Teksti suurus:

Rahvusvaheline laevade arestimise konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:14.09.2011
Avaldamismärge:RT II 2001, 9, 51

Rahvusvaheline laevade arestimise konventsioon

(õ) 9.09.09 14:45

Rahvusvahelise laevade arestimise konventsiooni ratifitseerimise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

  

Koostatud 1999. a Genfis


Konventsiooni osalised,

tunnustades vajadust hõlbustada maailma merekaubanduse harmoonilist ja järjepidevat arengut,

olles veendunud laevade arestimisel rahvusvahelist ühtsust loova õigusakti vajaduses, milles arvestatakse sellega seotud valdkondades toimunud hiljutist arengut,

on kokku leppinud järgnevas:

Artikkel 1. Definitsioonid

Käesoleva konventsiooni kohaselt

1.Merinõue on nõue, mis on põhjustatud ühest või mitmest alljärgnevast asjaolust:
a) laeva toimimisest tingitud varakaotus või -kahjustus;
b) maal või vees laevatööga otseses seoses toimunud surmajuhtum või kehavigastus;
c) päästetööd või päästekokkulepe, kaasa arvatud erikompensatsioon keskkonnaohtliku laeva või selle kauba päästeoperatsiooni puhul;
d) laeva tekitatud keskkonna, rannajoone või nendega seotud huvide kahjustamine või kahjustamise oht; kahjustamise ärahoidmise, minimeerimise või kõrvaldamise abinõude kulud; sellise kahjustuse kompenseerimine; keskkonna endise seisukorra taastamise või taastamiseks ette võetavate mõistlike abinõude kulud; sellise kahjustusega seotult kolmandate isikute põhjustatud või tõenäoliselt põhjustatav kaotus; ning kahjustus, kulu või kaotus, mille laad vastab punktis d toodule;
e) kulud või tasud uppunud, vrakistunud, randa kinni jooksnud või hüljatud laeva, sealhulgas laeva pardal oleva või olnu ülestõstmise, eemaldamise, taastamise, hävitamise või ohutuks muutmise eest ning hüljatud laeva ja selle meeskonna säilitamise kulud või tasud;
f) leping laeva kasutamise või prahtimise kohta, sõltumata sellekohase sätte olemasolust prahilepingus;
g) leping kaupade või reisijate veoks laeva pardal, sõltumata sellekohase sätte olemasolust prahilepingus;
h) laeva pardal veetavate kaupade (kaasa arvatud pagas) või nendest tulenev kaotus või kahjustus;
i) üldavarii;
j) pukseerimine;
k) lootsimine;
l) laevale selle toimimise, juhtimise, säilitamise või hoolduse tagamiseks kaupade, materjalide, varustuse, kütuse, tehnika (kaasa arvatud konteinerid) tarnimine või osutatud teenused;
m) laeva ehitus, ümberehitus, parandamine, muutmine või seadistamine;
n) sadama, kanali, doki ja muud veetee maksud ja tasud;
o) kapteni, ohvitseride ja teiste laevapere liikmete töötasud ja muud summad vastavalt nende teenistusele laevas, kaasa arvatud repatrieerimise kulud, ning nende eest makstavad sotsiaalkindlustuse maksed;
p) laeva ja selle omanike nimel tehtud väljamaksed;
q) laeva omaniku või laevapereta prahtija poolt või nende nimel laeva suhtes makstavad kindlustuspreemiad (sealhulgas vastastikused kindlustusnõuded);
r) laeva omaniku või laevapereta prahtija poolt või nende nimel laeva suhtes makstavad komisjoni-, vahendus- või agenditasud;
s) vaidlused laeva omandiõiguse või valduse üle;
t) vaidlused laeva kaasomanike vahel laeva kasutamise üle;
u) laevale seatud pant või hüpoteek või sama iseloomuga koormatis;
v) laeva müügilepingust tulenevad vaidlused.

2. Arestimine on kohtuotsuse alusel laeva liikumise keelamine või kinnipidamine merinõude tagamiseks, mitte täitemenetluse läbiviimiseks või kohtuotsuse või muu täitedokumendi rahuldamiseks.

3. Isik on üksikisik või seltsing või muu avalik- või eraõiguslik ühing või asutus, kaasa arvatud riik ja selle alljaotus.

