Teksti suurus:

Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 2001, 6, 34

Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioon

Vastu võetud 26.05.1970

(õ) 8.09.09 11:10

Välislepingu ratifitseerimise seadus

 


PREAMBUL

Konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid,

arvestades, et kuritegevuse, mis on muutunud üha suuremaks rahvusvaheliseks probleemiks, vastane võitlus vajab rahvusvahelisel tasandil uusi ja tõhusamaid abinõusid;

tunnistades vajadust kujundada ühiskonna kaitseks ühine kriminaalpoliitika;

rõhutades vajadust austada inimväärikust ja edendada kurjategijate rehabiliteerimist;

arvestades Euroopa Nõukogu eesmärki saavutada liikmesriikide suurem ühtsus,

on kokku leppinud järgmises.


I osa
MÕISTED

Artikkel 1

Konventsioonis tähendab:
a)Euroopa kohtu otsus kriminaalmenetluse tulemusel jõustunud kohtuotsust, mille on teinud liikmesriigi kohtus kriminaalasjas;
b)kuritegu – konventsiooni lisa II alusel menetletavat tegu; kui nimetatud lisa kohaselt on tegu pädev menetlema haldusasutus, peab asjaomasel isikul olema võimalik pöörduda kohtu poole;
c)karistus sanktsiooni kasutamist;
d)sanktsioon karistust või muud abinõu, mis on isikule kuriteo eest määratud Euroopa kohtuotsusega või ordonnance pénales;
e)õiguste äravõtmine õiguse kaotamist või piiramist või mistahes õigusvõime kaotamist või piiramist;
f)tagaselja otsus kohtuotsust, mis on artikli 21 lõike 2 kohaselt tehtud tagaselja;
g)ordonnance penale otsustust mis on tehtud teises osalisriigis ja on loetletud konventsiooni lisas III.


II osa
EUROOPA KOHTU OTSUSTE TÄITMINE

1. peatükk
Üldsätted

1. Täitmise üldtingimused

Artikkel 2

Seda osa kohaldatakse:
a) vabaduskaotuslikele karistustele;
b) rahatrahvidele ja konfiskeerimisele;
c) õiguste äravõtmisele.

Artikkel 3

1. Osalisriik on kriminaalasjades pädev täitma teises osalisriigis mõistetud ja täitmisele kuuluvat karistust.

2. Nimetatud pädevus rakendub üksnes teise osalisriigi taotlusel.

Artikkel 4

1. Karistust täidetakse teises osalisriigis üksnes siis, kui tegu, mille eest karistus on mõistetud, käsitletakse kuriteona ka teise osalisriigi seaduste järgi eeldusel, et tegu on toime pandud tema territooriumil.

2. Kui karistus mõistetakse vähemalt kahe kuriteo eest, millest kõik ei vasta esimese lõike tingimustele, peab karistav riik täpsustama, mis teo eest karistust kohaldatakse.

Artikkel 5

Karistav riik võib teiselt osalisriigilt taotleda karistuse täitmist, kui:
a) karistatud isik on teise riigi alaline elanik;
b) karistuse täitmine teises riigis parandaks karistatud isiku väljavaateid sotsiaalsele rehabilitatsioonile;
c) vabadusekaotusliku karistuse puhul on karistust võimalik täita, järgides muu vabadusekaotusliku karistuse täitmist, mis on karistatud isiku suhtes juba täidetud või täidetakse selles riigis;
d) kui teine riik on karistatud isiku päritoluriik ja võtab vastutuse karistuse täitmise eest endale;
e) kui ta leiab, et ei ole võimalik tal endal karistust täita isegi väljaandmist taotledes, ent teisel riigil on see võimalus.

Artikkel 6

Taotluste täitmisest võib osaliselt või täielikult keelduda, kui:
a) täitmine on vastuolus taotluse saanud riigi õiguspõhimõtetega;
b) taotluse saanud riik leiab, et tegu, mille eest on karistus mõistetud, on poliitiline või sõjaväeline kuritegu;
c) taotluse saanud riigil on alust arvata, et karistus oli mõistetud rassilistel, usulistel, rahvuslikel või poliitilistel kaalutlustel;
d) täitmine oleks vastuolus taotluste saanud riigi rahvusvaheliste kohustustega;
e) sama tegu on menetluse ese taotluse saanud riigis või kui taotluse saanud riik on otsustanud nimetatud menetluse algatada;
f) taotluse saanud riigi asjaomane asutus on otsustanud jätta menetluse algatamata või on menetluse lõpetanud seoses sama teoga;
g) tegu pandi toime väljaspool taotleva riigi territooriumi;
h) taotluse saanud riik ei saa karistust täita;
i) taotlus põhineb artikli 5 punkti e sätetel ja nimetatud artikli teisi sätteid on järgitud;
j) taotluse saanud riik leiab, et taotlev riik on ise suuteline otsust täitma;
k) süüdimõistetu vanus teo toimepanemise ajal ei olnud taotluse saanud riigis kehtiva vanusenõude kohane;
l) vastavalt taotluse saanud riigi seaduste järgi on täitmise tähtaeg aegunud;
m) on selge, et karistust tuleb muuta.

Artikkel 7

Täitmistaotlust ei rahuldata, kui see on vastuolus konventsiooni III osa esimese peatüki sätetega.


2. Karistuse täitmise üleandmise tagajärjed

Artikkel 8

Artikli 6, lisa I punkti 1 ja punktis c märgitud reservatsiooni tähenduses tegu, mis katkestab või lühendab karistava riigi suhtes ettenähtud aega, tuleb käsitada samasuguse ajalise piiranguna taotluse saanud riigi suhtes vastavalt selle riigi seadustele.

Artikkel 9

1. Taotlevas riigis karistatud ja vahi all hoitud ning karistuse täitmiseks teise riiki viidud isiku suhtes ei või algatada menetlust, teda ei või süüdi mõista ega karistada muu enne eelnimetatud karistuse määramist toime pandud teo eest, samuti ei või tema vabadust piirata teistel põhjustel, välja arvatud kui:
a) riik on taotlenud selleks luba. Taotlus täiendava nõusoleku saamiseks tuleb esitada koos asjakohaste dokumentidega ja protokollidega, mis tõendavad, et süüdimõistetu on nimetatud teo toime pannud. Taotluse saanud riik annab nõusoleku, kui tema seaduste järgi tuleb isik selle teo eest välja anda ja kui väljaandmist ei välista teises riigis isikule mõistetava karistuse määr;
b) karistatud isik, kellel on võimalik lahkuda selle riigi territooriumilt, kus teda karistati, ei ole seda teinud 45 päeva jooksul või on nimetatud territooriumile hiljem uuesti tagasi tulnud.

2. Riik, kellelt taotletakse karistuse täitmist, võib rakendada abinõusid, et isik tema territooriumilt lahkuks või algatada tagaseljamenetluse või võtta muid meetmeid, et vältida kuriteo aegumist.

Artikkel 10

1. Taotlus rahuldatakse taotluse saanud riigi seaduste kohaselt ning ainult see riik on pädev isiku tingimisi vabastama ja tegema muid asjakohaseid otsuseid.

2. Taotleval riigil on ainuõigus lahendada karistuse muutmise avaldusi.

3. Mõlemal riigil on õigus anda armu või amnestiat.

Artikkel 11

1. Kui taotlev riik on taotlenud karistuse täitmist, ei või ta ise enam asuda seda karistust täitma. Karistav riik võib asuda vabaduskaotuslikku karistust täitma, kui karistatud isik on selle riigi territooriumil vahi alla võetud juba taotluse esitamise ajal.

2. Karistuse täitmise õigus läheb üle taotlevale riigile, kui:
a) ta tühistab oma taotluse enne, kui taotluse saanud riik on teda teavitanud oma kavatsusest astuda samme taotluse rahuldamiseks;
b) taotluse saanud riik teatab oma keeldumisest taotlust rahuldada;
c) taotluse saanud riik loovutab täitmise õiguse. Täitmist loovutada on võimalik ainult juhul, kui riigid on selles kokku leppinud või kui karistust ei ole taotluse saanud riigis enam võimalik täita. Loovutamise korral rakendatakse vastastikkuse põhimõtet.

Artikkel 12

1. Taotluse saanud riigi asjaomased asutused lõpetavad karistuse täitmise kohe, kui nad saavad teada armuandmisest, amnestiast või karistuse muutmise taotlusest või muust otsusest, mille alusel ei ole täita võimalik. Sama kohaldatakse rahatrahvile, mille karistatud isik on tasunud taotluse esitanud riigi asutusele.

2. Taotluse esitanud riik teeb taotluse saanud riigile viivitamatult teatavaks otsuse või menetlusabinõu, mis ta on rakendanud karistuse täitmise lõpetamiseks eelmise lõike kohaselt.


3. Muud sätted

Artikkel 13

1. Et viia vahi alla võetud isik talle konventsiooni kohaldamiseks üle kolmandasse osalisriiki, teeb transiiditaotluse riik, kus isik on vahi alla võetud. Enne loa andmist võib transiidiriik nõuda taotluse kohta asjaomaseid dokumente. Üleviidav isik jääb transiidiriigi territooriumil vahi alla, kui transiiditaotluse teinud riik ei taotle tema vabastamist.

2. Kui üleviimist ei taotleta artikli 34 alusel, võib osalisriik keelduda transiidist:
a) artikli 6 punktides b ja c loetletud põhjustel;
b) kui kõnealune isik on selle riigi kodanik.

3. Kui kasutatakse õhutransporti, kohaldatakse järgmisi sätteid:
a) kui ei kavatseta maanduda, võib riik, millest isik ära viiakse, teatada riigile, kelle territooriumist üle lennatakse, et isik viiakse üle konventsioonikohaselt. Ettekavatsemata maandumise korral kehtib selline teatamine eelvangistuse kohaldamisena, nagu see on sätestatud artikli 32 lõikes 2; sel juhul tuleb esitada tavaline transiiditaotlus;
b) kui kavatsetakse maanduda, tuleb esitada tavaline transiiditaotlus.

Artikkel 14

Osalisriigid ei nõua üksteiselt konventsiooni kohaldamisest tulenevate kulutuste hüvitamist.


II peatükk
Täitmistaotlused

Artikkel 15

1. Konventsioonis nimetatud taotlused esitatakse kirjalikult. Taotlused ja konventsiooni kohaldamiseks vajalikud muud dokumendid saadab taotluse esitanud riigi justiitsministeerium taotluse saanud riigi justiitsministeeriumile. Osalisriikide kokkuleppel võib taotluse esitanud riigi võimuorgan esitada nimetatud dokumendid taotluse saanud riigi võimuorganitele otse ja see tagastab dokumendid samal viisil.

