Teksti suurus:

Loomatauditõrje seadus

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT I 1999, 57, 598

Loomatauditõrje seadus

Vastu võetud 16.06.1999

Välja kuulutatud
Vabariigi Presidendi 30. juuni 1999. a otsusega nr 606

1. peatükk

ÜLDOSA

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab loomatauditõrje meetmed ja reguleerib nende rakendamist, samuti loomataudist põhjustatud kahjude hüvitamist.

(2) Loomatauditõrjeks rakendatavate meetmete eesmärgiks on ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi ning kaitsta inimest loomadega ühiste ja loomade kaudu levivate haiguste eest.

§ 2. Loom

(1) Käesolevas seaduses käsitletakse looma, loomseid saadusi ja nende käitlemist ning loomseid jäätmeid veterinaarkorralduse seaduse §-s 2 esitatud tähenduses.

(2) Käesolevas seaduses koduloomade kohta sätestatut rakendatakse kõigi tehistingimustes elavate loomade suhtes (kaasa arvatud tehistingimustes peetavad metsloomad) ja metsloomade kohta sätestatut looduses vabalt elavate loomade suhtes.

(3) Tapaloom käesoleva seaduse tähenduses on liha ja lihasaaduste tootmise eesmärgil tapmisele määratud loom.

§ 3. Loomataud

(1) Loomataudiks loetakse looma haigus, mis on põhjustatud bioloogiliste haigusetekitajate poolt, mis võivad kas otseselt või keskkonna vahendusel kanduda ühelt loomalt teisele, loomalt inimesele ja vastupidi. Käesoleva seaduse tähenduses loetakse loomataudiks ka selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval teguril puudub omadus üle kanduda.

(2) Loomataudide kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka zoonooside suhtes. Zoonoosiks loetakse mis tahes haigus või nakkus, mis võib loomulikul teel loomalt inimesele üle kanduda.

(3) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse loomataud eriti ohtlikuks, kui selle tekitajal on omadus kiiresti levida loomapopulatsioonis, põhjustada ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust ning millega võib kaasneda suur majanduslik kahju, samuti kui loomataud kujutab tõsist ohtu inimese elule ja tervisele.

§ 4. Loomapidaja

Loomapidaja käesoleva seaduse mõistes on isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes õigussuhte alusel loomaomanikuga vastutab viimasele kuuluva looma eest.

§ 5. Veterinaarjärelevalve

Järelevalve käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle toimub veterinaarkorralduse seaduses sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 6. Veterinaarpraksisega tegelevate isikute õigused ja kohustused

(1) Veterinaarpraksisega tegelevad isikud (tegevusluba omavad veterinaararstid ja veterinaarlaboratooriumid) on kohustatud juhtima loomapidaja ja loomsete saaduste käitleja tähelepanu käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumistele ja tegema ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks.

(2) Kõik veterinaarpraksisega tegelevad isikud on kohustatud eriti ohtliku loomataudi puhkemise korral tegema koostööd järelevalveametnikega loomataudi leviku peatamiseks ja selle likvideerimiseks.

(3) Tegevusluba omaval veterinaararstil on õigus taotleda loomataudi ennetamise ja tõrje toimingus osalemise õigust. Taotluse rahuldamise või sellest keeldumise otsustab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht, määrates nimetatud toimingus osalemise tingimused.

(4) Loomataudide ennetamise ja tõrje toimingutele kaasatud veterinaarpraksisega tegelevatel isikutel on õigus saada nimetatud toimingute eest tasu.

2. peatükk

LOOMATAUDI ENNETAMINE

1. jagu

LOOMADE PIDAMINE

§ 7. Loomade pidamise veterinaarnõuded

(1) Loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad peavad oma asukoha, projektlahenduse, tehnoloogia ja mikrokliima poolest vastama veterinaarnõuetele.

(2) Loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.

(3) Loomapidaja on kohustatud rakendama meetmeid, vältimaks kõrvaliste isikute vaba sissepääsu loomakasvatushoonetesse ja -rajatistesse.

(4) Välisriikidest saabunud isikutel ei ole lubatud siseneda loomakasvatushoonetesse ja -rajatistesse enne 48 tunni möödumist Eestisse saabumisest.

§ 8. Põllumajandusloomade pidamisel ja loomsete saaduste käitlemisel osalevate isikute meditsiiniline kontroll

(1) Oma tööülesannete tõttu põllumajandusloomade ja loomsete saadustega vahetult kokkupuutuv isik peab nakkus- ja parasitaarhaiguste tuvastamiseks ning nende leviku tõkestamiseks käima enne töösuhte algust ja töösuhte ajal korrapäraselt tervisekontrollis ning tal peab vastavalt rahvatervise seadusele (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999, 30, 415) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele olema tervisetõend.

(2) Põllumajandusloomade omanik ja loomsete saaduste käitleja peab nõudma oma tööülesannete tõttu põllumajandusloomade ja loomsete saadustega vahetult kokkupuutuvalt isikult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmist.

(3) Põllumajandusloomade pidamises ja loomsete saaduste käitlemises osalev isik peab teavitama põllumajandusloomade omanikku või loomsete saaduste käitlejat või tema esindajat oma tervisehäirest, haigusest, kontakteerumisest nakkushaigega või muudest ohtudest, mis võivad põhjustada põllumajandusloomade haigestumise või loomsete saaduste saastumise.

(4) Isikut, kellel puudub kehtiv tervisetõend, kes võib levitada haigusetekitajaid või parasiite või kellel on põllumajandusloomade ja inimeste tervise seisukohalt muu ohtlik tervisehäire või haigus, ei tohi lubada tööle, kus ta puutub vahetult kokku põllumajandusloomade või loomsete saadustega.

§ 9. Loomapidajate kohustused

Lisaks veterinaarkorralduse seaduse §-s 35 sätestatule on loomapidaja kohustatud:

1) informeerima kohe veterinaararsti looma äkksurmast, loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest;

2) teavitama järelevalveametnikku või volitatud veterinaararsti metslooma rünnakust talle kuuluvale loomale;

3) pidama kinni käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevatest nõuetest loomataudide ennetamisel ja tõrjel ning järgima loomataudi esinemise tõttu kehtestatud kitsendusi.

2. jagu

LOOMADE IDENTIFITSEERIMINE JA REGISTREERIMINE

§ 10. Identifitseerimisviisid

(1) Loomade identifitseerimisviisid on looma märgistamine, looma kirjeldamine või looma kuuluvuse määratlemine.

(2) Looma märgistamine on tema varustamine eristamist võimaldava püsiva ning kordumatu kunstliku tunnusega.

(3) Looma kirjeldamist tema eristamise eesmärgil kasutatakse loomade puhul, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada.

(4) Loomad, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada ja kelle kohta ei saa selle loomaliigi isendite suure välise sarnasuse tõttu koostada kirjeldust, identifitseeritakse nende kuuluvuse kaudu.

(5) Kuuluvuse kaudu identifitseerimisel loetakse loom kuuluvaks isikule, kelle valduses, sealhulgas kelle kinnisel territooriumil või kellele kuuluvas hoones või rajatises ta asub, kui looma kuuluvusest huvitatud isik ei tõenda vastupidist.

