Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsioon

Konventsiooniga ühinemise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

 

Sõlmitud 2000. aasta 29. mail Brüsselis

Konventsiooniosalised, Euroopa Liidu liikmesriigid,

viidates nõukogu aktile, mille alusel koostatakse Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsioon;

soovides tugevdada liikmesriikide vahel õigusalast koostööd kriminaalasjades, ilma et see piiraks isikuvabadust kaitsvate õigusnormide kohaldamist;

rõhutades liikmesriikide ühist huvi tagada liikmesriikidevahelise vastastikuse õigusabi andmine kiiresti ja tõhusalt ning kooskõlas liikmesriikide siseriikliku õigusega, üksikisiku õigustega ja 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni põhimõtetega;

väljendades veendumust iga liikmesriigi kohtusüsteemi struktuuri ja toimimise tõhususes ning valmisolekus tagada õiglane kohtumõistmine;

olles otsustanud täiendada 20. aprilli 1959. aasta kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja teisi selles valdkonnas kehtivaid konventsioone Euroopa Liidu konventsiooniga;

tunnustades, et nende konventsioonide sätted on endiselt kohaldatavad kõikides küsimustes, mida käesolev konventsioon ei hõlma;

arvestades, et liikmesriigid peavad õigusalase koostöö tugevdamist tähtsaks, kohaldades jätkuvalt proportsionaalsuse põhimõtet;

tuletades meelde, et käesolev konventsioon reguleerib vastastikust õigusabi kriminaalasjades, tuginedes 20. aprilli 1959. aasta konventsiooni põhimõtetele;

arvestades, et konventsiooni artikkel 20 käsitleb erandjuhte seoses tehnilise sidekanali pealtkuulamisega, ilma et see mõjutaks käesoleva konventsiooni reguleerimisalasse mittekuuluvaid juhtumeid;

arvestades, et konventsiooniga reguleerimata juhtudel kohaldatakse rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid;

tunnustades, et konventsioon ei mõjuta liikmesriikide avaliku korra ja sisejulgeoleku tagamisega seotud ülesannete täitmist ning et iga liikmesriik otsustab ise kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 33, millistel tingimustel ta tagab avaliku korra ja sisejulgeoleku,

on kokku leppinud järgmises.

I jaotis
ÜLDSÄTTED

Artikkel 1. Seos teiste vastastikust õigusabi käsitlevate konventsioonidega

1. Konventsiooni eesmärk on täiendada järgmisi õigusakte ja hõlbustada Euroopa Liidu liikmesriikidel nende kohaldamist:
a) 20. aprilli 1959. aasta kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsioon, edaspidi vastastikuse abistamise Euroopa konventsioon;
b) vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni 17. märtsi 1978. aasta lisaprotokoll;
c) 14. juunil 1985 ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta sõlmitud Schengeni lepingu rakendamise 19. juuni 1990. aasta konventsiooni (edaspidi Schengeni rakenduskonventsioon) vastastikust õigusabi kriminaalasjades käsitlevad sätted, mida ei ole artikli 2 lõike 2 kohaselt kehtetuks tunnistatud;
d) Beneluxi majandusliitu kuuluvate liikmesriikide vahelistes suhetes nn Beneluxi lepingu – 27. juuni 1962. aasta leping väljaandmise ja kriminaalasjades osutatava vastastikuse õigusabi kohta Belgia Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja Madalmaade Kuningriigi vahel, muudetud 11. mai 1974. aasta protokolliga – teine peatükk.

2. Konventsioon ei mõjuta liikmesriikidevaheliste kahe- ja mitmepoolsete lepingute soodsamate sätete ega vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artikli 26 lõike 4 alusel kriminaalasjades osutatava vastastikuse õigusabi valdkonnas sõlmitavate selliste kokkulepete kohaldamist, mis sõlmitakse ühtsete õigusaktide alusel või konkreetse süsteemi raames ja mis näevad ette vastastikuse abi meetmete võtmist nende territooriumil.

Artikkel 2. Schengeni acquis’ga seotud sätted

1. Artiklite 3, 5, 6, 7, 12 ja 23 sätted, artiklite 15 ja 16 sätted, kui need on seotud artikliga 12, ning artikli 1 sätted, kui need on seotud nimetatud artiklitega, on meetmed, millega muudetakse või täiendatakse Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud ja viimaste ühinemist Schengeni acquis’ rakendamise ja arendamisega käsitleva lepingu lisas A nimetatud sätteid.

2. Käesolevaga tunnistatakse kehtetuks Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 49 punkt a ning artiklid 52, 53 ja 73.

Artikkel 3. Menetlused, mille puhul samuti osutatakse vastastikust õigusabi

1. Vastastikust abi osutatakse ka menetluses, mille on algatanud haldusasutus sellise teo suhtes, mille eest on liikmesriigi seaduse alusel ette nähtud kohaldada karistust taotluse esitanud või taotluse saanud riigis eeldusel, et tegemist on õigusrikkumisega, mille suhtes võib alustada kriminaalmenetlust.

2. Vastastikust abi osutatakse ka kriminaalmenetluse ja lõikes 1 nimetatud menetluse puhul, mis on seotud süütegude või õigusrikkumistega, mille eest abi taotlevas liikmesriigis võib vastutusele võtta juriidilise isiku.

Artikkel 4. Vastastikuse abi taotluste täitmise vorminõuded ja menetlustoimingud

1. Vastastikuse abi osutamisel täidab taotluse saanud liikmesriik taotluse esitanud liikmesriigi poolt sõnaselgelt nõutud vorminõudeid ja menetlustoiminguid, kui käesolevas konventsioonis ei ole sätestatud teisiti ja kui sellised vorminõuded ja menetlustoimingud ei ole vastuolus abi osutava liikmesriigi õiguse põhimõtetega.

2. Taotluse saanud liikmesriik täidab abitaotluse võimalikult kiiresti, arvestades taotluse esitanud liikmesriigi märgitud menetlus- ja muid tähtaegu. Taotluse esitanud liikmesriik põhjendab tähtaega.

3. Kui taotlust ei ole võimalik täielikult või osaliselt täita taotluse esitanud liikmesriigi nõuetele vastavalt, teatab taotluse saanud liikmesriigi asutus sellest viivitamata taotluse esitanud liikmesriigi asutusele ning nimetab tingimused, mille kohaselt taotlust on võimalik täita. Taotluse esitanud ja taotluse saanud liikmesriigi asutused võivad seejärel taotluse täitmiseks võetavates meetmetes kokku leppida, nõudes vajaduse korral nimetatud tingimuste täitmist.

4. Kui võib ette näha, et taotluse esitanud liikmesriigi poolt määratud taotluse täitmise tähtajast ei ole võimalik kinni pidada ja kui lõike 2 teises lauses nimetatud põhjusel on selge, et viivitus häirib oluliselt taotluse esitanud liikmesriigis alustatud menetlust, nimetab taotluse saanud liikmesriigi asutus viivitamata taotluse täitmiseks eeldatavalt vajaliku aja. Taotluse esitanud liikmesriigi asutus teatab viivitamata, kas taotlus jääb sellest hoolimata jõusse. Taotluse esitanud ja taotluse saanud liikmesriigi asutused võivad seejärel taotluse täitmiseks võetavates meetmetes kokku leppida.

Artikkel 5. Menetlusdokumentide saatmine ja kätteandmine

1. Liikmesriik saadab teise liikmesriigi territooriumil viibivale isikule adresseeritud menetlusdokumendid otse posti teel.

2. Menetlusdokumente võib saata taotluse saanud liikmesriigi pädeva asutuse kaudu üksnes juhul, kui:
a) selle isiku, kellele dokument on adresseeritud, aadress on teadmata või kaheldav,
b) taotluse esitanud liikmesriigi asjakohase menetlusõiguse alusel on dokumendi adressaadile kätteandmise kohta nõutav muu tõendus kui see, mida on võimalik saada posti teel,
c) dokumenti ei ole võimalik posti teel saata või
d) taotluse esitanud liikmesriigil on veenvaid põhjusi arvata, et posti teel saatmine ei ole tõhus ega asjakohane.

3. Kui on alust arvata, et adressaat ei saa aru keelest, milles dokument on koostatud, tuleb dokument või selle tähtsamad lõigud tõlkida selle liikmesriigi (ühte) keelde, kelle territooriumil adressaat asub. Kui dokumendi väljastanud asutus teab, et adressaat oskab ainult mõnda muud keelt, tuleb dokument või selle tähtsamad lõigud tõlkida sellesse keelde.

4. Kõikidele menetlusdokumentidele lisatakse märge, et adressaat võib dokumendi väljastanud asutuselt või teiselt liikmesriigi asutuselt saada teavet dokumendiga seotud õiguste ja kohustuste kohta. Lõiget 3 kohaldatakse ka selle märke suhtes.

5. Käesolev artikkel ei mõjuta vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artiklite 8, 9 ja 12 ning Beneluxi lepingu artiklite 32, 34 ja 35 kohaldamist.

Artikkel 6. Vastastikuse abi taotluse edastamine

1. Vastastikuse abi taotlus ja artiklis 7 nimetatud omaalgatuslik informatsioon esitatakse kirjalikult või muul viisil, mis võimaldab taotluse saanud liikmesriigil selle ehtsust kindlaks teha. Taotlused edastatakse otse õigusasutuste vahel, kes on territoriaalselt pädevad neid esitama ja täitma, ning need tagastatakse samal viisil, kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti.

Teavet, mida liikmesriik annab teise liikmesriigi kohtumenetluste jaoks vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artikli 21 ja Beneluxi lepingu artikli 42 tähenduses, võib edastada otse pädevate õigusasutuste kaudu.

2. Lõike 1 kohaldamine ei takista erandjuhtudel taotlusi saata ja neile vastata:
a) liikmesriikide keskasutuste kaudu või
b) ühe liikmesriigi õigusasutuse ja teise liikmesriigi keskasutuse kaudu.

3. Olenemata lõikest 1 võivad Ühendkuningriik ja Iirimaa artikli 27 lõikes 2 nimetatud teadet edastades deklareerida, et vastavalt nende deklaratsioonile tuleb taotlusi ja teatisi neile saata nende keskasutuse kaudu. Need liikmesriigid võivad lõike 1 mõju tugevdamiseks sellise deklaratsiooni kohaldamisala uue deklaratsiooniga alati piirata. Nad teevad seda, kui nende suhtes jõustuvad Schengeni rakenduskonventsiooni vastastikust õigusabi käsitlevad sätted.

Liikmesriik võib seoses eespool nimetatud deklaratsiooniga kohaldada vastastikkuse põhimõtet.

4. Kiireloomulises asjas võib abitaotluse edastada Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) või Euroopa Liidu lepingu alusel vastuvõetud sätete kohaselt pädeva asutuse kaudu.

5. Kui artiklite 12, 13 ja 14 alusel esitatud taotluste puhul on pädev asutus ühe liikmesriigi õigus- või keskasutus ja teise liikmesriigi politsei- või tolliasutus, võib taotlusi esitada ja neile vastata otse nende asutuste kaudu. Sellistele kontaktidele kohaldatakse lõiget 4.

6. Kui artikli 3 lõikes 1 nimetatud menetlusega seotud taotluste puhul on pädev asutus ühe liikmesriigi õigus- või keskasutus ja teise liikmesriigi haldusasutus, võib taotlusi esitada ja neile vastata otse nende asutuste kaudu.

7. Liikmesriik võib artikli 27 lõikes 2 nimetatud teadet edastades teatada, et käesoleva artikli lõike 5 esimene lause või lõige 6 või mõlemad ei ole tema suhtes siduvad, või et ta kohaldab neid üksnes teatavatel tingimustel, mida ta täpsustab. Sellise deklaratsiooni võib alati kehtetuks tunnistada või seda muuta.

8. Liikmesriigi keskasutuse kaudu edastatakse järgmisi taotlusi või teatisi:
a) taotlus vahi all viibiva isiku ajutiseks üleviimiseks või transiidiks vastavalt käesoleva konventsiooni artiklile 9, vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artiklile 11 ja Beneluxi lepingu artiklile 33;
b) väljavõte kohtuprotokollist vastavalt vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artiklile 22 ja Beneluxi lepingu artiklile 43. Taotluse vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli artiklis 4 nimetatud süüdimõistva kohtuotsuse ja võetud meetme koopiate saamiseks võib edastada otse pädevale asutusele.

