1. Kiita heaks Eesti metsapoliitika, mis on lisatud käesolevale otsusele.
2. Teha Vabariigi Valitsusele ettepanek algatada metsaseaduse täiendamise ja muutmise seaduse eelnõu hiljemalt 1998. aasta 1. märtsiks ja metsanduse pikaajaline arengukava ühe aasta jooksul pärast nimetatud seaduse jõustumist. Nimetatud dokumentidega muude küsimuste kõrval:
1) määrata riigi omandisse jääv metsamaa;
2) asendada metsamajandamiskavaga seatud metsaraie kitsendused seadusega sätestatud kitsendustega;
3) määratleda metsa majanduslik ja sotsiaalne tähendus kohalikul tasandil;
4) kavandada riigi omandisse jääva metsa majandamine sellise riigiasutuse kaudu, mille majandustegevuse lubatud ulatuse ja metsa majandamise kohustused sätestab seadus.
| Riigikogu aseesimees Ants KÄÄRMA |
| Lisa
Riigikogu 11. juuni 1997. a. otsusele «Eesti metsapoliitika heakskiitmine» |
Eesti metsanduse arenguprogramm
EESTI METSAPOLIITIKA
I. SISSEJUHATUS
1990-ndate aastate alguseks oli Eesti metsanduses säilinud peaaegu kõik nõukogudeaegne. Kohanemine turumajanduse tingimuste ning uute keskkonnakaitse standarditega on toimunud aeglaselt. Järk-järgult on selgeks saanud põhjalike ümberkorralduste vajalikkus. Peamisteks probleemideks on riigi osa määratlemine metsanduses, metsade tootmis- ja kaitsefunktsioonide tasakaalustamine ja erametsanduse toetamine. Arengu kiirendamiseks ning seadusandlike reformide läbiviimiseks otsustas Keskkonnaministeerium 1995. aastal käivitada Eesti Metsanduse Arenguprogrammi, mille esmaülesandeks sai riigi metsapoliitika koostamine. Programmile seati järgmised ülesanded:
(i) määratleda arengu üldeesmärgid Eesti metsanduses;
(ii) määrata kindlaks riigi osa nende eesmärkide saavutamisel.
Protsess käivitus 1995. aasta septembris ning käesolev dokument on riigi metsapoliitika teine, täiendatud algvariant.
II. METSAPOLIITIKA KOOSTAMISEST JA AJAKAVAST
Riigi metsapoliitika koostamise käigus on eksperthinnangute saamiseks kasutatud peamiselt töögruppe (vt. joonis 1), mille liikmeteks on olnud kõik metsandusega seotud huvigrupid: Riigi Metsaamet, erinevad ministeeriumid, metsatööstuse, erametsaomanike ning ühiskondlike organisatsioonide esindajad (täielik nimekiri lisas 1). Töögruppide peaülesandeks on olnud erinevate arengualternatiivide väljaselgitamine ja nende analüüsimine oma valdkonnas. Analüüside läbiviimiseks on sooritatud mitmeid baasuuringuid. Töögruppide väljundi alusel koostasid programmi koordinaatorid riigi metsapoliitika algvariandi.
Riigi metsapoliitika esialgne variant esitati Eesti Metsanduse Arenguprogrammi korraldavale komisjonile, mis on Vabariigi Valitsuse poolt määratud spetsiaalne, asjatundjatest koosnev üksus. Komisjoni juhtis keskkonnaminister, selle liikmeteks olid metsandusega lähemalt seotud ministeeriumide tippametnikud ning erasektori ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad (täielik nimekiri lisas 2). Keskendudes eelkõige poliitilist otsust nõudvatele küsimustele koostas komisjon riigi metsapoliitika täiendatud variandi, mille keskkonnaminister esitas kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele. Eesti metsapoliitika täiendatud variant valmis 1996. aasta septembris.
Vabariigi Valitsus kohandas riigi metsapoliitika vastavalt riiklikele nõuetele. Et kaasa aidata riigi metsapoliitika lõppvariandi koostamisele, korraldati Eesti Metsanduse Arenguprogrammi käigus kõiki ühiskonna gruppe kaasav avalik väitlus. Kinnitatud Riigi metsapoliitikat kasutatakse edaspidi metsandusega seonduva seadusandluse väljatöötamisel ning investeerimis- ja arenguprogrammide rakendamisel.
]]>
III. RIIGI METSAPOLIITIKA
1. Eesmärgid
Eestimaa elanike seotus metsaga on olnud traditsiooniliselt tugev. Mets on keskkonna lahutamatu osa, milles inimene veedab suure osa oma igapäevaelust ja puhkuseajast. Mets kajastub sagedasti nii eesti kunstis, folklooris kui ka keeles, tõestades sellega oma suurt tähtsust kohalikus kultuuripärandis. Samuti on metsandusel märkimisväärne osa eesti majanduses, kindlustades elanikkonda tööhõivega ja pakkudes samas metsaga seotud toodangut ning teenuseid nii siseturul tarbimiseks kui ka väliskaubavahetuseks.
Riigi metsapoliitika kajastab eeskätt meie metsade kõrgeid ökoloogilisi väärtusi, sh. liigilist ja maastikulist mitmekesisust, puistute looduslikku struktuuri jmt., mille olemasolu aitab lahendada nii kohalikke kui rahvusvahelise tähtsusega probleeme. Neid väärtusi kaitstakse kooskõlas Eesti Vabariigi suhtes jõustunud globaalsete, regionaalsete ja bilateraalsete välislepingutega, samuti Eesti keskkonnastrateegiaga. Teiseks teadvustab riigi metsapoliitika metsanduse tähtsust ühiskonna materiaalsete ja sotsiaalsete väärtuste tootmisel ning selle potentsiaali kasutamist määral, mis ei vähenda metsast saadavate muude hüvede tarbimisvõimalusi. Kolmandaks on arvestatud seda, et metsandusega seonduv mis tahes tegevus ei tohi vähendada tulevaste põlvkondade võimalusi tarbida kõiki metsa poolt pakutavaid hüvesid samasuguses või praegusest suuremas mahus.
Nimetatud eeltingimusi arvestades on metsanduse arengul kaks lahutamatut ja teineteisest tulenevat üldeesmärki:
1) säästlik (ühtlane, pidev ja mitmekülgne) metsandus, mille all mõeldakse metsade ja metsamaade hooldamist ja kasutamist sellisel viisil ja sellises tempos, mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ja potentsiaali praegu ning võimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid funktsioone kohalikul, riiklikul ja globaalsel tasandil;
2) metsade efektiivne majandamine, mille all mõeldakse kõigi metsaga seotud hüvede ökonoomset tootmist ja kasutamist nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.
