Süstemaatiline liigitus: HALDUSÕIGUS → Sisejulgeolek ja avalik kord → Välislepingud

Süstemaatiline liigitus: KARISTUSÕIGUS → Karistusõiguse üldregulatsioon → Välislepingud

Süstemaatiline liigitus: KOHTUMENETLUSÕIGUS → Kriminaalmenetlus → Välislepingud

Välislepingute liigitus poolte alusel: Euroopa Nõukogu

Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioon

Vastu võetud 08.11.1990

Konventsiooni ratifitseerimise seadus

 

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu Eesti Vabariigi suhtes jõustumise kohta

PREAMBUL

Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja muud käesolevale konventsioonile alla kirjutanud riigid,

arvestades Euroopa Nõukogu eesmärki saavutada oma liikmesriikide suurem ühtsus;

olles veendunud vajaduses järgida ühiskonna kaitsmisel ühtset kriminaalpoliitikat;

arvestades, et järjest rohkem rahvusvaheliseks probleemiks muutuv raskete kuritegude ärahoidmine nõuab nüüdisaegsete ja tõhusate rahvusvaheliste meetodite kasutamist;

uskudes, et üks neist meetoditest on kurjategijalt kriminaaltulu äravõtmine;

arvestades vajadust luua selleks hästi toimiv rahvusvahelise koostöö süsteem,

on kokku leppinud järgmises.

1. peatükk
MÕISTETE KASUTAMINE

Artikkel 1. Mõistete kasutamine

Käesolevas konventsioonis tähendab:
a) kriminaaltulu kuritegelikul teel saadud majanduslikku hüve. Selleks võib olla käesoleva artikli punktis b nimetatud vara;
b) vara nii materiaalset kui ka mittemateriaalset vara ja õigusakte, mis tõendavad õigust varale või varalist huvi;
c) kuriteovahend vara, mida mis tahes viisil osaliselt või täielikult kasutatakse või kavatsetakse kasutada kuriteo toimepanekuks;
d) konfiskeerimine kuriteo toimepanemise eest karistust või muud kriminaalmenetluses kohtu määratud abinõu vara äravõtmiseks;
e) eelkuritegu kuritegu sellise kriminaaltulu saamiseks, mis võib muutuda konventsiooni artiklis 6 määratletud kuriteo objektiks.

2. peatükk
RIIKLIKUD MEETMED

Artikkel 2. Konfiskeerimine

1. Osalisriik võtab õiguslikud ja muud meetmed, mis võimaldavad tal konfiskeerida kuriteovahendid ning kriminaaltulu või vara kriminaaltulu väärtuses.

2. Osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga teatada, et käesoleva artikli esimest lõiget kohaldatakse üksnes deklaratsioonis täpsustatud kuritegude või kuriteoliikide puhul.

Artikkel 3. Uurimisega seotud ja esialgsed meetmed

Osalisriik võtab õiguslikud ja muud meetmed, mis võimaldavad tal artikli 2 lõike 1 järgi konfiskeeritava vara kindlaks teha ja leida, ning ära hoida selle müümine või üleandmine või muu käsutamine.

Artikkel 4. Eripädevus ja erimeetodid

1. Osalisriik võtab õiguslikud ja muud meetmed, et kohus või muu pädev asutus saaks anda artiklites 2 ja 3 nimetatud toimingute tegemiseks korraldusi panga-, äri- või muude finantsdokumentide esitamiseks või võetuseks. Osalisriik ei keeldu käesoleva lõike järgi toimimast pangasaladusele viidates.

2. Osalisriik kaalub õiguslike ja muude meetmete võtmist, mis võimaldavad kriminaaltulu kindlakstegemise ja leidmise ning asjaomaste tõendite kogumise hõlbustamiseks kasutada erimeetodeid, nagu pangatehingute kohta andmete esitamiseks korralduste tegemine, jälgimine, elektersidevahendite salajane pealtkuulamine, arvutisüsteemidesse sisenemine ja asjakohaste dokumentide esitamiseks korralduse andmine.

Artikkel 5. Õiguslikud kaitsevahendid

Osalisriik rakendab õiguslikke ja muid meetmeid, mis võimaldavad oma õigusi tõhusalt kaitsta huvitatud isikul, kelle suhtes on võetud artiklis 2 ja 3 nimetatud meetmed.

Artikkel 6. Rahapesukuriteod

1. Osalisriik määratleb oma põhiseadusele ja oma õiguse põhimõtetele tuginedes seadustes kuritegudena järgmised tahtlikult toimepandud teod:
a) kriminaaltuluna saadud vara teadlik muundamine või üleandmine, et varjata vara ebaseaduslikku päritolu, ning kaasaaitamine eelkuriteo toimepannud isikule tema tegevuse õiguslike tagajärgede vältimiseks;
b) kriminaaltuluna saadud vara tegeliku laadi, allika, asukoha ja paigutuse ning vara liikumise ning varal olevate õiguste või vara omandi teadlik varjamine või vara muundamine;
c) vara omandamine, valdamine või kasutamine, teades, et vara on saadud kriminaaltuluna;
d) selle artikliga kooskõlas määratletud kuriteo toimepanemises osalemine, kuriteole kaasaaitamine või kuriteo ettevalmistamine, kuriteokatse, kuriteole kihutamine ja kuriteo hõlbustamine ning kurjategija nõustamine.

2. Lõiget 1 kohaldades:
a) ei pea eelkuritegu käsitama kriminaalkuriteona;
b) võib ette näha, et lõikes 1 nimetatud tegusid eelkuriteo toimepannud isiku toimepanduna ei peeta kuritegudeks;
c) võib teadmine, tahtlus või eesmärk selles lõikes nimetatud kuriteo koosseisulise elemendina järelduda objektiivsetest asjaoludest.

3. Osalisriik võtab meetmeid, et määratleda oma seadustes kuritegudena kõik lõikes 1 nimetatud teod või mõne neist kas mõnel juhul või kõigil juhtudel, kui kurjategija:
a) oleks pidanud eeldama, et vara on kriminaaltulu;
b) eesmärk on saada kasu;
c) eesmärk on soodustada hilisemat kriminaalset tegevust.

4. Osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga teatada, et lõiget 1 kohaldatakse üksnes deklaratsioonis täpsustatud eelkuritegude või kuriteoliikide suhtes.

3. peatükk
RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ

I osa. Rahvusvahelise koostöö põhimõtted

Artikkel 7. Rahvusvahelise koostöö üldpõhimõtted ja meetmed

1. Osalisriigid teevad kuriteovahendite ja kriminaaltulu konfiskeerimiseks kriminaalmenetluses võimalikult ulatuslikku koostööd.

2. Osalisriik võtab õiguslikud ja muud meetmed, mis võimaldavad tal käesolevas peatükis sätestatud tingimustel täita järgmisi taotlusi:
a) konfiskeerida kuriteovahendina või kriminaaltuluna käsitatavad esemed või kriminaaltulu asemel rahasumma kriminaaltulu väärtuses;
b) abistada uurimises ja võtta punktis a nimetatud esialgsed konfiskeerimismeetmed.

II osa. Uurimisabi

Artikkel 8. Abistamiskohustus

Osalisriigid osutavad üksteisele taotluse alusel võimalikult laiaulatuslikku abi, et kindlaks teha ja leida kuriteovahendid, kriminaaltulu ja muu konfiskeeritav vara. Abina vaadeldakse kõiki meetmeid vara olemasolu, asukohta, liikumist ja laadi ning õiguslikku staatust ja väärtust käsitlevate tõendite kogumiseks ja tagamiseks.

Artikkel 9. Abistamine

Artiklis 8 ettenähtud abi antakse taotluse saanud riigi seadust ja taotluses täpsustatud protseduuri järgides niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas taotluse saanud riigi seadustega.

Artikkel 10. Omaalgatuslik informatsiooni andmine

Osalisriik võib teiselt osalisriigilt taotlust saamata edastada talle informatsiooni kuriteovahendite ja kriminaaltulu kohta, kui see ei ole tema enda kriminaalmenetluse põhimõtetega vastuolus ja kui ta leiab, et sellest võib teavet saaval osalisriigil olla abi kriminaalasja algatamisel või menetlemisel või käesoleva peatüki alusel taotluse esitamisel.