Artikkel 7. Omaalgatuslik informatsioon

1. Liikmesriigi pädev asutus võib siseriikliku seaduse alusel ilma asjakohast taotlust saamata vahetada teavet seoses kuritegude ja artikli 3 lõikes 1 nimetatud õigusrikkumistega, mille puhul karistamine või menetlemine kuulub info edastamise ajal vastuvõtva asutuse pädevusse.

2. Informatsiooni andev asutus võib kooskõlas oma riigi seadusega esitada informatsiooni saanud asutusele tingimusi, mida tuleb informatsiooni kasutades järgida.

3. Informatsiooni saanud asutus kohustub neid tingimusi järgima.

II jaotis
VASTASTIKUSE ÕIGUSABI TEATAVATE ERIVORMIDEGA SEOTUD TAOTLUSED

Artikkel 8. Tagastamine

1. Taotluse esitanud liikmesriigi palvel ja bona fide kolmanda isiku õigusi kahjustamata võib taotluse saanud liikmesriik tagastada kuriteoga saadud vara taotluse esitanud liikmesriigile, et see tagastada õigusjärgsele omanikule.

2. Vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artiklite 3 ja 6 ning Beneluxi lepingu artikli 24 lõike 2 ja artikli 29 alusel võib taotluse saanud liikmesriik esemete tagastamise taotluse lükata tagasi kas enne või pärast esemete üleandmist taotluse esitanud liikmesriigile, kui see hõlbustab õiguspärasele omanikule esemete tagastamist. Bona fide kolmanda isiku õigusi see ei mõjuta.

3. Kui taotlus lükatakse tagasi enne esemete üleandmist taotluse esitanud liikmesriigile, ei nõua taotluse saanud liikmesriik nende esemete osas tagatist ega esita regressinõuet oma maksu- või tolliseaduste alusel.

Lõike 2 kohane tagasilükkamine ei kahjusta taotluse saanud liikmesriigi õigust saada õigusjärgselt omanikult makse või nõuda temalt muude kohustuste täitmist.

Artikkel 9. Vahi all viibiva isiku ajutine üleviimine kohtueelse menetluse eesmärgil

1. Kui liikmesriikide pädevad asutused on omavahel kokku leppinud, võib liikmesriik, kes on esitanud taotluse kriminaalasja kohtueelseks menetluseks, mis vajab tema territooriumil vahi all oleva isiku kohalolekut, sellise isiku ajutiselt üle viia selle liikmesriigi territooriumile, kus kohtueelne menetlus toimub.

2. Kokkulepe sisaldab isiku ajutise üleviimise korralduslikku külge ja kuupäeva, millal tuleb isik tagasi tuua taotluse esitanud liikmesriiki.

3. Kui üleviimiseks on vaja vahi all viibiva isiku nõusolekut, tuleb asjakohast nõusolekut sisaldav dokument või selle koopia viivitamata saata taotluse saanud liikmesriigile.

4. Taotluse saanud liikmesriigi territooriumil vahi all oldud aeg arvatakse maha tähtajast, mille vältel oleks asjaomane isik olnud vahi all taotluse esitanud liikmesriigi territooriumil.

5. Vastastikuse õigusabi Euroopa konventsiooni artikli 11 lõigete 2 ja 3 ning artiklite 12 ja 20 sätteid kohaldatakse mutatis mutandis.

6. Liikmesriik võib artikli 27 lõikes 2 nimetatud teadet edastades deklareerida, et enne kokkuleppe sõlmimist käesoleva artikli lõike 1 kohaselt on igal juhul või deklaratsioonis osutatud tingimustel nõutav käesoleva artikli lõikes 3 nimetatud nõusolek.

Artikkel 10. Videoülekuulamine

1. Kui liikmesriigi õigusasutusel on vaja teise liikmesriigi territooriumil viibiv isik oma riigi territooriumil tunnistaja või eksperdina üle kuulata, kuid see osutub ebasoovitavaks või võimatuks, võib õigusasutus taotleda, et korraldataks videoülekuulamine lõigete 2–8 kohaselt.

2. Taotluse saanud liikmesriik nõustub korraldama videoülekuulamise, kui see ei ole vastuolus tema õiguse põhimõtetega ning kui tal on selliseks ülekuulamiseks tehnilised võimalused. Kui taotluse saanud liikmesriigil puuduvad videoülekuulamise korraldamiseks vajalikud tehnikavahendid, võib need anda taotluse esitanud liikmesriik vastastikuse kokkuleppe alusel.

3. Videoülekuulamise taotluses esitatakse peale vastastikuse õigusabi Euroopa konventsiooni artiklis 14 ja Beneluxi lepingu artiklis 37 nimetatud informatsiooni ka põhjus, miks tunnistajal või eksperdil ei ole soovitav või võimalik isiklikult kohale ilmuda, ning taotluse esitanud õigusasutuse nimetus ja ülekuulamist toimetava isiku nimi.

4. Taotluse saanud liikmesriigi õigusasutus kutsub asjaomase isiku ülekuulamisele oma riigi seaduse kohaselt.

5. Videoülekuulamisele kohaldatakse järgmisi nõudeid:
a) ülekuulamisel osaleb taotluse saanud liikmesriigi õigusasutus, kellele vajaduse korral tagatakse tõlgi abi ning kes vastutab ülekuulatava isiku identifitseerimise ja oma seaduste täitmise eest. Kui taotluse saanud liikmesriigi õigusasutus leiab, et ülekuulamisel rikutakse tema riigi õiguse põhimõtteid, võtab ta viivitamata meetmeid, et ülekuulamine jätkuks kooskõlas eelnimetatud põhimõtetega;
b) vajaduse korral lepivad taotluse esitanud ja taotluse saanud liikmesriigi pädevad asutused kokku, milliseid meetmeid nad ülekuulatava kaitseks võtavad;
c) ülekuulamist suunab või toimetab vahetult taotluse esitanud liikmesriigi õigusasutus oma riigi seaduste kohaselt;
d) taotluse esitanud liikmesriigi või ülekuulatava taotlusel tagab taotluse saanud liikmesriik, et ülekuulamine toimub tõlgi vahendusel;
e) ülekuulatav võib keelduda tunnistuste andmisest taotluse saanud või taotluse esitanud liikmesriigi seaduste alusel.

6. Kahjustamata isiku kaitseks võetud meetmeid, koostab taotluse saanud liikmesriigi õigusasutus ülekuulamise lõppemise järel protokolli, milles märgitakse ülekuulamise toimumise aeg ja koht ning esitatakse ülekuulatud isiku isikuandmed, taotluse saanud liikmesriigi esindajana ülekuulamisel osalenud isikute isikuandmed ja nende ülesanded, võetud vannete tekstid ning andmed ülekuulamise tehniliste tingimuste kohta. Taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus edastab protokolli taotluse esitanud liikmesriigi pädevale asutusele.

7. Videoühenduse loomisega ja taotluse saanud liikmesriigis videoühenduse kasutamisega seotud kulud, tõlgi töötasu ning tunnistajale ja eksperdile makstavad hüvitised ja nende sõidukulud taotluse saanud liikmesriigis hüvitab taotluse saanud liikmesriigile taotluse esitanud liikmesriik, kui taotluse saanud liikmesriik ei loobu täielikult või osaliselt kulutuste hüvitamise nõudest.

8. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et juhul kui tema territooriumil kuulatakse käesoleva artikli alusel üle tunnistajat või eksperti ja see isik keeldub ütluste andmisest või annab valeütlusi, kohaldatakse tema siseriiklikku õigust, nagu oleks ülekuulamine läbi viidud siseriikliku menetluse kohaselt.

9. Liikmesriik võib oma äranägemisel ja pädevate asutuste nõusolekul kohaldada käesolevat artiklit ka süüdistatava videoülekuulamisele. Sel juhul otsustavad videoülekuulamise korraldamise ja läbiviimise viisi asjaomased liikmesriigid omavahelisel kokkuleppel kooskõlas nende riikide seadustega ja sellekohaste rahvusvaheliste konventsioonidega, sealhulgas 1950. aasta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga.

Liikmesriik võib artikli 27 lõikes 2 nimetatud teadet edastades deklareerida, et ei kohalda esimest lõiku. Sellise deklaratsiooni võib alati tühistada.

Ülekuulamine toimub üksnes süüdistatava nõusolekul. Nõukogu võtab õiguslikult siduva aktiga vastu reeglid, mis on vajalikud süüdistatava õiguste kaitseks.

Artikkel 11. Tunnistaja ja eksperdi telefoniülekuulamine

1. Kui liikmesriigi õigusasutusel on vaja teise liikmesriigi territooriumil viibiv isik tunnistaja või eksperdina üle kuulata ja kui tema riigi seadus seda võimaldab, võib ta teiselt liikmesriigilt taotleda abi, et korraldada telefoniülekuulamine lõigete 2–5 kohaselt.

2. Telefoniülekuulamise võib korraldada üksnes siis, kui tunnistaja või ekspert on sellise ülekuulamismeetodiga nõus.

3. Taotluse saanud liikmesriik nõustub korraldama telefoniülekuulamise, kui see ei ole vastuolus tema õiguse põhimõtetega.

4. Telefoniülekuulamise taotluses esitatakse peale vastastikuse õigusabi Euroopa konventsiooni artiklis 14 ja Beneluxi lepingu artiklis 37 nimetatud informatsiooni ka õigusasutuse ja ülekuulamist toimetava isiku nimi ning märge, et tunnistaja või ekspert on telefoniülekuulamisega nõus.

5. Ülekuulamistoimingute tegemises lepivad kokku asjaomased liikmesriigid. Toiminguid kokku leppides kohustub taotluse saanud liikmesriik:
a) teatama tunnistajale või eksperdile ülekuulamise aja ja koha;
b) tuvastama tunnistaja või eksperdi isikusamasuse;
c) veenduma, et tunnistaja või ekspert on telefoniülekuulamisega nõus.

Taotluse saanud liikmesriik võib oma nõusoleku siduda kas täielikult või osaliselt artikli 10 lõigete 5 ja 8 asjakohaste sätetega. Artikli 10 lõike 7 sätteid kohaldatakse mutatis mutandis, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Artikkel 12. Kontrolltarne

1. Liikmesriik lubab oma territooriumil kontrolltarneid teise liikmesriigi taotlusel väljaandmist võimaldava kuriteo kohtueelse menetluse raames.

2. Kontrolltarne lubamise otsustab taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus oma seaduse kohaselt.

3. Kontrolltarnet lubatakse vastavuses taotluse saanud liikmesriigi menetlusnõuetega. Pädevus operatsiooni teostada, juhtida ning kontrollida lasub selle liikmesriigi pädeval asutusel.

Artikkel 13. Ühine uurimisrühm

1. Vastastikuse kokkuleppe alusel võivad liikmesriikide pädevad asutused moodustada ühise uurimisrühma, et teostada kindlal eesmärgil ja ajaperioodil, mida võib pikendada vastastikusel nõusolekul, kriminaalasja kohtueelset menetlemist ühes või enamas rühma moodustanud liikmesriigis. Uurimisrühma koosseis märgitakse kokkuleppes.

Ühise uurimisrühma võib moodustada eelkõige juhul, kui:
a) liikmesriigis teostatav kohtueelne menetlus nõuab keerulist ja põhjalikku uurimist, millel on seoseid teiste liikmesriikidega;
b) mitu liikmesriiki viivad läbi kohtueelset menetlust kuritegudes, mille asjaolud nõuavad kooskõlastatud tegevust asjaomastes liikmesriikides.

Ühise uurimisrühma moodustamise taotluse võib esitada asjaomane liikmesriik. Rühm moodustatakse liikmesriigis, kus kavatsetakse menetlust korraldada.

2. Peale vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artiklis 14 ja Beneluxi lepingu artiklis 37 nimetatud informatsiooni peab ühise uurimisrühma moodustamise taotlus sisaldama ka ettepanekuid selle koosseisu kohta.

