Eesti ekspordipoliitika põhialuste heakskiitmine
Vastu võetud 14.11.2001
Riigikogu otsustab:
Kiita heaks juurdelisatud Eesti ekspordipoliitika põhialused.
| Riigikogu esimees Toomas SAVI |
EESTI EKSPORDIPOLIITIKA PÕHIALUSED
SISSEJUHATUS
Eesti kui avatud majandusega väikeriigi arengus on tähtis osa ekspordil,
mis avaldab olulist mõju:
• sisemajanduse koguprodukti (SKP) suurenemisele,
• riigi maksebilansi jooksevkonto tasakaalustumisele,
• riigi eelarvetulude suurenemisele,
• tööhõive suurenemisele.
Eesti siseturu väiksusest tingituna on ettevõtluse ja majanduskasvu edendamise peamisi eeldusi toodete ja teenuste suunamine välisturgudele. Vajadus suurendada eksporti tuleneb ka asjaolust, et viimastel aastatel on jooksevkonto saldo olnud valdavalt negatiivne.
Eesti ekspordipoliitika eesmärk on ekspordil põhineva majanduskasvu toetamine ekspordi arengule kaasaaitamise teel. Ekspordipoliitika ülesanne on ekspordi arenemiseks ja kasvuks võimalikult soodsa institutsionaalse raamistiku loomine ning ekspordi toetamine Eesti toodete konkurentsivõime suurendamise ja eksportijatele tugiteenuste pakkumise kaudu.
Ekspordipoliitika kujundamisel võetakse aluseks Eesti väliskaubanduse ja põhiekspordi seisund, lähtudes ka Eesti ettevõtjate vajadustest ja võimalustest. Ekspordipoliitika väljatöötamise seisukohalt on eriti tähtis põhjalikult analüüsida Eesti eksporttoodangu konkurentsivõimet, et selgitada arengut pidurdavad kitsaskohad. Konkreetsete ekspordi arendamise meetmete väljatöötamisel tuginetakse analüüsi tulemustele.
Eesti ekspordipoliitika kujundamist mõjutavad ka üldised majanduspoliitilised
põhimõtted, millest tulenevad edaspidised arengusuunad. Neist on kõige
olulisemad:
• valuutakomitee süsteemi säilitamine,
• valitsussektori eelarve tasakaalu saavutamine ja valitsuse konservatiivse
laenupoliitika jätkamine,
• liberaalse kaubanduspoliitika jätkamine ja soodsa investeerimiskliima tagamine,
• riiklike kulutuste järjestamine ja efektiivsuse suurendamine.
Et tegutseda nimetatud suundi järgides, on riigil võimalik eksporti arendada eelkõige sel viisil, et luua õiguslik alus eksporditurgude avamiseks ning arendada tugisüsteemi ja pakkuda tugiteenuseid.
Ekspordipoliitika kujundamisel tuleb arvestada järgmiste välispoliitiliste asjaoludega.
• Riskide hajutamine. Kuna Eestit kui avatud majandusega väikeriiki mõjutab eksport väga oluliselt, siis tuleb riske hajutada ekspordipartnerite arvu suurendamise ja eksporditavate toodete mitmekesistamise teel. Samas peab eksport olema suunatud esmajoones majanduslikult ja poliitiliselt stabiilsetele kaubanduspartneritele, et vähendada Eesti kaubanduspartnerite võimalikust poliitilisest ja majanduslikust ebastabiilsusest tulenevaid riske.
• Ühinemine rahvusvaheliste majandus- ja poliitiliste organisatsioonidega ning regionaalne koostöö. Eesti ekspordivõimet mõjutab otseselt nii Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmesus kui integreerumine Euroopa Liiduga ning mitmetel tasanditel tehtav regionaalne koostöö. Ekspordi arendamise meetmeid valides ja neid rakendades ning selleks siseriiklikke õigusakte välja töötades tuleb lähtuda WTO lepingutest ning Euroopa Liidu õigusest.
Eesti ekspordi toetamine ja ekspordi konkurentsivõime parandamine on lisaks otsestele, vaid ekspordi edendamisele suunatud meetmetele tihedalt seotud ka paljude muude valdkondade arendamisega. Sellisteks valdkondadeks on tööstus, sealhulgas tehnoloogiline arendustegevus ja innovatsioon ning kvaliteedi infrastruktuur; transiit, turism, haridus, koolitus jms. Nende valdkondade arengukavad on juba koostatud või neid koostatakse ja seepärast pole siinses käsitluses vaja neil abinõudel pikemalt peatuda, vaid viidatakse üksnes vastava valdkonna arengukavale.
Ekspordipoliitika ei käsitle otseselt ka teenuste ekspordi arendamise meetmeid, sest teenuste ekspordist ülekaaluka enamuse moodustavad turismi- ja transporditeenused, mille arendamiseks on koostatud eraldi arengukavad. Siiski kaasneb kaupade ekspordi arendamisele suunatud meetmetega sageli ka lisamõjuna teenuste ekspordi kasv ja seega teenivad ekspordipoliitikas ettenähtud meetmed teatud määral ka teenuste ekspordi arendamise eesmärki.
Eesti ettevõtjate eksporditegevust ning välisturgudel konkureerimise võimet mõjutavaid otsuseid tehes ning asjakohaseid õigusakte välja töötades ja kohaldades juhindutakse ekspordipoliitikast.
«Eesti ekspordipoliitika põhialused» viib ellu Vabariigi Valitsus. Tulenevalt «Eesti ekspordipoliitika põhialustest» kiidab Vabariigi Valitsus heaks igal aastal koostatava ekspordi tegevusplaani planeerimishorisondiga 1+3 aastat. Koostöös sihtasutustega määratakse tegevusplaanis täpsemalt lähima aasta prioriteedid, samuti toetuste saamise kriteeriumid ekspordipoliitika põhidokumendi alusel ning ekspordi arendamise esmaülesanded. Tegevusplaanis näidatakse ära tegevuste rahastamise allikad ja summad ning järgmise kolme aasta rahavajadus.
1. EESTI EKSPORDI SEISUND JA EKSPORDI ARENDAMISE ORGANISATSIOONILINE KORRALDUS
1.1. Kaupade ekspordi põhinäitajad
Aastatel 1995–2000 suurenes kaupade põhieksport jooksevhindades ligi kolmekordselt ja 2000. aasta lõpul oli see 53,9 miljardit krooni ehk 63% SKP-st.1 Ekspordi kasvutempo on olnud väga kõikuv, siiski on põhieksport jooksevhindades suurenenud keskmiselt 25% aastas. Seoses probleemidega SRÜ turgudel aeglustus põhiekspordi kasvutempo oluliselt 1998. aasta teisel poolel ning vähenes 1999. aasta esimesel poolel. Kokkuvõttes suurenes 1999. aastal kaupade põhieksport 1998. aastaga võrreldes vaid 0,5%. 2000. aastal taastunud välisnõudluse toel kasvas põhieksport 52%. Kasv jätkus ka 2001. aastal, ulatudes esimesel poolaastal 28%-ni.
