Teksti suurus:

Meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:16.05.2002
Avaldamismärge:RT II 2001, 28, 142

Meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsioon

(õ) 19.11.09 12:35

Konventsiooniga ühinemise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Välisministeeriumi esitatud tõlke uus redaktsioon

 

Koostatud 1988. aasta 10. märtsil Roomas


Konventsiooniosalised,

pidades silmas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärki säilitada maailmas rahu ja julgeolek ning edendada riikide sõbralikke suhteid ja koostööd;

tunnistades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt tuleb kaitsta igaühe õigust elada ning igaühe isikupuutumatust ja vabadust;

olles sügavalt mures selle üle, et kogu maailmas suureneb eri vormides terroriaktide toimepanemine, mis ohustab rahumeelseid inimesi või võtab neilt elu, kahjustab inimeste põhivabadusi ja riivab rängalt inimväärikust;

arvestades, et meresõitu ohustav ebaseaduslik tegevus ohustab inimeste elu ja vara, mõjutab oluliselt mereveoteenuste osutamist ning õõnestab maailma rahvaste usaldust meresõiduohutuse vastu;

arvestades, et selline tegevus teeb suurt muret rahvusvahelisele üldsusele;

olles veendunud selles, et viivitamata on vaja tõhustada riikide koostööd ning töötada välja ja võtta tõhusad meetmed meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse ärahoidmiseks ning selle toimepanijate vastutuselevõtmiseks ja karistamiseks;

tuletades meelde Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 1985. aasta 9. detsembri resolutsiooni nr 40/61, milles muu hulgas «tungivalt soovitatakse igal riigil aidata järk-järgult kõrvaldada rahvusvahelise terrorismi põhjused ning teha selles vallas koostööd teiste riikidega ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asjaomaste organitega, pöörates erilist tähelepanu kolonialismile, okupatsioonile ja rassismile ning muudele inimõiguste ja põhivabaduste avaliku massilise rikkumise ilmingutele, mis võivad esile kutsuda rahvusvahelist terrorismi ning ohustada maailma rahu ja julgeolekut»;

tuletades meelde, et resolutsiooniga nr 40/61 on «sõnaselgelt mõistetud kuriteona hukka iga terroriakt ja kogu terrorism kui riikide sõprussuhteid ja julgeolekut kahjustav tegevus»;

tuletades ühtlasi meelde, et resolutsioonis nr 40/61 on kutsutud Rahvusvahelist Mereorganisatsiooni üles «uurima laeva pardal toimepandavaid ja laeva vastu toimepandavaid terroritegusid, et anda soovitusi asjakohaste meetmete võtmiseks»;

pidades silmas Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni assamblee 1985. aasta 20. novembri resolutsiooni nr A.584(14), milles soovitatakse võtta meetmeid sellise ebaseadusliku tegevuse takistamiseks, mis ohustab laevu ning vähendab reisijate ja laevapere turvalisust;

märkides, et konventsiooni ei kohaldata laevapere sellisele tegevusele, mille suhtes kehtib tavapärane laevakord;

kinnitades, et riikidel on soovitatav kehtestada laeva ning laeva pardal olevate inimeste vastase ebaseadusliku tegevuse tõkestamiseks ja kontrollimiseks järelevalve-eeskiri, mida ajakohastatakse vajaduse järgi, arvestades Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni Meresõiduohutuse Komitee soovitusi laeva ohustava ning laeva pardal olevate reisijate ja laevapere vastase ebaseadusliku tegevuse tõkestamiseks;

kinnitades, et neis valdkondades, mida konventsioon ei reguleeri, rakendatakse ka edaspidi rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid;

tunnistades riikide vajadust rangelt järgida meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemisel rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1

Konventsiooni tähenduses on laev dünaamilise tõstejõuga veesõiduk, allveesõiduk või muu alus või ujuvvahend, mis ei ole püsivalt kinnitatud merepõhja.

Artikkel 2

1. Konventsiooni ei kohaldata:
(a) sõjalaevale;
(b) riigile kuuluvale või riigi kasutuses olevale mereväe abilaevale või tolli või politsei kasutatavale laevale;
(c) meresõidust ajutiselt või lõplikult kõrvaldatud laevale.

2. Konventsiooni ei kohaldata sõjalaeva ega riigile kuuluva mitteärilisel eesmärgil kasutatava laeva immuniteedi suhtes.

Artikkel 3

1. Isik paneb toime kuriteo, kui ta seadusvastaselt ja tahtlikult:
(a) võtab laeva enda valdusse või kontrollib laeva, kasutades selleks jõudu või ähvardades seda kasutada;
(b) kasutab laeva pardal viibiva isiku vastu vägivalda, mis ohustab laeva ohutut juhtimist;
(c) hävitab laeva või tekitab laevale või lastile kahjustuse, mis ohustab laeva ohutut juhtimist;
(d) paigutab või laseb paigutada laevale seadme või aine, mis võib laeva hävitada või mis võib laeva või lasti kahjustada laeva juhtimist ohustavalt;
(e) hävitab navigatsiooniseadmed või kui ta tekitab neile suuri kahjustusi või oluliselt takistab nende tööd ja selline tegevus ohustab laeva ohutut juhtimist;
(f) edastab valeinfot, ohustades sellega laeva ohutut juhtimist;
(g) tekitab teisele isikule tervisekahjustuse või tapab ta punktides af nimetatud kuritegu toime pannes või kuriteokatsel.