§ 11. Koduloomade identifitseerimine ja registreerimine

(1) Loomapidaja on kohustatud varustama temale kuuluvad koduloomad nende identifitseerimist võimaldava tunnusega kooskõlas käesoleva seadusega ning registreerima nad käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras selle loomaliigi riiklikus registris.

(2) Märgistamisele kuuluvate koduloomade liikide loetelu, nende märgistamise ning registreerimise viisid ja korra, registreerimistunnistuse väljastamise korra, samuti looma kirjelduse koostamise eeskirja kehtestab põllumajandusminister.

(3) Põllumajandusloomade register on vastavalt andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155) põllumajandusministri ettepanekul asutatud riiklik register.

(4) Põllumajandusloomade registri vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötlejaks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Keskus.

§ 12. Omanikuta ja loomapidaja juurest lahti pääsenud koduloomad

(1) Omanikuta koduloomaks loetakse identifitseerimata koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada.

(2) Loomapidaja juurest lahti pääsenud koduloomaks loetakse loom, kes viibib omaniku või looma eest vastutava isiku juuresolekuta väljaspool loomapidajale kuuluvat või tema kasutuses olevat territooriumi.

(3) Kohalikud omavalitsused on kohustatud korraldama omanikuta koduloomade püüdmist, pidamist ja hukkamist. Loomapidaja juurest lahti pääsenud kodulooma püüdmist korraldab loomapidaja.

3. jagu

LOOMADE LIIKUMISE NING LOOMANÄITUSTE, -VÕISTLUSTE, -LAATADE JA -OKSJONITE KORRALDAMISE VETERINAARNÕUDED

§ 13. Põllumajandusloomade liikumine

(1) Käesolevas seaduses mõistetakse loomade liikumise all põllumajandusloomade asukoha ajutist või püsivat muutmist nende võõrandamisel või mõnel muul põhjusel, millega kaasneb loomade üleviimine ühest karjast teise.

(2) Loomi on keelatud välja viia piirkonnast ja karjast, kus on loomataudi esinemise tõttu kehtestatud loomade liikumise piirangud.

(3) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse karjaks ühte liiki põllumajandusloomade rühma, keda peetakse ühises hoones või rajatises või väljaspool neid ühisel territooriumil või mõnel muul viisil kontaktis olevat loomarühma, kes nakkuse leviku seisukohalt moodustab ühtse terviku. Käesoleva seaduse tähenduses moodustab karja ka üks loom.

(4) Karjast on lubatud välja viia vaid kliiniliselt tervet looma, kes on identifitseeritud ja registreeritud käesoleva seaduse § 11 alusel kehtestatud korra kohaselt ning kes vastab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele.

(5) Ühest karjast teise üleviidavale ja tapamajja tapmiseks lähetatavale loomale esitatavad veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.

(6) Looma vastavust käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud veterinaarnõuetele tõendab käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras väljastatud veterinaartõend.

§ 14. Loomanäituse, -võistluse, -laada ja -oksjoni korraldamise veterinaarnõuded

(1) Loomanäituse, -võistluse, -laada või -oksjoni korraldamiseks peab korraldajal olema korraldusluba, mis on kooskõlastatud selle Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutusega, kelle järelevalvealal üritus toimub.

(2) Loomanäituse, -võistluse, -laada või -oksjoni korraldamine on lubatud üksnes korraldusloal näidatud kohas ning kuupäevadel.

(3) Näitusel või võistlusel osalemiseks on lubatud looma Eestisse tuua taasväljaveo kohustusega sisseveo korras kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 20, 21 ja 23.

(4) Loomanäitusele, -võistlusele, -laadale või -oksjonile on lubatud tuua kliiniliselt tervet ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele vastavat looma.

(5) Loomanäituse, -võistluse, -laada või -oksjoni korraldaja on kohustatud tagama looma tervislikku seisundit ja veterinaarnõuetele vastavust tõendavate veterinaartõendite või sellega võrdsustatud dokumentide kontrolli.

(6) Looma viimisel loomanäituselt, -võistluselt, -laadalt või -oksjonilt tema alalisse asukohta peab loomapidaja tagama ennetusabinõude rakendamise nakkushaiguste sissetoomise vältimiseks nimetatud loomadega.

§ 15. Loomadega kauplev isik ja loomadega kauplemise veterinaarnõuded

(1) Loomadega kauplev isik peab olema Veterinaar- ja Toiduameti poolt tunnustatud.

(2) Kauplemise objektiks olev loom peab olema identifitseeritud ja registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras ning vastama käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele, mida tõendatakse käesoleva seaduse §-des 28 ja 29 sätestatud veterinaartõendi või veterinaarsertifikaadiga.

(3) Loomadega kaupleva isiku tunnustamise tingimused ja korra, samuti loomadega kauplemise veterinaarnõuded, tingimused ja korra kehtestab põllumajandusminister.

4. jagu

LOOMADE JA LOOMSETE SAADUSTE TRANSPORTIMISE VETERINAARNÕUDED

§ 16. Transportimise veterinaarnõuded

(1) Loomade ja loomsete saaduste transportimiseks on lubatud kasutada selleks ettenähtud või kohandatud transpordivahendeid. Loomade transportimisel tuleb vältida keskkonna reostumist loomade väljaheidetega.

(2) Loomade ja loomsete saaduste transportimise ning selleks kasutatavate transpordivahendite veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.

(3) Kui loom haigestub transportimise ajal, peab transportija sellest kohe informeerima veterinaararsti.

5. jagu

LOOMSETE SAADUSTE KÄITLEMINE

§ 17. Loomsete saaduste käitleja kohustused

(1) Lisaks veterinaarkorralduse seaduse §-s 35 sätestatule on loomsete saaduste käitleja kohustatud tagama veterinaarnõuete täitmise talle kuuluvas ettevõttes.

(2) Veterinaarnõuded loomsete saaduste käitlemisega tegelevatele ettevõtetele ning toidutoormeks ja toiduks mitteloetavate loomsete saaduste käitlemisega tegelevate ettevõtete tunnustamise ja registreerimise korra kehtestab põllumajandusminister.

§ 18. Tapaloomade ja loomsete saaduste veterinaarkontroll

(1) Loomi võib loomsete saaduste saamise eesmärgil tappa ainult tunnustatud tapamajades.

(2) Tapamaja on loomade tapmisega tegelev ettevõte või loomsete saaduste käitlemise ettevõtte sellega tegelev osa.

(3) Tapamajja tapmiseks lähetatav loom peab olema kliiniliselt terve ning pärinema karjast ja piirkonnast, millele ei ole loomataudi esinemise või kahtluse tõttu kehtestatud loomade liikumise piirangut.

(4) Kliiniliselt haigeid ja taudikahtlasi loomi tapetakse tervetest eraldi järelevalveametniku või volitatud veterinaararsti järelevalve all.

(5) Loomsete saaduste töötlemise ettevõttesse ning hulgi- ja jaekaubandusse lähetatavad loomsed saadused peavad pärinema loomadelt, mis asuvad karjas ja piirkonnas, millele ei ole loomataudi esinemise tõttu kehtestatud loomade liikumise piirangut.

(6) Veterinaarnõuded loomsetele saadustele nende käitlemisel kehtestab põllumajandusminister.