Kaupade ekspordis on aastatel 1995–2000 domineerinud kolm kaubagruppi: masinad ja seadmed, puit ja puidutooted ning tekstiil ja tekstiilitooted. Masinate ja seadmete osatähtsus põhiekspordis suurenes neil aastatel 14%-lt 37%-ni. Puidu ja puidutoodete osatähtsus püsis keskmiselt 15% tasemel, kuid suurenes märgatavalt 1999. aastal, moodustades 19% põhiekspordist. Tekstiili ja tekstiilitoodete osatähtsus on olnud vahemikus 12–15%. Masinate ja seadmete osas jätkusid samasugused suundumused ka 2001. aasta esimesel poolel, mil nende osatähtsus suurenes 40%-ni. Tekstiili ja tekstiilitoodete ning puidu ja puidutoodete osatähtsus aga vähenes vastavalt 11%-le ja 13%-le. Vene kriisi järgselt kahanenud ekspordivõimalused viisid 1999. aastal langusse toiduainete ekspordi, mis on hakanud taas kasvama alles 2001. aasta algul seoses ekspordikvootide suurendamisega Euroopa Liitu.
Eesti ekspordib kaupu ligi 130 riiki. Kuni 1997. aastani olid peamised sihtriigid Soome, Rootsi ja Venemaa. Alates 1998. aastast on Venemaa osatähtsus pidevalt vähenenud ja 2001. aasta esimesel poolel moodustas sinna eksporditud kauba maht vaid 2% põhiekspordist. Alates 1999. aastast tõusis suuruselt kolmandaks ekspordituruks Saksamaa. Eksport Soome moodustas 2000. aastal 32%, Rootsi 21% ning Saksamaale 9% Eesti põhiekspordist. Põhieksport Euroopa Liidu riikidesse moodustas 2000. aastal 77%. 2001. aasta esimesel poolel on Soome osatähtsus veelgi suurenenud, ulatudes 39%-ni põhiekspordist, ning Rootsi ja Saksamaa osatähtsus vähenenud (vastavalt 14% ja 6%). Saksamaaga võrdse osatähtsuse on 2001. aasta esimesel poolel saavutanud ka Läti.
Ekspordi struktuuris võib täheldada allhanke osatähtsuse pidevat suurenemist. Kui 1995. aastal moodustas otsene eksport2 77% põhiekspordist ning 1998. ja 1999. aastal 67%, siis 2000. aastal oli otsese ekspordi osa vaid 55% põhiekspordist ning 2001. aasta esimesel poolel 51%. Allhankekaupade eksport kasvas eriti kiiresti 2000. aastal, kuid on 2001. aastal pidurdunud välisnõudluse vähenemise tõttu. Allhankekaupade ekspordis on ülekaalukalt kõige olulisemad kaubagrupid masinad ja seadmed ning tekstiil ja tekstiilitooted, kusjuures tekstiili- ja rõivatööstuse osatähtsus allhankes on pidevalt vähenenud 30%-lt 1995. aastal 11%-le 2000. aastal ning masinatööstuse osatähtsus suurenenud 40%-lt 1995. aastal 74%-le 2000. aastal. 2001. aasta esimesel poolel on masinate ja seadmete osatähtsus jätkuvalt suurenenud, moodustades 77% allhankekaupade ekspordist.
Eesti ekspordi olukorra kohta saab seega teha järgmised järeldused:
• Eesti kaupade eksport on suhteliselt madala lisandväärtusega;
• Eesti põhiekspordist moodustavad suure osa allhankekaubad ja seetõttu teenivad
paljud eksportivad ettevõtjad võrdlemisi väikest kasumit;
• Eesti kaubavahetus on väga kontsentreeritud, 85% ulatuses piirdutakse kümne
ekspordituruga ning kahele peamisele turule, Soome ja Rootsi, läheb kaupa
kokku üle 50% ekspordi mahust.
1.2. Eesti ekspordi konkurentsivõime
Eesti eksport põhineb töötleval tööstusel, mille eksport moodustas 2000. aastal 53,9% tööstustoodangu müügist.
Töötleva tööstuse struktuur on viimaste aastate jooksul olnud üsna stabiilne. Siiski on olnud selge tendents puidu-, kerge-, masina- ja aparaaditööstuse osatähtsuse suurenemisele ja toiduaine- ning keemiatööstuse osa kahanemisele. Hinnangute järgi on suured võimalused kõrgtehnoloogilise tootmise arendamiseks Eestis info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tööstusel, mis kujutab endast uut tõusvat tööstusharu traditsiooniliste harude kõrval.
Riigi tööstuse konkurentsivõime tervikuna sõltub tööstusharude tootlikkusest. Konkurentsivõime püsimise eeldus on palgataseme tõusust kiirem tööjõu tootlikkuse kasv. Alates 1998. aasta kolmandast kvartalist pidurdus töötlevas tööstuses nii tootlikkuse kui ka reaalpalga kasv. 1999. aasta teisest poolaastast kuni 2000. aasta lõpuni suurenes tööjõu tootlikkus siiski kiiremini kui reaalpalk tööstuses, näidates Eesti toodete konkurentsivõime püsimist maailmaturul. Konkurentsivõimet aitasid säilitada ka Eesti krooni kursi langus USA dollari suhtes 1999. aasta vältel ja 2000. aasta alguses. 2001. aasta alguses ületas reaalpalga kasv aga jällegi tootlikkuse kasvu, viidates Eesti toodete konkurentsivõime halvenemisele. Lisaks sellele vähenes ka töökulude tootlikkus, andes märku Eesti kui odava tööjõuressursiga sihtriigi atraktiivsuse vähenemisest välisinvestorite silmis. Töökulude tootlikkuse langus on osaliselt tingitud suhteliselt kiirest palgakasvust suletud sektoris.