4. Hageja on isik, kes esitab merinõude.

5. Kohus on kompetentne riiklik õigusorgan.

  

Artikkel 2. Arestimisvõime

1. Laeva võib arestida või aresti alt vabastada üksnes aresti seadnud osalisriigi kohus.

2. Laeva ei või arestida muu nõude kui merinõude alusel.

3. Laeva võib arestida tagatise saamise eesmärgil, olenemata sellest, kas jurisdiktsiooni säte või vahekohtu klausel vastavas lepingus sätestab merinõude lahendamise väljaspool aresti seadnud osalisriiki või vahekohtu poolt või muu osalisriigi seaduste alusel.

4. Käesoleva konventsiooni kohaselt viiakse laeva arestimine või aresti alt vabastamine läbi osalisriigi seaduste alusel, kus seati arest või kus esitati selleks taotlus.

  

Artikkel 3. Arestimisõiguse kasutamine

1. Arestida on lubatud laeva, mille suhtes merinõue on esitatud, kui:
a) merinõude tekkimise ajal laeva omanud isik on vastutav nõude eest ning ta on laeva omanik aresti seadmise hetkel;
b) merinõude tekkimise ajal laeva laevapereta prahtinud isik on vastutav nõude eest ning ta on laevapereta prahtija või laeva omanik aresti seadmise hetkel;
c) nõue tuleneb pandist või hüpoteegist või sama iseloomuga koormatisest;
d) nõue on seotud laeva omandiõiguse või valdusega;
e) nõue on suunatud laevaomaniku, laeva laevapereta prahtija, mänedžeri või operaatori vastu ja ta on tagatud merivõlaga, mis anti või tekkis laeva arestimise taotluse esitamise koha järgse osalisriigi seaduste alusel.

2. Samuti võib aresti seada igale laevale või laevadele, mida omab isik, kes vastutab merinõude eest aresti kohaldamise ajal ja kes nõude tekkimise ajal
a) omas laeva, mille vastu merinõue tekkis või
b) prahtis laeva laevapereta või ajaprahi või reisiprahi alusel.

Sätet ei kohaldata laeva omandiõiguse või valduse nõudele.

3. Nõude eest mittevastutavale isikule kuuluvale laevale aresti seadmine on lubatud juhul, kui osalisriigi, kus esitati aresti seadmise taotlus, seaduste alusel on võimalik nõude alusel tehtud kohtuotsust selle laeva suhtes sundtäita kas laeva kohtuliku või sundmüügi läbi, arvestamata käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2.

  

Artikkel 4. Aresti alt vabastamine

1. Piisava tagatise andmisel rahuldavas vormis võib laeva aresti alt vabastada, välja arvatud, kui laev arestiti artikkel 1 lõike 1 punktides s ja t loetletud merinõuete tõttu. Sellisel juhul võib kohus lubada laeva valdajal jätkata äritegevust või muul moel laeva kasutamist aresti ajal.

2. Tagatise piisavuse ja vormi kokkuleppe puudumisel osapoolte vahel määrab need kohus, ületamata seejuures aresti all oleva laeva väärtust.

3. Tagatise olemasolul esitatud taotlus laeva aresti alt vabastamiseks ei ole käsitletav oma vastutuse tunnistamisena, kaitsest loobumisena või õigusena vastutuse piiramiseks.

4. Laeva arestimise korral osalisriigiks mitteolevas riigis, kus pärast sama merinõude suhtes tagatise esitamist osalisriigis laeva aresti alt ei vabastata, vabastatakse tagatis osalisriigi kohtule esitatava avalduse alusel.

5. Piisava tagatise olemasolul laeva suhtes, mille tõttu laev mitteosalisriigiks olevas riigis vabastatakse aresti alt, tuleb osalisriigis sama laeva suhtes antud tagatis vabastada selles ulatuses, mis ületab
a) laeva arestimise põhjustanud nõuet või
b) laeva väärtust, ükskõik kumb on madalam. Aresti alt vabastamine pole lubatud, kui mitteosalisriigis antud tagatis pole tegelikult hagejale kättesaadav ja vabalt ülekantav.

6. Käesoleva artikli lõike 1 alusel tagatise andnud isik võib igal ajal kohtult taotleda tagatise vähendamist, muutmist või tühistamist.

