Teksti suurus:

Võtmebiotoobi väljavaliku juhend ja võtmebiotoobi klassifikaator

Väljaandja:Keskkonnaminister
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:30.04.2004
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:31.12.2006
Avaldamismärge:RTL 2004, 46, 787

Võtmebiotoobi väljavaliku juhend ja võtmebiotoobi klassifikaator

Vastu võetud 14.04.2004 nr 16

Määrus kehtestatakse «Metsaseaduse» (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95, 843; 2000, 51, 319; 102, 670; 2001, 50, 282; 2002, 61, 375; 63, 387; 2003, 88, 594; 2004, 9, 53) § 31 lõike 3 alusel.

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse võtmebiotoobi väljavaliku protseduurid, võtmebiotoobitüübid ja tüüpide iseloomulikud näitajad.

2. peatükk
VÕTMEBIOTOOBI VÄLJAVALIKU JUHEND

§ 2. Võtmebiotoobi väljavalik

(1) Võtmebiotoobi väljavalik seisneb selle määruse 3. peatüki 2. jaos esitatud võtmebiotoobi näitajatele vastavate kaitset vajavate alade väljaselgitamises.

(2) Võtmebiotoobi väljavalikut korraldab Keskkonnaministeeriumi metsaosakond Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ja Keskkonnaministeeriumi maakonna keskkonnateenistuste kaudu.

(3) Võtmebiotoope võivad välja valida isikud, kes on läbinud Keskkonnaministeeriumi korraldatud võtmebiotoobi väljavaliku kursuse ja omandanud sellekohase tunnistuse.

(4) Metsa korralise ülepinnalise takseerimise käigus valitakse välja potentsiaalsed võtmebiotoobid.

(5) Ülepinnalise takseerimise käigus väljavalitud potentsiaalsete võtmebiotoopide vastavuse võtmebiotoobi näitajatele selgitab ekspertiis, mille teevad võtmebiotoobi väljavaliku tunnistusega spetsialistid.

(6) Tunnistusega spetsialistid esitavad vähemalt kord kvartalis Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusele väljavalitud võtmebiotoopide vormikohased digitaalsed kirjeldused ja paberil asukohakaardid. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus kannab esitatud andmed võtmebiotoopide andmekogusse.

(7) Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus esitab kord kvartalis Keskkonnaministeeriumi maakonna keskkonnateenistustele maakonna võtmebiotoopide andmed ning Keskkonnaministeeriumi metsaosakonnale riigimetsa võtmebiotoopide andmed.

(8) Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus esitab kord aastas Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskusele ja Maa-ametile ning metsamajandamiskavade koostajatele andmekogusse kantud ja sealt välja arvatud võtmebiotoopide andmekogu andmefaili kirjed.

§ 3. Võtmebiotoobi kaitse korraldamine

(1) Keskkonnaministeeriumi maakonna keskkonnateenistused teavitavad võtmebiotoobi olemasolust metsaomanikku kirjaliku teadaandega ning teevad keskkonnaministrile ettepaneku eraõiguslikule isikule ja kohalikule omavalitsusele kuuluva metsa omaniku ja keskkonnaministri vahelise võtmebiotoobi kaitse lepingu sõlmimiseks.

(2) Keskkonnaministri ja metsaomaniku vahel sõlmitav võtmebiotoobi kaitse leping peab sisaldama vähemalt järgmist:
1) metsaomaniku nimi, isiku- või registrikood ja aadress;
2) võtmebiotoobi nimetus ja seda iseloomustavad näitajad;
3) võtmebiotoobina väljavalitud ala suurus (ha);
4) poolte toimingud võtmebiotoobi kaitse korraldamisel ja nende toimingutega kaasnevad õigused ja kohustused;
5) lepingu sõlmimise koht, aeg ja kehtimise aeg;
6) lepingust tulenevate metsakasutuse kitsendustega põhjustatud kahjude või täiendavate kulude hüvitamise suurus;
7) lepingu lisana võtmebiotoobi asukohakaart, millel on märgitud kinnistu nimi ja katastritunnus.

(3) Keskkonnaministeeriumi maakonna keskkonnateenistused kontrollivad vähemalt kord aastas lepingu objektidel lepingu tingimuste täitmist ja esitavad sellekohase aruande Keskkonnaministeeriumi metsaosakonnale ning Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusele loodusprotsesside ja inimtegevuse tagajärjel tekkinud muutuste kajastamiseks võtmebiotoopide andmekogus.

(4) Kui võtmebiotoobina välja valitud alal on vastavalt «Kaitstavate loodusobjektide seaduse» (RT I 1994, 46, 773; 2002, 6, 21; 53, 336; 61, 375; 63, 387; 99, 579) § 5 lõikele 3 loodusobjektina kaitse alla võtmise eeldused, kuid metsaomanik ei soovi sõlmida keskkonnaministriga selle juhendi kohast võtmebiotoobi kaitse lepingut, teeb Keskkonnaministeeriumi maakonna keskkonnateenistus keskkonnaministrile «Kaitstavate loodusobjektide seaduse» § 5 lõike 8 kohase taotluse võtmebiotoobina väljavalitud ala kaitse alla võtmiseks.

3. peatükk
VÕTMEBIOTOOBI KLASSIFIKAATOR

1. jagu
Võtmebiotoobitüübid

§ 4. Võtmebiotoopide jagunemine

Võtmebiotoobid jagunevad metsa tüübirühmaga seotud tüüpideks ja maastikuelemendiga seotud tüüpideks.

§ 5. Metsa tüübirühmaga seotud võtmebiotoobid

(1) Metsa tüübirühmaga seotud võtmebiotoobid on järgmised:
1) loometsad;
2) nõmmemetsad;
3) palumetsad;
4) laanemetsad;
5) sürjametsad;
6) salumetsad;
7) lammimetsad;
8) soostunud metsad;
9) rabastunud metsad;
10) madalsoometsad;
11) siirdesoometsad;
12) rabametsad;
13) kõdusoometsad.