3. Ühine uurimisrühm tegutseb selle moodustanud liikmesriigi territooriumil järgmiste põhinõuete kohaselt:
a) rühma juht on selle liikmesriigi kohtueelses menetluses osaleva pädeva asutuse esindaja, kus ühine rühm tegutseb. Rühma juht tegutseb oma pädevuse piires oma riigi seaduste alusel;
b) rühm kavandab operatsioone, tuginedes selle liikmesriigi seadustele, kelle territooriumil ta tegutseb. Rühma liikmed ja lähetatud liikmed täidavad oma ülesandeid punktis a nimetatud rühmajuhi juhtimisel, arvestades tingimusi, mis on kehtestatud nende riigi asjaomase asutuse poolt rühma moodustamise kokkuleppes;
c) liikmesriik, kus rühm tegutseb, teostab vajalikud organisatoorsed korraldused.

4. Käesoleva artikli tähenduses on liige sellest riigist pärit rühmaliige, kus rühm tegutseb, ja lähetatud liige on muust liikmesriigist.

5. Lähetatud liikmel on õigus viibida uurimistoimingu juures. Kui selleks on alust, võib rühmajuht otsustada teisiti selle riigi seaduse kohaselt, kus rühm tegutseb.

6. Rühmajuhi nõusolekul võib lähetatud liige teha uurimistoiminguid selle riigi seaduse alusel, kus rühm tegutseb, kui toimingu on heaks kiitnud uurimiskoha riigi pädev asutus ja liikme lähetanud riigi pädev asutus.

7. Kui ühisel uurimisrühmal on vaja teha uurimistoiminguid ühes selle rühma moodustanud liikmesriigis, võib lähetatud liige taotleda, et toimingu teeb tema riigi pädev asutus. Toimingu tegemisele kohaldatakse nõudeid, mis kehtivad selles riigis uurimistoimingu tegemise kohta.

8. Kui ühine uurimisrühm vajab abi muult liikmesriigilt peale rühma moodustanud liikmesriikide või kolmandalt riigilt, võib selle riigi pädev asutus, kus rühm tegutseb, esitada abitaotluse selle riigi pädevale asutusele, kellelt abi vajatakse.

9. Ühise uurimisrühma lähetatud liige võib rühma poolt teostatava uurimise huvides anda oma riigi seaduse kohaselt ja oma pädevuse piires rühmale teavet, mis on talle oma riigis kättesaadav.

10. Teavet, mille on oma riigi seaduse kohaselt saanud ühise uurimisrühma liige või lähetatud liige ning mis ei ole liikmesriikide pädevatele asutustele teisiti kättesaadav, võib kasutada järgmistel juhtudel:
a) eesmärgil, mille täitmiseks on rühm moodustatud;
b) teabe andnud liikmesriigi nõusolekul muude kuritegude avastamiseks, kohtueelseks menetluseks ja süüdistuse esitamiseks. Nõusolekust võib loobuda, kui teabe andmine võib kahjustada ühist uurimist või kui ilmnevad asjaolud, mis välistavad vastastikuse abi;
c) et ära hoida vahetu ja suur oht avalikule julgeolekule ning arvestades punkti b asjakohase kriminaalmenetluse raames;
d) teistel eesmärkidel, kui rühma moodustanud liikmesriigid on selles kokku leppinud.

11. Selle artikliga ei ole vastuolus muud võimalikud ühise uurimisrühma moodustamist ja tööd käsitlevad sätted ja lepped.

12. Asjaomaste liikmesriikide seaduste kohaselt võib kokku leppida, et ühise uurimisrühma moodustavad ja selles tegutsevad muud isikud kui liikmesriikide pädevate asutuste esindajad. Nendele isikutele ei laiene õigused, mis selle artikli alusel kehtivad ühise uurimisrühma liikme või lähetatud liikme kohta, kui liikmesriigid ei ole kokku leppinud teisiti.

Artikkel 14. Varjatud kohtueelne menetlus

1. Taotluse esitanud ja taotluse saanud liikmesriik võivad kokku leppida, et teineteise abistamiseks kasutavad nad eeluurimisel politseiametnikku, kelle identiteet on varjatud või muudetud (varjatud kohtueelne menetlus).

2. Asjakohase otsuse teeb taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus oma seaduste ja menetlusnõuete kohaselt. Varjatud kohtueelse menetluse kestuse ja olulised üksikasjad ning uurimisega seotud politseiametniku õigusliku staatuse lepivad liikmesriigid kokku oma seaduste ja menetlusnõuete kohaselt.

3. Varjatud kohtueelsel menetlusele kohaldatakse selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus aset leiab. Asjaomased liikmesriigid tagavad, et varjatud kohtueelne menetlus on ette valmistatud, kontroll tegevuse üle on korraldatud ning et varjatult tegutseva või muudetud identiteediga politseiametniku kaitseks on meetmed võetud.

4. Liikmesriik võib artikli 27 lõikes 2 nimetatud teadet edastades deklareerida, et käesolev artikkel ei ole tema suhtes siduv. Sellise deklaratsiooni võib alati tühistada.

Artikkel 15. Ametiisiku kriminaalvastutus

Kui artiklite 12, 13 ja 14 alusel tegutsev liikmesriigi ametiisik paneb toime kuriteo või kui kuritegu pannakse toime tema vastu, käsitatakse teda selle liikmesriigi ametiisikuna, kelle riigis tegutsetakse.

Artikkel 16. Ametiisiku tsiviilvastutus

1. Kui liikmesriigi ametiisik tekitab artiklite 12, 13 ja 14 alusel teises liikmesriigis tegutsedes kahju, vastutab esimene liikmesriik viimase seaduse kohaselt.

2. Liikmesriik, kelle territooriumil lõikes 1 nimetatud kahju tekib, kohaldab kahju hindamisele nõudeid, mis samal juhul kehtivad tema ametiisiku kohta.

3. Liikmesriik, kelle ametiisik on tekitanud isikule kahju teise liikmesriigi territooriumil, katab kõik kulud, mida viimane on maksnud kannatanule või tema esindajale.

4. Kahjustamata oma õigusi kolmandate isikute suhtes ja välja arvatud lõige 3, peab iga liikmesriik hoiduma lõikes 1 ettenähtud juhtudel taotlemast selle kahju hüvitamist, mille on talle tekitanud teine liikmesriik.

III jaotis
TEHNILISE SIDEKANALI PEALTKUULAMINE

Artikkel 17. Asutused, kes võivad korraldada tehnilise sidekanali pealtkuulamist

Artiklite 18, 19 ja 20 kohaselt tähendab pädev asutus õigusasutust või kui õigusasutus ei ole pädev nende sätetega reguleeritud valdkonnas tegutsema, samaväärset asutust, kes on määratud vastavalt artikli 24 lõike 1 punktile e ja tegutseb kohtueelse menetluse raames.

Artikkel 18. Tehnilise sidekanali pealtkuulamise taotlused

1. Abi taotleva liikmesriigi pädev asutus võib kohtueelse menetluse raames siseriikliku seaduse kohaselt esitada teise liikmesriigi pädevale asutusele taotluse:
a) tehnilise sidekanali pealtkuulamiseks ja viivitamatuks edastamiseks taotluse esitanud liikmesriigile või
b) tehnilise sidekanali pealtkuulamiseks, salvestamiseks ja salvestuse edastamiseks taotluse esitanud liikmesriigile.

2. Lõike 1 alusel võib taotluse esitada seoses sidekanali kasutamisega pealtkuulamise subjektiks oleva isiku poolt, kui see isik viibib:
a) abi taotlevas liikmesriigis ja see liikmesriik vajab isiku side pealtkuulamiseks teise liikmesriigi tehnilist abi;
b) abi taotlevas liikmesriigis ja tema sidekanalit saab selles liikmesriigis pealt kuulata;
c) kolmandas liikmesriigis, keda on informeeritud artikli 20 lõike 2 punkti a kohaselt ja kui abi taotlev liikmesriik vajab isiku side pealtkuulamiseks taotlust saava liikmesriigi tehnilist abi.

3. Erinevalt vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artiklist 14 ja Beneluxi lepingu artiklist 37 sisaldab käesoleva artikli alusel esitatav taotlus järgmisi andmeid:
a) andmed taotluse esitanud asutuse kohta;
b) kinnitus, et seoses kohtueelse menetlusega on välja antud sidekanali pealtkuulamise määrus või korraldus;
c) andmed pealtkuulamise subjektiks oleva isiku tuvastamiseks;
d) andmed menetletava kuriteo kohta;
e) pealtkuulamise soovitav kestus, ja
f) võimaluse korral piisavad tehnilised andmed, eelkõige asjakohane võrguühenduse number, et tagada taotluse täitmist.

4. Lõike 2 punkti b alusel esitatud taotluse puhul on taotluses ka juhtumi kirjeldus. Taotluse saanud liikmesriik võib nõuda lisateavet, et otsustada, kas samalaadse siseriikliku juhtumi korral oleks taotletavat meedet võetud.

5. Taotluse saanud liikmesriik kohustub vastavalt lõike 1 punktile a esitatud taotlusi täitma:
a) lõike 2 punktide a ja c alusel esitatud taotluse puhul, kui on esitatud lõikes 3 nimetatud andmed. Taotluse saanud liikmesriik võib pealtkuulamist lubada ilma lisaformaalsusteta;
b) lõike 2 punkti b alusel esitatud taotluse puhul, kui on esitatud lõigetes 3 ja 4 nimetatud andmed ja kui taotletavat meedet oleks võetud ka samalaadse siseriikliku juhtumi korral. Taotluse saanud liikmesriik võib nõusoleku andmiseks esitada tingimusi, mida järgitakse samalaadse siseriikliku juhtumi korral.

6. Kui viivitamatu edastamine ei ole võimalik, kohustub taotluse saanud liikmesriik täitma lõike 1 punkti b alusel esitatud taotlusi, kui talle on esitatud lõigetes 3 ja 4 nimetatud andmed ja kui taotletavat meedet oleks võetud ka samalaadse siseriikliku juhtumi korral. Taotluse saanud liikmesriik võib nõusoleku andmisel esitada tingimusi, mida järgitakse samalaadse siseriikliku juhtumi korral.

7. Iga liikmesriik võib artikli 27 lõikes 2 nimetatud teadet edastades teatada, et lõige 6 on tema suhtes siduv üksnes juhul, kui tal ei ole võimalik tagada viivitamatut edastamist. Sellisel juhul võib teine liikmesriik kohaldada vastastikkuse põhimõtet.

8. Kui abi taotleval liikmesriigil on selleks konkreetne põhjus, võib ta lõike 1 punkti b alusel taotlust esitades taotleda ka salvestuse transkriptsiooni. Taotluse saanud liikmesriik vaatab sellise taotluse läbi kooskõlas oma riigi seaduste ja menetlustega.

9. Liikmesriik, kellele edastatakse lõigete 3 ja 4 kohased andmed, säilitab nende konfidentsiaalsuse kooskõlas oma seadusega.

Artikkel 19. Tehnilise sidekanali pealtkuulamine riigi territooriumil teenuseosutajate vahendusel

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuva sidejaama kaudu toimivaid telekommunikatsiooniteenuseid, mis ei ole teises liikmesriigis viibiva isiku kõnede seaduslikuks pealtkuulamiseks sellele liikmesriigile kättesaadavad, saab talle teha seaduslikuks pealtkuulamiseks kättesaadavaks tema territooriumil tegutseva kindlaksmääratud teenuseosutaja vahendusel.

2. Lõikes 1 nimetatud juhul on liikmesriigi pädeval asutusel kohtueelse menetluse raames ja kooskõlas siseriikliku seadusega ning tingimusel, et pealtkuulamise subjekt viibib selles liikmesriigis, õigus pealtkuulamist toimetada tema territooriumil tegutseva teenuseosutaja kaudu, kaasamata liikmesriiki, kelle territooriumil sidejaam asub.

3. Lõiget 2 kohaldatakse ka juhul, kui pealtkuulamine toimub artikli 18 lõike 2 punkti b kohaselt esitatud taotluse alusel.

4. Käesolev artikkel ei takista liikmesriiki esitamast taotlust liikmesriigile, kelle territooriumil sidejaam asub, seaduslikuks pealtkuulamiseks kooskõlas artikliga 18, eelkõige juhul, kui abi taotlevas liikmesriigis ei ole vahendajat.