2. Isik paneb toime kuriteo ka siis, kui ta:
(a) üritab toime panna lõikes 1 nimetatud kuritegu;
(b) aitab teisel isikul lõikes 1 nimetatud kuriteo toime panna või on muul moel selle isiku kaasosaline, kes paneb toime sellise kuriteo;
(c) ähvardab toime panna lõike 1 punktis b, c või e nimetatud kuriteo, mis ohustab laeva juhtimist, hoolimata sellest, kas siseriiklikes õigusaktides käsitatakse kuriteona ähvardust ka siis, kui sellega ei kaasne füüsilisele või juriidilisele isikule avaldatavat sundi teha mingi tegu või hoiduda sellest.

Artikkel 4

1. Konventsiooni kohaldatakse meresõidule, kui laev sõidab või sõiduplaani alusel peab sõitma vetesse, läbi vete või välja vetest, mis asuvad väljaspool konventsiooniosalise territoriaalmere välispiiri või väljaspool tema territoriaalmere piiri, mis tal on külgneva riigiga.

2. Kui lõike 1 alusel konventsiooni ei kohaldata, järgitakse seda siiski juhul, kui kurjategija või kuriteos kahtlustatav tabatakse muu kui lõikes 1 nimetatud konventsiooniosalise territooriumil.

Artikkel 5

Artiklis 3 nimetatud kuriteo toimepanemise eest näeb konventsiooniosaline ette kuriteo raskusele vastava karistuse.

Artikkel 6

1. Konventsiooniosaline võtab vajalikke meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklis 3 nimetatud kuriteo suhtes:
(a) mis pannakse toime selle riigi lipu all sõitva laeva vastu või selle pardal;
(b) mis pannakse toime selle riigi territoriaalmeres või mujal riigi territooriumil;
(c) mille paneb toime selle riigi kodanik.

2. Konventsiooniosaline võib kehtestada oma jurisdiktsiooni ka siis, kui:
(a) kuriteo paneb toime kodakondsuseta isik, kelle peamine elukoht on selles riigis;
(b) kuriteo toimepanemise ajal on tema kodanik vangistatud, teda on ähvardatud, talle on tekitatud tervisekahjustus või ta on tapetud;
(c) kuriteo eesmärk on sundida seda riiki midagi tegema või millegi tegemisest hoiduma.

3. Konventsiooniosaline, kes on kehtestanud lõikes 2 nimetatud jurisdiktsiooni, teavitab sellest Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni peasekretäri (edaspidi peasekretär). Kui konventsiooniosaline jurisdiktsiooni kohaldamisest loobub, teatab ta sellest peasekretärile.

4. Konventsiooniosaline võib võtta meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklis 3 nimetatud kuriteo kohta ka siis, kui kuriteos kahtlustatav viibib tema territooriumil ning konventsiooniosaline ei anna teda välja sellele konventsiooniosalisele, kes on kehtestanud oma jurisdiktsiooni lõigete 1 ja 2 kohaselt.

5. Konventsioon ei välista jurisdiktsiooni kohaldamist siseriikliku õiguse alusel.

Artikkel 7

1. Kui asjaolud nõuavad, võtab konventsiooniosaline tema territooriumil viibiva kurjategija või kuriteos kahtlustatava oma õigusaktide kohaselt vahi alla või rakendab muid abinõusid, et tagada tema kohalolek kriminaal- või väljaandmismenetluse ajal.

2. Oma õigusakte järgides korraldab nimetatud riik viivitamata eeluurimise.

3. Isikul, kelle suhtes rakendatakse lõikes 1 nimetatud abinõusid, on õigus:
(a) võtta viivitamata ühendust selle riigi lähima esindajaga, mille kodanik ta on, või muu pädeva esindajaga või kui ta on kodakondsuseta isik, siis selle riigi esindajaga, kus on tema peamine elukoht;
(b) kohtuda selle riigi esindajaga.

4. Lõikes 3 nimetatud õigusi kasutatakse kooskõlas selle riigi õigusaktidega, mille territooriumil kurjategija või kuriteos kahtlustatav viibib, kui nimetatud õigusaktide kohaldamine võimaldab täita eesmärke, milleks lõikes 3 sätestatud õigused on antud.