Oluliselt mõjutab Eesti tööstusettevõtete arengut ja tööstuse struktuuri Eestis eksporditurgude seisund. Näiteks 1997. aastal võimaldas saada häid tulemusi mitme tööstusharu orienteeritus idaturule, kuid seda paljuski vaid toodangu mahu suurenemise, mitte toodangu väärtuse tõttu. Et hinnatase oli tõusuperioodil madal, siis ei olnud ettevõtjatel küllaldast motivatsiooni investeerida toodete ja tehnoloogia arendamisse ning uute turuniššide leidmisse. See asjaolu andis majanduskriisi süvenedes tagasilöögi 1998. aastal ning põhjustas tööstustoodangu languse. Ekspordivõimaluste vähenemine seoses Vene kriisiga andis tõuke Eesti töötleva tööstuse struktuurimuutuste kiirenemisele 1999. aastal. Paljud ettevõtted leidsid toodangule alternatiivsed turustuskanalid või kohandasid tootmismahud turunõudlusele.
Praeguseks on Eesti töötleva tööstuse ekspordistruktuur oluliselt muutunud – varem SRÜ-sse eksportinud töötleva tööstuse ettevõtted orienteeruvad nüüd peamiselt lääne turgudele. Siinjuures on takistavateks teguriteks ühelt poolt ettevõtete likviidsete vahendite nappus, teiselt poolt tehnoloogilist arendustegevust ja innovatsiooni rahastavate finantsinstrumentide piiratud valik ja maht. Kui iseseisvuse algusaastail põhines Eesti majanduse konkurentsivõime odaval tööjõul ja ressurssidel, siis praeguseks on antud eelised ammendumas. Seepärast on vaja Eesti praegust võrdlemisi primitiivset ekspordistruktuuri muuta ja hakata arendama suurema lisandväärtusega tootmist. Selle eesmärgi nimel peab tegema lisainvesteeringuid teadus- ja arendustegevuse tõhustamiseks, uute tehnoloogiate rakendamiseks, rahvusvaheliselt aktsepteeritavate kvaliteedinõuete juurutamiseks ning personali täiendusõppeks.
Väikese käibe ning siseturu väikese mahu tõttu pole Eesti ettevõtetes võimalik saavutada vajalikku kapitali kontsentratsioonimäära. Seetõttu eksporditakse Lääne-Euroopa turgudele peamiselt nišitooteid või osaletakse rahvusvahelises tööjaotuses allhanketöödega. Allhankekaupade suur osakaal töötleva tööstuse ettevõtete ekspordis on kaasa toonud mitmeid probleeme. Kohalike tööstusettevõtete orienteerumine allhangetele süvenes seoses otseinvesteeringute lisandumisega. Valdav enamus sissetulevast rahast paigutati tööstusettevõtete käibevarasse ja finantsinvesteeringutesse ning väike osa investeeriti ehitiste ja seadmete ajakohastamiseks. Välisinvestorid nägid Eesti tööstusettevõtetes võimalust odavat tööjõudu ja olemasolevaid seadmeid kasutades toota vähese lisandväärtusega pooltooteid. Allhanked tagavad stabiilse, kuid madala kasumimarginaali ning pideva varustatuse toorainega ja kindlad müügivõimalused. Paraku jääb seetõttu tahaplaanile tootearendus, puudub võimalus oma kaubamärki tutvustada ning investeerida.
Praegu on Eesti tööstuse potentsiaal lihtsate allhanketööde tegemiseks pidevalt vähenemas, sest kohaliku tööjõu hind tõuseb ja allhanketellijate kasum väheneb. Konkurentsis püsimiseks peavad Eesti tootjad keskenduma kapitalimahukamale ning rohkem lisandväärtust tootvale allhankele.
Peale ebapiisava arendustegevuse ning Eesti eksporttoodangu madala lisandväärtuse on Eesti ettevõtluse konkurentsivõime suurendamist ja ekspordi kasvu takistamas veel mitu tegurit, näiteks ettevõtete sisemine nõrkus ja välisturgude seisund. Nimetatud teguritest tulenevad olulisemad probleemid on järgmised:3
• Väike tootmisvõimsus. Kuigi vabakaubanduslepingute sõlmimine on avanud Eestile suured turud, ei suudeta neid ära kasutada ettevõtete väikese tootmismahu tõttu, mis võib olla ebapiisav isegi üheainsa tellimuse täitmiseks. Probleem on eriti aktuaalne seetõttu, et tuleb konkureerida Euroopa Liidu turul ja seal tegutsevate konkurentidega võrreldes on ka suurimad Eesti ettevõtted käsitatavad väikeettevõtetena.
• Vananenud tootmisseadmed ja vähene investeerimisvõime. Seadmed on sageli ettevõtte erastamise eelne pärand. Uutesse seadmetesse investeerimiseks napib raha, sest ettevõtja ei ole suutnud teenida kasumit ning laenu saamiseks ei ole tal küllaldasi tagatisi.
• Välisriikide imporditõkked, nagu imporditollid ja -kvoodid ning tehnilised kaubandustõkked. Eesti ettevõtjatele on suurim probleem eelkõige see, kuidas järgida toodangule kehtestatud tehnilisi norme ja standardeid. Toodangu mittevastamine standarditele on otseselt seotud vananenud tootmisseadmetega, samuti piisavalt väljaarendamata kvaliteedi infrastruktuuriga Eestis.
• Vähene informeeritus välisturgudel toimuvast ja konkurentide puudulik tundmine. Firmad on välisturule sisenenud kaudselt, täites välisfirmade otsetellimusi. Sealjuures puudub info konkurentide tegevuse, turukonjunktuuri jms kohta, mille tulemusena ei ole müüja ühe lepingu lõppedes suuteline iseseisvalt uusi partnereid leidma.
• Eesti kaupade ja kaubamärkide vähene tuntus välisturgudel.
• Kvalifitseeritud tööjõu nappus. Praegu ei suuda kutseharidussüsteem ette valmistada ettevõtetele vajalikke spetsialiste ja ettevõtjatele ei ole jõukohane korraldada spetsialistide ettevõttesisest koolitamist.
• Riiklike stimuleerivate rahastamisvahendite ja -instrumentide ebapiisavus algajate ettevõtjate ja kõrge riskiastmega uuenduslike arendusprojektide tarbeks.
• Riiklike ekspordigarantiide vähene kättesaadavus. Piisavate garantiide puudumise tõttu on probleeme paljudel eksportijatel. Sageli esitab ekspordipartner eksporditehingu toimumise eeltingimuseks riikliku garantii olemasolu.4
1.3. Ekspordi arendamise organisatsiooniline korraldus
Et eksportimine on koduturul müügiga võrreldes tunduvalt keerulisem, siis on enamik riike pidanud vajalikuks arendada eksporti riikliku tugisüsteemi kaudu. Eesti ekspordi arendamise tugisüsteemi eesmärk on luua meie eksportijatele rahvusvahelistel turgudel tegutsemiseks välisriikide konkurentidega võrdsed tingimused, pakkudes meetmeid, mis toetavad välisturgudele minekut ja seal püsimist. Ekspordi otsese arendamise kõrval on sama tähtis kujundada soodne siseriiklik majanduskeskkond, sõlmida välislepinguid ja esindada Eesti huve välisriikides.
