Teksti suurus:

Lennundusseadus

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT I 1999, 26, 376

Lennundusseadus

Vastu võetud 17.02.1999

Välja kuulutatud
Vabariigi Presidendi 9. märtsi 1999. a otsusega nr 539

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab lennundustegevuse korraldamise ja lennuohutuse tagamise alused.

(2) Lennundustegevuseks loetakse tegevusvaldkonda, mis on seotud õhusõiduki käitamise, mehitamise, ehitamise ja hoolduse, lennuliikluse teenindamise, lennuväljade ja -väljakute käitamise ning lennundusspetsialistide koolitamisega.

§ 2. Seaduse kehtivus

(1) Käesoleva seaduse sätteid rakendatakse tsiviillennunduses. Riiklikele õhusõidukitele ja nende käitamisele laienevad käesoleva seaduse sätted niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud teiste õigusaktidega.

(2) Käesoleva seaduse sätted laienevad Eesti ja välisriigi õhusõidukitele Eesti õhuruumis ja Eesti õhusõidukitele väljaspool Eesti õhuruumi.

(3) Käesolev seadus ja sellest tulenevad õigusaktid laienevad Eesti õhusõidukitega teostatavale veondusele välisriigi õhuruumis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti või kui see ei ole vastuolus selle välisriigi seadusega, mida rakendatakse vastastikusel kokkuleppel selle riigiga või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipide kohaselt.

(4) Vabariigi Valitsus võib vastastikusel kokkuleppel välisriigiga kehtestada käesoleva seaduse sätete rakendamise õhusõidukite suhtes, mis on selle välisriigi registris, kuid mis on renditud või muul viisil Eesti käitaja kasutusse antud.

(5) Vabariigi Valitsus võib vastastikusel kokkuleppel välisriigiga kehtestada, et käesoleva seaduse sätteid ei rakendata nende õhusõidukite suhtes, mis on registreeritud Eestis, kuid on renditud või muul viisil välismaise käitaja kasutusse antud.

§ 3. Eesti õhuruum

Eesti õhuruum on Eesti maa-ala, territoriaal- ja sisevete ning piiriveekogude Eestile kuuluvate osade kohal asuv õhuruum.

§ 4. Eesti õhuruumi kasutamine

(1) Eesti õhuruumi kasutamise ja lennuliikluse teenindamise tagamise korra ning lennupiirangud kehtestab Vabariigi Valitsus.

(2) Eesti õhuruumi kasutamist korraldab ja lennuliikluse teenindamise tsiviil- ja riiklikus lennunduses tagab Lennuamet.

(3) Lendamisel Eesti õhuruumis tuleb juhinduda lennureeglitest. Lennureeglid kinnitab teede- ja sideminister.

(4) Eesti õhuruumis võib lennata õhusõidukiga, millel on Eesti riikkondsus, Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni liikmesmaa riikkondsus või Eestiga sellekohase lepingu sõlminud välisriigi riikkondsus.

(5) Välisriikide sõjaväe või eriotstarbeks kasutatava õhusõiduki sisenemise Eesti õhuruumi ja väljumise õhuruumist otsustab Vabariigi Valitsus igal üksikjuhul eraldi.

(6) Lennuamet võib anda lennuloa õhusõidukile, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 4 toodud nõuetele, kui lend on seotud sanitaar-, avarii-, otsingu- ja päästetööde sooritamisega.

(7) Eesti õhuruumis on õhusõidukite lend ülehelikiirusel lubatud Vabariigi Valitsuse loal, kui see ei ohusta keskkonda ja teiste õhusõidukite lende.

§ 5. Õhusõiduk

(1) Õhusõiduk on seade, mille tõstejõud atmosfääris moodustub õhu vastumõjul, välja arvatud maa- või veepinnalt põrkunud õhu vastumõjul.

(2) Õhusõidukid jagunevad riiklikeks ja tsiviilõhusõidukiteks.

(3) Riiklik õhusõiduk on õhusõiduk, mida kasutatakse kaitseväe-, tolli- või politseiteenistuses.

(4) Õhusõiduk, mis ei kuulu käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud kategooriasse, loetakse tsiviilõhusõidukiks.

(5) Ebaharilike omadustega õhusõiduk on õhusõiduk, mille käitamine erineb tavapäraste õhusõidukite käitamisest hoolduse, lennuomaduste või piloteerimise poolest.

§ 6. Õhusõiduki riikkondsus

Eestis registreeritud õhusõidukil on Eesti riikkondsus.

§ 7. Tsiviillennunduse riiklik juhtimine

(1) Tsiviillennunduse riiklikku juhtimist teostavad Teede- ja Sideministeerium ning Lennuamet käesoleva seadusega sätestatud pädevuse piires.

(2) Teede- ja sideminister kehtestab 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioonist tulenevate lennuohutust käsitlevate eeskirjade, standardite ja protseduuride rakendamise korra.

2. peatükk

ÕHUSÕIDUKI EHITAMINE, HOOLDAMINE, LENNU- JA KESKKONNAKÕLBLIKKUS

§ 8. Õhusõiduki ehitamine ja hooldamine

(1) Eestis on lubatud ehitada, valmistada ja hooldada õhusõidukeid ning nende osi ja varustust Lennuameti või välisriigi vastava asutuse väljaantud ning Eestis tunnustatud, selleks tööks nõutava lennundusloa või ettevõtja sertifikaadi olemasolul ning neis dokumentides märgitud õiguste piires.