5. Kui konventsiooniosaline on käesoleva artikli kohaselt võtnud isiku vahi alla, teatab ta vahistamisest ja vahistamise asjaoludest viivitamata riikidele, kes on kehtestanud jurisdiktsiooni kooskõlas artikli 6 lõikega 1, ning kui ta peab vajalikuks, siis muule huvitatud riigile. Lõikes 2 nimetatud eeluurimist korraldav riik teeb uurimistulemused ja jurisdiktsiooni kohaldamise kavatsuse nimetatud riikidele viivitamata teatavaks.

Artikkel 8

1. Konventsiooniosalise (käesolevas artiklis edaspidi lipuriik) laeva kapten võib teise konventsiooniosalise (käesolevas artiklis edaspidi vastuvõttev riik) ametiisikule üle anda isiku, kelle puhul on alust arvata, et ta on toime pannud artiklis 3 nimetatud kuriteo.

2. Lipuriik tagab, et tema laeva kapten teeb vastuvõtva riigi ametiisikule enne selle riigi territoriaalmerre sisenemist võimaluse korral teatavaks nii kavatsuse anda tema laeva pardal olev isik lõike 1 kohaselt üle kui ka üleandmise põhjuse.

3. Kui vastuvõttev riik peab võimalikuks kohaldada üleandmise tinginud tegevuse suhtes konventsiooni, nõustub ta üleandmisega ja tegutseb artikli 7 kohaselt. Vastuvõtmisest keeldumise korral tuleb seda põhjendada.

4. Lipuriik tagab, et tema laeva kapten täidab kohustuse esitada vastuvõtva riigi ametiisikule tema valduses olevad tõendid, mis kuriteo toimepanemist kinnitavad.

5. Isiku üleandmisega lõike 3 kohaselt nõustunud vastuvõttev riik võib lipuriigilt taotleda isiku üleandmist. Lipuriik kaalub taotlust ja kui ta on otsustanud selle rahuldada, tegutseb ta artikli 7 kohaselt. Kui lipuriik lükkab taotluse tagasi, esitab ta vastuvõtvale riigile oma otsuse põhjenduse.

Artikkel 9

Konventsiooniga ei ole vastuolus riigi õigus järgida rahvusvahelise õiguse neid sätteid, mille alusel ta võib kohaldada uurimisele ja otsuse täitmisele oma jurisdiktsiooni ka selle laeva suhtes, mis ei sõida tema lipu all.

Artikkel 10

1. Kui konventsiooniosaline ei anna oma territooriumil tabatud kurjategijat või kuriteos kahtlustatavat välja, annab ta artiklis 6 nimetatud juhtudel oma õigusaktides ettenähtud menetlust järgides asja viivitamata lahendada oma pädevale asutusele sellest olenemata, kas kuritegu on toime pandud tema territooriumil. Pädev asutus kohaldab otsust tehes seadusega raske kuriteo kohta sätestatut.

2. Artiklis 3 nimetatud kuriteo menetlemise ajal tagatakse isikule õiglane kohtlemine ja tal on kõik õigused, mis on ette nähtud tema viibimiskoha riigi seadusega.

Artikkel 11

1. Artiklis 3 nimetatud kuritegu tuleb konventsiooniosaliste vahelises väljaandmislepingus käsitada väljaandmist eeldava kuriteona. Konventsiooniosaline käsitab sõlmitavas väljaandmislepingus seda kuritegu kuriteona, millega võib kaasneda väljaandmine.

2. Kui konventsiooniosaline annab isiku välja üksnes väljaandmislepingu alusel ja ta saab väljaandmistaotluse konventsiooniosaliselt, kellega ta ei ole lepingut sõlminud, võib ta artiklis 3 nimetatud kuriteo suhtes kohaldada väljaandmise õigusliku alusena konventsiooni. Väljaandmisele kohaldatakse taotluse saanud konventsiooniosalise seadust.

3. Kui konventsiooniosaline ei sea väljaandmise eelduseks lepingu sõlmimist, käsitab ta artiklis 3 nimetatud kuritegu väljaandmist eeldava kuriteona, mille suhtes kohaldatakse taotluse saanud konventsiooniosalise seadust.

4. Väljaandmise korral kohaldatakse artiklis 3 nimetatud kuriteole nii selle toimepanemise koha riigi seadust kui ka väljaandmist taotleva konventsiooniosalise seadust.

5. Kui konventsiooniosaline ise süüdistust ei esita ja saab väljaandmistaotluse vähemalt kahelt artikli 6 kohaselt jurisdiktsiooni kehtestanud riigilt, arvestab ta kurjategija või kuriteos kahtlustatava väljaandmiseks riiki valides selle konventsiooniosalise huve ja kohustusi, kelle lipu all laev kuriteo toimepanemise ajal sõitis.

