Teksti suurus:

Tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 2000, 17, 105

Tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise konventsioon

Vastu võetud 22.06.1993

(õ) 4.08.09 16:30

Välislepingu ratifitseerimise seadus

 


Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni üldkonverents,

mille on Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu kutsunud kokku 2. juunil 1993. aastal Genfis toimuvale 80. istungjärgule,

lähtudes 1981. aasta tööohutuse ja -tervishoiu konventsioonist ja soovitusest, 1990. aasta keemiliste ainete konventsioonist ja soovitusest ning muudest töökonventsioonidest ja asjakohastest soovitustest, ning rõhutades vajadust ühtlustada tööstusliku suurõnnetuse määratlemine;

arvestades 1991. aastal avaldatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise koodeksit;

pidades silmas vajadust rakendada abinõusid, et:
a) suurõnnetusi ära hoida;
b) suurõnnetusohtu vähendada ja
c) suurõnnetuste tagajärgi leevendada;

võttes arvesse juhtimisvigadest, inimtegevusest, tehnilistest vigadest, töörežiimi kõrvalekalletest ning loodusjõududest ja muudest välismõjuritest tulenevaid põhjusi;

tunnetades vajadust teha rahvusvahelise keemiaohutusprogrammi järgi koostööd Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi elluviijate ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga ning teiste asjaomaste valitsusvaheliste organisatsioonidega;

arvestades istungjärgu neljanda päevakorrapunkti kohaselt tehtud ettepanekuid tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmiseks;

otsustanud nende ettepanekute elluviimiseks välja töötada rahvusvahelise konventsiooni,

võtab kahekümne teisel juunil tuhande üheksasaja üheksakümne kolmandal aastal vastu konventsiooni, mida nimetatakse tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise 1993. aasta konventsiooniks.

I osa
KOHALDAMISVALDKOND JA MÕISTED

Artikkel 1

1. Konventsiooni eesmärk on ära hoida ohtlike ainete põhjustatavaid tööstuslikke suurõnnetusi ning leevendada selliste õnnetuste tagajärgi.

2. Konventsiooni kohaldatakse suurõnnetuse ohuga ettevõttele.

3. Konventsiooni ei kohaldata:
a) tuumaobjektile ega radioaktiivseid aineid käitlevale ettevõttele, välja arvatud mitteradioaktiivsete ainete käitlemise seadmed;
b) sõjalisele objektile;
c) ettevõtte territooriumivälistele vedudele, välja arvatud torutransport.

4. Osalisriik võib konventsiooni ratifitseerides teatada, et kokkuleppel töötajate esindajate ja tööandjate esindajate ning teiste asjaosalistega ei kohalda ta konventsiooni nõuetekohaselt kaitstud ettevõtetele ega majandusvaldkondadele.

Artikkel 2

Kui osalisriigil ei ole võimalik mõne olulise probleemi tõttu kõiki konventsiooniga ettenähtud ohutusabinõusid viivitamata rakendada, peab ta töötajate esindajate ja tööandjate esindajate ning teiste asjaosaliste ettepanekuid arvestades määrama nimetatud abinõude järkjärgulise rakendamise tähtajad.

Artikkel 3

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) ohtlik aine on selline aine või valmistis, mis oma keemiliste, füüsikaliste või toksikoloogiliste omaduste tõttu või nende koostoimes on ohtlik;
b) künniskogus on osalisriigi õigusakti nõuete või õigusaktis sätestatud erinõuete kohane ohtliku aine üldkogus, mille ületamise korral loetakse ettevõte suurõnnetuse ohuga ettevõtteks;
c) suurõnnetuse ohuga ettevõte on tootmisüksus, kus alaliselt või ajutiselt toodetakse, töödeldakse, hävitatakse või ladustatakse ohtlikku ainet selle künniskogust ületades;
d) suurõnnetus on ettevõttes ohtliku aine kasutamisest tingitud ootamatu õnnetusjuhtum, nagu aine ulatuslik pihkumine või tulekahju või plahvatus, mis kohe või edaspidi põhjustab töötajatele või kogu elanikkonnale või keskkonnale raskeid tagajärgi;
e) ohutusaruanne on kirjalik dokument, mis sisaldab suurõnnetuse ohuga ettevõtte ohuanalüüsi ning ohu ärahoidmiseks rakendatavate tehniliste, korralduslike ja käitamisabinõude kirjeldust;
f) ohuseisund on ohtliku aine kasutamisest ootamatult tekkinud olukord, mis ilma leevendavate asjaolude, tegude või süsteemideta oleks võinud üle kasvada suurõnnetuseks.

