Teksti suurus:

Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:01.08.2004
Avaldamismärge:RT II 2004, 9, 33

Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsioon

Konventsiooni ning selle protokolli ratifitseerimise seadus

Konventsiooni protokoll

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

 

  Euroopa lepingute seeria nr 14

Pariis, 11. detsember 1953


Konventsioonile alla kirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikide valitsused,

arvestades, et Euroopa Nõukogu eesmärk on suurendada oma liikmesriikide ühtsust, et soodustada nende sotsiaalset arengut;

otsustanud selle eesmärgi täitmiseks laiendada nende sotsiaalalast koostööd, järgides nende riikide kodanikele sotsiaal- ja meditsiiniabi andmist käsitlevate õigusaktide kohaldamisel võrdse kohtlemise põhimõtet
ja

soovides selleks sõlmida konventsiooni,

on kokku leppinud järgmises.

I osa
ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Konventsiooniosaline tagab, et teise konventsiooniosalise kodanikule, kes seaduslikult viibib tema territooriumil, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni, ja kellel ei piisa elatusvahendeid, osutatakse tema territooriumil kehtivates õigusaktides ettenähtud sotsiaal- ja meditsiiniabi (edaspidi abi) tema kodanikuga võrdselt ja samadel tingimustel.

Artikkel 2

a) Konventsioonis on mõistetel abi, kodanik, territoorium ja päritoluriik järgmine tähendus:
i) abi tähendab konventsiooniosalise territooriumil kehtivate õigusaktide alusel abi andmist, millega võimaldatakse piisavate elatusvahenditeta isikule vajalike vahendite andmist ja tema vajadustele vastavat hooldamist;
abi ei hõlma riiklikku pensioni ega välisokupatsiooni tagajärjel saadud vigastuse eest hüvitise maksmist;
ii) mõisteid konventsiooniosalise kodanik ja territoorium kasutatakse tähenduses, mille on konventsiooniosaline neile andnud Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud deklaratsioonis, mis edastatakse teistele konventsiooniosalistele; kui isik on kaotanud oma kodakondsuse muul viisil kui äravõtmise teel ega kuulu seetõttu ühegi riigi kodakondsusse, koheldakse teda kuni teise riigi kodakondsuse omandamiseni oma kodanikuna;
iii) päritoluriik on riik, kelle kodanik on konventsiooni sätetes toodud isik.

b) Konventsiooniosalise territooriumil kehtivad õigusaktid, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni, ja konventsiooniosalise reservatsioonid on esitatud konventsiooni lisades I ja II.

Artikkel 3

Asjassepuutuva isiku kodakondsust tõendatakse päritoluriigi asjakohaseid küsimusi reguleerivate õigusaktide alusel.

Artikkel 4

Konventsiooniosalise kodanikule abi osutamise kulud katab abi osutanud konventsiooniosaline.

Artikkel 5

Konventsiooniosaline aitab oma õigusaktidega lubatud ulatuses teisel konventsiooniosalisel sisse nõuda abi osutamise kogumaksumuse kas kolmandalt isikult, kellel on abistatava isiku suhtes rahalisi kohustusi, või isikult, kellel on asjassepuutuva isiku suhtes tema ülalpidamiskohustus.


II osa
KODUMAALE TAGASISAATMINE

Artikkel 6

a) Konventsiooniosaline ei saada tema territooriumil seaduslikult elavat teise konventsiooniosalise kodanikku kodumaale tagasi ainult sel põhjusel, et kodanik vajab abi.

b) Konventsioon ei piira riigi õigust saata isik riigist välja mis tahes muul põhjusel kui see, mis on nimetatud eelmises lõikes.

Artikkel 7

a) Olenemata artikli 6 lõikes a sätestatust võib konventsiooniosaline saata tema territooriumil elava teise konventsiooniosalise kodaniku kodumaale tagasi artikli 6 lõikes a nimetatud põhjusel, kui on täidetud järgmised tingimused:
i) asjassepuutuv isik on riiki saabunud enne 55-aastaseks saamist ja ta ei ole konventsiooniosalise territooriumil järjepidevalt elanud vähemalt viis aastat või vähemalt kümme aastat, kui ta on riiki saabunud pärast 55-aastaseks saamist;
ii) isiku tervislik seisund võimaldab teda transportida;
iii) isikul ei ole elukohariigis lähedasi sidemeid.

b) Konventsiooniosaline kasutab kodumaale tagasisaatmise õigust mõõdukalt ja ainult juhul, kui see ei ole vastuolus humaansuspõhimõttega.

c) Konventsiooniosaline võimaldab abi saanud isiku kodumaale tagasisaatmise korral asjassepuutuva isiku abikaasal ja lastel temaga kaasa minna.

Artikkel 8

a) Artikli 7 sätete kohaselt kodaniku kodumaale tagasi saatnud konventsiooniosaline kannab kodumaale tagasisaatmise need kulud, mis tehakse kodaniku saatmiseks tema riigi piirini.

b) Konventsiooniosaline võtab vastu oma kodaniku, kes on artikli 7 sätete kohaselt kodumaale tagasi saadetud.

c) Konventsiooniosaline hõlbustab artikli 7 kohaselt kodumaale tagasisaadetava isiku transiiti läbi oma territooriumi.

Artikkel 9

Kui riik ei tunnusta oma kodanikuna abi saanud isikut, kes peab ennast selle riigi kodanikuks, siis tuleb tunnustamata jätmise põhjused edastada elukohariigile asjakohase otsuse tegemisest alates kolmekümne päeva jooksul või pärast seda esimesel võimalusel.

Artikkel 10

a) Kui otsustatakse isik kodumaale tagasi saata, siis teatatakse päritoluriigi diplomaatilisele või konsulaaresindusele nende kodaniku kodumaale tagasisaatmisest võimaluse korral kolm nädalat ette.

b) Päritoluriigi pädev asutus teeb isiku transiidi nõuetekohaselt teatavaks transiidiriigi või -riikide pädevatele asutustele.

c) Isiku elukohariigi ja päritoluriigi pädevad asutused lepivad kokku koha, kus isik üle antakse.


III osa
ELUKOHT

Artikkel 11

a) Välismaalase elamine konventsiooniosalise territooriumil on konventsiooni kohaselt seaduslik seni, kuni kehtib tema elamisluba või muu luba, mis on asjassepuutuva riigi õigusaktide alusel nõutav välismaalase riigis elamiseks. Abi osutamist ei lõpetata, kui luba jääb pikendamata ainult asjassepuutuva isiku hooletuse tõttu.

b) Seaduslik elamine muutub ebaseaduslikuks alates kuupäevast, kui antakse korraldus asjassepuutuv isik riigist välja saata, välja arvatud kui korralduse täidesaatmine peatatakse.

Artikkel 12

Kui takistavad asjaolud puuduvad, siis kehtestab riik artiklis 7 sätestatud elamisperioodi alguskuupäeva ametliku uurimise ajal kogutud tõendite, konventsiooni lisas III nimetatud dokumentide või riigi õigusaktide kohaselt tunnustatud elamist tõendavate dokumentide alusel.

Artikkel 13

a) Riigis elamise järjepidevust võib tõendada mis tahes elukohariigis tunnustatud tõendiga, nagu näiteks töö- või üürisuhet tõendav dokument.

b) i) Riigis elamine on järjepidev, kui sealt eemalviibimine on kestnud alla kolme kuu; eemalviibimise põhjus ei tohi olla kodumaale tagasisaatmine või riigist väljasaatmine.
ii) Riigis elamise järjepidevus katkeb, kui riigist eemalviibimine on kestnud vähemalt kuus kuud.
iii) Et otsustada, kas riigist kolme- kuni kuuekuune eemalviibimine katkestab riigis elamise järjepidevuse, tuleb arvestada asjassepuutuva isiku kavatsust pöörduda tagasi elukohariiki ja muid asjaolusid ning seda, mil määral on isik hoidnud riigiga ühendust sealt eemalviibimise ajal.
iv) Elukohariigis registreeritud laeval töötamine ei katkesta riigis elamise järjepidevust. Muul laeval töötamise suhtes kohaldatakse selle lõike punktide i–iii sätteid.

Artikkel 14

Riigis elamise aja arvutamisel jäetakse sellest välja need ajavahemikud, millal asjassepuutuv isik on konventsiooni lisas I nimetatud õigusaktide alusel saanud ühiskondlikest fondidest abi, välja arvatud, kui isik on saanud ravi ägeda haiguse korral või lühiajalist ravi.


IV osa
MUUD SÄTTED

Artikkel 15

Konventsiooniosaliste haldusasutused ning diplomaatilised ja konsulaaresindused osutavad üksteisele konventsiooni kohaldamisel igakülgset abi.

Artikkel 16

a) Konventsiooniosaline teeb Euroopa Nõukogu peasekretärile teatavaks oma õigusaktide muudatused, mis võivad mõjutada konventsiooni lisasid I ja III.

b) Konventsiooniosaline teeb Euroopa Nõukogu peasekretärile teatavaks uue õigusakti, mida ei ole konventsiooni lisas I nimetatud. Sellise teate tegemisel võib konventsiooniosaline teha reservatsiooni uue õigusakti kohaldamise suhtes teiste konventsiooniosaliste kodanikele.

c) Euroopa Nõukogu peasekretär edastab talle laekunud teabe teistele konventiooniosalistele kooskõlas selle artikli lõigetega a ja b.

Artikkel 17

Konventsiooniosalised võivad kahepoolse kokkuleppe alusel võtta ajutisi meetmeid nende juhtumite lahendamisel, kus on abi osutatud enne konventsiooni jõustumist.

Artikkel 18

Konventsiooni sätted ei piira riigi õigusaktide, rahvusvaheliste konventsioonide ega kahe- või mitmepoolsete lepingute sätteid, mis on abisaaja suhtes soodsamad.