Riigi metsapoliitika eesmärkideni jõudmiseks reorganiseeritakse riigi metsandusadministratsioon ja pakutakse erametsaomanikele riiklikke teenuseid. Metsanduse seadusandlikku regulatsiooni piiratakse, finantstoetusi hakatakse tulevikus rakendama järk-järgult vastavalt administratiivsete oskuste paranemisele.
2. Riigi osa metsanduses
Et kindlustada sõltumatust ja neutraalsust metsanduse juhtimises, jääb vastutus normatiivsete funktsioonide täitmise eest riigile ning samuti jäävad nende funktsioonide täideviijateks riiklikud organisatsioonid ja kohalikud omavalitsused. Normatiivsete funktsioonide all mõeldakse metsapoliitika koostamist ning selle kooskõlastamist teiste riiklike poliitikatega, seadusandluse väljatöötamist ja järelevalvet seaduste täitmise üle. Metsapoliitika koostamisse kaasatakse võimalusel teised metsandusega seotud huvigrupid ning organisatsioonid. Riiklikud organisatsioonid täidavad ka neid ülesandeid, mis on vajalikud metsanduse infrastruktuuri toimimiseks ja arendamiseks. Siinkohal on silmas peetud metsateadust ja baasharidust, kõikide riigi metsade inventeerimist sõltumata omandivormist, metsaseemnete geneetilise kvaliteedi kontrolli, metsaga seotud statistilise andmestiku kogumist, selle töötlemist ja levitamist.
Riik korraldab riiklike organisatsioonide või lepinguliste partnerite kaudu järgmiste funktsioonide täitmist: seemnevarumine, kaitstavate alade staatusest tulenevate erinevate metsamajanduslike tööde tegemine riigimetsades, tulevalve, laiaulatuslike metsakahjustuste ärahoidmine ja erametsaomanike nõustamine.
Kõikide muude metsanduslike funktsioonide täitmine jääb metsaomanike, sh. ka riigi kui metsaomaniku ülesandeks.
3. Metsaomand
Metsamaa omanikeks saavad Eesti Vabariigis olla kõik füüsilised ja juriidilised isikud vastavalt vabariigis kehtivale seadusandlusele. Enne 1940. aasta 23. juulit riigile kuulunud metsamaa osas ulatuslikku erastamist ei toimu. Seega jääb riigile kuni 1 miljon ha Eesti Vabariigi praegusest metsapindalast.
Maade õigusjärgsetele omanikele tagastamise käigus tekkivad metsaomandid on valdavalt väikese pindalaga. Et metsade majandamise efektiivsust suurendada, aitab riik kaasa suuremate majandusüksuste loomisele, toetades metsaomanike ühistegevust ja planeerides maakasutust.
Maapiirkondade majandusliku baasi tugevdamiseks eelistatakse kompenseeritud ja tagastamistaotluseta metsamaade erastamisel kohalikku elanikkonda.
4. Riigi metsandusadministratsioon
Riigi metsanduslike funktsioonide alusel (vt. 3. ptk. 2. osa) kujundatakse välja metsanduse institutsionaalne struktuur.
Kõik riigi metsandusfunktsioonid jäävad ühe ministeeriumi, s.o. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse, kusjuures riigi kui metsaomaniku ning riigi kui võimu- ja järelevalveorgani funktsioonid lahutatakse ministeeriumi valitsemisalast (lisa 3).
Praegune riigi administratiivne metsandusstruktuur jagatakse kaheks:
1) Metsaamet valitsusasutusena vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele;
2) riigimetsade majandamise organisatsioon (RMO) praeguste riigimetskondade ja puukoolide baasil, mis tegutseb vastavuses turumajanduse reeglitega ning vaba konkurentsi alusel.
RMO täidab vajaduse korral ka neid Vabariigi Valitsuse poolt antavaid ülesandeid, mis ei too kasumit ning mille täitmiseks vajalikud kulud kompenseerib riik.
Lähtudes riigikaitselistest eesmärkidest eraldatakse riigimetsadest vastavad metsamaad, mille juhtfunktsiooniks sätestatakse riigikaitse. Nimetatud metsamaade majandamiseks ei looda täiendavaid administratiivstruktuure ning Kaitseministeerium tegusteb nendel maadel metsakasutajana vastavasisuliste kokkulepete alusel riigimetsa valitsejaga.
5. Metsade majandamine ja ökosüsteemide kaitse
Metsade majandamise ja keskkonnakaitse põhiprintsiibiks on metsaressursside säästlik, pidev, ühtlane ning mitmekülgne kasutamine. Lähtuvalt sellest on metsade majandamise ja ökosüsteemide kaitse eesmärkideks bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, metsade tervisliku seisundi parandamine ning puidu ja metsa kõrvalsaaduste ning mittemateriaalsete hüvede mahu ja väärtuse tõstmine.
Nii globaalsel kui kohalikul tasandil väärtustatud ökosüsteemide kaitseks ning metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks tõstetakse range reþiimiga kaitstavate metsamaade pindala praeguselt 3%-lt järk-järgult vähemalt 4%-ni, suurendades sealjuures kaitstavate põlismetsade pindala, parandades kaitsealade esindatavust ja laiendades moodustatud piiranguüksusi. Kaitstavate metsade osakaal momendil säilib (15% kogu metsapindalast). Täiendavalt viiakse läbi inventuur metsade kaitseväärtuse hindamiseks ning töötatakse välja kriteeriumid metsakategooriate määramiseks. Tulundusmetsade majandamisreþiimide kindlaksmääramisel lähtutakse sellekohaste juhendite väljatöötamisel vajadusest säilitada bioloogiline mitmekesisus, mille all mõeldakse võtmebiotoopide kaitset, puistute looduslikku struktuuri jmt. Keskkonnamuutuste jälgimiseks ja hindamiseks luuakse vastavad seire- ning infosüsteemid.
Metsade järjepidevus tagatakse taasmetsastamise kohustusega. Seadusandluses loobutakse raiutava puidukoguse piirangust erametsade puhul ning kehtestatakse vaid üldisemad piirangud puistute küpsusvanuse ja hooldusraiete tihedusastmete alampiiri osas ning noore metsa hävitamise keeld. Üldkohustuslikke, riigi poolt kehtestatud raie-eeskirju lihtsustatakse ning need asendatakse edaspidi järk-järgult juhendmaterjalidega ja nõustamisega.