Ekspordi toetamisele suunatud riiklik tegevus toimub kahel tasandil:
1) ministeeriumid töötavad välja ekspordipoliitika ja selle ellurakendamise
kavad;
2) sihtasutused koordineerivad või teostavad programme, olenevalt nende ülesannetest.
Arendusprogrammide teostamisse on kaasatud ka ettevõtlusorganisatsioonid ja erialaliidud.
1.3.1. Ministeeriumid
Riigi ülesanne on kujundada välismajanduspoliitikat ja ekspordipoliitikat ning luua ettevõtjatele soodsad eksporditingimused. Neid funktsioone täidavad eelkõige Majandusministeerium ja Välisministeerium.
Majandusministeeriumi peamised ülesanded ekspordi arendamisel on:
• ekspordipoliitika väljatöötamine;
• ekspordi toetamisele aluseks oleva õigusliku baasi väljatöötamine;
• ekspordi tugisüsteemi arendamine;
• iga-aastaste ekspordi arendusprogrammide väljatöötamine koostöös Ettevõtluse
Arendamise Sihtasutusega (edaspidi EAS);
• kaubandusesindajate võrgu ja vastavate õigusaktide väljatöötamine.
Ekspordi tugisüsteemi kuuluvad ministeeriumi haldusalas olevad sihtasutused, kelle kaudu teostatab riik oma ekspordipoliitikat. Tugisüsteemi arendamise eesmärk on suurendada riigi poolt pakutavate teenuste hulka ja parandada nende kvaliteeti. Peale ekspordi arendamise abinõude rakendamise täidab Majandusministeerium olulisi ülesandeid ka ekspordiga lähedalt seotud valdkondades, nagu väikeettevõtlus, tööstus, turism, transiit ja muud valdkonnad, mille arengukavasid koostades tuleb Eesti kui suuresti ekspordile orienteeritud riigi puhul lähtuda ekspordipoliitikas seatud eesmärkidest.
Välisministeeriumi ülesanded eksporditegevuse toetamisel on:
• vabakaubanduslepingute, kaubandust toetavate lepingute (enamsoodustuskohtlemine,
investeeringute kaitse) ning transpordialaste lepingute sõlmimine;
• lepingute täitmise tagamine ja võimaluse piires lepingutingimuste täiendav
liberaliseerimine;
• eksportijate abistamine välisesinduste kaudu, rakendades välisesinduste
reserve Eesti kui ekspordimaa ja investeerimisruumi tutvustamiseks.
Peale selle kuulub nii Majandusministeeriumi kui ka Välisministeeriumi ülesannete hulka kaitsta Eesti ekspordi- ja kaubandushuve WTO ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesusest tulenevate võimaluste kaudu. See tähendab tagada nii liikmesusest tulenevate õiguste elluviimine kui ka kohustuste täitmine. Koostöös EAS-ga tegutsevad ministeeriumid ka välisinvesteeringute kaasamise huvides, tutvustades Eestit kui stabiilse ja liberaalse majanduskliima ning läänelike äritavadega investeerimiskeskkonda.
1.3.2. Sihtasutused ja kaubandusesindajad
Ekspordi tugisüsteemi keskse osa moodustavad Majandusministeeriumi haldusalas
loodud sihtasutused, kes Eesti ekspordipoliitikast lähtudes tegutsevad
ekspordi arendajatena. Sihtasutused tegutsevad peamiselt kahes suunas:
• ettevõtjate abistamine teabe, turuinfo ja sihtotstarbeliste toetustega;
• ekspordi riiklik garanteerimine.
Need sihtasutused on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), mille koosseisu kuuluvad Ekspordiagentuur ja Välisinvesteeringute Agentuur, ning Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus KredEx (KredEx).5
EAS põhiülesanded ekspordi arendamisel on järgmised:
• osalemine ekspordi arengu ja välisinvesteeringute kaasamise tegevusprogrammide
koostamisel ja nende elluviimise koordineerimine;
• Eesti ekspordivõimaluste propageerimine ja Eesti majanduse igakülgne tutvustamine
välisriikides;
• välisinvesteeringuid ja eksporti käsitlevate uurimis- ja arendustööde koordineerimine,
tellimine ja nende tulemuste rakendamine;
• eksporti soodustava keskkonna ja eraettevõtlusel põhineva ekspordi tugisüsteemi
arendamine;
• teabe jagamine Eestisse investeerimise võimalustest ja investeerimiskliimast
välismaistele ettevõtjatele ning potentsiaalsete välisinvesteerijate leidmine
ja nende tegevuse toetamine Eestis;
• konkursside korraldamine ja ekspordi arengu projektide toetamine sihtasutuse
vahendite abil;
• ettepanekute tegemine Majandusministeeriumile eksporditingimuste ja -keskkonna
parandamiseks.
KredEx-i peamisi teenuseid eksportijatele on eksporditehingute riiklik garanteerimine. Ettevõtjatele korvatakse eksportimisel poliitilistest ja teatud ulatuses kommertsriskidest tulenenud kahju 1999. aastal vastuvõetud ekspordi riikliku garanteerimise seaduse ja asjaomase määruse alusel. KredEx teeb sealjuures koostööd finantsasutuste ja kindlustusfirmadega. Sihtasutuse peamine tegevuspõhimõte, mis tuleneb Euroopa Liidus rakendatavatest printsiipidest, on süsteemi isemajandavus – sihtasutuse tegevuskuludeks ei eraldata riigieelarvelisi vahendeid.
Kaubandusesindajate tegevuse eesmärk on abistada ettevõtjaid sihtturgudele sisenemisel. Kaubandusesindajate põhiülesanne on informeerida Eesti ettevõtjaid asukohariigi kaubandustingimustest, et suurendada Eesti kaupade ja teenuste eksporti ning arendada kaubandussidemeid Eesti ja asukohariigi vahel. Kaubandusesindajate tegevus on suunatud eelkõige ettevõtjatele, aidates luua Eesti ja välisriikide ettevõtjate otsekontakte. Nende tegevus toetab ka kõiki muid ekspordi tugiteenuseid, nagu esialgne mainekujundus sihtriigis, info kogumine ning ettevalmistuste tegemine kaubandusmissioonide jaoks. Sealjuures tehakse koostööd valitsusasutuste, vastavate sihtasutuste ning erialaliitude ja ekspordi arendamisega tegelevate organisatsioonidega.
