Teksti suurus:

Rahvusvaheline mereotsingute ja -pääste 1979. aasta konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:30.05.2001
Avaldamismärge:RT II 2001, 11, 56

Rahvusvaheline mereotsingute ja -pääste 1979. aasta konventsioon

(õ) 16.10.09 12:15

Konventsiooni ja selle muudatustega ühinemise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

 


Konventsiooniosalised,

märkides, et mitmes konventsioonis on suurt tähtsust omistatud merel ohtu sattunud inimeste abistamisele ning vajadusele, et iga rannikuriik looks piisava ja tõhusalt toimiva rannavalve ning otsingu- ja päästeteenistuse korra,

olles kaalunud 1960. aasta rahvusvahelisel konverentsil, mis käsitles inimelude ohutust merel, vastuvõetud soovitust nr 40, milles tunnistatakse, et on soovitatav koordineerida mitme riikidevahelise organisatsiooni tegevust ohutuse tagamiseks merel ja mere kohal,

soovides seda tegevust arendada ning edendada, kehtestades selleks rahvusvahelise mereotsingu- ja merepäästeplaani, mis vastaks mereliikluse vajadustele merel ohtu sattunud inimeste päästmise puhul,

soovides edendada otsingu- ja päästeorganisatsioonide vahel ülemaailmset koostööd ning koostööd merel otsingu- ja päästeoperatsioonides osalejate vahel,

on kokku leppinud järgmises.

I artikkel. Üldine konventsioonijärgne kohustus

Konventsiooniosalised kohustuvad võtma kõiki seadusandlikke või muid asjakohaseid meetmeid, mis on vajalikud konventsiooni ja selle lahutamatuks osaks oleva lisa täielikuks rakendamiseks. Kui ei ole otse sätestatud teisiti, käsitatakse viidet konventsioonile ühtlasi viitena selle lisale.

II artikkel. Muud lepingud ja nende tõlgendamine

(1) Käesolev konventsioon ei piira Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsiooni nr 2750 (XXV) kohaselt kokku kutsutud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konverentsi õigust kodifitseerida ja arendada mereõigust, samuti ei piira see riikide õigust esitada praegu või edaspidi pretensioone ja õiguslikke seisukohti mereõiguse kohta ega rannikuriigi ja lipuriigi jurisdiktsiooni olemust ja ulatust.

(2) Ühtki konventsiooni sätet ei tule tõlgendada nii, et see piiraks laevadele muude rahvusvaheliste dokumentidega ettenähtud kohustusi või õigusi.

III artikkel. Muudatused

(1) Konventsiooni võib muuta nii punktis 2 kui ka punktis 3 kindlaksmääratud korras.

(2) Muutmine pärast arutamist Riikidevahelises Nõuandvas Mereorganisatsioonis (edaspidi organisatsioon):
(a) Kõik konventsiooniosaliste tehtud muudatusettepanekud, mis on edastatud organisatsiooni peasekretärile (edaspidi peasekretär), või muudatused, mida peasekretär peab vajalikuks rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni lisa 12 vastavate sätete muutmise tõttu, saadetakse kõikidele organisatsiooni liikmetele ja konventsiooniosalistele vähemalt kuus kuud enne nende arutamist organisatsiooni Meresõiduohutuse Komitees.
(b) Olenemata sellest, kas konventsiooniosalised on organisatsiooni liikmed või mitte, on neil õigus osaleda Meresõiduohutuse Komitee tegevuses, kui arutatakse või võetakse vastu muudatusi.
(c) Muudatused võetakse vastu Meresõiduohutuse Komitees kohalolevate ja hääletavate konventsiooniosaliste kahekolmandikulise häälteenamusega, tingimusel et muudatuse vastuvõtmise ajal on kohal vähemalt üks kolmandik konventsiooniosalistest.
(d) Peasekretär edastab punkti c kohaselt vastuvõetud muudatused heakskiitmiseks kõikidele konventsiooniosalistele.
(e) Artikli või lisa punktide 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 või 3.1.3 muudatus loetakse vastuvõetuks sel kuupäeval, mil peasekretär on saanud kahelt kolmandikult konventsiooniosalistelt muudatusega nõusolekut kajastava dokumendi.
(f) Lisa muudatus, välja arvatud punktide 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 või 3.1.3 muudatus, loetakse vastuvõetuks ühe aasta möödumisel kuupäevast, mil see edastati heakskiitmiseks konventsiooniosalistele. Kui aga selle üheaastase ajavahemiku jooksul teatab üle ühe kolmandiku konventsiooniosalistest peasekretärile, et nad on muudatuse vastu, siis ei loeta muudatust vastuvõetuks.
(g) Artikli või lisa punktide 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 või 3.1.3 muudatus jõustub:
(i) nende konventsiooniosaliste suhtes, kes on muudatuse heaks kiitnud, kuus kuud pärast kuupäeva, mil muudatus loeti vastuvõetuks;
(ii) nende konventsiooniosaliste suhtes, kes kiidavad muudatuse heaks pärast punktis e nimetatud tingimuse täitmist ja enne muudatuse jõustumist, muudatuse jõustumise kuupäeval;
(iii) nende konventsiooniosaliste suhtes, kes kiidavad muudatuse heaks pärast selle jõustumise kuupäeva, 30 päeva pärast nõusolekut kinnitava dokumendi esitamist.
(h) Lisa muudatus, välja arvatud punktide 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 või 3.1.3 muudatus, jõustub kõikide konventsiooniosaliste suhtes, välja arvatud need, kes on olnud muudatuse vastu punkti f kohaselt ning ei ole oma vastulauseid tagasi võtnud, kuus kuud pärast kuupäeva, mil muudatus loeti vastuvõetuks. Iga konventsiooniosaline võib enne jõustumiskuupäeva teatada peasekretärile, et ta taandab end selle muudatusega nõustunud osaliste hulgast kuni üheks aastaks selle jõustumise kuupäevast või niisuguseks pikemaks ajavahemikuks, nagu võidakse määrata muudatuse vastuvõtmise ajal Meresõiduohutuse Komitees kohalolevate ja hääletavate konventsiooniosaliste kahekolmandikulise häälteenamusega.

(3) Muutmine konverentsil:
(a) Toimub konventsiooniosalise taotlusel, keda toetab vähemalt üks kolmandik konventsiooniosalistest. Organisatsioon kutsub konventsiooni muudatuste arutamiseks kokku konventsiooniosaliste konverentsi. Peasekretär esitab muudatusettepanekud kõikidele konventsiooniosalistele hiljemalt kuus kuud enne nende arutamist konverentsil.
(b) Niisugusel konverentsil võetakse muudatused vastu kohalolevate ja hääletavate konventsiooniosaliste kahekolmandikulise häälteenamusega, tingimusel et muudatuse vastuvõtmise ajal on kohal vähemalt üks kolmandik konventsiooniosalistest. Peasekretär edastab sel viisil vastuvõetud muudatused heakskiitmiseks kõikidele konventsiooniosalistele.
(c) Kui konverentsil ei otsustata teisiti, loetakse muudatus vastuvõetuks ja see jõustub lõike 2 punktides e, f, g ja h kindlaksmääratud korras, kusjuures konverentsile viidates peetakse silmas lõike 2 punkti b kohaselt laiendatud Meresõiduohutuse Komiteed.

(4) Kõikidest avaldustest muudatuse heakskiitmise või sellele vastuvaidlemise kohta või lõike 2 punktis h nimetatud teate esitamisest ja selle saamise kuupäevast tuleb teavitada kõiki konventsiooniosalisi.

(5) Peasekretär teatab riikidele kõikidest jõustuvatest muudatustest ja iga muudatuse jõustumise kuupäeva.

IV artikkel. Allakirjutamine, ratifitseerimine, vastuvõtmine, kinnitamine ja ühinemine

(1) Konventsioon on allakirjutamiseks avatud organisatsiooni peakorteris 1979. aasta 1. novembrist kuni 1980. aasta 31. oktoobrini ning jääb seejärel ühinemiseks avatuks. Riik võib saada konventsiooniosaliseks:
(a) kirjutades konventsioonile alla ilma ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisreservatsioonita;
(b) kirjutades konventsioonile alla, millele järgneb konventsiooni ratifitseerimine, vastuvõtmine või kinnitamine;
(c) ühinedes sellega.

(2) Ratifitseerimine, vastuvõtmine, kinnitamine või ühinemine toimub vastava kirja hoiuleandmisega peasekretärile.

(3) Peasekretär teeb riikidele teatavaks iga allakirjutamise või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiuleandmise ja hoiuleandmise kuupäeva.

V artikkel. Jõustumine

(1) Konventsioon jõustub pärast 12 kuu möödumist päevast, mil 15 riiki on IV artikli kohaselt saanud konventsiooniosalisteks.

(2) Riikide suhtes, kes ratifitseerivad, võtavad vastu või kinnitavad konventsiooni või ühinevad sellega IV artikli kohaselt pärast lõikes 1 nimetatud tingimuse täitmist ja enne konventsiooni jõustumist, jõustub konventsioon konventsiooni jõustumise päeval.

(3) Riikide suhtes, kes ratifitseerivad, võtavad vastu või kinnitavad konventsiooni või ühinevad sellega pärast konventsiooni jõustumise kuupäeva, jõustub konventsioon 30 päeva möödudes pärast IV artiklis nimetatud dokumendi hoiuleandmist.

(4) Kõik ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirjad, mis on hoiule antud pärast konventsiooni muudatuse jõustumist III artikli kohaselt, kehtivad muudetud konventsiooni suhtes ja jõustuvad niisuguse dokumendi hoiule andnud riigi suhtes 30 päeva möödudes pärast selle hoiuleandmist.

(5) Peasekretär teatab riikidele konventsiooni jõustumise kuupäeva.

VI artikkel. Denonsseerimine

(1) Konventsiooniosaline võib pärast viie aasta möödumist kuupäevast, mil konventsioon tema suhtes on jõustunud, konventsiooni alati denonsseerida.

(2) Denonsseerimine toimub denonsseerimisteate hoiuleandmisega peasekretärile, kes teatab konventsiooniosalistele igast saadud denonsseerimisteatest, samuti selle saamise kuupäeva ja vastava denonsseerimise jõustumise kuupäeva.

(3) Denonsseerimine jõustub pärast aasta või denonsseerimisteates täpsustatud pikema ajavahemiku möödumist päevast, mil peasekretär teate kätte sai.

VII artikkel. Hoiuleandmine ja registreerimine

(1) Konventsioon antakse hoiule peasekretärile, kes edastab selle tõestatud koopiad konventsiooniosalistele.

(2) Niipea kui konventsioon on jõustunud, edastab peasekretär selle teksti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile registreerimiseks ja avaldamiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt.

VIII artikkel. Keeled

Konventsioon avaldatakse ühes eksemplaris hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles, kusjuures kõik tekstid on võrdselt autentsed. Konventsioon tõlgitakse ametlikult araabia, itaalia ja saksa keelde ning need tõlked antakse hoiule koos allkirjastatud originaaliga.

Koostatud kahekümne seitsmendal aprillil tuhande üheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal Hamburgis.

Eeltoodu kinnituseks on oma riikide valitsuste täievolilised esindajad käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.

 

LISA

1. peatükk
MÕISTED JA MÄÄRATLUSED

1.1.Peab – kasutatakse lisas niisuguste sätete puhul, mille ühtset kohaldamist nõutakse inimelude ohutuse huvides merel kõigilt konventsiooniosalistelt.

1.2.Peaks – kasutatakse lisas niisuguste sätete puhul, mille ühtne kohaldamine on inimelude ohutuse huvides merel kõikidele konventsiooniosalistele soovitatav.

1.3. Mõisteid kasutatakse lisas järgmises tähenduses:
1)otsingu- ja päästepiirkond – kindlaksmääratud suurusega ala, mille piires osutatakse otsingu- ja päästeteenuseid;
2)pääste koordinatsioonikeskus – üksus, mis vastutab otsingu- ja päästeteenistuse tõhusa korralduse edendamise eest ning otsingu- ja päästeoperatsioonide koordineerimise eest otsingu- ja päästepiirkonnas;
3)pääste allkeskus – üksus, mis allub pääste koordinatsioonikeskusele ja mille ülesandeks on täiendada keskuse tegevust otsingu- ja päästepiirkonnas;
4)rannavalveüksus – statsionaarne või liikuv maapealne üksus, mille ülesanne on valvata laevade ohutuse järele rannikupiirkondades;
5)päästeüksus – üksus, mis koosneb väljaõppe saanud töötajatest, kellel on otsingu- ja päästeoperatsioonide kiireks teostamiseks vajalik varustus;
6)päästetööde koordinaator õnnetuskohal – isik, kes on määratud juhtima otsingu- ja päästeoperatsioone kindlaksmääratud otsingupiirkonnas;
7)pinnaltotsingute koordinaator – muu kui päästeüksuse laev, mis on määratud koordineerima pinnaltotsingute ja -päästega seotud operatsioone kindlaksmääratud piirkonnas;
8)ohuolukord – üldmõiste, mis tähendab olukorrast lähtuvalt kas määramatus-, häire- või õnnetusseisundit;
9)määramatusseisund – olukord, kui on kahtlus laeva ja pardal asuva inimese ohutuse suhtes;
10)häireseisund – olukord, kui on kartus laeva ja pardal oleva inimese ohutuse suhtes;
11)õnnetusseisund – olukord, kui ollakse põhjendatult kindel, et inimest või laeva ähvardab tõsine oht ning on vajalik viivitamatu abi;
12)vette maanduma – lennukiga hädamaandumist vette sooritama.


2. peatükk
KORRALDUS

2.1. Otsingu- ja päästeteenuste osutamise ja koordineerimise kord

2.1.1. Konventsiooniosalised peavad tagama oma rannikumeres ohtu sattunud isikutele asjakohaste otsingu- ja päästeteenuste osutamise korralduse.

2.1.2. Konventsiooniosalised peavad edastama peasekretärile informatsiooni oma otsingu- ja päästetegevuse korralduse kohta ja selle hilisemad olulised muudatused, sealhulgas teatama:
1) siseriiklikud mereotsingu- ja merepäästeteenistused;
2) moodustatud pääste koordinatsioonikeskuste asukoha, nende telefoni- ja teleksinumbrid ning vastutusala;
3) nende käsutuses olevad peamised päästeüksused.

2.1.3. Peasekretär peab sobival viisil edastama kõikidele konventsiooniosalistele punktis 2.1.2 nimetatud informatsiooni.

2.1.4. Iga otsingu- ja päästepiirkond tuleb moodustada asjaomaste konventsiooniosaliste kokkuleppel. Niisugusest kokkuleppest tuleb teatada peasekretärile.

2.1.5. Kui asjaomased konventsiooniosalised ei saavuta kokkulepet otsingu- ja päästepiirkonna täpsete mõõtmete kohta, peavad nad tegema kõik, et jõuda sobivas korras kokkuleppele, mille alusel kõnealuses piirkonnas üldiselt koordineeritakse otsingu- ja päästetöid. Sellest korrast teatatakse peasekretärile.

2.1.6. Peasekretär teatab kõikidele konventsiooniosalistele punktides 2.1.4 ja 2.1.5 nimetatud kokkulepetest või korrast.

2.1.7. Otsingu- ja päästepiirkondade piirid ei ole seotud riigipiiridega ega või piirata nende kohaldamist.

2.1.8. Konventsiooniosalised peaksid korraldama nii, et nende otsingu- ja päästeteenistused oleksid võimelised hädasignaalidele kohe reageerima.

2.1.9. Saades teada, et inimene on ohus selles piirkonnas, kus asjaomane konventsiooniosaline üldiselt koordineerib otsingu- ja päästeoperatsioone, peavad selle konventsiooniosalise pädevad asutused võtma viivitamata meetmeid kõige asjakohasema kättesaadava abi andmiseks.

