Teksti suurus:

12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta

Väljaandja:Ülemnõukogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 1999, 21, 121

12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta

(õ) 4.06.09 12:15

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus protokolliga ühinemise kohta

 

PREAMBUL

Lepingupooled, kuulutades oma tõsist soovi näha rahvaste vahel valitsemas rahu,

meenutades, et vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale on iga riik kohustatud rahvusvahelistes suhetes hoiduma mis tahes riigi jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest mis tahes riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise iseseisvuse vastu või muul viisil, mis on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidega,

olles veendunud, et siiski on vaja veel kord kinnitada ja edasi arendada relvakonfliktide ohvreid kaitsvaid sätteid ja nende kohaldamist tagavaid abinõusid,

väljendades oma veendumust, et miski selles protokollis või 12. augusti 1949 Genfi konventsioonides ei seadusta ega õigusta agressiooniakti või muud jõu kasutamist, mis on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjaga,

kinnitades veel kord, et 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide ja käesoleva protokolli sätteid tuleb nende dokumentidega kaitstavate isikute suhtes igas olukorras täielikult kohaldada ilma vaenuliku vahetegemiseta relvakonflikti olemuse või tagamaade tõttu või konfliktiosaliste omaks võetud või neile omistatud ajendite tõttu,

on kokku leppinud järgnevas:

I osa
ÜLDSÄTTED

Artikkel 1. Üldprintsiibid ja rakendusala

1. Lepingupooled kohustuvad käesolevat protokolli järgima ja tagama selle järgimise igas olukorras.

2. Juhtudel, mida ei reguleerita selle protokolli või muude rahvusvaheliste kokkulepetega, kaitstakse tsiviilisikuid ja võitlejaid kehtivatel tavadel, humaansuse põhimõtetel ja avaliku südametunnistuse käskudel põhineva rahvusvahelise õiguse printsiipide kohaselt.

3. Käesolevat protokolli, mis täiendab 12. augusti 1949 Genfi konventsioone sõjaohvrite kaitse kohta, rakendatakse nende konventsioonide ühises artiklis 2 kirjeldatud olukordades.

4. Eelmises lõikes viidatud olukordadeks loetakse ka neid relvakonflikte, kus rahvad võitlevad koloniaalvõimu ja võõrvägede okupatsiooni, samuti rassistlike reþiimide vastu, kasutades oma enesemääramisõigust, mis on kirjas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas ja deklaratsioonis rahvusvahelise õiguse printsiipide kohta, mis on seotud riikidevaheliste sõbralike suhete ja koostööga vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale.

Artikkel 2. Mõisted

Käesolevas protokollis tähendavad:

(a) «esimene konventsioon», «teine konventsioon», «kolmas konventsioon» ja «neljas konventsioon» vastavalt 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal; 12. augusti 1949 Genfi (II) konventsiooni haavatud, haigete ja merehädas sõjaväelaste olukorra parandamise kohta merel; sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni; tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooni; «konventsioonid» 12. augusti 1949 nelja Genfi konventsiooni sõjaohvrite kaitse kohta;

(b) «relvakonfliktide puhul kohaldatavad rahvusvahelise õiguse normid» relvakonflikte käsitlevaid norme konfliktiosaliste rahvusvahelistes kokkulepetes ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme, mida relvakonfliktide puhul kohaldatakse;

(c) «kaitsev riik» neutraalset riiki või muud konfliktis mitteosalevat riiki, kelle on määranud üks konfliktiosaline ja kelle teine konfliktiosaline on heaks kiitnud ning kes on nõustunud täitma konventsioonide ja käesoleva protokolliga kaitsvale riigile antud ülesandeid;

(d) «asendaja» vastavalt artiklile 5 kaitsva riigi asemel tegutsevat organisatsiooni.

