Teksti suurus:

Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon

Väljaandja:Ülemnõukogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 1999, 20, 120

Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon

(õ) 3.06.09 17:30

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus konventsiooniga ühinemise kohta

 

Allakirjutanud, 21. aprillist 12. augustini 1949 Genfis toimunud diplomaatilisest konverentsist osavõtnud riikide täievolilised esindajad, eesmärgiga luua tsiviilisikute sõjaaegse kaitse konventsioon, on kokku leppinud järgnevas:

 

I osa
ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Lepingupooled kohustuvad käesolevat konventsiooni järgima ja tagama selle järgimise igas olukorras.

Artikkel 2

Lisaks sätetele, mida kohaldatakse rahuajal, rakendatakse käesolevat konventsiooni ka kõigi kuulutatud sõdade või muude relvakonfliktide korral, mis võivad puhkeda kahe või enama lepingupoole vahel, ka juhul kui üks nendest sõjaseisukorda ei tunnusta.

Konventsiooni rakendatakse ka lepingupoole territooriumi osalise või täieliku okupeerimise korral, ka juhul kui okupatsioonile ei osutata relvastatud vastupanu.

Konventsiooniga ühinenud riigid järgivad oma vastastikustes suhetes konventsiooni ka juhul, kui mõni konfliktis osalev riik ei ole käesoleva konventsiooni pool. Nad järgivad konventsiooni ka suhetes nimetatud riigiga, kui too selles sätestatut tunnustab ja rakendab.

Artikkel 3

Kui lepingupoole territooriumil tekib relvakonflikt, mis ei ole rahvusvaheline, peab konfliktiosaline kohaldama vähemalt järgmisi sätteid:

(1) Sõjategevusest aktiivselt mitte osavõtvaid isikuid, sealhulgas relvajõudude liikmeid, kes on alistunud ja neid, kes on jäänud võitlusvõimetuks (hors de combat) haiguse, haavata saamise või kinnipidamise tagajärjel või muul põhjusel, tuleb igas olukorras kohelda humaanselt, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, nahavärvi, religiooni või veendumuste, soo, sünnipära või varalise seisundi või muu sellise kriteeriumi alusel.

Seetõttu on eelpool nimetatud isikute suhtes alati ja kõikjal keelatud järgmised toimingud:
(a) vägivald elu ja isiku vastu, esmajoones tapmine, vigastamine, julm kohtlemine ja piinamine;
(b) pantvangide võtmine;
(c) isikliku au haavamine, eriti alandav ja alavääristav kohtlemine;
(d) karistuste mõistmine ja täideviimine ilma eelneva otsuseta, mille on teinud tavapäraselt moodustatud kohus, mis võimaldab kõiki tsiviliseeritud rahvaste tunnustatud asendamatuid õiguslikke tagatisi.

(2) Haavatud ja haiged tuleb kokku koguda ja nende eest hoolitseda.

Erapooletu humanitaarorganisatsioon, nagu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, võib pakkuda konfliktiosalistele oma teeneid.

Konfliktiosalised peaksid püüdma erikokkulepetega jõustada ka kõik käesoleva konventsiooni ülejäänud sätted või osa nendest.

Eelnevate sätete kohaldamine ei muuda konfliktiosalise õiguslikku staatust.

Artikkel 4

Konventsiooniga kaitstakse isikuid, kes osutuvad konflikti või okupatsiooni korral olevat mingil ajal ja viisil selle konfliktiosalise või okupeeriva riigi võimu all, kelle kodanikud nad ei ole.

Konventsiooniga mitteseotud riigi kodanikke käesoleva konventsiooniga ei kaitsta. Neutraalse riigi kodanikke, kes viibivad sõdiva riigi territooriumil, samuti muu sõdiva riigi kodanikke ei loeta kaitstud isikuteks seni, kuni nende kodakondsuse riigil on tavapärane diplomaatiline esindatus riigis, kelle võimu all nad on.

II osa sätteid kohaldatakse siiski laiemalt, nagu on määratud artiklis 13.

Kaitstud isikuteks käesoleva konventsiooni tähenduses ei loeta isikuid, keda kaitstakse 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsiooniga haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal või 12. augusti 1949 Genfi (II) konventsiooniga haavatud, haigete ja merehädas sõjaväelaste olukorra parandamise kohta merel või sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooniga.

Artikkel 5

Kui konfliktiosaline on veendunud, et tema territooriumil viibivat kaitstud isikut on kindlalt alust kahtlustada riigi julgeoleku vastases tegevuses, või et selline isik osaleb nimetatud tegevuses, ei ole sellel isikul õigust nõuda käesoleva konventsiooni kohaseid õigusi ja privileege, mille kasutamine ohustaks riigi julgeolekut.

Kui kaitstud isikut peetakse okupeeritud territooriumil kinni kui spiooni või saboteerijat või kui isikut, keda on kindel alus kahtlustada okupeeriva riigi julgeoleku vastases tegevuses, kaotab see isik käesoleva konventsiooni kohased suhtlemisõigused, kui see on vältimatu sõjalise julgeoleku huvides.

Siiski tuleb selliseid isikuid alati kohelda inimlikult ja kohtu alla andmise korral on neil õigus õiglasele korralisele kohtupidamisele. Samuti tagatakse neile kõik käesoleva konventsiooni kohased kaitstud isiku õigused ja privileegid niipea, kui riigi või okupatsioonivõimu julgeolek seda võimaldab.

Artikkel 6

Käesolevat konventsiooni rakendatakse iga artiklis 2 nimetatud konflikti või okupatsiooni algusest alates.

Konfliktiosaliste territooriumil lõpetatakse käesoleva konventsiooni rakendamine sõjategevuse üldisel lõppemisel.

Okupeeritud territooriumil lõpetatakse käesoleva konventsiooni rakendamine ühe aasta möödumisel sõjategevuse üldisest lõppemisest. Siiski peab okupeeriv riik, niivõrd kui ta täidab sellel territooriumil valitsuse ülesandeid, okupatsiooni vältel järgima käesoleva konventsiooni artikleid 1 kuni 12, 27, 29 kuni 34, 47, 49, 51, 52, 53, 59, 61 kuni 77 ja 143.

Kaitstud isikute suhtes, kes vabastatakse, repatrieeritakse või asustatakse tagasi alles pärast nimetatud tähtpäevade möödumist, rakendatakse vahepealse aja jooksul käesolevat konventsiooni.

Artikkel 7

Lisaks artiklites 11, 14, 15, 17, 36, 108, 109, 132, 133 ja 149 ette nähtud kokkulepetele võivad lepingupooled sõlmida muid erikokkuleppeid kõigi küsimuste kohta, mille eraldi korraldamist peavad nad vajalikuks. Ükski erikokkulepe ei või kaitstud isikute olukorda muuta halvemaks, kui käesolevas konventsioonis sätestatud, ega piirata neile sellega antud õigusi.

Kaitstud isikud säilitavad selliste kokkulepete kohased privileegid niikaua, kuni konventsioon nende suhtes kehtib, välja arvatud, kui eelpool nimetatud või edaspidi nimetatavates kokkulepetes sätestatakse selgelt teisiti, või kui üks või teine konfliktiosaline kehtestab neile soodsamad tingimused.

Artikkel 8

Kaitstud isikud ei või mingil juhul ei osaliselt ega täielikult loobuda käesoleva konventsiooni või eelmises artiklis viidatud erikokkulepete kohastest õigustest.

Artikkel 9

Käesolevat konventsiooni rakendatakse koostöös kaitsvate riikidega, kelle ülesanne on kaitsta konfliktiosalise huve, ning kaitsvate riikide kontrolli all. Selleks võivad kaitsvad riigid määrata oma diplomaatilise või konsulaarpersonali hulgast delegaate oma kodanike või teiste neutraalsete riikide kodanike hulgast. Nimetatud delegaadid peab heaks kiitma riik, kus nad oma kohustusi täidavad.

Võimaluste piires hõlbustavad konfliktiosalised kaitsvate riikide esindajate või delegaatide tööd.

Kaitsvate riikide esindajad või delegaadid ei tohi mingil juhul ületada käesoleva konventsiooniga määratud tegevuspiire. Esmajoones arvestavad nad selle riigi julgeolekut, kus nad oma kohustusi täidavad. Nende tegevust piiratakse ainult erandjuhtudel ja ajutiselt sõjaliste vajaduste tõttu.

Artikkel 10

Käesolev konventsioon ei takista Rahvusvahelise Punase Risti Komiteel või muul erapooletul humanitaarorganisatsioonil konfliktiosalise nõusoleku korral abistada tsiviilisikuid, et neid kaitsta ja nende olukorda kergendada.

Artikkel 11

Lepingupooled võivad alati kokku leppida, et kaitsvate riikide käesoleva konventsiooni järgsed kohustuste täitmine usaldatakse organisatsioonile, kes tagab erapooletuse ja tõhususe.

Kui kaitstud isikud ei olnud või mis tahes põhjusel enam ei ole kaitsva riigi või käesoleva artikli esimeses lõigus ette nähtud organisatsiooni kaitse all, palub neid kinnipidav riik neutraalsel riigil või sellisel organisatsioonil täita konfliktiosaliste määratud kaitsva riigi ülesanded, mida see täidab käesoleva konventsiooni alusel.

Kui kaitset ei saa korraldada sel moel, palub kinnipidav riik abi või võtab vastu abipakkumise mõnelt humanitaarorganisatsioonilt, nagu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, asuda täitma kaitsvate riikide käesoleva konventsiooni kohaseid humanitaarfunktsioone.

Neutraalne riik või organisatsioon, keda asjaosaline riik kutsub või kes ise pakub end täitma neid ülesandeid, peab käituma vastutustundega konfliktiosalise suhtes, kellest sõltuvad käesoleva konventsiooniga kaitstavad isikud, ja andma piisavad tagatised selle kohta, et ta on valmis asjaomased ülesanded enda peale võtma ja neid erapooletult täitma.

Eelnevaid sätteid ei kitsendata erikokkulepetega poolte vahel, kellest üks ei saa pidada vabalt läbirääkimisi teise poole või tema liitlastega sõjaliste sündmuste tõttu, eriti kui tema territoorium on täielikult või suures osas okupeeritud.

Kui käesolevas konventsioonis nimetatakse kaitsvat riiki, tähendab see ka seda asendavat organisatsiooni käesoleva artikli tähenduses.

Käesolevat artiklit kohaldatakse ka neutraalsete riikide kodanike suhtes, kes asuvad okupeeritud territooriumil või sellise sõdiva riigi territooriumil, kus nende kodakondsuse riigil ei ole tavapärast diplomaatilist esindatust.

Artikkel 12

Kaitsvad riigid pakuvad oma teeneid erimeelsuste lahendamiseks, kui nad peavad seda soovitavaks kaitstavate isikute huvides, eriti konfliktiosaliste erimeelsuste korral käesoleva konventsiooni rakendamise või tõlgendamise suhtes.

Selleks võib iga kaitsev riik ühe konfliktiosalise kutsel või omal algatusel teha konfliktiosalistele ettepaneku nende esindajate, esmajoones kaitstud isikute eest vastutavate võimude esindajate kohtumiseks, võimaluse korral sobival neutraalsel territooriumil. Konfliktiosalised peavad sellised ettepanekud ellu viima. Kaitsvad riigid võivad vajaduse korral esitada konfliktiosaliste heakskiidu saamiseks isiku mõnest neutraalsest riigist või Rahvusvahelise Punase Risti Komitee delegeeritud isiku, keda kutsutakse sellisel kohtumisel osalema.

 

II osa
ELANIKKONNA ÜLDINE KAITSE SÕJA MÕNINGATE TAGAJÄRGEDE EEST

Artikkel 13

Leevendamaks sõjast põhjustatud kannatusi, kohaldatakse II osas sätestatut kõigi konfliktis osalevate maade elanike suhtes, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, kodakondsuse, religiooni või poliitiliste vaadete alusel.

Artikkel 14

Lepingupooled võivad rahuajal ja konfliktiosalised pärast sõjategevuse algust luua oma territooriumil ning vajaduse korral ka okupeeritud aladel hospitaaltsoone ja -punkte eesmärgiga kaitsta sõja mõjude eest haavatuid, haigeid ja vanureid, alla viieteistkümne aastaseid lapsi, rasedaid naisi ja alla seitsme aastaste laste emasid.

Sõjategevuse puhkemisel ja selle ajal võivad konfliktiosalised sõlmida kokkuleppeid nende loodud hospitaaltsoonide ja -punktide vastastikuse tunnustamise kohta. Selleks võivad nad kasutada käesolevale konventsioonile lisatud kokkuleppe projekti, seda vajaduse korral muutes.

Kaitsvaid riike ja Rahvusvahelise Punase Risti Komiteed kutsutakse pakkuma oma teeneid, soodustamaks nende hospitaaltsoonide ja -punktide loomist ja tunnustamist.

Artikkel 15

Konfliktiosaline võib kas ise või neutraalse riigi või mõne humanitaarorganisatsiooni kaudu teha vastaspoolele ettepaneku luua sõjategevuse piirkonnas neutraliseeritud tsoone, mille eesmärk on vahetegemiseta kaitsta sõja mõjude eest järgmisi isikuid:
(a) haavatud ja haiged võitlejad ja mittevõitlejad;
(b) tsiviilisikud, kes ei osale sõjategevuses ja kes tsoonides asumise ajal ei tee sõjalist laadi tööd.

Kui asjaosalised pooled on kokku leppinud kavandatava neutraliseeritud tsooni geograafilise asukoha, haldamise, toiduga varustamise ja järelevalvega seotud küsimused, sõlmitakse sellekohane kirjalik leping, millele kirjutavad alla konfliktiosaliste esindajad. Lepinguga määratakse tsooni neutraliseerituse algus ja kestus.

Artikkel 16

Eriti tuleb kaitsta ja austada haavatuid ja haigeid ning põduraid inimesi ja rasedaid naisi.

Niivõrd, kui see on sõjalistel kaalutlustel võimalik, peab iga konfliktiosaline soodustama langenute ja haavatute otsimist, merehädaliste ja teiste tõsisesse ohtu sattunud isikute abistamist ning nende kaitsmist röövimise ja halva kohtlemise eest.

Artikkel 17

Konfliktiosalised püüavad sõlmida kohalikke kokkuleppeid piiratavatelt või ümberpiiratud aladelt haavatute, haigete, põdurate ja vanurite ning laste ja sünnitajate äraviimise kohta, samuti kõigi religioonide vaimulike, meditsiinipersonali ja -vahendite nendele aladele läbipääsu kohta.

Artikkel 18

Konfliktiosalised peavad alati austama ja kaitsma ning ei tohi ühelgi tingimusel rünnata tsiviilhaiglaid, kus hooldatakse vaid haavatuid ja haigeid, põduraid ja sünnitajaid.

Konfliktiosalisteks olevad riigid väljastavad kõigile tsiviilhaiglatele tunnistuse selle kohta, et need on tsiviilhaiglad ja et nende hooneid ei kasutata ühelgi sellisel eesmärgil, mille tõttu haigla kaotaks kaitse vastavalt artiklile 19.

Tsiviilhaiglad märgistatakse 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal artiklis 38 sätestatud tunnusmärgiga, kuid üksnes riigi loal.

Niivõrd kui seda lubavad sõjalised kaalutlused, võtavad konfliktiosalised kõik vajalikud meetmed, et teha tsiviilhaiglaid tähistavad tunnusmärgid selgesti nähtavaks vaenlase maa-, õhu- ja merejõududele, vältimaks mis tahes vaenulikku tegevust.

Haiglate ohutust silmas pidades on soovitav, et haiglad asuksid sõjalistest sihtmärkidest võimalikult kaugel.

Artikkel 19

Tsiviilhaiglate kaitse ei lõpe, välja arvatud juhul, kui neid kasutatakse vaenlase kahjustamiseks nende humanitaarkohustustest väljaspool. Kaitse võib lõppeda pärast nõuetekohase hoiatuse esitamist, milles on määratud piisav tähtaeg, kuid seda hoiatust ei arvestata.

Vaenlast kahjustavateks aktideks ei tohi lugeda asjaolu, et neis haiglates põetatakse haigeid ja haavatud, kes on relvajõudude liikmeid või et seal leitakse neilt võetud käsirelvi ja laskemoona, mida ei ole veel üle antud asjaomasele teenistusele.

Artikkel 20

Regulaarselt ja ainuüksi tsiviilhaiglate tööga või haldamisega tegelevaid isikuid, sealhulgas haavatud ja haigete, põdurate ja sünnitajatest tsiviilisikute otsimise, äraviimise ja transpordi ning nende hooldamisega tegelevat personali ja relvajõudusid saatvaid sõjaväevaimulikke, tuleb austada ja kaitsta.