Eriliste keskkonna-, loodus-, kultuurilis-ajalooliste ja sotsiaalsete väärtuste kaitseks võidakse kõigis metsades kehtestada täiendavaid metsakasutuse piiranguid. Töötatakse välja metoodika ja mehhanismid, kuidas kompenseerida erametsades kehtestatud piiranguid vastavalt riigi majandusvõimalustele.
Metsakasutuse maht sõltub turusituatsioonist, omanike soovist jmt. Riigi metsapoliitika eesmärgiks on hoida keskmine raiemaht piires, mis tagab Eesti metsades ühtlase kasutuse printsiibi järgimise. Kuna metsaressursside tarbimine on praegu allpool ühtlast kasutust tagavat piiri, on riigi metsapoliitika üheks suunaks metsakasutuse mahu suurendamine (lisa 4). Riigimetsades võimaldab seda arvestuslangi määramine, erametsade puhul metsaomanike nõustamine.
Selleks et metsaressursse saaks ratsionaalselt kasutada, koostatakse kõikidele metsaomanditele riigi finantseerimisel metsamajanduskava. Metsamajanduslikul planeerimisel ja metsade majandamisel rakendatakse looduslähedase metsanduse printsiipe, metsakasvatuslikke meetodeid ning metsakaitselisi abinõusid, mis kindlustavad kvaliteetse okas- ja lehtpuu jämesortimentide väljakasvatamise ning tõstavad puistute vastupanuvõimet kahjuritele, haigustele ning keskkonnamuutustele. Tulundusmetsades säilitatakse peamise metsakasvatusliku meetodina ühevanuseliste puistute majandamine, kasutades võimalusel segapuistuid. Tulundusmetsades on kõige olulisem uue metsapõlve rajamise meetod metsa kultiveerimine, samas rakendatakse ka ulatuslikult looduslikku uuenemist. Kaitstavates metsades (praegused hoiu- ja kaitsemetsad) rakendatakse eelkõige erivanuseliste segapuistute kasvatamist. Puuliikidest eelistatakse kodumaiseid liike. Senisest enam kasvatatakse sega- ja lehtpuukultuure, sh. laialehelisi ja kõvalehtpuuliike.
Olemasolevate metsakuivendus- ja teedevõrkude korrashoiuks, samuti uute teedevõrkude ehitamiseks leitakse selleks sobivad metsapoliitika vahendid.
Põllumajanduslikust tootmisest väljajäänud alade, samuti tehismaastike kasutuselevõtmiseks koostatakse metsastamisprogrammid. Metsastamine viiakse läbi ainult nendel aladel, kus muu maakasutus annab ühiskonnale vähem hüvesid. Siinjuures arvestatakse metsade keskkonnakaitselisi ja sotsiaalseid väärtusi, nagu bioloogiline mitmekesisus, maastikukaitse või elanikkonna puhkuse veetmise võimalused.
6. Metsa- ja puidutööstus
Metsa- ja puidutööstuse arengu suunajaks on avatud turumajandus ja vaba konkurents. Riigi metsapoliitika on suunatud erasektori arenguks sobiva keskkonna loomisele eesmärgiga toetada riigi kui terviku majanduslikku tugevnemist, aidata kaasa regionaalsele arengule ning piirata monopolide teket.
Metsa- ja puidutööstuse toetamise strateegia eesmärgiks on tõsta puiduturu stabiilsust ning kindlustada turumehhanismide toimimine viisil, mis soodustab investeeringuid puidu keskkonnasõbraliku töötlemise arendamisse. Puidu efektiivseks kasutamiseks tagatakse selle kompleksne ja sihtotstarbeline kasutamine, arendatakse puidutöötlemist vabariigis ja eksporditakse puitu võimalikult kõrgelt vääristatuna. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks täiendatakse praegust, enampakkumisel põhinevat kasvava metsa müügi süsteemi, juurutades pikaajalisi lepinguid ja ümarmetsamaterjalide müüki sortimentidena. Samuti korraldab riik ka metsatööstuse tootmise ja toodangu sertifitseerimise vastavalt maailmas aktsepteeritud standarditele.
Kuna kohaliku metsatööstuse arengut takistavad oluliselt tehniliste oskuste ja teadmiste puudujäägid, toetab riik metsandust haridussüsteemi täiustamise, kasvava metsa mõõtmisstandardite parendamise ning nii ümar- kui ka saematerjalide mõõtmis- ja kvaliteedistandardite väljatöötamise kaudu. Metsanduslikku koolitust arendatakse vastavalt kohaliku tööstuse vajadustele, kaasates selleks õppeasutuste programmide väljatöötamisse metsatööstuse esindajaid, samuti luues võimalusi õppetöö ning praktika ühendamiseks.
Et aidata kaasa investeeringute planeerimisele, parandatakse ümarpuidu varumise võimaluste, samuti puidutöötlemise ja puidutoodete kaubanduse kohta käiva informatsiooni õigsust ja kättesaadavust.
7. Erametsandus
Riigi metsapoliitika peab tagama selle, et erametsaomanike metsakasutus oleks kooskõlas riigi metsapoliitika üldeesmärkidega.
Riik toetab erametsandust metsaomanike organisatsioonide kaudu. Toetuse määramisel arvestatakse eelkõige organisatsioonide tegutsemise efektiivsust.
Riik toetab erametsandust eelkõige metsamajandusliku planeerimise ja nõustamise kaudu. Riik tagab nõustamise kvaliteedi ja viib algfaasis läbi ka nõustajate koolituse. Erametsanduse toetamise maht määratakse seadusega. Erametsade metsaparandust finantseerib riik vastavalt administratiivsetele oskustele ja vahendite olemasolule.
Teenuseid, mis toetavad metsanduse pikaajalisi eesmärke, saab erametsaomanik riigilt tasuta. Siinkohal peetakse silmas riigi poolt finantseeritavat metsamajanduskavade koostamist maareformi käigus tagastatud/tagastatavatele ja erastatud/erastatavatele maadele ning nende kasutamist käsitlevat nõustamist. Metsaomaniku soovil võib metsamajanduskava tellida kiirendatud korras ka omaniku kulul. Metsamajanduskavade koostamist finantseerib ning koordineerib riik. Metsakorraldustööd viiakse läbi Eesti Vabariigis kehtestatud ühtse juhendi järgi.
Et nõustamiseks suunatud ressursse kasutada efektiivselt, arendatakse nõustamisteenistuse struktuur välja konkurentsi alustel (lisa 5). Erilist tähelepanu pööratakse puidu turustamisalaste teenuste pakkumisele ja sellekohasele nõustamisele. Tasulise nõustamisteenuse tellib omanik.
