Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

«Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohtade mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda» heakskiitmine

Vastu võetud 10.06.1998

Riigikogu otsustab:

Kiita heaks juurdelisatud Vabariigi Valitsuse ettevalmistatud «Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda».

Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda

1. Eesti integratsioonipoliitika on kujunenud ühiskondlik-poliitilises kontekstis, mida iseloomustas Eesti iseseisvuse taastamine ja vajadus seada jalule õiglus Eesti rahva ja riigi seisukohalt. See kontekst on mõjutanud hoiakuid ja poliitika sisu. Tänapäeval jaguneb Eesti muulaskond nelja õigusliku kategooria vahel: Eesti kodanikud, teiste riikide kodanikud, määratlemata kodakondsusega isikud ja isikud, kellel puudub Eesti riigiga igasugune õiguslik suhe.

2. 1998. aasta alguseks on nii siseriiklik kui ka rahvusvaheline olukord muutunud. On toimunud mentaliteedinihe valdava osa mitte-eestlaste hulgas, sh Eesti iseseisvuse kui paratamatu fakti aktsepteerimine. Võrreldes üheksakümnendate algusega on arengu läbi teinud ka eestlaste hoiakud muulasküsimustes, suhtumine on muutunud tolerantsemaks ja avatumaks.

Päevakorrale on tõusnud uued integratsiooniga seotud probleemid. Riigisiseselt on selleks eelkõige küsimus tunduva osa mitte-eestlaste eemalolekust Eesti ühiskonnaelust, sulgumises omakeelsesse ja omameelsesse maailma. Üheksakümnendatel läbiviidud sotsioloogilised uuringud viitavad selgelt mudeli «kaks ühiskonda ühes riigis» kujunemisele Eestis. Pole raske näha sedalaadi arengu ohtlikkust nii sotsiaalses kui julgeolekupoliitilises plaanis. Murettekitavaks on kujunenud olukord mitte-eestlastest noorte seas, kus paljud andekad noored ei leia piisavalt rakendusvõimalusi, samas kujundab kasvav tööpuudus soodsat pinnast kriminogeensele subkultuurile.

3. Muutunud sise- ja välisolukord eeldab Eesti integratsioonipoliitikalt järgmist sammu. See samm peab lähtuma rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavadest ja Eesti põhiseaduslikest põhimõtetest, meie tänastest riiklikest ja ühiskonnahuvidest, sihist tagada ühiskonna kiire moderniseerumine Euroopa Liiduga ühinemise kontekstis, säilitades seejuures nii sisestabiilsuse kui ka orientatsiooni eesti kultuuri kaitsele ja edasiarendamisele. Uue sammu sisuks peab saama senise paljuski spontaanse arengu asendumine riikliku strateegiaga, mille sisuks on selge orientatsioon mitte-eestlaste integratsioonile^* Eesti ühiskonda. See tähendab integratsioonile suunatud riikliku programmi ellurakendamist koos selle institutsionaalse ja finantsilise kindlustamisega. Eelkõige puudutab see mitte-eestlaste tegelikku osalemise võimaldamist Eesti ühiskonnaelus -- murrangut riigikeele õpetamises, muukeelse kooli kujundamist Eesti-keskseks, haridust, mille lahutamatuks osaks on kodaniku kasvatamine. Eesti riigi huviks on Eesti kodakondsust taotlevate mitte-eestlaste valmisolek täita kodanikukohuseid võrdselt eestlastega.

4. Eesti riikliku integratsioonipoliitika rõhuasetused peaksid olema järgmised:

-- orientatsioon tulevikku. Integratsioonipoliitika peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ning Eestile stabiilse ja arenguvõimelise tuleviku ühinevas Euroopas.

-- suunatus lastele ja noortele. Sihiks on, et täna Eestimaal üleskasvavast põlvkonnast saaks järgmisel sajandil Eesti riiki ja maad koduks pidav ning seda väärtustav kodanikkond. Põhitähelepanu ja ka materiaalsed ressursid tuleb suunata eelkõige lasteaedadesse, koolidesse, huviringidesse, suvelaagritesse.

-- integratsioon kui väljakutse arenguks nii eestlastele kui mitte-eestlastele. Integratsioon on väga tõsine pingutus mitte-eestlaste jaoks, sest keeleoskus ja sellega seotud konkurentsivõime ei tule iseenesest. Samas on see väljakutse ka eestlaste tänasele avatusele ja sallivusele. Ilma eestlaste-poolse arusaamata sellise uue arengu vajalikkusest ja valmisolekuta astuda uusi omapoolseid samme pole integratsioonieesmärke mõtet püstitada. Ning kahtlemata on integratsioonistrateegia tõsiseks ülesandeks Eesti riigile ja poliitikutele, kuna defineerida tuleb ka Eesti kui demokraatliku rahvusriigi arengu sisepoliitilised eesmärgid.

-- mitte-eestlaste aktiivne osalemine integratsioonis tegelike subjektidena, kelle vajadused ja ootused leiavad arvestamist integratsioonipoliitika kujundamisel. Mitte-eestlaste hulgas levinud võõristav ja passiivne hoiak peab asenduma arusaamaga, et iga inimese enda aktiivsusest ja koostöövõimelisusest sõltub tema väljavaade kindlale tulevikule Eesti ühiskonnas.