Okupeeritud territooriumil ja sõjategevuse piirkonnas peab eelpool nimetatud personal olema äratuntav nende staatust kinnitava isikukaardi järgi, millel on omaniku foto ja vastutava asutuse reljeefne pitser, ning samamoodi pitseeritud veekindla käesideme järgi, mida nad oma kohustuste täitmise ajal kannavad vasakul käel. Käesideme peab väljastama riik ja sellel peab olema 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal artiklis 38 sätestatud embleem.

Muud personali, kes tegelevad tsiviilhaiglate töö või haldamisega, austatakse ja kaitstakse ning neil on õigus oma ülesannete täitmise ajal kanda käesidet käesolevas artiklis sätestatud korras ja tingimustel. Isikukaardile peavad olema märgitud ülesanded, mida nad täidavad.

Iga haigla juhtkond peab alati andma asjaomaste riigiasutuste või okupatsioonivõimu asutuste käsutusse sellise personali nimekirja.

Artikkel 21

Haavatud ja haigeid tsiviilelanikke, põduraid isikuid ja sünnitajaid transportivaid maasõidukikonvoisid, haiglaronge või erivarustusega merelaevu austatakse ja kaitstakse samamoodi nagu artiklis 18 nimetatud haiglaid, ning riigi loal märgistatakse need 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal artiklis 38 sätestatud embleemiga.

Artikkel 22

Lennuvahendeid, mida kasutatakse ainuüksi haavatud ja haigete tsiviilisikute, põdurate isikute ja sünnitajate veoks või meditsiinipersonali ja -vahendite veoks, ei tohi rünnata. Neid tuleb austada, kui nad lendavad kõigi asjaomaste konfliktiosaliste erikokkulepetega määratud kõrgustel, aegadel ja marsruutidel.

Neid võib tähistada 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta artiklis 38 sätestatud embleemiga.

Lennud üle vaenlase territooriumi või tema okupeeritud territooriumi on keelatud, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Sellised lennuvahendid peavad täitma iga maandumiskäsu. Nimetatud kohustusliku maandumise korral võib lennuvahend koos pardalolijatega jätkata lendu pärast läbivaatust, kui see aset leiab.

Artikkel 23

Lepingupool peab lubama kõigi ravimite ja meditsiinivahendite ning usukultuseks vajalike vahendite vaba läbipääsu, kui need saadetised on mõeldud ainuüksi teise lepingupoole, ka juhul kui see on vaenlane, tsiviilelanikele. Samuti peab lepingupool lubama kõigi põhiliste toiduainete, riietusesemete ja toonikumide vaba läbipääsu, kui need saadetised on mõeldud alla viieteistkümne- aastastele lastele, rasedatele naistele ning sünnitajatele.

Lepingupool on kohustatud lubama eelmises lõigus nimetatud saadetiste vaba läbipääsu tingimusel, et see lepingupool on veendunud, et ei ole põhjust karta, et:
(a) saadetised võiksid sihtkoha asemel jõuda mujale, või
(b) järelevalve ei ole efektiivne, või
(c) vaenlase sõjalistele eesmärkidele või majandusele võiks olla kasulik oma eelpool nimetatud saadetiste vahetamine kauba vastu, mida vaenlane oleks muidu pidanud hankima või tootma muul moel, või sellise kauba tootmiseks vaja läinud ainete, toodete või teenuste vabanemine.

Riik, kes lubab käesoleva artikli esimeses lõigus nimetatud saadetiste läbipääsu, võib seada loa andmise tingimuseks, et saadetiste jagamise järele neist kasu saavatele isikutele valvavad koha peal kaitsvad riigid.

Sellised saadetised tuleb edastada viivitamatult ning riigil, kes lubab nende vaba läbipääsu, on õigus seada tehnilised tingimused, mille täitmise korral läbipääsu lubatakse.

Artikkel 24

Konfliktiosalised peavad võtma tarvilikke meetmeid, tagamaks, et alla viieteistkümneaastasi lapsi, kes on sõja tõttu jäänud orvuks või oma perekonnast eraldatud, ei jäetaks hooletusse ning et kõigis olukordades soodustataks nende ülalpidamist, usukultust ja haridust. Nende kasvatamine usaldatakse võimaluse korral samade kultuuritraditsioonidega isikutele.

Konfliktiosalised soodustavad konflikti ajaks selliste laste neutraalsele maale viimist kaitsva riigi nõusolekul ning eeldusel, et seal on tagatud esimeses lõikes nimetatud põhimõtete järgimine.

Peale selle peavad konfliktiosalised püüdma korraldada kõigi alla kaheteistkümneaastaste laste isiku tuvastamise isikuplaatide kandmise abil või muul viisil.

Artikkel 25

Konfliktiosalise territooriumil või tema poolt okupeeritud territooriumil asuvatel isikutel lubatakse edastada rangelt isiklikke teateid oma perekonnaliikmetele, kus nad ka ei viibiks, ning neilt teateid saada. Selline kirjavahetus edastatakse kiiresti ja asjatute viivitusteta.

Kui perekondlik kirjavahetus tavalise postiteenistuse kaudu muutub mis tahes põhjusel keeruliseks või võimatuks, peavad asjaomased konfliktiosalised kasutama neutraalset vahendajat, näiteks artiklis 140 nimetatud keskagentuuri, ning sellega nõu pidades otsustama, kuidas tagada nende kohustuste parim täitmine, esmajoones koostöös Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) rahvuslike seltsidega.

Kui konfliktiosalised peavad vajalikuks perekondlikku kirjavahetust piirata, võivad nad nõuda, et kasutataks kohustuslikku standardkirjavormi, mis sisaldab kahtkümmend viit vabalt valitud sõna, ning piirata nende edastamist ühe kirjani kuus.

Artikkel 26

Iga konfliktiosaline peab soodsalt suhtuma sõja tõttu lahutatud perekonnaliikmete järelepärimistesse eesmärgiga taastada perekonnaliikmete side ning võimaluse korral kohtuda. Esmajoones soodustab konfliktiosaline sellega tegelevate organisatsioonide tööd, eeldusel et need on talle vastuvõetavad ja järgivad tema julgeolekueeskirju.

 

III osa
KAITSTUD ISIKUTE STAATUS JA KOHTLEMINE

I jagu
ÜHISED SÄTTED KONFLIKTIOSALISTE TERRITOORIUMIDE NING OKUPEERITUD TERRITOORIUMIDE KOHTA

Artikkel 27

Kaitstud isikutel on alati õigus lugupidamisele oma isiku vastu, aule, perekondlikele õigustele, usulistele veendumustele ja kultusele ning oma harjumustele ja tavadele. Neid tuleb alati kohelda inimlikult ning kaitsta esmajoones vägivallaaktide või nendega ähvardamise eest ning solvangute ja avaliku uudishimu eest.

Eriti tuleb kaitsta naisi nende au vastu suunatud rünnakute eest, eriti vägistamise, sundprostitutsiooni ning kõigi muude kõlblusvastaste kallaletungide eest.

Arvestades kaitstud isikute tervisliku seisundi, vanuse ja soo kohta sätestatut, peab konfliktiosaline, kelle võimu all on kaitstud isikuid, kõiki neid kohtlema võrdse tähelepanelikkusega, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta eriti rassi, religiooni või poliitiliste vaadete tõttu.

Konfliktiosalised võivad siiski kaitstud isikute suhtes kasutada sõja tõttu vajalikke kontrolli- ja julgeolekumeetmeid.

Artikkel 28

Kaitstud isiku juuresolekut ei või kasutada selleks, et välistada sõjalised operatsioonid teatavates kohtades või piirkondades.

Artikkel 29

Sõltumata võimalikust isiklikust vastutusest, vastutab konfliktiosaline, kelle võimu all võib olla kaitstud isikuid, selle eest, kuidas tema esindajad viimaseid kohtlevad.

Artikkel 30

Kaitstud isikutel peavad olema kõik võimalused pöörduda kaitsvate riikide, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, oma asukohamaa Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) rahvuslike seltside ning muude organisatsioonide poole, kes võivad neid aidata.

Selleks tagavad võimud kõigile neile organisatsioonidele vajalikud tingimused sõjalistest ja julgeolekukaalutlustest tulenevates piirides.

Lisaks artiklis 143 ette nähtud kaitsvate riikide ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee delegaatide külastustele peavad kinnipidavad või okupeerivad riigid võimalikult palju soodustama teiste organisatsioonide, kelle eesmärk on osutada kaitstud isikutele hingelist või materiaalset abi, esindajate külastusi nende isikute juurde.

Artikkel 31

Kaitstud isikute suhtes ei või rakendada mingisugust füüsilist ega moraalset sundi, eriti et saada neilt või kolmandatelt isikutelt informatsiooni.

Artikkel 32

Lepingupooled lepivad ennekõike kokku, et mitte keegi neist ei või võtta mis tahes laadi meetmeid, mis põhjustaksid nende võimu all olevate inimeste füüsilisi kannatusi või massilist hukkumist. Keelatud on mitte ainult tapmine, piinamine, kehaline karistamine, vigastamine ja meditsiinilised või teaduslikud katsed, mille vajadust ei tingi kaitstud isiku ravi, vaid ka kõiki muud julmad võtted, olenemata sellest, kas neid kasutavad tsiviilisikud või sõjaväelased.

Artikkel 33

Kaitstud isikut ei või karistada kuriteo eest, mida ta ei ole isiklikult toime pannud. Kollektiivsed karistused, nagu ka igasugune hirmutamine ja terroriseerimine, on keelatud.

Röövimine on keelatud.

Surveabinõud kaitstud isikute ja nende vara suhtes on keelatud.

Artikkel 34

Pantvangide võtmine on keelatud.

 

II jagu
KONFLIKTIOSALISE TERRITOORIUMIL VIIBIVAD VÄLISMAALASED

Artikkel 35

Kõigil kaitstud isikutel, kes soovivad konflikti puhkemisel või selle kestel maalt lahkuda, on selleks õigus, välja arvatud juhul, kui nende lahkumine on vastuolus riiklike huvidega. Selliste isikute lahkumistaotluste üle otsustamise protseduur kehtestatakse tavalises korras ja otsus tehakse viivitamata. Lahkumisloa saanud isikud võivad end varustada reisiks vajalike rahasummadega ja võtta kaasa vajaliku hulga oma asju ja isiklikke tarbeesemeid.

Kui kaitstud isikul keelatakse territooriumilt lahkuda, on tal õigus nõuda, et pädev kohus või kinnipidava riigi selleks otstarbeks määratud halduskogu kaaluks keeldumise tühistamist esimesel võimalusel.

Kaitsva riigi esindajate nõudmise korral ning kui julgeolekukaalutlused seda ei takista, tuleb neile teatada iga lahkumistaotluse mitterahuldamise põhjused ja esimesel võimalusel nende isikute nimed, kellele ei antud luba lahkuda.

Artikkel 36

Eelmise artikli järgi lubatud lahkumised peavad toimuma rahuldavates ohutus-, hügieeni-, sanitaar- ja toitlustustingimustes. Alates kinnipidava riigi territooriumilt lahkumisest kannab sellega seonduvad kulutused sihtkohariik või neutraalse riigi territooriumile paigutamise korral riik, kelle kodanikud sinna paigutatakse. Selliste liikumiste üksikasju võib vajaduse korral reguleerida asjaomaste riikide kokkulepetega.

Eelnev ei või kahjustada konfliktiosaliste võimalikke erikokkuleppeid vaenlase käes olevate kodanike vahetamise ja repatrieerimise kohta.

Artikkel 37

Kaitstud isikuid, kes on eeluurimisvangistuses või kannavad vabadusekaotuslikku karistust, tuleb kinnipidamise ajal kohelda inimlikult.

Nende vabastamise korral võivad nad kohe taotleda luba maalt lahkuda vastavalt eelnevatele artiklitele.

Artikkel 38

Kaitstud isikute olukorda reguleeritakse välismaalaste rahuaegset kohtlemist käsitlevate sätetega, erandiks on üksnes käesoleva konventsiooniga, esmajoones selle artiklitega 27 ja 41 lubatud erimeetmed. Igal juhul tuleb neile tagada järgmised õigused:
(1) neil on õigus vastu võtta isiklikku ja ühist abi, mida neile saadetakse;
(2) kui nende tervislik seisund seda nõuab, on neil õigus samasugusele arstiabile ja haiglaravile nagu asjaomase riigi kodanikel;
(3) neil tuleb lubada tegeleda oma usukultusega ning saada hingelist abi oma usu vaimulikelt;
(4) kui nad elavad sõja ohtudele eriti avatud piirkonnas, on neil samasugune õigus sellest piirkonnast lahkuda kui asjaomase riigi kodanikel;
(5) alla viieteistkümneaastastel lastel, rasedatel naistel ja alla seitsmeaastaste laste emadel on õigus saada samasuguseid soodustusi nagu on asjaomase riigi kodanikel.

Artikkel 39

Kaitstud isikutele, kes on sõja tagajärjel kaotanud oma sissetulekuallikaks oleva töö, tuleb võimaldada leida palgatööd. Arvestades julgeolekukaalutlusi ja artiklis 40 sätestatut, peavad neil olema võrdsed võimalused selle riigi kodanikega, mille territooriumil nad asuvad.

Kui konfliktiosaline rakendab kaitstud isiku suhtes järelevalvemeetmeid, mille tagajärjel see isik ei ole võimeline ise toime tulema, ning eriti kui selline isik ei saa julgeolekukaalutluste tõttu leida tavalistel tingimustel palgatööd, peab nimetatud konfliktiosaline tagama tema ja tema ülalpeetavate isikute toimetuleku.

Kaitstud isikud võivad igal juhul saada abiraha oma kodumaalt, kaitsvalt riigilt või artiklis 30 nimetatud abistamisorganisatsioonidelt.

Artikkel 40

Kaitstud isikuid võib tööle sundida üksnes samadel tingimustel nagu selle konfliktiosalise kodanikke, mille territooriumil nad on.

Kui kaitstud isikutel on vaenuliku riigi kodakondsus, võib neid sundida tegema üksnes sellist tavalist tööd, mida on vaja inimeste toitlustamise, majutamise, riietuse, transpordi ja tervise tagamiseks ja mis ei ole otseselt seotud sõjaliste operatsioonide läbiviimisega.

Kahes eelnevas lõigus nimetatud juhtudel tööle sunnitud kaitstud isikutel on õigus samasugustele töötingimustele ja tagatistele nagu asjassepuutuva riigi kodanikel, esmajoones töötasu, tööaja, riietuse ja töövahendite, väljaõppe ning tööõnnetuste ja -haiguste hüvituse osas.

Kui eelnevaid sätteid rikutakse, peavad kaitstud isikud saama vastavalt artiklile 30 kasutada oma kaebeõigust.

Artikkel 41

Kui riik, kelle võimu all kaitstud isikud on, peab käesolevas konventsioonis nimetatud järelevalvemeetmeid ebapiisavateks, ei või ta võtta rangemaid järelevalvemeetmeid kui kohustusliku elukoha määramine või interneerimine vastavalt artiklitele 42 ja 43.

Kohaldades artikli 39 teise lõigu sätteid isikute suhtes, kes peavad oma tavalisest elukohast lahkuma, kuna on otsustatud asustada nad kohustuslikku elukohta mujal, peab kinnipidav riik võimalikult täpselt järgima käesoleva konventsiooni III osa IV jaos sätestatud kohtlemisnõudeid.

Artikkel 42

Kaitstud isikud võib otsustada interneerida või neile kohustusliku elukoha määrata üksnes siis, kui see on kinnipidava riigi julgeoleku huvides vältimatu.

Kui mõni isik nõuab kaitsva riigi esindajate kaudu vabatahtlikult interneerimist ja kui tema olukorra tõttu on see vajalik, peab riik, kelle võimu all ta on, ta interneerima.

Artikkel 43

Igal kaitstud isikul, kes on interneeritud või asustatud kohustuslikku elukohta, on õigus see toiming esimesel võimalusel vaidlustada pädevas kohtus või halduskogus, mille kinnipidav riik on selleks määranud. Kui otsus interneerimise või kohustuslikku elukohta asustamise kohta jäetakse jõusse, peab kohus või halduskogu perioodiliselt ja vähemalt kaks korda aastas tema asja üle vaatama, eesmärgiga algset otsust soodsamaks muuta, kui asjaolud seda võimaldavad.

Kinnipidav riik peab viivitamata esitama kaitsvale riigile nende kaitstud isikute nimed, kes on interneeritud või asustatud kohustuslikku elukohta või kelle interneerimine on lõpetatud või kelle suhtes tühistatakse kohustuslik elukoht, välja arvatud juhul, kui kaitstud isikud on selle vastu. Samadel tingimustel peab kaitsvat riiki võimalikult kiiresti teavitama käesoleva artikli esimeses lõigus nimetatud kohtute ja halduskogude otsustest.

