Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Toimetuleku riikliku õppekava kinnitamine

Vastu võetud 15.12.1999 nr 59
RTL 2000, 3, 19
jõustumine 01.09.2000

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (RT I 1993, 63, 892; 1999, 42, 497; 79, 730; 2000, 33, 195; 54, 349; 71, õiend; 95, 611; 2001, 50, 288; 75, 454) § 3 lõike 2 alusel haridusminister määrab:
[RTL 2002, 8, 69 - jõust. 19.01.2002]

1. Kinnitada «Toimetuleku riiklik õppekava» (juurde lisatud).

2. Käesolev määrus jõustub 1. septembril 2000. a.

Kinnitatud

haridusministri

15. detsembri 1999. a

määrusega nr 59

TOIMETULEKU RIIKLIK ÕPPEKAVA

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

1. Toimetuleku riikliku õppekava (edaspidi toimetulekuõppekava) alusel õpetatakse mõõduka ja raske vaimupuudega õpilasi.

2. Toimetulekuõppekava on kontsentriline ja on koostatud järgnevate, eneseteostusele suunduvate hierarhiliste astmete kaupa: teadmised iseendast, eneseteenindus, keskkonnaga kohanemine, orienteerumine sotsiaalsetes suhetes, oma keskkonna kujundamine.

3. Toimetulekuõppekava koosneb üldosast ja ainekavadest.

4. Üldosas esitatakse:

1) õpilase kirjeldus, kellele rakendatakse toimetulekuõppekava;

2) arenduse ja kasvatuse üldeesmärgid;

3) õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtted;

4) õppe- ja kasvatustegevuse korralduse alused ja tunnijaotusplaan;

5) pädevused kooliastmeti;

6) individuaalse õppekava koostamise juhised;

7) hindamiskriteeriumid.

5. Ainekavades määratletakse aine õpetamise eesmärgid, õppesisu ning õpitulemused kolmes kooliastmes. Õppekavas esitatud pädevusnõudeid ja õpitulemusi käsitatakse õpilastele soovituslikena.

2. peatükk ÜLDOSA 

1. jagu Õpilased, kellele rakendatakse toimetulekuõppekava 

6. Õpilased, kellele rakendatakse toimetulekuõppekava, on valdavalt mõõduka vaimse alaarenguga lapsed. Nimetatud õpilasi iseloomustab mosaiikne puue, millel on mõned üldised jooned:

1) seosed erinevate aistingute (nägemise, kuulmise, kompimise, haistmise ja maitsmise) vahel arenevad aeglaselt ja võivad olla piiratud;

2) tajutakse ümbritseva maailma lähedasi ja tuttavaid esemeid, objekte, eristada suudetakse nende üksikuid, tihti ebaolulisi tunnuseid. Sageli aetakse segamini objektide omadusi või ei tunta objekte ära teises ruumilises paigutuses. Raskendatud on ruumis orienteerumine. Ajas orienteerumine piirdub lähitulevikku kuuluvate sündmuste ootamisega või minevikutegevuste rutiinse kordamisega;

3) motoorika areng on hilistunud, see on takistanud esemete maailmast informatsiooni (ärrituste) saamist, mistõttu aistinguid on vähe ja tajud ebatäpsed. Info vastuvõtu kitsus raskendab kohanemist uues, mitteharjumuspärases olukorras;

4) esineb hälbeid informatsiooni valikus. Psüühilist tegevust ei suudeta piisavalt suunata, kontsentreerumine (just tahtlik tähelepanu) objektidele, nähtustele on väga lühiajaline ega ole seotud nende oluliste tunnustega. Ei suudeta üht ülesannet pikalt täita, vajatakse sagedast tähelepanu suunamist;

5) mälu on suures osas seotud eluliselt olulisega. Meenutamine on tihti passiivne. Loogilise mäluga võrreldes on enamasti tunduvalt paremini arenenud mehaaniline mälu. Mingis kindlas olukorras omandatud teadmisi ei suudeta kasutada teises olukorras, puuduvad infotöötlusoskused, mistõttu unustatakse kiiresti. Õpetatava omandamiseks vajatakse palju kordamist, materjali otstarbekat doseerimist (üks raskus korraga) ning erinevate meetodite ja võtete kasutamist;

6) tõsiseid raskusi on info analüüsi ja sünteesiga. Võrrelda suudetakse selgelt eristuvate, vähesel määral ka sarnaste tunnuste alusel. Mingil määral ollakse võimelised oma kogemusi üldistama (nt toit, riided jne). Lihtsatest põhjus-tagajärg seostest õpitakse aru saama igapäevategevustes; see võimaldab lastel suhelda, järgida lihtsamaid käitumisnorme ning õpitud olukordades toime tulla;

7) kõne tase varieerub: mõned õpilased suudavad osa võtta lihtsast vestlusest, teised on võimelised teatavaks tegema vaid oma põhilisi vajadusi. Mõned õpilased ei õpi kunagi kasutama kõnet, kuid võivad aru saada lihtsamatest instruktsioonidest ja õppida kasutama alternatiivseid suhtlemisvahendeid (viiped, piktogrammid jne);

8) võimed on eri valdkondades erinevad: mõnedes valdkondades saavutavad õpilased kõrgema, teistes madalama taseme; tavaliselt ollakse võimelised tegema lihtsat tööd, kui ülesanne on üksikasjades selgitatud ja juhendamine hea;

9) õppeprotsessis on õpilased rühmana halvasti juhitavad;

10) motoorsete võimete arengu ja eneseteenindusoskuste mahajäämuse tõttu vajavad mõned õpilased püsihooldajat;

11) sageli kaasnevad neuroloogilised, geneetilised või kehalised lisapuuded (epilepsia, PCI, autism jne).

7. Toimetuleku õppekava rakendatakse ka üksikutele raske vaimse alaarenguga õpilastele, kellel on kirjeldatust madalam saavutustase ja suuremad motoorikahälbed.

2. jagu

Õppe- ja kasvatustegevuse üldeesmärgid

8. Toimetulekuõppe põhiülesanne on toetada korrektsioonitööga õpilaste arengut, kujundada isiksus, kes tuleb toime igapäevaste tegevustega kodus, teenindusasutustes (poes, juuksuris jne) ning saab juhendamise ning järelevalve all hakkama lihtsama tööga.

9. Õpetamise eesmärk on kujundada psühhofüsioloogilisi kompensatsioonimehhanisme ja arendada tunde- ning tahtevalda, soodustada õpilase enesetunnetuse, motoorsete, kognitiivsete, kommunikatiivsete ja sotsiaalsete oskuste arengut ning seeläbi ühiskonnas toimetulekut.

10. Toimetulekuõpe peab kujundama isiksust, kes vastavalt oma võimetele:

1) orienteerub päevastes toimingutes, käitub vastavalt olukorrale;

2) teeb jõukohast tööd ja on valmis jätkuõppeks;

3) teadvustab ennast ja kaasinimesi;

4) oskab ennast väljendada;

5) peab lugu kodust ja perekonnast;

6) armastab kodumaad;

7) järgib üldinimlikke kõlblusnorme ja elementaarseid õigusnorme, hoidub vägivallast;

8) tunneb tervete eluviiside põhitõdesid ja täidab neid meeldetuletamisel;

9) hoidub loodust kahjustamast;

10) mõistab «oma–võõras–ühine» tähendust;

11) tuleb toime lihtsamate lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisülesannetega.

3. jagu

Õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtted

11. Võrdne võimalus õppimiseks. Toimetulekuõppekava võimaldab selle järgi õppivatel õpilastel saada oma võimetele ja arengutasemele vastav haridus. Õpilastel on õigus õppida toimetulekuõppekava järgi koostatud individuaalõppekava alusel.

12. Korrigeeriv õpetamine. Õpetamine põhineb kõikide õpilaste arengutaseme, arengupotentsiaali väljaselgitamisel ning seab eesmärgiks ühiskonnas tunnustatud sotsiaalsete normide omandamise. Selgitatakse välja igaühe mahajäämuse põhjused, nende mõju käitumisele ning isiksuse arengule tervikuna. Puude struktuurist tulenevat individuaalset eripära, arengulisi ja hariduslikke erivajadusi arvestades koostatakse õpilastele individuaalsed õppekavad.

13. Lähtumine iseseisva toimetuleku põhimõttest ja demokraatiast. Õppimine on iga inimese psüühilise arengu osa. Esiplaanil on õpilaste psüühiliste protsesside arendamine, et luua alus võimetele vastavate teadmiste ja oskuste omandamiseks, võimalikult adekvaatse enesetunnetuse kujunemiseks. Toimetulekuõppekava läbinud õpilane peaks omandama iseseisva elu oskused. Selle eelduseks on humaansed, sh sallivushoiakud ja demokraatlikud suhted koolis. Sallivus teistsuguse suhtes tähendab muuhulgas iga lapse erivajaduste mõistmist ning sellega arvestamist.

14. Õppekava avatus. Toimetulekuõppekavas on tähtsal kohal pedagoogide konkreetset õpilast arvestav koostöö sotsiaal- ja tervishoiutöötajatega, teiste koolide pedagoogidega ning koostöö lapsevanematega, kutse-, eri- ja ameti-, täiend- ja ümberõppe korraldajatega. Õppekava on avatud nendele muutustele, mida toob kaasa aeg ja sotsiaalne tellimus.

4. jagu

Õppe- ja kasvatustegevuse korralduse alused ja tunnijaotusplaan

15. Õppe- ja kasvatusprotsessi kirjeldatakse kooliastmeti: I (1.–2. klass), II (3.–6. klass) ja III (7.–9. klass) aste.

16. I kooliaste lähtub konkreetsete operatsioonide eelmõistete perioodi iseloomulikest joontest. I kooliastme ülesanne on õpilaste tajuprotsesside arendamine. Õpilasi õpetatakse kuulama, jäljendama, vaatlema ja eristama ning ennast mingil moel väljendama. Eriti oluline on õpetada õpilasi oma põhivajaduste rahuldamisel ilma ema-isata toime tulema, õpetada eneseteenindamise alusoskusi. Kasutatakse tervikõpet (üldõpetuslik tööviis), samuti praktilisi tegevusi ja didaktilist mängu (mänguõpetus).

17. II kooliaste on samastatav õpilase arengu operatsioonieelse perioodiga. Kõne areng kiireneb. Õpilaste sõnavarasse tulevad üldistavad sõnad, olulise tähtsusega on väljendusoskuse (nii verbaalse kui mitteverbaalse) areng ja kõne mõistmine. Areneb kõrvuti ja koosmäng. Õpilane võtab mängus juba lihtsamaid rolle ja kasutab mänguks vajalike esemete asendajaid. Seega areneb õpilastel sümbolilise mõtlemise oskus, mis võimaldab opereerida kujutlustega esemeist, mis puuduvad vahetus tajuväljas. See on aluseks jutustustest arusaamise ning kogetu edasiandmise oskusele. Tekib lihtsamate põhjus-tagajärg seoste loomise, võrdlemise ja grupeerimise soodumus ja vajadus, esmased hulga ja arvu seosed ning elementaarne järjestamisoskus.

18. Selle perioodi teisel poolel areneb õpilastel minakeskne mõtlemine, mille tulemusel muutub õpilasele väga tähtsaks otsustuste tegemine erinevate valikuvõimaluste puhul, vastandamine ja katsetamine. Õpilase põhitegevuseks on õppimine situatsioonimängu kaudu.

19. II kooliastme põhiülesanne on kujundada võimalikult hea väljendusoskus, et õpilane suudaks ennast arusaadavaks teha ka väljaspool kodu ja kooli. Tähtis on suhtlemis- ning käitumisoskuste arendamine erinevates olukordades. Tehakse algust lugema ja kirjutama õpetamisega. Selle sisu ja meetodid olenevad suurel määral iga õpilase tasemest.

20. II kooliastme lõpus muutub õpetamine ainekesksemaks. Emakeele, matemaatika ja orienteerumisainete kaudu on tähtis õpetada niisuguseid võrdlemise, klassifitseerimise, ruumis ja ajas orienteerumise ning põhjus-tagajärg suhete eristamise oskusi, mis võimaldavad toime tulla tuttavas situatsioonis ja abiga ka keerukamates olukordades. Suurenema peaksid õpilase iseseisvus ja vastutustunne. Tehakse algust lihtsate tööoskuste õpetamise ning harjutamisega.

21. Kognitiivsete oskuste kujundamiseks kasutatakse esemelisi vahendeid. Peamine on endiselt üldõpetuslik tööviis, kus järk-järgult suurendatakse aineõpetusele kulutatavat aega. Oluline on ka siin õpilaste praktiline tegevus.

22. III kooliastmega lõpeb toimetulekukooli õpilase õppetöö. III kooliastet saab võrrelda J. Piaget’ konkreetsete operatsioonide perioodiga. Sel perioodil kasutab õpilane rühmitamisel esemete ja nähtuste olulisi tunnuseid, hakkab mõistma terviku ning osa seost, suudab mõtteliste ülesannete lahendamisel kasutada omandatud teadmisi. Samuti jätab õpilane reegleid ja tunnuseid ajamällu ning jutustab meelsasti eredatest sündmustest minevikus või jõukohasel teemal olevikus ja tulevikus.

23. Õpetamise ülesandeks on süvendada kognitiivseid oskusi, aidata õpilasel sotsialiseeruda, omandada võimetekohaseid tööoskusi, ette valmistada neid võimalikult iseseisvaks toimetulekuks. Õpilane peaks oskama orienteeruda kooli ja kodu lähemas ümbruses, tulema toime väikeste ostude sooritamisel poes, käituma vastuvõetavalt nii kodus kui avalikes kohtades jne.

24. Tunnijaotusplaan

Õppeained	Õppetunde nädalas
klass	1.	2.	3.	4.	5.	6.	7.	8.	9
Orienteerumisained	4	5	5	5	7	7	7	7	7
Emakeel	4	5	6	6	6	6	6	6	6
Matemaatika	2	3	4	4	5	5	5	5	5
Kunst ja käeline tegevus	5	5	5	5	5	2	2	2	2
Muusikaõpetus	2	2	2	2	2	2	2	2	2
Tööõpetus						5	5	7	9
Kehaline kasvatus	2	2	2	2	2	2	2	2	2
Rütmika	1	1	1	1	1	1	1	1	1
Lubatud koormus	20	23	25	25	28	30	30	32	34

25. Alates 6. klassist on kehalise kasvatuse tunnid poistele ja tüdrukutele eraldi. Rühma suurus on 4–7 õpilast. Väiksema õpilaste arvu puhul moodustatakse rühm mitme klassi õpilastest.

26. Ravivõimlemise rühmad (4–6 õpilast) moodustatakse meditsiinilise näidustuse põhjal, ravivõimlemine toimub 1.–6. klassis ühe nädalatunniga kehalise kasvatuse tundide arvelt.

27. Rütmikatundides klassi rühmadeks ei jaotata.

27¹. Hiljemalt 9. klassi esimesel poolaastal esitatud lapsevanema põhjendatud taotluse alusel võib õppenõukogu otsusega pikendada õpilase õppeaega kolmandas kooliastmes kuni kolme õppeaasta võrra valikainete omandamiseks kuni 34 nädalatunni ulatuses igal aastal. Täiendava õppeaja kohta koostatakse õpilasele individuaalne õppekava
[RTL 2004, 106, 1705 - jõust. 13.08.2004]

5. jagu

Pädevused kooliastmeti

28. Pädevused kirjeldavad õppija eeldatavat sotsiaalset, kognitiivset ja isiksuslikku arengut. Kõiki pädevusnõudeid kohandatakse, konkretiseeritakse individuaalõppekavas.