(2) Õhusõiduki ehitamiseks, valmistamiseks ja hooldamiseks sertifikaadi väljaandmise tingimused kehtestab teede- ja sideminister.

(3) Sertifitseerimist viib läbi ja sertifikaate väljastab Lennuamet.

(4) Järelevalve teostamiseks peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tööde tegija võimaldama Lennuameti tehnilist järelevalvet teostavale vastutavale töötajale vaba juurdepääsu töökohale, töövahenditele, õhusõiduki ehitamise, hooldamise, selle osade ja varustuse valmistamisega seonduvale teabele ning selleks kasutatavatele dokumentidele.

§ 9. Õhusõiduki lennukõlblikkus

(1) Eestis registreeritud ja käitatav õhusõiduk peab olema lennukõlblik.

(2) Õhusõiduk tunnistatakse lennukõlblikuks, kui on tuvastatud, et see on projekteeritud, valmistatud, varustatud ja tehniliselt hooldatud vastavuses 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni nõuetega.

(3) Õhusõiduki lennukõlblikkusnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 10. Õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastamine

(1) Õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastab Lennuamet.

(2) Lennukõlblikkuse tuvastamiseks:

1) annab käitaja ülevaate õhusõiduki tehnilise hoolduse korraldamisest;

2) kontrollitakse õhusõiduki tehnilise hoolduse dokumente;

3) tehakse õhusõiduki ja selle varustuse ülevaatus ja vajaduse korral sooritatakse kontroll-lend.

(3) Lennuametil on õigus õhusõiduki lennukõlblikkust tuvastada lennukõlblikkussertifikaadi kehtivusaja jooksul nii omal algatusel kui ka õhusõiduki omaniku või käitaja vastava taotluse alusel.

(4) Õhusõiduki käitaja on kohustatud esitama lennukõlblikkust tuvastavale isikule tema nõudmisel kogu õhusõiduki lennukõlblikkust, tehnilist hooldust, õhusõidukile tehtud muudatusi ja parandusi, õhusõiduki käitamist ja selle statistilisi andmeid puudutava teabe, samuti võimaldama talle vaba juurdepääsu õhusõidukile, selle käitamisega seotud seadmetele, vajaduse korral ka lennu ajal, ning osutama talle ülesannete täitmisel vajalikku abi.

(5) Lennukõlblikkuse tuvastamisega seotud otsesed kulud kannab selle taotleja. Kui seda tehakse lennukõlblikkussertifikaadi kehtivusaja jooksul Lennuameti algatusel ja õhusõiduk osutub lennukõlblikuks, kannab kulud Lennuamet.

§ 11. Õhusõiduki lennukõlblikkussertifikaat

(1) Lennuamet väljastab lennukõlblikuks tunnistatud õhusõidukile tähtajalise lennukõlblikkussertifikaadi, mis peab olema käitamise ajal õhusõiduki pardal.

(2) Lennukõlblikkussertifikaadi kehtivusaega pikendatakse õhusõiduki omaniku või valdaja kirjaliku taotluse alusel, kui õhusõiduk on tuvastamisel tunnistatud lennukõlblikuks.

(3) Lennukõlblikkussertifikaati märgitakse õhusõiduki käitamise piirangud, kui õhusõiduk ei vasta täielikult lennukõlblikkusnõuetele.

(4) Eestis käitatava välisriigi õhusõiduki pardal peab olema selle riigi poolt väljaantud lennukõlblikkussertifikaat.

§ 12. Vastutus õhusõiduki lennukõlblikkuse eest

(1) Õhusõiduki lennukõlblikkuse eest vastutab selle käitaja.

(2) Õhusõiduki käitaja on kohustatud viivitamata teatama Lennuametile kõigist õhusõiduki lennukõlblikkust ohustavatest asjaoludest.

§ 13. Õhusõiduki lennukõlblikkussertifikaadi kehtivuse peatamine või kehtetuks tunnistamine

(1) Õhusõiduki või selle varustuse lennukõlblikkusnõuetele mittevastava hooldamise, ettenähtud muudatuste või nõuetekohase tehnilise kontrolli tegemata jätmise, keelatud muudatuste tegemise või keskkonnakõlblikkuse nõuete täitmata jätmise korral tunnistatakse õhusõiduk lennukõlblikkusnõuetele mittevastavaks.

(2) Lennukõlblikkusnõuetele mittevastavaks tunnistatud õhusõiduki lennukõlblikkussertifikaadi kehtivus peatatakse õhusõiduki lennukõlblikuks tunnistamiseni. Kui lennukõlblikkust ei ole võimalik taastada või seda ei tehta, tunnistatakse lennukõlblikkussertifikaat kehtetuks.

§ 14. Välisriigi õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastamine

(1) Välisriigi õhusõiduki lennukõlblikkus tuvastatakse:

1) Lennuameti algatusel;

2) kui seda taotleb õhusõiduki omanik või käitaja;

3) kui seda taotleb õhusõiduki lennukõlblikkuse üle järelevalvet teostava välisriigi vastav asutus.

(2) Välisriigi õhusõiduki lennukõlblikkus tuvastatakse ka siis, kui tekib vajadus tunnustada välisriigi õhusõiduki lennukõlblikkussertifikaati või anda välja Eesti lennukõlblikkussertifikaat või ühekordne lennuluba.

