Teksti suurus:

Jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustav ja nende hävitamist nõudev konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:01.11.2004
Avaldamismärge:RT II 2004, 9, 32

Jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustav ja nende hävitamist nõudev konventsioon

(õ) 12.04.10 14:45

Konventsiooni ratifitseerimise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

 


PREAMBULA

Osalisriigid,

kindlalt otsustanud lõpetada kannatused ja inimkaotused, mida põhjustavad jalaväemiinid, mis tapavad ja vigastavad igal nädalal sadu inimesi, peamiselt süütuid ja kaitsetuid tsiviilisikuid ning iseäranis lapsi, takistavad majanduse arengut ja ümberkorraldamist, põgenike ja riigisiseselt ümberasustatud isikute tagasipöördumist kodumaale ning toovad veel aastaid pärast paigaldamist kaasa teisigi tõsiseid tagajärgi,

uskudes olevat vajaliku teha kõik endast oleneva, et aidata tõhusal ja kooskõlastatud viisil kaasa kõikjal maailmas paiknevate jalaväemiinide eemaldamisele ning tagada nende hävitamine,

soovides teha kõik endast oleneva, et aidata kaasa miiniohvrite eest hoolitsemisele ja nende taastusravile ning sotsiaalsele ja majanduslikule taasintegreerumisele,

nentides, et jalaväemiinide täielik keelustamine on tähtis usaldusmeede,

tervitades ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise või piiramise konventsiooni juurde kuuluvat miinide, püünismiinide ja teiste seadeldiste kasutamise keelustamise või piiramise protokolli (parandatud 3. mail 1996) vastuvõtmist ning kutsudes kõiki riike, kes pole protokolli veel ratifitseerinud, seda peatselt tegema,

tervitades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 10. detsembri 1996. aasta resolutsiooni 51/45 S, mis ärgitab kõiki riike tungivalt taotlema tõhusa, õiguslikult siduva rahvusvahelise kokkuleppe vastuvõtmist, mis keelustaks jalaväemiinide kasutamise, varumise, tootmise ja üleandmise,

tervitades viimastel aastatel nii ühe- kui mitmepoolselt rakendatud meetmeid, mille eesmärk on jalaväemiinide kasutamise, varumise, tootmise ja edasiandmise keelustamine, piiramine või peatamine,

rõhutades ühiskondliku teadvuse rolli inimsuse põhimõtete edendamisel, mida tõendab jalaväemiinide täieliku keelustamise nõue, ning tunnustades jõupingutusi, mida on selle eesmärgi saavutamiseks teinud Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumine, Rahvusvaheline maamiinide keelustamise surverühm ning arvukad teised valitsusvälised organisatsioonid üle kogu maailma,

meenutades 5. oktoobri 1996. aasta Ottawa deklaratsiooni ja 27. juuni 1997. aasta Brüsseli deklaratsiooni, mis ärgitasid rahvusvahelist üldsust läbi rääkima jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava rahvusvahelise ja õiguslikult siduva kokkuleppe osas,

rõhutades, et soovitav oleks saavutada kõigi riikide liitumine käesoleva konventsiooniga, ja olles kindlalt otsustanud töötada pingsalt konventsiooni laiema tutvustamise heaks kõigil asjakohastel foorumitel, inter alia Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, desarmeerimiskonverentsil, piirkondlikes organisatsioonides, huvirühmades ja ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise või piiramise konventsiooni ülevaatekonverentsidel,

toetudes rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõttele, et relvakonflikti poolte õigus valida sõjapidamise meetodeid ja vahendeid ei ole piiramatu, põhimõttele, mis keelab relvakonfliktides kasutada ülemääraseid kahjustusi ning tarbetuid kannatusi põhjustavaid relvi, mürske ning sõjapidamise materjale ja meetodeid, ning põhimõttele, mille kohaselt tuleb eristada tsiviilelanikke ja võitlejaid,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Üldised kohustused

1. Osalisriik võtab endale kohustuse mitte kunagi mitte mingisugustel tingimustel:
a. jalaväemiine kasutada;
b. jalaväemiine otseselt või kaudselt arendada, toota, muul viisil hankida, varuda, hoida või ükskõik kellele üle anda;
c. ükskõik mis viisil abistada, julgustada või mõjutada kedagi ette võtma midagi, mis on osalisriigile käesoleva konventsiooni kohaselt keelatud.

2. Osalisriik kohustub kooskõlas käesoleva konventsiooniga hävitama kõik jalaväemiinid või tagama nende hävitamise.

Artikkel 2. Mõisted

1. «Jalaväemiin» tähendab miini, mis on määratud lõhkema inimese juuresolekul, läheduses viibimisel või vahetul kokkupuutel inimesega ning mis muudab teovõimetuks, vigastab või tapab ühe või mitu inimest. Miine, mis on määratud lõhkema mitte inimese, vaid sõiduki juuresolekul, läheduses viibimisel või vahetul kokkupuutel sõidukiga ning mis on varustatud käsitsemisvastase seadeldisega, ei käsitleta sellise seadeldise olemasolu tõttu veel jalaväemiinidena.

2. «Miin» tähendab laengut, mis on paigutatud maa- või muu pinna alla, peale või lähedusse ning mis on määratud lõhkema inimese või sõiduki juuresolekul, läheduses viibimisel või vahetul kokkupuutel inimese või sõidukiga.

3. «Käsitsemisvastane seadeldis» tähendab miini kaitseks mõeldud seadeldist, mis on miini osa, sellele lisatud, kinnitatud miini külge või selle alla paigutatud ning mis käivitub katsel miini käsitseda või muul moel tahtlikult häirida.

4. «Üleandmine» hõlmab lisaks jalaväemiinide füüsilisele toimetamisele riigi territooriumile või sealt välja seda, kui edastatakse valdusõigus miinidele ja kontroll miinide üle, kuid ei hõlma jalaväemiinidega territooriumi üleandmist.

5. «Mineeritud ala» tähendab ala, mis on ohtlik seal paiknevate või oletatavate miinide tõttu.

Artikkel 3. Erandid

1. Vaatamata artiklis 1 sätestatud üldistele kohustustele on miiniotsimise, demineerimise või miinide hävitamise tehnoloogiate arendamise ja sellealase väljaõppe jaoks teatava hulga jalaväemiinide säilitamine ja üleandmine lubatud. Säilitatavate ja üleantavate miinide arv ei tohi olla suurem kui ülalnimetatud eesmärkide jaoks hädavajalik.

2. Lubatud on jalaväemiinide üleandmine nende hävitamiseks.

Artikkel 4. Jalaväemiinide varude hävitamine

Osalisriik kohustub hävitama kõik talle kuuluvad või tema valduses või tema jurisdiktsiooni või kontrolli all olevate jalaväemiinide varud, või tagama nende hävitamise niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem kui nelja aasta jooksul konventsiooni jõustumisest selle osalisriigi suhtes, välja arvatud artiklis 3 sätestatud erandid.

Artikkel 5. Jalaväemiinide hävitamine mineeritud aladel

1. Osalisriik kohustub hävitama kõik jalaväemiinid riigi jurisdiktsiooni või kontrolli all olevatel mineeritud aladel või tagama nende hävitamise niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul konventsiooni jõustumisest selle osalisriigi suhtes.