2.1.10. Konventsiooniosalised peavad tagama igale merel ohtu sattunud isikule abi andmise. Nad peavad tegema seda, olenemata kõnealuse inimese kodakondsusest, positsioonist ühiskonnas või asjaoludest, milles ta leiti.

2.2. Otsingu- ja päästetöödes osalejate tegevuse koordineerimine

2.2.1. Konventsiooniosalised peavad koordineerima oma ranniku ümbruses otsingu- ja päästeteenuste osutamiseks vajalike asutuste tegevust.

2.2.2. Konventsiooniosalised peavad looma siseriikliku mehhanismi otsingu- ja päästeteenistuse üldiseks koordineerimiseks.

2.3. Pääste koordinatsioonikeskuste ja pääste allkeskuste moodustamine

2.3.1. Punktide 2.2.1 ja 2.2.2 nõuete täitmiseks moodustavad konventsiooniosalised otsingu- ja päästeteenuste osutamiseks pääste koordinatsioonikeskused ja niisugused pääste allkeskused, nagu nad vajalikuks peavad.

2.3.2. Iga konventsiooniosalise pädevad asutused peavad kindlaks määrama piirkonna, mille eest pääste allkeskus vastutab.

2.3.3. Igal punkti 2.3.1 kohaselt moodustatud pääste koordinatsioonikeskusel ja pääste allkeskusel peab olema piisav varustus hädasignaalide vastuvõtmiseks kalda raadiojaama kaudu või muul viisil. Igal niisugusel keskusel ja allkeskusel peavad olema ka vastavad vahendid vajaduse korral sidepidamiseks naaberpiirkondade pääste koordinatsioonikeskuste ja allkeskustega.

2.4. Päästeüksuste määramine

2.4.1. Konventsiooniosalised peavad määrama:
1) päästeüksusteks sobiva asukoha ja varustusega riigi- või muud asjaomased avalikud või eraasutused või nende iseseisvad osad;
või
2) otsingu- ja päästekorralduses osalejateks riigi- või muud asjaomased avalikud või eraasutused või nende iseseisvad osad, mis ei sobi päästeüksuseks, kuid mis on võimelised osalema otsingu- ja päästeoperatsioonides, ja määratlema nende osalejate ülesanded.

2.5. Päästeüksuste vahendid ja varustus

2.5.1. Igal päästeüksusel peavad olema tema ülesannetele vastavad vahendid ja varustus.

2.5.2. Igal päästeüksusel peavad olema kiired ja töökindlad sidevahendid suhtlemiseks samas operatsioonis osalevate teiste üksuste või osalejatega.

2.5.3. Hädasolijatele heitmiseks mõeldud hädavarustust sisaldavate konteinerite ja pakkide sisu üldiseloomustus tuleks kanda neile punktis 2.5.4 ettenähtud värvuskoodi alusel ning trükitud tähiste ja leppemärkidega, kui niisugused leppemärgid olemas on.

2.5.4. Hädavarustust sisaldavate heidetavate konteinerite ja pakkide sisu tuleks tähistada värviliste ribadega, kasutades värve järgmise koodi kohaselt:
1) punane – meditsiinivarustus ja esmaabivahendid;
2) sinine – toit ja vesi;
3) kollane – tekid ja kaitseriietus;
4) must – mitmesugune varustus, nagu ahjud, kirved, kompassid ja keedunõud.

2.5.5. Kui ühes konteineris või pakis heidetakse mitut laadi varustust, tuleks kasutada värvikombinatsiooni.

2.5.6. Hädavarustuse kasutamise juhend peaks olema iga heidetava konteineri või paki sees. See juhend peaks olema inglise ja vähemalt kahes muus keeles.


3. peatükk
KOOSTÖÖ

3.1. Riikidevaheline koostöö

3.1.1. Konventsiooniosalised peavad koordineerima oma otsingu- ja päästeorganisatsioonide tööd ja peaksid vajaduse korral koordineerima koos naaberriikidega teostatavaid otsingu- ja päästeoperatsioone.

3.1.2. Kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti, peaks konventsiooniosaline siseriiklike haldus- ja õigusnormide alusel lubama teiste konventsiooniosaliste päästeüksustel viivitamata siseneda oma territoriaalvetesse, territooriumile või nende kohale üksnes õnnetusjuhtumite asukoha kindlakstegemiseks ja sellistes õnnetusjuhtumites kannatanute päästmise eesmärgil. Niisugusel juhul peab otsingu- ja päästeoperatsiooni koordineerima sisenemiseks loa andnud konventsiooniosalise pääste koordinatsioonikeskus või kõnealuse konventsiooniosalise määratud muu asutus, niipalju kui see on otstarbekas.

3.1.3. Kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti, peavad selle konventsiooniosalise ametivõimud, kes taotlevad oma päästeüksuste sisenemist teise konventsiooniosalise territoriaalvetesse, territooriumile või nende kohale üksnes mereõnnetusjuhtumite asukoha kindlakstegemiseks ja sellistes õnnetusjuhtumites kannatanute päästmise eesmärgil, esitama asjaomase teise konventsiooniosalise pääste koordinatsioonikeskusele või tema määratud muule ametiasutusele taotluse, milles on märgitud kõik kavandatava operatsiooni üksikasjad ja vajadus selle järele.

3.1.4. Konventsiooniosalise pädev asutus peab:
1) viivitamata kinnitama niisuguse taotluse kättesaamist;
2) võimalikult kiiresti määrama tingimused, kui neid on, mille kohaselt kavandatav operatsioon võib toimuda.

3.1.5. Konventsiooniosalised peaksid sõlmima naaberriikidega kokkulepped, milles sätestatakse tingimused, mille alusel üksteise otsingu- ja päästeüksused võivad siseneda teise riigi territoriaalvetesse, territooriumile või nende kohale. Nendes kokkulepetes tuleks ka ette näha, et nimetatud üksused võivad siseneda lihtsustatud korras, täites võimalikult vähe formaalsusi.

3.1.6. Iga konventsiooniosaline peaks volitama oma pääste koordinatsioonikeskust:
1) taotlema teistelt pääste koordinatsioonikeskustelt niisugust abi, mida võib vaja minna, sealhulgas laevu, õhusõidukeid, personali või varustust;
2) andma vajaliku loa niisuguste laevade, õhusõidukite, personali ja varustuse sisenemiseks oma territoriaalvetesse, territooriumile või nende kohale;
3) tegema vastavaid korraldusi tolli-, immigratsiooni- või muudes asutustes, et lihtsustada kõnealust sisenemist.

3.1.7. Iga konventsiooniosaline peaks volitama oma pääste koordinatsioonikeskusi osutama taotluse korral abi (laevad, õhusõidukid, personal või varustus) teistele pääste koordinatsioonikeskustele.

3.1.8. Konventsiooniosalised peaksid sõlmima naaberriikidega otsingu- ja päästetööde kokkulepped, mis käsitlevad vahendite ühendamist, ühise korra kehtestamist, ühiseid treeninguid ja õppusi, riikidevaheliste sidekeskuste töötajate korrapärast kontrollimist ning otsingu- ja päästeinformatsiooni vahetamist.

3.2. Kooskõlastatud tegevus lennuteenistusega

3.2.1. Konventsiooniosalised peavad tagama võimalikult tiheda kooskõlastatud tegevuse mere- ja lennuteenistuse vahel, et osutada kõige tulemuslikumaid ja tõhusamaid otsingu- ja päästeteenuseid oma otsingu- ja päästepiirkondades.

3.2.2. Kui on otstarbekohane, peab iga konventsiooniosaline rajama ühised pääste koordinatsioonikeskused ja pääste allkeskused nii meritsi kui ka õhu kaudu toimuvate päästetööde jaoks.

3.2.3. Kui samas piirkonnas luuakse eraldi mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskused, peab asjaomane konventsiooniosaline tagama nende keskuste või allkeskuste vahel võimalikult tiheda kooskõlastatud tegevuse.

3.2.4. Konventsiooniosalised peavad võimaluse korral kehtestama merepäästeüksuste ja lennupäästeüksuste kasutamise ühise korra.


4. peatükk
ETTEVALMISTAVAD MEETMED

4.1. Informatsiooni nõuded

4.1.1. Igale pääste koordinatsioonikeskusele ja pääste allkeskusele peab olema kättesaadav värske info selle piirkonna otsingu- ja päästeoperatsioonide kohta, sealhulgas info, mis käsitleb:
1) päästeüksusi ja rannavalveüksusi;
2) muid riiklikke või eraomanduses olevaid vahendeid, sealhulgas transpordivahendeid ja kütusevarusid, mis võivad osutuda vajalikuks otsingu- ja päästeoperatsioonides;
3) sidevahendeid, mida võidakse kasutada otsingu- ja päästeoperatsioonides;
4) niisuguste laevandusettevõtete, konsulaarasutuste, rahvusvaheliste organisatsioonide ja muude asutuste nimesid, telegrammi- ja teleksiaadresse, telefoni- ja teleksinumbreid, kes võivad aidata saada olulist infot laevade kohta;
5) kõigi otsingu- ja päästeoperatsioonides tõenäoliselt kasutatavate raadiojaamade asukohti, kutsungeid või merepealse mobiilside tunnuskoode, vahiaegu ja sagedusi;
6) kõikide selles piirkonnas ilmateateid ja -hoiatusi edastavate kaldapealsete raadiojaamade asukohti, kutsungeid või merepealse mobiilside tunnuskoode, vahiaegu ja sagedusi;
7) raadiovahti pidavate teenistuste asukohta ja vahiaegu ning valvatavaid lainepikkusi;
8) objekte, mida võidakse ekslikult pidada avastamata või teatamata vrakkideks;
9) kohti, kus hoitakse heitmiseks mõeldud hädavarustust.

4.1.2. Igal pääste koordinatsioonikeskusel ja pääste allkeskusel peaks olema vaba juurdepääs informatsioonile, mis käsitleb tema piirkonnas asuvate niisuguste laevade asukohta, kurssi, kiirust, kutsungit või laeva raadiojaama tunnuskoodi, mis oleksid võimelised osutama abi merel ohtu sattunud inimestele või laevadele. Seda informatsiooni tuleks hoida pääste koordinatsioonikeskuses või see peaks olema kohe kättesaadav, kui informatsioon vajalikuks osutub.

4.1.3. Igale pääste koordinatsioonikeskusele ja pääste allkeskusele tuleb anda suure mõõtkavaga kaart selle piirkonna otsingu- ja päästeoperatsioonide kujutamiseks ja kavandamiseks.

4.2. Tegevusplaanid või juhised

4.2.1. Iga pääste koordinatsioonikeskus ja pääste allkeskus peab ette valmistama või kättesaadaval hoidma oma piirkonna otsingu- ja päästeoperatsioonide üksikasjalikke plaane või juhiseid.

4.2.2. Nendes plaanides või juhistes määratakse võimalikult täpselt kindlaks otsingu- ja päästeoperatsioonides osalevate laevade, lennukite ja muude sõidukite teenindamise ja tankimise kord, sealhulgas nende sõidukite puhul, mille kasutamist on võimaldanud teised riigid.

4.2.3. Plaanid või juhised peaksid sisaldama üksikasju selles piirkonnas otsingu- ja päästeoperatsioonide korraldajate võetavate meetmete kohta, sealhulgas:
1) otsingu- ja päästeoperatsioonide teostusviisi kohta;
2) sidesüsteemide ja -vahendite kasutamise kohta;
3) vajaduse korral koos teiste pääste koordinatsioonikeskuste ja pääste allkeskustega võetavate meetmete kohta;
4) merel olevate laevade ja teel olevate õhusõidukite alarmeerimise viisi kohta;
5) otsingu- ja päästeoperatsioonides osalevate töötajate kohustuste ja õiguste kohta;
6) ilmastikuoludest või muudest tingimustest põhjustatud varustuse võimaliku ümberpaigutuse kohta;
7) otsingu- ja päästeoperatsioonidega seotud olulise informatsiooni, nagu meremeestele mõeldud asjakohased teated, ilmateated ja lainekõrguse teated, saamise viiside kohta;
8) teistest pääste koordinatsioonikeskustest või vajaduse korral pääste allkeskustest vajaliku abi (kaasa arvatud laevad, õhusõidukite meeskonnad ja varustus) saamise viiside kohta;
9) selle kohta, kuidas aidata päästelaevadel või muudel laevadel jõuda ohtu sattunud laevade juurde;
10) selle kohta, kuidas aidata vette maandunud hättasattunud õhusõidukil jõuda veesõidukini.

4.3. Päästeüksuste valmisolek

4.3.1. Iga määratud päästeüksus peab olema tegutsemisvalmis vastavalt oma ülesandele ja peaks informeerima asjaomast pääste koordinatsioonikeskust või pääste allkeskust oma valmisolekust.


5. peatükk
TÖÖKORD

5.1. Informatsioon ohuolukorra kohta

5.1.1. Konventsiooniosalised peavad tagama asjakohase ja vajaliku pideva raadiovahi pidamise rahvusvahelistel ohusagedustel. Kaldaraadiojaamad, mis on vastu võtnud hädakutsungi või -teate, peavad:
1) viivitamata informeerima asjaomast pääste koordinatsioonikeskust või pääste allkeskust;
2) ühel või mitmel rahvusvahelisel ohusagedusel või muul asjakohasel sagedusel eetrisse andma kordusteate nii mitu korda, kui on vaja laevade informeerimiseks;
3) enne kordusteadet andma eetrisse asjakohase automaatse hädasignaali, kui seda ei ole juba tehtud;
4) võtma edaspidi meetmeid pädeva asutuse otsuste kohaselt.

5.1.2. Iga otsingu- ja päästeorganisatsiooni asutus või päästeoperatsioonis osaleja, kellel on põhjust arvata, et laev on ohuolukorras, peaks võimalikult kiiresti edastama kogu olemasoleva informatsiooni asjaomasele pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele.

5.1.3. Pääste koordinatsioonikeskused ja pääste allkeskused peavad kohe pärast ohuolukorda sattunud laeva kohta teate saamist hindama seda informatsiooni ning määrama ohuolukorra seisundi punkti 5.2 kohaselt ja vajaliku operatsiooni ulatuse.

5.2. Ohuolukord

5.2.1. Töökorra määramiseks tuleb eristada järgmisi ohuolukorra seisundeid:
1)määramatusseisund:
1.1. kui on teatatud laeva hilinemisest võrreldes ajakavas ettenähtud ajaga;
1.2. kui laev on jätnud tegemata oodatud ettekande asukoha või ohutuse kohta;
2)häireseisund:
2.1. kui määramatusseisundi ajal ei ole õnnestunud laevaga ühendust saada ning asjaomastele infoallikatele tehtud järelepärimised ei ole andnud selgust;
2.2. kui on saadud informatsiooni, et laeva liikumisvõime on kahjustatud, kuid mitte sel määral, et oleks tõenäoline õnnetusseisundi tekkimine;
3)õnnetusseisund:
3.1. kui on saadud kindlat informatsiooni, et laev või inimene on tõsises ohus või teda ähvardab oht ning ta vajab viivitamatut abi;
3.2. kui häireseisundi ajal tehtud ebaõnnestunud katsed laevaga ühendust saada ning laialdasemad tulemusteta järelepärimised viitavad õnnetuse võimalikkusele, või
3.3. kui saadud informatsioon osutab, et laeva liikumisvõime on kahjustatud sel määral, et õnnetusseisundi tekkimine on tõenäoline.