II osa
ÜLDPÕHIMÕTTED

Artikkel 4

1. Et kaitsta töötajaid ja kogu elanikkonda ning keskkonda suurõnnetuse ohu eest, peab osalisriik kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja tavadega ning töötajate esindajate ja tööandjate esindajate ning teiste asjaosaliste ettepanekuid arvestades kavandama riigi ohutuspoliitikat ja viima seda ohutegureid arvestades paindlikult ja järjekindlalt ellu.

2. Ohutuspoliitika viiakse ellu suurõnnetuse ohuga ettevõtete suhtes preventiiv- ja kaitsemeetmete võtmisega ning parima kättesaadava ohutustehnoloogia kasutamise soodustamisega.

Artikkel 5

1. Pädev ametiasutus või tema volitatud või tunnustatud institutsioon peab artikli 3 punkti c järgides ning töötajate esindajate, tööandjate esindajate ja teiste asjaosaliste ettepanekuid arvestades kooskõlas siseriikliku õiguse ja rahvusvaheliste standarditega kehtestama suurõnnetuse ohuga ettevõtete kindlakstegemise kriteeriumid, mis põhinevad ohtlike ainete loetelul ja künniskogustel.

2. Lõikes 1 nimetatud kriteeriumid tuleb korrapäraselt üle vaadata ja uuendada.

Artikkel 6

Pädev ametiasutus peab töötajate esindajate ja tööandjate esindajate ning teiste asjaosaliste ettepanekuid arvestades kaitsma talle artikli 8, 12, 13 või 14 kohaselt edastatud konfidentsiaalset informatsiooni, mille avaldamine võib kahjustada tööandja ärihuvi, välja arvatud juhul, kui selline kaitse seab ohtu töötajad või kogu elanikkonna või keskkonna.

III osa
TÖÖANDJA KOHUSTUSED

Suurõnnetuse ohuga ettevõtte kindlakstegemine

Artikkel 7

Tööandja peab artiklis 5 nimetatud kriteeriumide alusel selgitama kõik tema halduses olevad suurõnnetuse ohuga ettevõtted.

Suurõnnetuse ohuga ettevõttest teatamine

Artikkel 8

1. Tööandja teatab suurõnnetuse ohuga ettevõttest pädevale ametiasutusele:
a) tegutseva ettevõtte puhul riigi õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul;
b) uue ettevõtte puhul enne, kui see tegevust alustab.

2. Tööandja peab enne suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevuse lõpetamist teatama sellest ametiasutusele.

Ettevõtte ohutusmeetmed

Artikkel 9

Suurõnnetuse ohuga ettevõtte tööandja peab koostama ja korras hoidma suurõnnetuse ohtu käsitlevad dokumendid, mis sisaldavad:
a) riskianalüüsi (sealhulgas andmed ainete võimaliku omavahelise reageerimise kohta);
b) andmeid projekteerimise, ohutussüsteemide, seadmete ehituse ning nende kasutamise ja hooldamise, keemiliste ainete valiku ning ettevõtte ohutusjärelevalve ja muude tehniliste abinõude rakendamise kohta;
c) andmeid töötajate väljaõppe ja juhendamise ning nende kasutada olevate ohutushoiuvahendite kohta, töökohtade täituvuse, tööaja pikkuse, töökohustuste ning ettevõtte territooriumil tegutsevate alltöövõtjate ja ajutiste töötajate kontrollimise kohta;
d) hädaolukorra lahendamise plaani, milles on ette nähtud:
i) toimingud suurõnnetuse või ohuseisundi korral, nagu esmaabi andmine, ning toimingute tõhususe korrapärane kontrollimine ja vajaduse korral nende täiustamine;
ii) ohuseisundi kohta käiva teabe ning ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaanide esitamine ametiasutustele ja muudele institutsioonidele, kes vastutavad elanike ja keskkonna kaitseks hädaolukorra lahendamise plaanide koostamise eest;
iii) vajaduse korral nimetatud ametiasutuste ja institutsioonidega konsulteerimine;
e) suurõnnetuse tagajärgede leevendamiseks võetavate meetmete loetelu;
f) andmeid selle kohta, kuidas on korraldatud töötajate ja nende esindajate nõustamine;
g) õnnetuste ja ohuseisundite kohta teabe kogumise ja analüüsimise süsteemi loomise andmeid. Õnnetuste ja ohuseisundite korral tegutsemise kogemused tuleb töötajate ja nende esindajatega läbi arutada ning õnnetus või ohuseisund on vaja riigi seaduste ja tavade kohaselt registreerida.