Artikkel 44

Kui kinnipidav riik kasutab käesolevas konventsioonis nimetatud järelevalvemeetmeid, ei või ta kohelda põgenikke, keda tegelikult ei kaitse ükski valitsus, vaenuliku riigi kodanikest välismaalastena, ainuüksi seetõttu, et de jure on neil vaenuliku riigi kodakondsus.

Artikkel 45

Kaitstud isikuid ei või üle anda riigile, kes ei ole käesoleva konventsiooni osaline.

Mingil juhul ei takista see säte kaitstud isikute repatrieerimist või kodumaale tagasipöördumist pärast sõjategevuse lõppu.

Kinnipidav riik võib kaitstud isikuid üle anda üksnes käesoleva konventsiooni osalisriigile, kui kinnipidav riik on veendunud selle riigi tahtes ja valmisolekus käesolevat konventsiooni rakendada. Kui kaitstud isikuid sellistel tin- gimustel üle antakse, vastutab vastuvõttev riik käesoleva konventsiooni rakendamise eest ajal, mil need isikud on tema hoole all. Kui aga see riik ei täida käesoleva konventsiooni olulisi sätteid, peab kaitstud isikud üle andnud riik kaitsva riigi sellekohase teate peale võtma tõhusaid meetmeid olukorra parandamiseks või nõudma kaitstud isikute tagasisaatmist. Sellist nõudmist tuleb täita.

Mingil juhul ei või kaitstud isikut anda üle riigile, kus tal on põhjust karta tagakiusamist oma poliitiliste vaadete või usuliste veendumuste tõttu.

Käesoleva artikli sätted ei takista enne sõjategevuse algust sõlmitud väljaandmise lepingute alusel välja anda neid kaitstud isikuid, keda süüdistatakse kuritegudes tavaliste kriminaalseaduste järgi.

Artikkel 46

Kaitstud isikute suhtes võetud piiravad meetmed, mida pole eelnevalt lõpetatud, tuleb tühistada esimesel võimalusel pärast sõjategevuse lõppu.

Kaitstud isikute vara suhtes võetud piiravad meetmed tuleb kinnipidava riigi seaduste kohaselt tühistada esimesel võimalusel pärast sõjategevuse lõppu.

 

III jagu
OKUPEERITUD TERRITOORIUMID

Artikkel 47

Okupeeritud territooriumil asuvatelt kaitstud isikutelt ei või mingil juhul ega viisil võtta õigust käesoleva konventsiooniga ettenähtud soodustustele okupeerimisest tingitud muudatuste tõttu selle territooriumi võimuorganites või valitsuses, samuti mitte okupeeritud territooriumi võimuorganite ja okupeeriva riigi vahel sõlmitud lepingutega ega kogu territooriumi või selle osa annekteerimisega okupeeriva riigi poolt.

Artikkel 48

Kaitstud isikud, kes ei ole okupeeritava riigi kodanikud, võivad vastavalt artiklile 35 kasutada õigust sellelt territooriumilt lahkuda. Sellekohaseid otsuseid tehakse vastavalt protseduurile, mille okupeeriv riik nimetatud artikli kohaselt on kehtestanud.

Artikkel 49

Kaitstud isikute üksikud või massilised ümberasustamised, samuti nende deporteerimine okupeeritud territooriumilt okupeeriva riigi või mõne muu riigi territooriumile, olgu see okupeeritud või mitte, on mis tahes põhjusel keelatud.

Okupeeriv riik võib siiski teatava maa-ala täielikult või osaliselt evakueerida, kui see on vältimatu elanikkonna julgeoleku või tungiva sõjalise vajaduse tõttu. Selliste evakuatsioonide korral ei või kaitstud isikuid paigutada väljapoole okupeeritud territooriumi piire, välja arvatud juhul, kui tegeliku olukorra tõttu on selline ümberpaigutamine vältimatu. Nõnda evakueeritud isikud toimetatakse tagasi nende kodudesse kohe, kui sõjategevus on selles piirkonnas lõppenud.

Selliselt ümber asustades või evakueerides peab okupeeriv riik võimaluste piires tagama, et kaitstud isikud majutatakse korralikult ning et ümberasustamisel on hügieeni-, tervise-, ohutus- ja toitlustamistingimused rahuldavad ning et ühe perekonna liikmeid ei lahutata.

Kõigist ümberasustamistest ja evakuatsioonidest tuleb kohe pärast nende toimumist informeerida kaitsvat riiki.

Okupeeriv riik ei või kaitstud isikuid hoida eriti sõjaohtlikel aladel, välja arvatud juhul, kui see on vältimatu elanikkonna julgeoleku või tungiva sõjalise vajaduse tõttu.

Okupeeriv riik ei või okupeeritud territooriumile deporteerida või ümber asustada oma tsiviilelanikkonda.

Artikkel 50

Okupeeriv riik peab koos riiklike ja kohalike võimuorganitega soodustama laste kasvatus- ja haridusasutuste normaalset tööd.

Okupeeriv riik peab astuma samme, soodustamaks laste isiku tuvastamist ja nende päritolu kindlakstegemist. Okupeeriv riik ei või mingil juhul muuta nende isiklikku seisundit ega arvata neid talle alluvate rühmituste või organisatsioonide koosseisu.

Kui kohalikud asutused seda teha ei suuda, peab okupeeriv riik korraldama nende sõja tõttu orvuks jäänud või vanematest eraldatud laste ülalpidamise ja kasvatamise, kelle eest ei suuda piisavalt hoolt kanda lähedased sugulased või sõbrad. Võimaluse korral peaksid seda tegema nendega samast kodakondsusest, sama keelt kõnelevad ja sama usku isikud.

Artikli 136 kohaselt loodud büroo eriosakond peab tegema kõik võimaliku, et identifitseerida lapsed, kelle isik pole kindlaks tehtud. Alati tuleb talletada teadaolevad andmed nende vanemate või lähisugulaste kohta.

Okupeeriv riik ei või takistada abinõude rakendamist, mida on võetud enne okupatsiooni selleks, et toitlustada, võimaldada arstiabi või kaitsta sõja mõjude eest alla viieteistkümneaastaseid lapsi, rasedaid naisi ja alla seitsmeaastaste laste emasid.

Artikkel 51

Okupeeriv riik ei või sundida kaitstud isikuid teenima oma relvajõududes või nende abiteenistustes. Mis tahes surve ja propaganda vabatahtlikuks värbamiseks on keelatud.

Okupeeriv riik ei või sundida tööle alla kaheksateistkümneaastaseid kaitstud isikuid. Töö võib olla üksnes seotud okupatsiooniarmee teenindamisega või avaliku heaolu huvides või okupeeritud maa elanikkonna toitlustamise, majutamise, riietega varustamise, transpordi või tervishoiuga. Kaitstud isikuid ei või sundida tegema tööd, mille tõttu nad peaksid osalema sõjategevuses. Okupeeriv riik ei või sundida kaitstud isikuid kasutama jõumeetmeid, selleks et tagada julgeolek ehitistes, kus nad kohustuslikku tööd teevad.

Töö tegemist võib nõuda üksnes sellel okupeeritud territooriumil, kus asuvad isikud, kelle sundtööd kasutatakse. Igale sellisele isikule tuleb võimaluste piires säilitada tema tavaline töökoht. Töölistele tuleb maksta õiglast töötasu ja töö peab vastama nende füüsilistele ja intellektuaalsetele võimetele. Käesolevas artiklis nimetatud tööd tegevate kaitstud isikute suhtes rakendatakse okupeeritud maa õigusakte töötingimuste kohta, eriti mis käsitlevad töötasu, tööaega, töövahendeid, väljaõpet ning hüvitust tööõnnetuste ja -haiguste eest.

Mingil juhul ei või kohustusliku töö tõttu töölisi mobiliseerida sõjalistesse või poolsõjalistesse organisatsioonidesse.

Artikkel 52

Ühegi lepingu, kokkuleppe ega eeskirjaga ei või tööliselt mitte kuskil, olenemata sellest, kas ta töötab vabatahtlikult või mitte, võtta õigust pöörduda kaitsva riigi esindajate poole palvega, et see riik sekkuks.

Kõik meetmed, mille eesmärk on tekitada töötust või piirata okupeeritud territooriumi töölistele pakutavaid võimalusi, et sundida neid töötama okupeeriva riigi heaks, on keelatud.

Artikkel 53

Okupeeriv riik ei või hävitada kinnis- või vallasvara, mis kuulub kaitstud isikutele kas isikliku või ühisomandina või riigile või muudele avalik-õiguslikele institutsioonidele või sotsiaal- või ühistegevusorganisatsioonidele, välja arvatud juhul, kui selline hävitamine on sõjaliste operatsioonide tõttu vältimatu.

Artikkel 54

Okupeeriv riik ei või muuta okupeeritud territooriumi avalike teenistujate või kohtunike seisundit ega mis tahes viisil rakendada nende vastu sanktsioone, sunnimeetmeid või diskrimineerivaid meetmeid, kui nad südametunnistuse tõttu keelduvad täitmast oma ülesandeid.

See keeld ei välista artikli 51 teise lõigu kohaldamist. See ei mõjuta okupeeriva riigi õigust kõrvaldada avalikke teenistujaid ametikohtadelt.

Artikkel 55

Okupeeriv riik on kohustatud tema käsutuses olevate vahendite piires võimalikult suures ulatuses tagama elanikkonna varustamise toidu ja ravimitega. Esmajoones peab okupeeriv riik vajalikke toiduaineid, ravimeid ja muid vahendeid sisse tooma, kui okupeeritud territooriumi varud ei ole piisavad.

Okupeeriv riik ei või rekvireerida okupeeritud territooriumil olevaid toiduaineid, muid vahendeid ega ravimeid, välja arvatud okupatsioonivägede ja halduspersonali kasutusse, ja ka siis üksnes juhul, kui on arvestatud tsiviilelanikkonna vajadusi. Muudes rahvusvahelistes konventsioonides sätestatut arvestades peab okupeeriv riik tagama, et kõigi rekvireeritud asjade eest makstakse kohast hüvitust.

Kaitsval riigil on igal ajal õigus kontrollida toidu- ja ravimivarusid okupeeritud territooriumidel, välja arvatud juhul, kui tungiva sõjalise vajaduse tõttu on seda võimalust ajutiselt piiratud.

Artikkel 56

Okupeeriv riik koostöös riiklike ja kohalike võimuorganitega on kohustatud tema käsutuses olevate vahendite piires võimalikult suures ulatuses tagama ja säilitama ravi- ja haiglaasutuste ja asjaomaste teenistuste töö ning tervishoiu ja hügieeni okupeeritud territooriumil, pöörates erilist tähelepanu nakkushaiguste ning epideemiate vältimise meetmete võtmisele. Kõigi kategooriate meditsiinipersonalil lubatakse oma ülesandeid täita.

Kui okupeeritud territooriumil, kus okupeeritud riigi pädevad asutused ei toimi, rajatakse uusi haiglaid, peavad okupatsioonivõimud vajaduse korral tagama nende tunnustamise vastavalt artiklile 18. Samasugustel asjaoludel peavad okupatsioonivõimud tunnustama ka haiglapersonali ja transpordivahendeid vastavalt artiklitele 20 ja 21.

Tervise ja hügieeniga seotud meetmete võtmisel peab okupeeriv riik arvestama okupeeritud territooriumi elanikkonna moraalseid ja eetilisi nõudmisi.

Artikkel 57

Okupeeriv riik võib tsiviilhaiglaid rekvireerida üksnes ajutiselt sõjaväelastest haavatute ja haigete hooldamiseks ja ainult tungiva vajaduse korral, ja ka siis tingimusel, et aegsasti korraldatakse patsientide hooldamine ja ravimine ning tagatakse tsiviilelanikkonna vajadus haiglakohtade järele.

Tsiviilhaiglate vahendeid ja varusid ei või rekvireerida seni, kuni neid on vajab tsiviilelanikkond.

Artikkel 58

Okupeeriv riik peab lubama vaimulikel anda hingelist abi oma koguduse liikmetele.

Okupeeriv riik peab samuti vastu võtma usulisteks vajadusteks mõeldud raamatute ja esemete saadetised ning soodustama nende jagamist okupeeritud territooriumil.

Artikkel 59

Kui okupeeritud territooriumi kogu elanikkond või osa sellest ei ole varustatud piisavalt, peab okupeeriv riik nõustuma elanikkonna abistamise kavadega ning soodustama nende elluviimist kõigi oma käsutuses olevate vahenditega.

Sellised abistamiskavad, millega võivad tegeleda riigid või erapooletud humanitaarorganisatsioonid, nagu Rahvusvaheline Punase Risti Komitee, seisnevad esmajoones toiduainete, ravimite ja riiete saatmises.

Kõik lepingupooled peavad lubama selliste saadetiste vaba läbipääsu ning tagavad nende kaitse.

Riigil, kes lubab saadetiste vaba läbipääsu nende teel vastaspoole okupeeritud territooriumile, on siiski õigus saadetisi läbi otsida, määrata nende liikumiseks kindlaid aegu ja marsruute ning nõuda kaitsvalt riigilt piisavaid tagatisi selle kohta, et neid saadetisi kasutatakse abivajava elanikkonna abistamiseks, mitte okupeeriva riigi heaks.

Artikkel 60

Abisaadetised ei vabasta okupeerivat riiki ühestki artiklites 55, 56 ja 59 ette nähtud kohustusest. Okupeeriv riik võib kasutada abisaadetisi selleks määratud otstarbel, välja arvatud äärmise vajaduse korral, kui see on okupeeritud territooriumi elanikkonna huvides ja sellega nõustub kaitsev riik.

Artikkel 61

Eelmistes artiklites nimetatud abisaadetised jagatakse koostöös kaitsva riigiga ja tema järelevalve all. Okupeeriv riik ja kaitsev riik võivad kokkuleppel selle kohustuse delegeerida neutraalsele riigile, Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele või mõnele muule erapooletule humanitaarorganisatsioonile.

Sellised saadetised vabastatakse okupeeritud territooriumil kõigist maksudest, tasudest ja tollilõivudest, välja arvatud juhul, kui need on vajalikud territooriumi majanduse huvides. Okupeeriv riik peab soodustama nende saadetiste kiiret jagamist.

Kõik lepingupooled püüavad lubada selliste saadetiste maksuvaba transiiti ja transporti nende teel okupeeritud territooriumidele.

Artikkel 62

Kui seda ei takista tungivad julgeolekukaalutlused, tuleb kaitstud isikutel okupeeritud territooriumidel lubada vastu võtta neile saadetud isiklikke abisaadetisi.

Artikkel 63

Välja arvatud juhul, kui okupeeriv riik rakendab tungivate julgeolekukaalutluste tõttu ajutisi ja erandlikke piiranguid, tuleb järgida järgmisi sätteid:
(a) tunnustatud rahvuslikel Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) seltsidel on õigus tegutseda kooskõlas Punase Risti põhimõtetega, mille on määratlenud Rahvusvahelised Punase Risti konverentsid. Muudel abistamisorganisatsioonidel lubatakse jätkata nende humanitaartegevust samadel tingimustel;
(b) okupeeriv riik ei või nõuda nende seltside personali või struktuuri muutmist, mis kahjustaks eelpool nimetatud tegevust.

Samad põhimõtted kehtivad ka mittesõjaliste eriorganisatsioonide tegevuse ja personali suhtes, mis juba eksisteerivad või mis võidakse luua eesmärgiga tagada tsiviilelanikkonna elutingimused hädavajalike kommunaalteenuste osutamise, abi jagamise ning päästetööde korraldamisega.

Artikkel 64

Okupeeritud territooriumi kriminaalseadused jäävad kehtima, välja arvatud erandjuhtudel, mil okupeeriv riik võib need tühistada või nende kehtivuse peatada, kuna nad ohustavad tema julgeolekut või takistavad käesoleva konventsiooni rakendamist. Kui seda ei takista eelpool nimetatud kaalutlused või vajadus tagada tõhus õigusemõistmine, peavad okupeeritud territooriumi kohtud jätkama oma tegevust seoses eelpool mainitud seadustes nimetatud kuritegudega.

Okupeeriv riik võib siiski nõuda, et okupeeritud territooriumi elanikkond järgiks norme, mis on hädavajalikud, et okupeeriv riik saaks täita oma käesoleva konventsiooni järgseid kohustusi, tagada territooriumi korrapärase valitsemise ning okupeeriva riigi, okupatsioonijõudude ja -administratsiooni liikmete ja nende vara, samuti nende kasutatavate hoonete ja sideliinide julgeoleku.