5.3. Kord, mida pääste koordinatsioonikeskused ja pääste allkeskused peavad järgima ohuolukorras

5.3.1. Kuulutanud välja määramatusseisundi, peab kas pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus hakkama tegema järelepärimisi laeva ohutuse kindlakstegemiseks või välja kuulutama häireseisundi.

5.3.2. Kuulutanud välja häireseisundi, peab kas pääste koordinatsioonikeksus või pääste allkeskus laiendama järelepärimisi kadunud laeva kohta, alarmeerima asjaomaseid otsingu- ja päästeteenistusi ning alustama punktis 5.3.3 kirjeldatud tegevust, mis on vajalik konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades.

5.3.3. Kuulutanud välja õnnetusseisundi, peavad kas pääste koordinatsioonikeskused või pääste allkeskused:
1) hakkama tegutsema punktis 4.2 ettenähtud korra kohaselt;
2) vajaduse korral hindama laeva asukoha määramatuse astet ja määrama otsitava piirkonna suuruse;
3) kui võimalik, teavitama laeva omanikku või tema esindajat ja hoidma teda sündmustega kursis;
4) teavitama teisi pääste koordinatsioonikeskusi või pääste allkeskusi, kelle abi võib osutuda vajalikuks või kes võivad olla operatsioonidega seotud;
5) taotlema varakult abi, mida võiksid anda õhusõidukid, laevad või niisugused teenistused, mis ei kuulu otse otsingu- ja päästeorganisatsiooni koosseisu, arvestades asjaolu, et ohuolukorras ookeanialadel on teised läheduses asuvad laevad otsingu- ja päästeoperatsioonis olulised;
6) koostama olemasoleva informatsiooni alusel operatsiooni teostamise üldplaani ja edastama selle plaani punktide 5.7 ja 5.8 kohaselt määratud asutustele, et need seda juhiksid;
7) sõltuvalt asjaoludest muutma vajaduse korral punktis 5.3.3.6 määratud juhtimist;
8) teavitama asjaomaseid konsulaar- või diplomaatilisi asutusi, või kui juhtum on seotud põgeniku või ümberasustatud isikuga, pädeva rahvusvahelise organisatsiooni esindust;
9) teavitama vajaduse korral õnnetust uurivat asutust;
10) teatama punktides 5.3.3.5 nimetatud õhusõidukile, laevale või muule teenistusele pärast konsulteerimist kas punkti 5.7 või 5.8 kohaselt määratud asutusega, kui nende abi enam ei vajata.

5.3.4.Otsingu- ja päästeoperatsiooni algatamine, kui otsitava objekti asukoht on teadmata

5.3.4.1. Kui ohuolukord on välja kuulutatud otsitava laeva puhul, mille asukoht on teadmata, siis kohaldatakse järgmisi sätteid:
1) kui pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele on teatatud ohuolukorrast ning viimane ei tea, kas teised keskused on asjakohaseid meetmeid võtnud, peab ta võtma vastutuse asjakohase tegevuse alustamise eest ja pidama nõu teiste keskustega, et määrata üks keskus vastutavaks;
2) kui asjaomaste keskuste vahel ei ole kokku lepitud teisiti, tuleb vastutavaks keskuseks määrata see, kes vastutab piirkonnas, kus laev oli viimase teatatud asukoha järgi;
3) õnnetusolukorra väljakuulutamise järel peab otsingu- ja päästetegevust koordineeriv keskus vajaduse korral informeerima teisi asjaomaseid keskusi kõikidest ohuolukorra asjaoludest ja järgnevatest operatsioonidest.

5.3.5.Informatsiooni edastamine laevadele, mille puhul on välja kuulutatud ohuolukord

5.3.5.1. Võimaluse korral peab otsingu- ja päästetööde eest vastutav pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus edastama laevale, mille kohta on välja kuulutatud ohuolukord, informatsiooni algatatud otsingu- ja päästetööde kohta.

5.4. Koordineerimine kahe või enama konventsiooniosalise osalemise korral

5.4.1. Kui terves otsingu- ja päästepiirkonnas toimuvatesse otsingu- ja päästeoperatsioonidesse on kaasatud mitu konventsiooniosalist, peab iga konventsiooniosaline võtma vajalikud meetmed punktis 4.2 nimetatud tegevusplaanide või juhiste kohaselt, kui seda nõuab kõnealuse piirkonna pääste koordinatsioonikeskus.

5.5. Otsingu- ja päästeoperatsioonide lõpetamine ja peatamine

5.5.1.Määramatus- ja häireseisund

5.5.1.1. Kui määramatus- või häireseisundi ajal teatatakse kas pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele, et ohtu enam pole, teatab see igale asutusele, üksusele või teenistusele, kes päästetegevuses osaleb või kellele on sellest teatatud.

5.5.2.Õnnetusseisund

5.5.2.1. Kui õnnetusseisundi ajal teatab õnnetusseisundis olev laev või muu allikas kas pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele, et ohtu enam pole, peab see võtma vajalikud meetmed otsingu- ja päästeoperatsiooni lõpetamiseks ning teatama igale asutusele, üksusele või teenistusele, kes päästetegevuses osaleb või kellele on sellest teatatud.

5.5.2.2. Kui õnnetusseisundi ajal on otsustatud, et otsing tuleb katkestada, peab pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus peatama otsingu- ja päästeoperatsiooni ning teatama sellest igale asutusele, üksusele või teenistusele, kes päästetegevuses osaleb või kellele on sellest teatatud. Edaspidi saadud informatsiooni hinnatakse ning otsingu- ja päästeoperatsioone alustatakse uuesti, kui see on esitatud informatsiooni alusel põhjendatud.

5.5.2.3. Kui õnnetusseisundi ajal on otsustatud, et edasine otsing oleks kasutu, peab pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus lõpetama otsingu- ja päästeoperatsiooni ning teatama sellest igale asutusele, üksusele või teenistusele, kes päästetöödes osaleb või kellele on sellest teatatud.

5.6. Otsingu- ja päästetööde koordineerimine õnnetuskohal

5.6.1. Otsingu- ja päästeoperatsioonidesse kaasatud üksuste tegevust, sõltumata sellest, kas tegemist on pääste- või abiüksustega, peab koordineerima, et tagada kõige tõhusamad tulemused.

5.7. Õnnetuskohal päästetööde koordinaatori määramine ja tema vastutus

5.7.1. Kui otsingu- ja päästeoperatsioonidesse kaasatakse päästeüksusi, tuleb üks neist määrata päästetööde koordinaatoriks õnnetuskohal, niipea kui on otstarbekas ja soovitatavalt enne kindlaksmääratud otsingupiirkonda jõudmist.

5.7.2. Päästetööde koordinaatori õnnetuskohal peaks määrama asjaomane päästekoordinatsioonikeskus või pääste allkeskus. Kui see ei ole võimalik, peaksid osalevad üksused määrama päästetööde koordinaatori õnnetuskohal vastastikusel kokkuleppel.

5.7.3. Kuni õnnetuskohal päästetööde koordinaatori määramiseni peaks koordinaatori ülesandeid automaatselt täitma esimene sündmuskohale jõudnud päästeüksus.

5.7.4. Päästetööde koordinaator õnnetuskohal peab vastutama järgmiste ülesannete eest, kui neid pole täitnud asjaomane pääste koordinatsioonkeskus või pääste allkeskus:
1) määrama otsitava objekti arvatava asukoha, selle asukoha määramise vea piiri ja otsingupiirkonna;
2) korraldama ohutuse eesmärgil otsingusse kaasatud üksuste eraldamise üksteisest;
3) määrama otsingus osalevatele üksustele vastava otsinguskeemi ja eraldama üksustele või üksuste rühmadele otsingupiirkonnad;
4) määrama asjakohased üksused tegema päästetöid, kui otsingu objekt on avastatud;
5) koordineerima otsingu- ja päästetöödega seotud teabe edastamist õnnetuskohalt.

5.7.5. Päästetööde koordinaator õnnetuskohal peab vastutama ka järgmiste ülesannete eest:
1) tegema kindlate ajavahemike järel otsingu- ja päästeoperatsioone koordineerivale pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele ettekandeid;
2) teatama otsingu- ja päästeoperatsioone koordineerivale pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele ellujäänute arvu ja nimed, edastades keskusele ka nende üksuste nimed ja sihtkohad, mille pardal ellujäänud asuvad, teatades, millised ellujäänud millisel üksusel on ja taotledes keskuselt vajaduse korral lisaabi näiteks raskesti vigastatute evakueerimiseks.

5.8. Pinnaltotsingute koordinaatori määramine ja tema ülesanded

5.8.1. Kui ei ole päästeüksusi (sealhulgas sõjalaevu), kes võiksid enda peale võtta õnnetuskohal päästetööde koordinaatori ülesanded, vaid otsingu- ja päästeoperatsioonides osaleb mitu kaubalaeva, siis tuleb üks neist vastastikusel kokkuleppel määrata pinnaltotsingute koordinaatoriks.

5.8.2. Pinnaltotsingute koordinaator tuleks määrata niipea kui võimalik ja soovitatavalt enne kindlaksmääratud otsingupiirkonda jõudmist.

5.8.3. Otsingu koordinaator peaks vastutama nii paljude punktides 5.7.4 ja 5.7.5 nimetatud ülesannete eest, kui see laev suudab täita.

5.9. Esialgne tegevus

5.9.1. Õnnetusjuhtumi kohta teate saanud üksus peab kohe võtma esialgsed meetmed, et võimaluste piires abi osutada, või teatama sellest teistele üksustele, kes on võimelised abi osutama, ja pääste koordinatsioonikeskusele või allkeskusele, kelle piirkonnas nimetatud juhtum aset leidis.

5.10. Otsingupiirkonnad

5.10.1. Päästetööde koordinaator õnnetuskohal või pinnaltotsingute koordinaator võib vajaduse korral muuta punktide 5.3.3.2, 5.7.4.1 või 5.8.3 kohaselt määratud otsingupiirkondi ning peab sellest teatama pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele ja põhjendama muutmist.

5.11. Otsinguskeemid

5.11.1. Päästetööde koordinaator õnnetuskohal või pinnaltotsingute koordinaator võib vajaduse korral asendada punktide 5.3.3.6, 5.7.4.3 või 5.8.3 kohaselt määratud otsinguskeemid teiste skeemidega ning peab sellest teatama pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele ja põhjendama asendamist.

5.12. Tulemuslik otsing

5.12.1. Kui otsing on andnud tulemusi, peaks päästetööde koordinaator õnnetuskohal või pinnaltotsingute koordinaator suunama kõige sobivama varustusega üksused päästetöid tegema või muud vajalikku abi osutama.

5.12.2. Vajaduse korral peaksid päästetöid tegevad üksused teatama päästetööde koordinaatorile õnnetuskohal või pinnaltotsingute koordinaatorile pardal olevate ellujäänute arvu ja nimed, seda, kas kogu personal on arvesse võetud ning kas vajatakse lisaabi näiteks kannatanute raviasutusse toimetamiseks, ja teatama üksuste sihtkoha.

5.12.3. Päästetööde koordinaator õnnetuskohal või pinnaltotsingute koordinaator peaks pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele kohe teatama, kui otsing on andnud tulemusi.

5.13. Tulemusteta otsing

5.13.1. Otsing tuleks lõpetada üksnes juhul, kui pole enam mingit lootust kannatanute päästmiseks.

5.13.2. Otsingu lõpetamise eest vastutab tavaliselt otsingu- ja päästetöid koordineeriv pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus.

5.13.3. Kaugetel ookeanialadel, mille eest pääste koordinatsioonikeskus ei vastuta või kus vastutaval keskusel ei ole võimalik otsingu- ja päästetöid koordineerida, võib päästetööde koordinaator õnnetuskohal või pinnaltotsingute koordinaator võtta endale vastutuse otsingute lõpetamise eest.


6. peatükk
LAEVADE TEAVITUSSÜSTEEM

6.1. Üldsätted

6.1.1. Konventsiooniosalised peaksid looma igas oma vastutusalas olevas otsingu- ja päästepiirkonnas kohaldatava laevade teavitussüsteemi, kui seda peetakse otsingu- ja päästeoperatsioonide korraldamise hõlbustamiseks vajalikuks ja otstarbekaks.

6.1.2. Konventsiooniosalised, kes kaaluvad laevade teavitussüsteemi loomist, peaksid arvestama organisatsiooni asjakohaseid soovitusi.

6.1.3. Laevade teavitussüsteem peaks andma kõige värskemat informatsiooni laevade liikumise kohta, et õnnetusjuhtumi korral:
1) vähendada ajavahemikku laevaga ühenduse kaotamise ning otsingu- ja päästeoperatsioonide alustamise vahel, kui hädasignaali pole antud;
2) võimaldada kiiresti kindlaks teha laevad, mida võib kutsuda abi osutama;
3) võimaldada piiritleda kindla suurusega otsingupiirkond juhul, kui õnnetusolukorda sattunud laeva asukoht on teadmata;
4) hõlbustada vältimatu arstiabi andmist või arstita laevade meditsiinilist nõustamist.

6.2. Tegevusnõuded

6.2.1. Punktis 6.1.3 sätestatud eesmärkide saavutamiseks peaks laevade teavitussüsteem vastama järgmistele nõuetele:
1) vähendama ajavahemikku laevaga ühenduse kaotamise ning otsingu- ja päästeoperatsioonide alustamise vahel, kui hädasignaali pole antud;
2) olema varustatud merekaartidega;
3) võtma osalevatelt laevadelt kindlate ajavahemike järel vastu teateid;
4) süsteemi ülesehitus ja toimimine peab olema lihtne;
5) kasutama laevade ettekanneteks rahvusvaheliselt kokkulepitud vormi ja korda.

6.3. Ettekannete liigid

6.3.1. Laevade teavitussüsteem peaks hõlmama järgmisi laevade ettekannete liike:
1)meresõiduplaan – milles esitatakse laeva nimi, kutsung või jaama tunnuskood, väljasõidu kuupäev ja kellaaeg (Greenwichi aeg), üksikasjad laeva väljumiskoha kohta, järgmine sadam või peatuskoht, plaanitud marsruut, kiirus ja arvatav kohalejõudmise kuupäev ja kellaaeg (Greenwichi aeg). Olulistest muudatustest tuleks teatada võimalikult kiiresti;
2)asukohateade – milles esitakse laeva nimi, kutsung või jaama tunnuskood, kuupäev ja kellaaeg (Greenwichi aeg), asukoht, kurss ja kiirus;
3)lõppettekanne – milles esitakse laeva nimi, kutsung või jaama tunnuskood, sihtkohta saabumise või süsteemi kuuluvast piirkonnast lahkumise kuupäev ja kellaaeg (Greenwichi aeg).

6.4. Süsteemi kasutamine

6.4.1. Konventsiooniosalised peaksid ärgitama kõiki laevu, mis sõidavad piirkondades, kus on korraldatud asukohateadete kogumine otsingu- ja päästetegevuse eesmärgil, teatama oma asukohast.

6.4.2. Konventsiooniosalised, kes registreerivad informatsiooni veesõidukite asukoha kohta, peaksid edastama seda informatsiooni teistesse riikidesse, kui seda nõutakse otsimis- ja päästetööde eesmärgil ja kui see on otstarbekas.