  

Artikkel 5. Korduvaresti ning mitme aresti seadmise õigus

1. Laevale ei ole lubatud seada sama merinõude tagamiseks aresti või korduvaresti, kui mõnes riigis on sellele laevale arest seatud ja ta on aresti alt vabastatud või on sama merinõude suhtes antud tagatis, välja arvatud juhul, kui:
a) laeva asemel sama merinõude suhtes antud tagatise iseloom või suurus on ebapiisav – tingimusel, et tagatise kogusumma ei ületa laeva väärtust;
b) tagatise andnud isik ei ole või tõenäoliselt ei ole võimeline täitma kas oma mõnda või kõiki kohustusi;
c) laev vabastati aresti alt või eelnevalt antud tagatis vabastati kas:
i) avalduse alusel või hageja mõistlikest kaalutlustest ajendatud nõusolekul või
ii) seetõttu, et hageja ei suutnud vabastamist mõistlike abinõudega ära hoida.

2. Teist sama merinõude suhtes vastutavat laeva ei või arestida, välja arvatud juhul, kui:
a) laeva asemel sama merinõude suhtes antud tagatise iseloom või suurus on ebapiisav;
b) kohaldatakse käesoleva artikli lõike 1 punktide b ja c sätteid.

3. Vabastamine ei tähenda käesoleva artikli mõttes ebaseaduslikku vabastamist või aresti alt lahkumist.

  

Artikkel 6. Arestitud laevade omanike ja laevapereta prahtijate kaitse

1. Kohus võib laeva arestimist nõudvat või nõudnud hagejat laeva arestimise või aresti säilitamise tingimusena kohustada andma teatud liiki ja suuruses kohtu määratletud tingimuste kohase tagatise aresti tulemusel kostjale tekkinud kahjude, mille vastutus võib langeda hagejale, kaasa arvatud kostjale tekkinud kaotuse või kahju hüvitamiseks
a) laeva aresti ebaõigluse või õigustamatuse või
b) liiga suure tagatise nõudmise või esitamise tulemusel, kuid mitte ainult.

2. Aresti seadnud riigi kohtu pädevuses on piiritleda hageja vastutuse ulatus laeva arestimisest põhjustatud kaotuse või kahju eest, kaasa arvatud kaotus või kahju, mis tekkis:
a) laeva aresti ebaõigluse või õigustamatuse või
b) liiga suure tagatise nõudmise või esitamise tulemusel, kuid mitte ainult.

3. Käesoleva artikli lõike 2 kohaselt määratletakse hageja vastutuse olemasolu aresti kohaldanud riigi seaduste kohaselt.

4. Kui kohtuasja sisuline lahendamine toimub vastavuses artikkel 7 sätetega teise riigi kohtus või vahekohtus, võib käesoleva artikli lõike 2 kohane hageja vastutuse menetlus sõltuda sellest otsusest.

5. Käesoleva artikli lõike 1 alusel tagatise andnud isik võib igal ajal kohtult taotleda tagatise vähendamist, muutmist või tühistamist.

  

Artikkel 7. Kohtuasja sisuline lahendamine

1. Aresti kohaldanud riigi kohtud või riigi kohtud, kus anti laeva aresti alt vabastamise eesmärgil tagatis, on pädevad kohtuasja lahendama, välja arvatud juhul, kui pooled saavutavad või on saavutanud kehtiva kokkuleppe kohtuasja andmise suhtes teise riigi kohtu alluvusse, mis tunnistab jurisdiktsiooni, või vahekohtule.

2. Vaatamata käesoleva artikli lõike 1 sätetele võivad aresti kohaldanud riigi kohtud või kohtud, kus esitati laeva aresti alt vabastamise eesmärgil tagatis, keelduda jurisdiktsioonist, kui see on lubatud selle riigi seaduste kohaselt ja jurisdiktsiooni tunnistab teise riigi kohus.

3. Juhul kui aresti kohaldanud riigi kohus või kohus, kus esitati laeva aresti alt vabastamise eesmärgil tagatis,
a) ei oma jurisdiktsiooni kohtuasja sisuliseks lahendamiseks või
b) keeldus jurisdiktsioonist vastavalt käesoleva artikli lõike 2 sätetele, võib ja nõudmise korral peab kohusmäärama hagejale menetluse pädeva kohtu või vahekohtu ette viimiseks tähtaja.

4. Kui käesoleva artikli lõike 3 alusel määratud tähtaja jooksul ei ole menetlust pädeva kohtu või vahekohtu ette viidud, vabastatakse nõudmise korral laev aresti alt või esitatud tagatis.