2. Osalisriik püüab teha kindlaks kõik riigi jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvad alad, kus leidub jalaväemiine või kus neid arvatakse olevat, ning tagab niipea kui võimalik, et kõik riigi jurisdiktsiooni või kontrolli all olevatel mineeritud aladel paiknevate jalaväemiinide asukohad märgistataks perimeetriliselt, neid jälgitaks ja kaitstaks piirdeaia või muude vahenditega, et välistada tsiviilelanike juurdepääs kuni ajani, mil jalaväemiinid on hävitatud. Tähistus peab vastama vähemalt ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise või piiramise konventsiooni juurde kuuluvas miinide, püünismiinide ja teiste seadeldiste keelustamise või piiramise protokollis (parandatud 3. mail 1996. aastal) ette nähtud standarditele.

3. Kui osalisriik usub, et ei suuda kõiki lõikes 1 nimetatud jalaväemiine nõutud ajavahemiku jooksul hävitada või nende hävitamist tagada, võib ta esitada osalisriikide kohtumisel või ülevaatekonverentsil taotluse nimetatud jalaväemiinide hävitamise lõpuleviimise tähtaja pikendamiseks kuni kümne aasta võrra.

4. Taotlus peab sisaldama:
a. soovitava pikenduse kestust;
b. üksikasjalikku selgitust soovitava pikenduse põhjuste kohta, sealhulgas:
i. riiklike demineerimisprogrammide alusel kavandatud töö ja selle teostamise ulatuse kohta;
ii. osalisriigi kasutuses olevate jalaväemiinide hävitamise rahaliste ja tehniliste vahendite kohta; ning
iii. asjaolude kohta, mis takistavad osalisriigil hävitada kõiki mineeritud aladel paiknevaid jalaväemiine;
c. pikenduse humanitaar-, sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonda puudutavaid mõjusid; ning
d. muud teavet, mis on soovitud pikenduse juures asjakohane.

5. Osalisriikide kohtumine või ülevaatekonverents hindab taotlust, võttes arvesse lõikes 4 nimetatud asjaolusid, ning otsustab kohalolevate ja hääletavate osalisriikide häälteenamusega, kas tähtaja pikendamise taotlus rahuldada.

6. Tähtaega võib uue taotluse esitamisel veel kord pikendada kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 3, 4 ja 5. Edasise pikenduse taotlemisel peab osalisriik esitama asjakohast täiendavat teavet selle kohta, mida ta on käesoleva artikli nõuete täitmiseks eelneva ajavahemiku jooksul ette võtnud.

Artikkel 6. Rahvusvaheline koostöö ja abi

1. Konventsiooniga sätestatud kohustuste täitmisel on osalisriigil õigus otsida ja saada vajaduse korral teistelt osalisriikidelt abi ulatuses, milles see on võimalik.

2. Osalisriik kohustub toetama konventsiooni rakendamist puudutava varustuse, materjali ning teadusliku ja tehnoloogilise teabe võimalikult ulatuslikku vahetamist ning tal on õigus selles ise osaleda. Osalisriik ei kehtesta liigseid piiranguid demineerimisvarustuse soetamisele ja sellega seotud humanitaareesmärgilise tehnilise informatsiooni vahetamisele.

3. Võimalusel aitab osalisriik kaasa miiniohvrite eest hoolitsemisele ja nende taastusravile ning sotsiaalsele ja majanduslikule taasintegreerumisele, samuti miiniohu teadvustamise programmide elluviimisele. Abi võib osutada inter alia Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, rahvusvaheliste, piirkondlike või riiklike organisatsioonide või institutsioonide, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, Punase Risti ja Punase Poolkuu rahvuslike seltside ja nende rahvusvahelise föderatsiooni või valitsusväliste organisatsioonide kaudu või kahepoolse kokkuleppe alusel.

4. Võimalusel aitab osalisriik kaasa demineerimisele ja sellega seotud tegevustele. Abi võib osutada inter alia Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, rahvusvaheliste või piirkondlike organisatsioonide või institutsioonide, valitsusväliste organisatsioonide või institutsioonide kaudu või kahepoolsete kokkulepete alusel, või andes panuse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Demineerimisabi Vabatahtlikku Sihtfondi või teistesse demineerimisabiga tegelevatesse piirkondlikesse fondidesse.

5. Võimalusel osutab osalisriik abi jalaväemiinide varude hävitamisel.

6. Osalisriik kohustub esitama teavet Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames loodud demineerimisalasesse andmebaasi – eriti teavet, mis käsitleb demineerimise erinevaid vahendeid ja tehnoloogiaid, ning demineerimisekspertide, ekspertasutuste ja riigi kontaktpunktide nimekirju.

7. Osalisriigid võivad taotleda, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, piirkondlikud organisatsioonid, teised osalisriigid või teised pädevad valitsustevahelised või valitsusvälised asutused abistaks tema ametiasutusi riikliku demineerimisprogrammi väljatöötamisel inter alia alljärgneva kindlaksmääramisel:
a. jalaväemiinide probleemi maht ja ulatus;
b. programmi rakendamiseks vajalikud rahalised, tehnoloogilised ja inimressursid;
c. hinnang selle kohta, mitu aastat võib kuluda asjaomase osalisriigi jurisdiktsiooni või kontrolli all olevatel mineeritud aladel paiknevate jalaväemiinide täielikuks hävitamiseks;
d. miinidest tingitud vigastuste ja surmade esinemissageduse vähendamiseks korraldatav tegevus miiniohu teadvustamiseks;
e. abi miiniohvritele;
f. asjaomase osalisriigi valitsuse suhteid programmi rakendamisega tegelevate asjaomaste valitsus-, valitsustevaheliste või valitsusväliste ühendustega.

8. Käesoleva artikli sätete alusel abi andvad ja saavad osalisriigid teevad koostööd eesmärgiga tagada kokkulepitud abiprogrammide täielik ja viivitamatu rakendamine.

Artikkel 7. Läbipaistvuse tagamise abinõud

1. Osalisriik esitab nii pea kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 180 päeva pärast konventsiooni jõustumist selle osalisriigi suhtes, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile aruande järgneva kohta:
a. artiklis 9 nimetatud riiklikud rakendusmeetmed;
b. riigi omandis või valduses või tema jurisdiktsiooni või kontrolli all olevate varutud jalaväemiinide koguarv, sealhulgas eraldi välja toodud andmed miinide eri tüüpide kohta, koguarvu ja kui võimalik, siis ka partii numbri kohta.
c. nii palju kui võimalik – kõigi riigi jurisdiktsiooni või kontrolli all olevate jalaväemiine sisaldavate või sisaldada võivate mineeritud alade paiknemine, sealhulgas võimalikult täpsed andmed igas mineeritud piirkonnas paiknevate erinevate jalaväemiinide tüübi ja koguarvu ning nende paigaldamise aja kohta;
d. kõigi miiniotsimise, demineerimise või miinide hävitamise tehnoloogiate arendamise ja sellealase väljaõppe jaoks säilitatud või üle antud, samuti hävitamiseks üle antud jalaväemiinide tüübid, koguarv ja kui võimalik, siis ka partii numbrid, samuti osalisriigi poolt jalaväemiinide säilitamiseks või üleandmiseks volitatud asutused, kooskõlas artikliga 3;
e. jalaväemiinide tootmisrajatiste uuele toodangule ülemineku või tegevuse lõpetamise programmide seis;
f. kooskõlas artiklitega 4 ja 5 toimuva jalaväemiinide hävitamise programmide seis, sealhulgas üksikasjalikud andmed hävitamisel kasutatavate meetodite, hävitamiskohtade paiknemise ning kohaldatavate kohustuslike ohutus- ja keskkonnanõuete kohta;
g. nende jalaväemiinide tüübid ja koguarv, mis on hävitatud pärast konventsiooni jõustumist osalisriigi suhtes, sealhulgas eraldi välja toodud andmed igat tüüpi hävitatud jalaväemiinide koguarvu kohta kooskõlas vastavalt artiklitega 4 ja 5; kui hävitamine toimub artikli 4 alusel, siis võimalusel ka igat tüüpi jalaväemiinide partii numbrid;
h. teadaolevas ulatuses iga toodetud jalaväemiinide tüübi ning samuti käesoleval hetkel osalisriigi omandis või valduses olevate jalaväemiinide tehnilised iseärasused, esitades võimalusel teavet, mis hõlbustaks jalaväemiinide identifitseerimist ja nende demineerimist; nimetatud teave peab sisaldama vähemalt andmeid mõõtmete, süüteaine, lõhkeaine ja metallisisalduse kohta, värvifotosid ja muud teavet, mis võib hõlbustada demineerimist; ning
i. abinõud, mis on tarvitusele võetud selleks, et teavitada elanikkonda viivitamatult ja tõhusalt artikli 5 lõikes 2 nimetatud aladest.