(7) Haigetelt ja taudikahtlastelt loomadelt pärinevate saaduste käitlemise ja kasutamise veterinaarnõuded sätestatakse käesoleva seaduse § 43 lõike 2 alusel kehtestatud loomatauditõrje eeskirjades.

(8) Tapaloomade ja loomsete saaduste vastavust käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud veterinaarnõuetele tõendab käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras väljastatud veterinaartõend.

6. jagu

LOOMSETE JÄÄTMETE KÄITLEMINE

§ 19. Loomsete jäätmete käitlemise veterinaarnõuded ja selle korraldamine

(1) Loomsed jäätmed kuuluvad kogumisele, transportimisele, säilitamisele, ümbertöötamisele, kahjutustamisele ja kasutamisele (edaspidi loomsete jäätmete käitlemine) viisil, mis välistab haigusetekitajate ja muude kahjulike ainete leviku.

(2) Kohalik omavalitsus korraldab oma haldusterritooriumil paikneva loomsete jäätmete matmispaiga haldamist.

(3) Loomsete jäätmete kasutamine loomasöödana on lubatud ainult Veterinaar- ja Toiduameti väljastatud loa alusel. Nõuded loomsetest jäätmetest valmistatud söötade käitlemisele ja laboratoorsele uurimisele ning loomsete jäätmete kasutamise loa väljastamise tingimused ja korra kehtestab põllumajan- dusminister.

(4) Loomsete jäätmete liigituse, nende käitlemise veterinaarnõuded ning käitlemisega tegelevate ettevõtete tunnustamise korra kehtestab põllumajandusminister.

(5) Loomsete jäätmete käitlemisega tegelevad ettevõtted peavad olema Veterinaar- ja Toiduameti poolt tunnustatud ja omama jäätmeseaduse (RT I 1998, 57, 861; 88, õiend; 1999, 10, 155; 23, 353) alusel väljastatud jäätmeluba või jäätmete käitluslitsentsi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ettevõtted on loomataudide puhkemisel ja loomataudi tagajärgede likvideerimisel kohustatud oma tunnustatud käitlemisliikide ja -mahtude ulatuses osalema loomsete jäätmete käitlemisel vastavalt Veterinaar- ja Toiduameti korraldustele.

(7) Loomsete jäätmete käitlemise kulud kannab nende valdaja, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 57 sätestatud juhtudel.

7. jagu

LOOMADE JA LOOMSETE SAADUSTE EKSPORT, IMPORT JA TRANSIIT

§ 20. Impordi kord

(1) Loomi ja loomseid saadusi imporditakse piiril asuvate selleks ettenähtud tollipunktide (edaspidi piiripunktid) kaudu.

(2) Piiripunktis peavad olema tehnilised võimalused käesolevas seaduses ja teistes veterinaariaalastes õigusaktides sätestatud järelevalvetoimingute tegemiseks.

(3) Nõuded loomade ning loomsete saaduste impordiks ja ekspordiks ettenähtud piiripunktidele ja nende piiripunktide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.

(4) Käesolevas seaduses ja teistes veterinaariaalastes õigusaktides sätestatud nõuetele mittevastavaid loomi ja loomseid saadusi on keelatud importida.

(5) Loomade ja loomsete saaduste nõuetekohasuse tõendamiseks esitab importija nende päritoluriigi volitatud järelevalveasutuse väljastatud veterinaarsertifikaadi.

(6) Loomade ja loomsete saaduste impordi veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.

(7) Kavandatavast impordist tuleb importijal teavitada piiripunkti vähemalt 24 tundi ette.

§ 21. Impordiluba

(1) Loomi ja loomseid saadusi tohib Eestisse importida impordiloa alusel käesolevas seaduses ja teistes veterinaariaalastes õigusaktides sätestatud korras.

(2) Loomade ja loomsete saaduste impordiloa väljastab taotlejale Veterinaar- ja Toiduameti Piiriteenistus.

(3) Loomade importimiseks väljastatakse ühekordne impordiluba, mille kehtivusaja määrab loa väljaandja.

(4) Loomsete saaduste importimiseks võidakse impordiloa taotlejale, kellel loomsete saaduste importimine on püsiv tegevus, väljastada korduv impordiluba kehtivusajaga kuni üks aasta.

(5) Impordiloa taotlemise ning väljaandmise tingimused ja korra, samuti selle sisu- ja vorminõuded kehtestab põllumajandusminister.

(6) Impordiloa saamiseks peab taotleja esitama loa väljaandjale järgmised andmed:

1) ettevõtte ärinimi, asukoht ja äriregistri kood või füüsilise isiku nimi, elukoht ja isikukood;

2) päritolumaa;

3) loomsete saaduste nomenklatuur ja kogused;

4) impordi eesmärk;

5) loomade identifitseerimise tunnused;

6) transpordi korraldaja, transpordivahend ja transiitriigid;

7) põllumajandusloomade puhul Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutusega kooskõlastatud profülaktilise karantiini läbiviimise koht.

(7) Impordiloa saaja loetakse impordi eest vastutavaks isikuks.

§ 22. Transiidi kord

(1) Transiit toimub loomade ning loomsete saaduste impordiks ja ekspordiks ettenähtud piiripunktide kaudu ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud impordinõuete alusel, arvestades transiidist tulenevaid erisusi. Nakkushaiguste tõkestamiseks teostatakse transiidil olevate loomade ja loomsete saaduste üle järelevalvet käesolevas seaduses ja teistes veterinaariaalastes õigusaktides sätestatud üldistel alustel.

(2) Transiidiks on nõutav transiidiloa olemasolu. Transiidiluba taotletakse ja väljastatakse impordiloa taotlemise ja väljastamise korra kohaselt.

(3) Lisaks käesoleva seaduse § 21 lõike 6 punktides 1--6 nimetatud andmetele tuleb transiidiloa taotlemisel esitada andmed transiidil läbitavate piiripunktide ja sihtriigi kohta.

§ 23. Sissevedu taasväljaveo kohustusega

(1) Loomade ja loomsete saaduste sissevedu taasväljaveo kohustusega toimub loomade ning loomsete saaduste impordiks ettenähtud piiripunktide kaudu ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud impordinõuete alusel, arvestades taasväljaveo kohustusest tulenevaid erisusi.

(2) Loomade ja loomsete saaduste sisseveol taasväljaveo kohustusega märgitakse impordiloale loomade ja loomsete saaduste taasväljaveo tähtaeg, mille määrab loa väljaandja.

(3) Kui loomade ja loomsete saaduste taasväljavedu Eestist ei toimu samasse riiki, kust nad toodi, tuleb impordiloa taotlemisel esitada andmed taasväljaveo sihtriigi ja võimalike transiitriikide kohta.

§ 24. Järelevalvetoimingud piiripunktis

(1) Loomade ja loomsete saaduste saabumisel piiripunkti kontrollib järelevalveametnik:

1) nõutavate dokumentide olemasolu ja vastavust nõuetele;

2) loomade ja loomsete saaduste vastavust saatedokumentides esitatud kirjeldusele;

3) loomade tervislikku seisundit ja loomsete saaduste nõuetekohasust.

(2) Järelevalveametnikul on loomataudi kahtluse korral või kauba nõuetekohasuse kontrollimiseks õigus võtta imporditavatelt loomadelt või loomsetest saadustest tasuta proove laboratoorseks uurimiseks.