(3) Kui välisriigi õhusõiduk tunnistatakse lennukõlblikkusnõuetele mittevastavaks, keelatakse selle lennud ja teatatakse sellest õhusõiduki registreerimisriigi pädevale asutusele.

(4) Kui Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni liikmesriigi lennundusasutus leiab, et õhusõiduk on lennukõlblik, lubatakse õhusõidukil välja lennata. Kui välisriigi pädeva lennundusasutuse hinnangul õhusõiduki tehniline seisukord ei vasta lennukõlblikkusnõuetele, kuid selle ülelend reisijateta ja vajalikke piiranguid järgides on ohutu, annab Lennuamet loa õhusõiduki lennuks sihtkohta, kus on võimalik lennukõlblikkus taastada.

§ 15. Õhusõiduki keskkonnakõlblikkus

(1) Eestis käitatav mootoriga õhusõiduk on keskkonnakõlblik, kui selle mürataseme ja mootorite emissiooni arvulised näitajad vastavad kehtestatud nõuetele.

(2) Mootoriga õhusõiduki keskkonnakõlblikkusnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.

(3) Mootoriga õhusõiduki keskkonnakõlblikkusele vastavust tunnistab sertifikaat, milles sisalduvad andmed õhusõiduki kohta, sertifitseerimise aluseks olevad normid ning mürataseme ja mootorite emissiooni arvulised näitajad.

(4) Mootoriga õhusõiduki keskkonnakõlblikkussertifikaadi väljastab Lennuamet.

3. peatükk

TSIVIILÕHUSÕIDUKITE REGISTREERIMINE

§ 16. Tsiviilõhusõidukite riiklik register

(1) Tsiviilõhusõidukite riiklik register on Vabariigi Valitsuse poolt andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155) alusel asutatud andmekogu tsiviilõhusõidukitele riikkondsuse andmiseks ja nende omandiõiguse rahvusvaheliseks tunnustamiseks.

(2) Tsiviilõhusõidukite riiklikku registrit peab Lennuamet.

(3) Tsiviilõhusõidukite riikliku registri pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 17. Tsiviilõhusõiduki registrisse kandmine

(1) Tsiviilõhusõiduki käitamiseks tuleb see kanda tsiviilõhusõidukite riiklikusse registrisse või registri lisasse kooskõlas käesoleva seaduse sätetega.

(2) Tsiviilõhusõiduki registrisse kandmist võib taotleda õhusõiduki omanik või tema poolt kirjalikult volitatud isik.

§ 18. Õhusõiduki registrisse kandmise nõuded

(1) Õhusõiduk kantakse tsiviilõhusõidukite riiklikusse registrisse taotluse alusel, kui:

1) õhusõiduki omanik on Eesti kodanik või isik, kellel on alaline elamisluba Eestis, või Eestis registreeritud juriidiline isik või kohalik omavalitsus või Eesti riik;

2) õhusõidukil on Eestis väljaantud lennukõlblikkussertifikaat või mõne teise riigi pädeva asutuse väljaantud ja Eestis tunnustatud lennukõlblikkussertifikaat;

3) õhusõiduki tüüp on sertifitseeritud Eestis tunnustatud lennukõlblikkusnõuete alusel.

(2) Registrisse võib kanda õhusõiduki, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud nõuetele, juhul kui õhusõiduki baaslennuväli asub Eestis.

(3) Registrisse ei kanta õhusõidukit, mis on teise riigi registris.

§ 19. Tsiviilõhusõidukite riiklikus registris sisalduv teave

(1) Registrisse kantakse teave õhusõiduki, selle omaniku ja käitaja ning seda teavet puudutavate muutuste kohta.

(2) Registri lisasse kantakse:

1) ehitamisel olev õhusõiduk, mis on juba identifitseeritav õhusõidukina;

2) õhusõiduk, mida Eesti omanikule ehitatakse välismaal või mis on Eesti omanikule üle antud, juhul kui käesoleva seaduse § 18 lõike 1 punktis 1 sätestatud tingimused on täidetud;

3) välismaal asuv õhusõiduk, mis vastab käesoleva seaduse § 18 lõike 1 punktis 1 sätestatud tingimustele ja millele Lennuamet on andnud ühekordse lennuloa.

(3) Õhusõiduki käitaja on kohustatud registripidajale viivitamata teatama registrisse kantud andmete muutumisest.

(4) Õhusõiduki omaniku vahetumise korral peavad sellest Lennuametile kümne päeva jooksul teatama nii õhusõiduki uus kui endine omanik. Teatele peavad olema lisatud uue omaniku omandiõigust ning vastavust käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 esitatud nõuetele tõendavad dokumendid.

§ 20. Õhusõiduki kustutamine registrist

Õhusõiduk kustutatakse tsiviilõhusõidukite riiklikust registrist, kui:

1) seda taotleb õhusõiduki omanik või tema poolt kirjalikult volitatud isik;

2) õhusõiduk ei vasta enam käesoleva seaduse §-s 18 esitatud nõuetele;

3) õhusõiduk on hävinud, lammutatud või kadunud ja selle otsingud on lõpetatud;

4) õhusõiduki lennukõlblikkussertifikaadi kehtivusaja lõppemisest on möödunud kolm aastat ja õhusõiduki omanik ei ole esitanud taotlust selle pikendamiseks;

5) õhusõiduk on teise riigi registris.

§ 21. Õhusõiduki registreerimissertifikaat

(1) Õhusõiduki kandmisel tsiviilõhusõidukite riiklikusse registrisse väljastatakse õhusõiduki omanikule või tema poolt kirjalikult volitatud isikule registreerimissertifikaat.