5. Kui vastavalt käesoleva artikli lõikele 3 on menetlus viidud tähtaegselt pädeva kohtu või vahekohtu ette või on menetlus viidud pädeva kohtu või vahekohtu ette ilma vastava otsuseta, tunnustatakse tehtud lõppotsust, mis jõustatakse aresti all oleva laeva või esitatud tagatise suhtes nende vabastamise eesmärgil, tingimusel et
a) kostja on saanud menetluse kohta vastava teate ja võimaluse kohtuasja edasikaebamiseks ja
b) tunnustamine ei ole vastuolus õiguspõhimõtetega (ordre public).

6. Käesoleva artikli lõike 5 sätted ei piira välisriigi kohtu või vahekohtu otsuse edasist täitmist laeva aresti kohaldanud riigi või riigi, kus esitati laeva aresti alt vabastamiseks tagatis, seaduste kohaselt.

  

Artikkel 8. Kohaldamine

1. Konventsiooni kohaldatakse iga osalisriigi jurisdiktsioooni all olevale laevale, olenemata selle laeva lipuriigi osalusest konventsioonis.

2. Konventsiooni ei kohaldata sõjalaevadele, mereväe abi- või teistele laevadele, mis on riigi omandis või mida riik kasutab ajutiselt oma juhtimisfunktsioonide täitmiseks.

3. Konventsiooniga ei piirata valitsusele või selle üksusele, riigivõimu-, sadama- või dokiorganile ükskõik millise rahvusvahelise konventsiooniga või siseriikliku seaduse või määrusega antud õigusi ja volitusi oma jurisdiktsioonis laeva kinni pidada või muul moel tema liikumist takistada.

4. Konventsiooniga ei piirata riigi või kohtu volitusi korralduste andmisel võlgniku varade terviklikkuse suhtes.

5. Konventsiooniga ei piirata aresti kohaldanud riigis vastutust piiravate rahvusvaheliste konventsioonide või neid rakendavate siseriiklike seaduste kohaldamist.

6. Konventsioon ei muuda ega mõjuta osalisriikides kehtivaid õigusnorme selle riigi jurisdiktsioonis ja lipu all sõitvale mis tahes laevale füüsiliselt aresti seadmise osas isiku poolt, kelle alaline elukoht või peamine äritegevuse koht on selles riigis või kes on sellelt isikult nõude omandanud subrogatsiooni, loovutamise või muul teel.

  

Artikkel 9. Kohaldamine merivõlale

Konventsiooni ei kohaldata merivõlale.

  

Artikkel 10. Reservatsioonide tegemine

1. Konventsiooni allakirjutamise, ratifitseerimise, vastuvõtmise, heakskiitmise või sellega ühinemise ajal või pärast seda võivad riigid välistada konventsiooni kohaldamise järgnevalt:
a) siseveelaevadele;
b) osalisriigi lipu all mittesõitvatele laevadele;
c) artikli 1 lõike 1 punktis s toodud nõuetele.

2. Kui osalisriik on ka riikidevahelise siseveeteede navigatsioonilepingu osaline, võib ta konventsiooni alla kirjutamisel, ratifitseerimisel, vastuvõtmisel, heakskiitmisel või sellega ühinemisel teatada selle lepingu jurisdiktsiooni, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise sätete prevaleerimisest konventsiooni artikkel 7 sätete üle.

  

Artikkel 11. Deponeerimine

Konventsioon deponeeritakse ÜRO peasekretäri juures.

  

Artikkel 12. Allakirjutamine, ratifitseerimine, vastuvõtmine, heakskiitmine ja ühinemine

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud kõikidele riikidele ÜRO peahoones New Yorgis alates 1. septembrist 1999 kuni 31. augustini 2000 ning on pärast seda ühinemiseks avatud.

2. Riik võib väljendada oma nõusolekut konventsiooniga ühinemise kohta,
a) andes allkirja konventsiooni reservatsioonideta ratifitseerimise, vastuvõtmise või heakskiitmise kohta;
b) andes allkirja enne konventsiooni ratifitseerimist, vastuvõtmist või heakskiitmist, millele järgneb ratifitseerimine, vastuvõtmine või heakskiitmine;
c) konventsiooniga ühinedes.

