Teksti suurus:

Sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioon

Väljaandja:Ülemnõukogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 1999, 19, 117

Sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioon

(õ) 1.06.09 13:00

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus konventsiooniga ühinemise kohta

 

Allakirjutanud, 21. aprillist 12. augustini 1949 Genfis toimunud diplomaatilisest konverentsist osavõtnud riikide täievolilised esindajad, eesmärgiga täiendada 27. juuli 1929 sõjavangide kohtlemise Genfi konventsiooni, on kokku leppinud järgnevas:

I osa
ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Lepingupooled kohustuvad käesolevat konventsiooni järgima ja tagama selle järgimise igas olukorras.

Artikkel 2

Lisaks sätetele, mida kohaldatakse rahuajal, rakendatakse käesolevat konventsiooni ka kõigi kuulutatud sõdade või muude relvakonfliktide korral, mis võivad puhkeda kahe või enama lepingupoole vahel, ka juhul, kui üks nendest sõjaseisukorda ei tunnusta.

Konventsiooni rakendatakse ka lepingupoole territooriumi osalise või täieliku okupeerimise korral, ka juhul, kui okupatsioonile ei osutata relvastatud vastupanu.

Konventsiooni poolteks olevad riigid järgivad oma vastastikustes suhetes konventsiooni ka juhul, kui mõni konfliktis osalev riik ei ole käesoleva konventsiooni pool. Nad järgivad konventsiooni ka suhetes nimetatud riigiga, kui too selles sätestatut tunnustab ja rakendab.

Artikkel 3

Kui lepingupoole territooriumil tekib relvakonflikt, mis ei ole rahvusvaheline, peab konfliktiosaline kohaldama vähemalt järgmisi sätteid:

(1) Sõjategevusest aktiivselt mitte osavõtvaid isikuid, sealhulgas relvajõudude liikmeid, kes on alistunud, ja neid, kes on jäänud võitlusvõimetuks (hors de combat) haiguse, haavata saamise või kinnipidamise tagajärjel või muul põhjusel, tuleb igas olukorras kohelda humaanselt, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, nahavärvi, religiooni või veendumuste, soo, sünnipära või varalise seisundi või muu sellise kriteeriumi alusel.

Seetõttu on eelpool nimetatud isikute suhtes alati ja kõikjal keelatud järgmised toimingud:
(a) vägivald elu ja isiku vastu, eriti tapmine, vigastamine, julm kohtlemine ja piinamine;
(b) pantvangide võtmine;
(c) isikliku au haavamine, eriti alandav ja alavääristav kohtlemine;
(d) karistuste mõistmine ja täideviimine ilma eelneva otsuseta, mille on teinud tavapäraselt moodustatud kohus, mis võimaldab kõiki tsiviliseeritud rahvaste tunnustatud asendamatuid õiguslikke tagatisi.

(2) Haavatud ja haiged tuleb kokku koguda ja nende eest hoolitseda.

Erapooletu humanitaarorganisatsioon, nagu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, võib pakkuda konfliktiosalistele oma teeneid.

Konfliktiosalised peaksid püüdma erikokkulepetega jõustada ka kõik käesoleva konventsiooni ülejäänud sätted või osa nendest.

Eelnevate sätete kohaldamine ei muuda konfliktiosaliste õiguslikku staatust.

Artikkel 4

A. Sõjavangideks käesoleva konventsiooni tähenduses on järgmiste kategooriate isikud, kes on langenud vaenlase kätte:
(1) Konfliktiosalise relvajõudude liikmed, samuti nende relvajõudude koosseisu kuuluvate maakaitsevägede või vabatahtlike väeüksuste liikmed.
(2) Muude maakaitsevägede ja vabatahtlike väeüksuste liikmed, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumistest osavõtjad, kes tegutsevad oma territooriumil või väljaspool seda, ka juhul, kui see territoorium on okupeeritud. Sellised maakaitseväed või vabatahtlike väeüksused, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumised, peavad vastama järgmistele nõuetele:
(a) neid juhib isik, kes vastutab oma alluvate eest;
(b) nad kannavad kindlaid kaugelt eristatavaid eraldusmärke;
(c) nad kannavad relvi avalikult;
(d) nad järgivad sõjapidamise seadusi ja tavasid.
(3) Regulaarväe liikmed, kes on truudust vandunud valitsusele või võimule, keda neid vangis hoidev pool ei tunnusta.
(4) Relvajõudusid saatvad isikud, kes ei ole relvajõudude liikmed, nagu sõjalennukite meeskondade tsiviilliikmed, sõjakorrespondendid, varustajad, töö- või teenindusbrigaadide liikmed, kes vastutavad relvajõudude olme eest, eeldusel et neid on selleks volitanud relvajõud, keda nad saadavad.
(5) Konfliktiosalise kaubalaevastiku meeskondade liikmed, sealhulgas kaptenid, lootsid ja jungad, ning tsiviillennukite meeskonnad, juhul kui neil ei ole õigust veelgi paremale kohtlemisele vastavalt muudele rahvusvahelise õiguse normidele.
(6) Okupeerimata territooriumide elanikud, kes on vaenlase lähenemisel omal algatusel relvastunud, et osutada sissetungijale vastupanu ning kes ei ole jõudnud formeeruda regulaarväe üksusteks, eeldusel et nad kannavad relvi avalikult ning austavad sõjapidamise seadusi ja tavasid.

B. Käesoleva konventsiooni alusel koheldakse sõjavangidena ka järgmisi isikuid:
(1) Isikud, kes kuuluvad või on kuulunud okupeeritud riigi relvajõududesse, kui okupeeriv riik peab niisuguse kuuluvuse tõttu vajalikuks nad interneerida, kuigi ta on nad algselt vabastanud ajal, mil sõjategevus toimus väljaspool okupeeritavat territooriumi, eriti kui sellised isikud on teinud ebaõnnestunud katse taasliituda relvajõududega, millesse nad kuuluvad ja mis osalevad lahingutegevuses või kui nad ei täida neile esitatud kutset interneerimise kohta.
(2) Isikud, kes kuuluvad ühte käesolevas artiklis loetletud kategooriasse ja kes on vastu võetud neutraalse või mittesõdiva riigi territooriumile ja kelle need riigid peavad vastavalt rahvusvahelisele õigusele interneerima, mis sealjuures ei taksita neil riikidel kohelda nimetatud isikuid soodsamalt. Erandiks on artiklites 8, 10, 15, 30 lg 5, 58–67, 92 ja 126 sisalduvad juhendid ning kui konfliktiosaliste ja asjaomaseomase neutraalse või mittesõdiva riigi vahel on diplomaatilised suhted, ka artiklid kaitsvate riikide kohta. Kui sellised diplomaatilised suhted on olemas, lubatakse konfliktiosalistel, kellest need isikud sõltuvad, nende suhtes täita käesolevas konventsioonis ette nähtud kaitsva riigi ülesandeid, takistamata sealjuures nende konfliktiosaliste ülesannete täitmist vastavalt diplomaatilist ja konsulaartööd reguleerivatele tavadele ja lepingutele.

C. Käesolev artikkel ei muuda mingil viisil meditsiinipersonali ja vaimulike staatust, mis on sätestatud käesoleva konventsiooni artiklis 33.

Artikkel 5

Käesolevat konventsiooni rakendatakse artiklis 4 nimetatud isikute suhtes alates vaenlase kätte langemisest kuni nende lõpliku vabastamise ja repatrieerimiseni.

Kahtluse korral, kas isikud, kes on toime pannud sõjalise akti ja langenud vaenlase kätte, kuuluvad mõnda artiklis 4 loetletud kategooriasse, on sellised isikud käesoleva konventsiooni kaitse all niikaua, kuni nende staatuse määratleb pädev kohus.

Artikkel 6

Lisaks artiklites 10, 23, 28, 33, 60, 65, 66, 67, 72, 73, 75, 109, 110, 118, 119, 122 ja 132 ette nähtud kokkulepetele võivad lepingupooled sõlmida muid erikokkuleppeid kõigi küsimuste kohta, mille eraldi korraldamist nad peavad vajalikuks. Ükski erikokkulepe ei või sõjavangide olukorda muuta halvemaks kui käesolevas konventsioonis sätestatud, ega piirata neile sellega antud õigusi.

Sõjavangid säilitavad selliste kokkulepete kohased privileegid niikaua, kui konventsioon nende suhtes kehtib, välja arvatud juhul, kui eelpool nimetatud või edaspidi nimetatavates kokkulepetes sätestatakse selgelt teisiti või kui üks või mitu konfliktiosalist kehtestavad neile soodsamad tingimused.

Artikkel 7

Sõjavangid ei või mingil juhul ei osaliselt ega täielikult loobuda käesoleva konventsiooni või eelmises artiklis viidatud erikokkulepete kohastest õigustest.

Artikkel 8

Käesolevat konventsiooni rakendatakse koostöös kaitsvate riikidega, kelle ülesanne on kaitsta konfliktiosaliste huve, ning nimetatud riikide kontrolli all. Selleks võivad kaitsvad riigid määrata oma diplomaatilise või konsulaarpersonalile lisaks delegaate oma kodanike või teiste neutraalsete riikide kodanike hulgast. Nimetatud delegaadid peab heaks kiitma riik, kus nad oma kohustusi täidavad.

Võimaluste piires hõlbustavad konfliktiosalised kaitsvate riikide esindajate või delegaatide tööd.

Kaitsvate riikide esindajad või delegaadid ei või mingil juhul ületada käesoleva konventsiooniga määratud tegevuspiire. Esmajoones arvestavad nad selle riigi julgeolekut, kus nad oma kohustusi täidavad. Nende tegevust piiratakse ainult erandjuhtudel ja ajutiselt sõjaliste vajaduste tõttu.

Artikkel 9

Käesoleva konventsiooni sätted ei takista Rahvusvahelise Punase Risti Komiteel või muul erapooletul humanitaarorganisatsioonil konfliktiosaliste nõusoleku korral abistada sõjavange, et neid kaitsta ja nende olukorda kergendada.

Artikkel 10

Lepingupooled võivad alati kokku leppida, et kaitsvatele riikidele käesoleva konventsiooniga pandud kohustuste täitmine usaldatakse organisatsioonile, kes tagab erapooletuse ja tõhususe.

Kui sõjavangid ei ole olnud või mis tahes põhjusel enam ei ole kaitsva riigi või käesoleva artikli esimeses lõigus ette nähtud organisatsiooni kaitse all, palub neid kinni pidav riik neutraalsel riigil või sellisel organisatsioonil täita konfliktiosaliste määratud kaitsva riigi ülesanded, mida see täidab käesoleva konventsiooni alusel.

Kui kaitset ei saa korraldada sel moel, palub kinnipidav riik kooskõlas käesoleva artikliga abi või võtab vastu humanitaarorganisatsiooni, nagu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, pakkumise asuda täitma käesoleva konventsiooni alusel kaitsvatele riikidele pandud humanitaarfunktsioone.

Neutraalne riik või organisatsioon, keda asjaomane riik kutsub või kes ise pakub end täitma neid ülesandeid, peab käituma vastutustundega konfliktiosalise suhtes, kellest sõltuvad käesoleva konventsiooni alusel kaitstavad isikud, ja andma piisavad tagatised selle kohta, et ta on valmis asjaomased funktsioonid endale võtma ja neid erapooletult täitma.

Eelnevaid sätteid ei kitsendata erikokkulepetega poolte vahel, kellest üks ei saa pidada läbirääkimisi teise poole või tema liitlastega sõjaliste sündmuste tõttu, eriti kui nimetatud riigi territoorium on täielikult või suures osas okupeeritud.

Kui käesolevas konventsioonis nimetatakse kaitsvat riiki, tähendab see ka seda asendavat organisatsiooni käesoleva artikli tähenduses.

Artikkel 11

Kaitsvad riigid pakuvad oma teeneid erimeelsuste lahendamiseks, kui nad peavad seda soovitavaks kaitstavate isikute huvides, eriti konfliktiosaliste erimeelsuste korral käesoleva konventsiooni rakendamise või tõlgendamise suhtes.

Selleks võib iga kaitsev riik ühe konfliktiosalise kutsel või omal algatusel teha konfliktiosalistele ettepaneku nende esindajate, esmajoones sõjavangide eest vastutavate võimude esindajate kohtumiseks, võimaluse korral sobival neutraalsel territooriumil. Konfliktiosalised peavad sellised ettepanekud ellu viima. Kaitsvad riigid võivad vajaduse korral esitada konfliktiosaliste heakskiidu saamiseks isiku mõnest neutraalsest riigist või Rahvusvahelise Punase Risti Komitee delegeeritud isiku, keda kutsutakse sellisel kohtumisel osalema.

II osa
SÕJAVANGIDE ÜLDINE KAITSE

Artikkel 12

Sõjavangid on vaenuliku riigi, mitte neid vangistanud isikute või väeüksuste võimuses. Nende kohtlemise eest vastutab vangis hoidev riik, vaatamata üksikisikute mis tahes kohustustele.

Vangis hoidev riik võib sõjavangi üle anda ainult käesoleva konventsiooni osalisriigile ja ainult siis, kui vangis hoidev riik on veendunud selle riigi tahtes ja võimes käesolevat konventsiooni rakendada. Kui sõjavangid on sellisel viisil üle antud, vastutab neid vastu võttev riik käesoleva konventsiooni rakendamise eest ajal, mil nad on tema hoole all.

Kui see riik siiski ei täida käesoleva konventsiooni sätteid mõnes olulises küsimuses, peab riik, kes sõjavangid üle andis, kaitsva riigi teate peale võtma tõhusaid meetmeid olukorra parandamiseks või nõudma sõjavangide tagasisaatmist. Niisugust nõuet tuleb täita.

Artikkel 13

Sõjavange tuleb alati kohelda inimlikult. Vangis hoidva riigi mis tahes õigusvastane tegevus või tegevusetus, millega põhjustatakse sõjavangi surm või ohustatakse tõsiselt tema tervist ajal, mil ta on nimetatud riigi hoole all, on keelatud ja seda loetakse käesoleva konventsiooni raskeks rikkumiseks. Esmajoones ei tohi ühtegi sõjavangi füüsiliselt vigastada või teha nendega mis tahes meditsiinilisi või teaduslikke katseid, mis ei ole õigustatud selle vangi meditsiinilise ravi, hambaravi või haiglaraviga.

Niisamuti tuleb sõjavange igal ajal kaitsta, eriti vägivallaaktide või ähvarduste eest, samuti solvangute ja avaliku uudishimu eest.

Surveabinõud sõjavangide suhtes on keelatud.

Artikkel 14

Sõjavangidel on igas olukorras õigus lugupidamisele oma isiku ja au vastu.

Naisi tuleb kohelda nende soole kohase lugupidamisega ja igal juhul on neil õigus sama soodsale kohtlemisele, nagu on tagatud meestele.

Sõjavangidel säilivad täielikult tsiviilõigused, mis neil olid vangistamise ajal. Vangis hoidev riik võib piirata nende tsiviilõiguste kasutamist ei oma territooriumil või väljaspool seda ainult niivõrd, kui seda on vaja vangistuse tõttu.

Artikkel 15

Sõjavange vangis hoidev riik peab tagama neile tasuta ülalpidamise ja nende tervisliku seisundi kohase meditsiinilise hoolduse.

Artikkel 16

Vangis hoidev riik peab kõiki sõjavange kohtlema võrdselt, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, rahvuse, religiooni, poliitiliste vaadete või muu sellise kriteeriumi alusel. Arvestades käesolevas konventsioonis soo ja auastme kohta sätestatut ning sõltuvalt nende isikute tervislikust seisundist, east või ametialasest ettevalmistusest, võib neid kohelda soodsamalt.

III osa
VANGISTUS

I jagu
VANGISTUSE ALGUS

Artikkel 17

Sõjavang peab küsitlemisel, avaldama üksnes oma perekonnanime, eesnimed ja auastme, sünnikuupäeva, samuti väe-, rügemendi-, isiku- või seerianumbri või selle puudumisel muu samaväärse informatsiooni.

Kui ta rikub seda nõuet tahtlikult, võidakse piirata tema auastme või staatuse kohaseid privileege.

Iga konfliktiosaline peab oma jurisdiktsiooni all olevatele isikutele, kes võivad osutuda sõjavangideks, andma isikutunnistuse, millele on märgitud selle omaniku perekonnanimi, eesnimed, auaste, väe-, rügemendi-, isiku- või seerianumber või samaväärne informatsioon ja sünnikuupäev. Isikutunnistusel võib lisaks olla veel allkiri või sõrmejäljed või mõlemad, samuti muu informatsioon, mida konfliktiosaline peab vajalikuks lisada ja mis puudutab tema relvajõududesse kuuluvaid isikuid. Võimaluse korral peavad tunnistuse mõõtmed olema 6,5×10 cm ja see väljastatakse kahes eksemplaris. Sõjavang peab nõudmise korral esitama isikutunnistuse, kuid seda ei või mingil juhul temalt ära võtta.

Sõjavange ei tohi füüsiliselt ega vaimselt piinata või muul moel sundida mis tahes informatsiooni andma. Sõjavange, kes keelduvad vastamast, ei või ähvardada, solvata ega kohelda kuidagi ebameeldivalt või ebasoodsalt.

Sõjavangid, kes oma füüsilise või vaimse seisundi tõttu ei suuda oma isikuandmeid anda, tuleb anda üle meditsiiniteenistusele. Selliste vangide isik tuvastatakse kõiki võimalikke vahendeid kasutades, järgides eelmises lõigus sätestatut.

Sõjavange küsitletakse neile mõistetavas keeles.

Artikkel 18

Isiklikud esemed ja isiklik vara, välja arvatud relvad, hobused, sõjapidamisvahendid ja sõjalised dokumendid, jäävad sõjavangide valdusesse, nagu ka nende metallkiivrid, gaasimaskid ja muud sellised isiklikud kaitsevahendid. Riietusesemed ja sööginõud jäävad samuti sõjavangidele, isegi siis, kui sellised esemed kuuluvad nende määrustekohase sõjalise varustuse hulka.

Sõjavangidel peavad alati olema isikut tõendavad dokumendid. Sõjavangidele, kellel sellised dokumendid puuduvad, väljastab need vangis hoidev riik.