(2) Õhusõiduki kandmisel registri lisasse väljastatakse õhusõiduki omanikule või tema poolt kirjalikult volitatud isikule ajutine registreerimissertifikaat.

(3) Õhusõiduki registreerimissertifikaate väljastab Lennuamet.

§ 22. Õhusõiduki märgistamine

(1) Eestis registreeritud õhusõiduk peab olema märgistatud riikliku registreerimistunnusega, mis koosneb riigi tunnusest ES ja registreerimistunnusest, mille annab õhusõidukile registripidaja.

(2) Õhusõiduki märgistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

4. peatükk

LENNUNDUSPERSONALI LOAD

§ 23. Lennunduslubade kohustuslikkus

(1) Õhusõiduki meeskonnaliikme ja hooldemehhaanikuna, lennuliikluse lennujuhi ja -informaatorina ning lendude korraldajana on lubatud tegutseda isikul, kellel on kehtiv ja Eestis tunnustatud lennundusluba.

(2) Välisriigi õhusõidukit võib ärilistel eesmärkidel Eestis käitada isik, kellel on selle välisriigi kehtiv lennundusluba või Eestis väljaantud ja vastava välisriigi poolt tunnustatud kehtiv lennundusluba.

(3) Lennundusspetsialistide atesteerimist, lennunduslubade väljaandmist ja välisriigi lennunduslubade tunnustamist koos kehtivustõendite väljastamisega ning nende kohta arvestuse pidamist teostab Lennuamet.

§ 24. Lennunduslubade väljaandmise nõuded

(1) Õigus tegutseda õhusõiduki meeskonnaliikme ja hooldemehhaanikuna, lennuliikluse lennujuhi ja -informaatorina ning lendude korraldajana antakse isikule, kelle vanus, tervislik seisund ja kutseoskused vastavad 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni I lisas kehtestatud nõuetele ning kes on saanud vastava ettevalmistuse ja edukalt sooritanud eksamid.

(2) Nõuded õhusõiduki meeskonnaliikme ja hooldemehhaaniku, lennuliikluse lennujuhi ja -informaatori ning lendude korraldaja vanusele, tervislikule seisundile, kutsesobivusele ja kvalifikatsioonile ning nende ettevalmistamise, eksamineerimise ja neile lubade väljaandmise eeskirjad kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel teede- ja sideminister.

§ 25. Lennundusloa kehtetuks tunnistamine

(1) Lennundusluba või kehtivustõend tunnistatakse kehtetuks või selle kehtivus peatatakse, kui selle omanik:

1) on rikkunud lennuohutuse nõudeid, sealhulgas juhtinud õhusõidukit või täitnud ametiülesandeid alkoholi, narkootikumide, psühhotroopsete, psühhotoksiliste või teiste lennuohutust mõjutada võivate ainete mõju all, käitanud õhusõidukit haigena, väsinuna või muul põhjusel seisundis, kui isik ei saa täita oma ülesandeid ohutul viisil;

2) on rikkunud lennundusalaste õigusaktide sätteid;

3) on tunnistatud tervislikel põhjustel sobimatuks täitma oma ülesandeid;

4) on tunnistatud eksamite või kontroll-lendude alusel oma teadmiste või oskuste poolest mittevastavaks lennundusloas või kehtivustõendis märgitud tegevusele.

(2) Lennuamet võib ametkondliku uurimise ajaks peatada lennundusloa või kehtivustõendi kehtivuse uurimise lõpuni.

§ 26. Lennundustegevust mõjutavatest asjaoludest teatamine

(1) Lennundusluba või kehtivustõendit omav isik on kohustatud Lennuametile teatama asjaoludest, mis võivad mõjutada tema kõlblikkust lennundusloas või kehtivustõendis märgitud tegevuseks.

(2) Mõjuvate põhjuste ilmnemisel korraldab Lennuamet lennundusluba või kehtivustõendit omava isiku tervisliku seisundi uurimise või kontrollib tema teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi.

5. peatükk

ÕHUSÕIDUKI MEHITAMINE JA KAPTENI KOHUSTUSED ÕHUSÕIDUKI PARDAL

§ 27. Õhusõiduki mehitamine

(1) Õhusõiduki mehitamine on õhusõiduki komplekteerimine pädeva, lennuohutust tagava meeskonnaga.

(2) Õhusõiduki meeskonnaliige on kehtivat lennundusluba omav lennundusspetsialist, kes täidab vajalikke ülesandeid õhusõiduki lennu ajal.

(3) Õhusõiduki käitaja peab tagama õhusõiduki mehitamise lennundusspetsialistidega, kes omavad kehtivat lennundusluba ja keda volitatakse täitma erialaseid ülesandeid lennu ajal.

§ 28. Õhusõiduki kapten

(1) Õhusõiduki kapten on piloot, kes vastutab õhusõiduki käitamise ja ohutuse eest lennu ajal.

(2) Õhusõiduki meeskonna tööd juhib kapten eesmärgiga tagada õhusõiduki, selle reisijate, lasti ja lennuliikluse ohutus.

(3) Kapteni korraldused, mis on seotud lennu ohutu sooritamisega, on kõigile õhusõiduki pardal viibivatele isikutele kohustuslikud.

(4) Kaptenil on õigus keelduda meeskonnaliikme, reisija või lasti pardale võtmisest või kõrvaldada see isik või last pardalt enne lendu või pärast maandumist, kui seda nõuab lennuohutus.