(3) Impordi lubamise korral väljastab järelevalveametnik tõendi vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud tingimustele ja korrale.

(4) Imporditavate loomade ja loomsete saaduste veterinaarnõuetele vastavuse kontrolli tingimused ja korra, samuti kontrollitavate kaupade loetelu kehtestab põllumajandusminister.

§ 25. Impordi keelamine

(1) Järelevalveametnik võib impordi keelata:

1) loomataudi kahtluse korral;

2) kui dokumendid ei vasta nõuetele;

3) kui imporditavad loomad või loomsed saadused ei ole identifitseeritavad;

4) kui loomad või loomsed saadused ei vasta veterinaarnõuetele või on tekkinud sellekohane kahtlus.

(2) Järelevalveametnik suunab nõuetele mittevastava looma või loomse saaduse sõltuvalt selle ohtlikkusest kas ümbertöötamisele, päritoluriiki tagasisaatmisele või hävitamisele.

(3) Ümbertöötamisele suunamise korral teeb järelevalveametnik asjakohase märke käesoleva seaduse § 24 lõikes 3 nimetatud tõendile.

§ 26. Profülaktiline karantiin

(1) Põllumajandusloomade importija on kohustatud paigutama imporditud loomad profülaktilisse karantiini.

(2) Profülaktiline karantiin on karja juurdetoodavate loomade pidamine isoleeritult karja ülejäänud loomadest kindlaksmääratud ajavahemiku vältel, millal selgitatakse loomade tervislik seisund diagnostiliste uurimistega ja teostatakse veterinaarprofülaktilised menetlused.

(3) Põllumajandusloomade importija on kohustatud transportima loomad piiripunktist otse nõuetele vastavasse karantiinilauta. Loomade profülaktilise karantiini tingimused ja nõuded karantiinilautadele kehtestab põllumajandusminister.

(4) Profülaktilise karantiini nõuetekohase läbiviimise eest vastutab loomade importija.

(5) Episotoloogilise näidustuse korral võib Veterinaar- ja Toiduamet nõuda importijalt enne loomade importimist nende täiendavat profülaktilist karantiini päritoluriigis.

§ 27. Loomade ja loomsete saaduste ekspordi järelevalve

Loomade ja loomsete saaduste vastavuse korral sihtriigi nõuetele väljastatakse loomade ja loomsete saaduste eksportijale käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud veterinaarsertifikaat.

8. jagu

VETERINAARTÕENDID

§ 28. Veterinaartõend

(1) Veterinaartõend on looma või loomse saaduse käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele vastavust tõendav dokument.

(2) Veterinaartõendi väljaandmise õigus on järelevalveametnikul ja volitatud veterinaararstil, kellele on antud vastav kontrollipädevus ja kelle järelevalvealases piirkonnas loom või loomne saadus asub.

(3) Veterinaartõendite vormi- ja sisunõuded ning väljaandmise tingimused ja korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

(4) Veterinaartõendi väljastamine on tasuline.

§ 29. Veterinaarsertifikaat

(1) Veterinaarsertifikaat on imporditavate ja eksporditavate loomade ja loomsete saaduste käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele vastavust tõendav dokument.

(2) Ekspordiks veterinaarsertifikaadi väljaandmise õigus on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil ja tema volitatud järelevalveametnikul.

(3) Veterinaarsertifikaadi vormi- ja sisunõuded ning nende väljaandmise tingimused ja korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

(4) Veterinaarsertifikaadi väljastamine on tasuline.

3. peatükk

LOOMATAUDI LABORATOORNE UURIMINE

§ 30. Loomataudi laboratoorse uurimisega tegelevad asutused

(1) Loomataudi laboratoorne diagnoosimine, samuti veterinaarjärelevalve toiminguna võetud proovide uurimine on lubatud veterinaarkorralduse seaduse § 5 lõikes 5 loetletud laboratooriumides.

(2) Veterinaar- ja Toidulaboratoorium tagab riiklikus loomatauditõrje programmis ettenähtud laboratoorsete uurimiste teostamise Veterinaar- ja Toiduameti esitatud mahtudes ja tähtaegadel.

(3) Loomataudi kahtluse või puhkemise korral kindlustab Veterinaar- ja Toidulaboratoorium Veterinaar- ja Toiduameti korralduse alusel laboratoorse uurimise ja saadab kohale erialaspetsialistid.

§ 31. Teaduslik uurimine

(1) Teaduslik uurimine, milleks on vajalik ohtlikke loomataude põhjustavate haigusetekitajate isoleerimine või kultiveerimine, on lubatud ainult selleks eriluba omavates teaduslaboratooriumides.

(2) Haigusetekitajate loetelu, mille isoleerimiseks ja kultiveerimiseks vajab laboratoorium eriluba, samuti nõuded loomataudialase teadusliku uurimistööga tegelevale laboratooriumile ja eriloa väljaandmise korra kehtestab põllumajandusminister.

§ 32. Loomataude põhjustavate haigusetekitajate kasutamine

Loomataude põhjustavate haigusetekitajate kasutamine on lubatud ainult Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras tunnustatud ettevõttes.

4. peatükk

LOOMATAUDI LEVIKU TÕKESTAMINE JA TAUDIPUNKTI LIKVIDEERIMINE

1. jagu

MEETMED LOOMATAUDI KAHTLUSE KORRAL

§ 33. Loomataudi kahtlus

Sõltuvalt haigusetekitaja iseloomust loetakse loomataudi kahtlus tekkinuks ühel või mitmel loomal esinevate haigusele omaste kliiniliste tunnuste, lahanguleiu või laboratoorse uurimise tulemuste alusel, samuti otsese või kaudse kontakti tõttu nakatunud karja või loomaga. Loomataudi kahtluse otsustab järelevalveametnik.

§ 34. Loomataudi tekitajate esinemise kahtlus loomsete saaduste puhul

Loomataudi tekitajate esinemise kahtlus loomsete saaduste puhul loetakse tekkinuks järelevalveametniku otsusel, kui temale teada olevatel andmetel võivad need sisaldada haigusetekitajaid või olla nendega saastunud.

§ 35. Loomataudi kahtluse korral rakendatavad meetmed

(1) Loomataudi kahtluse korral rakendatavad meetmed kehtestatakse selle loomataudi tõrje-eeskirjas.

(2) Loomataudi kahtluse korral tuleb haiguse kliiniliseks diagnoosimiseks, vajalike proovide võtmiseks, episotoloogilise uurimise läbiviimiseks ja loomataudi leviku vältimiseks vajalike abinõude rakendamiseks viivitamatult kohale kutsuda piirkonda teenindav volitatud veterinaararst või järelevalveametnik.

(3) Loomataudi kahtluse tekkimisel tapamajja toodud loomadel tapaeelset või tapajärgset kontrolli teostanud järelevalveametnik või volitatud veterinaararst korraldab taudikahtlaste loomade ja nendelt pärinevate saaduste isoleerimise, peatab loomade ja loomsete saaduste töötlemise ning võtab tarvitusele abinõud loomataudi leviku tõkestamiseks.

(4) Veterinaararst informeerib loomapidajat ja loomsete saaduste käitlejat loomataudiga kaasnevatest ohtudest ning annab tegevusjuhised oletatava loomataudi leviku vältimiseks.