Ohutusaruanne

Artikkel 10

1. Tööandja koostab ohutusaruande artikli 9 nõuete kohaselt.

2. Aruanne koostatakse:
a) tegutseva suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohta riigi õigusaktidega ettenähtud tähtajal pärast ettevõttest ametiasutusele teatamist;
b) suurõnnetuse ohuga uue ettevõtte kohta enne, kui see tegevust alustab.

Artikkel 11

Tööandja on kohustatud ohutusaruande üle vaatama ning seda parandama või uuendama:
a) selliste muudatuste korral, mis märgatavalt mõjutavad ettevõtte tootmisohutust või tootmises kasutatavate ohtlike ainete koguseid;
b) kui seda tingib tehnikateadmiste või ohumõjurite hindamise areng;
c) riigi õigusaktides ettenähtud tähtaegadel;
d) pädeva ametiasutuse nõudmise korral.

Artikkel 12

Tööandja esitab artiklites 10 ja 11 käsitletud ohutusaruande asjaomasele ametiasutusele.

Õnnetusest teatamine

Artikkel 13

Tööandja on kohustatud pädevale ametiasutusele või muule institutsioonile suurõnnetusest teatama kohe pärast selle toimumist.

Artikkel 14

1. Pärast suurõnnetuse toimumist esitab tööandja ettenähtud tähtajal ametiasutusele üksikasjaliku aruande, milles ta analüüsib õnnetuse põhjusi ning kirjeldab õnnetuse vahetuid tagajärgi ja nende leevendamiseks võetud meetmeid.

2. Aruanne peab sisaldama ka ettepanekuid selle kohta, kuidas õnnetuse kordumist vältida.

IV osa
PÄDEVA AMETIASUTUSE KOHUSTUSED

Ühiskonna valmisolek hädaolukorraks

Artikkel 15

Tööandjalt saadud teabe põhjal peab pädev ametiasutus tagama, et ettenähtud ajal koostatakse ja uuendatakse teiste asjaomaste ametiasutuste ja muude institutsioonidega kooskõlastatud hädaolukorra lahendamise plaanid, milles on ette nähtud elanike ja keskkonna kaitseabinõud.

Artikkel 16

Pädev ametiasutus peab tagama, et:
a) suurõnnetuse toimumise korral teavitatakse elanikke kindlate ajavahemike järel ohutusmeetmetest ja õigest käitumisest, ilma et nad peaksid seda informatsiooni paluma;
b) suurõnnetuse toimumise korral antakse hoiatus esimesel võimalusel;
c) suurõnnetuse riigipiiriülese toime korral antakse asjaomastele riikidele õnnetuse tagajärgede leevendamise abinõude kooskõlastamiseks punktides a ja b ettenähtud teavet.

Suurõnnetuse ohuga ettevõtte paigutus

Artikkel 17

Pädev ametiasutus peab konventsiooni II osa üldpõhimõtete kohaselt kavandama suurõnnetuse ohuga ettevõtte sellise paigutuse, et see on töö- ja elamurajoonidest ning ühiskondlikest objektidest eraldatud, ning tagama, et tegutsevad ettevõtted võtavad ohutusmeetmeid.

Ohutusjärelevalve

Artikkel 18

1. Pädeval ametiasutusel peavad olema kvalifitseeritud järelevalveametnikud ja head tehnikavahendid, et uurida ja hinnata konventsioonis käsitletud küsimusi, anda asjakohaseid soovitusi ning tagada siseriiklike õigusaktide täitmine.

2. Suurõnnetuse ohuga ettevõtete töötajate esindajad ja tööandjate esindajad võivad saata konventsioonis ettenähtud abinõude rakendamise järele valvavaid ametnikke, välja arvatud juhul, kui järelevalveametnik pädeva ametiasutuse suuniste alusel leiab, et see võib takistada tal täita oma kohustusi.

Artikkel 19

Asjaomasel ametiasutusel on õigus keelata suurõnnetuse ohtu põhjustav tegevus.