Auastme- ja riigitunnuseid, aumärke ja esemeid, millel on eelkõige isiklik või emotsionaalne väärtus, ei või sõjavangidelt ära võtta.

Sõjavangidelt ei või kaasasolevaid rahasummasid ära võtta muidu, kui ohvitseri korraldusel ja pärast seda, kui kõik andmed summa ja omaniku kohta on kantud spetsiaalsesse registrisse ning on väljastatud üksikasjalik kviitung, kus on loetavalt kirjas kviitungi väljastanud isiku nimi, auaste ja väeüksus. Vangis hoidva riigi valuutas olevad summad või vangi soovil sellesse vääringusse ümbervahetatud summad kantakse vangi hoiuarvele vastavalt artiklile 64.

Väärisesemeid võib vangis hoidev riik sõjavangidelt ära võtta üksnes julgeolekukaalutlustel. Sellisel puhul kasutatakse rahasummade äravõtmiseks määratud protseduuri.

Niisuguseid esemeid, samuti äravõetud rahasummasid, mis ei ole vangis hoidva riigi valuutas ja mille vahetamist ei ole omanikud palunud, peab vangis hoidev riik säilitama ja tagastama sõjavangidele need vangistuse lõppemisel algsel kujul.

Artikkel 19

Sõjavangid evakueeritakse viivitamata pärast vangistamist laagritesse, mis asuvad lahingutsoonist ohutus kauguses.

Ajutiselt võib ohutsoonis hoida ainult selliseid sõjavange, kes haavade või haiguse tõttu satuksid evakueerimisel suuremasse ohtu kui paigale jäädes.

Sõjavange ei tohi vajaduseta ohtu seada ajal, mil nad ootavad lahingutsoonist evakueerimist.

Artikkel 20

Sõjavange tuleb evakueerida alati inimlikult ja samadel tingimustel nagu toimub vangis hoidva riigi väeüksuste dislokatsioonipaikade vahetamine.

Vangis hoidev riik tagab evakueeritavatele sõjavangidele piisavalt toitu ja joogivett, samuti vajaliku riietuse ja meditsiinilise hoolduse. Vangis hoidev riik rakendab kõiki asjakohaseid ettevaatusabinõusid, et tagada nende turvalisus evakueerimise ajal, samuti koostab ta esimesel võimalusel evakueeritavate sõjavangide nimekirja.

Kui sõjavangid läbivad evakueerimise ajal transiitlaagreid, peavad nad sellistes laagrites olema võimalikult lühikest aega.

 

II jagu
SÕJAVANGIDE INTERNEERIMINE

I peatükk. Üldsätted

Artikkel 21

Vangis hoidev riik võib sõjavangid interneerida. Ta võib neil keelata väljuda interneeritute laagri määratletud piiridest või minna väljapoole tara, kui see laager on taraga piiratud. Arvestades käesolevas konventsioonis kriminaal- ja distsiplinaarkaristuste kohta sätestatut, ei või sõjavange hoida kinnises vangistuses, välja arvatud juhul, kui see on vajalik, et kaitsta nende tervist ja ainult nii kaua, kui seda tingiv olukord kestab.

Sõjavangid võib osaliselt või täielikult tingimisi vabastada, kui seda lubavad selle riigi seadused, kellest nad sõltuvad. Esmajoones tuleb seda teha juhul, kui see võib soodustada nende tervisliku seisundi paranemist. Ühtegi sõjavangi ei tohi sundida nõustuma tingimisi vabastamisega.

Sõjategevuse puhkemisel teatab iga konfliktiosaline vastaspoolele oma seadustest ja määrustest, mis lubavad või keelavad tema kodanikel nõustuda tingimisi vabastamisega. Sõjavangid, kes on tingimisi vabastatud ausõna vastu või kes on andnud lubaduse vastavalt teatatud seadustele ja määrustele, peavad oma au vastutusel ausõnast või lubadusest tulenevaid kohustusi täpselt täitma nii riigi suhtes, kellest nad sõltuvad kui ka riigi suhtes, kes nad vangistas. Sellistel juhtudel ei või riik, kellest nad sõltuvad, neilt nõuda ega vastu võtta teeneid, mis ei ole kooskõlas antud ausõna või lubadusega.

Artikkel 22

Sõjavange võib paigutada üksnes sellistesse hoonetesse, mis asuvad maapinnal ja kus on tagatud hügieenitingimused ja tervislikkus. Karistusasutusse võib neid paigutada ainult erandjuhtudel, kui see on vangide endi huvides.

Sõjavangid, kes on interneeritud ebatervislikesse või neile kahjuliku kliimaga piirkondadesse, tuleb esimesel võimalusel viia üle soodsama kliimaga alale.

Vangis hoidev riik paigutab sõjavangid laagritesse või laagriosadesse nende rahvuse, keele ja tavade järgi. Vangid võib eraldada teistest sõjavangidest, kes teenisid vangistamise ajal samades relvajõududes, ainult nende nõusolekul.

Artikkel 23

Ühtegi sõjavangi ei või saata piirkondadesse, kus nad võivad sattuda lahingutsooni tule alla, ega seal kinni pidada. Samuti ei või nende kohalolekut ära kasutada kohtade või piirkondade muutmiseks sõjategevusest puutumatuks.

Sõjavangidel peab olema sama palju varjendeid õhurünnakute ja teiste sõjaohtude vastu nagu kohalikul tsiviilelanikkonnalgi. Pärast häire andmist võivad nad esimesel võimalusel varjenditesse minna, välja arvatud need, kes tegelevad nende majutuspaikade kaitsmisega nimetatud ohtude eest. Neile kohaldatakse ka kõiki muid elanikkonna kaitseks võetud meetmeid.

Vangis hoidvad riigid edastavad asjaomastele riikidele kaitsvate riikide vahendusel kogu vajaliku informatsiooni sõjavangide laagrite geograafilise asukoha kohta.

Kui sõjalised kaalutlused seda võimaldavad, tähistatakse sõjavangide laagrid päeva ajal tähtedega PW või PG, mis on paigutatud nii, et nad oleksid õhust selgesti nähtavad. Asjaomased riigid võivad kokku leppida ka muu märgistamissüsteemi kasutamises. Sellisel viisil võib tähistada ainult sõjavangide laagreid.

Artikkel 24

Alalistes transiit- või filtreerimislaagrites peavad olema käesolevas jaos kirjeldatud tingimused, ja neis hoitavaid sõjavange tuleb kohelda samamoodi nagu sõjavange teistes laagrites.

 

II peatükk. Sõjavangide majutuspaigad, toit ja riietus

Artikkel 25

Sõjavange tuleb majutada sama soodsatel tingimustel nagu vangis hoidva riigi samasse piirkonda majutatud väeüksusi. Tingimused peavad sobima vangide harjumuste ja kommetega ning ei või mingil juhul kahjustada nende tervist.

Eelnevad sätted kehtivad eriti sõjavangide magamisruumide puhul ja puudutavad nii nende üldpinda kui ka minimaalset ruumala, samuti sisseseadet, magamisvarustust ja tekke.

Sõjavangidele individuaalseks või kollektiivseks kasutamiseks antud hooned peavad olema täielikult kaitstud niiskuse eest ning neid tuleb küllaldaselt kütta ja valgustada, eriti ajavahemikus päikeseloojangust pimendamiseni. Rakendada tuleb kõiki tuleohutuse abinõusid.

Laagrites, kus hoitakse nii nais- kui meessõjavange, tuleb neile ette näha eraldi magamisruumid.

Artikkel 26

Päevased toidunormid peavad koguselt, kvaliteedilt ja mitmekesisuselt olema piisavad hoidmaks sõjavange hea tervise juures ja vältimaks kaalukaotust või alatoituvusest tulenevaid vaegarenguid. Arvestada tuleb ka vangide toitumisharjumusi.

Töötavatele sõjavangidele peab vangis hoidev riik tagama nende töö tegemiseks vajaliku lisatoidu.

Sõjavangidele tuleb anda piisavalt joogivett. Tubaka kasutamist tuleb lubada.

Sõjavange tuleb võimalikult palju kaasata nende toidu valmistamisele; nad võivad töötada köökides. Peale selle tuleb neile anda vahendid nende valduses oleva lisatoidu valmistamiseks.

Ühisteks söögiaegadeks tuleb võimaldada sobivad ruumid.

Toitu puudutavad kollektiivsed distsiplinaarmeetmed on keelatud.

Artikkel 27

Vangis hoidev riik peab andma sõjavangidele küllaldaselt regiooni ilmastikuoludele vastavaid riideid, aluspesu ja jalanõusid. Sõjavangide riietamiseks võib kasutada vangis hoidva riigi kätte sattunud vaenlase relvajõudude vormiriietust, kui see sobib ilmastikuoludega.

Vangis hoidev riik peab tagama eelpoolnimetatud esemete regulaarse ümbervahetamise ja parandamise. Lisaks peavad töötavad sõjavangid saama oma tööle kohase riietuse.

Artikkel 28

Laagrites peavad olema kauplused, kust sõjavangid võivad hankida toiduaineid, seepi ja tubakat ning igapäevaseid tarbeesemeid. Hinnad ei või mingil juhul ületada kohalikke turuhindu.

Laagrikaupluste kasum tuleb kulutada sõjavangide heaks; selleks tuleb luua erifond. Sõjavangide esindajal on õigus osaleda kaupluse ja fondi majandamisel.

Kui laager suletakse, tuleb erifondi konto jääk üle anda mõnele rahvusvahelisele hoolekandeorganisatsioonile, et seda kasutataks samast kodakondsusest sõjavangide heaks, kes on fondi toetanud. Üldise repatrieerimise korral jäävad need tulud vangis hoidvale riigile, kui asjaomased riigid ei lepi kokku teisiti.

III peatükk. Hügieen ja arstiabi

Artikkel 29

Vangis hoidev riik peab tagama laagrite puhtuse ja tervislikkuse ning ära hoidma epideemiaid, kasutades selleks kõiki tervishoiuabinõusid.

Sõjavangide kasutuses peavad olema nii päeval kui öösel hügieeninõuetele vastavad käimlad, mis hoitakse pidevalt puhtaina. Naissõjavangidele tuleb laagrites tagada eraldi käimlad.

Laagrites peavad olema vannid ja duŠiruumid; sõjavangidele tuleb võimaldada piisavalt vett ja seepi isiklikuks hügieeniks ja isikliku pesu pesemiseks, samuti selleks vajalikud seadmed, ruumid ja aeg.

Artikkel 30

Igas laagris peab olema korralik haigla, kus sõjavangide eest vajalikul määral hoolitsetakse ja neid kohaselt toitlustatakse. Vajaduse korral tuleb luua isolatsioonipalatid, et eraldada nakkus- või vaimuhaiged.

Sõjavange, kes põevad rasket haigust või kelle seisund nõuab eriravi, operatsiooni või haiglaravi, tuleb vastu võtta igas sellist ravi võimaldavas sõjaväe- või tsiviilmeditsiiniüksuses, seda ka juhul, kui kaalutakse nende repatrieerimist lähitulevikus. Eritingimused tuleb võimaldada repatrieerimise ootel invaliidide, eriti pimedaksjäänute raviks ja taastusraviks.

Eelistatavalt ravib sõjavange selle riigi meditsiinipersonal, kellest nad sõltuvad, ja võimaluse korral samast kodakondsusest isikud.

Sõjavangidel tuleb lubada pöörduda läbivaatuseks meditsiiniasutuste poole. Nõudmise korral peavad vangis hoidva riigi võimud väljastama igale ravitud sõjavangile ametliku tõendi tema haiguse või vigastuse laadi ning ravi pikkuse ja laadi kohta. Nimetatud tõendi dublikaat edastatakse sõjavangide keskagentuurile.

Ravikulud, sealhulgas kulutused sõjavangide tervise hoidmiseks vajalikele seadmetele, eriti hamba- ja muudele proteesidele ning prillidele, kannab vangis hoidev riik.

Artikkel 31

Sõjavangide arstlikke läbivaatusi korraldatakse vähemalt kord kuus. Selle käigus kontrollitakse ja registreeritakse iga sõjavangi kehakaal. Esmajoones on nende läbivaatuste eesmärk jälgida sõjavangide üldist tervislikku seisundit, toitumust ja puhtust ning avastada nakkushaigusi, eriti tuberkuloosi, malaariat ja suguhaigusi. Selleks tuleb kasutada kõige tõhusamaid tuntud meetodeid, näiteks perioodilist röntgenipildistust tuberkuloosi avastamiseks algstaadiumis.

Artikkel 32

Vangis hoidev riik võib nõuda, et sõjavangid, kes küll ei kuulu oma relvajõudude meditsiiniteenistusse, kuid kes on üldarstid, kirurgid, hambaarstid, meditsiiniõed või sanitarid, täidaksid meditsiinilisi ülesandeid samast riigist sõltuvate sõjavangide huvides. Sellisel juhul on nad jätkuvalt sõjavangid, kuid neid tuleb kohelda samamoodi nagu meditsiinipersonali, keda vangis hoidev riik kinni peab. Nad tuleb vabastada igasugusest muust artikli 49 alusel tehtavast tööst.


IV peatükk. Sõjavangide abistamiseks kinni peetud meditsiinipersonal ja vaimulikud

Artikkel 33

Sõjavangideks ei loeta meditsiinipersonali ega vaimulikke, keda vangis hoidev riik peab kinni sõjavangide abistamiseks. Siiski tagatakse neile vähemalt käesoleva konventsiooniga ettenähtud soodustused ja kaitse, samuti kõik vajalikud tingimused, et anda sõjavangidele arstiabi ja usulist abi.

Nad jätkavad kooskõlas oma eriala kutse-eetikaga meditsiiniliste ja religioossete kohustuste täitmist sõjavangide huvides, järgides vangis hoidva riigi sõjaalaseid seadusi ja eeskirju, ning on tema pädeva organi kontrolli all. Seejuures eelistatakse nendega samadest relvajõududest pärit sõjavange. Meditsiiniliste ja religioossete kohustuste täitmisel on neil järgmised soodustused:
(a) Neil on õigus perioodiliselt külastada väljaspool laagrit tööüksustes või haiglates viibivaid sõjavange. Vangis hoidev riik annab nende käsutusse vajalikud transpordivahendid.
(b) Kinnipeetud meditsiinipersonali tegevuse eest vastutab laagri sõjaväevõimude ees laagri kõrgeimas auastmes vanemmeditsiiniohvitser. Selleks lepivad konfliktiosalised kohe pärast sõjategevuse puhkemist kokku oma meditsiinipersonalide teenistuslike auastmete, sealhulgas 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal artiklis 26 nimetatud seltside personali teenistuslike auastmete vastavuse suhtes. Nimetatud vanemmeditsiiniohvitseril, samuti vaimulikel on õigus pöörduda otse laagri asjaomaste võimude poole kõigis oma kohustusi käsitlevates küsimustes. Nimetatud võimud võimaldavad neil pidada nimetatud küsimustes kirjavahetust.
(c) Kuigi nad peavad alluma oma laagri sisekorrale, ei tohi sellist personali sundida tegema mingisugust muud tööd peale nende meditsiiniliste ja religioossete kohustuste täitmise.

Sõjategevuse ajal lepivad konfliktiosalised kokku kinnipeetud personali võimaliku vabastamise suhtes ja sätestavad sellekohase protseduuri.

Ükski eelnevaist sätteist ei vabasta vangis hoidvat riiki tema kohustustest rahuldada sõjavangide meditsiinilised ja hingelised vajadused.


V peatükk. Usuline, vaimne ja kehaline tegevus

Artikkel 34

Sõjavangidel on täielik vabadus täita oma religioosseid kohustusi, sealhulgas osaleda usutalitustel, tingimusel et nad järgivad sõjaväevõimude kehtestatud distsiplinaareeskirju.

Usutalituste läbiviimiseks tagatakse selleks kohased hooned.

Artikkel 35

Vaimulikel, kes langevad vaenlase kätte ja kes jäävad sõjavange abistama või keda peetakse sel eesmärgil kinni, lubatakse anda neile hingeabi ja viia vabalt läbi usutalitusi sama usku sõjavangide hulgas kooskõlas nende usutunnistusega. Nad tuleb jaotada laagrite ja tööüksuste vahel, kus on samadesse relvajõududesse kuuluvad, sama keelt kõnelevad või sama usku tunnistavad sõjavangid. Neil tuleb võimaldada külastada väljaspool nende laagrit viibivaid sõjavange, sealhulgas kasutada artiklis 33 ette nähtud transpordivahendeid. Neil on õigus, arvestades tsensuuripiiranguid, pidada religioosseid kohustusi käsitlevates küsimustes kirjavahetust kinnipidava riigi kirikuvõimude ja rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega. Sel eesmärgil saadetud kirju ega kaarte ei arvestata artiklis 71 sätestatud kvoodi hulka.

Artikkel 36

Sõjavangid, kes on vaimulikud, kuid ei ole tegutsenud oma relvajõudude vaimulikena, võivad usutunnistusest olenemata vabalt teenida oma usku vastava kogukonna liikmete hulgas. Sellisel juhul peab vangis hoidev riik neid kohtlema samuti kui vaimulikke. Nad ei pea tegema muud tööd.

Artikkel 37

Kui sõjavange ei teeni kinnipeetud sõjaväevaimulik või sama usku sõjavangist vaimulik, tuleb asjaomaste sõjavangide nõudmise korral sellesse ametisse nimetada vangidega sama või lähedast usku vaimulik või sellise puudumisel pädev mittevaimulik, kui see on usutunnistuses lubatud. Sellise ametissenimetamise peab heaks kiitma vangis hoidev riik ning see toimub kokkuleppel asjaomase sõjavangide kogukonnaga ja vajaduse korral sama usutunnistusega kohalike kirikuvõimude nõusolekul. Selliselt ametissenimetatud isik peab järgima kõiki vangis hoidva riigi korra- ja sõjalise julgeoleku eeskirju.

Artikkel 38

Arvestades iga sõjavangi isiklikke eelistusi, soodustab vangis hoidev riik sõjavangide intellektuaalset, õppe-, meelelahutuslikku ning sportlikku tegevust ja võimaldab selleks vajalikud hooned ja seadmed.