§ 29. Õhusõiduki kapteni kohustused

Kapten on kohustatud:

1) kindlustama enne lendu, et õhusõiduk on lennukõlblik, nõuetekohaselt varustatud, mehitatud, lastitud ja lend on ette valmistatud, ning sooritama lennu vastavalt kehtestatud eeskirjadele;

2) jälgima, et õhusõiduki pardal on ettenähtud dokumendid ning sissekanded nendesse on tehtud vastavalt kehtestatud eeskirjadele;

3) teatama kõigist õhusõiduki lennukõlblikkust ohustavatest asjaoludest Lennuametile.

§ 30. Õhusõiduki kapteni ja meeskonna ühised kohustused

Kapten ja meeskond on kohustatud hoolitsema õhusõiduki ning selle pardal olevate reisijate, posti ja lasti eest.

§ 31. Õhusõiduki kapteni õigused ohuolukorras

Õhusõiduki sattumisel ohuolukorda on kaptenil õigus rakendada kõiki lennuohutuse seisukohalt vajalikke meetmeid kuuletumise ja korra tagamiseks. Iga meeskonnaliige on kohustatud osutama kaptenile vajalikku abi. Sellist abi on kaptenil õigus nõuda ka reisijatelt.

§ 32. Õhusõiduki kapteni kohustused kuriteo või haldusõiguserikkumise korral

(1) Kui õhusõiduki pardal on toime pandud kuriteo või haldusõiguserikkumise tunnustega tegu, on kapten kohustatud teatama sellest politseile ja rakendama meetmeid kuriteo või haldusõiguserikkumise asjaolude väljaselgitamiseks.

(2) Kapten on kohustatud rakendama meetmeid kuriteos või haldusõiguserikkumises kahtlustatava kinnipidamiseks ning üleandmiseks Eesti politseile, Eesti konsulaarametile või välisriigi vastavale asutusele.

(3) Kapten on kohustatud tagama õiguserikkumise vahendite ja teiste asitõendite üleandmise pädevale asutusele.

§ 33. Lennuõnnetusest või selle ohust teatamine

Kapten või, kui temal ei ole see võimalik, õhusõiduki omanik, valdaja või käitaja on kohustatud viivitamata teatama lennuõnnetusest või selle ohust Lennuametile ning esitama juhtunust 24 tunni jooksul kirjaliku ettekande.

6. peatükk

LENNUVÄLJAD, LENNUVÄLJAKUD JA LENNUTEENISTUSED

§ 34. Lennuväljad, lennuväljakud ja lennuteenistused

(1) Lennuväli on teatud maa- või veeala koos ehitiste, seadmete ja varustusega, mis on ette nähtud õhusõidukite saabumiseks, väljumiseks ja maal või veel liikumiseks.

(2) Baaslennuväli on lennuväli, mille käitaja on sõlminud õhusõiduki käitajaga lepingu õhusõiduki alaliseks baseerumiseks sellel lennuväljal.

(3) Lennuväljak on piiratud varustuse ja mõõtmetega maa- või veeala koos ehitiste, seadmete ja varustusega, mis on ette nähtud õhusõidukite saabumiseks, väljumiseks ja maal või veel liikumiseks.

(4) Lennuliiklusteenistuse all mõistetakse lennuinformatsiooni-, häire-, lennuliikluse nõustamise ja lennuliikluse juhtimise teenistusi.

§ 35. Lennuvälja ja lennuväljaku ehitamine ja kasutuselevõtmine

(1) Lennuvälja ja lennuväljaku planeerimine, projekteerimine, ehitamine ja ehitusliku kasutusloa väljaandmine toimub vastavuses planeerimis- ja ehitusseadusega (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953). Projekt esitatakse enne lõplikku kinnitamist Lennuametile, kes teeb ekspertiisi lennuvälja või lennuväljaku ja sellel kavandatava tegevuse hindamiseks aeronavigatsiooni, lennuliikluse ja lennuohutuse osas.

(2) Vabariigi Valitsus kehtestab lennuohutuse tagamiseks lennuvälja lähiümbruse määratlemise ja kasutamise korra.

(3) Lennuvälja või lennuväljaku projekti ekspertiisi tegemiseks võib Lennuamet kaasata teiste asutuste esindajaid. Ekspertiisi otsusejärgne lubatav lennundustegevus peab olema esitatud nii projektis, ehitusloas kui ehituslikus kasutuselevõtuloas.

(4) Kõrgehitiste ja -rajatiste projektide kooskõlastamist ja arvestust lennuohutuse osas teostab Lennuamet.

§ 36. Lennuvälja või lennuväljaku sertifikaat

(1) Lennuvälja või lennuväljaku kasutamiseks õhusõidukite lennutegevuse korraldamisel peab lennuväljal või lennuväljakul olema sertifikaat, mis kinnitab selle vastavust õhusõidukite ohutu käitamise nõuetele.

(2) Lennuväljade ja lennuväljakute sertifitseerimise korra kehtestab teede- ja sideminister.

(3) Lennuvälju ja lennuväljakuid sertifitseerib ja sertifikaate väljastab Lennuamet.

§ 37. Lennuliiklusteenistuse sertifikaat

(1) Lennuliikluse nõuetekohaseks korraldamiseks ja lennuohutuse tagamiseks peab ettevõtja omama sertifikaati, mis kinnitab, et tal on selleks tegevuseks piisavate teadmiste ja kogemustega personal, talitused, vajalikud seadmed, rajatised ja varustus ning välja töötatud vajalikud protseduurid.