V osa
TÖÖTAJATE JA NENDE ESINDAJATE ÕIGUSED JA KOHUSTUSED

Artikkel 20

Suurõnnetuse ohuga ettevõtete töötajate ja nende esindajatega konsulteeritakse, et tagada tööohutus. Selleks tuleb:
a) neid teavitada ettevõttes töötamise ohtudest ja suurõnnetuse võimalikest tagajärgedest;
b) neile tutvustada pädeva ametiasutuse korraldusi, eeskirju ja soovitusi;
c) nendega konsulteerida ja teha neile kättesaadavaks järgmised dokumendid:
i) ohutusaruanne;
ii) hädaolukorra lahendamise plaan;
iii) õnnetuste aruanded;
d) korraldada töötajate ja nende esindajate väljaõpe ja korrapärane instrueerimine, et nad oskaksid tegutseda ohuseisundis ja hädaolukorras;
e) selgitada töötajatele ja nende esindajatele, et nad tegutseksid ohuseisundis oma pädevuse piires ja vajaduse korral peataksid töö, kui nende teadmiste ja kogemuste põhjal on alust arvata, et ettevõte on ohuseisundis. Töötajad ja nende esindajad peavad enne tegutsema asumist või esimesel võimalusel pärast asjakohaste abinõude rakendamist teatama ohuseisundist oma tööjuhile või andma häiret;
f) töötajatel ja nende esindajatel arutada tööandjaga kõiki ohutegureid, mis nende arvates võivad põhjustada suurõnnetuse. Töötajatel ja nende esindajatel on õigus teatada riskiteguritest pädevale ametiasutusele.

Artikkel 21

Suurõnnetuse ohuga ettevõtte töötajad peavad:
a) täitma asutuse eeskirju õnnetuse ärahoidmise ja õnnetust põhjustada võivate protsesside juhtimise kohta;
b) täitma suurõnnetuse korral asjaomaseid eeskirju.

VI osa
EKSPORTIVA RIIGI KOHUSTUS

Artikkel 22

Kui eksportivas osalisriigis keelatakse kasutada ohtlikku ainet, tehnoloogiat või protsessi, peab keelu ja selle põhjused tegema teatavaks osalisriikidele, kuhu neid on eksporditud.

VII osa
LÕPPSÄTTED

Artikkel 23

Konventsiooni ratifitseerimisdokumendid saadetakse Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile.

Artikkel 24

1. Konventsioon kehtib üksnes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmesriigi suhtes, kelle ratifitseerimisdokumendi on peadirektor registreerinud.

2. Konventsioon jõustub, kui kahe liikmesriigi ratifitseerimisdokumentide registreerimisest on möödunud 12 kuud.

3. Pärast seda jõustub konventsioon riigi suhtes, kui tema ratifitseerimisdokumendi registreerimisest on möödunud 12 kuud.

Artikkel 25

1. Konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik võib selle Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile saadetava teatega denonsseerida, kui konventsiooni esmasest jõustumisest on möödunud 10 aastat. Denonsseerimine jõustub selle registreerimisest arvates aasta pärast.

2. Kui konventsiooni ratifitseerinud osalisriik aasta jooksul pärast lõikes 1 nimetatud kümneaastase tähtaja möödumist ei kasuta selles artiklis ettenähtud denonsseerimisõigust, jääb ta osalisriigiks veel kümneks aastaks ning seejärel võib ta konventsiooni selle artikliga kehtestatud korra kohaselt denonsseerida iga kümne aasta järel.

Artikkel 26

1. Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor teeb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmesriikidele teatavaks iga ratifitseerimise ja denonsseerimise.

2. Kui peadirektor teatab liikmesriikidele teise ratifitseerimisdokumendi registreerimisest, teeb ta liikmesriikidele teatavaks ka konventsiooni jõustumise kuupäeva.

Artikkel 27

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt edastab Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor eelmiste artiklite alusel registreeritud ratifitseerimiste ja denonsseerimiste üksikasjad ÜRO peasekretärile registreerimiseks.

Artikkel 28

Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu esitab oma äranägemise järgi peakonverentsile ettekande konventsiooni toimimise kohta ja kaalub, kas on otstarbekas arutada konverentsil konventsiooni täielikku või osalist muutmist.

