiooni ja sõjalise doktriini ning vähendanud Eesti vahetus naabruses Loode-Venemaal oma vägede arvukust. Ka kõik teised Eesti naaberriigid reformivad praegu oma relvajõude vastavalt muutunud julgeolekukeskkonnale. Eesti jälgib tähelepanelikult edasisi arenguid, säilitades valmisoleku võimalikeks muutusteks tulevikus ja võime muutustele reageerida.
Välise poliitilise surve risk
Nagu puudub otsene sõjaline oht, nii ei ole praegu ka otsest ohtu, et Eesti alluks välisele poliitilisele survele, mis oleks suunatud Eesti sise- või välispoliitika muutmisele. Kõige tõhusam tagatis, et Eesti suudab niisugust survet vältida ja vajadusel sellele efektiivselt vastu seista, on Eesti edukas poliitiline ja majanduslik areng, integreeritus rahvusvahelisse majandus- ja julgeolekusüsteemi ning ühiskonna konsolideerumine demokraatlike väärtuste alusel.
Uued julgeolekuriskid
Sõjaliste riskide vähenemise taustal on kiired muutused rahvusvahelistes suhetes, majanduses ja tehnoloogias tõstnud esile nn uusi, mittesõjalisi riske. Rahvusvahelises ulatuses on nendeks keskkonnariskid, etniliste konfliktide puhkemise võimalus, rahvusvaheline kuritegevus, massihävitusrelvade levik, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide teravnemise võimalus. Kõik need nn uued riskid võivad otsesel või kaudsel viisil mõjutada Eestit. Läänemere piirkonnas kujutavad kõrgendatud keskkonnaohtu Nõukogude Liidus ehitatud aatomielektrijaamad, keskkonnakatastroofide oht seostub ka teiste suurte tööstusettevõtetega, nagu keemiatehased. Lisaks keskkonnaohtudele võivad majandus- ja humanitaarkatastroofid põhjustada põgenikevooge ja ulatuslikku migratsiooni, mis kõigutavad riikide stabiilsust.
Paljud Eesti siseriiklikku julgeolekut mõjutavad tegurid on seotud piirkonna suurte majanduslike ja sotsiaalsete ümberkorraldustega. Arengu kiirus toob kaasa sotsiaalsete lõhede kasvu ohu ühiskonnas. Viimane omakorda suurendab sotsiaalseid probleeme, nagu kuritegevus ja narkomaania. Eesti ühiskonda võivad ohustada ka külma sõja lõpu järel kasvanud rahvusvaheline kuritegevus ja terrorism ning salakaubandus, seal hulgas narko- ja relvakaubandus. Üha kiirenev elektrooniliste infosüsteemide kasutuselevõtt Eestis ning nende seotus globaalsete infosüsteemidega suurendab arvutikuritegevuse ohtu ja riigi infosüsteemide haavatavust. Uued julgeolekuriskid nõuavad riiklike institutsioonide koordineeritud tegevust ja laialdast rahvusvahelist koostööd.
Majanduslikud riskid
Süvenev globaliseerumisprotsess sisaldab endas uusi majandusriske. Eesti majandus on tugevalt integreeritud maailmamajandusse ning seetõttu on Eesti mõjutatav võimalikest globaalsetest tagasilangustest või Eesti jaoks oluliste välisturgude kõikumistest. Üheks riskifaktoriks on ka sõltuvus gaasi ja vedelkütuste impordist ning gaasi puhul ühestainsast tarnijast, samuti Eesti elektrisüsteemi ühendatus Venemaa elektrisüsteemiga. Vajalik on soetada piisav vedelkütuste strateegiline varu ja laiendada ligipääsu teistele gaasitarnijatele. Ida-Lääne suunalise transiitkaubanduse arendamisel tuleb arvestada suhteliselt kõrge riskiteguriga, vähemalt seni, kuni Venemaa majandus stabiliseerub. Eesti majandussidemed, seal hulgas välisinvesteeringud Eestisse, peavad olema võimalikult mitmekesised, kusjuures Eesti riigi ülesanne on soodustada ekspordi orienteerumist arenenud riikide stabiilsetele turgudele. Eesti riik peab suutma tagada Eesti krooni usaldusväärsuse. Ettevalmistused EL-ga liitumiseks nõuavad tootmise edasist kohandamist Euroopa normidele vastavaks, mis suurendab Eesti majanduse üldist konkurentsivõimet ja vähendab ebastabiilsete turgudega seotud riske.
2. EESTI VÄLISPOLIITILINE TEGEVUS OMA JULGEOLEKU KINDLUSTAMISEL. INTEGRATSIOON JA RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ
2.1. NATO integratsiooniprotsess
Eesti julgeolekukeskkond on kindlustunud tänu NATO laienemisprotsessile ja NATO 1997. ja 1999. aasta tippkohtumiste otsustele. Eesti julgeolekupoliitika üks peamisi suundi on ettevalmistumine NATO-ga liitumiseks.
Viimaste aastate jooksul on NATO määratlenud külma sõja järgsed uued ülesanded ja ainsa struktuurina suutnud tõhusalt ja otsustavalt tegutseda Euroopa kriiside lahendamisel. Eesti toetab 1999. aasta Washingtoni tippkohtumisel vastuvõetud NATO uut strateegilist kontseptsiooni ning tippkohtumise otsuseid, mis kinnitasid NATO uue olemuse. NATO on säilitanud oma algsed kohustused – liikmete ühise kaitse –, rõhutanud aga konfliktide ennetamise ülesannet ja osalemist rahvusvahelises kriiside lahendamises.
Olulise sammuna NATO kaasajastamisel kinnitas Washingtoni tippkohtumine NATO kaitsevõime algatuse (DCI), mis rõhutab kaasaegsetele ülesannetele vastavate sõjaliste vahendite vajadust NATO liikmesriikides.
Eesti eesmärk NATO-ga ühineda rajaneb veendumusel, et täielik integratsioon kaitseb ja kindlustab kõige paremini kaasaegset demokraatlikku riiki ning tagab stabiilse keskkonna majanduse arenguks, võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös ning kõige otstarbekamalt rakendada Eesti riigikaitselisi ressursse. Eesti valitsus on püstitanud ülesande teha omalt poolt kõik, et olla valmis NATOga liitumiseks järgmises laienemisringis, mille kohta eeldatavasti langetatakse otsus aastal NATO 2002. aasta tippkohtumisel.
1999. aasta Washingtoni tippkohtumine määratles NATO liikmekandidaadid, sealhulgas Eesti, ning uue initsiatiivina esitas kandidaatidele integratsiooniprotsessi praktilise vormina liikmelisuse tegevusplaani (MAP). Sellega algatati Eesti ja NATO vahel otseselt Eesti liitumist ettevalmistav dialoog. Eesti koostab, esitab ja viib ellu aastased tegevusprogrammid (ANP), mille täitmist analüüsib ja hindab koos NATOga. ANP alusel koostatakse tööprogrammid kõigis MAPi suundades (poliitilised ja majandusküsimused, sõjalised ja riigikaitse küsimused, vahendid, infojulgeoleku küsimused, õigusküsimused).
Eesti julgeolekupoliitiliste eesmärkide elluviimiseks kavatseb Riigikogu tõsta kaitsekulutusi aastaks 2002 2%-ni SKT-st. NATOga liitumise ettevalmistamise protsessi juhib kõrgeimal poliitilisel tasandil ministrite valitsuskomisjon eesotsas peaministriga, ametkondlikul tasandil toimub kooskõlastamine asjatundjate komisjoni kaudu.
Alates taasiseseisvumisest 1991. aastal on NATOga liitumise eesmärgil olnud lai toetuspind Eesti poliitiliste jõudude ja elanikkonna hulgas sõltumata parlamendikoosseisude ja valitsuste vahetumisest. Laialdane elanikkonna toetus on oluline ning eeldab tõhusat teavitamissüsteemi, mis peab hõlmama NATOga integreerumise kõiki aspekte.
Eesti jätkab osalemist NATO rahupartnerlusprogrammis (PfP) ja EuroAtlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) töös. Tegevus PfP ja EAPC raames on osa NATOga liitumise ettevalmistustest ning võimaldab laiemat koostööd, hõlmates ka neid NATO partnerriike, kes ei taotle täisliikme staatust. Erinevate julgeolekuvalikutega riikide koostöö suurendab üldist stabiilsust.
Eesmärgiga saavutada koostegutsemisvõime NATO-ga on Eesti algusest saadik osalenud PfP planeerimis- ja ülevaateprotsessis (PARP), mille raames on Eesti ja NATO kokku leppinud konkreetsed koostegutsemisvõimelisuse ülesanded (IO), esialgsed partnerluseesmärgid (IPG) ja partnerlusülesanded (PG). PARP/PG kuueaastane tsükkel sisaldab riigi sõjalise kaitse arengu ja NATOga liitumise ettevalmistuse põhiülesandeid. Nende ülesannete täitmist analüüsitakse koos. Samuti lepitakse igal aastal Eesti jaoks kokku individuaalne partnerlusprogramm (IPP). Partnerlusülesanded ja individuaalne partnerlusprogramm kajastuvad Eesti valitsuse aastases tegevusprogrammis (ANP), moodustades sõjaliste ja riigikaitse küsimuste peatüki põhisisu. Koostegutsemisvõime saavutamine on osa NATO-ga liitumise ettevalmistamisest, kuid on vajalik juba praegu osalemiseks rahvusvahelistel rahuoperatsioonidel.
