Väljaandja: Riigikogu Akti liik: seadus Teksti liik: algtekst Avaldamismärge: RT I 1999, 44, 510 Asjaõigusseaduse rakendamise seadus [terviktekst muudatustega kuni 17.02.99] Vastu võetud 27.10.1993 RT I 1993, 72, 1021 Terviktekst ASJAÕIGUSSEADUSE RAKENDAMISE SEADUS õiend (RT I 1993, 75) 28.06.1994 (RT I 1994, 53, 889) 1.09.1994 14.12.1994 (RT I 1994, 94, 1609) 29.12.1994 15.02.1995 (RT I 1995, 22, 327) 20.03.1995 14.06.1995 (RT I 1995, 57, 979) 21.07.1995 30.04.1996 (RT I 1996, 36, 738) 7.06.1996 11.12.1996 (RT I 1997, 1, 2) 18.01.1997 29.01.1997 (RT I 1997, 13, 210) 2.03.1997 17.12.1998 (RT I 1998, 113/114, 1877) 9.01.1999 20.01.1999 (RT I 1999, 10, 155) 1.01.2000 17.02.1999 (RT I 1999, 27, 380) 1.04.1999 17.02.1999A (RT I 1999, 27 386) 27.03.1999 Muudetud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 30. 09. 1994. a otsusega (RT I 1994, 66, 1159). Muudatusi sisaldava paragrahvi lõpus sulgudes on viide seadus(t)ele (vastuvõtmise kuupäev; samal kuupäeval vastuvõetud seadus lisatähisega A), millega kehtestati praegune sõnastus. Terviktekst avaldatakse 17. 02. 1999. a seaduse (RT I 1999, 27, 380) § 109 alusel. § 1. Asjaõigusseaduse jõustumine Asjaõigusseadus (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509) jõustub 1993. aasta 1. detsembril. § 2. Asjaõigusseaduse kohaldamine (1) Enne 1993. aasta 1. detsembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldatakse asjaõigusseaduse sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. (2) Omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses (RT 1991, 21, 257; RT I 1997, 27, 391; 74, 1230; 1998, 12, 153; 51, 758; 86/87, 1434; 103, 1697; 1999, 23, 354) ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. [14.12.1994; 30.04.1996] §-d 3­4 [kehtetud ­ 28.06.1994] § 5. Valduse kaitse Valduse kaitseks kohaldatakse asjaõigusseaduse §-de 40­50 sätteid üksnes juhul, kui valdust on rikutud või valdus on ära võetud pärast 1993. aasta 30. novembrit. § 6. Omandi kaitse (1) Omandit kaitstakse alates 1993. aasta 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast. (2) Omandi kaitseks hagi esitamise tähtaeg on 10 aastat, kui asjaõigusseadusest või käesolevast seadusest ei tulene teisiti. § 7. Igamine Valduse suhtes, mis on omandatud enne 1993. aasta 1. detsembrit, algab igamistähtaja kulgemine 1993. aasta 1. detsembrist. § 8. Alusetu omandamise ja säästmise sätete kohaldamine Asjaõigusseaduse §-des 108 ja 117 tähendatud alusetu rikastumise sätetena kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (ENSV Teataja 1964, 25, 115; 1968, 46, 341; 1969, 30, 295; 1970, 37, 332; 1973, 9, 68; 44, 389; 53, 465; 1974, 28, 247; 1977, 6, 72; 37, 424; 1980, 31, 490; 1985, 27, 451; 1986, 19, 251; 1988, 6, 68; 25, 295 ja 296; 1989, 17, 203; Eesti Vabariigi Teataja 1990, 20, 300; RT 1990, 12, 128; 1992, 33, 418; 49, 615; RT I 1993, 72/73, 1021; 1994, 25, 406; 53, 889; 63, 1065; 1996, 31, 630; 38, 752) §-de 477 ja 478 sätteid. § 9. Kinnipidamisõigus Asjaõigusseaduse §-des 320­324 sätestatud kinnipidamisõigust võib teostada ka nende asjade suhtes, mis on seaduslikult võlausaldaja valdusse sattunud enne 1993. aasta 1. detsembrit, samuti nende nõuete tagamiseks, mis on tekkinud enne 1993. aasta 1. detsembrit. § 10. Tagastatud maa kinnistamine (1) Maareformi käigus tagastatud maa kantakse kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse (RT I 1994, 94, 1609; 1995, 9, õiend) jõustumist riikliku maakatastri pidaja poolt kinnistamiseks esitatud maaüksused kantakse kinnistusraamatusse riigi maakatastri pidaja esildise alusel. Tagastatava maa suhtes ei kohaldata enne tagastamist asjaõigusseaduse § 51 2. lõikes esitatud nõuet avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kandmisest kinnistusraamatusse enne kinnisasja andmist teise isiku valdusse. (2) Maakatastri andmed käesoleva seaduse tähenduses on riigi maakatastri pidaja õiend maaüksuse registreerimise kohta maakatastris, mis peab sisaldama kinnistatava maaüksuse katastritunnust, sihtotstarvet, asukohta, pindala, samuti vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omava isiku poolt koostatud katastriüksuse