3. Ratifitseerimine, vastuvõtmine, heakskiitmine ja ühinemine jõustuvad depositaarile asjaomase dokumendi üleandmisega.

  

Artikkel 13. Mitme õigussüsteemiga riigid

1. Konventsiooni allakirjutamisel, ratifitseerimisel, vastuvõtmisel, heakskiitmisel või sellega ühinemisel võib riik, kus konventsiooni reguleerimise küsimustes on kaks või enam territoriaalset üksust erinevate õigussüsteemidega, teatada konventsiooni laienemisest kõikidele oma territoriaalsetele üksustele või üksnes ühele või mõnele neist ning teadet ükskõik millal muuta teise teate esitamisega.

2. Vastavas teates depositaarile tuleb ära tuua territoriaalüksused, millele konventsiooni kohaldatakse.

3. Kahe või enama õigussüsteemiga osalisriigi puhul tuleb erinevates territoriaalüksustes kohaldatava laeva aresti suhtes konventsioonis toodud viiteid riigi kohtule ja seadustele tõlgendada viidetena selle riigi erinevate territoriaalüksuste kohtule ja seadustele.

  

Artikkel 14. Jõustumine

1. Konventsioon jõustub kuue kuu möödudes päevast, mil kümme riiki on väljendanud oma nõusolekut sellega ühineda.

2. Pärast konventsiooni jõustumiseks vajalike nõuete täitmist jõustub konventsioon sellega ühineva riigi suhtes ühinemisnõusoleku väljendamisest alates kolme kuu möödudes.

  

Artikkel 15. Konventsiooni parandamine

1. Konventsioonis paranduste tegemiseks kutsutakse ühe kolmandiku osalisriikide soovil kokku konverents ÜRO peasekretäri juures.

2. Pärast paranduste jõustumist konventsiooniga ühinenud riik järgib parandatud konventsiooni.

  

Artikkel 16. Denonsseerimine

1. Osalisriik võib konventsiooni denonsseerida igal ajal pärast seda, kui konventsioon on tema suhtes jõustunud.

2. Konventsioon denonsseeritakse depositaarile denonsseerimisteate üleandmisega.

3. Denonsseerimine jõustub denonsseerimisteate vastuvõtmisest alates ühe aasta möödudes või denonsseerimisteates märgitud pikema aja vältel.

  

Artikkel 17. Keeled

Konventsioon on koostatud ühes originaalis araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles ning kõik tekstid on võrdselt autentsed.

Koostatud märtsikuu kaheteistkümnendal päeval tuhande üheksasaja üheksakümne üheksandal aastal Genfis.

Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

  

  

INTERNATIONAL CONVENTION ON THE ARREST OF SHIPS
Geneva, March 12, 1999


The States Parties to this Convention,

Recognizing the desirability of facilitating the harmonious and orderly development of world seaborne trade,

Convinced of the necessity for a legal instrument establishing international uniformity in the field of arrest of ships which takes account of recent developments in related fields,

Have agreed as follows:

  

Article 1. Definitions

For the purposes of this Convention:

1. “Maritime Claim” means a claim arising out of one or more of the following:
(a) loss or damage caused by the operation of the ship;
(b) loss of life or personal injury occurring, whether on land or on water, in direct connection with the operation of the ship;
(c) salvage operations or any salvage agreement, including, if applicable, special compensation relating to salvage operations in respect of a ship which by itself or its cargo threatened damage to the environment;
(d) damage or threat of damage caused by the ship to the environment, coastline or related interests; measures taken to prevent, minimize, or remove such damage; compensation for such damage; costs of reasonable measures of reinstatement of the environment actually undertaken or to be undertaken; loss incurred or likely to be incurred by third parties in connection with such damage; and damage, costs, or loss of a similar nature to those identified in this subparagraph (d);
(e) costs or expenses relating to the raising, removal, recovery, destruction or the rendering harmless of a ship which is sunk, wrecked, stranded or abandoned, including anything that is or has been on board such ship, and costs or expenses relating to the preservation of an abandoned ship and maintenance of its crew;
(f) any agreement relating to the use or hire of the ship, whether contained in a charter party or otherwise;
(g) any agreement relating to the carriage of goods or passengers on board the ship, whether contained in a charter party or otherwise;
(h) loss of or damage to or in connection with goods (including luggage) carried on board the ship;
(i) general average;
(j) towage;
(k) pilotage;
(l) goods, materials, provisions, bunkers, equipment (including containers) supplied or services rendered to the ship for its operation, management, preservation or maintenance;
(m) construction, reconstruction, repair, converting or equipping of the ship;
(n) port, canal, dock, harbour and other waterway dues and charges;
(o) wages and other sums due to the master, officers and other members of the ship’s complement in respect of their employment on the ship, including costs of repatriation and social insurance contributions payable on their behalf;
(p) disbursements incurred on behalf of the ship or its owners;
(q) insurance premiums (including mutual insurance calls) in respect of the ship, payable by or on behalf of the shipowner or demise charterer;
(r) any commissions, brokerages or agency fees payable in respect of the ship by or on behalf of the shipowner or demise charterer;
(s) any dispute as to ownership or possession of the ship;
(t) any dispute between co-owners of the ship as to the employment or earnings of the ship;
(u) a mortgage or a “hypothèque” or a charge of the same nature on the ship;
(v) any dispute arising out of a contract for the sale of the ship.