Artikkel 19

Lisad I, II ja III on konventsiooni lahutamatu osa.

Artikkel 20

a) Konventsiooniosaliste pädevad asutused püüavad konventsiooni kohaldamise või tõlgendamise üle tekkiva vaidluse lahendada läbirääkimiste teel.

b) Kui vaidlust ei ole läbirääkimiste teel kolme kuu jooksul lahendatud, siis antakse vaidlus lahendada vahekohtule, mille koosseisu ja menetluskorra määravad asjassepuutuvad konventsiooniosalised omavahelisel kokkuleppel; kui järgmise kolme kuu jooksul kokkuleppele ei jõuta, siis lahendab vaidluse asjassepuutuva konventsiooniosalise taotlusel Rahvusvahelise Kohtu esimehe valitud vahekohtunik. Kui esimees on ühe vaidluses osaleva konventsiooniosalise kodanik, siis valib vahekohtuniku kohtu aseesimees või teenistusstaaži alusel järgmine kohtunik, kes ei ole vaidluses osaleva konventsiooniosalise kodanik.

c) Vahekohus või vahekohtunik teeb otsuse konventsiooni põhimõtteid järgides ning otsus on lõplik ja siduv.

Artikkel 21

a) Konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele. Konventsioon ratifitseeritakse. Ratifitseerimiskiri antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.

b) Konventsioon jõustub teise ratifitseerimiskirja hoiuleandmise kuupäevale järgneva kuu esimesel päeval.

c) Konventsioonile pärast selle jõustumist alla kirjutanud riigi suhtes jõustub konventsioon tema ratifitseerimiskirja hoiuleandmise kuupäevale järgneva kuu esimesel päeval.

Artikkel 22

a) Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee võib kutsuda konventsiooniga ühinema riigi, kes ei ole nõukogu liikmesriik.

b) Ühinemine toimub Euroopa Nõukogu peasekretärile ühinemiskirja hoiuleandmisega ja ühinemine jõustub hoiuleandmise kuupäevale järgneva kuu esimesel päeval.

c) Selle artikli alusel hoiuleantavale ühinemiskirjale lisatakse teade, mis sisaldab konventsiooni lisades I ja III nimetatud teavet, nagu asjassepuutuva riigi valitsus oleks konventsiooniga ühinedes konventsioonile alla kirjutanud.

d) Konventsiooni tähenduses on selle artikli lõike c alusel esitatud teave osa konventsiooni lisast, kuhu see oleks kantud juhul, kui asjassepuutuva riigi valitsus oleks konventsioonile alla kirjutanud.

Artikkel 23

Euroopa Nõukogu peasekretär teeb nõukogu liikmesriikidele teatavaks:
a) konventsiooni jõustumise kuupäeva ja konventsiooni ratifitseerinud liikmesriikide nimed;
b) artikli 22 alusel ühinemiskirja hoiuleandmise ja sellega kaasnenud teated;
c) artikli 24 alusel saadud teated ja nende jõustumise kuupäevad.

Artikkel 24

Konventsioon kehtib artikli 21 lõike b kohasest jõustumise kuupäevast alates kaks aastat. Seejärel kehtib konventsioon aastakaupa nende konventsiooniosaliste suhtes, kes ei ole konventsiooni Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud teatega denonsseerinud vähemalt kuus kuud kas enne esialgse kaheaastase tähtaja või enne järgmise aastase tähtaja lõppemist. Selline teade jõustub selle tähtaja lõppemisel, mille kohta see on esitatud.

Selle tõenduseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud 11. detsembril 1953 Pariisis inglise ja prantsuse keeles, mõlemad tekstid on võrdselt autentsed, ühes eksemplaris, mis antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi; kinnitatud koopiad saadab peasekretär konventsioonile alla kirjutanud riikidele.

 

  I lisa

KONVENTSIOONI ARTIKLIS 1 OSUTATUD ABI PUUDUTAVAD ÕIGUSAKTID

Belgia
27. juuni 1956. aasta seadus eriabifondi kohta.
02. aprilli 1965. aasta sotsiaalabiseadus.
Kuninga 10. novembri 1967. aasta dekreet nr 081, millega asutatakse puuetega inimeste meditsiinilise, sotsiaalse ja haridusalase abi fond.
08. juuli 1964. aasta seadus vältimatu arstiabi kohta.
07. augusti 1974. aasta seadus, mis tagab õigused toimetulekumiinimumile.
08. juuli 1976. aasta seadus, mis on seotud riiklike sotsiaalabikeskuste tegevuse korraldamisega.

Taani
Aktiivse sotsiaalpoliitika seadus (10. juuni 1997. a. seadus nr 455, mida on hiljem muudetud).
Sotsiaalteenuste seadus (10. juuni 1997. a. seadus nr 454, mida on hiljem muudetud).

Prantsusmaa

Pere- ja sotsiaalabi seadustik: (24. jaanuari 1956. aasta dekreet nr 56–149).

II osa 2. peatükk. Laste sotsiaalabi.

III osa. Sotsiaal- ja arstiabi (välja arvatud artiklid 162 ja 171):
– peredele, vanuritele, põduratele, pimedatele või tõsiste puuetega inimestele suunatud sotsiaalabi. Hüvitis üüritõusu korral. Spetsiaalsed majutusabinõud;
– haigetele, sealhulgas tuberkuloosihaigetele ja vaimselt haigetele suunatud arstiabi.

Saksamaa

a) Föderaalne sotsiaalabi seadus selles vormis, nagu ta oli avaldatud 23. märtsil 1994 (Föderaalõiguse väljaanne, I, lk-d 646 ja 2975), viimati muudetud seaduse artikliga 12 13. septembril 2001 (Föderaalõiguse väljaanne, I, lk-d 2376 ja 2975).

b) Sotsiaalkoodeksi köite 8 §-ga 39 seotud koodeksi §-d 27, 32–35 ja 41, avaldatud 08. detsembril 1998. aastal (Föderaalõiguse väljaanne, I, lk 3546).

c) Nakkushaiguste ennetamise ja nendega võitlemise seaduse §-d 3, 19 ja 69 (Infekt ionsschutzegesetz – IfSG, 20. juuli 2000. aasta epideemiatealase seadusandluse ümbervaatamise seaduse artikkel 1, Föderaalõiguse väljaanne, I, lk 1045).

Kreeka

Kreeka seadusandlus tagab abivajajatele sotsiaalabi. Antav sotsiaalabi koosneb majanduslikust, meditsiinilisest, ravimite- ja haiglaravialasest abist ja teistest hüvitistest. Ministeeriumi tervishoiualased otsused kehtestatakse ja jõustatakse nii põhjalikult, et riigis ei leidu ühtegi kindlustamata puudustkannatavat sotsiaalset gruppi, mille liikmetele poleks garanteeritud sotsiaalabi pakett, mis sisaldab haiglaravialast, meditsiinilist ja ravimitega seonduvat abi.

Dekreedi nr 57/1973 (artikkel 5, lõige 2) kohaselt kaasatakse Kreekas elavad Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsiooniga ühinenud riikidest pärit välismaalased sotsiaalabi programmidesse Kreeka kodanikega võrdsetel alustel.

Taolised programmid hõlmavad selliseid abivajajaid ja õnnetuse läbielanuid, kes ei suuda oma või perekonna vahenditega õnnetuse või haiguse tekitatud kahjusid kogusummas katta.

Ülalmainitud sotsiaalabi on mõeldud ka üle 65 aastastele, kes ei suuda kulusid oma või perekonna vahenditega katta, olemata sealjuures hädaolukorras.

Abi antakse pärast taotluse esitamist hoolekandeasutusele, mille ülesandeks on abitaotleja majandusliku olukorra kontrollimine. Ministeeriumi otsusega A3/7485/81 tagatakse täielik terviseabi läbisõidul olevatele välismaalastele ja Kreekas mitteelavatele Kreeka päritolu turistidele, tingimusel et nad ei veeda Kreekas üle kolme kuu; lisaks tagatakse Kreekas viibimise ajal täielik terviseabi Kreeka valitsuse stipendiaatidest välistudengitele ning meditsiinistipendiaatide pereliikmetele.

a) Lastele suunatud abi

Teostatud on järgmine reform:
i. Presidendi dekreet 856/81 (ametlik väljaanne 218/81k kd A). Seda on muudetud ja täiendatud rahandusministri ja tervishoiu-, sotsiaal- ja sotsiaalkindlustusministri ühisotsusega. Otsus nr 3634/82 sätestab majanduslikult kindlustamata lastele hüvitiste maksmise vanuse piirmäära tõstmist 14. eluaastalt 16. eluaastale.
ii. Presidendi dekreet nr 147/89 (ametlik väljaanne nr 70/kd A/89), mis sätestab igakuise hüvitise tõstmise 7000 drahmilt 9500 drahmile ja majandusliku vastavuse kriteeriumi laiendamine.
iii. 1952. aasta 10. jaanuari ringkiri nr 817/7338 sotsiaalabiministeeriumile «Näärmepõletike all kannatavate laste tasuta ravi jälgimiskliinikus».
iv. Ministeeriumi otsus 8291/84 (ametlik väljaanne nr 860/kd B/84), mis pu udutab laste hoolekandeasutuste toimimisjuhiste tunnustamist kooskõlas artikliga 4.
Laste hoolekandeasutused (v.a orbudekodud) võtavad vastu füüsiliselt ja vaimselt terveid lapsi vanuses viis ja pool kuni 16 aastat, kes vajavad institutsionaalset hooldust; institutsionaalse hoolduse vajaduse kindlakstegemiseks uuritakse isiku sotsiaalset tausta.
v. 1962. aasta 17. märtsi seadus 4227 «Lastesõimede korraldus ja perekonna ülalpidamiseta väikelaste vastvõtt» (ametlik väljaanne A nr 49, 24. märts 1962. a).

b) Täiskasvanutele suunatud abi
i. Sotsiaalabi ministeeriumi 30. juuli 1956. aasta ringkiri nr 374/9505 «Haiglaravi ning arsti- ja ravimiabi».
Abi antakse hädajuhtude korral ning teistes erikategooriates määratletud abisaajatele.
ii. K aubalaevanduse ministeeriumi 7. märtsi 1950. aasta ringkiri nr 14931 «Tasuta reisimine». Kreeka rannikualustel on registreeritud teatud arv vabu kohti hädasolijatele.
iii. Ministrite nõukogu 13. mai 1952. aasta otsust nr 487 ratifitseeriv 1953. aasta seadus 2603, mis käsitleb puudustkannatavate vabastatud vangide kojupöördumiskulude riigipoolset tasumist.
iv. Tasuta juriidiline abi tsiviilmenetluse seadustiku artiklite 220 ja 224 kohaselt.
Välismaalased saavad seda abi vastastikkuse alusel.

c) Eakatele ja krooniliselt haigetele suunatud abi

I Dekreetseadus 162/1973
Ametlik väljaanne nr 227, «Eakatele ja krooniliselt haigetele suunatud abistavad meetmed» korraldab abivajajate hoolekandeasutustesse paigutamist (riiklikus ja eraomanduses olevatesse asutustesse), asutusteväliste inimeste kaitset, vanurite päevakeskuste tööd, kodust abi jne.