Maksusüsteemi parendamiseks viiakse läbi täiendavaid uuringuid ning analüüse. Maksupoliitika arendatakse välja põhimõtetel, mis soodustavad erametsade tekkimist.
Järelevalve seaduste täitmise üle keskendub eelkõige metsa taastamisele ja keskkonnakaitseliste nõuete järgimisele.
8. Metsaharidus
Eesti metsahariduse eesmärgiks on koolitada metsamajanduse ning metsa- ja puidutööstuse vajaduste rahuldamiseks piisaval arvul professionaalset kaadrit. Professionaalse kaadri ja erametsaomanike väljaõpe kindlustatakse tasemel, mis võimaldab efektiivset tootmist ja arvestab nii metsanduse majanduslikke, keskkonnakaitselisi kui ka sotsiaalseid aspekte.
Metsandusliku baashariduse korraldamise ja finantseerimise eest vastutab riik. Täienduskoolitus on tööandja vastutusel ning see põhineb eelkõige kommertstegevusel. Riik võib kaasa aidata täienduskoolituse organiseerimisele.
Kutsehariduse ühtse koordineerimise tagamiseks viiakse kõik kutseõppeasutused ühe ministeeriumi, s.o. Haridusministeeriumi valitsemisalasse. Algfaasis luuakse metsahariduse koordineerimiseks Haridus-, Keskkonna- ja Põllumajandusministeeriumi vaheline haridusnõukogu.
Riiklikus kutseõppeasutuste võrgus määratakse kindlaks need koolid, kellel on õigus anda metsanduslikku baasharidust, ning olemasolevad materiaalsed ressursid koondatakse nende õppeasutuste väljaarendamiseks (lisa 6).
Metsanduslikku kõrgharidust väärtustatakse ning huvi kõrghariduse omandamise vastu tõstetakse kõrghariduse profiili väljaarendamisega. Ühelt poolt pööratakse enam tähelepanu nende õppeainete täiustamisele ja õpetamise finantseerimisele, mis käsitlevad keskkonnakaitset, juhtimist, ökonoomikat ja turustamist, teiselt poolt suunatakse senisest enam vahendeid ka magistri- ja doktoriõppe arendamiseks.
9. Metsanduslik uurimistöö
Metsandusliku uurimistöö eesmärgiks on teadusliku taustinformatsiooni ettevalmistamine metsade kasvatamise, nende kaitse ning mitmekülgse kasutamise praktiliste probleemide lahendamiseks.
Metsateaduses asetatakse täiendav rõhk lisaks metsaökoloogilistele uuringutele metsanduse tootmisprotsesside arendamisele. Samuti on prioriteetsed metsaseire, metsade liigilise mitmekesisuse kaitse ja looduslähedase metsamajanduse uuringud. Kuna metsateadus toetab metsandusega seonduvate riiklike poliitikate formuleerimist ja hindamist, pööratakse senisest enam tähelepanu metsapoliitika analüüsiga tegelevatele uuringutele.
Baasuuringutega seotud teadustegevus on ühitatud õppetööga Eesti Põllumajandusülikooli metsandusteaduskonnas. Teadus- ja arendustegevuseks luuakse sobiv infrastruktuur tehniliste ning rakenduslike uuringute läbiviimiseks koostöös metsanduslike ettevõtetega.
Ressursside ratsionaalsemaks kasutamiseks pööratakse edaspidi enam tähelepanu rahvusvaheliste teadussaavutuste analüüsile ja nende kasutamisvõimaluste hindamisele. Pikaajalised empiirilised uurimisprogrammid kontsentreeritakse valdkondadele, kus kohalikud tingimused on teistest piirkondadest täiesti erinevad. Parandamaks metsateaduse arengu ühtlustamist, samuti ressursside kasutamise ökonoomsust, koordineeritakse teadusprogrammide arengut kõigi metsandusega seotud teadusinstitutsioonide omavahelises koostöös.
10. Jahindus
Jahinduse korraldamisel lähtutakse põhimõttest, et jahiõigus kuulub maaomanikule.
Jahinduse eesmärgiks on reguleerida ulukite arvukust viisil, et tagada kõrge jahinduslik produktiivsus, asurkonna kvaliteet ja liigiline mitmekesisus, ning samas vältida ulatuslikke kahjustusi metsamajandusele ja muule majandustegevusele.
Kuna jahindus ja metsandus on väga lähedalt seotud tegevusalad, formuleeritakse jahinduspoliitika kooskõlas metsapoliitikaga. Samuti arendatakse jahimajanduse administratsioon välja metsandusadministratsiooni osana. Järelevalve ja kontrolli tõhustamiseks organiseeritakse neid koos sarnase tegevusega teiste loodusvarude majandamisel.
Jahindusega seonduvaid tegevusalasid rahastatakse peamiselt kasutusmaksudest. Riigipoolseid vahendeid suunatakse jahindusse üldriikliku tähtsusega eesmärkide saavutamiseks.
Jahindus on tähtsal kohal elanikkonna puhkusevõimaluste loomisel. Et jahipidamisvõimalusi oleks kõigil huvitatuil, annab riik enamuse jahimaadest rendile.
11. Puhkemajandus ja metsa kõrvalsaaduste varumine
Puhkemajanduse eesmärgiks on parandada kohaliku elanikkonna ning turistide puhkuse ja vaba aja veetmise võimalusi.
Metsas puhke-eesmärkidel viibimiseks ning metsa kõrvalsaaduste varumiseks kehtib «igaüheõigus», kui seadus ei sätesta teisiti. Metsavarude kõrge ja püsiva saagikuse tagamiseks töötatakse välja sobivad metsade majandamise viisid.
Puhkemajanduse arendamisel ning puhkemetsade majandamisel soodustab riik kodanike harimist keskkonna- ja looduskaitseküsimustes ja toetab selleks sobiva infrastruktuuri rajamist. Puhkemajanduse korraldamisega seotud tegevuse läbiviimiseks kasutatakse eeskätt lepingulisi partnereid.
12. Informatsioonisüsteemid
Informatsioonisüsteemide ülesandeks on kindlustada asjaomaseid ministeeriume ja huvigruppeotsuste vastuvõtmiseks vajaliku objektiivse ja õigeaegse informatsiooniga, varustada rahvusvahelisi organisatsioone informatsiooniga Eesti metsade kohta, teavitada avalikkust Eesti metsade, nende seisundi ning metsas toimuva kohta.
Et kindlustada erinevate huvigruppide varustatust informatsiooniga ja et tõsta huvigruppide usaldust informatsiooni edastamiseks, rajatakse riigi tasandil koordineerimiskeskus, kes kogub, töötleb ja edastab metsandusinformatsiooni.