 

RESOLUTSIOON MSC.70 (69)
Rahvusvahelise mereotsingute ja -pääste 1979. aasta konventsiooni muudatuste vastuvõtmine
Vastu võetud 18. mail 1998. aastal

 

Meresõiduohutuse Komitee,

tuletades meelde Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni konventsiooni artikli 28 punkti b, mis käsitleb komitee ülesandeid,

tuletades veel meelde rahvusvahelise mereotsingute ja -pääste 1979. aasta konventsiooni (edaspidi konventsioon) III artikli lõike 2 punkti f, mis käsitleb nimetatud konventsiooni lisa muutmise korda, välja arvatud selle punktide 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 ja 3.1.3 muutmine,

olles kaalunud oma 69. istungjärgul konventsiooni III artikli lõike 2 punkti a kohaselt esitatud ja välja saadetud ettepanekuid konventsiooni muutmiseks,

1. võtab konventsiooni III artikli lõike 2 punkti c kohaselt vastu konventsiooni muudatused, mille tekst esitatakse käesoleva resolutsiooni lisas;

2. otsustab vastavalt konventsiooni III artikli lõike 2 punktile f, et muudatused loetakse vastuvõetuks 1. juulil 1999, välja arvatud juhul, kui enne seda kuupäeva on üle ühe kolmandiku konventsiooniosalistest teatanud, et nad ei ole muudatustega nõus;

3. kutsub konventsiooniosalisi tähele panema, et vastavalt konventsiooni III artikli lõike 2 punktile h jõustuvad nimetatud muudatused 1. jaanuaril 2000, kui need on lõike 2 kohaselt vastu võetud;

4. nõuab, et peasekretär edastaks vastavalt konventsiooni III artikli lõike 2 punktile d käesoleva resolutsiooni ja lisas esitatud muudatuste teksti tõestatud koopiad kõikidele konventsiooniosalistele;

5. nõuab veel, et peasekretär edastaks käesoleva resolutsiooni ja selle lisa tekstid ka nendele organisatsiooni liikmetele, kes ei ole konventsiooniosalised.

 

Lisa

RAHVUSVAHELISE MEREOTSINGUTE JA -PÄÄSTE 1979. AASTA KONVENTSIOONIMUUDATUSED


Konventsiooni lisa olemasolev tekst, välja arvatud punktid 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 ja 3.1.3, asendatakse järgmise tekstiga:

«1. peatükk
MÕISTED JA MÄÄRATLUSED

1.1.Peab – kasutatakse lisas niisuguste sätete puhul, mille ühtset kohaldamist nõutakse inimelude ohutuse huvides merel kõigilt konventsiooniosalistelt.

1.2.Peaks – kasutatakse lisas niisuguste sätete puhul, mille ühtne kohaldamine on inimelude ohutuse huvides merel kõikidele konventsiooniosalistele soovitatav.

1.3. Mõisteid kasutatakse lisas järgmises tähenduses:
1)otsing – operatsioon, mida tavaliselt koordineerib pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus, kasutades ohuolukorda sattunud isikute asukoha kindlaksmääramiseks olemasolevat personali ja asutusi;
2)pääste – operatsioon ohuolukorda sattunud isikute äratoomiseks, neile esmase arsti- või muu abi tagamine ja ohutusse kohta toimetamine;
3)otsingu- ja päästeteenistus – ohuolukordade jälgimine, teabevahetus, koordineerimine ning otsingu- ja päästeülesannete täitmine, sealhulgas meditsiiniline nõustamine, esmaabi või raviasutusse toimetamine, kasutades selleks riiklikke või eraomanduses olevaid vahendeid, kaasates koostöösse õhusõidukeid, laevu ja muid sõidukeid ning seadmeid;
4)otsingu- ja päästepiirkond – kindlaksmääratud suurusega ala, mille piires pääste koordinatsioonikeskus teeb otsingu- ja päästetöid;
5)pääste koordinatsioonikeskus – üksus, mis vastutab otsingu- ja päästeteenistuse tõhusa korralduse edendamise eest ning otsingu- ja päästeoperatsioonide koordineerimise eest otsingu- ja päästepiirkonnas;
6)pääste allkeskus – üksus, mis allub pääste koordinatsioonikeskusele ja mille ülesandeks on täiendada viimase tegevust vastavalt asjaomaste asutuste erisätetele;
7)otsingu- ja päästetöödes osaleja – mis tahes liikuv jõud, sealhulgas sihtotstarbeline otsingu- ja päästeüksus, mis osaleb otsingu- ja päästeoperatsioonis;
8)otsingu- ja päästeüksus – üksus, mis koosneb väljaõppe saanud töötajatest, kel on otsingu- ja päästeoperatsioonide kiireks teostamiseks vajalik varustus;
9)häirepost – mis tahes rajatis, mille eesmärgiks on vahendada teavet ohuolukorrast teatava isiku ja pääste koordinatsioonikeskuse või pääste allkeskuse vahel;
10)ohuolukord – üldmõiste, mis tähendab olukorrast lähtuvalt kas määramatus-, häire- või õnnetusseisundit;
11)määramatusseisund – olukord, kui on kahtlus inimese, laeva või muu sõiduki ohutuse suhtes;
12)häireseisund – olukord, kui on kartus inimese, laeva või muu sõiduki ohutuse suhtes;
13)õnnetusseisund – olukord, kui ollakse põhjendatult kindel, et inimest, laeva või muud sõidukit ähvardab tõsine ja otsene oht ning on vajalik viivitamatu abi;
14)päästetööde koordinaator õnnetuskohal – isik, kes on määratud koordineerima otsingu- ja päästeoperatsioone kindlaksmääratud piirkonnas;
15)peasekretär – Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni peasekretär.


2. peatükk
KORRALDUS JA KOORDINEERIMINE

2.1. Otsingu- ja päästeteenuste osutamise ja koordineerimise kord

2.1.1. Konventsiooniosalised peavad osalema otsingu- ja päästeteenistuste väljatöötamisel kas iseseisvalt või koostöös teiste riikide ja vajaduse korral organisatsiooniga, et tagada abi osutamine kõikidele merel ohtu sattunud isikutele. Saades teada, et keegi on või näib olevat merel ohtu sattunud, võtavad konventsiooniosalise vastutavad asutused kiiresti meetmeid, et tagada vajaliku abi osutamine.

2.1.2. Konventsiooniosalised peavad kas iseseisvalt või vajaduse korral koostöös teiste riikidega looma järgmised otsingu- ja päästeteenistuse põhiosad:
1) õiguslik raamistik,
2) vastutava asutuse määramine,
3) olemasolevate ressursside korraldus,
4) sidevahendid,
5) koordineerimis- ja tegutsemisülesanded,
6) teenistuse parandamine, kaasa arvatud planeerimine, siseriiklikud ja rahvusvahelised koostöösuhted ja väljaõpe.

Konventsiooniosalised peavad järgima organisatsiooni väljatöötatud asjakohaseid miinimumstandardeid ja juhiseid niipalju, kui see on otstarbekas.

2.1.3. Toetamaks kaldal asuva asjakohase sideinfrastruktuuri rajamist, hädasignaalide tõhusat edastamist ja tegevuse korralikku koordineerimist, et mõjusalt toetada otsingu- ja päästeteenistusi, peavad konventsiooniosalised kas iseseisvalt või koostöös teiste riikidega tagama, et igas merepiirkonnas luuakse punktide 2.1.4 ja 2.1.5 kohaselt piisava jõudlusega otsingu- ja päästepiirkonnad. Need piirkonnad peaksid üksteisega piirnema ja otstarbekohasel juhul mitte kattuma.

2.1.6. Asjaomased konventsiooniosalised peavad vormistama punktides 2.1.4 ja 2.1.5 nimetatud piirkondi käsitleva lepingu või meetmed või märgitakse need konventsiooniosaliste kinnitatud kirjalikku plaani.

2.1.8. Otsingu- ja päästepiirkondade loomisel merel, mis moodustatakse punkti 2.1.4 kohaselt lepingu alusel või punkti 2.1.5 kohaselt asjakohast korda käsitleva kokkuleppe sõlmimise teel, peaksid konventsiooniosalised võimaluse korral püüdma edendada kooskõlastatud tegevust oma mereotsingu- ja -päästeteenistuse ja lennuotsingu- ja -päästeteenistuse vahel.

2.1.9. Konventsiooniosalised, kes on kohustunud osutama kindlaksmääratud piirkonnas otsingu- ja päästeteenuseid, peavad kasutama otsingu- ja päästeüksusi ning teisi päästetöödes osalejaid, et osutada abi isikule, kes on või näib olevat merel ohtu sattunud.

2.1.11. Konventsiooniosalised peavad edastama peasekretärile järgmise informatsiooni oma otsingu- ja päästeenistuse kohta:
1) siseriikliku asutuse nimi, kes vastutab otsingu- ja päästeteenistuse eest merel;
2) otsingu- ja päästepiirkonna või -piirkondade ning sealsete sidesüsteemide jaoks loodud pääste koordinatsioonikeskuste või muude otsingu- ja päästeenuseid koordineerivate keskuste asukoht;
3) otsingu- ja päästepiirkonna või -piirkondade piirid ning ohuolukordade puhul ja ohutuse tagamiseks kasutatavate kaldal asuvate sidevahendite tegevusulatus;
4) olemasolevate otsingu- ja päästeüksuste põhitüübid.

Konventsiooniosalised peavad esmajärjekorras ajakohastama info oluliste muudatuste kohta. Peasekretär edastab saadud info kõikidele konventsiooniosalistele.

2.1.12. Peasekretär peab teatama kõigile konventsiooniosalistele punktides 2.1.4 ja 2.1.5 nimetatud kokkulepetest või kordadest.

2.2. Siseriiklike otsingu- ja päästeteenistuste arendamine

2.2.1. Konventsiooniosalised kehtestavad asjakohase riikliku korra otsingu- ja päästeteenistuse üldiseks väljaarendamiseks, koordineerimiseks ja parendamiseks.

2.2.2. Tõhusate otsingu- ja päästeoperatsioonide toetamiseks peavad konventsiooniosalised:
1) tagama teiste päästetöödes osalejate koordineeritud kaasamise;
2) sisse seadma tiheda koostöö teenistuste ja niisuguste organisatsioonide vahel, kes võiksid aidata parandada otsingu- ja päästeteenistust järgmistes valdkondades: operatsioonide korraldamine, kavandamine, väljaõpe, harjutamine ning uuringud ja arendustöö.

2.3. Pääste koordinatsioonikeskuste ja pääste allkeskuste rajamine

2.3.1. Punkti 2.2 nõuete täitmiseks peavad konventsiooniosalised iseseisvalt või koostöös teiste riikidega rajama oma otsingu- ja päästeteenistuste jaoks pääste koordinatsioonikeskused ja niisugused pääste allkeskused, nagu nad vajalikuks peavad.

2.3.2. Iga punkti 2.3.1 kohaselt rajatud pääste koordinatsioonikeskus ja pääste allkeskus peab korraldama oma otsingu- ja päästepiirkonnast tulevate hädasignaalide vastuvõtmise. Iga niisugune keskus peab korraldama oma otsingu- ja päästevahendite abil ka sidepidamise ohtu sattunud inimestega ja teiste pääste koordinatsioonikeskuste või pääste allkeskustega.

2.3.3. Iga pääste koordinatsioonikeskus tegutseb ööpäevaringselt ja on pidevalt mehitatud väljaõppinud töötajatega, kes on võimelised töökeelena kasutama inglise keelt.

2.4. Kooskõlastatud tegevus lennuteenistusega

2.4.1. Konventsiooniosalised peavad tagama võimalikult tiheda kooskõlastatud tegevuse mere- ja lennuteenistuse vahel, et osutada kõige tulemuslikumat ja tõhusamat otsingu- ja päästeteenust oma otsingu- ja päästepiirkondades.

2.4.2. Kui on otstarbekas, peab iga konventsiooniosaline rajama ühised pääste koordinatsioonikeskused ja pääste allkeskused nii meritsi kui ka õhu kaudu toimuvate päästetööde jaoks.

2.4.3. Kui samas piirkonnas luuakse eraldi mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskused, peab asjaomane konventsiooniosaline tagama nende keskuste või allkeskuste vahel võimalikult tiheda kooskõlastatud tegevuse.

2.4.4. Konventsiooniosalised peavad võimaluse korral tagama mereotsingu- ja merepäästeüksuste ning lennuotsingu- ja lennupäästeüksuste kasutamise ühise korra.

2.5. Otsingu- ja päästeasutuste määramine

Konventsiooniosalised peavad kindlaks määrama kõik asutused, mida võidakse kasutada otsingu- ja päästeoperatsioonides, ning nad võivad määrata sobivateks asutusteks näiteks otsingu- ja päästeüksused.

2.6. Otsingu- ja päästeüksuste varustus

2.6.1. Igal otsingu- ja päästeüksusel peab olema tema ülesannetele vastav varustus.

2.6.2. Hädasolijatele heitmiseks mõeldud hädavarustust sisaldavate konteinerite ja pakkide sisu üldiseloomustus tuleks kanda neile tähistega, mis vastavad organisatsiooni vastuvõetud standarditele.


3. peatükk
RIIKIDEVAHELINE KOOSTÖÖ

3.1. Riikidevaheline koostöö

3.1.1. Konventsiooniosalised peavad koordineerima oma otsingu- ja päästeorganisatsioonide tööd ja nad peaksid vajaduse korral koordineerima koos naaberriikidega teostatavaid otsingu- ja päästeoperatsioone.

3.1.4. Konventsiooniosaliste vastutavad asutused peavad:
1) viivitamata kinnitama niisuguse taotluse kättesaamist;
2) võimalikult kiiresti määrama tingimused, kui neid on, mille kohaselt kavandatav operatsioon võib toimuda.

3.1.5. Konventsiooniosalised peaksid sõlmima naaberriikidega kokkulepped, milles sätestatakse tingimused, mille alusel üksteise otsingu- ja päästeüksused võivad siseneda teise riigi territoriaalvetesse, territooriumile või nende kohale. Nendes kokkulepetes tuleks ette näha ka see, et nimetatud üksused võivad siseneda lihtsustatud korras, täites võimalikult vähe formaalsusi.

3.1.6. Iga konventsiooniosaline peaks volitama oma pääste koordinatsioonikeskust:
1) taotlema teistelt pääste koordinatsioonikeskustelt niisugust abi, mida võib vaja minna, sealhulgas laevu, õhusõidukeid, personali või varustust;
2) andma vajaliku loa niisuguste veesõidukite, õhusõidukite, personali ja varustuse sisenemiseks oma territoriaalvetesse, territooriumile või nende kohale;
3) tegema vastavaid korraldusi tolli-, immigratsiooni- tervisekaitse- või muudes asutustes, et lihtsustada kõnealust sisenemist.

3.1.7. Iga konventsiooniosaline peab tagama, et tema pääste koordinatsioonikeskused osutaksid taotluse korral abi (kaasa arvatud ka laevad, õhusõidukid, personal või varustus) teistele pääste koordinatsioonikeskustele.

3.1.8. Konventsiooniosalised peaksid vajaduse korral sõlmima kokkulepped teiste riikidega, et tugevdada koostööd ja koordineerimist otsingu- ja päästetööde valdkonnas. Konventsiooniosalised peavad volitama oma vastutavat asutust koostama tegevusplaane ning andma korraldusi koostööks ja kooskõlastatud tegevuseks teiste riikide vastutavate asutustega.


4. peatükk
TÖÖKORD

4.1. Ettevalmistavad meetmed

4.1.1. Igale pääste koordinatsioonikeskusele ja pääste allkeskusele peab olema kättesaadav kõige värskem info eelkõige selle piirkonna otsingu- ja päästevahendite ning otsingu- ja päästeoperatsioonidega seotud sidevahendite kohta.

4.1.2. Igal pääste koordinatsioonikeskusel ja pääste allkeskusel peaks olema vaba juurdepääs nii informatsioonile, mis käsitleb tema piirkonnas asuvate niisuguste laevade asukohta, kurssi ja kiirust, mis oleksid võimelised osutama abi merel ohtu sattunud inimestele, laevadele või muudele sõidukitele, kui ka informatsioonile, kuidas nende laevadega ühendust võtta. Seda informatsiooni tuleks hoida pääste koordinatsioonikeskuses või see peaks olema kohe kättesaadav, kui informatsioon vajalikuks osutub.