II Seadusandlik dekreet 1118/1972,
mis puudutab «Eraettevõtete poolt pakutav arstiabi eakatele või krooniliselt haigetele, kes kannatavad liikumise ja vaimsete häirete all».

Island

5. juuni 1947. aasta seadus nr 80 sotsiaalabi kohta.

Iirimaa
1920. aasta pimedate seadus.
1975. aasta sotsiaalhoolekande (täiendavate sotsiaalhoolekandetoetuste) seadus.
1945. aasta vaimse tervise ravi seadus.
1953. aasta tervishoiuseadus.
1957. aasta tervishoiu ja vaimse tervise ravi seadus.
1958. aasta tervishoiu ja vaimse tervise ravi muudetud seadus.
1970. aasta tervishoiuseadus.

Itaalia

a) 18. juuni 1931. aasta avalikku korda käsitlevate seaduste ühtse teksti nr 773 artikkel 142 ja sellele järgnevad artiklid, mis käsitlevad välismaalaste Itaalias viibimist.
b) 17. juuli 1890. aasta riikliku abi ja hoolekande asutuste seaduse nr 6972 artiklid 76–77 ja 5. veebruari 1891. aasta haldusmääruse nr 99 artiklid 112 ja 116 invaliidide ja üldiselt puudustkannatavate isikute kohta.
c) 14. veebruari 1904. aasta seaduse nr 36 artikkel 6 ja 16. augusti 1909. aasta määruse nr 615 artiklid 55, 56, 75, 76 ja 77 vaimuhaigete kohta.
d) 23. detsembri 1978. aasta riikliku terviseameti asutamist käsitleva seaduse nr 833 artiklid 6, 33, 34 ja 35.
e) 30. detsembri 1979. aasta dekreetseadus nr 663 (artikkel 5), mis muudeti 29. veebruari 1980. aasta seaduseks nr 33 (artikkel 1).
f) 4. mai 1990. aasta seadus nr 107 inimvere ülekandmise ja sellest saadud plasmade tootmise kohta.
g) 26. mai 1990. aasta toksilisi sõltuvusi käsitlev seadus.
h) 5. juuni 1990. aasta AIDS-i käsitlev seadus.
i) 27. septembri 1990. aasta ministeeriumi dekreet. Kohustuslik riikliku terviseameti kindlustus Itaalias elavatele Euroopa ühenduste töötutele töötajatele.
l) 1. oktoobri 1990. aasta presidendi dekreet nr 309. Narkootikumide, ennetustöö, narkomaanide ravi ja taastusravi alane ühine seadustik.
m) 5. veebruari 1992. aasta seadus nr 104, mis määrab ära invaliidide abistamise, sotsiaalse integratsiooni ja õiguste seadusliku raamistiku.
n) 25. veebruari 1992. aasta seadus nr 210. Kohustuslikust vaktsineerimisest ning vereülekandest ja veresaaduste manustamisest tingitud pöördumatute komplikatsioonide ohvritele nende kahju hüvitamine.
o) 18. märtsi 1993. aasta seadus nr 67 «Tervishoiuküsimuste ja sotsiaalabi hädaabinõude» kohta.
p) 14. juuli 1993. aasta seadus nr 222 «HIV-positiivsete või narkosõltuvuses olevate isikute ravi hädaabinõude» kohta.
q) 17. oktoobri 1994. aasta seadus nr 590 «Kohalike tervishoiukeskuste korralduse hädaabinõude» kohta.

Luksemburg

• 28. mai 1897. aasta erakorralist kodakondsust (domicile de secours) käsitlev seadus.
• 7. augusti 1923. aasta seadus, mis muudab kohustuslikuks pimedate, tummade ja kurtide väljaõppe.
• 30. juuli 1960. aasta riikliku solidaarsusfondi loomist käsitlev seadus.
• 14. märtsi 1973. aasta seadus, millega pannakse alus diferentseeritud hariduse instituutidele ja talitustele.
• 16. aprilli 1979. aasta muudetud seadus, mis sätestab eriabi maksmise tõsiste puuetega isikutele.
• 26. juuli 1980. aasta muudetud seadus, mis käsitleb riikliku solidaarsusfondi poolset ülalpidamistoetuste tõstmist ja katmist.
• 6. juuli 1986. aasta seadus, mis
     a) tagab õiguse teatud elatusmiinimumile;
     b) loob sotsiaalhoolekandeameti ja muudab 30. juuli 1960. aasta seadust;
     c) käsitleb riikliku solidaarsusfondi loomist.

• 16. juuni 1989. aasta seadus, mis muudab ülalmainitud 26. juuli 1986. aasta seadust.
• 02. mai 1989. aasta seadus, millega sätestatakse hooldustoetused ja hooldeasutusse paigutamise kord.
• Suurhertsogi 23. oktoobri 1989. aasta määrus, mis käsitleb riikliku meditsiinilise, psühholoogilise ja pedagoogilise komitee liikmeskonda ja volitusi.
• Suurhertsogi 19. juuni 1990. aasta määrus, mis asutab kasvatusliku abi ameti, mis kannab lastenõuandla nime.
• Suurhertsogi 19. juuni 1990. aasta määrus, mis sätestab lastenõuandla töö korra.
• 28. juuni 1994. aasta seadus, millega muudetakse ja täiendatakse:
     a) 10. augusti 1912. aasta muudetud seadust alghariduse korra kohta;
     b) 14. märtsi 1973. aasta muudetud seadust millega pannakse alus diferentseeritud hariduse instituutidele ja talitustele, mis soodustaksid puuetega laste kaasamist tavaharidussüsteemi ja nende integreerimist koolidesse.

• Suurhertsogi 9. jaanuari 1998. aasta määrus, mis käsitleb:
     a) riiklike ja piirkondlike või kohalike meditsiiniliste, psühholoogiliste ja pedagoogiliste komiteede liikmeskond ja volitusi;
     b) puuetega laste koolivalikuid ja nende koolitamise eri vorme.

• Suurhertsogi 9. jaanuari 1998. aasta korraldus, ajutise täiendkoolituse talituse asutamiseks.
• Suurhertsogi 9. jaanuari 1998. aasta määrus, mis sätestab ajutise täienduskoolituse talituse korra.

Malta

1987. aasta sotsiaalkindlustusseadus, mida muudeti viimati 1999. aasta 23. veebruaril 1999. aasta II seadusega.
Euroopa sotsiaalharta korraldus aastast 1999 (märge seaduses 204/1999).

Madalmaad

12. aprilli 1995. aasta seadus, mis sisaldab uusi määrusi võimudepoolse sotsiaalabi tagamise kohta; teise nimega riikliku abi seadus (Staatsblad; Seaduste, korralduste ja dekreetide bülletään, 1995, nr 199), mis jõustus 1. jaanuaril 1996. aastal koos lisade ja muudatustega, mis on sätestatud järgmistes seadustes:
10. juuli 1995. aasta seadus, Stb. 355; 14 detsembri 1995. aasta seadus, Stb. 676; 21. detsembri 1995. aasta seadus, Stb. 690, 691, 696; 8. veebruari 1996. aasta seadus, Stb. 134; 25. aprilli 1996. aasta seadus, Stb. 248; 29. novembri 1996. aasta seadus, Stb. 619; 6. veebruari 1997. aasta seadus, Stb. 63; 26. veebruari 1997. aasta seadus, Stb. 96; 10. aprilli 1997. aasta seadus, Stb. 162; 24. aprilli 1997. aasta seadus, Stb. 178, mis on seotud 24. detsembri 1997. aasta seadusega, Stb. 794; 24. aprilli 1997. aasta seadus, Stb. 197; 2. mai 1997. aasta seadus, Stb. 193; 11. septembri 1197. aasta seadus, Stb. 760; 17. detsembri 1997. aasta seadus, Stb. 660 ja 728; 24. detsembri 1997. aasta seadus, Stb. 789 ja 791; 26. märtsi 1998. aasta seadus, Stb. 203; 2. aprilli 1998. aasta seadus, Stb. 205; 9. aprilli 1998. aasta seadus, Stb. 278; 22. aprilli 1998. aasta seadus, Stb. 289; 23. aprilli 1998. aasta seadus, Stb. 290; 11. juuni 1998. aasta seadus, Stb. 412; 1. juuli 1998. aasta seadus, Stb. 451; 24. novembri 1998. aasta seadus, Stb. 742.