1. jaotis

I. osa kooliaste (1.–2. klass) 

29. I kooliastme ülesanne on kujundada järgmised pädevused:

1) õpilane eristab objekte ja nende kujutisi värvuse, suuruse või otstarbe järgi;

2) õpilane tajub lihtsamaid ruumisuhteid;

3) õpilane tegutseb lihtsate korralduste ja eeskuju järgi;

4) õpilane oskab mänguasja või didaktilise vahendiga tegutseda vastavalt selle funktsioonile;

5) õpilane tunneb enamasti ära õpitud sümbolid objektide, sündmuste ja tegevuste tähistamiseks;

6) õpilane otsib kontakti täiskasvanute ja kaaslastega;

7) õpilane suudab oma põhivajadusi ja soove väljendada žestide ja/või sõnadega;

8) õpilane aktsepteerib iseennast;

9) õpilane kasutab tuttavates situatsioonides meeldetuletamisel õpitud käitumismalle;

10) õpilane tunneb ära ohusituatsioonid ja hoidub neist.

2. jaotis

II. osa kooliaste (3.–6. klass) 

30. II kooliastme ülesanne on kujundada järgmised pädevused:

1) õpilane orienteerub nädalarütmis ja aastaaegades;

2) õpilane vastutab vähemalt ühe kodutöö eest meeldetuletamisel;

3) õpilane kõneleb oma tegevusest selle käigus;

4) õpilane orienteerub vihikulehel ja tahvlil;

5) õpilane osaleb jõukohaselt ühistegevuses, aktsepteerib koolikaaslasi;

6) õpilane käitub viisakalt koolis ja avalikes kohtades, tunneb kombeid;

7) õpilane hoiab korras oma koolitarbed ja välimuse (meeldetuletamisel);

8) õpilane palub abi keerulistes olukordades;

9) õpilane oskab vajadusel valida kahe või enama võimaluse vahel;

10) õpilane eristab tuttavates situatsioonides põhjus-tagajärg suhteid;

11) õpilane oskab hinnata konfliktsituatsiooni täiskasvanu abiga.

3. jaotis

III. osa kooliaste (7.–9. klass) 

31. III kooliastme ülesanne on kujundada järgmised pädevused:

1) õpilane oskab vaadelda nähtusi ja objekte ning neid võrrelda;

2) õpilane eristab tuttavates olukordades ja oma tegevuses põhjust ja tagajärge;

3) õpilane klassifitseerib ja rühmitab etteantud üldistusgrupi järgi; kasutab vastavaid üldistavaid sõnu;

4) õpilane orienteerub ööpäevarütmis ja kellaajas;

5) õpilane saab aru lihtsast plaanist ja tabelist;

6) õpilane oskab kirjeldada oma tegevust selle käigus ja hiljem;

7) õpilane suudab oma soove ja vajadusi arusaadavalt väljendada;

8) õpilane oskab küsida abi raskuste puhul ja seda abi kasutada;

9) õpilane suudab tegutseda vastavalt päevakavale;

10) õpilane oskab valida juhendamisel vaba aja sisustamise võimaluste vahel ning tegutseb sellele vastavalt;

11) õpilane käitub viisakalt ja tunneb kombeid; teab põhilisi viisaka käitumise reegleid pidudel ja avalikes kohtades;

12) õpilane suudab täita erinevaid ülesandeid, käituda vastavalt rollile;

13) õpilane mõistab «oma–võõras–ühine» tähendust ja käitub vastavalt;

14) õpilane püüab hoiduda loodust kahjustamast;

15) õpilane hoidub enamasti vägivallast.

6. jagu

Individuaalse õppekava koostamise juhised

32. Individuaalne õppekava on kirjalik dokument, mis määrab kindlaks õpilase arengulisi erivajadusi arvestava õppe individuaalsed eesmärgid ja eriabi teenused, mis on vajalikud õppe-eesmärkide saavutamiseks. Individuaalõppekava koostatakse arenguvaldkondade kaupa:

1) kognitiivsed oskused;

2) kommunikatiivsed oskused;

3) sotsiaalsed pädevused;

4) motoorika;

5) eneseteenindus;

6) tööoskuste omandamine.

33. Individuaalõppekava koostatakse pärast õpilase arengu mitmekülgset hindamist. Individuaalõppekava koostamises osalevad kõik õpilasega tegelevad erialaspetsialistid ja vanemad. Individuaalse õppekava koostamise eest vastutab õpetaja (eripedagoog) ja selle kinnitab kooli direktor.

34. Individuaalõppekava kaitseb õpilase huvisid ja arvestab tema arengutaset ning individuaalseid vajadusi. Iga arenguvaldkond esitatakse konkreetsest õpilasest lähtuvate õppe-eesmärkidena, millest juhinduvad nii õpilane, lapsevanemad kui ka kooli pedagoogid.

35. Individuaalse õppekava rakendamisel on neli etappi:

1) õpilase arengutaseme esialgne hindamine;

2) lühi- ja pikaajaliste eesmärkide püstitamine ja vajaliku eriabi määramine;

3) õpetamine ja õppeprotsessi fikseerimine;

4) hinnangu andmine lapse saavutustele ja (sellele vastavalt) individuaalse õppekava korrigeerimine.

7. jagu

Hindamiskriteeriumid

36. Toimetuleku õppekava järgi õppimisel hinnatakse õpilase õpetamisel püstitatud arendamise ja kasvatamise eesmärkide saavutamist. Hindamine on sõnaline, kirjeldab arengus toimunud edusamme ja juhib tähelepanu lähematele ülesannetele.

37. Õpilasi hinnatakse põhiliselt viie kriteeriumi alusel, kuid vajadusel vaadeldakse neljandat kriteeriumi kolmel tasandil:

1) tuleb hästi toime;

2) tuleb toime;

3) vahel tuleb toime;

4) tuleb toime:

a) sõnalise abiga;

b) eeskuju järgi;

c) koostegemisel;

5) ei tule toime.

38. Õpetaja teeb lapse arengu kohta iga päev märkmeid, et oleks võimalik õpilase edenemist sõnaliselt iseloomustada ning vajadusel individuaalset õppekava korrigeerida.

3. peatükk AINEKAVAD 

39. Õppesisu esitatakse ainekavades kooliastmete kaupa. Õpetaja koostab oma töökava igaks õppeaastaks, arvestades õpilaste võimeid ja perspektiivi. Silmas tuleb pidada, et paljusid teemasid peab pidevalt kordama ja laiendama (kontsentrilisuse printsiip), et kord omandatu jõuaks pikaajalisse mällu. Oluline on, et käsitletavad teemad oleksid lastele arusaadavad ning jõukohased.

1. jagu

Orienteerumisõpetus

40. Orienteerumisõpetus on koduloo/olustikuõpetuse, geograafia, ajaloo ja kodanikuõpetuse ning loodusõpetuse ainestikku sisaldav õppeaine, mis on otseseoses laste elus toimetulekuga. Õppimine lähtub õpilastele mõistetavast ning elulisest teemast. Keskne on:

1) enesega toimetuleku oskuste õpetamine;

2) õppimise alusoskuste kujundamine (kuulamine, jäljendamine, vaatlemine, võrdlemine, vestlemine, kirjeldamine jt);

3) õpilase emotsioonide sihipärane mõjutamine;

4) õpilase kõne ja/või alternatiivsete väljendusviiside arendamine;

5) omandatud oskuste kasutamise võimaluste loomine.

41. Orienteerumisõpetuse tund peab tuginema meelte koostööle, õpitavaid asju peab saama (kui vähegi võimalik) katsuda, näha, nendega manipuleerida.

42. Orienteerumisõpetuses õpitavat teemat käsitletakse võimaluse korral ka teistes õppeainetes. Et jõuda parimate tulemusteni, on koostöö erinevate õppeainete õpetajatega hädavajalik.

43. Orienteerumisõpetus on toimetulekuõppe keskne õppeaine, mille omandamisest sõltub laste toimetuleku ning ümbritseva maailmaga/keskkonnaga kohanemise tase. Sellest tulenevalt on orienteerumisõpetuse põhiülesanded:

1) õpilaste üldise arengutaseme tõstmine;

2) ümbritseva vastu huvi äratamine;

3) algeliste, kuid seostatud teadmiste andmine koduloost, geograafiast, ajaloost, kodanikuõpetusest, loodusõpetusest;

4) ühiskonnale lojaalsete ning enesega võimalikult iseseisvalt toimetulevate kodanike kasvatamine.

1. jaotis

I. osa kooliaste 

44. Õppesisu

1) Eneseteenindus: riietumine, söömine, pesemine, toimetulek WCs, raskuste puhul abi palumine.

2) Mina: erinevad kehaosad, milleks meil neid vaja on.

3) Kool: meie klass, selle sisustus. Meie klassi õpilased: kaaslaste nimede kuulamine ja meeldejätmine, poisid/tüdrukud. Meie õpetaja: õpetaja nime teadmine. Erinevad ruumid koolimajas, nende äratundmine vahetult ning piltidelt. Erinevate kooliruumide otstarve. Käitumine erinevates olukordades (tunnis, vahetunnis, rühmatubades, arstikabinetis jne).

4) Mänguasjad: mida nendega tehakse. Erinevad vaba aja veetmise võimalused: raamatud, TV, muusika kuulamine, jalutuskäigud, mängud toas ja õues jne.

5) Liiklus: erinevad sõidukid meie teedel, ohutu liiklemine lähemas ümbruses.

6) Sügis: tunnused, erinevad värvid looduses, loodusnähtuste kirjeldamine 1–2-sõnaliste lausetega (päike paistab, sajab vihma/lund, puhub tuul jne). Suur–väike, üks–palju (lehed, aiasaadused jne).

7) Puuviljad: õun, pirn, ploom. Juurviljad: porgand, kaalikas, peet. Köögiviljad: kurk, tomat, kapsas, sibul, kartul. Nimetatud viljade kuju, värvus. Nende äratundmine ehedalt ja pildilt.

8) Loomad. Koduloomad: äratundmine, ka piltidelt; mis häält keegi teeb, mida keegi sööb. Metsloomad: äratundmine, ka piltidelt, metsloomade algeline kirjeldamine (karu on pruun/suur, siilil on okkad, jänesel on pikad kõrvad jne), loomade erinevad liikumisviisid, liikumise matkimine, jäljendamine.

9) Talv: talvised loodusnähtused (külm, lumi, jää). Taimed ja loomad talvel. Talveriietus. Sportimine talvel. Talispordivahendid: nende äratundmine ka piltidelt, otstarbe teadmine. Ühised loodusvaatlused.

10) Jõulud. Jõuluvärvid. Osalemine klassiruumi kaunistamisel. Jõulujutud ja -luuletused, jõulusalmide ja -laulude päheõppimine. Jõulupidu. Uusaastapidu.

11) Aeg. Päeva erinevate osade tundmaõppimine. Öö ja päeva äratundmine piltidelt. Inimese tegevus päeva eri osades. Piltpäevaplaan.

12) Vastlapäev. Sõbrapäev. Nende päevade traditsioonid.

13) Perekond. Perekonnaliikmed: ema, isa, vanaema, vanaisa, õde/vend. Vanemate inimeste abistamine.

14) Kevad. Läheneva kevade tunnused, ühisvaatlused looduses ja pildilt. Lume sulamine, esimeste rändlindude saabumine (kuldnokk), pajuoksad kevadel, esimesed kevadlilled (sinilill, ülane). Emadepäev.

15) Suvi. Suvi looduses: loodusvaatlused, suve ja talve piltide võrdlemine. Suvelõbud: ujumine, rattasõit, lõbustuspark jne. Jaanipäev, milliste traditsioonidega tähistatakse, milliseid mänge mängitakse.

16) Ohutu liiklus. Vaba aja veetmise võimalused toas ja õues. Päeva erinevad osad. Aastaaegade kirjeldused piltide järgi õpetaja abiga.

45. Õpitulemused. I kooliastme lõpuks õpilane:

1) valdab eneseteeninduse alusoskusi;

2) määratleb end kui oma pere liiget ja õpilast;

3) teab enda ja lähedaste nimesid;

4) tunneb kõiki kehaosi, näitab neid suulise korralduse põhjal (nii enda kui ka kaaslase);

5) tunneb pildilt õpitud mets- ja koduloomi;

6) tunneb pildilt ja reaalsuses õpitud puu- ning juurvilju;

7) oskab nimetada käesolevat aastaaega;

8) eristab tundi ja vahetundi, tunneb päeva eri osi.

2. jaotis

II. osa kooliaste (3.–6. klass) 

46. II kooliastmes areneb kiiresti õpilaste kõne. Sõnavarasse tulevad üldistavad sõnad, olulise tähtsusega on väljendusoskuse areng ja kõne mõistmine. See on aluseks jutustustest-kirjeldustest arusaamisele. II kooliastmes on tähtis õpetada niisuguseid võrdlemise, klassifitseerimise, ruumis ja ajas orienteerumise ning põhjus-tagajärg suhete eristamise oskusi, mis võimaldavad toime tulla tuttavas situatsioonis. Suurenevad õpilaste iseseisvus ja vastutustunne. Käitumise õpetamise kõrval õpetatakse ka lihtsamaid tavasid.

47. Õppesisu

1) Kool. Suvise koolivaheaja meenutamine. Õpetajad: nende poole pöördumine. Õpetaja ühe-, hiljem kaheosaliste korralduste täitmine. Õppetarbed, esemete ja esemepiltide tundmine, rühmitamine suuruse, kuju, värvuse alusel. Õppetarvete korrashoid. Viisakas käitumine koolis ja väljaspool kooli. Ohutu liiklemine tuttaval tänaval/teel.

2) Sügis. Sügise tunnuste ühisvaatlus. Ilma kirjeldamine. Puuviljad, juurviljad, köögiviljad: kasvukohad, värvus, kuju, suurus. Sügis metsas: ühisvaatlused looduses; pildi vaatlus: sügise tunnuste leidmine. Sademed sügisel. Udu ja kaste. Lehtpuud ja põõsad sügisel. Seened: mõnede seente tundmine. Sügistööd aias ja põllul: mõningate tööriistade ja masinate tundmine.

3) Sügisesed rahvakalendri tähtpäevad: mardipäev, kadripäev, isadepäev.

4) Perekond. Perekonnaliikmed: ema, isa, vanaema, vanaisa, onu, tädi. Nimede teadmine. Korter, mitu tuba kodus on, abiruumid. Kodused pidupäevad, kuidas tähistame erinevaid tähtpäevi. Elu vanasti ning nüüd linnas ja maal.

5) Elus ja eluta loodus. Elusolendid: inimene, loomad, taimed. Elusolendite ühised tunnused. Muutused eluslooduses. Eluta looduse osad: vesi, õhk, kivimid, muld. Loodusnähtused.

6) Vesi. Vee tähtsus inimese elus. Vee kasutamine majapidamises, põllumajanduses. Vee säästlik kasutamine. Vee olekud. Vee tahkumine. Jää ja vee omaduste võrdlemine. Jää sulamine.

7) Talv. Talve tunnuste ühisvaatlus. Ilma kirjeldamine. Talvised sademed: lumi, lörts. Päeva pikkus talvel: millal läheb hommikul valgeks ja õhtul pimedaks. Talvesport: erinevad sportimisviisid, kehalise kasvatuse tunnis ning vabal ajal nendega tegelemine. Kodu- ja metsloomad talvel: elu ja toitumise võrdlemine õpetaja abiga.

8) Talvised pühad: jõulud, uusaasta, vastlapäev. Eesti Vabariigi sünnipäev.

9) Eestimaa. Pealinn Tallinn. Teised suuremad linnad Eestis: Tartu, Viljandi, Pärnu, Narva jt. Nende leidmine kaardilt.

10) Aeg. Aastaajad, nende üldine võrdlemine, põhjus-tagajärg seoste väljatoomine (suvel ei ole lund, sest õhk on soe jne) õpetaja abiga. Nädalapäevad: nimed, nendes orienteerumine. Tööpäev, puhkepäev, riiklikud tähtpäevad, koolivaheajad.