Artikkel 3. Rakendamise algus ja lõpp

Alati kehtivaid sätteid mõjutamata:

(a) rakendatakse konventsioone ja käesolevat protokolli selle protokolli artiklis 1 nimetatud mis tahes olukorra algusest alates;

(b) lõpeb konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamine konfliktiosaliste territooriumil sõjaliste operatsioonide üldise lõpetamise korral ning okupeeritud territooriumidel okupatsiooni lõpetamise korral; välja arvatud isikute suhtes, kes vabastatakse lõplikult, repatrieeritakse või taasasustatakse hiljem. Nende isikute suhtes kohaldatakse konventsioonide ja käesoleva protokolli asjassepuutuvaid sätteid kuni nende lõpliku vabastamise, repatrieerimise või taasasustamiseni.

Artikkel 4. Konfliktiosaliste õiguslik seisund

Konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamine, samuti nendes ettenähtud kokkulepete sõlmimine ei mõjuta konfliktiosaliste õiguslikku seisundit. Territooriumi okupeerimine ega konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamine ei mõjuta kõnesoleva territooriumi õiguslikku seisundit.

Artikkel 5. Kaitsvate riikide ja nende asendajate määramine

1. Konflikti algusest peale on konfliktiosalised kohustatud tagama järelevalve konventsioonide ja käesoleva protokolli üle ning nende täitmise, kasutades selleks kaitsvate riikide süsteemi, mis hõlmab muu hulgas nende riikide määramise ja heakskiitmise vastavalt järgmistele lõigetele. Kaitsvad riigid peavad kaitsma konfliktiosaliste huve.

2. Artiklis 1 nimetatud olukorra alguses peab iga konfliktiosaline konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamiseks viivitamatult määrama kaitsva riigi ning samuti viivitamatult ja samal eesmärgil lubama tegutseda vastaspoole määratud kaitsval riigil, mille ta on heaks kiitnud.

3. Kui artiklis 1 nimetatud olukorra alguses ei ole kaitsvat riiki määratud või heaks kiidetud, pakub Punase Risti Rahvusvaheline Komitee, kahjustamata muude erapooletute humanitaarorganisatsioonide samasugust õigust, konfliktiosalistele oma abi sellise kaitsva riigi koheseks määramiseks, kellega konfliktiosalised nõus on. Selleks võib ta muu hulgas paluda igal konfliktiosalisel esitada vähemalt viie riigi nimekiri, kelle see konfliktiosaline suhetes vastaspoolega oma kaitsva riigina heaks kiidaks ning paluda vastaspooltel esitada vähemalt viie riigi nimekiri, kelle ta teise konfliktiosalise kaitsva riigina heaks kiidaks. Need nimekirjad tuleb komiteele edastada sellekohase palve saamisest kahe nädala jooksul. Komitee võrdleb neid ja püüab saada nõusoleku mõnelt mõlemas nimekirjas nimetatud riigilt.

4. Kui eelnevale vaatamata ei ole kaitsvat riiki, peavad konfliktiosalised viivitamatult kiitma heaks kaitsva riigi asendaja määramise ettepaneku, mille on teinud Punase Risti Rahvusvaheline Komitee või muu erapooletu ja efektiivne organisatsioon pärast konsultatsioone nimetatud konfliktiosalistega ja nende konsultatsioonide tulemusi arvestades. Asendaja tegutsema asumine sõltub konfliktiosaliste heakskiidust. Konfliktiosalised peavad kõigiti soodustama asendaja tegevust konventsioonidest ja käesolevast protokollist tulenevate ülesannete täitmisel.

5. Vastavalt artiklile 4 ei mõjuta konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamiseks kaitsvate riikide määramine ja heakskiitmine konfliktiosaliste ega ühegi territooriumi, sealhulgas okupeeritud territooriumi, õiguslikku seisundit.

6. Diplomaatilisi suhteid reguleerivatele rahvusvahelise õiguse normide järgi ei takista diplomaatiliste suhete jätkamine konfliktiosaliste vahel või konfliktiosalise ja tema kodanike huvide kaitse usaldamine kolmandale riigile vastavalt kaitsvate riikide määramist konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamise eesmärgil.