Artikkel 20. Tehnilise sidekanali pealtkuulamine teise liikmesriigi tehnilise abita

1. Ilma et see piiraks rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete või artikli 18 lõike 2 punkti c kohaldamist, kohaldatakse käesolevast artiklist tulenevaid kohustusi pealtkuulamiskorralduste suhtes, mille on andnud või mida on lubanud ühe liikmesriigi pädev asutus kohtueelse menetluse käigus, mis on alustatud seoses konkreetse kuriteo toimepanemisega, kaasa arvatud ka kuriteokatse, kui see on siseriiklike seaduste alusel karistatav, ning mille eesmärgiks on tuvastada ja vahistada vastutavad isikud, esitada neile süüdistus või teha nende suhtes kohtuotsus.

2. Kui ühe liikmesriigi (pealtkuulamist teostava liikmesriigi) pädev asutus lubab eeluurimise käigus sidekanali pealtkuulamist ja pealtkuulamiskorralduses nimetatud isiku sideaadressi kasutatakse teise liikmesriigi (teate saanud liikmesriigi) territooriumil, kelle tehnilist abi pealtkuulamiseks ei vajata, teatab pealtkuulamist teostav liikmesriik sellest teisele liikmesriigile:
a) enne pealtkuulamist juhul, kui pealtkuulamiskorralduse andmise ajal on teada, et isik viibib teise liikmesriigi territooriumil;
b) muudel juhtudel kohe pärast seda, kui on teatavaks saanud, et pealtkuulamise subjekt viibib teise liikmesriigi territooriumil.

3. Pealtkuulamist teostav liikmesriik edastab järgmised andmed:
a) pealtkuulamiskorralduse teinud asutuse andmed;
b) kinnitus selle kohta, et kohtueelse menetluse raames on välja antud seaduslik pealtkuulamiskorraldus;
c) andmed pealtkuulamise subjektiks oleva isiku tuvastamiseks;
d) andmed uuritava kuriteo kohta, ja
e) pealtkuulamise eeldatav kestus.

4. Kui liikmesriiki on lõigete 2 ja 3 kohaselt teavitatud, kohaldatakse järgmisi sätteid.
a) Pärast lõikes 3 ettenähtud andmete kättesaamist annab liikmesriigi pädev asutus pealtkuulamist teostavale liikmesriigile viivitamata ja hiljemalt 96 tunni pärast vastuse, milles:
i) lubatakse pealtkuulamist teostada või jätkata. Teate saanud liikmesriik võib nõusoleku andmiseks esitada tingimusi, mida tuleb järgida samalaadse siseriikliku juhtumi korral;
ii) nõutakse, et pealkuulamist ei teostata või see lõpetatakse, kui pealtkuulamine ei ole lubatud teate saanud liikmesriigi seadustega või vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artiklis 2 nimetatud põhjustel. Kui liikmesriik sellise nõude esitab, põhjendab ta otsust kirjalikult;
iii) alapunktis ii nimetatud juhtudel nõutakse, et isiku liikmesriigi territooriumil viibimise ajal toimunud pealtkuulamise käigus saadud andmeid ei kasutata või kasutatakse üksnes lisatud tingimustel. Teate saanud liikmesriik põhjendab tingimusi pealtkuulamist teostavale liikmesriigile;
iv) taotletakse algse 96 tunni pikkuse tähtaja pikendamist pealtkuulamist teostava liikmesriigi nõusolekul kuni kaheksa päevani, et viia läbi siseriiklikule seadusele vastav menetlus. Teate saanud liikmesriik teatab pealtkuulamist teostavale liikmesriigile kirjalikult tingimustest, millega taotletavat tähtaja pikendamist tema seaduse kohaselt põhjendatakse.
b) Kuni teate saanud liikmesriik ei ole vastu võtnud otsust punkti a alapunktide i ja ii alusel, võib pealtkuulamist teostav liikmesriik:
i) jätkata pealtkuulamist, ja
ii) ei või kasutada pealtkuulamisel saadud andmeid, välja arvatud:
– kui asjaomased liikmesriigid on kokku leppinud teisiti, või
– vajaduse korral ära hoida vahetu ja suur oht avalikule julgeolekule. Teate saanud liikmesriiki informeeritakse andmete sellisest kasutamisest ja põhjustest.
c) Teate saanud liikmesriik võib nõuda juhtumi kirjeldust ja lisateavet, et otsustada, kas samalaadse siseriikliku juhtumi korral oleks pealtkuulamine lubatud. Selline nõue ei mõjuta punkti b kohaldamist, kui teate saanud liikmesriik ja pealtkuulamist teostav liikmesriik ei ole kokku leppinud teisiti.
d) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada vastuse andmine 96 tunni jooksul. Selleks määratakse ööpäev ringi töötav kontaktpunkt, mis nimetatakse liikmesriigi artikli 24 lõike 1 punkti e kohaselt esitatavas deklaratsioonis.

5. Teate saanud liikmesriik hoiab lõike 3 alusel saadud informatsiooni konfidentsiaalsena kooskõlas oma seadusega.

6. Kui pealtkuulamist teostav liikmesriik on arvamusel, et lõike 3 alusel edastatav teave on eriti tundlik, võib selle asjaomaste liikmesriikide kahepoolse kokkuleppe alusel edastada pädevale asutusele konkreetse asutuse kaudu.

7. Iga liikmesriik võib artikli 27 lõikes 2 nimetatud teadet edastades või mis tahes ajal pärast seda deklareerida, et talle ei ole vaja käesoleva artikli kohaselt edastada pealtkuulamist käsitlevat teavet.

Artikkel 21. Telekommunikatsioonioperaatoritele tasumine

Telekommunikatsioonioperaatori või -teenuse pakkuja artikli 18 kohase taotluse täitmisel tekkinud kulud hüvitab taotluse esitanud liikmesriik.

Artikkel 22. Kahepoolsed kokkulepped

Käesoleva jaotisega ei ole vastuolus kahepoolsete kokkulepete sõlmimine liikmesriikide vahel eesmärgiga hõlbustada tehnilise sidekanali seadusliku pealtkuulamisega seotud olemasolevate või tulevaste tehniliste võimaluste kasutamist.

IV jaotis

Artikkel 23. Isikuandmete kaitse

1. Isikuandmeid, mis on käesoleva konventsiooni alusel edastatud, võib liikmesriik kasutada:
a) konventsiooni alusel teostatava menetluse huvides;
b) muus kohtu- ja haldusmenetluses, mis on otseselt seotud punktis a nimetatud menetlusega;
c) avalikku julgeolekut ähvardava vahetu ja suure ohu ärahoidmiseks;
d) muul eesmärgil üksnes andmeid edastanud liikmesriigi eelneval nõusolekul, välja arvatud juhul, kui liikmesriik on saanud asjaomase isiku nõusoleku.

2. Käesolevat artiklit kohaldatakse ka isikuandmete suhtes, mida ei ole edastatud, kuid on saadud käesoleva konventsiooni alusel muul viisil.

3. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades võib andmeid edastanud liikmesriik andmeid saanud liikmesriigilt nõuda infot nende kasutamise kohta.

4. Kui isikuandmete kasutamise kohta on artikli 7 lõike 2, artikli 18 lõike 5 punkti b, artikli 18 lõike 6 või artikli 20 lõike 4 kohaselt esitatud tingimusi, tuleb neid täita. Kui selliseid tingimusi esitatud ei ole, kohaldatakse käesolevat artiklit.

5. Artikli 13 kohaselt saadud andmete osas on artikli 13 lõike 10 sätted ülimuslikud käesoleva artikli suhtes.

6. Käesolevat artiklit ei kohaldata isikuandmetele, mida liikmesriik on saanud käesoleva konventsiooni alusel ja mis pärinevad sellest liikmesriigist.

7. Luksemburg võib konventsioonile alla kirjutades teatada, et juhul kui Luksemburg edastab teisele liikmesriigile käesoleva konventsiooni alusel isikuandmeid, kohaldatakse järgmisi sätteid.

Luksemburg võib vastavalt lõike 1 punktile c konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades nõuda, et isikuandmeid võib lõike 1 punktides a ja b nimetatud eesmärkidel kasutada üksnes Luksemburgi nõusolekul seoses menetlusega, mille puhul Luksemburg oleks võinud käesoleva konventsiooni või artiklis 1 nimetatud õigusaktide kohaselt isikuandmete edastamisest ja kasutamisest keelduda või seda piirata; see ei kehti juhul, kui asjaomane liikmesriik on saanud isiku nõusoleku.

Kui Luksemburg keeldub konkreetse juhtumi puhul lõike 1 alusel teise liikmesriigi taotlust täitmast, peab ta oma otsust kirjalikult põhjendama.

V jaotis
LÕPPSÄTTED

Artikkel 24. Deklaratsioonid

1. Iga liikmesriik esitab artikli 27 lõikes 2 nimetatud teadet edastades deklaratsiooni, milles nimetatakse asutused, kes vastastikuse abistamise Euroopa konventsioonis ja Beneluxi lepingus nimetatud asutuste kõrval on pädevad kohaldama käesolevat konventsiooni ja liikmesriikide vahelisi artikli 1 lõikes 1 nimetatud vastastikust õigusabi kriminaalasjades reguleerivaid õigusakte, eelkõige:
a) pädevad haldusasutused artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui need on olemas;
b) üks või mitu keskasutust artikli 6 kohaselt ja artikli 6 lõikes 8 nimetatud taotlustega tegelevad pädevad asutused;
c) artikli 6 lõike 5 kohaldamiseks pädevad politsei- või tolliasutused, kui need on olemas;
d) artikli 6 lõike 6 kohaldamiseks pädevad haldusasutused, kui need on olemas;
e) artiklite 18 ja 19 ning artikli 20 lõigete 1–5 kohaldamiseks pädev asutus või asutused.

2. Lõike 1 alusel esitatud deklaratsioone võib alati samal viisil osaliselt või täielikult muuta.

Artikkel 25. Reservatsioonid

Konventsiooni suhtes võib teha ainult konventsioonis sõnaselgelt sätestatud reservatsioone.

Artikkel 26. Territoriaalne kohaldamine

Konventsioon hakkab Gibraltari suhtes kehtima siis, kui vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kohaldamisala laieneb Gibraltarile.

Ühendkuningriik teatab vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kohaldamisala Kanalisaartele ja Mani saarele laiendamisel nõukogu eesistujale kirjalikult, millal ta soovib konventsiooni nende alade suhtes kohaldada. Otsuse selle taotluse kohta teeb nõukogu ühehäälselt.

Artikkel 27. Jõustumine

1. Liikmesriigid võtavad konventsiooni vastu nende põhiseadusest tulenevate nõuete kohaselt.

2. Liikmesriigid teatavad Euroopa Liidu Nõukogu peasekretärile konventsiooni vastuvõtmiseks vajaliku põhiseadusest tuleneva menetluse lõpuleviimisest.

3. Konventsioon jõustub kaheksa asjaomase liikmesriigi suhtes 90 päeva möödumisel kuupäevast, millal kaheksas käesoleva nõukogu konventsiooni koostamise akti vastuvõtmise kuupäeval Euroopa Liidu liikmeks olev riik edastab lõikes 2 märgitud teate.

4. Kui liikmesriik esitab teate pärast kaheksanda lõikes 2 nimetatud teate kättesaamist, jõustub konventsioon selle liikmesriigi suhtes asjakohase teate esitamisest arvates 90 päeva pärast.

5. Enne konventsiooni jõustumist vastavalt lõikele 3 võib iga liikmesriik lõikes 2 märgitud teadet edastades või muul ajal pärast seda deklareerida, et kohaldab konventsiooni oma suhetes teiste sama deklaratsiooni teinud liikmesriikidega. Nimetatud deklaratsioon jõustub 90 päeva möödumisel selle deponeerimise kuupäevast.

6. Konventsiooni kohaldatakse pärast selle jõustumise kuupäeva algatatud vastastikusele õigusabile või lõike 5 kohaselt asjaomaste liikmesriikide vahelistes suhetes.