Sõjavangidele peab võimaldama sooritada kehalisi harjutusi, sealhulgas tegeleda spordiga ning viibida vabas õhus. Kõigis laagrites peab selleks olema piisavalt vaba ruumi.

 

VI peatükk. Distsipliin

Artikkel 39

Iga sõjavangide laager peab vahetult alluma vangis hoidva riigi regulaarväe vastutavale ohvitserile. Sellel ohvitseril peab olema käesoleva konventsiooni tekst; ta peab tagama, et laagripersonal ja valvurid teaksid selles sätestatut ning ta vastutab selle rakendamise eest oma valitsuse juhtimisel.

Sõjavangid, välja arvatud ohvitserid, peavad kõiki vangis hoidva riigi ohvitsere tervitama ja osutama neile muid väliseid austusavaldusi, mida nähakse ette nende oma relvajõudude määrustikes.

Ohvitseridest sõjavangid peavad tervitama ainult endast kõrgema auastmega vangis hoidva riigi ohvitsere; laagriülemat peavad nad siiski tervitama tema auastmest olenemata.

Artikkel 40

Lubatakse kanda auastme- ja riigitunnuseid ning aumärke.

Artikkel 41

Igas laagris paigutatakse nähtavale kohale käesoleva konventsiooni ja selle lisade ning artiklis 6 ettenähtud erikokkuleppe tekstid sõjavangidele arusaadavas keeles, nii et kõik saaksid neid lugeda. Nõudmise korral tuleb sõjavangile, kel pole võimalik tutvuda ülespandud tekstidega, anda nende koopia.

Sõjavangide käitumist käsitlevad eeskirjad, korraldused, teated ja väljaanded tuleb sõjavangidele anda neile arusaadavas keeles. Sellised eeskirjad, korraldused ja väljaanded pannakse eelpool kirjeldatud viisil nähtavale kohale ning nende tekstide koopiad antakse sõjavangide esindajale. Individuaalsed käsud ja korraldused sõjavangile tuleb anda talle arusaadavas keeles.

Artikkel 42

Sõjavangide, esmajoones põgenevate või põgeneda üritavate sõjavangide vastu kasutatakse relva ainult äärmisel juhul ja sellele peab alati eelnema olukorrakohane hoiatus.

 

VII peatükk. Sõjavangide auastmed

Artikkel 43

Sõjategevuse puhkemisel teatavad konfliktiosalised üksteisele käesoleva konventsiooni artiklis 4 nimetatud isikute ametinimetused ja auastmed tagamaks auastmelt võrdsete sõjavangide võrdne kohtlemine. Samuti teatatakse hiljem loodud ametinimetustest ja auastmetest.

Vangis hoidev riik peab tunnustama sõjavangi teenistusalaseid ülendamisi, millest on nõuetekohaselt teatanud riik, kellest need sõjavangid sõltuvad.

Artikkel 44

Ohvitsere ning nendega võrdses seisundis sõjavange tuleb kohelda nende auastmele ja vanusele kohase lugupidamisega.

Ohvitseride laagrite teenindamiseks tuleb neisse määrata ohvitseride ning nendega võrdses seisundis sõjavangide auastet arvestades piisaval arvul samade relvajõudude sõdureid, kes võimaluse korral kõnelevad sama keelt. Sellised isikud ei pea tegema muud tööd.

Igati tuleb soodustada ohvitseride endi järelevalvet ühise toiduvalmistamise üle.

Artikkel 45

Sõjavange, kes ei ole ohvitserid või nendega võrdses seisundis isikud, tuleb kohelda nende auastmele ja vanusele vastava lugupidamisega.

Igati tuleb soodustada ohvitseride sõjavangide endi järelevalvet ühise toiduvalmistamise üle.

 

VIII peatükk. Sõjavangide üleviimine pärast nende saabumist laagrisse

Artikkel 46

Vangis hoidev riik peab sõjavangide üleviimise otsustamisel arvestama sõjavangide huve, pidades esmajoones silmas, et see ei raskendaks nende repatrieerimist.

Sõjavangide üleviimine peab alati toimuma inimlikult ja mitte halvemates tingimustes kui vangis hoidva riigi väeüksuste ümberpaigutamine. Alati tuleb arvestada ilmastikutingimusi, millega sõjavangid harjunud on, ning üleviimine ei või mingil juhul ohustada nende tervist.

Üleviimise ajal peab vangis hoidev riik tagama sõjavangidele piisava hulga toitu ja joogivett, hoidmaks nad heas tervislikus seisundis, samuti vajaliku riietuse, peavarju ja arstiabi. Vangis hoidev riik peab üleviimisel tagama sõjavangide ohutuse, esmajoones mere- või õhutranspordi korral, ning koostama kõigi üleviidavate sõjavangide nimekirja enne nende laagrist lahkumist.

Artikkel 47

Haigeid või haavatud sõjavange ei või üle viia, kui reis ohustab nende paranemist, välja arvatud juhul, kui üleviimine on vältimatu nende turvalisuse tagamiseks.

Kui lahingutsoon läheneb laagrile, viiakse selles laagris olevad sõjavangid üle, aga ainult siis, kui nende üleviimine on piisavalt ohutu või kui nad paigalejäämisel satuksid suuremasse ohtu kui üleviimise korral.

Artikkel 48

Üleviimise korral informeeritakse sõjavange ametlikult nende lahkumisest ja teatatakse nende uus postiaadress. Teatada tuleb aegsasti, et sõjavangid jõuaksid pakkida oma asjad ja teavitada sugulasi.

Nad võivad kaasa võtta oma isiklikud asjad ning neile saadetud kirjad ja pakid. Üleviimise huvides võib sellise pagasi kaalu piirata sellega, mida iga vang normaalselt ise kanda jõuab. Igal juhul peab see olema vähemalt kakskümmend viis kilogrammi inimese kohta.

Eelmisesse laagrisse saadetud kirjad ja pakid edastatakse sõjavangidele viivitamatult. Laagriülem võtab kokkuleppel sõjavangide esindajaga meetmeid, et transportida vangide kogukonna vara ja pagasit, mida nad ei saa käesoleva artikli teises lõikes sätestatud piirangute tõttu kaasa võtta.

Üleviimise kulud kannab vangis hoidev riik.

 

III jagu. Sõjavangide töö

Artikkel 49

Arvestades sõjavangide iga, sugu, auastet ja kehalisi võimeid, võib vangis hoidev riik kasutada füüsiliselt vormis sõjavangide tööjõudu, eriti eesmärgiga hoida neid hea füüsilise ja vaimse tervise juures.

Allohvitseridest sõjavangidelt võib nõuda üksnes järelevalvetööde tegemist. Need, kellelt seda ei nõuta, võivad paluda muud sobivat tööd, mis tuleb neile võimaluse korral leida.

Kui ohvitserid või nendega võrdses seisundis olevad isikud paluvad sobivat tööd, tuleb see neile võimaluse korral leida, kuid neid ei või mingil juhul tööle sundida.

Artikkel 50

Lisaks laagri haldamise, ülesseadmise või korrashoiutöödele võib sõjavange sundida tööle üksnes järgmistel aladel:
(a) põllumajandus;
(b) tooraineid tootev või hankiv ning töötlev tööstus, välja arvatud metallurgia-, masina- ja keemiatööstus; ühiskondlikud ning ehitustööd, mis ei ole sõjalist laadi ega oma sõjalist otstarvet;
(c) selliste varude transport ja käsitsemine, mis ei ole sõjalist laadi ega oma sõjalist otstarvet;
(d) kaubandustegevus, kunst ja käsitöö;
(e) kodumajandus;
(f) ühiskondlikud tööd, mis ei ole sõjalist laadi ega oma sõjalist otstarvet.

Kui eelpool toodud sätteid rikutakse, võivad sõjavangid kasutada oma kaebeõigust vastavalt artiklile 78.

Artikkel 51

Sõjavangidele tuleb tagada sobivad töötingimused, eriti majutamise, toidu, riietuse ja töövahendite suhtes. Tingimused ei või olla halvemad kui need, milles töötavad vangis hoidva riigi kodanikud, kes teevad samalaadset tööd. Arvestada tuleb ka ilmastikuolusid.

Sõjavangide töö kasutamisel tagab vangis hoidev riik, et piirkondades, kus sõjavangid töötavad, rakendatakse töökaitse seadusi ja esmajoones töötajate ohutust käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme.

Sõjavangid peavad saama neilt nõutavaks tööks vajaliku väljaõppe ja samasugused töökaitsevahendid nagu antakse vangis hoidva riigi kodanikele. Arvestades artikli 52 sätteid, võib sõjavangide töö ohtlikkus olla samasugune nagu neil tsiviiltöötajatel.

Töötingimusi ei või mingil juhul raskendada distsiplinaarmeetmega.

Artikkel 52

Ebatervislikul või ohtlikul tööl võib sõjavange rakendada ainult vabatahtlikult.

Sõjavange ei või sundida tegema tööd, mida vangis hoidva riigi oma relvajõudude liikmele võib pidada alandavaks.

Miinide ja sarnaste seadmete eemaldamist loetakse ohtlikuks tööks.

Artikkel 53

Sõjavangide päevane tööaeg, sealhulgas tööle minekuks ja töölt tulekuks kuluv aeg, ei või olla liiga pikk ega mingil tingimusel pikem kui sama piirkonna tsiviiltöötajatel, kes on vangis hoidva riigi kodanikud ja teevad sama tööd.

Sõjavangidele tuleb tööpäeva keskel lubada vähemalt tunniajaline puhkeaeg. Kui vangis hoidva riigi töötajatele ettenähtud puhkeaeg on pikem, peab see puhkeaeg olema sama pikk. Samuti tuleb sõjavangidele võimaldada iganädalast puhkust pikkusega kakskümmend neli järjestikust tundi, eelistatavalt pühapäeval või sõjavangide päritolumaa puhkepäeval. Lisaks antakse ühe aasta töötanud sõjavangile kaheksa järjestikuse päeva pikkune puhkus, mille jooksul tuleb talle maksta töötasu.

Tööaeg ei või pikeneda muude töömeetodite, nagu tükitöö, kasutamise korral.

Artikkel 54

Sõjavangide töötasu määratakse vastavalt käesoleva konventsiooni artiklile 62.

Tööõnnetusse või töö ajal või töö tõttu haigestumise korral peavad sõjavangid saama asjakohast ravi. Lisaks peab vangis hoidev riik sellistele sõjavangidele väljastama arstitõendi, mille alusel nad võivad esitada nõude riigile, kellest nad sõltuvad, ning edastama tõendi dublikaadi artiklis 123 ettenähtud sõjavangide keskagentuurile.

Artikkel 55

Sõjavangide sobivust tööks tuleb perioodiliselt vähemalt kord kuus hinnata arstliku läbivaatuse teel. Läbivaatustel tuleb erilist tähelepanu pöörata sõjavangidelt nõutava töö laadile.

Kui sõjavang peab ennast töövõimetuks, tuleb ta lubada laagri meditsiinivõimude vastuvõtule. Arstid või kirurgid võivad teha ettepaneku vabastada tööst sõjavangid, kes on nende arvates töövõimetud.

Artikkel 56

Tööüksuste ülesehitus ja juhtimine peab sarnanema sõjavangide laagri omale.

Tööüksus jääb sõjavangide laagri kontrolli alla ning selle administratiivseks osaks. Oma valitsuse juhtimisel vastutavad sõjaväevõimud ja asjaomase laagri ülem käesolevas konventsioonis sätestatu järgimise eest tööüksustes.

Laagriülem peab pidama tema laagrile alluvate tööüksuste täpset nimekirja ning edastama selle kaitsva riigi, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ja sõjavangide abistamisega tegelevate muude organisatsioonide esindajatele, kes laagrit külastavad.

Artikkel 57

Sõjavange, kes töötavad eraisikute heaks, ka juhul kui viimased vastutavad nende valvamise ja kaitse eest, ei või kohelda halvemini kui on käesolevas konventsioonis sätestatud. Vangis hoidev riik, sõjaväevõimud ja selliste sõjavangide laagri ülem vastutavad täielikult nende sõjavangide ülalpidamise, hoolitsemise, kohtlemise ja neile töötasu maksmise eest.

Sellistel sõjavangidel on õigus olla ühenduses selle laagri sõjavangide esindajatega, kuhu nad kuuluvad.

 

IV jagu. Sõjavangide raha

Artikkel 58

Sõjategevuse puhkemisel ja kuni asjakohase kokkuleppe sõlmimiseni kaitsva riigiga võib vangis hoidev riik kindlaks määrata maksimaalse rahasumma, mis võib olla sõjavangide valduses sularahas või muus sellises vormis. Seda ületavad rahasummad, mis õiguspäraselt olid nende valduses ja mis neilt ära võeti või kinni peeti, tuleb kanda nende kontole, nagu ka muud nende talletatud summad, ning neid ei või nende nõusolekuta ümber vahetada ühtegi muusse vääringusse.

Kui sõjavangid võivad väljastpoolt laagrit osta teenuseid või tarbeesemeid sularaha eest, maksavad nende eest sõjavangid ise või laagriadministratsioon, kes märgib need võlakohustustena asjaomaste sõjavangide arvetele. Vangis hoidev riik kehtestab selleks eeskirjad.

Artikkel 59

Sularaha, mis on sõjavangidelt vastavalt artiklile 18 ära võetud nende vangistamise ajal ja mis on vangis hoidva riigi vääringus, tuleb kanda sõjavangide isiklikele arvetele vastavalt käesoleva jao artikli 64 sätetele.

Isiklikule arvele kantakse vangis hoidva riigi vääringus olevad summad, mis on saadud sõjavangilt vangistamise ajal äravõetud muus vääringus olevate summade ümbervahetamise teel.

Artikkel 60

Vangis hoidev riik maksab iga kuu kõigile sõjavangidele palgaavanssi, mille suurus määratakse järgmiste summade ümberarvutamise teel vangis hoidva riigi vääringusse:
I kategooria: auastmelt seersandist alamalseisvad sõjavangid – kaheksa Šveitsi franki;
II kategooria: seersandid ja teised allohvitserid või nendega auastmelt võrdsed sõjavangid – kaksteist Šveitsi franki;
III kategooria: auastmelt majorist alamalseisvad ohvitserid või nendega auastmelt võrdsed sõjavangid – viiskümmend Šveitsi franki;
IV kategooria: majorid, kolonelleitnandid ja kolonelid või nendega auastmelt võrdsed sõjavangid – kuuskümmend Šveitsi franki;
V kategooria: kindralid või nendega auastmelt võrdsed sõjavangid – seitsekümmend viis Šveitsi franki.

Asjaomased konfliktiosalised võivad erikokkuleppega muuta nimetatud kategooriate sõjavangide palgaavansi suurust.

Kui esimeses lõikes nimetatud summad on liiga suured, võrreldes vangis hoidva riigi relvajõudude liikmete palkadega või kui see põhjustab vangis hoidvale riigile raskusi, siis kuni eelpool nimetatud summade muutmise erikokkuleppe sõlmimiseni riigiga, kellest sõjavangid sõltuvad, võib vangis hoidev riik toimida järgnevalt:
(a) jätkata esimeses lõikes nimetatud summade märkimist sõjavangide hoiuarvetele;
(b) piirata ajutiselt palgaavansist sõjavangidele isiklikuks kasutamiseks antavat summat mõistlikult, kuid see peab I kategooria sõjavangide puhul olema vähemalt sama suur kui summa, mida vangis hoidev riik maksab oma relvajõudude liikmetele.

Kõigi piirangute põhjused tuleb viivitamatult teatada kaitsvale riigile.

Artikkel 61

Vangis hoidev riik peab sõjavangidele lisapalgana väljamaksmiseks vastu võtma summad, mida sõjavangidele saadab riik, kellest nad sõltuvad, tingimusel et sama kategooria sõjavangidele makstavad summad on võrdsed, et neid makstakse kõigile selle kategooria sõjavangidele, kes sellest riigist sõltuvad, ja et need kantakse esimesel võimalusel sõjavangide isiklikule arvele vastavalt artiklile 64. Niisuguse lisapalga maksmine ei vabasta vangis hoidvat riiki ühestki käesolevast konventsioonist tulenevast kohustusest.

Artikkel 62

Vangis hoidev ametkond peab maksma sõjavangidele tööle vastavat õiglast tasu. Palgamäära kinnitab nimetatud ametkond, kuid see peab olema vähemalt veerand Šveitsi franki täistööpäeva eest. Kinnitatud päevapalgamäärast informeerib vangis hoidev riik kaitsva riigi vahendusel sõjavange ja riiki, kellest nad sõltuvad.

Vangis hoidev ametkond peab maksma töötasu ka sõjavangidele, kes on alaliselt määratud täitma ülesandeid või tegema oskustööd, mis on seotud laagri haldamise, ülesseadmise või korrashoiuga, samuti sõjavangidele, kes peavad täitma hingelisi või meditsiinilisi kohustusi oma kaaslaste heaks.

Sõjavangide esindaja ja tema nõuandjate, samuti tema abiliste töötasu makstakse laagrikaupluse kasumifondist. Selle töötasu suuruse määrab sõjavangide esindaja ja selle peab heaks kiitma laagriülem. Kui sellist fondi ei ole, peab vangis hoidev ametkond maksma nendele sõjavangidele õiglast töötasu.

Artikkel 63

Sõjavangid võivad vastu võtta neile isiklikult või kollektiivselt määratud rahasaadetisi.

Iga sõjavangi käsutuses peab vastavalt järgmisele artiklile olema tema hoiuarve krediitsaldo ulatuses, mille määrab vangis hoidev riik, kes teostab ka nõutavad maksed. Vangis hoidva riigi olulisi finantsmajanduslikke ja rahanduslikke piiranguid arvestades võivad sõjavangid teha makseid välismaal. Sellisel juhul on eelisõigus maksetel, mida tehakse sõjavangist sõltuvatele isikutele.

Igal juhul võivad sõjavangid, kui sellega on nõus riik, kellest nad sõltuvad, teha makseid nende omal maal järgmisel viisil: vangis hoidev riik saadab nimetatud riigile kaitsva riigi vahendusel teate kõigi sõjavange puudutavate üksikasjade, maksete saajate ning makstavate summade kohta, mis on väljendatud vangis hoidva riigi vääringus. Nimetatud teatele kirjutab alla sõjavang ning selle kinnitab laagriülem oma allkirjaga. Vangis hoidev riik debiteerib sõjavangide hoiuarveid kohase summa võrra ning debiteeritud summad kantakse üle sellele riigile, kellest sõjavangid sõltuvad.