III osa. Esialgsed meetmed

Artikkel 11. Esialgsete meetmete võtmise kohustus

1. Kriminaalmenetluse või konfiskeerimismenetluse algatanud osalisriigi taotluse korral võtab teine osalisriik esialgsed meetmed, nagu keelumärke tegemine või vara arestimine, et ära hoida sellise vara müümine, üleandmine või käsutamine, mis võib hiljem osutuda konfiskeerimistaotluse objektiks või mis võib sobida taotluse rahuldamiseks.

2. Artikli 13 kohaselt konfiskeerimistaotluse saanud osalisriik võib vastavalt taotlusele võtta lõikes 1 nimetatud meetmed vara suhtes, mille kohta taotlus on tehtud või mis sobib taotluse rahuldamiseks.

Artikkel 12. Esialgsete meetmete võtmine

1. Artiklis 11 nimetatud esialgsed meetmed võetakse taotluse saanud riigi seadusi ja taotluses täpsustatud protseduuri järgides niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas taotluse saanud riigi seadustega.

2. Võimaluse korral annab taotluse saanud osalisriik taotluse esitanud osalisriigile enne selle artikli alusel võetud meetme tühistamist võimaluse põhjendada meetme vajalikkust.

IV osa. Konfiskeerimine

Artikkel 13. Konfiskeerimiskohustus

1. Osalisriik, kes on teiselt osalisriigilt saanud oma territooriumil asuvate kuriteovahendite või kriminaaltulu konfiskeerimise taotluse,
a) täidab kuriteovahendite või kriminaaltulu konfiskeerimise määruse, mille on teinud taotluse esitanud osalisriigi kohus või
b) annab taotluse oma pädevale asutusele konfiskeerimismääruse koostamiseks ning täidab selle määruse.

2. Vajaduse korral algatab lõike 1 punkti b kohaldamiseks konfiskeerimismenetluse osalisriik oma seaduste alusel.

3. Lõiget 1 kohaldatakse ka sellise konfiskeerimise korral, mis seisneb nõudes maksta raha kriminaaltulu väärtuses, kui konfiskeerimiseks sobiv vara asub taotluse saanud osalisriigi territooriumil. Kui lõike 1 järgi konfiskeerimise korral jääb nõudes ettenähtud summa tasumata, pöörab taotluse saanud osalisriik nõude konfiskeerimiseks sobivale mis tahes varale.

4. Kui konfiskeerimistaotlus käsitleb kindlat vara, võivad osalisriigid kokku leppida, et taotluse saaja konfiskeerib vara väärtusega võrdse rahasumma.

Artikkel 14. Konfiskeerimise täideviimine

1. Artikli 13 alusel konfiskeerimismääruse saamiseks ja täideviimiseks vajalikke toiminguid reguleerivad taotluse saanud osalisriigi seadused.

2. Taotluse saanud osalisriik arvestab üksnes neid asjaolusid, mis on taotluse esitanud osalisriigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi alus.

3. Osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga teatada, et kohaldab lõiget 2 üksnes oma põhiseadust ja oma õigussüsteemi põhimõtteid järgides.

4. Kui konfiskeerimine seisneb rahanõudes, arvutab taotluse saanud osalisriigi asjaomane asutus selle summa oma riigi valuutasse konfiskeerimise täideviimise otsuse tegemise ajal kehtinud kursi järgi.

5. Artikli 13 lõike 1 punktis a nimetatud juhul on üksnes taotluse esitanud osalisriigil õigus lahendada konfiskeerimismääruse muutmise avaldusi.

Artikkel 15. Konfiskeeritud vara

Taotluse saanud osalisriik käsutab konfiskeeritud vara vastavalt oma seadustele, kui osalisriigid ei ole kokku leppinud teisiti.

Artikkel 16. Täideviimisõigus ja konfiskeerimise maksimaalmäär

1. Artikli 13 alusel konfiskeerimistaotluse esitamine ei välista taotluse esitanud osalisriigi õigust konfiskeerimisotsus ise täita.

2. Konventsiooni järgi ei konfiskeerita suuremat rahasummat, kui on ette nähtud konfiskeerimismääruses. Tõlgendamisvõimaluste vältimiseks võivad osalisriigid omavahel konsulteerida.

Artikkel 17. Omaalgatuslik vahistamine

Taotluse saanud osalisriik ei võta isikut artikli 13 kohase taotluse alusel omal algatusel vahi alla ega rakenda tema isiku vabadust piiravat abinõu, kui taotlev osalisriik on palunud seda mitte teha.

V osa. Koostööst keeldumine ja koostöö edasilükkamine

Artikkel 18. Keeldumise põhjused

1. Käesoleva peatüki alusel võib koostööst keelduda, kui:
a) taotletud toiming on vastuolus taotluse saanud osalisriigi õiguse põhimõtetega;
b) taotluse täitmine tõenäoliselt piirab taotluse saanud osalisriigi suveräänsust ning kahjustab riigi julgeolekut või avalikku korda või muid olulisi huve;
c) taotluse saanud osalisriigi arvates ei õigusta taotluses käsitletud juhtumi tähtsus taotletud toimingut;
d) taotlus on esitatud poliitilise või rahanduskuriteo kohta;
e) taotluse saanud osalisriik leiab, et taotletud toiming on vastuolus ne bis in idem põhimõttega; või
f) taotluses käsitletud tegu ei ole taotluse saanud osalisriigi jurisdiktsiooni all toimepanduna tema seaduste järgi kuritegu. Sel põhjusel võib 2. osas käsitletud koostööst keelduda vaid juhul, kui abiga kaasnevad sunnimeetmed.

2. Käesoleva peatüki 2. osa alusel tehtavast koostööst, mille puhul antava abiga kaasnevad sunnimeetmed, ja 3. osa alusel tehtavast koostööst võib keelduda ka juhul, kui taotletavaid meetmeid ei saa osalisriigi õiguse alusel võtta samasuguse asja uurimiseks või menetlemiseks.

3. Kui see on ette nähtud taotluse saanud osalisriigi seaduses, võib riik käesoleva peatüki 2. osa alusel tehtavast koostööst, mille puhul antava abiga kaasnevad sunnimeetmed ja 3. osa alusel tehtavast koostööst keelduda ka siis, kui taotletavad või muud sama toimega meetmed ei ole taotluse esitanud osalisriigi seaduste alusel lubatud või kui taotluse esitanud osalisriigi kohus, prokuratuur või muu õigusasutus ei ole taotleva osalisriigi asjaomase asutuse taotlust kinnitanud.

4. Koostööst 4. osa alusel võib keelduda, kui:
a) taotluse saanud osalisriigi seadused ei näe ette konfiskeerimist seda liiki kuriteo puhul, mida on taotluses käsitletud;
b) artikli 13 lõike 3 järgimisest hoolimata on koostöö vastuolus taotluse saanud osalisriigi seadustes kehtestatud konfiskeerimispiirangute põhimõtetega kuriteo ja:
i) kriminaaltuluna vaadeldava majandushüve seose või
ii) kuriteovahendina kvalifitseeritava vara seose kohta;
c) taotluse saanud osalisriigi seaduste järgi ei saa konfiskeerimist määrata ega täide viia aegumise tõttu;
d) taotlus ei ole seotud varasema süüdimõistva otsusega või muu kohtulahendiga või selle osaga, milles on tuvastatud kuriteo toimepanemine ja mille alusel on konfiskeerimine määratud või mille alusel on seda taotletud;
e) konfiskeerimist ei ole võimalik taotlevas riigis täide viia või kui selle peale saab edasi kaevata üldkorras;
f) taotluses esitatud konfiskeerimismääruse alus on tagaseljaotsus ning taotluse saanud riigi arvates ei ole taotluse esitanud riigi sellisele otsusele viinud menetluses järgitud kriminaalasjas süüdistatava isiku kaitseõiguse minimaalnõudeid.