6. Kuriteos kahtlustatava konventsioonijärgset väljaandmist otsustades arvestab taotluse saanud riik seda, kas kuriteos kahtlustatav saab taotluse esitanud riigis teostada artikli 7 lõikes 3 sätestatud õigusi.

7. Kui konventsiooniosalise väljaandmisleping või järelevalve-eeskiri ei ole konventsiooniga kooskõlas, tuleb leping või eeskiri konventsiooni nõuetega kohandada.

Artikkel 12

1. Konventsiooniosalised esitavad üksteisele artiklis 3 nimetatud kuriteo suhtes algatatud kriminaalmenetluses kõik nende käsutuses olevad tõendid ja annavad muud õigusabi.

2. Konventsiooniosaline täidab lõikes 1 ettenähtud kohustust tema sõlmitud vastastikuse abi lepingu alusel. Kui lepingut ei ole sõlmitud, abistavad konventsiooniosalised üksteist siseriikliku õiguse kohaselt.

Artikkel 13

1. Artiklis 3 nimetatud kuriteo ärahoidmiseks rakendab konventsiooniosaline koostöös teiste konventsiooniosalistega abinõusid, et:
(a) ära hoida tema territooriumil tehtavad ettevalmistused nimetatud kuriteo toimepanemiseks kas tema territooriumil või väljaspool seda;
(b) vahetada siseriikliku õiguse kohaselt teavet ning kooskõlastada haldus- ja muud abinõud, mida vajaduse korral võetakse artiklis 3 nimetatud kuritegude ärahoidmiseks.

2. Kui laev on artiklis 3 nimetatud kuriteo toimepanemise tõttu sunnitud hilinema või sõidu katkestama, teeb konventsiooniosaline kõik endast sõltuva, et vältida tema territooriumil asuva laeva, laevapere või lasti või laeva pardal olevate reisijate põhjendamatut kinnipidamist.

Artikkel 14

Kui konventsiooniosalisel on alust arvata, et kavatsetakse toime panna artiklis 3 nimetatud kuritegu, esitab ta tema valduses oleva asjakohase teabe kooskõlas oma seadusega võimalikult kiiresti riikidele, kelle kohta on andmeid, et nad on kehtestanud jurisdiktsiooni artikli 6 alusel.

Artikkel 15

1. Konventsiooniosaline edastab oma seadust järgides peasekretärile võimalikult kiiresti teabe, milles on nimetatud:
(a) kuriteo asjaolud;
(b) artikli 13 lõike 2 kohaselt võetud meetmed;
(c) kurjategija või kuriteos kahtlustatava suhtes võetud meetmed ja väljaandmismenetluse või muu kohtumenetluse tulemused.

2. Konventsiooniosaline, kelle riigis kuriteos kahtlustatav kohtu alla antakse, teeb menetlustulemuse peasekretärile teatavaks oma seaduse alusel.

3. Peasekretär teeb lõigete 1 ja 2 kohaselt edastatud andmed teatavaks konventsiooniosalistele, Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (edaspidi organisatsioon) liikmesriikidele ja teistele asjaomastele riikidele ning asjaomastele rahvusvahelistele organisatsioonidele.

Artikkel 16

1. Konventsiooni tõlgendamisest või kohaldamisest tulenev vaidlus, mida konventsiooniosalised ei ole mõistliku aja jooksul lahendanud läbirääkimiste teel, esitatakse ühe vaidlusosalise nõudmisel lahendada vahekohtule. Kui vaidlusosalised ei ole vahekohtule taotluse esitamisest alates kuue kuu jooksul suutnud vahekohtu moodustamises kokku leppida, võib vaidlusosaline edastada Rahvusvahelisele Kohtule selle põhikirja kohase taotluse vaidluse lahendamiseks.

2. Riik võib konventsiooni alla kirjutades või ratifitseerides või sellega ühinedes teatada, et ta lõiget 1 ei kohalda. Sel juhul ei kohalda teised konventsiooniosalised seda lõiget reservatsiooni teinud konventsiooniosalise suhtes.

3. Lõikes 2 nimetatud reservatsiooni teinud konventsiooniosaline võib selle alati tagasi võtta, teatades sellest peasekretärile.

Artikkel 17

1. Rahvusvahelisel meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konverentsil osalevatele riikidele on konventsioon allakirjutamiseks avatud 1988. aasta 10. märtsil Roomas ja kõigile riikidele 1988. aasta 14. märtsist kuni 1989. aasta 9. märtsini organisatsiooni peakorteris. Pärast seda on konventsioon avatud ühinemiseks.

2. Riik võib väljendada nõusolekut konventsiooni kohustuslikkuse kohta:
(a) kirjutades konventsioonile alla ilma ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisreservatsioonita;
(b) kirjutades konventsioonile alla, millele järgneb konventsiooni ratifitseerimine, vastuvõtmine või kinnitamine;
(c) ühinedes sellega.

3. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskiri antakse hoiule peasekretärile.

Artikkel 18

1. Konventsioon jõustub üheksakümnendal päeval pärast seda, kui viieteistkümnes riik on sellele alla kirjutanud ilma ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisreservatsioonita või oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja peasekretärile hoiule andnud.

2. Pärast konventsiooni jõustumist ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiule andnud riigi suhtes jõustub konventsioon kirja hoiuleandmisest alates üheksakümne päeva pärast.

Artikkel 19

1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni denonsseerida alates päevast, mil tema suhtes konventsiooni jõustumisest on möödunud aasta.

2. Denonsseerimisteade antakse hoiule peasekretärile.

3. Denonsseerimine jõustub ühe aasta või denonsseerimisteates nimetatud pikema ajavahemiku möödudes päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud.

Artikkel 20

1. Organisatsioon võib konventsiooni muutmiseks kokku kutsuda konverentsi.

2. Peasekretär kutsub konventsiooni muutmiseks konventsiooniosaliste konverentsi kokku ühe kolmandiku konventsiooniosaliste või kümne konventsiooniosalise taotlusel, olenevalt sellest, kumb arv on suurem.

3. Pärast konventsiooni muudatuste jõustumist kohaldab ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiule andnud riik muudetud konventsiooni.

Artikkel 21

1. Konventsioon antakse hoiule peasekretärile.

2. Peasekretär:
(a) teeb konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud riikidele ja organisatsiooni liikmesriikidele teatavaks:
(i) iga allakirjutamise või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiuleandmise ja selle kuupäeva;
(ii) konventsiooni jõustumise kuupäeva;
(iii) iga denonsseerimisteate hoiuleandmise ja teate kättesaamise kuupäeva ning denonsseerimise jõustumise kuupäeva;
(iv) konventsiooni alusel koostatud muu teate kättesaamise;
(b) edastab konventsiooni tõestatud koopiad kõigile riikidele, kes on konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud.

3. Kui konventsioon on jõustunud, edastab hoiulevõtja selle tõestatud koopia Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile registreerimiseks ja avaldamiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt.

Artikkel 22

Konventsioon on koostatud ühes eksemplaris araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles ning kõik tekstid on võrdselt autentsed.

Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud kümnendal märtsil tuhande üheksasaja kaheksakümne kaheksandal aastal Roomas.

 

CONVENTION FOR THE SUPPRESSION OF UNLAWFUL ACTS AGAINST THE SAFETY OF MARITIME NAVIGATION
Done at Rome, 10 March 1988; entered into force 1 March 1992


The States Parties to this Convention,

Having in mind the purposes and principles of the Charter of the United Nations concerning the maintenance of international peace and security and the promotion of friendly relations and co-operation among States,

Recognizing in particular that everyone has the right to life, liberty and security of person, as set out in the Universal Declaration of Human Rights and the International Covenant on Civil and Political Rights,

Deeply concerned about the world-wide escalation of acts of terrorism in all its forms, which endanger or take innocent human lives, jeopardize fundamental freedoms and seriously impair the dignity of human beings,

Considering that unlawful acts against the safety of maritime navigation jeopardize the safety of persons and property, seriously affect the operation of maritime services, and undermine the confidence of the peoples of the world in the safety of maritime navigation,

Considering that the occurrence of such acts is a matter of grave concern to the international community as a whole,

Being convinced of the urgent need to develop international co-operation between States in devising and adopting effective and practical measures for the prevention of all unlawful acts against the safety of maritime navigation, and the prosecution and punishment of their perpetrators,

Recalling resolution 40/61 of the General Assembly of the United Nations of 9 December 1985 which, inter alia, “urges all States unilaterally and in co-operation with other States, as well as relevant United Nations organs, to contribute to the progressive elimination of causes underlying international terrorism and to pay special attention to all situations, including colonialism, racism and situations involving mass and flagrant violations of human rights and fundamental freedoms and those involving alien occupation, that may give rise to international terrorism and may endanger international peace and security”,

Recalling further that resolution 40/61 “unequivocally condemns, as criminal, all acts, methods and practices of terrorism wherever and by whomever committed, including those which jeopardize friendly relations among States and their security”,

Recalling also that by resolution 40/61, the International Maritime Organization was invited to “study the problem of terrorism aboard or against ships with a view to making recommendations on appropriate measures”,

Having in mind resolution A.584(14) of 20 November 1985, of the Assembly of the International Maritime Organization, which called for development of measures to prevent unlawful acts which threaten the safety of ships and the security of their passengers and crews,

Noting that acts of the crew which are subject to normal shipboard discipline are outside the purview of this Convention,

Affirming the desirability of monitoring rules and standards relating to the prevention and control of unlawful acts against ships and persons on board ships, with a view to updating them as necessary, and, to this effect, taking note with satisfaction of the Measures to Prevent Unlawful Acts against Passengers and Crews on Board Ships, recommended by the Maritime Safety Committee of the International Maritime Organization,

Affirming further that matters not regulated by this Convention continue to be governed by the rules and principles of general international law,

Recognizing the need for all States, in combating unlawful acts against the safety of maritime navigation, strictly to comply with rules and principles of general international law,

Have agreed as follows:

Article 1

For the purposes of this Convention, “ship” means a vessel of any type whatsoever not permanently attached to the sea-bed, including dynamically supported craft, submersibles, or any other floating craft.