7. Käesolevas protokollis hõlmab edaspidi iga viide kaitsvale riigile ka asendajat.

Artikkel 6. Kvalifitseeritud isikud

1. Lepingupooled peavad ka rahuajal püüdma Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) seltside abiga välja õpetada eriettevalmistusega isikuid, et soodustada konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamist, eriti kaitsvate riikide tegevust.

2. Sellist personali värvatakse ja õpetatakse välja siseriikliku õiguse kohaselt.

3. Punase Risti Rahvusvaheline Komitee annab lepingupoolte käsutusse eelpool nimetatud väljaõppe saanud isikute nimekirja, mille lepingupooled on koostanud ja selleks otstarbeks komiteele edastanud.

4. Sellise personali töötamist väljaspool oma riiki reguleeritakse iga kord asjaomaste poolte erikokkulepetega.

Artikkel 7. Koosolekud

Vähemalt ühe lepingupoole palvel ja enamiku lepingupoolte heakskiidul kutsub käesoleva protokolli depositaar kokku lepingupoolte koosoleku, arutamaks konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamisega seonduvaid üldisi probleeme.

II osa
HAAVATUD, HAIGED JA MEREHÄDALISED

I jagu

ÜLDINE KAITSE

Artikkel 8. Terminoloogia

Käesolevas protokollis tähendavad:

(a) «haavatud» ja «haiged» sõjaväelasi või tsiviilisikuid, kes trauma, haiguse või muu kehalise või vaimse häire või puude tõttu vajavad arstiabi või ravi ning kes hoiduvad mis tahes vaenutegevusest. Nende isikutena käsitatakse ka sünnitajaid, vastsündinuid ning muid isikuid, kes hoiduvad igasugusest vaenutegevusest ja kes võivad vajada viivitamatut arstiabi või ravi, nagu põduraid isikuid või rasedaid naisi;

(b) «merehädalised» sõjaväelasi või tsiviilisikuid, kes on merel või muudes veekogudes ohtu sattunud neid endid, nende laeva või õhusõidukit tabanud õnnetuse tagajärjel ning kes hoiduvad igasugusest vaenutegevusest. Eeldusel, et need isikud hoiduvad jätkuvalt igasugusest vaenutegevusest, käsitatakse neid merehädalistena ka nende päästmise ajal, kuni nad konventsioonide või käesoleva protokolli alusel omandavad mingi muu staatuse;

(c) «meditsiinipersonal» isikuid, kelle konfliktiosaline on määranud täitma punktis e nimetatud ülesandeid, haldama meditsiiniüksusi või korraldama või haldama meditsiinitransporti; siia kuuluvad:
(i) konfliktiosalise tsiviil- ja sõjaväe meditsiinipersonal, kuhu kuuluvad esimeses ja teises konventsioonis nimetatud isikud, samuti tsiviilkaitseorganisatsioonidesse määratud isikud;
(ii) Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) seltside ja muude konfliktiosalise tunnustatud ja volitatud vabatahtlike abistamisorganisatsioonide meditsiinipersonal;
(iii) artikli 9 lõikes 2 kirjeldatud meditsiiniüksuste või -transpordi personal;

(d) «usupersonal» sõjaväelasi või tsiviilisikuid, näiteks sõjaväevaimulikke, kes teevad ainult vaimuliku tööd ning kuuluvad:
(i) konfliktiosalise relvajõududesse;
(ii) konfliktiosalise meditsiiniüksuste või meditsiinitranspordi juurde;
(iii) artikli 9 lõikes 2 kirjeldatud meditsiiniüksuste või -transpordi juurde; või
(iv) konfliktiosalise tsiviilkaitseorganisatsioonidesse;

usupersonal võib nimetatud isikkoosseisudesse kuuluda alaliselt või ajutiselt ning neile kohaldatakse punkti k asjassepuutuvaid sätteid;