5. Lõike 4 punkti f kohaldades ei peeta otsust tagaselja tehtuks, kui see on:
a) kinnitatud või kuulutatud pärast asjaomase isiku vastuväiteid; või
b) tehtud asjaomase isiku apellatsioonkaebuse põhjal.

6. Lõike 4 punkti f kohaldamise korral kaitseõiguse minimaalnõuete järgimise üle otsustades peab taotluse saanud osalisriik arvestama, kas isik on õigusemõistmisest tahtlikult kõrvale hoidnud või jätnud kasutamata võimaluse vaielda tagaseljaotsuse vastu. Sama kehtib ka juhul, kui isikule on kohtukutse üle antud, kuid ta ei ole kohtusse tulnud ega ole palunud istungit edasi lükata.

7. Osalisriik ei saa käesoleva peatüki alusel tehtavast koostööst keeldumist põhjendada pangasaladusega. Osalisriik võib oma seadusele tuginedes nõuda, et pangasaladuse rikkumise korral tehtava koostöö taotluse kinnitaks kohus või muu õigusasutus.

8. Lõike 1 punktiga a ei ole vastuolus:
a) et taotluse saanud osalisriik teeb koostööd selle peatüki alusel, kui taotluse esitanud osalisriigi asutuse menetletav kriminaalasi või asutuse konfiskeerimismäärus käsitleb juriidilist isikut;
b) osutada abi kooskõlas artikli 13 lõike 1 punktiga a, kui pärast kriminaaltulu konfiskeerimise määruse tegemist on isik surnud või juriidiline isik likvideeritud.

Artikkel 19. Toimingu edasilükkamine

Taotluse saanud osalisriik võib taotletava toimingu edasi lükata juhul, kui toiming kahjustab tema asutuses kriminaalasja menetlemist.

Artikkel 20. Taotluse osaline või tingimuslik täitmine

Vajaduse korral konsulteerinud taotluse esitanud osalisriigiga, otsustab taotluse saanud osalisriik enne käesoleva peatüki alusel tehtava koostöö edasilükkamist või koostööst keeldumist, kas taotlust on võimalik täita osaliselt või tingimustel, mida ta vajalikuks peab.

VI osa. Teatamine ja kolmandate isikute õiguste kaitse

Artikkel 21. Dokumentide kätteandmine

1. Osalisriigid osutavad üksteisele igakülgset abi kohtudokumentide kättetoimetamiseks isikutele, kelle suhtes on võetud esialgsed meetmed ja kohaldatakse konfiskeerimist.

2. Käesoleva artikliga ei ole vastuolus, et:
a) kohtudokumendid saadetakse välisriigis asuvale isikule postiga;
b) kohtudokumendi väljastanud riigi kohus või muu asjaomane pädev asutus edastab dokumendid nimetatud riigi konsulaarasutuse kaudu või sihtkohariigi kohtu või muu pädeva asutuse kaudu, välja arvatud juhul, kui sihtkohariik on konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatud deklaratsioonis kehtestanud teistsuguse korra.

3. Välisriigis asuvale isikule kohtudokumente edastades teeb tema suhtes esialgsed meetmed võtnud või konfiskeerimist kohaldav riik teatavaks, missugused õiguskaitsevõimalused on isikul tema seaduste alusel.

Artikkel 22. Välisriigi otsuse tunnustamine

1. Konventsiooni 3. ja 4. osa alusel koostöötaotluse esitamise korral tunnustab taotluse saanud riik taotluse esitanud riigis kolmandate isikute õiguste kohta tehtud kohtuotsuseid.

2. Tunnustamisest võib keelduda, kui:
a) kolmandal isikul ei olnud võimalust piisavalt oma õigusi kaitsta;
b) otsus on vastuolus taotluse saanud osalisriigi samas asjas tehtud otsusega;
c) see on vastuolus taotluse saanud osalisriigi avaliku korraga;
d) otsus on vastuolus taotluse saanud osalisriigi seadustes ettenähtud ainupädevusega.

VII osa. Taotluse menetlemise kord

Artikkel 23. Keskasutus

1. Osalisriik määrab keskasutuse või vajaduse korral keskasutused, kelle ülesanne on käesoleva peatüki alusel saata taotlusi ja neile vastata ning täita taotlusi või edastada need pädevale asutusele.

2. Osalisriik teatab konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides Euroopa Nõukogu peasekretärile käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud asutuste nimed ja aadressid.

Artikkel 24. Otsesuhtlemine

1. Keskasutused suhtlevad omavahel otse.

2. Erandkorras võib taotluse esitava osalisriigi kohus või prokuratuur esitada teise osalisriigi samale asutusele taotluse või teate käesoleva peatüki alusel. Taotluse esitanud osalisriigi keskasutuse kaudu saadetakse taotluse koopia taotluse saanud osalisriigi keskasutusele.

3. Lõigete 1 ja 2 alusel võib taotluse edastada Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) kaudu.

4. Kui taotlus on esitatud lõike 2 järgi, kuid asutus ei ole pädev sellega tegelema, edastab ta taotluse oma riigi asjaomasele asutusele ja teatab sellest osalisriigile, kes on taotluse esitanud.

5. Käesoleva peatüki 2. osa alusel esitatud taotlused ja teated, mis ei sisalda soovi rakendada sunniabinõu, võib taotluse esitanud osalisriigi pädev asutus saata taotluse saanud osalisriigi asjaomasele asutusele otse.

Artikkel 25. Taotluse vorm ja keel

1. Käesolevas peatükis käsitletud taotlused esitatakse kirjalikult. Selleks võib kasutada faksi või muid nüüdisaegseid elektersidevahendeid.

2. Vastavalt lõikele 3 ei nõuta taotluse ja sellele lisatud dokumentide tõlget.

3. Osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides edastada Euroopa Nõukogu peasekretärile deklaratsiooni, millega ta jätab endale õiguse nõuda, et taotlused ja neile lisatud dokumendid esitatakse koos tõlkega tema keelde või ühte Euroopa Nõukogu ametlikku keelde või muusse tema määratud keelde. Osalisriik võib sellisel juhul deklareerida valmisolekut võtta vastu tekste ka muus tema nimetatud keeles. Teised osalisriigid võivad vastastikkuspõhimõtte alusel nõuda sedasama.

Artikkel 26. Legaliseerimine

Käesoleva peatüki kohaldamise korral edastatavate dokumentide legaliseerimist ei nõuta.

Artikkel 27. Taotluse sisu

1. Käesoleva peatüki alusel esitatud koostöötaotluses märgitakse:
a) taotleva asutuse ja kriminaalasja menetleva asutuse nimetus;
b) taotluse ese ja taotluse põhjus;
c) asjakohased faktid (näiteks kuriteo toimepanemise kuupäev ja koht ning kuriteo asjaolud) ja muud kriminaalmenetluses tähtsad asjaolud, välja arvatud teatamistaotluse korral;
d) kui koostööga kaasnevad sunnimeetmed:
i) seaduse tekst või kui see pole võimalik, siis teave kohaldatavast seadusest; ja
ii) osutus sellele, et taotletavat või muud sama toimega meedet on võimalik võtta taotluse esitanud osalisriigi territooriumil tema seaduste alusel;
e) vajaduse ja võimaluse korral:
i) asjaomase isiku andmed: nimi, sünniaeg ja -koht, rahvus ning elukoht; juriidilise isiku korral selle asukoht;
ii) koostöötaotluses käsitletud vara asukoht ning selle seos asjaomase isikuga ja kuriteoga, samuti informatsioon kolmandate isikute kohta, kes on varast huvitatud;
f) erikord, mille järgimist taotluse esitanud osalisriik soovib.

2. Kui 3. osa alusel võetava esialgse meetmena esitatakse taotlus arestida vara, millele võib pöörata konfiskeerimismääruses sisalduva raha tasumise nõude, tuleb taotluses märkida selle summa ülempiir, mille tagasisaamist taotletakse.