Artikkel 28. Uute liikmesriikide ühinemine

1. Konventsioon on ühinemiseks avatud kõigile riikidele, kellest saavad Euroopa Liidu liikmesriigid.

2. Euroopa Liidu Nõukogu koostatud konventsiooni tekst ühineva riigi keeles on autentne.

3. Ühinemiskirjad antakse hoiule depositaarile.

4. Konventsioon jõustub sellega ühineva riigi suhtes 90 päeva möödumisel ühinemiskirja hoiuleandmisest või konventsiooni jõustumise kuupäeval, kui see ei ole nimetatud 90päevase tähtaja möödumisel veel jõustunud.

5. Kui konventsioon ei ole teatava liikmesriigi ühinemiskirja hoiuleandmise ajaks veel jõustunud, kohaldatakse ühineva liikmesriigi suhtes artikli 27 lõiget 5.

Artikkel 29. Jõustumine Islandi ja Norra suhtes

1. Ilma et see piiraks Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud ja viimaste ühinemist Schengeni acquis’ rakendamise ja arendamisega käsitleva lepingu (edaspidi ühinemisleping) artikli 8 kohaldamist, jõustuvad artikli 2 lõike 1 sätted Islandi ja Norra suhtes 90 päeva pärast seda, kui nõukogu ja komisjon on kätte saanud ühinemislepingu artikli 8 lõike 2 alusel edastatava informatsiooni nende põhiseadusest tulenevate nõuete täitmise kohta, nende riikide vastastikustes suhetes selle liikmesriigiga, kelle suhtes käesolev konventsioon on artikli 27 lõike 3 või 4 alusel juba jõustunud.

2. Konventsiooni jõustumine liikmesriigi suhtes pärast artikli 2 lõike 1 jõustumist Islandi ja Norra suhtes toob kaasa nende sätete kohaldamise ka selle liikmesriigi ning Islandi ja Norra vahelistes suhetes.

3. Artikli 2 lõike 1 sätted ei ole Islandi ja Norra suhtes mingil juhul siduvad enne ühinemislepingu artikli 15 lõike 4 alusel määratavat kuupäeva.

4. Ilma et see piiraks lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamist, jõustub artikli 2 lõige 1 Islandi ja Norra suhtes hiljemalt kuupäeval, mil konventsioon jõustub viieteistkümnenda riigi suhtes, kes on konventsiooni koostamise akti vastuvõtmise kuupäeval Euroopa Liidu liige.

Artikkel 30. Depositaar

1. Konventsiooni depositaar on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär.

2. Depositaar avaldab Euroopa Ühenduste Teatajas informatsiooni vastuvõtmiste, ühinemiste, deklaratsioonide ja reservatsioonide kohta, samuti muud konventsiooniga seotud informatsiooni.

Sõlmitud kahe tuhandenda aasta maikuu kahekümne üheksandal päeval Brüsselis ühes eksemplaris hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, soome ja taani keeles; kõik tekstid on võrdselt autentsed ning antakse hoiule Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäri arhiivi. Peasekretär edastab igale liikmesriigile selle tõestatud koopia.^1
1 Ametlikus tekstis lõpusätted ka hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, soome ja taani keeles.

NÕUKOGU DEKLARATSIOON ARTIKLI 10 LÕIKE 9 KOHTA

Artikli 10 lõikes 9 nimetatud õigusakti vastuvõtmisel võtab nõukogu arvesse liikmesriikide Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevad kohustused.

ÜHENDKUNINGRIIGI DEKLARATSIOON ARTIKLI 20 KOHTA

Käesolev deklaratsioon on konventsiooni lahutamatu osa.

Ühendkuningriigis kohaldatakse artiklit 20 politseiteenistuse ja tolliameti eest vastutava ministri (HM Customs & Ecxhange) väljastatud pealtkuulamiskorralduste suhtes, kui korraldus on antud siseriiklike sidekanalite pealtkuulamist käsitlevate õigusaktide kohaselt raske kuriteo avastamiseks. Samuti kohaldatakse seda julgeolekuteenistusele (Security Service) väljastatud korralduste suhtes, kui see tegutseb kooskõlas siseriiklike seadustega artikli 20 lõikes 1 kirjeldatud eeluurimise raames.

 

CONVENTION ESTABLISHED BY THE COUNCIL IN ACCORDANCE WITH ARTICLE 34 OF THE TREATY ON EUROPEAN UNION, ON MUTUAL ASSISTANCE IN CRIMINAL MATTERS BETWEEN THE MEMBER STATES OF THE EUROPEAN UNION
Done at Brussels on the 29th of May, 2000

The High Contracting Parties to this Convention, Member States of the European Union,

Referring to the Council Act establishing the Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters between the Member States of the European Union,

Wishing to improve judicial cooperation in criminal matters between the Member States of the Union, without prejudice to the rules protecting individual freedom,

Pointing out the Member States’ common interest in ensuring that mutual assistance between the Member States is provided in a fast and efficient manner compatible with the basic principles of their national law, and in compliance with the individual rights and principles of the European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms, signed in Rome on 4 November 1950,

Expressing their confidence in the structure and functioning of their legal systems and in the ability of all Member States to guarantee a fair trial,

Resolved to supplement the European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters of 20 April 1959 and other Conventions in force in this area, by a Convention of the European Union,

Recognising that the provisions of those Conventions remain applicable for all matters not covered by this Convention,

Considering that the Member States attach importance to strengthening judicial cooperation, while continuing to apply the principle of proportionality,

Recalling that this Convention regulates mutual assistance in criminal matters, based on the principles of the Convention of 20 April 1959,

Whereas, however, Article 20 of this Convention covers certain specific situations concerning interception of telecommunications, without having any implications with regard to other such situations outside the scope of the Convention,

Whereas the general principles of international law apply in situations which are not covered by this Convention,

Recognising that this Convention does not affect the exercise of the responsibilities incumbent upon Member States with regard do the maintenance of law and order and the safeguarding of internal security, and that it is a matter for each Member State to determine, in accordance with Article 33 of the Treaty on European Union, under which conditions it will maintain law and order and safeguard internal security,

Have agreed on the following provisions:

Title I
GENERAL PROVISIONS

Article 1. Relationship to other conventions on mutual assistance

1. The purpose of this Convention is to supplement the provisions and facilitate the application between the Member States of the European Union, of:
(a) the European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters of 20 April 1959, hereinafter referred to as the “European Mutual Assistance Convention”;
(b) the Additional Protocol of 17 March 1978 to the European Mutual Assistance Convention;
(c) the provisions on mutual assistance in criminal matters of the Convention of 19 June 1990 implementing the Schengen Agreement of 14 June 1985 on the gradual abolition of checks at common borders (hereinafter referred to as the “Schengen Implementation Convention”) which are not repealed pursuant to Article 2(2);
(d) Chapter 2 of the Treaty on Extradition and Mutual Assistance in Criminal Matters between the Kingdom of Belgium, the Grand Duchy of Luxembourg and the Kingdom of the Netherlands of 27 June 1962, as amended by the Protocol of 11 May 1974, (hereinafter referred to as the “Benelux Treaty”), in the context of relations between the Member States of the Benelux Economic Union.

2. This Convention shall not affect the application of more favourable provisions in bilateral or multilateral agreements between Member States or, as provided for in Article 26(4) of the European Mutual Assistance Convention, arrangements in the field of mutual assistance in criminal matters agreed on the basis of uniform legislation or of a special system providing for the reciprocal application of measures of mutual assistance in their respective territories.

Article 2. Provisions relating to the Schengen acquis

1. The provisions of Articles 3, 5, 6, 7, 12 and 23 and, to the extent relevant to Article 12, of Articles 15 and 16, to the extent relevant to the Articles referred to, of Article 1 constitute measures amending or building upon the provisions referred to in Annex A to the Agreement concluded by the Council of the European Union and the Republic of Iceland and the Kingdom of Norway concerning the latters’ association with the implementation, application and development of the Schengen acquis⁽¹⁾.

2. The provisions of Articles 49(a), 52, 53 and 73 of the Schengen Implementation Convention are hereby repealed.
⁽¹⁾ OJ L 176, 10.7.1999, p. 36.

Article 3. Proceedings in connection with which mutual assistance is also to be afforded

1. Mutual assistance shall also be afforded in proceedings brought by the administrative authorities in respect of acts which are punishable under the national law of the requesting or the requested Member State, or both, by virtue of being infringements of the rules of law, and where the decision may give rise to proceedings before a court having jurisdiction in particular in criminal matters.

2. Mutual assistance shall also be afforded in connection with criminal proceedings and proceedings as referred to in paragraph 1 which relate to offences or infringements for which a legal person may be held liable in the requesting Member State.

Article 4. Formalities and procedures in the execution of requests for mutual assistance

1. Where mutual assistance is afforded, the requested Member State shall comply with the formalities and procedures expressly indicated by the requesting Member State, unless otherwise provided in this Convention and provided that such formalities and procedures are not contrary to the fundamental principles of law in the requested Member State.

2. The requested Member State shall execute the request for assistance as soon as possible, taking as full account as possible of the procedural deadlines and other deadlines indicated by the requesting Member State. The requesting Member State shall explain the reasons for the deadline.

3. If the request cannot, or cannot fully, be executed in accordance with the requirements set by the requesting Member State, the authorities of the requested Member State shall promptly inform the authorities of the requesting Member State and indicate the conditions under which it might be possible to execute the request. The authorities of the requesting and the requested Member State may subsequently agree on further action to be taken concerning the request, where necessary by making such action subject to the fulfilment of those conditions.

4. If it is foreseeable that the deadline set by the requesting Member State for executing its request cannot be met, and if the reasons referred to in paragraph 2, second sentence, indicate explicitly that any delay will lead to substantial impairment of the proceedings being conducted in the requesting Member State, the authorities of the requested Member State shall promptly indicate the estimated time needed for execution of the request. The authorities of the requesting Member State shall promptly indicate whether the request is to be upheld nonetheless. The authorities of the requesting and requested Member States may subsequently agree on further action to be taken concerning the request.

Article 5. Sending and service of procedural documents

1. Each Member State shall send procedural documents intended for persons who are in the territory of another Member State to them directly by post.

2. Procedural documents may be sent via the competent authorities of the requested Member State only if:
(a) the address of the person for whom the document is intended is unknown or uncertain; or
(b) the relevant procedural law of the requesting Member State requires proof of service of the document on the addressee, other than proof that can be obtained by post; or
(c) it has not been possible to serve the document by post; or
(d) the requesting Member State has justified reasons for considering that dispatch by post will be ineffective or is inappropriate.

3. Where there is reason to believe that the addressee does not understand the language in which the document is drawn up, the document, or at least the important passages thereof, must be translated into (one of) the language(s) of the Member State in the territory of which the addressee is staying. If the authority by which the procedural document was issued knows that the addressee understands only some other language, the document, or at least the important passages thereof, must be translated into that other language.

4. All procedural documents shall be accompanied by a report stating that the addressee may obtain information from the authority by which the document was issued or from other authorities in that Member State regarding his or her rights and obligations concerning the document. Paragraph 3 shall also apply to that report.

5. This Article shall not affect the application of Articles 8, 9 and 12 of the European Mutual Assistance Convention and Articles 32, 34 and 35 of the Benelux Treaty.

Article 6. Transmission of requests for mutual assistance

1. Requests for mutual assistance and spontaneous exchanges of information referred to in Article 7 shall be made in writing, or by any means capable of producing a written record under conditions allowing the receiving Member State to establish authenticity. Such requests shall be made directly between judicial authorities with territorial competence for initiating and executing them, and shall be returned through the same channels unless otherwise specified in this Article.

Any information laid by a Member State with a view to proceedings before the courts of another Member State within the meaning of Article 21 of the European Mutual Assistance Convention and Article 42 of the Benelux Treaty may be the subject of direct communications between the competent judicial authorities.

2. Paragraph 1 shall not prejudice the possibility of requests being sent or returned in specific cases:
(a) between a central authority of a Member State and a central authority of another Member State; or
(b) between a judicial authority of one Member State and a central authority of another Member State.