2. Edasilükkamatul juhul võib taotlused ja muud dokumendid edastada INTERPOLi kaudu.

3. Osalisriik võib Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava deklaratsiooniga teatada kavatsusest kohaldada lõikes 1 nimetatud dokumentide suhtes muid norme.

Artikkel 16

Täitmistaotlusele lisatakse süüdimõistev kohtuotsus või selle tõestatud koopia ja muud vajalikud dokumendid. Taotluse saanud riigi nõudmisel saadetakse talle kriminaalasja toimik või osa toimikust või toimiku või selle osa tõestatud koopia. Taotluse saanud riigi asjaomane asutus kinnitab, et karistus täidetakse.

Artikkel 17

Kui taotluse saanud riik leiab, et taotluse esitanud riigi antud teave ei võimalda tal konventsiooni kohaldada, küsib ta lisainformatsiooni. Taotluse saanud riik võib lisainformatsiooni esitamiseks määrata tähtaja.

Artikkel 18

1. Taotluse saanud riigi asutused teevad viivitamatult taotluse esitanud riigi asjaomastele asutustele teatavaks täitmistaotluse rahuldamiseks tehtud toimingud.

2. Taotluse saanud riigi asjaomased asutused peavad vajaduse järgi edastama taotluse esitanud riigi asjaomastele asutustele dokumendi, mis tõendab, et karistus on pööratud täitmisele.

Artikkel 19

1. Selle artikli lõike 2 kohaselt ei nõuta taotluste ja lisadokumentide tõlkimist.

2. Osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimiskirja deponeerides, konventsiooniga ühinedes või seda heaks kiites edastada Euroopa Nõukogu peasekretärile deklaratsiooni, millega ta jätab endale õiguse nõuda, et taotlused ja lisadokumendid esitatakse koos tõlgetega tema keelde või ühte Euroopa Nõukogu ametlikku keelde või muusse tema määratud keelde. Teised osalisriigid võivad vastastikkuspõhimõtte alusel nõuda sedasama.

3. See artikkel ei ole vastuolus taotluse ja selle lisadokumendi tõlke suhtes osalisriikide sõlmitud ja jõus olevate või sõlmitavate kokkulepete või muudes lepete suhtes.

Artikkel 20

Konventsiooni kohaldamiseks edastatud tõendid ega dokumendid ei pea olema tõestatud.


III peatükk
Tagaseljaotsused ja ordonnances penaled

Artikkel 21

1. Kui konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti, kohaldatakse tagaseljaotsuste ja ordonnances penale täitmisele samu norme, mida kohaldatakse muude kohtuotsuste täitmisele.

2. Peale lõikes 3 sätestatu tähendab konventsioonis tagaseljaotsus kohtuotsuste, mille on osalisriigi kohus teinud pärast kriminaalmenetlust kohtuistungil, kus süüdimõistetu ei osalenud.

3. Artikli 25 lõikega 2, artikli 26 lõikega 2 ja artikliga 29 ei ole vastuolus vaadelda pärast süüdistatava ärakuulamist tehtud kohtuotsuseid:
a) tagaseljaotsusena ja ordonnance penalena, mis on kinnitatud või välja kuulutatud karistavas riigis pärast seda, kui süüdimõistetu on selle edasi kaevanud;
b) edasikaevatud tagaseljaotsus tingimusel, et esimese astme kohtuotsuse peale on apellatsiooni esitanud süüdimõistetu.

Artikkel 22

Tagaseljaotsuse ja ordonnances penale, mida ei ole edasi kaevatud või protestitud, võib kohe pärast tegemist edastada taotluse saanud riigile teadmiseks ja täitmiseks.

Artikkel 23

1. Kui taotluse saanud riik leiab taotluse alusel olevat võimaliku täita tagaseljaotsust või ordonnance penale, peab riigi asjaomane asutus tegema süüdimõistetule taotluse esitanud riigis tehtud otsuse isiklikult teatavaks.

2. Süüdimõistetule tuleb teatada, et:
a) täitmistaotlus on esitatud konventsiooni kohaselt;
b) ainus õiguskaitsevahend on artiklis 24 käsitletud edasikaebamine;
c) kaebus tuleb esitada selleks volitatud asutuse kaudu, et kaebus tuleb esitada artikli 24 kohaselt ning et süüdimõistetul on õigus esitada karistuse mõistnud võimuorganile taotlus tema ärakuulamiseks;
d) konventsiooni tähenduses on kohtuotsus tehtud pärast süüdimõistetu ärakuulamist, kui kaebus on esitatud ettenähtud tähtaja jooksul.

3. Teate koopia tuleb viivitamata saata täitmist taotlenud võimuorganile.

Artikkel 24

1. Kui süüdimõistetule on teade otsuse kohta artikli 23 kohaselt kätte antud, on tema ainukeseks õiguskaitsevahendiks edasikaebamine. Kaebuse vaatab süüdimõistetu valikul läbi taotluse esitanud või taotluse saanud riigi kohus. Kui süüdimõistetu valikut ei tee, vaatab kaebuse läbi taotluse saanud riigi kohus.

2. Eelmises lõikes nimetatud juhul on lubatud edasi kaevata, kui kaebus on taotluse esitanud riigi asjaomase võimuorgani kaudu esitatud 30 päeva jooksul teate kättesaamisest alates. Tähtaega arvutatakse taotluse saanud riigi seaduse järgi. Taotluse saanud asutus peab kaebuse esitamise tegema viivitamata teatavaks täitmistaotluse teinud asutusele.

Artikkel 25

1. Kui kaebus vaadatakse läbi taotluse esitanud riigis, kutsutakse süüdimõistetu selles asjas uuele kohtuistungile. Kohtukutse tuleb süüdimõistetule kätte anda vähemalt 21 päeva enne istungit. Süüdimõistetu nõusolekul võib kutse kätte anda hiljem. Kohtuistung peetakse taotluse esitanud riigi pädevas kohtus ja kooskõlas selle riigi menetlusnormidega.

2. Kui süüdimõistetu ei saa kohtusse ilmuda või ta ei ole esindatud taotluse esitanud riigi seaduste kohaselt, tunnistab kohus kaebuse tühiseks ja kehtetuks ning tema otsus tuleb edastada taotluse saanud riigi asjaomasele võimuorganile. Sama menetlust kasutatakse ka juhul kui kohus tunnistab, et süüdimõistetul ei ole õigust kaebust esitada. Mõlemal juhul on tagaseljaotsus või ordonnance penale konventsiooni tähenduses tehtud pärast süüdimõistetu ärakuulamist.

3. Kui süüdimõistetu ilmub kohtusse või kui ta on esindatud kooskõlas taotluse esitanud riigi seadustega ja kui kohus leiab, et tal on õigus kaebus esitada, on täitmisetaotlus kehtetu.

Artikkel 26

1. Kui kaebus vaadatakse läbi taotluse saanud riigis, kutsutakse süüdimõistetu selles asjas uuele kohtuistungile. Kohtukutse tuleb süüdimõistetule kätte anda vähemalt 21 päeva enne istungit. Süüdimõistetu nõusolekul võib kutse kätte anda hiljem. Kohtuistung peetakse taotluse saanud riigi pädevas kohtus ja kooskõlas selle riigi menetlusnormidega.

2. Kui süüdimõistetu ei saa isiklikult kohtusse ilmuda või ta ei ole esindatud taotluse saanud riigi seaduste kohaselt, tunnistab kohus kaebuse kehtetuks. Sel juhul ja juhul kui kohus tunnistab, et süüdimõistetul ei ole õigust kaebust esitada, on tagaseljaotsus või ordonnance penale konventsiooni tähenduses tehtud pärast süüdimõistetu ärakuulamist.

3. Kui süüdimõistetu ilmub isiklikult kohtusse või ta on esindatud kooskõlas taotluse saanud riigi seadustega ja kui kohus leiab, et tal on õigus kaebus esitada, arutatakse kuritegu kui selles riigis toimepandut. Kohtutoimingud ei ole ajapuuduse tõttu lubatud edasi lükata. Taotluse esitanud riigis tehtud kohtuotsust vaadatakse kui kehtetut.

4. Karistavas riigis tema seaduste ja muude õigusaktide kohaselt tehtud menetlus- või eeluurimistoimingut tunnustab taotluse saanud riik nagu oma riigi võimuorgani toimingut, andmata karistava riigi toimingule tõenduslikku tähendust kui taotluse esitanud riigi omale.

Artikkel 27

Kaebuse esitamiseks ja kohtutoiminguteks on tagaseljaotsusega süüdimõistetul või ordonnances penale karistatud isikul õigus saada õigusabi taotluse saanud riigi või kui osutub vajalikuks, taotluse esitanud riigi seadustega ettenähtud juhtudel ja tingimustel.

Artikkel 28

Artikli 26 lõike 3 järgi tehtud kohtuotsustele ja nende täitmisele kohaldatakse taotluse saanud riigi seadusi.

Artikkel 29

Kui tagaseljaotsusega süüdimõistetud või ordonnances peanlega karistatud isik kaebust ei esita, on otsus konventsiooni tähenduses tehtud pärast süüdimõistetu ärakuulamist.

Artikkel 30

Siseriiklikke seadusi kohaldatakse õiguste ennistamise korral, kui karistatud isik temast sõltumatul põhjusel ei ole järginud artiklites 24, 25 ja 26 sätestatud tähtaegu või ei ole ilmunud asja uueks läbivaatamiseks korraldatud kohtuistungile.


4. peatükk
Esialgsed meetmed

Artikkel 31

Kui karistatud isik on taotluse esitanud riigis pärast vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks taotluse esitamise kohta teate kättesaamist, võib see riik võtta ta artikli 43 alusel teise riiki viimiseks vahi alla, et tagada karistuse täitmine.

Artikkel 32

1. Kui taotluse esitanud riik on taotlenud täitmist, võib taotluse saanud riik karistatud isiku vahi alla võtta, kui:
a) taotluse saanud riigi seaduste kohaselt on kuritegu selline, mis õigustab vahi alla jätmist;
b) on oht, et isik hakkab ennast varjama või tagaseljaotsuse puhul on oht, et ta tõendeid varjab.