(2) Loometsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) männikud ja männisegametsad;
2) kuusikud ja kuusesegametsad;
3) laialehised metsad;
4) teised lehtmetsad.

(3) Nõmmemetsa võtmebiotoop on männikud ja männisegametsad.

(4) Palumetsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) männikud ja männisegametsad;
2) kuusikud ja kuusesegametsad;
3) haavikud;
4) teised lehtmetsad.

(5) Laanemetsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) männikud ja männisegametsad;
2) kuusikud ja kuusesegametsad;
3) haavikud;
4) teised lehtmetsad.

(6) Sürjametsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) männikud ja männisegametsad;
2) kuusikud ja kuusesegametsad;
3) laialehised metsad;
4) teised lehtmetsad.

(7) Salumetsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) männikud ja männisegametsad;
2) kuusikud ja kuusesegametsad;
3) laialehised metsad;
4) haavikud;
5) teised lehtmetsad;
6) lepikud.

(8) Lammimetsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) kuusikud ja kuusesegametsad;
2) laialehised metsad;
3) teised lehtmetsad;
4) lepikud.

(9) Soostunud metsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) männikud ja kaasikud;
2) kuusikud ja kuusesegametsad;
3) laialehised metsad;
4) haavikud;
5) lepikud.

(10) Rabastunud metsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) männikud ja kaasikud;
2) kuusikud ja kuusesegametsad.

(11) Madalsoometsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) männikud ja kaasikud;
2) kuusikud ja kuusesegametsad;
3) lepikud.

(12) Siirdesoometsa võtmebiotoop on männikud ja kaasikud .

(13) Rabametsa võtmebiotoop on männikud ja kaasikud.

(14) Kõdusoometsa võtmebiotoobid on järgmised:
1) männikud ja kaasikud;
2) kuusikud ja kuusesegametsad;
3) laialehised metsad;
4) lepikud.

§ 6. Maastikuelemendiga seotud võtmebiotoobid

(1) Maastikuelemendiga seotud võtmebiotoobid on järgmised:
1) looduslike veekogude kaldanõlvad;
2) veekoguäärsed madalikud ja lammid;
3) teised veest mõjutatud alad;
4) väikesed märgalasaared ja -poolsaared;
5) järsakud;
6) põlendikud;
7) puisrohumaad;
8) sarapikud;
9) üksikud suured puud;
10) pargid.

(2) Looduslike veekogude kaldanõlvade võtmebiotoobid on järgmised:
1) jõgede ja järvede järsud kaldanõlvad;
2) jõgede ja järvede laugjad kaldanõlvad;
3) ojade kaldanõlvad.

(3) Veekoguäärsete madalike ja lammide võtmebiotoobid on järgmised:
1) madalad jõekaldad ja jõelammid;
2) ojalammid.

(4) Teiste veest mõjutatud alade võtmebiotoobid on järgmised:
1) ajutiste veekogude kaldad;
2) allika-alad;
3) karbonaatsete soode ja märgade niitude äärealad;
4) kopratammide mõjualad;
5) muude veekogude kaldad.

(5) Järsakute võtmebiotoobid on järgmised:
1) pangajärsakud;
2) pinnakattejärsakud.

(6) Puisrohumaade võtmebiotoobid on järgmised:
1) võsastunud puisrohumaad;
2) puisniidud;
3) puiskarjamaad.

2. jagu
Metsa tüübirühmaga seotud võtmebiotoobitüüpide kirjeldus ja näitajad

§ 7. Võtmebiotoope iseloomustavate näitajate arvestamine

Et ala vastaks võtmebiotoobi nõuetele, ei pea korraga esinema kõik võtmebiotoobitüüpi iseloomustavad näitajad ja tüübile iseloomulikud tunnusliigid.

§ 8. Loometsad

(1) Loometsade hulka liigitatakse § 6 lõikes 2 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Loometsad selle määruse tähenduses on lubjarikkal pinnasel kasvavad looduslikud puistud.

(3) Loometsa võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) paekiviklibu ja -paljandid;
2) õhuke paepealne mullakiht;
3) ilmselge metsapõlvkondade järjepidevus;
4) häilud;
5) vanad puud;
6) aeglase kasvuga, sageli kõveratüvelised puud;
7) seisvad surnud puud;
8) lamapuit eri lagunemisastmetes;
9) haruldased kooslused (leesikalootammik, leesikalookaasik, kastikulootammik, kastikuloosaarik, lubikalootammik, lubikaloosaarik).

(4) Loometsa võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Aleurodiscus amorphus, Boletus satanas, Clavariadelphus pistillaris, Clavariadelphus truncatus, Geastrum spp., Gomphus clavatus, Hydnellum spp., Phellodon spp., Phellinus chrysoloma, Sarcodon spp., Sowerbyella spp.;
2) samblikud: Lecanactis abietina, Hypogymnia farinacea;
3) sammaltaimedest: Nowellia curvifolia;
4) soontaimed: Cephalanthera rubra, Cypripedium calceolus, Orchis spp.

§ 9. Männikud ja männisegametsad

(1) Männikute ja männisegametsade hulka kuuluvad § 6 lõike 2 punktis 1, lõike 3 punktis 1, lõike 4 punktis 1, lõike 5 punktis 1, lõike 6 punktis 1 ja lõike 7 punktis 1 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Männikud ja männisegametsad selle määruse tähenduses on kuival, parasniiskel või niiskel pinnasel kasvavad looduslikud puistud, mille koosseisust vähemalt 50% moodustavad männid.

(3) Männikute ja männisegametsade võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) looduslikult uuenenud mets;
2) minimaalne inimmõju;
3) metsapõlvkondade järjepidevus ilmselge;
4) puud eri põlvkondadest, eri vanuse, kõrguse ja diameetriga;
5) üle 150-aastased männid, iseloomuliku soomusja korbaga ja päikesele avatud;
6) seisvad surnud puud;
7) jämedad kuivanud oksad;
8) puutüükad;
9) eri lagunemisastmetes lamapuit;
10) haruldased kooslused (tamme alusmetsaga sarapuumännik).