3. Peale lõikes 1 loetletud andmete sisaldab 4. osa alusel esitatud taotlus ka:
a) artikli 13 lõike 1 punktis a nimetatud juhul:
i) taotluse esitanud osalisriigi kohtu konfiskeerimismääruse kinnitatud koopia ja teade konfiskeerimismääruse aluseks olnud asjaoludest, kui neid ei ole määruses nimetatud;
ii) taotluse esitanud osalisriigi asjaomase asutuse kinnituse selle kohta, et konfiskeerimismäärus tuleb täita ja et selle peale ei saa tavalises korras edasi kaevata;
iii) informatsiooni, millises ulatuses määruse täitmist taotletakse, ja
iv) informatsiooni esialgsete meetmete vajalikkuse kohta;
b) artikli 13 lõike 1 punktis b käsitletud juhul teate asjaoludest, millele taotluse esitanud osalisriik toetub ja mis võimaldavad taotluse saanud osalisriigil taotleda määruse andmist oma seaduste alusel;
c) kui kolmandal isikul on olnud võimalus nõuda oma õigusi, siis seda tõendavad dokumendid.

Artikkel 28. Mittetäielikud taotlused

1. Kui taotlus ei vasta käesoleva peatüki sätetele või kui lisatud informatsioonist ei piisa, et taotluse saanud osalisriik saaks sellega tegelda, võib ta taotluse esitanud osalisriigilt nõuda taotluse täiendamist või lisainformatsiooni.

2. Taotluse saanud osalisriik võib taotluse täiendamiseks või lisainformatsiooni esitamiseks määrata tähtaja.

3. Käesoleva peatüki 4. osa alusel esitatud taotluse täienduste või lisainformatsiooni saamiseni võib taotluse saanud osalisriik võtta kõiki käesoleva peatüki 2. ja 3. osas loetletud meetmeid.

Artikkel 29. Taotluste paljus

1. Kui osalisriik saab käesoleva peatüki 3. või 4. osa alusel sama isiku või sama vara kohta mitu taotlust, ei takista taotluste paljusus tal taotlustega tegelda ega esialgseid meetmeid võtta.

2. Käesoleva peatüki 4. osa alusel esitatud taotluste paljuse korral kaalub taotluse saanud osalisriik taotlejatega konsulteerimise võimalust.

Artikkel 30. Põhjendamiskohustus

Taotluse saanud osalisriik põhjendab, miks ta on otsustanud käesoleva peatüki alusel tehtavast koostööst keelduda või koostöö edasi lükata või selle suhtes tingimusi seada.

Artikkel 31. Teated

1. Taotluse saanud osalisriik teatab taotlejale viivitamata:
a) käesoleva peatüki alusel esitatud taotluse alusel algatatud toimingust;
b) taotluse alusel tehtud toimingu tulemustest;
c) otsusest käesoleva peatüki alusel tehtavast koostööst osaliselt või täielikult keelduda või otsusest koostöö edasi lükata või selle suhtes tingimusi seada;
d) asjaoludest, mis muudavad taotletud toimingu võimatuks või tõenäoliselt lükkavad selle oluliselt edasi, ja
e) käesoleva peatüki 2. ja 3. osa alusel taotletud esialgsete meetmete võtmise korral oma seadustest, mille kohaselt esialgsete meetmete võtmine lõpetatakse.

2. Taotluse esitanud osalisriik teatab taotluse saanud osalisriigile viivitamata:
a) asja läbivaatamisest, otsusest või muust asjaolust, mis muudab konfiskeerimismääruse osaliselt või täielikult kehtetuks, ja
b) igast faktiliste või juriidiliste asjaolude muutumisest, mille tõttu ei ole käesoleva peatüki alusel tehtav toiming enam õigustatud.

3. Kui osalisriik taotleb ühe konfiskeerimismääruse alusel konfiskeerimist rohkem kui ühes osalisriigis, teatab ta sellest kõigile määruse täitmisega seotud osalisriikidele.

Artikkel 32. Kasutamispiirang

1. Taotluse saanud osalisriik võib taotluse täitmise suhtes seada tingimuse, et tema nõusolekuta ei kasuta ega edasta taotluse esitanud osalisriigi asutused saadud informatsiooni ega tõendeid muuks kui taotluses nimetatud kriminaalmenetluseks.

2. Osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides teatada Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga, et käesoleva peatüki kohaselt antud informatsiooni või tõendeid ei või taotluse esitanud asutused kasutada ega edastada taotluse saanud osalisriigi nõusolekuta muuks kui taotluses nimetatud kriminaalmenetluseks.

Artikkel 33. Konfidentsiaalsus

1. Taotluse esitanud osalisriik võib nõuda, et taotluse saanud osalisriik hoiab taotluses esitatud fakte ja taotluse sisu saladuses, välja arvatud taotluse täitmiseks vajalikud asjaolud. Kui taotluse saanud osalisriigil ei ole võimalik konfidentsiaalsusnõuet täita, teeb ta selle taotlejale viivitamata teatavaks.

2. Kui see ei ole vastuolus taotluse esitanud osalisriigi õiguse põhimõtetega ja kui on palutud nii toimida, hoiab osalisriik taotluse saanud riigi kogutud tõendid ja informatsiooni saladuses, välja arvatud ulatuses, mis on vajalik taotluses kirjeldatud kriminaalmenetluseks.

3. Artikli 10 alusel omaalgatuslikult edastatud informatsiooni saamise korral järgib osalisriik informatsiooni edastanud osalisriigi konfidentsiaalsusnõuet vastavalt oma õigusele. Kui ta ei saa seda nõuet täita, teatab ta sellest informatsiooni edastanud osalisriigile viivitamata.

Artikkel 34. Kulud

Üldjuhul kannab taotluse täitmise tavalised kulud taotluse saanud osalisriik. Kui taotluse täitmiseks on vaja teha suuri või erakorralisi kulutusi, lepivad osalisriigid kokku taotluse täitmise tingimuste ja kulude kandmise suhtes.

Artikkel 35. Kahjud

1. Kui isik on esitanud nõude käesoleva peatüki alusel koostöös tehtud toimingust tekkinud või tegevusetusest tekkinud kahju hüvitamiseks, võivad asjaomased osalisriigid otsustada, et hüvitatav summa jagatakse.

2. Osalisriik, kelle vastu kahju hüvitamist menetletakse, informeerib sellest osalisriiki, kes võib olla asjast huvitatud.

4. peatükk
LÕPPSÄTTED

Artikkel 36. Allakirjutamine ja jõustumine

1. Käesolev konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ja selle väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele. Riigid võivad avaldada nõusolekut olla konventsiooniga seotud:
a) sellele ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisreservatsioonita alla kirjutades; või
b) sellele alla kirjutades ning seejärel konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades.

2. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendid deponeeritakse Euroopa Nõukogu peasekretärile.

3. Konventsioon jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil kolm riiki, sh vähemalt kaks Euroopa Nõukogu liikmesriiki on kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 avaldanud nõusoleku olla konventsiooniga seotud.

4. Allakirjutanud riigi suhtes, kes edaspidi avaldab nõusolekut olla konventsiooniga seotud, jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil riik väljendas nõusolekut olla konventsiooniga seotud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1.

Artikkel 37. Konventsiooniga ühinemine

1. Pärast konventsiooni jõustumist ja osalisriikidega konsulteerimist võib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee kutsuda Euroopa Nõukogu statuudi artikli 20 punktis d ettenähtud häälteenamusega vastuvõetud otsuse ning Ministrite Komitees esindatud osalisriikide esindajate ühehäälse otsuse alusel konventsiooniga ühinema riike, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja kes ei osalenud konventsiooni väljatöötamises.

2. Ühineva riigi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele ühinemisdokumendi deponeerimisest Euroopa Nõukogu peasekretärile.

Artikkel 38. Territoriaalne kohaldamine

1. Riik võib alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes käesolevat konventsiooni kohaldatakse.

2. Edaspidi võib riik Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritava deklaratsiooni alusel kohaldada konventsiooni deklaratsioonis täpsustatud muul territooriumil. Selle territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele deklaratsiooni deponeerimisest peasekretärile.

