Teksti suurus:

Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seadus

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT I 1999, 4, 51

Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seadus

Vastu võetud 15.12.1998

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse eesmärk

(1) Käesoleva seaduse eesmärk on reguleerida raskete vägivallakuritegude materiaalsete tagajärgede leevendamise korda.

(2) Käesolev seadus määrab kindlaks isikud, kellel on õigus saada riiklikku hüvitist, ning hüvitise taotlemise ja maksmise tingimused ning korra.

§ 2. Vägivallakuritegu

(1) Käesolevas seaduses mõistetakse vägivallakuriteona otseselt isiku elu või tervise vastu toimepandud kriminaalkorras karistatavat tahtlikku tegu, mille tagajärg on kannatanu:

1) surm;

2) üliraske kehavigastus või

3) vähemalt kuus kuud kestev terviserike.

(2) Vägivallakuriteoks loetakse ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tagajärje põhjustamine:

1) ettevaatamatuse tõttu toimepandud otseselt kannatanu elu ja tervise vastu suunatud kuriteoga, mille toimepanija on eksinud teo õigusvastasust välistavates asjaoludes;

2) seoses kannatanu või kolmanda isiku poolt kuriteo tõkestamisele, kurjategija kinnipidamisele või kuriteoohvri abistamisele suunatud tegevusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegusid käsitatakse vägivallakuriteona ka siis, kui:

1) teo toimepanija on alaealine või kui ta on tegutsenud süüdimatusseisundis;

2) teo toimepanijat ei ole kindlaks tehtud, kui teda ei ole õnnestunud tabada või kui teda ei ole muudel põhjustel võimalik süüdi mõista ja on tõenäone, et toime on pandud vägivallakuritegu.

§ 3. Hüvitise saaja

(1) Õigus saada hüvitist on vägivallakuriteo tagajärjel käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud kahju kannatanud Eesti kodanikul ning alalise ja tähtajalise elamisloa alusel Eesti Vabariigis elaval välismaalasel (edaspidi ohver).

(2) Kui ohver saab vägivallakuriteo tagajärjel surma, on õigus saada hüvitist tema ülalpeetaval. Käesoleva seaduse tähenduses on ülalpeetav isik:

1) keda ohver oli seadusest tulenevalt kohustatud kuriteo toimepanemise ajal üleval pidama või

2) kes on kuriteo toimepanemise ajaks juba eostatud, kuid sünnib pärast ohvri surma.

§ 4. Seaduse ruumiline kehtivus

(1) Hüvitist makstakse Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ülalpeetavatele.

(2) Välismaal toimepandud vägivallakuriteo ohvrile, kes on Eesti kodanik, makstakse hüvitist juhul, kui välismaal viibimine oli tingitud õppimisest, töö- või teenistusülesannete täitmisest või muust mõjuvast põhjusest ning kui ohvril ei ole õigust saada samasugust hüvitist kuriteo toimepanemise asukohamaa seaduse alusel. Ohvri surma korral makstakse hüvitist ülalpeetavale, kes vägivallakuriteo toimepanemise ajal elas alaliselt Eesti Vabariigis.

2. peatükk

HÜVITISE SUURUS

§ 5. Hüvitise suuruse määramise alused

(1) Hüvitise suuruse määramise aluseks võetakse vägivallakuriteoga tekitatud järgmine varaline kahju:

1) töövõimetusest tulenev sissetuleku kaotus või vähenemine;

2) ohvri ravikulud;

3) ohvri matusekulud;

4) ülalpeetava elatise kaotus või vähenemine.

(2) Ohvri majanduslikust olukorrast lähtudes võib hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta kahju, mida on vägivallakuriteoga tekitatud prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone asendavatele abivahenditele ning riietele.

(3) Hüvitise suuruse määramise aluseks olevast kahjust arvatakse maha kõik summad, mida ohver või ülalpeetav (edaspidi hüvitise taotleja) on seoses vägivallakuriteost põhjustatud kahjuga saanud või on õigustatud saama muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult. Kuriteoga tekitatud kahju eest vastutava isiku makstavast hüvitisest arvestatakse hüvitise suurust määrates seda osa, mille ta on hüvitise taotlejale maksnud enne käesoleva seaduse alusel hüvitise määramist.