4.1.3. Igal pääste koordinatsioonikeskusel ja pääste allkeskusel peavad olema otsingu- ja päästeoperatsioonide teostamiseks üksikasjalikud tegevusplaanid. Vajaduse korral koostatakse need plaanid koos nende isikute esindajatega, kes võivad abistada otsingu- ja päästeenuste osutamisel või neist kasu saada.

4.1.4. Pääste koordinatsioonikeskused või pääste allkeskused peavad olema teadlikud otsingu- ja päästeüksuste valmisolekust.

4.2. Informatsioon ohuolukorra kohta

4.2.1. Konventsiooniosalised peavad iseseisvalt või koostöös teiste riikidega tagama, et nad on ööpäev ringi võimelised kohe ja usaldusväärselt vastu võtma hädasignaale sel eesmärgil nende otsingu- ja päästepiirkonnas kasutatavatelt seadmetelt. Iga häirepost, mis on saanud hädasignaali, peab:
1) kohe edastama häire vastavale pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele ja seejärel abistama vajalikul määral otsingu- ja päästetööde sidepidamisel;
2) kui see on otstarbekohane, kuulutama välja häireolukorra.

4.2.2. Konventsiooniosalised peavad vajaduse korral tagama tõhusad meetmed sidevahendite registreerimiseks ja ohuolukordadele reageerimiseks, et võimaldada pääste koordinatsioonikeskusele või allkeskusele kiire juurdepääs asjassepuutuvale informatsioonile.

4.2.3. Otsingu- ja päästeteenistuse asutus või päästeoperatsioonis osaleja, kel on põhjust uskuda, et inimene, laev või muu sõiduk on ohuolukorras, peab niipea kui võimalik edastama kogu olemasoleva informatsiooni asjaomasele pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele.

4.2.4. Pääste koordinatsioonikeskused ja pääste allkeskused peavad kohe pärast informatsiooni saamist ohuolukorras inimese, laeva või muu sõiduki kohta seda informatsiooni hindama ning määrama ohuolukorra seisundi punkti 4.4 kohaselt ja vajalike operatsioonide ulatuse.

4.3. Esialgne tegevus

Õnnetusjuhtumi kohta teate saanud otsingu- ja päästeüksus peab kohe võtma esialgsed asjakohased meetmed, kui ta on võimeline abi osutama, ja igal juhul viivitamata teatama sellele pääste koordinatsioonikeskusele või pääste allkeskusele, kelle piirkonnas nimetatud juhtum aset leidis.

4.4. Ohuolukorra seisundid

Asjakohase töökorra määramiseks peavad pääste koordinatsioonikeskused ja pääste allkeskused eristama järgmisi ohuolukorra seisundeid:
1.määramatusseisund:
1.1. kui on teatatud inimese kadumisest või laeva või muu sõiduki hilinemisest võrreldes ajakavas ettenähtud ajaga;
1.2. kui inimene, laev või muu sõiduk on jätnud tegemata oodatud ettekande asukoha või ohutus kohta;
2.häireseisund:
2.1. kui määramatusseisundi ajal ei ole õnnestunud saada ühendust inimese, laeva või muu sõidukiga ning asjaomastele teabeallikatele tehtud järelepärimised ei ole andnud selgust;
2.2. kui on saadud informatsiooni, et laeva või muu sõiduki liikumisvõime on kahjustatud, kuid mitte sel määral, et oleks tõenäoline õnnetusseisundi tekkimine;
3.õnnetusseisund:
3.1. kui on saadud kindlat informatsiooni, et inimene, laev või muu sõiduk on ohus ja vajab viivitamatut abi;
3.2. kui häireseisundi ajal tehtud ebaõnnestunud katsed saada ühendust inimese, laeva või muu sõidukiga ning laialdasemad tulemusteta järelepärimised viitavad õnnetuse võimalikkusele, või
3.3. kui saadakse informatsiooni, mis osutab, et laeva või muu sõiduki tehnoseisund on kahjustatud sel määral, et õnnetusseisundi tekkimine on tõenäoline.

4.5. Kord, mida pääste koordinatsioonikeskused ja pääste allkeskused peavad järgima ohuolukorras

4.5.1. Kuulutanud välja määramatusseisundi, peab kas pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus hakkama tegema järelepärimisi inimese, laeva või muu sõiduki ohutuse kindlakstegemiseks või välja kuulutama häireseisundi.

4.5.2. Kuulutanud välja häireseisundi, peab kas pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus laiendama järelepärimisi kadunud inimese, laeva või muu sõiduki kohta, alarmeerima asjaomaseid otsingu- ja päästeteenistusi ning alustama tegevust, mis on vajalik konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades.

4.5.3. Kuulutanud välja õnnetusseisundi, peavad kas pääste koordinatsioonikeskused või pääste allkeskused tegutsema nii, nagu on sätestatud punktis 4.1 ettenähtud tegevusplaanides.

4.5.4. Otsingu- ja päästetööde algatamine, kui otsitava objekti asukoht on teadmata.

Kui ohuolukord on välja kuulutatud otsitava objekti puhul, mille asukoht on teadmata, siis kohaldatakse järgmisi sätteid:
1) kui on tekkinud ohuolukord, peab pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus – välja arvatud juhul, kui ta teab, et teised keskused on meetmeid võtnud – võtma endale vastutuse asjakohase tegevuse alustamise eest ja pidama nõu teiste keskustega, et määrata üks keskus vastutavaks;
2) kui asjaomaste keskuste vahel ei ole kokku lepitud teisiti, tuleb vastutavaks keskuseks määrata see, kes on vastutav piirkonnas, kus otsingu objekt oli viimase teatatud asukoha järgi;
3) õnnetusolukorra väljakuulutamise järel peab otsingu- ja päästetegevust koordineeriv keskus vajaduse korral informeerima teisi keskusi kõikidest ohuolukorra asjaoludest ja järgnevatest ettevõtmistest.

4.5.5. Informatsiooni edastamine inimestele, laevadele või muudele sõidukitele, mille kohta on välja kuulutatud ohuolukord

Võimaluse korral peab otsingu- ja päästetööde eest vastutav pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus edastama isikule, laevale või muule sõidukile, mille kohta on välja kuulutatud ohuolukord, informatsiooni otsingu- ja päästetööde kohta, mis ta on algatanud.

4.6. Koordineerimine kahe või enama konventsiooniosalise osalemise korral

Otsingu- ja päästeoperatsioonide puhul, kuhu on kaasatud mitu konventsiooniosalist, peab iga konventsiooniosaline võtma vajalikud meetmed punktis 4.1 nimetatud tegevusplaanidele, kui seda nõuab kõnealuse piirkonna pääste koordinatsioonikeskus.

4.7. Otsingu- ja päästetööde koordineerimine õnnetuskohal

4.7.1. Kõige paremate tulemuste saamiseks peab otsingu- ja päästeoperatsioonidesse kaasatud otsingu- ja päästeüksuste ja muude asutuste tegevust koordineerima õnnetuskohal.

4.7.2. Kui otsingu- ja päästeoperatsioonidesse kavatsetakse kaasata mitu asutust ja kui pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus seda vajalikuks peab, tuleks niipea kui on otstarbekas ja soovitatavalt enne nimetatud asutuste jõudmist kindlaksmääratud operatsiooni piirkonda määrata õnnetuskohas päästetööde tegemise koordinaatoriks kõige kohasem isik. Päästetööde koordinaatorile õnnetuskohal antakse eriülesanded, arvestades tema ilmseid võimeid ja operatsiooni nõudeid.

4.7.3. Kui vastutavat pääste koordinatsioonikeskust ei ole või ei ole see mingil põhjusel võimeline otsingu- ja päästeülesannet koordineerima, peaksid asjaomased asutused määrama päästetööde koordinaatori õnnetuskohal vastastikusel kokkuleppel.

4.8. Otsingu- ja päästeoperatsioonide lõpetamine ja peatamine

4.8.1. Otsingu- ja päästeoperatsioone tuleb jätkata, kui see on otstarbekohane, kuni pole enam mingit lootust kannatanute päästmiseks.

4.8.2. Tavaliselt otsustab pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus, millal otsingu- ja päästeoperatsioonid tuleb lõpetada. Kui operatsioonide koordineerimises niisugust keskust ei osale, võib kõnealuse otsuse vastu võtta päästetööde koordinaator õnnetuskohal.

4.8.3. Kui pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus otsustab usaldusväärse informatsiooni alusel, et otsingu- ja päästeoperatsioon on olnud edukas või et ohuolukorda enam ei ole, peab ta otsingu- ja päästeoperatsiooni lõpetama ning teatama sellest viivitamata asutusele, üksusele või teenistusele, kes päästetegevuses osaleb või kellele on sellest teatatud.

4.8.4. Kui otsingu- ja päästeoperatsioon õnnetuskohal muutub võimatuks ja pääste koordinatsioonikeskus või pääste allkeskus otsustab, et kannatanud võivad veel elus olla, võib keskus õnnetuskohal tegevuse ajutiselt peatada kuni edasiste sündmusteni ning ta peab sellest viivitamata teatama asutusele, üksusele või teenistusele, kes päästetegevuses osaleb või kellele on sellest teatatud. Edaspidi saadud informatsiooni hinnatakse ning otsingu- ja päästeoperatsioone alustatakse uuesti, kui esitatud informatsioon selleks põhjust annab.


5. peatükk
LAEVADE TEAVITUSSÜSTEEM

5.1. Üldsätted

5.1.1. Konventsiooniosalised võivad iseseisvalt või koostöös teiste riikidega luua laevade teavitussüsteemi, kui seda peetakse vajalikuks otsingu- ja päästeoperatsioonide korraldamise hõlbustamiseks.

5.1.2. Konventsiooniosalised, kes kaaluvad laevade teavitussüsteemi loomist, peaksid arvestama organisatsiooni asjakohaseid soovitusi. Konventsiooniosalised peaksid ka kaaluma, kas olemasolevad teavitussüsteemid või muud laeva asukohta märkivad andmed annavad piirkonnale piisavalt informatsiooni, ning püüdma vähendada miinimumini ebavajalikke lisaettekandeid või vajadust selle järele, et pääste koordinatsioonikeskus kontrolliks mitmekordsete teavitussüsteemide kaudu laevade valmisolekut osaleda otsingu- ja päästeoperatsioonides.

5.1.3. Laevade teavitussüsteem peaks andma kõige värskemat informatsiooni laevade liikumise kohta, et õnnetusjuhtumi korral:
1) vähendada ajavahemikku laevaga ühenduse kaotamise ning otsingu- ja päästeoperatsioonide alustamise vahel, kui hädasignaali pole antud;
2) võimaldada kiiresti kindlaks teha laevad, mida võib kutsuda abi osutama;
3) võimaldada piiritleda kindla suurusega otsingupiirkond juhul, kui õnnetusolukorda sattunud inimese, laeva või muu sõiduki asukoht on teadmata;
4) hõlbustada vältimatu arstiabi andmist või meditsiinilist nõustamist.

5.2. Tegevusnõuded

5.2.1. Laevade teavitussüsteem peaks vastama järgmistele nõuetele:
1) andma informatsiooni, sealhulgas meresõiduplaane ja asukohateateid, mis võimaldaks kindlaks määrata osalevate laevade praegust ja tulevast asukohta;
2) olema varustatud merekaartidega;
3) võtma osalevatelt laevadelt kindlate ajavahemike järel vastu teateid;
4) süsteemi ülesehitus ja toimimine peab olema lihtne;
5) kasutama laevade ettekanneteks rahvusvaheliselt kokkulepitud vormi ja korda.

5.3. Ettekannete liigid

5.3.1. Laevade teavitussüsteem peaks organisatsiooni soovituste kohaselt hõlmama järgmisi laevade ettekannete liike:
1) meresõiduplaan;
2) asukohateade;
3) lõppettekanne.

5.4. Süsteemi kasutamine

5.4.1. Konventsiooniosalised peaksid ärgitama kõiki laevu, mis sõidavad piirkondades, kus on korraldatud asukohateadete kogumine otsingu- ja päästetegevuse eesmärgil, teatama oma asukohast.

5.4.2. Konventsiooniosalised, kes registreerivad informatsiooni laevade asukoha kohta, peaksid edastama seda informatsiooni otsimis- ja päästetööde eesmärgil teistesse riikidesse, kui see on otstarbekohane ja kui seda nõutakse.»

;
INTERNATIONAL CONVENTION ON MARITIME SEARCH AND RESCUE, 1979

 

The Parties to the Convention,

noting the great importance attached in several conventions to the rendering of assistance to persons in distress at sea and to the establishment by every coastal State of adequate and effective arrangements for coast watching and for search and rescue services,

having considered Recommendation 40 adopted by the International Conference on Safety of Life at Sea, 1960, which recognizes the desirability of co-ordinating activities regarding safety on and over sea among a number of inter-governmental organizations,

desiring to develop and promote these activities by establishing an international maritime search and rescue plan responsible to the needs of maritime traffic for the rescue of persons in distress at sea,

wishing to promote co-operation among search and rescue organizations around the world and those participating in search in search and rescue operations at sea,

have agreed as follows:

Article I. General obligation under the Convention

The Parties undertake to adopt all legislative or other appropriate measures necessary to give full effect to the Convention and its Annex, which is an integral part of the Convention. Unless expressly provided otherwise a reference, a reference to the Convention constitutes at the same time a reference to its Annex.

Article II. Other treaties and interpretation

(1) Nothing in the convention shall prejudice the codification and development of the law of sea by United Nations Conference on Law of the Sea convened pursuant to resolution 2750 (XXV) of the General Assembly of the United Nations nor the present or future claims and legal views of any State concerning the law of the sea and the nature and extent of coastal and flag State jurisdiction.

(2) No provision of the Convention shall be constructed as prejudicing obligations or rights of vessels provided for in other international instruments.

Article III. Amendments

(1) The Convention may be amended by either of the procedures specified in paragraphs (2) and (3) hereinafter.

(2) Amendment after consideration within the Inter-Governmental Maritime Consultative Organization (hereinafter referred to as the Organization):
(a) Any amendment proposed by a Party and transmitted to the Secretary-General of the Organization (hereinafter referred to as Secretary-General), or any amendment deemed necessary by Secretary-General as a result on an amendment to a corresponding provision of Annex 12 to the Convention on international Civil Aviation, shall be circulated to all Members of the Organization and all Parties at least six months prior to its consideration by the Maritime Safety Committee of the Organization.
(b) Parties, whether or not Members of the Organization, shall be entitled to participate in the proceedings of the Maritime Safety Committee for the consideration and adoption of amendments.
(c) Amendments shall be adopted by a two-thirds majority of the Parties present and voting in the Maritime Safety Committee on condition that at least one third of the Parties shall be present at the time of adoption of the amendment.
(d) Amendments adopted in accordance with sub-paragraph c) shall be communicated by the Secretary-General to all Parties for acceptance.
(e) An amendment to Article or to paragraphs 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 or 3.1.3 of the Annex shall be deemed to have been accepted on the date on which the Secretary-General received an instrument on acceptance from two thirds of the Parties.
(f) An amendment to the Annex other than to paragraphs 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 or 3.1.3 shall be deemed to have been accepted at the end of one year from date on which it is communicated to the Parties for acceptance. However, if within such period of one year more than one third of the Parties notify the Secretary-General that they object to the amendment, it shall be deemed not to have been accepted.
(g) An amendment to an Article or to paragraphs 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 or 3.1.3 of the Annex shall enter into force:
(i) with respect to those Parties have accepted it, six months after the date on which it is deemed to have been accepted;
(ii) with respect to those Parties which accept it after the condition mentioned in sub-paragraph (e) has been met and before the amendment enters into force, on the date of entry into force of the amendment;
(iii) with respect to those Parties which accept it after the date on which the amendment enters into force, 30 days after the deposit of an instrument of acceptance.
(h) An amendment to the Annex other than to paragraphs 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 or 3.1.3 shall enter into force with respect to all Parties, except those which have objected to the amendment under sub-paragraph (f) and which have not withdrawn such objections, six months after the date on which it is deemed to have been accepted. However, before the date set for entry into force, any Party may give notice to the Secretary-General that it exempts itself from giving effect to that amendment for a period not longer than one year from the date of its entry into force, or such longer period as may be determined by a two thirds majority of the Parties present and voting in Maritime Safety Committee at the time of the adoption of the amendment.