Informatsiooni kasutamise võtmeküsimuseks on andmete tõesus. Informatsioonisüsteemide arendamisel keskendutakse valitud valdkondades juba kogutava materjali kontrollimisele ja info õigeaegsele kättesaadavusele. Kogutava informatsiooni spetsiifikat täiendatakse keskkonnakaitset, sh. bioloogilist mitmekesisust käsitlevate andmetega, informatsiooni kogumiseks kasutatakse metsamajanduslikku planeerimist ning rajatavat riiklikku metsaressursside inventeerimise süsteemi.
Perspektiivitundega arendatakse avalikkuse teavitamist metsandusküsimustes, kusjuures põhirõhk on metsandusliku õppematerjali väljaandmisel alg- ja keskkoolide tarbeks. Dialoog teiste huvigruppidega saavutatakse alalise kommunikatsioonisüsteemi loomise, avalike väitluste korraldamise jmt. teel.
13. Arenguprioriteedid ning nende elluviimise vahendid
Kuna riigi omandis on ka tulevikus suur osa Eesti metsavarudest, on riigi metsandusadministratsioonil oluline roll metsanduse edasises käekäigus, mistõttu arengu efektiivsuse tagamiseks luuakse selleks sobiv struktuur.
Riigi metsapoliitika eesmärk on aidata kaasa maa- ja omandireformi käigus omanikku vahetavate maade tagastamise ja erastamise kiirendamisele. Erametsanduse toetamisel keskendutakse metsamajanduskavade koostamisele kooskõlas maareformi tempoga. Erametsaomanike tarbeks arendatakse välja sobiv nõustamisstruktuur.
Et tagada Eesti metsade kõrgete ökoloogiliste väärtuste säilimine ning teadvustada nende väärtust, viiakse läbi inventuur metsade kaitseväärtuse hindamiseks ning töötatakse välja metsakategooriate määramise kriteeriumid. Erilist tähelepanu pööratakse siinjuures vanade ja/või väärtuslike metsade kaitse alla võtmisele ja sobivate kaitsekorralduskavade kehtestamisele. Täiendavaid ressursse suunatakse ka püsimetsamajanduse meetodite väljatöötamiseks ning nende rakendamiseks.
Bioloogilist mitmekesisust vähendamata on erametsade peamiseks kasutusviisiks puidu kasvatamine ja varumine, metsa kõrvalkasutus, jahindus ja karjatamine. Riigimetsade valdava osa peamiseks kasutusviisiks on samuti puidu kasvatamine ja varumine. Täiendavalt täidavad riigimetsad looduskaitse, teadus- ja õppetöö, keskkonna- või sanitaarkaitse ning puhkuse korraldamisega seotud ülesandeid.
Metsade majandamise intensiivistumine ja turuvajadused nõuavad keskkonnaseire ning keskkonnaplaneeringu süsteemi väljaarendamist.
| Keskkonnaminister Villu REILJAN
Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein RATAS |
| Lisa 1 |
Riigi metsapoliitika koostamises osalenud huvigrupid
Riiklikud asutused
Keskkonnaministeerium
Majandusministeerium
Põllumajandusministeerium
Rahandusministeerium
Riigi Metsaamet
Metsamajanduse ja Looduskaitse Instituut
EPMÜ Metsandusteaduskond
EPMÜ Maasotsioloogia kateeder
Luua Kõrgem Metsakool
Eesti Metsakorralduskeskus
Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskus
Metsaaretuskeskus
Metsakaitseteenistus
Ühiskondlikud organisatsioonid
Omavalitsuste Liit
Eesti Roheline Liikumine
Eestimaa Looduse Fond
Kaitsealade Liit
Eesti Metsaliit
Eesti Puutööliit
Eesti Erametsaliit
Võrumaa Metsaomanike Liit
Talupidajate Keskliit
Eesti Metsaülemate Ühing
| Keskkonnaminister Villu REILJAN
Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein RATAS |
| Lisa 2 |
Eesti Metsanduse Arenguprogrammi korraldava komisjoni liikmete nimekiri
Komisjoni esimees
Villu Reiljan -- Keskkonnaministeerium, minister
Komisjoni liikmed:
Rein Ahas -- Eesti Rohelise Liikumise metsatoimkond, juhataja
Anton Kaljula -- Hiiumaa Omavalitsuste Liit, esimees
Kalle Karoles -- Metsamajanduse ja Looduskaitse Instituut, direktor
Ivar Padari -- Rahandusministeerium, kantsleri abi
Leonhard Polli -- Eestimaa Talupidajate Keskliit, metsanõunik
Mati Polli -- Eesti Metsaliit, juhatuse liige
Kalle Põld -- Põllumajandusministeerium, regionaalse arengu osakonna juhataja
Signe Ratso -- Majandusministeerium, asekantsler
Andres Talijärv -- Riigi Metsaamet, peadirektor
Hardi Tullus -- Eesti Põllumajandusülikooli metsandus- ja maainseneriteaduskond, dekaan
| Keskkonnaminister Villu REILJAN
Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein RATAS |
| Lisa 3 |
Riigi metsandusadministratsiooni funktsioonide jagunemine
]]>
Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein RATAS
| Lisa 4 |
Eesti metsad
Metsapindala: Eesti Vabariigis on metsamaad kokku 2 016 600 hektarit, mis moodustab 47% riigi maismaa pindalast. Korraldatud metsade osakaal ulatub 1 907 700 hektarini. Korraldamata on osa alles viimastel aastatel metsamaa hulka arvatud ning varem muudesse kategooriatesse kuulunud metsamaid.
Metsapindalalt on esikohal männikud, järgnevad kaasikud (aru- ja sookask), kuusikud, hall-lepikud ja haavikud. Muude puuliikide (sanglepp, lehis, tamm, saar ja mõned teised) puistud moodustavad vaid väikese osa Eesti metsadest (tabel 1).