(4) Hüvitise suurus on 50 protsenti käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud varalisest kahjust.

(5) Hüvitise suurust arvutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

§ 6. Töövõimetusest tulenev sissetuleku kaotus või vähenemine

(1) Töötajale ja teenistujale hüvitatakse 50 protsenti ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud palgast, millest on maha arvatud tulumaks (edaspidi netopalk). Hüvitise suuruse arvutamise alus on vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kuue kalendrikuu keskmine netopalk.

(2) Kui ohver ei ole vägivallakuriteo toimepanemisele vahetult eelnenud kuuel kalendrikuul palka saanud, võetakse hüvitise arvutamise aluseks kuriteo toimepanemise päevale eelnenud kahe kalendriaasta kuue viimase töötatud kalendrikuu keskmine netopalk.

(3) Kui ohver on vägivallakuriteo toimepanemisele vahetult eelnenud ajal saanud palka kuuest kalendrikuust lühemas ajavahemikus, võetakse hüvitise arvutamise aluseks nimetatud ajavahemikus saadud netopalk. Kui kuuest kalendrikuust lühemas ajavahemikus saadud keskmine netopalk on suurem ohvri kutseala või ametikoha keskmisest palgast selles piirkonnas, lähtutakse hüvitise suurust määrates kutseala või ametikoha keskmisest palgast.

(4) Vabakutselisele või füüsilisest isikust ettevõtjale hüvitatakse 50 protsenti ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud puhastulust. Hüvitise arvutamise alus on ohvri vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kahe kalendriaasta tuludeklaratsioonis deklareeritud andmed.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud ohver on olnud ettevõtja või vabakutseline alla kahe kalendriaasta, võetakse hüvitise arvutamise aluseks sel ajal saadud puhastulu.

(6) Mittetöötavale ohvrile ja töötule ohvrile hüvitatakse 50 protsenti ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud eeldatavast puhastulust. Hüvitise arvutamise aluseks võetakse:

1) kahju tekkimise ajal kehtinud kuupalga alammäär;

2) alaealist last hooldava vanema puhul vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud viimase töötatud kalendriaasta keskmine netopalk.

(7) Püsiva töövõimetuse korral hüvitatakse ohvrile saamata jäänud osa käesoleva paragrahvi lõigetes 1--6 nimetatud tulust.

§ 7. Ohvri ravikulud

(1) Ohvrile hüvitatakse tema ravimise ning ravimite ja keha funktsioone asendavate abivahendite soetamise, traumajärgsete tüsistuste kergendamise ja tervislikule seisundile kohase uue eriala õpetamisega seotud hädavajalikud kulutused ning eespool nimetatud asjaoludega seotud hädavajalikud sõidukulud.

(2) Ohvri surma korral on õigus hüvitisele tema ülalpeetaval käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude osas juhul, kui ülalpeetav on neid kulusid kandnud.

§ 8. Matusekulud

Vägivallakuriteo ohvri matusteks tehtud põhjendatud kulutused arvatakse ülalpeetavale makstava hüvitise hulka.

§ 9. Ülalpeetava elatise vähenemine või kaotus

Vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri ülalpeetavale hüvitatakse elatis käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud tulust, mida ohver oleks ülalpeetavale maksnud.

3. peatükk

HÜVITAMISE KORD

§ 10. Hüvitise piirmäär

Käesoleva seaduse alusel makstav hüvitis ei või olla suurem kui 50 000 krooni.