(3) Amendment by a conference:
(a) Upon the request of a Party concurred in by at least one third of the Parties. The Organization shall convene a conference of Parties to consider amendments to the Convention. Proposed amendments shall be circulated by the Secretary-General to all Parties at least six months prior to their consideration by the conference.
(b) Amendments shall be adopted by such a conference by a two-thirds majority of the Parties present and voting, on condition that at least one third of the Parties shall be present at time of adoption of the amendment. Amendments so adopted shall be communicated by the Secretary General to all Parties for acceptance.
(c) Unless the conference decides otherwise, the amendment shall be deemed to have been accepted and shall enter into force in accordance with the procedure specified in sub-paragraphs (2)(e), (2)(f), (2)(g) and (2)(h) to the Maritime Safety Committee expanded in accordance with sub-paragraph (2)(b) shall be taken to mean reference to the conference.

(4) Any declaration of acceptance of, or objection to, an amendment or any notice given under sub-paragraph (2)(h) shall inform all Parties of any such submission and the date of its receipt.

(5) The Secretary-General shall inform States of any amendments which enter into force, together with the date on which each such amendment enters into force.

Article IV. Signature, ratification, acceptance, approval and accession

(1) The Convention shall remain open for signature at Headquarters of the Organization from 1 November 1979 until 31 October 1980 and shall thereafter remain open for accession. States may become Parties to the Convention by:
a) signature without reservation as to ratification, acceptance or approval; or
b) signature subject to ratification, acceptance or approval, followed by ratification, acceptance or approval; or
c) accession.

(2) Ratification, acceptance, approval or accession shall be effected by the deposit of an instrument to that effect with the Secretary-General.

(3) The Secretary-General shall inform States of any signature or of the deposit of any instrument of ratification, acceptance, approval or accession and the date of its deposit.

Article V. Entry into force

(1) The Convention shall enter into force 12 months after the date on which 15 States have become Parties to it in accordance with Article IV.

(2) Entry into force for States which ratify, accept, approve or accede to the Convention in accordance with Article IV after the condition prescribed in paragraph (1) has been met and before the Convention enters into force, shall be on the date of entry into force of the Convention.

(3) Entry into force for States which ratify, accept, approve or accede to the Convention after the date on which the Convention enters into force shall apply 30 days after the date of deposit of an instrument in accordance with Article IV.

(4) Any instrument of ratification, acceptance, approval or accession deposited after the date of entry into force of an amendment to the Convention in accordance with Article III to the Convention, as amended, shall enter into force for a State deposing such instrument 30 days after the date of its deposit.

(5) The Secretary-General shall inform States of the date of entry into force of the Convention.

Article VI. Denunciation

(1) The Convention may be denounced by any Party at any time after the expire of five years from the date on which the Convention enters into force for that Party.

(2) Denunciation shall be affected by the deposit of an instrument of denunciation with the Secretary-General who shall notify States of any instrument of denunciation received and of the date of its receipt as well as the date on which such denunciation takes effect.

(3) A denunciation shall take effect one year, or such longer period and may be specified in the instrument of denunciation, after its receipt by the Secretary-General.

Article VII. Deposit and registration

(1) The Convention shall be deposited with the Secretary-General who shall transmit certified true copies thereof to States.

(2) As soon as the Convention enters into force, the Secretary-General shall transmit the text thereof to the Secretary-General of the United Nations for register and publication, in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations.

Article VIII. Languages

The Convention is published in single copy in Chinese, English, French, Russian and Spanish languages, each text been equally authentic. Official translations in the Arabic, German and Italian languages shall prepared and deposited with the signed original.

Done at Hamburg this twenty seventh day of April one thousand nine hundred and seventy nine.

In witness whereof the undersigned, being duly authorized by their respective Governments for that purpose, have signed the Convention.

 

ANNEX

Chapter 1
TERMS AND DEFINITIONS

1.1.Shall” is used in the Annex to indicate a provision, the uniform application of which by all Parties is required in the interest of safety of life at sea.

1.2.Should” is used in Annex to indicate a provision, the uniform application of which by all Parties is recommended in the interest of safety of life at sea.

1.3. The terms listed below are used in the Annex with the following meanings:
1) “Search an rescue region”. An area of defined dimensions within which search and rescue services are provided.
2) “Rescue co-ordination centre”. A unit responsible for promoting efficient organization of search and rescue services and for co-ordinating the conduct of search and rescue operations within a search and rescue region.
3) “Rescue sub-centre”. A unit subordinate to a rescue co-ordination centre established to complement the latter within a search and rescue region.
4) “Coast watching unit”. A land unit, stationary or mobile, designed to maintain a watch on the safety of vessels in coastal areas.
5) “Rescue unit”. A unit composed of trained personnel and provided with equipment suitable for the expeditions conduct of search and rescue operations.
6) “On-scene commander”. The commander of a rescue unit designated to co-ordinate search and rescue operations within a specified search area.
7) “Co-ordinator of surface search”. A vessel, other than a rescue unit, designated to co-ordinate surface search and rescue operations within a specified area.
8) “Emergency phase”. A genetic term meaning, as the case may be, uncertainty phase, alert phase or distress phase.
9) “Uncertainty phase”. A situation wherein uncertainty exists as to the safety of a vessel and of the persons on board.
10) “Alert phase”. A situation wherein aprehension exists as to the safety of a vessel and of the persons on board.
11) “Distress phase”. A situation wherein there is a reasonable certainty that a vessel or a person is threatened by grave danger and requires immediate assistance.
12) “To ditch”. In the case of an aircraft, to make a forced landing on water.


Chapter 2
ORGANIZATION

2.1. Arrangements for provision and co-ordination of search and rescue

2.1.1. Parties shall ensure that necessary arrangements are made for the provision of adequate search and rescue services for persons in distress at sea round their coasts.

2.1.2. Parties shall forward to the Secretary General information on their search and rescue organization and later alterations of importance, including:
1) national maritime search and rescue services
2) location of established rescue co-ordination centres, their telephone and telex numbers and areas of responsibility; and
3) principal available rescue units at their disposal.

2.1.3. The Secretary General shall in suitable way transmit to all parties the information referred to in paragraph 2.1.2.

2.1.4. Each search and rescue region shall be established by agreement among Parties concerned. The Secretary General shall be notified of such agreement

2.1.5. In case on the exact dimensions of a search and rescue region is not reached by the Parties concerned, those Parties shall use their best endeavours to reach agreement upon appropriate arrangements under which the equivalent overall co-ordination of search and rescue services is provided in the area. The Secretary General shall be notified of such arrangements.

2.1.6. The Secretary General shall notify all Parties of the agreements or arrangements referred to in paragraph 2.1.4 and 2.1.5

2.1.7. The delimitation of search and rescue regions is not related to and shall not prejudice. the delimitation of any boundary between States.

2.1.8. Parties should arrange that their search and rescue services are able to give prompt response to distress calls.

2.1.9. On receiving information that a person is in distress in an area within which a Party provides for overall co-ordination of search and rescue operations, the responsible authorities of that Party shall take urgent steps to provide the most appropriate assistance available.

2.1.10. Parties shall ensure that assistance be provided to any person in distress at sea. They shall do so regardless of the nationality or status of such a person or the circumstances in which that person is found.

2.2. Co-ordination of search and rescue facilities

2.2.1. Parties shall make provision for the co-ordination of the facilities required to provide search and rescue services round their coasts.

2.2.2. Parties shall establish a national machinery for overall co-ordination of search and rescue services.

2.3. Establishment of rescue co-ordination centres and rescue sub-centres

2.3.1. To meet requirements of paragraphs 2.2.1 and 2.2.2 Parties shall establish rescue co-ordination centres for search and rescue services and such rescue sub-centres as they consider appropriate.

2.3.2. The competent authorities of each Party shall determine the area of which a rescue sub-centres is responsible.

2.3.3. Each rescue co-ordination centre and rescue sub-centre established in accordance with paragraph 2.3.1 shall have adequate means for the receipt of distress communications via a coast radio station or otherwise. Every such centre and sub-centre shall also have adequate means for communication with rescue co-ordination centres or rescue sub-centres, as appropriate, in adjacent areas.

2.4. Designation of rescue units

2.4.1. Parties shall designate either:
1) as rescue units, State or other appropriate public or private services suitable located and equipped, parts thereof;
   or
2) as elements of the search and rescue organization, State or other appropriate public or private services or parts thereof, not suitable for designation as rescue units, but which are able to participate in search and rescue operations, and shall define the functions of those elements.

2.5. Facilities and equipment of rescue units

2.5.1. Each rescue unit shall be provided with facilities and equipment appropriate to its task.

2.5.2. Each unit should have rapid and reliable means of communications with other units or elements engaged in the same operation.

2.5.3. Containers or packages containing survival equipment for dropping to survivors should have the general nature of their contents indicated by a colour code in accordance with paragraph 2.5.4 and by printed indication and self-explanatory symbols, to the extent that such symbols exist.

2.5.4. The colour identification of the contents of droppable containers and packages containing survival equipment should take the form of streamers coloured according to following code
1) Red – medical supplies and first aid equipment;
2) Blue – food and water;
3) Yellow – blankets and protective clothing; and
4) Black – miscellaneous equipment such as stoves, axes, compasses and cooking utensils.

2.5.5. Where supplies of a mixed nature are dropped in one container or package, the colour should be used in combination.

2.5.6. Instructions on the use of the survival equipment should be enclosed in each of the droppable containers or packages. They should be printed in English and in at least two other languages.


Chapter 3
CO-OPERATION

3.1. Co-operation between States

3.1.1. Parties shall co-ordinate their search and rescue organizations and should, whenever necessary, co-ordinate search and rescue operations with those of neighbouring States

3.1.2. Unless otherwise agreed between the States concerned, a Party should authorize, subject to applicable national laws, rules, and regulations, immediate entry into or over its territorial sea or territory of rescue units of other Parties solely for the purpose searching for the position of similar casualties and rescuing the survivors of such casualties. In the cases, search and rescue operation shall, as far as practicable, be co-ordinated by the appropriate rescue co-ordination centre of the Party which has authorized entry, or such other authority as has been designated by that Party.

3.1.3. Unless otherwise agreed between the States concerned, the authorities of a Party which wishes its rescue units to enter into or over the territorial sea or territory of another Party solely for purpose of searching for the position of maritime casualties and rescuing the survivors of such casualties, shall transmit a request, giving full details of the projected mission and the need for it, to the rescue co-ordination centre of that other Party, or such other authority as has been designated by that Party.

3.1.4. The competent authority of Parties shall:
1) immediately acknowledge the receipt of such a request; and
2) as soon as possible indicate the conditions, if any, under which the projected mission may be undertaken.

3.1.5. Parties should enter into agreements with neighbouring States setting forth the conditions for entry of each other’s rescue units into or over their respective territorial sea or territory. These agreements should also provide for expediting entry of such units with the least possible formalities.

3.1.6. Each Party should authorize its rescue co-ordination centres:
1) to request from other rescue co-ordination centres such assistance, including vessels, aircraft, personnel or equipment, as may be needed;
2) to grant any necessary permission for the entry of such vessels, aircraft, personnel or equipment into or over its territorial sea or territory; and
3) to make necessary arrangements with the appropriate customs, immigration or other authorities with a view to expediting such entry.

3.1.7. Each Party should authorize its rescue co-ordination centres to provide, when requested, assistance to other rescue co-ordination centres, including assistance in the form of vessels. Aircraft, personnel or equipment.

3.1.8. Parties should enter into search and rescue agreement with neighbouring States regarding the pooling of facilities, establishment of common procedures, conduct of joint training and exercises, regular checks of inter-State communication centre personnel and the exchange of search and rescue information.

3.2. Co-ordination with aeronautical services

3.2.1. Parties shall ensure the closest practicable co-ordination between maritime and aeronautical services so as to provide for the most effective and efficient search and rescue services in and over their search and rescue regions.

3.2.2. Whenever practicable, each Party should establish joint rescue co-ordination centres and rescue sub-centres to serve both maritime and aeronautical purposes.

3.2.3. Whenever separate maritime and aero-nautical rescue co-ordination centres or rescue sub-centres are established to serve the same area, the Party concerned shall ensure closest practicable co-ordination between the centres or sub-centres.

3.2.4. Parties shall ensure as far as possible the use of common procedures by rescue units established for maritime purposes and those established for aeronautical purposes.


Chapter 4
PREPARATORY MEASURES

4.1. Requirements for information

4.1.1. Each rescue co-ordination centre and rescue sub-centre shall have available up-to-date information relevant to search and rescue operations in its area including information regarding:
1) rescue units and coast watching units;
2) any other public and private resources, including transportation facilities and fuel supplies, that are likely to be useful in search and rescue operations;
3) means of communication that may be used in search and rescue operations;
4) names, cable and telex addresses, telephone and telex numbers of shipping agents, consular authorities, international organizations and other agencies who may be able to assist in obtaining vital information on vessels;
5) the locations, call signs or maritime mobile service identities, hours of watch and frequencies of all radio stations likely to be employed in search and rescue operations;
6) the locations, call signs or maritime mobile service identities, hours of watch and frequencies of all coast radio stations disseminating meteorological forecasts and warnings for the search and rescue region;
7) the locations and hours of watch of services keeping radio watch and the frequencies guarded;
8) objects likely to be mistaken for unlocated or unreported wreckage;
and
9) locations where supplies of droppable emergency survival equipment are stored.

4.1.2. Each rescue co-operation centre and rescue sub-centre should have ready access to information regarding the position, course, speed and call sign or ship station identity of vessels within its area which may be able to provide assistance to vessels or persons in distress at sea. This information shall either be kept in the rescue co-ordination centre or be readily obtained when necessary.

4.1.3. A large-scale map shall be provided at each rescue co-ordination centre and rescue sub-centre for the purpose of displaying and plotting information relevant to search and rescue operations in its area.

4.2. Operating plans or instructions

4.2.1. Each rescue co-operation centre and rescue sub-centre shall prepare or have available detailed plans or instructions for the conduct search and rescue operations in its area.

4.2.2. The plans or instructions shall specify arrangements for the servicing and refuelling, to the extent possible, of vessels, aircraft and vehicles employed in search and rescue operations, including those made available by other States.

4.2.3. The plans or instructions should contain details regarding action to be taken by those engaged in search and rescue operations in the area, including:
1) the manner in which search and rescue operations are to be conducted;
2) the use of available communications systems and facilities;
3) the action to be taken jointly with other rescue co-ordination centres or sub-centres, as appropriate;
4) the methods of alerting vessels at sea and enroute aircraft;
5) the duties and authority of personnel assigned to search and rescue operations;
6) possible redeployment of equipment that may be necessitated by meteorological or other conditions;
7) the methods of obtaining essential information relevant to search and rescue operations, such as appropriate notices to mariners and reports and forecasts of weather and sea surface conditions;
8) the methods of obtaining from other rescue co-ordination centres or rescue sub-centres, as appropriate, such assistance as may be needed, including vessels, aircraft personnel, and equipment;
9) the methods of assisting rescue vessels or other vessels to rendezvous with vessel in distress; and
10) the methods of assisting distressed aircraft compelled to ditch to rendezvous with surface craft.