Eesti on omandanud olulisi praktilisi kogemusi, osaledes koos NATO liikmesriikidega nii ÜRO kui ka NATO-juhitavates rahuoperatsioonides Euroopas (IFOR, SFOR, KFOR). Eesti rahvusvaheline usaldusväärsus julgeolekukoostöö partnerina sõltub otseselt Eesti panusest neis operatsioonides, seetõttu vajab Eesti valmisolek rahvusvaheliste kriisiolukordade lahendamiseks pidevat arendamist.
2.2. Euroopa Liidu integratsiooniprotsess ning arenev Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika
1997. aastal sai Eesti kutse alustada ühinemisläbirääkimisi Euroopa Liiduga. Eesti valitsus on püstitanud konkreetsed ülesanded Euroopa Liidu liikmeks saamise ettevalmistamisel, tegutsedes EL ja Eesti vahelise liitumispartnerluse dokumendi ja valitsuse iga-aastase tegevuskava alusel. Eesmärk on lõpetada liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga ja siseriiklikud ettevalmistused 1. jaanuariks aastal 2003.
Vastavalt Maastrichti ja Amsterdami lepingutele on EL kujunemas algsest majanduslikust liidust ka poliitiliseks liiduks. Selleks arendab EL ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (CFSP). Kõiki liikmesriike hõlmava ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamise üheks eesmärgiks on edendada demokraatlike väärtuste ja õiguskorra levikut ka väljaspool EL piire ning tõrjuda külma sõja järgseid uusi julgeolekuriske ja vältida kriisiolukordi.
Viimastel aastatel arendab EL kiirendatud korras välja valmisolekut kriiside lahendamiseks, valmistudes täitma nn Petersbergi ülesandeid vastavalt Amsterdami lepingu artiklile 17.2. Väljakujundamisel oleva Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESDP) eesmärgiks on tõsta Euroopa riikide suutlikkust võimalike kriiside lahendamisel, juhul kui NATO otsustab vastavas operatsioonis mitte osaleda. Kriisilahendamisele keskenduv Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika ei asenda NATOt kui kollektiivse kaitse organisatsiooni, vaid täiendab seda. Eesti toetab seisukohta, et ELi julgeoleku- ja kaitsemõõtme arendamine ei tohi viia üle-atlandiliste sidemete nõrgenemisele, vaid peab kaasa aitama Euroopa riikide panuse tugevdamisele NATOs.
Vastavalt assotsiatsioonilepingule toimub Eesti ja ELi vahel poliitiline dialoog, mis aitab kaasa seisukohtade lähendamisele rahvusvahelistes küsimustes ning võimaldab igapäevast koostööd EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. EL 1999. aasta Helsingi tippkohtumise otsuste kohaselt antakse ka kandidaatriikidele põhimõtteline võimalus osaleda ELi juhitud sõjalistes operatsioonides, samuti nähakse ette konsultatsioonimehhanismid Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimuste ühiseks arutamiseks. Eesti toetab Euroopa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika, sealhulgas sõjalise ja tsiviilse kriisilahendamise võime arendamist ning soovib selle eesmärgi saavutamiseks anda reaalse panuse vastavalt oma ressurssidele ja võimalustele.
Eesti ettevalmistused ühinemiseks NATO-ga on täielikult kooskõlas viimaste suundumustega Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikas. Eesti jälgib tähelepanelikult Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika väljaarendamist ning tulevase liikmena soovib olla sellesse kaasatud võimalikult varakult nii konstruktiivse dialoogi kui alalise institutsionaalse sideme kaudu. See võimaldab Eestil juba kandidaatriigina kujundada oma julgeoleku- ja kaitsepoliitikat kooskõlas EL põhisuundadega ning tagab laiemate julgeolekupoliitiliste otsuste puhul julgeoleku jagamatuse põhimõttest kinnipidamise.
Eesti ülesandeks on tagada vahendid ja valmisolek nii NATO-ga liitumiseks ja liikmekohustuste täitmiseks kui ka Euroopa Liidu ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning Euroopa operatsioonides osalemiseks.
2.3. Koostöö Lääne-Euroopa Liiduga (WEU)
Eesti ja WEU ametlikud sidemed said WEU konsultatsioonifoorumi raames alguse 1992. aastal. Eesti on WEU assotsieerunud partner aastast 1994. Eesti jaoks on olnud tähtis võimalus arutada Euroopa julgeolekuküsimusi WEU-s kõigi selle liidu erineva liikmestaatusega riikide osalusel. Alates 1997. aasta oktoobrist on Eesti esindajad töötanud WEU mitmerahvuselise politseinõustajate rühma koosseisus (MAPE) Albaanias.
WEU osatähtsus Euroopa kaitsesüsteemis on muutumas seoses Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika tugevdamisega Euroopa Liidu raames. Arvestades senist koostööd, peab Eesti oluliseks kasutada võimaluste piires WEU kogemusi ja tööprotseduure, seal hulgas koostöövorme mitteliikmetega, WEU ülesannete üleandmisel Euroopa Liidule. Eesti eesmärgiks WEU töös on olnud kindlustada oma julgeolek ja koht Euroopa julgeoleku- ja kaitsestruktuuris kõigis selle arengujärkudes.
2.4. Kahe- ja mitmepoolsed julgeolekupoliitilised suhted
Euro-atlantilise integratsiooniprotsessi osana ja sellele täiendavalt kujundab Eesti julgeolekukeskkonda kahepoolne koostöö. Eesti julgeolekupoliitika ja tegevus selle elluviimiseks ei ole suunatud ühegi riigi vastu. Kaitsealane koostöö on üheks Eesti rahvusvahelises julgeolekusüsteemis osalemise võimaluseks. Läänemere piirkonnas teevad julgeolekupoliitilist koostööd nii NATO riigid, NATO liikmestaatust taotlevad riigid, sõjaliselt mitteühinenud riigid kui ka Vene Föderatsioon. Samuti osalevad piirkondlikus julgeoleku- ja kaitsekoostöös ka kaugemad riigid, kes on Läänemere piirkonna julgeolekust huvitatud. Piirkonnas areneva kaitsealase koostöö väljenduseks on muu hulgas Balti riikide vahelise kaitsekoostöö projektid, mida toetavad arvukad välisriigid. Erinevate riikide kaitsealane koostöö suurendab piirkonna julgeolekut ja stabiilsust. Kogu Läänemere piirkonnas rakendatakse Viini Dokumendi järgseid sõjalisi usaldusmeetmeid ning relvastuskontrolli kokkuleppeid, nagu CFE leping, mis suurendab piirkonna sõjalist transparentsust.
Rahvusvahelise julgeolekukeskkonna jagamatuse põhimõtte alusel on väljendanud oma tõelist, sügavat ja kestvat huvi Balti riikide suhtes Ameerika Ühendriigid. Eesti koos Läti ja Leeduga on sõlminud Ameerika Ühendriikidega partnerlusharta, nn Balti harta. Harta väljendab Ühendriikide toetust Eesti, Läti ja Leedu integreerumisele Euroopa ja üle-atlandilistesse struktuuridesse ning hõlmab nii majandus- kui ka julgeolekukoostööd. Harta alusel loodi regulaarselt kohtuvad julgeolekupoliitika ja majandusküsimuste töörühmad. USA osaleb aktiivselt NATO ettevalmistusprogrammis (MAP) Balti riikide ette püstitatud ülesannete lahendamisel.
Eesti on loonud laialdased koostöösidemed, seal hulgas ka julgeoleku ja sõjalise koostöö suhted kõikide Euroopa ja üle-atlandilise piirkonna riikidega, eeskätt NATO ja EL liikmesriikidega ning NATO ja EL kandidaatriikidega. Eestil on kaitsealase koostöö lepingud 14 NATO liikmesriigiga ja kolme NATO partnerriigiga (Ameerika Ühendriigid, Hispaania, Holland, Itaalia, Kanada, Norra, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Taani, Tšehhi Vabariik, Türgi, Ungari ning Sloveenia, Soome ja Ukraina). Kahepoolne koostöö täieneb pidevalt. Sõlmitud lepingute raames on seatud suund korraldada koostööd vastavalt aastaplaanidele, mis sisaldavad endas nii poliitilis-sõjalisi konsultatsioone kui ka praktilisi koostööüritusi. Lisaks kahepoolsetele lepingutele on Eesti sõlminud kolmepoolse koostöölepingu Läti ja Leeduga.