2. Kui taotlev riik teatab oma soovist taotleda täitmist, võib taotluse saanud riik tema taotlusel karistatud isiku vahi alla võtta, kui esimese lõike punktide a ja b nõuded on täidetud. Avalduses tuleb nimetada kuritegu ning selle toimepanemise aeg ja koht ning kirjeldada karistatud isikut nii täpselt, kui võimalik. Avalduses tuleb lühidalt esitada faktid, millele kohtuotsus tugineb.

Artikkel 33

1. Karistatud isikut hoitakse vahi all ja vabastatakse vahi alt taotluse saanud riigi seaduste kohaselt.

2. Vahi all hoitav isik tuleb vabastada, kui:
a) kohtuotsusega määratud vabadusekaotuse tähtaeg on lõppenud;
b) isik on võetud vahi alla artikli 32 lõiget 2 järgides ja taotlev riik ei ole vahi alla võtmisest alates 18 päeva jooksul saanud taotlust koos artiklis 16 nimetatud dokumentidega.

Artikkel 34

1. Taotluse saanud riigis artikli 32 alusel vahi all peetav isik, kes on artiklit 25 järgides taotluse esitanud riigi kohtusse tema kaebuse tõttu, tuleb toimetada taotluse esitanud riigi territooriumile.

2. Pärast üleviimist ei hoita nimetatud isikut taotluse esitanud riigis vahi all, kui on järgitud artikli 33 lõike 2 punkti a või kui taotluse esitanud riik ei taotle lisakaristuse täitmist. Kui karistatud isikut ei ole vabastatud, tuleb ta viivitamata tagasi viia taotluse saanud riiki.

Artikkel 35

1. Taotluse esitanud riigi kohtusse kaebuse esitamise tõttu kutsutud isiku suhtes ei või algatada menetlust, teda ei või karistada ega pidada karistuse täitmiseks või kinnipidamismääruse alusel vahi all. Tema isikuvabadust ei või piirata muul viisil selle kuriteo või muu teo eest, mis on toime pandud enne taotluse saanud riigi territooriumilt lahkumist ja mida ei ole nimetatud kohtukutses, väljaarvatud juhul kui isik sellega kirjalikult nõustub. Artikli 34 lõikes 1 nimetatud juhul tuleb nõusoleku koopia saata riigile, kust isik on teise riiki viidud.

2. Eelmist lõiget ei kohaldata, kui kohtusse kutsutud isik, võimalusest olenemata ei ole pärast otsuse tegemist lahkunud taotluse esitanud riigi territooriumilt 15 päeva jooksul alates päevast, mis järgneb kohtuistungile, kuhu ta oli kutsutud, või kui ta tuleb selle riigi territooriumile tagasi pärast sealt lahkumist, ilma et teda oleks uuesti kohtusse kutsutud.

Artikkel 36

1. Kui taotluse esitanud riik taotleb vara konfiskeerimist, võib taotluse saanud riik arestida vaidlusaluse vara, kui selle riigi seaduste kohaselt on vara arestida võimalik.

2. Vara arestitakse kooskõlas taotluse saanud riigi seadustega, milles nähakse ette vara arestimise kord.


5. peatükk
Karistuste täitmine

1. Üldsätted

Artikkel 37

Taotluse esitanud riigis mõistetud karistust võib täita taotluse saanud riigis selle riigi kohtuotsuse alusel. Osalisriik võib volitada sellise otsuse vastu võtma muu asutuse, kui karistus, mis tuleb täita, on ainult trahv või konfiskeerimine, ja kui otsust on võimalik edasi kaevata apellatsioonikohtusse.

Artikkel 38

Asi antakse kohtusse või artikli 37 alusel asjaomase asutuse lahendada, kui taotluse saanud riik peab vajalikuks võtta tarvitusele abinõud täitmistaotluse rahuldamiseks.

Artikkel 39

1. Enne täitmistaotluse kohta otsuse tegemist peab kohus võimaldama karistatud isikul tema avalduse alusel anda kirjalikult või suuliselt seletusi. Suuliste selgituste andmiseks peab karistatud isik esitama taotluse.

2. Kui seletusi soovib anda taotluse esitanud riigis vahi all olev karistatud isik, siis tema puudumise tõttu võib täitmistaotluse rahuldamise otsustada kohus. Sel juhul tuleb otsuse tegemine ja artikli 44 alusel karistuse asendamine edasi lükata, kuni karistatud isikule on pärast taotluse saanud riiki üleviimist antud võimalus ilmuda kohtusse.

Artikkel 40

1. Kohus või artiklis 37 nimetatud asutus, kes asja menetleb, peab veenduma, et:
a) karistus, mille täitmist taotletakse, on mõistetud kriminaalkohtu otsusega;
b) artikli 4 nõuded on täidetud;
c) artikli 6 tingimust ei ole täidetud või see ei takista täitmist;
d) täitmist ei takista artikkel 7;
e) on järgitud artikli 3 nõudeid, kui on tehtud tagaseljaotsus või ordonnance penale.

2. Osalisriik võib jätta konventsiooniga ettenähtud täitmistingimuste läbivaatamise kohtu või artiklis 37 nimetatud asutuse pädevusse.

Artikkel 41

Selle osa kohaselt tehtud kohtulahendi ja artikli 37 kohaselt tehtud lahendi võib edasi kaevata.

Artikkel 42

Taotluse saanud riik on seotud faktidega niikaua, kui need on kirjutatud otsusesse, või niikaua, kui need sellele tuginevad.


2. Vabaduskaotusliku karistuse täitmise eritingimused

Artikkel 43

Kui karistatud isik on taotluse esitanud riigis vahi alla võetud ja kui selle riigi seadused ei näe ette teisi, tuleb ta kohe üle viia taotluse saanud riiki, kui taotluse esitanud riigile on teatatud, et taotlus rahuldatakse.

Artikkel 44

1. Kui täitmistaotlus rahuldatakse, peab taotluse saanud riigi kohus asendama taotluse esitanud riigis mõistetud vabaduskaotuse samasuguse kuriteo eest tema riigis mõistetava karistusega. Lõike 2 kohaselt võib karistus olemuselt või pikkuselt erineda taotluse esitanud riigis mõistetud karistusest. Kui hilisem karistus on väiksem taotluse saanud riigi seaduste alusel mõistetava karistuse alammäärast, kohaldatakse karistust, mis vastab olemuselt taotluse esitanud riigis mõistetud karistusele.

2. Taotluse saanud riigi kohus ei tohi karistusega raskendada isiku kriminaalõiguslikku seisundit sellega võrreldes, mis ta oleks taotluse esitanud riigis tehtud kohtuotsuse järgi.

3. Taotluse esitanud riigis määratud ja kantud karistuse ja eelvangistuse aeg arvestatakse karistuse ajast maha. Sama kohaldatakse ajavahemiku kohta, mil isik on enne karistuse mõistmist olnud vahi all taotluse esitanud riigis selle seaduse kohaselt.

4. Osalisriik võib Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatavat deklaratsiooni deponeerides teatada, et jätkab taotluse esitanud riigis mõistetud karistuse kohaldamist sellest olenemata, et karistuse määr ületab taotluse saanud riigis samasuguse teo eest kohaldatava karistuse ülemmäära. Seda sätet kohaldatakse üksnes juhul, kui siseriiklik seadus lubab seda kohaldada samasuguse kuriteo puhul, mille eest on ette nähtud sama pikk karistus kui taotluse esitanud riigis. Selle lõike alusel mõistetud karistuse pikkusest ja eesmärgist olenevalt võib karistuse täita karistusasutuses, mis on ette nähtud teistsuguste karistuste kandmiseks.


3. Rahatrahvide ja konfiskeerimise täitmise eritingimused

Artikkel 45

1. Kui rahatrahvi sissenõudmise või rahasumma konfiskeerimise täitmise taotlus on vastu võetud, arvutab kohus või artikli 37 alusel asjaomane asutus summa taotluse saanud riigi valuutasse ümber otsuse tegemise päeval kehtiva vahetuskursi järgi. Trahvisumma või konfiskeeritav rahasumma määratakse kindlaks kohtuotsuses ja summa ei tohi ületada taotluse saanud riigi seaduste kohaselt samasuguse kuriteo eest määratava trahvi ülemmäära.

2. Kohus või artikli 37 alusel asjaomane asutus võib suurendada taotluse esitanud riigis mõistetud rahatrahvi või konfiskeeritavat rahasummat, kui taotluse saanud riigi seadused ei näe ette sellise kuriteo eest sellist karistust, kuid taotluse esitanud riigi seadus lubab kohaldada raskemaid karistusi. Sama kohaldatakse, kui taotluse esitanud riigis mõistetud karistus ületab maksimaalse karistuse, mis on taotluse saanud riigis ette nähtud samasuguse kuriteo eest, kuid taotluse esitanud riigi seadus võimaldab kohaldada raskemaid karistusi.

3. Taotluse saanud riik peab arvestama taotluse esitanud riigis trahvide maksmiseks ette nähtud tähtaegu ja ositi maksmise võimalust.

Artikkel 46

1. Kui täitmistaotlus on esitatud vahetu objekti konfiskeerimiseks, võib kohus või artikli 37 alusel asjaomane asutus nõuda selle konfiskeerimist ainult siis, kui see on taotluse saanud riigi seaduste alusel ette nähtud samasuguse kuriteo eest.

2. Kohus või artikli 37 alusel asjaomane asutus võib konfiskeerimist kohaldada, kui sellist karistust ei ole taotluse saanud riigi seadustega sama kuriteo eest ette nähtud, kuid selle riigi seadus võimaldab kohaldada raskemaid karistusi.

Artikkel 47

1. Trahvi ja konfiskeerimistulu makstakse taotluse saanud riigi tuludesse kolmandate isikute huve arvestamata.

2. Konfiskeeritud vara, mille vastu on erihuvi, võib üle anda taotluse esitanud riigile, kui see vara nõuab.

Artikkel 48

Kui trahvi ei ole võimalik sisse nõuda, võib taotluse saanud riigi kohus määrata alternatiivkaristuse, mis sisaldab vabaduskaotust, kui mõlemad riigid seda niisugusel juhul ette näevad ja kui taotluse esitanud riik ei ole oma taotlust piiritlenud üksnes trahvi sissenõudmisega. Kui kohus otsustab mõista alternatiivkaristuse, mis sisaldab vabaduskaotust, kohaldatakse järgmisi sätteid:
a) kui trahvi muutmine vabaduskaotuslikuks karistuseks on juba ette nähtud kas taotluse esitanud riigi kohtuotsusega või seadusega, määrab taotluse saanud riigi kohus karistuse laadi ja pikkuse oma seaduste järgi. Kui taotluse esitanud riigis ettenähtud vabaduskaotusliku karistuse aeg on lühem taotluse saanud riigi seaduste kohaselt mõistetava karistuse alammäärana ettenähtud ajast, ei pea kohus seda arvestama ja võib mõista karistuse, mis vastab taotluse esitanud riigis ettenähtud karistusele. Taotluse saanud riigi kohus võib raskendada isiku kriminaalõiguslikku seisundit sellega võrreldes, mis tal oleks taotluse esitanud riigis tehtud kohtuotsuse järgi;
b) kõigil muudel juhtudel arvutab taotluse saanud riigi kohus trahvi ümber kooskõlas selles riigis kehtivate seadustega, järgides piiranguid, mis on ette nähtud taotluse esitanud riigi seadustega.