2. Käesoleva artikliga kooskõlas esitatud teavet peavad osalisriigid igal aastal uuendama, esitades uue teabe viimase kalendriaasta kohta hiljemalt iga aasta 30. aprilliks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

3. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab kõik saadud aruanded osalisriikidele.

Artikkel 8. Abi ja selgitused konventsiooni nõuetest kinnipidamise osas

1. Osalisriigid nõustuvad konventsiooni rakendamisega seotud küsimustes üksteisega konsulteerima ja koostööd tegema, ning töötama ühtses koostöövaimus, et hõlbustada konventsioonist tulenevatest kohustustest kinnipidamist.

2. Kui üks või mitu osalisriiki soovivad selgitada või püüavad lahendada küsimusi, mis puudutavad konventsiooni nõuetest kinnipidamist teise osalisriigi poolt, võib ta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu esitada osalisriigile selle küsimuse osas selgitustaotluse. Taotlusele tuleb lisada kogu asjakohane teave. Osalisriigid hoiduvad põhjendamatutest selgitustaotlustest, pidades silmas, et nimetatud võimalust ei kuritarvitataks. Osalisriik, kes saab selgitustaotluse, peab 28 päeva jooksul esitama taotlevale osalisriigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu kogu teabe, millest võib asja selgitamisel kasu olla.

3. Kui taotlev osalisriik ei saa nimetatud ajavahemiku jooksul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu vastust või kui vastus selgitustaotlusele on tema arvates ebapiisav, võib ta esitada asja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu järgmisele osalisriikide kohtumisele. Avalduse, millele on lisatud kogu selgitustaotlust puudutav asjakohane teave, edastab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kõigile osalisriikidele. Kogu nimetatud teave esitatakse taotluse saanud osalisriigile, kellel on õigus sellele vastata.

4. Enne osalisriikide kohtumise kokkukutsumist võib asjaomane osalisriik taotleda, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kasutaks omapoolseid häid vahendusvõimalusi taotletud selgituse saamise hõlbustamiseks.

5. Taotluse esitanud osalisriik võib teha Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu ettepaneku kutsuda asja arutamiseks kokku osalisriikide erikohtumine. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär esitab selle ettepaneku ja kogu asjaomaste osalisriikide esitatud teabe kõigile osalisriikidele koos taotlusega vastata, kas nad toetavad asja arutamiseks osalisriikide erikohtumise kokkukutsumist. Juhul kui 14 päeva jooksul avalduse ja teabe edastamisest selgub, et vähemalt üks kolmandik osalisriikidest toetab erikohtumist, kutsub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär osalisriikide erikohtumise kokku järgneva 14 päeva jooksul. Erikohtumine on otsustusvõimeline, kui kohal on osalisriikide enamus.

6. Osalisriikide kohtumine või osalisriikide erikohtumine peab kõigepealt otsustama, kas arutada asja edasi, võttes arvesse kogu asjaomaste osalisriikide poolt esitatud teabe. Osalisriikide kohtumine või osalisriikide erikohtumine püüab teha otsuse konsensuse alusel. Kui jõupingutustele vaatamata kokkuleppele ei jõuta, tehakse otsus kohalolevate ja hääletavate osalisriikide häälteenamusega.

7. Osalisriigid aitavad osalisriikide kohtumisel või osalisriikide erikohtumisel täiel määral kaasa asja läbivaatamisele, sealhulgas lõike 8 alusel määratud uurimismissiooni tegevusele.

8. Kui on vajalik edasine selgitus, volitab osalisriikide kohtumine või osalisriikide erikohtumine selleks uurimismissiooni ning otsustab selle volituste üle kohalolevate ja hääletavate osalisriikide häälteenamusega. Taotluse saanud osalisriik võib uurimismissiooni igal ajal oma territooriumile kutsuda. Sel juhul toimub uurimine ilma osalisriikide kohtumise või osalisriikide erikohtumise otsuseta uurimise korraldamisest. Missioon, mis koosneb kuni 9 eksperdist, kes on nimetatud ja kinnitatud kooskõlas lõigetega 9 ja 10, võib koguda lisateavet kas kohapeal või mujal taotluse saanud osalisriigi jurisdiktsiooni või kontrolli all olevate konventsioonist kinnipidamisega seotud küsimustega otseselt seotud kohtades.

9. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär koostab ja uuendab nimekirja, kuhu märgib osalisriikide poolt esitatud kvalifitseeritud ekspertide nimed, rahvuse ja muud asjakohased andmed ning edastab nimekirja kõigile osalisriikidele. Kõiki nimekirjas olevaid eksperte loetakse sobivaks kõigi uurimismissioonide jaoks, välja arvatud juhul, kui osalisriik teatab kirjalikult, et peab eksperti vastuvõetamatuks. Vastuvõetamatuks tunnistamise korral ei osale see ekspert vastu olnud osalisriigi territooriumil või mõnes muus tema jurisdiktsiooni või kontrolli all olevas kohas toimuvas uurimismissiooni töös juhul, kui vastuvõetamatuks tunnistamisest teatati enne seda, kui ekspert uurimismissiooni liikmeks nimetati.

10. Osalisriikide kohtumiselt või osalisriikide erikohtumiselt taotluse saamisel nimetab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär pärast taotluse saanud osalisriigiga konsulteerimist ametisse uurimismissiooni liikmed, sealhulgas uurimismissiooni juhi. Missiooni liikmeteks ei nimetata uurimismissiooni kokkukutsumist taotleva või missiooni tegevusest otseselt puudutatud osalisriigi kodanikke. Uurimismissiooni liikmetel on 13. veebruaril 1946 vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni privileegide ja immuniteetide konventsiooni artikliga VI tagatud privileegid ja immuniteet.

11. Vähemalt 72-tunnise etteteatamise järel saabuvad uurimismissiooni liikmed esimesel võimalusel taotluse saanud osalisriigi territooriumile. Taotluse saanud osalisriik võtab missiooni vastuvõtmiseks, transpordiks ja majutamiseks vajalikke haldusmeetmeid ning vastutab nii suures ulatuses kui võimalik missiooni liikmete julgeoleku tagamise eest ajal, mil nad viibivad tema kontrolli all oleval territooriumil.

12. Kahjustamata taotluse saanud osalisriigi suveräänsust, võib uurimismissioon tuua taotluse saanud osalisriigi territooriumile vajalikku varustust, mida kasutatakse üksnes konventsioonist kinnipidamisega seotud küsimuste kohta teabe kogumiseks. Enne saabumist teeb missioon taotluse saanud osalisriigile teatavaks, millist varustust kavatsetakse asjaolude uurimise käigus kasutada.