(5) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kehtestab pärast loomataudi kahtlusest teate saamist vajaduse korral diagnoosi täpsustamiseni karjale, ettevõttele või piirkonnale kitsendused.

(6) Kitsenduste kehtestamisest teatab järelevalveametnik loomapidajale kirjalikult.

(7) Järelevalveametnik informeerib loomapidajat ja loomsete saaduste käitlejat temale kuuluvate loomadega või loomsete saadustega ning loomapidamishoones ja -rajatises või loomsete saaduste käitlemise ettevõttes teostatavatest toimingutest.

§ 36. Loomataudi kahtluse lõpetamine

(1) Otsuse loomataudi kahtluse korral kehtestatud kitsenduste tühistamiseks teeb Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht laboratoorse uurimise tulemuste või käesoleva seaduse § 37 lõikes 3 nimetatud komisjoni otsuse alusel, kui need välistavad loomataudi puhkemise.

(2) Loomataudi kahtluse lõpetamisest teatab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht loomapidajale ja loomsete saaduste käitlejale kirjalikult 24 tunni jooksul pärast otsuse tegemist.

§ 37. Loomataudi diagnoosimine

(1) Loomataudi diagnoosib veterinaararst episootilise olukorra, kliiniliste tunnuste, lahanguleiu ja laboratoorse uurimise tulemuste põhjal.

(2) Vajadusel võidakse proovide võtmise eesmärgil teha loomade kontrolltapmisi. Looma kontrolltapmisele määramise õigus on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil ja tema volitatud järelevalveametnikul. Looma kontrolltapmisele määramise otsusest teatab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik loomapidajale kirjalikult.

(3) Loomataudi ametliku diagnoosi paneb Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik loomataudi kliiniliste tunnuste, lahanguleiu, episotoloogiliste andmete ja laboratoorse uurimise tulemuste alusel või Veterinaar- ja Toiduameti määratud ekspertide komisjon kliiniliste tunnuste, lahanguleiu ja episotoloogiliste andmete alusel.

(4) Eriti ohtliku loomataudi korral kinnitab loomataudi ametliku diagnoosi Veterinaar- ja Toiduamet.

(5) Veterinaar- ja Toiduametil ning Veterinaar- ja Toidulaboratooriumil on õigus saata proove loomataudi diagnoosimiseks välisriigi tunnustatud laboratooriumisse või rahvusvahelisse referentlaboratooriumisse.

2. jagu

LOOMATAUDI KAHTLUSEST JA SELLE PUHKEMISEST TEATAMINE

§ 38. Teatamiskohustuslikud ja registreerimiskohustuslikud loomataudid

(1) Teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest või diagnoosimisest peavad järelevalveametnikud, volitatud veterinaararstid ja veterinaararstid, samuti veterinaarlaboratooriumid ja teised isikud viivitamatult teavitama Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust.

(2) Registreerimiskohustusliku loomataudi diagnoosimise juhud registreeritakse ja neist teavitatakse Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust regulaarse aruandluse korras, kui loomataudi tõrje-eeskiri ei sätesta teisiti.

(3) Teatamiskohustuslikeks on kõik eriti ohtlikud loomataudid, inimesele ohtlikud loomataudid ja loomataudid, mida eesti loomapopulatsioonides pole kunagi või pikema aja vältel diagnoositud.

(4) Teatamiskohustuslike ja registreerimiskohustuslike loomataudide loetelu kehtestab põllumajandusminister.

§ 39. Veterinaararstide kohustused loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamisel

(1) Teatamiskohustusliku loomataudi kahtluse korral on veterinaararst kohustatud teavitama sellest kohe järelevalveametnikku või volitatud veterinaararsti ja loomapidajat.

(2) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile esitatava loomataudi teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

§ 40. Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi kohustused loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamisel

(1) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht on kohustatud viivitamatult informeerima teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest ja selle diagnoosimisest Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorit, tema äraolekul tema asetäitjat ning naaberpiirkondade Veterinaar- ja Toiduameti kohalike asutuste juhte.

(2) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht esitab Veterinaar- ja Toiduametile aruande loomataudide registreerimise kohta tema järelevalvealasel territooriumil Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori kehtestatud korras.

§ 41. Laboratooriumide ülesanded loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamisel

(1) Veterinaarkorralduse seaduse § 5 lõikes 5 loetletud laboratooriumid on kohustatud teatama teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest või diagnoosimisest viivitamatult Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorile, tema äraolekul tema asetäitjale ning selle Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile, kelle järelevalvealalt uurimismaterjal pärines. Esitatava teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab põllumajandusminister.

(2) Teatamiskohustus kehtib, olenemata sellest, kas materjal toodi uurimiseks riikliku loomatauditõrje programmi raames, diagnostiliseks uurimiseks või ettevõtte enesekontrolliks.

(3) Registreerimiskohustusliku loomataudi diagnoosimisest teatab veterinaarlaboratoorium Veterinaar- ja Toiduametile regulaarse aruandluse korras, kui selle loomataudi tõrje-eeskiri ei näe ette teisiti. Esitatava teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab põllumajandusminister.

(4) Loomsete saaduste käitlemisega tegelevate ettevõtete toodangu kvaliteeti kontrollivad laboratooriumid on kohustatud teavitama teatamis- või registreerimiskohustuslike loomataudide tekitajate isoleerimisest või nende esinemise kahtlusest toormes või toodangus Veterinaar- ja Toiduametit vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 1--3.

(5) Teaduslaboratooriumid, kus diagnoositakse teatamis- või registreerimiskohustuslik loomataud uurimistöö käigus, peavad teavitama sellest Veterinaar- ja Toiduametit vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 1--3.

§ 42. Veterinaar- ja Toiduameti kohustused loomataudidest teavitamisel

(1) Veterinaar- ja Toiduamet teatab rahvusvahelistele veterinaarorganisatsioonidele ja naaberriikide veterinaarteenistustele rahvusvaheliselt teatamiskohustuslikeks tunnistatud loomataudide puhkemisest 24 tunni jooksul pärast ametliku diagnoosi panemist esmases taudipunktis ning uutest taudipunktidest hiljemalt iga nädala esimesel tööpäeval.

(2) Veterinaar- ja Toiduamet teatab rahvusvahelistele veterinaarorganisatsioonidele ja naaberriikide veterinaarteenistustele rahvusvaheliselt teatamiskohustuslikeks tunnistatud loomataudide tõrjealaste kitsenduste lõpetamisest 24 tunni jooksul pärast käesoleva seaduse § 53 lõikes 3 nimetatud korralduse avalikustamist.

3. jagu

LOOMATAUDITÕRJE

§ 43. Loomatauditõrje eeskirjad

(1) Loomatauditõrje eeskirjades sätestatakse tegutsemisjuhised erinevate loomataudide ennetamiseks ja tõrjeks ning taudikahtlastelt ja taudistunud loomadelt pärinevate saaduste käitlemiseks. Loomatauditõrje eeskirjad on kohustuslikud täitmiseks kõigile loomapidajatele, loomsete saaduste käitlejatele, loomataudi levialal viibivatele isikutele, järelevalveametnikele, volitatud veterinaararstidele, tegevusluba omavatele veterinaararstidele ja veterinaarlaboratooriumidele ning teistele oma tööülesannete tõttu loomatauditõrjega seotud isikutele.