Artikkel 65

Okupeeriva riigi kehtestatud kriminaalseadused ei jõustu enne, kui need on avaldatud ja neist on teavitatud okupeeritud territooriumi elanikke nende emakeeles. Nimetatud kriminaalseadused ei tohi olla tagasiulatuva jõuga.

Artikkel 66

Kui artikli 64 teise lõigu alusel kehtestatud kriminaalseadust on rikutud, võib okupeeriv riik anda süüdistatava üle oma õiguspäraselt loodud ja mittepoliitilistele sõjaväekohtutele tingimusel, et nimetatud kohtud peavad istungeid okupeeritud territooriumil. Apellatsioonikohtud peavad eelistatavalt pidama istungeid okupeeritud territooriumil.

Artikkel 67

Kohtud kohaldavad üksnes neid seadusesätteid, mis kehtisid enne kuriteo toimepanemist ja mis on kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, eriti põhimõttega, et karistuse raskus peab vastama kuriteo raskusele. Kohtud peavad arvestama asjaolu, et süüdistatav ei ole okupeeriva riigi kodanik.

Artikkel 68

Kui kaitstud isik paneb toime kuriteo, mille ainus eesmärk oli okupeerivale riigile kahju tekitada, kuid mis ei kujuta endast rünnet okupatsioonijõudude või -administratsiooni liikme elu või tervise vastu ega põhjusta ühiskonnale suurt ohtu ega kahjusta raskelt okupatsioonijõudude või -administratsiooni vara või nende kasutatavaid ehitisi, võib sellist isikut karistada interneerimise või tavalise vangistusega, eeldusel et interneerimise või vanglakaristuse kestus vastab toimepandud kuriteo raskusele. Selliste kuritegude eest ei või kaitstud isikutele mõista muid vabadusekaotuslikke karistusi peale interneerimise ja vangistuse. Käesoleva konventsiooni artiklis 66 nimetatud kohtud võivad omal valikul muuta vanglakaristuse sama kestusega interneerimiseks.

Kriminaalseadused, mille okupeeriva riik on kehtestanud vastavalt artiklitele 64 ja 65, võivad kaitstud isikutele mõistetava karistusena ette näha surmanuhtluse ainult juhul, kui isikud on süüdi spionaažis, okupeeriva riigi sõjaliste rajatiste vastu suunatud rasketes sabotaažiaktides või tahtlikes kuritegudes, mis on põhjustanud ühe või mitme isiku surma, eeldusel et need kuriteod on karistatavad surmanuhtlusega seaduse alusel, mis kehtis okupeeritud territooriumil enne okupatsiooni.

Kaitstud isikutele ei või mõista surmanuhtlust, kui kohus ei ole eriliselt arvestanud asjaolu, et kuna süüdistatav ei ole okupeeriva riigi kodanik, ei ole ta kohustatud olema riigitruu.

Ühelgi juhul ei või surmanuhtlust mõista kaitstud isikule, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistkümneaastane.

Artikkel 69

Kõigil juhtudel tuleb kaitstud isikule mõistetud vanglakaristusest maha arvata aeg, mil kuriteos süüdistatav kaitstud isik oli vahi all enne kohut või karistuse kandmise algust.

Artikkel 70

Okupeeriv riik ei või kaitstud isikuid arreteerida, kohtu alla anda ega süüdi mõista enne okupatsiooni või selle ajutisel vaheajal toimepandud tegude või väljendatud seisukohtade eest, välja arvatud sõjaseaduste ja -tavade rikkumised.

Okupeeriva riigi kodanikke, kes enne sõjategevuse algust otsisid põgenikena varjupaika okupeeritud riigi territooriumil, ei või arreteerida, kohtu alla anda, süüdi mõista ega okupeeritud territooriumilt välja saata, välja arvatud pärast sõjategevuse algust toimepandud kuritegude eest või enne sõjategevuse algust toimepandud üldiste kriminaalseaduste rikkumiste eest, mis okupeeritud riigi seaduste kohaselt oleksid andnud aluse isiku väljaandmiseks rahu ajal.

Artikkel 71

Okupeeriva riigi pädevad kohtud ei või mõista ühtegi karistust, millele ei ole eelnenud tavapärases korras toimunud kohtupidamist.

Süüdistatavaid isikuid, kelle okupeeriv riik on andnud kohtu alla, tuleb koheselt kirjalikult ja neile arusaadavas keeles teavitada neile esitatava süüdistuse üksikasjadest ning nende asi esitatakse kohtule võimalikult kiiresti. Kõigist okupeeriva riigi algatatud kriminaalasjadest kaitstud isikute vastu, milles esitatav süüdistus võib kaasa tuua surmanuhtluse või kaheaastase või pikema vanglakaristuse, tuleb teavitada kaitsvat riiki. Kaitsval riigil on igal ajal õigus saada informatsiooni nende kriminaalasjade seisu kohta. Peale selle tuleb kaitsva riigi nõudmise korral talle esitada kõik üksikasjad nende kriminaalasjade ja ka teiste menetluste kohta, mille okupeeriv riik on algatanud kaitstud isikute vastu.

Käesoleva artikli teises lõigus nimetatud teade kaitsvale riigile tuleb saata viivitamatult ja peab igal juhul jõudma kaitsva riigini kolm nädalat enne kohtuasja esmakordse arutamise päeva. Kui asja arutamise algul esitatakse tõendid, et käesoleva artikli sätteid ei ole täielikult täidetud, ei või asja arutamist jätkata. Teade peab sisaldama järgmisi andmeid:
(a) süüdistava isikukirjeldus;
(b) elu- või kinnipidamiskoht;
(c) süüdistuse või süüdistuste üksikasjad (koos viitega kriminaalseaduste sätetele, mille alusel süüdistus esitatakse);
(d) asja arutava kohtu nimi;
(e) esimese kohtuistungi toimumise koht ja kuupäev.

Artikkel 72

Süüdistatavatel isikutel on õigus esitada oma kaitseks vajalikke tõendeid, esmajoones kutsuda tunnistajaid. Neil on õigus kasutada enda valitud kvalifitseeritud advokaadi või õigusnõuniku abi, kes peab saama neid vabalt külastada ning kasutada kaitse ettevalmistamiseks vajalikke vahendeid.

Kui süüdistatav ei ole endale kaitsjat valinud, võib kaitsja määrata kaitsev riik. Kui süüdistatavale on esitatud raske süüdistus ning kaitsev riik ei toimi, peab süüdistatava nõusolekul leidma kaitsja okupeeriv riik.

Süüdistatavaid isikuid peab nii kohtueelse uurimise kui ka kohtuliku arutamise ajal abistama tõlk, välja arvatud juhul, kui süüdistatavad tõlgi teenetest vabatahtlikult loobuvad. Neil on alati õigus nõuda tõlgi taandamist ning tema asendamist.

Artikkel 73

Süüdimõistetud isik võib kasutada kohtu rakendatavate seadustega ettenähtud apellatsiooniõigust. Teda tuleb täielikult teavitada apellatsiooni või kaebuse esitamise õigusest ning selle teostamise tähtaegadest.

Käesoleva jao kriminaalmenetlust käsitlevaid sätteid tuleb kohaldada ka apellatsiooni puhul, niivõrd kui seda saab teha. Kui seadused, mida kohus rakendab, ei näe apellatsiooni ette, on süüdimõistetul õigus esitada kohtuotsuse ja mõistetud karistuse peale kaebus okupeeriva riigi pädevale organile.

Artikkel 74

Kaitsva riigi esindajatel on õigus viibida iga kaitstud isiku kohtuistungil, välja arvatud juhul, kui kohtuistung on erandlikult kuulutatud kinniseks okupeeriva riigi julgeoleku huvides. Sellest teatatakse kaitsvale riigile. Kaitsvale riigile tuleb saata teade kohtuistungi toimumise kuupäeva ja koha kohta.

Kohtuotsus, millega on määratud surmanuhtlus või kaheaastane või pikem vanglakaristus, tuleb koos põhjendustega viivitamata saata kaitsvale riigile. Teade peab sisaldama viidet artikli 71 kohaselt esitatud teatele ning vanglakaristuse mõistmise korral näitama ära ka kinnipidamiskoha, kus karistust kantakse. Kohus peab pidama ka nende kohtuotsuste registrit, mida pole eelpool nimetatud, ning kaitsva riigi esindajad võivad sellega tutvuda. Surmanuhtluse või kaheaastase või pikema vanglakaristuse mõistmise otsuse apellatsiooni esitamise tähtaega hakatakse arvestama päevast, mil kaitsev riik on saanud teate kohtuotsuse kohta.

Artikkel 75

Mingil juhul ei või surma mõistetud isikutelt võtta õigust paluda armu või paluda asendada surmanuhtlus muu karistusega.

Surmanuhtlust ei või täide viia enne kuue kuu möödumist päevast, mil kaitsev riik on saanud teate surmanuhtlust kinnitava lõpliku kohtuotsuse kohta või otsuse kohta keelduda armuandmisest või surmanuhtluse asendamisest.

Surmanuhtluse täideviimise peatamise kuuekuulist tähtaega võib üksikjuhtudel lühendada äärmise vajaduse korral, kui ilmneb organiseeritud oht okupeeriva riigi või tema vägede julgeolekule, kuid alati eeldusel, et kaitsvat riiki on tähtaja lühendamisest informeeritud ning talle on antud küllaldaselt aega ja võimalus esitada asjaomastele okupatsioonivõimudele protest surmanuhtluse täideviimiste kohta.

Artikkel 76

Kuriteo toimepanemises süüdistatavaid kaitstud isikuid hoitakse vahi all okupeeritud territooriumil ning süüdimõistmise korral kannavad nad seal ka karistust. Võimaluse korral peavad nad olema teistest kinnipeetutest eraldatud ning nende toitlustamis- ja hügieenitingimused peavad olema piisavad, et säiliks nende hea tervis ning vähemalt võrdsed okupeeritud riigi vanglate tingimustega.

Nad peavad saama nende tervislikule seisundile kohast arstiabi.

Neil on õigus saada ka hingelist abi, mida nad vajavad.

Naisi tuleb hoida eraldi ruumides, kus nende järele otseselt valvavad naised.

Alaealiste erikohtlemisele tuleb osutada piisavat tähelepanu.

Kinnipeetavaid kaitstud isikuid võivad vastavalt artiklile 143 külastada kaitsva riigi ning Rahvusvahelise Punase Risti Komitee delegaadid.

Neil isikutel on õigus saada vähemalt üks abipakk kuus.

Artikkel 77

Kaitstud isikud, keda on kuritegude toimepanemises süüdistatud või kelle on okupeeritud territooriumi kohtud süüdi mõistnud, antakse okupatsiooni lõppedes koos asjaomaste dokumentidega üle vabastatud territooriumi võimudele.

Artikkel 78

Kui okupeeriv riik peab tungivate julgeolekukaalutluste tõttu vajalikuks võtta kaitstud isikute suhtes ohutusmeetmeid, võib ta kõige rohkem määrata neile kohustusliku elukoha või nad interneerida.

Sellist kohustuslikku elukohta või interneerimist käsitlevad otsused tehakse vastavalt käesolevas konventsioonis sätestatule okupeeriva riigi kehtestatud korras. Selles korras tuleb ette näha asjaomaste poolte apellatsiooniõigus. Apellatsioonid tuleb lahendada võimalikult lühikese aja jooksul. Kui otsus jäetakse jõusse, peab okupeeriva riigi määratud pädev asutus selle perioodiliselt, võimaluse korral iga kuue kuu järel, üle vaatama.

Kaitstud isikute suhtes, kellele on määratud kohustuslik elukoht ja kes peavad seega oma kodust lahkuma, kohaldatakse täiel määral käesoleva konventsiooni artiklit 39.

IV jagu
INTERNEERITUTE KOHTLEMISE REEGLID

I peatükk. Üldsätted

Artikkel 79

Konfliktiosalised ei või kaitstud isikuid interneerida, välja arvatud artiklites 41, 42, 43, 68 ja 78 ette nähtud juhtudel.

Artikkel 80

Interneeritutele jäävad alles kõik tsiviilõigused ning võimalus neid õigusi teostada niivõrd, kui see on nende olukorras võimalik.

Artikkel 81

Konfliktiosalised, kes kaitstud isikuid interneerivad, peavad tagama neile tasuta ülalpidamise ning nende tervislikule seisundile kohase arstiabi.

Neid kulutusi ei või maha arvata interneeritutele makstavatest elatusrahadest, töötasudest ega krediitidest.

Kinnipidav riik peab hoolt kandma interneeritute ülalpeetavate toetamise eest, kui neil ülalpeetavail puuduvad elatusvahendid või kui nad pole võimelised ise endale elatist teenima.

Artikkel 82

Võimaluse korral peab kinnipidav riik majutama interneeritud nende kodakondsuse, keele ja tavade järgi. Samast kodakondsusest interneerituid ei või eraldada üksnes seetõttu, et nad kõnelevad eri keeli.

Interneerimise ajal tuleb ühe perekonna liikmed, esmajoones vanemad ja lapsed, paigutada samasse interneerimiskohta, välja arvatud juhul, kui nende ajutine eraldamine on vajalik töötamise või tervise tõttu või käesoleva jao IX peatüki kohaldamiseks. Interneeritutel on õigus nõuda, et nende lapsed, kes jääksid vabaduses ilma vanemlikust hoolitsusest, interneeritaks koos nendega.

Kui vähegi võimalik, tuleb ühe perekonna interneeritud majutada samasse hoonesse eraldi teistest interneeritutest ning anda neile võimalused normaalseks perekonnaeluks.

 

II peatükk. Interneerimiskohad

Artikkel 83

Kinnipidav riik ei või rajada interneerimiskohti aladele, mis on eriti sõjaohtlikud.

Kinnipidav riik esitab vaenulikele riikidele kaitsvate riikide vahendusel kogu vajaliku informatsiooni interneerimiskohtade geograafilise paiknemise kohta.

Kui sõjalised kaalutlused seda võimaldavad, tähistatakse interneerimislaagrid tähtedega IC, mis on paigutatud nii, et need on päeva ajal õhust selgesti nähtavad. Asjaomased riigid võivad kokku leppida ka muu tähistamissüsteemi kasutamises. Sellisel viisil võib tähistada ainult interneerimislaagreid.

Artikkel 84

Interneeritud tuleb majutada eraldi sõjavangidest ja teistest isikutest, kellelt on võetud vabadus mingil muul põhjusel.

Artikkel 85

Kinnipidav riik peab võtma kõik vajalikud ja võimalikud meetmed tagamaks, et kaitstud isikud paigutatakse nende interneerimise algusest saadik hoonetesse või ruumidesse, kus on parimad võimalikud hügieeni- ja tervishoiu- tingimused ning mis kaitsevad küllaldaselt ilmastiku ja sõja mõjude eest. Mingil juhul ei või alalised interneerimiskohad asuda ebatervislikel aladel või piirkondades, mille kliima on interneerituile kahjulik. Kui kaitstud isik on interneeritud ajutiselt piirkonnas, mis on ebatervislik või mille kliima on talle kahjulik, tuleb kaitstud isik üle viia sobivamasse interneerimiskohta esimesel võimalusel.

Hooned peavad olema täielikult kaitstud niiskuse eest ning neid tuleb küllaldaselt kütta ja valgustada, eriti ajavahemikus päikeseloojangust pimendamiseni. Magamisruumid peavad olema piisavalt ruumikad ja hästi õhutatud. Interneerituil peavad olema sobivad voodiriided ning piisavalt tekke, arvestades kliimat ning interneeritute vanust, sugu ja tervislikku seisundit.

Interneeritute kasutuses peavad olema nii päeval kui ka öösel hügieeninõuetele vastavad käimlad, mida hoitakse pidevalt puhtana. Neile tuleb võimaldada piisavalt vett ja seepi igapäevaseks isiklikuks hügieeniks ning isikliku pesu pesemiseks; samuti selleks vajalikud seadmed ja vahendid. Samuti peab olema võimalik kasutada duširuume või vanne. Pesemiseks ja riiete puhastamiseks tuleb anda vajalik aeg.

Kõigil juhtudel, mil erandliku ja ajutise meetmena osutub vajalikuks majutada naissoost interneerituid samas interneerimiskohas koos meestega, kui nad ei ole ühe perekonna liikmed, tuleb naissoost interneerituile ette näha eraldi magamisruumid ja käimlad.

Artikkel 86

Kinnipidav riik peab mis tahes usku interneeritute käsutusse andma nende usuteenistuseks sobilikud hooned.

Artikkel 87

Interneerimiskohtades peavad olema müügipunktid, välja arvatud neis, kus on olemas muud sellekohased võimalused. Nende eesmärk on võimaldada interneerituil osta kohalikust turuhinnast mitte kõrgemate hindadega toiduaineid ja igapäevaseid tarbeesemeid, nagu seepi ja tubakat, mis suurendaksid interneeritute isiklikku heaolu ja mugavust.