Eelnevate sätete kohaldamiseks võib vangis hoidev riik kasutada käesoleva konventsiooni lisas V toodud näidiskorda.

Artikkel 64

Vangis hoidev riik peab pidama iga sõjavangi kohta arvet, milles peavad olema märgitud vähemalt järgmised andmed:
(1) Sõjavangile saadetud summad või palgaavansina, töötasuna või muul alusel saadud summad; sõjavangilt ära võetud summad vangis hoidva riigi vääringus, mis on ja summad, mis on temalt ära võetud ja mis on tema palvel ümber vahetatud nimetatud riigi vääringusse.
(2) Sõjavangile sularahas või muus sellises vormis väljamakstud summad; tema nimel ja palvel tehtud maksed; artikli 63 kolmanda lõike kohaselt ülekantud summad.

Artikkel 65

Sõjavangi arvele tehtud kandel peab olema sõjavangi või tema nimel tegutseva sõjavangide esindaja allkiri või initsiaalid.

Sõjavangidele tuleb igal ajal võimaldada oma arvega tutvuda ja saada sellest koopiaid. Samuti võivad arveid kontrollida kaitsvate riikide esindajad, kui nad laagrit külastavad.

Kui sõjavangid viiakse ühest laagrist teise, viiakse koos nendega üle ka nende isiklikud arved. Ühest vangis hoidvast riigist teise üleviimise korral viiakse koos nendega üle neile kuuluvad summad, mis ei ole vangis hoidva riigi vääringus. Neile antakse tõendid muude summade kohta, mis jäävad nende arve kreeditisse.

Asjaomaseomased konfliktiosalised võivad kokku leppida, et sõjavangide arvetest teavitatakse üksteist kaitsva riigi kaudu ja kindlaksmääratud ajavahemike järel.

Artikkel 66

Vangistuse lõppemisel sõjavangi vabastamise või repatrieerimise tõttu peab vangis hoidev riik andma talle selle riigi volitatud ohvitseri allkirjaga aruande, milles on näidatud talle sellel hetkel kuuluv krediitsaldo. Nimekirjad, milles näidatakse sõjavangide krediitsaldod, saadab vangis hoidev riik kaitsva riigi kaudu valitsusele, kellest sõjavang sõltub. Nimekirjades on kõik üksikasjad sõjavangide kohta, kelle vangistus on lõppenud repatrieerimise, vabastamise, põgenemise, surma või muu asjaolu tõttu. Selliste nimekirjade iga lehekülje peab kinnitama vangis hoidva riigi volitatud esindaja.

Käesoleva artikli eelnevaid sätteid võivad konfliktiosalised vastastikuse kokkuleppega muuta.

Vangis hoidvalt riigilt saada oleva krediitsaldo klaarimise eest vangistuse lõppemisel vastutab riik, kellest sõjavang sõltub.

Artikkel 67

Palgaavansid, mis on sõjavangidele makstud vastavalt artiklile 60, loetakse makstuks riigi nimel, kellest nad sõltuvad. Sellised palgaavansid, samuti kõik maksed, mida nimetatud riik on teinud vastavalt artikli 63 kolmandale lõigule ja artiklile 68, klaaritakse sõjategevuse lõppemisel asjaomasete riikide vahel.

Artikkel 68

Sõjavangi nõue hüvitada töövigastus või muu töövõimetuse tekkimine edastatakse kaitsva riigi kaudu riigile, kellest sõjavang sõltub. Vastavalt artiklile 54 peab vangis hoidev riik iga juhtumi korral andma asjaomasele sõjavangile teatise, kus on näidatud vigastuse või töövõimetuse laad, selle tekkimise asjaolud ja meditsiinilise või haiglaravi üksikasjad. Sellele teatisele peab alla kirjutama vangis hoidva riigi vastutav ohvitser ning meditsiinilisi üksikasju peab tõendama meditsiiniohvitser.

Samuti tuleb riigile, millest sõjavang sõltub, edastada sõjavangi nõue hüvitada isiklike asjade, raha või väärisasjade artikli 18 kohane äravõtmine ja nende tagastamata jätmine repatrieerimisel vangis hoidva riigi poolt, samuti asjade kaotsiminek, mis on oletatavasti tingitud vangis hoidva riigi või tema teenistujate süüst. Vangis hoidev riik peab oma kulul asendama sellised isiklikud esemed, mida sõjavangid vangistuse ajal vajavad. Vangis hoidev riik annab igale sõjavangile vastutava ohvitseri allkirjaga teatise, kus näidatakse kogu informatsioon põhjuste kohta, miks selliseid esemeid, raha või väärisesemeid ei ole sõjavangile tagastatud. Selle teatise koopia edastatakse riigile, kellest sõjavang sõltub, artiklis 123 nimetatud sõjavangide keskagentuuri kaudu.

 

V jagu. Sõjavangide suhted välismaailmaga

Artikkel 69

Kohe pärast sõjavangide võtmist peab vangis hoidev riik informeerima sõjavange ja kaitsva riigi kaudu riike, kellest nad sõltuvad, käesoleva jao sätete täitmiseks võetavatest meetmetest. Samuti informeerib vangis hoidev riik asjaosalisi nende meetmete hilisemast muutmisest.

Artikkel 70

Kohe vangistamisel või hiljemalt ühe nädala möödumisel laagrisse saabumisest, ka juhul, kui see on transiitlaager, samuti haiguse korral või haiglasse või teise laagrisse üleviimise korral, tuleb sõjavangil võimaldada kirjutada otse oma perekonnale ning artiklis 123 nimetatud sõjavangide keskagentuurile kaart, mis võimaluse korral vastab käesolevale konventsioonile lisatud näidisele, ning teavitada sellega sugulasi enda vangistamisest, aadressist ja tervislikust seisundist. Nimetatud kaardid tuleb edastada nii kiiresti kui võimalik ja neid ei tohi ühelgi viisil viivitada.

Artikkel 71

Sõjavangidel lubatakse saata ning saada kirju ja kaarte. Vangis hoidev riik võib piirata sõjavangi saadetavate kirjade ja kaartide arvu kahe kirja ja nelja kaardini kuus, arvestamata artiklis 70 ettenähtud kaarte vangistamise kohta. Võimaluste piires peaksid need järgima käesolevale konventsioonile lisatud näidiseid. Suuremaid piiranguid võib seada üksnes siis, kui kaitsev riik nõustub, et see on asjaomasete sõjavangide huvides tõlkimisraskuste tõttu, sest vangis hoidev riik ei suuda leida tsenseerimiseks piisavalt kvalifitseeritud tõlke. Kui on vaja piirata sõjavangidele saadetavate kirjade hulka, võib seda vangis hoidva riigi võimaliku palve korral teha üksnes riik, kellest sõjavangid sõltuvad. Sellised kirjad ja kaardid tuleb edastada, kasutades kõige kiiremaid vahendeid, mis on vangis hoidva riigi käsutuses; nende saatmisega ei või viivitada ega neid kinni pidada distsiplinaarsetel põhjustel.

Sõjavangidel lubatakse saata telegramme, kui nad pole pikka aega teateid saanud või kui neil ei ole võimalik saada oma lähedastelt teateid või saata neile teateid tavalise posti teel; samuti sõjavangidel, kes on kodust väga kaugel. Tasu selle eest võetakse sõjavangide arvetelt või nende käsutuses olevast rahast. Samuti võivad nad telegramme saata edasilükkamatutel juhtudel.

Üldiselt peab sõjavangide kirjavahetus olema nende emakeeles. Konfliktiosalised võivad lubada kirjavahetust ka muus keeles.

Sõjavangide postisaadetisi sisaldavad postikotid tuleb kindlalt sulgeda ja märgistada nii, et selgesti oleks näidatud nende sisu. Need tuleb saata sihtpunkti postiasutusse.

Artikkel 72

Sõjavangid võivad saada posti teel või muul viisil saadetud isiklikke pakke või ühiseid saadetisi, esmajoones neid, mis sisaldavad toiduaineid, riideid, ravimeid ning usulise ja haridusliku tähtsusega esemeid ning vaba aja veetmisel kasutatavaid esemeid, sealhulgas raamatud, kultusesemed, teaduslikud seadmed, eksamiülesanded, muusikariistad, spordivarustus ja sõjavangide õpinguteks ja kultuuritegevuseks vajalikud vahendid.

Sellised saadetised ei vabasta vangis hoidvat riiki mingil viisil käesoleva konventsiooni järgsetest kohustustest.

Kaitsev riik või Rahvusvaheline Punase Risti Komitee või muu sõjavange abistav organisatsioon võib oma saadetisi piirata sõjavangide huvides transpordi või side erakorraliselt pingelise olukorra tõttu.

Isiklike pakkide ja ühiste abisaadetiste saatmise tingimused määratakse vajaduse korral asjaomaste riikide erikokkulepetega, mis ei või mingil juhul viivitada abisaadetiste jõudmist sõjavangide kätte. Riide- ja toidupakid ei või sisaldada raamatuid. Ravimeid tuleb üldjuhul saata ühispakkides.

Artikkel 73

Kui puuduvad asjaomaseomaste riikide erikokkulepped ühiste abisaadetiste vastuvõtmise ja jagamise kohta, rakendatakse käesolevale konventsioonile lisatud norme ja määrustikku ühiste abisaadetiste kohta.

Eelpool nimetatud erikokkulepetega ei või mingil juhul piirata sõjavangide esindajate õigust võtta vastu sõjavangidele määratud ühiseid abisaadetisi, samuti neid jagada või kasutada sõjavangide huvides.

Sellised kokkulepped ei või piirata kaitsva riigi, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee või teiste sõjavange abistavate ja ühiste abisaadetiste edastamise eest vastutavate organisatsioonide esindajate õigust kontrollida nende saadetiste jagamist saajate vahel.

Artikkel 74

Kõik abisaadetised sõjavangidele vabastatakse impordi-, tolli- ja muudest maksudest.

Kirjavahetus, abisaadetised ja ametlikult lubatud rahasaadetised, mis saadetakse sõjavangidele või mida nad ise saadavad postiasutuste kaudu, kas vahetult või artiklis 122 ettenähtud informatsioonibüroode ja artiklis 123 ettenähtud sõjavangide keskagentuuri kaudu, vabastatakse kõigist postimaksudest nii saatmise kui ka sihtriigis, samuti vahepealsetes riikides.

Kui sõjavangidele määratud abisaadetisi ei saa kaalu tõttu või muul põhjusel saata postiasutuse kaudu, kannab vangis hoidev riik selle transpordikulud tema kontrolli all oleval territooriumil. Teised käesoleva konventsiooni osalisteks olevad riigid kannavad veokulud oma territooriumidel. Kui asjaomased riigid ei ole sõlminud erikokkulepet, kannavad selliste saadetiste veokulud saatjad, välja arvatud eelpool nimetatud erandjuhtudel.

Lepingupooled püüavad võimaluste piires vähendada sõjavangide saadetavatelt või neile adresseeritud telegrammidelt võetavat tasu.

Artikkel 75

Kui asjaomased riigid ei saa sõjategevuse tõttu tagada artiklites 70, 71, 72 ja 77 nimetatud saadetiste vedu, võivad asjaomased kaitsvad riigid, Rahvusvaheline Punase Risti Komitee või muu organisatsioon, mille tegevuse on konfliktiosalised ametlikult heaks kiitnud, tagada selliste saadetiste edastamise sobivate vahenditega (raudteevagunid, mootorsõidukid, laevad või lennuvahendid jne). Selleks püüavad lepingupooled varustada neid veovahenditega ning lubavad viimastel liikuda, andes neile esmajoones vajalikud kaitsekirjad.

Selliseid veovahendeid võib kasutada, et toimetada edasi:
(a) kirjavahetust, nimekirju ja ettekandeid, mida vahetatakse artiklis 123 nimetatud keskinformatsiooniagentuuri ja artiklis 122 nimetatud riiklike büroode vahel;
(b) kaitsva riigi, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee või muu sõjavange abistava asutuse ning nende delegaatide või konfliktiosaliste kirjavahetust ja ettekandeid sõjavangide kohta.

Need sätted ei piira mingil viisil konfliktiosaliste õigust kasutada muid veovahendeid, kui ta seda eelistab, ega takista sellistele veovahenditele kaitsekirjade andmist vastastikku kokkulepitud tingimustel.

Kui ei ole sõlmitud erikokkuleppeid, kannavad selliste veovahendite kasutamise kulud proportsionaalselt konfliktiosalised, kelle kodanike huvides see toimus.

Artikkel 76

Sõjavangidele adresseeritud või nende saadetud kirjavahetust tsenseeritakse viivitamatult. Kirju võivad tsenseerida üksnes saatja- ja sihtkoha riik, kumbki üks kord.

Sõjavangidele määratud saadetiste läbivaatamisega ei või põhjustada neis olevate kaupade riknemist. Läbivaatus toimub adressaadi või tema volitatud kaasvangi juuresolekul, välja arvatud kirjutatud või trükitud tekstide korral. Isiklike või ühiste kaubasaadetiste sõjavangidele väljajagamisega ei või tsensuuriraskuste ettekäändel viivitada.

Konfliktiosaliste sõjalistel või poliitilistel põhjustel kehtestatud kirjavahetuse keeld võib olla üksnes ajutine ja võimalikult lühiajaline.

Artikkel 77

Vangis hoidvad riigid peavad võimaldama sõjavangidele määratud või nende saadetavate aktide, ametlike paberite või dokumentide, eriti volikirjade ja testamentide edastamist kaitsva riigi või artiklis 123 nimetatud sõjavangide keskagentuuri kaudu.

Igal juhul peavad vangis hoidvad riigid võimaldama koostada selliseid dokumente ja neid täita sõjavangide nimel. Esmajoones peavad nad sõjavangidel lubama pidada nõu advokaadiga ja võtma meetmeid nende allkirjade tõestamiseks.

 

VI jagu
SÕJAVANGIDE JA VÕIMUORGANITE SUHTED

I peatükk. Sõjavangide kaebused vangistustingimuste üle

Artikkel 78

Sõjavangidel peab olema õigus teavitada sõjaväevõime, kelle võimuses nad on, oma nõudmistest vangistustingimuste kohta, milles neid hoitakse.

Samuti peab neil olema piiramatu õigus pöörduda sõjavangide esindaja kaudu või, kui nad seda vajalikuks peavad, otse kaitsvate riikide esindajate poole, et pöörata nende tähelepanu vangistustingimustega seotud asjaoludele, mille kohta neil on kaebusi.

Selliste nõudmiste ja kaebuste esitamist ei või piirata ega arvestada artiklis 71 nimetatud kirjavahetuskvoodi hulka. Need tuleb edastada viivitamatult. Isegi kui need tunnistatakse alusetuiks, ei või nende tõttu karistada.

Sõjavangide esindajad võivad kaitsvate riikide esindajatele saata perioodilisi ettekandeid laagri olukorra ja sõjavangide vajaduste kohta.

 

II peatükk. Sõjavangide esindajad

Artikkel 79

Sõjavangide asupaikades, välja arvatud kohad, kus hoitakse ohvitsere, valivad sõjavangid vabalt salajastel valimistel iga kuue kuu järel ja ka koha tühjaksjäämise korral sõjavangide esindajad, kelle ülesanne on esindada sõjavange sõjaväevõimude, kaitsvate riikide, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ja teiste neid abistavate organisatsioonide juures. Need sõjavangide esindajad on tagasivalitavad.

Ohvitseride ja nendega võrdses seisundis olevate isikute laagrites või segalaagrites tunnistatakse sõjavangide esindajaks kõrgeim ohvitser sõjavangide hulgas. Ohvitseride laagris abistab teda üks või mitu ohvitseride valitud abilist. Segalaagrites valivad sõjavangid tema abilised sõjavangide hulgast, kes ei ole ohvitserid.

Sõjavangide töölaagritesse paigutatakse sama kodakondsusega ohvitseridest sõjavange eesmärgiga täita neid laagri haldamise ülesandeid, mille eest vastutavad sõjavangid. Neid ohvitsere võib valida nagu sõjavangide esindajaid käesoleva artikli esimese lõigu kohaselt. Sellisel juhul valitakse sõjavangide esindajate abilised nende sõjavangide hulgast, kes ei ole ohvitserid.

Vangis hoidev riik peab valitud esindaja heaks kiitma, enne kui too võib hakata oma kohustusi täitma. Kui vangis hoidev riik keeldub heaks kiitmast kaasvangide valitud sõjavangi, peab ta keeldumise põhjustest informeerima kaitsvat riiki.

Igal juhul peab sõjavangide esindaja olema esindatavate sõjavangidega samast rahvusest, rääkima sama keelt ja järgima samu kombed. Seega peab rahvuse, keele või kommete järgi laagri erinevatesse osadesse jaotatud sõjavangidel olema oma esindaja vastavalt eelnevatele lõikudele.

Artikkel 80

Sõjavangide esindajad edendavad sõjavangide kehalist, hingelist ja intellektuaalset heaolu.

Kui sõjavangid otsustavad organiseerida endi seas vastastikuse abistamise süsteemi, siis kuulub selle organiseerimine esmajoones sõjavangide esindaja tegevusvaldkonda lisaks käesolevas konventsioonis sätestatud erikohustustele.

Sõjavangide esindaja ei vastuta sõjavangide toime pandud õiguserikkumiste eest üksnes nende kohustuste tõttu.

Artikkel 81

Sõjavangide esindajaid ei või sundida tegema muud tööd, kui sellega raskendatakse nende kohustuste täitmist.

Sõjavangide esindajad võivad sõjavangide hulgast nimetada endale vajalikke abilisi. Neile tuleb tagada kõik materiaalsed võimalused ning liikumisvabadus, mida on vaja nende kohustuste täitmiseks (tööüksuste inspekteerimine, saadetiste vastuvõtmine jne).

Sõjavangide esindajatel lubatakse külastada hooneid, kus hoitakse sõjavange, ning igal sõjavangil on õigus oma sõjavangide esindajaga nõu pidada.