4.3. Preparedness of rescue units

4.3.1. Each designated rescue unit shall maintain a state of preparedness commensurate with its task and should keep the appropriate rescue co-ordination centre or rescue sub-centre informed of its state of preparedness.


Chapter 5
OPERATING PROCEDURES

5.1. Information concerning emergencies

5.1.1. Parties shall ensure that such continuous radio watches as are deemed practicable and necessary, are maintained on international distress frequencies. A coast radio station receiving any distress call or message shall:
1) immediately inform the appropriate rescue co-ordination centre or rescue sub-centre;
2) rebroadcast to the extent necessary to inform ships on one or more of the international distress frequencies or on any other appropriate frequency;
3) precede such rebroadcast with the appropriate automatic alarm signals unless this has already been done; and
4) take such subsequent action as decided by the competent authority.

5.1.2. Any authority or element of the search and rescue organization having reason to believe that a vessel is in a state of emergency should give as soon as possible all available information to the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre concerned.

5.1.3. Rescue co-ordination centres and rescue sub-centres shall, immediately upon receipt of information concerning a vessel in a state of emergency, evaluate such information and determine the phase of emergency in accordance with paragraph 5.2 and the extent of operation required.

5.2. Emergency

5.2.1. For operational purposes, the following emergency phases shall be distinguished:
1) Uncertainty phase
1.1. when a vessel has been reported overdue at its destination; or
1.2. when a vessel has failed to make an expected position or safety report.
2) Alert phase
2.1. when, following the uncertainty phase, attempts to establish contact with the vessel have failed and inquiries addressed to the other appropriate sources have been unsuccessful; or
2.2. when information has been received indicating that operating efficiency of a vessel is impaired but not to the extent that a distress situation is likely.
3) Distress phase
3.1. when positive information is received that a vessel or a person is in grave and imminent danger and in need of immediate assistance; or
3.2. when, following the alert phase, further unsuccessful attempts to establish contact with the vessel and more widespread unsuccessful inquiries point to the probability the vessel is in distress; or
3.3. when information is received which indicates that the operating efficiency of a vessel has been impaired to the extent that a distress situation is likely.

5.3. Procedure for rescue co-ordination centres and rescue sub-centres during emergency phases

5.3.1. Upon the declaration of the uncertainty phase, the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, shall initiate inquiries in order to determine the safety of vessel or shall declare the alert phase.

5.3.2. Upon the declaration of the alert phase, the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, shall extend the inquiries for the missing vessel, alert appropriate search and rescue services and initiate such action, as described in paragraph 5.3.3, as is necessary in the light of the circumstances of the particular case.

5.3.3. Upon the declaration of the distress phase the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, shall:
1) initiate action in accordance with the arrangements set out in paragraph 4.2;
2) where appropriate, estimate the degree of uncertainty of the vessel’s position and determine the extent on any area to be searched;
3) notify the owner of the vessel or his agent if possible and keep him informed of developments;
4) notify other rescue co-ordination centres or rescue sub-centres, the help of which seems likely to be required or which may be concerned in the operations;
5) request at early stage any help which might be available from aircraft, vessels or services not specifically included in the search and rescue organization, considering that, in the majority of distress situations in ocean areas, other vessels in the vicinity are important elements for search and rescue operations;
6) draw up a broad plan for the conduct of the operations from the information available and communicate such plan to the authorities designated in accordance with paragraphs 5.7 and 5.8 for their guidance;
7) amend as necessary in the light of circumstances the guidance already given in paragraph 5.3.3.6;
8) notify the consular of diplomatic authorities concerned or, if the incident involves a refugee or displaced person, the office of the competent international organization;
9) notify accident investigation authorities as appropriate; and
10) notify any aircraft, vessel or other services mentioned in paragraph 5.3.3.5 in consultation with the authorities designated in accordance with paragraph 5.7 or 5.8, as appropriate, when their assistance is no longer required.

5.3.4. Initiation of search and rescue operations in respect of a vessel whose position is unknown

5.3.4.1. In event of an emergency phase being declared in respect of a vessel whose position is unknown, the following shall apply:
1) when a rescue co-ordination centre or rescue sub-centre is notified of the existence of an emergency phase and is unaware of other centres taking appropriate action, it shall assume responsibility for initiating suitable action and confer with neighbouring centres with the objective of designation one centre to assume responsibility forthwith;
2) unless otherwise decided by agreement between the centres concerned, the centre to be designated shall be the centre responsible for the area in which the vessel was according to its last reported position; and
3) after the declaration of the distress phase, the centre co-ordinating the search and rescue operations shall, if necessary, inform other appropriate centres of all the circumstances of the state of emergency and of all subsequent developments.

5.3.5. Passing information to vessels in respect of which an emergency phase has been declared

5.3.5.1. Whenever applicable, the rescue co-operation centre or rescue sub-centre responsible for search and rescue operations shall be responsible for passing to the vessel for which an emergency phase has been declared, information on the search and rescue operation it has initiated.

5.4. Co-ordination when two or more parties are involved

5.4.1. Where the conduct of operations over the entire search and rescue region is the responsibility of more than one Party, each Party shall take appropriate action in accordance with the operating plans or instructions referred to in paragraph 4.2 when so requested by the rescue co-ordination centre of the region.

5.5. Termination and suspension of search and rescue operations

5.5.1. Uncertainty phase and alert phase

5.5.1.1. When during an uncertainty phase or an alert phase a rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, is informed that the emergency no longer exists, it shall so inform any authority, unit or service which has been activated or notified.

5.5.2. Distress phase

5.5.2.1. When during a distress phase a rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, is informed by the vessel in distress or other appropriate sources that the emergency no longer exists, it shall take the necessary action to terminate the search and rescue operations and to inform any authority, unit or service which has been activated or notified.

5.5.2.2. If during a distress phase it has been determined that the search should be discontinued the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, shall suspend the search and rescue operations and so inform any authority, unit or service which has been activated or notified. Information subsequently received shall be evaluated and search and rescue operations resumed when justified on the basis of such information.

5.5.2.3. If during a distress phase it has been determined that further search would be of no avail, the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, shall terminate search and rescue operations and so inform any authority, unit or service which has been activated or notified.

5.6. On-scene co-ordination of search and rescue activities

5.6.1. The activities of units engaged in search and rescue operations, whether they be rescue units or other assisting units, shall be co-ordinated to ensure the most effective results.

5.7. Designation on on-scene commander and his responsibility

5.7.1. When rescue units are about to engage in search and rescue operations one of them should be designated on-scene commander as early as practicable and preferably before arrival within the specified search area.

5.7.2. The appropriate rescue co-ordination centre or rescue sub-centre should designate an on-scene commander. If this is not practicable, the units involved should designate by mutual agreement an on-scene commander.

5.7.3. Until such time as an on-scene commander has been designated, the first rescue unit arriving at the scene of action should automatically assume the duties and responsibilities of an OSC.

5.7.4. An on-scene commander shall be responsible for the following tasks when these have not been performed by the responsible rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate:
1) determining the probable position of the object of the search, the probable margin of error in this position, and the search area;
2) making arrangements for the separation for safety purposes of units engaged in the search;
3) designating appropriate search patterns for the units participating in the search and assigning search areas to units or groups of units:
4) designating appropriate units to effect rescue when the object of the search is located; and
5) co-ordinating on-scene search and rescue communications.

5.7.5. An on-scene commander shall also be responsible for the following:
1) making periodic reports to the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre which is co-ordinating the search and rescue operations; and
2) reporting the number and the names of survivors to the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre which is co-ordinating the search and rescue operations, providing the centre with the names and destinations of units with survivors aboard, reporting which survivors are in each unit and requesting additional assistance from the centre when necessary, for example, medical evacuation of seriously injured survivors.

5.8. Designation of co-ordinator surface search and his responsibilities

5.8.1. If rescue units (including warships) are not available to assume the duties of an on-scene commander but a number of merchant vessels or other vessels are participating in the search and rescue operations, one of them should be designated by mutual agreement as co-ordinator surface search.

5.8.2. The co-ordinator surface search should be designated as early as practicable and preferably before arrival within the specified search area.

5.8.3. The co-ordinator search should be responsible for as many of the tasks listed in paragraphs 5.7.4 and 5.7.5 as the vessel is capable of performing.

5.9. Initial action

5.9.1. Any unit receiving information of a distress incident shall take whatever immediate action to assist as is within its capability or shall alert other units which might be able to assist and shall notify the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre in whose area the incident has occurred.

5.10. Search areas

5.10.1. Search areas determined in accordance with 5.3.3.2, 5.7.4.1 or 5.8.3 may be altered as appropriate by the on-scene commander or the co-ordinator surface search, who should notify the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre of this action and his reasons for doing so.

5.11. Search patterns

5.11.1. Search patterns designated in accordance with paragraph 5.3.3.6, 5.7.4.3 or 5.8.3 may be changed to other patterns if considered necessary by the on-scene commander or the co-ordinator surface search, who should notify the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre of his action and his reasons for doing so.

5.12. Search successful

5.12.1. When search has been successful the on-scene commander or the co-ordinator surface search should direct the most suitably equipped units to conduct the rescue or to provide other necessary assistance.

5.12.2. Where appropriate the units conducting the rescue should notify the on-scene commander or the co-ordinator surface of the number and names of survivors aboard, whether all personnel have been accounted for and whether additional assistance is required, for example medical evacuation, and the destination of the units.

5.12.3. The on-scene commander or the co-ordinator surface search should immediately notify the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre when the search has been successful.

5.13. Search unsuccessful

5.13.1. The search should only be terminated when there is no longer any reasonable hope of rescuing survivors.

5.13.2. The rescue co-ordination centre or rescue sub-centre co-ordinating the search and rescue operations should normally be responsible for terminating the search.

5.13.3. In remote ocean areas not under the responsibility of a rescue co-ordination centre or where the responsible centre is not in a position to co-ordinate the search and rescue operations, the on-scene commander or the co-ordinator surface search may take responsibility for terminating the search.


Chapter 6
SHIP REPORTING SYSTEMS

6.1. General

6.1.1. Parties should establish a ship reporting system for application within any search and rescue region for which they are responsible, where this is considered necessary to facilitate search and rescue operations and is deemed practicable.

6.1.2. Parties contemplating the instructions of a ship reporting system should take account of the relevant recommendations of the Organization.

6.1.3. The ship reporting system should provide up-to-date information on the movements of vessels in order, in the event of a distress incident:
1) to reduce the interval between the loss of contact with a vessel and the initiation of search and rescue operations in cases where no distress signal has been received;
2) to permit rapid determination of vessels which may be called upon to provide assistance;
3) to permit delineation of search area of limited size in case the position of a vessel in distress is unknown or uncertain; and
4) to facilitate the provision of urgent medical assistance or advice to vessels not carrying a doctor.

6.2. Operational requirements

6.2.1. To achieve the objectives set out in paragraph 6.1.3, the ship reporting system should satisfy the following operational requirements:
1) to reduce the interval between the loss of contact with a vessel and the initiation of search and rescue operations in cases where no distress signal has been received;
2) maintenance of a shipping plot;
3) receipt of reports at appropriate intervals from participating vessels;
4) simplicity in system design and operation; and
5) use of an internationally agreed standard ship reporting format and internationally agreed standard procedures.

6.3. Types of reports

6.3.1. A ship reporting system should incorporate the following reports:
1) Sailing plan – giving name, call sign or ship station identity, date and time (in UTC) of departure, details of the vessel’s point of departure, next port of call, intended route, speed and expected date and time (in UTC) of arrival. Significant changes should be reported as soon as possible.
2) Position report – giving name, call sign or ship station identity, date and time (in UTC), position, course and speed.
3) Final report – giving name, call sign or ship station identity, date and time (in UTC) of arrival at destination or of leaving the area covered by the system.

6.4. Use of systems

6.4.1. Parties should encourage all vessels to report their positions when travelling in areas where arrangements have been made to collect information on positions for search and rescue purposes.

6.4.2. Parties recording information on the position of vessels should disseminate, so far as practicable, such information to other States when so requested for search and rescue purposes.

 

RESOLUTION MSC. 70(69)
Adoption of Amendments to the International Convention Maritime Search and Rescue, 1979
(adopted on 18 May 1998)


The Maritime Safety Committee,

Recalling Article 28(b) of the Convention on the International Maritime Organization concerning the functions of the Committee,

Recalling further article III(2)(f) of the International Convention on Maritime Search and Rescue, 1979, hereinafter referred to as “the Convention”, concerning the procedures for amending the Annex to the Convention, other than the provisions of paragraphs 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 or 3.1.3 thereof,

Having considered, at its sixty-ninth session, amendments to the Convention proposed and circulated in accordance with article III(2)(a) thereof,

1. Adopts, in accordance with article III(2)(c) of the Convention, amendments to the Convention, the text of which is set out in the Annex to the present resolution;

2. Determines, in accordance with article III(2)(f) of the Convention, that the amendments shall be deemed to have been accepted on 1 July 1999, unless, prior to that date, more than one third of the Parties, have notified their objections to the amendments,

3. Invites Parties to the Convention to note that, in accordance with article III(2)(h) of the Convention, the amendments shall enter into force on 1 January 2000 upon their acceptance in accordance with paragraph 2 above;

4. Requests the Secretary-General, in conformity with article III(2)(d) of the Convention, to transmit certified copies of the present resolution and the text of the amendments contained in the Annex to all Parties to the Convention;

5. Further requests the Secretary-General to transmit copies of this resolution and its Annex to Members of the Organization, which are not Parties to the Convention.

 

Annex

AMENDMENTS TO THE INTERNATIONAL CONVENTION ON MARITIME SEARCH AND RESCUE, 1979


The existing text of the Annex to the Convention, except paragraphs 2.1.4, 2.1.5, 2.1.7, 2.1.10, 3.1.2 and 3.1.3 is replaced by the following:

“Chapter 1
TERMS AND DEFINITIONS

1.1. “Shall” is used in the Annex to indicate a provision, the uniform application of which by all Parties is required in the interest of safety of life at sea.

1.2. “Should” is used in the Annex to indicate a provision, the uniform application of which by all Parties is recommended in the interest of safety of life at sea.

1.3. The terms listed below are used in the Annex with the following meanings:
1) “Search”. An operation, normally co-ordinated by a rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, using available personnel and facilities to locate persons in distress;
2) “Rescue”. An operation to retrieve persons in distress, provide for their initial medical or other needs, and deliver them to a place of safety;
3) “Search and rescue service”. The performance of distress monitoring, communication, co-ordination and search and rescue functions, including provision of medical advice, initial medical assistance, or medical evacuation, through the use of public and private resources including co-operating aircraft, vessels and other craft and installations;
4) “Search and rescue region”. An area of defined dimensions associated with a rescue co-ordination centre within which search and rescue services are provided;
5) “Rescue co-ordination centre”. A unit responsible for promoting efficient organization of search and rescue services and for co-ordinating the conduct of search and rescue operations within a search and rescue region;
6) “Rescue sub-centre”. A unit subordinate to a rescue co-ordination centre established to complement the latter according to particular provisions of the responsible authorities;
7) “Search and Rescue facility”. Any mobile resource, including designated search and rescue units, used to conduct search and rescue operations;
8) “Search and rescue unit”. A unit composed of trained personnel and provided with equipment suitable for the expeditious conduct of search and rescue operations;
9) “Alerting post”. Any facility intended to serve as an intermediary between a person reporting an emergency and a rescue co-ordination centre or rescue sub-centre;
10) “Emergency phase”. A generic term meaning, as the case may be, uncertainty phase, alert phase or distress phase;
11) “Uncertainty phase”. A situation wherein uncertainty exists as to the safety of a person, a vessel or other craft;
12) “Alert phase”. A situation wherein apprehension exists as to the safety of a person, a vessel or other craft;
13) “Distress Phase”. A situation wherein there is a reasonable certainty that a person, a vessel or other craft is threatened by grave and imminent danger and requires immediate assistance;
14) “On-scene co-ordinator”. A person designated to co-ordinate search and rescue operations within a specified area;
15) “Secretary-General”. The Secretary-General of the International Maritime Organization.