3. Kahe eelmise lõike alusel tehtud deklaratsiooni võib peasekretärile adresseeritud teatega selles nimetatud mis tahes territooriumi suhtes tagasi võtta. Tagasivõtmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele teate laekumisest peasekretärile.

Artikkel 39. Käesoleva konventsiooni ja muude konventsioonide
ning kokkulepete seos

1. Konventsioon ei ole vastuolus õiguste ja kohustustega, mis tulenevad eriküsimusi reguleerivatest rahvusvahelistest mitmepoolsetest lepingutest.

2. Osalisriigid võivad käesoleva konventsiooniga reguleeritavates valdkondades sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, et konventsiooni sätteid täiendada või et hõlbustada konventsiooni põhimõtete järgimist.

3. Kui vähemalt kaks osalisriiki on käesoleva konventsiooniga reguleeritud valdkonnas kokkuleppe või lepingu juba sõlminud või on oma suhteid selles valdkonnas korraldanud muul viisil, on neil õigus kohaldada konventsiooni asemel kokkulepet või lepingut või muud kokkulepitud korda juhul, kui see hõlbustab rahvusvahelist koostööd.

Artikkel 40. Reservatsioonid

1. Riik võib alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides deklareerida, et ta teeb artikli 2 lõikes 2, artikli 6 lõikes 4, artikli 14 lõikes 3, artikli 21 lõikes 2, artikli 25 lõikes 3 ja artikli 32 lõikes 2 lubatud reservatsioone. Muid reservatsioone teha ei või.

2. Eelmise lõike alusel reservatsiooni teinud osalisriik võib selle Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritava teatega kas täielikult või osaliselt tagasi võtta. Tagasivõtmine jõustub, kui peasekretär on teate kätte saanud.

4. Konventsiooni sätte suhtes reservatsiooni teinud osalisriik ei saa teiselt osalisriigilt nõuda selle sätte kohaldamist; osalisriik võib nõuda sätte kohaldamist niivõrd, kuivõrd ta seda ise teeb, kui reservatsioon on osaline või tingimuslik.

Artikkel 41. Muudatused

1. Osalisriik võib teha konventsiooni muutmiseks ettepanekuid ning Euroopa Nõukogu peasekretär edastab need Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ja teistele Euroopa riikidele, kes on ühinenud või on kutsutud ühinema käesoleva konventsiooniga vastavalt artiklile 37.

2. Osalisriigi muudatusettepanek edastatakse Euroopa Nõukogu Kriminaalasjade Komiteele, kes esitab oma arvamuse muudatuse kohta Ministrite Komiteele.

3. Ministrite Komitee kaalub muudatusettepanekut ja Euroopa Nõukogu Kriminaalasjade Komitee arvamust ning võib muudatuse vastu võtta.

4. Ministrite Komitees lõike 3 alusel vastuvõetud muudatuse tekst edastatakse osalisriikidele vastuvõtmiseks.

5. Lõike 3 alusel vastuvõetud muudatus jõustub kolmekümnendal päeval pärast seda, kui kõik osalisriigid on peasekretäri selle vastuvõtmisest teavitanud.

Artikkel 42. Vaidluste lahendamine

1. Euroopa Nõukogu Kriminaalasjade Komiteed hoitakse kursis konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamisega.

2. Konventsiooni tõlgendamisel või kohaldamisel tekkinud vaidluse korral otsivad osalisriigid lahendust läbirääkimiste teel või nende valitud muul rahumeelsel viisil, sh vaidluse esitamine Euroopa Nõukogu Kriminaalasjade Komiteele või vahekohtulele, kelle otsus on riikidele kohustuslik, või Rahvusvahelisse Kohtusse, kui osalisriigid selles kokku lepivad.

Artikkel 43. Denonsseerimine

1. Osalisriik võib konventsiooni Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud teatega igal ajal denonsseerida.

2. Denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele teate laekumisest peasekretärile.

3. Pärast denonsseerimist kohaldatakse konventsiooni konfiskeerimise suhtes artikli 14 alusel juhul, kui konventsiooni sätetega kooskõlas olev taotlus on esitatud enne denonsseerimise jõustumist.

Artikkel 44. Teated

Euroopa Nõukogu peasekretär teatab Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ja kõigile konventsiooniga ühinenud riikidele:
a) igast allakirjutamisest;
b) ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumendi deponeerimisest;
c) konventsiooni jõustumise tähtpäevast vastavalt artiklitele 36 ja 37;
d) reservatsioonist, mis on tehtud artikli 40 lõike 1 järgi;
e) muust käesoleva konventsiooniga seotud aktist, teatest ja teadaandest.

Selle tõenduseks on nõuetekohaselt volitatud esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud 8. novembril 1990 Strasbourg’is inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris, mis deponeeritakse Euroopa Nõukogu arhiivi. Mõlemad tekstid on võrdselt autentsed. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab kinnitatud koopiad kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, konventsiooni väljatöötamises osalenud riikidele ja konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele.

 

CONVENTION ON LAUNDERING, SEARCH, SEIZURE AND CONFISCATION OF THE PROCEEDS FROM CRIME
Strasbourg, 8 November 1990

PREAMBLE

The member States of the Council of Europe and the other States signatory hereto,

Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve a greater unity between its members;

Convinced of the need to pursue a common criminal policy aimed at the protection of society;

Considering that the fight against serious crime, which has become an increasingly international problem, calls for the use of modern and effective methods on an international scale;

Believing that one of these methods consists in depriving criminals of the proceeds from crime;

Considering that for the attainment of this aim a well-functioning system of international co-operation also must be established,

Have agreed as follows:

Chapter I
USE OF TERMS

Article 1. Use of terms

For the purposes of this Convention:
a. “proceeds” means any economic advantage from criminal offences. It may consist of any property as defined in sub-paragraph b of this article;
b. “property” includes property of any description, whether corporeal or incorporeal, movable or immovable, and legal documents or instruments evidencing title to, or interest in such property;
c. “instrumentalities” means any property used or intended to be used, in any manner, wholly or in part, to commit a criminal offence or criminal offences;
d. “confiscation” means a penalty or a measure, ordered by a court following proceedings in relation to a criminal offence or criminal offences resulting in the final deprivation of property;
e. “predicate offence” means any criminal offence as a result of which proceeds were generated that may become the subject of an offence as defined in Article 6 of this Convention.

Chapter II
MEASURES TO BE TAKEN AT NATIONAL LEVEL

Article 2. Confiscation measures

1. Each Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to enable it to confiscate instrumentalities and proceeds or property the value of which corresponds to such proceeds.

2. Each Party may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that paragraph 1 of this article applies only to offences or categories of offences specified in such declaration.

Article 3. Investigative and provisional measures

Each Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to enable it to identify and trace property which is liable to confiscation pursuant to Article 2, paragraph 1, and to prevent any dealing in, transfer or disposal of such property.

Article 4. Special investigative powers and techniques

1. Each Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to empower its courts or other competent authorities to order that bank, financial or commercial records be made available or be seized in order to carry out the actions referred to in Articles 2 and 3. A Party shall not decline to act under the provisions of this article on grounds of bank secrecy.

2. Each Party shall consider adopting such legislative and other measures as may be necessary to enable it to use special investigative techniques facilitating the identification and tracing of proceeds and the gathering of evidence related thereto. Such techniques may include monitoring orders, observation, interception of telecommunications, access to computer systems and orders to produce specific documents.

Article 5. Legal remedies

Each Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to ensure that interested parties affected by measures under Articles 2 and 3 shall have effective legal remedies in order to preserve their rights.

Article 6. Laundering offences

1. Each Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as offences under its domestic law, when committed intentionally:
a. the conversion or transfer of property, knowing that such property is proceeds, for the purpose of concealing or disguising the illicit origin of the property or of assisting any person who is involved in the commission of the predicate offence to evade the legal consequences of his actions;
b. the concealment or disguise of the true nature, source, location, disposition, movement, rights with respect to, or ownership of, property, knowing that such property is proceeds;

and, subject to its constitutional principles and the basic concepts of its legal system;
c. the acquisition, possession or use of property, knowing, at the time of receipt, that such property was proceeds;
d. participation in, association or conspiracy to commit, attempts to commit and aiding, abetting, facilitating and counselling the commission of any of the offences established in accordance with this article.