Artikkel 29

1. Kui konverents võtab vastu uue konventsiooni, mis täielikult või osaliselt muudab käesolevat konventsiooni, ja kui uus konventsioon ei sätesta teisiti, siis:
a) arvestamata artiklit 25 toob uue konventsiooni ratifitseerimine liikmesriigis ipso jure kaasa käesoleva konventsiooni viivitamatu denonsseerimise, kui uus konventsioon on jõustunud;
b) uue konventsiooni jõustumisest alates ei saa liikmesriigid käesolevat konventsiooni enam ratifitseerida.

2. Konventsioon jääb kehtima nende osalisriikide suhtes, kes on ratifitseerinud käesoleva konventsiooni, kuid ei ole ratifitseerinud seda muutvat konventsiooni.

Artikkel 30

Konventsiooni inglis- ja prantsuskeelne tekst on võrdselt autentsed.

 

SOOVITUS TÖÖSTUSLIKE SUURÕNNETUSTE ÄRAHOIDMISE KOHTA

Soovitus: R181
Koht: Genf
Konverentsi istungjärk: 80.
Vastuvõtmise kuupäev: 22.06.1993

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni üldkonverents,

mille on Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu kutsunud kokku 2. juunil 1993. aastal Genfis toimuvale 80. istungjärgule; ja

mis on otsustanud istungi neljanda päevakorrapunktina vastu võtta ettepanekud tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmiseks; ja

on otsustanud, et need ettepanekud vormistatakse tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise 1993. aasta konventsiooni täiendava soovitusena;

on 22. juunil 1993. aastal vastu võtnud järgmise soovituse, mida nimetatakse 1993. aasta soovituseks tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise kohta.

1. Soovitust kohaldatakse koos tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise 1993. aasta konventsiooniga (edaspidi konventsioon).

2.1. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon koostöös teiste asjaomaste rahvusvaheliste valitsustevaheliste ja valitsusväliste organisatsioonidega peaks korraldama rahvusvahelise informatsioonivahetuse järgmistes küsimustes:
a) suurõnnetuse ohuga ettevõtete ohutushoid, kaasa arvatud tööohutuse tagamine ja protsesside ohutus;
b) suurõnnetused;
c) ohuseisundite põhjal tehtud järeldused;
d) tehnoloogiad ja menetlused, mis turvalisuse ja tervisekaitse huvides on keelatud;
e) meditsiinikorraldus ja suurõnnetuse tagajärgede käitlemise võtted;
f) pädevate ametiasutuste toimingud konventsiooni ja soovituse jõustamiseks.

2.2. Liikmed peaksid võimaluste piires edastama informatsiooni alapunktis 1 loetletud küsimustes Rahvusvahelisele Tööbüroole.

3. Konventsioonis ettenähtud riikliku poliitika ning riigi seaduste ja määruste või muude konventsiooni rakendamise meetmete kavandamisel tuleks juhinduda Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1991. aastal ilmunud tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise koodeksist.

4. Liikmed peaksid kavandama suurõnnetuste riski, ohtude ja tagajärgedega toimetulemise poliitika sektorites ja tegevusaladel, mida konventsiooni artikli 1 lõikes 3 ei käsitleta.

5. Tunnistades, et suurõnnetustel võivad olla inimestele ja keskkonnale rasked tagajärjed, peaksid liikmed soodustama niisuguste süsteemide loomist, mille kaudu makstaks töölistele hüvitisi võimalikult kiiresti pärast õnnetust, ning tegelema ühiskonda ja keskkonda mõjutanud tagajärgedega.

6. Kooskõlas Rahvusvahelise Tööbüroo halduskogu kolmepoolse deklaratsiooniga hargmaiseid ettevõtteid ning sotsiaalpoliitikat käsitlevate põhimõtete kohta peaks nii ühes riigis asuv kui ka hargmaine mitme käitisega ettevõte nägema kõigi käitiste töölistele ette ohutusmeetmed, et ära hoida suurõnnetusi ning kontrollida suurõnnetust põhjustada võivaid protsesse, arvestamata kohta või riiki, kus need käitised asuvad.