Riikliku abi põhjal sätestatud üldised halduskorraldused (kuninga dekreedid):
     – 12. aprilli 1995. aasta (Stb. 203) valitsuse abikava, suunatud füüsilisest isikust ettevõtjatele; muudetud 24. veebruari 1996. aasta dekreediga, Stb. 153
     – 12. aprilli 1995. aasta (Stb. 204) kinnisvaratagatiste dekreet, parandatud 02. oktoobri 1995. aasta dekreediga, Stb. 496
Ministeeriumi korraldused (ja nende muudatused), mis on seotud ülalmainitud üldiste halduskorralduse sätete elluviimise ja/või nende üksikasjalisema täpsustamisega.

Norra

5. juuni 1964. aasta sotsiaalhoolekannet käsitlev seadus.

Portugal

– Portugali Vabariigi põhiseaduse artikkel 63 (sotsiaalkindlustus).
– 14. augusti 1984. aasta seadus nr 28/84, mis paneb aluse põhiseaduses sätestatud sotsiaalkindlustussüsteemile, sotsiaalkindlustusasutuste poolt pakutavale hoolekandeabile ja mittetulunduslikele eraalgatustele, mille eesmärgid kattuvad riigiasutuste omadega.
– 2. jaanuari 1986. aasta nõukogu korraldus nr 2/86, mis määratleb põhimõtted, mille kohaselt peavad tegutsema läbisõidul olevatele või alaliselt perekonnast eraldatud noortele suunatud riiklikud või eraasutused.
– 27. märtsi 1986. aasta nõukogu korraldus nr 68/86, mis paneb paika majutusabirahade seadusandliku kava.
– 21. jaanuari 1988. aasta nõukogu korraldus nr 19/88 (muudetud 22. juuni 1989. aasta nõukogu korraldusega nr 202/89), millega kiidetakse heaks haiglate majandamise seadus.
– 22. jaanuari 1988. aasta määrus nr 3/88 (muudetud 4. märtsi 1989. aasta määrusega nr 7/89 ja 6. juuni 1990. aasta määrusega nr 14/90), mis viib sisse muudatusi haiglate üleüldise korralduse ja teenuste korda.
– 27. juuli 1990. aasta nõukogu korraldus nr 245/90, millega sätestatakse kohalike sotsiaalkindlustusteenistuste tegevusnormid.
– 24. augusti 1990. aasta seadus nr 48/90 (tervishoiu seadus).
– 26. augusti 1991. aasta nõukogu korraldus nr 322/91, millega kiidetakse heaks «Santa Casa da Misericórdia da Lisboa» (valitsusväline organisatsioon) põhikiri.
– 10. oktoobri 1991. aasta nõukogu määrus nr 391/91, millega sätestatakse vanurite ja invaliididest täiskasvanute peresisese hoolduse seadusandlik kava.
– 25. juuni 1992. aasta nõukogu korraldus nr 118/82, millega sätestatakse arstiabi riigipoolse ühisrahastamise eeskiri.
– 3. septembri 1992 aasta nõukogu korraldus nr 190/92, millega sätestatakse laste ja noorte peresisese hoolduse seadusandlik kava.
– 15. jaanuari 1993. aasta nõukogu korraldus nr 10/93, millega sätestatakse tervishoiuministeeriumi uus kord.
– 15. jaanuari 1993. aasta nõukogu korraldus nr 11/93, millega kiidetakse heaks riikliku tervisetalituse põhikiri.
– 16. juuni 1993. aasta nõukogu korraldus nr 217/93, millega kiidetakse heaks tervishoiu peadirektoraadi organisatsiooniline diagramm.
– 23. juuli 1993. aasta nõukogu korraldus nr 260/93, millega korraldatakse ümber piirkondlike sotsiaalkindlustuskeskuste töö.
– 29. juuli 1995. aasta nõukogu korraldus nr 198/95, millega viiakse sisse riikliku tervishoiutalituse hüvitise saaja isikutunnistus.
– 29. juuni 1996. aasta seadus nr 19-A/96, millega sätestatakse mitteosamakselise sotsiaalkindlustuskava sisene elatusmiinimumi garantii ja sotsiaalse integratsiooni programmi loomine.
– 20. mai 1997. aasta nõukogu korraldus nr 122/97, millega sätestatakse uus tervishoiu peadirektoraadi organisatsiooniline diagramm.
– 31. juuli 1997. aasta nõukogu korraldus nr 196/97, mis sätestab 29. juuni 1996. aasta seaduse nr 19-A/96 määrused (garanteeritud elatusmiinimum).
– 4. mai 1998. aasta nõukogu korraldus nr 115/98, millega kiidetakse heaks töö- ja solidaarsusministeeriumi orgaaniline seadus.
– 3. augusti 1999. aasta seadus nr 107/99, mis paneb aluse vägivallaohvritest naiste tugikodude riiklikule võrgustikule.

Hispaania

22. novembri 1944. aasta riikliku tervishoiu raamseadus.
21. juuli 1961. aasta seadus nr 37 haiglate koordineerimise kohta.
30. mai 1974. aasta sotsiaalkindlustuse üldseadus.
25. augusti 1978. aasta dekreet nr 2176 riikliku vaimupuuete ennetamise kava tegevuste kohta.
Kuninga 16. novembri 1978. aasta dekreetseadus nr 276 sotsiaalkindlustuse, tervishoiu ja tööhõive institutsionaalse korralduse kohta.
Kuninga 31. juuli 1980. aasta dekreet nr 1949 valitsuse tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ning -abi laienemisest Kataloonia autonoomsele piirkonnale.
Kuninga 26. septembri 1980. aasta dekreet nr 2768 valitsuse tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ning -abi laienemisest Baskimaa autonoomsele piirkonnale.
Kuninga 5. veebruari 1981. aasta dekreet nr 620 ühtsest vaimsete puuetega isikutele suunatud riikliku abi korraldusest.
Kuninga 24. juuli 1981. aasta dekreet nr 2620; määrused, mis reguleerivad riikliku sotsiaalabi fondi toetuste maksmist vanuritele, haigetele ja põduratele.
Kuninga 2. oktoobri 1981. aasta dekreet nr 2347; peasekretariaadi sotsiaalabi määrused.
Kuninga 8. oktoobri 1981. aasta dekreet nr 2346 riikliku sotsiaalabi instituudi ülesehituse ja ülesannete kohta.
Kuninga 15. jaanuari 1982. aasta dekreet nr 251, mis käsitleb riiklikku haldusalasse kuuluvate sotsiaalteenuste ja -abi alaste volituste, ülesannete ja osakondade laienemist autonoomsust taotlevatele üksustele.
Sotsiaalmeetmete peadirektoraadi 30. jaanuari 1982. aasta resolutsioonid, mis sätestavad sotsiaalabi andmist reguleerivad normid:
     – narkomaanidele ja alkohoolikutele;
     – marginaalsete isikute ja vanurite abistamise keskuste ja osakondade ülalpidamiseks; ühenduste ja liitude tegevuste toetamiseks;
     – noorte- ja lastekeskuste ülalpidamiseks;
     – individuaal- ja juhukorras abivajajatele;
     – pidalitõbistele;
     – vanurite ja marginaalsete isikute keskuste hooneteostuks, laiendamiseks, reformimiseks ja varustamiseks.
16. veebruari 1982. aasta korraldus riikliku sotsiaalabi instituudi alla koondatud juhtimiskeskuste loomise kohta.
5. märtsi 1982. aasta korraldus dekreedi nr 620 jätkuks.

Rootsi

19. juuni 1980. aasta sotsiaalabi seadus, nr 620.
Tervishoiu ja arstiabi seadus (SFS 1982 : 763).

Türgi

Ühiskondliku hügieeni seaduse nr 1593 artiklid 72/2, 99, 105, 117.
Seadus nr 7402, mis käsitleb malaariavastast kampaaniat; artikkel 3/B.
Seadus nr 6972, haiglainstitutsioone reguleerivad määrused; artiklid 57/C ja 79.
Vanemate ja õpetajate ühendusi reguleerivad määrused.
Riikliku hariduse seadus nr 1739, mida on muudetud 16. augusti 1997. aasta seadusega nr 43061.

Ühendkuningriik

Suurbritannia: 1986. aasta sotsiaalkindlustusseadus ja selle alla kuuluvad määrused, selles osas, kus seadus ja määrused on seotud toimetuleku- ja peretoetusega; ja 1986. aasta sotsiaalkindlustusseadus ning selle määrused ja suunised selles osas, kus seaduse määrused ja suunised seonduvad sotsiaalfondist välja makstavate maksudega, mida suunistes nimetatakse kriisilaenudeks.

Põhja-Iirimaa: 1986. aasta sotsiaalkindlustuskorraldus (Põhja-Iirimaa) ja selle alla kuuluvad määrused, selles osas, kus korraldus ja määrused on seotud toimetuleku- ja peretoetusega; ja 1986. aasta sotsiaalkindlustuskorraldus (Põhja-Iirimaa) ning selle määrused ja suunised selles osas, kus korralduse määrused ja suunised seonduvad sotsiaalfondist välja makstavate maksudega, mida suunistes nimetatakse kriisilaenudeks.

Suurbritannias, Põhja-Iirimaal ja Mani saarel riiklike tervishoiutalituste asutamise seadused ja määrused.

 

II lisa

KONVENTSIOONIOSALISTE POOLT TEHTUD RESERVATSIOONID

1. Belgia valitsus on teinud järgmise reservatsiooni:

Belgia Valitsus võib keelduda maksmast lepinguosaliste riikide kodanikele hüvitisi, mis on sätestatud elatusmiinimumi puudutavates õigusaktides.