(2) Loomatauditõrje eeskirjad kehtestab põllumajandusminister.

§ 44. Loomatauditõrje situatsioonplaan

(1) Loomatauditõrje situatsioonplaan (edaspidi situatsioonplaan) on kõikide teatamiskohustuslike loomataudide puhkemisel rakendatav tõrjemeetmete täpsustatud kava loomataudi kiireks ja efektiivseks likvideerimiseks.

(2) Situatsioonplaani koostab ning selle tegelikkusele vastavuse eest vastutab Veterinaar- ja Toiduamet. Situatsioonplaani kinnitab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor ja kooskõlastab põllumajandusminister.

(3) Situatsioonplaanis peavad olema järgmised osad:

1) riikliku loomatauditõrje komisjoni moodustamine, mille ülesandeks on episotoloogilise uurimise läbiviimine ning loomatauditõrje meetmete rakendamise koordineerimine, korraldamine ja kontroll;

2) kohalike loomatauditõrje komisjonide nimekiri;

3) üksikasjalik informatsioon loomatauditõrjes osalevate isikute, sealhulgas nende kvalifikatsiooni ja kohustuste kohta;

4) kohalike loomatauditõrje komisjonide võimalused kontakteerumiseks loomatauditõrjega seotud isikutega;

5) loomatauditõrjemeetmete nõuetekohaseks rakendamiseks vajalik varustus ja materjalid;

6) üksikasjalikud juhised loomataudi kahtluse või loomataudi puhkemise korral tegutsemiseks, sealhulgas loomakorjuste kõrvaldamiseks;

7) õppeprogrammid, mille eesmärgiks on säilitada loomatauditõrjel vajalikke praktilisi ja administratiivseid oskusi;

8) loomatauditõrjel osalevad laboratooriumid ja nende võimalused, meetmed laboratooriumide valmisoleku säilitamiseks ning laboratoorseteks uurimisteks võetavate proovide kiire transportimise võimalused;

9) konkreetsete loomataudide tõrjeks vajaminevate biopreparaatide kogused ja nende hanke allikad;

10) erinevate ametiasutuste loomataudi likvideerimisalase koostöö põhimõtted.

§ 45. Veterinaar- ja Toiduameti pädevus loomataudi leviku tõkestamise ja likvideerimise korral

Veterinaar- ja Toiduameti pädevus loomataudi leviku tõkestamise ja likvideerimise korral on, kuivõrd see ei ole määratletud loomataudi tõrje-eeskirjaga:

1) teha käesolevast seadusest lähtuvaid loomatauditõrjealaseid korraldusi, mis on kohustuslikud loomapidajale, loomade ostu, müügi ja transpordiga tegelevatele isikutele, loomanäituste, -võistluste, -laatade ja -oksjonite korraldajatele, loomsete saaduste käitlejatele, kõikidele taudipunktis, ohustatud või järelevalvetsoonis viibivatele isikutele;

2) kohustada loomapidajat erimärgistama loomad nende identifitseerimise võimaldamiseks ja nõuda loomapidajalt loomade loendi pidamist;

3) kohustada loomapidajat võimaldama taudikahtlaste ja haigete loomade diagnostilist uurimist, immuniseerimist või ravi või keelata nimetatud tegevused;

4) nõuda loomade pidamise korralduse ja tingimuste muutmist ettevõttes või loomapidamishoonetes ja -rajatistes;

5) kehtestada loomade karjatamise kord;

6) kehtestada loomade väljaheidete säilitamise ja kasutamise kord;

7) kehtestada täiendavaid veterinaarnõudeid ettevõtte tegevusele;

8) kehtestada erinõuded loomadega kauplemiseks, loomanäituste ning -võistluste korraldamiseks ja nende mõnel muul põhjusel alalisest asukohast väljaviimiseks või keelata loetletud tegevused;

9) nõuda taudipunktis viibivatelt isikutelt kaitseriietuse kasutamist, määrata kaitseriietuse ja varustuse kasutamise ja desinfitseerimise kord;

10) teha korraldusi loomakasvatushoonete ja -rajatiste korrastamiseks, desinfektsiooniks, desinsektsiooniks ja deratisatsiooniks;

11) teha korraldusi väljaheidete kahjutustamiseks, saastunud toodangu ja inventari kahjutustamiseks või hävitamiseks;

12) piirata ja keelata loomataudile vastuvõtlike või loomataudi levitada võivate loomade ja neilt pärinevate saaduste käitlemist ja transporti;

13) määrata loomi tapmisele täiendavate diagnostiliste uurimiste teostamiseks või loomataudi leviku tõkestamiseks;

14) kehtestada metsloomade tapmise kord;

15) kehtestada loomsete saaduste ja loomsete jäätmete kasutamise, kõrvaldamise või kahjutustamise kord;

16) kaasata loomataudi ennetamise ja tõrje toimingutele tegevusluba omavat veterinaararsti viimase taotluse alusel või nõusoleku korral, määrates kirjalikus lepingus teostatava toimingu ulatuse ja tegevuspiirkonna.

§ 46. Meetmed eriti ohtliku loomataudi puhkemisel

(1) Eriti ohtliku loomataudi puhkemisel:

1) kehtestatakse taudipunktis karantiin;

2) määratletakse ohustatud tsoon taudipunkti ümber ning järelevalvetsoon ohustatud tsooni ümber;

3) viiakse läbi episotoloogiline uurimine loomataudi võimaliku leviala selgitamiseks;

4) moodustatakse riiklik ja kohalik loomatauditõrje komisjon, mis juhivad kogu tegevust taudipunkti likvideerimisel ja loomataudi leviku tõkestamisel.

(2) Eriti ohtliku loomataudi likvideerimiseks on Veterinaar- ja Toiduametil õigus täiendavalt käesoleva seaduse §-s 45 sätestatule:

1) kohustada järelevalveametnikke ja volitatud veterinaararste teostama tauditõrjetoiminguid ka väljaspool tema tööpiirkonda;

2) kaasata menetluste teostamisse tegevusluba omavaid veterinaararste;

3) teostada vajalikke tauditõrjetoiminguid ilma loomapidaja või loomsete saaduste käitleja kohalolekuta ja teda sellest eelnevalt teavitamata.

§ 47. Loomataudide ennetamine ja tõrje metsloomade populatsioonis

(1) Loomataudide ennetamist ja tõrjet metsloomade populatsioonis korraldab Veterinaar- ja Toiduamet koostöös Keskkonnainspektsiooni ning jahipidamise ja kalapüügi õigust omavate füüsiliste ja juriidiliste isikutega.

(2) Haigustunnustega metslooma avastamisest, samuti metslooma ründest tuleb kohe teavitada veterinaararsti.

(3) Metslooma püüdmine ühest piirkonnast teise ümberasustamise või tehistingimustes pidamise eesmärgil ning metsloomade ümberasustamine ühest piirkonnast teise on lubatud ainult käesolevas seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt ning kooskõlastatult Veterinaar- ja Toiduametiga.

§ 48. Kohalik loomatauditõrje komisjon

(1) Kohaliku loomatauditõrje komisjoni moodustab pärast eriti ohtliku loomataudi ametliku diagnoosi panemist Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem.