13. Taotluse saanud osalisriik püüab tagada, et uurimismissioonil oleks võimalik rääkida kõigi asjaomaste isikutega, kes võivad anda konventsioonist kinnipidamisega seotud küsimusi puudutavat teavet.

14. Taotluse saanud osalisriik tagab uurimismissioonile juurdepääsu kõigile tema kontrolli all olevatesse piirkondadesse ja rajatistesse, kust võib arvata, et võib leida konventsioonist kinnipidamisega seotud küsimustesse puutuvat teavet. Taotluse saanud osalisriik võtab meetmeid, mida peab vajalikuks alljärgneva jaoks:
a. tundliku varustuse, teabe ja piirkondade kaitse;
b. nende põhiseaduslike kohustuste kaitse, mis võivad taotluse saanud osalisriigil olla seoses varaliste õiguste kaitse, läbiotsimise ja võetuse ning teiste põhiseaduslike õiguste kaitsega; või
c. uurimismissiooni liikmete füüsiline kaitse ja turvalisus.

Juhul kui taotluse saanud osalisriik võtab nimetatud meetmeid, teeb ta mõistlikkuse piirides kõik endast oleneva, et näidata alternatiivsete vahendite abil omapoolset konventsiooni nõuetest kinnipidamist.

15. Uurimismissioon ei või asjakohase osalisriigi territooriumile jääda kauemaks kui 14 päevaks ning mõnda konkreetsesse kohta mitte kauemaks kui seitsmeks päevaks, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

16. Konfidentsiaalsena esitatud ja uurimismissiooni põhiülesandega mitte seotud teavet käsitletakse konfidentsiaalsena.

17. Uurimismissioon esitab oma tegevuse tulemustest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu aruande osalisriikide kohtumisele või osalisriikide erikohtumisele.

18. Osalisriikide kohtumine või osalisriikide erikohtumine kaalub kogu asjakohast teavet, sealhulgas uurimismissiooni esitatud aruannet, ning võib nõuda, et taotluse saanud osalisriik võtaks meetmeid, et lahendada konventsioonist kinnipidamisega seotud küsimused teatud kindla ajavahemiku jooksul. Taotluse saanud osalisriik esitab kõigi nimetatud nõude alusel võetud meetmete kohta aruande.

19. Osalisriikide kohtumine või osalisriikide erikohtumine võib asjaomastele osalisriikidele kõnealuse küsimuse selgitamiseks ja selle lahendamiseks soovitada vahendeid ja abinõusid, sealhulgas asjakohaste menetluste algatamist rahvusvahelise õiguse alusel. Juhul kui käsitletava probleemi põhjuseks leitakse olevat asjaolud, mis ei allu taotluse saanud osalisriigi kontrollile, võib osalisriikide kohtumine või osalisriikide erikohtumine soovitada asjakohaseid meetmeid, sealhulgas artiklis 6 nimetatud koostöömeetmete kasutamist.

20. Osalisriikide kohtumine või osalisriikide erikohtumine püüab teha lõigetes 18 ja 19 nimetatud otsused konsensuse alusel, muudel juhtudel kohalolevate ja hääletavate osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega.

Artikkel 9. Riiklikud rakendusmeetmed

Osalisriik rakendab kõiki asjakohaseid õigus-, haldus- ja teisi meetmeid, sealhulgas kriminaalõigusmeetmeid, et vältida ja takistada osalisriigile konventsiooniga keelatud tegevuse toimepanemist tema jurisdiktsiooni või kontrolli all olevate isikute poolt või tema jurisdiktsiooni või kontrolli all oleval territooriumil.

Artikkel 10. Vaidluste lahendamine

1. Käesoleva konventsiooni kohaldamise või tõlgendamisega seoses tõusetuvate vaidluste lahendamisel konsulteerivad osalisriigid üksteisega ja teevad omavahel koostööd. Osalisriik võib esitada vaidluse lahendamiseks osalisriikide kohtumisele.

2. Osalisriikide kohtumine võib vaidluse lahendamisele kaasa aidata kõigi vahenditega, mida ta peab asjakohaseks, kaasa arvatud omapoolse heade vahendusvõimaluste pakkumine, vaidluse poolteks olevate osalisriikide üleskutsumine algatama vabalt valitud menetlust vaidluse lahendamiseks ning kokkulepitud menetluse jaoks tähtaja soovitamine.

3. Käesolev artikkel ei ole vastuolus konventsiooni sätetega, mis puudutavad abi ja selgitusi konventsiooni nõuete täitmise osas.

Artikkel 11. Osalisriikide kohtumised

1. Osalisriigid kohtuvad regulaarselt, et arutada käesoleva konventsiooni kohaldamise ja tõlgendamisega seotud küsimusi, kaasa arvatud:
a. käesoleva konventsiooni toimimine ja staatus;
b. konventsiooni alusel esitatud aruannetest tulenevad küsimused;
c. artikli 6 kohaselt toimuv rahvusvaheline koostöö ja abi;
d. jalaväemiinide demineerimise tehnoloogiate areng;
e. artikli 8 alusel esitatud osalisriikide avaldused;
f. artiklis 5 ette nähtud vastused osalisriikide avaldustele.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kutsub osalisriikide esimese kohtumise kokku ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist. Järgnevad kohtumised kuni esimese ülevaatekonverentsini kutsub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kokku kord aastas.

3. Artiklis 8 sätestatud tingimustel kutsub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kokku osalisriikide erikohtumise.

4. Kooskõlas kehtiva töökorraga võib kohtumistest vaatlejatena osa võtma kutsuda nii riike, kes ei ole käesoleva konventsiooni osalisriigid, kui ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, teisi asjakohaseid rahvusvahelisi organisatsioone või institutsioone, piirkondlikke organisatsioone, Rahvusvahelise Punase Risti Komiteed ja asjakohaseid valitsusväliseid organisatsioone.

Artikkel 12. Ülevaatekonverentsid

1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kutsub ülevaatekonverentsi kokku viis aastat pärast konventsiooni jõustumist. Edasised ülevaatekonverentsid kutsub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kokku juhul, kui üks või mitu osalisriiki seda taotlevad, tingimusel et ajavahemik ülevaatekonverentside vahel ei ole vähem kui viis aastat. Kõik käesoleva konventsiooni osalisriigid kutsutakse kõigile ülevaatekonverentsidele.

2. Ülevaatekonverentsi eesmärk on:
a. vaadata läbi konventsiooni toimimine ja staatus;
b. kaaluda artikli 11 lõikes 2 nimetatud osalisriikide edasiste kohtumiste vajadust ja seda, kui pikk peaks olema nendevaheline ajavahemik;
c. osalisriikide avalduste põhjal otsuste tegemine, nagu sätestatud artiklis 5; ning
d. kui vaja, võtta lõpparuandes vastu konventsiooni rakendamist puudutavad järeldused.

3. Kooskõlas kehtiva töökorraga võib ülevaatekonverentsidest vaatlejatena osa võtma kutsuda nii riike, kes ei ole käesoleva konventsiooni osalisriigid kui ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, teisi asjakohaseid rahvusvahelisi organisatsioone või institutsioone, piirkondlikke organisatsioone, Rahvusvahelise Punase Risti Komiteed ja asjakohaseid valitsusväliseid organisatsioone.