Article 2

1. This Convention does not apply to:
(a) a warship; or
(b) a ship owned or operated by a State when being used as a naval auxiliary or for customs or police purposes; or
(c) a ship which has been withdrawn from navigation or laid up.

2. Nothing in this Convention affects the immunities of warships and other government ships operated for non-commercial purposes.

Article 3

1. Any person commits an offence if that person unlawfully and intentionally:
(a) seizes or exercises control over a ship by force or threat thereof or any other form of intimidation; or
(b) performs an act of violence against a person on board a ship if that act is likely to endanger the safe navigation of that ship; or
(c) destroys a ship or causes damage to a ship or to its cargo which is likely to endanger the safe navigation of that ship; or
(d) places or causes to be placed on a ship, by any means whatsoever, a device or substance which is likely to destroy that ship, or cause damage to that ship or its cargo which endangers or is likely to endanger the safe navigation of that ship; or
(e) destroys or seriously damages maritime navigational facilities or seriously interferes with their operation, if any such act is likely to endanger the safe navigation of a ship; or
(f) communicates information which he knows to be false, thereby endangering the safe navigation of a ship; or
(g) injures or kills any person, in connection with the commission or the attempted commission of any of the offences set forth in subparagraphs (a) to (f).

2. Any person also commits an offence if that person:
(a) attempts to commit any of the offences set forth in paragraph 1; or
(b) abets the commission of any of the offences set forth in paragraph 1 perpetrated by any person or is otherwise an accomplice of a person who commits such an offence; or
(c) threatens, with or without a condition, as is provided for under national law, aimed at compelling a physical or juridical person to do or refrain from doing any act, to commit any of the offences set forth in paragraph 1, subparagraphs (b), (c) and (e), if that threat is likely to endanger the safe navigation of the ship in question.

Article 4

1. This Convention applies if the ship is navigating or is scheduled to navigate into, through or from waters beyond the outer limit of the territorial sea of a single State, or the lateral limits of its territorial sea with adjacent States.

2. In cases where the Convention does not apply pursuant to paragraph 1, it nevertheless applies when the offender or the alleged offender is found in the territory of a State Party other than the State referred to in paragraph 1.

Article 5

Each State Party shall make the offences set forth in article 3 punishable by appropriate penalties which take into account the grave nature of those offences.

Article 6

1. Each State Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences set forth in article 3 when the offence is committed:
(a) against or on board a ship flying the flag of the State at the time the offence is committed; or
(b) in the territory of that State, including its territorial sea; or
(c) by a national of that State.

2. A State Party may also establish its jurisdiction over any such offence when:
(a) it is committed by a stateless person whose habitual residence is in that State; or
(b) during its commission a national of that State is seized, threatened, injured or killed; or
(c) it is committed in an attempt to compel that State to do or abstain from doing any act.

3. Any State Party which has established jurisdiction mentioned in paragraph 2 shall notify the Secretary-General of the International Maritime Organization (hereinafter referred to as “the Secretary-General”). If such State Party subsequently rescinds that jurisdiction, it shall notify the Secretary-General.

4. Each State Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences set forth in article 3 in cases where the alleged offender is present in its territory and it does not extradite him to any of the States Parties which have established their jurisdiction in accordance with paragraphs 1 and 2 of this article.

5. This Convention does not exclude any criminal jurisdiction exercised in accordance with national law.

Article 7

1. Upon being satisfied that the circumstances so warrant, any State Party in the territory of which the offender or the alleged offender is present shall, in accordance with its law, take him into custody or take other measures to ensure his presence for such time as is necessary to enable any criminal or extradition proceedings to be instituted.

2. Such State shall immediately make a preliminary inquiry into the facts, in accordance with its own legislation.

3. Any person regarding whom the measures referred to in paragraph 1 are being taken shall be entitled to:
(a) communicate without delay with the nearest appropriate representative of the State of which he is a national or which is otherwise entitled to establish such communication or, if he is a stateless person, the State in the territory of which he has his habitual residence;
(b) be visited by a representative of that State.

4. The rights referred to in paragraph 3 shall be exercised in conformity with the laws and regulations of the State in the territory of which the offender or the alleged offender is present, subject to the proviso that the said laws and regulations must enable full effect to be given to the purposes for which the rights accorded under paragraph 3 are intended.

