Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord
Vastu võetud 02.04.2001 nr 120
Määrus kehtestatakse « Liiklusseaduse» (RT I 2001, 3, 6) § 20 lõike 6 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§1. Määruse reguleerimisala
Käesolev määrus reguleerib joobeseisundi tuvastamise, joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korda.
§2. Joobeseisundi mõiste
«Liiklusseaduse» § 20 lõike 3 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.
§3. Joobeseisundi tuvastaja
Joobeseisundit võivad tuvastada:
1) seaduses sätestatud
ametiisik (edaspidi ametiisik);
2) arst.
§4. Isiku toimetamine tervishoiu- või ametiasutusse
(1) Ametiisikul on õigus toimetada isik joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiu- või ametiasutusse seaduses sätestatud juhtudel, kui joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal ei ole võimalik.
(2) Ametiisik on kohustatud toimetama isiku tema nõudmisel tervishoiuasutusse joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks.
2. peatükk
JOOBESEISUNDI TUVASTAMINE
1. jagu
Joobeseisundi tuvastamine ametiisiku poolt
§5. Ametiisiku poolt joobeseisundi tuvastamise üldnõuded
(1) Ametiisiku poolt isiku alkoholijoobe indikaatorvahendi või mõõteriistaga tuvastamise juures peab viibima vähemalt üks tunnistaja. Nimetatud toimingute teostamise kohta koostab ametiisik protokolli.
(2) Ametiisik üldjuhul ei tuvasta narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundit, välja arvatud lõikes 3 nimetatud juhul.
(3) Kui joobeseisundi tuvastamine ei ole võimalik indikaatorvahendi või mõõteriistaga ja isikut ei ole võimalik toimetada tervishoiuasutusse, tuvastab ametiisik joobeseisundi kahe tunnistaja juuresolekul väliste joobetunnuste põhjal.
§6. Joobeseisundi tuvastamisel kasutatavad tehnilised vahendid
Ametiisik tuvastab isiku alkoholi tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi väljahingatava õhu kaudu, kasutades alkoholisisalduse kontrollimiseks indikaatorvahendeid või mõõteriistu.
§7. Joobeseisundi tuvastamise protokoll
Paragrahvi 5 lõikes 1 nimetatud protokollis märgitakse ära:
1) selle ametiasutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse;
2) protokolli koostanud ametiisiku ees- ja perekonnanimi, ametinimetus;
3) isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood (selle puudumisel sünniaeg);
4) kontrollimise kuupäev, kellaaeg ja koht;
5) joobeseisundi
tuvastamiseks kasutatud indikaatorvahendi või mõõteriista nimetus ja
number;
6) indikaatorvahendi või mõõteriista reaktsioon;
7) tuvastamise tulemus (kaine; joobes);
8) isiku kinnitus joobeseisundi
meditsiinilisest tuvastamisest, sealhulgas vereproovis alkoholisisalduse
määramisest loobumise kohta;
9) märkused isiku käitumise,
ametiisiku tegevuse takistamise ja muu sellise kohta;
10) kui
ametiisikul ei ole võimalik joobeseisundit tuvastada, märgitakse
protokolli selle põhjused ja joobeseisundile viitavad tunnused,
11) protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametiisik,
tunnistaja(d) ja isik.
§8. Protokolli vaidlustamine
Ametiisiku poolt joobeseisundi tuvastamise võib isik vaidlustada viivitamata pärast talle käesoleva määruse §-s 7 nimetatud protokolli tutvustamist, nõudes joobeseisundi tuvastamist arsti poolt määruse käesoleva peatüki 2. jaos sätestatud korras.
2. jagu
Joobeseisundi tuvastamine arsti poolt
§9. Üldnõuded
(1) Isiku toimetamisel tervishoiuasutusse tuvastab joobeseisundi arst. Alkoholisisalduse ning narkootiliste või psühhotroopsete ainete määramiseks vajaliku proovi võib võtta arsti poolt määratud tervishoiutöötaja.
(2) Arst teeb sõltumatu otsuse vastavalt isiku terviseseisundile ning oma teadmistele. Arst annab joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel otsuse vastavalt määruse §-s 21 nimetatud kohustuslikele formuleeringutele.
(3) Alkoholi tarvitamise tunnuste või alkoholist põhjustatud joobeseisundi tuvastamisel arsti poolt võib otsuse aluseks olla kliiniline leid, milleks on isiku häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid.