Müügipunktide kasum tuleb anda heaolufondi, mis luuakse igas interneerimiskohas ning kasutada selles interneerimiskohas viibivate interneeritute heaks. Artiklis 102 ette nähtud interneeritute komiteel on õigus kontrollida müügipunkti ja nimetatud fondi majandamist.

Interneerimiskoha sulgemise korral tuleb heaolufondi konto jääk üle kanda samast kodakondsusest interneeritute interneerimiskoha heaolufondile või, kui selline koht puudub, siis keskheaolufondile, mida kasutatakse kõigi veel kinnipidava riigi valvatavate interneeritute huvides. Üldise vabastamise korral jäävad need tulud kinnipidavale riigile, kui asjaomased riigid ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 88

Kõigis interneerimiskohtades, mis võivad jääda õhurünnaku alla või muude sõjaohtude kätte, tuleb kaitseks rajada küllalt palju sobiliku konstruktsiooniga varjendeid. Häire korral võivad interneeritud kohe vabalt minna neisse varjenditesse, välja arvatud isikud, kes kaitsevad nimetatud ohtude eest oma majutuspaiku. Samuti kohaldatakse interneeritute suhtes kõiki muid elanikkonna kaitseks võetud meetmeid.

Interneerimiskohtades tuleb võtta kõik kohased tuleohutusmeetmeid.

 

III peatükk. Toit ja riietus

Artikkel 89

Interneeritute päevane toidunorm peab koguselt, kvaliteedilt ja mitmekesisuselt olema piisav, et hoida interneerituid hea tervise juures ja vältida alatoitumust. Arvestada tuleb ka interneeritute toitumisharjumusi.

Interneerituile tuleb anda olemasoleva lisatoidu valmistamise vahendid.

Interneerituile tuleb anda piisavalt joogivett. Tubaka kasutamist tuleb lubada.

Töötavad interneeritud peavad saama lisatoitu, mis vastab nende töö laadile.

Rasedad ning rinnaga toitvad naised ning alla viieteistkümneaastased lapsed peavad saama lisatoitu, mis vastab nende füsioloogilistele vajadustele.

Artikkel 90

Kinnipidamisel tuleb interneerituile võimaldada end varustada vajalike riiete, jalatsite ning aluspesukomplektidega ning hiljem ka oma varustust täiendada. Kui mõnel interneeritul ei ole küllaldaselt ilmastikuoludele vastavaid riietusesemeid ja ta ei suuda neid hankida, peab kinnipidav riik talle need tasuta andma.

Riided, mille kinnipidav riik interneerituile annab, ning välistunnused, mis on kinnitatud nende oma riietele, ei või olla häbistavad ega teha interneerituid naeruväärseks.

Töötajad peavad saama sobiva tööriietuse, sealhulgas kaitseriietuse, kui seda on vaja nende töö laadi tõttu.

 

IV peatükk. Hügieen ja arstiabi

Artikkel 91

Igas interneerimiskohas peab olema vajadustele vastav ja kvalifitseeritud arsti juhitud haigla, kus interneeritute eest vajalikul määral hoolitsetakse ja neid kohaselt toitlustatakse. Nakkus- ja vaimuhaigetele luuakse isolatsioonipalatid.

Sünnitajad ja raskelt haiged interneeritud, või need, kelle seisund nõuab eriravi, operatsiooni või haiglaravi, tuleb paigutada asutusse, kus nende eest saab vajalikul määral hoolitseda ning ravida mitte halvemini kui elanikkonda üldiselt.

Interneeritute eest peaks eelistatavalt hoolitsema nendega samast rahvusest meditsiinipersonal.

Interneeritutel tuleb lubada pöörduda läbivaatuse eesmärgil meditsiiniasutuste poole. Kinnipidava riigi meditsiiniasutused peavad nõudmise korral väljastama igale ravitud interneeritule tõendi tema haiguse või vigastuse laadi ning ravi kestuse ja laadi kohta. Nimetatud tõendi dublikaat tuleb edastada artiklis 140 sätestatud keskagentuurile.

Ravi, sealhulgas seadmed, mis on soetatud interneeritute hea tervise hoidmiseks, esmajoones hamba- ja muud proteesid ning prillid, antakse interneerituile tasuta.

Artikkel 92

Interneeritute arstlikke läbivaatusi korraldatakse vähemalt kord kuus. Esmajoones on nende eesmärk kontrollida interneeritute üldist tervislikku seisundit, toitumust ja puhtust ning avastada nakkushaigusi, eriti tuberkuloosi, malaariat ja suguhaigusi. Muuhulgas kaalutakse läbivaatuse käigus iga interneeritut ja vähemalt üks kord aastas tehakse röntgenuuring.

 

V peatükk. Usuline, vaimne ja kehaline tegevus

Artikkel 93

Interneeritud võivad vabalt täita oma religioosseid kohustusi, sealhulgas osaleda usutalitustel, tingimusel et nad täidavad kinnipidavate võimude kehtestatud sisekorraeeskirju.

Interneeritud vaimulikel lubatakse oma kogukonna liikmetele vabalt jutlustada. Selleks peab kinnipidav riik tagama, et vaimulikud on paigutatud võrdselt interneerimiskohtadesse, kus on sama keelt kõnelevaid ja sama usku interneerituid. Kui selliseid vaimulikke on liiga vähe, peab kinnipidav riik andma neile ühest kohast teise liikumiseks vajalikud vahendid, sealhulgas transpordivahendid. Samuti lubatakse neil külastada kõiki haiglas viibivaid inter- neerituid. Vaimulikel on õigus oma vaimulikku tegevust kajastavates küsimustes pidada kirjavahetust kinnipidamiskoha riigi kirikuvõimude ning võimaluse korral oma usu rahvusvaheliste organisatsioonidega. Niisugust kirjavahetust ei arvestata artiklis 107 nimetatud piirnormi hulka. Siiski kohaldatakse artiklis 112 sätestatut.

Kui interneeritud ei saa pöörduda oma usu vaimuliku poole või kui viimaseid on liiga vähe, siis võivad kohalikud sama usu kirikuvõimud kokkuleppel kinnipidava riigiga määrata ametisse interneeritute usku vaimuliku või, kui see on usutunnistusega kooskõlas, sarnase usu vaimuliku või kvalifitseeritud mittevaimuliku. Viimastele antakse samasugused soodustused nagu vaimulikele, kelle ülesandeid nad täidavad. Ametissenimetatud isikud peavad järgima kõiki kinnipidava riigi korra- ja julgeolekueeskirju.

Artikkel 94

Kinnipidav riik peab soodustama interneeritute intellektuaalset, õppe-, meelelahutuslikku ning sportlikku tegevust, jättes neile siiski vabaduse otsustada, kas sellises tegevuses osaleda või mitte. Kinnipidav riik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et võimaldada sellise tegevuse harrastamine, andes esmajoones interneeritute kasutusse selleks vajalikud hooned.

Interneerituil tuleb võimaldada õpinguid jätkata või alustada. Laste ja noorukite haridus peab olema tagatud; neil tuleb lubada käia koolis kas interneerimiskohas või väljaspool seda.

Interneerituile tuleb anda võimalus kehaliseks tegevuseks ning sportimiseks ja sportmängudeks värskes õhus. Selleks peab kõigis interneerimiskohtades olema piisavalt vaba ruumi. Lastele ja noorukitele tuleb anda eraldi mänguväljakud.

Artikkel 95

Kinnipidav riik ei või sundida interneerituid tööle, kui nood seda ei soovi. Keelatud on sundida kaitstud isikut, kes ei ole interneeritud, tööle, mis oleks vastuolus käesoleva konventsiooni artiklitega 40 või 51. Samuti on keelatud alandava või häbistava iseloomuga töö.

Pärast kuuenädalast tööperioodi on interneeritutel õigus töötamisest loobuda, teatades sellest kaheksa päeva ette.

Need sätted ei piira kinnipidava riigi õigust rakendada kaasinterneeritute heaks erialasele tööle interneeritud arste, hambaarste ja muud meditsiinipersonali, samuti kasutada interneerituid haldus- ja korrastustöödel interneerimiskohtades ning saata neid köögi- või muudele majapidamistöödele või panna neile kohustusi, mis on seotud interneeritute kaitsmisega õhurünnakute või muude sõjaohtude eest. Siiski ei või interneeritut sundida täitma ülesandeid, milleks ta meditsiiniametniku hinnangu kohaselt ei ole füüsiliselt võimeline.

Kinnipidav riik vastutab täielikult töötingimuste loomise, arstiabi korraldamise ja töötasu maksmise eest ning ta peab tagama kõigile töötavatele interneeritutele hüvitise tööõnnetuste ja -haiguste korral. Nimetatud töötingimuste ja hüvitiste standardid peavad olema kooskõlas riigi seaduste ja määrustega ning väljakujunenud praktikaga ning ei või mingil juhul olla halvemad, kui on samas piirkonnas sama tööd tegevatel teistel isikutel. Tasu tehtud töö eest tuleb määrata võrdsel alusel erikokkuleppega interneeritute, kinnipidava riigi ja vajaduse korral muude tööandjate vahel, arvestades kinnipidava riigi kohustust tagada interneeritute tasuta ülalpidamine ning nende tervisliku seisundi kohane arstiabi. Interneeritutele, kes on alaliselt määratud käesoleva artikli kolmandas lõigus nimetatud töödele, peab kinnipidav riik maksma õiglast töötasu. Nendele töödele määratud interneeritute töötingimused ei või olla halvemad ega hüvitus tööõnnetuste ja -haiguste eest väiksem kui need, mida rakendatakse samas piirkonnas tehtava sarnase töö korral.

Artikkel 96

Kõik tööüksused jäävad interneerimiskoha osaks ja sellest sõltuvaks. Kinnipidava riigi pädevad asutused ja interneerimiskoha ülem vastutavad käesolevas konventsioonis sätestatu järgimise eest tööüksustes. Ülem peab pidama talle alluvate tööüksuste täpset nimekirja ning edastama selle kaitsva riigi, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ja muude humanitaarorganisatsioonide esindajatele, kes interneerimiskohti külastavad.

 

VI peatükk. Isiklik vara ja raha

Artikkel 97

Interneeritud võivad endale jätta isiklikuks kasutamiseks mõeldud esemed. Sularaha, tšekke, väärtpabereid jms ning nende valduses olevaid väärisesemeid ei või neilt ära võtta, välja arvatud selleks kehtestatud menetluse korras. Äravõtmise korral tuleb interneerituile anda üksikasjalised kviitungid.

Rahasummad kantakse iga interneeritu hoiuarvele vastavalt artiklile 98. Selliseid summasid ei või ümber vahetada muusse vääringusse, välja arvatud juhul, kui sellel territooriumil, kus omanik on interneeritud, kehtivad õigusaktid seda nõuavad või kui interneeritu sellega nõustub.

Esemeid, millel on eelkõige isiklik või sentimentaalne väärtus, ei või ära võtta.

Naissoost interneeritut võib läbi otsida üksnes naissoost isik.

Vabastamisel või repatrieerimisel tuleb interneerituile tagastada kõik neilt interneerimise ajal ära võetud esemed, rahasummad ja väärisesemed ning nad peavad sularahas kätte saama kontojäägi, mis on nende artikli 98 kohaselt peetavatel hoiuarvetel, välja arvatud esemed ja summad, mille kinnipidav riik on kinni pidanud vastavalt oma seadustele. Kui interneeritu vara niiviisi kinni peetakse, peab omanik saama üksikasjalise kviitungi.

Interneeritute perekondlikke või isikuid tõendavaid dokumente ei või ära võtta kviitungit vastu andmata. Interneerituid ei või kunagi jätta ilma isikut tõendava dokumendita. Kui interneerituil pole sellist dokumenti, antakse neile kinnipidavate võimuorganite väljatöötatud eridokumendid, mida kasutatakse nende isikut tõendava dokumendina kuni interneerimise lõpuni.

Interneeritul võib olla kindlaksmääratud summa sularahas või ostukupongidena, et võimaldada neil teha oste.

Artikkel 98

Kõik interneeritud peavad saama regulaarselt piisavat elatusraha, et osta kaupu ja esemeid, näiteks  tubakat, hügieenitarbeid jne. Elatusraha võib olla krediidi või ostukupongide vormis.

Peale selle võivad interneeritud saada elatusraha riigilt, kelle alamad nad on, kaitsvalt riigilt, neid abistavatelt organisatsioonidelt või nende perekondadelt, samuti oma varast saadavat tulu vastavalt kinnipidava riigi seadustele. Elatusraha riigilt, kelle alamad nad on, peab olema võrdne kõigi interneeritute kategooriate jaoks (põdurad, haiged, rasedad naised jne) ning see riik ei või seda määrata ega kinnipidav riik seda interneeritute vahel jagada diskrimineerivalt, nagu on keelatud käesoleva konventsiooni artiklis 27.

Kinnipidav riik peab vastavalt interneeritu kinnipidamise territooriumil kehtivatele õigusaktidele avama igale interneeritule tavalise hoiuarve, millele kantakse käesolevas artiklis nimetatud elatusrahad, teenitud palk ja saadud rahasaadetised ning summad, mis on temalt ära võetud. Kooskõlas sellel territooriumi kehtiva õigusega võimaldatakse interneerituil saata raha oma perekondadele ja teistele ülalpeetavatele. Interneeritud võivad oma arvetelt välja võtta isiklikeks kulutusteks vajalikke summasid kinnipidava riigi poolt määratud piirides. Nad võivad alati  oma arvega tutvuda ja saada sellest väljavõtteid. Nõudmise korral tuleb andmed hoiuarvete kohta edastada kaitsvale riigile ning interneeritu üleviimise korral kantakse üle ka andmed.

 

VII peatükk. Haldamine ja kord

Artikkel 99

Iga interneerimiskoht peab alluma vastutavale ohvitserile, kes valitakse kinnipidava riigi regulaararmee personali või  tsiviilhaldusametnike hulgast. Interneerimiskoha eest vastutaval ohvitseril peab olema käesoleva konventsiooni tekst oma riigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest, ning ta vastutab selle rakendamise eest. Interneeritute järelevalvega tegelevat personali peab teavitama käesolevas konventsioonis sätestatust ning selle rakendamise tagamiseks võetud haldusmeetmetest.

Käesoleva konventsiooni tekst ning selle alusel sõlmitud erikokkulepete tekstid peavad olema interneerimiskohtades interneerituile arusaadavas keeles üles pandud või siis olema interneeritute komitee valduses.

Kõik määrused, korraldused, teated ja avaldused tuleb interneerituile teatavaks teha ning interneerimiskohas üles panna interneerituile arusaadavas keeles.

Ka interneerituile individuaalselt antud korraldus või käsk peab olema keeles, millest nad aru saavad.

Artikkel 100

Interneerimiskohtade sisekorrareeglid peavad olema kooskõlas humanitaarsete põhimõtetega ning ei või sisaldada midagi niisugust, millega interneerituid kohustatakse nende tervist ohustavateks kehalisteks pingutusteks või mis tooks kaasa kehalisi või moraalseid kannatusi. Keha tätoveerimine või märgistamine identifitseerimise eesmärgil on keelatud.

Esmajoones on keelatud pikaajalised püstiseismised ja loendused, karistada kehaliste harjutustega, korraldada sõjalisi harjutusi ja manöövreid või vähendada toidunorme.

Artikkel 101

Interneerituil on õigus teavitada asutust, kelle võimuses nad on, oma nõudmistest interneerimistingimuste kohta.

Samuti on neil piiramatu õigus pöörduda interneeritute komitee või, kui nad seda vajalikuks peavad, otse kaitsva riigi esindajate poole, et juhtida nende tähelepanu asjaoludele, mille kohta neil on kaebusi seoses interneerimistingimustega.

Sellised palved ja kaebused tuleb edastada otsekohe ja muudatusteta ja kui need ka tunnistatakse alusetuiks, ei või need anda põhjust karistada.

Interneeritute komitee võib kaitsvate riikide esindajatele saata perioodilisi ettekandeid interneerimiskohtade olukorra ja interneeritute vajaduste kohta.

Artikkel 102

Igas interneerimiskohas valivad interneeritud vabalt iga kuue kuu järel salajase hääletuse teel liikmed komiteesse, kes on volitatud esindama interneerituid suhetes kinnipidava riigi ja kaitsvate riikidega, Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega ja teiste neid abistavate organisatsioonidega. Komitee liikmeid võib tagasi valida.

Nii valitud interneeritud asuvad oma kohustusi täitma pärast seda, kui valimise on heaks kiitnud kinnipidava riigi pädevad asutused. Keeldumiste ja ametist vabastamiste põhjused teatatakse asjaomastele kaitsvatele riikidele.