11) Toataimed. Tutvumine erinevate toataimedega (arvestada koolis kasvatatavaid toalilli). Toataimede kasvatamine: taimede erinevad nõuded valguse, temperatuuri, niiskuse suhtes. Toataimede kasutamine ruumide kujundamisel.

12) Loomad. Kodu- ja metsloomad. Koduloomade kasulikkus inimesele. Loomariigi mitmekesisus. Loomade elukeskkonnad. Loomad kui osa elusast loodusest. Sarnasusi ja erinevusi loomadel. Loomade kaitse.

13) Putukad. Tutvumine putukatega (kapsaliblikas, maipõrnikas, kartulimardikas, toakärbes, mesilane, sipelgas, lepatriinu). Huvitavat putukate elust. Putukate tähtsus looduses. Kahjurputukad.

14) Kalad. Kala välisehitus ja katted. Tutvumine kaladega: ahven, haug, särg, räim, lest. Kalade võrdlemine suuruse ja kuju alusel.

15) Roomajad. Iseloomulikku roomajate välisehituses.

16) Linnud. Lindude välisehitus. Sulestik isas- ja emaslinnul. Lindude käitumise iseärasused (pesa ehitamine, ränded). Tutvumine erinevate lindudega. Paiga- ja rändlinnud. Röövlinnud.

17) Kevad. Läheneva kevade tunnuste leidmine õpetaja abiga, hiljem iseseisvalt, nende nimetamine eluta looduses, taime- ja loomariigis. Kevadilma kirjeldamine. Esimesed kevadlilled. Sibullilled. Taimede areng seemnest. Ühised katsed seemnetega: eelidandamine, külv, tärkamise vaatlemine. Taime osad: juur, vars, lehed, õied. Kevadel õitsevate taimede võrdlemine.

18) Kevadised tähtpäevad: kevadised pühad, emadepäev.

19) Tuleohutusnõuete täitmine. Käitumine tulekahju korral. Ohutu liiklemise nõuded. Traumade vältimine. Käitumine mitmesuguste vigastuste korral. Põhjus-tagajärg seoste väljatoomine.

20) Suvi. Läheneva suve tunnuste leidmine ja nimetamine. Suveilma kirjeldamine. Ilmastikunähtused suvel. Suvine loodus. Puude võrdlemine suvel, sügisel, talvel, kevadel. Okas- ja lehtpuud suvel ja talvel. Suvelõbud: ujumine, kalastamine, jalgrattasõit, õuemängud jne. Laps valib tegevuse ja tegeleb sellega vähemalt 15–30 min.

21) Suvine rahvakalendri tähtpäev: jaanipäev.

48. Õpitulemused. II kooliastme lõpuks õpilane:

1) on täiendanud eneseteenindamisoskusi;

2) tunneb kõiki nädalapäevi;

3) teab kõiki aastaaegu, oskab neid ühe-kahe lausega iseloomustada;

4) tunneb kõigi pereliikmete nimesid;

5) oskab nimetada elusolendeid (ühe putuka, kala, roomaja ja linnu nimi), oskab neid ühe lausega iseloomustada;

6) tunneb pildilt ja reaalsuses õpitud kodu- ja metsloomi, oskab neid ühe-kahe lausega iseloomustada;

7) hoolitseb meeldetuletamisel toataimede eest;

8) oskab valida vaba aja tegevust ja tegeleb sellega vähemalt 15–30 min;

9) käitub viisakalt koolis ja avalikes kohtades, tunneb kombeid;

10) tunneb kahe-kolme õpitud tähtpäeva kombeid ja tavasid (jõulud, vastlad, jaanipäev);

11) hoidub nähtavatest ohtudest, kutsub/pöördub abi järele.

3. jaotis

III. osa kooliaste (7.–9. klass) 

49. Kuna III kooliastmega lõpeb toimetulekukooli õpilase õppetöö, tuleb nimetatud astmel suurt tähelepanu pöörata õpilase sotsialiseerumisele – oskusele orienteeruda kooli ja kodu lähemas ümbruses, võimalikult iseseisvale toimetulekule igapäevaelus (väikeste ostude sooritamine poes, vastuvõetav käitumine nii kodus kui avalikes kohtades, oskus oma aega meelepärase tegevusega sisustada, tahe teha jõukohast tööd jne).

50. Õppesisu

1) Sügis. Suvise koolivaheaja meenutamine. Sügise tunnuste leidmine. Sügisesed tähtpäevad.

2) Termomeeter ja temperatuur. Tutvumine termomeetriga: temperatuuriskaala, mõisted 0-punkt, soojakraadid, külmakraadid. Õhu- ja veetemperatuuri mõõtmine.

3) Vesi. Vee leidumine veekogudes, mullas, maa sees, õhus, taimedes, loomades, inimeses. Arusaamine vee tähtsusest elule Maal. Vete kaitse. Vee omadused. Mõisted: läbipaistev, lõhnata, maitseta, värvuseta. Vee olekud. Vee gaasiline olek. Veeaur, selle omadused. Veeaur ja sademete teke. Sademete liigid. Aastaaegadele iseloomulikud sademed. Vee oleku muutuse seos temperatuuriga.

4) Õhk. Õhk kui tähtis gaasiline aine. Õhu olemasolu. Demonstratsioonkatsed õhu olemasolust ja leidumisest meie ümber. Õhusoojus: soe õhk, palav õhk, külm õhk, jahe õhk. Õhusoojus erinevatel aastaaegadel, temperatuuri mõõtmine. Puhas õhk ja saastatud õhk. Õhu saastamise allikad. Roheliste taimede tähtsus õhu puhtuse tagamisel. Õhu puhtuse tagamine ruumides.

5) Maavarad. Mis on maavara? Maavarade tähtsus inimese elus. Enamkasutatavaid maavarasid: savi, liiv, turvas, põlevkivi, dolomiit.

6) Talv. Talvised loodusvaatlused. Mitmesugused katsed lume ja jääga. Ilma kirjeldamine. Ühised retked metsa loomadele talvetoidu viimiseks või lindude eest hoolitsemine linnumajakestesse toitu pannes. Talvised tähtpäevad.

7) Mets. Metsa tähtsus. Taimedevahelised seosed metsas. Meil esinevaid metsatüüpe. Metsa rahvamajanduslik tähtsus. Metsatööd nüüd ja vanasti.

8) Valgusõpetus. Looduslikud ja kunstlikud valgusallikad. Prillid, suurendusklaas. Hea valgustuse tähtsus.

9) Universum. Päikesesüsteem.

10) Aeg. Ajajaotus: aasta, kuu, nädal, ööpäev, tund, minut, sekund. Kalender: kalendris orienteerumise oskus. Kellatundmine. Ajakavad: tunniplaan, sõiduplaan.

11) Kaart. Kaardi värvid, tingmärgid, kaardi lugemine. Eestimaa kaart: suuremad linnad, jõed, järved, saared. Mõningad Euroopa riigid. Mõiste «välismaa».

12) Kevad. Kevade tunnuste leidmine: ilma ja looduses toimuvate muutuste kirjeldamine. Kevadised tähtpäevad.

13) Muld. Muld kui loodusvara. Muld taimede kasvupinnasena. Mulla harimine. Mulla väetamine. Miks kobestatakse mulda? Miks kastetakse mulda? Kuivendamine.

14) Inimene. Inimese organism ja selle tundmise vajalikkus. Isikliku hügieeni nõuded. Hügieeninõuete täitmise vajalikkus. Luustik ehk skelett. Skeleti ülesanded ja osad. Lihased: kinnitumine luudele. Tugi-liikumiselundkonna tervishoid. Kehaliste harjutuste ja füüsilise töö tähtsus. Normaalne rüht. Rühivigade vältimine. Veri kui hapniku ja süsihappegaasi transportija. Veri kui toitainete transportija. Süda ja veresooned. Südame töö. Kehalise töö ja spordi tähtsus südame tugevdamisel. Kahjulike harjumuste mõju organismile (suitsetamine, alkoholi jm tarvitamine). Hingamise olemus. Sisse- ja väljahingamine. Hingamise tervishoiu põhinõuded. Õhu saastumise vältimise ja vähendamise võimalused. Seedeelundkond. Seedeelundkonna osad. Toidu seedimine. Taimne toit ja loomne toit. Tervislik toitumine. Erituselundkond. Erituselundkonna osad ja paiknemine organismis. Erituselundkonna tähtsus. Katteelundkond. Nahk: ülesanded ja tähtsus. Juuksed ja küüned: kasvamine ja hooldamine. Meeleelundid. Meeleelundi mõiste ja nende tähtsus. Silmade tervishoid ja kaitse. Kõrva tervishoid ja kaitse. Haistmine, maitsmine, kompimine.

15) Inimese väljanägemine ja mõistus ürgajal ning nende areng läbi sajandite.

16) Ohtude vältimine. Telefoni kasutamise õppimine õppetelefonidel: tuletõrje, kiirabi, politsei numbrite valimine peast või paberi järgi, vajaliku informatsiooni edastamine.

17) Suvi. Suvised pühad. Suveplaanid. Plaanid pärast kooli lõpetamist.

51. Õpitulemused. III kooliastme lõpuks õpilane:

1) tuleb enamasti toime eneseteenindusega;

2) tunneb nädalapäevi, aastaaegu, oskab kirjeldada ilma ning riietub vastavalt sellele, oskab vaadata termomeetrilt õhutemperatuuri;

3) orienteerub vähese abiga kalendris, tunniplaanis, sõiduplaanis;

4) tunneb kella;

5) teab Eesti suuremaid linnu, saari, oskab nimetada ka õpitud välisriike;

6) omab algteadmisi inimese organismist, täidab hügieeninõudeid, teab tervisliku eluviisi algtõdesid;

7) oskab oma aega sisustada meelepärase tegevusega;

8) oskab hoiduda ohtudest, ohtude tekkimisel abi kutsuda, ka telefoniga.

2. jagu

Emakeel

52. Emakeele õpetamine toimetulekuõppekava järgi on praktiline, lähtub iga üksiku õpilase kõne mõistmise ja kõne kasutamise tasemest.

53. Toimetulekuõppekava alusel õppiva õpilase üheks tunnuseks on kõnepuue, seejuures on õpilaste kõnelised võimed väga erinevad. On kõnetuid õpilasi ning leidub õpilasi, kes suudavad läbielatut mõtestatult ja grammatiliselt korrektsete lausetega edasi anda. Kuulmis- ja nägemisanalüsaatorite kahjustused peab varakult kindlaks tegema, et rakendada lisaks üldisele õpetamisele ka eriteraapiat. Kõnetu õpilase puhul on vaja võimalikult vara kasutusele võtta kõnet asendavad alternatiivsed suhtlusvahendid.

54. Emakeele õpetamise eesmärgiks on eelkõige kuulamise ja kõnelemise (st kõne mõistmise ja kõnelise väljendusoskuse) arendamine ja funktsionaalse keelekasutuse (oma soovide ja vajaduste väljendamine) õpetamine. Igapäevase õppetöö sisu on kõnest arusaamise ja lauseloome õpetamine. Õpetusse kaasatakse mittekõnelised kommunikatsiooniviisid (miimika, žestid, viiped, graafilised meetodid) nende õpilaste arendamisel, kes häälikulist kõnet kasutada ei saa.

55. Õpetamisel kasutatakse erinevaid metoodilisi võtteid nagu pedagoogi ja õpilase vahelise otsese kõnelise kontakti loomine, rütmi- ja meloodiaharjutused, kuulamisõpetus, hingamis- ja artikulatsiooniharjutused, koos- ja järelkõne, rollimängud, pildivaatlused ja korralduste täitmine. Kõnesituatsiooni loomiseks kasutatakse kõiki võimalusi.

56. Kõnearendus on toimetulekuõppekava tähtsamaid õppevaldkondi ja toimub pidevalt kogu õppetöö vältel. Tegeldakse individuaalse kõneravi või alternatiivse suhtlusvahendi kasutamise õpetamisega. Kõikides tegelustes ja harjutustes ning abivahendite ja programmide valikul on aluseks õpilase vajadused ja võimalused. Kõnearenduse eelduseks on koolis tehtava kooskõlastamine vanemate ja/või kasvatajatega.

57. Kõnearenduses on peamine kõneorganite liikuvuse arendamine, kõne teadvustatud kuulamine, kõne kui väljendusvahendi kogemine, rääkimiskogemuste saamine, paremini rääkima õppimine, kõne abil suhte loomine. Kõnelise väljendusoskuse arenedes paranevad õpilase võimalused kontakti algatada, tundeid väljendada ja teateid edastada.

58. Lugemine ja kirjutamine ei toimu toimetulekuõppekava järgi selle tavatähenduses. Toimetulekuõppekava järgi õppiv õpilane ei õpi üldjuhul teadlikult lugema ja kirjutama. Õpilased, kelle juures täheldatakse nimetatud oskuste teadliku omandamise võimet enne viiendat kooliaastat, tuleks üle viia abikooli.

59. Lugema õppimise raskuspunkt on signaalsõnade (sildid, osutustahvlid, liiklusmärgid, tänavanimed, terviksõnad/sõnakaardid jne) meeldejätmisel.

60. Toimetulekuõppekava järgi õppiva õpilase lugemisoskus tähendab eelkõige asjade, olukordade, piltide, jooniste, signaalide jms mõistmise oskust, oskust saada iseseisvalt ümbritsevast maailmast informatsiooni. Lugema õppimine kitsamas tähenduses on mõttekas vaid lapse teatud potentsiaali avaldumisel.

61. I kooliastmel toimub esemete ja situatsioonide lugemine; piltide lugemine; sümbolite ja signaalide lugemine; II kooliastmel tähtede lugemine; III kooliastmel teksti lugemine.

62. Kirjutamisel tähtsustub oma nime kirjutamine, oma aadressi ning lähiümbruse tähtsate sõnade järelkiri. Üksikjuhtumitel võib õppetöö käigus ka kõrgemaid õppe-eesmärke seada.

63. Tähtede lugemise õppimine algab II kooliastme jooksul ning eeldab, et õpilane:

1) eristab geomeetrilisi põhivorme ning nende kombinatsioone;

2) suudab tervikut liigendada ja osadest tervikut moodustada;

3) eristab kõnet teistest häältest;

4) suudab optilises ja akustilises plaanis ära tunda sarnasust ja eristada erinevusi;

5) suudab keskenduda kõne akustilisele ja kirja optilisele vormile;

6) on võimeline visuaalseid märke ja akustilisi signaale meelde jätma ja edasi andma.

64. Kirjutamise õpetamine toimetulekuõppekava järgi on eelkõige märkide, sümbolite ja piltide joonistamine ning kirjutamine. Kirjutamise õpetamise eesmärk on anda õpilasele täiendav võimalus oma tundeid ja soove väljendada, et saavutada paremat suhtlemistaset. Kirjutamaõppimise etapid on:

1) ruumisuhete tundmaõppimine;

2) piltkirja kirjutamine;

3) templi abil kirjutamine;

4) tähtede põhivormide õppimine;

5) trüki(kirja)tähtede kirjutamine.

65. Emakeeleõpetus on tihedalt seotud orienteerumisõpetusega, nende õpetamisega taotletakse, et õpilane õpib:

1) kuulama temale suunatud kõnet;

2) reageerima õigesti korraldusele, vastama küsimusele;

3) väljendama oma soove ja tundeid;

4) mõistma jõukohase etteloetud teksti tähendust ja mõtet;

5) mõistma igapäevase lihtsa verbaalse teate sisu;

6) kirjutama oma nime.