(4) Männikute ja männisegametsade võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Asterodon ferruginosus, Diplomitoporus flavescens, Fomitopsis rosea, Leptoporus mollis, Multiclavula mucida, Phellinus ferrugineofuscus, Phellinus nigrolimitatus, Phlebia centrifuga, Pycnoporellus fulgens, Sarcosoma globosum, Skeletocutis stellae;
2) samblikud: Arthonia leucopellea, Evernia divaricata, Evernia mesomorpha, Frullania dilatata, Hypogymnia farinacea, Icmadophila ericetorum, Lecanactis abietina, Ramalina thrausta;
3) sammaltaimed: Anastrophyllum hellerianum, Bazzania trilobata, Geocalyx graveolens, Hylocomium umbratum, Jamesoniella autumnalis, Jungermannia leiantha, Lepidozia reptans, Leucobryum glaucum, Neckera pennata; Nowellia curvifolia, Odontoschisma denudatum, Plagiothecium undulatum, Riccardia latifrons, Sphagnum wulfianum, Ulata crispa;
4) mardikad: Ampedus sanguineus, Calitys scabra, Callidium coriaceum, Ceruchus chrysomelinus, Dendrophagus crenatus, Nothorhina punctata, Ostoma ferruginea, Peltis grossa;
5) soontaimed: Corallorhiza trifida, Cypripedium calceolus, Listera cordata.

§ 10. Kuusikud ja kuusesegametsad

(1) Kuusikute ja kuusesegametsade hulka kuuluvad § 6 lõike 2 punktis 2, lõike 4 punktis 2, lõike 5 punktis 2, lõike 6 punktis 2 ja lõike 7 punktis 2 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Kuusikud ja kuusesegametsad selle määruse tähenduses on kuival, parasniiskel või niiskel pinnasel kasvavad looduslikud puistud, mille koosseisust vähemalt 50% moodustavad kuused.

(3) Kuusikute ja kuusesegametsade võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) looduslikult uuenenud mets;
2) minimaalne inimmõju;
3) metsapõlvkondade järjepidevus ilmselge;
4) häilud;
5) puud eri põlvkondadest, eri vanuse, kõrguse ja diameetriga;
6) vanad puud;
7) seisvad surnud puud;
8) puutüükad;
9) aukude ja õõnsustega puud;
10) eri lagunemisastmetes lamapuit;
11) tuulemurd ja -heide;
12) palju puiduseeni;
13) palju rippsamblikke.

(4) Kuusikute ja kuusesegametsade võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Asterodon ferruginosus, Dentipellis fragilis, Diplomitoporus flavescens, Fomitopsis rosea, Ganoderma lucidum, Geastrum spp., Hericium coralloides, Leptoporus mollis, Multiclavula mucida, Perenniporia subacida, Phellinus chrysoloma, Phellinus populicola, Phellinus ferrugineofuscus, Phellinus nigrolimitatus, Phlebia centrifuga, Pycnoporellus fulgens, Sarcosoma globosum, Skeletocutis odora, Skeletocutis stellae, Tremiscus helvelloides, Xylaria polymorpha;
2) samblikud: Arthonia leucopellea, Bacidia rubella, Cetrelia olivetorum, Chaenotheca brachypoda, Evernia divaricata, Evernia mesomorpha, Hypogymnia farinacea, Icmadophila ericetorum, Lecanactis abietina, Leptogium saturninum, Lobaria pulmonaria, Mycoblastus sanguinarius, Nephroma spp., Opegrapha spp., Parmeliella triptophylla, Ramalina thrausta;
3) sammaltaimed: Anastrophyllum hellerianum, Bazzania trilobata, Frullania dilatata, Geocalyx graveolens, Hylocomium umbratum, Jamesoniella autumnalis, Jungermannia leiantha, Lejeunea cavifolia, Lepidozia reptans, Leucobryum glaucum, Metzgeria furcata, Neckera complanata, Neckera pennata, Nowellia curvifolia, Odontoschisma denudatum, Plagiothecium undulatum, Riccardia latifrons, Riccardia palmata, Sphagnum wulfianum, Ulota crispa;
4) mardikad: Agrilus ater, Anoplodera variicornis, Calitys scabra, Callidium coriaceum, Ceruchus chrysomelinus, Cucujus cinnaberinus, Dendrophagus crenatus, Dicerca furcata, Necydalis major, Nothorhina punctata, Ostoma ferruginea, Peltis grossa, Saperda perforata, Xylotrechus rusticus;
5) soontaimed: Cinna latifolia, Corallorhiza trifida, Cypripedium calceolus, Epipogium aphyllum, Galium triflorum.

§ 11. Laialehised metsad

(1) Laialehiste metsade hulka kuuluvad § 6 lõike 2 punktis 3, lõike 6 punktis 3 ja lõike 7 punktis 3 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Laialehised metsad selle määruse tähenduses on kuival, parasniiskel või niiskel pinnasel kasvavad looduslikud puistud, mille koosseisust vähemalt 50% moodustavad laialehelised puuliigid nagu tamm, vaher, pärn, jalakas, saar, künnapuu.

(3) Laialehiste metsade võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) looduslikult uuenenud mets;
2) minimaalne inimmõju;
3) metsapõlvkondade järjepidevus ilmselge;
4) häilud;
5) puud eri põlvkondadest, eri vanuse, kõrguse ja diameetriga;
6) vanad puud;
7) seisvad surnud puud;
8) puutüükad;
9) väga suured õõnsustega puud;
10) eri lagunemisastmetes lamapuit;
11) tuulemurd ja -heide;
12) palju puiduseeni;
13) palju vanu sarapuid;
14) neli laialehist eri liiki;
15) nektaririkaste õitega põõsad;
16) haruldased kooslused (sarapuutammik, sinililletammik, sinilillesaarik, naaditammik, naadisaarik, naadi-jalaka-vahtra-pärnasegamets, kuukressi-jalaka-vahtra-pärna-saaresegamets).