Artikkel 13. Muudatused

1. Osalisriik võib pärast konventsiooni jõustumist igal ajal esitada konventsiooni muudatusettepanekuid. Muudatusettepanek edastatakse depositaarile, kes saadab selle kõigile osalisriikidele ja küsib neilt arvamust selle kohta, kas ettepaneku arutamiseks tuleks kokku kutsuda muutmiskonverents. Kui enamik osalisriike teatab depositaarile hiljemalt 30 päeva jooksul pärast ettepaneku laialisaatmist, et nad toetavad ettepaneku edasist arutamist, kutsub depositaar kokku muutmiskonverentsi, kuhu kutsutakse kõik osalisriigid.

2. Kooskõlas kehtiva töökorraga võib muutmiskonverentsidest vaatlejatena osa võtma kutsuda nii riike, kes ei ole käesoleva konventsiooni osalisriigid, kui ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, teisi asjakohaseid rahvusvahelisi organisatsioone või institutsioone, piirkondlikke organisatsioone, Rahvusvahelise Punase Risti Komiteed ja asjakohaseid valitsusväliseid organisatsioone.

3. Muutmiskonverents peab toimuma vahetult pärast osalisriikide kohtumist või ülevaatekonverentsi, välja arvatud juhul, kui enamik osalisriike nõuab, et see toimuks varem.

4. Konventsiooni muudatused võetakse vastu muutmiskonverentsil kohal olevate ja hääletavate osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega. Kõik sel viisil vastu võetud muudatused edastab depositaar osalisriikidele.

5. Konventsiooni muudatus jõustub kõigi selle muudatusega nõustunud osalisriikide jaoks siis, kui enamiku osalisriikide vastuvõtmiskirjad on depositaari juurde laekunud. Muudatusega hiljem nõustunud osalisriigi suhtes jõustub muudatus selle konkreetse riigi vastuvõtmiskirja deponeerimise päeval.

Artikkel 14. Kulud

1. Osalisriikide kohtumiste, osalisriikide erikohtumiste, ülevaatekonverentside ja muutmiskonverentside kulud kannavad osalisriigid ja need riigid, kes ei ole konventsiooni osalisriigid, kuid osalevad konverentsidel, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kohandatud maksete skaala alusel.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri poolt artiklite 7 ja 8 alusel tehtud kulutused ja uurimismissioonide kulud kannavad osalisriigid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kohandatud maksete skaala alusel.

Artikkel 15. Allakirjutamine

Käesolev konventsioon, mis on koostatud 18. septembril 1997 Norras Oslos, on avatud kõigile riikidele allakirjutamiseks alates 3. detsembrist 1997 kuni 4. detsembrini 1997 Kanadas Ottawas ning alates 5. detsembrist 1997 kuni konventsiooni jõustumiseni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis.

Artikkel 16. Ratifitseerimine, vastuvõtmine, kinnitamine või ühinemine

1. Konventsioonile alla kirjutanud riigid peavad konventsiooni ratifitseerima, vastu võtma või kinnitama.

2. Konventsioon on avatud ühinemiseks kõigile riikidele, kes ei ole konventsioonile alla kirjutanud.

3. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirjad antakse hoiule depositaari juurde.

Artikkel 17. Jõustumine

1. Konventsioon jõustub kuuenda kuu esimesel päeval pärast seda kuud, mil deponeeriti 40. ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskiri.

2. Riigi jaoks, kes deponeerib ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja pärast 40. ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja deponeerimise päeva, jõustub konventsioon kuuenda kuu esimesel päeval pärast päeva, mil riik deponeeris ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja.

Artikkel 18. Ajutine kohaldamine

Riik võib ratifitseerimise, vastuvõtmise, kinnitamise või ühinemise ajal deklareerida, et kohaldab kuni konventsiooni jõustumiseni ajutiselt konventsiooni artikli 1 lõiget 1.

Artikkel 19. Reservatsioonid

Käesoleva konventsiooni artiklite osas ei saa teha reservatsioone.

Artikkel 20. Kestus ja väljumine

1. Konventsioon on tähtajatu.

2. Osalisriigil on riikliku suveräänsuse teostamisel õigus konventsioonist väljuda. Väljumisest tuleb teatada kõigile teistele osalisriikidele, depositaarile ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogule. Väljumiskirjas peavad täielikult olema ära toodud põhjused, mis tingivad konventsioonist väljumise.

3. Väljumine jõustub kuue kuu möödumisel päevast, mil depositaar on väljumiskirja kätte saanud. Kui nimetatud kuuekuulise ajavahemiku möödumise hetkel on väljuv osalisriik segatud relvakonflikti, ei jõustu väljumine enne relvakonflikti lõppu.

4. Osalisriigi väljumine konventsioonist ei mõjuta mitte mingisugusel moel riikide kohustusi jätkata rahvusvahelise õiguse asjakohaste normide alusel omandatud kohustuste täitmist.

Artikkel 21. Depositaar

Konventsiooni depositaar on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

Artikkel 22. Autentsed tekstid

Konventsiooni originaaleksemplar, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglise-, prantsuse- ja venekeelsed tekstid on võrdselt autentsed, deponeeritakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juurde.

 

CONVENTION ON THE PROHIBITION OF THE USE, STOCKPILING, PRODUCTION AND TRANSFER OF ANTI-PERSONNEL MINES AND ON THEIR DESTRUCTION


PREAMBLE

The States Parties,

Determined to put an end to the suffering and casualties caused by anti- personnel mines, that kill or maim hundreds of people every week, mostly innocent and defenceless civilians and especially children, obstruct economic development and reconstruction, inhibit the repatriation of refugees and internally displaced persons, and have other severe consequences for years after emplacement,

Believing it necessary to do their utmost to contribute in an efficient and coordinated manner to face the challenge of removing anti-personnel mines placed throughout the world, and to assure their destruction,

Wishing to do their utmost in providing assistance for the care and rehabilitation, including the social and economic reintegration of mine victims,

Recognizing that a total ban of anti-personnel mines would also be an important confidence-building measure,

Welcoming the adoption of the Protocol on Prohibitions or Restrictions on the Use of Mines, Booby-Traps and Other Devices, as amended on 3. May 1996, annexed to the Convention on Prohibitions or Restrictions on the Use of Certain Conventional Weapons Which May Be Deemed to Be Excessively Injurious or to Have Indiscriminate Effects, and calling for the early ratification of this Protocol by all States which have not yet done so,

Welcoming also United Nations General Assembly Resolution 51/45 S of 10. December 1996 urging all States to pursue vigorously an effective, legally- binding international agreement to ban the use, stockpiling, production and transfer of anti-personnel landmines,

Welcoming furthermore the measures taken over the past years, both unilaterally and multilaterally, aiming at prohibiting, restricting or suspending the use, stockpiling, production and transfer of anti-personnel mines,

Stressing the role of public conscience in furthering the principles of humanity as evidenced by the call for a total ban of anti-personnel mines and recognizing the efforts to that end undertaken by the International Red Cross and Red Crescent Movement, the International Campaign to Ban Landmines and numerous other non-governmental organizations around the world,

Recalling the Ottawa Declaration of 5. October 1996 and the Brussels Declaration of 27. June 1997 urging the international community to negotiate an international and legally binding agreement prohibiting the use, stockpiling, production and transfer of anti-personnel mines,

Emphasizing the desirability of attracting the adherence of all States to this Convention, and determined to work strenuously towards the promotion of its universalization in all relevant fora including, inter alia, the United Nations, the Conference on Disarmament, regional organizations, and groupings, and review conferences of the Convention on Prohibitions or Restrictions on the Use of Certain Conventional Weapons Which May Be Deemed to Be Excessively Injurious or to Have Indiscriminate Effects,

Basing themselves on the principle of international humanitarian law that the right of the parties to an armed conflict to choose methods or means of warfare is not unlimited, on the principle that prohibits the employment in armed conflicts of weapons, projectiles and materials and methods of warfare of a nature to cause superfluous injury or unnecessary suffering and on the principle that a distinction must be made between civilians and combatants,

Have agreed as follows:

Article 1. General obligations

1. Each State Party undertakes never under any circumstances:
a) To use anti-personnel mines;
b) To develop, produce, otherwise acquire, stockpile, retain or transfer to anyone, directly or indirectly, anti-personnel mines;
c) To assist, encourage or induce, in any way, anyone to engage in any activity prohibited to a State Party under this Convention.