(2) Lennuliiklusteenistuste sertifitseerimise korra kehtestab teede- ja sideminister.

(3) Lennuliiklusteenistusi sertifitseerib ja sertifikaate väljastab Lennuamet.

(4) Lennujuhtimis- ja raadionavigatsiooniseadmeid sertifitseerib ja sertifikaate väljastab Lennuamet.

7. peatükk

LENNUETTEVÕTJAD

§ 38. Lennuettevõtja

Lennuettevõtjaks käesoleva seaduse tähenduses võib olla füüsiline isik, tulunduslik või mittetulunduslik juriidiline isik, kes omab kehtivat lennutegevusluba.

§ 39. Riiklikud load

Tsiviilõhusõidukite käitamiseks ärilistel eesmärkidel peab ettevõtja omama järgmisi riiklikke lubasid:

1) lennutegevusluba;

2) lennuettevõtja sertifikaati;

3) regulaarlennuliini pidamisel liiniluba.

§ 40. Lennutegevusluba

(1) Lennutegevusluba on teede- ja sideministri poolt lennuettevõtjale väljaantud dokument, mis lubab loas märgitud tegevusaladel õhu teel vedada reisijaid, posti ja/või lasti tasu või hüvituse eest.

(2) Lennuettevõtja lennutegevusloa väljaandmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

(3) Lennutegevusloa võib anda:

1) Eesti kodanikule või isikule, kellel on alaline elamisluba Eestis;

2) Eestis registreeritud äriühingule, mis on otseselt või enamusaktsiate kaudu Eesti riigi, kohaliku omavalitsusüksuse ja/või Eesti kodanike omandis.

(4) Lennutegevusluba antakse ettevõtjale, kui:

1) tema peamine äritegevuse koht või registreeritud asukoht on Eestis ja peamine tegevusala on õhuveondus eraldi või ühendatult mõne muu õhusõidukite käitamise või hooldusega seotud äritegevusega;

2) tema käitada on üks või enam õhusõidukit, mis on ettevõtja omandis või lepingu alusel valduses;

3) ta omab kehtivat lennuettevõtja sertifikaati;

4) ta on suuteline täitma esimese kahe aasta äriplaanist tulenevaid kohustusi, sealhulgas katma kolme esimese tegutsemiskuu jooksul püsiv- ja muutuvkulud omavahendite arvelt, arvestamata antud perioodil teenitud tulusid.

§ 41. Lennutegevusloa kehtivuse peatamine või kehtetuks tunnistamine

(1) Lennutegevusluba tunnistatakse kehtetuks, kui ettevõtja tegevus ei vasta käesoleva seaduse § 40 lõigetes 3 ja 4 sätestatule.

(2) Lennuettevõtja majanduslike raskuste ilmnemisel võib tegevusloa väljaandja selle kehtivuse peatada ja väljastada ajutise tähtajalise tegevusloa tingimusel, et on tagatud lennuohutus.

§ 42. Lennuettevõtja sertifikaat

(1) Lennuettevõtjaid sertifitseerib Lennuamet.

(2) Lennuettevõtjate sertifitseerimise tingimused ja korra kehtestab teede- ja sideminister.

(3) Lennuettevõtja sertifikaat on Lennuameti poolt väljaantud dokument, mis kinnitab, et lennuettevõtjal on sellise tegevuse ohutuks ja seaduslikuks korraldamiseks vajalikud talitused, rajatised, seadmed ja varustus ning piisavate teadmiste, oskuste ja kogemustega personal.

(4) Lennuettevõtja sertifikaadi juurde kuuluvad käitamistingimused.

§ 43. Lennuettevõtja sertifikaadi kehtivuse peatamine või kehtetuks tunnistamine

Lennuettevõtja sertifikaat tunnistatakse kehtetuks või peatatakse ajutiselt puuduste kõrvaldamiseni või muudetakse selles esitatud käitamistingimusi, kui:

1) lennuettevõtja ei vasta käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud nõuetele;

2) on rikutud lennuettevõtja sertifikaadi juurde kuuluvaid käitamistingimusi.

§ 44. Muutused lennutegevusloa ja lennuettevõtja sertifikaadi alustes

Lennutegevusluba ja lennuettevõtja sertifikaati omav ettevõtja on kohustatud Lennuametile viivitamata kirjalikult teatama kõigist muutustest andmetes, mis olid aluseks tegevusloa ja sertifikaadi väljaandmisel.

§ 45. Lennutegevusluba ja lennuettevõtja sertifikaati omavate ettevõtjate kontrollimine

Lennutegevusluba ja lennuettevõtja sertifikaati omav ettevõtja on kohustatud Lennuameti järelevalve vastutavale töötajale kontrolli teostamiseks võimaldama juurdepääsu kõigile vastavatele hoonetele, ruumidele, seadmetele, dokumentatsioonile ja arvutiteabele, samuti esitama vajalikku teavet kirjalikult. Kontrolli teostatakse lennuettevõtja töö ajal.

§ 46. Liiniluba

(1) Liiniluba on Lennuameti väljaantud tähtajaline dokument regulaarse lennuliini pidamiseks kindlal marsruudil. Liiniluba antakse välja lennuettevõtjale, kellel on lennutegevusluba reisilendude teostamiseks, vastava kvalifikatsiooniga lennundusspetsialistid, sertifitseeritud vastava kategooria õhusõidukid ning lennuliini pidamiseks vajalik aeronavigatsioonialane teave.