2.4.1. Suhted Läti ja Leeduga
Eestit ühendab oma lõunanaabrite Läti ja Leeduga ühine ajalookogemus, sarnane taasiseseisvumisprotsess ning ühesugune geo- ja julgeolekupoliitiline olukord. Kõik kolm riiki peavad liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga ning on NATO liikmekandidaadid, tehes ettevalmistusi NATO-ga liitumiseks NATO poolt pakutud liitumise tegevuskava (MAP) raames. Püsiv stabiilsus Eesti jaoks ei ole mõeldav, ilma et see laieneks ka Lätile ja Leedule. Iga riigi edusammud euro-atlandilises integratsiooniprotsessis kindlustavad ka ülejäänute julgeolekut. Seetõttu on Eesti julgeolekukeskkonna kujundamisel eriti oluline kõige laiaulatuslikum koostöö Läti ja Leeduga ning kooskõlastatud tegevus rahvusvahelises julgeolekusüsteemis. Eesti hindab kõrgelt Balti Assamblee ja Balti Ministrite Nõukogu tegevust.
Eestil on Läti ja Leeduga tihedad pragmaatilised suhted kõikides valdkondades.
Ulatusliku kaitsealase koostöö eesmärgiks on suurendada riikide kaitsevõimet ja aidata kaasa integreerumisprotsessile NATO-ga. Eestil, Lätil ja Leedul on mitu kolmepoolset projekti – Balti pataljon (BALTBAT), ühine Balti õhuseire- ja infosüsteem (BALTNET), Balti mereväeeskaader (BALTRON) ja Balti kaitsekolledž (BALTDEFCOL). Omavahel on sõlmitud kolmepoolne kaitsekoostööleping. Peale selle osalevad kõik kolm riiki koos mitmete NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikidega ning teiste piirkonna riikidega Balti julgeolekuabi (BALTSEA) koostöös, mille eesmärk on tõhustada Eestile, Lätile ja Leedule antava kaitse- ja julgeolekuabi koordineerimist.
2.4.2. Suhted Põhjamaadega
Eestil on traditsiooniliselt head suhted Põhjamaade – Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taaniga, kes kõik on kaasa aidanud Eesti majandusliku arengu edendamisele ja kaitsevõime tugevdamisele. Geograafilise läheduse ja ajalooliste sidemete tõttu ning kaubanduse ja investeeringute kaudu on Eesti majanduslikult eriti tihedalt seotud Soome ja Rootsiga, kes on tõhusalt toetanud Eesti ja teiste Balti riikide ettevalmistumist liitumiseks EL-ga, nagu ka Taani. Taani, Norra ja Island NATO liikmetena on omakorda nii poliitiliselt kui praktiliselt oluliselt toetanud Balti riikide ettevalmistusi liitumiseks NATOga.
Põhjala ja Balti riikide koostöö on üks osa euro-atlandilisest integratsiooniprotsessist, hoolimata Põhjala riikide erinevatest valikutest Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumise osas. Seda võimaldavad Põhjamaade pikaajalise koostöö kogemused ning piirkonna ühised julgeolekuhuvid. Kõik Põhjala riigid on kinnitanud Balti riikide julgeolekupoliitiliste valikute toetamist. Nii Põhjala kui Balti riigid võtavad aktiivselt osa NATO rahupartnerlusprogrammist (PfP) ja NATO rahutagamisoperatsioonidest, kogu piirkonda hõlmab laiaulatuslik koostöö Euroopa Liiduga.
Eesti kahepoolsed kaitsealased sidemed Soome, Rootsi, Norra ja Taaniga arenevad kaitsekoostöö lepingute ja kokkulepitud aastaplaanide alusel.
Lisaks kahepoolsetele koostöösidemetele arendatakse Põhjamaade ja Balti riikide vahel mitmel tasandil koostööd 5+3 mudeli alusel ning rahvusvahelistes organisatsioonides. 1992. aastal loodi Läänemeremaade Nõukogu, kuhu lisaks Põhjamaadele ja Balti riikidele kuuluvad Venemaa, Poola, Saksamaa ja EL komisjoni esindus ning mis viimasel ajal on laienenud vaatlejatega väljastpoolt piirkonda.
2.4.3. Suhted Vene Föderatsiooniga
Vene Föderatsioon on regiooni ainus tuumariik. Venemaa ühiskond on arenenud märkimisväärselt alates Nõukogude Liidu lagunemisest ning Venemaa on teinud tõsiseid pingutusi demokraatlike reformide ning majandusliku ja finantsilise stabiilsuse nimel. Venemaa seni kestev ebastabiilsus, sealhulgas relvastatud konfliktid siseriigis ja piirialadel, suurendavad kaudseid julgeolekuriske kõigi Venemaa naaberriikide jaoks, kuid otsest sõjalist ohtu Läänemere piirkonna julgeolekule praegu ei ole.
Eesti suhted Venemaaga põhinevad poliitiliselt stabiilsel alusel, mis on pikaajalise töö tulemus. 1996. aastal jõuti välisministrite kohtumisel kokkuleppele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu teksti osas. 1999. aastal lõpetati läbirääkimisdelegatsioonide tasemel ka tehnilised ettevalmistused lepingu sõlmimiseks. Eesti on rõhutanud oma valmisolekut piirileping viivitusteta alla kirjutada.
Praegu keskendutakse Eesti ja Venemaa suhetes praktiliste küsimuste lahendamisele ja konkreetsete lepingute ettevalmistamisele majandus-, sotsiaal- ja kultuurivallas. Selle töö edendamiseks loodi 1998. aastal Eesti–Vene valitsustevaheline komisjon, mida juhivad ühiselt Eesti peaminister ja Vene Föderatsiooni asepeaminister. Tihedamad kontaktid on Eestil Venemaa piiriäärsete regioonidega regionaalsel ja kohalike omavalitsuste tasandil. Viimastel aastatel on arenenud koostöö erinevate ametkondade, eeskätt piirivalveteenistuste, tolliametite ja politseistruktuuride vahel, samuti keskkonnakaitse valdkonnas. Kahepoolseid suhteid mõjutab juba praegu tugevasti ja edaspidi veelgi rohkem Eesti kuuluvus rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.
Oma naabruse ja turu mahu tõttu jääb Venemaa Eestile oluliseks kaubandus- ja transiidipartneriks. Eesti huvides on toetada turumajanduslike institutsioonide ülesehitamist Venemaal, eelkõige aktiivselt ja konstruktiivselt osaleda tema ühinemisprotsessis Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.
Piirkonna sõjalise avatuse huvides peab Eesti tähtsaks võimalust OSCE Viini Dokumendi raames toimuvat vastastikust sõjalise informatsiooni vahetamist ja sõjaväeosade inspekteerimist ning on kasutanud selleks Viini Dokumendis ette nähtud ja kahepoolselt kokkulepitud lisavisiite alates 1997. aastast. Kaitsealaseks koostööks Venemaaga pakub võimalusi NATO rahupartnerlusprogramm, mille raames on kutsutud piirkonnas toimuvaid ühisõppusi ja -manöövreid vaatlema Vene Föderatsiooni sõjaväe esindajaid.
2.5. Eesti tegevus rahvusvahelistes organisatsioonides
Eesti riigikaitse ja julgeolekupoliitika seisukohalt on esmatähtis toetuse laiendamine Eesti välis- ja julgeolekupoliitilistele eesmärkidele. Eesti jaoks oluliste julgeolekuküsimuste teadvustamine partnerriikidele on lisaks kahepoolsele koostööle võimalik rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Eesti osaleb praegu täisliikmena ÜRO, OSCE, EN, LMN, WTO jt rahvusvaheliste organisatsioonide töös ning on tihedas sidemes organisatsioonidega, mille liikmestaatust taotleb (NATO, EL, OECD). Eesti liikmelisus nendes organisatsioonides tähendab osalust otsuste elluviimisel ja sama nõudmist ka teistelt organisatsiooni liikmetelt. Samuti on Eestil võimalik anda oma panus otsuste ja dokumentide ettevalmistamisse, pidades silmas üldisi julgeolekuhuvisid. Rahvusvahelistes organisatsioonide töös osalemine on Eesti jaoks praktiline välispoliitiline võimalus oma julgeolekuhuvide kindlustamiseks.
ÜROs ja CSCEs/OSCEs on Eesti liige alates 1991. aastast. Mõlema organisatsiooni raames tegeleb Eesti nii poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste küsimustega kui ka inimõigusi ja demokraatlikke vabadusi puudutavate küsimuste ringiga. Eesti osaleb ÜRO ja OSCE laialdaste normide ja põhimõtete elluviimises ja väljaarendamises, samuti konfliktide ärahoidmise ja kriiside lahendamise praktilises tegevuses. Koostöö OSCEs on võimaldanud praktiseerida konsensusmehhanismi rakendamist ülimalt keerukates ja tundlikes olukordades. Eesti võtab osa OSCE missioonidest ning OSCE korraldatud valimiste vaatlus- ja järelevalvemissioonidest. Sõjalise ja julgeolekualase koostöö valdkonnas osaleb Eesti aktiivselt OSCE Viini Dokumendi järgses koostöös. OSCE on andnud oma panuse ka Eesti probleemide lahendamisele, alates võõrvägede väljaviimisest kuni sotsiaalsete küsimusteni.
EN liige on Eesti alates 1993. aastast. Eesti on ühinenud kõigi peamiste EN, nagu ka ÜRO inimõiguste konventsioonidega ja täidab endale sellega võetud kohustusi. Eesti osaleb aktiivselt EN normide väljatöötamises ja täitmise järelevalves, muu hulgas olemasolevate rahvusvaheliste inimõigustealaste kokkulepete edasiarendamises ja uute kaasaegsel inimõiguste kontseptsioonil baseeruvate lepingute loomises.