(4) Laialehiste metsade võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Ceriporia purpurea, Geastrum spp., Lindtneria trachyspora, Lycoperdon echinatum, Perenniporia medullapanis, Phellinus ferruginosus, Steccherinum robustius, Xylaria polymorpha, Xylobolus frustulatus;
2) samblikud: Acrocordia gemmata, Arthonia vinosa, Bacidia rubella, Chaenotheca brachypoda, Chaenotheca chlorella, Chaenotheca phaeocephala, Cliostomum corrugatum, Cyphelium inquinans, Gyalecta ulmi, Lecanactis abietina, Lobaria pulmonaria, Megalaria grossa, Nephroma spp., Opegrapha spp., Pertusaria pertusa, Sclerophora spp., Thelotrema lepadinum;
3) sammaltaimed: Anomodon attenuatus, Anomodon longifolius, Anomodon viticulosus, Dicranum viride, Frullania dilatata, Isothecium alopecuroides, Jame soniella autumnalis, Lejeunea cavifolia, Lepidozia reptans, Metzgeria furcata, Mnium hornum, Neckera complanata, Neckera pennata, Porella spp., Ulota crispa;
4) mardikad: Calosoma inquisitor, Cyrtoclytus capra, Gnorimus nobilis, Liocola marmorata, Lymexylon navale, Mycetochara spp., Osmoderma eremita, Rhamnusium bicolor;
5) soontaimed: Allium ursinum, Bromus benekenii, Circaea lutetiana, Cypripedium calceolus, Festuca altissima, Hordelymus europaeus.

§ 12. Haavikud

(1) Haavikute hulka kuuluvad § 6 lõike 4 punktis 3, lõike 5 punktis 3, lõike 7 punktis 4 ja lõike 9 punktis 4 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Haavikud selle määruse tähenduses on kuival, parasniiskel või niiskel pinnasel kasvavad looduslikud puistud, mille koosseisust vähemalt 50% moodustavad haavad.

(3) Haavikute võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) looduslikult uuenenud mets;
2) minimaalne inimmõju;
3) metsapõlvkondade järjepidevus ilmselge;
4) häilud;
5) puud eri põlvkondadest, eri vanuse, suuruse ja diameetriga;
6) vanad puud;
7) seisvad surnud puud;
8) puutüükad;
9) õõnsustega puud;
10) eri lagunemisastmetes lamapuit;
11) tuulemurd ja -heide.

(4) Haavikute võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Dentipellis fragilis, Hericium coralloides, Junghuhnia pseudozilingiana, Multiclavula mucida, Sistotrema raduloides, Skeletocutis odora, Tomentella crinalis;
2) samblikud: Acrocordia gemmata, Bacidia rubella, Chaenotheca brachypoda, Collema subnigrescens, Leptogium saturninum, Lobaria pulmonaria, Mycoblastus sanguinarius, Nephroma spp., Parmeliella triptophylla, Peltigera collina;
3) sammaltaimed: Anomodon attenuatus, Anomodon longifolius, Frullania dilatata, Jamesoniella autumnalis, Lejeunea cavifolia, Metzgeria furcata, Neckera complanata, Neckera pennata, Nowellia curvifolia, Trichocolea tomentella, Ulota crispa;
4) mardikad: Acanthoderes clavipes, Agrilus ater, Ceruchus chrysomelinus, Cucujus cinnaberinus, Descarpentriesina variolosa, Hololepta plana, Necydalis major, Saperda perforata, Xylotrechus rusticus;
5) soontaimed: Cinna latifolia, Festuca altissima.

§ 13. Teised lehtmetsad

(1) Teiste lehtmetsade hulka kuuluvad § 6 lõike 2 punktis 4, lõike 4 punktis 4, lõike 5 punktis 4, lõike 6 punktis 4, lõike 7 punktis 5 ja lõike 8 punktis 3 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Teised lehtmetsad selle määruse tähenduses on looduslikud puistud, mille koosseisust vähemalt 50% moodustavad lehtpuud, lisatingimusega, et haava osakaal ning laialeheliste puuliikide osakaal puistust on väiksem kui 50%.

(3) Teiste lehtmetsade võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) looduslikult uuenenud mets;
2) minimaalne inimmõju;
3) metsapõlvkondade järjepidevus ilmselge;
4) häilud;
5) vanad puud;
6) seisvad surnud puud;
7) puutüükad;
8) õõnsustega puud;
9) eri lagunemisastmetes lamapuit;
10) tuulemurd ja -heide;
11) palju vanu sarapuid.

(4) Teiste lehtmetsade võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Dentipellis fragilis, Hericium coralloides, Junghuhnia pseudozilingiana, Multiclavula mucida, Sistotrema raduloides, Skeletocutis odora, Tomentella crinalis, Xylobolus frustulatus;
2) samblikud: Acrocordia gemmata, Bacidia rubella, Chaenotheca brachypoda, Hypogymnia farinacea, Lecanactis abietina, Leptogium saturninum, Lobaria pulmonaria, Mycoblastus sanguinarius, Nephroma spp., Opegrapha spp., Parmeliella triptophylla, Peltigera collina, Pertusaria pertusa, Thelotrema lepadinum;
3) sammaltaimed: Anomodon attenuatus, Anomodon longifolius, Frullania dilatata, Jamesoniella autumnalis, Lejeunea cavifolia, Metzgeria furcata, Neckera complanata, Neckera pennata, Nowellia curvifolia, Ulota crispa;
4) mardikad: Acanthoderes clavipes, Agrilus ater, Ceruchus chrysomelinus, Cucujus cinnaberinus, Descarpentriesina variolosa, Hololepta plana, Necydalis major, Saperda perforata, Xylotrechus rusticus;
5) soontaimedest: Cypripedium calceolus.