 

Convention 174

CONVENTION CONCERNING THE PREVENTION OF MAJOR INDUSTRIAL ACCIDENTS

 

The General Conference of the International Labour Organization,

Having been convened at Geneva by the Governing Body of the International Labour Office, and having met in its 80th Session on 2 June 1993, and

Noting the relevant international labour Conventions and Recommendations and, in particular, the Occupational Safety and Health Convention and Recommendation, 1981, and the Chemicals Convention and Recommendation, 1990, and stressing the need for a global and coherent approach, and

Noting also the ILO Code of practice on the Prevention of major industrial accidents, published in 1991, and

Having regard to the need to ensure that all appropriate measures are taken to:
(a) prevent major accidents;
(b) minimize the risks of major accidents;
(c) minimize the effects of major accidents, and

Considering the causes of such accidents including organizational errors, the human factor, component failures, deviation from normal operational conditions, outside interference and natural forces, and

Having regard to the need for cooperation, within the International Programme on Chemical Safety, between the International Labour Organization, the United Nations Environment Programme and the World Health Organization, as well as with other relevant intergovernmental organizations, and

Having decided upon the adoption of certain proposals with regard to the prevention of major industrial accidents, which is the fourth item on the agenda of the session, and

Having determined that these proposals shall take the form of an international Convention;

adopts this twenty-second day of June of the year one thousand nine hundred and ninety-three the following Convention, which may be cited as the Prevention of Major Industrial Accidents Convention, 1993.


Part I
SCOPE AND DEFINITIONS

Article 1

1. The purpose of this Convention is the prevention of major accidents involving hazardous substances and the limitation of the consequences of such accidents.

2. This Convention applies to major hazard installations.

3. This Convention does not apply to:
(a) nuclear installations and plants processing radioactive substances except for facilities handling non-radioactive substances at these installations;
(b) military installations;
(c) transport outside the site of an installation other than by pipeline.

4. A Member ratifying this Convention may, after consulting the representative organizations of employers and workers concerned and other interested parties who may be affected, exclude from the application of the Convention installations or branches of economic activity for which equivalent protection is provided.

Article 2

Where special problems of a substantial nature arise so that it is not immediately possible to implement all the preventive and protective measures provided for in this Convention, a Member shall draw up plans, in consultation with the most representative organizations of employers and workers and with other interested parties who may be affected, for the progressive implementation of the said measures within a fixed time-frame.

Article 3

For the purposes of this Convention:
(a) the term hazardous substance means a substance or mixture of substances which by virtue of chemical, physical or toxicological properties, either singly or in combination, constitutes a hazard;
(b) the term threshold quantity means for a given hazardous substance or category of substances that quantity, prescribed in national laws and regulations by reference to specific conditions, which if exceeded identifies a major hazard installation;
(c) the term major hazard installation means one which produces, processes, handles, uses, disposes of or stores, either permanently or temporarily, one or more hazardous substances or categories of substances in quantities which exceed the threshold quantity;
(d) the term major accident means a sudden occurrence – such as a major emission, fire or explosion – in the course of an activity within a major hazard installation, involving one or more hazardous substances and leading to a serious danger to workers, the public or the environment, whether immediate or delayed;
(e) the term safety report means a written presentation of the technical, management and operational information covering the hazards and risks of a major hazard installation and their control and providing justification for the measures taken for the safety of the installation;
(f) the term near miss means any sudden event involving one or more hazardous substances which, but for mitigating effects, actions or systems, could have escalated to a major accident.


Part II
GENERAL PRINCIPLES

Article 4

1. In the light of national laws and regulations, conditions and practices, and in consultation with the most representative organizations of employers and workers and with other interested parties who may be affected, each Member shall formulate, implement and periodically review a coherent national policy concerning the protection of workers, the public and the environment against the risk of major accidents.

2. This policy shall be implemented through preventive and protective measures for major hazard installations and, where practicable, shall promote the use of the best available safety technologies.

Article 5

1. The competent authority, or a body approved or recognized by the competent authority, shall, after consulting the most representative organizations of employers and workers and other interested parties who may be affected, establish a system for the identification of major hazard installations as defined in Article 3(c), based on a list of hazardous substances or of categories of hazardous substances or of both, together with their respective threshold quantities, in accordance with national laws and regulations or international standards.

2. The system mentioned in paragraph 1 above shall be regularly reviewed and updated.

Article 6

The competent authority, after consulting the representative organizations of employers and workers concerned, shall make special provision to protect confidential information transmitted or made available to it in accordance with Articles 8, 12, 13 or 14, whose disclosure would be liable to cause harm to an employer,s business, so long as this provision does not lead to serious risk to the workers, the public or the environment.