1. jaotis

I. osa kooliaste (1.–2. klass) 

66. Kooliastme alguses selgitatakse välja õpilase suhtlemisoskuse ja kõne mõistmise tase. I kooliastmel kujundatakse oskust kuulata, jälgida, vaadelda, tegutseda koos, matkida. Õppimine toimub peamiselt praktilise tegevuse ja mängu kaudu. Põhiline tegutsemisviis on koostegemine. Õpetaja kommenteerib tegevusi verbaalselt. Käsitletavad teemad on valitud kogu kooliastme vältel õpilase lähemast ümbrusest ja need on vastavuses orienteerumisainetega.

67. Õppesisu

1) Tajude ja kujutluste arendamine, kuulamine. Pilkkontakti hoidmine. Õpetaja ja kaaslaste tegevuse jälgimine ja mõistmine. Kuulamisoskuse arendamine. Tähelepanu keskendamine erinevatele häältele ning helidele, nende eristamine. Adekvaatne reageerimine helisignaalidele. Ühesõnaliste korralduste mõistmine ja täitmine. Keelu mõistmine, selle korral tegevuse katkestamine. Oma nime kuulmine. Terviku liigendamine ja osadest terviku moodustamine. Tuttavate inimeste äratundmine. Oma asjade äratundmine.

2) Sõnavara laiendamine ja väljendamisoskuse arendamine. Häälte ja häälitsuste matkimine. Üksiku sõna/sõnaühendi tähenduslik kasutamine eseme või inimese nimetamiseks. Oma nime ütlemine küsimisel. Teise inimese küsimusele žestiga, viipega, häälitsusega või sõnaga vastamine. Loomade häälitsuste matkimine. Sõnavara laiendamine. Söödavate ja mittesöödavate asjade eristamine.

3) Lugemine. Oma kehaosade ja tuttavate esemete näitamine vastavalt korraldusele. Piltidelt tuttavate esemete ja inimeste äratundmine. Pildilt iseenda äratundmine. Sümbolite ja signaalide õppimine. Piltide mõistmine ja seletamine.

4) Kirjutamine. Suurte ja väikeste geomeetriliste põhivormide ja nende kombinatsioonide eristamine. Sarnasuse äratundmine ja erinevuste eristamine nii optilises kui ka akustilises plaanis.

5) Terviku liigendamine ja osadest terviku moodustamine. Kirja kui kõne graafilise väljenduse mõistmine.

68. Õpitulemused. I kooliastme lõpuks õpilane:

1) näitab oma kehaosi nende nimetamisel;

2) orienteerub lähemas ümbruses sõnaliste tähistuste kaudu;

3) seostab lähima ümbruse esemeid nende nimetustega (toiduained riietusesemed, mänguasjad);

4) tunneb tuttavaid esemeid nimetuste järgi;

5) oskab kuulata; kuuleb oma nime ja reageerib sellele;

6) suudab hoida pilkkontakti kogu selle aja jooksul, kui temaga räägitakse;

7) reageerib adekvaatselt helisignaalidele;

8) tunneb ära tuttavad inimesed;

9) eristab erinevaid helisid (nt paberi krabin) ja hääli (kaasõpilased);

10) käitub vastavalt korraldusele;

11) teeb orientiiri või näidise järgi lihtsamaid kirja eelharjutusi.

2. jaotis

II. osa kooliaste (3.–6. klass) 

69. II kooliastmel kujundatakse õppimise alusoskusi: võrdlemis- ja rühmitamisoskust, pildiraamatus ja paberil orienteerumise oskust, dialoogis osalemise oskust. Keelealastest oskustest on peamised lihtlause mõistmine, koostamine ja kasutamine. Peamised õppeviisid on rollimäng ja praktiline harjutamine. Kujundatakse oskused tegutseda eeskuju järgi.

70. Õppesisu

1) Tajude ja kujutluste arendamine, kuulamine. Tähelepanu keskendamise oskuse arendamine. Kuulmistähelepanu kujundamine. Lihtsa jutukese kuulamine. Helide ja müra suuna määramine. Esemete ja piltide võrdlemine. Esemete rühmitamine suuruse, värvi ja kuju järgi. Opereerimine kujutlustega esemeist, mis vahetus tajuväljas puuduvad. Oma mina tunnetamine, tegevuse minakeskseks muutumine.

2) Lause ja sõnavara laiendamine, väljendamisoskuse arendamine. Emotsionaalse kontakti loomine. Viisakusväljendite kasutamine. Soovide ja vajaduste väljendamine. Salmide õppimine kuulamise järgi. Eneseväljendus liikumis- ja laulumängudes. Lause äratundmine. Lause järelekordamine. Sõna eristamine lauses. Lihtsa jutu kuulamine. Sõnavara laiendamine üldistavate sõnadega (teemad valitakse kodu ja kooli lähemast ümbrusest ning need on vastavuses orienteerumisainetes planeeritutega).

3) Lugemine. Hääldamise täpsustamine. Häälikute järjekorra määramine 2–3-häälikulises sõnas. Teistest pikema hääliku eristamine. Tegevuspiltide vaatlemine. Tegevuse nimetamine pildilt. Pildi järgi jutukese koostamine.

4) Kirjutamine. Üldmotoorika arendamine. Käte peenmotoorika harjutamine. Isteasendi ja pliiatsi hoidmise harjutamine. Joonte tõmbamine ülejoonimise ja eeskuju järgi. Kujundite ja täheelementide joonistamine orientiiride ja eeskuju järgi. Pinna värvimine, viirutamine jne. Tempeltähtede abil ja eeskuju järgi oma nime kirjutamine.

71. Õpitulemused. II kooliastme lõpuks õpilane:

1) kasutab oma kõnes mõningaid üldistavaid sõnu;

2) nimetab lähima ümbruse esemeid (toit, kehaosad, riietus, mänguasjad, mööbel, liiklusvahendid jms);

3) nimetab temale tähtsaid isikuid, toiminguid ja tegevusi;

4) oskab tervitada ja hüvasti jätta, paluda ja tänada;

5) teab oma nime ja aadressi;

6) oskab kuulata ja kuuldut lühidalt edastada, vastata sisu kohta esitatud küsimustele;

7) oskab nimetada pildil kujutatud tegevust;

8) oskab öelda tegevust kujutava pildi kohta 2–3 lauset;

9) tunneb mõningaid tähti, kirjutab mõned sõnad.

3. jaotis

III. osa kooliaste (7.–9. klass) 

72. Õppimise ja õpiülesannete valiku eelduseks saab õpilase suutlikkus tunnetada ennast õpilasena, vastu võtta ja sooritada õpiülesandeid. Kinnistatakse ja laiendatakse, kujundatakse ja arendatakse õppimise alusoskusi: kuulamis-, jälgimis-, vaatlemis-, võrdlemis-, rühmitamisoskust; oskust täita korraldusi, osaleda dialoogis, orienteeruda raamatus ja vihikus. Keelealastest teadmistest on peamised laiendatud lihtlause mõistmine, koostamine ja kasutamine. Lühikeste sõnade lugemine. Ülesannete täitmisel toetutakse esemestamisele, kasutatakse skeeme, sümboleid, graafilisi vahendeid.

73. Õppesisu

1) Tajude ja kujutluste arendamine. Objektide ja esemepiltide äratundmine ja eristamine, kirjeldamine küsimuste ja korralduste abil. Orienteerumine ajaühikute järjestuses. Toonide (kuri, sõbralik jne) mõistmine. Esemete ja materjalide kompimine, tulemuse teatamine sõnadega.

2) Lugemise või jutustamise kuulamine. Teiste vestluse jälgimine. Korralduse täitmine tuttavas situatsioonis. Tuttavate õpiülesannete täitmine suulise korralduse alusel.

3) Väljendamisoskuse arendamine. Lause tähenduse mõistmine. Lause koostamine pildi või tegevuse järgi (iseenda, kaaslaste). Rääkimine oma ja/või kaaslaste tegevusest. Rääkimine eile/varem toimunust ja sellest, mida tehakse homme. Ajamõisted, enamlevinud grammatikavormide õige kasutamine. Ees- ja tagasõnade kasutamine. Tegusõna pöörete kasutamine olevikus ja lihtminevikus. Omadussõnade ja tegusõnade õige kasutamine. Vastamine küsimustele mida teeb?, missugune?.

4) Lugemine. Sõnade hääldamise täpsustamine, häälimine häälega ja sosinal. Küsimustele vastamine. Lausete lõpetamine. Illustratsioonide valik teksti juurde. Pildiseeria järjestamine. Küsimustele ja korraldustele vastamine. Teksti mõtte leidmine.

5) Trüki- ja kirjatähed. Lugema õppimine veerides, kõnetaktide ja lühikeste sõnade kaupa. Lugemise harjutamine, korduv lugemine koos õpetajaga ja üksi. Pildi juurde sobiva trükitud lause leidmine.

6) Kirjutamine. Kirjatähtede õppimine. Harjutamine. Tähtede seostamine. Orienteerumine vihikus. Sõnade ja lühikeste lausete ärakiri. Oma nime ja aadressi kirjutamine. 1–2-silbiliste sõnade ladumine ja kirjutamine. Lühikese lause ärakiri.

74. Õpitulemused. III kooliastme lõpuks õpilane:

1) mõistab, koostab ja kasutab lihtlauset;

2) valdab elulistes olukordades vajalikku põhisõnavara;

3) kasutab enamlevinud üldistavaid sõnu;

4) kirjeldab tuttavaid esemeid;

5) oskab ümber jutustada väikest juttu;

6) jutustab oma ja teiste tegevusest eile, praegu, homme;

7) oskab selgitada, kuidas midagi tehakse;

8) jätab meelde ja oskab edastada lühiteadet;

9) kasutab lihtsaid omadus- ja määrsõnu, viisakusväljendeid;

10) alustab vajadusel ja jätkab dialoogi, vestlust;

11) valdab lugemiseks ja kirjutamiseks vajalikke põhioskusi, loeb õpitud teksti;

12) kirjutab oma nime ja aadressi;

13) järjestab pildiseeria teksti järgi.

3. jagu

Matemaatika

75. Matemaatika ainekava sisu läbib integreeritult kogu toimetulekuõppekava. Matemaatika kujundab eeldusoskusi toime tulla olmes ning töös. Pööratakse tähelepanu just nende oskuste kujundamisele, mida õpilane vajab oma igapäevaelus toimetulekuks. Matemaatilised kujutlused ja probleemilahendused eeldavad head tähelepanuvõimet ning mälu, õpetamisel on vaja pidevalt korrata, eriti aja ja raha kasutamisega seonduvat.

76. Objektide ja nende tunnuste klassifitseerimisel, arvude olemuse ja põhjus-tagajärg suhete mõistmisel taotletakse üldistamist ja iseloomulike omaduste otsimise harjumuse kujunemist. Õpetamisel kasutatakse konkreetseid ja õpilase kogemuste maailmaga ühtivaid mõisteid. Uusi asju õpetatakse vähehaaval, mängulisi ja elulisi elemente kasutades. Küllaldase harjutamise ja kinnistamisega luuakse võimalused õpilaste tunnetusaktiivsuse ning isetegemise soovi arenguks. See annab õnnestumiskogemusi (eduelamuse), tõstab õpimotivatsiooni ja arendab seega õpilase psüühilisi protsesse (on korrektsioonilise tähendusega).

77. Matemaatikaõpetus baseerub omandatud eelkujutlustel arvust (esemete ja nähtuste struktureerimine – eristamine, järjestamine/võrdlemine, rühmitamine, ühise tunnuse/nimetuse leidmine, arv-vastavusse seadmine, mõõtmine, loendamine, ühendamine, kogumist ühe või osa eraldamine).

78. Matemaatikaõpetusega taotletakse õpilaste värvuse-, suuruse-, ruumi-, aja-, hulga- ja arvukujutluste laiendamist, et soodustada toimetulekut igapäevaelus ja töös ning korrigeerida motoorset, kognitiiv-kommunikatiivset ja sotsiaalset arengut, lähendada õpilasi nii palju kui võimalik eakohasele arengule. Seega taotletakse matemaatika õppimisega, et õpilane:

1) õpib objekte ja nähtusi vaatlema ning võrdlema, neid elementaarsesse arv- ja/või suurusvastavusse viima;

2) õpib ümbritseva maailma esemeid ja nähtusi järjestama, etteantud tunnuse järgi rühmitama, loendama, mõõtma;

3) õpib orienteeruma ööpäevarütmis ja kellaajas;

4) õpib rahatähti tundma, neid võrdlema;

5) õpib võimetekohaselt arvutama;

6) omandab kujutluse põhilistest geomeetrilistest kujunditest ja kehadest.

1. jaotis

I. osa kooliaste (1.–2. klass) 

79. Matemaatika õpetamine toimub integreeritult teiste ainetega. Olulisel kohal on praktilised tegevused esemetega ja nende hulkadega, eristamis- ning vaatlusoskuse kujundamine, esmaste võrdlemiskogemuste saamine. Õpilased õpivad kuulama ja püüavad korrata esemete ning nende tunnuste nimetusi. Kui õpilane ei räägi, õpib ta kuulama/jälgima õpetaja tegevusi ja seda saatvat kõnet.

80. Õppesisu

1) Tegevused esemetega: esemete eristamine ja vaatlemine. Esemed klassis, laste riietusesemed, mänguasjad, loomad, puuviljad. Pere: pere liikmed. Liiklusvahendid. Geomeetrilised kujundid: ring, kolmnurk, nelinurk; klotsid, pallid, pallid kui didaktilised õppevahendid. Esemete värvuse eristamine. Eseme ja tema värvuse tähistamine sõnaga.

2) Suurustunnused: suur–väike, suurem–väiksem; pikk–lühike, pikem–lühem; lai–kitsas; kõrge–madal. Esemete võrdlemine suurustunnuste järgi peale ja kõrvale asetamise teel, ruumis ja eneseteenindamisel kasutamise puhul. Tegevuse saatmine kõnega. Antud tunnuse järgi esemete vastandamine, leidmine, tunnuse nimetamine.

3) Ruumikujutlused: «mina» – oma keha tajumine, kehaosad (pea on üleval, jalad all); ülal–all, ülemine–alumine; ees–taga, ette–taha; sees–sisse. Eseme või kaaslase asukoha määramine endast lähtudes (Kus? Minu ees, taga).

4) Ajakujutlused: öö–päev; hommik–lõuna–õhtu–öö. Vastavat ööpäeva osa iseloomustavate tegevuste (1–2) eristamine eneseteeninduses, piltidelt ja nimetamine (eristamine kõnest). Tunniplaani alusel tajuvad õpilased passiivselt ajasuhteid täna–eile–homme ning aastaaegade olemust ning olulisi tunnuseid.

5) Tegevused hulkadega: hulkade vaatlemine ja värvuse, suuruse ning paigutuse tunnuse leidmine/nimetamine. Ühise tunnuse leidmine/vastandamine (veel punaseid, veel väikesi jne). Hulkadele ühise nimetuse andmine (Mis need on? Pallid. Missugused pallid need on? Need on suured (kollased) pallid). Üks–palju eristamine õpitud hulgaelementide tunnuste ja hulkade moodustamise baasil (Kui palju? Üks/palju).

6) Esemete vorm: geomeetriliste kujundite ring, kolmnurk, nelinurk kasutamine käelises tegevuses (õpetaja kasutab nimetusi, õpilased tajuvad tunnuseid passiivselt), eristamine väliskuju järgi, hulgaelementidena, joonistamisel, värvimisel šablooni järgi. Ehitusmängudes klotside ladumine ja võrdlemine suuruse järgi, tegevused erineva suurusega pallidega laste liikumisaktiivsuse, tasakaalutunnetuse ja motoorika arendamiseks.

81. Õpitulemused. I kooliastme lõpuks õpilane:

1) eristab (abiga) esemete üht-kaht ühist tunnust; kaht eset laiuse, kõrguse suuruse, pikkuse järgi;

2) leiab mõningate tuttavamate esemete hulkadele ühise nimetuse;

3) omab kujutlusi üks–palju;

4) asetab esemeid osutatud kohale ja määratleb nende asukoha endast lähtudes.