LMN-is on Eesti asutajaliige 1992. aastast, WTO-s alates novembrist 1999. Eesti on seadnud endale eesmärgiks ühineda lähiaastatel ka OECDga.
2.6. Eesti osalus rahvusvahelistes jõupingutustes rahu ja julgeoleku tagamiseks ning süvendamiseks ning arenguabis
Rahvusvahelise julgeolekukoostöö üks vorme on rahu- ja humanitaaroperatsioonid ning arengukoostöö. Eesti eesmärgiks on oma võimaluste kohane osalemine rahvusvahelise õiguse normidele tuginevates rahvusvahelistes ühisoperatsioonides, lähtudes julgeoleku jagamatuse põhimõttest ja soovist anda praktiline panus ühiste julgeolekuküsimuste lahendamisse.
Tõhus osalemine kriiside lahendamises nõuab riikliku kriisihaldamissüsteemi ülesehitamist. Süsteem peab hõlmama nii rahvusvaheliste kui siseriiklike kriiside haldamise sõjalisi, juriidilisi ja rahalisi aspekte ning määratlema juhtimisskeemi.
Eesti on osalenud ÜRO rahuvalvemissioonidel UNPROFOR/UNCRO (endises Jugoslaavias Taani kontingendi koosseisus) ja UNIFIL (Liibanonis Norra kontingendi koosseisus) ning osaleb UNTSO (Lähis-Idas) vaatlejatemissioonil. Lisaks ÜRO rahuvalveoperatsioonidele on Eesti osalenud ka NATO-juhitavates rahutagamisoperatsioonides (IFOR, SFOR, KFOR), samuti Lääne-Euroopa Liidu politseitoetusüksustes (MAPE) ja OSCE missioonides Bosnias, Kosovos ja Gruusias.
Kuna rahvusvahelised operatsioonid ulatuvad humanitaarabi jagamisest kuni rahutagamiseni, peavad riigid valmistuma eriloomuliste ülesannete täitmiseks. Eesti riigi ülesandeks on edasi arendada võimalusi osalemiseks nii rahuvalves kui -loomes, arengukoostöös ja humanitaaroperatsioonides. Kaitseväes toimub rahuoperatsioonides osalemiseks vajalik väljaõpe, muu hulgas Balti rahuvalve alase koostöö ja programmide kaudu.
Eesti arengu- ja humanitaarabi nii rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu kui ka kahepoolselt tugineb Riigikogus kinnitatud arengukoostöö põhimõtetele, mis omakorda järgivad peamiste rahvusvaheliste organisatsioonide (eriti ÜRO ja OECD) poolt kehtestatud humanitaar- ja arenguabi põhimõtteid. Alates 1998. aastast on riigieelarves ette nähtud eraldised Eesti humanitaar- ja arenguprojektide elluviimiseks (moodustavad 0,01% SKT-st). Abiprojektide elluviimiseks on vaja Eestis luua tõhus administratiivne infrastruktuur.
2.7. Eesti osalus relvastuskontrolli- ja usaldusmeetmetes
Eesti toetab kõiki julgeoleku- ja turvalisusmeetmeid, mida rakendatakse kogu Euroopa ulatuses. Eesti on vastu regionaalsetele meetmetele, mis seavad ohtu Euroopa julgeoleku jagamatuse.
2.7.1. Usaldust ja julgeolekut tõstvad abinõud (CSBM-id)
Eesti riigikaitsesüsteemi väljatöötamisel järgitakse rahvusvahelise relvastuskontrolli ja julgeoleku- ja usaldusmeetmete (CSBM) vastavaid sätteid ja norme. Osalemine OSCE julgeoleku- ja usaldusmeetmete elluviimisel ja edasiarendamisel on üks otseseid võimalusi, kuidas Eesti saab anda oma panuse Euroopa sõjalise julgeoleku kujundamisel.
Eesti täidab kõiki OSCE Käitumiskoodeksi ja Viini Dokumendi 1999 nõudeid. Viini Dokumendi eesmärgiks on riikidevahelise sõjalise julgeoleku, usalduse ja koostöö süvendamine. Viini Dokument täiendab Euroopa Tavarelvastuse Lepingut (CFE), luues võimaluse täiendavaks informatsioonivahetuseks planeeritava ja läbiviidava sõjalise tegevuse kohta ning andes võimaluse vahetatava informatsiooni kontrollimiseks vastastikuste visiitide kaudu. Lisaks sätestab Viini Dokument võimalused konsultatsioonide, sõjaväeõppuste vaatlemise jms. vastastikust usaldust suurendava tegevuse läbiviimiseks.
Eesti kasutab viimastel aastatel aktiivselt Viini Dokumendi võimalusi, seal hulgas hindamisvisiite ja inspektsioone erinevatesse riikidesse. Viini Dokumendi raames ja vaimus on kõikidel riikidel võimalik teiste riikidega kahepoolselt kokku leppida ka lisameetmeid vastastikkuse huvi alusel. Eesti ei pea otstarbekaks kitsalt piirkondlike usaldusmeetmete väljatöötamist, kuna Läänemere piirkonnas rakenduvad kogu Euroopat hõlmavad, piisavalt ammendavad meetmed.
2.7.2. Euroopa relvastuskontroll ja Euroopa Tavarelvastuse (CFE) Leping
Euroopa Tavarelvastuse Lepingu (CFE) eesmärgiks on riikide sõjalise käitumise läbipaistvuse suurendamine tavarelvastuspiirangute, vastastikuse infovahetuse ning ulatusliku ja põhjaliku lepingu järelvalvesüsteemi kaudu (mille oluliseks osaks on vastastikused inspektsioonid). Kuigi Eesti ei ole CFE lepingu osaline, mõjutab selle areng ja elluviimine Eesti julgeolekut märkimisväärselt.
Eesti tunnustab CFE lepingu kui Euroopa julgeoleku nurgakivi tähtsust, jagab selle lepingu eesmärke ja põhimõtteid ning jälgib tähelepanelikult lepingu arengut. Eesti tervitab lepingu uuendamist ja säilimist. Lepingu areng peab tugevdama kõikide riikide julgeolekut, olenemata sellest, kas tegu on lepingu liikmetega või mitte. Lepingut võimalike uute liikmete vastuvõtmiseks avades tuleb tagada kõikide lepingu mehhanismide avatus ja rakendatavus kõikide võimalike tulevaste lepinguosaliste suhtes. Eesti kujundab oma seisukoha CFE lepinguga liitumise suhtes pärast adapteeritud lepingu jõustumist ning rakendamise üksikasjade ja ühinemispõhimõtete selgumist. Osalus lepingus annab riigile olulise võimaluse Euroopa sõjalise julgeoleku küsimustes kaasarääkimiseks ja nende arengu mõjutamises, tuues ühtlasi kaasa märkimisväärseid kohustusi.
Eesti jätkab ühinemist rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonidega, mis piiravad relvastuse, sealhulgas massihävitusrelvade, eriti ebahumaansete relvade jms levikut.
2.7.3. Desarmeerimine ja relvastuskontroll
Eesti on ühinenud kõigi tähtsamatele desarmeerimislepingute ja massihävitusrelvade levikut tõkestavate konventsioonidega: tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga (NPT), tuumakatsetuste üldise keelustamise lepinguga (CTBT), keemiarelva keelustamise konventsiooniga (CWC), bioloogilise relva keelustamise konventsiooniga (BWC). Seega peab Eesti andma oma panuse nende lepingute ülemaailmsesse rakendamisse, täitma õigeaegselt oma ülesandeid ja kohustusi massihävitusrelvade leviku tõkestamise valdkonnas.
Eestis ei ole massihävitusrelvi. Eesti peamine ülesanne on ära hoida massihävitusrelvade valmistamiseks kasutatavate komponentide illegaalne transiit läbi Eesti ja võimalik salakaubandus. See nõuab riiklikku eksportkontrolli, eri ametkondade, nagu tolli, piirivalve ja kaitsepolitsei kooskõlastatud tegutsemist ning laialdast rahvusvahelist koostööd peamiselt andmevahetuse alal. Võimalusi selliseks koostööks pakuvad vastavad rahvusvahelised organisatsioonid ja nende rajatud või rajamisel olevad seiresüsteemid (Wassenaar Arrangement, Nuclear Suppliers Group, Australia Group, Missile Technology Control Regime). Massihävitusrelvade leviku tõkestamise poliitika ja eksportkontrolli peamine eesmärk on takistada nii relvade kui ka kaheotstarbeliste kaupade levikut, millel võib olla sõjaliselt destabiliseeriv mõju ja mis võivad ohustada rahvusvahelist julgeolekut. Eesti on vastu võtnud Strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse, mis vastab rahvusvaheliste väljaveokontrolli režiimide põhimõtetele ja Euroopa Liidu määrustele ning Euroopa Liidu tegevusjuhisele relvade väljaveo kohta.