Part III
RESPONSIBILITIES OF EMPLOYERS

Identification

Article 7

Employers shall identify any major hazard installation within their control on the basis of the system referred to in Article 5.
Notification

Article 8

1. Employers shall notify the competent authority of any major hazard installation which they have identified:
(a) within a fixed time-frame for an existing installation;
(b) before it is put into operation in the case of a new installation.

2. Employers shall also notify the competent authority before any permanent closure of a major hazard installation.


Arrangements at the Level of the Installation

Article 9

In respect of each major hazard installation employers shall establish and maintain a documented system of major hazard control which includes provision for:
(a) the identification and analysis of hazards and the assessment of risks including consideration of possible interactions between substances;
(b) technical measures, including design, safety systems, construction, choice of chemicals, operation, maintenance and systematic inspection of the installation;
(c) organizational measures, including training and instruction of personnel, the provision of equipment in order to ensure their safety, staffing levels, hours of work, definition of responsibilities, and controls on outside contractors and temporary workers on the site of the installation;
(d) emergency plans and procedures, including:
(i) the preparation of effective site emergency plans and procedures, including emergency medical procedures, to be applied in case of major accidents or threat thereof, with periodic testing and evaluation of their effectiveness and revision as necessary;
(ii) the provision of information on potential accidents and site emergency plans to authorities and bodies responsible for the preparation of emergency plans and procedures for the protection of the public and the environment outside the site of the installation;
(iii) any necessary consultation with such authorities and bodies;
(e) measures to limit the consequences of a major accident;
(f) consultation with workers and their representatives;
(g) improvement of the system, including measures for gathering information and analysing accidents and near misses. The lessons so learnt shall be discussed with the workers and their representatives and shall be recorded in accordance with national law and practice.

Safety report

Article 10

1. Employers shall prepare a safety report based on the requirements of Article 9.

2. The report shall be prepared:
(a) in the case of existing major hazard installations, within a period after notification prescribed by national laws or regulations;
(b) in the case of any new major hazard installation, before it is put into operation.

Article 11

Employers shall review, update and amend the safety report:
(a) in the event of a modification which has a significant influence on the level of safety in the installation or its processes or in the quantities of hazardous substances present;
(b) when developments in technical knowledge or in the assessment of hazards make this appropriate;
(c) at intervals prescribed by national laws or regulations;
(d) at the request of the competent authority.

Article 12

Employers shall transmit or make available to the competent authority the safety reports referred to in Articles 10 and 11.


Accident Reporting

Article 13

Employers shall inform the competent authority and other bodies designated for this purpose as soon as a major accident occurs.

Article 14

1. Employers shall, within a fixed time-frame after a major accident, present a detailed report to the competent authority containing an analysis of the causes of the accident and describing its immediate on-site consequences, and any action taken to mitigate its effects.

2. The report shall include recommendations detailing actions to be taken to prevent a recurrence.


Part IV
RESPONSIBILITIES OF COMPETENT AUTHORITIES

Off-Site Emergency Preparedness

Article 15

Taking into account the information provided by the employer, the competent authority shall ensure that emergency plans and procedures containing provisions for the protection of the public and the environment outside the site of each major hazard installation are established, updated at appropriate intervals and coordinated with the relevant authorities and bodies.

Article 16

The competent authority shall ensure that:
(a) information on safety measures and the correct behaviour to adopt in the case of a major accident is disseminated to members of the public liable to be affected by a major accident without their having to request it and that such information is updated and redisseminated at appropriate intervals;
(b) warning is given as soon as possible in the case of a major accident;
(c) where a major accident could have transboundary effects, the information required in (a) and (b) above is provided to the States concerned, to assist in cooperation and coordination arrangements.


Siting of Major Hazard Installations

Article 17

The competent authority shall establish a comprehensive siting policy arranging for the appropriate separation of proposed major hazard installations from working and residential areas and public facilities, and appropriate measures for existing installations. Such a policy shall reflect the General Principles set out in Part II of the Convention.

Inspection

Article 18

1. The competent authority shall have properly qualified and trained staff with the appropriate skills, and sufficient technical and professional support, to inspect, investigate, assess, and advise on the matters dealt with in this Convention and to ensure compliance with national laws and regulations.

2. Representatives of the employer and representatives of the workers of a major hazard installation shall have the opportunity to accompany inspectors supervising the application of the measures prescribed in pursuance of this Convention, unless the inspectors consider, in the light of the general instructions of the competent authority, that this may be prejudicial to the performance of their duties.