Artikkel 103

Interneeritute komitee edendab interneeritute kehalist, hingelist ja vaimset heaolu.

Kui interneeritud otsustavad luua endi seas vastastikuse abistamise süsteemi, on selle organiseerimine komitee pädevuses lisaks käesolevas konventsioonis sätestatud eriülesannetele.

Artikkel 104

Interneeritute komitee liikmetelt ei nõuta muu töö tegemist, kui selega raskendataks nende kohustuste täitmist.

Interneeritute komitee liikmed võivad interneeritute hulgast määrata endale vajalikke abilisi. Neile antakse kõik materiaalsed võimalused ning teatav liikumisvabadus, mida on vaja nende ülesannete täitmiseks (tööüksuste külastamiseks, saadetiste vastuvõtmiseks jne).

Interneeritute komitee liikmetel tuleb ka võimaldada pidada posti ja telegraafi teel sidet kinnipidavate võimudega, kaitsvate riikidega, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ja nende esindajatega ning teiste interneerituid abistavate organisatsioonidega. Tööüksustes olevatel komitee liikmetel peavad olema samad sidepidamisvõimalused interneeritute komiteega peamises interneerimiskohas. Sellist sidepidamist ei või piirata ning seda ei arvestata artiklis 107 nimetatud piirnormi hulka.

Üleviidavatele interneeritute komitee liikmetele tuleb anda piisavalt aega oma järeltulijatele olukorra tutvustamiseks.

 

VIII peatükk. Suhted välismaailmaga

Artikkel 105

Kaitstud isikute interneerimisel informeerib vangishoidev riik viivitamatult neid, riiki, mille alamad nad on ning nende kaitsvat riiki meetmetest, mida on võetud käesoleva peatüki rakendamiseks. Samuti informeerib kinnipidav riik asjaosalisi isikuid ja riike nende meetmete hilisemast muutmisest.

Artikkel 106

Kohe interneerimisel või hiljemalt ühe nädala möödumisel interneerimiskohta saabumisest, samuti haiguse korral või teise interneerimiskohta või haiglasse paigutamise korral, tuleb igal interneeritul võimaldada saata otse oma perekonnale ja teiseks artiklis 140 nimetatud keskagentuurile interneerimiskaart, mis võimaluse korral vastab käesolevale konventsioonile lisatud näidisele, ning teavitada sellega sugulasi enda kinnipidamisest, aadressist ja ter- vislikust seisundist. Nimetatud kaardid tuleb edastada viivitamata.

Artikkel 107

Interneerituil lubatakse saata ning saada kirju ja kaarte. Kinnipidav riik võib vajaduse korral piirata interneeritu saadetavate kirjade ja kaartide arvu kahe kirja ja nelja kaardini kuus. Need tuleb koostada võimalikult käesolevale konventsioonile lisatud näidiseid järgides. Interneerituile saadetavate kirjade hulka võib kinnipidava riigi  palve korral piirata üksnes riik, kelle alamad interneeritud on. Selliste kirjade ja kaartide saatmisega ei või viivitada ega neid kinni pidada distsiplinaarsetel põhjustel.

Interneerituile lubatakse saata telegramme, kui nad pole pikka aega teateid saanud või kui neil ei ole võimalik saada teateid oma lähedastelt või saata neile teateid tavalise posti teel Seda lubatakse teha ka interneerituil, kes on kodust väga kaugel. Tasu selle eest võetakse nende käsutuses olevast rahast. Samuti võivad nad telegramme saata edasilükkamatutel juhtudel.

Üldiselt peab interneeritute kirjavahetus olema nende emakeeles. Konfliktiosalised võivad lubada kirjavahetust ka muus keeles.

Artikkel 108

Interneeritud võivad saada posti teel või muul viisil saadetud isiklikke pakke või ühiseid saadetisi, esmajoones neid, mis sisaldavad toiduaineid, riideid, ravimeid, samuti raamatuid ning usu- ja õppeotstarbelisi esemeid ja vaba aja veetmiseks kasutatavaid esemeid. Sellised saadetised ei vabasta kinnipidavat riiki mingil viisil käesoleva konventsiooni järgsetest kohustustest.

Kui sõjaliste vajaduste tõttu tuleb selliste saadetiste hulka piirata, tuleb sellest teavitada kaitsvat riiki, Rahvusvahelist Punase Risti Komiteed ning muid interneerituid abistavaid organisatsioone, kes vastutavad selliste saadetiste edastamise eest.

Isiklike pakkide ja ühiste abisaadetiste saatmise tingimused määratakse vajaduse korral asjaomaste riikide erikokkulepetega, mis ei või mingil juhul viivitada abisaadetiste jõudmist interneeritute kätte. Riide- ja toidupakid ei või sisaldada raamatuid. Ravimeid tuleb üldjuhul saata ühispakkides.

Artikkel 109

Kui puuduvad asjaomaste riikide erikokkulepped, mis reguleerivad ühiste abisaadetiste vastuvõtmist ja jagamist, rakendatakse käesolevale konventsioonile lisatud juhiseid ühiste abisaadetiste kohta.

Eelpool nimetatud erikokkulepped ei või mingil juhul piirata interneeritute komitee õigust võtta vastu interneerituile mõeldud ühiseid abisaadetisi, samuti neid jagada või kasutada interneeritute huvides.

Sellised kokkulepped ei või ka piirata kaitsva riigi, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee või teiste interneerituid abistavate ja ühiste abisaadetiste edastamise eest vastutavate organisatsioonide esindajate õigust kontrollida nende saadetiste jagamist saajate vahel.

Artikkel 110

Kõik abisaadetised interneerituile vabastatakse impordi-, tolli- ja muudest maksudest.

Kõik postisaadetised, sealhulgas postipakkidega saadetud abipakid ning rahasaadetised, mis on interneerituile saadetud teistest riikidest või mida interneeritud ise postiasutuste kaudu saadavad vahetult või artiklis 136 ettenähtud informatsioonibüroode ja artiklis 140 ettenähtud keskagentuuri kaudu, vabastatakse kõigist postimaksudest nii saatmise kui ka sihtriigis ning vahepealsetes maades. Selleks kohaldatakse esmajoones laagrites või tsiviilvanglates kinnipeetavate vaenlasriigi kodanikele 1947. a ülemaailmse postikonventsiooniga ning Ülemaailmse Postiliidu kokkulepetega ettenähtud maksuvabastusi ka teistele interneeritud isikutele, keda kaitstakse käesoleva konventsiooniga. Riigid, kes ei ole eelpool nimetatud kokkulepete osalised, peavad maksuvabastused tagama samadel tingimustel.

Kinnipidav riik kannab interneerituile mõeldud abisaadetiste, mida ei saa kaalu tõttu või muul põhjusel saata postiasutuse kaudu, transpordikulud oma kontrolli all oleval territooriumil. Teised käesoleva konventsiooniga ühinenud riigid kannavad transpordikulud oma territooriumidel.

Selliste saadetiste transpordiga seotud kulud, mida eelmiste lõikude järgi ei kaeta, kannavad saatjad.

Lepingupooled püüavad võimaluste piires vähendada interneeritute saadetavatelt või neile adresseeritud telegrammidelt võetavat tasu.

Artikkel 111

Kui sõjategevus takistab asjaomastel riikidel täita kohustust tagada artiklites 106, 107, 108 ja 113 nimetatud posti- ja abisaadetiste transport, võivad asjaomased kaitsvad riigid, Rahvusvaheline Punase Risti Komitee või muu orga- nisatsioon, mille tegevuse on konfliktiosalised ametlikult heaks kiitnud, võtta kohustuse tagada selliste saadetiste edastamine sobivate vahenditega (raudteevagunid, mootorsõidukid, laevad või lennuvahendid jne). Selleks püüavad lepingupooled neid varustada transpordivahenditega ning lubavad viimastel liikuda, andes neile esmajoones vajalikud kaitsekirjad.

Selliste transpordivahenditega võib ka toimetada edasi:
(a) kirjavahetust, nimekirju ja ettekandeid, mida vahetatakse artiklis 140 ettenähtud keskinformatsiooniagentuuri ja artiklis 136 nimetatud riiklike büroode vahel;
(b) kaitsva riigi, Rahvusvaheline Punase Risti Komitee või muu interneerituid abistava organisatsiooni ning nende delegaatide või konfliktiosaliste kirjavahetust ja ettekandeid interneeritute kohta.

Need sätted ei piira mingil viisil konfliktiosaliste õigust kasutada muid transpordivahendeid, kui ta seda eelistab, ega takista sellistele transpordivahenditele kaitsekirjade andmist vastastikku kokkulepitud tingimustel.

Selliste transpordivahendite kasutamise kulud kannavad proportsionaalselt saadetiste tähtsusega konfliktiosalised, kelle kodanike huvides vedu toimus.

Artikkel 112

Interneerituile adresseeritud või nende saadetud kirjavahetus tsenseeritakse võimalikult kiiresti.

Interneerituile määratud saadetiste läbivaatamisega ei või põhjustada neis olevate kaupade riknemist. Läbivaatus peab toimuma saaja või tema nõuetekohaselt volitatud kaasinterneeritu juuresolekul. Isiklike või ühiste saadetiste interneerituile väljajagamisega ei või tsensuuriraskuste ettekäändel viivitada.

Konfliktiosaliste sõjalistel või poliitilistel põhjustel kehtestatud kirjavahetuse keeld võib olla üksnes ajutine ja võimalikult lühiajaline.

Artikkel 113

Kinnipidavad riigid peavad võimaldama interneerituile määratud või nende poolt saadetavate testamentide, volikirjade või muude dokumentide edastamist kaitsva riigi või artiklis 140 ettenähtud keskagentuuri kaudu või muul nõutaval viisil.

Igal juhul peavad kinnipidavad riigid võimaldama selliste dokumentide täitmist ja nõuetekohases juriidilises vormis tõestamist interneeritute nimel, esmajoones lubama neil konsulteerida advokaadiga.

Artikkel 114

Kinnipidav riik peab andma interneerituile kõik võimalused nende vara hallata, eeldusel et see ei ole vastuolus interneerimistingimuste ja rakendatavate õigusaktidega. Selleks võib nimetatud riik edasilükkamatutel juhtudel anda interneerituile loa interneerimiskohast lahkuda, kui asjaolud seda lubavad.

Artikkel 115

Kui interneeritu on mis tahes kohtus protsessiosaline, peab kinnipidav riik tema nõudmise korral informeerima kohut tema kinnipidamisest ning tagama õiguslikes piirides selle, et interneerimise tõttu ei kahjustataks tema õigusi tema asja ettevalmistamisel ja kohtus arutamisel või kohtuotsuse täitmisel.

Artikkel 116

Kõik interneeritud võivad regulaarselt ja nii tihti kui võimalik vastu võtta külalisi, eriti lähedasi sugulasi.

Võimaluste piires lubatakse interneerituil edasilükkamatutel juhtudel külastada oma kodusid, eriti sugulaste surma või raske haiguse korral.

 

IX peatükk. Kriminaal- ja distsiplinaarkaristused

Artikkel 117

Kui käesolevas peatükis ei sätestata teisiti, rakendatakse interneeritute suhtes, kes panevad interneerimise ajal toime õiguserikkumisi, seadusi, mis kehtivad territooriumil, kus isikuid kinni peetakse.

Kui üldiste seaduste, määruste või korralduste järgi on interneeritute teatavad teod karistatavad, kuid samal ajal ei karistata selliste tegude eest muid isikud, võib nimetatud tegude eest ette näha üksnes distsiplinaarkaristuse.

Ühtegi interneeritut ei või sama teo eest või sama süüdistuse alusel karistada rohkem kui üks kord.

Artikkel 118

Kohtud või pädevad asutused arvestavad karistuse määramisel võimalikult palju asjaolu, et süüdistatav ei ole kinnipidava riigi kodanik. Neil on õigus vabalt vähendada karistust, mis on ette nähtud õiguserikkumise eest, milles interneeritut süüdistatakse ning nad pole seotud ettenähtud miinimumkaristusega.

Täielikult on keelatud vangistus päevavalguseta ruumides ning igasugune julmus.

Distsiplinaar- või kohtulikke karistusi kandnud interneerituid ei või kohelda teistest interneeritutest erinevalt.

Eelvangistuse aeg tuleb maha arvata interneeritule mõistetud vabadusekaotuslikust distsiplinaar- või kohtulikust karistusest.

Interneeritute komiteed tuleb teavitada kõigist kohtumenetlustest interneeritute vastu, keda komitee esindab, ning nende tulemustest.

Artikkel 119

Interneerituile võib määrata järgmisi distsiplinaarkaristusi:
(1) trahv, mis ei ületa 50 protsenti töötasu summast, mida interneeritu saaks artikli 95 kohaselt perioodi jooksul, mis ei ole pikem kui kolmkümmend päeva;
(2) lisaks käesoleva konventsiooniga sätestatud kohtlemisele antud soodustuste katkestamine;
(3) interneerimiskoha korrashoiuga seotud teenindavad tööd kuni kaks tundi päevas;
(4) arest.

Mingil juhul ei või distsiplinaarkaristused olla ebainimlikud, julmad või interneeritute tervisele ohtlikud. Karistamisel tuleb arvestada interneeritu vanust, sugu ja tervislikku seisundit.

Üks karistus ei või kesta kauem kui kolmkümmend päeva, ka juhul  kui interneeritu vastutab karistuse mõistmise ajal mitme distsipliinirikkumise eest, sõltumata sellest, kas need rikkumised on omavahel seotud või mitte.

Artikkel 120

Interneerituid, kes on kinni võetud pärast põgenemist või põgenemiskatsel, võib selle teo eest karistada üksnes distsiplinaarkorras, ka juhul, kui see on korduv rikkumine.

Artikli 118 kolmandat lõiku arvestamata võib põgenemise või põgenemiskatse eest karistatud interneerituid valvata eraldi, tingimusel et selline järelevalve ei kahjusta nende tervist, see toimub interneerimiskohas ja neilt ei võeta ära käesoleva konventsiooniga antud tagatisi.

Interneerituid, kes aitavad kaasa põgenemisele või põgenemiskatsele või seda õhutavad, võib selle eest karistada üksnes distsiplinaarkorras.

Artikkel 121

Kui interneeritu on kohtu all põgenemise ajal toime pandud õiguserikkumise eest, ei loeta põgenemist või põgenemiskatset raskendavaks asjaoluks, ka juhul, kui see on korduv rikkumine.

Konfliktiosalised peavad tagama, et asjaomased pädevad asutused otsustavad võimalikult leebelt, kas õiguserikkumise eest määrata distsiplinaar- või õiguslik karistus, eriti seoses põgenemisega toime pandud tegude eest, olenemata sellest, kas põgenemine õnnestus.

Artikkel 122

Distsipliinirikkumisi uuritakse viivitamata. Kindlasti tehakse seda juhul, kui on tegemist põgenemise või põgenemiskatsega. Taas kinni peetud interneeritud antakse asjaomastele võimudele üle esimesel võimalusel.

Distsiplinaarsüütegude korral lühendatakse interneeritute eelvangistust miinimumini ning see võib olla kuni neliteist päeva. Selle kestus tuleb igal juhul maha arvata vabaduskaotuslikust karistusest.

Artikleid 124 ja 125 kohaldatakse interneeritute suhtes, kes ootavad vahi all otsust distsipliinirikkumise kohta.

Artikkel 123

Vähendamata kohtute ja kõrgemate võimuorganite pädevust, võib distsiplinaarkaristuse määrata vaid interneerimiskoha komandant või teda asendav vastutav ohvitser või ametnik, kellele ta on oma distsiplinaarvõimu delegeerinud.

Enne distsiplinaarkaristuse kuulutamist tuleb süüdistatavat interneeritut täpselt informeerida õiguserikkumistest, milles teda süüdistatakse, samuti võimalusest anda seletusi oma käitumise kohta ning end kaitsta. Esmajoones tuleb tal lubada kutsuda tunnistajaid ning kasutada vajaduse korral kvalifitseeritud tõlgi teenuseid. Otsus tuleb teha teatavaks süüdistatava ning interneeritute komitee liikme juuresolekul.

Distsiplinaarkaristuse mõistmise otsuse tegemise ja karistuse täideviimise vahele ei või jääda rohkem kui üks kuu.

Kui interneeritule mõistetakse uus distsiplinaarkaristus, peab kahe karistuse täideviimise vahel olema vähemalt kolm päeva, kui üks nendest karistustest kestab kümme päeva või kauem.

Interneerimiskoha komandant peab pidama distsiplinaarkaristuste registrit, millega võivad tutvuda kaitsva riigi esindajad.