4. Õiguste äravõtmise otsuste täitmise eritingimused

Artikkel 49

1. Kui õiguste äravõtmise täitmise taotlus on tehtud taotluse esitanud riigi seaduste kohaselt, on taotluse saanud riik kohustatud selle täitma ainult siis, kui tema seadus lubab kuriteo toimepanemise eest õiguse ära võtta.

2. Asja menetlev kohus otsustab, kas tema riigi territooriumil on otstarbekas õigusi ära võtta.

Artikkel 50

1. Kui kohus määrab õiguse äravõtmise, peab ta oma riigi seadustega sätestatud piirides kindlaks määrama, kui kauaks õigus ära võetakse. Kohus ei tohi võtta õigust isikult kauemaks, kui on ette nähtud taotluse esitanud riigi seaduses.

2. Kohus võib määrata, et isikult võetakse õigus, mille äravõtmine on määratud kohtuotsusega.

Artikkel 51

Õiguse äravõtmise suhtes ei kohaldata artiklit 11.

Artikkel 52

Taotluse saanud riigil on õigus ennistada karistatud isiku õigused, millest ta on ilma jäetud selle osa kohaldamisel tehtud otsusega.


III osa
EUROOPA KRIMINAALKOHTUOTSUSTE RAHVUSVAHELINE MÕJU

1. peatükk

Ne bis in idem

Artikkel 53

1. Isikut, kelle suhtes on tehtud Euroopa kohtuotsus, ei või samas teos süüdistada, tema suhtes ei või teha kohtuotsust ja seda ei või täita teises osalisriigis, kui:
a) ta on õigeks mõistetud;
b) karistus:
i) on täielikult täidetud või seda täidetakse;
ii) on mõistetud isikule, kellele on antud täielikult või osaliselt armu, või
iii) karistust ei ole võimalik täita aegumistähtaja tõttu;
c) kui kohus on isiku süüdi mõistnud karistust määramata.

2. Kui osalisriik on taotlenud menetluse algatamist, ei ole ta kohustatud tunnustama ne bis in idem põhimõtet, kui tegu on toime pandud selle riigi avaliku elu tegelase või asutuse või muu objekti vastu või kui isik, kelle kohta on kohtuotsus tehtud, oli selle riigi avaliku elu tegelane.

3. Osalisriik, kus tegu on toime pandud või selle riigi seaduse järgi loetakse seal toime panduks, ei ole kohustatud tunnustama ne bis in idem põhimõtte kehtivust, kui ta ei ole ise menetluse algatamist taotlenud.

Artikkel 54

Kui teises osalisriigis sama teo eest karistatud isiku suhtes algatatakse uus menetlus, siis arvestatakse karistusest maha kohtuotsuse alusel täidetud vabaduskaotusliku karistuse aeg.

Artikkel 55

Selle osaga ei ole vastuolus osalisriigi õigus järgida ne bis in idem põhimõtet ka välisriigi kriminaalkohtuotsuse puhul.


2. peatükk

Kohtuotsuse arvestamine

Artikkel 56

Osalisriik võtab vastu seaduse, et anda oma kohtutele võimalus arvestada kohtuotsust tehes Euroopa kriminaalkohtuotsuseid. Osalisriik näeb ette ka need juhud, millal seda kohtuotsust tuleb arvestada.

Artikkel 57

Osalisriik võtab vastu seaduse, mille järgi tuleb enne kohtuotsuse tegemist ära kuulata süüdistatava selgitused ja neid tuleb arvestada, et oleks võimalik täielikult või osaliselt kohaldada õiguse äravõtmist selle riigi seaduse ja selle riigi territooriumil tehtud kohtuotsuse alusel. Osalisriik näeb ette juhud, millal seda kohtuotsust tuleb arvestada.


IV osa
LÕPPSÄTTED

Artikkel 58

1. Konventsioon on avatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitees esindatud liikmesriikidele. Konventsioon ratifitseeritakse või võetakse vastu. Ratifitseerimis- või vastuvõtmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.

2. Konventsioon jõustub kolmanda ratifitseerimis- või vastuvõtmiskirja hoiuleandmisest alates kolme kuu möödudes.

3. Allakirjutanud riigi suhtes, kes ratifitseerib või võtab konventsiooni vastu hiljem, jõustub konventsioon ratifitseerimis- või vastuvõtmiskirja hoiuleandmisest alates kolme kuu möödudes.

Artikkel 59

1. Pärast konventsiooni jõustumist võib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee kutsuda konventsiooniga ühinema mitteliikmesriike. Ühinemiseks on vaja konventsiooni ratifitseerinud liikmesriikide ühehäälset nõusolekut.

2. Konventsiooniga ühinemiseks annab riik ühinemisdokumendi hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile. Ühinemine jõustub dokumendi hoiuleandmisest alates kolme kuu möödudes.

Artikkel 60

1. Osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või ühinemisdokumenti hoiule andes määrata territooriumi või territooriumid, mille kohta konventsioon kehtib.

2. Osalisriik võib ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või ühinemisdokumenti hoiule andes või pärast seda Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetavas deklaratsioonis teatada, et ta kohaldab konventsiooni deklaratsioonis nimetatud territooriumil või territooriumil, kelle rahvusvaheliste suhete eest ta vastutab või kelle nimel ta on volitatud kohustusi võtma.

3. Eelmise lõike kohasest deklaratsioonist võib loobuda selles nimetatud mis tahes territooriumi suhtes artikli 66 alusel.

Artikkel 61

1. Osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või ühinemisdokumenti hoiule andes teatada, et ta kasutab ühte või mitut konventsiooni I lisas ettenähtud reservatsiooni.

2. Osalisriik võib eelmise lõike kohasest reservatsioonist osaliselt või täielikult loobuda Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava teatega, mis jõustub selle vastuvõtmise päeval.

3. Konventsiooni sätte suhtes reservatsiooni teinud osalisriik ei saa teistelt osalisriikidelt nõuda selle sätte rakendamist. Kui reservatsioon on osaline või tingimuslik, võib ta nõuda sätte rakendamist samas ulatuses kui ta seda ise kohaldab.

Artikkel 62

1. Osalisriik võib igal ajal Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava deklaratsiooniga teatada konventsiooni II või III lisasse liidetavatest õigusnormidest.

2. Kui II või III lisas nimetatud normide muudatused põhjustavad lisade ebatäpsuse, tuleb sellest teatada Euroopa Nõukogu peasekretärile.

3. Eelmiste lõigete kohaselt II või III lisas tehtud muudatused jõustuvad osalisriikide suhtes Euroopa Nõukogu peasekretärile teatamisest arvates ühe kuu möödudes.

Artikkel 63

1. Osalisriik esitab ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või ühinemisdokumentide hoiule andmise ajal Euroopa Nõukogu peasekretärile teabe selles riigis konventsiooni alusel kohaldatavate karistuste ja nende täitmise kohta.

2. Igast hilisemast muudatusest, mis muudab eelmise lõikega kooskõlas esitatud teabe ebaõigeks, tuleb samuti teatada Euroopa Nõukogu peasekretärile.

Artikkel 64

1. Konventsioon ei ole vastuolus õigusi ja kohustusi reguleerivate väljaandmislepingutega ega rahvusvaheliste erijuhtusid käsitlevate konventsioonidega ega osalisriikide vaheliste muude konventsioonidega.

2. Osalisriigid ei või konventsioonis käsitletud valdkonnas omavahel sõlmida kahe- ega mitmepoolseid kokkuleppeid, välja arvatud konventsiooni täiendamiseks või selle põhimõtete rakendamise soodustamiseks.

3. Kui vähemalt kaks osalisriiki teevad konventsiooni elluviimiseks koostööd selleks loodud õigussüsteemi alusel või kui nad kavatsevad koostööd tulevikus, on neil õigus korraldada oma suhteid konventsiooni nõuetest olenemata.

4. Osalisriigid, kes omavahelistes suhetes lõpetavad konventsiooni sätete kohaldamise, peavad sellest teatama Euroopa Nõukogu peasekretärile.

Artikkel 65

Euroopa Nõukogu kriminaalasjade komitee jälgib konventsiooni täitmist ja teeb kõik endast oleneva, et kergendada selle rakendamisel tekkida võivate probleemide sõbralikku lahendamist.

Artikkel 66

1. Konventsioon kehtib tähtajatult.

2. Osalisriik võib konventsiooni enda suhtes denonsseerida Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava teatega.

3. Denonsseerimine jõustub teate kättesaamisest arvates kuue kuu möödudes.

Artikkel 67

Euroopa Nõukogu peasekretär teeb Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee liikmesriikidele ja kõigile konventsiooniga ühinenud riikidele teatavaks iga:
a) allakirjutamise;
b) ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või ühinemisdokumendi deponeerimise;
c) konventsiooni artikli 58 kohase jõustumise;
d) deklaratsiooni, mis on saadud artikli 19 lõike 2 kohaselt;
e) deklaratsiooni, mis on saadud artikli 44 lõike 4 kohaselt;
f) deklaratsiooni, mis on saadud artikli 60 kohaselt;
g) reservatsiooni, mis on tehtud artikli 61 lõike 1 kohaselt, ja reservatsiooni tagasivõtmise;
h) deklaratsiooni, mis on saadud artikli 61 lõike 1 kohaselt, ja iga hilisema teate, mis on saadud vastavalt artikli 62 lõikele 2;
i) teate, mis on saadud artikli 63 lõike 1 kohaselt, ja iga hilisema teate, mis on saadud vastavalt artikli 63 lõikele 2;
j) teate, mis käsitleb artikli 64 lõike 2 kohaselt sõlmitud kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid või teate, mis käsitleb seaduste ühtlustamist vastavalt artikli 64 lõikele 3;
k) teate, mis on saadud vastavalt artiklile 66, ja kuupäeva, millal denonsseerimine jõustub.