Sõjavangide esindajatel tuleb võimaldada posti ja telegraafi teel pidada sidet vangis hoidvate võimude, kaitsvate riikide, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ja selle delegaatide, arstlike segakomisjonide ja teiste sõjavange abistavate organitega. Tööüksuste sõjavangide esindajatel peavad olema samad sidepidamisvõimalused pealaagri sõjavangide esindajatega. Sellist sidepidamist ei või piirata ega arvestada artiklis 71 nimetatud kvoodi hulka.

Sõjavangide esindajatele, kes viiakse üle teise laagrisse, tuleb anda piisavalt aega tutvustada olukorda oma järeltulijaitele.

Ametist vabastamise korral tuleb selle põhjustest teatada kaitsvale riigile.

 

III peatükk. Kriminaal- ja ditsiplinaarkaristused

I.  Üldsätted

Artikkel 82

Sõjavangide suhtes kehtivad vangis hoidva riigi relvajõududes kehtivad seadused, määrused ja korraldused. Vangis hoidval riigil on õigus võtta kohtulikke või distsiplinaarmeetmeid sõjavangide õiguserikkumise suhtes nende seaduste, määruste ja korralduste vastu. Siiski ei ole lubatud menetlused ega karistused, mis on vastuolus käesoleva peatükiga.

Kui vangis hoidva riigi mõne seaduse, määruse või korraldusega kuulutatakse teatavad sõjavangide teod karistatavaks, kuid samal ajal ei karistata nende tegude eest vangis hoidva riigi relvajõudude liikmeid, võidakse sellise teo eest ette näha üksnes distsiplinaarkaristus.

Artikkel 83

Otsustamisel, kas menetleda sõjavangi oletatavat õiguserikkumist kohtu- või distsiplinaarkorras, peab vangis hoidev riik tagama, et pädevad asutused osutavad otsustamisel suurimat võimalikku leebust ja kasutavad pigem distsiplinaar- kui kohtumenetlust.

Artikkel 84

Sõjavangi üle võib mõista kohut üksnes sõjaväekohus, välja arvatud juhul, kui vangis hoidva riigi seaduste järgi võivad selliste õiguserikkumiste puhul nimetatud riigi relvajõudude liikmete üle kohut mõista tsiviilkohtud.

Mitte mingil juhul ei või sõjavangi üle kohut mõista kohus, mis ei taga üldtunnustatud viisil sõltumatust ja erapooletust ja kus protsessis ei ole süüdistataval võimalik kasutada artiklis 105 sätestatud kaitseõigust ja -vahendeid.

Artikkel 85

Sõjavangidel, kes on vangis hoidva riigi seaduste järgi kohtu alla antud enne vangistamist toime pandud tegude eest, on isegi süüdimõistmise korral õigus saada kaitset käesoleva konventsiooni alusel.

Artikkel 86

Ühtegi sõjavangi ei või sama teo eest või sama süüdistuse alusel karistada rohkem kui üks kord.

Artikkel 87

Vangis hoidva riigi sõjaväevõimud ja kohtud võivad sõjavangile mõista ainult samasuguseid karistusi, nagu on ette nähtud selle riigi relvajõudude liikmetele samade tegude toimepanemise eest.

Karistuse mõistmisel arvestavad vangis hoidva riigi kohtud või võimuorganid võimalikult palju asjaolu, et süüdistataval, kes ei ole vangis hoidva riigi kodanik, ei ole kohustust olla riigitruu, ning et sõjavang on tema võimuses sõjavangi tahtest sõltumata. Nimetatud kohtutel ja võimuorganitel on õigus vähendada ettenähtud karistust õiguserikkumise eest, milles sõjavangi süüdistatakse, ning seega ei ole nad seotud sätestatud miinimumkaristustega.

Keelatud on kollektiivsed karistused isiklike tegude eest, kehalised karistused, vangistus päevavalguseta ruumides ning igasugune piinamine ja julmus.

Vangis hoidev riik ei või üheltki sõjavangilt võtta tema auastet ega takistada auastmetunnuste kandmist.

Artikkel 88

Ohvitsere, allohvitsere ja meessõjavange, kes kannavad distsiplinaar- või kohtulikku karistust, ei tohi kohelda karmimalt kui sama karistust kandvaid vangis hoidva riigi relvajõudude nendega auastmelt võrdseid liikmeid.

Naissõjavangile ei või määrata raskemat karistust ega kohelda karistuse kandmise ajal karmimalt kui vangis hoidva riigi relvajõudude naisliiget samasuguse õiguserikkumise korral.

Mingil juhul ei või naissõjavangile määrata raskemat karistust ega kohelda teda karistuse kandmise ajal karmimalt kui vangis hoidva riigi relvajõudude meesliiget samasuguse õiguserikkumise korral.

Sõjavange ei või pärast distsiplinaar- või kohtuliku karistuse ärakandmist kohelda teistest sõjavangidest erinevalt.

 

II.  Distsiplinaarkaristused

Artikkel 89

Sõjavangidele võib määrata järgmisi distsiplinaarkaristusi:

(1) trahv kuni 50 protsenti palgaavansi ja töötasu summast, mida sõjavang saaks artiklite 60 ja 62 kohaselt kuni kolmekümne päeva jooksul;

(2) käesolevas konventsioonis sätestatud kohtlemisele lisaks antud soodustuste katkestamine;

(3) teenindava töö tegemine kuni kaks tundi päevas;

(4) arest.

Lõikes 3 nimetatud karistust ei või määrata ohvitseridele.

Distsiplinaarkaristused ei või olla ebainimlikud, julmad ega ohtlikud sõjavangide tervisele.

Artikkel 90

Üks karistus võib kesta kuni kolmkümmend päeva. Distsiplinaarsüüteo arutamisele või distsiplinaarkaristuse määramisele eelneva aresti kestus arvestatakse sõjavangile mõistetud karistusest maha.

Eelpool nimetatud kolmekümnepäevast karistust ei või pikendada ka juhul, kui sõjavang vastutab karistuse mõistmise ajal mitme teo eest, sõltumata sellest, kas need teod on omavahel seotud või mitte.

Distsiplinaarkaristuse määramise teatavakstegemise ja karistuse täideviimise vahele ei või jääda rohkem kui üks kuu.

Kui sõjavangile mõistetakse uus distsiplinaarkaristus, peab kahe karistuse täideviimise vahel olema vähemalt kolm päeva, kui üks nendest karistustest kestab kümme päeva või kauem.

Artikkel 91

Sõjavangi põgenemine loetakse õnnestunuks, kui:
(1) ta on liitunud selle riigi relvajõududega, millest ta sõltub, või liitlasriigi relvajõududega;
(2) ta on lahkunud vangis hoidva riigi või selle liitlaste kontrollitavalt territooriumilt;
(3) ta on asunud selle riigi lippu, millest ta sõltub, või liitlasriigi lippu kandvale laevale vangis hoidva riigi territoriaalvetes, kui laev ei ole vangis hoidva riigi kontrolli all.

Sõjavange, kellel on õnnestunud põgeneda käesoleva artikli tähenduses ja kes vangistatakse uuesti, ei või karistada nende eelnenud põgenemise eest.

Artikkel 92

Sõjavangi, kes püüab põgeneda ja kes vangistatakse uuesti enne, kui tal õnnestub põgeneda artikli 91 tähenduses, võib selle teo eest karistada üksnes distsiplinaarkorras, ka juhul, kui see on korduv rikkumine.

Uuesti vangistatud sõjavang tuleb viivitamatult üle anda asjaomastele sõjaväevõimudele.

Arvestamata artikli 88 neljandat lõiku võib ebaõnnestunud põgenemise eest karistatud sõjavange eraldi valvata. Selline järelevalve ei või kahjustada nende tervist, see peab toimuma sõjavangide laagris ja neilt ei või ära võtta käesoleva konventsiooniga antud tagatisi.

Artikkel 93

Põgenemist või põgenemiskatset, ka juhul, kui see on korduv rikkumine, ei loeta raskendavaks asjaoluks, kui sõjavang on kohtu all põgenemise või põgenemiskatse ajal toime pandud õiguserikkumise pärast.

Artiklis 83 nimetatud põhimõtte kohaselt võib ainult distsiplinaarkorras karistada sõjavangide õiguserikkumiste eest, mille ainus eesmärk on soodustada nende põgenemist ja millega ei kaasne vägivalda elu või tervise vastu, nagu õiguserikkumised avaliku omandi vastu, vargus rikastumise motiivita, valedokumentide koostamine või kasutamine või tsiviilriiete kandmine.

Sõjavangidele, kes abistavad või õhutavad põgenemist või põgenemiskatset, võib selle eest mõista üksnes distsiplinaarkaristuse.

Artikkel 94

Kui põgenenud sõjavang uuesti vangistatakse, teatatakse sellest artiklis 122 sätestatud viisil riigile, kellest ta sõltub, eeldusel et eelnevalt on tema põgenemisest teatatud.

Artikkel 95

Distsipliinirikkumises süüdistatavat sõjavangi ei või enne asja arutamist hoida vahi all, välja arvatud juhul, kui vahi all hoitaks ka vangis hoidva riigi relvajõudude liiget, keda süüdistatakse samasuguse õiguserikkumise toimepanemises, või kui see on hädavajalik laagrikorra ja distsipliini tagamiseks.

Aega, mil sõjavang viibib vahi all, oodates otsust distsipliinirikkumise kohta, lühendatakse miinimumini ja see ei või olla pikem kui neliteist päeva.

Käesoleva peatüki artikleid 97 ja 98 kohaldatakse sõjavangide suhtes, kes ootavad vahi all otsust distsipliinirikkumise kohta.

Artikkel 96

Tegusid, mis kujutavad endast distsipliinirikkumisi, uuritakse viivitamatult.

Rikkumata kohtute ja sõjaväevõimude pädevust, võib distsiplinaarkaristuse määrata vaid ohvitser, kellel on distsiplinaarvõim laagriülemana, või laagriülemat asendav vastutav ohvitser või ohvitser, kellele laagriülem on oma distsiplinaarvõimu delegeerinud.

Mingil juhul ei või sellist võimu delegeerida sõjavangile, samuti ei või sõjavang seda võimu kasutada.

Enne distsiplinaarkaristuse kuulutamist tuleb süüdistatavale anda täpne informatsioon õiguserikkumiste kohta, milles teda süüdistatakse, samuti võimalus anda seletusi oma käitumise kohta ning end kaitsta. Esmajoones tuleb lubada kutsuda tunnistajaid ning kasutada vajaduse korral kvalifitseeritud tõlgi teenuseid. Otsus tuleb teatavaks teha süüdistatavale sõjavangile ning sõjavangide esindajale.

Laagriülem peab pidama distsiplinaarkaristuste registrit ning kaitsva riigi esindajad peavad saama sellega tutvuda.

Artikkel 97

Sõjavange ei või distsiplinaarkaristuse kandmiseks mingil juhul üle viia kinnipidamiskohtadesse (vanglad, parandusmajad, sunnitöövanglad jne).

Kõik ruumid, kus kantakse distsiplinaarkaristust, peavad vastama artiklis 25 sätestatud sanitaarnõuetele. Karistust kandval sõjavangil tuleb võimaldada hoida end puhtana vastavalt artiklile 29.

Ohvitsere ja nendega võrdses seisundis isikuid ei või paigutada samadesse ruumidesse, kus hoitakse allohvitsere ja sõdureid.

Distsiplinaarkaristust kandvad naissõjavangid tuleb paigutada meessõjavangidest eraldi ruumidesse ja nende järele peavad valvama naised.

Artikkel 98

Aresti distsiplinaarkaristusena kandval sõjavangil säilivad käesolevas konventsioonis sätestatud soodustused, välja arvatud need, mida ei ole võimalik aresti all viibimise tõttu rakendada. Igal juhul peavad sõjavangidel säilima artiklites 78 ja 126 ettenähtud soodustused.

Sõjavangilt, kellele on mõistetud distsiplinaarkaristus, ei või ära võtta tema auastmest tulenevaid eelisõigusi.

Sõjavangidel, kellele on mõistetud distsiplinaarkaristus, tuleb lubada kehaliselt liikuda ja väljas viibida vähemalt kaks tundi päevas.

Sõjavangide nõudmise korral tuleb neil lubada osaleda igapäevastel arstlikel läbivaatustel. Nad peavad saama oma tervislikule seisundile kohast ravi ning vajaduse korral tuleb nad üle viia laagri isolaatorisse või haiglasse.

Neil lubatakse lugeda ja kirjutada, samuti saata ja saada kirju. Seevastu pakke ja rahasaadetisi võib kuni karistuse ärakandmiseni neile mitte kätte anda; vahepeal tuleb need anda sõjavangide esindajale, kes annab niisugustes pakkides sisalduvad kergesti riknevad kaubad üle haiglale.

 

III.  Kohtumenetlus

Artikkel 99

Ühtegi sõjavangi ei või süüdistada ega karistada teo eest, mis ei ole nimetatud teo toimepanemise ajal keelatud vangis hoidva riigi õigusega või rahvusvahelise õigusega.

Sõjavangile ei või avaldada mingit moraalset või füüsilist survet, et sundida teda end süüdi tunnistama.

Ühtegi sõjavangi ei või süüdi mõista ilma, et talle oleks antud võimalust end kaitsta ja kasutada kvalifitseeritud advokaadi või õigusnõuandja abi.

Artikkel 100

Sõjavange ja kaitsvaid riike tuleb esimesel võimalusel teavitada õiguserikkumistest, mille toimepanemise eest võib vangis hoidva riigi seaduste järgi karistada surmanuhtlusega.

Muude õiguserikkumiste eest ei või karistada surmanuhtlusega ilma selle riigi nõusolekuta, kellest sõjavangid sõltuvad.

Sõjavangile surmanuhtluse mõistmisel peab kohus vastavalt artikli 87 teisele lõigule eriti arvestama asjaolu, et kuna süüdistatav ei ole vangis hoidva riigi kodanik, ei pea ta olema riigitruu, ja et sõjavang on selle riigi võimuses sõjavangi tahtest sõltumata.

Artikkel 101

Kui sõjavangile mõistetakse surmanuhtlus, ei või karistust täide viia enne kuue kuu möödumist päevast, mil kaitsev riik saab näidatud aadressil kätte artiklis 107 sätestatud üksikasjalise informatsiooni.

Artikkel 102

Sõjavangi karistus on õiguspärane ainult siis, kui karistuse on mõistnud sama kohus, kes otsustab vangis hoidva riigi relvajõudude liikmete asju, kasutatud on sama menetlust ning lisaks sellele on järgitud käesoleva peatüki sätteid.

Artikkel 103

Sõjavangi puudutavad uurimistoimingud tuleb läbi viia ja tema üle kohut pidada nii kiiresti, kui võimalik. Kohtupidamist ootavat sõjavangi ei või hoida vahi all, välja arvatud juhul, kui vahi all hoitaks ka vangis hoidva riigi relvajõudude liiget, keda süüdistatakse samasuguse õiguserikkumise toimepanemises või kui see on hädavajalik riikliku julgeoleku huvides. Selline vahi all pidamine ei või mingil juhul kesta üle kolme kuu.

Aeg, mille sõjavang on kohtupidamist oodates vahi all olnud, arvatakse maha temale mõistetud vabadusekaotuslikust karistusest ja seda arvestatakse iga karistuse määramisel.

Sõjavangide suhtes, kes ootavad kohtupidamist vahi all, kohaldatakse artikleid 97 ja 98.

Artikkel 104

Kui vangis hoidev riik on otsustanud algatada sõjavangi suhtes kohtumenetluse, teatab ta sellest kaitsvale riigile esimesel võimalusel, kuid hiljemalt kolm nädalat enne kohtupidamise algust. Nimetatud kolmenädalane ajavahemik algab päevast, mil see teade jõuab aadressile, mille kaitsev riik on vangis hoidvale riigile eelnevalt teatanud.

Teade peab sisaldama järgmist informatsiooni:
(1) sõjavangi perekonnanimi ja eesnimed, tema auaste, väe-, rügemendi- või seerianumber, sünniaeg ja elukutse (kui see on olemas);
(2) interneerimise või vahi all pidamise koht;
(3) sõjavangile esitatava süüdistuse või süüdistuste iseloomustus, milles näidatakse kohaldatavad õigusnormid;
(4) asja arutava kohtu nimi, samuti kohtupidamise alguseks määratud kuupäev ja koht.

Sama informatsiooni peab vangis hoidev riik edastama sõjavangide esindajale.

Kui kohtupidamise algul ei esitata tõendeid selle kohta, et asjaomane kaitsev riik, sõjavang ja sõjavangide esindaja on eelpool nimetatud teate kätte saanud vähemalt kolm nädalat enne kohtupidamise algust, siis ei või kohtupidamist alustada ja see tuleb edasi lükata.

Artikkel 105

Sõjavangil on õigus kasutada ühe oma kaasvangi abi, samuti enda valitud kvalifitseeritud advokaadi või õigusnõuandja kaitset, kutsuda tunnistajaid ja kasutada vajaduse korral pädeva tõlgi teenuseid. Nendest õigustest peab vangis hoidev riik sõjavangi teavitama aegsasti enne kohtupidamist.

Kui sõjavang ei ole endale kaitsjat valinud, peab kaitsev riik ühe nädala jooksul leidma talle advokaadi või õigusnõuandja. Kaitsva riigi palvel peab vangis hoidev riik esitama sellele riigile kvalifitseeritud kaitsjate nimekirja. Kui sõjavang ega kaitsev riik ei ole advokaati või õigusnõuandjat valinud, määrab vangis hoidev riik kaitsjaks pädeva advokaadi või õigusnõuandja.

Sõjavangi kaitsval advokaadil või õigusnõuandjal peab enne kohtupidamise algust olema vähemalt kaks nädalat ettevalmistusaega ning selleks vajalikud tingimused. Esmajoones on tal õigus süüdistatavat vabalt külastada ning temaga vestelda teiste isikute juuresolekuta. Samuti võib ta nõu pidada kõigi kaitsjapoolsete tunnistajate, sealhulgas sõjavangidega. Need võimalused on tal kuni apellatsiooni- või edasikaebetähtaja möödumiseni.