§ 14. Lepikud

(1) Lepikute hulka kuuluvad § 6 lõike 7 punktis 6, lõike 8 punktis 4, lõike 9 punktis 5, lõike 11 punktis 3 ja lõike 14 punktis 4 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Lepikud selle määruse tähenduses on perioodiliselt üleujutataval, niiskel mineraalsel või turbasel alal kasvavad looduslikud puistud, mille koosseisust vähemalt 50% moodustavad lepad.

(3) Lepikute võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) liigniiske ala;
2) mosaiikne mikroreljeef kõrgete tüvemätaste ja nende vahele jäävate niiskete madalate lohkudega;
3) looduslikult uuenenud mets;
4) minimaalne inimmõju;
5) metsapõlvkondade järjepidevus on ilmselge;
6) esinevad häilud;
7) vanad puud;
8) puudel on hästiarenenud tugijuured;
9) iseloomulik on leppade uuenemine kännuvõsudest ja vanade puude jalamilt;
10) esineb surnud või pehkinult seisvaid puid ning lamapuitu;
11) esineb tuulemurd ja -heide;
12) palju on puiduseeni;
13) esinevad haruldased kooslused (luhttarnasanglepik, sõnajalasanglepik, soovõhasanglepik, lodusanglepik).

(4) Lepikute võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Physisporinus vitreus, Phlebia subochracea, Pycnoporellus fulgens;
2) samblikud: Arthonia leucopellea, Arthonia vinosa, Bacidia rubella, Chaenotheca brachypoda, Hypogymnia farinacea, Lecanactis abietina, Mycoblastus sanguinarius, Menegazzia terebrata, Thelotrema lepadinum;
3) sammaltaimed: Bazzania trilobata, Geocalyx graveolens, Frullania dilatata , Jamesoniella autumnalis, Jungermannia leiantha, Mnium hornum, Neckera pennata, Pseudobryum cinclidioides, Riccardia latifrons, Riccardia palmata, Trichocolea tomentella, Ulota crispa;
4) mardikad: Ampedus nigroflavus, Ceruchus chrysomelinus, Dicerca alni, Peltis grossa;
5) soontaimedest: Carex disperma.

§ 15. Märgalade kuusikud ja kuusesegametsad

(1) Märgalade kuusikute ja kuusesegametsade hulka kuuluvad § 6 lõike 8 punktis 1, lõike 9 punktis 2, lõike 10 punktis 2, lõike 11 punktis 2 ja lõike 14 punktis 2 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Märgalade kuusikud ja kuusesegametsad selle määruse tähenduses on turbasel või liigniiskel pinnasel kasvav kuusik, kuuse- ja männisegamets või okas- ja lehtpuusegamets, mille koosseisust vähemalt 50% moodustavad kuused.

(3) Märgalade kuusikute ja kuusesegametsade võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) liigniiske ala;
2) looduslikult uuenenud mets;
3) minimaalne inimmõju;
4) metsapõlvkondade järjepidevus ilmselge;
5) häilud;
6) puud eri põlvkondadest, eri vanuse, kõrguse ja diameetriga;
7) vanad puud;
8) iseloomulikud aeglase kasvuga kuused;
9) seisvad surnud puud;
10) puutüükad;
11) lamapuit eri lagunemisastmetes;
12) tuulemurd ja -heide;
13) palju puiduseeni;
14) palju rippsamblikke;
15) palju epifüütseid samblaid.

(4) Märgalade kuusikute ja kuusesegametsade võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Asterodon ferruginosus, Dentipellis fragilis, Eocronartium muscicola, Fomitopsis rosea, Leptoporus mollis, Perenniporia subacida, Phellinus chrysoloma, Phellinus ferrugineofuscus, Phellinus nigrolimitatus, Phlebia centri fuga, Physosporinus vitreus, Pycnoporellus fulgens, Skeletocutis odora, Skeletocutis stellae;
2) samblikud: Arthonia leucopellea, Bacidia rubella, Chaenotheca subroscida, Evernia divaricata, Evernia mesomorpha, Icmadophila ericetorum, Lecanactis abietina, Lobaria pulmonaria, Mycoblastus sanguinarius, Opegrapha spp., Ramalina thrausta, Thelotrema lepadinum;
3) sammaltaimed: Anastrophyllum hellerianum, Bazzania trilobata, Frullania dilatata, Geocalyx graveolens, Jamesoniella autumnalis, Jungermannia leiantha, Lepidozia reptans, Leucobryum glaucum, Neckera pennata, Nowellia curvifolia, Odontoschisma denudatum, Plagiothecium undulatum, Riccardia latifrons, Riccardia palmata, Sphagnum wulfianum, Splachnum ampullaceum, Trichocolea tomentella, Ulota crispa;
4) mardikad: Anoplodera variicornis, Calitys scabra, Callidium coriaceum, Ceruchus chrysomelinus, Ostoma ferruginea, Peltis grossa;
5) soontaimed: Cinna latifolia, Corallorhiza trifida, Galium triflorum, Listera cordata.

§ 16. Märgalade männikud ja kaasikud

(1) Märgalade männikute ja kaasikute hulka kuuluvad § 6 lõike 9 punktis 1, lõike 10 punktis 1, lõike 11 punktis 1, lõike 12 punktis 1, lõike 13 punktis 1 ja lõike 14 punktis 1 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Märgalade männikud ja kaasikud selle määruse tähenduses on männikud, männi- ja kasesegametsad ning kaasikud liigniisketel, enamasti toitainetevaestel pinnastel.