Seega võimaldab Eesti siseriiklik seadusandlus kontrollida sõjalise ja kahese kasutusega kaupade liikumist üle riigipiiri. Kontrollimehhanismi tõhustamiseks on vajalik parandada ligipääsu rahvusvahelistele infosüsteemidele, mida võimaldab liikmelisus rahvusvahelistes koostöörežiimides. Esmatähtis on Eesti kiire liitumine Wassenaar Arrangement’iga, mis reguleerib kahese kasutusega kaupade eksporti, importi ja transiiti. Sellega paranevad ka Eesti vastavate kaupade tootjate ekspordivõimalused.
Eesti on liitunud ka nende kahe- ja mitmepoolsete koostööprogrammidega (IAEA, UNEP jt), mis võtavad eriti arvesse massihävitusrelva võimalike komponentide illegaalse liikumise ja ladustamisega seotud keskkonnaohu ja -julgeoleku aspekti.
Analoogilist kompleksset ja rahvusvahelist lähenemist nõuavad käsirelvade illegaalse tootmise ja kaubandusega seonduvad probleemid. Globaalselt tegeleb nende küsimustega ÜRO, piirkondlikult OSCE, samuti EAPC. Eesti eesmärk on neil piirkondlikel ja ülemaailmsetel aruteludel aktiivselt osaleda ja seal vastuvõetavaid otsuseid edaspidi järgida.
Eesti ühines 2000. aastal Ülemääraselt kahjustada või purustada võivate tavarelvade kasutamise keelustamise või piiramise konventsiooniga (nn Genfi tavarelvade konventsiooniga) ning selle nelja protokolliga. Samuti osaleb Eesti 2000. aastast alates vaatlejana desarmeerimiskonverentsil, toetades algatusi jalaväemiinide küsimuse lahendamiseks. Kujundades oma seisukohta jalaväemiinide üldise keelustamise kohta peab Eesti silmas oma julgeolekupoliitilisi võimalusi ning maailmas toimuvaid arenguid jalaväemiinide tegeliku ja üldise keelustamise osas.
3. SISERIIKLIK TEGEVUS
3.1. Riigikaitse osa riigi julgeoleku tagamisel
Eesti riigikaitse ülesehitamine lähtub Eesti julgeolekupoliitika eesmärkidest. Riigikaitse peab tagama valmisoleku võimalike sõjaliste ohtude tõrjumiseks ja Eesti Vabariigi territoriaalse puutumatuse ja suveräänsuse kaitsmiseks. Sellel eesmärgil loodud iseseisev kaitsevõime ning elluviidav rahvusvaheline koostöö peavad looma agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse.
Eesti toetab ja jagab NATO strateegilise kontseptsiooni eesmärke. Riigikaitse ja seal hulgas Kaitsejõudude arendamise aluseks on koostegutsemisvõimelisus NATOga ja NATO liikmesriikide vägedega ning EL-ga EL ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames. Eesti otsene kohustus rahvusvahelises julgeolekusüsteemis on üles ehitada iseseisev kaitsevõime. Euro-atlandilistesse struktuuridesse integreerudes ühendatakse Eesti riigikaitse ühisesse kaitseorganisatsiooni vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele.
Juhul kui sõja või konflikti ärahoidmine ei osutu võimalikuks ning riigi vastu pannakse toime agressioon, siis vastavalt põhiseaduse paragrahvile 128 kuulutab Vabariigi President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab kaitseväe ülemjuhataja, ootamata ära Riigikogu otsust. Eesti Kaitsejõud alustavad sõjalist tegevust Eesti Vabariigi territoriaalse puutumatuse ja terviklikkuse taastamiseks ning suveräänsuse tagamiseks. Riigi kaitsmiseks rakendatakse seaduses ettenähtud korras kogu rahvas ja rahva jõuallikad. Eesti teostab riigi sõjalist kaitset igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu. Eesti suveräänsus on võõrandamatu, seetõttu Eesti ei alistu.
Eesti riigikaitse aluseks on kogu ühiskonda haarav totaalkaitse, mis rahvusvaheliste struktuuridega integreerudes toetab ka ühist kaitset. Riik peab tagama kõigi struktuuride ettevalmistatuse ohtude tõrjumiseks, sealhulgas kaitseväe, Kaitseliidu, teiste sõjaväeliselt korraldatud struktuuride ning reservväelaste ajakohase väljaõppe ning nende alalise valmisoleku riigi kaitseks, ning kindlustama kõigi ressursside otstarbeka kasutamise.
3.1.1. Eesti Vabariigi kaitsepoliitika
Eesti Vabariigi kaitsepoliitika juhindub julgeolekupoliitikast ning peab:
tagama riigi suutlikkuse tõrjuda sõjaliste vahenditega julgeolekuriske tänapäeva julgeolekukeskkonnas;
toetama Eesti euro-atlandilise integratsiooni alaste eesmärkide saavutamist;
tagama valmisoleku rahvusvaheliseks koostööks ühiste rahuoperatsioonide ja tulevase ühise kaitse raames;
tagama osalemise riigi kriisihaldussüsteemis.
Seda teostatakse läbi:
– kogu ühiskonda haarava totaalkaitsesüsteemi, mis loob võimalused oletatava
agressori usutavaks heidutamiseks ning seeläbi agressiooni ärahoidmiseks
ja tõrjumiseks;
– üldise ajateenistuse;
– territoriaalkaitse põhimõtte;
– koostöövõimeliste kaitsejõudude ülesehitamise ning nende hoidmise nõutavas
valmiduses, sealhulgas valmistudes võimalikuks ühiseks kaitseks koostöös
NATO-ga või NATO liikmena ja sõjaliseks tegevuseks rahuoperatsioonide läbiviimisel;
– osalemise rahvusvahelises kahe- ja mitmepoolses kaitsealases koostöös.
3.1.2. Eesti Kaitsejõudude (EKJ) tegevus riigi kaitsepoliitika elluviimisel
EKJ on riigi totaalkaitsesüsteemi tähtsaim osa võimalike sõjaliste ohtude tõrjumisel. Usutava sõjalise heidutuse aluseks on EKJ igakülgne väljaarendamine tänapäevasteks, nõutavat valmisolekut ja sõjalisi oskusi ning nii sisemist kui rahvusvahelist koostöövõimet omavateks vägedeks. Totaalkaitse sõjaline osa on üles ehitatud territoriaalse kaitse ja mobiilse kaitse printsiipide kombineeritud kasutamisele, mis on Eesti võimaluste seisukohalt riigikaitse efektiivseim viis. Ühiskondlikud ressursid selleks tagatakse kaitseväeteenistussüsteemi ning ülesehitatava totaalkaitse süsteemi kui terviku kaudu.
EKJ väljaarendamise esimene ülesanne on vajalikul tasemel iseseisva kaitsevõime loomine, mis muuhulgas tähendab koostöövõimelisust NATO ja/või NATO riikide vägedega nii tulevases ühises kaitses kui rahuoperatsioonides.
EKJ koostegutsemisvõimelisuse väljaarendamine ja NATO-ga liitumise ettevalmistamine toimub vastavalt NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammile (ANP). Programmi sõjaliste ja riigikaitseliste põhiülesannete täitmisel tuginetakse muuhulgas NATO-ga PfP planeerimis- ja aruandlusprotsessi (PARP) raames kokku lepitud partnerluseesmärkidele (PG) ning rahupartnerlusprogrammi elementidele.
Lisaks EKJ otsestele ülesannetele tuleb suurendada kaitsejõudude võimet osutada rahuajal vajaduse korral tsiviilvõimudele vajalikku abi, eriti kaudsete julgeolekuriskide tõrjumisel. See tõstab riigi võimet kiiresti ja adekvaatselt reageerida suurõnnetustele (looduslikele ja tehnoloogilistele katastroofidele jms) ning võidelda nende tagajärgedega. EKJ on osa riiklikust kriisihaldamise süsteemist.
EKJ koosnevad kaitseväest, vabatahtlikkusel rajanevast Kaitseliidust ning sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja alluvusse antavatest Siseministeeriumi valitsemisalas olevatest sõjaväeliselt korraldatud asutustest ja üksustest. Kaitseväe isikkoosseis koosneb kolmest osast: ajateenijad, kaadrikaitseväelased ning teenistusse kutsutud reservväelased. Põhiosa kaitseväe isikkoosseisust moodustavad mobilisatsiooni korral tegevteenistusse kutsutavad reservväelased. Kaitseväes on kolm väeliiki: maa-, mere- ja õhuvägi.
Eesti sõjalise kaitse lahendi ja Eesti kaitsejõudude struktuuri määratleb detailselt Eesti sõjalise kaitse strateegia.
3.1.3. Riigikaitse integreerimine ühiskonnaellu
Eesti kaitsejõud alluvad demokraatlikule tsiviilkontrollile. Eesti on loonud demokraatlike riikide traditsioonidele vastavad suhted tsiviil- ja sõjaväeliste struktuuride vahel. Demokraatliku kontrolli põhimõtted on määratletud Eesti põhiseaduses ja teistes riigikaitset puudutavates õigusaktides. Sellega on kindlaks määratud parlamendi, presidendi ja vabariigi valitsuse õigused, kohustused ja ülesanded riigikaitse korraldamisel.