(2) Liinilubade väljaandmise korra kehtestab teede- ja sideminister.

(3) Välisriikide lennuettevõtjad võivad vastavalt välislepingule pidada regulaarset lennuliini Eesti territooriumile, territooriumil või territooriumilt.

8. peatükk

LENNUÕNNETUSED JA -INTSIDENDID

§ 47. Otsingu- ja päästetööd lennuõnnetuste ja -intsidentide puhul

(1) Otsingu- ja päästetööd lennuõnnetuse korral on ohuolukorda sattunud või kadumaläinud õhusõiduki ning sellel olnud inimeste otsimine ja päästmine.

(2) Otsingu- ja päästetööd lennuõnnetuse korral maismaal ja siseveekogudel tagab Lennuamet, sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel korraldab neid töid Piirivalveamet ning lennuväljade piirkonnas raadiusega kuni 15 meremiili kohalik maavalitsus.

(3) Lennuõnnetuse korral maismaal, siseveekogude ning lennuväljade piirkonnas raadiusega kuni 15 meremiili otsingu- ja päästetööde tegemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 48. Lennuõnnetuse ja -intsidendi uurimine

(1) Lennuõnnetus on õhusõiduki kasutamisega seotud õnnetusjuhtum, mis toimub ajavahemikus alates hetkest, mil keegi isik astub õhusõiduki pardale kavatsusega sooritada lend, kuni kõigi pardal viibinud isikute õhusõidukist lahkumise hetkeni ja mille kestel keegi isikutest saab surma, surmavalt või raskesti vigastada või õhusõiduk saab tõsiseid vigastusi, on teadmata kadunud või asub ligipääsmatus kohas.

(2) Lennuintsident on õhusõiduki kasutamisega seotud, lennuohutust mõjutav, kuid mitte lennuõnnetusega lõppenud sündmus, mis toimub ajavahemikus alates hetkest, mil keegi isik astub õhusõiduki pardale kavatsusega sooritada lend, kuni kõigi pardal viibinud isikute õhusõidukist lahkumise hetkeni.

(3) Eesti territooriumil või õhuruumis toimunud lennuõnnetuse korral moodustab Vabariigi Valitsus uurimiskomisjoni lennuõnnetuse põhjuste väljaselgitamiseks.

(4) Lennuintsidendi toimumisel moodustatakse selle uurimiseks komisjon vastavalt teede- ja sideministri kinnitatud korrale.

(5) Lennuõnnetuse või -intsidendi uurimise peamine eesmärk on kindlaks teha lennuõnnetuse või -intsidendi põhjused, et vältida selliseid õnnetusi ja intsidente tulevikus.

(6) Uurimisega seotud asutused on oma pädevuse piires kohustatud osutama uurimiskomisjonile vajalikku kaasabi.

(7) Lennuamet peab vastavalt 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni nõuetele informeerima lennuõnnetusega seotud riikide lennundusasutusi ja Rahvusvahelist Tsiviillennunduse Organisatsiooni.

§ 49. Teabe ja tõendite tagamine

(1) Uurimiskomisjonil on õigus küsitleda kõiki isikuid, kes omavad uurimise seisukohalt tähtsat teavet. Uurimiskomisjonil on õigus iseseisvalt või koostöös kriminaalasja eeluurimist teostava asutusega juurdepääsuks kogu asjasse puutuvale teabele ja dokumentidele.

(2) Kui on leitud õhusõiduk, sellel veetud kaupa või muud õhusõiduki juurde kuuluvat ja on küllaldaselt alust arvata, et on toimunud lennuõnnetus, siis on keelatud leitut ära viia või ümber paigutada uurimiskomisjoni loata. Need nõuded ei kehti inimelu päästmisel ja kannatanule abi osutamisel.

(3) Isik, kes on võtnud oma valdusesse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud vara, on kohustatud viivitamata sellest teatama politseile või uurimiskomisjonile, kes peavad võtma meetmeid vara säilitamiseks.

§ 50. Uurimisjäreldused

Uurimistulemuste kohta esitab uurimiskomisjon vormikohase uurimisaruande, mille sisu vastab lennuõnnetuse või -intsidendi iseloomule ja raskusastmele. Uurimisaruande lahutamatuks osaks on lennuohutusalased soovitused. Uurimisaruanne esitatakse Lennuametile lennuohutuse tagamiseks vajalike meetmete väljatöötamiseks.

9. peatükk

LENNUNDUSE MUUD SÄTTED

§ 51. Ühekordne luba

(1) Lennuvõistluste või -vaatemängude ja erilise iseloomuga lennundusürituste korraldamiseks peab olema Lennuameti ühekordne luba. See on nõutav ka katselennu sooritamiseks, lennuks maapealsete seadmete kontrollimiseks või mõneks muuks erakordseks lennuks.

(2) Ühekordse lennuloa võib välja anda õhusõidukile, millel ei ole kehtivat lennukõlblikkussertifikaati, kuid mille lend teatud piirangutega on ohutu. Piirangute ulatuse ja mahu määrab Lennuamet vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud lennukõlblikkusnõuetele.

§ 52. Õhusõiduki sundmaandamine

(1) Lennuohutuse tagamiseks ning julgeoleku ja avaliku korra huvides on lennujuhil õigus nõuda õhusõiduki kaptenilt õhusõiduki sundmaandumist lähimal sobival lennuväljal.