(3) Märgalade männikute ja kaasikute võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) pinnas liigniiske, kraavitamata;
2) looduslikult uuenenud mets;
3) minimaalne inimmõju;
4) metsapõlvkondade järjepidevus ilmselge;
5) puud eri põlvkondadest, eri vanuse, suuruse ja diameetriga;
6) vanad puud;
7) aeglase kasvuga, sageli kõveratüvelised puud;
8) päikesele eksponeeritud vanade jämedate puude ja kuivanud jämedate okste olemasolu;
9) puutüükad;
10) lamapuit eri lagunemisastmetes;
11) märgalaga metsaserv;
12) haruldased kooslused (luhttarnakaasik, soovõhakaasik).

(4) Märgalade männikute ja kaasikute võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Diplomitoporus flavescens, Leptoporus mollis;
2) samblikud: Hypogymnia farinacea, Mycoblastus sanguinarius, Opegrapha spp.;
3) sammaltaimed: Jamesoniella autumnalis, Leucobryum glaucum, Nowellia curvifolia, Splachnum ampullaceum, Ulota crispa.

§ 17. Märgalade laialehised metsad

(1) Märgalade laialehiste metsade alla kuuluvad § 6 lõike 8 punktis 2, lõike 9 punktis 3 ja lõike 14 punktis 3 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Märgalade laialehised metsad selle määruse tähenduses on õhukesel turbapinnasel või märjal mineraal- (savisel) pinnasel kasvavad looduslikud puistud, mille koosseisust vähemalt 50% moodustavad laialehelised puuliigid.

(3) Märgalade laialehiste metsade võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) viljakas liigniiske ala;
2) mosaiikne mikroreljeef kõrgete tüvemätaste ja nende vahele jäävate niiskete madalate lohkudega;
3) looduslikult uuenenud mets;
4) minimaalne inimmõju;
5) metsapõlvkondade järjepidevus ilmselge;
6) puud eri põlvkondadest, eri vanuse, kõrguse ja diameetriga;
7) vanad, suuremõõtmelised puud;
8) puudel hästiarenenud tugijuured;
9) seisvad surnud puud;
10) puutüükad;
11) aukude ja õõnsustega puud;
12) lamapuit eri lagunemisastmetes;
13) palju puiduseeni;
14) palju epifüütseid samblaid;
15) neli eri laialehist liiki;
16) haruldased kooslused (sõnajalasaarik, sõnajalatammik, humala-jalaka-(künnapuu)-saare-, pärna- või tammesegamets, luhttarnasaarik).

(4) Märgalade laialehiste metsade võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Ceriporia purpurea, Geastrum spp., Lindtneria trachyspora, Lycoperdon echinatum, Perenniporia medulla-panis, Phellinus ferruginosus, Physisporinus vitreus, Phlebia subochracea, Steccherinum robustius, Xylaria polymorpha, Xylobolus frustulatus;
2) samblikud: Acrocordia cavata, Acrocordia gemmata, Arthonia leucopellea, Arthonia vinosa, Bacidia rubella, Chaenotheca brachypoda, Chaenotheca chlorella, Cyphelium inquinans, Gyalecta ulmi, Lobaria pulmonaria, Megalaria grossa, Nephroma spp., Pertusaria pertusa, Sclerophora spp., Thelotrema lepadinum;
3) sammaltaimed: Anomodon attenuatus, Anomodon longifolius, Anomodon viticulosus, Frullania dilatata, Isothecium alopecuroides, Jamesoniella autumnalis, Lejeunea cavifolia, Lepidozia reptans, Metzgeria furcata, Mnium hornum, Neckera complanata, Neckera pennata, Nowellia curvifolia, Trichocolea tomentella, Ulota crispa;
4) mardikad: Calosoma inquisitor, Gnorimus nobilis, Liocola marmorata, Lymexylon navale, Osmoderma eremita;
5) soontaimed: Circaea lutetiana, Festuca altissima.

3. jagu
Maastikuelemendiga seotud võtmebiotoobitüüpide kirjeldus ja näitajad

§ 18. Looduslike veekogude kaldanõlvad

(1) Looduslike veekogude kaldanõlvade hulka kuuluvad § 7 lõikes 2 nimetatud võtmebiotoopide tüübid.

(2) Looduslike veekogude kaldanõlvade võtmebiotoobitüübid on selle määruse tähenduses eristatud järgmiselt:
1) jõgede ja järvede järsud kaldanõlvad, kus kalda tõusunurk on üle 20° ning jõgi on laiem kui 5 meetrit;
2) jõgede ja järvede laugjad kaldanõlvad, kus kalda tõusunurk mahub vahemikku 5–20° ning jõgi on laiem kui 5 meetrit;
3) ojade kaldanõlvad, kus kalda tõusunurk ületab 5° ning oja on kitsam kui 5 meetrit.

(3) Looduslike veekogude kaldanõlvade võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) stabiilselt niiske mikrokliima;
2) pinnaseerosioon;
3) järskkallastel paljandub lähtekivim;
4) omapärase võra ja juurestikuga puud.

(4) Looduslike veekogude kaldanõlvade võtmebiotoopidele iseloomulikud tunnusliigid on järgmised sammaltaimed: Geocalyx graveolens, Mnium hornum, Pseudobryum cinclidioides, Riccardia latifrons, Riccardia palmata.

§ 19. Veekoguäärsed madalikud ja lammid

(1) Veekoguäärsete madalike ja lammide hulka kuuluvad § 7 lõikes 3 nimetatud võtmebiotoopide tüübid.

(2) Veekoguäärsete madalike ja lammide võtmebiotoobitüübid on selle määruse tähenduses eristatud järgmiselt:
1) madalad jõekaldad ja jõelammid, kus kalda tõusunurk on alla 5 ning jõgi on laiem kui 5 meetrit;
2) ojalammid, kus kalda tõusunurk on alla 5 ning oja on kitsam kui 5 meetrit.

(3) Veekoguäärsete madalike ja lammide võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) stabiilselt niiske mikrokliima;
2) pinnaseerosioon;
3) ladestunud alluviaalsed setted.