§ 11. Hüvitise maksmist välistavad asjaolud

(1) Hüvitist ei maksta, kui ohver:

1) osales kuriteo toimepanemises;

2) on kuriteo toimepanemise või kahju tekke kutsunud esile või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega;

3) ei ole 15 päeva jooksul kuriteost teatanud, kuigi oleks olnud võimeline seda tegema, ja politsei ei ole ka muul viisil sellest teada saanud;

4) on süüdi mõistetud vägivallakuriteo sooritamise eest või kriminaalkoodeksi (RT 1992, 20, 287 ja 288; RT I 1997, 21/22, 353; 28, 423; 30, 472; 34, 535; 51, 824; 52, 833 ja 834; 81, 1361; 86, 1461; 87, 1466, 1467 ja 1468; 1998, 2, 42; 4, 62; 17, 265; 30, 412; 36/37, 552 ja 553; 51, 756 ja 759; 59, 941; 98/99, 1576; 107, 1766) § 1961 lõigete 1 ja 2 alusel ja tema karistatus ei ole kustunud;

5) hüvitise maksmine on ebaõiglane või põhjendamatu muudel põhjustel.

(2) Ülalpeetavale ei maksta hüvitist ka siis, kui tema käitumises esinesid käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2--5 nimetatud asjaolud.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikega 1 ei ole vastuolus maksta hüvitist raskes majanduslikus olukorras olevale ülalpeetavale.

(4) Hüvitise maksmisest võib keelduda, kui hüvitise taotleja on keeldunud tegemast õiguskaitseorganitega koostööd kuriteo asjaolude selgitamiseks, kurjategija kindlakstegemiseks ja tabamiseks ning kahjude tõendamiseks.

§ 12. Kahju hüvitamise viis

(1) Töövõimetusest ja ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju korral makstakse kuni hüvitise määramise otsuse tegemiseni saamata jäänud summad välja korraga ja hüvitise määramise otsuse tegemisele järgnevast kuust alates perioodiliste maksetena:

1) kuni ohvri töövõime taastumiseni, ümberõppe teel uue eriala omandamiseni või surmani;

2) alaealisele ülalpeetavale kuni täisealiseks saamiseni või pideva päevase õppimise korral (kaasa arvatud ajavahemik, mil õpingud on põhjusega katkestatud) kuni kõrghariduse omandamiseni, kuid mitte kauem kui 24-aastaseks saamiseni;

3) lesele, töövõimetule vanemale, töövõimetule täisealisele lapsele või muule ülalpeetavale ajani, mil ta suudab ennast ise elatada, või surmani.

(2) Perioodiliselt makstava hüvitise korral tehakse maksed kolme kuu kaupa ette, kui hüvitise määramise otsuses ei nähta ette teisiti.

(3) Üldjuhul määratakse ülalpeetavatele ühine hüvitis. Ülalpeetava kirjaliku avalduse alusel võib tema osa ühisest hüvitisest eraldada.

(4) Ohvri ravi- ja matusekulud hüvitatakse ühekordse maksena.

(5) Hüvitise taotleja põhjendatud taotluse alusel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise maksta osadena või kogu summa korraga.

4. peatükk

HÜVITISE MÄÄRAMINE

§ 13. Hüvitise määramine

Hüvitise maksmise otsustab sotsiaalminister.

§ 14. Hüvitise taotlemine

(1) Hüvitistaotlus (edaspidi taotlus) tuleb esitada Sotsiaalministeeriumile ühe aasta jooksul kuriteo toimepanemisest või ohvri surma päevast. Hiljem esitatud taotlus vaadatakse läbi üksnes juhul, kui hüvitise taotleja tõendab, et taotluse õigeaegset esitamist takistasid mõjuvad põhjused.

(2) Taotluses peavad olema hüvitise taotleja andmed ning andmed kuriteo ja tekitatud kahju kohta ja kahju muudest allikatest hüvitamise kohta. Taotluse vormi kinnitab sotsiaalminister.

(3) Taotletava hüvitise suuruse näitab oma avalduses hüvitise taotleja meditsiinidokumentide, sissetulekut tõendavate dokumentide ning vägivallakuriteoga tekitatud otseseid kulusid tõendavate dokumentide alusel, samuti seoses sama kahjuga muudest allikatest saadud või saadavat hüvitist tõendavate dokumentide alusel, mis lisatakse taotlusele. Sotsiaalministeeriumil on õigus hüvitise taotleja esitatud andmeid kontrollida.