3. Notwithstanding paragraph 1, the United Kingdom and Ireland, respectively, may, when giving the notification provided for in Article 27(2), declare that requests and communications to it, as specified in the declaration, must be sent via its central authority. These Member States may at any time by a further declaration limit the scope of such a declaration for the purpose of giving greater effect to paragraph 1. They shall do so when the provisions on mutual assistance of the Schengen Implementation Convention are put into effect for them.

Any Member State may apply the principle of reciprocity in relation to the declarations referred to above.

4. Any request for mutual assistance may, in case of urgency, be made via the International Criminal Police Organisation (Interpol) or any body competent under provisions adopted pursuant to the Treaty on European Union.

5. Where, in respect of requests pursuant to Articles 12, 13 or 14, the competent authority is a judicial authority or a central authority in one Member State and a police or customs authority in the other Member State, requests may be made and answered directly between these authorities. Paragraph 4 shall apply to these contacts.

6. Where, in respect of requests for mutual assistance in relation to proceedings as envisaged in Article 3(1), the competent authority is a judicial authority or a central authority in one Member State and an administrative authority in the other Member State, requests may be made and answered directly between these authorities.

7. Any Member State may declare, when giving the notification provided for in Article 27(2), that it is not bound by the first sentence of paragraph 5 or by paragraph 6 of this Article, or both or that it will apply those provisions only under certain conditions which it shall specify. Such a declaration may be withdrawn or amended at any time.

8. The following requests or communications shall be made through the central authorities of the Member States:
(a) requests for temporary transfer or transit of persons held in custody as referred to in Article 9 of this Convention, in Article 11 of the European Mutual Assistance Convention and in Article 33 of the Benelux Treaty;
(b) notices of information from judicial records as referred to in Article 22 of the European Mutual Assistance Convention and Article 43 of the Benelux Treaty. However, requests for copies of convictions and measures as referred to in Article 4 of the Additional Protocol to the European Mutual Assistance Convention may be made directly to the competent authorities.

Article 7. Spontaneous exchange of information

1. Within the limits of their national law, the competent authorities of the Member States may exchange information, without a request to that effect, relating to criminal offences and the infringements of rules of law referred to in Article 3(1), the punishment or handling of which falls within the competence of the receiving authority at the time the information is provided.

2. The providing authority may, pursuant to its national law, impose conditions on the use of such information by the receiving authority.

3. The receiving authority shall be bound by those conditions.

Title II
REQUEST FOR CERTAIN SPECIFIC FORMS OF MUTUAL ASSISTANCE

Article 8. Restitution

1. At the request of the requesting Member State and without prejudice to the rights of bona fide third parties, the requested Member State may place articles obtained by criminal means at the disposal of the requesting State with a view to their return to their rightful owners.

2. In applying Articles 3 and 6 of the European Mutual Assistance Convention and Articles 24(2) and 29 of the Benelux Treaty, the requested Member State may waive the return of articles either before or after handling them over to the requesting Member State if the restitution of such articles to the rightful owner may be facilitated thereby. The rights of bona fide third parties shall not be affected.

3. In the event of a waiver before handing over the articles to the requesting Member State, the requested Member State shall exercise no security right or other right of recourse under tax or customs legislation in respect of these articles.

A waiver as referred to in paragraph 2 shall be without prejudice to the right of the requested Member State to collect taxes or duties from the rightful owner.

Article 9. Temporary transfer of persons held in custody for purpose of investigation

1. Where there is agreement between the competent authorities of the Member States concerned, a Member State which has requested an investigation for which the presence of the person held in custody on its own territory is required may temporarily transfer that person to the territory of the Member State in which the investigation is to take place.

2. The agreement shall cover the arrangements for the temporary transfer of the person and the date by which he or she must be returned to the territory of the requesting Member State.

3. Where consent to the transfer is required from the person concerned, a statement of consent or a copy thereof shall be provided promptly to the requested Member State.

4. The period of custody in the territory of the requested Member State shall be deducted from the period of detention which the person concerned is or will be obliged to undergo in the territory of the requesting Member State.

5. The provisions of Articles 11(2) and (3), 12 and 20 of the European Mutual Assistance Convention shall apply mutatis mutandis to this Article.

6. When giving the notification provided for in Article 27(2), each Member State may declare that, before an agreement is reached under paragraph 1 of this Article, the consent referred to in paragraph 3 of this Article will be required or will be required under certain conditions indicated in the declaration.

Article 10. Hearing by videoconference

1. If a person is in one Member State’s territory and has to be heard as a witness or expert by the judicial authorities of another Member State, the latter may, where it is not desirable or possible for the person to be heard to appear in its territory in person, request that the hearing take place by videoconference, as provided for in paragraphs 2 to 8.

2. The requested Member State shall agree to the hearing by videoconference provided that the use of the videoconference is not contrary to fundamental principles of its law and on condition that it has the technical means to carry out the hearing. If the requested Member State has no access to the technical means for videoconferencing, such means may be made available to it by the requesting Member State by mutual agreement.

3. Requests for a hearing by videoconference shall contain, in addition to the information referred to in Article 14 of the European Mutual Assistance Convention and Article 37 of the Benelux Treaty, the reason why it is not desirable or possible for the witness or expert to attend in person, the name of the judicial authority and of the persons who will be conducting the hearing.

4. The judicial authority of the requested Member State shall summon the person concerned to appear in accordance with the forms laid down by its law.

5. With reference to hearing by videoconference, the following rules shall apply:
(a) a judicial authority of the requested Member State shall be present during the hearing, where necessary assisted by an interpreter, and shall also be responsible for ensuring both the identification of the person to be heard and respect for the fundamental principles of the law of the requested Member State. If the judicial authority of the requested Member State is of the view that during the hearing the fundamental principles of the law of the requested Member State are being infringed, it shall immediately take the necessary measures to ensure that the hearing continues in accordance with the said principles;
(b) measures for the protection of the person to be heard shall be agreed, where necessary, between the competent authorities of the requesting and the requested Member States;
(c) the hearing shall be conducted directly by, or under the direction of, the judicial authority of the requesting Member State in accordance with its own laws;
(d) at the request of the requesting Member State or the person to be heard the requested Member State shall ensure that the person to be heard is assisted by an interpreter, if necessary;
(e) the person to be heard may claim the right not to testify which would accrue to him or her under the law of either the requested or the requesting Member State.

6. Without prejudice to any measures agreed for the protection of the persons, the judicial authority of the requested Member State shall on the conclusion of the hearing draw up minutes indicating the date and place of the hearing, the identity of the person heard, the identities and functions of all other persons in the requested Member State participating in the hearing, any oaths taken and the technical conditions under which the hearing took place. The document shall be forwarded by the competent authority of the requested Member State to the competent authority of the requesting Member State.

7. The cost of establishing the video link, costs related to the servicing of the video link in the requested Member State, the remuneration of interpreters provided by it and allowances to witnesses and experts and their travelling expenses in the requested Member State shall be refunded by the requesting Member State to the requested Member State, unless the latter waives the refunding of all or some of these expenses.

8. Each Member State shall take the necessary measures to ensure that, where witnesses or experts are being heard within its territory in accordance with this Article and refuse to testify when under an obligation to testify or do not testify according to the truth, its national law applies in the same way as if the hearing took place in a national procedure.

9. Member States may at their discretion also apply the provisions of this Article, where appropriate and with the agreement of their competent judicial authorities, to hearings by videoconference involving an accused person. In this case, the decision to hold the videoconference, and the manner in which the videoconference shall be carried out, shall be subject to agreement between the Member States concerned, in accordance with their national law and relevant international instruments, including the 1950 European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms.

Any Member State may, when giving its notification pursuant to Article 27(2), declare that it will not apply the first subparagraph. Such a declaration may be withdrawn at any time.

Hearings shall only be carried out with the consent of the accused person. Such rules as may prove to be necessary, with a view to the protection of the rights of accused persons, shall be adopted by the Council in a legally binding instrument.

Article 11. Hearing of witnesses and experts by telephone conference

1. If a person is one Member State’s territory and has to be heard as a witness or expert by judicial authorities of another Member State, the latter may, where its national law so provides, request assistance of the former Member State to enable the hearing to take place by telephone conference, as provided for in paragraphs 2 to 5.

2. A hearing may be conducted by telephone conference only if the witness or expert agrees that the hearing take place by that method.

3. The requested Member State shall agree to the hearing by telephone conference where this is not contrary to fundamental principles of its law.

4. A request for a hearing by telephone conference shall contain, in addition to the information referred to in Article 14 of the European Mutual Assistance Convention and Article 37 of the Benelux Treaty, the name of the judicial authority and of the persons who will be conducting the hearing and an indication that the witness or expert is willing to take part in a hearing by telephone conference.

5. The practical arrangements regarding the hearing shall be agreed between the Member States concerned. When agreeing such arrangements, the requested Member State shall undertake to:
(a) notify the witness or expert concerned of the time and the venue of the hearing;
(b) ensure the identification of the witness or expert;
(c) verify that the witness or expert agrees to the hearing by telephone conference.

The requested Member State may make its agreement subject, fully or in part, to the relevant provisions of Article 10(5) and (8). Unless otherwise agreed, the provisions of Article 10(7) shall apply mutatis mutandis.

Article 12. Controlled deliveries

1. Each Member State shall undertake to ensure that, at the request of another Member State, controlled deliveries may be permitted on its territory in the framework of criminal investigations into extraditable offences.

2. The decision to carry out controlled deliveries shall be taken in each individual case by the competent authorities of the requested Member State, with due regard for the national law of that Member State.

3. Controlled deliveries shall take place in accordance with the procedures of the requested Member State. The right to act and to direct and control operations shall lie with the competent authorities of that Member State.

Article 13. Joint investigation teams

1. By mutual agreement, the competent authorities of two or more Member States may set up a joint investigation team for a specific purpose and a limited period, which may be extended by mutual consent, to carry out criminal investigations in one or more of the Member States setting up the team. The composition of the team shall be set out in the agreement.

A joint investigation team may, in particular, be set up where:
(a) a Member State’s investigations into criminal offences require difficult and demanding investigations having links with other Member States;
(b) a number of Member States are conducting investigations into criminal offences in which the circumstances of the case necessitate coordinated, concerted action in the Member States involved.

A request for the setting up of a joint investigation team may be made by any of the Member States concerned. The team shall be set up in one of the Member States in which the investigations are expected to be carried out.

2. In addition to the information referred to in the relevant provisions of Article 14 of the European Mutual Assistance Convention and Article 37 of the Benelux Treaty, requests for the setting up of a joint investigation team shall include proposals for the composition of the team.

3. A joint investigation team shall operate in the territory of the Member States setting up the team under the following general conditions:
(a) the leader of the team shall be a representative of the competent authority participating in criminal investigations from the Member State in which the team operates. The leader of the team shall act within the limits of his or her competence under national law;
(b) the team shall carry out its operations in accordance with the law of the Member State in which it operates. The members of the team shall carry out their tasks under the leadership of the person referred to in subparagraph (a), taking into account the conditions set by their own authorities in the agreement on setting up the team;
(c) the Member State in which the team operates shall make the necessary organisational arrangements for it to do so.

4. In this Article, members of the joint investigation team from Member States other than the Member State in which the team operates are referred to as being “seconded” to the team.

5. Seconded members of the joint investigation team shall be entitled to be present when investigative measures are taken in the Member State of operation. However, the leader of the team may, for particular reasons, in accordance with the law of the Member State where the team operates, decide otherwise.

6. Seconded members of the joint investigation team may, in accordance with the law of the Member State where the team operates, be entrusted by the leader of the team with the task of taking certain investigative measures where this has been approved by the competent authorities of the Member State of operation and the seconding Member State.

7. Where the joint investigation team needs investigative measures to be taken in one of the Member States setting up the team, members seconded to the team by that Member State may request their own competent authorities to take those measures. Those measures shall be considered in that Member State under the conditions which would apply if they were requested in a national investigation.

8. Where the joint investigation team needs assistance from a Member State other than those which have set up the team, or from a third State, the request for assistance may be made by the competent authorities of the State of operations to the competent authorities of the other State concerned in accordance with the relevant instruments or arrangements.

9. A member of the joint investigation team may, in accordance with his or her national law and within the limits of his or her competence, provide the team with information available in the Member State which has seconded him or her for the purpose of the criminal investigations conducted by the team.