(4) Veekoguäärsete madalike ja lammide võtmebiotoopidele iseloomulikud tunnusliigid on järgmised sammaltaimed: Geocalyx graveolens, Mnium hornum, Pseudobryum cinclidioides, Riccardia latifrons, Riccardia palmata.

§ 20. Teised veest mõjutatud alad

(1) Teiste veest mõjutatud alade alla kuuluvad § 7 lõigetes 4 ja 5 nimetatud võtmebiotoopide tüübid.

(2) Muude veest mõjutatud alade võtmebiotoobitüübid on selle määruse tähenduses eristatud järgmiselt:
1) ajutised veekogud – perioodiliselt liigniisked alad, mis täituvad veega ainult tugevate vihmasadude või lume sulamise järel;
2) allika-alad – üksik põhjavee väljumiskoht või põhjavee hajusa väljavoolu soostunud koht, kus algallikat pole näha;
3) karbonaatsed sood ja märjad niidud – lagedad või hõredalt puudega kaetud madalsood või niisked niidud karbonaatsel pinnasel kasvavates metsades;
4) kopratammide mõjualad – kopratammide tõttu vee äravoolu takistumisest üleujutatud puistud nõvades ja orgudes, st piiratud aladel;
5) muude veekogude kaldad – mitmesugused kaldaalad, mis ei kuulu eelloetletud looduslike veekogude kaldanõlvade, veekoguäärsete madalike ja lammide ning teiste veest mõjutatud alade hulka.

(3) Teiste veest mõjutatud alade võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) stabiilselt niiske mikrokliima;
2) ala kraavitamata;
3) muld toitaineterikas;
4) ladestunud alluviaalsed setted;
5) karbonaatse pinnasevee ja põhjavee mõju;
6) ala mõjutavad perioodiliselt üleujutused ja jää.

(4) Allika-alade võtmebiotoope iseloomustavad täiendavalt järgmised näitajad:
1) ümbrus on kraavitamata ja ilma ehitusteta;
2) allika lähiümbruse temperatuur püsib aastaringselt suhteliselt stabiilne.

(5) Kopratammide mõjualade võtmebiotoope iseloomustavad täiendavalt järgmised näitajad:
1) järsult niiskemaks muutunud pinnas, halvenenud veeäravool;
2) vee püsimine ka suvel;
3) üleujutuse tagajärjel hukkunud, püsti seisev kuivanud mets.

(6) Muude veest mõjutatud alade võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) sammaltaimed: Geocalyx graveolens, Hamatocaulis vernicosus, Helodium blandowii, Mnium hornum, Paludella squarrosa, Pseudobryum cinclidioides, Riccardia latifrons, Riccardia palmata, Trichocolea tomentella;
2) mardikad: Dicerca furcata, Melandrya dubia, Peltis grossa;
3) soontaimed: Cladium mariscus, Corallorhiza trifida, Dactylorhiza cruenta, Festuca altissima, Hammarbya paludosa, Liparis loeselii, Malaxis monophyllos, Ophrys insectifera, Orchis mascula, Orchis militaris, Primula farinosa.

§ 21. Väikesed märgalasaared ja -poolsaared

(1) Väikeste märgalasaarte ja -poolsaarte hulka kuuluvad § 7 lõike 1 punktis 4 nimetatud võtmebiotoopide tüübid.

(2) Väikesed märgalasaared ja -poolsaared on selle määruse tähenduses märgalal paiknevad mineraalpinnasega alad, mille pindala on alla 3 ha.

(3) Väikeste märgalasaarte ja -poolsaarte võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) stabiilselt niiske mikrokliima;
2) asukoha isoleeritus;
3) hästi arenenud metsa ja märgala vahelised üleminekutsoonid;
4) avatus päikesele;
5) avatus tuultele.

§ 22. Järsakud

(1) Järsakute hulka kuuluvad § 7 lõikes 5 nimetatud võtmebiotoobitüübid.

(2) Järsakute võtmebiotoobitüübid on selle määruse tähenduses eristatud järgmiselt:
1) pangajärsakud – pangametsad kasvavad pangaalusel nõlvakul, klindilõhedes, enam kui 20-kraadise kaldega pangal ning kuni 10 meetri ulatuses pangaservast;
2) pinnakattejärsakud – kõik muud metsad enam kui 20-kraadise kaldega nõlvadel, mis ei lange vooluveekogu suunas ning mille kõrgus on vähemalt 10 m.

(3) Järsakute võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) enam kui 20-kraadise kaldega järsk nõlv;
2) omapärased pinnasetingimused (kõrge pH tase, suur lubjarikkus);
3) paljanduv lähtekivim;
4) nõrgvesi;
5) pinnaseerosioon;
6) maalihked;
7) põhjapoolsetel nõlvadel stabiilselt niiske mikrokliima;
8) lõunapoolsed nõlvad päikesele avatud;
9) haruldased kooslused (kuukressi-jalaka-vahtra-pärna-saaresegamets).

(4) Järsakute võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) sammaltaimed: Anomodon attenuatus, Anomodon longifolius, Anomodon viticulosus, Frullania dilatata, Jamesoniella autumnalis, Jungermannia leiantha, Metzgeria furcata, Mnium hornum, Neckera pennata, Plagiopus oederiana, Porella spp.;
2) mardikatest: Peltis grossa;
3) soontaimedest: Lunaria rediviva.

§ 23. Põlendikud

(1) Põlendike hulka kuulub § 7 lõike 1 punktis 6 nimetatud võtmebiotoobitüüp.

(2) Põlendikud on selle määruse tähenduses selgete põlengujälgedega metsaalad, kus paljudel puudel on tulekahjustusi ja esineb söestunud surnud puid.

(3) Põlendike võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) pärast tulekahju on mets taastunud looduslikult;
2) esineb söestunud tüvesid ja tüveosi;
3) esineb jämedaid põlengu üle elanud puid;
4) esineb tulekahju järel vaiguga kattunud männitüvesid;
5) esineb tulekahjustuste tõttu surevaid puid.