Tabel 1. Eesti metsamaa jagunemine valitseva puuliigi järgi
| Valitsev puuliik | Pindala | Üldtagavara | Tagavara juurdekasv aastas | |||
| tuh. ha | % | milj. tm | % | milj. tm | % | |
| Mänd | 726,3 | 38,1 | 109,8 | 39,6 | 3,04 | 33,7 |
| Kuusk | 457,6 | 24,0 | 71,1 | 25,6 | 2,38 | 26,4 |
| Kask | 567,4 | 29,7 | 73,5 | 26,5 | 2,64 | 29,2 |
| Haab | 29,6 | 1,6 | 6,0 | 2,2 | 0,18 | 2,0 |
| Hall-lepp | 78,5 | 4,1 | 10,5 | 3,8 | 0,58 | 6,4 |
| Muud | 48,3 | 2,5 | 6,5 | 2,3 | 0,21 | 2,3 |
| Kokku | 1907,7 | 100,0 | 277,4 | 100,0 | 9,03 | 100,0 |
Puistute tagavara: Puistute üldtagavara ja tagavara juurdekasv jagunevad enamuspuuliikide lõikes peaaegu samuti nagu nende poolt hõivatud pindala, vaid haavikute tagavara moodustab puistute üldtagavarast palju suurema osa kui nende pindala üldpindalast. Sama võib öelda ka haavikute ja hall-lepikute tagavara juurdekasvu kohta. Kolme majanduslikult kõige olulisema puuliigi -- männi, kuuse ja kase -- enamusega puistute seas on suurima tootlikkusega kuusikud. Ühe elaniku kohta tuleva kasvava metsa tagavara Eestis on 178 tm, koos tabelis 1 näitamata võsastikes, põõsastikes ja looduslikel rohumaadel kasvava puiduga aga 187 tm. Iga elaniku kohta toodavad Eesti metsad aastas 5,8 tm puitu. Nende näitajate poolest ületab Eesti nii maailma keskmise kui ka enamuse Euroopa riikide taseme. Tagasihoidlike raiete ja metsamaa pindala suurenemise tõttu on aasta-aastalt kasvanud nii Eesti metsade üldtagavara kui ka tagavara ühe hektari kohta (tabel 2).
Tabel 2. Muutused korraldatud metsamaa pindalas ja tagavaras
| 1958. a. | 1975. a. | 1996. a. | ||
| Metsamaa pindala | tuh. ha | 1407,6 | 1777,2 | 1907,2 |
| % | 100 | 126 | 135 | |
| Üldtagavara | milj. tm | 132,2 | 201,6 | 277,4 |
| % | 100 | 152 | 210 | |
| Keskmine hektaritagavara | tm | 104 | 122 | 153 |
| % | 100 | 117 | 147 |
Metsade paiknemine: Metsad ei paikne Eestis ühtlaselt: suuremad metsamassiivid esinevad Kirde-Eestis (metsasus on 55%), Lõuna- ja Kagu-Eestis (53%) ning Edela-Eestis (50%). Kõige metsarikkam piirkond on aga Hiiumaa, kus metsad võtavad enda alla 64% saare pindalast. Suhteliselt vähe on metsi Tartumaal (37%) ja Läänemaal (40%). Eesti metsade keskmine vanus on 52 aastat, tagavara ulatub 153 tm-ni hektaril ning tagavara juurdekasv on keskmiselt 4,97 tm/ha.
Tabel 3. Puistute vanus, tagavara ja tagavara juurdekasv hektari kohta
| Enamuspuuliik | Keskmine vanus aastates | Keskmine tagavara hektari kohta | Tagavara jooksev juurdekasv aastas | ||
| tm | % | tm/ha | % | ||
| Mänd | 62 | 156 | 102 | 4,33 | 87 |
| Kuusk | 52 | 171 | 112 | 5,75 | 116 |
| Kask | 43 | 134 | 88 | 4,83 | 97 |
| Haab | 46 | 208 | 136 | 6,41 | 129 |
| Hall-lepp | 29 | 135 | 88 | 7,49 | 151 |
| Kokku | 52 | 153 | 100 | 4,97 | 100 |
Puistute keskmised hektaritagavarad näitavad kuusikute ja haavikute kõrget tootlikkust, kui aga arvestada ka puistute keskmist vanust ja tagavara juurdekasvu, tuleb Eesti kõige produktiivsemate puuliikide hulka lugeda lisaks kuusele ja haavale ka hall-lepp.
Puistute vanus: Vaatamata optimaalsele lähedal olevale keskmisele vanusele jagunevad puistud vanuserühmade viisi ebakorrapäraselt -- nii noorte kui küpsete metsade osakaal on võrreldes keskealiste puistutega suhteliselt madal (tabel 4).
Tabel 4. Puistute jagunemine vanuse järgi (%)
| Vanus aastates | Valitsev puuliik | |||||
| mänd | kuusk | kask | haab | hall-lepp | kokku | |
| Kuni 20 | 7,9 | 20,5 | 11,5 | 9,3 | 21,6 | 12,5 |
| 21 ... 40 | 20,8 | 17,1 | 36,7 | 32,0 | 72,5 | 27,3 |
| 41 ... 60 | 27,0 | 26,2 | 41,1 | 44,0 | 5,9 | 30,6 |
| 61 ... 80 | 23,8 | 23,1 | 9,5 | 12,0 | -- | 18,0 |
| 81 ... 100 | 12,0 | 9,4 | 1,2 | 2,7 | -- | 7,4 |
| 101 ... 120 | 4,6 | 2,6 | -- | -- | -- | 2,4 |
| 121 ... 140 | 2,5 | 0,9 | -- | -- | -- | 1,2 |
| 141 ja enam | 1,4 | 0,2 | -- | -- | -- | 0,6 |
Metsaomand: 1991. aastal käivitus vabariigis maa- ja omandireform, mille käigus on omanikku vahetamas 40--50% praeguseni riigi omandis olnud metsamaadest. 1996. aasta 1. juuliks oli eraomanikele kinnistatud ligikaudu 150 000 ha metsamaad. Orienteeruvalt on keskmiseks erametsaomandi suuruseks 14,3 hektarit (andmed 1992.--1994. aastal Eesti Metsakorralduskeskuse poolt korraldatud erametsade kohta).
Keskkonnakaitse: Erinevate keskkonna- ja looduskaitseliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ning rekreatiivsete väärtuste kaitseks on Eestis metsade majandamist reguleeritud juba sajandeid. Näiteks keelati 1764. aastal meresaartel raied kuni 100 m kaugusel rannajoonest. 1839. aastal keelati aga juba kõikjal 320 m kaugusel merest puude ja põõsaste raie, loomade karjatamine jmt., vältimaks tuiskliivade teket.
Praegu on komplekssete keskkonnakaitseliste funktsioonide täitmiseks kehtestatud ranged metsakasutuse piirangud 3%-l kogu vabariigi metsamaa pindalast. Valdavas enamuses kasvavad need metsad mitmesugustel kaitstavatel aladel. Viimastest olulisemad on rahvuspargid (4 tk.), looduskaitselad (6 tk.) ja maastikukaitsealad (52 tk.), kus puistute pindala ulatub kokku 141 690 hektarini. Rahvusparkidest omavad enam metsanduslikku tähtsust Eesti vanim ja suurim (64 911 ha) Lahemaa rahvuspark Põhja-Eestis ning Lõuna-Eestis asuv Karula rahvuspark (10 400 ha). Tänaseks on läbi viidud Eesti põlismetsade inventuur, mille alusel laiendatakse kaitstavate alade võrku.