-- kindlustunne kui integratsiooni alus. Tegelik barjääride murdmine ning sallivuse kujunemine saab toimuda vaid olukorras, kus kõik osapooled tunnevad end kindlalt ja turvaliselt. Eestlaste jaoks tähendab see tagatisi eestluse säilimiseks ja arenguks. Mitte-eestlaste jaoks tähendab see kindlust, et Eesti riigi poliitika pole suunatud nende väljatõrjumisele või assimileerimisele. Kahe eraldiseisva ühiskonna mudel suurendab objektiivselt ebakindlust nii eestlase kui mitte-eestlase jaoks. Mõlemapoolse kindlustunde saavutamiseks pole integratsioonile alternatiivi.

5. Riikliku integratsioonipoliitika eesmärkideks on:

-- hoiakute muutumine mitte-eestlaste probleemide käsitlemisel. Suhtumise «mitte-eestlased kui probleem» asendumine hoiakuga «mitte-eestlased kui arengupotentsiaal», «mitte-eestlased kui osalejad Eesti ülesehitamisel». Võtmeküsimuseks on siin riigipoolse huvi ja suhtumise väljendamine mitte-eestlaste, eriti aga kasvava põlvkonna perspektiividesse Eestis. Vaid riigi huvi selgesõnaline väljaütlemine muulasküsimuses loob vajaliku poliitilise õhustiku tegelikuks integratsiooniks, sh ka osalemisvalmiduse kujunemiseks mitte-eestlaste hulgas.

-- Eesti haridussüsteemi kujunemine keskseks integratsiooniteguriks. Tuleb luua selgus venekeelse kooli tulevikumudelite osas. Ka eestikeelne kool vajab õpetajate ettevalmistust tööks mitmekeelse ja -kultuurilise õpilaskonnaga, Eesti-kesksete õpikute ja õppevahendite loomist. Sihiks on, et mitte-eesti põhikooli lõpetanud noor valdaks vabalt eesti keelt, mis looks eeldused sellele, et ta võiks ilma täiendavate eksamiteta saada soovi korral Eesti kodanikuks ning et tal poleks ei keelelisi ega kultuurilisi barjääre haridustee jätkamiseks või tööturul konkureerimiseks.

-- mitte-eestlaste eesti keele oskuse järsk paranemine lähiaastatel. Eesmärgiks on eesti keele muutumine riigikeele kõrval ka valdavaks ühiskondliku suhtlemise keeleks. Samuti on eesmärgiks, et kõik mitte-eestikeelse põhikooli lõpetajad läbiksid kooli lõpetamisel eesti keele ja kodanikuõpetuse eksami, mis mittekodanikel oleks võrdsustatud kodakondsuse eksamiga.

-- mitte-eestlaste adaptatsioon eesti kultuuriruumi, nende kaasamine aktiivsesse ühiskonnaellu. Eesmärgiks on vähendada barjääre, mis takistavad mitte-eestlaste konkurentsivõimet tööjõuturul ja avalikus elus. Samuti luua soodsamad tingimused nende laiemaks osalemiseks valitsusvälistes ühendustes, kultuuriloomes, rahvusvahelises ideevahetuses.

-- mitte-eestlaste regionaalse isoleerituse vähendamine. Ergutada ja toetada tuleks nii eestlaste kui mitte-eestlaste riigisisest mobiilsust, et muuta praegust arengusuunda valdavalt mitte-eestlastest elanikkonnaga piirkondade säilimisele (eelkõige Ida-Virumaal). Eesmärgiks on mitmekultuurilise ja avatud suhtlemiskeskkonna kujundamine Ida-Virumaal.

-- kodakondsuse määratlemine. Eesti riik on huvitatud selgelt määratletud legaalse staatusega elanikest. Eestis tuleb luua olukord, mis võimaldab kõigil mitte-eestlastel, kes soovivad Eesti kodakondsust, selle saamise tingimused ka täita. Riigi eesmärgiks on integreerumata mitte-eestlaste kultuuriline, majanduslik ja poliitiline integreerimine Eesti ellu, mille juriidiliseks väljenduseks on Eesti kodakondsuse omandamine. Naturalisatsiooniprotsess peab muutuma tulemuslikumaks ja tõhusamaks. Tuleb luua tingimused, et iseseisvas Eestis sündinud lapsed kasvaksid väärikateks ja kohusetundlikeks Eesti kodanikeks, sõltumata nende päritolust.

-- mitte-eestlastest Eesti kodanike poliitiline integreerumine seadusandliku ja täidesaatva võimu struktuuridesse. Eesti demokraatliku arengu tingimuseks on rahvuskuuluvusest sõltumatu poliitilise pluralismi kujunemine, kus hääletamine valimistel või parlamendis ei järgiks etnilisi eraldusjooni, vaid lähtuks ideoloogilistest erinevustest ja sotsiaalmajanduslikest huvidest.

Integratsioonipoliitika realiseerimiseks on vajalik poliitiline konsensus sellekohase riikliku programmi loomiseks ja käivitamiseks. Riiklik integratsiooniprogramm peab käivituma riikliku arendusprogrammina ja kujunema Eesti integratsioonipoliitika teljeks järgmise kümne aasta jooksul.

Taasiseseisvunud Eesti on olnud edukas eelkõige tänu oma julgetele sammudele ja uudsetele lahendustele. Aeg on küps teha selline samm ka integratsioonipoliitikas. Eesti seab eesmärgiks euroopaliku integreeritud ühiskonna väljakujunemise. Selle saavutamine eeldab selgete sisepoliitiliste eesmärkide püstitamist ning aktiivset tegutsemist nende realiseerimiseks.

^*Integratsiooni all mõeldakse inimese lülitumist ühiskonnaellu kõigil selle tasanditel. Integratsioon ei ole etnilise identiteedi muutus, vaid nende barjääride mahavõtt, mis täna takistavad paljudel mitte-eestlastel täisväärtuslikult osalemast Eesti ühiskonnaelus.