(2) Kohalikku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ja järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja vähemalt peaspetsialisti tasemel, taudipunkti piirkonda teenindav volitatud veterinaararst ning Politseiameti ja Päästeameti esindaja vähemalt kohaliku asutuse juhi asetäitja tasemel.

(3) Kohaliku loomatauditõrje komisjoni tööd juhib Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ja selle töökorraldus kehtestatakse loomatauditõrje situatsioonplaanis.

(4) Kohaliku loomatauditõrje komisjoni ülesandeks on:

1) käesoleva seaduse § 52 alusel episotoloogilise uurimise läbiviimine;

2) ohustatud ja järelevalvetsooni piiritlemine;

3) loomatauditõrje meetmete rakendamise koordineerimine, korraldamine ja kontroll.

§ 49. Riiklik loomatauditõrje komisjon

(1) Riikliku loomatauditõrje komisjoni moodustab pärast eriti ohtliku loomataudi ametliku diagnoosi panemist Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori ettepanekul põllumajandusminister.

(2) Riiklikku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor ja järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toiduameti Piiriteenistuse juht, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja vähemalt peaspetsialisti tasemel, loomataudi levipiirkonna Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ning Politseiameti ja Päästeameti esindajad vähemalt peadirektori asetäitja tasemel.

(3) Riikliku loomatauditõrje komisjoni ülesandeks on:

1) tõrjemeetmete rakendamise koordineerimine ja tulemuste analüüs;

2) loomataudi likvideerimiseks eraldatud riiklike ressursside suunamine;

3) riikidevaheline koostöö loomataudi edasise leviku tõkestamiseks;

4) põllumajandusministrile ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsuse tasandil lahendamist vajavate küsimuste lahendamiseks;

5) taudikahju hüvituste taotluste läbivaatamine.

§ 50. Karantiini, ohustatud ja järelevalvetsooni kehtestamise kord

(1) Karantiin on teatud perioodiks taudipunktis kehtestatav loomade, loomsete saaduste, söötade, seadmete ja inventari väljaviimise keeld ning inimeste liikumise piiramine.

(2) Taudipunkt on piiritletud territoorium, kus haiged või nakatunud loomad asuvad.

(3) Karantiin kehtestatakse ettevõttele või tabandunud piirkonnale pärast eriti ohtliku loomataudi diagnoosi ametlikku kinnitamist vastavalt käesoleva seaduse §-le 37.

(4) Karantiini kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem kirjaliku korraldusega, mis antakse üle loomapidajale või ettevõtte omanikule allkirja vastu ja millest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.

(5) Maavanem kehtestab kirjaliku korraldusega Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul taudipunkti ümber ohustatud ja järelevalvetsooni, millest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.

(6) Vajadusel muudetakse ohustatud ja järelevalvetsooni ulatust maavanema kirjaliku korraldusega käesoleva paragrahvi lõikes 5 kehtestatud korras.

(7) Ohustatud tsoon on piiritletud ala taudipunkti ümber, kus kehtestatakse loomade, loomsete saaduste ja inimeste liikumise piirangud ja kus viiakse läbi loomataudile vastuvõtlike loomaliikide ulatuslik uurimine uute taudipunktide õigeaegseks avastamiseks.

(8) Järelevalvetsoon on piiritletud ala ohustatud tsooni ümber, kus kehtestatakse inimeste ja transpordi liikumise piiranguid ja kus loomakarju hoitakse kõrgendatud veterinaarjärelevalve all.

(9) Karantiinitingimused ning tingimused ohustatud ja järelevalvetsoonis määratakse kindlaks loomataudi tõrje-eeskirjas või selle puudumisel Veterinaar- ja Toiduameti poolt kehtestatud nõuetes.

(10) Kitsendused taudipunktis hakkavad kehtima alates kirjaliku korralduse üleandmisest loomapidajale.

(11) Kitsendused ohustatud ja järelevalvetsoonis hakkavad kehtima massiteabevahendite kaudu teatamisest alates.

§ 51. Järelevalve loomataudi puhkemisel kehtestatud piirangutest kinnipidamise üle

(1) Järelevalvet karantiiniga kehtestatud meetmete täitmise üle teostab Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus.

(2) Järelevalvet transpordivahendite, loomade ja inimeste liikumise piirangute täitmise üle taudipunktis, ohustatud ja järelevalvetsoonis teostab Politseiamet.

§ 52. Loomataudi leviala määramine

(1) Eriti ohtliku loomataudi puhkemisel viib kohalik loomatauditõrje komisjon läbi episotoloogilise uurimise, mille käigus selgitab välja võimalikud nakatumise põhjused, ajavahemiku loomade nakatumise ja selle avastamise vahel, nakkuse leviku teed, kontaktsed karjad ja loomad ning selle alusel loomataudi võimaliku leviala.

(2) Kontaktseks loetakse kari ja loom, kellega nakatunud loom või kari on olnud otseses või kaudses kokkupuutes ajal, mil nakatumine tõenäoliselt toimus, ja pärast seda. Kontaktsed karjad ja loomad loetakse taudikahtlasteks ning neilt võetakse proovid laboratoorseks uurimiseks.

§ 53. Karantiini ning kitsenduste lõpetamine

(1) Karantiin ja kitsendused lõpetatakse pärast loomataudi likvideerimist ja selle loomataudi tõrje-eeskirja või Veterinaar- ja Toiduameti kehtestatud nõuete täitmist.

(2) Kitsendused lõpetab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht.

(3) Karantiini lõpetab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem kirjaliku korraldusega ning sellest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.

§ 54. Loomatauditõrje eriolukorras

(1) Kui on tegemist eriti ohtliku loomataudiga või kui loomataud levib ulatuslikult, informeerib Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor sellest põllumajandusministrit, kes teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku kuulutada välja eriolukord vastavalt eriolukorra seadusele (RT I 1996, 8, 164).

(2) Eriolukorra väljakuulutamisel kehtestab Vabariigi Valitsus, arvestades kujunenud olukorda, vajaduse korral:

1) loomataudi leviku tõkestamise ja taudipunktide likvideerimise juhendid;

2) inimeste ja transpordivahendite liikumise piirangud loomataudi levialal;

3) loomade liikumise, sealhulgas importimise ja eksportimise piirangud ja keelud.

(3) Vabariigi Valitsusel on õigus anda loomatauditõrje komisjonidele tõrje läbiviimiseks täiendavaid volitusi.

5. peatükk

LOOMATAUDITÕRJE FINANTSEERIMINE RIIGIEELARVEST JA TAUDIKAHJUDE HÜVITAMINE

§ 55. Loomataudi ennetamise ja tõrje kulud

Loomataudi ennetamise ja tõrje kuludeks loetakse:

1) proovide võtmisega seotud kulud;

2) diagnostilise uurimise kulud;

3) vaktsineerimise ja passiivse immuniseerimise kulud;

4) taudikahju hüvitus kohustuslikus korras hukatud loomade eest;

5) loomade hukkamise, korjuste ja loomsete saaduste kahjutustamise või ümbertöötamise kulud;

6) desinfektsiooni-, desinsektsiooni- ja deratisatsioonikulud taudipunktis;

7) haigete ja taudikahtlaste loomade tapamajas tapmisega ning haigusetekitajaid sisaldavate või nendega saastunud ja selles osas kahtlaste loomsete saaduste käitlemisest ja ringlusest kõrvaldamisega seotud kulud;

8) taudikahju hüvitus hävitamisele kuuluva haigusetekitajatega saastunud inventari, sööda ja toodangu eest;

9) loomataudi ennetamise ja tõrje toimingutele kaasatud isikute tehtud kulutused ja töötasu.