2. Saksamaa valitsus on teinud järgmise reservatsiooni:

Saksamaa Liitvabariigi valitsus ei kohustu tagama teiste lepinguosaliste riikide kodanikele oma kodanikega võrdset ja samadel tingimustel põhinevat abi, mille eesmärgiks on hõlbustada hüvitisesaajal elatist teenida või ületada konkreetseid sotsiaalseid raskusi ja mis vastab hetkel kehtivale föderaalseadusele sotsiaalabi kohta. Vaatamata ülalmainitule võib sellist abi osutada asjakohastel juhtudel.

3. Luksemburgi valitsus on teinud järgmised reservatsioonid:

a. Ilma et see piiraks artikli 18 sätete kohaldamist, jätab Luksemburgi valitsus endale õiguse rakendada konventsiooni artiklit 7 ainult juhul, kui asjaomane isik on olnud vähemalt kümme aastat Luksemburgi alaline elanik.

b. Luksemburgi valitsus teeb üldise de jure reservatsiooni 30. juuli 1960. aasta riikliku solidaarsusfondi seaduses sätestatud hüvitiste laienemise suhtes välisriikide kodanikele.

Sellele vaatamata piiritleb mainitud seaduse artikli 2 lõige 3 olukorrad, kus seadus kehtib ka kodakondsuseta isikute ning välismaalaste kohta; nii kavatsebki Luksemburgi valitsus seadust de facto rakendada selles endas määratletud piirides.

4. Norra valitsus on teinud järgmise reservatsiooni:

Norra ja Saksamaa Liitvabariik otsustasid pärast vastavasisuliste nootide vahetamist (2.–6. septembrini 1965. aastal) mitte järgida 11. detsembri 1953. aasta Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsiooni artikleid 7 ja 14.

5. Ühendkuningriigi valitsus on teinud järgmise reservatsiooni:

Tema Majesteedi valitsus jätab endale õiguse end vabastada artiklis 1 sisalduvast kohustusest, mis on seotud isikutega, keda võidakse artiklis 7 sätestatu põhjal kodumaale tagasi saata, kuid kellel ei õnnestu kasutada kodumaale naasmiseks pakutavaid soodustusi (kaasa arvatud tasuta transport isiku päritoluriigi piirini).

 

III lisa

KONVENTSIOONI ARTIKLIS 11 OSUTATUD ELUKOHATÕENDINA TUNNUSTATUD DOKUMENTIDE LOETELU

Belgia

Välismaalase isikutunnistus või välismaalaste registri sissekande tõend või EMÜ liikmesriigi kodanikule väljastatav elamisluba.

Taani
Elamisloa tõend
Elamis- ja tööloa tõend
Passis viidatud elamisluba või elamis- ja tööluba
EÜ/EMP elukoha tunnistus.

Prantsusmaa

Välismaalase «carte de séjour».

Prantsuse Valitsuse silmis vastab lepinguosalise riigi iga kodanik, isegi kui ta on läbisõidul, konventsiooni artiklis 1 sätestatud seadusliku riigisviibimise nõudele.

Saksamaa

9. juuli 1990. aasta välismaalaste seaduse lõikele 5 vastav elamisluba eraldi paberil või märkena isikutunnistuses.

EMÜ liikmesriikide kodanike elamisload.

Elamisloa taotlus, mida kinnitab asjakohane tunnistus või märge isikutunnistuses: «Registreeritud välismaalasena».

Kreeka

Üldjuhul tunnistatakse välismaalase staatust kinnitava dokumendina passi. Välismaalaste kontor väljastab Kreekasse peatuma jäävatele välismaalastele ühe kuu jooksul pärast nende saabumist isikutunnistused. Kõikidel ülejäänud juhtudel saavad välismaalased elamisload.

Island

Tunnistus, mis on väljastatud immigratsioonivõimude välismaalaste nimekirja põhjal; või tõend, mis on väljastatud rahvaloenduse registri põhjal.

Iirimaa

Justiitsministeeriumi kinnitused passides või reisidokumentidel ning politseipoolsed märked kinnituste kohta politsei registreerimistunnistustel.

Itaalia

Perekonnaseisu tõendavad dokumendid koos teiste erinevate lisadokumentidega, sealhulgas ühe või enama standardsõnastuses isikutunnistusega.

Luksemburg

Välismaalase isikutunnistus.

Malta

Kinnitus passis või elamisluba.

Madalmaad
a) Ajutine elamisluba;
b) EMÜ liikmesriikide kodanikele väljastatav elamisluba;
c) alaline elamisluba;
d) elamisluba, mis väljastatakse määramatuks ajaks välismaalaste seaduse artikli 10 lõike 2 põhjal.

Norra

Väljavõte välismaalaste registrist.

Portugal

– 3. märtsi 1993. aasta nõukogu korralduse nr 60/93 V peatükk, mis loetleb nõukogu siinmainitud korralduse artiklis 3 kirjeldatud isikutele väljastatavad elamisload.
– 15 detsembri 1993. aasta määrus nr 40/93, kui see ei satu vastuollu 08. augusti 1998. aasta nõukogu korralduse nr 244/98 sätetega välismaalaste sisenemisest riigi territooriumile ja seal peatumisest ning riigi territooriumilt väljumisest või väljasaatmisest.
– 8. augusti 1998. aasta nõukogu korralduse nr 244/98 VII peatüki artiklid 80 ja 89 koos 26. juuli 1999. aasta nõukogu korraldusega nr 97/99 sisse viidud muudatustega Portugali elamislubade korra kohta.
– 26. märtsi 1998. aasta seaduse nr 15/98 artikli 6 lõige 2 ja 8. augusti 1998. aasta nõukogu korralduse nr 244/98 artikkel 61 isiku põgenikustaatust kinnitavate dokumentide kohta.

Hispaania

Elamisloa märge passis või provintsi tsiviilkuberneri poolt väljastatud isikutunnistus.
14. veebruari 1974. aasta dekreet nr 522.
Kuninga 24. juuli 1981. aasta dekreet nr 1775.
Elamis- ja tööluba ühe dokumendi kujul.
Kuninga 3. mai 1980. aasta dekreet nr 1031.
Dokument, mis on vastavuses 16. mai 1979. aasta korraldusega, esialgsed määrused põgeniku staatuse tunnistamise kohta Hispaanias.

Rootsi

Elamisluba.

Türgi

Välismaalase elamisluba.

Ühendkuningriik

Kinnitus passis või mõnes muus reisidokumendis; EMÜ liikmesriikide kodanikele väljastatav elamisluba; või politsei registreerimistunnistus.

 

EUROPEAN CONVENTION ON SOCIAL AND  MEDICAL  ASSISTANCE
Paris, 11.XII.1953


The governments signatory hereto, being members of the Council of Europe,

Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve a greater unity between its members for the purpose, among others, of facilitating their social progress;

Being resolved, in accordance with this purpose, to extend their co-operation in the social field by establishing the principle of equal treatment for the nationals of each of them in the application of legislation providing for social and medical assistance; and

Desiring to conclude a Convention to this end,

Have agreed as follows:

Section I
GENERAL PROVISIONS

Article 1

Each of the Contracting Parties undertakes to ensure that nationals of the other Contracting Parties who are lawfully present in any part of its territory to which this Convention applies, and who are without sufficient resources, shall be entitled equally with its own nationals and on the same conditions to social and medical assistance (hereinafter referred to as “assistance”) provided by the legislation in force from time to time in that part of its territory.

Article 2

a. For the purposes of this Convention the terms “assistance”, “nationals”, “territory” and “country of origin” shall have the following meanings, that is to say:
i. “Assistance” means in relation to each Contracting Party all assistance granted under the laws and regulations in force in any part of its territory under which persons without sufficient resources are granted means of subsistence and the care necessitated by their condition, other than non-contributory pensions and benefits paid in respect of war injuries due to foreign occupation.
ii. The terms “nationals” and “territory” of a Contracting Party shall have the meaning assigned to them by such a Party in a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe for communication to all other Contracting Parties, provided that a person who has lost his nationality otherwise than by deprivation and has thereby become stateless shall, until he has acquired another nationality, continue to be treated as a national.
iii. “Country of origin” means the country of which a person covered by the provisions of the present Convention is a national.

b. The laws and regulations in force in the territories of the Contracting Parties and to which the present Convention applies, and the reservations formulated by Contracting Parties, are set forth in Annex I and Annex II respectively.

Article 3

 Proof of the nationality of the person concerned shall be provided in accordance with the regulations governing such matters under the legislation of the country of origin.

Article 4

The cost of assistance to a national of any of the Contracting Parties shall be borne by the Contracting Party which has granted the assistance.

Article 5

The Contracting Parties undertake, so far as their laws and regulations permit, to help each other to recover the full cost of assistance as far as possible either from third parties under financial obligation to the assisted person or from persons who are liable to contribute to the cost of maintenance of the person concerned.


Section II
REPATRIATION

Article 6

a. A Contracting Party in whose territory a national of another Contracting Party is lawfully resident shall not repatriate that national on the sole ground that he is in need of assistance.

b. Nothing in this Convention shall prejudice the right to deport on any ground other than the sole ground mentioned in the previous paragraph.

Article 7

a. The provisions of Article 6.a notwithstanding, a Contracting Party may repatriate a national of another Contracting Party resident in its territory on the sole ground mentioned in Article 6.a if the following conditions are fulfilled:
i. the person concerned has not been continuously resident in the territory of that Contracting Party for at least five years if he entered it before attaining the age of 55 years, or for at least ten years if he entered it after attaining that age;
ii. he is in a fit state of health to be transported; and
iii. has no close ties in the territory in which he is resident.

b. The Contracting Parties agree not to have recourse to repatriation except in the greatest moderation and then only where there is no objection on humanitarian grounds.

c. In the same spirit, the Contracting Parties agree that, if they repatriate an assisted person, facilities should be offered to the spouse and children, if any, to accompany the person concerned.