(e) «meditsiiniüksused» kas sõjaväe- või tsiviilasutusi või muid üksusi, mis on loodud meditsiinilisel otstarbel, nimelt haavatute, haigete ja merehädaliste otsimiseks, kokkukogumiseks, sõidutamiseks, diagnoosimiseks või ravimiseks, sealhulgas esmaabi andmiseks ning haiguste ärahoidmiseks. Nende hulka kuuluvad näiteks haiglad ja muud sarnased asutused, vereülekandekeskused, ennetusmeditsiinikeskused ja -asutused, meditsiinilaod ning meditsiiniüksustele kuuluvad meditsiinitarvete ja ravimite varud. Meditsiiniüksused võivad olla kas paiksed või liikuvad ning kas alalised või ajutised;

(f) «meditsiinitransport» konventsioonide ja käesoleva protokolli alusel kaitstavate haavatute, haigete, merehädaliste, meditsiini- ja usupersonali ning meditsiinivahendite või -varustuse edasitoimetamist maa-, vee- või õhuteid pidi;

(g) «meditsiinisõiduk» sõjaväe- või tsiviilsõidukit, mis alaliselt või ajutiselt on määratud ainult meditsiinitranspordi käsutusse ning konfliktiosalise asjaomase asutuse kontrolli alla;

(h) «meditsiiniveok» igat maismaal liikuvat meditsiinisõidukit;

(i) «meditsiinilaev ja -alus» igat vees liikuvat meditsiinisõidukit;

(j) «meditsiiniõhusõiduk» igat õhus liikuvat meditsiinisõiduksõidukit;

(k) «alaline meditsiinipersonal», «alalised meditsiiniüksused» ja «alalised meditsiinisõidukid» määramata ajaks ainult meditsiiniliste ülesannete täitmiseks määratud personali, üksusi ja sõidukeid ning «ajutine meditsiinipersonal», «ajutised meditsiiniüksused» ja «ajutised meditsiinisõidukid» piiratud ajavahemikuks ainult meditsiiniliste ülesannete täitmiseks määratud personali, üksusi ja sõidukeid selle piiratud ajavahemiku jooksul. Kui ei ole sätestatud teisiti, hõlmavad mõisted «meditsiinipersonal», «meditsiiniüksused» ja «meditsiinisõidukid» nii alalised kui ka ajutised kategooriad;

(l) «tunnusmärk» tähendab valgel taustal oleva punase risti, punase poolkuu või punase lõvi ja päikesega tunnusmärki, mida kasutatakse meditsiiniüksuste, -meditsiinitranspordi, meditsiini- või usupersonali ning meditsiinivahendite või -varustuse kaitseks;

(m) «tunnussignaal» ainult meditsiiniüksuste või -sõidukite tähistamiseks ettenähtud signaali või teadet, mida on kirjeldatud käesoleva protokolli I lisa kolmandas peatükis.

Artikkel 9. Kohaldamise ulatus

1. Käesolevat osa, milles sätestatu on mõeldud haavatute, haigete ja merehädaliste olukorra parandamiseks, kohaldatakse kõigi artiklis 1 nimetatud olukorrast mõjutatud isikute suhtes ilma vaenuliku vahetegemiseta rassi, nahavärvi, soo, keele, usu või veendumuste, poliitiliste või muude vaadete, riikliku või sotsiaalse päritolu, varalise seisu, sünnipära või muu staatuse või muu sarnase kriteeriumi alusel.

2. Esimese konventsiooni artiklite 27 ja 32 asjaomaseid sätteid kohaldatakse alaliste meditsiiniüksuste ja sõidukite (välja arvatud hospidallaevad, mille suhtes kohaldatakse teise konventsiooni artiklit 25) ning nende personali suhtes, mille humanitaarsetel eesmärkidel on konfliktiosalise käsutusse andnud:
(a) neutraalne või muu riik, kes konfliktis ei osale;
(b) sellise riigi tunnustatud ja volitatud abistamisorganisatsioon;
(c) erapooletu rahvusvaheline humanitaarorganisatsioon.

Artikkel 10. Kaitse ja hooldus

1. Kõigi lepingupoolte haavatuid, haigeid ja merehädalisi tuleb austada ja kaitsta.

2. Neid tuleb igas olukorras kohelda inimlikult ning nad peavad saama võimalikult suures ulatuses ja võimalikult kiiresti nende seisundile vastavat arstiabi ja hooldust. Nende vahel ei tohi teha vahet muudel kui meditsiinilistel alustel.