Kaubandusesindajate asukohti ning kaubandusesindajate võrgu edasist kujundamist ja laiendamist kavandades peetakse esmajoones silmas käesolevas ekspordipoliitika põhialustes määratletud olulisi sihtturge.
1.3.3. Eraorganisatsioonide kaasamine ekspordi arendamisse
Ekspordi arendamise programmid kujunevad välja Majandusministeeriumi ja EAS ühistööna, kaasates ka ettevõtjaid, erialaliite ja ekspordi arendamise organisatsioone. EAS järgib oma tegevuses põhimõtet kaasata ekspordi arendamisse erastruktuurid ning see võimaldab riigil tema rahastatavaid teenuseid tellida institutsioonidelt, kelle põhitegevus on vastavate teenuste osutamine. Sihtasutus peab võimaluse korral soodustama konkurentsi teenuse pakkujate seas, et saavutada teenuse osutamine riigi jaoks kõige soodsamatel tingimustel. Sihtasutuse partneriteks ekspordi tugiteenuste pakkumisel on ettevõtlusorganisatsioonid ja erialaliidud, lisaks tellitakse teenuseid koolitus- ja turu-uuringufirmadelt, konsultantidelt jt.
Ettevõtlusorganisatsioonid, nagu Eesti Väliskaubanduse Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda,
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Väikeettevõtete Assotsiatsioon
jt on EAS koostööpartneriteks järgmistes valdkondades:
• Eesti ettevõtjate osalemine rahvusvahelistel näitustel, sealhulgas Eesti
riigistendi korraldamine;
• kaubandusmissioonide jm rahvusvaheliste ürituste korraldamine ja nendel
osalemine;
• kaubandusmissioonide vastuvõtmine Eestis;
• Eestit ja selle majandust tutvustavate üldisema levikuga väljaannete ettevalmistamine
ja levitamine;
• ekspordialaste õppeprogrammide ja seminaride korraldamine Eesti firmadele;
• ettevõtlus- ja äriinfo kogumine ja analüüsimine, vastavate andmebaaside
ja registrite pidamine ning infoteenuse osutamine;
• väliskaubandusalaste info- ja nõustamisteenuste osutamine.
Erialaliidud on kanal, mille kaudu saavad ettevõtjad infot välisturgude seisundi, sealsete pakkumiste jms kohta. Nad esindavad ettevõtjate huve, kogudes ja vahendades ettevõtjate ettepanekuid ja aidates lahendada nende ekspordiprobleeme. Arvestades asjaolu, et ettevõtjal on tihti raske üksi välisturule minna, siis on soovitav kujundada edaspidi erialaliitude baasil sarnaste huvidega ettevõtjatele ühised turustus- ja esinduskanalid. Erialaliitude kaudu on võimalik soodustada ettevõtjate koostööd näiteks suurtellimuste ühiseks täitmiseks. Sel viisil on võimalik ületada väikesest tootmismahust tulenevaid probleeme.
Koostöös EAS-ga täidavad erialaliidud järgmisi ülesandeid:
• euro- ja muude nõuete kataloogide koostamine ettevõtjatele;
• spetsialiseeritud näitustel osalemise korraldamine;
• turu-uuringute korraldamine;
• tootjate varustamine välisturuinfoga, nagu nõudluse muutumine, hinnad,
maksud, standardid, turustuskanalid, peamised konkurendid, nende majandusnäitajad
jne;
• tootjate koostöö ergutamine ühiste turustuskanalite moodustamiseks ja ühistellimuste
täitmiseks.
EAS tihendab koostööd ka maakondade ettevõtluskeskustega.
Tegevusprogrammide koostamisel ja koordineerimisel tuleb vältida organisatsioonide tegevuse parallelismi ja riigi vahendite ebaefektiivset kasutamist.
Vajalik on töötada välja ekspordi arendamise programmid enne järgneva aasta riigieelarve eelnõu koostamist, et õigel ajal taotleda riigieelarvest raha ekspordi arendamiseks. Sealjuures nähakse ette programmide raames läbiviidavad olulisemad projektid ja nende võimalikud täitjad.
2. EESTI EKSPORDIPOLIITIKA PÕHIVALDKONNAD NING EKSPORDI ARENDAMISE MEETMED
Ekspordipoliitika põhivaldkonnad on kõik need valdkonnad, mis on riikliku
ekspordi arendamise süsteemi otseses pädevuses ning mida ei reguleeri teiste
valdkondade poliitikad ega arengukavad. Põhivaldkonnad on järgmised:
• eksporditurgude avamine ja turulepääsu toetamine,
• eksporditehingute garanteerimine,
• ekspordi tugiteenuste arendamine,
• välisinvesteeringute kaasamine.
Kuigi välisinvesteeringute kaasamise puhul pole tegemist ainuüksi ekspordi arendamise prioriteediga, ei ole selle valdkonna ülesanded praegu ette nähtud üheski teises arengukavas.6 Arvestades otseste välisinvesteeringute suurt orienteeritust eksporttootmisele, tuleb välisinvesteeringute kaasamist käsitada ekspordi konkurentsivõime suurendamise ühe prioriteetse valdkonnana. Eesti väheseid sisemaiseid investeerimisvõimalusi ja konservatiivset eelarvepoliitikat arvestades on välisinvesteeringud peamine võimalus tõhustada tootmisseadmetesse, tootearendusse ning kvaliteedijuhtimisse investeerimist, mis on ekspordibaasi arengu seisukohalt eriti tähtis.
Ekspordi arengule suunatud meetmeid rakendades lähtutakse järgmistest põhimõtetest:
• eelkõige kõrgtehnoloogiliste, innovaatiliste ja teadusmahukate toodete
ja teenuste ning nišitoodangu ekspordi toetamine, arvestades vajadust tõsta
suurema lisandväärtusega toodete ja Eesti omatoodangu osakaalu ekspordis;
• keskkonnahoidliku tootmise eelistamine, et tagada eksporttoodangu kvaliteedi
vastavus rahvusvahelistele nõuetele ning säästva arengu põhimõtetele;
• prioriteetsete turgude eelistamine;
• väike- ja keskmiste ettevõtete toetamine.
Eksporditehinguid garanteerides, infoteenuseid osutades, kaubandusesindajaid rakendades ja muid ekspordipoliitika meetmeid võttes järgitakse horisontaalsuse põhimõtet, mis tähendab meetmete suunamist kõigile eksportivatele ettevõtjatele, sõltumata nende tegevusalast või suurusest.