Artikkel 124

Interneerituid ei või distsiplinaarkaristuse kandmiseks mingil juhul üle viia kinnipidamisasutustesse (vanglad, parandusmajad, sunnitöövanglad jne).

Kõik ruumid, kus kantakse distsiplinaarkaristust, peavad vastama sanitaarnõuetele. Ennekõike peab seal olema küllaldaselt voodiriideid. Karistust kandval interneeritul tuleb võimaldada end hoida puhtana.

Distsiplinaarkaristust kandvad naissoost interneeritud tuleb paigutada meesinterneeritutest eraldi ruumidesse ja nende järele peavad valvama naised.

Artikkel 125

Interneerituil, kellele on mõistetud distsiplinaarkaristus, tuleb lubada kehaliselt liikuda ja väljas viibida vähemalt kaks tundi päevas.

Interneeritute nõudmise korral tuleb neil lubada osaleda igapäevastel arstlikel läbivaatustel. Nad peavad saama oma tervisliku seisundi kohast ravi ning vajaduse korral tuleb nad üle viia interneerimiskoha isolaatorisse või haiglasse.

Neil lubatakse lugeda ja kirjutada, samuti saata ja saada kirju. Seevastu pakke ja rahasaadetisi võib kuni karistuse ärakandmiseni neile mitte kätte anda; vahepeal tuleb need anda interneeritute komiteele, kes annab niisugustes pakkides sisalduvad kergesti riknevad kaubad üle haiglale.

Üheltki interneeritult, kellele on mõistetud distsiplinaarkaristus, ei või võtta käesoleva konventsiooni artiklites 107 ja 143 nimetatud õigusi.

Artikkel 126

Artikleid 71–76 (kaasa arvatud) rakendatakse analoogia alusel ka menetluste puhul interneeritute suhtes, kes asuvad kinnipidava riigi territooriumil.

 

X peatükk. Interneeritute üleviimine

Artikkel 127

Interneeritute üleviimine peab alati toimuma inimlikult. Üldiselt peab see toimuma rongide või muude transpordivahenditega ning tingimustes, mis on vähemalt võrdsed nendega, milles toimub kinnipidava riigi relvajõudude ümberpaigutamine. Erandkorras võivad sellised liikumised toimuda jalgsi ainult siis, kui interneeritute  tervislik seisund seda lubab ning mingil juhul ei või need kaasa tuua liigväsimust.

Üleviimise ajal peab kinnipidav riik tagama interneerituile piisava hulga toitu ja joogivett, et hoida nad hea tervise juures, samuti vajaliku riietuse, peavarju ja arstiabi. Üleviimisel peab kinnipidav riik võtma tarvilikke meetmeid interneeritute ohutuse tagamiseks ning koostama kõigi üleviidavate interneeritute nimekirja enne nende lahkumist interneerimiskohast.

Kui lahingutsoon läheneb interneerimiskohale, siis seal asuvaid interneerituid üle ei viida, kui nende liikumise tingimused pole piisavalt ohutud või kui nende jäämine sellesse kohta ei sea neid suuremasse ohtu kui üleviimine.

Kinnipidav riik peab interneeritute üleviimise otsustamisel arvestama interneeritute huve ning ei või teha midagi, mis raskendaks nende repatrieerimist või kodudesse tagasi saatmist.

Artikkel 128

Üleviimise korral informeeritakse interneerituid lahkumisest ametlikult ja teatakse nende uus postiaadress. Teatada tuleb aegsasti, et interneerituil jääks aega pakkida oma asjad ja teavitada sugulasi.

Nad võivad kaasa võtta isiklikud asjad, samuti neile saadetud kirjad ja pakid. Üleviimise huvides võib sellise pagasi kaalu piirata, kuid see ei või mingil juhul olla vähem kui kakskümmend viis kilogrammi interneeritu kohta.

Eelmisesse interneerimiskohta saadetud kirjad ja pakid edastatakse interneerituile viivitamatult.

Interneerimiskoha komandant võtab kokkuleppel interneeritute komiteega meetmeid, et transportida interneeritute vara ja pagasit, mida nad ei saa käesoleva artikli teises lõikes sätestatud piirangute tõttu kaasa võtta.

 

XI peatükk. Surm

Artikkel 129

Interneeritute testamendid antakse hoiule vastutavatesse asutustesse ning interneeritu surma korral edastatakse testament viivitamatult isikule, kelle ta on eelnevalt määranud.

Interneeritute surma peab igal juhul tuvastama arst ning koostada tuleb surmatunnistus, milles näidatakse surma põhjused ja tingimused, milles see toimus.

Interneerimiskoha territooriumil kehtiva menetluse kohaselt koostatud ning nõuetekohaselt registreeritud surmatunnistus ning selle tõendatud koopia saadetakse viivitamatult kaitsvale riigile ning artiklis 140 nimetatud keskagentuurile.

Artikkel 130

Kinnipidavad võimud peavad tagama, et surnud interneeritud maetakse auväärselt ja sealjuures järgitakse võimaluse korral nende religiooni tseremooniaid, ja et nende haudu austatakse, et neid nõuetekohaselt säilitatakse ja tähistatakse, nii et neid on alati võimalik leida.

Surnud interneeritud tuleb matta üksikhaudadesse, välja arvatud juhul, kui on vältimatu kasutada ühishaudu. Surnukehi võib põletada üksnes tungivatel hügieenilistel põhjustel, surnu religiooni silmas pidades või tema väljendatud soovi kohaselt. Põletamise korral kantakse see fakt ja selle põhjused surmatunnistusele. Kinnipidavad võimud peavad sellise põrmu säilitama ning edastama lahkunu sugulaste nõudmise korral neile esimesel võimalusel.

Esimesel võimalusel ja hiljemalt sõjategevuse lõppemisel edastab kinnipidav riik surnud interneeritute haudade nimekirjad artiklis 136 nimetatud informatsioonibüroode kaudu riigile, kellest interneeritud sõltusid. Sellised nimekirjad peavad sisaldama kõik vajalikud üksikasjad surnud interneeritute isikute tuvastamiseks ning nende haudade täpse asukohta.

Artikkel 131

Interneeritu surma või raske kehavigastuse korral, mille on põhjustanud valvur, teine interneeritu või muu isik või mille põhjustamises neid kahtlustatakse, samuti surma korral, mille põhjus on teadmata, peab viivitamatult järgnema kinnipidava riigi poolt toimetatud ametlik juurdlus.

Sellekohane informatsioon edastatakse viivitamatult kaitsvale riigile. Kõigilt tunnistajatelt tuleb võtta ütlused ja asjakohane ettekanne koos nende tõenditega edastatakse kaitsvale riigile.

Kui juurdluse käigus tuvastatakse ühe või mitme isiku süü, peab kinnipidav riik võtma kõik vajalikud meetmed süüdlase või süüdlaste vastutusele võtmiseks.

 

XII peatükk. Vabastamine, repatrieerimine ja neutraalsete riikide territooriumile paigutamine

Artikkel 132

Kinnipidav riik vabastab interneeritud isiku kohe, kui on lakanud eksisteerimast põhjused, mille tõttu oli ta vaja interneerida.

Peale selle peavad konfliktiosalised sõjategevuse ajal püüdma sõlmida kokkuleppeid teatud kategooria interneeritute, eriti laste, rasedate naiste, imikute ja väikelaste emade, haavatute ja haigete ning pikka aega kinni peetud interneeritute vabastamiseks, repatrieerimiseks, kodukohta tagasisaatmiseks või neutraalsete riikide territooriumile paigutamiseks.

Artikkel 133

Interneerimine lõpetatakse esimesel võimalusel pärast sõjategevuse lõppemist.

Konfliktiosalise territooriumil asuvaid interneerituid, kelle suhtes toimub kriminaalmenetlus seoses õiguserikkumistega, mis ei ole karistatavad üksnes distsiplinaarkorras, võib kinni pidada kuni selle menetluse lõpuni ja  vajaduse korral kuni karistuse ärakandmiseni. Sama kehtib interneeritute puhul, kellele on eelnevalt mõistetud vabadusekaotuslik karistus.

Kinnipidava riigi ja asjaomaste riikide kokkuleppega võib pärast sõjategevuse või territooriumi okupeerimise lõppu luua komisjone kadunud interneeritute otsimiseks.

Artikkel 134

Lepingupooled peavad sõjategevuse või okupatsiooni lõppemisel püüdma võimaldada kõigil interneeritutel pöörduda tagasi nende viimasesse elukohta või soodustada nende repatrieerimist.

Artikkel 135

Kinnipidav riik peab kandma vabastatud interneeritute tagasipöördumise kulud kohta, kus nad elasid enne interneerimist, või kui nad peeti kinni reisil olles või avamerel, siis nende reisi lõpetamise või lähtepunkti tagasipöördumise kulud.

Kui kinnipidav riik ei anna elamisluba oma territooriumil interneeritule, kellel varem oli seal alaline elukoht, peab kinnipidav riik kandma selle interneeritu repatrieerimise kulud. Kui interneeritu siiski otsustab kodumaale tagasi pöörduda omal vastutusel või selle riigi valitsuse korraldusel, kellele ta on truudust vandunud, ei pea kinnipidav riik kandma tema reisikulusid väljaspool oma territooriumi. Kinnipidav riik ei pea kandma interneeritu repatrieerimise kulusid, kui too interneeriti tema enda nõudmisel.

Kui interneeritud viiakse üle vastavalt artiklile 45, lepivad üleviiv ja vastuvõttev riik kokku, kuidas nad kannavad eelpool nimetatud kulutused.

Eeltoodu ei mõjuta erikokkuleppeid, mille konfliktiosalised on sõlminud vaenlase võimuses olevate oma kodanike vahetamiseks ja repatrieerimiseks.

 

V jagu
INFORMATSIOONIBÜROOD JA KESKAGENTUUR

Artikkel 136

Konflikti puhkemisel ja okupatsiooni korral peab iga konfliktiosaline looma ametliku informatsioonibüroo, mis vastutab informatsiooni kogumise ja edastamise eest tema võimu all olevate kaitstud isikute kohta.

Iga konfliktiosaline peab võimalikult lühikese aja jooksul esitama büroole informatsiooni meetmete kohta, mida ta on võtnud kaitstud isikute suhtes, keda peetakse kinni kauem kui kaks nädalat, või kellele on määratud kohustuslik elukoht või kes on interneeritud. Konfliktiosalised peavad oma asjaomastelt ametiasutustelt nõudma, et need informeeriksid nimetatud bürood kohe kõigist muudatustest kaitstud isikute olukorras, nagu üleviimistest, vabastamistest, repatrieerimistest, põgenemistest, haiglasse paigutamistest, sündidest ja surmadest.

Artikkel 137

Riiklik büroo peab informatsiooni kaitstud isikute kohta edastama viivitamatult kaitsvate riikide ja artiklis 140 nimetatud keskagentuuri kaudu kõige kiiremal viisil riikidele, kelle kodanikud need on või kelle territooriumil nad elasid. Samuti peavad bürood vastama kõigile saadud järelepärimistele kaitstud isikute kohta.

Informatsioonibürood peavad informatsiooni kaitstud isiku kohta edastama, välja arvatud juhul, kui see võib olla asjaomasele isikule või tema sugulastele kahjulik. Isegi sellisel juhul ei või informatsiooni varjata keskagentuuri eest, kes, olles olukorrast informeeritud, rakendab vajalikke artiklis 140 nimetatud ettevaatusabinõusid.

Büroo kirjalikud teatised tõendatakse allkirja või pitseriga.

Artikkel 138

Riikliku büroo kogutud ja edastatud informatsioon peab võimaldama kaitstud isikuid täpselt identifitseerida ja lähisugulasi kiiresti teavitada. Iga isiku kohta käiv informatsioon peab sisaldama vähemalt perekonnanime, eesnimed, sünniaega ja -kohta, kodakondsust, viimast elukohta ja eritunnuseid, isa eesnime ja ema neiupõlvenime, isiku suhtes meetmete võtmise kuupäeva, kohta ja iseloomu, aadressi, millele võib talle kirju saata, ning selle isiku aadressi, keda tuleb informeerida.

Samuti tuleb regulaarselt, võimaluse korral igal nädalal, anda informatsiooni raskelt haigete või raskelt haavatud interneeritute tervisliku seisundi kohta.

Artikkel 139

Peale selle peab riiklik informatsioonibüroo koguma kokku kõik isiklikud väärisesemed, mille on maha jätnud artiklis 136 nimetatud kaitstud isikud, esmajoones need, kes on repatrieeritud või vabastatud või kes on põgenenud või surnud. Informatsioonibüroo peab edastama nimetatud väärisesemed asjaomastele isikutele kas vahetult või vajaduse korral keskagentuuri kaudu. Büroo peab need esemed saatma suletud kottides, millele lisatakse  kirjalikult selged ja täielikud üksikasjad isiku kohta, kellele need esemed kuulusid, ning paki sisu täielik nimekiri. Kõigi selliste väärisesemete vastuvõtmise ja edasisaatmise kohta tuleb pidada üksikasjalikku arvestust.

Artikkel 140

Neutraalses riigis tuleb luua kaitstud isikuid, esmajoones interneerituid käsitleva informatsiooni keskagentuur. Vajaduse korral teeb Rahvusvaheline Punase Risti Komitee asjaomastele riikidele ettepaneku selline agentuur luua. See võib olla sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni artiklis 123 nimetatud agentuur.

Agentuuri ülesanne on koguda nii ametlike kui ka erakanalite kaudu kõikvõimalikku artiklis 136 nimetatud informatsiooni ning edastada see  võimalikult kiiresti asjaomaste isikute päritoluriigile või elukohariigile, välja arvatud juhul, kui informatsiooni edastamine võib olla nimetatud isikule või tema sugulastele kahjulik. Konfliktiosalised peavad agentuurile võimaldama kõik tingimused niisuguse informatsiooni edastamiseks.

Lepingupooltel, eriti nendel, kelle kodanike huvides keskagentuur tegutseb, palutakse anda nimetatud agentuurile vajalikku rahalist abi.

Eelnevaid sätteid ei või mingil viisil tõlgendada nii, et need piiraksid Rahvusvahelise Punase Risti Komitee või artiklis 142 kirjeldatud abistamisorganisatsioonide humanitaartegevust.

Artikkel 141

Riiklikud informatsioonibürood ja keskne informatsiooniagentuur kasutavad tasuta postiteenuseid, samuti on neil kõik artiklis 110 sätestatud maksuvabastused, ning peale selle vabastatakse nad võimaluste piires telegraafi- maksudest või vähemalt alandatakse tunduvalt maksumäärasid.

 

IV osa
KONVENTSIOONI TÄITMINE

I jagu
ÜLDSÄTTED

Artikkel 142

Arvestades meetmeid, mille võtmist kinnipidavad riigid peavad hädavajalikuks oma julgeoleku tagamiseks või muu õigustatud vajaduse tõttu, peavad usuorganisatsioonide, abistamisühingute või muude sõjavangide abistamisega tegelevate organisatsioonide esindajad ja nende akrediteeritud volinikud saama nimetatud riikidelt kõik soodustused interneeritute külastamiseks, samuti kõigist allikatest pärinevate abisaadetiste ja usulise, õppeotstarbelise või vaba aja veetmiseks mõeldud abimaterjali jagamiseks ning interneeritute abistamiseks nende vaba aja veetmise korraldamisel interneerimiskohtades. Sellised ühingud või organisatsioonid võivad olla loodud kinnipidava riigi või mõne muu riigi territooriumil või olla rahvusvahelised.

Kinnipidav riik võib piirata ühingute ja organisatsioonide arvu, mille esindajatel lubatakse tegutseda selle riigi territooriumil ja selle riigi järelevalve all, kuid selline piiramine ei või takistada tõhusa ja piisava abi andmist kõigile kaitstud isikutele.

Rahvusvahelise Punase Risti Komitee eristaatust sellel alal tuleb alati tunnustada ja austada.

Artikkel 143

Kaitsvate riikide esindajad või delegaadid lubatakse kõikidesse kohtadesse, kus võib olla kaitstud isikuid, esmajoones nende interneerimis-, kinnipidamis- ja töökohtadesse.

Nad peavad pääsema kõigisse hoonetesse, kus viibib kaitstud isikuid ning neil on õigus viimaseid küsitleda ilma tunnistajate juuresolekuta kas isiklikult või tõlgi vahendusel.

Selliseid külastusi ei või keelata, välja arvatud äärmise sõjalise vajaduse tõttu ja seda üksnes erakorralise ja ajutise abinõuna. Külastuste kestust ja sagedust ei või piirata.

Kaitsvate riikide esindajad või delegaadid võivad vabalt valida kohti, mida nad soovivad külastada. Kinnipidav või okupeeriv riik, kaitsev riik ja vajaduse korral riik, kust on pärit külastatavad isikud, võivad kokku leppida, et külastustel lubatakse osaleda nende interneeritute kaasmaalastel.