(4) Narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused või neist põhjustatud joove tuvastatakse joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise käigus kliinilise leiu ja bioloogiliste vedelike uuringu alusel.
(5) Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise kulud tasub saatekirja väljastanud asutus.
(6) Kui isikul tuvastatakse alkoholi, narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamise tunnused või joobeseisund, esitatakse isikule arve tuvastamiskulude hüvitamiseks.
§10. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise koht
(1) Joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine toimub haiglas või ambulatoorset tervishoiuteenust osutava isiku juures (edaspidi tervishoiuasutus).
(2) Igas maakonnas peab olema vähemalt üks tervishoiuasutus, kus võetakse proove alkoholisisalduse ning narkootiliste või psühhotroopsete ainete olemasolu uurimiseks bioloogilistes vedelikes ning tehakse joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ööpäevaringselt.
(3) Bioloogiliste vedelike uurimine võib toimuda samas tervishoiuasutuses või muus pädevas laboris.
§11. Isiku tervishoiuasutusse toimetamise vormistamine
(1) Joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks toimetab ametiisik isiku tervishoiuasutusse.
(2) Isiku toimetamisel tervishoiuasutusse koostab ametiisik saatekirja,
kuhu märgitakse:
1) saatekirja koostamise kuupäev ja kellaaeg;
2) saatekirja koostanud ametiisiku ees- ja perekonnanimi, ametinimetus,
ametiasutus, kelle nimel ta tegutseb;
3) tervishoiuasutuse nimi;
4) isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood (selle puudumisel sünniaeg);
5) saatmise eesmärk;
6) muud vajalikud andmed.
§12. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise vormistamine
(1) Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise käigus tehtud arstliku läbivaatuse ja laboratoorsete uuringute tulemused ning oma otsuse, mis sisaldab ka joobeastme määramise otsust, fikseerib arst joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis.
(2) Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis märgitakse ära:
1) tervishoiuasutuse nimi, aadress, telefon;
2) isiku ees- ja
perekonnanimi, isikukood (selle puudumisel sünniaeg), töö- või
ametikoht, isikut tõendav dokument;
3) saatekirja väljastanud
asutus;
4) läbivaatusele saabumise kuupäev ja kellaaeg;
5) läbivaatuse põhjus;
6) läbivaatuse teostanud arsti
ametikoht, ees- ja perekonnanimi, läbivaatuse kuupäev ja kellaaeg;
7) isiku välimus (riietus, vigastused) ja käitumine;
8) isiku
teadvuseseisund ja mälu viimaste tundide sündmuste kohta;
9) isiku kaebused tervise suhtes;
10) ravimite tarvitamine isiku
poolt viimase 24 tunni jooksul;
11) isiku vegetatiivsete
reaktsioonide kirjeldus, pulsisagedus ja vajadusel vererõhu väärtused,
hingamissagedus (kiirenenud, aeglustunud, normis);
12)
artikulatsioonihäirete olemasolu isikul;
13) isiku pupillide
suurus ja reaktsioon valgusele, nüstagmi olemasolu;
14)
tasakaalu- ja koordinatsioonihäirete olemasolu isikul;
15)
neuroloogiline või muu kliiniline leid, neuroloogiliste või psüühiliste
haiguste põdemine isiku anamneesis;
16) isiku ütlused alkoholi
või narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise kohta;
17) laboratoorsete uuringute tulemused (väljahingatav õhk, bioloogilised
vedelikud);
18) muud olulised andmed (tuvastamisest keeldumine,
tuvastamise takistamine vms);
19) arsti otsus joobeastme määramise
kohta ja allkiri;
20) märge isikule otsuse tutvustamise kohta.
(3) Akt koostatakse vähemalt kahes eksemplaris. Ametiisikule antakse akti originaal, teist eksemplari säilitatakse tervishoiuasutuses 5 aastat.
(4) Joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine registreeritakse registreerimisraamatus, mida säilitatakse tervishoiuasutuses 10 aastat.
§13. Joobeseisundi tuvastamine bioloogiliste vedelike uurimisel
(1) Arst võib isiku läbivaatuse asendada bioloogiliste vedelike uurimisega ainult alkoholi tarvitamise kahtluse korral, kui ametiisik ei taotle saatekirjas võimaliku narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnuste tuvastamist.