Article 8

a. The Contracting Party repatriating any national in accordance with the provisions of Article 7 shall bear the cost of repatriation as far as the frontier of the territory to which the national is being repatriated.

b. Each Contracting Party undertakes to receive any of its nationals repatriated in accordance with the provisions of Article 7.

c. Each Contracting Party undertakes to facilitate the transit across its territory of any persons repatriated in accordance with Article 7.

Article 9

If the country of which the assisted person claims to be a national does not recognise him as such, the grounds of the disclaimer must be forwarded to the country of residence within thirty days or as soon as possible thereafter.

Article 10

a. When repatriation is decided upon, the diplomatic or consular authorities of the country of origin shall be advised (if possible, three weeks in advance) of the repatriation of their national.

b. The authorities of the country of origin shall duly inform the authorities of any country or countries of transit.

c. The places for handing over such persons shall be decided by arrangement between the competent authorities of the country of residence and the country of origin.


Section III
RESIDENCE

Article 11

a. Residence by an alien in the territory of any of the Contracting Parties shall be considered lawful within the meaning of this Convention so long as there is in force in his case a permit or such other permission as is required by the laws and regulations of the country concerned to reside therein. Failure to renew any such permit, if due solely to the inadvertence of the person concerned, shall not cause him to cease to be entitled to assistance.

b. Lawful residence shall become unlawful from the date of any deportation order made out against the person concerned, unless a stay of execution is granted.

Article 12

The commencing date of the period of residence laid down in Article 7 shall in each country be established, in the absence of evidence to the contrary, on the basis of evidence supplied by official investigation or by the documents listed in Annex III or any documents recognised by the laws and regulations of the country as affording proof of residence.

Article 13

a. Proof of continuity of residence may be shown by the production of any evidence acceptable in the country of residence, such as proof of occupational activity or the production of rent receipts.

b. i. Residence shall be regarded as continuous notwithstanding periods of absence of less than three months, provided that the absence is not caused by repatriation or deportation.
ii. Periods of absence of six months or more shall be held to interrupt the continuity of residence.
iii. In order to determine whether a period of absence of between three and six months shall interrupt the continuity of residence, regard shall be had to the intention or otherwise of the person concerned to return to the country of residence and to the extent to which he has preserved his connection therewith during the period of his absence.
iv. Service in ships registered in the country of residence shall not be held to interrupt the continuity of residence. Service in other ships shall be treated in accordance with the provisions of sub-paragraphs i to iii above.

Article 14

There shall be excluded in the calculation of length of residence those periods during which the person concerned has been in receipt of assistance from public monies as laid down in the legislative measures mentioned in Annex I, except in the case of medical treatment for acute illness or short-term medical treatment.


Section IV
MISCELLANEOUS PROVISIONS

Article 15

The administrative, diplomatic and consular authorities of the Contracting Parties shall afford to one another all possible assistance in the implementation of this Convention.

Article 16

a. The Contracting Parties shall notify the Secretary General of the Council of Europe of any subsequent amendment of their laws and regulations which may affect Annexes I and III.

b. Each Contracting Party shall notify to the Secretary General of the Council of Europe any new law or regulation not already included in Annex I. At the time of making such notification a Contracting Party may make a reservation in respect of the application of this new law or regulation to the nationals of other Contracting Parties.

c. The Secretary General of the Council of Europe shall communicate to the other Contracting Parties any information notified to him in accordance with paragraphs a and b.

Article 17

The Contracting Parties may, by bilateral arrangement, take interim measures to deal with cases in which assistance was granted prior to the entry into force of this Convention.

Article 18

The provisions of this Convention shall not limit the provisions of any national laws or regulations, international conventions or bilateral or multilateral agreements which are more favourable for the beneficiary.

Article 19

Annexes I, II and III shall constitute an integral part of this Convention.

Article 20

a. The competent authorities of the Contracting Parties shall endeavour to resolve by negotiation any dispute relating to the interpretation or application of this Convention.

b. If any such dispute has not been resolved by negotiation within a period of three months, the dispute shall be submitted to arbitration by an arbitral body whose composition and procedure shall be agreed upon by the Contracting Parties concerned or, in default of such agreement within a further period of three months, by an arbitrator chosen at the request of any of the Contracting Parties concerned by the President of the International Court of Justice. Should the latter be a national of one of the Parties to the dispute, this task shall be entrusted to the Vice-President of the Court or to the next judge in order of seniority not a national of one of the Parties to the dispute.

c. The decision of the arbitral body or arbitrator, as the case may be, shall be made in accordance with the principles and spirit of this Convention and shall be final and binding.

Article 21

a. This Convention shall be open to the signature of the members of the Council of Europe. It shall be ratified. Instruments of ratification shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe.

b. This Convention shall come into force on the first day of the month following the date of deposit of the second instrument of ratification.

c. As regards any signatory ratifying subsequently, the Convention shall come into force on the first day of the month following the date of the deposit of its instrument of ratification.

Article 22

a. The Committee of Ministers of the Council of Europe may invite any State not a member of the Council to accede to this Convention.

b. Accession shall be effected by the deposit of an instrument of accession with the Secretary General of the Council of Europe, which shall take effect on the first day of the month following the date of deposit.

c. Any instrument of accession deposited in accordance with this article shall be accompanied by a notification of such information as would be contained in the Annexes I and III to this Convention if the government of the State concerned were, on the date of accession, a signatory hereto.

d. For the purposes of this Convention any information notified in accordance with paragraph c of this article shall be deemed to be part of the annex in which it would have been recorded if the government of the State concerned were a signatory hereto.

Article 23

The Secretary General of the Council of Europe shall notify the members of the Council:
a. of the date of entry into force of this Convention and the names of any members who ratify it;
b. of the deposit of any instrument of accession in accordance with Article 22 and of such notifications as are received with it;
c. of any notification received in accordance with Article 24 and its effective date.

Article 24

This Convention shall remain in force for a period of two years from the date of its entry into force in accordance with paragraph b of Article 21. Thereafter it shall remain in force from year to year for such Contracting Parties as have not denounced it by a notification to that effect addressed to the Secretary General of the Council of Europe at least six months before the expiry either of the preliminary two-year period or of any subsequent yearly period. Such notification shall take effect at the end of the period to which it relates.

In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed the present Convention.

Done at Paris, this 11th day of December 1953, in English and French, both texts being equally authoritative, in a single copy, which shall remain deposited in the archives of the Council of Europe. The Secretary General shall transmit certified copies to each of the signatories.

 

Annex I

LEGISLATIVE MEASURES REGARDING ASSISTANCE REFERRED TO IN ARTICLE 1 OF THE CONVENTION

Belgium

Law of 27 June 1956 concerning the Special Assistance Fund.

Law of 2 April 1965 concerning Public Assistance.

Royal Decree No. 81 of 10 November 1967 establishing a Fund to provide for medical, social and educational services for the handicapped.

Law of 8 July 1964 concerning urgent Medical Assistance.

Law of 7 August 1974 establishing the right to a minimum level of means of subsistence.

Law of 8 July 1976 relating to the organisation of Public Social Assistance Centres.

Denmark

The Act on Active Social Policy (Act no. 455 of 10 June 1997 as later amended).

The Act on Social Services (Act no. 454 of 10 June 1997 as later amended).

France

Family and Social Assistance Code: (Decree No. 56–149 of 24 January 1956).

Social Assistance to Children – Part II – Chapter II.

Social and Medical Assistance – Part III (except Articles 162 and 171):
– So cial Assistance to families and to the aged, infirm, blind or seriously disabled. Compensatory allowances for rent increases. Special accommodation measures.
– Medical Assistance to the sick, sufferers from tuberculosis, mental patients.

Germany

a. The Federal Social Assistance Act as published on 23 March 1994 (Federal Law Gazette, I, pp. 646 and 2975), last amended by Article 12 of the Act of 13 September 2001 (Federal Law Gazette, I, pp. 2376 and 2975).

b. Paragraphs 27, 32 to 35 and 41, each in conjunction with paragraph 39 of Volume Eight of the Social Code as published on 8 December 1998 (Federal Law Gazette, I , p. 3546).

c. Paragraphs 3, 19 and 69 of the Act to prevent and combat infectious diseases contracted by humans ( Infektionsschutzgesetz – IfSG, Article 1 of the Act to revise the legislation on epidemics of 20 July 2000, Federal Law Gazette, I, p. 1045).

Greece

Greek legislation provides for public assistance for those in need. Social assistance is made available consisting of economic, medical-pharmaceutical and hospital related assistance, as well as other benefits. Ministerial decisions have been promulgated and enacted regarding health care to such a degree that there is no uninsured indigent social group in this country not covered by a social assistance regime including hospital, medical and pharmaceutical assistance.

According to Decree No. 57/1973 (Article 5, paragraph 2) aliens from States who have adopted the European Convention on Social and Medical Assitance, residents in Greece, are integrated within the social assistance programmes as equals of the Greek citizens.

Such programmes cover needy and emergency cases of individuals who are unable to face by their own or their family’s means, a natural disaster or illness by the assignment of a lump sum.

The above social assistance is also provided for the over 65 years old unable to cover their living demands by their own or their family’s means, although no emergency reason occurs.