Sõjavangile esitatava süüdistuse või süüdistuste üksikasjad ning dokumendid, mis vastavalt vangis hoidva riigi õigusele üldiselt süüdistatavale esitatakse, antakse sõjavangile arusaadavas keeles ja aegsasti enne kohtupidamise algust. Sama informatsioon tuleb samadel tingimustel edastada sõjavangi kaitset korraldavale advokaadile või õigusnõuandjale.

Kaitsva riigi esindajatel on õigus osaleda asja kohtulikul arutamisel, välja arvatud erandjuhtudel, kui kohtupidamine on riigi julgeoleku huvides kinnine. Sellisel juhul peab vangis hoidev riik kaitsvat riiki sellest informeerima.

Artikkel 106

Sõjavangil on samamoodi nagu vangis hoidva riigi relvajõudude liikmetelgi õigus esitada apellatsioon või kaebus iga talle mõistetud otsuse peale eesmärgiga karistus tühistada või seda muuta või kohtuasi uuesti läbi vaadata. Sõjavangi tuleb täielikult teavitada tema apelleerimis- või edasikaebeõigusest ja selle kasutamise tähtaegadest.

Artikkel 107

Igast sõjavangi suhtes tehtud otsusest tuleb viivitamatult teatada kaitsvale riigile kokkuvõtliku teatega, milles näidatakse ka, kas sõjavangil on apellatsiooniõigus, et taotleda otsuse tühistamist või kohtuasja uuesti läbivaatamist. Nimetatud teade tuleb saata ka asjaomasele sõjavangide esindajale. Samuti tuleb see saata süüdistatavale sõjavangile temale arusaadavas keeles, kui otsust ei kuulutatud tema juuresolekul. Vangis hoidev riik teatab kaitsvale riigile viivitamatult ka sõjavangi otsusest oma apellatsiooniõigust kasutada või sellest loobuda.

Kui sõjavang on mõistetud süüdi lõplikult või kui esimese astme kohus on mõistnud sõjavangile surmanuhtluse, peab vangis hoidev riik viivitamata saatma kaitsvale riigile üksikasjalise informatsiooni, mis peab sisaldama:
(1) kohtuotsuse täpset sõnastust;
(2) eeluurimise ja kohtuistungi lühikokkuvõtet, rõhutades eriti süüdistuse ja kaitse põhielemente;
(3) vajaduse korral teadet asutuse kohta, kus karistust kantakse.

Eelnevates punktides nimetatud informatsioon saadetakse aadressil, mille kaitsev riik on vangis hoidvale riigile eelnevalt teatanud.

Artikkel 108

Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kannab sõjavang mõistetud karistust samades asutustes ja samadel tingimustel nagu vangis hoidva riigi relvajõudude liikmed. Tingimused peavad igal juhul olema tervislikud ja inimlikud.

Naissõjavang, kellele on mõistetud selline karistus, tuleb paigutada eraldi ruumidesse ja tema järele peavad valvama naised.

Igal juhul kohaldatakse vabadusekaotusega karistatud sõjavangide suhtes käesoleva konventsiooni artikleid 78 ja 126. Peale selle on neil õigus saada ja saata kirju, saada vähemalt üks abisaadetis kuus, regulaarselt liikuda vabas õhus, saada oma tervisliku seisundi kohast arstiabi ning neile vajalikku hingelist abi. Neile mõistetud karistused peavad olema kooskõlas artikli 87 kolmanda lõiguga.

 

IV osa
VANGISTUSE LÕPPEMINE

I jagu
VIIVITAMATU REPATRIEERIMINE JA NEUTRAALSETE RIIKIDE HOOLE ALLA ANDMINE

Artikkel 109

Arvestades käesoleva artikli kolmandat lõiku, peavad konfliktiosalised saatma kodumaale tagasi raskesti haavatud ja raskesti haiged sõjavangid, olenemata auastmest, olles ravinud neid seni, kuni nad on järgmise artikli esimese lõigu järgi reisimisvõimelised.

Kogu sõjategevuse kestel püüavad konfliktiosalised koostöös asjaomaste neutraalsete riikidega korraldada järgmise artikli teises lõigus nimetatud haavatud ja haigete sõjavangide andmise neutraalsete riikide hoole alla. Lisaks võivad nad sõlmida kokkuleppeid kõigi pikka aega vangistuses viibinud tervete sõjavangide viivitamatuks repatrieerimise või neutraalsetes riikides interneerimise kohta.

Ühtegi sõjavangi, kes tuleb repatrieerida käesoleva artikli esimese lõigu kohaselt, ei või sõjategevuse ajal repatrieerida vastu tema tahtmist.

Artikkel 110

Viivitamatult tuleb repatrieerida:
(1) parandamatult haavatud ja haiged, kelle vaimne või füüsiline tervis näib olevat tunduvalt halvenenud;
(2) haavatud ja haiged, kes arsti arvamuse kohaselt tõenäoliselt ei parane ühe aasta jooksul, keda on vaja ravida ja kelle vaimne või füüsiline tervis näib olevat tunduvalt halvenenud;
(3) haavatud ja haiged, kes on paranenud, kuid kelle vaimne või füüsiline tervis näib olevat tunduvalt ja püsivalt halvenenud.

Neutraalse riigi hoole alla võib anda:
(1) haavatud ja haiged, kes võivad paraneda ühe aasta jooksul haavata saamisest või haigestumisest arvates, kui ravi neutraalses riigis paranemist kindlustaks ja kiirendaks;
(2) sõjavangid, kelle vaimne või füüsiline tervis oleks arsti arvamuse kohaselt ohus jätkuvas vangistuses, kuid mitte neutraalse riigi hoole all.

Neutraalse riigi hoole alla antud sõjavangide repatrieerimist võimaldavad tingimused ja sõjavangide staatus määratakse asjaomaseomaste riikide kokkuleppega. Üldjuhul tuleks repatrieerida neutraalse riigi hoole alla antud sõjavangid, kes kuuluvad järgmistesse kategooriatesse:
(1) need, kelle tervislik seisund on halvenenud niivõrd, et see vastab viivitamatu repatrieerimise tingimusele;
(2) need, kelle vaimsed või füüsilised võimed on ka peale ravi tõsiselt kahjustatud.

Kui asjaomased konfliktiosalised ei ole sõlminud erikokkulepet, milles oleks määratud vigastused või haigused, mille puhul viivitamata repatrieeritakse või antakse neutraalsete riikide hoole alla, määratakse need juhtumid konventsioonile lisatud haavatud ja haigete sõjavangide viivitamatu repatrieerimise või neutraalsete riikide hoole alla andmise näidiskokkuleppe ja arstlike segakomisjonide määrustiku alusel.

Artikkel 111

Vangis hoidev riik ja riik, kellest sõjavangid sõltuvad ning neutraalne riik, kelle nad on heaks kiitnud, püüavad sõlmida kokkuleppeid sõjavangide interneerimise kohta nimetatud neutraalse riigi territooriumil kuni sõjategevuse lõppemiseni.

Artikkel 112

Sõjategevuse puhkemisel tuleb ametisse määrata arstlik segakomisjon, kes vaatab läbi haiged ja haavatud sõjavangid ning teeb nende kohta otsuse. Nimetatud komisjonide määramine, kohustused ja toimimine peavad olema kooskõlas käesolevale konventsioonile lisatud määrustikuga.

Siiski võib sõjavangid, kes on vangis hoidva riigi meditsiinivõimude arvates ilmselgelt raskesti vigastatud või raskesti haiged, repatrieerida, ilma et neid oleks läbi vaadanud arstlik segakomisjon.

Artikkel 113

Eelmises artiklis nimetatud arstliku segakomisjoni poole võivad läbivaatuseks pöörduda lisaks sõjavangidele, kelle on määranud vangis hoidva riigi meditsiinivõimud, järgmised haavatud ja haiged sõjavangid:
(1) haavatud ja haiged, kelle läbivaatust on soovitanud kirurg või muu arst, kes täidab oma kohuseid laagris ja kes on selle riigi kodanik, kellest sõjavangid sõltuvad, või liitlasriigi kodanik;
(2) haavatud ja haiged, kelle läbivaatust on soovitanud nende sõjavangide esindaja;
(3) haavatud ja haiged, kelle läbivaatust on soovitanud riik, kellest nad sõltuvad, või sõjavange abistav organisatsioon, mida see riik on nõuetekohaselt tunnustanud.

Sõjavangid võivad pöörduda arstliku segakomisjoni poole läbivaatuseks ka juhul, kui nad ei kuulu ühte kolmest eelpool nimetatud kategooriast, kuid nad vaadatakse läbi alles pärast eelpool nimetatud kategooriate isikute läbivaatamist.

Arstliku segakomisjoni poole läbivaatuseks pöördunud sõjavangidega samast kodakondsusest kirurgil või muul arstil ning nimetatud sõjavangide esindajal lubatakse läbivaatusel osaleda.

Artikkel 114

Sõjavangidele, kellega on juhtunud õnnetus, tuleb tagada käesolevas konventsioonis sätestatud soodustused repatrieerimise ja neutraalse riigi hoole alla andmise kohta, välja arvatud juhul, kui ennast on vigastatud tahtlikult.

Artikkel 115

Ühtegi sõjavangi, kellele on mõistetud distsiplinaarkaristus ja kes tuleb repatrieerida või neutraalse riigi hoole alla anda, ei või kinni pidada seetõttu, et ta ei ole ära kandnud oma karistust.

Kui kohtumenetluse või süüdimõistva kohtuotsuse tõttu kinni peetud sõjavangid tuleb repatrieerida või anda neutraalse riigi hoole alla, võib vangis hoidva riigi nõusolekul seda teha enne kohtumenetluse lõppu või karistuse ärakandmist.

Konfliktiosalised peavad üksteisele teatama nende sõjavangide nimed, keda peetakse kinni kuni kohtumenetluse lõpuni või karistuse ärakandmiseni.

Artikkel 116

Sõjavangide repatrieerimise või nende neutraalsesse riiki transportimise kulud alates vangis hoidva riigi piirist kannab riik, kellest need sõjavangid sõltuvad.

Artikkel 117

Ühtegi repatrieeritud isikut ei või kasutada aktiivses sõjaväeteenistuses.

 

II jagu. Sõjavangide vabastamine ja repatrieerimine pärast sõjategevuse lõppemist

Artikkel 118

Pärast aktiivse sõjategevuse lõppemist tuleb sõjavangid viivitamata vabastada ja repatrieerida.

Kui konfliktiosaliste vahel sõlmitud kokkulepe sõjategevuse lõpetamise kohta eelpoolnimetatut ei reguleeri või kui selline kokkulepe puudub, peab iga vangis hoidev riik ise koostama ja viivitamatult ellu viima repatrieerimiskava kooskõlas eelmises lõikes sätestatud põhimõttega.

Mõlemal juhul tuleb võetavatest meetmetest teavitada sõjavange.

Sõjavangide repatrieerimiskulud jagatakse alati õiglaselt vangis hoidva riigi ja selle riigi vahel, kellest sõjavangid sõltuvad. Jagatakse järgmiselt:
(a) kui riigid asuvad kõrvuti, kannab riik, kellest sõjavangid sõltuvad, repatrieerimiskulud alates vangis hoidva riigi piirist;
(b) kui riigid ei asu kõrvuti, kannab vangis hoidev riik sõjavangide transpordikulud enda territooriumil kuni piirini või lähtesadamani, mis asub kõige lähemal selle riigi territooriumile, kellest sõjavangid sõltuvad. Asjaomased pooled lepivad omavahel kokku ülejäänud repatrieerimiskulude jaotuse. Sellise kokkuleppe sõlmimise tõttu ei tohi mingil juhul sõjavangide repatrieerimisega viivitada.

Artikkel 119

Repatrieerimine peab toimuma samasugustes tingimustes, nagu käesoleva konventsiooni artiklites 46 kuni 48 sõjavangide üleviimise kohta sätestatud, arvestades ka artiklit 118 ja järgnevates artiklites sätestatut.

Repatrieerimisel tuleb sõjavangidele tagastada kõik neilt artikli 18 alusel ära võetud väärisesemed ja välisvaluuta, mida ei ole ümber vahetatud vangis hoidva riigi vääringusse. Väärisesemed ja välisvaluuta, mida sõjavangidele repatrieerimisel mis tahes põhjusel ei tagastatud, tuleb saata artiklis 122 nimetatud informatsioonibüroole.

Sõjavangidel lubatakse kaasa võtta isiklikud asjad ning neile saadetud kirjavahetus ja pakid. Kui repatrieerimistingimustega on nii ette nähtud, võib sellise pagasi kaalu piirata selleni, kui palju sõjavang tavaliselt kanda suudab. Igal juhul on sõjavangil õigus kanda vähemalt kahtekümmet viit kilogrammi.

Repatrieeritud sõjavangi muud isiklikud asjad jäävad vangis hoidva riigi hoole alla. Too peab need edasi toimetama, niipea kui ta on sõlminud riigiga, kellest sõjavangid sõltuvad, kokkuleppe transporditingimuste ja sellega seotud kulude hüvitamise kohta.

Sõjavange, kelle suhtes toimub kriminaalmenetlus kriminaalkorras karistatava õiguserikkumise asjas, võib kinni pidada kuni selle menetluse lõpuni ja vajaduse korral karistuse ärakandmiseni. Sama kehtib sõjavangide puhul, kes on kriminaalkuriteos juba süüdi mõistetud.

Konfliktiosalised teatavad üksteisele nende sõjavangide nimed, keda peetakse kinni kuni kohtumenetluse lõpuni või karistuse ärakandmiseni.

Konfliktiosaliste kokkuleppega luuakse komisjonid kadunud sõjavangide otsimiseks ja nende võimalikult kiireks repatrieerimiseks.

 

III jagu. Sõjavangide surm

Artikkel 120

Sõjavangide testamendid koostatakse sõjavangide päritoluriigi õigusaktide kohaselt. Päritoluriik astub samme, et teavitada vangis hoidvat riiki asjaomastest nõuetest. Sõjavangi palvel ja igal juhul pärast tema surma saadetakse testament viivitamatult kaitsvale riigile ja selle tõestatud koopia sõjavangide keskagentuurile.

Käesolevale konventsioonile lisatud vormile vastavad surmatunnistused ja sõjavangina surnud isikute nimekirjad, mille on tõestanud vastutav ohvitser, saadetakse esimesel võimalusel artikli 122 alusel loodud sõjavangide informatsioonibüroole. Surmatunnistuses või tõestatud nimekirjades esitatakse kõik artikli 17 kolmandas lõikes nimetatud isikuandmed ning ka surma kuupäev ja koht, surma põhjus, matuste kuupäev ja koht ning haudade identifitseerimiseks vajalikud üksikasjad.

Sõjavangi matmisele või surnukeha põletamisele peab eelnema surnukeha arstlik läbivaatus, et tuvastada surma fakt ja koostada sellekohane aruanne ning vajaduse korral tuvastada isik.

Vangis hoidvad asutused peavad tagama, et vangistuses surnud sõjavangid maetakse auväärselt ja sealjuures järgitakse võimaluse korral nende religiooni tseremooniaid, ja et nende haudu austatakse, et neid nõuetekohaselt säilitatakse ja tähistatakse, nii et neid on alati võimalik leida. Võimaluse korral maetakse surnud sõjavangid, kes sõltusid ühest riigist, samasse kohta.

Surnud sõjavangid tuleb matta üksikhaudadesse, välja arvatud juhul, kui on vältimatu kasutada ühishaudu. Surnukehi võib põletada üksnes tungivatel hügieenilistel põhjustel, surnu religiooni silmas pidades või tema väljendatud soovi kohaselt. Põletamise korral kantakse see fakt ja selle põhjused surnu surmatunnistusele.

Et haudu oleks alati võimalik leida, säilitab vangis hoidva riigi haudade registreerimise teenistus kõigi matuste ja haudade üksikasjad. Haudade nimekirjad ning üksikasjad surnuaedadesse ja mujale maetud sõjavangide kohta edastatakse riigile, kellest need sõjavangid sõltusid. Nende haudade hooldamise ja surnukehade hilisemate ümbermatmiste kohta peab arvestust riik, kes seda territooriumi kontrollib, kui ta on käesoleva konventsiooni osaline. Need sätted kehtivad samuti tuhastatud põrmude kohta, mida haudade registreerimise teenistus säilitab kuni nende nõuetekohase paigutamiseni vastavalt kodumaa soovidele.

Artikkel 121

Sõjavangi surma või raske kehavigastuse korral, mille põhjustas valvur, teine sõjavang või muu isik või mille põhjustamises neid kahtlustatakse, samuti surma korral, mille põhjus on teadmata, tuleb viivitamatult läbi viia vangis hoidva riigi ametlik juurdlus.

Sellekohane informatsioon edastatakse viivitamatult kaitsvale riigile. Tunnistajatelt, eriti sõjavangidest tunnistajatelt, tuleb võtta seletused; asjakohane ettekanne koos nimetatud seletustega edastatakse kaitsvale riigile.

Kui juurdluse käigus tuvastatakse ühe või mitme isiku süü, peab vangis hoidev riik võtma kõik vajalikud meetmed süüdlase või süüdlaste vastutusele võtmiseks.

 

V osa
INFORMATSIOONIBÜROOD JA SÕJAVANGIDE ABISTAMISE ORGANISATSIOONID

Artikkel 122

Konflikti puhkemisel ja okupatsiooni korral peab iga konfliktiosaline looma tema käes olevate sõjavangide jaoks ametliku informatsioonibüroo. Samuti toimivad neutraalsed või mittesõdivad riigid oma territooriumile võetud artiklis 4 nimetatud kategooriatesse kuuluvate isikute suhtes. Asjaomane riik peab tagama, et sõjavangide informatsioonibüroo varustatakse tõhusaks tööks vajalike ametiruumide, seadmete ja personaliga. Sellel riigil on õigus kasutada nimetatud büroo töös sõjavange tingimustel, mis on sätestatud käesoleva konventsiooni sõjavangide tööd käsitlevas jaos.

Iga konfliktiosaline peab võimalikult lühikese aja jooksul andma oma büroole käesoleva artikli neljandas, viiendas ja kuuendas lõigus nimetatud informatsiooni kõigi vastaspoole isikute kohta, kes kuuluvad ühte artiklis 4 nimetatud kategooriasse ja kes on langenud selle riigi kätte. Samamoodi peavad toimima neutraalsed või mittesõdivad riigid oma riigi territooriumile võetud nendesse kategooriatesse kuuluvate isikute suhtes.