10. Information lawfully obtained by a member or seconded member while part of a joint investigation team which is not otherwise available to the competent authorities of the Member States concerned may be used for the following purposes:
(a) for the purposes for which the team has been set up;
(b) subject to the prior consent of the Member State where the information became available, for detecting, investigation and prosecuting other criminal offences. Such consent may be withheld only in cases where such use would endanger criminal investigations in the Member State concerned or in respect of which that Member State could refuse mutual assistance;
(c) for preventing an immediate and serious threat to public security, and without prejudice to subparagraph (b) if subsequently a criminal investigation is opened;
(d) for other purposes to the extent that this is agreed between Member States setting up the team.

11. This Article shall be without prejudice to any other existing provisions or arrangements on the setting up or operation of joint investigation teams.

12. To the extent that the laws of the Member States concerned or the provisions of any legal instrument applicable between them permit, arrangements may be agreed for persons other than representatives of the competent authorities of the Member States setting up the joint investigation team to take part in the activities of the team. Such persons may, for example, include officials of bodies set up pursuant to the Treaty on European Union. The rights conferred upon the members or seconded members of the team by virtue of this Article shall not apply to these persons unless the agreement expressly states otherwise.

Article 14. Covert investigations

1. The requesting and the requested Member State may agree to assist one another in the conduct of investigations into crime by officers acting under covert or false identity (covert investigations).

2. The decision on the request is taken in each individual case by the competent authorities of the requested Member State with due regard to its national law and procedures. The duration of the covert investigation, the detailed conditions, and the legal status of the officers concerned during covert investigations shall be agreed between the Member States with due regard to their national law and procedures.

3. Covert investigations shall take place in accordance with the national law and procedures of the Member States on the territory of which the covert investigation takes place. The Member States involved shall cooperate to ensure that the covert investigation is prepared and supervised and to make arrangements for the security of the officers acting under covert or false identity.

4. When giving the notification provided for in Article 27(2), any Member State may declare that it is not bound by this Article. Such a declaration may be withdrawn at any time.

Article 15. Criminal liability regarding officials

During the operations referred to in Articles 12, 13 and 14, officials from a Member State other than the Member State of operation shall be regarded as officials of the Member State of operation with respect of offences committed against them or by them.

Article 16. Civil liability regarding officials

1. Where, in accordance with Articles 12, 13 and 14, officials of a Member State are operating in another Member State, the first Member State shall be liable for any damage caused by them during their operations, in accordance with the law of the Member State in whose territory they are operating.

2. The Member State in whose territory the damage referred to in paragraph 1 was caused shall make good such damage under the conditions applicable to damage caused by its own officials.

3. The Member State whose officials have caused damage to any person in the territory of another Member State shall reimburse the latter in full any sums it has paid to the victims or persons entitled on their behalf.

4. Without prejudice to the exercise of its rights vis-à-vis third parties and with the exception of paragraph 3, each Member State shall refrain in the case provided for in paragraph 1 from requesting reimbursement of damages it has sustained from another Member State.

Title III
INTERCEPTION OF TELECOMMUNICATIONS

Article 17. Authorities competent to order interception of telecommunications

For the purpose of the application of the provisions of Articles 18, 19 and 20, “competent authority” shall mean a judicial authority, or, where judicial authorities have no competence in the area covered by those provisions, an equivalent competent authority, specified pursuant to Article 24(1)(e) and acting for the purpose of a criminal investigation.

Article 18. Requests for interception of telecommunications

1. For the purpose of a criminal investigation, a competent authority in the requesting Member State may, in accordance with the requirements of its national law, make a request to a competent authority in the requested Member State for:
(a) the interception and immediate transmission to the requesting Member State of telecommunications; or
(b) the interception, recording and subsequent transmission to the requesting Member State of the recording of telecommunications.

2. Requests under paragraph 1 may be made in relation to the use of means of telecommunications by the subject of the interception, if this subject is present in:
(a) the requesting Member State and the requesting Member State needs the technical assistance of the requested Member State to intercept his or her communications;
(b) the requesting Member State and his or her communications can be intercepted in that Member State;
(c) a third Member State which has been informed pursuant to Article 20(2)(a) and the requesting Member State needs the technical assistance of the requested Member State to intercept his or her communications.

3. By way of derogation from Article 14 of the European Mutual Assistance Convention and Article 37 of the Benelux Treaty, requests under this Article shall include the following:
(a) an indication of the authority making the request;
(b) confirmation that a lawful interception order or warrant has been issued in connection with a criminal investigation;
(c) information for the purpose of identifying the subject of this interception;
(d) an indication of the criminal conduct under investigation;
(e) the desired duration of the interception; and
(f) if possible, the provision of sufficient technical data, in particular the relevant network connection number, to ensure that the request can be met.

4. In the case of a request pursuant to paragraph 2(b), a request shall also include a summary of the facts. The requested Member State may require any further information to enable it to decide whether the requested measure would be taken by it in a similar national case.

5. The requested Member State shall undertake to comply with requests under paragraph 1(a):
(a) in the case of a request pursuant to paragraph 2(a) and 2(c), on being provided with the information in paragraph 3. The requested Member State may allow the interception to proceed without further formality;
(b) in the case of a request pursuant to paragraph 2(b), on being provided with the information in paragraphs 3 and 4 and where the requested measure would be taken by it in a similar national case. The requested Member State may make its consent subject to any conditions which would have to be observed in a similar national case.

6. Where immediate transmission is not possible, the requested Member State shall undertake to comply with requests under paragraph 1(b) on being provided with the information in paragraphs 3 and 4 and where the requested measure would be taken by it in a similar national case. The requested Member State may make its consent subject to any condition which would have to be observed in a similar national case.

7. When giving the notification provided for in Article 27(2), any Member State may declare that it is bound by paragraph 6 only when it is unable to provide immediate transmission. In this case the other Member State may apply the principle of reciprocity.

8. When making a request under paragraph 1(b), the requesting Member State may, where it has a particular reason to do so, also request a transcription of the recording. The requested Member State shall consider such requests in accordance with its national law and procedures.

9. The Member State receiving the information provided under paragraphs 3 and 4 shall keep that information confidential in accordance with its national law.

Article 19. Interceptions of telecommunications on national territory by the use of service providers

1. Member States shall ensure that systems of telecommunications services operated via a gateway on their territory, which for the lawful interception of the communications of a subject present in another Member State are not directly accessible on the territory of the latter, may be made directly accessible for the lawful interception by that Member State through the intermediary of a designated service provider present on its territory.

2. In the case referred to in paragraph 1, the competent authorities of a Member State shall be entitled, for the purposes of a criminal investigation and in accordance with applicable national law and provided that the subject of the interception is present in that Member State, to carry out the interception through the intermediary of a designated service provider present on its territory without involving the Member State on whose territory the gateway is located.

3. Paragraph 2 shall also apply where the interception is carried out upon a request made pursuant to Article 18(2)(b).

4. Nothing in this Article shall prevent a Member State from making a request to the Member State on whose territory the gateway is located for the lawful interception of telecommunications in accordance with Article 18, in particular where there is no intermediary in the requesting Member State.

Article 20. Interception of telecommunications without the technical assistance of another Member State

1. Without prejudice to the general principles of international law as well as to the provisions of Article 18(2)(c), the obligations under this Article shall apply to interception orders made or authorised by the competent authority of one Member State in the course of criminal investigations which present the characteristics of being an investigation following the commission of a specific criminal offence, including attempts in so far as they are criminalised under national law, in order to identify and arrest, charge, prosecute or deliver judgment on those responsible.

2. Where for the purpose of a criminal investigation, the interception of telecommunications is authorised by the competent authority of one Member State (the “intercepting Member State”), and the telecommunication address of the subject specified in the interception order is being used on the territory of another Member State (the “notified Member State”) from which no technical assistance is needed to carry out the interception, the intercepting Member State shall inform the notified Member State of the interception:
(a) prior to the interception in cases where it knows when ordering the interception that the subject is on the territory of the notified Member State;
(b) in other cases, immediately after it becomes aware that the subject of the interception is on the territory of the notified Member State.

3. The information to be notified by the intercepting Member State shall include:
(a) an indication of the authority ordering the interception;
(b) confirmation that a lawful interception order has been issued in connection with a criminal investigation;
(c) information for the purpose of identifying the subject of the interception;
(d) an indication of the criminal conduct under investigation; and
(e) the expected duration of the interception.

4. The following shall apply where a Member State is notified pursuant to paragraphs 2 and 3:
(a) Upon receipt of the information provided under paragraph 3 the competent authority of the notified Member State shall, without delay, and at the latest within 96 hours, reply to the intercepting Member State, with a view to:
(i) allowing the interception to be carried out or to be continued. The notified Member State may make its consent subject to any conditions which would have to be observed in a similar national case;
(ii) requiring the interception not to be carried out or to be terminated where the interception would not be permissible pursuant to the national law of the notified Member State, or for the reasons specified in Article 2 of the European Mutual Assistance Convention. Where the notified Member State imposes such a requirement, it shall give reasons for its decision in writing;
(iii) in cases referred to in point (ii), requiring that any material already intercepted while the subject was on its territory may not be used, or may only be used under conditions which it shall specify. The notified Member State shall inform the intercepting Member State of the reasons justifying the said conditions;
(iv) requiring a short extension, of up to a maximum period of eight days, to the original 96-hour deadline, to be agreed with the intercepting Member State, in order to carry out internal procedures under its national law. The notified Member State shall communicate, in writing, to the intercepting Member State, the conditions which, pursuant to its national law, justify the requested extension of the deadline.
(b) Until a decision has been taken by the notified Member State pursuant to points (i) or (ii) of subparagraph (a), the intercepting Member State:
(i) may continue the interception; and
(ii) may not use the material already intercepted, except:
– if otherwise agreed between the Member States concerned; or
– for taking urgent measures to prevent an immediate and serious threat to public security. The notified Member State shall be informed of any such use and the reasons justifying it.
(c) The notified Member State may request a summary of the facts of the case and any further information necessary to enable it to decide whether interception would be authorised in a similar national case. Such a request does not affect the application of subparagraph (b), unless otherwise agreed between the notified Member State and the intercepting Member State.
(d) The Member States shall take the necessary measures to ensure that a reply can be given within the 96-hour period. To this end they shall designate contact points, on duty twenty-four hours a day, and include them in their statements under Article 24(1)(e).

5. The notified Member State shall keep the information provided under paragraph 3 confidential in accordance with its national law.

6. Where the intercepting Member State is of the opinion that the information to be provided under paragraph 3 is of a particularly sensitive nature, it may be transmitted to the competent authority through a specific authority where that has been agreed on a bilateral basis between the Member States concerned.

7. When giving its notification under Article 27(2), or at any time thereafter, any Member State may declare that it will not be necessary to provide it with information on interceptions as envisaged in this Article.

Article 21. Responsibility for charges made by telecommunications operators

Costs which are incurred by telecommunications operators or service providers in executing requests pursuant to Article 18 shall be borne by the requesting Member State.

Article 22. Bilateral arrangements

Nothing in this Title shall preclude any bilateral or multilateral arrangements between Member States for the purpose of facilitating the exploitation of present and future technical possibilities regarding the lawful interception of telecommunications.

Title IV

Article 23. Personal data protection

1. Personal data communicated under this Convention may be used by the Member State to which they have been transferred:
(a) for the purpose of proceedings to which this Convention applies;
(b) for other judicial and administrative proceedings directly related to proceedings referred to under point (a);
(c) for preventing an immediate and serious threat to public security;
(d) for any other purpose, only with the prior consent of the communicating Member State, unless the Member State concerned has obtained the consent of the data subject.

2. This Article shall also apply to personal data not communicated but obtained otherwise under this Convention.

3. In the circumstances of the particular case, the communicating Member State may require the Member State to which the personal data have been transferred to give information on the use made of the data.

4. Where conditions on the use of personal data have been imposed pursuant to Articles 7(2), 18(5)(b), 18(6) or 20(4), these conditions shall prevail. Where no such conditions have been imposed, this Article shall apply.

5. The provisions of Article 13(10) shall take precedence over this Article regarding information obtained under Article 13.

6. This Article does not apply to personal data obtained by a Member State under this Convention and originating from that Member State.