2.1. Eksporditurgude avamine ja turulepääsu toetamine
Eksporditurgude avamiseks ja Eesti ekspordiettevõtete turulepääsu toetamiseks,
samuti ekspordiga seotud riskide hajutamiseks rakendatakse järgmisi meetmeid:
• majandus- ja kaubanduskokkulepete sõlmimine ning sõlmitud lepingute täitmise
tagamine;
• võimaluste otsimine Euroopa Liidu avalikes hangetes osalemiseks;
• vastuostu programmide (offset programs) väljatöötamine suuremahuliste riiklike
kaitserelvastuse ja -seadmete alaste tellimuste andmisel välismaistele
tootjatele;
• oluliste sihtturgude määratlemine ja ekspordi tugiteenuste suunamine olulistele
sihtturgudele.
Ekspordigeograafia laiendamiseks on oluline sõlmida kaubanduslepinguid, mis on kooskõlas Euroopa Liidu välissuhteid käsitlevate õigusaktide ja WTO lepingutega. Praegu on Eesti eksportijatele mitmesuguste vabakaubanduslepingute kaudu avatud ligikaudu 600 miljoni tarbijaga turg. Järgnevalt tuleb esmajoones tagada sõlmitud lepingute täitmine ja leida võimalusi liberaliseerida veelgi (vaba)kaubanduslepinguid, peamiselt nende põllumajandust reguleerivat osa. Tööstustoodete kaubandust käsitlevad osad on enamasti juba küllalt liberaalsed. Asjakohaseid samme on võimalik astuda lepingute alusel loodud ühiskomiteede kaudu.
Eesti ekspordi suurendamisel arenenud riikidesse, eriti Euroopa Liitu, on üks võimalus osalemine Euroopa Liidu ja muude rahvusvaheliste ühenduste avalikes hangetes. Selleks tuleb ministeeriumide, Riigihangete Ameti ja ekspordi arendamise organisatsioonide koostööna hakata süstemaatiliselt koguma ja vahendama infot Euroopa Liidu liikmesriikide avalike hangete konkursside kohta ning otsima ja teadvustama ettevõtjatele võimalusi neis osaleda. Et hanked on väga mahukad, on ettevõtjatel soovitav teha koostööd. Kaasata tuleb ka erialaliidud, kes ergutavad tootjaid koostööle ja koordineerivad tellimuste täitmist. Oluline on riiklike ekspordigarantiide pakkumisega tõsta Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet hankekonkurssidel osalemisel.
NATO-ga liitumiseks valmistumise tõttu suurenevad aastaks 2002 Eesti kaitsekulutused 2%-ni SKP-st. Suuri investeeringuid tuleb teha kaitserelvastuse ja -seadmete, sealhulgas õhusõidukite ostmiseks. Enne hankelepingute sõlmimist välismaiste tootjatega tuleb erinevatel ministeeriumidel koos välja töötada nn vastuostu (offset) programmid ehk lisatingimused hankelepingus, millega lepingupartnerile pannakse täiendav kohustus teha investeeringuid Eesti tööstusse või leida Eesti eksporttoodangule ostjaid otsekontaktide sõlmimise teel. Offset programmide rakendamine militaarse iseloomuga riigihanke puhul on maailmas laialt levinud ning see võimaldab valida hankija, kes lisaks pakutava toodangu sobivusele on enim võimeline ja valmis aktiivselt tegutsema investeeringute kaasamisel Eesti tööstuse arendamisse tehnoloogiasiirde ja tugitellimuste kaudu ning Eestile ekspordivõimaluste leidmisel.
Oluliste sihtturgude määratlemine on vajalik esmajoones selleks, et hajutada ekspordiga seotud riske ja koondada napid vahendid suurema efektiivsuse saavutamiseks. Riskide hajutamise vaatepunktist on oluline sihtturg riigid, mida iseloomustab stabiilne sisemajandus, väliskaubanduspoliitiline usaldusväärsus ja haldustõkete vähene rakendamine. Vahet tuleb aga teha poliitiliste tõkete ning Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste kvaliteedistandardite ja -nõuete vahel, millest viimaste täitmine on Eesti eksportijatele kasulik ning stimuleerib kõrgekvaliteedilise toodangu tootmist.
Eestile oluliste sihtturgude määratlemisel võetakse aluseks järgmised kriteeriumid:
• Eesti majanduspoliitilised suundumused,
• Eesti esindatus antud turul,
• riigi elanike potentsiaalne ostujõud ja üldine hinnatase,
• riigi kaugus Eestist,
• transpordiühenduse olemasolu,
• kaubandustõkete olemasolu Eesti suhtes,
• Eesti imago ja sobivate toodete olemasolu sihtturu jaoks.
Loetletud kriteeriumide alusel on olulised sihtturud Euroopa Liidu liikmesriigid ja kandidaatriigid.
Sel moel määratletud olulisi turge on võrdlemisi palju. Et neil ressursinappusest hoolimata tulemuslikult tegutseda, esitatakse ekspordipoliitika lisana igal aastal koostatavas tegevusplaanis antud perioodi täpsemate prioriteetide nimistu.
Olulised sihtturud on aluseks EAS-i tegevusele. EAS eelistab ekspordiprojektide toetamisel olulistele sihtturgudele suunatud projekte, kuid oluliste turgude määramine ei tähenda, et toetada ei või muudele turgudele suunatud projekte.
Määratud olulised turud on ka kaubandusesindajate paiknemise ja nende võrgu kujundamise alus. Eriseisundis on Venemaa ja Ukraina, kus väljakujunemata majanduskeskkonna ja haldustõkete rohkuse tõttu on vajadus kaubandusesindaja abi järele väga suur. Venemaa ja Ukraina on oluline sihtturg Eesti toiduainetele, mille näol on tegemist tundliku majandussektori toodanguga. Samuti on oluline teenuste eksport Venemaa ja Ukraina turule. Seetõttu tegutsevad neis riikides juba Eesti kaubandusesindajad.
Oluliste turgude eelistamise põhimõtet ei rakendata eksporditehingute garanteerimise korral.
2.2. Eksporditehingute garanteerimine
Ekspordi riikliku garanteerimisega tegeleb sihtasutuste reformi käigus loodud Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus (KredEx), mis erineb varasemast, Ekspordi Krediteerimise ja Garanteerimise Sihtasutusest (EKGS) selle poolest, et ei paku eksportivatele ettevõtjatele otsest krediiti. Peamiseks eksportijatele pakutavaks finantsabi vormiks on seega ekspordi riiklik garanteerimine.