Artikkel 68

Konventsiooni ja selles ette nähtud teateid ja deklaratsioone kohaldatakse üksnes nende kohtuotsuste täitmise suhtes, mis on tehtud pärast seda, kui konventsioon on asjaomase riigi jaoks jõustunud.

Selle kinnituseks on täielikult volitatud isikud konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud 27. mail 1970. a Haagis inglise ja prantsuse keeles. Tekstid on võrdselt autentsed, ühes eksemplaris ning antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopiad kõigile allakirjutanud ja ühinevatele riikidele.

 

Lisa I

Osalisriik võib deklareerida, et reserveerib endale õiguse:
a) keelduda täitmisest, kui ta leiab, et tegemist on rahandus- või usukuriteoga;
b) keelduda täitmast selle teo eest mõistetud karistust, mida taotluse saanud riigi seaduse kohaselt oleks pidanud menetlema haldusasutus;
c) keelduda selle kohtuotsuse täitmisest, mille on taotluse esitanud riigi kohus oma riigi seaduse kohaselt teinud kuupäeval, mil kriminaalkohtu menetlus oleks pidanud olema välistatud aegumise tõttu;
d) keelduda tagaselja otsuse ja ordonnances penale või neist ühe täitmisest;
e) keelduda artikli 8 kohaldamisest, kui riigil on asjakohane pädevus, ja tunnustada neil juhtudel ainult samasuguseid tegusid, mis takistavad või peatavad selle tähtaja, milline on saavutatud taotluse esitanud riigis;
f) kohaldada kolmandat osa üksnes osaliselt.

 

Lisa II

TEOD, MILLELE EI KOHALDATA KRIMINAALMENETLUST


Järgmised kuriteod samastatakse kuritegudega kriminaalõiguse tähenduses:
Prantsusmaal: seadusevastane käitumine, mida karistatakse «contravention de grande voirie».
Saksamaa Liitvabariigis: seadusevastane käitumine, mida menetletakse 24. mail 1968. a vastuvõetud õigusrikkumiste seadustikus sätestatud korra kohaselt.
Itaalias: seadusevastane käitumine, millele rakendatakse 3. märtsi 1967. a seadust nr 317.

 

Lisa III

ORDONNANCES PENALES LOETELU

Austria

Strafverfügung (kriminaalmenetluse koodeksi artiklid 460–462).

Taani

Bødeforelaeg või Udenretlig bødevedtagelse (kohtute halduse seaduse artikkel 931).

Prantsusmaa

1.Amende de Composition (kriminaalmenetluse koodeksi artiklid 524–528 artklite R42–R50 täiendustega).

2.Ordonnance pénale kohaldatakse ainult Bas-Rhini, Haut-Rhini ja Moselle’i departemangus.

Saksamaa Liitvabariik

1.Strafbefehl (kriminaalmenetluse koodeksi artiklid 407–412).

2.Strafverfügung (kriminaalmenetluse koodeksi artikkel 413).

3.Bussgeldbescheid (24. mai 1968. a seaduse artiklid 65–66 – BGBL 1968 I, 481).

Itaalia

1.Decreto penale (kriminaalmenetluse koodeksi artiklid 506–10).

2.Decreto penale rahandusasjades (7. jaanuari 1929. a seadus nr 4).

3.Decreto penale merendusasjades (merekoodeksi artiklid 1242–43).

4. Otsused, mis on vastu võetud 3. märtsi 1967. a seaduse nr 317 alusel.

Luksemburg

1.Ordonnance pénale (31. juuli 1924. a seadus ordonnance pénale sisseseadmisest).

2.Ordonnance pénale (14. veebruari 1955. a avalikel kiirteede liiklemise seaduse artikkel 16).

Norra

1.Forelegg (karistusmenetluse seaduse artiklid 287–290).

2.Forenklet forelegg (18. juuni 1965. a liikluskoodeksi artikkel 31B).

Rootsi

1.Strafföreläggande (menetluskoodeksi 48. peatükk).

2.Föreläggande av ordningsbot (menetluskoodeksi 48. peatükk).

Šveits

1.Strafbefehl (Aargau, Bâle maakond, Bâle linn, Schaffhausen, Schwyz, Uri, Zug, Zürich).

Ordonnance pénale (Fribourg, Valais).

2.Strafantrag (Alam-Unterwalden).

3.Strafbescheid (St. Gallen).

4.Strafmandat (Bern, Graubünden, Solothurn, Ülem-Untervalden).

5.Strafverfügung (Appenzell Outer Rhoden, Glarus, Schaffhausen, Thurgau).

6.Abwandlungserkenntnis (Luzern).

7.Bussenentscheid (Appenzell Inner Rhoden).

8.Ordonnance de condamnation (Vaud).

9.Mandat de répression (Neuhatel).

10.Avis de contravention (Genf, Vaud).

11.Prononcé préfectoral (Vaud).

12.Prononcé de contravention (Valais).

13.Decreto di accusa (Ticino).

Türgi

Ceza Kararnamesi (kriminaalmenetluse koodeksi artiklid 386–391) ja kõik ülejäänud otsused, mille kohaselt haldusasutused määravad karistusi.

 

ETS No. 70

EUROPEAN CONVENTION ON THE INTERNATIONAL VALIDITY OF CRIMINAL JUDGMENTS
The Hague, 28.V.1970


PREAMBLE

The member States of the Council of Europe, signatory hereto,

Considering that the fight against crime, which is becoming increasingly an international problem, calls for the use of modern and effective methods on an international scale;

Convinced of the need to pursue a common criminal policy aimed at the protection of society;

Conscious of the need to respect human dignity and to promote the rehabilitation of offenders;

Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve greater unity between its Members,

Have agreed as follows:


Part I
DEFINITIONS

Article 1

For the purpose of this Convention:
a) “European criminal judgment” means any final decision delivered by a criminal court of a Contracting State as a result of criminal proceedings;
b) “Offence” comprises, apart from acts dealt with under the criminal law, those dealt with under the legal provisions listed in Appendix II to the present Convention on condition that where these provisions give competence to an administrative authority there must be opportunity for the person concerned to have the case tried by a court;
c) “Sentence” means the imposition of a sanction;
d) “Sanction” means any punishment or other measure expressly imposed on a person, in respect of an offence, in a European criminal judgment, or in an ordonnance pénale;
e) “Disqualification” means any loss or suspension of a right or any prohibition or loss of legal capacity;
f) “Judgment rendered in absentia” means any decision considered as such under Article 21, paragraph 2;
g) “Ordonnance pénale” means any of the decisions delivered in another Contracting State and listed in Appendix III to this Convention.


Part II
ENFORCEMENT OF EUROPEAN CRIMINAL JUDGMENTS

Section 1
General provisions

(a) General conditions of enforcement

Article 2

This Part is applicable to:
a) sanctions involving deprivation of liberty;
b) fines or confiscation;
c) disqualifications.

Article 3

1. A Contracting State shall be competent in the cases and under the conditions provided for in this Convention to enforce a sanction imposed in another Contracting State which is enforceable in the latter State.

2. This competence can only be exercised following a request by the other Contracting State.

Article 4

1. The sanction shall not be enforced by another Contracting State unless under its law the act for which the sanction was imposed would be an offence if committed on its territory and the person on whom the sanction was imposed liable to punishment if he had committed the act there.

2. If the sentence relates to two or more offences, not all of which fulfil the requirements of paragraph 1, the sentencing State shall specify which part of the sanction applies to the offences that satisfy those requirements.

Article 5

The sentencing State may request another Contracting State to enforce the sanction only if one or more of the following conditions are fulfilled:
(a) if the person sentenced is ordinarily resident in the other State;
(b) if the enforcement of the sanction in the other State is likely to improve the prospects for the social rehabilitation of the person sentenced;
(c) if, in the case of a sanction involving deprivation of liberty, the sanction could be enforced following the enforcement of another sanction involving deprivation of liberty which the person sentenced is undergoing or is to undergo in the other State;
(d) if the other State is the State of origin of the person sentenced and has declared itself willing to accept responsibility for the enforcement of that sanction;
(e) if it considers that it cannot itself enforce the sanction, even by having recourse to extradition, and that the other State can.

Article 6

Enforcement requested in accordance with the foregoing provisions may not be refused, in whole or in part, save:
(a) where enforcement would run counter to the fundamental principles of the legal system of the requested State;
(b) where the requested State considers the offence for which the sentence was passed to be of a political nature or a purely military one;
(c) where the requested State considers that there are substantial grounds for believing that the sentence was brought about or aggravated by considerations of race, religion, nationality or political opinion;
(d) where enforcement would be contrary to the international undertakings of the requested State;
(e) where the act is already the subject of proceedings in the requested State or where the requested State decides to institute proceedings in respect of the act;
(f) where the competent authorities in the requested State have decided not to take proceedings or to drop proceedings already begun, in respect of the same act;
(g) where the act was committed outside the territory of the requesting State;
(h) where the requested State is unable to enforce the sanction;
(i) where the request is grounded on Article 5(e) and none of the other conditions mentioned in that article is fulfilled;
(j) where the requested State considers that the requesting State is itself able to enforce the sanction;
(k) where the age of the person sentenced at the time of the offence was such that he could not have been prosecuted in the requested State;
(l) where under the law of the requested State the sanction imposed can no longer be enforced because of the lapse of time;
(m) where and to the extent that the sentence imposes a disqualification.

Article 7

A request for enforcement shall not be complied with if enforcement would run counter to the principles recognised in the provisions of Section 1 of Part III of this Convention.


(b) Effects of the transfer of enforcement

Article 8

For the purposes of Article 6, paragraph 1 and the reservation mentioned under (c) of Appendix I of the present Convention any act which interrupts or suspends a time limitation validly performed by the authorities of the sentencing State shall be considered as having the same effect for the purpose of reckoning time limitation in the requested State in accordance with the law of that State.

Article 9

1. A sentenced person detained in the requesting State who has been surrendered to the requested State for the purpose of enforcement shall not be proceeded against, sentenced or detained with a view to the carrying out of a sentence or detention order for any offence committed prior to his surrender other than that for which the sentence to be enforced was imposed, nor shall he for any other reason be restricted in his personal freedom, except in the following cases:
(a) when the State which surrendered him consents. A request for consent shall be submitted, accompanied by all relevant documents and a legal record of any statement made by the convicted person in respect of the offence concerned. Consent shall be given when the offence for which it is requested would itself be subject to extradition under the law of the State requesting enforcement or when extradition would be excluded only by reason of the amount of the punishment;
(b) when the sentenced person, having had an opportunity to leave the territory of the State to which he has been surrendered, has not done so within 45 days of his final discharge, or if he has returned to that territory after leaving it.