2. For the purposes of implementing or applying paragraph 1 of this article:
a. it shall not matter whether the predicate offence was subject to the criminal jurisdiction of the Party;
b. it may be provided that the offences set forth in that paragraph do not apply to the persons who committed the predicate offence;
c. knowledge, intent or purpose required as an element of an offence set forth in that paragraph may be inferred from objective, factual circumstances.

3. Each Party may adopt such measures as it considers necessary to establish also as offences under its domestic law all or some of the acts referred to in paragraph 1 of this article, in any or all of the following cases where the offender:
a. ought to have assumed that the property was proceeds;
b. acted for the purpose of making profit;
c. acted for the purpose of promoting the carrying on of further criminal activity.

4. Each Party may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe declare that paragraph 1 of this article applies only to predicate offences or categories of such offences specified in such declaration.

Chapter III
INTERNATIONAL CO-OPERATION

Section 1. Principles of international co-operation

Article 7. General principles and measures for international co-operation

1. The Parties shall co-operate with each other to the widest extent possible for the purposes of investigations and proceedings aiming at the confiscation of instrumentalities and proceeds.

2. Each Party shall adopt such legislative or other measures as may be necessary to enable it to comply, under the conditions provided for in this chapter, with requests:
a. for confiscation of specific items of property representing proceeds or instrumentalities, as well as for confiscation of proceeds consisting in a requirement to pay a sum of money corresponding to the value of proceeds;
b. for investigative assistance and provisional measures with a view to either form of confiscation referred to under a above.

Section 2. Investigative assistance

Article 8. Obligation to assist

The Parties shall afford each other, upon request, the widest possible measure of assistance in the identification and tracing of instrumentalities, proceeds and other property liable to confiscation. Such assistance shall include any measure providing and securing evidence as to the existence, location or movement, nature, legal status or value of the aforementioned property.

Article 9. Execution of assistance

The assistance pursuant to Article 8 shall be carried out as permitted by and in accordance with the domestic law of the requested Party and, to the extent not incompatible with such law, in accordance with the procedures specified in the request.

Article 10. Spontaneous information

Without prejudice to its own investigations or proceedings, a Party may without prior request forward to another Party information on instrumentalities and proceeds, when it considers that the disclosure of such information might assist the receiving Party in initiating or carrying out investigations or proceedings or might lead to a request by that Party under this chapter.

Section 3. Provisional measures

Article 11. Obligation to take provisional measures

1. At the request of another Party which has instituted criminal proceedings or proceedings for the purpose of confiscation, a Party shall take the necessary provisional measures, such as freezing or seizing, to prevent any dealing in, transfer or disposal of property which, at a later stage, may be the subject of a request for confiscation or which might be such as to satisfy the request.

2. A Party which has received a request for confiscation pursuant to Article 13 shall, if so requested, take the measures mentioned in paragraph 1 of this article in respect of any property which is the subject of the request or which might be such as to satisfy the request.

Article 12. Execution of provisional measures

1. The provisional measures mentioned in Article 11 shall be carried out as permitted by and in accordance with the domestic law of the requested Party and, to the extent not incompatible with such law, in accordance with the procedures specified in the request.

2. Before lifting any provisional measure taken pursuant to this article, the requested Party shall, wherever possible, give the requesting Party an opportunity to present its reasons in favour of continuing the measure.

Section 4. Confiscation

Article 13. Obligation to confiscate

1. A Party, which has received a request made by another Party for confiscation concerning instrumentalities or proceeds, situated in its territory, shall:
a. enforce a confiscation order made by a court of a requesting Party in relation to such instrumentalities or proceeds; or
b. submit the request to its competent authorities for the purpose of obtaining an order of confiscation and, if such order is granted, enforce it.

2. For the purposes of applying paragraph 1.b of this article, any Party shall whenever necessary have competence to institute confiscation proceedings under its own law.

3. The provisions of paragraph 1 of this article shall also apply to confiscation consisting in a requirement to pay a sum of money corresponding to the value of proceeds, if property on which the confiscation can be enforced is located in the requested Party. In such cases, when enforcing confiscation pursuant to paragraph 1, the requested Party shall, if payment is not obtained, realise the claim on any property available for that purpose.

4. If a request for confiscation concerns a specific item of property, the Parties may agree that the requested Party may enforce the confiscation in the form of a requirement to pay a sum of money corresponding to the value of the property.

Article 14. Execution of confiscation

1. The procedures for obtaining and enforcing the confiscation under Article 13 shall be governed by the law of the requested Party.

2. The requested Party shall be bound by the findings as to the facts in so far as they are stated in a conviction or judicial decision of the requesting Party or in so far as such conviction or judicial decision is implicitly based on them.

3. Each Party may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that paragraph 2 of this article applies only subject to its constitutional principles and the basic concepts of its legal system.

4. If the confiscation consists in the requirement to pay a sum of money, the competent authority of the requested Party shall convert the amount thereof into the currency of that Party at the rate of exchange ruling at the time when the decision to enforce the confiscation is taken.

5. In the case of Article 13, paragraph 1.a, the requesting Party alone shall have the right to decide on any application for review of the confiscation order.

Article 15. Confiscated property

Any property confiscated by the requested Party shall be disposed of by that Party in accordance with its domestic law, unless otherwise agreed by the Parties concerned.

Article 16. Right of enforcement and maximum amount of confiscation

1. A request for confiscation made under Article 13 does not affect the right of the requesting Party to enforce itself the confiscation order.

2. Nothing in this Convention shall be so interpreted as to permit the total value of the confiscation to exceed the amount of the sum of money specified in the confiscation order. If a Party finds that this might occur, the Parties concerned shall enter into consultations to avoid such an effect.

Article 17. Imprisonment in default

The requested Party shall not impose imprisonment in default or any other measure restricting the liberty of a person as a result of a request under Article 13, if the requesting Party has so specified in the request.

Section 5. Refusal and postponement of co-operation

Article 18. Grounds for refusal

1. Co-operation under this chapter may be refused if:
a. the action sought would be contrary to the fundamental principles of the legal system of the requested Party; or
b. the execution of the request is likely to prejudice the sovereignty, security, ordre public or other essential interests of the requested Party; or
c. in the opinion of the requested Party, the importance of the case to which the request relates does not justify the taking of the action sought; or
d. the offence to which the request relates is a political or fiscal offence; or
e. the requested Party considers that compliance with the action sought would be contrary to the principle of ne bis in idem; or
f. the offence to which the request relates would not be an offence under the law of the requested Party if committed within its jurisdiction. However, this ground for refusal applies to co-operation under Section 2 only in so far as the assistance sought involves coercive action.

2. Co-operation under Section 2, in so far as the assistance sought involves coercive action, and under Section 3 of this chapter, may also be refused if the measures sought could not be taken under the domestic law of the requested Party for the purposes of investigations or proceedings, had it been a similar domestic case.

3. Where the law of the requested Party so requires, co-operation under Section 2, in so far as the assistance sought involves coercive action, and under Section 3 of this chapter may also be refused if the measures sought or any other measures having similar effects would not be permitted under the law of the requesting Party, or, as regards the competent authorities of the requesting Party, if the request is not authorised by either a judge or another judicial authority, including public prosecutors, any of these authorities acting in relation to criminal offences.

4. Co-operation under Section 4 of this chapter may also be refused if:
a. under the law of the requested Party confiscation is not provided for in respect of the type of offence to which the request relates; or
b. without prejudice to the obligation pursuant to Article 13, paragraph 3, it would be contrary to the principles of the domestic laws of the requested Party concerning the limits of confiscation in respect of the relationship between an offence and:
i. an economic advantage that might be qualified as its proceeds; or
ii. property that might be qualified as its instrumentalities; or
c. under the law of the requested Party confiscation may no longer be imposed or enforced because of the lapse of time; or
d. the request does not relate to a previous conviction, or a decision of a judicial nature or a statement in such a decision that an offence or several offences have been committed, on the basis of which the confiscation has been ordered or is sought; or
e. confiscation is either not enforceable in the requesting Party, or it is still subject to ordinary means of appeal; or
f. the request relates to a confiscation order resulting from a decision rendered in absentia of the person against whom the order was issued and, in the opinion of the requested Party, the proceedings conducted by the requesting Party leading to such decision did not satisfy the minimum rights of defence recognised as due to everyone against whom a criminal charge is made.