5. When a State Party, pursuant to this article, has taken a person into custody, it shall immediately notify the States which have established jurisdiction in accordance with article 6, paragraph 1 and, if it considers it advisable, any other interested States, of the fact that such person is in custody and of the circumstances which warrant his detention. The State which makes the preliminary inquiry contemplated in paragraph 2 of this article shall promptly report its findings to the said States and shall indicate whether it intends to exercise jurisdiction.

Article 8

1. The master of a ship of a State Party (the “flag State”) may deliver to the authorities of any other State Party (the “receiving State”) any person who he has reasonable grounds to believe has committed one of the offences set forth in article 3.

2. The flag State shall ensure that the master of its ship is obliged, whenever practicable, and if possible before entering the territorial sea of the receiving State carrying on board any person whom the master intends to deliver in accordance with paragraph 1, to give notification to the authorities of the receiving State of his intention to deliver such person and the reasons therefor.

3. The receiving State shall accept the delivery, except where it has grounds to consider that the Convention is not applicable to the acts giving rise to the delivery, and shall proceed in accordance with the provisions of article 7. Any refusal to accept a delivery shall be accompanied by a statement of the reasons for refusal.

4. The flag State shall ensure that the master of its ship is obliged to furnish the authorities of the receiving State with the evidence in the master’s possession which pertains to the alleged offence.

5. A receiving State which has accepted the delivery of a person in accordance with paragraph 3 may, in turn, request the flag State to accept delivery of that person. The flag State shall consider any such request, and if it accedes to the request it shall proceed in accordance with article 7. If the flag State declines a request, it shall furnish the receiving State with a statement of the reasons therefor.

Article 9

Nothing in this Convention shall affect in any way the rules of international law pertaining to the competence of States to exercise investigative or enforcement jurisdiction on board ships not flying their flag.

Article 10

1. The State Party in the territory of which the offender or the alleged offender is found shall, in cases to which article 6 applies, if it does not extradite him, be obliged, without exception whatsoever and whether or not the offence was committed in its territory, to submit the case without delay to its competent authorities for the purpose of prosecution, through proceedings in accordance with the laws of that State. Those authorities shall take their decision in the same manner as in the case of any other offence of a grave nature under the law of that State.

2. Any person regarding whom proceedings are being carried out in connection with any of the offences set forth in article 3 shall be guaranteed fair treatment at all stages of the proceedings, including enjoyment of all the rights and guarantees provided for such proceedings by the law of the State in the territory of which he is present.

Article 11

1. The offences set forth in article 3 shall be deemed to be included as extraditable offences in any extradition treaty existing between any of the States Parties. States Parties undertake to include such offences as extraditable offences in every extradition treaty to be concluded between them.

2. If a State Party which makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition treaty, the requested State Party may, at its option, consider this Convention as a legal basis for extradition in respect of the offences set forth in article 3. Extradition shall be subject to the other conditions provided by the law of the requested State Party.

3. States Parties which do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognize the offences set forth in article 3 as extraditable offences between themselves, subject to the conditions provided by the law of the requested State.

4. If necessary, the offences set forth in article 3 shall be treated, for the purposes of extradition between States Parties, as if they had been committed not only in the place in which they occurred but also in a place within the jurisdiction of the State Party requesting extradition.

5. A State Party which receives more than one request for extradition from States which have established jurisdiction in accordance with article 6 and which decides not to prosecute shall, in selecting the State to which the offender or alleged offender is to be extradited, pay due regard to the interests and responsibilities of the State Party whose flag the ship was flying at the time of the commission of the offence.

6. In considering a request for the extradition of an alleged offender pursuant to this Convention, the requested State shall pay due regard to whether his rights as set forth in article 7, paragraph 3, can be effected in the requesting State.

7. With respect to the offences as defined in this Convention, the provisions of all extradition treaties and arrangements applicable between States Parties are modified as between States Parties to the extent that they are incompatible with this Convention.

Article 12

1. State Parties shall afford one another the greatest measure of assistance in connection with criminal proceedings brought in respect of the offences set forth in article 3, including assistance in obtaining evidence at their disposal necessary for the proceedings.

2. States Parties shall carry out their obligations under paragraph 1 in conformity with any treaties on mutual assistance that may exist between them. In the absence of such treaties, States Parties shall afford each other assistance in accordance with their national law.

Article 13

1. States Parties shall co-operate in the prevention of the offences set forth in article 3, particularly by:
(a) taking all practicable measures to prevent preparations in their respective territories for the commission of those offences within or outside their territories;
(b) exchanging information in accordance with their national law, and co-ordinating administrative and other measures taken as appropriate to prevent the commission of offences set forth in article 3.