Chapter 2
ORGANIZATION AND CO-ORDINATION

2.1. Arrangements for provision and co-ordination of search and rescue services

2.1.1. Parties shall, as they are able to do so individually or in co-operation with other States and, as appropriate, with the Organization, participate in the development of search and rescue services to ensure that assistance is rendered to any person in distress at sea. On receiving information that any person is, or appears to be, in distress at sea, the responsible authorities of a Party shall take urgent steps to ensure that the necessary assistance is provided.

2.1.2. Parties shall, either individually or, if appropriate, in co-operation with other States, establish the following basic elements of a search and rescue service:
1) legal framework;
2) assignment of a responsible authority;
3) organisation of available resources;
4) communication facilities;
5) co-ordination and operational functions, and
6) processes to improve the service including planning, domestic and international co-operative relationships and training.

Parties shall, as far as practicable, follow relevant minimum standards and guidelines developed by the Organization.

2.1.3. To help ensure the provision of adequate shore-based communication infrastructure, efficient distress alert routeing, and proper operational co-ordination to effectively support search and rescue services, Parties shall, individually or in co-operation with other States, ensure that sufficient search and rescue regions are established within each sea area in accordance with paragraphs 2.1.4 and 2.1.5. Such regions should be contiguous and, as far as practicable, not overlap.

2.1.6. Agreement on the regions or arrangements referred to in paragraphs 2.1.4 and 2.1.5 shall be recorded by the Parties concerned, or in written plans accepted by the Parties.

2.1.8. Parties should seek to promote consistency, where applicable, between their maritime and aeronautical search and rescue services while considering the establishment of maritime search and rescue regions which shall be established by agreement in accordance with paragraph 2.1.4 or the reaching of agreement upon appropriate arrangements in accordance with paragraph 2.1.5.

2.1.9. Parties having accepted responsibility to provide search and rescue services for a specified area shall use search and rescue units and other available facilities for providing assistance to a person who is, or appears to be, in distress at sea.

2.1.11. Parties shall forward to the Secretary-General information on their search and rescue service, including the:
1) national authority responsible for the maritime search and rescue services;
2) location of the established rescue co-ordination centres or other centres providing search and rescue co-ordination, for the search and rescue region or regions and communications therein;
3) limits of their search and rescue region or regions and the coverage provided by their shore based distress and safety communication facilities; and
4) principal types of available search and rescue units.

Parties shall with priority, update the information provided with respect to any alterations of importance. The Secretary-General shall transmit to all Parties the information received.

2.1.12. The Secretary-General shall notify all Parties of the agreements or arrangements referred to in paragraphs 2.1.4 and 2.1.5.

2.2. Development of national search and rescue services

2.2.1. Parties shall establish appropriate national procedures for overall development, co-ordination, and improvement of search and rescue services.

2.2.2. To support efficient search and rescue operations, Parties shall:
1) ensure the co-ordinated use of available facilities; and
2) establish close co-operation between services and organizations which may contribute to improve the search and rescue service in areas such as operations, planning, training, exercises and research and development.

2.3. Establishment of rescue co-ordination centres and rescue sub-centres

2.3.1. To meet the requirements of paragraph 2.2, Parties shall individually or in co-operation with other States establish rescue co-ordination centres for their search and rescue services and such rescue sub-centres as they consider appropriate.

2.3.2. Each rescue co-ordination centre and rescue sub-centre, established in accordance with paragraph 2.3.1, shall arrange for the receipt of distress alerts originating from within its search and rescue region. Every such centre shall also arrange for communications with persons in distress, with search and rescue facilities, and with other rescue co-ordination centres or rescue sub-centres.

2.3.3. Each rescue co-ordination centre shall be operational on a 24-hour basis and be constantly staffed by trained personnel having a working knowledge of the English language.

2.4. Co-ordination with aeronautical services

2.4.1. Parties shall ensure the closest practicable co-ordination between maritime and aeronautical services so as to provide for the most effective and efficient search and rescue services in and over their search and rescue regions.

2.4.2. Whenever practicable, each party should establish joint rescue co-ordination centres and rescue sub-centres to serve both maritime and aeronautical purposes.

2.4.3. Whenever separate maritime and aeronautical rescue co-ordination centres or rescue sub-centres are established to serve the same area, the Party concerned shall ensure the closest practicable co-ordination between the centres or sub-centres.

2.4.4. Parties shall ensure as far as is possible the use of common procedures by search and rescue units established for maritime purposes and those established for aeronautical purposes.

2.5. Designation of search and rescue facilities

Parties shall identify all facilities able to participate in search and rescue operations, and may designate suitable facilities as search and rescue units.

2.6. Equipment of search and rescue units

2.6.1. Each search and rescue unit shall be provided with equipment appropriate to its task.

2.6.2. Containers and packages containing survival equipment for dropping to survivors should have the general nature of their contents indicated by markings in accordance with standards adopted by the Organization.


Chapter 3
CO-OPERATION BETWEEN STATES

3.1. Co-operation between States

3.1.1. Parties shall co-ordinate their search and rescue organizations and should, whenever necessary, co-ordinate search and rescue operations with those of neighbouring States.

3.1.4. The responsible authorities of Parties shall:
1) immediately acknowledge the receipt of such a request; and
2) as soon as possible indicate the conditions, if any, under which the projected mission may be undertaken.

3.1.5. Parties should enter into agreements with neighbouring States setting forth the conditions for entry of each other’s search and rescue units into or over their respective territorial sea or territory. These agreements should also provide for expediting entry of such units with the least possible formalities.

3.1.6. Each Party should authorize its rescue co-ordination centres:
1) to request from other rescue co-ordination centres such assistance, including vessels, aircraft, personnel or equipment, as may be needed;
2) to grant any necessary permission for the entry of such vessels, aircraft, personnel or equipment into or over its territorial sea or territory; and
3) to make the necessary arrangements with the appropriate customs, immigration, health or other authorities with a view to expediting such entry.

3.1.7. Each Party shall ensure that its rescue co-ordination centres provide, when requested, assistance to other rescue co-ordination centres, including assistance in the form of vessels, aircraft, personnel or equipment.

3.1.8. Parties should enter into agreements with other States, where appropriate, to strengthen search and rescue co-operation and co-ordination. Parties shall authorize their responsible authority to make operational plans and arrangements for search and rescue co-operation and co-ordination with responsible authorities of other States.


Chapter 4
OPERATING PROCEDURES

4.1. Preparatory measure

4.1.1. Each rescue co-ordination centre and rescue sub-centre shall have available up-to-date information especially concerning search and rescue facilities and available communications relevant to search and rescue operations in its area.

4.1.2. Each rescue co-ordination centre and rescue sub-centre should have ready access to information regarding the position, course, and speed of vessels within its area which may be able to provide assistance to persons, vessels or other craft in distress at sea, and regarding how to contact them. This information should either be kept in the rescue co-ordination centre, or be readily obtainable when necessary.

4.1.3. Each rescue co-ordination centre and rescue sub-centre shall have detailed plans of operation for the conduct of search and rescue operations. Where appropriate, these plans shall be developed jointly with the representatives of those who may assist in providing, or who may benefit from, the search and rescue services.

4.1.4. Rescue co-ordination centres or sub-centres shall be kept informed of the state of preparedness of search end rescue units.

4.2. Information concerning emergencies

4.2.1. Parties, either individually or in co-operation with other States shall ensure that they are capable on a 24-hour basis of promptly and reliably receiving distress alerts from equipment used for this purpose within their search and rescue regions. Any alerting post receiving a distress alert shall:
1) immediately relay the alert to the appropriate rescue co-ordination centre or sub-centre, and then assist with search and rescue communications as appropriate; and
2) if practicable acknowledge the alert.

4.2.2. Parties shall, where appropriate, ensure that effective arrangements are in place for the registration of communication equipment and for responding to emergencies, to enable any rescue co-ordination centre or sub-centre to access pertinent registration information quickly.

4.2.3. Any authority or element of the search and rescue service having reason to believe that a person, a vessel or other craft is in a state of emergency shall forward as soon as possible all available information to the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre concerned.

4.2.4. Rescue co-ordination centres and rescue sub-centres shall, immediately upon receipt of information concerning a person, a vessel, of other craft in a state of emergency, evaluate such information and determine the phase of emergency in accordance with paragraph 4.4, and the extent of operations required.

4.3. Initial action

Any search and rescue unit receiving information of a distress incident shall initially take immediate action if in the position to assist and shall, in any case without delay, notify the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre in whose area the incident has occurred.

4.4. Emergency phases

To assist in determining the appropriate operating procedures, the following emergency phases shall be distinguished by the rescue co-ordination centre or sub-centre concerned:
1) Uncertainty phase:
1.1. when a person has been reported as missing, or a vessel or other craft is overdue; or
1.2. when a person, a vessel or other craft has failed to make an expected position or safety report.
2) Alert phase:
2.1. when, following the uncertainty phase, attempts to establish contact with a person, a vessel or other craft have failed and inquiries addressed to other appropriate sources have been unsuccessful; or
2.2. when information has been received indicating that the operating efficiency of a vessel or other craft is impaired, but not to the extent that a distress situation is likely.
3) Distress phase:
3.1. when positive information is received that a person, a vessel or other craft is in danger and in need of immediate assistance; or
3.2. when, following the alert phase, further unsuccessful attempts to establish contact with a person a vessel or other craft and more widespread unsuccessful inquiries point to the probability that a distress situation exists; or
3.3. when information is received which indicates that the operating efficiency of a vessel or other craft has been impaired to the extent that a distress situation is likely.

4.5. Procedures to be followed by rescue co-ordination centres and rescue sub-centres during emergency phases

4.5.1. Upon the declaration of the uncertainty phase the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, shall initiate inquiries to determine the safety of a person, a vessel or other craft, or shall declare the alert phase.

4.5.2. Upon the declaration of the alert phase, the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, shall extend the inquiries for the missing person, vessel or other craft, alert appropriate search and rescue services and initiate such action, as is necessary in the light of the circumstances of the particular case.

4.5.3. Upon the declaration of the distress phase the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre, as appropriate, shall proceed as prescribed in its plans of operation, as required by paragraph 4.1.

4.5.4. Initiation of search and rescue operations when the position of the search object is unknown

In the event of an emergency phase being declared for a search object whose position is unknown, the following shall apply:
1) when an emergency phase exists, a rescue co-ordination centre or rescue sub-centre shall, unless it is aware that other centres are taking action, assume responsibility for initiating suitable action and confer with other centres with the objective of designating one centre to assume responsibility;
2) unless otherwise decided by agreement between the centres concerned, the centre to be designated shall be the centre responsible for the area in which the search object was according to its last reported position; and
3) after the declaration of the distress phase, the centre co-ordinating the search and rescue operations shall, as appropriate, inform other centres of all the circumstances of the emergency and of all subsequent developments.

4.5.5. Passing information to persons, vessels, or other craft for which an emergency phase has been declared

Whenever possible, the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre responsible for search and rescue operations shall forward to the person, a vessel or other craft for which an emergency phase has been declared, information on the search and rescue operations it has initiated.

4.6. Co-ordination when two or more Parties are involved

For search and rescue operations involving more than one Party, each Party shall take appropriate action in accordance with the plans of operation referred to in paragraph 4.1 when so requested by the rescue co-ordination centre of the region.

4.7. On-scene co-ordination of search and rescue activities

4.7.1. The activities of search and rescue units and other facilities engaged in search and rescue operations shall be co-ordinated on-scene to ensure the most effective results.

4.7.2. When multiple facilities are about to engage in search and rescue operations, and the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre considers it necessary, the most capable person should be designated as on-scene co-ordinator as early as practicable and preferably before the facilities arrive within the specified area of operation. Specific responsibilities shall be assigned to the on-scene co-ordinator taking into account the apparent capabilities of the on-scene co-ordinator and operational requirements.

4.7.3. If there is no responsible rescue co-ordination centre or, for any reason, the responsible rescue co-ordination centre is unable to co-ordinate the search and rescue mission, the facilities involved should designate an on-scene co-ordinator by mutual agreement.

4.8. Termination and suspension of search and rescue operations

4.8.1. Search and rescue operations shall continue, when practicable, until all reasonable hope of rescuing survivors has passed.

4.8.2. The responsible rescue co-ordination center or rescue sub-center concerned shall normally decide when to discontinue search and rescue operations. If no such centre is involved to co-ordinating the operations, the on-scene co-ordinator may take this decision.

4.8.3. When a rescue co-ordination center or rescue sub-centre considers, on the basis of reliable information that a search and rescue operation has been successful, or that the emergency no longer exists, it shall terminate the search and rescue operation and promptly so inform any authority, facility or service which has been activated or notified.

4.8.4. If a search and rescue operation on-scene becomes impracticable and the rescue co-ordination centre or rescue sub-centre concludes that survivors might still be alive, the centre may temporarily suspend the on-scene activities pending further developments, and shall promptly so inform any authority, facility or service which has been activated or notified. Information subsequently received shall be evaluated and search and rescue operations resumed when justified on the basis of such information.


Chapter 5
SHIP REPORTING SYSTEMS

5.1. General

5.1.1. Ship reporting systems may be established either individually by Parties or in co-operation with other States, where this is considered necessary, to facilitate search and rescue operations.

5.1.2. Parties contemplating the institution of a ship reporting system should take account of the relevant recommendations of the Organization. Parties should also consider whether existing reporting systems or other sources of ship position data can provide adequate information for the region, and seek to minimize unnecessary additional reports by ships or the need for rescue co-ordination centres to check with multiple reporting system to determine availability of ships to assist with search and rescue operations.

5.1.3. The ship reporting system should provide up-to-date information on the movements of vessels in order, in the event of a distress incident, to:
1) reduce the interval between the loss of contact with a vessel and the initiation of search and rescue operations in cases where no distress signal has been received,
2) permit rapid identification of vessels which may be called upon to provide assistance;
3) permit delineation of a search area of limited size in case the position of a person, a vessel or other craft in distress is unknown or uncertain; and
4) facilitate the provision of urgent medical assistance or advice.

5.2. Operational requirements

5.2.1. Ship reporting systems should satisfy the following requirements:
1) provision of information including sailing plans and position reports, which would make it possible to determine the current and future positions of participating vessels;
2) maintenance of a shipping plot;
3) receipt of reports at appropriate intervals from participating vessels;
4) simplicity in system design and operation; and
5) use of internationally agreed standard ship reporting format and procedures.

5.3. Types of reports

5.3.1. A ship reporting system should incorporate the following types of ship reports in accordance with the recommendations of the Organization:
1) Sailing plan;
2) Position report, and
3) Final report.

5.4. Use of systems

5.4.1. Parties should encourage all vessels to report their position when travelling in areas where arrangements have been made to collect information on positions for search and rescue purposes.

5.4.2. Parties recording information on the position of vessels should disseminate, so far as practicable, such information to other States when so requested for search and rescue purposes.”

 

 

Õiend

Akt tehniliselt korrastatud, lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.