2. The State requested to enforce the sentence may, however, take any measure necessary to remove the person from its territory, or any measures necessary under its law, including proceedings by default, to prevent any legal effects of lapse of time.

Article 10

1. The enforcement shall be governed by the law of the requested State and that State alone shall be competent to take all appropriate decisions, such as those concerning conditional release.

2. The requesting State alone shall have the right to decide on any application for review of sentence.

3. Either State may exercise the right of amnesty or pardon.

Article 11

1. When the sentencing State has requested enforcement it may no longer itself begin the enforcement of a sanction which is the subject of that request. The sentencing State may, however, begin enforcement of a sanction involving deprivation of liberty when the sentenced person is already detained on the territory of that State at the moment of the presentation of the request.

2. The right of enforcement shall revert to the requesting State:
(a) if it withdraws its request before the requested State has informed it of an intention to take action on the request;
(b) if the requested State notifies a refusal to take action on the request;
(c) if the requested State expressly relinquishes its right of enforcement. Such relinquishment shall only be possible if both the States concerned agree or if enforcement is no longer possible in the requested State. In the latter case, a relinquishment demanded by the requesting State shall be compulsory.

Article 12

1. The competent authorities of the requested State shall discontinue enforcement as soon as they have knowledge of any pardon, amnesty or application for review of sentence or any other decision by reason of which the sanction ceases to be enforceable. The same shall apply to the enforcement of a fine when the person sentenced has paid it to the competent authority in the requesting State.

2. The requesting State shall without delay inform the requested State of any decision or procedural measure taken on its territory that causes the right of enforcement to lapse in accordance with the preceding paragraph.


(c) Miscellaneous provisions

Article 13

1. The transit through the territory of a Contracting State of a detained person, who is to be transferred to a third Contracting State in application of this Convention, shall be granted at the request of the State in which the person is detained. The State of transit may require to be supplied with any appropriate document before taking a decision on the request. The person being transferred shall remain in custody in the territory of the State of transit, unless the State from which he is being transferred requests his release.

2. Except in cases where the transfer is requested under Article 34 any Contracting State may refuse transit:
(a) on one of the grounds mentioned in Article 6 (b) and (c);
(b) on the ground that the person concerned is one of its own nationals.

3. If air transport is used, the following provisions shall apply:
(a) when it is not intended to land, the State from which the person is to be transferred may notify the State over whose territory the flight is to be made that the person concerned is being transferred in application of this Convention. In the case of an unscheduled landing such notification shall have the effect of a request for provisional arrest as provided for in Article 32, paragraph 2, and a formal request for transit shall be made;
(b) where it is intended to land, a formal request for transit shall be made.

Article 14

Contracting States shall not claim from each other the refund of any expenses resulting from the application of this Convention.


Section 2
Requests for enforcement

Article 15

1. All requests specified in this Convention shall be made in writing. They, and all communications necessary for the application of this Convention, shall be sent either by the Ministry of Justice of the requesting State to the Ministry of Justice of the requested State or, if the Contracting States so agree, direct by the authorities of the requesting State to those of the requested State; they shall be returned by the same channel.

2. In urgent cases, requests and communications may be sent through the International Criminal Police Organisation (INTERPOL).

3. Any Contracting State may, by declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, give notice of its intention to adopt other rules in regard to the communications referred to in paragraph 1 of this Article.

Article 16

The request for enforcement shall be accompanied by the original, or a certified copy, of the decision whose enforcement is requested and all other necessary documents. The original, or a certified copy, of all or part of the criminal file shall be sent to the requested State, if it so requires. The competent authority of the requesting State shall certify the sanction enforceable.

Article 17

If the requested State considers that the information supplied by the requesting State is not adequate to enable it to apply this Convention, it shall ask for the necessary additional information. It may prescribe a date for the receipt of such information.

Article 18

1. The authorities of the requested State shall promptly inform those of the requesting State of the action taken on the request for enforcement.

2. The authorities of the requested State shall, where appropriate, transmit to those of the requesting State a document certifying that the sanction has been enforced.

Article 19

1. Subject to paragraph 2 of this Article, no translation of requests or of supporting documents shall be required.

2. Any Contracting State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance or accession, by declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, reserve the right to require that requests and supporting documents be accompanied by a translation into its own language or into one of the official languages of the Council of Europe or into such one of those languages as it shall indicate. The other Contracting States may claim reciprocity.

3. This Article shall be without prejudice to any provisions concerning translation of requests and supporting documents that may be contained in agreements or arrangements now in force or that may be concluded between two or more Contracting States.

Article 20

Evidence and documents transmitted in application of this Convention need not be authenticated.


Section 3
Judgments rendered in absentia and “ordonnances pénales

Article 21

1. Unless otherwise provided in this Convention, enforcement of judgments rendered in absentia and of “ordonnances pénales” shall be subject to the same rules as enforcement of other judgments.

2. Except as provided in paragraph 3, a judgment in absentia for the purposes of this Convention means any judgment rendered by a court in a Contracting State after criminal proceedings at the hearing of which the sentenced person was not personally present.

3. Without prejudice to Articles 25, paragraph 2, 26, paragraph 2, and 29, the following shall be considered as judgments rendered after a hearing of the accused:
(a) any judgment in absentia and any “ordonnance pénale” which have been confirmed or pronounced in the sentencing State after opposition by the person sentenced;
(b) any judgment rendered in absentia on appeal, provided that the appeal from the judgment of the court of first instance was lodged by the person sentenced.

Article 22

Any judgment rendered in absentia and any “ordonnances pénales” which have not yet been the subject of appeal or opposition may, as soon as they have been rendered, be transmitted to the requested State for the purpose of notification and with a view to enforcement.

Article 23

1. If the requested State sees fit to take action on the request to enforce a judgment rendered in absentia or an “ordonnance pénale”, it shall cause the person sentenced to be personally notified of the decision rendered in the requesting State.

2. In the notification to the person sentenced information shall also be given:
(a) that a request for enforcement has been presented in accordance with this Convention;
(b) that the only remedy available is an opposition as provided for in Article 24 of this Convention;
(c) that the opposition must be lodged with such authority as may be specified; that for the purposes of its admissibility the opposition is subject to the provisions of Article 24 of this Convention and that the person sentenced may ask to be heard by the authorities of the sentencing State;
(d) that, if no opposition is lodged within the prescribed period, the judgment will, for the entire purposes of this Convention, be considered as having been rendered after a hearing of the accused.

3. A copy of the notification shall be sent promptly to the authority which requested enforcement.

Article 24

1. After notice of the decision has been served in accordance with Article 23, the only remedy available to the person sentenced shall be an opposition. Such opposition shall be examined, as the person sentenced chooses, either by the competent court in the requesting State or by that in the requested State. If the person sentenced expresses no choice, the opposition shall be examined by the competent court in the requested State.

2. In the cases specified in the preceding paragraph, the opposition shall be admissible if it is lodged with the competent authority of the requested State within a period of 30 days from the date on which the notice was served. This period shall be reckoned in accordance with the relevant rules of the law of the requested State. The competent authority of that State shall promptly notify the authority which made the request for enforcement.

Article 25

1. If the opposition is examined in the requesting State, the person sentenced shall be summoned to appear in that State at the new hearing of the case. Notice to appear shall be personally served not less than 21 days before the new hearing. This period may be reduced with the consent of the person sentenced. The new hearing shall be held before the court which is competent in the requesting State and in accordance with the procedure of that State.

2. If the person sentenced fails to appear personally or is not represented in accordance with the law of the requesting State, the court shall declare the opposition null and void and its decision shall be communicated to the competent authority of the requested State. The same procedure shall be followed if the court declares the opposition inadmissible. In both cases, the judgment rendered in absentia or the “ordonnance pénale” shall, for the entire purposes of this Convention, be considered as having been rendered after a hearing of the accused.

3. If the person sentenced appears personally or is represented in accordance with the law of the requesting State and if the opposition is declared admissible, the request for enforcement shall be considered as null and void.

Article 26

1. If the opposition is examined in the requested State the person sentenced shall be summoned to appear in that State at the new hearing of the case. Notice to appear shall be personally served not less than 21 days before the new hearing. This period may be reduced with the consent of the person sentenced. The new hearing shall be held before the court which is competent in the requested State and in accordance with the procedure of that State.

2. If the person sentenced fails to appear personally or is not represented in accordance with the law of the requested State, the court shall declare the opposition null and void. In that event, and if the court declares the opposition inadmissible, the judgment rendered in absentia or the “ordonnance pénale” shall, for the entire purposes of this Convention, be considered as having been rendered after a hearing of the accused.

3. If the person sentenced appears personally or is represented in accordance with the law of the requested State, and if the opposition is admissible, the act shall be tried as if it had been committed in that State. Preclusion of proceedings by reason of lapse of time shall, however, in no circumstances be examined. The judgment rendered in the requesting State shall be considered null and void.

4. Any step with a view to proceedings or a preliminary enquiry, taken in the sentencing State in accordance with its law and regulations, shall have the same validity in the requested State as if it had been taken by the authorities of that State, provided that assimilation does not give such steps a greater evidential weight than they have in the requesting State.

Article 27

For the purpose of lodging an opposition and for the purpose of the subsequent proceedings, the person sentenced in absentia or by an “ordonnance pénale” shall be entitled to legal assistance in the cases and on the conditions prescribed by the law of the requested State and, where appropriate, of the requesting State.

Article 28

Any judicial decisions given in pursuance of Article 26, paragraph 3, and enforcement thereof, shall be governed solely by the law of the requested State.

Article 29

If the person sentenced in absentia or by an “ordonnance pénale” lodges no opposition, the decision shall, for the entire purposes of this Convention, be considered as having been rendered after the hearing of the accused.

Article 30

National legislations shall be applicable in the matter of reinstatement if the sentenced person, for reasons beyond his control, failed to observe the time-limits laid down in Articles 24, 25 and 26 or to appear personally at the hearing fixed for the new examination of the case.


Section 4
Provisional measures

Article 31

If the sentenced person is present in the requesting State after notification of the acceptance of its request for enforcement of a sentence involving deprivation of liberty is received, that State may, if it deems it necessary in order to ensure enforcement, arrest him with a view to his transfer under the provisions of Article 43.

Article 32

1. When the requesting State has requested enforcement, the requested State may arrest the person sentenced:
(a) if, under the law of the requested State, the offence is one which justifies remand in custody, and
(b) if there is a danger of abscondence or, in case of a judgment rendered in absentia, a danger of secretion of evidence.