2. “Arrest” means any detention or restriction on removal of a ship by order of a Court to secure a maritime claim, but does not include the seizure of a ship in execution or satisfaction of a judgment or other enforceable instrument.

3. “Person” means any individual or partnership or any public or private body, whether corporate or not, including a State or any of its constituent subdivisions.

4. “Claimant” means any person asserting a maritime claim.

5. “Court” means any competent judicial authority of a State.

  

Article 2 . Powers of arrest

1. A ship may be arrested or released from arrest only under the authority of a Court of the State Party in which the arrest is effected.

2. A ship may only be arrested in respect of a maritime claim but in respect of no other claim.

3. A ship may be arrested for the purpose of obtaining security notwithstanding that, by virtue of a jurisdiction clause or arbitration clause in any relevant contract, or otherwise, the maritime claim in respect of which the arrest is effected is to be adjudicated in a State other than the State where the arrest is effected, or is to be arbitrated, or is to be adjudicated subject to the law of another State.

4. Subject to the provisions of this Convention, the procedure relating to the arrest of a ship or its release shall be governed by the law of the State in which the arrest was effected or applied for.

  

Article 3. Exercise of right of arrest

1. Arrest is permissible of any ship in respect of which a maritime claim is asserted if:
(a) the person who owned the ship at the time when the maritime claim arose is liable for the claim and is owner of the ship when the arrest is effected; or
(b) the demise charterer of the ship at the time when the maritime claim arose is liable for the claim and is demise charterer or owner of the ship when the arrest is effected; or
(c) the claim is based upon a mortgage or a “hypothèque” or a charge of the same nature on the ship; or
(d) the claim relates to the ownership or possession of the ship; or
(e) the claim is against the owner, demise charterer, manager or operator of the ship and is secured by a maritime lien which is granted or arises under the law of the State where the arrest is applied for.

2. Arrest is also permissible of any other ship or ships which, when the arrest is effected, is or are owned by the person who is liable for the maritime claim and who was, when the claim arose:
(a) owner of the ship in respect of which the maritime claim arose; or
(b) demise charterer, time charterer or voyage charterer of that ship.

This provision does not apply to claims in respect of ownership or possession of a ship.

3. Notwithstanding the provisions of paragraphs 1 and 2 of this article, the arrest of a ship which is not owned by the person liable for the claim shall be permissible only if, under the law of the State where the arrest is applied for, a judgment in respect of that claim can be enforced against that ship by judicial or forced sale of that ship.

  

Article 4. Release from arrest

1. A ship which has been arrested shall be released when sufficient security has been provided in a satisfactory form, save in cases in which a ship has been arrested in respect of any of the maritime claims enumerated in article 1, paragraphs 1(s) and (t). In such cases, the Court may permit the person in possession of the ship to continue trading the ship, upon such person providing sufficient security, or may otherwise deal with the operation of the ship during the period of the arrest.

2. In the absence of agreement between the parties as to the sufficiency and form of the security, the Court shall determine its nature and the amount thereof, not exceeding the value of the arrested ship.

3. Any request for the ship to be released upon security being provided shall not be construed as an acknowledgement of liability nor as a waiver of any defence or any right to limit liability.

4. If a ship has been arrested in a non-party State and is not released although security in respect of that ship has been provided in a State Party in respect of the same claim, that security shall be ordered to be released on application to the Court in the State Party.

5. If in a non-party State the ship is released upon satisfactory security in respect of that ship being provided, any security provided in a State Party in respect of the same claim shall be ordered to be released to the extent that the total amount of security provided in the two States exceeds:
(a) the claim for which the ship has been arrested, or
(b) the value of the ship, whichever is the lower. Such release shall, however, not be ordered unless the security provided in the non-party State will actually be available to the claimant and will be freely transferable.