(4) Põlendike võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) mardikad: Arhopalus tristis, Melanophila acuminata, Pterostichus angustatus;
2) soontaimedest: Geranium bohemicum.

§ 24. Puisrohumaad

(1) Puisrohumaade hulka kuuluvad § 7 lõikes 6 nimetatud võtmebiotoopide tüübid.

(2) Puisrohumaade võtmebiotoobitüübid on selle määruse tähenduses eristatud järgmiselt:
1) võsastunud puisrohumaa – hõre pikaajalise niitmise või karjatamise tulemusel kujunenud puistu, mille kasutamine on viimastel aastatel lõpetatud;
2) puisniit – hõre pikaajalise niitmise tulemusel kujunenud puistu, mida jätkuvalt niidetakse;
3) puiskarjamaa – hõre pikaajalise karjatamise tulemusel kujunenud puistu, kus jätkuvalt karjatatakse loomi.

(3) Puisrohumaade võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) vanad, alt laasumata puud;
2) rohurinne on väga liigirikas;
3) puud on avatud päikesele;
4) puud ja põõsad kasvavad hajusalt või väikeste gruppidena;
5) esineb vanu sarapuid.

(4) Puisrohumaade võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Fistulina hepatica;
2) samblikud: Acrocordia gemmata, Arthonia leocopellea, Arthonia vinosa, Bacidia rubella, Chaenotheca chlorella, Gyalecta ulmi, Lobaria pulmonaria, Pertusaria pertusa, Sclerophora spp.;
3) sammaltaimed: Anomodon attenuatus, Anomodon longifolius, Anomodon viticulosus, Isothecium alopecuroides, Metzgeria furcata, Neckera pennata, Ulota crispa;
4) mardikad: Agrilus mendax, Ampedus nigroflavus, Dicerca alni, Liocola marmorata, Lymexylon navale;
5) soontaimedest: Cypripedium calceolus.

§ 25. Sarapikud

(1) Sarapike hulka kuulub § 7 lõike 1 punktis 8 nimetatud võtmebiotoobitüüp.

(2) Sarapik on selle määruse tähenduses sarapuu enamusega lehtpuusalu.

(3) Sarapike võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) pikaajaline sarapuude järjepidevus;
2) esineb vanu sarapuid;
3) iseeneslik hõrenemine;
4) mosaiikne struktuur;
5) rohurinne on väga liigirikas.

(4) Sarapike võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Ceriporea purpurea, Ceriporia reticulata, Geastrum spp., Phellinus ferruginosus;
2) sammaltaimed: Anomodon attenuatus, Isothecium alopecuroides, Metzgeria furcata, Mnium hornum, Ulota crispa;
3) mardikatest: Melandrya dubia.

§ 26. Üksikud suured puud

(1) Üksikuid suuri puid iseloomustab § 7 lõike 1 punktis 9 nimetatud võtmebiotoobitüüp.

(2) Üksik suur puu selle määruse tähenduses on puu, mis omaette või koos sarnaste puude grupiga on piisavalt suur, et olla elupaigaks elupaigaspetsiifilise liigi elujõulisele populatsioonile.

(3) Üksikute suurte puude võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) väga vana ja suur puu või puude grupp;
2) väga suur surnult seisev või lamav puu;
3) aukude ja õõnsustega puu;
4) surnud jämedad oksad;
5) puude avatus päikesele.

(4) Üksikute suurte puude võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) samblikud: Acrocordia gemmata, Arthonia vinosa, Bacidia rubella, Chaenotheca chlorella, Chaenotheca phaeocephala, Cliostomum corrugatum, Gyalecta ulmi, Lobaria pulmonaria, Pertusaria pertusa, Sclerophora spp.;
2) mardikad: Boros schneideri, Cossonus cylindricus, Gnorimus nobilis, Liocola marmorata, Lymexylon navale, Mycetochara spp., Mycetophagus quadripustulatus, Osmoderma eremita.

§ 27. Pargid

(1) Parkide hulka kuulub § 7 lõike 1 punktis 10 nimetatud võtmebiotoobitüüp.

(2) Pargid selle määruse tähenduses on inimese rajatud valgusküllased vanad puistud, mida enam ei hooldata.

(3) Parkide võtmebiotoope iseloomustavad järgmised näitajad:
1) vanad, suuremõõtmelised puud;
2) seisvad surnud puud;
3) puutüükad;
4) aukude ja õõnsustega puud;
5) puude avatus päikesele.

(4) Parkide võtmebiotoopidele on iseloomulikud järgmised tunnusliigid:
1) seened: Boletus spp., Ceriporia purpurea, Geastrum spp., Grifola frondosa , Fistulina hepatica, Stecherinum robustius, Xylaria polymorpha, Xylobolus frustulatus;
2) samblikud: Acrocordia cavata, Acrocordia gemmata, Arthonia vinosa, Bacidia rubella, Chaenotheca brachypoda, Chaenotheca phaeocephala, Cliostomum corrugatum, Gyalecta ulmi, Lobaria pulmonaria, Pertusaria pertusa, Sclerophora spp.;
3) sammaltaimed: Anomodon attenuatus, Anomodon longifolius, Anomodon viticulosus, Frullania dilatata, Isothecium alopecuroides, Ulota crispa;
4) mardikad: Agrilus mendax, Ampeus nigroflavus, Liocola marmorata, Lymexylon navale, Osmoderma eremita.

4. peatükk
RAKENDUSSÄTE

§ 28. Keskkonnaministri määruse kehtetuks tunnistamine

Keskkonnaministri 7. juuli 1999. a määrus nr 65 «Võtmebiotoobi väljavaliku juhendi ja võtmebiotoobi klassifikaatori kinnitamine» (RTL 1999, 114, 1487; 2000, 30, 384) tunnistatakse kehtetuks.

Minister Villu REILJAN

Kantsler Sulev VARE

/otsingu_soovitused.json