plaani ärakiri, mis on kinnitatud riikliku maakatastri pidaja poolt. (3) Kui tagastatud maa on võõrandatud maareformi seaduse (RT 1991, 34, 426; RT I 1996, 41, 796; 1997, 13, 210; 37/38, 570; 81, 1363; 93, 1556; 1998, 12, 153; 103, 1698; 1999, 25, 366; 27, 390) § 19 1. lõike alusel enne 1993. aasta 1. detsembrit või on päritud, on õigustatud subjektil õigus esitada notariaalselt tõestatud ühepoolne avaldus ja omandamise aluseks olevad dokumendid kande tegemiseks kinnistusraamatusse. (4) Kinnistusamet peab kinnistusregistriosa avamisest teatama ehitise asukohajärgsele riiklikule hooneregistrile. [14.12.1994; 30.04.1996] § 101. Tagastatud või erastatud maa kinnistamine isiku surma korral (1) Kui isik suri pärast maa tagastamist või erastamist, kuid enne maa kinnistusraamatusse kandmist, kinnistatakse maa omandiõigus pärija nimele. (2) Kande võib teha pärija ühepoolse kinnistamisavalduse ja nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse alusel. Kinnistamine toimub pärija kulul. [30.04.1996] § 11. Erastatud maa kinnistamine (1) Enne 1993. aasta 1. detsembrit erastatud maa kantakse kinnistusraamatusse riikliku maakatastri pidaja poolt esitatud maa ostu-müügi lepingu ja maakatastri andmete alusel. (2) Enne 1993. aasta 1. detsembrit välisriigi omandisse antud maa kantakse kinnistusraamatusse riikliku maakatastri pidaja poolt esitatud Vabariigi Valitsuse otsuse ja maakatastri andmete alusel. (3) Pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist erastatud maa kantakse kinnistusraamatusse (kinnistus-registriosa avatakse) asjaõiguslepingu, maaüksuse omandamist tõendava dokumendi, maakatastri andmete ja teiste kinnistamiseks vajalike dokumentide alusel. Erastatava maa suhtes ei kohaldata enne erastamist asjaõigusseaduse § 51 2. lõikes esitatud nõuet avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kandmisest kinnistusraamatusse enne kinnisasja andmist teise isiku valdusse. (4) Kinnistusamet peab kinnistusregistriosa avamisest teatama ehitise asukohajärgsele riiklikule hooneregistrile. [14.12.1994; 29.01.1997] § 111. Riigi maa kinnistamine (1) Riigi omandisse jäetud maa kantakse kinnistusraamatusse Vabariigi Valitsuse poolt määratud valitsusasutuse volitatud isiku kirjaliku kinnistamisavalduse, riigi omandiõigust tõendava dokumendi ja maakatastri andmete alusel. Riigi omandiõigust tõendavaks dokumendiks on ka väljavõte Riigi Teatajast, milles on avaldatud maa riigi omandisse jätmise otsus. (2) Kinnistusamet peab kinnistusregistriosa avamisest teatama ehitise asukohajärgsele riiklikule hooneregistrile. [14.12.1994] § 112. Munitsipaalmaa kinnistamine (1) Munitsipaalomandisse antud maa kantakse kinnistusraamatusse kohaliku omavalitsusüksuse volitatud isiku kirjaliku kinnistamisavalduse, maa kohaliku omavalitsusüksuse omandiõigust tõendava dokumendi ja maakatastri andmete alusel. Munitsipaalmaa omandiõigust tõendavaks dokumendiks on ka väljavõte Riigi Teatajast, milles on avaldatud maa munitsipaalomandisse andmise otsus. Munitsipaalomandisse antava maa suhtes ei kohaldata enne munitsipaliseerimist asjaõigusseaduse § 51 2. lõikes esitatud nõuet avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kandmisest kinnistusraamatusse enne kinnisasja andmist teise isiku valdusse. (2) Kinnistusamet peab kinnistusregistriosa avamisest teatama ehitise asukohajärgsele riiklikule hooneregistrile. [14.12.1994] § 12. Kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajaliku maa tagastamise ja erastamise erisused (1) Kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises. (2) Kui ehitise kaasomanik ei soovi käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud maaosa tagastamist või erastamist, on maa tagastamist või erastamist soovivatel kaasomanikel õigus nõuda kohtu korras ehitiseosa müümist. Lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 32, müüakse ehitiseosa üldistes huvides kohtuotsuse alusel täituri poolt enampakkumisel. Ehitiseosa omandiõigus läheb ehitiseosa ostnud isikule üle pärast ehitisealuse maa kandmist kinnistusraamatusse. (3) Ehitise kaasomanikel, kelle osa müüakse käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud korras, on õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist müüdud elamuosale. Isikliku kasutusõiguse tingimused määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, lahendab vaidluse kohus. [30.04.1996] § 13. Õiguslikul alusel püstitatud ehitis (1) Kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis, sealhulgas pooleliolev ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei sätestata teisiti. Riigi omandisse jäetud maal ja munitsipaalomandisse antud maal asuv riigile võikohalikule omavalitsusüksusele kuuluv ehitis muutub maa oluliseks osaks maa riigi maakatastris registreerimisega. (2) Ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu ja igamisega. Peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. (3) Ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui eluruumi või elamus asuva mitteeluruumi juurde ei ole maakorralduslikel või ehitustehnilistel tingimustel võimalik iseseisva kinnistu moodustamine, on eluruumi või elamus asuva mitteeluruumi omanikul õigus saada maa omanikuks korteriomandiseaduses (RT I 1994, 28, 426; 1997, 13, 210; 93, 1566; 1998, 59, 941; 107, 1764; 108/109, õiend; 1999, 27, 386) sätestatud alustel ja korras. Ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. (4) Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumisel tsiviilkäibes olevad ehitise reaalosad loetakse mõttelisteks osadeks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Mõttelise osa suuruseks on ehitise reaalosa üldpinna ja ehitise reaalosade üldpinna suhe. Ehitise reaalosa võib tsiviilkäibes olla vaid korteriomandina, korterihoonestusõigusena, erastatud eluruumina, elamus asuva erastatud mitteeluruumina, endise korteriühingu liikme omandisse antud korterina või ehitise kaasomandi lõpetamisel tekkiva ehitise reaalosana. Ehitise jagamine kaasomandi lõpetamisel ei või olla vastuolus ehitise olemusega ja maakorralduse nõuetega. Ehitist võib reaalosadeks jagada vaid tervikuna. (5) Ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, võib nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. (6) Kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse või riigi omandisse jäetud või munitsipaalomandisse antud maa riigi maakatastrisse kandmiseni võib ehitist, selle mõttelist osa, reaalosana erastatud eluruumi või elamus asuvat mitteeluruumi, kaasomandi lõppemisel tekkinud ehitise reaalosa võõrandada ja pärida kui vallasasja. Ehitise või selle osa võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Ehitise tasuta üleandmisel, kui üleandmisel on üheks pooleks riik või kohalik omavalitsusüksus, omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel tehingu tegemisel ning ehitise müümisel täituri poolt enampakkumisel ei ole notariaalne tõestus nõutav, välja arvatud eluruumide, elamu mõttelise osa ja elamutes asuvate mitteeluruumide erastamisel. Alates 1993. aasta 1. detsembrist kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni tehtud ehitise võõrandamise tehing ei ole tehingu notariaalse vormi mittejärgimise tõttu tühine, kui käesolev paragrahv ei nõua ehitise võõrandamise tehingu notariaalset vormi. Ehitist või selle osa võib vallasasjana võõrandada kuni 2001. aasta 31. detsembrini. Kui ehitis on panditud enne 2001. aasta 31. detsembrit, võib ehitist võõrandada pandiga tagatud nõude täitmiseks. (7) Ehitise või selle osa võõrandamine või pärimine tuleb 15 päeva jooksul, alates omandiõiguse üleminekust, registreerida omandaja esildisel ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris ja kohalikus omavalitsusüksuses. Kui ehitise võõrandamise tehing tõestatakse notariaalselt, on tehingu tõestanud notaril kohustus registreerida tehing poolte kulul 15 päeva jooksul, alates tehingu tõestamisest. (8) Kui ehitis on võõrandatud või päritud pärast ehitisealuse maa tagastamise korralduse vastuvõtmist või maa ostu-müügilepingu sõlmimist või maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsustamist, on ehitise omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitiseomanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks. (9) Ehitise pärimisele kohaldatakse