2. When the requesting State announces its intention to request enforcement, the requested State may, on application by the requesting State arrest the person sentenced, provided that requirements under (a) and (b) of the preceding paragraph are satisfied. The said application shall state the offence which led to the judgment and the time and place of its perpetration, and contain as accurate a description as possible of the person sentenced. It shall also contain a brief statement of the facts on which the judgment is based.

Article 33

1. The person sentenced shall be held in custody in accordance with the law of the requested State; the law of that State shall also determine the conditions on which he may be released.

2. The person in custody shall in any event be released:
(a) after a period equal to the period of deprivation of liberty imposed in the judgment;
(b) if he was arrested in pursuance of Article 32, paragraph 2, and the requested State did not receive, within 18 days from the date of the arrest, the request together with the documents specified in Article 16.

Article 34

1. A person held in custody in the requested State in pursuance of Article 32 who is summoned to appear before the competent court in the requesting State in accordance with Article 25 as a result of the opposition he has lodged, shall be transferred for that purpose to the territory of the requesting State.

2. After transfer, the said person shall not be kept in custody by the requesting State if the condition set out in Article 33, paragraph 2(a), is met or if the requesting State does not request enforcement of a further sentence. The person shall be promptly returned to the requested State unless he has been released.

Article 35

1. A person summoned before the competent court of the requesting State as a result of the opposition he has lodged shall not be proceeded against, sentenced or detained with a view to the carrying out of a sentence or detention order nor shall he for any other reason be restricted in his personal freedom for any act or offence which took place prior to his departure from the territory of the requested State and which is not specified in the summons unless he expressly consents in writing. In the case referred to in Article 34, paragraph 1, a copy of the statement of consent shall be sent to the State from which he has been transferred.

2. The effects provided for in the preceding paragraph shall cease when the person summoned, having had the opportunity to do so, has not left the territory of the requesting State during 15 days after the date of the decision following the hearing for which he was summoned to appear or if he returns to that territory after leaving it without being summoned anew.

Article 36

1. If the requesting State has requested enforcement of a confiscation of property, the requested State may provisionally seize the property in question, on condition that its own law provides for seizure in respect of similar facts.

2. Seizure shall be carried out in accordance with the law of the requested State which shall also determine the conditions on which the seizure may be lifted.


Section 5
Enforcement of sanctions

(a) General clauses

Article 37

A sanction imposed in the requesting State shall not be enforced in the requested State except by a decision of the court of the requested State. Each Contracting State may, however, empower other authorities to take such decisions if the sanction to be enforced is only a fine or a confiscation and if these decisions are susceptible of appeal to a court.

Article 38

The case shall be brought before the court or the authority empowered under Article 37 if the requested State sees fit to take action on the request for enforcement.

Article 39

1. Before a court takes a decision upon a request for enforcement the sentenced person shall be given the opportunity to state his views. Upon application he shall be heard by the court either by letters rogatory or in person. A hearing in person must be granted following his express request to that effect.

2. The court may, however, decide on the acceptance of the request for enforcement in the absence of a sentenced person requesting a personal hearing if he is in custody in the requesting State. In these circumstances any decision as to the substitution of the sanction under Article 44 shall be adjourned until, following his transfer to the requested State, the sentenced person has been given the opportunity to appear before the court.

Article 40

1. The court, or in the cases referred to in Article 37, the authority empowered under the same Article, which is dealing with the case shall satisfy itself:
(a) that the sanction whose enforcement is requested was imposed in a European criminal judgment;
(b) that the requirements of Article 4 are met;
(c) that the condition laid down in Article 6 (a) is not fulfilled or should not preclude enforcement;
(d) that enforcement is not precluded by Article 7;
(e) that, in case of a judgment rendered in absentia or an “ordonnance pénale” the requirements of Section 3 of this Part are met.

2. Each Contracting State may entrust to the court or the authority empowered under Article 37 the examination of other conditions of enforcement provided for in this Convention.

Article 41

The judicial decisions taken in pursuance of the present section with respect to the requested enforcement and those taken on appeal from decisions by the administrative authority referred to in Article 37, shall be appealable.

Article 42

The requested State shall be bound by the findings as to the facts in so far as they are stated in the decision or in so far as it is impliedly based on them.


(b) Clauses relating specifically to enforcement of sanctions involving deprivation of liberty

Article 43

When the sentenced person is detained in the requesting State he shall, unless the law of that State otherwise provides, be transferred to the requested State as soon as the requesting State has been notified of the acceptance of the request for enforcement.

Article 44

1. If the request for enforcement is accepted, the court shall substitute for the sanction involving deprivation of liberty imposed in the requesting State a sanction prescribed by its own law for the same offence. This sanction may, subject to the limitations laid down in paragraph 2, be of a nature or duration other than that imposed in the requesting State. If this latter sanction is less than the minimum which may be pronounced under the law of the requested State, the court shall not be bound by that minimum and shall impose a sanction corresponding to the sanction imposed in the requesting State.

2. In determining the sanction, the court shall not aggravate the penal situation of the person sentenced as it results from the decision delivered in the requesting State.

3. Any part of the sanction imposed in the requesting State and any term of provisional custody, served by the person sentenced subsequent to the sentence, shall be deducted in full. The same shall apply in respect of any period during which the person sentenced was remanded in custody in the requesting State before being sentenced in so far as the law of that State so requires.

4. Any Contracting State may, at any time, deposit with the Secretary General of the Council of Europe a declaration which confers on it in pursuance of the present Convention the right to enforce a sanction involving deprivation of liberty of the same nature as that imposed in the requesting State even if the duration of that sanction exceeds the maximum provided for by its national law for a sanction of the same nature. Nevertheless, this rule shall only be applied in cases where the national law of this State allows, in respect of the same offence, for the imposition of a sanction of at least the same duration as that imposed in the requesting State but which is of a more severe nature. The sanction imposed under this paragraph may, if its duration and purpose so require, be enforced in a penal establishment intended for the enforcement of sanctions of another nature.


(c) Clauses relating specifically to enforcement of fines and confiscations

Article 45

1. If the request for enforcement of a fine or confiscation of a sum of money is accepted, the court or the authority empowered under Article 37 shall convert the amount thereof into the currency of the requested State at the rate of exchange ruling at the time when the decision is taken. It shall thus fix the amount of the fine, or the sum to be confiscated, which shall nevertheless not exceed the maximum sum fixed by its own law for the same offence, or failing such a maximum, shall not exceed the maximum amount customarily imposed in the requested State in respect of a like offence.

2. However, the court or the authority empowered under Article 37 may maintain up to the amount imposed in the requesting State the sentence of a fine or of a confiscation when such a sanction is not provided for by the law of the requested State for the same offence, but this law allows for the imposition of more severe sanctions. The same shall apply if the sanction imposed in the requesting State exceeds the maximum laid down in the law of the requested State for the same offence, but this law allows for the imposition of more severe sanctions.

3. Any facility as to time of payment or payment by instalments, granted in the requesting State, shall be respected in the requested State.

Article 46

1. When the request for enforcement concerns the confiscation of a specific object, the court or the authority empowered under Article 37 may order the confiscation of that object only in so far as such confiscation is authorised by the law of the requested State for the same offence.

2. However, the court or the authority empowered under Article 37 may maintain the confiscation ordered in the requesting State when this sanction is not provided for in the law of the requested State for the same offence but this law allows for the imposition of more severe sanctions.

Article 47

1. The proceeds of fines and confiscations shall be paid into the public funds of the requested State without prejudice to any rights of third parties.

2. Property confiscated which is of special interest may be remitted to the requesting State if it so requires.

Article 48

If a fine cannot be exacted, a court of the requested State may impose an alternative sanction involving deprivation of liberty in so far as the laws of both States so provide in such cases unless the requesting State expressly limited its request to exacting of the fine alone. If the court decides to impose an alternative sanction involving deprivation of liberty, the following rules shall apply:
(a) If conversion of a fine into a sanction involving deprivation of liberty is already prescribed either in the sentence pronounced in the requesting State or directly in the law of that State, the court of the requested State shall determine the nature and length of such sanction in accordance with the rules laid down by its own law. If the sanction involving deprivation of liberty already prescribed in the requesting State is less than the minimum which may be imposed under the law of the requested State, the court shall not be bound by that minimum and impose a sanction corresponding to the sanction prescribed in the requesting State. In determining the sanction the court shall not aggravate the penal situation of the person sentenced as it results from the decision delivered in the requesting State.
(b) In all other cases the court of the requested State shall convert the fine in accordance with its own law, observing the limits prescribed by the law of the requesting State.


(c) Clauses relating specifically to enforcement of disqualification

Article 49

1. Where a request for enforcement of a disqualification is made such disqualification imposed in the requesting State may be given effect in the requested State only if the law of the latter State allows for disqualification for the offence in question.

2. The court dealing with the case shall appraise the expediency of enforcing the disqualification in the territory of its own State.

Article 50

1. If the court orders enforcement of the disqualification it shall determine the duration thereof within the limits prescribed by its own law, but may not exceed the limits laid down in the sentence imposed in the requesting State.

2. The court may order the disqualification to be enforced in respect of some only of the rights whose loss or suspension has been pronounced.

Article 51

Article 11 shall not apply to disqualifications.

Article 52

The requested State shall have the right to restore to the person sentenced the rights of which he has been deprived in accordance with a decision taken in application of this section.


Part III
INTERNATIONAL EFFECTS OF EUROPEAN CRIMINAL JUDGMENTS

Section 1
Ne bis in idem

Article 53

1. A person in respect of whom a European criminal judgment has been rendered may for the same act neither be prosecuted nor sentenced nor subjected to enforcement of a sanction in another Contracting State:
(a) if he was acquitted;
(b) if the sanction imposed:
(i) has been completely enforced or is being enforced, or
(ii) has been wholly, or with respect to the part not enforced, the subject of a pardon or an amnesty, or
(iii) can no longer be enforced because of lapse of time;
(c) if the court convicted the offender without imposing a sanction.

2. Nevertheless, a Contracting State shall not, unless it has itself requested the proceedings, be obliged to recognise the effect of ne bis in idem if the act which gave rise to the judgment was directed against either a person or an institution or any thing having public status in that State, of if the subject of the judgment had himself a public status in that State.

3. Furthermore, any Contracting State where the act was committed or considered as such according to the law of that State shall not be obliged to recognise the effect of ne bis in idem unless that State has itself requested the proceedings.