Ka Rahvusvahelise Punase Risti Komitee delegaatidel on eelpool nimetatud privileegid. Nende delegaatide nimetamine esitatakse heakskiitmiseks riigile, kes valitseb territooriumi, kus nad hakkavad oma kohustusi täitma.

Artikkel 144

Lepingupooled kohustuvad nii rahu- kui ka sõjaajal levitama käesoleva konventsiooni teksti oma riikides võimalikult ulatuslikult, esmajoones nägema selle õpetamise ette sõjaväelistes ja võimaluse korral ka tsiviilõppeprogrammides, nii et selle põhimõtteid teaksid kõik selle riigi relvajõud ja kogu elanikkond.

Kõigil tsiviil-, sõjaväe-, politsei- või muudel institutsioonidel, kes sõjaajal vastutavad kaitstud isikute eest, peab olema käesoleva konventsiooni tekst ja selles sätestatu kohta instrueeritakse neid spetsiaalselt.

Artikkel 145

Lepingupooled edastavad üksteisele Šveitsi Föderaalnõukogu ja sõjaajal kaitsvate riikide kaudu käesoleva konventsiooni ja selle rakendamiseks mõeldud seaduste ja määruste ametlikud tõlked.

Artikkel 146

Lepingupooled kohustuvad vastu võtma õigusakte, mille alusel saab kriminaalkorras karistada isikuid, kes panevad toime või käsivad toime panna käesoleva konventsiooni raskeid rikkumisi, mida kirjeldatakse järgmises artiklis.

Lepingupool on kohustatud otsima isikuid, kes on arvatavasti toime pannud või käskinud toime panna selliseid raskeid rikkumisi ja tooma need isikud nende rahvusest olenemata oma kohtu ette. Kooskõlas oma siseriikliku õigusega võib ta ka, kui ta seda eelistab, anda need isikud kohtupidamiseks üle teisele asjaomasele lepingupoolele, eeldusel et see lepingupool on tõendanud prima facie asjaolud.

Iga lepingupool astub vajalikke samme, et lõpetada ka kõik muud käesoleva konventsiooniga vastuolus olevad toimingud, mis ei kujuta endast järgmises artiklis toodud raskeid rikkumisi.

Süüdistatavatel isikutel on alati õigus nõuetekohasele kohtupidamisele ja kaitsele, mis ei või olla ebasoodsamad, kui ette nähtud sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni artiklis 105 ja sellele järgnevates artiklites.

Artikkel 147

Eelmises artiklis nimetatud rasked rikkumised on järgnevalt loetletud teod konventsiooniga kaitstud isikute või vara vastu: tahtlik tapmine, piinamine või ebainimlik kohtlemine, sealhulgas bioloogilised katsed, suurte kannatuste või raskete kehavigastuste või tervisekahjustuste tahtlik tekitamine, kaitstud isiku ebaseaduslik väljasaatmine või üleviimine või arreteerimine, kaitstud isiku sundimine teenima vaenuliku riigi relvajõududes, samuti tahtlik tegu, millega kaitstud isikult võetakse õigus käesoleva konventsiooniga ettenähtud õiglasele ja korralisele kohtule, pantvangide võtmine ning vara ulatuslik hävitamine ja omastamine, mida ei õigusta sõjalised vajadused ja mis on toime pandud ebaseaduslikult ja pahatahtlikult.

Artikkel 148

Ühelgi lepingupoolel ei ole õigust ennast või mis tahes teist lepingupoolt vabastada tema enda või teise lepingupoole tegevuse tulemusel tekkinud vastutusest eelnevas artiklis loetletud raskete rikkumiste eest.

Artikkel 149

Kui juurdluse korda kokku ei lepita, lepivad pooled kokku valida vahekohtunik, kes määrab järgitava korra.

Kui rikkumine on tuvastatud, peavad konfliktiosalised selle lõpetama ja selle eest karistama viivitamatult.

 

II jagu
LÕPPSÄTTED

Artikkel 150

Käesolev konventsioon on koostatud inglise ja prantsuse keeles. Mõlemad tekstid on võrdselt autentsed.

Ðveitsi Föderaalnõukogu korraldab käesoleva konventsiooni tõlkimise vene ja hispaania keelde.

Artikkel 151

Käesolevale konventsioonile tänase kuupäevaga võivad 12. veebruarini 1950 alla kirjutada riigid, kes olid esindatud 21. aprillil 1949 Genfis alanud konverentsil.

Artikkel 152

Käesolev konventsioon ratifitseeritakse esimesel võimalusel ja ratifitseerimisdokumendid deponeeritakse Berni.

Iga ratifitseerimisdokumendi deponeerimise kohta koostatakse protokoll ja Ðveitsi Föderaalnõukogu edastab selle kinnitatud koopiad kõikidele riikidele, kelle nimel on konventsioonile alla kirjutatud või kelle ühinemisest sellega on teatatud.

Artikkel 153

Käesolev konventsioon jõustub vähemalt kahe ratifitseerimisdokumendi deponeerimisest arvates kuue kuu pärast.

Edaspidi jõustub see iga lepingupoole suhtes kuue kuu möödudes pärast ratifitseerimisdokumendi deponeerimist.

Artikkel 154

Suhetes riikide vahel, kes on seotud kas 29. juuli 1899 või 18. oktoobri 1907 Haagi konventsiooniga maasõja õiguse ja tavade kohta ja kes on käesoleva konventsiooni osalised, täiendab käesolev konventsioon ülanimetatud Haagi konventsioonidele lisatud reeglite II ja III peatükki.

Artikkel 155

Jõustumise kuupäevast alates võivad konventsiooniga ühineda kõik riigid, kelle nimel veel ei ole käesolevale konventsioonile alla kirjutatud.

Artikkel 156

Ühinemisest teatatakse kirjalikult Ðveitsi Föderaalnõukogule ja see jõustub kuue kuu möödumisel päevast, mil nõukogu on ühinemisteate kätte saanud.

Ðveitsi Föderaalnõukogu teatab ühinemistest kõikidele riikidele, kelle nimel konventsioonile on alla kirjutatud või kelle ühinemisest sellega on teatatud.

Artikkel 157

Artiklites 2 ja 3 sätestatud olukordades jõustuvad viivitamatult konfliktiosalise enne sõjategevuse või okupatsiooni algust või pärast seda deponeeritud ratifitseerimised ja teatatud ühinemised. Ðveitsi Föderaalnõukogu teatab kiireimal viisil konfliktiosaliselt saadud ratifitseerimis- või ühinemisdokumentidest.

Artikkel 158

Iga lepingupool võib käesoleva konventsiooni denonsseerida.

Denonsseerimisest teatatakse kirjalikult Ðveitsi Föderaalnõukogule, kes edastab teate lepingupoolte valitsustele.

Denonsseerimine jõustub ühe aasta möödumisel päevast, mil sellekohane teade on Ðveitsi Föderaalnõukogule edastatud. Denonsseerimine, mis on tehtud ajal, mil denonsseeriv riik osaleb konfliktis, ei jõustu siiski enne rahu sõlmimist ja käesoleva konventsiooniga kaitstavate isikute vabastamise, repatrieerimise ja taasasustamise lõpetamist.

Denonsseerimine kehtib ainult denonsseeriva riigi suhtes. See ei tohi mingil viisil mõjutada kohustusi, millega konfliktiosalised on seotud rahvusvahelise õiguse printsiipide alusel, kuna need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste tavadest, humaansusseadustest ja ühiskondliku südametunnistuse käskudest.

Artikkel 159

Ðveitsi Föderaalnõukogu registreerib käesoleva konventsiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis. Ðveitsi Föderaalnõukogu informeerib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaati ka kõikidest saadud käesoleva konventsiooni ratifitseerimistest, ühinemistest ja denonsseerimistest.

Selle tõenduseks on oma täisvolikirjad deponeerinud isikud käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud Genfis kaheteistkümnendal augustil 1949 inglise ja prantsuse keeles. Originaal deponeeritakse Ðveitsi Konföderatsiooni arhiivi. Ðveitsi Föderaalnõukogu saadab selle tõestatud koopiad kõigile allakirjutanud ja ühinevatele riikidele.

I lisa

HOSPITAAL- JA TURVATSOONE NING -PAIKKONDI KÄSITLEVA KOKKULEPPE PROJEKT

 

Artikkel 1

Hospitaal- ja turvatsoonid tuleb rangelt reserveerida 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal artiklis 23 nimetatud isikutele ning tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooni artiklis 14 nimetatud isikutele, samuti personalile, kelle ülesandeks on organiseerida ja hallata neid tsoone ja piirkondi ning hoolitseda sinna kogutud isikute eest.

Sellistes tsoonides alaliselt elavatel isikutel on siiski õigus sinna jääda.

Artikkel 2

Ükski hospitaal- või turvatsoonis viibiv isik, olenemata tema staatusest, ei või tsooni sees ega väljaspool seda teha tööd, mis on otseselt seotud sõjaliste operatsioonidega või sõjapidamisvahendite tootmisega.

Artikkel 3

Hospitaal- või turvatsooni rajav riik peab astuma kõiki vajalikke samme, et tõkestada sissepääs isikutele, kellel ei ole õigust seal viibida või sinna siseneda.

Artikkel 4

Hospitaal- ja turvatsoonid peavad vastama järgmistele tingimustele:
(a) nad hõlmavad üksnes väikese osa neid rajava riigi valitsetavast territooriumist;
(b) nad peavad olema hõredalt asustatud võrreldes majutusvõimalustega;
(c) nad peavad olema eemal ja vabad kõigist sõjalistest objektidest või suurtest tööstus- või haldusrajatistest;
(d) nad ei või paikneda piirkondades, mis tõenäoliselt võivad muutuda tähtsaks sõjapidamise seisukohalt.

Artikkel 5.

Hospitaal- ja turvatsoonidel on järgmised kohustused:
(a) nende valduses olevaid ühendusteid ega transpordivahendeid ei tohi kasutada sõjalise personali või vahendite veoks ega transiidiks;
(b) neid ei tohi mingil juhul kaitsta sõjaliste vahenditega.

Artikkel 6

Hospitaal- ja turvatsoonid tähistatakse punaste kaldkriipsudega valgel taustal, mis kantakse hoonetele ja hoonete ümbrusesse.

Ainuüksi haavatutele ja haigetele reserveeritud tsoonid võib tähistada Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) embleemiga valgel taustal.

Öösel võib neid samal viisil tähistada sobiva valgustuse abil.

Artikkel 7

Riigid edastavad kõigile lepingupooltele rahuajal või sõjategevuse puhkemisel nende valitsetavatel territooriumidel asuvate hospitaal- ja turvatsoonide nimekirja. Samuti teatavad nad sõjategevuse ajal rajatud uutest tsoonidest.

Niipea kui vastaspool on saanud eelpool nimetatud teate, loetakse hospitaaltsoon moodustatuks.

Kui vastaspool siiski leiab, et käesolevat kokkulepet ei ole täidetud, võib ta keelduda tsooni tunnustamast, teatades sellest viivitamatult nimetatud tsooni eest vastutavale poolele või seada selle tsooni tunnustamine sõltuvusse artiklis 8 sätestatud kontrollimisest.

Artikkel 8

Igal riigil, kes on tunnustanud üht või mitut vastaspoole loodud hospitaal- või turvatsooni, on õigus nõuda ühe või mitme erikomisjoni kontrolli, eesmärgiga teha kindlaks, kas tsoonid vastavad käesoleva kokkuleppe tingimustele ja kohustustele.

Selleks on erikomisjoni liikmetel igal ajal vaba ligipääs tsoonidele ja nad võivad seal ka alaliselt asuda. Neil võimaldatakse igati täita oma järelevalvekohustusi.

Artikkel 9

Kui erikomisjon täheldab asjaolusid, mis on tema arvates käesoleva kokkuleppega vastuolus, juhitakse sellele kohe seda tsooni valitseva riigi tähelepanu ja määratakse viiepäevane tähtaeg vigade kõrvaldamiseks. Komisjon teatab sellest nõuetekohaselt ka tsooni tunnustanud riigile.

Kui tähtaeg on möödunud ja tsooni valitsev riik pole hoiatusele kuuletunud, võib vastaspool deklareerida, et ei loe nimetatud tsooni suhtes end enam käesoleva kokkuleppega seotuks.

Artikkel 10

Iga riik, kes asutab ühe või mitu hospitaal- või turvatsooni, samuti vastaspool, kellele nende olemasolust on teatatud, nimetab või laseb neutraalsetel riikidel nimetada isikud, kes on artiklites 8 ja 9 ette nähtud erikomisjoni liikmed.

Artikkel 11

Hospitaal- ega turvatsoone ei tohi mingil juhul rünnata. Konfliktiosalised peavad neid alati austama ja kaitsma.

Artikkel 12

Territooriumi okupeerimise puhul tuleb jätkata neis asuvate hospitaal- ja turvasoonide austamist ja sellistena kasutamist.

Nende otstarvet võib okupeeriv riik siiski muuta tingimusel, et on võimalikult hästi tagatud sinna majutatud isikute ohutus.

Artikkel 13

Käesolev kokkuleppe kehtib ka nende paikkondade kohta, mida riigid kasutavad samal otstarbel nagu hospitaal- ja turvatsoone.

 

II lisa

ÜHISEID ABISAADETISI KÄSITLEVATE JUHISTE PROJEKT

Artikkel 1

Interneeritute komiteel lubatakse jaotada ühiseid abisaadetisi, mille eest nad vastutavad, kõigile selle komitee interneerimiskohta kuuluvatele interneerituile, sealhulgas neile, kes on haiglates või vanglates või muudes karistusasutustes.

Artikkel 2

Ühised abisaadetised tuleb jaotada annetajate juhendite järgi ning vastavalt interneeritute komitee koostatud plaanile. Ravivahendid jaotatakse siiski eelkõige kokkuleppel vanemmeditsiiniohvitseridega, kes võivad haiglates ja isolaatorites jätta need juhendid arvestamata, pidades silmas oma patsientide vajadusi. Nii määratud piirides tuleb jaotada võrdselt.

Artikkel 3

Interneeritute komitee liikmetel lubatakse minna nende interneerimiskoha lähedal paiknevatesse raudteejaamadesse või muudesse abisaadetiste saabumiskohtadesse, et kontrollida saadud kauba kogust ja kvaliteeti ning koostada annetajatele selle kohta üksikasjaline ettekanne.

Artikkel 4

Interneeritute komiteel võimaldatakse igati kontrollida, kas ühised abisaadetised on jaotatud nende interneerimiskoha kõigis all- ja lisaüksustes juhendite kohaselt.

Artikkel 5

Interneeritute komiteel lubatakse täita ja teha tööüksustes viibivate interneeritute komitee liikmetele või haigemajade ja haiglate vanemmeditsiiniohvitseridele ülesandeks täita annetajate tarvis mõeldud ankeete või küsitluslehti ühiste abisaadetiste kohta (jaotamine, nõuded, kogus jne). Nõuetekohaselt täidetud ankeedid ja küsitluslehed tuleb viivitamata edastada annetajatele.

Artikkel 6

Selleks, et jaotada ühiseid abisaadetisi interneerimiskohas viibivatele interneeritutele regulaarselt ja arvestada vajadusi, mis võivad tekkida seoses uute interneeritute saabumisega laagrisse, lubatakse interneeritute komiteel luua ühistest abisaadetistest varusid ja neid säilitada. Selleks antakse nende käsutuses sobivad laoruumid; igal laoruumil peab olema kaks lukku, millest ühe võti on interneeritute komitee ja teise võti interneerimiskoha komandandi käes.

Artikkel 7

Lepingupooled ja esmajoones kinnipidavad riigid lubavad võimaluste piires ja elanikkonna varustamise eeskirju järgides osta oma territooriumil ühise abina interneerituile jaotamiseks mõeldud kaupu. Nad soodustavad ka rahasummade ülekandmist ja võtavad muid tehnilisi või administratiivseid finantsmeetmeid nimetatud ostude tegemiseks.

Artikkel 8

Eelnevad sätted ei piira interneeritute õigust saada ühiseid abisaadetisi enne interneerimiskohta jõudmist või üleviimise ajal ega ka nende saadetiste edastamise eest vastutavate kaitsvate riikide, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee või interneeritute abistamisega tegelevate muude organisatsioonide esindajate võimalusi jaotada saadetisi adressaatidele mingil muul, nende arvates otstarbekal viisil.

 

III lisa

I. INTERNEERIMISKAART

 

II. KIRI

III. KIRJAKAART

 

 

 

Õiend
Metaandmetes parandatud akti andja: Ülemnõukogu. Lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.

Lisa 1 Ingliskeelne tekst