This assistance is granted after claim at the Prefectural Welfare Autority of the place of residence, responsible to certify the economic weakness of the claimant. Ministerial Decision A3/7485/81 provides full health assistance to foreigners on transit and tourists of Greek origine not residing in Greece, on the condition that their stay will be no longer than three months; besides foreign students fellows of the Greek Government and the members of the families of the medical fellows enjoy full health assistance during their stay in this country.

a. Assistance to children

The following reform has been realised :

i. Presidential Decree 856/81 (Official Gazette 218/81 Vol A). It has been reformed and completed by a joint Ministerial Decision signed by the Ministers of Finance and Health, Welfare and Social Security. Decision No 3634/82 re: Benefit for children without support uprating of the age limit to 16 years old, instead of 14.

ii. Presidential Decree No. 147/89 (Official Gazette No. 70/Vol. A/89) re: uprating of the monthly benefit from 7,000 Drs. to 9,500 Drs. and expansion of the financial criteria.

iii. Circular to the Ministry of Social Assistance No. 817/7338 of 10 January 1952 “Free admission to observation clinics for children suffering from glandular infections”.

iv. Ministerial Decision 8291/84 (Official Gazette No. 860/ Vol. B/84) re: Child Care Homes: approval of their operating regulations, according to Article 4.
Child Care Homes (ex. Orphanages) are open to physically and mentally normal children aged from 5 and a halp to 16 years old needing institutional care, which is proved by a social investigation carried out for each claimant.

v. Law 4227 of 17 March 1962 “Organisation of day-nurseries and admission of infants not supported by their families” (Official Gazette A No. 49 of 24 March 1962).

b. Assistance to Adults

i. Circular of the Ministry of Social Assistance No. 374/9505 of 30 July 1956 “Hospital care and medical and pharmaceutical assistance”.
Such assistance is provided for needy cases and for entitled persons in other special categories.

ii. Circular of the Ministry of Merchant Shipping No. 14931 of 7 March 1950 “Free travel”. A number of free places are reserved for the needy on Greek coastal vessels.

iii. Law 2603 of 1953 ratifying Decision No. 487 of 13 May 1952 of the Council of Ministers, concerning payment by the State of travelling expenses for needy prisoners returning home on release.

iv. Free legal assistance under Articles 220 to 224 of the Code of Civil Procedure.
This assistance is granted to aliens on a basis of reciprocity.

c. Assistance for the aged and the chronically il.

I. Legislative decree 162/1973
Official Gazette No. 227 “Assistance provisions in favour of the aged and chronically ill” providing institutionalisation (in Public and Private Entity Establishments) and protection of the non-institutionalised, Day Centres for the aged (KAPI), home assistance and so on.

II. Legislative Decree 1118/1972
re: “Private enterprises providing medical assistance for the aged or the chronically ill, suffering from a deficiency of the mobility system and regulation of adequate matters”.

Iceland

Law No. 80, dated 5 June 1947, concerning social assistance.

Ireland

Blind Persons Act, 1920.

Social Welfare (Supplementary Welfare Allowances Act), 1975.

Mental Treatment Act, 1945.

Health Act, 1953.

Health and Mental Treatment Act, 1957.

Health and Mental Treatment (Amendment) Act, 1958.

Health Act, 1970.

Italy

a. Single text of the laws on public order of 18 June 1931, No. 773, Art. 142, et seq ., governing the sojourn of aliens in Italy.

b. Law of 17 July 1890, No. 6972 on public assistance and welfare institutions Art. 76–77 and Administrative Regulation of 5 February 1891, No. 99, Art. 112 and 116 relating to invalids and needy persons in general.

c. Law of 14 February 1904, No. 36, Art. 6 and Regulations of 16 August 1909, No. 615, Art. 55, 56, 75, 76 and 77 relating to the insane.

d. Law of 23 December 1978, No. 833, concerning the setting up of the National Health Service: Articles 6, 33, 34, 35.

e. Legislative Decree of 30 December 1979, No. 663 (Article 5), converted into the Law of 29 February 1980, No. 33, Article 1.

f. Law of 4 May 1990, No. 107 concerning the activities of transfusion relating to human blood and of the production of derived plasmas.

g. Law of 26 May 1990, concerning toxic dependencies.

h. Law of 5 June 1990, concerning AIDS.

i. Ministerial Decree of 27 September 1990. Compulsory National Health Service Insurance for unemployed workers from the European Communities living in Italy.

l. Presidential Decree No. 309 of 1 October 1990. A single body of laws on narcotics, prevention, treatment and rehabilitation of drug users.

m. Law No. 104 of 5 February 1992 which provides the legal framework for assistance, social integration and rights of the disabled.

n. Law No. 210 of 25 February 1992. Compensation for victims of irreversible complications owing to compulsory vaccination and to transfusion and administration of blood products.

o. Law No. 67 of 18 March 1993 on “Urgent provisions for health matters and social assistance”.

p. Law No. 222 of 14 July 1993 on “Urgent provisions for treatment for individuals who are HIV positive or drug-dependent”.

q. Law No. 590 of 17 October 1994 on “Urgent provisions for the organisation of local health offices”.

Luxembourg

• Law of 28 May 1897, concerning emergency residence (domicile de secours).

• Law of 7 August 1923, rendering compulsory the training of the blind and the deaf and dumb.

• Law of 30 July 1960 concerning the setting-up of a National Solidarity Fund.

• Law of 14 March 1973 setting up institutes and services of differentiated education.

• Amended Law of 16 April 1979, creating a special allowance for the seriously handicapped.

• Amended Law of 26 July 1980, concerning the advancing and recovery of maintenance allowances by the National Solidarity Fund.

• Law of 26 July 1986,
a. establishing entitlement to a guaranteed minimum income;
b. creating a social welfare service;
c. amending the Law of 30 July 1960, concerning the setting up of a National Solidarity Fund.

• Law of 16 June 1989, amending the above-mentioned Law of 26 July 1986.

• Law of 2 May 1989, creating a care allowance and organising placement in a Care Centre.

• Grand-Ducal Regulation of 23 October 1989, concerning the membership and powers of the National, Medical, Psychological and Pedagogical Committee.

• Grand-Ducal Regulation of 19 June 1990 creating a service of educative assistance named Child Guidance Service.

• Grand-Ducal Regulation of 19 June 1990, organising the child guidance service.

• Law of 28 June 1994 amending and supplementing :
a) the amended Law of 10 August 1912 on the organisation of the primary education,
b) the amended Law of 14 March 1973 setting up institutes and services of differentiated education, in favour of the participation of children affected by a disability for ordinary education and of their scholar integration.

• Grand-Ducal Regulation of 9 January 1998 concerning:
a) the membership and powers of national and regional or local medical, psychological and pedagogical committees,
b) the procedure of school orientation of children affected by a disability as well as the modalities of their schooling.

• Grand-Ducal Order of 9 January 1998 setting-up a re-educational ambulatory service.

• Grand-Ducal Regulation of 9 January 1998 organising the re-educational ambulatory service.

Malta

Social Security Act 1987 as last amended by Act II of 1999, dated 23 February 1999.

European Social Charter Order, 1999 (Legal Notice 204/1999).

Netherlands

Act of 12 April 1995 containing new regulations pertaining to the provision of social assistance by the authorities, known as the new National Assistance Act (Staatsblad, Bulletin of Acts, Orders and Decrees, 1995, No. 199), entered into force 1 January 1996, together with additions and amendments enacted by the following legislation:
Act of 10 July 1995, Stb. 355; Act of 14 December 1995, Stb. 676; Act of 21 December 1995, Stb. 690, 691 and 696; Act of 8 February 1996, Stb. 134; Act of 25 April 1996, Stb. 248; Act of 29 November 1996, Stb. 619; Act of 6 February 1997, Stb. 63; Act of 26 February 1997, Stb. 96; Act of 10 April 1997, Stb. 162; Act of 24 April 1997, Stb. 178, in connection with the Act of 24 December 1997, Stb. 794; Act of 24 April 1997, Stb. 197; Act of 2 May 1997, Stb. 193; Act of 11 September 1997, Stb. 465; Act of 24 October 1997, Stb. 515; Act of 6 November 1997, Stb. 510; Act of 4 December 1997, Stb. 760; Act of 17 December 1997, Stb. 660 et 728; Act of 24 December 1997, Stb. 789 and 791; Act of 26 March 1998, Stb. 203; Act of 2 April 1998, Stb. 205; Act of 9 April 1998, Stb. 278; Act of 22 April 1998, Stb. 289; Act of 23 April 1998, Stb. 290; Act of 11 June 1998, Stb. 412; Act of 1st July 1998, Stb. 451 and Act of 24 November 1998, Stb. 742.

The following General Administrative Orders (Royal Decrees) enacted on the basis of the National Assistance Act:
– Government Assistance Scheme for Self-employed Persons of 12 April 1995 (Stb. 203) as amended by Decree of 24 February 1996, Stb. 153;
– Mortgage Guarantee Decree of 12 April 1995 (Stb. 204) as amended by Decree of 2 October 1995, Stb. 496.

Various ministerial orders (and amendments thereto) pertaining to the implementation of the provisions of the above General Administrative Orders and/or to specifying them in greater detail.

Norway

Act of 5 June 1964 concerning social care.

Portugal

– Constitution of the Portuguese Republic, Article 63 (social security).

– Law No 28/84, of 14 August 1984, establishing bases for the social security system provided for by the Constitution and the welfare assistance to be provided by social security institutions, together with private non-profit making initiatives with aims similar to those of state institutions.

– Order in Council No 2/86, of 2 January 1986, defining principles to which establishments, public or private, meant for young persons in transit or definitively deprived of family ground have to conform to.

– Order in Council No 68/86, of 27 March 1986, setting the legal scheme of the housing allowance.

– Order in Council No 19/88, of 21 January 1988 (amended by Order in Council no. 202/89, of 22 June 1989), approving the law on hospital management.

– Regulation No 3/88, of 22 January 1988, (amended by Regulations No 7/89, of 4 March 1989, and 14/90, of 6 June 1990) introducing amendments with regard to the overall functioning of hospitals and their services.

– Order in Council No 245/90, of 27 July 1990, establishing the rules governing local social security services.

– Law No 48/90, of 24 August 1990 (Health Act).

– Order in Council No 322/91, of 26 August 1991, approving the Statute of the “Santa Casa da Misericórdia de Lisboa” (non-governmental organisation).