2. jaotis

II. osa kooliaste (3.–6. klass) 

82. See on kujutlustega aktiivsema opereerimise ja nende laiendamise ning täpsustamise periood. Suureneb õpilaste iseseisvus ja algatus. Matemaatika õpetamine muutub järk-järgult ainekesksemaks ja õpilased hakkavad juba esemeid rühmitama, laieneb võrdlemisoskus. Tehakse esmaseid katseid loendada ning mõista hulga ja arvu vahelisi seoseid, samuti lihtsamaid põhjus-tagajärg suhteid probleemsituatsioonide lahendamisel.

83. Õppesisu

1) Tegevused esemetega: esemete eristavate tunnuste leidmine, sarnaste tunnuste väljatoomine, esemete võrdlemine ning järjestamine olulise tunnuse alusel.

2) Suurustunnused: suurem–väiksem, ühesuurused; pikem–lühem, ühepikkused; laiem–kitsam, ühelaiused; kõrgem–madalam, ühekõrgused (niisama kõrge); paks/ jäme–õhuke/ peenike, paksem/ jämedam–õhem/ peenem, ühepaksused, -jämedused (niisama jäme/paks); sügav–madal, sügavam–madalam, niisama sügav/madal. Erineva suurusega anumate võrdlemine. Esemete järjestamine (3–5 eset) suuruse, pikkuse, laiuse ja/või kõrguse tunnuse järgi (kõige väiksem, kõige suurem/pikem, laiem, kõrgem). Jada visuaalne tajumine ja praktiline koostamine nii kasvavas kui kahanevas järjekorras.

3) Ruumikujutlused: ülemine–alumine; ees–taga; kõrval, vahel, keskel; juures; järel; peal; kohal; sees. Kaugel–lähedal. Vasakul pool, paremal pool, vasakule, paremale (võib jääda passiivsele tasandile). Esemete asukoha määramine endast lähtudes. Esimene, viimane, enne, pärast. Esemete asetamine nõutud kohale endast, mõnikord ka kindlast esemest lähtuvalt (praktiliste ruumprobleemide lahendamine).

4) Ajakujutlused: eile, täna, homme, seos nädalapäevadega; ööpäeva osade tunnuste (iseloomustavate tegevuste) arvu laiendamine (2–3 tegevust). Aastaaegade tunnused ja nimetused. Kella mehaaniline tundmine.

5) Tegevused hulkadega: hulkadele ühise nimetuse andmine 1–2 tunnuse alusel. Hulgaelementide seostamine aastaaegade tunnustega. Hulkade võrdlemine üldise välise vaatluse ja paaridesse seadmise alusel: üks–palju, vähe, natuke, rohkem, vähem. Hulkade ühendamine ja hulgast osahulga eraldamine (sõnad: on, oli, sain nüüd/kokku, andsin ära, jäi järele, on veel). Nädalapäevade hulga jaotamine töö- ja puhkepäevadeks.

6) Hulk ja arv: hulga seostamine arvuga 1–3 visuaalse haaramise abil (mitu?; üks pall, kaks palli, kolm palli). Hulkade moodustamine alul arvu ja ühe etteantud tunnuse järgi (võta kaks suurt palli) kolme piires; arvu ja kahe tunnuse järgi (pane lauale kolm väikest punast seent); arvu, kahe välise ja ühe vormi- ja/või ruumitunnuse alusel (pane ülemisse ritta kaks väikest kollast ringi). Seega harjutatakse ja kinnistatakse siin kõne mõistmist, tegutsemist korralduse järgi ning oma tegevuse kommenteerimist (Mis sa tegid? Panin kaks ringi. Kuhu sa panid? Üles. Millised on need ringid? Väikesed . . . kollased . . .).

7) Hulga seostamine arvuga loendamise tulemusel (arv kui loendamise tulemus). Korralduse järgi etteantud arvu elementidega hulga moodustamine ja tehtu kohta küsimusele vastamine, kasutades hulga ühist nimetajat. (Lao viis kolmnurka. Mis siin on? Kolmnurgad. Mitu kolmnurka sa panid? Panin viis kolmnurka).

8) Naturaalarvude rida (arvude mehaaniline kõlaline järgnevus ja seostamine hulgaga; õpilane peab tajuma 1 võrra suurenemist/vähenemist). Järgarvud esimene, teine, kolmas.

9) Geomeetriliste kujundite konstrueerimine, selle tegevuse seostamine arvu kui kujundi tunnusega (kolm pulka – saan kolmnurga).

10) Arv ja number: arvu seostamine numbri kujuga. Number ? arv ? hulk seos. Numbri šabloon, värvimine, joonistamine, valimine, kirjutamine. Iga laps vastandab arvule nii palju numbreid kui suudab.

11) Naturaalarvude rida kümneni. Õpilase sünnipäeva kirjapildi lugemine (mehaaniline).

12) Rahaühikud: kroon (1-, 2-, 5-kroonised paberrahad), nende eristamine. Sendid (peale paberraha on veel metallraha – mündid ehk sendid). Raha otstarve, sidumine ostmise ja perega, käikudega poes. Raha vahetamine (eelharjutused).

13) Kujutlused raskusest: kaalumine käel. Kerge–raske, kergem–raskem, üheraskused. Kilogramm. Gramm.

14) Tekstülesanded (probleemsituatsioonid muutustega hulkades): jutukesed hulkadega ja tegevuse seostamine arvuga.

15) Mõõtmine: mõõtmine pulkadega, niidi/paelaga, meetripuuga. Meeter. Sentimeeter.

84. Õpitulemused. II kooliastme läbinud õpilane:

1) teab naturaalarvude järjestust 1–7-ni, 1–10-ni või 1–20-ni; loendab esemeid ja nende kujundeid 5–7 piires;

2) tunneb numbreid;

3) võrdleb ja rühmitab esemeid 1–2 tunnuse alusel;

4) loendab esemeid, hakkab mõistma hulga, arvu ja numbri vahelisi seoseid;

5) vastab küsimusele mitu 1–5 ja 6–10 piires;

6) teab mõõtmise/kaalumise vajalikkust;

7) teab nädalapäevade ja aastaaegade järgnevust ja nimetusi;

8) teab oma sünnipäeva ja -kuud;

9) teab geomeetriliste kujundite ring, nelinurk, kolmnurk kuju ja nimetusi;

10) teab rahaühikuid kroon ja sent;

11) asetab esemeid (töövahendeid) nõutavatesse kohtadesse;

12) võrdleb esemeid õpitud suurustunnuste järgi ja koostab lihtsa jada;

13) teab pluss- ja miinusmärgile vastava tehte tähendust;

14) suudab lahendada lihtsaid (elulisi) hulkade ühendamise ja hulgast osa eraldamise ülesandeid (või osaleda lahendamises).

3. jaotis

III. osa kooliaste (7.–9. klass) 

85. III kooliastmes muutub toimetulekuõppekava matemaatikaõpetus ainekesksemaks, esikohale tõuseb nn sotsiaalmatemaatika: õpetus teenib suures ulatuses elus toimetulekut, matemaatikat käsitatakse eluliste probleemide parema mõistmise ja edukama lahendamise vahendina. Õpilased peavad saama lahendada hulgaliselt elulisi probleemsituatsioone (tekstülesandeid), mis nõuavad lähteandmete eristamist, mõõtmist või kaalumist, tähelepanu kontsentreerimist ja mõtlemist. Õpilased peavad elementaarselt eristama olulist ebaolulisest, otsima seoseid, omandatut kasutama. Õpetamisel kasutatakse palju jäljendamist ehk õpilaste elulisi mehaanilisi tähelepanekuid. Õppematerjal püütakse jaotada nii, et 7. klassis on kontsentriks 10 ja 20, 8. klassis 100 (võib ka 1000) ja 9. klassis 1000 ning neljakohalised arvud.

86. Õppesisu

1) Numeratsioon: kordamine (naturaalarvude rida kümne piires; eelnev ja järgnev arv; milliste arvude vahel on antud arv). Naturaalarvud 20 piires. Kahekohaliste arvude lugemine ja kirjutamine. Suuline numeratsioon 100 piires. Kirjalik numeratsioon 100 piires. Täiskümnete numeratsioon. Täissadade numeratsioon. Sõnad sada ja tuhat, nende õige kasutamine. Oma sünnipäeva lugemine ja kirjutamine (selle meeldejätmine), aastaarvude lugemine (kirjutamine).

2) Järgarvud. Järjestatud esemete seostamine järgarvuga ja esemete asetamine järgarvude alusel. Õpilaste rivi järgarvude järgi (10 ja/või 20 piires).

3) Liitmine ja lahutamine: pluss- ja miinusmärkide seostamine vastavate probleemülesannetega (kordamine). Liitmine ja lahutamine esemete või sõrmede abil. Kirjutatud matemaatilise lause lugemine ja liitmis-lahutamistulpharjutuste lahendamine. Peast arvutamine 10 ja 20 piires. Peast arvutamine täiskümnete ja -sadadega (ilma üleminekuta). Taskuarvuti kasutamine liitmisel ja lahutamisel, selle seos rahaga ümberkäimisel. Kahekohaliste arvude liitmine ja lahutamine (alul suurendamine ja vähendamine ühe võrra, seejärel enam, loomaks eluliste ülesannete lahendamise baasi). Tutvumine üleminekuga liitmise ja lahutamisega, samuti kolmekohaliste arvude mehaanilise liitmise-lahutamisega.

4) Tervik ja osa: terve, pool, neljandik. Nimetatud osade kasutamine igapäevaelus.

5) Raha: raha tähendus ja tähtsus. Mis on raha ja milleks seda kasutatakse (kordavalt). Raha kasutamine maksevahendina: sisseostud, üür, erinevad teenused, tulumaks jne. Raha tähendus palgamaksmise vahendina. Liigitatakse ja jaotatakse sarnaseid ja erinevaid rahasid. Poemäng: harjutatakse ostmist ja müümist.

6) Müntide tundmaõppimine. Õpitakse müntide nimetusi ja võrreldakse neid omavahel.

7) Müntidega arvutamine: nt mitu münti on vaja, et nende väärtus vastaks viiekroonise mündi väärtusele jne. Harjutatakse palutud rahasumma andmist erinevate müntidena.

8) Paberraha tundmaõppimine, nende omavaheline võrdlemine.

9) Kokkuhoid, selle tähendus. Koos õpilasega valitakse kokkuhoiu objekt, mis vastab tema vajadustele ja võimalustele.

10) Arvestamine, mida raha eest saab. Õpitakse hinnasilte lugema, tutvutakse erinevate hinna märkimise võimalustega. Iseseisev ostude sooritamine kaupluses.

11) Iseseisev rahaasjade ajamine. Oma pangaarve ja pangakaardi kasutamine, arvete maksmine.

12) Rahadega arvutamine: nt mitu kümnekroonist on vaja, et summa vastaks viiekümnekroonisele rahatähele?

13) Aeg: kuude nimetused ja seostamine aastaaegadega. Aasta = 12 kuud, kuude järjekord. Kuu = 30/31 päeva. Liigaasta, erandlik kuu – veebruar. Kalender, selle kasutamine. Kellaaja sidumine TV saatekavaga, sõiduplaanidega.

14) Mõõdud: tutvumine erinevate pikkuse ja raskuse mõõtmise vahenditega. Mõõtmine joonlauaga, mõõdulindiga. Kaalumine. Kraadiklaasid (termomeetrid?), toa- ja välistemperatuuri jälgimine – ülesmärkimine, võrdlemine. Kehatemperatuur.

87. Õpitulemused. III kooliastme läbinud õpilane:

1) teab naturaalarvude järjestust individuaalsete võimete ulatuses 1–10-ni; 1–20-ni; 1–100-ni;

2) teab kahe-, kolme- ja neljakohaliste arvude olemasolust;

3) loeb ja kirjutab ühe- ja kahekohalisi arve;

4) tunneb liitmise ja lahutamise praktilist tähendust;

5) arvutab võimetekohaselt, tunneb rahatähti;

6) oskab vahetada mõningaid suuremaid rahatähti väiksemate vastu;

7) sooritab liitmis-lahutamistehteid eluliste probleemülesannete lahendamisel või kirjalikult abivahenditega, sh arvutiga (suunamisel või iseseisvalt);

8) teab seost üks aasta on 12 kuud ja kuude nimetusi;

9) teostab lihtsamaid mõõtmisoperatsioone;

10) eristab õpitud mõõteriistu.

4. jagu

Kunst ja käeline tegevus

88. Kunstiõpetuse ja käelise tegevuse tundides on õpilasel võimalus käte osavust arendada, oma tundeid ja emotsioone väljendada, praktilist tööd teha. Väga oluline on äratada õpilases soov midagi ise valmis teha, huvi tegevuse vastu ja arendada väljendusoskust ning loovust. Nii saab õpilane töötada koos kaaslastega, tunnetada õnnestumise ja oskamise kogemust.

89. I ja II kooliastmel tegeldakse kunsti ja käelise tegevuse tundides voolimise, rebimise, meisterdamise, värvimise, joonistamise ja maalimisega. II kooliastmel tegeldakse sõltuvalt õpilaste võimetest ka tekstiili- ja tööõpetusega. Alates 6. klassist on eraldi kunstiõpetuse ja tööõpetuse ainekavad.

90. Kunstiõpetuse ja käelise tegevuse tunnid on õpilase peenmotoorikat, tähelepanu, mälu ja kõnet arendava suunitlusega. Kunstiõpetuse ja käelise tegevuse tundide teemad lähtuvad orienteerumisainete teemadest. Arvestama peab ka emakeele ja matemaatika tundide ainesisuga.

91. Kunstiõpetuse ja käelise tegevuse eesmärgid on:

1) arendada vaatlus- ja tähelepanuvõimet;

2) arendada erinevaid aistinguid, tajusid, kujutlusvõimet;

3) arendada üld- ja peenmotoorikat;

4) õpetada mõistma korraldusi, suulist kõnet;

5) õpetada kasutama õpitud oskusi praktilises tegevuses ja elus;

6) harjutada iseseisvust ja töötamise vilumust.

92. Tekstiilitöö ja tööõpetuse eesmärgid on:

1) arendada õpilaste käelist osavust ja jõudu;

2) tutvuda erinevate töövahendite ja materjalidega;

3) õpetada töötama;

4) anda teadmisi ja oskusi tekstiili-, puidu-, metallitöödes ja muudes piirkonnas levinumates töödes;

5) tutvuda töötamisel vajaminevate masinatega, ohutustehnikaga ja õppida neid kasutama.

93. Kunstiõpetuse eesmärgid alates 6. klassist on:

1) harjutada vaatlus- ja kujutlusvõimet;

2) arendada kujundlikku mõtlemist;

3) arendada individuaalsust, fantaasiat, loovust;

4) arendada aistinguid ja motoorikat;

5) tutvuda kunstiteoste, näituste ja muuseumidega;

6) õppida kasutama erinevaid töövahendeid ja tehnikaid.

1. jaotis

I. osa kooliaste (1.–2. klass) 

94. Käelise tegevuse ainekava rakendatakse kahes kooliastmes ja kunstiõpetuse ainekava kolmes. Õpilastele on väga oluline tajukogemuste saamine ja erinevate materjalide olemuse ning omaduste tundmaõppimine. Arvestatakse õpilaste individuaalseid käelisi ja looviseärasusi, kõne mõistmise taset, võimet saada eduelamusi ja oma kätega tehtust rõõmu tunda.

95. I kooliastmes on kunstiõpetus ja käeline tegevus suunatud õpilase peenmotoorika ja üldise käelise osavuse arendamisele ning silma-käe koostöö harjutamisele. Põhiline töövorm on koostegemine ja praktiline tegevus eeskuju või näidise järgi. Õpilaste tegevusi saadab kõne. Tööülesanded jaotatakse üksikuteks operatsioonideks, mille sooritamist tuleb eraldi õppida.