Totaalkaitse eeldab riigikaitse põhjalikku integratsiooni ühiskonda. Selles kontekstis on tähtsad vabatahtlikkusel põhinevad riigikaitsealased organisatsioonid ja initsiatiivid. Neist olulisim on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev Kaitseliit, mis moodustab kaitsejõudude osa. Kaitseliit on vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ning sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Kaitseliidu peamine eesmärk on kodanike vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ning põhiseaduslikku korda. Kaitseliidu seadus näeb ette koostöö nii politsei, maavalitsuste, kohalike omavalitsustega kui ka piirivalve ning päästeteenistuse ja tuletõrjega.
Riigikaitseliste teadmiste levitamisel ja riigikaitse ühiskondliku baasi laiendamisel on oluline roll Kaitseliiduga seotud Naiskodukaitsel ning noorteorganisatsioonidel Noored Kotkad ja Kodutütred, samuti reservohvitseride väljaõppe süsteemil. Noored saavad riigikaitsealase algõppe üldhariduskoolides ja kutseõppeasutustes Haridusministeeriumi ja Kaitseministeeriumi koostöös väljatöötatud õppekavade alusel.
3.2. Õigusriigi tugevdamine ja rahvusvähemuste integreerimine
Tänapäeva Euroopas on riikliku julgeoleku lahutamatuks osaks demokraatlik julgeolek, mis on tagatud demokraatlike institutsioonide toimimise, õigusriigi ja inimõiguste ning põhivabaduste, sealhulgas vähemuste õiguste austamise ja kaitsega.
Eesti on parlamentaarse demokraatiaga riik, kus Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Eesti demokraatlike institutsioonide nurgakiviks on regulaarselt toimuvad üldised, ühetaolised ja otsesed Riigikogu valimised ja kohaliku omavalitsuse valimised.
Pluralistliku esindusdemokraatia tugevdamise huvides on Eesti praeguses arengujärgus oluline kaasa aidata mitte-eestlastest Eesti kodanike poliitilisele integreerumisele seadusandliku ja täidesaatva võimu struktuuridesse. Tähtis on ka selle elanikkonna osa kaasamine, kes täna veel ei oma ühegi riigi kodakondsust, kuid on avaldanud soovi ja valmisolekut saada tulevikus Eesti kodanikuks.
Eesti riigi ülesanne on demokraatlike institutsioonide tugevdamine. Järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigusaktide põhiseadusele ja muudele seadustele vastavuse üle teostab Õiguskantsler, kes on oma tegevuses sõltumatu ametiisik. Õiguskantsler täidab ka inimõiguste voliniku ülesandeid ja sellisena on tal oluline roll üksikisiku õiguste ja põhivabaduste kaitsmisel. Eesti kui demokraatliku õigusriigi huvides on selle rolli edasine tugevdamine ja toetamine.
Seaduste ülimuslikkusel põhineva õigusriigi toimimise seisukohalt on oluline sõltumatu ja laitmatult funktsioneeriva kohtusüsteemi edasine tugevdamine ja korrastamine.
Eesti jagab tänapäeva Euroopas juurdunud arusaama, et riik peab tagama vähemuste õigused ning kaasa aitama erinevate etniliste ja sotsiaalsete gruppide integratsioonile ühiskonda. Integratsiooniks soodsa keskkonna kujundamine ja tõhusa integratsioonipoliitika läbiviimine on Eestis üks demokraatliku julgeoleku kindlustamise põhitingimusi.
Eesti integratsioonipoliitika teljeks on riiklik pikaajaline integratsiooniprogramm. Integratsioon tervikuna on suunatud tasakaalustatud ja demokraatliku multikultuurilise ühiskonna tekkimisele. Eesti ühiskonna integratsiooni olemuse kujundavad kaks protsessi: ühelt poolt ühiskonna sotsiaalne ühtlustumine eesti keele oskuse ja Eesti kodakondsuse omandamise alusel ning teiselt poolt etniliste erinevuste säilimise võimaldamine etniliste vähemuste kultuuriliste õiguste tunnustamise alusel. Riikliku integratsiooniprogrammi põhivaldkondadeks on keelelis-kommunikatiivne integratsioon, õiguslik-poliitiline integratsioon ning sotsiaalmajanduslik integratsioon.
3.3. Vabaturumajanduse tugevdamine
Edu julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamisel sõltub olulisel määral riigi majanduslikust olukorrast. Majanduse stabiilne areng on üks hädavajalikest julgeoleku tagamise komponentidest. Seega on riigi majanduspoliitika julgeolekupoliitika oluline komponent.
Eesti majanduspoliitika strateegilised baasdokumendid on riiklik arengukava, Eesti majanduse arengukava, eelarvestrateegia, IMF-i majanduspoliitiline memorandum ja Eesti Vabariigi Valitsuse tegevuskava Euroopa Liitu integreerumiseks.
Eesti majanduspoliitika üldeesmärk on saavutada jätkusuutlik, sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud majanduskasv konkurentsivõime tõstmise teel. Majanduspoliitika peab ühtlasi toetama Eesti ja Euroopa Liidu vaheliste arenguerisuste vähendamist ning kindlustama Euroopa Liiduga ühinemiseks vajalike majanduskriteeriumide täitmise.
Taasiseseisvumise järel läbi viidud reformide kaudu on Eesti saavutanud makromajandusliku stabiliseerumise ja majanduskasvu. Eesti majandus on tänaseks kaubanduslikult ja rahanduslikult tihedalt integreeritud EL-ga. Jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse stabiilsuse kindlustamiseks tuleb jätkata struktuursete reformidega ning rakendada makromajanduspoliitilisi meetmeid, lähtudes liberaalse kaubanduse ja kapitali vaba liikumise põhimõtetest. Lähieesmärkideks on Eesti toodete konkurentsivõime tõstmine arenenud riikide turgudel ning seadustiku harmoneerimine ELi acquis’ga.
Eesti majanduse kasvu peamiseks allikaks on ekspordi kasv. Eesti ekspordipoliitika peab tähtsustama arenenud riikide stabiilseid turge ja looma võimalused ekspordi toetamiseks.
Riigi majandusliku julgeoleku kindlustamise nimel on riigi huvides soodustada majandussidemete mitmekesistamist. Selle saavutamiseks on oluline stabiilse majanduskeskkonna püsimine, et tagada Eesti atraktiivsus väliskapitali jaoks ning välisinvesteeringute jätkuv sissevool. See omakorda toetab struktuurseid muutusi, tõstab efektiivsust ja stimuleerib orienteerumist stabiilsetele turgudele. Samuti on oluline koostöö ettevõtjatega investeeringute, ekspordi, turismi, innovatsiooni ja transiitkaubanduse edendamiseks, muu hulgas Ettevõtluse arendamise Sihtasutuse tegevust arendades.
Eesti rahapoliitika põhieesmärgiks jääb pikaajalise hinnastabiilsuse tagamine, mis on stabiilse majanduskeskkonna üks osa. Eesti rahapoliitika on suunatud liitumisele Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga (EMU) ning euro kasutuselevõtmisele. Eesti senine rahapoliitiline raamistik, s.t valuutakomitee süsteem ning krooni fikseeritud kurss Saksa margaga (ja seeläbi ka euroga), on seda eesmärki toetanud.
Eelarvepoliitika peamine eesmärk on valitsussektori eelarve tasakaalu saavutamine keskpikas perspektiivis ja praeguse madala võlataseme säilitamine. Range eelarvepoliitika ja konservatiivne laenutegevus on peamised eeltingimused, mis võimaldavad maksimaalselt ära kasutada valuutakomitee süsteemi eeliseid.
Oluline on pöörata tähelepanu tööturu probleemidele, et tagada riigi sotsiaalse stabiilsuse säilimine. Samuti võib kvalifitseeritud tööjõu nappus tulevikus saada majanduskasvu piiravaks teguriks. Eesti tööturgu iseloomustab praegu struktuurne ebakõla: samaaegselt esinevad kõrge tööpuudus ja kvalifitseeritud tööjõu puudujääk. Tööjõu kvaliteedi tõstmisel on esmajärjekorras vaja arendada noorte ja täiskasvanute kutse- ja täiendõppesüsteeme ning tõhustada haridussüsteemi.
Oluline tegur riigi konkurentsivõime kujunemisel on infrastruktuur. Geograafiline asukoht võimaldab Eestil toimida vahendajana ida-lääne kaubandussuhetes, mistõttu nii transpordi- kui ka sidesektoril on Eesti majanduses oluline roll. Mõlemad sektorid vajavad märkimisväärseid investeeringuid. Lähiaastatel on infrastruktuuri arengu prioriteediks vaba ettevõtluse arendamine ja turulepääsu kindlustamine ning suuremate infrastruktuuriettevõtete erastamise lõpuleviimine, seda nii transpordi- kui sidesektoris.
Riik säilitab omandi ja kontrolli vaid üksikutes suurtes infrastruktuuriettevõtetes ning reguleerib ja kontrollib monopolide tegevust. Eesti transpordi- ja sideseadusandlus tuleb viia kooskõlla ELi reeglite, normide ja standarditega. Riigi ülesanne on välja arendada järelevalveinstitutsioonid, mis tagaksid seadusandluse efektiivse rakendamise ja kontrolli.