6. Where, pursuant to paragraph 1 of this article, security has been provided, the person providing such security may at any time apply to the Court to have that security reduced, modified, or cancelled.

  

Article 5. Right of rearrest and multiple arrest

1. Where in any State a ship has already been arrested and released or security in respect of that ship has already been provided to secure a maritime claim, that ship shall not thereafter be rearrested or arrested in respect of the same maritime claim unless:
(a) the nature or amount of the security in respect of that ship already provided in respect of the same claim is inadequate, on condition that the aggregate amount of security may not exceed the value of the ship; or
(b) the person who has already provided the security is not, or is unlikely to be, able to fulfil some or all of that personís obligations; or
(c) the ship arrested or the security previously provided was released either:
(i) upon the application or with the consent of the claimant acting on reasonable grounds, or
(ii) because the claimant could not by taking reasonable steps prevent the release.

2. Any other ship which would otherwise be subject to arrest in respect of the same maritime claim shall not be arrested unless:
(a) the nature or amount of the security already provided in respect of the same claim is inadequate; or
(b) the provisions of paragraph 1 (b) or (c) of this article are applicable.

3. “Release” for the purpose of this article shall not include any unlawful release or escape from arrest.

  

Article 6. Protection of owners and demise charterers of arrested ships

1. The Court may as a condition of the arrest of a ship, or of permitting an arrest already effected to be maintained, impose upon the claimant who seeks to arrest or who has procured the arrest of the ship the obligation to provide security of a kind and for an amount, and upon such terms, as may be determined by that Court for any loss which may be incurred by the defendant as a result of the arrest, and for which the claimant may be found liable, including but not restricted to such loss or damage as may be incurred by that defendant in consequence of:
(a) the arrest having been wrongful or unjustified; or
(b) excessive security having been demanded and provided.

2. The Courts of the State in which an arrest has been effected shall have jurisdiction to determine the extent of the liability, if any, of the claimant for loss or damage caused by the arrest of a ship, including but not restricted to such loss or damage as may be caused in consequence of:
(a) the arrest having been wrongful or unjustified, or
(b) excessive security having been demanded and provided.

3. The liability, if any, of the claimant in accordance with paragraph 2 of this article shall be determined by application of the law of the State where the arrest was effected.

4. If a Court in another State or an arbitral tribunal is to determine the merits of the case in accordance with the provisions of article 7, then proceedings relating to the liability of the claimant in accordance with paragraph 2 of this article may be stayed pending that decision.

5. Where pursuant to paragraph 1 of this article security has been provided, the person providing such security may at any time apply to the Court to have that security reduced, modified or cancelled.

  

Article 7. Jurisdiction on the merits of the case

1. The Courts of the State in which an arrest has been effected or security provided to obtain the release of the ship shall have jurisdiction to determine the case upon its merits, unless the parties validly agree or have validly agreed to submit the dispute to a Court of another State which accepts jurisdiction, or to arbitration.

2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1 of this article, the Courts of the State in which an arrest has been effected, or security provided to obtain the release of the ship, may refuse to exercise that jurisdiction where that refusal is permitted by the law of that State and a Court of another State accepts jurisdiction.

3. In cases where a Court of the State where an arrest has been effected or security provided to obtain the release of the ship:
(a) does not have jurisdiction to determine the case upon its merits; or
(b) has refused to exercise jurisdiction in accordance with the provisions of paragraph 2 of this article, such Court may, and upon request shall, order a period of time within which the claimant shall bring proceedings before a competent Court or arbitral tribunal.

4. If proceedings are not brought within the period of time ordered in accordance with paragraph 3 of this article then the ship arrested or the security provided shall, upon request, be ordered to be released.

5. If proceedings are brought within the period of time ordered in accordance with paragraph 3 of this article, or if proceedings before a competent Court or arbitral tribunal in another State are brought in the absence of such order, any final decision resulting therefrom shall be recognized and given effect with respect to the arrested ship or to the security provided in order to obtain its release, on condition that:
(a) the defendant has been given reasonable notice of such proceedings and a reasonable opportunity to present the case for the defence; and
(b) such recognition is not against public policy (ordre public).

6. Nothing contained in the provisions of paragraph 5 of this article shall restrict any further effect given to a foreign judgment or arbitral award under the law of the State where the arrest of the ship was effected or security provided to obtain its release.