§ 56. Loomatauditõrje finantseerimine riigieelarvest

(1) Eriti ohtlike loomataudide nimekirja kantud loomataudide ennetamise ja tõrjega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.

(2) Eriti ohtlike loomataudide nimekirja ning loomataudi ennetamise ja tõrjega seotud kulude hüvitamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema määratud valitsusasutus.

(3) Muude loomataudide ennetamist ja tõrjet finantseeritakse riigieelarvest põllumajandusministri kehtestatud korras, milles määratakse eraldi iga loomataudi kohta finantseerimisele kuuluvad kulud.

§ 57. Taudikahju ja selle hüvitamine

(1) Riik hüvitab põllumajandusloomadega seotud taudikahju.

(2) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi, tema asetäitja või järelevalveametniku ettekirjutusel loomatauditõrje käigus loomataudi avastamiseks ning leviku tõkestamiseks hukatud põllumajandusloomade arvestuslik väärtus loetakse isikule tekkinud taudikahjuks.

(3) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi, tema asetäitja või järelevalveametniku ettekirjutusel loomatauditõrje käigus loomataudi avastamiseks ning leviku tõkestamiseks hukatud põllumajandusloomade maksumus hüvitatakse isikule tema taotluse alusel vastavalt kehtestatud arvestuslikule väärtusele. Põllumajandusloomade väärtuse arvutamise korra ja taudikahjude hüvitamise tingimused ning korra kehtestab põllumajandusminister.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatule hüvitatakse taudikahju põllumajanduslooma eest, kes suri loomataudi tagajärjel pärast ettekirjutuse tegemist tema hukkamise kohta.

(5) Taudikahjuks loetakse ja hüvitamisele kuulub ka:

1) haigusetekitajatega saastunud inventar, loomasööt ja loomsed saadused, mis on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi, tema asetäitja või järelevalveametniku korraldusel hävitatud;

2) loomsete saaduste käitlemisega tegelevates ettevõtetes kohustuslikus korras hävitatud toodang;

3) tapamajade lisakulutused haigete ja taudikahtlaste loomade kohustuslikus korras hukkamisel;

4) kohustuslikus korras hukatud loomade korjuste utiliseerimise kulud.

§ 58. Hüvitamisele mittekuuluv taudikahju

Taudikahju ei hüvitata:

1) kui loomataudi tõttu surnud või hädatapetud looma kasutati loomkatsetes loomataudi teaduslikuks uurimiseks;

2) kui loom oli toodud Eestisse õigusevastaselt;

3) kui isik rikkus või täitis mittenõuetekohaselt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid või veterinaararsti või järelevalveametniku ettekirjutusi;

4) vabalt looduses elavate loomade eest;

5) enne loomataudi kahtluse püstitamist hukkunud loomade eest.

6. peatükk

VASTUTUS

§ 59. Füüsilise isiku vastutus

Füüsilised isikud vastutavad käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend) ja kriminaalkoodeksis (RT 1992, 20, 288; RT I 1999, 38, 485) sätestatud korras.

§ 60. Juriidilise isiku haldusvastutus käesoleva seaduse rikkumise eest

Juriidilise isiku poolt:

1) loomakasvatushoonetele ja -rajatistele kehtestatud veterinaarnõuete rikkumise eest -- määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni;

2) loomade märgistusnõuete ning identifitseerimis- ja registreerimiskohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest -- määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni;

3) looma äkksurmast, loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest ja metslooma rünnakust teatamata jätmise eest -- määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni;

4) loomanäituste, -võistluste, -laatade ja -oksjonite korraldamise nõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise ja korraldaja poolt oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest -- määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni;

5) loomade ja loomsete saaduste transportimise nõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest -- määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni;

6) loomsete saaduste käitlemise veterinaarnõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest -- määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni;

7) impordi, transiidi ja taasväljaveo kohustusega sisseveo nõuete ja tingimuste ning profülaktilise karantiini tingimuste rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest -- määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni;

8) loomatauditõrje meetmete rakendamata jätmise ja loomatauditõrje eeskirjade mittejärgimise või mittenõuetekohase järgimise eest -- määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni;

9) muude käesolevast seadusest tulenevate veterinaarnõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest -- määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni.

§ 61. Menetlus juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas

(1) Käesoleva seaduse §-s 60 nimetatud haldusõiguserikkumise asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil ning halduskohtunikul.

(2) Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil on õigus käesoleva seaduse §-s 60 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades määrata rahatrahvi kuni 15 000 krooni, sellest suurema rahatrahvi võib kohaldada ainult halduskohtunik.

(3) Käesoleva seaduse §-s 60 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades on protokolli koostamise õigus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ning järelevalveametnikul.

(4) Protokollis märgitakse:

1) selle koostamise aeg ja koht;

2) asutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse;

3) protokolli koostanud isiku ees- ja perekonnanimi ning ametinimetus;

4) õiguserikkujast juriidilise isiku nimi ja aadress;

5) õiguserikkuja esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht;

6) õiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus;

7) viide seadusesättele, mis näeb ette vastutuse selle õiguserikkumise eest;

8) õiguserikkuja esindaja seletus ja märge, et õiguserikkuja esindajale on tutvustatud tema õigust kasutada õigusabi;

9) õiguserikkumist tõendavad materjalid;

10) muud vajalikud andmed.

(5) Protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametnik ja õiguserikkuja esindaja. Kui õiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse protokolli selle kohta kanne. Protokollile lisatakse õiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli ning protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.

(6) Kui õiguserikkuja on juriidilise isiku ametiisik, võib selle rikkumise asjas määrata halduskaristuse füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule samaaegselt seadusega ettenähtud korras.

(7) Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.

7. peatükk

RAKENDUSSÄTTED

§ 62. Rahvusvahelised kokkulepped

Kui rahvusvahelise kokkuleppe sätted erinevad käesolevas seaduses või sellest tulenevates õigusaktides kehtestatud veterinaarnõuetest, samuti koostöö ja teavitamise nõuetest, kohaldatakse rahvusvahelise kokkuleppe sätteid.

§ 63. Kriminaalkoodeksi täiendamine

Kriminaalkoodeksi (RT 1992, 20, 288; RT I 1999, 38, 485) §-s 211:

1) lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu «muude nakkushaiguste» sõnadega «ning loomataudide» ja pärast sõnu «ohtliku nakkushaiguse» sõnadega «või loomataudi»;

2) lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu «nimetatud haiguste» sõnadega «või loomataudide».

§ 64. Eriolukorra seaduse muutmine

Eriolukorra seaduse (RT I 1996, 8, 164) § 5 punkti 1 täiendatakse pärast sõna «taudina» sõnadega «, kaasa arvatud loomataudina,».

§ 65. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud § 15 lõige 1, mis jõustub 2002. aasta 1. jaanuaril.

Riigikogu esimees Toomas SAVI

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json