Eesti seadusi. Kui ehitisealune maa on pärast testamendi tegemist kantud kinnistusraamatusse, pärib ehitise maa pärinud isik. Isikul, kes testamendi kohaselt pidi pärima ehitise, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa omandi ülemineku kandmisest kinnistusraamatusse. Muus osas kohaldatakse hoonestusõiguse seadmisele käesoleva seaduse § 15 1. ja 4. lõike sätteid. [14.12.1994; 14.06.1995; 30.04.1996; 11.12.1996; 29.01.1997; 17.02.1999; 17.02.1999A] § 131. Ostueesõigus ehitise kui vallasasja võõrandamisel (1) Kui ehitis on kaasomandis, on kaasomanikul ehitise mõttelise osa võõrandamisel võõrandatava osa ostueesõigus, välja arvatud juhul, kui see võõrandatakse kaasomaniku alanejale sugulasele või vanemale, teisele kaasomanikule või seaduse järgi eesõigustatud isikule. Võõrandaja on kohustatud kirjalikult teatama teistele ehitise kaasomanikele ehitiseosa võõrandamise kavatsusest, näidates ära ehitiseosa võõrandamise hinna ja muud tingimused. Ehitiseosa võõrandamisel, välja arvatud müümisel, määratakse hind selle hariliku väärtuse alusel. Kui kaasomanik ei kasuta ostueesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamisest, on võõrandajal õigus võõrandada ehitiseosa kirjalikus teates märgitud või kõrgema hinnaga ja samadel või võõrandajale soodsamatel tingimustel. Kui võõrandaja võõrandab ehitiseosa ostueesõigust rikkudes, võib kaasomanik pöörduda kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teada saamise päevast, kohtusse hagiga talle ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. (2) Kaasomaniku ostueesõigust ei kohaldata eluruumide ja elamutes asuvate mitteeluruumide erastamisel. Erastatud eluruum ja elamus asuv mitteeluruum ning nende juurde kuuluv muu osa on käibes koos. Erastatud eluruumi ja elamus asuva mitteeluruumi võõrandamisel ei kohaldata kaasomaniku ostueesõigust, kui kaasomanikke on rohkem kui kuus. Ostueesõigust ei ole eluruumide ja mitteeluruumide erastamise kohustatud subjektil. Kaasomaniku ostueesõiguse korral laieneb see ka ehitise muu osaga seotud eluruumile ja elamus asuvale mitteeluruumile. [14.12.1994; 14.06.1995] § 132. Asjaõigusseaduse kohaldamine pandiõigusele (1) Enne 1993. aasta 1. detsembrit Eesti NSV tsiviilkoodeksi §-de 196­205 või Eesti Vabariigi pangaseaduse (ENSV Teataja 1989, 41, 647; RT 1990, 2, 36; 1991, 16, 222; 1992, 31, 411; RT I 1993, 28, 498; 72/73, 1021; 1995, 4, 36) § 42 alusel tekkinud pandiõiguse korral, kus pandieseme valdus ei ole pandilepingu kohaselt üle läinud pandipidajale, jääb panditud asi pantija valdusesse ja pandiõigusele kohaldatakse asjaõigusseaduse § 276 1. lõiget, § 277­280, 283­285, § 286 punkti 1, § 289 3., 4. ja 5. lõiget, § 291, 304, 306. Nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka pandiõigus. Kui võlgnik ei täida pandiga tagatud nõuet, rahuldatakse pandipidaja nõue panditud asja väärtusest kohtu otsuse alusel või kohesele sundtäitmisele alludes täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380) kehtestatud korras. (2) Kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse või riigi omandisse jäetud või munitsipaalomandisse antud maa riigi maakatastrisse kandmiseni võib ehitist või selle mõttelist osa pantida valdust üle andmata. Pandile kohaldatakse käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud pandiõiguse sätteid. Samale ehitisele või samale ehitise osale ei või seada mitut panti. (3) Käesoleva paragrahvi 2. lõike kohaselt sõlmitud pandileping peab olema notariaalselt tõestatud ja lepingu tõestanud notari esildisel registreeritud poolte kulul ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris 15 päeva jooksul, alates tehingu tõestamisest. Pandiõigus tekib pandilepingu notariaalse tõestamise hetkest. Enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist sõlmitud ehitise pandilepingud võib ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris registreerida tehingu sõlminud poole esildisel. Registreerimata pant lõpeb pandi eseme omandi üleminekul, kui omandaja pandist ei teadnud ega pidanudki teadma. (4) Ehitise või selle osa pandiõiguse lõppemise või hüpoteegiks ümberregistreerimise