7. Luxembourg may, when signing the Convention, declare that where personal data are communicated by Luxembourg under this Convention to another Member State, the following applies:

Luxembourg may, subject to paragraph 1(c), in the circumstances of a particular case require that unless that Member State concerned has obtained the consent of the data subject, the personal data may only be used for the purposes referred to in paragraph 1(a) and (b) with the prior consent of Luxembourg in respect of proceedings for which Luxembourg could have refused or limited the transmission or use of the personal data in accordance with the provisions of this Convention or the instruments referred to in Article 1.

If, in a particular case, Luxembourg refuses to give its consent to a request from a Member State pursuant to the provisions of paragraph 1, it must give reasons for its decision in writing.

Title V
FINAL PROVISIONS

Article 24. Statements

1. When giving the notification referred to in Article 27(2), each Member State shall make a statement naming the authorities which, in addition to those already indicated in the European Mutual Assistance Convention and the Benelux Treaty, are competent for the application of this Convention and the application between the Member States of the provisions on mutual assistance in criminal matters of the instruments referred to in Article 1(1), including in particular:
(a) the competent administrative authorities within the meaning of Article 3(1), if any;
(b) one or more central authorities for the purposes of applying Article 6 as well as the authorities competent to deal with the requests referred to in Article 6(8);
(c) the police or customs authorities competent for the purpose of Article 6(5), if any;
(d) the administrative authorities competent for the purposes of Article 6(6), if any; and
(e) the authority or authorities competent for the purposes of the application of Articles 18 and 19 and Article 20(1) to (5).

2. Statements made in accordance with paragraph 1 may be amended in whole or in part at any time by the same procedure.

Article 25. Reservations

No reservations may be entered in respect of this Convention, other than those for which it makes express provision.

Article 26. Territorial application

The application of this Convention to Gibraltar will take effect upon extension of the European Mutual Assistance Convention to Gibraltar.

The United Kingdom shall notify in writing the President of the Council when it wishes to apply the Convention to the Channel Islands and the Isle of Man following extension of the European Mutual Assistance Convention to those territories. A decision on this request shall be taken by the Council acting with the unanimity of its members.

Article 27. Entry into force

1. This Convention shall be subject to adoption by the Member States in accordance with their respective constitutional requirements.

2. Member States shall notify the Secretary-General of the Council of the European Union of the completion of the constitutional procedures for the adoption of this Convention.

3. This Convention shall, 90 days after the notification referred to in paragraph 2 by the State, member of the European Union at the time of adoption by the Council of the Act establishing this Convention, which is the eighth to complete this formality, enter into force for the eight Member States concerned.

4. Any notification by a Member State subsequent to the receipt of the eighth notification referred to in paragraph 2 shall have the effect that, 90 days after the subsequent notification, this Convention shall enter into force as between this Member State and those Member States for which the Convention has already entered into force.

5. Before the Convention has entered into force pursuant to paragraph 3, any Member State may, when giving the notification referred to in paragraph 2 or at any time thereafter, declare that it will apply this Convention in its relations with Member States which have made the same declaration. Such declarations shall take effect 90 days after the date of deposit thereof.

6. This Convention shall apply to mutual assistance initiated after the date on which it has entered into force, or is applied pursuant to paragraph 5, between the Member States concerned.

Article 28. Accession of new Member States

1. This Convention shall be open to accession by any State which becomes a member of the European Union.

2. The text of this Convention in the language of the acceding State, drawn up by the Council of the European Union, shall be authentic.

3. The instruments of accession shall be deposited with the depositary.

4. This Convention shall enter into force with respect to any State which accedes to it 90 days after the deposit of its instrument of accession or on the date of entry into force of this Convention if it has not already entered into force at the time of expiry of the said period of 90 days.

5. Where this Convention is not yet in force at the time of the deposit of their instrument of accession, Article 27(5) shall apply to acceding Member States.

Article 29. Entry into force for Iceland and Norway

1. Without prejudice to Article 8 of the Agreement concluded by the Council of the European Union and the Republic of Iceland and the Kingdom of Norway concerning the latters’ association with the implementation, application and development of the Schengen acquis (the “Association Agreement”), the provisions referred to in Article 2(1) shall enter into force for Iceland and Norway 90 days after the receipt by the Council and the Commission of the information pursuant to Article 8(2) of the Association Agreement upon fulfilment of their constitutional requirements, in their mutual relations with any Member State for which this Convention has already entered into force pursuant to Article 27(3) or (4).

2. Any entry into force of this Convention for a Member State after the date of entry into force of the provisions referred to in Article 2(1) for Iceland and Norway, shall render these provisions also applicable in the mutual relations between that Member State and Iceland and Norway.

3. The provisions referred to in Article 2(1) shall in any event not become binding on Iceland and Norway before the date to be fixed pursuant to Article 15(4) of the Association Agreement.

4. Without prejudice to paragraphs 1, 2 and 3 above, the provisions referred to in Article 2(1) shall enter into force for Iceland and Norway not later than on the date of entry into force of this Convention for the fifteenth State, being a member of the European Union at the time of the adoption by the Council of the Act establishing this Convention.

Article 30. Depositary

1. The Secretary-General of the Council of the European Union shall act as depositary of this Convention.

2. The depositary shall publish in the Official Journal of the European Communities information on the progress of adoptions and accessions, statements and reservations and also any other notification concerning this Convention.

Hecho en Bruselas, el veintinueve de mayo de dos mil, en un ejemplar único, en lenguas alemana, danesa, española, finesa, francesa, griega, inglesa, irlandesa, italiana, neerlandesa, portuguesa y sueca, cuyos textos son igualmente auténticos y que será depositado en los archivos de la Secretaría General del Consejo de la Unión Europea. El Secretario General remitirá una copia certificado del mismo a cada Estado miembro.

Udfærdiget i Bruxelles den niogtyvende maj to tusind i ét eksemplar på dansk, engelsk, finsk, fransk, græsk, irsk, italiensk, nederlandsk, portugisisk, spansk, svensk og tysk, idet hver af disse tekster har samme gyldighed; de deponeres i arkiverne i Generalsekretariatet for Den Europæiske Union. Generalsekretæren fremsender en bekræftet kopi heraf til hver medlemsstat.

Geschehen zu Brüssel am neunundzwanzigsten Mai zweitausend in einer Urschrift in dänischer, deutscher, englischer, finnischer, französischer, griechischer, irischer, italienischer, niederländischer, portugiesischer, schwedischer und spanischer Sprache, wobei jeder Wortlaut gleichermaßen verbindlich ist; die Urschrift wird im Archiv des Generalsekretariats des Rates der Europäischen Union hinterlegt. Der Generalsekretär übermittelt jedem Mitgliedstaat eine beglaubigte Abschrift dieser Urschrift.

Done at Brussels on the twenty-ninth day of May in the year two thousand in a single original in the Danish, Dutch, English, Finnish, French, German, Greek, Irish, Italian, Portuguese, Spanish and Swedish languages, all texts being equally authentic, such original being deposited in the archives of the General Secretariat of the Council of the European Union. The Secretary- General shall forward a certified copy thereof to each Member State.

Fait à Bruxelles, le vingt-neuf mai deux mille, en un exemplaire unique, en langues allemande, anglaise, danoise, espagnole, finnoise, française, grecque, irlandaise, italienne, néerlandaise, portugaise et suédoise, les textes établis dans chacune de ces langues faisant également foi, lequel est déposé dans les archives du secrétariat général du Conseil de l’Union européenne. Le secrétaire général en fait parvenir une copie certifiée à chaque État membre.

Arna dhéanamh sa Bhruiséil, an naoú lá is fiche de Bhealtaine sa bhliain dhá mhíle i scríbhinn bhunaidh amháin sa Bhéarla, sa Danmhairgis, san Fhionlainnis, sa Fhraincis, sa Ghaeilge, sa Ghearmáinis, sa Ghréigis, san Iodáilis, san Ollainnis, sa Phortaingéilis, sa Spáinnis agus sa tSualainnis, agus comhúdarás ag gach ceann de na téacsanna sin; déanfar an scríbhinn bhunaidh sin a thaisceadh i gcartlann Ardrúnaíocht Chomhairle an Aontais Eorpaigh. Díreoidh an tArdrúnaí cóip fhíordheimhnithe de chuig gach Ballstát.

Fatto a Bruxelles, addì ventinove maggio duemila, in un esemplare unico nelle lingue danese, finlandese, francese, greca, inglese, irlandese, italiana, olandese, portoghese, spagnola, svedese e tedesca, ciascuna di esse facente ugualmente fede, depositato negli archivi del segretariato generale del Consiglio dell’Unione europea. Il segretario generale ne trasmette una copia certificata conforme a ogni Stato membro.

Gedaan te Brussel, de negenentwintigste mei tweeduizend, in één exemplaar, in de Deense, de Duitse, de Engelse, de Finse, de Franse, de Griekse, de Ierse, de Italiaanse, de Nederlandse, de Portugese, de Spaanse en de Zweedse taal, zijnde alle teksten gelijkelijk authentiek, dat wordt neergelegd in het archief van het secretariaat-generaal van de Raad van de Europese Unie. De secretaris-generaal zendt een voor eensluidend gewaarmerkt afschrift daarvan toe aan elke lidstaat.

Feito em Bruxelas, aos vinte e nove de Maio de dois mil num único exemplar, nas línguas alemã, dinamarquesa, espanhola, finlandesa, francesa, grega, inglesa, irlandesa, italiana, neerlandesa, portuguesa e sueca, todos os textos fazendo igualmente fé, o qual será depositado nos arquivos do Secretariado-Geral do Conselho da União Europeia. O secretário-geral remeterá dele uma cópia autenticada a cada Estado-Membro.

Tehty Brysselissä kahdentenakymmenentenäyhdeksäntenä päivänä toukokuuta vuonna kaksituhatta yhtenä ainoana alkuperäiskappaleena englannin, espanjan, hollannin, iirin, italian, kreikan, portugalin, ranskan, ruotsin, saksan, suomen ja tanskan kielellä, jonka kullakin kielellä laadittu teksti on yhtä todistusvoimainen, ja se talletetaan Euroopan unionin neuvoston pääsihteeristön arkistoon. Pääsihteeri toimittaa oikeaksi todistetun jäljennöksen yleissopimuksesta jokaiselle jäsenvaltiolle.

Som skedde i Bryssel den tjugonionde maj tjugohundra i ett enda exemplar på danska, engelska, finska, franska, grekiska, iriska, italienska, nederländska, portugisiska, spanska, svenska och tyska språken, varvid varje text äger samma giltighet, och detta exemplar skall deponeras i arkivet hos generalsekretariatet för Europeiska unionens råd. Generalsekreteraren skall överlämna en bestyrkt kopia därav till varje medlemsstat.

[Signatures]

Pour le gouvernement du Royaume de Belgique

Voor de regering van het Koninkrijk België

Für die Regierung des Königreichs Belgien

For regeringen for Kongeriget Danmark

Für die Regierung der Bundesrepublik Deutschland

Por el Gobierno del Reino de España

Pour le gouvernement de la République française

Thar ceann Rialtas na hÉireann

For the Government of Ireland

Per il governo della Repubblica italiana

Pour le gouvernement du Grand-Duché de Luxembourg

Voor de regering van het Koninkrijk der Nederlanden

Für die Regierung der Republik Österreich

Pelo Governo da República Portuguesa

Suomen hallituksen puolesta

På finska regeringens vägnar

På svenska regeringens vägnar

For the Government of the United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland

COUNCIL DECLARATION ON ARTICLE 10(9)

When considering the adoption of an instrument as referred to in Article 10(9), the Council shall respect Member States’ obligations under the European Convention on Human Rights.

DECLARATION BY THE UNITED KINGDOM ON ARTICLE 20

This Declaration shall form an agreed, integral part of the Convention

In the United Kingdom, Article 20 will apply in respect of interception warrants issued by the Secretary of State to the police service or HM Customs & Excise where, in accordance with national law on the interception of communications, the stated purpose of the warrant is the detection of serious crime. It will also apply to such warrants issued to the Security Service where, in accordance with national law, it is acting in support of an investigation presenting the characteristics described in Article 20(1).