Transpordisektori investeeringud suunatakse raudteetranspordi, merenduse ja lennunduse ning Eestit läbivate üleeuroopalisse võrku kuuluvate transpordikoridoride väljaarendamisse. Sealjuures on prioriteetne ida-lääne suunalise transiitliikluse edendamine.
Kõige tähtsam ja keerukam restruktureerimist vajav sektor järgnevatel aastatel on energeetika. Vastavalt Riigikogus vastuvõetud Kütuse- ja energiamajanduse pikaajalisele riiklikule arengukavale jätkab Eesti põlevkivil põhinevat energiatootmist. Sealjuures peab põlevkivi osakaal energiabilansis jätkuvalt vähenema, arvestades uute efektiivsemate põletustehnoloogiate kasutuselevõttu. Põlevkivil baseeruv energiasüsteem tuleb restruktureerida ja erastada, ühendades põlevkivikaevandamise ja elektrienergia tootmise ühtsesse väärtusketti. Sealjuures tuleb arvesse võtta regionaalseid aspekte, leevendades restruktureerimisega seotud sotsiaalseid pingeid, ning keskkonna- ja ohutusaspekte. Eesti energeetikaturul tuleb luua konkurents ning tagada sõltumatus imporditavast energeetilisest ressursist võimalikult suures ulatuses.
Eesti energiasüsteemi arendamisel on eesmärk ühendada Eesti elektri- ja gaasivarustussüsteemid vastavate Lääne-Euroopa energiasüsteemidega. See suurendab majanduse üldist konkurentsivõimet ja tagab pakkujate paljususe kaudu varustuskindluse.
3.4. Sisejulgeoleku tugevdamine
Riigi sisejulgeolek hõlmab kahte – füüsilist ja sotsiaalset komponenti. Füüsilise julgeoleku tagamisel on juhtivaks institutsiooniks õiguskaitseorganid. Sotsiaalne komponent koondab paljude institutsioonide tegevuse elanikkonna materiaalse heaolu, sotsiaalse õigluse, avalike suhete korraldamise ja meediavabaduse tagamisel ning majanduse reguleerimisel. Sotsiaalse turvalisuse tagamine loob põhilise eelduse efektiivseks sisejulgeoleku tagamiseks.
Füüsilise julgeoleku tagamisel on peamised ülesanded avaliku korra kaitse ja võitlus kuritegevusega, riigipiiri valvamine ja kaitsmine, piirirežiimi tagamine, kodanikukaitse, tuletõrje- ja päästetööde korraldamine. Üha suuremat tähelepanu nõuavad andmekaitse küsimused ning infrastruktuuri süsteemide funktsioneerimise tagamine.
Eestis toimuv üha kiirenev infosüsteemide kasutuselevõtt riigi ja ühiskonna tasandil ning nende infosüsteemide seotus globaalse infosüsteemiga sisaldab suure positiivse mõju kõrval tegureid, mis suurendavad arvutikuritegevuse ohtu ja infosüsteemide haavatavust.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata riiklike andmebaaside turvalisuse tagamisele. Õigusliku baasi loomisel ja täiustamisel tuleb tagada riigi huvide, sealhulgas julgeolekuhuvide kaitstus, üksikisiku põhiseaduslikud õigused ja vabadused ning riiklike andmebaaside ja riiklike registrite tõhus haldamine. Tagada tuleb andmebaaside ja registrite turvalisus ning õigusliku regulatsiooniga tõkestada sensitiivsete andmete väärkasutus Eesti riigi huvide ja tema kodanike õiguste vastu.
3.4.1. Korrakaitselised ülesanded
Politsei tagab korra avalikes kohtades, korraldab ja teostab liiklusjärelevalvet, võtab vastu ja registreerib õiguserikkumiste ning muude sündmuste kohta saabuvat teavet, võtab viivituseta tarvitusele abinõud kuritegude või muude õiguserikkumiste ärahoidmiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piirides. Politsei arengueesmärgiks on oma tegevuse valdav pühendamine õiguserikkumiste ärahoidmisele ja tõkestamisele, usalduslike suhete loomine ja koostöö arendamine elanikega ning nende juhendamine eneseabi korraldamiseks.
Efektiivse kuritegevuse vastase võitluse üheks aluseks on informatsiooni kiire liikumine. Operatiivse info vahetamist tuleb parandada nii siseriiklikult kui rahvusvaheliste organisatsioonidega. Lisaks olemasolevale Interpoli infosüsteemile on seatud eesmärgiks Eesti kiire liitumine ka Europoli ja Schengeni infosüsteemidega.
3.4.2. Julgeolekuasutuste osa riigi julgeoleku tagamisel
Riigi julgeolekut kindlustavad lisaks tavalisele politseile ja kaitsejõududele julgeolekuasutused, mille eesmärk on koguda ja töödelda riigikaitseks vajalikku teavet. Eestis on vastu võetud Julgeolekuasutuste seadus, mille kohaselt jagunevad ülesanded kahe asutuse vahel: Kaitsepolitseiamet ja Teabeamet. Julgeolekuasutuste üks ülesandeid on täitevvõimu ennetav informeerimine Eesti Vabariigi julgeolekule ohtlikest arengutest, võimaldades aegsasti rakendada abinõusid nende tõrjumiseks ja aidates kaasa julgeolekupoliitika kujundamisele.
Kaitsepolitseiameti ülesanne on riigi sisemise julgeoleku tagamine. Kaitsepolitsei kogub ja töötleb teavet tegevuse kohta, mille eesmärk on riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldne muutmine, ning seaduses ettenähtud juhtudel menetleb kriminaalasju. Kaitsepolitsei ülesanne on samuti riigi vastu suunatud luuretegevuse, kaasa arvatud majandusluure ennetamine ja tõkestamine, sealhulgas riigisaladuse kaitse, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga.
Võitluses rahvusvahelise kuritegevuse ja terrorismiga on lisaks Eesti Vabariigi seadusandliku baasi väljaarendamisele ja ametkondade vahelisele tihedale koostööle oluline rahvusvahelise koostöö arendamine. Terrorism, terroristlikud organisatsioonid ja ekstremistlikud grupeeringud ei ole Eestile omased nähtused, kuid terrorismi kui tõsist ühiskonda destabiliseerida võivat faktorit ignoreerida ei tohi.
Terrorismist suurem probleem on organiseeritud kuritegevus, selle osalus rahapesus ning roll korruptsiooni taimelavana. Julgeolekuasutuste ülesandeks on takistada organiseeritud kuritegevuse imbumist poliitikasse, riigiametitesse ja omavalitsustesse. Riigipiire ületava kuritegevuse tõkestamisel tuleb kasutada rahvusvahelisi ja riikidevahelisi kahepoolseid koostööprojekte.
Ametipositsiooni väärkasutamine ohustab mitmeid riigi arengu ja stabiilsuse seisukohast olulisi valdkondi. Korruptsioonialaste kuritegude uurimine jaguneb Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti vahel. Prioriteetne on korruptsiooniilmingute väljaselgitamine õiguskaitsesüsteemis, suuremates omavalitsusüksustes ja ministeeriumides. Korruptsiooniga võitlemiseks on loodud tõhus õiguslik baas. Politseiasutuste kõrval sõltub ennetava korruptsioonivastase võitluse edukus valitsusasutustes moodustatud sisekontrolliüksuste töö tõhususest.
Teabeameti ülesandeks jääb riigile välis-, majandus- ja riigikaitsepoliitika kujundamiseks vajaliku teabe kogumine selles osas, mis puudutab välisriike, välismaiseid tegureid või tegevust; vastuluure teostamine riigi välisesinduste kaitseks ja nende kaitseväe üksuste kaitseks, mis asuvad väljaspool riigi territooriumi; riigiasutuste elekterside korraldamine ja teabe elektrooniline kaitse; elektroonilisel viisil teabe kogumine (signaalluure).
3.4.3. Piiride valve
Tõhus piirikontroll on iseseisva riigi üks kesksemaid ülesandeid. Eesti piirivalve on loonud piirikontrolli süsteemi, mis sisuliselt vastab Euroopa Liidu nõuetele. Integreerumisel Euroopasse tähtsustub piirivalve töö veelgi, sest ühe riigi piiride valvest oleneb ka teiste riikide julgeolek. Eesti idapiirist kujuneb EL välispiir.
Eesti piirivalve ülesandeks on tõkestada riigipiiri ebaseaduslik ületamine, tagada riigipiiri sujuv ületamine piiripunktides ja kindlustada piirikontrolli kõrge kvaliteet ning viia piirivalve tegevus täielikku vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Samuti on piirivalve ülesanne koostöös õiguskaitseorganitega tõrjuda nn uusi julgeolekuriske, nagu illegaalne migratsioon, organiseeritud kuritegevus ja terrorism ning narkokaubandus, illegaalne relvakaubandus jmt.
Eesti piirivalve ülesannete hulka kuulub ka merepäästetegevus ja merereostuse likvideerimine.
Kehtiva seadusandluse kohaselt on Eesti piirivalve osa Eesti Kaitsejõududest. Piirivalve töö üks osa on piirivalveüksuste ettevalmistamine riigikaitseliste ülesannete täitmiseks.