96. Õppesisu

1) Sõrmede ja randmete liikuvust arendavad harjutused.

2) Voolimine. Savi või vaha pigistamine, vajutamine, voolimiseks ettevalmistamine. Tüki kaheks osaks jaotamine. Voolimise võtted: pihkude vahel rullimine, ringikujuliselt veeretamine.

3) Põhivärvuste eristamine: punane, sinine, kollane. Rohelise, pruuni, musta ja valge eristamine. Värvuste seostamine tegelikus elus eksisteerivate värvustega (taevas, vesi – sinine; päike – kollane; maasikas – punane).

4) Tegevused värvidega. Näpuvärvid, guaššvärvid, vesivärvid. Mängimine värvidega, pinna katmine. Tutvutakse šablooni ja tilgatrükiga.

5) Kujundite eristamine. Ring, nelinurk ja kolmnurk. Šabloonide kasutamine, kontuuri tõmbamine šablooni järgi, kontuuri jälgimine. Värvimine kontuuri piires.

6) Joonistamine. Konkreetsete asjade joonistamine, toetudes näidisele (õun, päike, lumememm).

7) Vaba käega joone tõmbamine üles, alla, vasakule, paremale.

8) Kääride käeshoidmine. Põhiliigutused, vabalt lõikamine, joone jälgimine lõikamisel. Lõikamine mööda ring- ja kõverjoont.

9) Rebimine ja kortsutamine.

10) Aplikatsioonitööd. Osadest terviku koostamine (kolm detaili).

11) Liimimine. Liimi kandmine paberile, detaili paigale asetamine.

97. Õpitulemused. I kooliastme läbinud õpilane:

1) eristab põhivärvusi ja kasutab vähemalt kolme erinevat värvi;

2) oskab kääre käes hoida ja neid abiga kasutada;

3) värvib kontuuri piires;

4) liimib kujundeid aluspaberile (abiga);

5) suudab sooritada voolimisliigutusi ja voolida praktilise eeskuju järgi lihtsamaid vorme.

2. jaotis

II. osa kooliaste (3.–5. klass) 

98. II kooliastmes jätkub õpilase peenmotoorika, tajude, tähelepanu arendamine ja silma-käe koostöö harjutamine. Oluline on harjutada keskendumisvõimet. Taotletakse, et õpilane sooritab tööülesande algusest lõpuni iseseisvalt.

99. II kooliastmes lisanduvad tekstiilitööd ja tööõpetus (puidu- ja metallitööd). Õpitakse tundma erinevaid materjale, nendega töötama ja kasutama abivahendeid. Oluline on õpetada ohutut töötamist ja elementaarsete ohutustehnika nõuete järgimist.

100. Õppesisu

1) Värvimine ja joonistamine. Õpitud värvide kasutamise kinnistamine. Osadest koosneva tervikpildi värvimine. Toonide tume–hele eristamine. Inimese joonistamine, lähtudes iseendast.

2) Tehnikad. Trükid, templid, puhumine, küünal.

3) Kääridega lõikamine: pööramine, suuna muutmine, ümarad vormid, kontuuri arvestamine.

4) Aplikatsioonitööd. Paberi kokkumurdmine ja šablooni järgi joonistades sümmeetriliste kujundite saamine. Detailide paigutamine, tulemuse lihtne planeerimine. Kleepimine alusele.

5) Tekstiilitööd. Tutvumine materjalidega: kangad, niidid, lõng. Töövahendid: käärid, nõelad, mõõdulint, joonlaud, kriit. Kanga mõõtmine. Erinevad töövõtted: nööbi õmblemine, niidi nõela taha panemine, sõlme tegemine, nõelapisted papil, vildil, riidel. Kahe riidetüki kokkuõmblemine.

6) Punumine, sõlmimine, lõnga kerimine.

7) Tööõpetus. Erinevate materjalidega tutvumine: plastmass, metall, puu, vineer, looduslikud materjalid, värvid, liim.

8) Esmased töövõtted sae, haamri, liivapaberi, kruvikeeraja, noa, höövli käsitsemisel. Naelte löömine, saagimine, lõikamine, värvimine. Töövahendite hooldamine, tööpaiga korrastamine. Elementaarsed ohutustehnika reegleid.

101. Õpitulemused. II astme läbinud õpilane:

1) teab ohutustehnika reegleid erinevatel töödel;

2) teab, et töökoht peab korras olema;

3) tunneb erinevaid värvusi;

4) eristab tumedaid ja heledaid toone;

5) kasutab joonistamisel ja värvimisel erinevaid värve;

6) värvib kontuuri piires;

7) oskab kujutada inimest;

8) kasutab kääre erinevate materjalide lõikamisel;

9) kasutab abiga niiti ja nõela;

10) oskab naela lüüa, saagida.

3. jaotis

III. osa kooliaste (6.–9. klass) 

102. Kunstiõpetuse tundides õpivad ja harjutavad õpilased mitmesuguseid kunstilise eneseväljenduse oskusi, saavad esteetilisi elamusi. Arendatakse õpilase loovust, fantaasiat ja kujutlusi, mille kaudu laiendatakse maailmapilti.

103. Õppesisu

1) Värvused, erinevate toonidega tutvumine. Värvide segamine. Kujundite paigutamine erinevatesse mustritesse (asenditesse). Inimese joonistamine. Iseenda joonistamine erinevates olukordades, asendites (küljelt, jooksmas, istumas). Tunnete, mõtete, meeleolude, suhtumiste, teadmiste iseendast ja ümbritsevast kujutamine.

2) Teemakohane joonistamine. Erinevate tehnikate kasutamine. Ilu märkamine ja vaatlemine.

3) Kujundamine, kaunistamistööd.

4) Erinevad kunstiliigid.

5) Kunstimuuseumi ja -näituste külastamine.

6) Eesti kunstnike ja nende loominguga tutvumine.

104. Õpitulemused. III kooliastme läbinud õpilane:

1) on käinud kunstinäitusel;

2) joonistab abiga teemakohase pildi;

3) osaleb ruumide kaunistamisel tähtpäevadeks;

4) püüab oma tundeid ja kogemusi väljendada joonistamise, maalimise kaudu;

5) oskab kasutada värve ja pintslit.

5. jagu

Muusikaõpetus

105. Toimetulekuõppekava järgne muusikaõpetus arendab õpilase isiksust tervikuna, pakkudes talle esteetilist elamust, emotsionaalset naudingut, võimaldades õnnestumise kogemusi ja valmisolekut vastu võtta kultuuripärand. Muusika seob ja toetab kõikide teiste õppeainete õpetamist.

106. Muusikaõpetus on tihedalt seotud pedagoogilise muusikateraapiaga. Muusika abil elab õpilane välja oma alateadvusesse kogunenud pingeid, stresse, änge ja masendusi, lõõgastub, organism valmistub ette õpitegevuseks. Töö eelduseks on usalduskontakti loomine õpetaja ja õpilase vahel, õpilase tegelike võimete arvestamine.

107. Mitteverbaalsena võimaldab muusika õpilasega vahetumat kontakti kui teised õppeained. Muusika on loovkunst, mis vallandab loovuse. Loovuse aktiviseerimine ja kasutamine on üks arengu olulisi tingimusi.

108. Muusika on mina-tunde tugevdamise ja häirunud motoorika parandamise vahend, aitab toimetulekuõppekava järgi õppival õpilasel jõuda struktureeritud maailma.

109. Muusika abil on õpilasel võimalik saavutada kontakt iseendaga ja kogeda maailma turvalisemana. Muusika annab kommunikatsioonivõimaluse ja soodustab ka kõne arengut.

110. Muusika kaudu saab kinnistada kõigis teistes toimetulekuõppekava järgi õpitud ainetes saadud teadmisi ning aktsepteeritavaid käitumisharjumusi.

111. Toimetulekuõppekava muusikaõpetuse eesmärgid on:

1) äratada huvi muusika, selle kuulamise ja musitseerimise vastu;

2) toetada ja tasakaalustada õpilase sotsiaalemotsionaalset arengut;

3) pakkuda õpilasele mitmekesiseid impulsse loovaks tegevuseks, suhtlemiseks, eneseväljenduseks, muusika tundmiseks;

4) arendada loovat väljendusoskust kuulamise, laulmise, muusikariistade käsitsemise ja rütmika abil.

1. jaotis.

I. osa kooliaste (1.–2. klass) 

112. Esimesel kooliastmel on tähtis muusika ja rütmika vastu huvi tekitamine ja selle püsiv säilitamine. Alustatakse sellest, millega õpilane hakkama saab. Õpetatakse õpilast tajuma oma suunda. Järk-järgult lisanduvad nõudmised. Õpetuse suund on individuaalselt töölt rühmatööle, koostegemiselt (abiga tegutsemiselt) matkivale (jäljendavale) tegutsemisele. Muusika elemente – häält, dünaamikat, rütmi ja tempot, meloodiat, kõlavärvi ja harmooniat – kasutatakse muusika kui terviku seisukohalt. I kooliastmel ei pakuta verbaalseid mõisteid muusikast, kuid muusikategevuste käigus kasutatakse kõiki helikunstiga seonduvaid praktilise tegutsemise võimalusi.

113. Õppesisu

1) Muusika kuulamine. Konkreetsed hääled klassis, õues. Inimhääle eristamine konkreetsetest häältest ja muusikast. Emotsionaalne reageerimine muusikale: plaksutamine, lehvitamine. Muusika kuulamine vahelduvalt vaikusega.

2) Laulmine. Laulmist toetavad žestid, miimika, viiped. Lauldakse nime-, tere-, värvi-, iseteenindamislaule.

3) Laulud vastavalt päevaosale: on jälle tulnud hommik . . ., aastarütmile: talv on tulnud . . .

4) Infolaulud (seos teiste õppeainetega): linnud, loomad, puu- ja juurviljad, marjad jne.

5) Heli tekitamine rütmipillidel. Vaba mäng; üks heli; heli ja vaikuse vaheldumine; palju helisid; üks, kaks, kolm . . . palju helisid. Mängimine rütmipillidel saatemuusikaga: kelluke, tamburiin. Ilma saatemuusikata: triangel, trumm. Improvisatsioon trummil.

6) Liikumine muusika saatel. Vaba liikumine vaheldub seismisega; liikumine ringis üksteise järel; paarisliikumine; hüpped; käteplaksud, keerutused; liikumine vastavalt muusika iseloomule; liikumine rütmipillidega ja erinevate vahenditega.

7) Laulumängud.

114. Õpitulemused. I kooliastme läbinud õpilane:

1) eristab inimhäält muudest häältest;

2) eristab ühe ja mitme rütmipilli heli;

3) eristab vaikust muusikast;

4) teab ja tunneb ära vähemalt ühe laulumängu; koduloomade ja lindude hääli (lehm, siga, kukk);

5) liigub abiga ringjoonel;

6) liigub muusika saatel vahenditega (väikesed rätikud, kepid, pallid).

2. jaotis

II. osa kooliaste (3.–6. klass) 

115. II ja III kooliastmes lähtutakse muusikaõpetusest kui tervikust. Selle alaosadeks on hääl, dünaamika, rütm ja tempo, meloodia, kõlavärv ja harmoonia. Muusikaõpetus mitmekesistub järk-järgult, süveneb õpilase püsiv muusikahuvi ja valmisolek koostegutsemiseks. Kinnistub rühmatöö. II astme lõpus hakatakse kasutama muusikamõisteid, kuid põhiliselt lastakse siiski toimida muusikal.

116. II kooliastmes toimub üleminek diferentseeritud õpetamisele. Õpilastele pakutakse erinevaid võimalusi muusika alaosade täpsemaks tajumiseks, mõistmiseks ja vastuvõtmiseks. Suureneb õpilaste iseseisvus ja algatusvõime ning muusikamõistete kasutamise osatähtsus. Siiski vajavad õpilased veel rohkesti matkimist, jäljendamist ja abistamist.

117. Õppesisu

1) Hääl. Erinevaid häälerühmad (sopran, alt). Laulja hääle määramine. Soololaulud. Orkestri ja mõne muusikariistaga tutvumine – flööt, tšello. Kontsertide külastamine ilmalikes ja vaimulikes asutustes.

2) Dünaamika. Hääl, selle kasutamisvõimalused. Mõisteid tasane, vali. Vaikse hääle eristamine valjust. Harjutatakse ka ise häält tasandama ja valjemaks muutma.

3) Rütm. Tempo. 2/4 taktimõõdus rütmide kuulamine. Erinevate rütmide mängimine rütmipillidel. Käte plaksutamine erinevates rütmides, kasutades erinevaid kehaosi: peopesad kokku, vastu reisi, vastu õlgu jne. Erinevad rütmid (polka, valss). Liikumine marsi-, polka-, valsitaktis. Liikumine erinevate vahenditega, kinnistades eelmisel etapil omandatut.

4) Meloodia. Erinevate meloodiatega laulud. Kõrge ja madala hääle eristamine. Laulud, mille helistik hõlmab kogu oktaavi. Noodiõpetus: noot, noodid. Tuttavate meloodiate äratundmine. Mälumängud: mis laul see on? Laulurepertuaar mitmekesistub, suureneb.

5) Kõlavärv. Konkreetsete häälte kuulatamine enda ümber (koolis, tänaval, pargis). Oma hääle erinev kasutamine (naerune, nutune). Erinevate meeleolude väljendamine häälega, oma hääle lindistamine, selle kuulamine.

6) Harmoonia. Improvisatsioon erinevatel pillidel.

7) Rahvamuusika. Rahvapillide tekkimise eeldus: kahe puu- või kivitüki vastamisi hõõrumisel tekkiv hääl. Eesti rahvamuusika. Rahvalaulud ja -tantsud.

8) Kaasaegne muusika. Rockmuusika, tuntumad rocki esitajad. Diskorütmid.

9) Kirikumuusika. Jõulu- ja lihavõttelaulud.

10) Liikumine muusika järgi. Paarisharjutused, erinevad liikumised ringjoonel. Lihtsamad tantsud ja laulumängud. Matkiv liikumine erinevate vahenditega.

118. Õpitulemused. II kooliastme läbinud õpilane:

1) eristab kõrget ja madalat häält;

2) eristab tasast ja valju häält;

3) tunneb ära oma hääle võõraste hulgast lindilt;

4) eristab kaasaegset muusikat rahvamuusikast;

5) eristab naerust häält nutusest;

6) plaksutab rütmi järgi;

7) liigub muusika saatel vahenditega (kepid, pallid, rätikud);

8) sooritab vabalt silma-, käte-, selja kontaktharjutusi;

9) liigub marsi- ja polkataktis.

3. jaotis

III. osa kooliaste (7.–9. klass) 

119. Järk-järgult süvendatakse ja laiendatakse teadmisi muusikaõpetusest kui tervikust. Tähelepanu on endiselt muusika alaosadel: häälel, dünaamikal, rütmil ja tempol, meloodial, kõlavärvil ja harmoonial. Muusika kuulamise, muusikaliste mälumängude, laulude, tantsude ja pillimängu õppimise, muusika järgi liikumisega arendatakse loovust, fantaasiat, mälu, tähelepanu, mis loovad eeldused igapäevaelus toimetuleku parandamiseks. Õpetamise käigus kasutatakse palju jäljendamist, samas innustatakse algatusvõimet ja iseseisvust. Sellel kooliastmel pööratakse tähelepanu ka muusikale kui harrastusele: õpitakse muusikat nautima (kontserdid, aistingute tuba, iseseisev kuulamine) ja ise muusikat tegema. Õpilasi innustatakse tegutsema kooli muusikaringis, tantsuringides, nautima nii klassikalisi kui ka kaasaegseid tantse (valss, polka, rahvatantsud, disko, muusikalavastused, muusika). Enesehinnangu tõstmiseks on soovitatav esineda ka väljaspool kooli.