Ekspordi riiklik garanteerimine on kavandatud poliitiliste ja katastroofi- ning kommertsriskide maandamiseks. See võimaldab eksportijatel ja ekspordi krediteerijatel vähendada riske, mis seonduvad näiteks välisostjalt laekuvate maksetega, ekspordilepingu katkemisega toote valmistusajal või muude asjaoludega. Eksportijale garanteeritakse eksporditehingust tekkinud kahju osaline hüvitamine. Lisaks ekspordi garanteerimisele võib sihtasutus tagada ka eksporditegevuse rahastamiseks taotletavat pangalaenu.
Ekspordigarantiide saajate ring ei ole piiratud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega.
2.3. Ekspordi tugiteenuste arendamine
Ekspordi peamised tugiteenused on toetusürituste korraldamine ning ekspordiinfo kogumine ja vahendamine.
• Eksporti toetavad üritused on järgmised:
• rahvusvahelistel messidel ja näitustel osalemise korraldamine,
• kaubandusmissioonide korraldamine,
• müügiedendus Eesti toodete tutvustamiseks, sealhulgas reklaamtrükiste väljaandmine,
• eksportööride uuring,
• väliskaubandusalane koolitus,
• turustus- ja ekspordistrateegiate väljatöötamise toetamine.
• Ekspordiinfo all mõistetakse järgmisi teenuseid:
• välisriikide infobaasi koostamine,
• Eesti eksportijate andmebaasi koostamine,
• turu-uuringute korraldamine ja levitamine,
• ekspordialaste publikatsioonide koostamine ja väljaandmine,
• kaubandusesindajate poolt teenuste osutamine eksportijatele.
Eksporditegevusega, sealhulgas paljude ülaltoodud tegevustega seotud kulude hüvitamiseks antakse ettevõtjatele eksporditoetust riiklike ekspordiprogrammide raames. Konkurentsiseaduse ja Euroopa Liiduga sõlmitud lepingute kohaselt on eksporditoetust võimalik saada vaid väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel.
Eksporditoetust antakse Ekspordiagentuuri kaudu ekspordi arendamise programmide raames esitatud projektidele. Arendusprogrammid koostatakse vastavalt ekspordipoliitika põhimõtetele, ekspordi tegevusplaanile ja selles väljendatud prioriteetidele ning kinnitatakse sihtasutuse eelarves. Eksporditoetuse andmisel eelistatakse ekspordiarengu organisatsioonide, sealhulgas erialaliitude ja ettevõtlusorganisatsioonide ühisprojektide taotlusi messide, missioonide ja müügiedenduse osas ning ühisprojektides osalevaid ettevõtteid, kes vastavad toetuskriteeriumidele.
Üldinfoteenust ja muud ekspordiprojektide välist teenust osutatakse kõigile ettevõtjatele, sõltumata ettevõtte suurusest.
Ekspordi tugiteenuste edasisel arendamisel tuleb parandada nii olemasolevate teenuste kvaliteeti kui ka välja töötada uut liiki teenuseid. Kõigi nimetatud tugiteenuste puhul peab riigi poolt toetatavate ürituste valik olema läbipaistev ja arusaadav ning otsetoetuste info jõudma ettevõtjani. Arendusprojektide teostajate puhul tuleb jälgida projektide kvaliteeti ja tulemuslikkust.
2.3.1. Eksporti toetavad üritused
Rahvusvahelistel messidel ja näitustel osalemise ning kaubandusmissioonide korraldamise osas jätkatakse tööd nii praegustel sissetöötatud turgudel kui minnakse ka uutele turgudele. Suurt tähelepanu pööratakse kaasavõetavate infomaterjalide sisule ja kujundusele. Üldmessidel osalemisel tuleb enam kasutada riigi tutvustamise võimalusi, eriti uutele turgudele suundumisel, organiseerides messi toimumise ajal kõrgemate ametnike visiite, pressikonverentse, äridelegatsioone jms. Kaubandusmissioonide osas on otstarbekas suurendada Eestis toimuvate eksportkaupade presentatsioonide osatähtsust, kutsudes potentsiaalsed importijad siia, sest see on ettevõtjatele vähem kulukas kui samasuguste ürituste korraldamine välismaal.
Müügiedenduse läbiviimisel on rõhk Eesti kui eksportiva riigi plaanipärasel ning koordineeritud tutvustamisel. Tooteid ja uudistoodangut tutvustavad välis- ja kaubandusesindused, EAS jt organisatsioonid.
Eksportööride uuring võimaldab saada ülevaate ekspordi seisundist ning ettevõtjate vajadustest. Kaardistada tuleb ettevõtjatele Eestis osutatavate teenuste liigid ja vastavate teenuste pakkujad, et selgitada välja vajadus puuduvate teenuste järele. Selline ülevaade võimaldab pakutavate teenuste valikut ajakohastada ning näha ette vajalikud meetmed ekspordi arendamise projektides.
Väliskaubandusalase koolituse eesmärk on ekspordisuutlike ettevõtete personali arendamine. Koolitus on mõeldud eelkõige ettevõttes ekspordi eest vastutavatele töötajatele ja eksporti alustavatele ettevõtjatele. Koolitusfirmade ja nende ekspordialaste kursuste tundmine võimaldab toetada parimaid koolitusprogramme. Võrreldes Eestis pakutavaid ekspordialaseid õppeprogramme arenenud riikide sama laadi programmidega luuakse ühtlasi eeldus programmide täiustamiseks.
Turustus- ja ekspordistrateegiate väljatöötamise toetamine on vajalik selleks, et suurendada Eestis strateegiliselt planeerivate väikese ja keskmise suurusega ettevõtete hulka. Ekspordistrateegia väljatöötamisel tuleb silmas pidada toodete valikut ja arendamist kindla sihtturu jaoks, sest sageli on Eesti turu jaoks mõeldud tooteid raske müüa erinevate tarbimisharjumuste ja maitseerinevustega riikides.
Uuringutest ilmneb, et ekspordistrateegia puudub üle 50%-l ettevõtetest. Neil ettevõtetel aidatakse osta koolitus- ja konsultatsiooniteenust.
2.3.2. Ekspordiinfo
Teiste arenenud riikide eeskujul kiirendatakse kõigile Eesti ettevõtjatele avatud infosüsteemi väljakujundamist. Eesmärk on koguda teiste riikide ekspordi arendamise organisatsioonidelt ja ettevõtjatelt, samuti kaubandusesindajatelt ja Eesti Vabariigi saatkondade majandusametnikelt saadud infot ning vahendada seda meie ettevõtjatele nii elektrooniliselt kui ka paberkandjal. Infoabi on üks osa riigipoolsest toetusest ekspordi arendamisele.