Artikkel 11. Isikute kaitse

1. Nende isikute kehalist ja vaimset tervist ning isikupuutumatust, kes on vastaspoole võimuses või interneeritud, kinni peetud või kellelt on muul viisil võetud vabadus artiklis 1 nimetatud olukorra tagajärjel, ei või ohustada ühegi õigustamatu teo või tegevusetusega. Samuti ei tohi käesolevas artiklis kirjeldatud isikuid sundida läbima mingit meditsiinilist protseduuri, mis ei ole tingitud asjassepuutuva isiku tervislikust seisundist ega ole kooskõlas üldiselt tunnustatud meditsiinistandarditega, mida sarnastel meditsiinilistel asjaoludel rakendataks protseduuri tegeva riigi kodanike suhtes, kelle vabadust ei ole mingil viisil piiratud.

2. Esmajoones on keelatud nende isikutega, isegi nende nõusolekul, toimida järgmiselt:
(a) kehaline vigastamine;
(b) meditsiinilised või teaduslikud katsed;
(c) kudede või organite eemaldamine siirdamiseks, välja arvatud juhul, kui need on õigustatud vastavalt lõikes 1 toodud nõuetele.

3. Lõike 2 punktis c sätestatud keelust võib teha erandi üksnes siis, kui verd loovutatakse vereülekande või nahka nahasiirde tarvis eeldusel, et seda tehakse vabatahtlikult ja ilma igasuguse sunni või mõjutuseta ning üksnes ravi eesmärgil ja tingimustel, mis on kooskõlas üldtunnustatud meditsiinistandardite ja nii doonori kui retsipiendi kaitseks välja töötatud järelevalvenõuetega.

4. Iga tahtlik tegu või tegevusetus, mis tõsiselt ohustab selle isiku füüsilist või vaimset tervist või isikupuutumatust, kes on sellise riigi võimuses, kellest ta ise ei sõltu ning millega kas rikutakse lõigetes 1 ja 2 sätestatud keelde või mis ei vasta lõikes 3 sätestatud nõuetele, on käesoleva protokolli raske rikkumine.

5. Lõikes 1 kirjeldatud isikutel on õigus keelduda kirurgilisest operatsioonist. Keeldumise korral peab meditsiinipersonal püüdma saada patsiendi allkirjaga või kinnitusega sellekohase kirjaliku tõendi.

6. Konfliktiosaline peab kirjalikku meditsiinilist arvestust lõikes 1 kirjeldatud isikute vere või naha loovutamise üle vereülekandeks või nahasiirdeks, kui loovutamine toimub selle konfliktiosalise vastutusel. Lisaks sellele püüavad kõik konfliktiosalised pidada arvestust kõigi meditsiiniliste protseduuride üle, mis on tehtud isikutele, kes on interneeritud, kinni peetud või kellelt on muul viisil võetud vabadus artiklis 1 nimetatud olukorra tõttu. Kaitsev riik peab alati saama nende andmetega tutvuda.

Artikkel 12. Meditsiiniüksuste kaitse

1. Meditsiiniüksusi tuleb alati austada ja kaitsta ning neid ei või rünnata.

2. Lõikes 1 sätestatu kehtib tsiviilmeditsiiniüksuste suhtes eeldusel, et:
(a) nad kuuluvad ühele konfliktiosalisele;
(b) neid on tunnustanud ja volitanud ühe konfliktiosalise pädev asutus; või
(c) nad on volitatud vastavalt käesoleva protokolli artikli 9 lõikele 2 või esimese konventsiooni artiklile 27.

3. Konfliktiosalistel on soovitav teatada üksteisele oma paiksete meditsiiniüksuste asukohad. Sellise teate puudumine ei vabasta konfliktiosalisi kohustusest järgida lõikes 1 sätestatut.

4. Meditsiiniüksusi ei tohi kasutada sõjaliste objektide kaitseks ründamise eest. Võimaluse korral peavad konfliktiosalised paigutama meditsiiniüksused nii, et rünnakud sõjaliste objektide vastu ei ohustaks nende turvalisust.