120. Õppesisu

1) Hääl. Häälerühmade tundmise laiendamine (tenor, bass). Laulja hääle määramine. Nais- ja meeshääl. II kooliastmes õpitu kinnistamine ning lisaks soololaulule ansambli ja koori tundmaõppimine. Orkestripillid (harf, viiul). Kontsertide ja muusikaetenduste külastamine.

2) Muusikateoste struktuur. Erinevate laulude, muusikapalade kuulamine. Tähelepanek, et muusika koosneb erinevatest osadest.

3) Dünaamika. Hääle kasutamisvõimalusi. Mõisted vaibuv, valjenev. Helivaljuse dünaamika jälgimine erinevates muusikapalades. Hääle võimendamine (võimendustehnika, mikrofonid). Liiga valju hääle (muusika, müra) kahjustav toime kuulmisele. Hääle ja heli dünaamika kasutamine kõnes ja laulmises.

4) Rütm. Tempo. 3/4 taktimõõdus rütmi kuulamine. Sõnade lugemine rütmis (värsid). Rütmi tajumine. Sõrmede nipsutamine rütmiliselt. Erinevad rütmid löökriistadel: trummid, taldrikud.

5) Meloodia. Pisut keerukama meloodiaga laulud. Erinevate instrumentidega mängitud ning erinevate maade meloodiaid. Meloodia meeldejätmine. Mälumängud: Mis pala see on? Noodiõpetus: noodijoonestik; pikk, lühike noot.

6) Kõlavärv. Konkreetsete häälte kuulamine lähiümbruses ja kaugemal. Lindude, loomade, putukate hääled. Loodusnähtused: tuul, vihm, äike. Erinevate rütmipillide häälte kõlavärv (erinevatest materjalidest pillidel on erinev kõlavärv). Rütmiinstrumendid: bongo. Kauni, meeldiva hääle eristamine lärmist, mürast.

7) Mehe, naise, lapse kõne- ja lauluhääle kõlavärvi eristamine. Kõnelused klassikalisest muusikast kerge muusikani. New Age’i muusika (tagasi looduse juurde). Hääle tervishoid.

8) Harmoonia. Muusikainstrumentide erinevad hääletämbrid. Kes suudab, võib ära õppida pala mõnel meelispillil.

9) Rahvamuusika. Eesti rahvapillid (lõõtspill, kannel, torupill, parmupill, vile). Rahvamuusikaansamblite kuulamine televisiooni, raadio vahendusel, kontserdil. Rahvalaulud, -tantsud, -mängud. Elemente teiste maade rahvatantsudest. Erinevate maade rahvamuusika.

10) Kaasaegne muusika. Levimuusika. Popmuusika. Muusikaürituse külastamine. Kontserdid, muusikalised lavastused, TV muusikasaadete jälgimine-kuulamine.

11) Kirikumuusika. Kiriklikud laulud. Koraalid (jumalateenistusel kasutatav muusika). Jumalateenistusel kaasaelamine. Tutvumine oreliga, oreli hääle äratundmine.

12) Muusika saatel liikumine. Kontaktharjutused (külje-, jalalaba-). Liikumine erinevate vahenditega, mille hulk mitmekesistub. Liikumine rütmipillidega, jõukohaste tantsude ja tantsuelementide iseseisev õppimine. Liikumine kiiresti, aeglaselt, vahelduvalt vaikusega (paus).

121. Õpitulemused. III kooliastme läbinud õpilane:

1) eristab naerust häält nutusest;

2) eristab soololaulu koorilaulust;

3) eristab rahvamuusikat kaasaegsest muusikast;

4) teab, et muusika koosneb erinevatest osadest: salmid, refrään;

5) oskab kasutada mikrofoni;

6) suudab erinevates rütmides käsi plaksutada;

7) liigub marsisammul, valsitaktis, galoppsammul;

8) sooritab vabalt paaris kontaktharjutusi.

6. jagu

Tööõpetus

122. Igapäevatoimingutega toimetulekuks on vaja omada töökogemusi ning -oskusi. Nende kogemuste ja oskuste andmine ongi toimetulekuõppe tööõpetuse eesmärk. Tööõpetuse temaatika hõlmab valdkondi, mis on otseselt seotud igapäevatoimingutega kodus ning selle lähiümbruses. Tööõpetus on tihedalt seotud teiste ainetega, eriti aga orienteerumisainetega.

123. Tööõpetuse tundide läbiviimisel tuleb kindlasti arvestada iga õpilase füüsilist, vaimset ja sotsiaalset omapära. Peale üldiste tööoskuste tuleb arendada ka sotsiaalseid oskusi nagu näiteks koos tegutsemine, abi küsimine, teiste abistamine, võimalikult adekvaatne enesehindamine.

124. Õppetöö on kontsentriline, järgneval õppeaastal laiendatakse eelmisel õpeaastal omandatud teadmisi ja oskusi. Kuna tööõpetuse valdkonda kuuluvad teemad on praktilised tegevused, mis koosnevad paljudest alaoperatsioonidest, on ainekavas ainesisu välja toodud iga õppeaasta kohta eraldi.

125. Tööõpetuse eesmärk on:

1) anda teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud igapäevaste kodu- ja majapidamistöödega toimetulekuks;

2) arendada vastutustunnet, kujundada positiivset suhtumist oma kohustustesse ja tegevustesse;

3) arendada igapäevaste tegevuste kavandamise ja korraldamise ning probleemide lahendamise oskust;

4) tutvustada lihtsaid töövahendeid ja masinaid ning õpetada neid kasutama (juhendamisel/juhendi abil);

5) anda enda ja teiste tegevuste hindamise ja järelduste tegemise oskusi;

6) õpetada tööoperatsioone õiges järjekorras sooritama;

7) kujundada tuttavates situatsioonides valikute tegemise ja otsustamise oskust;

8) kujundada koostöövõimet;

9) arendada üld- ja peenmotoorikat;

10) arendada õpilase materjali-, värvi- ja vormitaju;

11) õpetada mõistma käsil oleva töö vajalikkust ja selle lõpuleviimise tähtsust;

12) õpetada tundma ja täitma igapäevatöödega seostuvaid lihtsaid ohutustehnika- ja hügieeninõudeid;

13) anda võimalusi omandatud oskusi rakendada erinevates elusituatsioonides.

1. jaotis

II. osa kooliaste (3.–6. klass) 

126. II kooliastmes õpetatakse õpilastele üksikuid töövõtteid, nende õiget järjekorda lihtsamates kodu, rõivaste ja jalatsite korrashoiu ning toidu valmistamisega seotud töödes.

127. Vastavalt õpilase vaimsele ja füüsilisele tasemele võib kasutada abistavat koostööd. Selleks palub täiskasvanu õpilasel mingi töö tegemiseks midagi tuua, ulatada, hoida, panna, viia, rühmitada jne. Võib kasutada ka individuaalset koostööd, st õpilasterühmale antakse ülesanne, mille iga õpilane täidab individuaalselt. Töötatakse samaaegselt ühes ruumis ja ühise teema järgi (nt igal õpilasel on oma maalapp riisuda), samas individuaalse juhendamise järgi. Kasutada võib ka järjestikust koostööd, st töö koosneb mitmest tööoperatsioonist ning iga õpilane teeb kindlaksmääratud järjekorras oma töö. Siin saab jaotada tööoperatsioone vastavalt õpilase oskuste tasemele.

128. Õppesisu: 6. klass

1) Kodu korrashoid ja koristamine. Õpilase päevakava (põhitegevused ja -tööd). Klassi korrashoid. Eluruumide korrashoid. Korrastamine. Koristamine: tolmu pühkimine, põranda pühkimine, tahvli pesemine, põranda pesemine mopiga, lillede kastmine. Korrapidajate tööülesannete jaotamine. Puhastusainete hoiatavad tingmärgid: tuleohtlik, mürgine; nende tähendus.

2) Inimene ja töö. Lähedaste elukutsed, tööd. Ema, isa amet. Missugune amet meeldib mulle.

3) Asjad ja nende korrashoid. Minu oma, meie oma. Oma asjade, töövahendite eest hoolitsemine, korrastamine. Käsilevõetud töö lõpuleviimine. Hoolitsemine ühiste asjade (klassiruumid) eest. Töökoha koristamine.

4) Toitlustamine. Hommiku- ja õhtusöögiks lauanõude valimine vastavalt menüüle. Hommiku- ja õhtusöögilaua katmine. Pidulik laud: küünlad, linikud, lilled, nõud.

5) Köögitööd. Hügieeninõuded köögis töötamisel: käte pesemine, rõivastus. Köögi sisustus, köögiseadmed. Köögi korrastamine: nõude ja toiduainete paigutamine ettenähtud kohtadesse. Nõude pesemine. Nõudepesuvahendi kasutamine. Nõude kuivatamine: restile, rätikule nõrguma; rätikuga kuivatamine.

6) Toiduvalmistamine. Hommikusöögi valmistamine: viilutatud leivale, saiale määrdevõide määrimine. Leiva, saia lõikamine. Aedviljade, puuviljade tükeldamine, viilutamine. Tee- ja mahlakontsentraadist külma ja kuuma joogi valmistamine. Taigna segamine, rullimine, tükeldamine.

7) Rõivastus ja selle hooldus. Rõivaste, jalanõude puhtus. Musta pesu hoidmine. Jalanõude kuivatamine. Kummijalanõude pesemine. Pesu triikimine: taskurätid, linikud, rätikud, püürid. Piduliku, igapäevase, sportliku riietuse valik.

8) Töö õues ja aias. Lehtede kokkuriisumine, nende äravedu. Juurvilja koristamine. Lume koristamine lumelabidaga. Lilletaimede istutamine ja kastmine.

129. Õpitulemused. II kooliastme läbinud õpilane:

1) täidab korrapidamis- või tööülesandeid, kohustusi;

2) koristab oma töökohta pärast töö lõpetamist;

3) eristab oma asju teiste asjadest ning hoolitseb nende eest;

4) leiab vajalikud lauanõud ja vahendid hommiku-, õhtusöögi ja piduliku laua katmiseks;

5) teeb lihtsamaid köögitöid;

6) jälgib oma rõivastuse puhtust.

2. jaotis

III. osa kooliaste (7.–9. klass) 

130. III kooliastmes õpitakse uusi töövõtteid, erinevateks töödeks vajalikke töövahendeid ja -masinaid. Tähelepanu pööratakse töö lõpetamise vajalikkusele ning tööoperatsioonide õigele järjekorrale. Hakatakse täitma tööülesandeid, mille puhul töö tulemus saabub alles teatud aja möödudes (nt külvamine). Praktiseeritakse sotsiaalse suunitlusega tööülesandeid nagu väikeste abistamine, teistele abi pakkumine. Kasutatakse sõltuvat koostööd, st tööd tehakse üheaegselt ühes ruumis, ühise lähtematerjaliga ning ühist eesmärki silmas pidades. See võimaldab anda igale õpilasele tema võimetele vastava tööülesande ning seeläbi kujundada õpilaste võimalikult adekvaatset enesehinnangut.

131. Õppesisu: 7. klass

1) Kodu korrashoid ja koristamine. Põranda pesemine harja ja lapiga. Uste pesemine. Tolmuimeja tööpõhimõtetega tutvumine. Põrandate ja põrandakatete puhastamine tolmuimejaga. Tekkide, mööblikatete kloppimine (klopitsaga, käsitsi).

2) Inimene ja töö. Ettevõtted kodukoha lähedal, nendes tehtavad tööd (koristajad, pesumasinistid, haljastustöötajad, majahoidjad, köögitöölised, laadijad). Missugune töö meeldib mulle.

3) Asjad ja nende korrashoid. Töövahendite ratsionaalne paigutus, nende ärapanemine pärast kasutamist. Igal asjal oma koht. Sahtlite, kappide korrashoid.

4) Toitlustamine. Lõunasööginõude valimine ja paigutamine. Lõunasöögilaua katmine. Nimekaartide kasutamine peolauas. Jõulu-, lihavõttelaua katmine.

5) Köögitööd. Riivimine, vahustamine. Juurviljade puhastamine ja koorimine juurviljanoaga. Mikser, selle tööpõhimõte ja kasutamine. Elektri- ja gaasipliidi kasutamine vee keetmiseks. Juurviljade, muna keetmine. Pliidi puhastamine. Veekeetja, sellega vee keetmine. Juustunoa kasutamine. Köögikella kasutamine. Pajalappide kasutamine.

6) Toiduvalmistamine. Lihtsate retseptiraamatute (skeemide) järgi toidu valmistamine. Puljongi valmistamine kontsentraadist. Lihtsate magustoitude valmistamine (vahustamised). Küpsiste, saiakeste küpsetamine valmis taignast, nende kaunistamine. Konservidest ja pakisuppidest supi valmistamine. Erinevate pakendite ja toiduainete äratundmine (puljongipulber, jahu, sool, rosinad, kaneel jne). Vahvlite küpsetamine vahvlimasinaga.

7) Rõivastus ja selle hooldamine. Põhiliste pesumärkide lugemine: käsitsipesu, masinpesu, ainult keemiline puhastus, vajab triikimist, ei vaja triikimist. Õige pesuvahendi valik ja kasutamine. Pesu leotamine ja käsitsi pesemine (sokid, aluspesu, sukkpüksid, kampsunid). Pesu loputamine. Pesu kuivatamine nööril, rätikul. Pesu sorteerimine (kirju, valge pesu). Pesu pesemine automaatpesumasinaga: pesu panek masinasse, sisselülitamine, pesu väljavõtmine. Triikraua põhimõte, sisse- ja väljalülitamine. Pesu niisutamine. Rätikute, linade, voodipesu, aluspesu, sokkide kokkupanek. Triigitud pesu sorteerimine, kappi paigutamine. Rõivastuse ja jalatsite valik vastavalt ilmale. Kingakreemide valik vastavalt jalatsi värvile, jalatsite puhastamine.

8) Tööd õues ja aias. Külvamine. Kastmine. Luuaga pühkimine. Prahi äravedu. Liiva puistamine.

132. Õppesisu: 8. klass

1) Kodu korrashoid ja koristamine. Vajalike tööde planeerimine nädalaks. Mööbli ratsionaalne paigutamine klassis, eluruumides. Lilled ruumis. Peeglite, akende pesemine. Valamute, WC-pottide puhastamine, selleks vajalike vahendite valik ja kasutamine. Kummikinnaste kasutamine. Pehme mööbli, radiaatorite puhastamine tolmuimejaga.

2) Inimene ja töö. Tööd, mis on seotud teiste inimeste eest hoolitsemise ja abistamisega. Üksteise abistamine töödes. Väiksemate abistamine. Abi palumine töö tegemisel.

3) Asjad ja nende korrashoid. Pesukapi korrashoid. Panipaikade korrashoid ja koristamine.

4) Toitlustamine. Kööginõude (potid, pannid) kasutamine. Toiduainete valimine lihtsamate retseptide (skeemide) järgi, vastavate sisseostude tegemine.

5) Köögitööd. Elektri- ja gaasipliidi puhastamine. Kohviaparaadi tööpõhimõttega tutvumine, selle kasutamine. Pannide, pottide, küpsetusvormide puhastamine vastavate vahenditega. Toiduainete säilitamine külmikus.

6) Toiduvalmistamine. Toidu soojendamine. Koogi küpsetamine. Toidu serveerimine ja kaunistamine. Vorsti, singi, juustu lõikamine noaga. Aedviljasalatite valmistamine.

7) Rõivastus ja selle hooldamine. Poolautomaatpesumasinaga pesemine. Õige temperatuuriga vee masinasse panek. Pesupulbri valimine. Villaste rõivaste pressimine läbi riide. Rõivaste kokkupanek. Sobivate rõivaste valimine (värvitoonid, suurus). Nööbi õmblemine. Olukorrale ja tegevusele vastavate rõivaste ja jalatsite valimine.