Büroo edastab selle informatsiooni kõige kiiremaid vahendeid kasutades asjaomaseomastele riikidele kaitsvate riikide ja artiklis 123 sätestatud sõjavangide keskagentuuri vahendusel.

See informatsioon peab võimaldama asjaomaseomase sõjavangi lähedasi kiiresti teavitada. Arvestades artiklit 17, peab see informatsioon sisaldama, niivõrd kui see on informatsioonibüroole kättesaadav, iga sõjavangi perekonnanime, eesnimed, auastme, väe-, rügemendi, isiku- või seerianumbri, sünnikoha ja täpse sünniaja, riigi nimetuse, kellest ta sõltub, isa eesnime ja ema neiupõlvenime, teavitatava isiku nime ja aadressi, ning aadressi, millele saata sõjavangile kirju.

Informatsioonibüroo peab saama asjaomastelt asutustelt informatsiooni üleviimiste, vabastamiste, repatrieerimiste, põgenemiste, haiglasse paigutamiste ja surmade kohta ning edastama selle informatsiooni eespool kolmandas lõigus sätestatud viisil.

Samuti tuleb regulaarselt, võimaluse korral igal nädalal edastada informatsiooni raskelt haigete või raskesti haavatud sõjavangide tervisliku seisundi kohta.

Informatsioonibüroo peab vastama kõigile talle saadetud järelepärimistele sõjavangide kohta, sealhulgas vangistuses surnud sõjavangide kohta; kui bürool palutud informatsiooni ei ole, teeb ta selle saamiseks vajalikke järelepärimisi.

Büroo väljastatud kirjalikud teatised tõendatakse allkirja või pitseriga.

Peale selle on informatsioonibüroo kohustatud kokku koguma kõik isiklikud väärtuslikud asjad, sealhulgas rahasummad, mis ei ole vangis hoidva riigi vääringus, ja lähedastele olulised dokumendid, mille on maha jätnud sõjavangid, kes on repatrieeritud või vabastatud või kes on põgenenud või surnud, ning edastama need asjaomastele riikidele. Büroo peab need esemed saatma suletud kottides, millele lisatakse tõendid selgete ja täielike üksikasjadega isiku kohta, kellele need esemed kuulusid, ning paki sisu täielik nimekiri. Selliste sõjavangide muud isiklikud asjad saadetakse edasi vastavalt asjaomaste konfliktiosaliste kokkulepetele.

Artikkel 123

Neutraalses riigis tuleb luua keskne sõjavangide informatsiooniagentuur. Vajaduse korral teeb Rahvusvaheline Punase Risti Komitee asjaomastele riikidele sellise agentuuri loomise ettepaneku.

Agentuuri ülesanne on koguda nii ametlike kui ka erakanalite kaudu sõjavangide kohta kõikvõimalikku informatsiooni ning edastada see võimalikult kiiresti sõjavangide päritoluriigile või riigile, kellest nad sõltuvad. Konfliktiosalised peavad agentuurile võimaldama kõik tingimused informatsiooni edastamiseks.

Lepingupooltel, eriti nendel, kelle kodanikud saavad kasu keskagentuuri tegevusest, palutakse anda nimetatud agentuurile vajalikku rahalist abi.

Eelnevaid sätteid ei või mingil viisil tõlgendada nii, et need piiraksid Rahvusvahelise Punase Risti Komitee või artiklis 125 sätestatud abistamisorganisatsioonide humanitaartegevust.

Artikkel 124

Riiklikud informatsioonibürood ja keskne informatsiooniagentuur kasutavad tasuta postiteenuseid, samuti on neil kõik artiklis 74 sätestatud maksuvabastused ning peale selle vabastatakse nad võimaluste piires telegraafimaksudest või vähemalt alandatakse tunduvalt maksumäärasid.

Artikkel 125

Arvestades meetmeid, mille võtmist vangis hoidvad riigid peavad hädavajalikuks oma julgeoleku tagamiseks või muu põhjentatud vajaduse tõttu, peavad nimetatud riigid võimaldama usuorganisatsioonide, abistamisühingute või sõjavangide abistamisega tegelevate muude organisatsioonide esindajatel ja nende akrediteeritud volinikel külastada sõjavange, jagada kõigist allikatest pärinevaid abisaadetisi ja usulise, haridusliku eesmärgiga või vabaaja veetmiseks mõeldud abimaterjali ning aidata sõjavangidel korraldada laagrites vaba aja veetmist. Sellised ühingud või organisatsioonid võivad olla loodud vangis hoidva riigi või mõne muu riigi territooriumil või olla rahvusvahelised.

Vangis hoidev riik võib piirata ühingute ja organisatsioonide arvu, kelle esindajatel lubatakse tegutseda selle riigi territooriumil ja selle riigi järelevalve all, kuid selline piiramine ei või takistada tõhusa ja piisava abi andmist kõigile sõjavangidele.

Rahvusvahelise Punase Risti Komitee eristaatust sellel alal tuleb alati tunnustada ja austada.

Niipea kui abisaadetised ja eelpool nimetatud eesmärkideks mõeldud abimaterjal on sõjavangidele üle antud, või lühikese aja jooksul pärast seda tuleb saadetise saatnud abistamisühingule või -organisatsioonile edastada sõjavangide esindaja allkirjaga kviitung iga saadetise vastuvõtmise kohta. Samal ajal tuleb nende saadetiste vastuvõtukviitungid esitada sõjavangide valvamise eest vastutavatele haldusvõimudele.

 

VI osa
KONVENTSIOONI TÄITMINE

I jagu
ÜLDSÄTTED

Artikkel 126

Kaitsvate riikide esindajad või delegaadid lubatakse kõikidesse kohtadesse, kus võib olla sõjavange, esmajoones nende interneerimis-, vangistus- ja töökohtadesse, samuti pääsevad nad kõigisse hoonetesse, kus viibivad sõjavangid. Neil lubatakse minna üleviidavate sõjavangide lahkumis-, läbisõidu- ja saabumiskohtadesse. Neil on õigus sõjavange ja esmajoones sõjavangide esindajaid küsitleda ilma tunnistajate juuresolekuta kas isiklikult või tõlgi vahendusel.

Kaitsvate riikide esindajad või delegaadid võivad vabalt valida kohti, mida nad soovivad külastada. Nende külastuste kestust ja sagedust ei või piirata. Külastusi ei või keelata, välja arvatud äärmise sõjalise vajaduse tõttu ja siis on see üksnes erakorraline ja ajutine abinõu.

Vangis hoidev riik ja riik, kellest nimetatud sõjavangid sõltuvad, võivad kokku leppida, et külastustel lubatakse osaleda nende sõjavangide kaasmaalastel.

Rahvusvahelise Punase Risti Komitee delegaatidel on samad privileegid. Nende delegaatide nimetamine esitatakse heakskiitmiseks külastatavaid sõjavange vangis hoidevale riigile.

Artikkel 127

Lepingupooled kohustuvad nii rahu kui ka sõja ajal levitama käesoleva konventsiooni teksti oma riikides võimalikult ulatuslikult, esmajoones nägema selle õpetamise ette sõjaväelistes ja võimaluse korral ka tsiviilõppeprogrammides nii, et selle põhimõtteid teaksid kõik riigi relvajõudud ja kogu elanikkond.

Kõigil sõjaväe- või muudel institutsioonidel, kes sõja ajal vastutavad sõjavangide eest, peab olema käesoleva konventsiooni tekst ja selles sätestatu kohta instrueeritakse neid spetsiaalselt.

Artikkel 128

Lepingupooled edastavad üksteisele Šveitsi Föderaalnõukogu ja sõjaajal kaitsvate riikide kaudu käesoleva konventsiooni ja selle rakendamise seaduste ja määruste ametlikud tõlked.

Artikkel 129

Lepingupooled kohustuvad vastu võtma õigusakte, mille alusel saab kriminaalkorras karistada isikuid, kes panevad toime või käsivad toime panna käesoleva konventsiooni raskeid rikkumisi, mida kirjeldatakse järgmises artiklis.

Lepingupool on kohustatud otsima isikuid, kes on arvatavasti toime pannud või käskinud toime panna selliseid raskeid rikkumisi ja tooma need isikud nende rahvusest olenemata oma kohtu ette. Kooskõlas oma siseriikliku õigusega võib ta ka, kui ta seda eelistab, anda need isikud kohtupidamiseks üle teisele asjaomasele lepingupoolele, eeldusel et see lepingupool on tõendanud prima facie asjaolud.

Iga lepingupool astub vajalikke samme, et lõpetada ka kõik muud käesoleva konventsiooniga vastuolus olevad toimingud, mis ei kujuta endast järgmises artiklis nimetatud raskeid rikkumisi.

Süüdistatavatel isikutel on alati õigus nõuetekohasele kohtupidamisele ja kaitsele, mis ei või olla ebasoodsamad, kui on ette nähtud käesoleva konventsiooni artiklis 105 ja järgnevates artiklites.

Artikkel 130

Eelmises artiklis nimetatu rasked rikkumised on järgnevalt loetletud teod konventsiooniga kaitstud isikute või vara vastu: tahtlik tapmine, piinamine või ebainimlik kohtlemine, sealhulgas bioloogilised katsed, suurte kannatuste või raskete kehavigastuste või tervisekahjustuste tahtlik tekitamine, sõjavangi sundimine teenima vaenuliku riigi relvajõududes, samuti tahtlik tegu, millega sõjavangilt võetakse õigus käesoleva konventsiooniga ettenähtud õiglasele ja korralisele kohtule.

Artikkel 131

Ühelgi lepingupoolel ei ole õigust ennast või mis tahes teist lepingupoolt vabastada tema enda või teise lepingupoole tegevuse tulemusel tekkinud vastutusest eelnevas artiklis nimetatud raskete rikkumiste eest.

Artikkel 132

Konfliktiosalise nõudel tuleb konventsiooni iga oletatava rikkumise kohta viia läbi juurdlus, mille korra määravad asjaomased pooled.

Kui juurdluse korda kokku ei lepita, lepivad pooled kokku valida vahekohtunik, kes määrab järgitava korra.

Kui rikkumine on tuvastatud, peavad konfliktiosalised selle lõpetama ja selle eest karistama võimalikult kiiresti.

 

II jagu
LÕPPSÄTTED

Artikkel 133

Käesolev konventsioon on koostatud inglise ja prantsuse keeles. Mõlemad tekstid on võrdselt autentsed.

Šveitsi Föderaalnõukogu korraldab käesoleva konventsiooni tõlkimise vene ja hispaania keelde.

Artikkel 134

Käesolev konventsioon asendab lepingupoolte vahelistes suhetes 27. juuli 1929 konventsiooni.

Artikkel 135

Riikide vahel, kes on seotud kas 29. juuli 1899 või 18. oktoobri 1907 Haagi konventsiooniga maasõja õiguse ja tavade kohta ja kes on ka käesoleva konventsiooni osalised, täiendab viimatinimetatu ülalnimetatud Haagi konventsioonidele lisatud juhiste II peatükki.

Artikkel 136

Käesolevale konventsioonile tänase kuupäevaga võivad 12. veebruarini 1950 alla kirjutada riigid, kes olid esindatud 21. aprillil 1949 Genfis alanud konverentsil; samuti riigid, kes ei olnud konverentsil esindatud, kuid on 27. juuli 1929 konventsiooni osalised.

Artikkel 137

Käesolev konventsioon ratifitseeritakse viivitamata ja ratifitseerimisdokumendid deponeeritakse Berni.

Iga ratifitseerimisdokumendi deponeerimise kohta koostatakse protokoll ja Šveitsi Föderaalnõukogu edastab selle kinnitatud koopiad kõikidele riikidele, kelle nimel on konventsioonile alla kirjutatud või kelle ühinemisest sellega on teatatud.

Artikkel 138

Käesolev konventsioon jõustub vähemalt kahe ratifitseerimisdokumendi deponeerimisest arvates kuue kuu pärast.

Edaspidi jõustub see iga lepingupoole suhtes kuue kuu möödudes pärast ratifitseerimisdokumendi deponeerimist.

Artikkel 139

Jõustumise kuupäevast alates võivad konventsiooniga ühineda kõik riigid, kelle nimel veel ei ole käesolevale konventsioonile alla kirjutatud.

Artikkel 140

Ühinemisest teatatakse kirjalikult Šveitsi Föderaalnõukogule ja see jõustub kuue kuu möödumisel päevast, mil nõukogu on ühinemisteate kätte saanud.

Šveitsi Föderaalnõukogu teatab ühinemistest kõikidele riikidele, kelle nimel on konventsioonile alla kirjutatud või kelle ühinemisest sellega on teatatud.

Artikkel 141

Artiklites 2 ja 3 sätestatud olukordades jõustuvad viivitamatult konfliktiosalise enne sõjategevuse või okupatsiooni algust või pärast seda deponeeritud ratifitseerimised ja teatatud ühinemised. Šveitsi Föderaalnõukogu teatab kiireimal viisil konfliktiosaliselt saadud ratifitseerimis- või ühinemisdokumentidest.

Artikkel 142

Iga lepingupool võib käesoleva konventsiooni denonsseerida.

Denonsseerimisest teatatakse kirjalikult Šveitsi Föderaalnõukogule, kes edastab selle lepingupoolte valitsustele.

Denonsseerimine jõustub ühe aasta möödumisel päevast, mil teade selle kohta on Šveitsi Föderaalnõukogule edastatud. Kui denonsseeriv riik denonsseerimise ajal osaleb konfliktis, ei jõustu see enne rahu sõlmimist ja käesoleva konventsiooniga kaitstavate isikute vabastamise ja repatrieerimise lõpetamist.

Denonsseerimine kehtib ainult denonsseeriva riigi suhtes. See ei tohi mingil viisil mõjutada konfliktiosaliste kohustusi rahvusvahelise õiguse alusel, kuna need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste tavadest, humaansusseadustest ja ühiskondliku südametunnistuse käskudest.

Artikkel 143

Šveitsi Föderaalnõukogu registreerib käesoleva konventsiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis. Šveitsi Föderaalnõukogu informeerib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaati ka kõikidest käesoleva konventsiooni ratifitseerimistest, ühinemistest ja denonsseerimistest.

Selle tõenduseks on oma täisvolikirjad deponeerinud isikud käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud Genfis kaheteistkümnendal augustil 1949 inglise ja prantsuse keeles. Originaal deponeeritakse Šveitsi Konföderatsiooni arhiivi. Šveitsi Föderaalnõukogu saadab selle tõestatud koopiad kõigile allakirjutanud ja ühinevatele riikidele.

I lisa

HAAVATUD JA HAIGETE SÕJAVANGIDE KOHESE REPATRIEERIMISE VÕI NEUTRAALSETE RIIKIDE HOOLE ALLA ANDMISE NÄIDISKOKKULEPE
(vt artikkel 110)

 

I. Viivitamatu repatrieerimise ja neutraalsete riikide hoole alla andmise põhimõtted

A. Viivitamatu repatrieerimine

Järgmised isikud repatrieeritakse viivitamatult:
(1) Kõik sõjavangid, kellel on järgmised trauma tagajärjel tekkinud vigastused: jäseme kaotus, halvatus, liigese- või muu vigastus, kui see vigastus on vähemalt käe või jala kaotus või võrdne käe või jala kaotusega.