Kogu ekspordialane info peab jõudma ettevõtjatele kasutamiseks. Infosüsteemi kaudu saab teavet läbiviidud turu-uuringute ja välisturgude konjunktuuri kohta ning samas on võimalik edastada regulaarseid ekspordi sihtriikide majanduskeskkonna ülevaateid, mida koostavad Eesti välisesinduste majandusametnikud ja ka kaubandusesindajad. Infosüsteemi kaudu vahendatakse kvaliteedi-, standardimis-, sertifitseerimis- ja muud kvaliteediedenduse alast infot, mille järele on ettevõtjate seas suur nõudmine. Sellise info edastamine aitab kaasa kvaliteedijuhtimise meetodite juurutamisele, mis omakorda suurendab ettevõtete konkurentsivõimet.
Infosüsteemi raames tuleks uue teenusena juurutada ettevõtjate ekspordinõustamine, sealhulgas nii alustavate kui tegevettevõtjate ekspordi- ja õigusnõustamine. Nõustamist on otstarbekas korraldada nii riiklikul kui regionaalsel tasandil, kasutades selleks toimivaid ettevõtlusnõuandlaid.
Turu-uuringute korraldamine ja tellimine läheb ettevõtjatele praegu kulukaks, sest üldjuhul tellitakse uuring välisfirmalt. Seetõttu tuleb turu-uuringute korraldamine Eestis muuta süsteemseks ja näha vastavad vahendid ette ekspordi arendamise programmides.
Kaubandusesindajad koguvad ja pakuvad eksportijatele infot oma asukohariigi kaubandusolude ning maksundust, valuutaregulatsiooni ja välismajandustegevust käsitlevate õigusaktide kohta. Kaubandusesindaja nõustab Eesti ettevõtjaid turustuskanali valikul, turu-uuringute teostamisel ja äripartnerite leidmisel asukohariigis ning korraldab kontakte ostjatega. Prioriteetsetel sihtturgudel kaalutakse täiendavate kaubandusesindajate akrediteerimist.
2.4. Välisinvesteeringute kaasamine
Välisinvesteeringutel on Eesti ekspordi konkurentsivõimele olnud oluline mõju, mis on avaldunud ressursside ja tehnoloogia sissevoolus, kaubavahetuse loomises ning konkurentsi elavdamises. Välisinvesteeringud on Eesti kõige olulisemaid kapitali hankimise viise ka edaspidi, eriti kui arvestada sisemaiste investeeringute piiratud võimalusi. Välisinvesteeringutega on võimalik suurendada tootearendusse ja kvaliteediedendusse tehtavaid kapitalimahutusi, rahastada uute ettevõtete loomist ning omandada eksporditegevuseks vajalikku tehnoloogiat ja oskusi. Seepärast tuleb riigil jätkata soodsa investeerimiskliima loomist ning Eesti kui stabiilse ja liberaalse majanduskeskkonna ning läänelike äritavadega investeerimisruumi tutvustamist.
Otseste välisinvesteeringute kaasamine on EAS koosseisu kuuluva Välisinvesteeringute Agentuuri (edaspidi agentuur) ülesanne.
Suurema tulemuslikkuse saavutamiseks peab agentuuri töö olema suunatud:
• sihtgrupile, mis on rahvusvaheliste firmade juhid;
• sihttööstusharudele, mis on välisinvestoreile atraktiivsemad sektorid;
• sihtriikidele, mis on potentsiaalsed investorriigid, et laiendada pikemas
perspektiivis välisinvesteeringute geograafiat.
Agentuuri tegevuses on eelistatud tehnoloogia- ja kapitalimahukad, ekspordile orienteeritud ning kaasaegseid töökohti loovad investeerimisprojektid.
Konkreetsed tegevused riigi investeerimisvõimaluste tutvustamisel on järgmised:
• töö investoriga – otsekontakt potentsiaalse või olemasoleva investoriga
ning investoriteenindus;
• mainekujundus ja kontaktvõrgu arendus.
Töö investoriga hõlmab investeeringute genereerimist otsepostituse, teleturunduse ja müügiesitluste kaudu ning investori teenindamist infoteenuste pakkumise, visiitide korraldamise, partnerite leidmise ning investori probleemide lahendamise näol nii enne kui ka pärast investeeringu tegemist.
Mainekujunduseks ja kontaktvõrgu arenduseks tuleb koostada ja levitada tutvustavaid trükiseid ning otsida sihtriikides nõustajaid, turundusesindajaid jt kontaktisikuid, kes aitavad levitada Eesti kohta infot või kelle kaudu saab luua sidemeid võimalike investoritega.
Agentuur teeb ka ettepanekuid Eestis investeerimiskliima parandamiseks ning jagab teavet investorite muutunud nõudmiste kohta.
1 Siinses käsitluses vaadeldakse kaupade põhieksporti, mis erineb üldekspordist
selle poolest, et ei sisalda nende kaupade reeksporti tolliladudest, mis
pärast sinna importimist pole sisenenud Eesti siseturule.
2 Otsene eksport on osa põhiekspordist, mis ei sisalda allhankena valmistatud
ega töötlemiseks välja veetud kaupade eksporti, samuti kaupade eksporti
vabatsooni.
3 Eksportijate probleeme koguda ja süstematiseerida on Ekspordiagentuuri
ülesanne. Agentuur tellib korrapäraselt ekspordiuuringuid, mille valimisse
kuuluvad kõik aktiivsed eksportijad. Käesoleva seisuga viimase uuringu
viis läbi ARIKO Marketing 2000. aasta lõpus ning see hõlmas ligi 400 eksportijat.
4 Loetletud kitsaskohtadest ei ole tööjõu kvalifikatsiooni tõstmise, kvaliteediinfrastruktuuri
ja rahvusliku innovatsioonisüsteemi väljaarendamisega seonduv ekspordipoliitika
otsene objekt, sest nende valdkondade arendamine toimub kutsehariduspoliitika
ning tööstuspoliitika kaudu.
5 Nimetatud sihtasutused on loodud sihtasutuste reformi käigus. EAS-le
läksid üle endise Eesti Investeeringute ja Kaubanduse Arendamise Sihtasutuse
(EIKAS) funktsioonid ning KredEx-ile eelnes Ekspordi Krediteerimise ja
Garanteerimise Sihtasutus (EKGS).
6 Välisinvesteeringute kaasamine kui oluline tööstuspoliitiline abinõu
leiab edaspidi käsitlemist ka Eesti tööstuspoliitikas.
Facebook
Twitter