(2) Bioloogiliste vedelike uurimise tulemused fikseeritakse aktis,
milles märgitakse ära:
1) tervishoiuasutuse (labori) nimi,
aadress, telefon;
2) isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood (selle
puudumisel sünniaeg);
3) proovi võtmise kuupäev, kellaaeg ja
koht;
4) uurimismaterjal ja selle kogus;
5) uurimisele kuuluvad
ained;
6) proovi võtja amet, ees- ja perekonnanimi, allkiri;
7) laboratoorse uuringu number;
8) uuritud materjali kirjeldus;
9)
laboratoorse uuringu teostamise kuupäev ja kellaaeg;
10)
uurimisele kuulunud ained, uurimismetoodika, uuringu tulemused;
11)
laboriarsti otsus, kuupäev ja allkiri.
(3) Bioloogiliste vedelike laboratoorse uurimise akt koostatakse vähemalt kahes eksemplaris. Ametiisikule antakse koos joobeseisundi tuvastamise aktiga nimetatud akti teine eksemplar, originaali säilitatakse tervishoiuasutuses 5 aastat.
(4) Kui joobeseisundi tuvastamine toimus ainult bioloogiliste vedelike uurimise teel, antakse ametiisikule vastava akti originaal, teist eksemplari säilitatakse tervishoiuasutuses viis aastat.
(5) Bioloogiliste vedelike laboratoorsed uuringud registreeritakse registreerimisraamatus, mida säilitatakse tervishoiuasutuses (laboris) 10 aastat.
§14. Arsti õigused
Arstil on õigus:
1) valida iseseisvalt teaduslik metoodika,
sealhulgas laboratoorsed meetodid, mille alusel uurida joobeseisundi
meditsiiniliseks tuvastamiseks arsti juurde toimetatud isikut;
2)
otsustada, kes viibivad joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise juures
või samas ruumis.
§15. Isiku õigused
Isikul on õigus:
1) pärast väljahingatava õhu alkoholisisalduse
kontrollimist nõuda enda toimetamist tervishoiuasutusse vereproovi
võtmiseks ja vere alkoholisisalduse määramiseks;
2)
keelduda vereproovi andmisest, kui arst on teinud vereproovi andmise
ettepaneku. Arst teeb selle kohta märkuse joobeseisundi meditsiinilise
tuvastamise akti;
3) saada teada arsti otsus ja saada joobeseisundi
meditsiinilise tuvastamise ja bioloogiliste vedelike laboratoorse
uuringu akti ärakiri.
§16. Ametiisiku õigused
Ametiisikul on õigus:
1) pärast isiku joobeseisundi
meditsiinilise tuvastamise lõppu saada joobeseisundi meditsiinilise
tuvastamise ja bioloogiliste vedelike laboratoorse uuringu akt;
2)
viibida arsti nõusolekul joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise juures.
§17. Joobeseisundi tuvastamise akti koostamise tähtaeg
(1) Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti koostab arst viivitamata pärast otsuse tegemist.
(2) Kui joobeseisundi tuvastamise otsuse tegemine ei ole võimalik
vahetult arstliku läbivaatuse järel, väljastab arst isikule ja
ametiisikule teatise, millel märgitakse:
1) tervishoiuasutuse
nimi ja aadress;
2) teatise väljastamise kuupäev;
3)
vastutava arsti ees- ja perekonnanimi;
4) registreerimisnumber;
5)
otsuse arvatav aeg.
(3) Lõikes 2 nimetatud juhul on tervishoiuasutus või labor kohustatud saatma joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti saatekirjal märgitud asutusele hiljemalt 5 päeva jooksul.
§18. Joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine vältimatu arstiabi osutamise käigus
(1) Liiklusõnnetuses osalenud isiku toimetamisel vältimatu arstiabi saamiseks tervishoiuasutusse fikseerib arst ravidokumentides alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused või nende puudumise, võimaliku joobeseisundi või selle puudumise. Kui isik on raskes terviseseisundis, võib piirduda bioloogiliste vedelike uuringutega.
(2) Alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnuste või joobeseisundi tuvastamisel tuleb arstliku läbivaatuse tulemuses fikseerida alkoholilõhna olemasolu, samuti tasakaalu-, koordinatsiooni- ja artikulatsioonihäirete, nüstagmi, süstimisjälgede ning muu sellise olemasolu.
(3) Arst väljastab teatise alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnuste või nende puudumise, joobeseisundi või selle puudumise kohta isiku enda, isiku esindaja, politsei, prokuratuuri või kohtu nõudmisel.
(4) Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt ja/või bioloogiliste vedelike uuringu akt väljastatakse lõikes 3 nimetatud isikutele nõudmisel.