Välistamata laiema tõlgendamise võimalust, loetakse järgmisi juhtumeid võrdseks käe või jala kaotusega:
(a) käe või kõigi sõrmede kaotus või ühe käe pöidla ja nimetissõrme kaotus; jala kaotus või ühe jala kõigi varvaste ja jalalaba kaotus;
(b) liigeste anküloos (liigesejäikus), luukoe kaotus, armistumisest tingitud kontraktuur, mis takistab ühe suure liigese või ühe käe kõigi sõrmeliigeste funktsioneerimist;
(c) pikkade luude pseudartoos (ebaliiges);
(d) luumurrust või muust vigastusest tingitud moonutused, mis tõsiselt häirivad toimimist ja koormustaluvust.
(2) Kõik haavatud sõjavangid, kelle seisund on muutunud nii krooniliseks, et prognooside kohaselt on paranemine ravile vaatamata välistatud ühe aasta jooksul vigastuse saamise kuupäevast arvates, nagu näiteks:
(a) projektiil südames, ka juhul kui arstlik segakomisjon ei suuda läbivaatuse ajal tuvastada mingeid tõsiseid häireid;
(b) metallikild ajus või kopsudes, ka juhul kui arstlik segakomisjon ei suuda läbivaatuse ajal tuvastada mingeid lokaalseid ega üldisi reaktsioone;
(c) osteomüeliit (luuüdipõletik), kui paranemist ei ole oodata ühe aasta jooksul vigastuse saamisest ja mis näib kaasa toovat liigese anküloosi või muu kahjustuse, mis on võrdne käe või jala kaotusega;
(d) suurt liigest läbistav ja mäda eritav vigastus;
(e) koljuvigastus luukoe kaotuse või nihkumisega;
(f) näo vigastus või põletus koos kudede kaotuse ja toimimishäiretega;
(g) seljaajuvigastus;
(h) perifeersete närvide vigastus, mille tagajärg on võrdne käe või jala kaotusega ja mida ravitakse kauem kui üks aasta vigastuse saamise kuupäevast arvates, näiteks: õlavõrre- või nimme-ristluu põimiku vigastus, keskpidise närvi või istmikunärvi vigastus, samuti kodarluunärvi ja küünarluunärvi või lateraalse pindluunärvi (N. peroneous communis) ja tibiaalnärvi (N. tibialis) kombineeritud vigastused jne. Eraldi kodarluunärvi (musculospiral), küünarluunärvi, lateraalse pindluunärvi või tibiaalnärvi vigastus ei anna õigust repatrieerimiseks, välja arvatud kontraktuuride või raskete neutroofiliste häirete korral;
(i) urotraktivigastus, mille tulemus on tegutsemisvõimetus.
(3) Kõik haiged sõjavangid, kelle seisund on muutunud nii krooniliseks, et prognooside kohaselt on paranemine ravile vaatamata välistatud ühe aasta jooksul haiguse tekke kuupäevast arvates, nagu näiteks:
(a) mis tahes organi progressiivne tuberkuloos, mida arstliku prognoosi kohaselt pole võimalik välja ravida või vähemalt arvestataval määral parandada raviga neutraalses riigis;
(b) eksudatiivne pleuriit (rinnakelmepõletik);
(c) mitte-tuberkuloossed rasked hingamisorganite haigused, mis eeldatavalt on ravimatud, näiteks raske kopsuemfüseem (kopsupuhitus) koos bronhiidiga või ilma; krooniline astma; krooniline bronhiit*, mis on kestnud vangistuses enam kui ühe aasta; bronhoektaasia (bronhilaienemus)*; jne;
(d) vereringesüsteemi rasked kroonilised haigused, näiteks: valvulaarhäired ja müokardiit (südamelihasepõletik)*, mis on näidanud vereringehäirete tunnuseid vangistuse ajal, ka juhul kui arstlik segakomisjon ei suuda tuvastada selliseid tunnuseid läbivaatuse ajal; südamepauna ja veresoonte haigused (Bürgeri tõbi, suurte veresoonte aneurüsmid); jne;
(e) seedeorganite rasked kroonilised haigused, näiteks: maohaavand või kaksteistsõrmikuhaavand; vangistuses tehtud maooperatsioonide tüsistused; krooniline gastriit (maopõletik), enteriit (peensoolepõletik) või kolliit (jämesoolepõletik), mis on kestnud enam kui ühe aasta ja mis tõsiselt mõjutavad haige üldseisundit; maksa tsirroos; krooniline koletsüstopaatia*; jne;
(f) kuse-suguelundite rasked kroonilised haigused, näiteks: kroonilised neeruhaigused koos neist tulenevate häiretega; neerutuberkuloosist tingitud nefrektoomia (neerueemaldus); krooniline püeliit (neeruvaagnapõletik) või krooniline tsüstiit (kusepõiepõletik); hüdronefroos või püonefroos; rasked kroonilised günekoloogilised seisundid; normaalne rasedus ja sünnitushäired, kui selliseid isikuid ei ole võimalik anda neutraalsete riikide hoole alla; jne;
(g) kesk- ja perifeerse närvisüsteemi rasked kroonilised haigused, näiteks: kõik ilmsed psühhoosid ja psühhoneuroosid, nagu raske hüsteeria, raske vangistuspsühhoneuroos jne, mille on nõuetekohaselt tuvastanud vastav spetsialist*; kõik epilepsia (langetõve) vormid, mille on nõuetekohaselt tuvastanud laagriarst*; peaajuateroskleroos; enam kui üks aasta kestnud krooniline neuriit (närvipõletik); jne;
(h) vegetatiivnärvisüsteemi rasked kroonilised haigused, mis on kaasa toonud psüühilise või füüsilise seisundi arvestatava halvenemise, märgatava kehakaalu vähenemise ja üldise asteenia (kurnatuse);
(i) mõlema silma pimedus või ühe silma pimedus, kui teise silma nägevus on vähem kui 1, vaatamata prillide kasutamisele; nägemisteravuse vähenemine juhul, kui seda pole võimalik taastada prillidega teravusele 1/2 vähemalt ühes silmas*; muud rasked silmahaigused, näiteks: glaukoom, iriit (vikerkestapõletik), korioidiit; trahhoom; jne;
(k) kuulmishäired, nagu täielik ühepoolne kurtus, kui teine kõrv ei erista tavalist kõnet ühe meetri kauguselt*; jne;
(l) rasked ainevahetushäired, näiteks melliitdiabeet (suhkurtõbi), mis nõuab insuliinravi; jne;
(m) rasked sisesekretsiooninäärmete häired, näiteks: türeotoksikoos; hüpotüreoidism; Addisoni tõbi; Simmonds’i kahheksia; teetanus; jne;
(n) vereloomeorganite rasked ja kroonilised häired;
(o) krooniliste mürgistuste rasked juhtumid, näiteks pliimürgistus, elavhõbedamürgistus, morfinism, kokainism, alkoholism; gaasimürgistus või kiirguskahjustused; jne;
(p) kroonilised liikumisorganite haigused koos ilmsete toimimishäiretega, näiteks deformantne artriit (moonutav liigesepõletik); primaarne ja sekundaarne progresseeruv krooniline polüartriit, raskete kliiniliste sümptoomidega reuma; jne;
(q) rasked kroonilised nahahaigused, mis pole ravitavad;
(r) mis tahes pahaloomuline kasvaja;
(s) rasked kroonilised nakkushaigused, mis on kestnud üle aasta nakatumisest arvates, näiteks ilmsete organikahjustustega malaaria, raskete häiretega amööb- või batsillaardüsenteeria; ravile resistentne tertsiaarne vistseraalne süüfilis; leepra (pidalitõbi); jne;
(t) raske avitaminoos või raske inanitsioon (nälgimine).

* Arstliku segakomisjoni otsus põhineb enamasti sõjavangidega samast kodakondsusest laagriarstide ja -kirurgide peetavatele andmestikele või vangis hoidva riigi eriarstide läbivaatuse tulemustele.

B. Neutraalsete riikide hoole alla andmine

Neutraalsete riikide hoole alla andmine on õigustatud järgmistel juhtudel:
1) kõik haavatud sõjavangid, kelle paranemine vangistuses ei ole tõenäoline, kuid keda võiks ravida ja kelle seisundit võiks märgatavalt parandada neutraalse riigi hoole alla andmisega;
2) sõjavangid, kellel on mis tahes organi mis tahes liiki tuberkuloos ja kelle ravimine neutraalses riigis viiks tõenäoliselt tervenemisele või vähemalt arvestatavale paranemisele, arvestamata enne vangistamist välja ravitud esmast tuberkuloosi;
3) sõjavangid, kes põevad haigusi, mis nõuavad hingamis-, vereringe-, seede-, närvi-, meele-, kuse- ja sugu-, naha-, liikumis- jt organite ravi, kui selline ravi annaks selgelt paremaid tulemusi neutraalses riigis kui vangistuses;
4) sõjavangid, kellelt on mittetuberkuloosse neeruhäire tõttu eemaldatud neer; paranemisjärgus olevad või latentsed osteomüeliidijuhtumid; melliitdiabeet (suhkurtõbi), mis ei vaja insuliinravi; jne;
5) sõjavangid, kes põevad sõja- või vangistusneuroose. Vangistusneurooside juhtumite korral, mida ei suudeta välja ravida kolme kuu möödumisel neutraalse riigi hoole alla andmisest või mis selle ajavahemiku möödumisel ei näita selgeid paranemise märke, tuleb repatrieerida;
6) kõik sõjavangid, kes kannatavad kroonilise mürgistuse all (tingitud gaasidest, metallidest, alkaloididest jne) ja kelle väljavaated paraneda oleksid neutraalses riigis eriti soodsad;
7) kõik naissoost sõjavangid, kes on rasedad või imikute ja väikelaste emad.

Neutraalsete riikide hoole alla andmist ei õigusta:
1) kõik nõuetekohaselt tuvastatud kroonilised psühhoosid;
2) kõik ravimatuks peetavad orgaanilised või funktsionaalsed närvihaigused;
3) kõik nakkushaigused ajal, mil nad on edasiantavad, välja arvatud tuberkuloos.

II. Üldsätted

(1) Üldiselt tõlgendatakse ja rakendatakse eelpool nimetatud tingimusi võimalikult laialdaselt. Eelkõige tuleb selliselt tõlgendada sõjast või vangistusest tingitud neuropaatiliste ja psühhopaatiliste seisundite korral ning kõigi astmete tuberkulooside korral. Sõjavangide puhul, kes on saanud mitmeid haavu, millest ükski iseenesest ei too kaasa repatrieerimist, tuleb arvestada nende haavade arvust tingitud psühhotraumat.

(2) Kõik vaieldamatud juhtumid, mis annavad õiguse viivitamatuks repatrieerimiseks (amputatsioon, täielik pimedus või kurtus, lahtine kopsutuberkuloos, vaimne häire, pahaloomuline kasvaja jne), peavad laagriarstid või vangis hoidva riigi nimetatud sõjaväe arstlikud komisjonid läbi vaatama ja sõjavangid repatrieerima esimesel võimalusel.

(3) Vigastused ja haigused, mis esinesid enne sõda ja mis ei ole halvenenud, samuti sõjavigastused, mis ei ole takistanud hilisemat sõjaväeteenistust, ei anna õigust viivitamatuks repatrieerimiseks.

(4) Käesolevat lisa tuleb tõlgendada ja rakendada kõigis konfliktiosalistes riikides ühtemoodi. Asjaomased riigid ja asutused peavad arstlikele segakomisjonidele nende ülesannete täitmiseks vajalikud tingimused.

(5) Käesoleva lisa I osas nimetatud näited on üksnes tüüpilised juhtumid. Juhtumeid, mis ei vasta täpselt neile sätetele, hinnatakse käesoleva konventsiooni artiklis 110 sätestatu ning käesoleva kokkuleppe põhimõtete kohaselt.

II lisa

ARSTLIKE SEGAKOMISJONIDE MÄÄRUSTIK
(vt artikkel 112)


Artikkel 1

Käesoleva konventsiooni artiklis 112 ette nähtud arstlikud segakomisjonid peavad koosnema kolmest liikmest, kellest kaks on neutraalsest riigist ning kolmanda nimetab vangis hoidev riik. Üks neutraalne liige on esimees.

Artikkel 2

Kaks neutraalset liiget nimetab vangis hoidva riigi palvel Rahvusvaheline Punase Risti Komitee kooskõlastatult kaitsva riigiga. Nad võivad elada oma kodumaal või muus neutraalses riigis või ka vangis hoidva riigi territooriumil.

Artikkel 3

Asjaomased konfliktiosalised peavad neutraalsed liikmed heaks kiitma, teatades oma heakskiidust Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele ja kaitsvale riigile. Sellisest teatamisest arvates loetakse neutraalsed liikmed ametlikult ametisse nimetatuks.

Artikkel 4

Ametisse tuleb nimetada ka piisav arv aseliikmeid, kes vajaduse korral asendavad korralisi liikmeid. Nad nimetatakse ametisse korraliste liikmetega samal ajal või vähemalt esimesel võimalusel.

Artikkel 5

Kui Rahvusvaheline Punase Risti Komitee ei suuda mis tahes põhjusel korraldada neutraalsete liikmete ametisse nimetamist, teeb seda riik, kes kaitseb läbivaadatavate sõjavangide huvisid.

Artikkel 6

Võimaluste piires peab üks kahest neutraalsest liikmest olema kirurg ja teine muu arst.

Artikkel 7

Neutraalsed liikmed peavad olema täiesti sõltumatud konfliktiosalistest, kes peavad neile tagama kõik tingimused nende kohustuste täitmiseks.

Artikkel 8

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee, kes korraldab käesoleva määrustiku artiklites 2 ja 4 nimetatud ametisse nimetamisi, määrab kokkuleppel vangis hoidva riigiga kindlaks ametisse nimetatute teenistustingimused.

Artikkel 9

Arstlikud segakomisjonid peavad tööd alustama niipea, kui neutraalsed liikmed on heaks kiidetud, ja igal juhul kolme kuu jooksul heakskiitmise päevast arvates.

Artikkel 10

Arstlikud segakomisjonid vaatavad läbi kõik käesoleva konventsiooni artiklis 113 nimetatud sõjavangid. Nad teevad ettepaneku repatrieerida, sellest keelduda või uuele läbivaatusele saata. Nende otsused tehakse häälteenamusega.

Artikkel 11

Arstlike segakomisjonide otsused iga üksikjuhtumi kohta saadetakse nende külastusele järgneva kuu aja jooksul vangis hoidvale riigile, kaitsvale riigile ja Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele. Arstlikud segakomisjonid peavad tehtud otsusest informeerima ka läbivaadatud sõjavangi ning väljastama neile, keda on soovitatud repatrieerida, käesolevale konventsioonile lisatud näidise kohase tunnistuse.

Artikkel 12

Vangis hoidev riik on kohustatud täitma arstlike segakomisjonide otsused kolme kuu jooksul, arvates päevast, mil ta sai kätte teate tehtud otsuse kohta.

Artikkel 13

Kui riigis, kus eeldatavasti vajatakse arstlike segakomsjonide teeneid, ei ole neutraalset arsti ja kui mis tahes põhjusel ei ole võimalik nimetada ametisse teises riigis elavaid arste, moodustab vangis hoidev riik kokkuleppel kaitsva riigiga arstliku komisjoni, mis täidab samu ülesandeid kui arstlik segakomisjon, mitte arvestades käesoleva määrustiku artikleid 1, 2, 3, 4, 5 ja 8.

Artikkel 14

Arstlikud segakomisjonid peavad töötama pidevalt ja külastama iga laagrit vähemalt iga kuue kuu tagant.

 

III lisa

MÄÄRUSTIK ÜHISTE ABISAADETISTE KOHTA
(vt artikkel 73)

Artikkel 1

Sõjavangide esindajatel lubatakse jaotada ühiseid abisaadetisi, mille eest nad vastutavad, kõigile nende laagrisse kuuluvatele sõjavangidele, sealhulgas neile, kes on haiglates või vanglates või muudes karistusasutustes.

Artikkel 2

Ühiseid abisaadetisi tuleb jaotada annetajate juhendite järgi ning vastavalt sõjavangide esindajate koostatud plaanile. Ravivahendeid jaotatakse siiski eelkõige kokkuleppel vanemmeditsiiniohvitseridega, kes võivad haiglates jätta need juhendid arvestamata, pidades silmas oma patsientide vajadusi. Nii määratud piirides peab jaotamine toimuma võrdselt.

Artikkel 3

Sõjavangide esindajatel või nende abilistel lubatakse minna nende laagrite lähedal paiknevatesse abisaadetiste saabumiskohtadesse, et kontrollida saadud kauba kvaliteeti ja kogust ning koostada annetajatele selle kohta üksikasjaline ettekanne.

Artikkel 4

Sõjavangide esindajatel võimaldatakse kontrollida, kas ühised abisaadetised on jaotatud nende laagrite kõigis all- ja lisaüksustes juhendite kohaselt.

Artikkel 5

Sõjavangide esindajatel lubatakse täita ja teha tööüksuste sõjavangide esindajatele või haigemajade ja haiglate vanemmeditsiiniohvitseridele ülesandeks täita annetajate tarvis mõeldud ankeete või küsitluslehti ühiste abisaadetiste kohta (jaotamine, nõuded, kogus jne). Nõuetekohaselt täidetud ankeedid ja küsitluslehed tuleb viivitamata edastada annetajatele.

Artikkel 6

Selleks, et jaotada ühisabi laagrites viibivatele sõjavangidele regulaarselt ja arvestada vajadusi, mis võivad tekkida seoses uute sõjavangide saabumisega laagrisse, lubatakse sõjavangide esindajatel luua ühistest abisaadetistest varusid ja neid säilitada. Selleks antakse nende käsutusse sobivad laoruumid; igal laoruumil peab olema kaks lukku, millest ühe võti on sõjavangide esindaja ja teise võti laagriülema käes.

Artikkel 7

Kui kollektiivse saadetisena on saadud rõivaid, peab iga sõjavang saama vähemalt ühe tervikkomplekti rõivaid. Sõjavangide esindajal on õigus halvemini varustatud sõjavangide tarbeks võtta riietusesemeid neilt sõjavangidelt, kellel on suurim arv rõivakomplekte või ühest komplektist rohkem üksikuid riietusesemeid, üleliigsed riietusesemed ära, kui see on vajalik vajaduste rahuldamiseks. Sõjavangide esindajal ei ole siiski õigust ära võtta teist komplekti aluspesu, sokke või jalatseid, välja arvatud juhul, kui see on ainus võimalus varustada selliste esemetega sõjavange, kellel need puuduvad.

Artikkel 8

Lepingupooled ja esmajoones vangis hoidvad riigid lubavad võimaluste piires ja elanikkonna varustamise eeskirju järgides osta oma territooriumilt sõjavangidele jaotamiseks mõeldud ühisabikaupu. Nad soodustavad ka rahasummade ülekandmist ja võtavad muid tehnilisi või administratiivseid finantsmeetmeid nimetatud ostude tegemiseks.

Artikkel 9

Eelnevad sätted ei piira sõjavangide õigust saada ühiseid abisaadetisi enne laagrisse jõudmist või üleviimise ajal ega ka nende saadetiste edastamise eest vastutavate kaitsvate riikide, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee või sõjavangide abistamisega tegelevate muude organisatsioonide esindajate võimalusi jaotada saadetisi adressaatidele mingil muul nende arvates otstarbekal viisil.

IV lisa

 

A. ISIKUKAART
(vt artikkel 4)

B. VANGISTAMISKAART
(vt artikkel 70)

C. KAART JA KIRI
(vt artikkel 71)

D. SURMATUNNISTUS
(vt artikkel 120)

E. REPATRIEERIMISTUNNISTUS
(vt II lisa, artikkel 11)

V lisa

NÄIDISMÄÄRUSTIK SÕJAVANGIDE OMA MAALE SAADETAVATE MAKSETE KOHTA
(vt artikkel 63)

(1) Artikli 63 kolmandas lõikes nimetatud teade sisaldab järgmisi andmeid:
(a) maksja sõjavangi artiklis 17 sätestatud number, auaste, perekonnanimi ja eesnimed;
(b) makse saaja nimi ja aadress päritolumaal;
(c) makstav summa selle riigi vääringus, kus sõjavangi kinni peetakse.

(2) Sõjavang kirjutab sellele teatele alla või, kui ta ei oska kirjutada, lisab oma tõendatud nimemärgi. Samuti kirjutab teatele alla ka sõjavangide esindaja.

(3) Laagriülem lisab nimetatud teatele tunnistuse, et asjaomase sõjavangi arvel ei ole makstavast summast vähem.

(4) Teade võib kujutada endast nimekirju, mille iga lehekülje on tõendanud sõjavangide esindaja ja kinnitanud laagriülem.


Õiend
Metaandmetes muudetud akti andja: Ülemnõukogu; lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.

SID

SID

SID

SID

SID

SID

Lisa 13186384 Ingliskeelne tekst