5. For the purpose of paragraph 4.f of this article a decision is not considered to have been rendered in absentia if:
a. it has been confirmed or pronounced after opposition by the person concerned; or
b. it has been rendered on appeal, provided that the appeal was lodged by the person concerned.

6. When considering, for the purposes of paragraph 4.f of this article if the minimum rights of defence have been satisfied, the requested Party shall take into account the fact that the person concerned has deliberately sought to evade justice or the fact that that person, having had the possibility of lodging a legal remedy against the decision made in absentia, elected not to do so. The same will apply when the person concerned, having been duly served with the summons to appear, elected not to do so nor to ask for adjournment.

7. A Party shall not invoke bank secrecy as a ground to refuse any co-operation under this chapter. Where its domestic law so requires, a Party may require that a request for co-operation which would involve the lifting of bank secrecy be authorised by either a judge or another judicial authority, including public prosecutors, any of these authorities acting in relation to criminal offences.

8. Without prejudice to the ground for refusal provided for in paragraph 1.a of this article:
a. the fact that the person under investigation or subjected to a confiscation order by the authorities of the requesting Party is a legal person shall not be invoked by the requested Party as an obstacle to affording any co-operation under this chapter;
b. the fact that the natural person against whom an order of confiscation of proceeds has been issued has subsequently died or the fact that a legal person against whom an order of confiscation of proceeds has been issued has subsequently been dissolved shall not be invoked as an obstacle to render assistance in accordance with Article 13, paragraph 1.a.

Article 19. Postponement

The requested Party may postpone action on a request if such action would prejudice investigations or proceedings by its authorities.

Article 20. Partial or conditional granting of a request

Before refusing or postponing co-operation under this chapter, the requested Party shall, where appropriate after having consulted the requesting Party, consider whether the request may be granted partially or subject to such conditions as it deems necessary.

Section 6. Notification and protection of third parties’ rights

Article 21. Notification of documents

1. The Parties shall afford each other the widest measure of mutual assistance in the serving of judicial documents to persons affected by provisional measures and confiscation.

2. Nothing in this article is intended to interfere with:
a. the possibility of sending judicial documents, by postal channels, directly to persons abroad;
b. the possibility for judicial officers, officials or other competent authorities of the Party of origin to effect service of judicial documents directly through the consular authorities of that Party or through judicial officers, officials or other competent authorities of the Party of destination, unless the Party of destination makes a declaration to the contrary to the Secretary General of the Council of Europe at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession.

3. When serving judicial documents to persons abroad affected by provisional measures or confiscation orders issued in the sending Party, this Party shall indicate what legal remedies are available under its law to such persons.

Article 22. Recognition of foreign decisions

1. When dealing with a request for co-operation under Sections 3 and 4, the requested Party shall recognise any judicial decision taken in the requesting Party regarding rights claimed by third parties.

2. Recognition may be refused if:
a. third parties did not have adequate opportunity to assert their rights; or
b. the decision is incompatible with a decision already taken in the requested Party on the same matter; or
c. it is incompatible with the ordre public of the requested Party; or
d. the decision was taken contrary to provisions on exclusive jurisdiction provided for by the law of the requested Party.

Section 7. Procedural and other general rules

Article 23. Central authority

1. The Parties shall designate a central authority or, if necessary, authorities, which shall be responsible for sending and answering requests made under this chapter, the execution of such requests or the transmission of them to the authorities competent for their execution.

2. Each Party shall, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, communicate to the Secretary General of the Council of Europe the names and addresses of the authorities designated in pursuance of paragraph 1 of this article.

Article 24. Direct communication

1. The central authorities shall communicate directly with one another.

2. In the event of urgency, requests or communications under this chapter may be sent directly by the judicial authorities, including public prosecutors, of the requesting Party to such authorities of the requested Party. In such cases a copy shall be sent at the same time to the central authority of the requested Party through the central authority of the requesting Party.

3. Any request or communication under paragraphs 1 and 2 of this article may be made through the International Criminal Police Organisation (Interpol).

4. Where a request is made pursuant to paragraph 2 of this article and the authority is not competent to deal with the request, it shall refer the request to the competent national authority and inform directly the requesting Party that it has done so.

5. Requests or communications under Section 2 of this chapter, which do not involve coercive action, may be directly transmitted by the competent authorities of the requesting Party to the competent authorities of the requested Party.

Article 25. Form of request and languages

1. All requests under this chapter shall be made in writing. Modern means of telecommunications, such as telefax, may be used.

2. Subject to the provisions of paragraph 3 of this article, translations of the requests or supporting documents shall not be required.

3. At the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, any Party may communicate to the Secretary General of the Council of Europe a declaration that it reserves the right to require that requests made to it and documents supporting such requests be accompanied by a translation into its own language or into one of the official languages of the Council of Europe or into such one of these languages as it shall indicate. It may on that occasion declare its readiness to accept translations in any other language as it may specify. The other Parties may apply the reciprocity rule.

Article 26. Legalisation

Documents transmitted in application of this chapter shall be exempt from all legalisation formalities.

Article 27. Content of request

1. Any request for co-operation under this chapter shall specify:
a. the authority making the request and the authority carrying out the investigations or proceedings;
b. the object of and the reason for the request;
c. the matters, including the relevant facts (such as date, place and circumstances of the offence) to which the investigations or proceedings relate, except in the case of a request for notification;
d. in so far as the co-operation involves coercive action:
i. the text of the statutory provisions or, where this is not possible, a statement of the relevant law applicable; and
ii. an indication that the measure sought or any other measures having similar effects could be taken in the territory of the requesting Party under its own law;
e. where necessary and in so far as possible:
i. details of the person or persons concerned, including name, date and place of birth, nationality and location, and, in the case of a legal person, its seat; and
ii. the property in relation to which co-operation is sought, its location, its connection with the person or persons concerned, any connection with the offence, as well as any available information about other persons, interests in the property; and
f. any particular procedure the requesting Party wishes to be followed.

2. A request for provisional measures under Section 3 in relation to seizure of property on which a confiscation order consisting in the requirement to pay a sum of money may be realised shall also indicate a maximum amount for which recovery is sought in that property.

3. In addition to the indications mentioned in paragraph 1, any request under Section 4 shall contain:
a. in the case of Article 13, paragraph 1.a:
i. a certified true copy of the confiscation order made by the court in the requesting Party and a statement of the grounds on the basis of which the order was made, if they are not indicated in the order itself;
ii. an attestation by the competent authority of the requesting Party that the confiscation order is enforceable and not subject to ordinary means of appeal;
iii. information as to the extent to which the enforcement of the order is requested; and
iv. information as to the necessity of taking any provisional measures;
b. in the case of Article 13, paragraph 1.b, a statement of the facts relied upon by the requesting Party sufficient to enable the requested Party to seek the order under its domestic law;
c. when third parties have had the opportunity to claim rights, documents demonstrating that this has been the case.

Article 28. Defective requests

1. If a request does not comply with the provisions of this chapter or the information supplied is not sufficient to enable the requested Party to deal with the request, that Party may ask the requesting Party to amend the request or to complete it with additional information.

2. The requested Party may set a time-limit for the receipt of such amendments or information.

3. Pending receipt of the requested amendments or information in relation to a request under Section 4 of this chapter, the requested Party may take any of the measures referred to in Sections 2 or 3 of this chapter.

Article 29. Plurality of requests

1. Where the requested Party receives more than one request under Sections 3 or 4 of this chapter in respect of the same person or property, the plurality of requests shall not prevent that Party from dealing with the requests involving the taking of provisional measures.