(2) Õhusõiduki sundmaandamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 53. Siseriiklikud õhuveod

(1) Siseriiklike õhuvedude puhul rakendatakse rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooni ja Varssavi konventsiooni täiendava, lepinguvälise vedaja teostatavate rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooni sätteid (RT II 1998, 2--4, 7 ja 9).

(2) Õhuvedude eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 54. Ohtlike ainete õhuvedu

Ohtlike ainete vedu tsiviilõhusõidukitega toimub Lennuameti kirjaliku loa alusel 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni nõuete kohaselt.

§ 55. Õhusõiduki kasutamise keelamine

 (1) Keelatud on:

1) õhusõiduki start, kui õhusõiduk ei ole lennukõlblik või nõuetekohaselt mehitatud, varustatud ja lastitud või ilmnevad muud õhusõiduki käitamist takistavad asjaolud, välja arvatud käesoleva seaduse § 14 lõikes 4 nimetatud juhtudel;

2) kasutada tsiviilõhusõidukit Eesti Vabariigi õigusaktidega keelatud esemete või ainete vedamiseks;

3) õhusõiduki käitamine alkoholi, narkootikumide, psühhotroopsete, psühhotoksiliste või teiste lennuohutust mõjutada võivate ainete mõju all;

4) õhusõiduki käitamine haigena, väsinuna või muul põhjusel seisundis, kui isik ei saa täita oma ülesandeid ohutul viisil.

(2) Lennuvälja käitajal või tema poolt kirjalikult volitatud isikul on õigus keelduda õhusõiduki teenindamisest, kui kehtestatud maksed, mis on seotud õhusõiduki viimase maandumisega lennuväljale, viibimisega seal või lahkumisega sealt, ei ole tasutud või ei ole esitatud tagatist nende tasumise kohta.

§ 56. Ebaharilike õhusõidukite kasutamine

(1) Piloodita, mootorita või muude ebaharilike omadustega õhusõidukite käitamiseks kehtestab teede- ja sideminister eeskirjad, mis võivad erineda käesoleva seaduse 2.--7. peatüki sätetest, tingimusel, et oleks tagatud lennuohutus.

(2) Teede- ja sideminister kehtestab eeskirjad, millega reguleeritakse õhuruumi kasutamist selliste lennuvahendite poolt, mida ei saa klassifitseerida õhusõidukitena.

§ 57. Aeronavigatsioonialane teave ja meteoroloogiaalase teeninduse tagamine

(1) Eesti asutused ja ettevõtjad, kes on aeronavigatsioonialase teabe töötlejad ja koostajad, on kohustatud teavet õigeaegselt edastama lennuliiklusteenistusele.

(2) Aeronavigatsioonialase teabe edastamise ja meteoroloogiaalase teeninduse tagamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 58. Kindlustus

(1) Õhusõiduki käitamiseks rahvusvahelistel, äri- ja koolituslendudel on nõutav käitaja tsiviilvastutuskindlustuslepingu sõlmimine kolmandate isikute kasuks, et hüvitada õhusõiduki tekitatud kahju.

(2) Õhusõiduki käitamisel reisijate, pagasi, lasti ja/või posti veoks tasu või muu hüvituse eest on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusele nõutav ka käitaja vastutuskindlustuslepingu sõlmimine reisijate, pagasi, lasti ja/või posti suhtes, et hüvitada õhuveo käigus tekitatud kahjud reisijate surma või vigastada saamise ning pagasi, lasti ja/või posti kaduma mineku või kahjustumise korral.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustuslepingu ning lõikes 2 nimetatud pagasi, lasti ja/või posti suhtes sõlmitud kindlustuslepingu kindlustussumma peab olema vähemalt 10 miljonit Eesti krooni ühe kindlustusjuhtumi ja ühe kindlustushüvitise taotleja kohta.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud reisijate elu ja tervise suhtes sõlmitud käitaja vastutuskindlustuslepingu kindlustussumma peab olema Eesti kroonides võrdne vähemalt 100 000 SDR-iga (Special Drawing Right -- Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühik) ühe kindlustusjuhtumi ja ühe kindlustushüvitise taotleja kohta.

(5) Rahandusminister kehtestab teede- ja sideministri ettepanekul käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kindlustuslepingute kohustuslikud tingimused.

§ 59. Lennuliiklustasud

Lennuliiklustasudeks on marsruudi navigatsioonitasu, terminali navigatsioonitasu ja lennuväljatasud. Lennuliiklustasude määramise, maksmise ja maksmisest vabastamise korra kehtestab teede- ja sideminister.

§ 60. Lennundusjulgestus

Lennundusjulgestuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

10. peatükk

RAKENDUSSÄTTED

§ 61. Lennundusalaste dokumentide kooskõlla viimine käesoleva seadusega

Enne käesoleva seaduse jõustumist väljaantud lennundusalased määrused, litsentsid, sertifikaadid, tunnistused ja load vaadatakse läbi, tunnistatakse kehtetuks või viiakse kooskõlla käesoleva seadusega kuue kuu jooksul, arvates seaduse jõustumisest.

§ 62. Seaduse kehtetuks tunnistamine

Käesoleva seaduse jõustudes tunnistatakse lennundusseadus (RT I 1993, 36, 557) kehtetuks.

§ 63. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. septembril.

Riigikogu esimees Toomas SAVI

/otsingu_soovitused.json