2. Each State Party undertakes to destroy or ensure the destruction of all anti-personnel mines in accordance with the provisions of this Convention.

Article 2. Definitions

1. “Anti-personnel mine” means a mine designed to be exploded by the presence, proximity or contact of a person and that will incapacitate, injure or kill one or more persons. Mines designed to be detonated by the presence, proximity or contact of a vehicle as opposed to a person, that are equipped with anti-handling devices, are not considered anti-personnel mines as a result of being so equipped.

2. “Mine” means a munition designed to be placed under, on or near the ground or other surface area and to be exploded by the presence, proximity or contact of a person or a vehicle.

3. “Anti-handling device” means a device intended to protect a mine and which is part of, linked to, attached to or placed under the mine and which activates when an attempt is made to tamper with or otherwise intentionally disturb the mine.

4. “Transfer” involves, in addition to the physical movement of anti-personnel mines into or from national territory, the transfer of title to and control over the mines, but does not involve the transfer of territory containing emplaced anti-personnel mines.

5. “Mined area” means an area which is dangerous due to the presence or suspected presence of mines.

Article 3. Exceptions

1. Notwithstanding the general obligations under Article 1, the retention or transfer of a number of anti-personnel mines for the development of and training in mine detection, mine clearance, or mine destruction techniques is permitted. The amount of such mines shall not exceed the minimum number absolutely necessary for the above-mentioned purposes.

2. The transfer of anti-personnel mines for the purpose of destruction is permitted.

Article 4. Destruction of stockpiled anti-personnel mines

Except as provided for in Article 3, each State Party undertakes to destroy or ensure the destruction of all stockpiled anti-personnel mines it owns or possesses, or that are under its jurisdiction or control, as soon as possible but not later than four years after the entry into force of this Convention for that State Party.

Article 5. Destruction of anti-personnel mines in mined areas

1. Each State Party undertakes to destroy or ensure the destruction of all anti-personnel mines in mined areas under its jurisdiction or control, as soon as possible but not later than ten years after the entry into force of this Convention for that State Party.

2. Each State Party shall make every effort to identify all areas under its jurisdiction or control in which anti-personnel mines are known or suspected to be emplaced and shall ensure as soon as possible that all anti-personnel mines in mined areas under its jurisdiction or control are perimeter-marked, monitored and protected by fencing or other means, to ensure the effective exclusion of civilians, until all anti-personnel mines contained therein have been destroyed. The marking shall at least be to the standards set out in the Protocol on Prohibitions or Restrictions on the Use of Mines, Booby-Traps and Other Devices, as amended on 3. May 1996, annexed to the Convention on Prohibitions or Restrictions on the Use of Certain Conventional Weapons Which May Be Deemed to Be Excessively Injurious or to Have Indiscriminate Effects.

3. If a State Party believes that it will be unable to destroy or ensure the destruction of all anti-personnel mines referred to in paragraph 1 within that time period, it may submit a request to a Meeting of the States Parties or a Review Conference for an extension of the deadline for completing the destruction of such anti-personnel mines, for a period of up to ten years.

4. Each request shall contain:
a) The duration of the proposed extension;
b) A detailed explanation of the reasons for the proposed extension, including:
(i) The preparation and status of work conducted under national demining programs;
(ii) The financial and technical means available to the State Party for the destruction of all the anti-personnel mines; and
(iii) Circumstances which impede the ability of the State Party to destroy all the anti-personnel mines in mined areas;
c) The humanitarian, social, economic, and environmental implications of the extension; and
d) Any other information relevant to the request for the proposed extension.

5. The Meeting of the States Parties or the Review Conference shall, taking into consideration the factors contained in paragraph 4, assess the request and decide by a majority of votes of States Parties present and voting whether to grant the request for an extension period.

6. Such an extension may be renewed upon the submission of a new request in accordance with paragraphs 3, 4 and 5 of this Article. In requesting a further extension period a State Party shall submit relevant additional information on what has been undertaken in the previous extension period pursuant to this Article.

Article 6. International cooperation and assistance

1. In fulfilling its obligations under this Convention each State Party has the right to seek and receive assistance, where feasible, from other States Parties to the extent possible.

2. Each State Party undertakes to facilitate and shall have the right to participate in the fullest possible exchange of equipment, material and scientific and technological information concerning the implementation of this Convention. The States Parties shall not impose undue restrictions on the provision of mine clearance equipment and related technological information for humanitarian purposes.

3. Each State Party in a position to do so shall provide assistance for the care and rehabilitation, and social and economic reintegration, of mine victims and for mine awareness programs. Such assistance may be provided, inter alia, through the United Nations system, international, regional or national organizations or institutions, the International Committee of the Red Cross, national Red Cross and Red Crescent societies and their International Federation, non-governmental organizations, or on a bilateral basis.

4. Each State Party in a position to do so shall provide assistance for mine clearance and related activities. Such assistance may be provided, inter alia, through the United Nations system, international or regional organizations or institutions, non-governmental organizations or institutions, or on a bilateral basis, or by contributing to the United Nations Voluntary Trust Fund for Assistance in Mine Clearance, or other regional funds that deal with demining.

5. Each State Party in a position to do so shall provide assistance for the destruction of stockpiled anti-personnel mines.

6. Each State Party undertakes to provide information to the database on mine clearance established within the United Nations system, especially information concerning various means and technologies of mine clearance, and lists of experts, expert agencies or national points of contact on mine clearance.

7. States Parties may request the United Nations, regional organizations, other States Parties or other competent intergovernmental or non-governmental fora to assist its authorities in the elaboration of a national demining program to determine, inter alia:
a) The extent and scope of the anti-personnel mine problem;
b) The financial, technological and human resources that are required for the implementation of the program;
c) The estimated number of years necessary to destroy all anti-personnel mines in mined areas under the jurisdiction or control of the concerned State Party;
d) Mine awareness activities to reduce the incidence of mine-related injuries or deaths;
e) Assistance to mine victims;
f) The relationship between the Government of the concerned State Party and the relevant governmental, inter-governmental or non-governmental entities that will work in the implementation of the program.

8. Each State Party giving and receiving assistance under the provisions of this Article shall cooperate with a view to ensuring the full and prompt implementation of agreed assistance programs.