  

Article 8. Application

1. This Convention shall apply to any ship within the jurisdiction of any State Party, whether or not that ship is flying the flag of a State Party.

2. This Convention shall not apply to any warship, naval auxiliary or other ships owned or operated by a State and used, for the time being, only on government non-commercial service.

3. This Convention does not affect any rights or powers vested in any Government or its departments, or in any public authority, or in any dock or harbour authority, under any international convention or under any domestic law or regulation, to detain or otherwise prevent from sailing any ship within their jurisdiction.

4. This Convention shall not affect the power of any State or Court to make orders affecting the totality of a debtor’s assets.

5. Nothing in this Convention shall affect the application of international conventions providing for limitation of liability, or domestic law giving effect thereto, in the State where an arrest is effected.

6. Nothing in this Convention shall modify or affect the rules of law in force in the States Parties relating to the arrest of any ship physically within the jurisdiction of the State of its flag procured by a person whose habitual residence or principal place of business is in that State, or by any other person who has acquired a claim from such person by subrogation, assignment or otherwise.

  

Article 9. Non-creation of maritime liens

Nothing in this Convention shall be construed as creating a maritime lien.

  

Article 10. Reservations

1. Any State may, at the time of signature, ratification, acceptance, approval, or accession, or at any time thereafter, reserve the right to exclude the application of this Convention to any or all of the following :
(a) ships which are not seagoing;
(b) ships not flying the flag of a State Party;
(c) claims under article 1, paragraph 1(s).

2. A State may, when it is also a State Party to a specified treaty on navigation on inland waterways, declare when signing, ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention, that rules on jurisdiction, recognition and execution of court decisions provided for in such treaties shall prevail over the rules contained in article 7 of this Convention.

  

Article 11. Depositary

This Convention shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

  

Article 12. Signature, ratification, acceptance, approval and accession

1. This Convention shall be open for signature by any State at the Headquarters of the United Nations, New York, from 1 September 1999 to 31 August 2000 and shall thereafter remain open for accession.

2. States may express their consent to be bound by this Convention by:
(a) signature without reservation as to ratification, acceptance or approval; or
(b) signature subject to ratification, acceptance or approval, followed by ratification, acceptance or approval; or
(c) accession.

3. Ratification, acceptance, approval or accession shall be effected by the deposit of an instrument to that effect with the depositary.

  

Article 13. States with more than one system of law

1. If a State has two or more territorial units in which different systems of law are applicable in relation to matters dealt with in this Convention, it may at the time of signature, ratification, acceptance, approval or accession declare that this Convention shall extend to all its territorial units or only to one or more of them and may modify this declaration by submitting another declaration at any time.

2. Any such declaration shall be notified to the depositary and shall state expressly the territorial units to which the Convention applies.

3. In relation to a State Party which has two or more systems of law with regard to arrest of ships applicable in different territorial units, references in this Convention to the Court of a State and the law of a State shall be respectively construed as referring to the Court of the relevant territorial unit within that State and the law of the relevant territorial unit of that State.

  

Article 14. Entry into force

1. This Convention shall enter into force six months following the date on which 10 States have expressed their consent to be bound by it.

2. For a State which expresses its consent to be bound by this Convention after the conditions for entry into force thereof have been met, such consent shall take effect three months after the date of expression of such consent.

  

Article 15. Revision and amendment

1. A conference of States Parties for the purpose of revising or amending this Convention shall be convened by the Secretary-General of the United Nations at the request of one third of the States Parties.

2. Any consent to be bound by this Convention, expressed after the date of entry into force of an amendment to this Convention, shall be deemed to apply to the Convention, as amended.

  

Article 16. Denunciation

1. This Convention may be denounced by any State Party at any time after the date on which this Convention enters into force for that State.

2. Denunciation shall be effected by deposit of an instrument of denunciation with the depositary.

3. A denunciation shall take effect one year, or such longer period as may be specified in the instrument of denunciation, after the receipt of the instrument of denunciation by the depositary.

  

Article 17. Languages

This Convention is established in a single original in the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish languages, each text being equally authentic.

Done at Geneva this twelfth day of March, one thousand nine hundred and ninety-nine.

In witness whereof the undersigned being duly authorized by their respective Governments for that purpose have signed this Convention.

  

  

Õiend
Akt tehniliselt korrastatud, lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.

  

/otsingu_soovitused.json