(4) Sotsiaalministeeriumil on õigus nõuda hüvitise taotlejalt ning asjaomastelt asutustelt ja teistelt juriidilistelt isikutelt otsuse tegemiseks vajalikke lisadokumente.

(5) Sotsiaalministeeriumil on õigus saata ohver arstlikule läbivaatusele, mille kulud arvatakse hüvitise maksmisel ravikulude hulka.

§ 15. Taotluse läbivaatamine

(1) Sotsiaalminister vaatab esitatud taotluse läbi ja teeb otsuse hüvitise määramise või sellest keeldumise kohta 30 päeva jooksul taotluse ja sellele lisatud dokumentide saabumisest.

(2) Kui taotlusele ei ole kõiki vajalikke dokumente lisatud, teatab Sotsiaalministeerium hüvitise taotlejale kirjalikult, missugused dokumendid tuleb veel esitada. Kui hüvitise taotleja ei esita lisadokumente kolme kuu jooksul nende esitamise vajalikkuse kohta teatise saamisest, võib sotsiaalminister teha otsuse olemasolevate andmete alusel.

§ 16. Otsustamise edasilükkamine

(1) Sotsiaalminister võib hüvitise määramise otsustamise edasi lükata kuni otsuse tegemiseni maa- või linnakohtus, kui:

1) hüvitise taotleja õigus saada hüvitist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult on ebaselge või

2) on ilmne, et kuriteoga tekitatud kahju eest vastutav isik on nõus ja võimeline hüvitama kuriteoga tekitatud kahju.

(2) Kui hüvitise taotleja õigus saada sama kahjuga seoses hüvitist muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või kui selle hüvitise suurus on ebaselge või vaieldav, võib hüvitise maksmise otsustamise edasi lükata ajani, mil nimetatud õigus või hüvitise suurus on lõplikult kindlaks tehtud.

(3) Otsustamise edasilükkamise teeb Sotsiaalministeerium hüvitise taotlejale viivitamata teatavaks kirja teel.

(4) Kui hüvitise maksmise otsustamine on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud alustel edasi lükatud, otsustab sotsiaalminister hüvitise määramise või sellest keeldumise 10 päeva jooksul, arvates päevast, mil ta on saanud teada otsuse edasilükkamist tinginud asjaolu äralangemisest.

§ 17. Avansina makstav hüvitis

(1) Kui hüvitise maksmise otsustamine lükatakse käesoleva seaduse § 16 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud juhtudel edasi, on sotsiaalministril õigus maksta hüvitise taotleja avalduse alusel avanssi, kui hüvitise taotleja õigus saada hüvitist on ilmne ja ta on majanduslikult raskes olukorras.

(2) Avanss ei või olla suurem kui 10 000 krooni.

(3) Kui avanss on määratud hüvitisest suurem, nõutakse enammakstu tagasi vastavalt käesoleva seaduse §-le 21.

(4) Hüvitise määramisest keeldumise korral võib avansi tagasi nõuda üksnes siis, kui maksmine on tingitud hüvitise taotleja kuritarvitusest.

§ 18. Otsus hüvitise määramise kohta

(1) Otsus hüvitise määramise või sellest keeldumise kohta peab tuginema seadusele ja olema põhjendatud. Otsus koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast osast, põhjendusest ja resolutsioonist.

(2) Otsuse ärakiri saadetakse hüvitise taotlejale otsuse tegemise päevast arvates viie tööpäeva jooksul posti teel.

§ 19. Otsuse vaidlustamine halduskohtus

Kui hüvitise taotleja ei nõustu sotsiaalministri otsusega, on tal õigus pöörduda elukohajärgsesse halduskohtusse otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast arvates ühe kuu jooksul.