Article 7. Transparency measures

1. Each State Party shall report to the Secretary-General of the United Nations as soon as practicable, and in any event not later than 180 days after the entry into force of this Convention for that State Party on:
a) The national implementation measures referred to in Article 9;
b) The total of all stockpiled anti-personnel mines owned or possessed by it, or under its jurisdiction or control, to include a breakdown of the type, quantity and, if possible, lot numbers of each type of anti-personnel mine stockpiled;
c) To the extent possible, the location of all mined areas that contain, or are suspected to contain, anti-personnel mines under its jurisdiction or control, to include as much detail as possible regarding the type and quantity of each type of anti-personnel mine in each mined area and when they were emplaced;
d) The types, quantities and, if possible, lot numbers of all anti-personnel mines retained or transferred for the development of and training in mine detection, mine clearance or mine destruction techniques, or transferred for the purpose of destruction, as well as the institutions authorized by a State Party to retain or transfer anti-personnel mines, in accordance with Article 3;
e) The status of programs for the conversion or de-commissioning of anti-personnel mine production facilities;
f) The status of programs for the destruction of anti-personnel mines in accordance with Articles 4 and 5, including details of the methods which will be used in destruction, the location of all destruction sites and the applicable safety and environmental standards to be observed;
g) The types and quantities of all anti-personnel mines destroyed after the entry into force of this Convention for that State Party, to include a breakdown of the quantity of each type of anti-personnel mine destroyed, in accordance with Articles 4 and 5, respectively, along with, if possible, the lot numbers of each type of anti-personnel mine in the case of destruction in accordance with Article 4;
h) The technical characteristics of each type of anti-personnel mine produced, to the extent known, and those currently owned or possessed by a State Party, giving, where reasonably possible, such categories of information as may facilitate identification and clearance of anti-personnel mines; at a minimum, this information shall include the dimensions, fusing, explosive content, metallic content, colour photographs and other information which may facilitate mine clearance; and
i) The measures taken to provide an immediate and effective warning to the population in relation to all areas identified under paragraph 2 of Article 5.

2. The information provided in accordance with this Article shall be updated by the States Parties annually, covering the last calendar year, and reported to the Secretary-General of the United Nations not later than 30. April of each year.

3. The Secretary-General of the United Nations shall transmit all such reports received to the States Parties.

Article 8. Facilitation and clarification of compliance

1. The States Parties agree to consult and cooperate with each other regarding the implementation of the provisions of this Convention, and to work together in a spirit of cooperation to facilitate compliance by States Parties with their obligations under this Convention.

2. If one or more States Parties wish to clarify and seek to resolve questions relating to compliance with the provisions of this Convention by another State Party, it may submit, through the Secretary-General of the United Nations, a Request for Clarification of that matter to that State Party. Such a request shall be accompanied by all appropriate information. Each State Party shall refrain from unfounded Requests for Clarification, care being taken to avoid abuse. A State Party that receives a Request for Clarification shall provide, through the Secretary-General of the United Nations, within 28 days to the requesting State Party all information which would assist in clarifying this matter.

3. If the requesting State Party does not receive a response through the Secretary-General of the United Nations within that time period, or deems the response to the Request for Clarification to be unsatisfactory, it may submit the matter through the Secretary-General of the United Nations to the next Meeting of the States Parties. The Secretary-General of the United Nations shall transmit the submission, accompanied by all appropriate information pertaining to the Request for Clarification, to all States Parties. All such information shall be presented to the requested State Party which shall have the right to respond.

4. Pending the convening of any meeting of the States Parties, any of the States Parties concerned may request the Secretary-General of the United Nations to exercise his or her good offices to facilitate the clarification requested.

5. The requesting State Party may propose through the Secretary-General of the United Nations the convening of a Special Meeting of the States Parties to consider the matter. The Secretary-General of the United Nations shall thereupon communicate this proposal and all information submitted by the States Parties concerned, to all States Parties with a request that they indicate whether they favour a Special Meeting of the States Parties, for the purpose of considering the matter. In the event that within 14 days from the date of such communication, at least one-third of the States Parties favours such a Special Meeting, the Secretary-General of the United Nations shall convene this Special Meeting of the States Parties within a further 14 days. A quorum for this Meeting shall consist of a majority of States Parties.

6. The Meeting of the States Parties or the Special Meeting of the States Parties, as the case may be, shall first determine whether to consider the matter further, taking into account all information submitted by the States Parties concerned. The Meeting of the States Parties or the Special Meeting of the States Parties shall make every effort to reach a decision by consensus. If despite all efforts to that end no agreement has been reached, it shall take this decision by a majority of States Parties present and voting.

7. All States Parties shall cooperate fully with the Meeting of the States Parties or the Special Meeting of the States Parties in the fulfilment of its review of the matter, including any fact-finding missions that are authorized in accordance with paragraph 8.

8. If further clarification is required, the Meeting of the States Parties or the Special Meeting of the States Parties shall authorize a fact-finding mission and decide on its mandate by a majority of States Parties present and voting. At any time the requested State Party may invite a fact-finding mission to its territory. Such a mission shall take place without a decision by a Meeting of the States Parties or a Special Meeting of the States Parties to authorize such a mission. The mission, consisting of up to 9 experts, designated and approved in accordance with paragraphs 9 and 10, may collect additional information on the spot or in other places directly related to the alleged compliance issue under the jurisdiction or control of the requested State Party.

9. The Secretary-General of the United Nations shall prepare and update a list of the names, nationalities and other relevant data of qualified experts provided by States Parties and communicate it to all States Parties. Any expert included on this list shall be regarded as designated for all fact-finding missions unless a State Party declares its non-acceptance in writing. In the event of non-acceptance, the expert shall not participate in fact-finding missions on the territory or any other place under the jurisdiction or control of the objecting State Party, if the non-acceptance was declared prior to the appointment of the expert to such missions.

10. Upon receiving a request from the Meeting of the States Parties or a Special Meeting of the States Parties, the Secretary-General of the United Nations shall, after consultations with the requested State Party, appoint the members of the mission, including its leader. Nationals of States Parties requesting the fact-finding mission or directly affected by it shall not be appointed to the mission. The members of the fact-finding mission shall enjoy privileges and immunities under Article VI of the Convention on the Privileges and Immunities of the United Nations, adopted on 13. February 1946.

11. Upon at least 72 hours notice, the members of the fact-finding mission shall arrive in the territory of the requested State Party at the earliest opportunity. The requested State Party shall take the necessary administrative measures to receive, transport and accommodate the mission, and shall be responsible for ensuring the security of the mission to the maximum extent possible while they are on territory under its control.

12. Without prejudice to the sovereignty of the requested State Party, the fact-finding mission may bring into the territory of the requested State Party the necessary equipment which shall be used exclusively for gathering information on the alleged compliance issue. Prior to its arrival, the mission will advise the requested State Party of the equipment that it intends to utilize in the course of its fact-finding mission.

13. The requested State Party shall make all efforts to ensure that the fact-finding mission is given the opportunity to speak with all relevant persons who may be able to provide information related to the alleged compliance issue.

14. The requested State Party shall grant access for the fact-finding mission to all areas and installations under its control where facts relevant to the compliance issue could be expected to be collected. This shall be subject to any arrangements that the requested State Party considers necessary for:
a) The protection of sensitive equipment, information and areas;
b) The protection of any constitutional obligations the requested State Party may have with regard to proprietary rights, searches and seizures, or other constitutional rights; or
c) The physical protection and safety of the members of the fact-finding mission.

In the event that the requested State Party makes such arrangements, it shall make every reasonable effort to demonstrate through alternative means its compliance with this Convention.

15. The fact-finding mission may remain in the territory of the State Party concerned for no more than 14 days, and at any particular site no more than 7 days, unless otherwise agreed.

16. All information provided in confidence and not related to the subject matter of the fact-finding mission shall be treated on a confidential basis.

17. The fact-finding mission shall report, through the Secretary-General of the United Nations, to the Meeting of the States Parties or the Special Meeting of the States Parties the results of its findings.