– Order in Council No 391/91, of 10 October 1991, establishing the legal scheme of the family reception of old persons and disabled adults.

– Order in Council No 118/92, of 25 June 1992, establishing regulations for the joint funding of medicines by the State.

– Order in Council No 190/92, of 3 September 1992, establishing the legal scheme of the family reception of children and young persons.

– Order in Council No 10/93, of 15 January 1993, establishing the new organisation of the Ministry of Health.

– Order in Council No 11/93, of 15 January 1993, approving the Statute of the National Health Service.

– Order in Council No 217/93, of 16 June 1993, approving the organisational diagram of the General Directorate of Social Welfare.

– Order in Council No 260/93, of 23 July 1993, reorganising regional social security centres.

– Order in Council No 198/95, of 29 July 1995, creating the identity card of the beneficiaries of the National Health Service.

– Law No 19-A/96, of 29 June 1996, setting the guaranteed minimum income within the non-contributory scheme of social security as well as the creation of a social integration program.

– Order in Council No 122/97, of 20 May 1997, establishing the new organisational diagram of the General Directorate of Health.

– Order in Council No 196/97, of 31 July 1997, setting regulations for the Law No 19-A/96, of 29 June 1996 (guaranteed minimum income).

– Order-in-Council No 115/98, of 4 May 1998, approving the Organic Law of the Ministry of Labour and Solidarity.

– Law no. 107/99, of 3 August 1999, establishing the public network of supporting homes for women victims of violence.

Spain

Framework law of 22 November 1944 relating to National Health.

Law No. 37 of 21 July 1961 relating to hospital co-ordination.

General Law of 30 May 1974 on Social Security.

Decree No. 2176 of 25 August 1978 relating to the activities of the National Plan for the prevention of mental deficiencies.

Royal Decree-Law No. 276 of 16 November 1978 relating to the institutional management of Social Security, health and employment.

Royal Decree No. 1949 of 31 July 1980 relating to the transfer of Government services to the Generalitat of Catalonia in the field of health and social services and assistance.

Royal Decree No. 2768 of 26 September 1980 relating to the transfer of Government services to the Autonomous Community of the Basque country in the fields of health and social services and assistance.

Royal Decree No. 620 of 5 February 1981 relating to the unified regime of public assistance to defectives.

Royal Decree No. 2620 of 24 July 1981, Regulations governing the grant of aid from the National Fund for Social Assistance to the aged, sick and infirm.

Royal Decree No. 2347 of 2 October 1981, Regulations of the Secretariat General for Social Assistance.

Royal Decree No. 2346 of 8 October 1981 relating to the structure and functions of the National Institute for Social Assistance.

Royal Decree No. 251 of 15 January 1982 relating to the transfer of powers, functions and departments of the National Administration to pre-autonomous entities in the field of social services and assistance.

Resolutions of 30 January 1982 of the Directorate General for Social Action laying down rules governing the grant of social assistance:
– to drug addicts and alcoholics;
– for the maintenance of assistance centres and departments for the marginalised and the aged; for the support of the activities of associations and federations;
– for the maintenance of young-childhood assistance centres;
– individually and sporadically to persons in need;
– to lepers;
– for the purchase, construction, extension, reform and equipment of centres for the aged and marginalised.

Order of 16 February 1982 for the setting up of centralised management centres under the National Institute for Social Assistance.

Order of 5 March 1982 in furtherance of Decree No. 620.

Sweden

Social Services Act of 19 June 1980, No. 620.

Health and Medical Services Act (SFS 1982: 763).

Turkey

Law concerning Public Hygiene, No. 1593, Articles 72/2, 99, 105 and 117.

Law No. 7402 relating to the campaign against malaria, Article 3/B.

Law No. 6972, Regulations governing hospital institutions, Articles 57/C and 79.

Regulations governing Parents-Teachers Associations.

Law No. 1739 on National Education as amended by the Law No. 43061 of 16 August 1997.

United Kingdom

Great Britain: The Social Security Act 1986 and regulations made thereunder so far as the Act and regulations relate to Income Support and Family Credit; and the Social Security Act 1986 and regulations made and directions given thereunder so far as the Act regulations and directions relate to payments payable out of the Social Fund referred to in the directions as Crisis Loans.

Northern Ireland: The Social Security (Northern Ireland) Order 1986 and regulations made thereunder so far as the Order and regulations relate to Income Support and Family Credit; and the Social Security (Northern Ireland) Order 1986 and regulations made and directions given thereunder so far as the Order regulations and directions relate to payments payable out of the Social Fund referred to in the directions as Crisis Loans.

Laws and regulations concerning Great Britain, Northern Ireland and the Isle of Man establishing National health services.

 

Annex II

RESERVATIONS FORMULATED BY THE CONTRACTING PARTIES

1. The Government of Belgium has formulated the following reservation:

The Belgian Government reserves the right not to grant to nationals of Contracting Parties the benefit of the legislation concerning the minimum level of means of subsistence.

2. The Government of Germany has formulated the following reservation:

The Government of the Federal Republic of Germany does not undertake to grant to the nationals of the other Contracting Parties, equally and under the same conditions as to its own nationals, assistance designed to enable the beneficiary to make a living, or assistance to overcome particular social difficulties, under the Federal Social Assistance Act for the time being in force. Notwithstanding the above, such assistance may be granted in appropriate cases.

3. The Government of Luxembourg has formulated the following reservations:

a. Without prejudice to the provisions of Article 18, the Luxembourg Government reserves the right to apply the Convention as far as it concerns Article 7 only under the condition that the person concerned has been a resident for at least ten years.

b. The Government of Luxembourg makes a general de jure reservation in respect of the extension of the benefits of the law of 30 July 1960 concerning the setting- up of a National Solidarity Fund to foreign nationals.

Nevertheless, paragraph 3 of Article 2 of the said law determines the cases in which it also applies to stateless persons and foreigners and it is to the extent thus laid down in the law itself that the Government of Luxembourg intends to apply it de facto.

4. The Government of Norway has formulated the following reservation :

Norway and the Federal Republic of Germany decided by exchange of Notes (2 to 6 September 1965) not to make use of Articles 7 and 14 in the European Convention of 11 December 1953 on social and medical assistance.

5. The Government of the United Kingdom has formulated the following reservation:

Her Majesty’s Government reserve the right to free themselves from their obligation under Article 1 in respect of any person who may be repatriated by virtue of the provisions of Article 7 but who fails to take advantage of the facilities offered for his repatriation (including free transport to the frontier of his country of origin).

 

Annex III

LIST OF DOCUMENTS RECOGNISED AS AFFORDING PROOF OF RESIDENCE, REFERRED TO IN ARTICLE 11 OF THE CONVENTION

Belgium

Alien’s identity card or certificate of entry in the Register of Aliens or residence card issued to nationals of an EEC member State.

Denmark

Certificate of residence permit.

Certificat of residence and work permit.

Residence permit or residence and work permit implied in passport.

EC/EEA residence certificate.

France

Alien’s “carte de séjour”.

The French Government considers that any national of a Contracting Party present in French territory, even in transit, meets the lawful presence requirement stated in Article 1 of the Convention.

Germany

Residence authorisation pursuant to paragraph 5 of the Aliens Act of 9 July 1990, conferred by a separate paper or by a reference in the identity document.

Residence authorisations for nationals of EEC Member States.

Request for residence authorisation, substantiated by an appropriate certificate or by a reference in the identity document: “Registered as an alien”.

Greece

The document accepted as proof of the status of aliens is, generally, the passport. Aliens who become established in Greece are furnished with identity cards by the Aliens Office within a month of arrival. In all other cases aliens receive a residence permit.

Iceland

Certificate drawn up in accordance with the list of aliens kept by the Immigration authorities, or Certificate drawn up in accordance with the Census Register.

Ireland

Endorsement of the Department of Justice on passports or on travel documents and notations on police registration certificates by police of such endorsements.

Italy

Certificates of civil status accompanied by various other supporting documents including one or more identity certificates worded in the usual form.

Luxembourg

Alien’s Identity Card.

Malta

Endorsement on passport or residence permit.

Netherlands

a. Temporary residence permit.

b. Residence card issued to nationals of EEC member States.

c. Permanent residence permit.

d. Residence permit issued indefinitely ex art. 10, para. 2 of the Aliens Act.

Norway

Extract from the Register of Aliens.

Portugal

– Chapter V of Order in Council No 60/93, of 3 March 1993, listing the residence permits to be issued to individuals described in Article 3 of the above-mentioned Order in Council.

– Regulation No 43/93, of 15 December 1993, in so far as it is not in opposition with the provisions of the Order in Council no. 244/98 of 8 August 1998, on the entry, stay, exit and expulsion of foreigners into and from the national territory.

– Chapter VII, Articles 80 to 89 of Order in Council no. 244/98, of 8 August 1998, with the modifications introduced by the Order in Council no. 97/99, of 26 July 1999, on the residence authorization in Portugal.

– Article 6, paragaph 2, of Law no. 15.98, of 26 March 1998, and Article 61 of Order in Council no. 244/98, of 8 August 1998, on the documents proving that an individual is a refugee.

Spain

Residence permit recorded in the passport or identity document issued by the Provincial Civil Governor.

Decree No. 522 of 14 February 1974.

Royal Decree No. 1775 of 24 July 1981.

Residence permit and work permit in one document.

Royal Decree No. 1031 of 3 May 1980.

Document delivered in conformity with Order of 16 May 1979, provisional regulations relating to the recognition in Spain of the status of refugee.

Sweden

Residence Permit.

Turkey

Alien’s Residence Permit.

United Kingdom

An endorsement in the passport or other travel document; a residence permit issued to nationals of EEC member States; or a police certificate of registration.

 

Õiend
Metaandmetes parandatud akti andja: Riigikogu. Lisatud seosed.

/otsingu_soovitused.json