Lisaks eespool nimetatuile on puhke-, keskkonnakaitseliste, õppe- ning teadustöö jmt. funktsioonide täitmiseks metsaraiele seatud kitsendused veel 15%-l Eesti metsadest, st. ligikaudu 223-l tuhandel hektaril. Iseloomulik on see, et kaitsepiirangutega metsadest paikneb vaid 5% praeguste ja tulevaste eraomanike maadel.
Eesti metsade looduslik seisund on mitmete loomaliikide elu ja paljunemise eeltingimus, mis võimaldab siin elada kotkastel, must-toonekurel, valgeselg-kirjurähnil ja lendoravatel. Kotkaste ja must-toonekure pesapuude ümber keelatakse igasugused looduse ilmet muutvad tööd nagu metsaraie, -kuivendus jmt. tegevus. Kaitsereþiime rakendatakse ka metsades, mis on vajalikud taimeharulduste kaitseks.
Metsauuendus: Eesti metsad uuenevad kas looduslikult või neid uuendatakse kunstlikult metsakultuuride rajamise teel. Looduslik uuenemine toimub nii eel- kui järeluuenduse arvel. Eeluuenduse saamiseks ja/või selle arengu soodustamiseks kasutatakse lõppraiete tegemisel turberaieid: aegjärkset, häil- või veerraiet. Küllaldase järelkasvuga puistute raiumisel lageraiena püütakse järelkasvu säilitada sobiva raieaja, tehnoloogia ja mehhanismide valikuga. Ka kasutatakse ulatuslikult seemnepuude jätmist raiestikele. Kuna raiestikud Eestis on suhteliselt väiksed (2--3 ha), on seemneallikana olulised ka ümbritsevad puistud.
Juba 18. sajandil tehti Eestis metsapuuduse leevendamiseks algust metsakultuuride rajamisega (peamiselt okaspuuseemnete külvi näol). Seega on kunstlikul metsauuendamisel siin ligi 300-aastane ajalugu.
Säilitamaks Eesti metsade kõrget geneetilist väärtust, on siinsetes metsataimlates juba aastaid kasutatud generatiivsetest seemlatest saadud metsaseemet. Lisaks inimtekkeliselt rajatud seemlatele annab pikaajaline metsaselektsiooniline tegevus Eestis võimaluse koguda uuendusmaterjali ka 443 männi, 135 kuuse, 13 lehise ja 23 arukase plusspuudelt. Samuti saab kvaliteetseid metsaseemenid koguda ka metsageneetilistest reservaatidest, kus põhiliselt loodusliku päritoluga puistud arenevad olulise inimmõjuta, alludes vaid keskkonnatingimuste muutustele. Eesti erinevates piirkondades on eraldatud kümme metsageneetilist reservaati üldpindalaga 3540 hektarit. Neist neli paikneb männikutes, viis kuusikutes ja üks kaasikus.
Puidukasutus: Eesti Metsakorralduskeskuses viidi 1996. aastal läbi vabariigi metsavarude analüüs ning anti hinnang maksimaalsele võimalikule puidukasutuse mahule. Riigimetsades arvutati lõppraie teoreetiline arvestuslank kaitse- ja tulundusmetsadele (välja jäeti hoiumetsad) lähtuvalt kehtivatest küpsusvanustest, ning hooldusraiete normatiividele tuginev teoreetiline arvestuslank. Andmetena kasutati Eesti riigimetsade andmebaasi. Erametsade puidukasutuse hindamisel tugineti aastatel 1992--1994 korraldatud erametsade tegelikele andmetele. Analüüsis lähtuti eeldusest, et riigi omandis on metsamaa 60%-i ja eraomandis 40%-i ulatuses kogu metsamaast.
Tabel 5. Lõppraie aastalangi tagavara kaitse- ja tulundusmetsades
| Valitsev puuliik | Pindala
(ha) |
Küpsete puistute tagavara (tm/ha) | Keskmine raievanus | Puidukasutuse maht
(ühtlase kasutuse lank) |
|
| ha | tm | ||||
| Mänd | 366 453 | 283 | 123 | 2 986 | 845 038 |
| Kuusk | 191 185 | 288 | 95 | 2 013 | 579 744 |
| Tamm | 2 667 | 160 | 128 | 21 | 3 360 |
| Saar | 1 602 | 241 | 121 | 9 | 3 133 |
| Kask | 278 749 | 251 | 77 | 4 297 | 907 114 |
| Haab | 15 156 | 305 | 55 | 482 | 84 180 |
| Sanglepp | 11 991 | 253 | 79 | 175 | 38 456 |
| Hall-lepp | 11 998 | 179 | 35 | 573 | 61 397 |
| Kokku | 879 901 | 272 | 99 | 10 874 | 2 522 422 |
Arvestades, et ka hoiumetsades tehakse valikraieid ning turberaieid, mida käesolevas töös ei arvestatud, võib raiutavaks puidukoguseks prognoosida 2,7 miljonit tm/a.