2. In the case of plurality of requests under Section 4 of this chapter, the requested Party shall consider consulting the requesting Parties.

Article 30. Obligation to give reasons

The requested Party shall give reasons for any decision to refuse, postpone or make conditional any co-operation under this chapter.

Article 31. Information

1. The requested Party shall promptly inform the requesting Party of:
a. the action initiated on a request under this chapter;
b. the final result of the action carried out on the basis of the request;
c. a decision to refuse, postpone or make conditional, in whole or in part, any co-operation under this chapter;
d. any circumstances which render impossible the carrying out of the action sought or are likely to delay it significantly; and
e. in the event of provisional measures taken pursuant to a request under Sections 2 or 3 of this chapter, such provisions of its domestic law as would automatically lead to the lifting of the provisional measure.

2. The requesting Party shall promptly inform the requested Party of:
a. any review, decision or any other fact by reason of which the confiscation order ceases to be wholly or partially enforceable; and
b. any development, factual or legal, by reason of which any action under this chapter is no longer justified.

3. Where a Party, on the basis of the same confiscation order, requests confiscation in more than one Party, it shall inform all Parties which are affected by an enforcement of the order about the request.

Article 32. Restriction of use

1. The requested Party may make the execution of a request dependent on the condition that the information or evidence obtained will not, without its prior consent, be used or transmitted by the authorities of the requesting Party for investigations or proceedings other than those specified in the request.

2. Each Party may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that, without its prior consent, information or evidence provided by it under this chapter may not be used or transmitted by the authorities of the requesting Party in investigations or proceedings other than those specified in the request.

Article 33. Confidentiality

1. The requesting Party may require that the requested Party keep confidential the facts and substance of the request, except to the extent necessary to execute the request. If the requested Party cannot comply with the requirement of confidentiality, it shall promptly inform the requesting Party.

2. The requesting Party shall, if not contrary to basic principles of its national law and if so requested, keep confidential any evidence and information provided by the requested Party, except to the extent that its disclosure is necessary for the investigations or proceedings described in the request.

3. Subject to the provisions of its domestic law, a Party which has received spontaneous information under Article 10 shall comply with any requirement of confidentiality as required by the Party which supplies the information. If the other Party cannot comply with such requirement, it shall promptly inform the transmitting Party.

Article 34. Costs

The ordinary costs of complying with a request shall be borne by the requested Party. Where costs of a substantial or extraordinary nature are necessary to comply with a request, the Parties shall consult in order to agree the conditions on which the request is to be executed and how the costs shall be borne.

Article 35. Damages

1. When legal action on liability for damages resulting from an act or omission in relation to co-operation under this chapter has been initiated by a person, the Parties concerned shall consider consulting each other, where appropriate, to determine how to apportion any sum of damages due.

2. A Party which has become subject of a litigation for damages shall endeavour to inform the other Party of such litigation if that Party might have an interest in the case.

Chapter IV
FINAL PROVISIONS

Article 36. Signature and entry into force

1. This Convention shall be open for signature by the member States of the Council of Europe and non-member States which have participated in its elaboration. Such States may express their consent to be bound by:
a. signature without reservation as to ratification, acceptance or approval; or
b. signature subject to ratification, acceptance or approval, followed by ratification, acceptance or approval.

2. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe.

3. This Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date on which three States, of which at least two are member States of the Council of Europe, have expressed their consent to be bound by the Convention in accordance with the provisions of paragraph 1.

4. In respect of any signatory State which subsequently expresses its consent to be bound by it, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of the expression of its consent to be bound by the Convention in accordance with the provisions of paragraph 1.

Article 37. Accession to the Convention

1. After the entry into force of this Convention, the Committee of Ministers of the Council of Europe, after consulting the Contracting States to the Convention, may invite any State not a member of the Council and not having participated in its elaboration to accede to this Convention, by a decision taken by the majority provided for in Article 20.d. of the Statute of the Council of Europe and by the unanimous vote of the representatives of the Contracting States entitled to sit on the Committee.

2. In respect of any acceding State the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of deposit of the instrument of accession with the Secretary General of the Council of Europe.

Article 38. Territorial application

1. Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, specify the territory or territories to which this Convention shall apply.

2. Any State may, at any later date, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, extend the application of this Convention to any other territory specified in the declaration. In respect of such territory the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of such declaration by the Secretary General.

3. Any declaration made under the two preceding paragraphs may, in respect of any territory specified in such declaration, be withdrawn by a notification addressed to the Secretary General. The withdrawal shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of such notification by the Secretary General.

Article 39. Relationship to other conventions and agreements

1. This Convention does not affect the rights and undertakings derived from international multilateral conventions concerning special matters.

2. The Parties to the Convention may conclude bilateral or multilateral agreements with one another on the matters dealt with in this Convention, for purposes of supplementing or strengthening its provisions or facilitating the application of the principles embodied in it.

3. If two or more Parties have already concluded an agreement or treaty in respect of a subject which is dealt with in this Convention or otherwise have established their relations in respect of that subject, they shall be entitled to apply that agreement or treaty or to regulate those relations accordingly, in lieu of the present Convention, if it facilitates international co-operation.

Article 40. Reservations

1. Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, declare that it avails itself of one or more of the reservations provided for in Article 2, paragraph 2, Article 6, paragraph 4, Article 14, paragraph 3, Article 21, paragraph 2, Article 25, paragraph 3 and Article 32, paragraph 2. No other reservation may be made.

2. Any State which has made a reservation under the preceding paragraph may wholly or partly withdraw it by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe. The withdrawal shall take effect on the date of receipt of such notification by the Secretary General.

3. A Party which has made a reservation in respect of a provision of this Convention may not claim the application of that provision by any other Party; it may, however, if its reservation is partial or conditional, claim the application of that provision in so far as it has itself accepted it.

Article 41. Amendments

1. Amendments to this Convention may be proposed by any Party, and shall be communicated by the Secretary General of the Council of Europe to the member States of the Council of Europe and to every non-member State which has acceded to or has been invited to accede to this Convention in accordance with the provisions of Article 37.

2. Any amendment proposed by a Party shall be communicated to the European Committee on Crime Problems which shall submit to the Committee of Ministers its opinion on that proposed amendment.

3. The Committee of Ministers shall consider the proposed amendment and the opinion submitted by the European Committee on Crime Problems and may adopt the amendment.

4. The text of any amendment adopted by the Committee of Ministers in accordance with paragraph 3 of this article shall be forwarded to the Parties for acceptance.

5. Any amendment adopted in accordance with paragraph 3 of this article shall come into force on the thirtieth day after all Parties have informed the Secretary General of their acceptance thereof.

Article 42. Settlement of disputes

1. The European Committee on Crime Problems of the Council of Europe shall be kept informed regarding the interpretation and application of this Convention.

2. In case of a dispute between Parties as to the interpretation or application of this Convention, they shall seek a settlement of the dispute through negotiation or any other peaceful means of their choice, including submission of the dispute to the European Committee on Crime Problems, to an arbitral tribunal whose decisions shall be binding upon the Parties, or to the International Court of Justice, as agreed upon by the Parties concerned.

Article 43. Denunciation

1. Any Party may, at any time, denounce this Convention by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe.

2. Such denunciation shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of the notification by the Secretary General.

3. The present Convention shall, however, continue to apply to the enforcement under Article 14 of confiscation for which a request has been made in conformity with the provisions of this Convention before the date on which such a denunciation takes effect.

Article 44. Notifications

The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member States of the Council and any State which has acceded to this Convention of:
a. any signature;
b. the deposit of any instrument of ratification, acceptance, approval or accession;
c. any date of entry into force of this Convention in accordance with Articles 36 and 37;
d. any reservation made under Article 40, paragraph 1;
e. any other act, notification or communication relating to this Convention.

In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Convention.

Done at Strasbourg, the 8th day of November 1990, in English and in French, both texts being equally authentic, in a single copy which shall be deposited in the archives of the Council of Europe. The Secretary General of the Council of Europe shall transmit certified copies to each member State of the Council of Europe, to the non-member States which have participated in the elaboration of this Convention, and to any State invited to accede to it.