2. When, due to the commission of an offence set forth in article 3, the passage of a ship has been delayed or interrupted, any State Party in whose territory the ship or passengers or crew are present shall be bound to exercise all possible efforts to avoid a ship, its passengers, crew or cargo being unduly detained or delayed.

Article 14

Any State Party having reason to believe that an offence set forth in article 3 will be committed shall, in accordance with its national law, furnish as promptly as possible any relevant information in its possession to those States which it believes would be the States having established jurisdiction in accordance with article 6.

Article 15

1. Each State Party shall, in accordance with its national law, provide to the Secretary-General, as promptly as possible, any relevant information in its possession concerning:
(a) the circumstances of the offence;
(b) the action taken pursuant to article 13, paragraph 2;
(c) the measures taken in relation to the offender or the alleged offender and, in particular, the results of any extradition proceedings or other legal proceedings.

2. The State Party where the alleged offender is prosecuted shall, in accordance with its national law, communicate the final outcome of the proceedings to the Secretary-General.

3. The information transmitted in accordance with paragraphs 1 and 2 shall be communicated by the Secretary-General to all States Parties, to Members of the International Maritime Organization (hereinafter referred to as “the Organization”), to the other States concerned, and to the appropriate international intergovernmental organizations.

Article 16

1. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention which cannot be settled through negotiation within a reasonable time shall, at the request of one of them, be submitted to arbitration. If, within six months from the date of the request for arbitration, the parties are unable to agree on the organization of the arbitration any one of those parties may refer the dispute to the International Court of Justice by request in conformity with the Statute of the Court.

2. Each State may at the time of signature or ratification, acceptance or approval of this Convention or accession thereto, declare that it does not consider itself bound by any or all of the provisions of paragraph 1. The other States Parties shall not be bound by those provisions with respect to any State Party which has made such a reservation.

3. Any State which has made a reservation in accordance with paragraph 2 may, at any time, withdraw that reservation by notification to the Secretary-General.

Article 17

1. This Convention shall be open for signature at Rome on 10 March 1988 by States participating in the International Conference on the Suppression of Unlawful Acts against the Safety of Maritime Navigation and at the Headquarters of the Organization by all States from 14 March 1988 to 9 March 1989. It shall thereafter remain open for accession.

2. States may express their consent to be bound by this Convention by:
(a) signature without reservation as to ratification, acceptance or approval; or
(b) signature subject to ratification, acceptance or approval, followed by ratification, acceptance or approval; or
(c) accession.

3. Ratification, acceptance, approval or accession shall be effected by the deposit of an instrument to that effect with the Secretary-General.

Article 18

1. This Convention shall enter into force ninety days following the date on which fifteen States have either signed it without reservation as to ratification, acceptance or approval, or have deposited an instrument of ratification, acceptance, approval or accession in respect thereof.

2. For a State which deposits an instrument of ratification, acceptance, approval or accession in respect of this Convention after the conditions for entry into force thereof have been met, the ratification, acceptance, approval or accession shall take effect ninety days after the date of such deposit.

Article 19

1. This Convention may be denounced by any State Party at any time after the expiry of one year from the date on which this Convention enters into force for that State.

2. Denunciation shall be effected by the deposit of an instrument of denunciation with the Secretary-General.

3. A denunciation shall take effect one year, or such longer period as may be specified in the instrument of denunciation, after the receipt of the instrument of denunciation by the Secretary-General.

Article 20

1. A conference for the purpose of revising or amending this Convention may be convened by the Organization.

2. The Secretary-General shall convene a conference of the States Parties to this Convention for revising or amending the Convention, at the request of one third of the States Parties, or ten States Parties, whichever is the higher figure.

3. Any instrument of ratification, acceptance, approval or accession deposited after the date of entry into force of an amendment to this Convention shall be deemed to apply to the Convention as amended.

Article 21

1. This Convention shall be deposited with the Secretary-General.

2. The Secretary-General shall:
(a) inform all States which have signed this Convention or acceded thereto, and all Members of the Organization, of:
(i) each new signature or deposit of an instrument of ratification, acceptance, approval or accession together with the date thereof;
(ii) the date of the entry into force of this Convention;
(iii) the deposit of any instrument of denunciation of this Convention together with the date on which it is received and the date on which the denunciation takes effect;
(iv) the receipt of any declaration or notification made under this Convention;
(b) transmit certified true copies of this Convention to all States which have signed this Convention or acceded thereto.

3. As soon as this Convention enters into force, a certified true copy there of shall be transmitted by the Depositary to the Secretary-General of the United Nations for registration and publication in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations.

Article 22

This Convention is established in a single original in the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish languages, each text being equally authentic.

In witness whereof the undersigned being duly authorized by their respective Governments for that purpose have signed this Convention.

Done at Rome this tenth day of March one thousand nine hundred and eighty-eight.

 

Õiend
Lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.

 

/otsingu_soovitused.json