3. peatükk
JOOBEASTME MÄÄRAMINE JA SELLE MÄÄRAMISE OTSUSE
VAIDLUSTAMINE
§19. Alkoholijoobe raskusastme määramine
(1) Väljahingatava õhu või vereproovi alkoholisisalduse kontrollimisel
jaotatakse alkoholijoove raskusastmelt:
1) alkoholi tarvitamise
tunnused – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 kuni
0,24 milligrammi või 0,20 kuni 0,49 promilli veres; kehaliste või
psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine ei
ole sedastatav;
2) kerge alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes
liitris väljahingatavas õhus 0,1 kuni 0,75 milligrammi või 0,20 kuni
1,50 promilli veres ja kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja
reaktsioonide häirumine või muutumine on sedastatav;
3)
keskmine alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas
õhus 0,76 kuni 1,25 milligrammi või 1,51 kuni 2,5 promilli veres;
4) raske alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus
rohkem kui 1,25 milligrammi või rohkem kui 2,5 promilli veres.
(2) Alkoholijoobe meditsiinilisel tuvastamisel võib joobeastme määramise aluseks olla ka kliiniline leid.
§20. Narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud seisundi raskusastmed
Narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud seisund
jagatakse raskusastmelt:
1) narkootilise või psühhotroopse aine
tarvitamise tunnused, joovet ei esine: kehaliste või psüühiliste
funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine ei ole
sedastatav, bioloogiliste vedelike laboratoorse uuringuga on kindlaks
tehtud konkreetse aine (ainetegrupi) esinemine organismis;
2)
narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud joove:
kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või
muutumine on sedastatav, bioloogiliste vedelike laboratoorse uuringuga
on kindlaks tehtud konkreetse aine (ainetegrupi) esinemine organismis.
§21. Arsti poolt joobeseisundi tuvastamise otsuse kohustuslikud formuleeringud
Arsti poolt joobeseisundi tuvastamise otsuse kohustuslikud
formuleeringud on järgmised:
1) kaine;
2) alkoholi
tarvitamise tunnused;
3) kerge alkoholijoove;
4) keskmine
alkoholijoove;
5) raske alkoholijoove;
6)
narkootilise/psühhotroopse aine tarvitamise tunnused, joovet ei esine;
7) narkootilise/psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud joove;
8) keeldumine joobeseisundi tuvastamisest.
§22. Joobeastme määramise otsuse vaidlustamine
(1) Joobeastme määramise otsuse võib vaidlustada kohe pärast joobeseisundi tuvastamise akti või bioloogiliste vedelike uurimise akti tutvustamist, mille kohta isik või ametiisik teeb aktile märkuse.
(2) Vaidlustamise õigus on isikul ja joobe meditsiinilise tuvastamise tellinud asutusel.
(3) Vaie tuleb esitada maakondlikule liiklusmeditsiini komisjonile (edaspidi liiklusmeditsiini komisjon) 5 päeva jooksul pärast lõikes 1 nimetatud akti tutvustamist.
(4) Vaide ajaks jääb joobeastme määramise otsus kehtima.
(5) Vaie lahendatakse liiklusmeditsiini komisjonis 4 nädala jooksul, alates vaide esitamisest. Vajaduse korral kutsutakse vaide esitaja liiklusmeditsiini komisjoni täiendavateks uuringuteks.
(6) Liiklusmeditsiini komisjoni otsuse võib vaidlustada liiklusmeditsiini keskkomisjonis 10 päeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates. Liiklusmeditsiini keskkomisjon vaatab vaide läbi 4 nädala jooksul vaide saamisest.
(7) Vaide lahendamise kohta tehakse liiklusmeditsiini komisjonis ja keskkomisjonis kirjalik motiveeritud otsus, mis väljastatakse vaide esitajale hiljemalt 5 päeva jooksul.
4. peatükk
RAKENDUSSÄTTED
§23. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise tagamine
Sotsiaalministeerium tagab tervishoiuasutuste poolt joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise võimaluse ööpäevaringselt igas maakonnas.
§24. Õigusakti kehtetuks tunnistamine
Vabariigi Valitsuse 27. novembri 1992. a määrus nr 326 «Joobeseisundi tuvastamise juhend» (RT 1992, 52, 652) tunnistatakse kehtetuks.
|
peaministri ülesannetes Siim KALLAS |
|
|
|
|
Facebook
Twitter