8) Tööd aias, õues. Toataimede ümberistutamine. Köögiviljataimede ettekasvatamine. Kõplamine. Puude ladumine riita, tuppaviimine.

133. Õppesisu: 9. klass

1) Kodu korrashoid ja koristamine. Seinte (värvitud, plaaditud) pesemine, puhastusvahendite valimine ja kasutamine. Suurpuhastus: kardinad, katted, kuplid. Kodutekstiilide kasutamine. Ühiselt kasutatavate ruumide korrashoid (trepikojad, trepid). Ülesannete jaotamine koristustöödel.

2) Inimene ja töö. Töötamine erinevates õppetöökodades (üks kord nädalas): puutöökoda, aed, pesuköök, õppeköök jne. Puuetega inimeste töökodade tutvustamine.

3) Asjad ja nende korrashoid. Asjade pakkimine väljasõiduks, ekskursiooniks. Kingituste valik sünnipäevaks, jõuludeks.

4) Toitlustamine. Ühekordsete nõude kasutamine. Piknikukorvi koostamine, piknikulaua katmine. Järgmise päeva menüü koostamine, sisseostude planeerimine. Rootsi laud, selle katmine.

5) Toiduvalmistamine. Toiduainete küpsetamine (kana, kala, juurviljad). Poolfabrikaatidest, konservidest lihtsa toidu valmistamine retsepti (skeemide) järgi. Ülesannete jaotamine toiduvalmistamisel.

6) Rõivastus ja selle hooldamine. Rõivastuse täiendamine sobivate lisanditega, detailidega. Suve- ja talveriiete ning jalatsite korrastamine ja järgmiseks hooajaks panipaikadesse paigutamine. Triikraua temperatuuri valimine vastavalt pesumärgile. Aurustaja kasutamine. Pluuside, särkide osaline triikimine. Automaatpesumasina temperatuuri reguleerimine pesumärkide järgi. Loputusvahendi kasutamine. Pesu pesumajja viimine. Õmbluste parandamine. Erinevatele jalatsiliikidele sobiva hoolduse valik.

7) Tööd õues, aias. Pinkide, aia värvimine. Rohimine. Saagi koristamine aias, põllul, metsas. Puude istutamine.

134. Õpitulemused. III kooliastme läbinud õpilane:

1) teab hügieeni- ja ohutustehnikanõudeid erinevate tööde juures ja täidab neid;

2) oskab lauda katta ja seda pärast sööki koristada;

3) oskab menüüd planeerida ja vajalikke sisseoste teha;

4) oskab teha majapidamistöid, lihtsamaid töid õues ja aias;

5) oskab lihtsat toitu valmistada;

6) viib alustatud töö või tegevuse lõpule;

7) tunneb erinevaid majapidamismasinaid ja -tehnikat ning oskab põhilisi neist kasutada;

8) hoiab puhtust ja korda, korras oma välimuse.

7. jagu

Kehaline kasvatus ja rütmika

135. Kehaline kasvatus, aktiivne tegelemine spordiga parandab õpilaste tervist ja muskulaarset koordinatsiooni; toetab ja arendab eneseteenindusoskusi; stimuleerib kujutlusvõimet, edendab suhtlemisprobleemide lahendamise oskust. Organiseeritud füüsilise aktiivsuse tulemusel paraneb nende enesetunnetus ning arenevad suhtlusoskused. Sobiva harjutuste valikuga on võimalik õpetada lõõgastuma ja afektiivsest käitumisest hoiduma. Kõik see kokku omakorda suurendab lapse enesekindlust ja parandab toimetulekut. Harjutuste täpse täitmise nõue aitab arendada distsipliinitunnet, mis on toimetuleku tähtis komponent.

136. Sobivate õppemeetoditega saab innustada õpilasi oma kehalisi võimeid arendama ning aidata neil välja kujundada oma sportlik meelisharrastus. See kõik on tarvilik õpilaste kiiremaks ja täielikumaks integreerumiseks ühiskonda.

137. Kooli ülesanne on luua kehalise kasvatuse tundideks vajalikud tingimused ning muretseda sobivad abivahendeid, mis aitavad harjutusi mitmekesisemaks ja huviäratavamaks muuta. Soovitav on tundi läbi viia spetsiaalses ruumis, kus oleksid peeglid, varbseinad, võimlemismatid ja võimlemispingid, vahenditeks võimlemisrõngad, kepid ja pallid.

138. Kehalise kasvatuse tundides püütakse äratada õpilastes huvi Eesti ja maailma spordisündmuste vastu, suunatakse õpilasi otsima meelisharrastust eri- või paraolümpia liikumises.

139. Kogu kooliaja vältel toimub üks kehalise kasvatuse tund nädalas muusika saatel, mistõttu nimetatakse seda kehalise kasvatuse osa rütmikaks. Rütmikatundides kasutatakse kehalise kasvatuse tundidest tuttavaid harjutusi. Liikumine muusika rütmis aktiviseerib kõiki psüühilisi protsesse. Rütmika peamine eesmärk on korrigeerida õpilase kuulmis-, nägemis- ja kinesteetilist taju, arendada liigutuste jõudu ja täpsust ning koordinatsiooni.

140. Rütmikatund võiks toimuda spetsiaalses ruumis, kus on peeglid, varbseinad, võimlemismatid ja võimlemispingid, täispuhutavad kummist võimlemis- ja teraapiapallid. Soovitav on kasutada kehatunnetuse, kontakti- ja kommunikatsiooniharjutusi. Võimalusel tuleks kasutada elavat muusikat (klaver, puupillid).

141. Kehalise kasvatuse põhieesmärk toimetulekukoolis on õpilaste füüsilise arengu korrigeerimine. Kehalise kasvatusega taotletakse, et õpilane:

1) on terve, karastatud;

2) omandab hügieeniharjumused, huvi, motivatsiooni ja teadmisi kehakultuuriharrastuseks;

3) parandab üldtervist ja muskulaarset koordinatsiooni, arendab rütmitaju;

4) arendab oma kehalisi võimeid ja tahteomadusi;

5) kujundab välja oma sportliku meelisharrastuse;

6) muutub enesekindlamaks, tuleb iseseisvalt paremini toime.

1. jaotis

I. osa kooliaste (1.–2. klass) 

142. 1.–2. klassis kujundatakse õpilasel üldised õpioskused kuulata, jälgida ja lihtsamaid korraldusi täita. Kujundatakse elementaarsed korraharjumused. Sellel etapil õpetatakse last oma keha tunnetama, ruumis orienteeruma. Harjutusi õpitakse põhiliselt abistaja toel eeskuju järgi. Rütmikatunnis saadab kõiki harjutusi ja toiminguid tunnusmuusika.

143. Õppesisu

1) Kehatunnetuse harjutused: kiikumisharjutused, käte liigutamine, käte kõverdamine ja sirutamine, käte plaksutamine, rusikasse surumine ja avamine, sõrmede viibutamine, pea, põskede, küünarnukkide, kõhu, reite, põlvede, varvaste patsutamine; sõudmine istuvas asendis, kõhuli roomamine, neljakäpukil käimine, põlvedel käimine, lükkamine ja vedamine; lõdvestumine.

2) Rühi- ja tasakaaluharjutused: erinevad kõnnivormid kindla rütmi järgi. Harjutused varbseinal, kõnd võimlemispingil, harjutused võimlemispallidega (palli hoie, vise, põrgatamine), tirel ette, hüpped (sulghüpe, harki-kokku hüpe, hüpped trampliinil). Rütmilised harjutused õlgadega, kätega; ülakeha painutused; harjutused väikeste pallidega rütmi järgi. Harjutused sensoorteraapia- ja füsiorullpallidega.

3) Vastupidavuse arendamine: erinevad pikemad jooksuharjutused (100–200 m), jooks mäest üles, kõnd treppidest üles. Talvel suusatamine ja kelgutamine: mäkkeronimine koos kelguga ja nõlvakust laskumine.

4) Sotsiaalset ja emotsionaalset arengut toetavad harjutused: juhendaja tegevuse matkimine, harjutused peegli ees. Mitmesugused tasakaaluharjutused langevarjuga (jooks, käed kõrval, tasakaalu hoidmiseks, sõpradega kohtade vahetamine, palli hoidmine väljasirutatud kätel). Lihtsamad liikumismängud. Lindude ja loomade tegevuse matkimine; lihtsamad karaktertantsud.

5) Lõdvestusharjutused. Rütmikatund lõpeb puhkusega muusika saatel, kuulatleva puudutuse elementide kasutamine tunni pinge maandamiseks.

144. Õpitulemused. I kooliastme läbinud õpilane:

1) oskab kuulata ja vähese abiga sooritada lihtsamaid harjutusi (eeskuju järgi);

2) sooritab matkimise teel lihtsamaid kõnni- ja jooksuharjutusi, liigub muusika saatel näidatud suunas;

3) ronib varbseinal, kõnnib võimlemispingil;

4) veeretab ja viskab palli;

5) tunneb ära programmide tunnusmuusika;

6) laskub kelgul nõlvakust alla, veab kelgul istuvat last;

7) hoiab staadionil oma jooksurada;

8) jookseb kiires tempos 25 m, 60 m; ühtlases tempos vähemalt 300 m.

2. jaotis

II. osa kooliaste (3.–6. klass) 

145. Sellel etapil kujundatakse õpilasel oskus ja harjumus kontrollida oma keha, kehaasendit ja liigutusi. Õpetatavad harjutused (ronimine, roomamine, kõnd, jooks, hüpped, visked) on nende oskuste kujundamise teenistuses. Õpilasi õpetatakse täitma mitmeosalisi korraldusi, suunatakse õpitud kogemusi rakendama (osalise abiga) ja tegevust kontrollima (tuttava tegevuse planeerimine, tegevuse kommenteerimine). Suuremat tähelepanu pööratakse ruumitajule.

146. Õppesisu

1) Kehatunnetuse harjutused: I astme harjutuskava kordamine, lisanduvad roomamine ja veeretamine, venitusharjutused. Ruumitaju arendavad harjutused: liikumine ringis, rivis, kolonnis.

2) Rühi- ja tasakaaluharjutused. Kombineeritud harjutused varbseinal, võimlemispinkidel, kombineeritud harjutused kõnni ja jooksusammudega (tagurpidi jooks, põlvetõstejooks, sääretõstejooks). Tirel ette ja taha, turiseis. Harjutused vahenditega (võimlemiskepid, pallid, hüpits). Visked väikese palliga. Kombineeritud hüpped (hüpped ühel jalal, «konnahüpped», hüpped üle kuubikute, hoota kaugushüpe), hüpped trampliinil.

3) Vastupidavusharjutused: erinevad pikemad jooksuharjutused (500–1000 m), jooks mäest üles, kõnd treppidest üles. Talvel suusatamine ja kelgutamine: suusatamine lauskmaal (kuni 2 km).

4) Sotsiaalset ja emotsionaalset arengut toetavad harjutused. Paaris- ja rühmaharjutused. Harjutused langevarjuga. Pendelteatejooks. Ettevalmistavad mängud rahvastepalliks ja korvpalliks, keegliks. Liikumised kolonnis, rivis ja ringis. Tantsimine: («Polonees»), tantsud ringis («Savikoja venelane»).

147. Õpitulemused. II kooliastme läbinud õpilane:

1) sooritab õpitud võimlemis- ja koordinatsiooniharjutusi või liikumist, esitab õpitud tantsu.

2) kuulab muusikat, liigub muusikaga kooskõlas;

3) matkib õpetaja liigutusi peegelpildis;

4) oskab tirelit teha, hoota kaugust hüpata, palli visata;

5) tõstab rippes jalgu viis korda, kõverdab käsi toenglamangus 2–5 korda;

6) jookseb kiires tempos 60 m, 100 m; jõukohases tempos 1 km;

7) suusatab rahulikus tempos 2 km;

3. jaotis

III. osa kooliaste (7.–9. klass) 

148. Selles kooliastmes rõhutatakse harjutuste tehnikate õppimist, õpilaste iseseisvuse suurendamist. Pööratakse tähelepanu õpilaste tahteomaduste (sihikindlus, julgus, visadus, püsivus, enesevalitsemine, iseseisvus, algatusvõime) kujundamisele. Tutvustatakse spordieetika nõudeid (aus võistlus, võistlusmäärustest kinnipidamine, vastase austamine). Ergutatakse loovust.

149. Õppesisu

1) Keha, ruumi tunnetamine. Kehatunnetusharjutuste kordamine, paaris ja rühmas toimimine: harjutused sõbraga (ronimine, libistamine, tõmbamine, tõukamine), harjutused rühmaga (kiigutamine).

2) Üldarendavad harjutused kõigile lihasrühmadele. Kombineeritud võimlemisharjutused, venitusharjutused, põlve- ja sääretõstejooks, väikesed ja suured hüpped, hüpped üle takistuste, hüplemine hüpitsaga. Hooga kaugushüpe.

3) Rühi- ja tasakaaluharjutused. Jõuharjutused varbseinal (ronimine, ripped), kombineeritud harjutused kõnni ja jooksusammudega. Kõnd päkkadel ja kandadel, takistuste ületamine, kõnd ettepoole ja tagurpidi. Samaaegsed harjutused käte ja jalgadega. Harjutused vahenditega (võimlemisrõngad, topispallid). Pallivisked, põrgatamised ja püüdmised. Harjutused väikeste pallidega rütmimuusika saatel. Hüppeharjutused paigal jalad koos, harki-kokku hüpped, jooksuga hüpped üle kuubikute, hüpped trampliinil. Galopp. Madalstardi õppimine. Matkimisharjutused, vabaharjutused, tantsusammud. Rütmiimprovisatsioonid. Rütmis jooks, hüpped rütmilise muusika saatel, hüplemine hüpitsaga.

4) Vastupidavusharjutused. Erinevad pikemad jooksuharjutused (kuni 3 km), jooks vahelduval maastikul. Talvel suusatamine vahelduval maastikul (kuni 5 km).

5) Liigeste liikuvuse arendamine. Jalgade loopimine taha, ette, küljele. Jalgade venitusharjutused.

6) Sotsiaalset ja emotsionaalset arengut toetavad harjutused. Teatejooksud. Erinevad kollektiivsed mängud. Jalgpall: liikuva palli löömine, õppemäng. Korvpall: paigalt vise, söödud liikumiselt, sammult vise, korvpall lihtsustatud reeglitega. Võrkpalli palling, ettevalmistavad harjutused, pallingu vastuvõtt. Keerulisemad tantsujoonised: soomlaste «Sihkad-sahkad», eestlaste «Räditants», «Oige ja vasemba» jm. Seltskonnatantsude elemendid: valsi, polka, rumba põhisammud.

150. Õpitulemused. III kooliastme läbinud õpilane:

1) teab ohutusreegleid sportimisel;

2) teab õpitud spordialade reegleid ja oskussõnu;

3) tunneb Eesti paremaid sportlasi, nende saavutusi;

4) teab tähtsamaid spordisündmusi (olümpiamängud, paraolümpiamängud);

5) sooritab lihtsamaid harjutusi vahendiga (pall, rõngas, hüpits);

6) oskab keskenduda muusika kuulamisele, esitada õpitud harjutust või liikumist muusika saatel;

7) oskab tantsida seltskonnatantse;

8) hüppab hooga kaugust;

9) mängib korvpalli ja võrkpalli lihtsustatud reeglite järgi;

10) tõstab rippes jalgu seitse korda, kõverdab käsi toenglamangus kümme korda;

11) jookseb kiires tempos 60 m, 100 m, 200 m; ühtlases tempos 1 km (T), 3 km (P); suusatada 2 km (T), 5 km (P).