18. The Meeting of the States Parties or the Special Meeting of the States Parties shall consider all relevant information, including the report submitted by the fact-finding mission, and may request the requested State Party to take measures to address the compliance issue within a specified period of time. The requested State Party shall report on all measures taken in response to this request.

19. The Meeting of the States Parties or the Special Meeting of the States Parties may suggest to the States Parties concerned ways and means to further clarify or resolve the matter under consideration, including the initiation of appropriate procedures in conformity with international law. In circumstances where the issue at hand is determined to be due to circumstances beyond the control of the requested State Party, the Meeting of the States Parties or the Special Meeting of the States Parties may recommend appropriate measures, including the use of cooperative measures referred to in Article 6.

20. The Meeting of the States Parties or the Special Meeting of the States Parties shall make every effort to reach its decisions referred to in paragraphs 18 and 19 by consensus, otherwise by a two-thirds majority of States Parties present and voting.

Article 9. National implementation measures

Each State Party shall take all appropriate legal, administrative and other measures, including the imposition of penal sanctions, to prevent and suppress any activity prohibited to a State Party under this Convention undertaken by persons or on territory under its jurisdiction or control.

Article 10. Settlement of disputes

1. The States Parties shall consult and cooperate with each other to settle any dispute that may arise with regard to the application or the interpretation of this Convention. Each State Party may bring any such dispute before the Meeting of the States Parties.

2. The Meeting of the States Parties may contribute to the settlement of the dispute by whatever means it deems appropriate, including offering its good offices, calling upon the States parties to a dispute to start the settlement procedure of their choice and recommending a time-limit for any agreed procedure.

3. This Article is without prejudice to the provisions of this Convention on facilitation and clarification of compliance.

Article 11. Meetings of the States Parties

1. The States Parties shall meet regularly in order to consider any matter with regard to the application or implementation of this Convention, including:
a) The operation and status of this Convention;
b) Matters arising from the reports submitted under the provisions of this Convention;
c) International cooperation and assistance in accordance with Article 6;
d) The development of technologies to clear anti-personnel mines;
e) Submissions of States Parties under Article 8; and
f) Decisions relating to submissions of States Parties as provided for in Article 5.

2. The First Meeting of the States Parties shall be convened by the Secretary-General of the United Nations within one year after the entry into force of this Convention. The subsequent meetings shall be convened by the Secretary-General of the United Nations annually until the first Review Conference.

3. Under the conditions set out in Article 8, the Secretary-General of the United Nations shall convene a Special Meeting of the States Parties.

4. States not parties to this Convention, as well as the United Nations, other relevant international organizations or institutions, regional organizations, the International Committee of the Red Cross and relevant non-governmental organizations may be invited to attend these meetings as observers in accordance with the agreed Rules of Procedure.

Article 12. Review Conferences

1. A Review Conference shall be convened by the Secretary-General of the United Nations five years after the entry into force of this Convention. Further Review Conferences shall be convened by the Secretary-General of the United Nations if so requested by one or more States Parties, provided that the interval between Review Conferences shall in no case be less than five years. All States Parties to this Convention shall be invited to each Review Conference.

2. The purpose of the Review Conference shall be:
a) To review the operation and status of this Convention;
b) To consider the need for and the interval between further Meetings of the States Parties referred to in paragraph 2 of Article 11;
c) To take decisions on submissions of States Parties as provided for in Article 5; and
d) To adopt, if necessary, in its final report conclusions related to the implementation of this Convention.

3. States not parties to this Convention, as well as the United Nations, other relevant international organizations or institutions, regional organizations, the International Committee of the Red Cross and relevant non-governmental organizations may be invited to attend each Review Conference as observers in accordance with the agreed Rules of Procedure.

Article 13. Amendments

1. At any time after the entry into force of this Convention any State Party may propose amendments to this Convention. Any proposal for an amendment shall be communicated to the Depositary, who shall circulate it to all States Parties and shall seek their views on whether an Amendment Conference should be convened to consider the proposal. If a majority of the States Parties notify the Depositary no later than 30 days after its circulation that they support further consideration of the proposal, the Depositary shall convene an Amendment Conference to which all States Parties shall be invited.

2. States not parties to this Convention, as well as the United Nations, other relevant international organizations or institutions, regional organizations, the International Committee of the Red Cross and relevant non-governmental organizations may be invited to attend each Amendment Conference as observers in accordance with the agreed Rules of Procedure.

3. The Amendment Conference shall be held immediately following a Meeting of the States Parties or a Review Conference unless a majority of the States Parties request that it be held earlier.

4. Any amendment to this Convention shall be adopted by a majority of two-thirds of the States Parties present and voting at the Amendment Conference. The Depositary shall communicate any amendment so adopted to the States Parties.

5. An amendment to this Convention shall enter into force for all States Parties to this Convention which have accepted it, upon the deposit with the Depositary of instruments of acceptance by a majority of States Parties. Thereafter it shall enter into force for any remaining State Party on the date of deposit of its instrument of acceptance.

Article 14. Costs

1. The costs of the Meetings of the States Parties, the Special Meetings of the States Parties, the Review Conferences and the Amendment Conferences shall be borne by the States Parties and States not parties to this Convention participating therein, in accordance with the United Nations scale of assessment adjusted appropriately.

2. The costs incurred by the Secretary-General of the United Nations under Articles 7 and 8 and the costs of any fact-finding mission shall be borne by the States Parties in accordance with the United Nations scale of assessment adjusted appropriately.

Article 15. Signature

This Convention, done at Oslo, Norway, on 18. September 1997, shall be open for signature at Ottawa, Canada, by all States from 3. December 1997 until 4. December 1997, and at the United Nations Headquarters in New York from 5. December 1997 until its entry into force.

Article 16. Ratification, acceptance, approval or accession

1. This Convention is subject to ratification, acceptance or approval of the Signatories.

2. It shall be open for accession by any State which has not signed the Convention.

3. The instruments of ratification, acceptance, approval or accession shall be deposited with the Depositary.

Article 17. Entry into force

1. This Convention shall enter into force on the first day of the sixth month after the month in which the 40th instrument of ratification, acceptance, approval or accession has been deposited.

2. For any State which deposits its instrument of ratification, acceptance, approval or accession after the date of the deposit of the 40th instrument of ratification, acceptance, approval or accession, this Convention shall enter into force on the first day of the sixth month after the date on which that State has deposited its instrument of ratification, acceptance, approval or accession.

Article 18. Provisional application

Any State may at the time of its ratification, acceptance, approval or accession, declare that it will apply provisionally paragraph 1 of Article 1 of this Convention pending its entry into force.

Article 19. Reservations

The Articles of this Convention shall not be subject to reservations.

Article 20. Duration and withdrawal

1. This Convention shall be of unlimited duration.

2. Each State Party shall, in exercising its national sovereignty, have the right to withdraw from this Convention. It shall give notice of such withdrawal to all other States Parties, to the Depositary and to the United Nations Security Council. Such instrument of withdrawal shall include a full explanation of the reasons motivating this withdrawal.

3. Such withdrawal shall only take effect six months after the receipt of the instrument of withdrawal by the Depositary. If, however, on the expiry of that six-month period, the withdrawing State Party is engaged in an armed conflict, the withdrawal shall not take effect before the end of the armed conflict.

4. The withdrawal of a State Party from this Convention shall not in any way affect the duty of States to continue fulfilling the obligations assumed under any relevant rules of international law.

Article 21. Depositary

The Secretary-General of the United Nations is hereby designated as the Depositary of this Convention.

Article 22. Authentic texts

The original of this Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

 

Õiend
Metaandmetes parandatud akti andja: Riigikogu. Lisatud seosed.