Tabel 6. Hooldusraiete arvestuslank kõigis riigimetsades
| Valitsev puuliik | Raiutavate puistute | Väljaraiutav tagavara | |
| pindala (ha) | tagavara (tm) | ||
| Mänd | 148 602,0 | 29 513 611 | 6 001 136 |
| Kuusk | 61 221,3 | 10 991 362 | 1 858 558 |
| Kask | 129 754,4 | 23 485 595 | 6 270 796 |
| Haab | 4 945,7 | 1 048 379 | 314 517 |
| Sanglepp | 7 160,1 | 1 302 094 | 344 534 |
| Kokku | 351 683,5 | 66 341 041 | 14 789 541 |
Tabel 7. Hooldusraiete arvestuslank hoiumetsades
| Valitsev puuliik | Raiutavate puistute | Väljaraiutav tagavara | |
| pindala (ha) | tagavara (tm) | ||
| Mänd | 31 445,3 | 6 321 832 | 1 279 375 |
| Kuusk | 5 120,0 | 1 045 456 | 165 078 |
| Kask | 12 679,7 | 2 078 446 | 547 522 |
| Haab | 365,2 | 72 941 | 21 883 |
| Sanglepp | 1 389,3 | 220 496 | 57 551 |
| Kokku | 50 999,5 | 9 739 171 | 2 071 409 |
Tabelites 6 ja 7 toodud raiemahud näitavad seda mahtu, mis oleks antud hetkel võimalik hooldusraiete normatiivide kohaselt ära raiuda. Eesti metsade keskmine juurdekasv on 5 tm/ha. Antud päringus osalenud puistutel on see vähemalt 6 tm/ha. Seega kasvab raiutud tagavara samal pindalal täis seitsme aastaga. Samas toimib ka hooldatud puistutes looduslik väljalangemine. Eeldades, et tegelik tagavara muut on 4 tm/ha, tuleb raieringiks 11 aastat. Eeldame, et pooltes hoiumetsades ei tehta ka harvendusraieid. See vähendab brutoraiemahtu 13 753 836 tm-le. Jagades selle arvu 11-ga, tuleb aastaseks raiemahuks 1,25 milj. tm. Arvestades sellega, et kaugeltki mitte kõiki puistusid, mille täius on 0,8 või rohkem, ei raiuta või raiutakse harvemini kui 11-aastase perioodiga, vähendame raiemahtu veerandi võrra, mis annab tulemuse 0,94 milj. tm aastas. Erinevalt riigimetsadest põhinevad erametsade andmed tegelikult kavandatud töödel. 1994. aasta välitööde seisuga olid metsakorralduskavad koostatud mahus, mis moodustab 10% tulevikus prognoositud erametsade pindalast. Seega on tegemist 10%-lise valimiga, mis jaotub küllaltki ühtlaselt üle kogu Eesti territooriumi.
Tabel 8. Puidukasutus erametsades
| Pindala (tuh. ha) | Tagavara (milj. tm) | |
| Harvendusraie | 33,5 | 1,25 |
| Üksikpuude raie | 0,8 | 0,01 |
| Valikraie | 5,6 | 0,31 |
| Turberaie | 1,1 | 0,1 |
| Lageraie | 10,7 | 2,35 |
| Kokku | 4,02 |
Maksimaalne võimalik aastane puidukasutuse suurus kõigis Eesti metsades, mille juures on raie- ja uuenemise eeskirju järgides tagatud metsavarude taastumine:
Tabel 9. Maksimaalne võimalik puidukasutus Eesti metsades
|
Väljaraiutav tagavara |
|||
| riigimetsad | erametsad | kokku | |
| Lageraie | 2,7 | 2,3 | 5,0 |
| Harvendusraie | 0,9 | 1,3 | 2,2 |
| Teised raied | 0,2 | 0,4 | 0,6 |
| Kokku | 3,8 | 4,0 | 7,8 |
Tabel 10. Ligilähedane sortimentatsiooni hinnang kogu puidumahule
| Palk | Tehnoloogiline puit | Jäätmed | Kokku | % | |
| Mänd | 0,7 | 0,7 | 0,1 | 1,5 | 18 |
| Kuusk | 1,3 | 0,8 | 0,2 | 2,3 | 30 |
| Kask | 0,6 | 1,2 | 0,2 | 2,0 | 25 |
| Haab | 0,1 | 0,4 | 0,0 | 0,5 | 8 |
| Hall-lepp | 0,0 | 1,2 | 0,1 | 1,3 | 17 |
| Sanglepp | 0,1 | 0,1 | 0,0 | 0,2 | 2 |
| Kokku | 2,8 | 4,4 | 0,6 | 7,8 | 100 |
| Keskkonnaminister Villu REILJAN
Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein RATAS |
| Lisa 5 |
Erametsaomanike nõustamise struktuur
]]>
| Keskkonnaminister Villu REILJAN
Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein RATAS |
| Lisa 6 |
Eesti metsanduslikud õppeasutused
1. Esmatasandi koolitus
Kõrgharidus
| Eriala | Õppeasutus |
| Metsamajandus | Eesti Põllumajandusülikool |
| Metsatööstus | Eesti Põllumajandusülikool |
| Puidutöötlemise tehnoloogia | Tallinna Tehnikaülikool |
| Tselluloosi- ja paberitööstuse tehnoloogia | Tallinna Tehnikaülikool |
Kutseharidus
| Eriala | Õppeasutus |
| Metsnik | Luua Kõrgem Metsakool |
| Metsur | Luua Kõrgem Metsakool |
| Tihemetsa Põllumajandustehnikum | |
| Räpina Metsakool | |
| Puidu ja puidutoodete kaubandus | Luua Kõrgem Metsakool |
| Puidutöötlemine | Võru Tööstustehnikum |
| Metsamasinate operaator | Tihemetsa Põllumajandustehnikum |
2. Muu koolitus
| Eriala | Õppeasutus |
| Metsanduslik jätkukoolitus | Eesti Põllumajandusülikool |
| Luua Kõrgem Metsakool | |
| Erametsaomanike nõustaja ja metsatöö õpetaja | Luua Kõrgem Metsakool |
3. Koolitusstruktuuri ülesehitamise põhiprintsiibid
* Riik on vastutav baashariduse korraldamise ja finantseerimise eest.
* Algfaasis on riik vastutav erametsaomanike nõustajate koolituse eest.
* Täienduskoolitus baseerub kommertstegevusel.
* Riigi Metsaamet määrab kindlaks oma haldusalas tegutsevate koolituskeskuste arvu ja ülesanded ning on vastutav nende finantseerimise eest.
| Keskkonnaminister Villu REILJAN
Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein RATAS |
| Lisa 7 |
Eesti Vabariigi suhtes jõustunud globaalsed ja regionaalsed keskkonnakaitsealased välislepingud, millega on arvestatud Eesti metsapoliitika koostamisel
Riigikogus ratifitseeritud konventsioonid:
Ramsar (1978) Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioon / Convention on Wetlands of International Importance Especially as Waterfowl Habitat (RT II 1993, 27/28, 83).
Washington (1973) Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon / Convention of International Trade in Endangered Species of Wild Fauna and Flora (RT II 1993, 27/28, 84).
Viini konventsiooni ja Pariisi konventsiooni (1988) rakendamise ühine protokoll / Joint protocol relating to the application of the Vienna Convention and the Paris Convention (RT II 1994, 8/9, 23).
Rio de Janeiro (1992) Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon / Convention of Biodiversity (RT II 1994, 13, 41).
New York (1992) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioon / UN Framework Convention on Climate Changes (RT II 1994, 14/15, 43).
Helsinki (1992) Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon / Convention on Protection of the Marine Environment of Baltic Sea Area (RT II 1995, 11/12, 57).
Berne (1997) Convention on Conservation of European Wildlife and Natural Habitats (entered into force in Estonia on August 3td, 1992).
| Keskkonnaminister Villu REILJAN
Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein RATAS |