§ 20. Hüvitise suuruse muutmine ja hüvitise maksmise lõpetamine

(1) Asjaolust, mis tingib hüvitise suuruse vähendamise või hüvitise maksmise lõpetamise, on hüvitise saaja kohustatud Sotsiaalministeeriumile teatama 15 päeva jooksul arvates taolise asjaolu tekkimisest. Esitatud avaldus vaadatakse läbi 10 päeva jooksul selle saabumisest.

(2) Riiklike toetuste ja muude maksete suuruse muutmise korral teeb Sotsiaalministeerium omal algatusel ümberarvutused muudatuse jõustumise päevast arvates 10 päeva jooksul.

(3) Hüvitise suurust vähendatakse või hüvitise maksmine lõpetatakse vähendamise või lõpetamise asjaolu tekkimisele järgnevast kuust arvates.

(4) Hüvitist suurendatakse suurendamise asjaolu tõendavate dokumentide esitamisele järgneva kuu esimesest päevast arvates.

(5) Vähemalt üks kord aastas on Sotsiaalministeerium kohustatud perioodiliselt makstavate hüvitiste summad üle vaatama.

(6) Perioodiliselt makstavate hüvitiste puhul arvestatakse hindade ja elukalliduse muutumist korras, mille on kehtestanud Vabariigi Valitsus.

§ 21. Enammakstud summa tagasinõudmine

Enammakstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi tsiviilseadustes ettenähtud korras.

§ 22. Sissenõude pööramine hüvitisele, nõude loovutamine ja tasaarvestamine

Käesolevas seaduses käsitletud hüvitisele ja hüvitisnõudele ei või pöörata sissenõuet, nõuet ei või ka loovutada ega tasaarvestada.

§ 23. Tulumaksuvabastus

Käesoleva seaduse alusel makstavat hüvitist ei tulumaksustata.

§ 24. Tsiviilhagi esitamise õigus

(1) Käesoleva seaduse alusel hüvitise taotlemine ja hüvitise määramine ei piira hüvitise saaja õigust nõuda vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamist üldistel alustel.

(2) Kui hüvitise saaja esitab vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks hagi maa- või linnakohtusse, on ta kohustatud sellest viivitamata Sotsiaalministeeriumile kirjalikult teatama.

§ 25. Riigi regressiõigus

(1) Pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast.

(2) Regressinõudeasjades esindab riiki sotsiaalminister. Sotsiaalministril on edasivolitamisõigus.

(3) Kui hüvitise saaja saab sama kahju eest hüvitist pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise määramist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või mõnest muust allikast, mida ei arvestatud hüvitise suuruse määramise aluseks olevast kahjust maha vastavalt käesoleva seaduse § 5 lõikele 3, peab ta sellest viivitamata teatama Sotsiaalministeeriumile ja maksma hüvitise tagasi hüvitise suuruse määramisel arvestatud ulatuses.

5. peatükk

RAKENDUSSÄTTED

§ 26. Teatamiskohustus

Eeluurimisasutus on kohustatud teavitama käesoleva seaduse sisust ohvreid ja ülalpeetavaid, kes võiksid saada käesoleva seaduse alusel hüvitist.

§ 27. Hüvitiste finantseerimine

Käesoleva seaduse alusel makstavaid hüvitisi finantseeritakse riigieelarve eraldistest Sotsiaalministeeriumi eelarvesse ja need määratakse kindlaks vastava eelarveaasta riigieelarve seadusega.

§ 28. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse alusel makstakse hüvitist pärast 2000. aasta 1. jaanuari (k.a) toimepandud vägivallakuritegude ohvritele ja nende ülalpeetavatele.

§ 29. Tulumaksuseaduse muutmine

Tulumaksuseaduse (RT I 1993, 79, 1184; 1998, 9, 111; 28, 353 ja 354; 34, 485 ja 489; 40, 612; 51, 757; 61, 979) § 9 lõiget 2 täiendatakse punktiga 27 järgmises sõnastuses:

«27) kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seaduse alusel makstud hüvitis.»

Riigikogu esimees Toomas SAVI