kohta tuleb huvitatud isiku nõudel teha märge riiklikus hooneregistris, kus pandileping registreeriti. (5) Kui enne kinnisaja koormamist hüpoteegiga on seatud registerpant vallasvarale, ei laiene hüpoteek registerpandi kestuse ajal kinnisasja päraldistele, mis on koormatud registerpandiga. Registerpant ei ulatu kinnisasja päraldistele, kui enne registerpandi seadmist oli kinnisasi koormatud hüpoteegiga. Pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist seatud kommertspant ei laiene ehitistele, transpordivahenditele ja intellektuaalse omandi vormidele. Pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist ei või käsipandi esemeks olla ehitis. (6) Eesti NSV seaduse riikliku notariaadi kohta (ENSV Teataja 1973, 53, 473; RT I 1993, 45, 640) § 44 alusel elamule seatud võõrandamise keelud kustutab riiklik hooneregister huvitatud isiku avalduse alusel. Laenu tasumine või pandilepingu lõppemine tuleb tõendada. [14.12.1994; 30.04.1996; 29.01.1997] § 133. Pandiõiguse ümberregistreerimine Lõike 1 sõnastus kuni 31.12.1999 Lõike 1 sõnastus alates 1.01.2000 (1) Kui ehitis või selle osa, mis on panditud käesoleva seaduse § 132 1. ja 2. lõike kohaselt või enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist kommertspandi või käsipandina, muutub maa oluliseks osaks, on pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist kinnistut koormava hüpoteegina alates ehitisealuse maa kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest Riigi Teataja Lisas. Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumisel kinnistusraamatusse kantud kinnisasjade suhtes võib pandipidaja nõuda pandiõiguse kandmist kinnistusraamatusse esimesele vabale järjekohale. (1) Kui ehitis või selle osa, mis on panditud käesoleva seaduse § 132 1. ja 2. lõike kohaselt või enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist kommertspandi või käsipandina, muutub maa oluliseks osaks, on pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist kinnistut koormava hüpoteegina alates ehitisealuse maa kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumisel kinnistusraamatusse kantud kinnisasjade suhtes võib pandipidaja nõuda pandiõiguse kandmist kinnistusraamatusse esimesele vabale järjekohale. Lõike 2 sõnastus kuni 31.12.1999 Lõike 2 sõnastus alates 1.01.2000 (2) Kui panditud ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus, on pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist hoonestusõigust koormava hüpoteegina, alates hoonestusõiguse kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest Riigi Teataja Lisas. (2) Kui panditud ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus, on pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist hoonestusõigust koormava hüpoteegina, alates hoonestusõiguse kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. (3) Kui ehitis oli koormatud mitme pandiõigusega, kantakse need hüpoteekidena kinnistusraamatusse vastavalt kinnistamisavalduste registreerimisele kinnistuspäevikus. Pandipidajal on õigus eelnevalt avaldada märke kandmist kinnistusraamatusse. Pandipidajal on ehitise pandilepingu alusel asjaõigusseaduse § 121 1. lõikes sätestatud õigus. Kui kinnisasi on pärast kinnistusraamatusse kandmist omandatud heauskse omandaja poolt, ei saa nõuda senise pandiõiguse hüpoteegina sissekandmist. Hüpoteegisummana kantakse kinnistusraamatusse ehitise pandiga tagatud võla summa, kui pooled ei lepi kokku teisiti. (4) Ehitisele seatud pandiga tagatud nõuet saab pärast ehitisealuse maa või hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmist sundtäita alles pärast ehitisele pandi alusel hüpoteegi seadmist. Ehitisele seatud pandile kohaldatakse asjaõigusseaduse kinnispandi sätteid alles pärast pandi kinnistamist hüpoteegina. [14.12.1994; 29.01.1997; 20.01.1999] § 134. Meres olev ehitis (1) Meres olev kaldaga püsivalt ühendatud ehitis, mis kuulub kaldamaatüki omanikule ja mis on püstitatud seaduslikul alusel enne 1999. aasta 1. aprilli, kuulub kinnisomandi koosseisu. (2) Meres olevad merepõhjaga püsivalt ühendatud ehitised ja rajatised, mis on püstitatud seaduslikul alusel ning mis ei kuulu kaldamaatüki omanikule, kantakse kinnistusraamatusse seaduses sätestatud korras. [17.02.1999] § 14. Õigusliku aluseta püstitatud ehitis (1) Maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast kasutusloa andmist ehitisele. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399) § 70 alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. (2) Maa omaniku ja ehitaja vahelistele suhetele kohaldatakse asjaõigusseaduse §-de 138 ja 139 sätteid, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike teises lauses sätestatud ehitise puhul. (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa suhtes maareformi seaduse § 6 2. lõike punkti 3 sätete kohaldamisele, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike teises lauses sätestatud ehitise puhul. [14.12.1994; 30.04.1996; 29.01.1997] § 15. Hoonestusõiguse seadmine (1) Ehitise omanikul, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud riigimaal asuv ehitis. Kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni on nimetatud ehitis vallasasi. (2) [kehtetu ­ 30.04.1996] (3) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitise omanik ei nõua hoonestusõiguse seadmist ühe aasta jooksul, arvates maa kinnistusraamatusse kandmisest, seatakse hoonestusõigus riigimaale Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiasutuse otsuse alusel. (4) Ehitise omanikul on õigus nõuda, et hoonestusõiguse tähtaeg ei oleks lühem kui ehitise eeldatava püsimise tähtaeg. Maa omanikul on õigus nõuda, et hoonestusõiguse tähtaeg ei oleks pikem kui ehitise eeldatava püsimise tähtaeg. Erinevalt asjaõigusseaduse § 251 1. lõikes sätestatust võib nimetatud hoonestusõiguse tähtaeg olla lühem kui 36 aastat. [14.12.1994; 30.04.1996] § 151. Omaniku ostueesõigus Omanikul, kes on koormanud oma kinnisasja hoonestusõigusega enne 1999. aasta 1. aprilli, on kuni 2000. aasta 31. märtsini õigus nõuda hoonestajalt hoonestusõiguse koormamist ostueesõigusega omaniku kasuks. [17.02.1999] § 152. Reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmine (1) Tehnovõrgu ja -rajatise (tehnorajatise) omanikul, kellele kuuluv tehnorajatis on püstitatud võõrale maale õiguslikul alusel enne 1999. aasta 1. aprilli, on õigus nõuda kümne aasta jooksul, arvates tehnorajatisega seotud maa kandmisest kinnistusraamatusse, kas reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse (servituudi) seadmist tehnorajatise teenindamiseks ja remontimiseks. (2) Juba kinnistusraamatusse kantud maatükil asuva tehnorajatise omanikul on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õigus kuni 2008. aasta 30. detsembrini. (3) Kui tehnorajatise omanik ei nõua käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud tähtaja jooksul reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmist või ei likvideeri selle aja jooksul tehnorajatist, on maatüki omanikul õigus nõuda tehnorajatise kõrvaldamist ja sellega seotud kahjude hüvitamist tehnorajatise omaniku poolt. [17.02.1999] § 153. Kinnisasja omaniku õigus keelduda reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmisest (1) Kinnisasja omanik võib reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmisest keelduda, kui tehnorajatise edasine asumine kinnisasjal selle kasutamist oluliselt takistab ja omaniku kahju tehnorajatisest on suurem kui tehnorajatise teise kohta ümberpaigutamise kulud, samuti juhul, kui omanik kannab kõik tehnorajatise ümberpaigutamise kulud ja annab selleks tehnorajatiseomanikule eelnevalt piisava tagatise. (2) Kui omanik keeldub alusetult käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud alustel reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisest ega ole nõus kandma tehnorajatiste ümberpaigutamise kulusid, võib tehnorajatise omanik: 1) nõuda lepingu sõlmimist kohtu kaudu; 2) taotleda maatüki andmist sundvaldusse vastavalt kinnisasja sundvõõrandamise seadusele (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006); 3) esitada ühepoolse avalduse kinnistusametile reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse kinnistamiseks, milles sisalduvad kõik reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse sisu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. (3) Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 1 nimetatud hagi rahuldamisel määratakse kohtuotsuses reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse tingimused ja kohtuotsus on aluseks kande tegemisele kinnistusraamatusse. (4) Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 3 nimetatud avalduse saamisel teatab kinnistusamet sellest kirjalikult koormatava kinnisasja omanikule ja annab talle kolmekuulise tähtaja vastuväidete esitamiseks. Kui nimetatud tähtaja jooksul kirjalikult vastuväiteid ei esitata, saadetakse kinnisasja omanikule täiendav teade, millega antakse ühekuuline tähtaeg vastuväidete esitamiseks. Kui vastuväiteid ei esitata, rahuldab kinnistusamet avalduse. Kui kinnisasja omanik esitab vastuväiteid, jätab kinnistusamet avalduse rahuldamata. [17.02.1999] § 154. Tasu reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse eest (1) Käesoleva seaduse § 152 1. lõikes nimetatud tehnorajatise omanik, kelle kasuks seatakse reaalservituut või isiklik kasutusõigus, on kuni 2009. aasta 1. jaanuarini vabastatud tasu maksmisest nimetatud piiratud asjaõiguse eest. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumisel ei tohi omaniku poolt nõutav tasu reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse eest ületada vastava tasu kohalikku tavalist suurust. [17.02.1999] § 16. Kolhoosi- ja talupere omand (1) Alates 1993. aasta 1. detsembrist kuulub kolhoosi- ja talupere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale või taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt. (2) Kui kolhoosi- või talupere vara või selle osa oli omandatud pere teiste liikmete varalise või tööpanuse arvel, on neil õigus nõuda oma osa eraldamist kokkuleppel kolhoosipere pea või taluperemehega. Kolhoosi- või taluperele kuuluva ehitise jagamise kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud. (3) Kui käesoleva paragrahvi 2. lõikes märgitud kokkulepet ei saavutata, on kolhoosi- või talupere liikmel õigus nõuda kohtu korras ühe aasta jooksul, arvates 1993. aasta 1. detsembrist, oma osa eraldamist. § 17. Kolhoosi- ja talupere vara pärimine (1) Alates 1993. aasta 1. detsembrist toimub endise kolhoosi- või talupere vara kui kolhoosipere pea ja tema abikaasa või taluperemehe ja tema abikaasa ühisvara pärimine Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt. (2) Alates 1993. aasta 1. detsembrist toimub endise kolhoosi- või talupere varast endise pere liikmele eraldatud osa pärimine, kui sellele pole välja antud pärimisõiguse tunnistust, Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt. (3) Kui kolhoosipere pea või taluperemees on surnud ning endise kolhoosi- või talupere liikme osa on pere varast eraldamata, on endise kolhoosi- või talupere liikmel õigus nõuda oma osa eraldamist pärandvarast kuni 1994. aasta 1. detsembrini. (4) Kui endise kolhoosi- või talupere liige on surnud ning tema pärandile pole välja antud pärimisõiguse tunnistust, või kui ta on surnud enne 1994. aasta 1. detsembrit ning tema osa endise kolhoosi- või talupere varast ei ole eraldatud, on tema pärijatel, kes on notarile esitanud avalduse pärandi vastuvõtmiseks, õigus nõuda surnud pereliikme osa eraldamist käesoleva seaduse § 16 2. lõike sätete kohaselt või nõuda tema osa eraldamist § 16 3. lõike sätete kohaselt kohtu korras kuni 1994. aasta 1. juunini või kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast. § 18. Talumaa põlise kasutamise õigus (1) Taluperemehel, kellele on antud talumaa põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse (ENSV Teataja 1989, 39, 611; RT I 1993, 72/73, 1021; 1994, 30, 465; 66, 1159) alusel, või tema pärijal on õigus saada talumaa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Talumaa põlise kasutamise õigus on päritav. (2) Õigusvastaselt võõrandatud ning Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa ei kuulu maareformi seaduse § 6 2. lõike punkti 2 alusel endistele (õigusjärgsetele) omanikele või nende pärijatele tagastamisele ainult siis, kui maa eraldamisel on kinni peetud taluseaduse § 8 sätetest. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel või kompenseerimisel loetakse Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maaga võrdseks kuni taluseaduse jõustumiseni EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu 1988. aasta 22. märtsi määruse nr 144 «Individuaalse töise tegevuse kohta põllumajanduses« (ENSV Teataja 1988, 17, 214) ning ENSV Ministrite Nõukogu 1989. aasta 16. veebruari määruse nr 71 «Talumajanduse arendamise esmaste abinõude kohta« (ENSV Teataja 1989, 11, 121; RT 1992, 3, 48) alusel talude rajamiseks antud maa. Kui maa eraldamise õigsus eelmises lauses nimetatud õigusaktide sätete rikkumise või ebaõige tõlgendamise tõttu vaidlustatakse, kuulub vaidlus lahendamisele kohtus. (3) Taluperemehel, kes ei soovi talumaad omandada, on õigus nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist vastavalt käesoleva seaduse §-le 15 ja ülejäänud talumaale pikaajalise pärijale ülemineva kasutusvalduse seadmist kuni 99 aastaks. (4) Maakasutusõigus on päritav ja üleantav talupere liikmele. Maakasutusõiguse üleandmine peab olema notariaalselt tõestatud ning registreeritud kohalikus omavalitsusüksuses. Maakasutusõigus lõpeb taluhoonete võõrandamisel talupere liikmeks mitteolevale isikule, maakasutusõigusest loobumisel, talupere vara müümisel nõuete katteks ning taluperemehe teovõimetuks tunnistamisel. Kohaliku omavalitsuse volikogu otsustab maakasutusõiguse lõpetamise, kui talupere kahel järjestikusel aastal maad sihtotstarbeliselt ei kasuta või rikub korduvalt maa kasutamise eeskirju. [14.12.1994; 30.04.1996; 29.01.1997] § 19. Seniste kitsenduste kehtivus (1) Kuni maa, maapõue, vete, metsa ja teiste loodusobjektide kasutamise ja kaitse alaste õigusaktide kooskõlla viimiseni asjaõigusseadusega kohaldatakse neis sätestatud kitsendusi niivõrd, kuivõrd need pole vastuolus asjaõigusseadusega. (2) Jahipidamisele kohaldatakse asjaõigusseaduse sätteid alates 1994. aasta 1. märtsist. § 20. Kohaliku omavalitsuse üldine ostueesõigus (1) Kohalikul omavalitsusel on kuni 2002. aasta 1. jaanuarini oma haldusterritooriumil kõigi kinnisasjade suhtes nende igat liiki võõrandamisel igakordne ostueesõigus vastavalt asjaõigusseaduse §-dele 256­275, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui kinnisasi asub mitme kohaliku omavalitsuse territooriumil, on neil kohalikel omavalitsustel ühine ostueesõigus. (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ostueesõigus kehtib ka kaasomanikule kuuluva kinnisasja mõttelise osa võõrandamisel, samuti ühisomandis oleva kinnisasja võõrandamisel. (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ostueesõigus ei kehti kinnisasja või selle mõttelise osa võõrandamisel riigi või kohaliku omavalitsuse poolt või võõrandamisel abikaasale, alanejatele sugulastele, vanematele, õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, samuti müügil enampakkumisel, võõrandamisel riigile või kohalikule omavalitsusele, ostueesõiguse teostamisel seadusega õigustatud muu isiku poolt või pärimisel. [14.12.1994; 17.12.1998] § 21. Ostueesõiguse teostamise erisused (1) Notar on kohustatud pärast kinnisasja või selle mõttelise osa võõrandamise tehingu tõestamist esitama tehingu tõestatud ärakirja võõrandaja kulul kohalikule omavalitsusele, kelle halduspiirkonnas kinnisasi asub. (2)­(3) [kehtetud ­ 14.12.1994] [14.12.1994] § 22. Kohaliku omavalitsuse poolt ostueesõigusega omandatud kinnisasja võõrandamise kitsendus Kohalik omavalitsus võib §-s 20 sätestatud ostueesõigusega omandatud kinnisasja võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. § 23. Kohaliku omavalitsuse kinnisasja pantimise keeld Kohalikul omavalitsusel on keelatud pantida talle kuuluvat kinnisasja. § 24. Isikud (1) [kehtetu ­ 29.01.1997] (2) Asjaõigusseaduse § 51 2. lõikes, § 159 1. lõikes, § 167 1. lõikes ja § 168 1. lõikes nimetatud avalik-õiguslikeks isikuiks loetakse üksnes riiki ja kohalikku omavalitsusüksust. (3) [kehtetu ­ 29.01.1997] (4) [kehtetu ­ 15.02.1995] §-d 25­26 [käesolevas terviktekstis ei avaldata] § 27. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 1993. aasta 1. detsembril.