Article 19

The competent authority shall have the right to suspend any operation which poses an imminent threat of a major accident.


Part V
RIGHTS AND DUTIES OF WORKERS AND THEIR REPRESENTATIVES

Article 20

The workers and their representatives at a major hazard installation shall be consulted through appropriate cooperative mechanisms in order to ensure a safe system of work. In particular, the workers and their representatives shall:
(a) be adequately and suitably informed of the hazards associated with the major hazard installation and their likely consequences;
(b) be informed of any orders, instructions or recommendations made by the competent authority;
(c) be consulted in the preparation of, and have access to, the following documents:
(i) the safety report;
(ii) emergency plans and procedures;
(iii) accident reports;
(d) be regularly instructed and trained in the practices and procedures for the prevention of major accidents and the control of developments likely to lead to a major accident and in the emergency procedures to be followed in the event of a major accident;
(e) within the scope of their job, and without being placed at any disadvantage, take corrective action and if necessary interrupt the activity where, on the basis of their training and experience, they have reasonable justification to believe that there is an imminent danger of a major accident, and notify their supervisor or raise the alarm, as appropriate, before or as soon as possible after taking such action;
(f) discuss with the employer any potential hazards they consider capable of generating a major accident and have the right to notify the competent authority of those hazards.

Article 21

Workers employed at the site of a major hazard installation shall:
(a) comply with all practices and procedures relating to the prevention of major accidents and the control of developments likely to lead to a major accident within the major hazard installation;
(b) comply with all emergency procedures should a major accident occur.


Part VI
RESPONSIBILITY OF EXPORTING STATES

Article 22

When, in an exporting member State, the use of hazardous substances, technologies or processes is prohibited as a potential source of a major accident, the information on this prohibition and the reasons for it shall be made available by the exporting member State to any importing country.


Part VII
PROVISIONS

Article 23

The formal ratifications of this Convention shall be communicated to the Director-General of the International Labour Office for registration.

Article 24

1. This Convention shall be binding only upon those Members of the International Labour Organization whose ratifications have been registered with the Director-General.

2. It shall come into force 12 months after the date on which the ratifications of two Members have been registered with the Director-General.

3. Thereafter, this Convention shall come into force for any Member 12 months after the date on which its ratification has been registered.

Article 25

1. A Member which has ratified this Convention may denounce it after the expiration of ten years from the date on which the Convention first comes into force, by an act communicated to the Director-General of the International Labour Office for registration. Such denunciation shall not take effect until one year after the date on which it is registered.

2. Each Member which has ratified this Convention and which does not, within the year following the expiration of the period of ten years mentioned in the preceding paragraph, exercise the right of denunciation provided for in this Article, will be bound for another period of ten years and, thereafter, may denounce this Convention at the expiration of each period of ten years under the terms provided for in this Article.

Article 26

1. The Director-General of the International Labour Office shall notify all Members of the International Labour Organization of the registration of all ratifications and denunciations communicated to him by the Members of the Organization.

2. When notifying the Members of the Organization of the registration of the second ratification communicated to him, the Director-General shall draw the attention of the Members of the Organization to the date upon which the Convention will come into force.

Article 27

The Director-General of the International Labour Office shall communicate to the Secretary-General of the United Nations for registration in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations full particulars of all ratifications and acts of denunciations registered by him in accordance with the provisions of the preceding Articles.

Article 28

At such times as it may consider necessary, the Governing Body of the International Labour Office shall present to the General Conference a report on the working of this Convention and shall examine the desirability of placing on the agenda of the Conference the question of its revision in whole or in part.

Article 29

1. Should the Conference adopt a new Convention revising this Convention in whole or in part, then, unless the new Convention otherwise provides –
(a) the ratification by a Member of the new revising Convention shall ipso jure involve the immediate denunciation of this Convention, notwithstanding the provisions of Article 25 above, if and when the new revising Convention shall have come into force;
(b) as from the date when the new revising Convention comes into force this Convention shall cease to be open to ratification by the Members.

2. This Convention shall in any case remain in force in its actual form and content for those Members which have ratified it but have not ratified the revising Convention.

Article 30

The English and French versions of the text of this Convention are equally authoritative.

 

Õiend
Akt tehniliselt korrastatud, lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.

/otsingu_soovitused.json