3.4.4. Päästetegevus
Loodusõnnetustest ähvardavad Läänemere piirkonda põhiliselt tormid, üleujutused, ulatuslikud metsapõlengud. Inimtegevusest põhjustatud riskideks on transpordi-, keemia- ja kiirgusõnnetused, suured tulekahjud, õnnetused kaevandustes, massiüritustel ja piiriülese toimega tööstusõnnetused.
Hädaolukordadeks valmisolekut planeeritakse riiklike meetmete süsteemiga, millele tuginedes riigiasutused ja kohalikud omavalitsused organiseerivad ning rakendavad meetmeid Eesti elanike, ettevõtete ja asutuste valmisolekuks tehnogeensetest protsessidest, loodusnähtustest või relvakonfliktidest tingitud hädaolukordades. Päästetegevuse korraldus Eestis põhineb Päästeseadusel, Hädaolukordadeks valmisoleku seadusel, Kemikaaliseadusel, Kiirgusseadusel ning nende alusel antud õigusaktidel.
Riigi ülesanne on välja arendada ja tagada läbi päästeasutuste (Päästeamet ja tema allasutused maakondades, Tallinna päästeasutused) tuletõrje- ja päästetööde korraldamine Eesti Vabariigi territooriumil.
Otsingu- ja päästetöid veekogudel korraldavad piirivalve ja päästeasutused. Lennuõnnetuste puhul korraldavad otsingu- ja päästetöid Lennuamet, piirivalve, päästeasutused ja lennujaamade avarii- ja päästeteenistused.
Häireteeninduse korraldamiseks on Eestis loodud rahvusvaheliste koordinatsioonikeskuste (MRCC – merepääste koordinatsioonikeskus; ARCC – lennupääste koordinatsioonikeskus; RCC – Päästeameti Juhtimiskeskus) ja häirekeskuste võrk. Hädakutsete vastuvõtmiseks elanikkonnalt on häirekeskustele kinnitatud Euroopa Liidu ühtne hädaabinumber 112.
Loodus- või suurõnnetuste tagajärjel välja kuulutatud eriolukorra ajal korraldatakse kriisijuhtimine kriisikomisjonide (Vabariigi Valitsuse, maakonna, linna või valla kriisikomisjon) poolt ning tagatakse häirekeskuste kaudu.
Eesti NATO-ga liitumise perspektiivi silmas pidades ning siseriikliku ja regiooni julgeolekupotentsiaali suurendamiseks on päästealas loomisel mobiilne, multifunktsionaalne päästeüksus – Eesti päästemeeskond. Selle ettevalmistus ja valmidusaste hakkab vastama nõuetele, mis esitatakse kriisikolletes humanitaar- või päästeoperatsioonides osalevale rahvusvahelisele päästeüksusele.
Kehtiva seadusandluse kohaselt on Siseministeeriumi alluvuses olevad sõjaväeliselt korraldatud päästeüksused (Üksik Päästekompaniid) osa Eesti kaitsejõududest. Sõjaväestatud päästeüksuste väljaõppe ja tegevuse peamisteks eesmärkideks on päästeteenistuste toetamine suurõnnetustel eritehnika, sidevahendite ja inimestega, tsiviil- ja militaarstruktuuride koostöö korraldamine hädaolukordades ning üksuste ettevalmistamine riigikaitseliste ülesannete täitmiseks.
3.4.5. Riigi julgeolekureserv
Vastavalt Riigireservi seadusele on riigireserv riigi julgeolekut ja sõltumatust tagav ressursside kogum, mis võetakse kasutusele kriisiolukordades. Riigireservialast tegevust koordineerib ja kontrollib valitsus, tsentraliseerides riigi julgeolekuvaru ja ettevõtja tegevusvaru juhtimise, moodustamise, haldamise, finantseerimise ja kasutamise. Selleks luuakse vastav struktuuriüksus Siseministeeriumi kui kriisireguleerimise alal juhtivministeeriumi haldusalas ning viiakse seadusandlusesse sisse vajalikud muudatused. Kriisihaldussüsteemi ühe osana määratletakse riskianalüüsi struktuurid ja metoodika.
3.5. Tervishoiupoliitika ning terviseriskide tõrjumine
Tervishoiuorganisatsiooni komponentideks on üldarstiabi, erakorraline haiglaeelne arstiabi (kiirabi) ja eriarstiabi, mille erivormiks on kõrgtehnoloogiline eriarstiabi. Eriarstiabi optimeerimise eesmärgil on kavas järgneva 10–15 aasta jooksul ümber korraldada haiglate jaotus Eestis. Loodava haiglavõrgu planeerimisel võetakse arvesse ka ekstreemseid olukordi. Kuna kaitsejõudude tervishoiusüsteem toimib koostöös tsiviiltervishoiuga, kohandatakse haiglavõrgu planeerimisel NATO nõudeid eriarstiabi kättesaadavuse kohta.
Erakorraline arstiabi on korraldatud häirekeskuste kaudu, millega tagatakse erinevate teenistuste koostöö ja operatiivne sidepidamine. Arstiabi üleriigiliseks koordineerimiseks katastroofide, õnnetuste ja erakorraliste seisukordade puhul on loodud Katastroofimeditsiini Keskus. Keskuse ülesanne on riskianalüüs ning selle alusel plaanide väljatöötamine, vähendamaks maksimaalselt katastroofi või suurõnnetuse tagajärgede ulatust. Eesmärk on saavutada haiglate valmisolek tegutsemiseks õnnetuste korral ning tagada psühholoogiline ja sotsiaalne abi katastroofi tingimustes. Peamised koostööpartnerid ohuolukordadeks valmistumisel on riiklik päästeteenistus, kiirabiteenistus, politsei ja kaitsejõud.
Riigi tervisekaitseline ülesanne on võitlus nakkushaiguste leviku vastu ning ohutegurite kõrvaldamine looduskatastroofide jm suurõnnetuste puhul. Eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise meetmeid kontrollitakse rahvusvaheliselt ning Eestis on need kooskõlla viidud rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjadega. Eesti valitsus on kinnitanud tuberkuloositõrje programmi aastateks 1998–2003, mille käigus reorganiseeritakse ravistrateegia tõhusama ravi ja elanikkonna nakkuse eest kaitsmise nimel.
Loodusõnnetustest ähvardavad Läänemere piirkonda põhiliselt üleujutused, tormid, metsapõlengud jm. Inimtegevusest põhjustatud riskideks on liiklus-, keemia- ja kiirgusõnnetused, suured tulekahjud, õnnetused kaevandustes ja massiüritustel jm.
3.6. Põllumajanduspoliitika
Põllumajanduspoliitika on oluline tegur siseriikliku stabiilsuse tagamisel. Põhiliste toiduainetega varustatus on iga riigi valitsuse esmane ülesanne, eelkõige riigi siseressursside baasil. Samal ajal on suund tootmise kontsentreerumisele koos kaupade vaba liikumise printsiibiga kaasa toonud olukorra, kus toiduohutuse aspektist ei ole kriiside tekkimine ja edasilevimine enam ainult lokaalne probleem.
Eesti põllumajanduspoliitika aluseks on valitsuse poolt 20. juunil 2000 heakskiidetud Eesti põllumajanduse arengu strateegia. Strateegia lähtub põllumajanduse multifunktsionaalsest mõjust ühiskonnale. Lisaks turule orienteeritusele on tänapäeval olulised ka teised aspektid: toidu kui strateegiliselt tähtsa kauba tootmine, maa viljakana ja kasutatavana hoidmine, maastikuhooldus, keskkonnakaitse, tööhõive maal, sotsiaalse stabilisaatori ja kultuurikandja funktsioon, julgeolekutegurid, demograafilised seosed jne.
3.7. Keskkonnapoliitika
Eesti keskkonnapoliitika lähtub järgmistest põhimõtetest:
soodustada majanduse arengut keskkonnasäästlikkuse suunas;
ennetada ja hoida ära keskkonnakahjustusi, tegeldes nende põhjustega võimalikult varases staadiumis;
lülitada keskkonda arvestavad kaalutlused kõigi teiste sektorite arengustrateegiatesse ja arvestada neid iga üksiku keskkonna- ja loodusressursi kasutamisel.
Püstitatud on järgmised eesmärgid:
– keskkonnateadlikkuse ja keskkonnasõbralike tarbimismudelite stimuleerimine;
– keskkonnasõbralike tehnoloogiate edendamine;
– energeetikasektori negatiivsete keskkonnamõjude vähendamine;
– õhu kvaliteedi parandamine, jäätmekäitluse ning mere-, pinna- ja põhjavee
kaitse tõhustamine;
– minevikust pärit reostuse (seoses varasema tööstusliku ja sõjalise tegevusega)
puhastamine;
– maastiku ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine;
– elu- ja töökeskkonna parandamine kooskõlas inimeste vajaduste ja keskkonnakaitse
nõuetega.
Valitsus koostab ja viib ellu riiklikku keskkonnakaitse tegevuskava, mille programmide raames arvestatakse Euroopa Liidu keskkonnanõuetega. 1996. aastast tegutseb peaministri juhtimisel Säästva Arengu komisjon.
Kaitseminister välisministri ülesannetes Jüri LUIK |
Kantsler Indrek TARAND |