Article 54

If new proceedings are instituted against a person who in another Contracting State has been sentenced for the same act, then any period of deprivation of liberty arising from the sentence enforced shall be deducted from the sanction which may be imposed.

Article 55

This Section shall not prevent the application of wider domestic provisions relating to the effect of ne bis in idem attached to foreign criminal judgments.


Section 2
Taking into consideration

Article 56

Each Contracting State shall legislate as it deems appropriate to enable its courts when rendering a judgment to take into consideration any previous European criminal judgment rendered for another offence after a hearing of the accused with a view to attaching to this judgment all or some of the effects which its law attaches to judgments rendered in its territory. It shall determine the conditions in which this judgment is taken into consideration.

Article 57

Each Contracting State shall legislate as it deems appropriate to allow the taking into consideration of any European criminal judgment rendered after a hearing of the accused so as to enable application of all or part of a disqualification attached by its law to judgments rendered in its territory. It shall determine the conditions in which this judgment is taken into consideration.


Part IV
FINAL PROVISIONS

Article 58

1. This Convention shall be open to signature by the member States represented on the Committee of Ministers of the Council of Europe. It shall be subject to ratification or acceptance. Instruments of ratification or acceptance shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe.

2. The Convention shall enter into force three months after the date of the deposit of the third instrument of ratification or acceptance.

3. In respect of a signatory State ratifying or accepting subsequently, the Convention shall come into force three months after the date of the deposit of its instrument of ratification or acceptance.

Article 59

1. After the entry into force of this Convention, the Committee of Ministers of the Council of Europe may invite any non-member State to accede thereto, provided that the resolution containing such invitation receives the unanimous agreement of the members of the Council who have ratified the Convention.

2. Such accession shall be effected by depositing with the Secretary General of the Council of Europe an instrument of accession which shall take effect three months after the date of its deposit.

Article 60

1. Any Contracting State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance or accession, specify the territory or territories to which this Convention shall apply.

2. Any Contracting State may, when depositing its instrument of ratification, acceptance or accession or at any later date, by declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, extend this Convention to any other territory or territories specified in the declaration and for whose international relations it is responsible or on whose behalf it is authorised to give undertakings.

3. Any declaration made in pursuance of the preceding paragraph may, in respect of any territory mentioned in such declaration, be withdrawn according to the procedure laid down in Article 66 of this Convention.

Article 61

1. Any Contracting State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance or accession, declare that it avails itself of one or more of the reservations provided for in Appendix I to this Convention.

2. Any Contracting State may wholly or partly withdraw a reservation it has made in accordance with the foregoing paragraph by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe which shall become effective as from the date of its receipt.

3. A Contracting State which has made a reservation in respect of any provision of this Convention may not claim the application of that provision by any other State; it may, however, if its reservation is partial or conditional, claim the application of that provision in so far as it has itself accepted it.

Article 62

1. Any Contracting State may at any time, by declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, set out the legal provisions to be included in Appendices II or III to this Convention.

2. Any change of the national provisions listed in Appendices II or III shall be notified to the Secretary General of the Council of Europe if such a change renders the information in these appendices incorrect.

3. Any changes made in Appendices II or III in application of the preceding paragraphs shall take effect in each Contracting State one month after the date of their notification by the Secretary General of the Council of Europe.

Article 63

1. Each Contracting State shall, at the time of depositing its instrument of ratification, acceptance or accession, supply the Secretary General of the Council of Europe with relevant information on the sanctions applicable in that State and their enforcement, for the purposes of the application of this Convention.

2. Any subsequent change which renders the information supplied in accordance with the previous paragraph incorrect, shall also be notified to the Secretary General of the Council of Europe.

Article 64

1. This Convention affects neither the rights and the undertakings derived from extradition treaties and international multilateral conventions concerning special matters, nor provisions concerning matters which are dealt with in the present Convention and which are contained in other existing conventions between Contracting States.

2. The Contracting States may not conclude bilateral or multilateral agreements with one another on the matters dealt with in this Convention, except in order to supplement its provisions or facilitate application of the principles embodied in it.

3. Should two or more Contracting States, however, have already established their relations in this matter on the basis of uniform legislation, or instituted a special system of their own, or should they in future do so, they shall be entitled to regulate those relations accordingly, notwithstanding the terms of this Convention.

4. Contracting States ceasing to apply the terms of this Convention to their mutual relations in this matter shall notify the Secretary General of the Council of Europe to that effect.

Article 65

The European Committee on Crime Problems of the Council of Europe shall be kept informed regarding the application of this Convention and shall do whatever is needful to facilitate a friendly settlement of any difficulty which may arise out of its execution.

Article 66

1. This Convention shall remain in force indefinitely.

2. Any Contracting State may, in so far as it is concerned, denounce this Convention by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe.

3. Such denunciation shall take effect six months after the date of receipt by the Secretary General of such notification.

Article 67

The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member States represented on the Committee of Ministers of the Council, and any State that has acceded to this Convention, of:
(a) any signature;
(b) any deposit of an instrument of ratification, acceptance or accession;
(c) any date of entry into force of this Convention in accordance with Article 58 thereof;
(d) any declaration received in pursuance of Article 19, paragraph 2;
(e) any declaration received in pursuance of Article 44, paragraph 4;
(f) any declaration received in pursuance of Article 60;
(g) any reservation made in pursuance of the provisions of Article 61, paragraph 1, and the withdrawal of such reservation;
(h) any declaration received in pursuance of Article 62, paragraph 1, and any subsequent notification received in pursuance of that article, paragraph 2;
(i) any information received in pursuance of Article 63, paragraph 1, and any subsequent notification received in pursuance of that article, paragraph 2;
(j) any notification concerning the bilateral or multilateral agreements concluded in pursuance of Article 64, paragraph 2, or concerning uniform legislation introduced in pursuance of Article 64, paragraph 3;
(k) any notification received in pursuance of Article 66, and the date on which denunciation takes effect.

Article 68

This Convention and the declarations and notifications authorised thereunder shall apply only to the enforcement of decisions rendered after the entry into force of the Convention between the Contracting States concerned.

In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Convention.

Done at The Hague, this 28th day of May 1970, in English and French, both texts being equally authoritative in a single copy which shall remain deposited in the archives of the Council of Europe. The Secretary General of the Council of Europe shall transmit certified copies to each of the signatory and acceding States.

 

Appendix I

Each Contracting State may declare that it reserves the right:
(a) to refuse enforcement, if it considers that the sentence relates to a fiscal or religious offence;
(b) to refuse enforcement of a sanction for an act which according to the law of the requested State could have been dealt with only by an administrative authority;
(c) to refuse enforcement of a European criminal judgment which the authorities of the requesting State rendered on a date when, under its own law, the criminal proceedings in respect of the offence punished by the judgment would have been precluded by the lapse of time;
(d) to refuse the enforcement of sanctions rendered in absentia and “ordonnances pénales” or of one of these categories of decisions only;
(e) to refuse the application of the provisions of Article 8 where this State has an original competence and to recognise in these cases only the equivalence of acts interrupting or suspending time limitation which have been accomplished in the requesting State;
(f) to accept the application of Part III in respect of one of its two sections only.

 

Appendix II

LIST OF OFFENCES OTHER THAN OFFENCES DEALT WITH UNDER CRIMINAL LAW


The following offences shall be assimilated to offences under criminal law:
– in France:
Any unlawful behaviour sanctioned by a “contravention de grande voirie”;
– in the Federal Republic of Germany:
Any unlawful behaviour dealt with according to the procedure laid down in Act on violations of Regulations (Gesetz über Ordnungswidrigkeiten) of 24 May 1968 (BGBL 1968, I 481).
– in Italy:
Any unlawful behaviour to which is applicable Act No. 317 of 3 March 1967.

 

Appendix III

LIST OF “ORDONNANCES PÉNALES

Austria
Strafverfügung (Articles 460–62 of the Code of Criminal Procedure).

Denmark
Bødeforelaeg or Udenretlig bødevedtagelse (Article 931 of the Administration of Justice Act).

France
1. Amende de Composition (Articles 524–528 of the Code of Criminal Procedure supplemented by Articles R 42 – R 50).
2. Ordonnance pénale applied only in the departments of the Bas-Rhin, the Haut-Rhin and the Moselle.

Federal Republic of Germany
1. Strafbefehl (Articles 407-412 of the Code of Criminal Procedure).
2. Strafverfügung (Articles 413 of the Code of Criminal Procedure).
3. Bussgeldbescheid (Articles 65–66 of Act of 24 May 1968 – BGBL 1968 I, 481).

Italy
1. Decreto penale (Articles 506–10 of the Code of Criminal Procedure).
2. Decreto penale in fiscal matters (Act of 7 January 1929, No. 4).
3. Decreto penale in navigational matters (Articles 1242–43 of the Code of Navigation).
4. Decision rendered in pursuance of Act No. 317 of 3 March 1967.

Luxembourg
1. Ordonnance pénale (Act of 31 July 1924 on the organisation of “ordonnances pénales”).
2. Ordonnance pénale (Article 16 of Act of 14 February 1955 on the Traffic on Public Highways).

Norway
1. Forelegg (Articles 287–290 of the Act on Judicial Procedure in Penal Cases).
2. Forenklet forelegg (Article 31B of Traffic Code of 18 June 1965).

Sweden
1. Strafföreläggande (Chapter 48 of the Code of Procedure).
2. Förelaggände av ordningsbot (Chapter 48 of the Code of Procedure).

Switzerland
1. Strafbefehl (Aargau, Bâle-Country, Bâle-Town, Schaffhausen, Schwyz, Uri, Zug, Zurich). Ordonnance pénale (Fribourg, Valais).
2. Strafantrag (Lower Unterwalden).
3. Strafbescheid (St. Gallen).
4. Strafmandat (Bern, Graubünden, Solothurn, Upper Unterwalden).
5. Strafverfügung (Appenzell Outer Rhoden, Glarus, Schaffhausen, Thurgau).
6. Abwandlungserkenntnis (Lucerne).
7. Bussenentscheid (Appenzell Inner Rhoden).
8. Ordonnance de condamnation (Vaud).
9. Mandat de répression (Neuchâtel).
10. Avis de contravention (Geneva, Vaud).
11. Prononcé préfectoral (Vaud).
12. Prononcé de contravention (Valais).
13. Decreto di accusa (Ticino).

Turkey
Ceza Kararnamesi (Articles 386–91 of the Code of Criminal Procedure) and all other decisions by which administrative authorities impose sanctions.

 

Õiend
Akt tehniliselt korrastatud, lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.