Artikkel 13. Tsiviilmeditsiiniüksuste kaitse lõppemine

1. Tsiviilmeditsiiniüksuste kaitse lõpeb ainult siis, kui neid kasutatakse mitte nende humanitaarülesannete raames, vaid vaenlasele kahjulike aktide toimepanemiseks. Ka sel juhul võib kaitse lõppeda alles pärast seda, kui sellest on ette hoiatatud ja võimaluse korral määratud kohane tähtaeg, kuid see hoiatus on jäänud tähelepanuta.

2. Vaenlasele kahjulikeks aktideks ei loeta seda, et:
(a) üksuse personal on enesekaitseks või oma hoolealuste haavatute ja haigete kaitseks varustatud isiklike kergerelvadega;
(b) üksust kaitsevad vahisalgad, tunnimehed või eskort;
(c) üksuse juurest leitakse haavatutelt või haigetelt ära võetud käsirelvi ja laskemoona, mida ei ole veel asjaomasele teenistusele üle antud;
(d) relvajõududesse kuuluvad isikud või teised võitlejad on üksuses meditsiinilistel põhjustel.

Artikkel 14. Tsiviilmeditsiiniüksuste rekvireerimise piirangud

1. Okupeeriv riik peab tagama okupeeritud territooriumi tsiviilelanikkonna meditsiiniliste vajaduste rahuldamise.

2. Sellest tulenevalt ei või okupeeriv riik rekvireerida tsiviilmeditsiiniüksusi, nende seadmeid ega varustust ega nõuda personali teenuseid niikaua, kui need vahendid ja teenused on vajalikud tsiviilelanikkonnale meditsiiniteenuste osutamiseks ja meditsiiniüksustes juba ravitavate haavatute ja haigete ravi jätkamiseks.

3. Eeldusel, et järgitakse lõikes 2 määratletud üldist reeglit, võib okupeeriv riik nimetatud vahendeid rekvireerida ainult järgmistel tingimustel:
(a) vahendid on vajalikud okupeeriva riigi haavatud ja haigete sõjaväelaste või sõjavangide seisundile vastavaks ja vältimatuks raviks;
(b) rekvireerimine kestab ainult seni, kuni see on vajalik; ja
(c) viivitamatult astutakse samme, et tagada tsiviilelanikkonna ja kõigi rekvireerimisest mõjutatud haavatute ja haigete meditsiiniliste vajaduste jätkuv rahuldamine.

Artikkel 15. Tsiviilmeditsiini- ja tsiviilusupersonali kaitse

1. Tsiviilmeditsiinipersonali tuleb austada ja kaitsta.

2. Vajaduse korral tuleb piirkonnas, kus tsiviilmeditsiiniteenuste osutamine on sõjategevuse tõttu katkenud, anda tsiviilmeditsiinipersonalile kõikvõimalikku abi.

3. Okupeeriv riik peab okupeeritud territooriumi tsiviilmeditsiinipersonalile osutama kõikvõimalikku abi, et see saaks võimalikult hästi täita oma humanitaarülesandeid. Okupeeriv riik ei või nõuda, et nende ülesannete täitmisel ravitaks kedagi eelisjärjekorras muul kui meditsiinilisel alusel. Sellist personali ei või sundida täitma ülesandeid, mis ei ole kooskõlas nende humanitaarse missiooniga.

4. Tsiviilmeditsiinipersonal peab pääsema kõigisse kohtadesse, kus tema abi vajatakse, kusjuures arvestada tuleb järelevalve- ja turvaeeskirju, mida asjaomane konfliktiosaline vajalikuks peab.

5. Tsiviilusupersonali tuleb austada ja kaitsta. Konventsioonide ja käesoleva protokolli sätteid meditsiinipersonali kaitse ja tähistamise kohta kohaldatakse võrdsetel alustel ka sellise personali suhtes.

Artikkel 16. Meditsiiniliste ülesannete täitmise üldine kaitse.

1. Ühtegi isikut ei või karistada meditsiiniliste ülesannete arstieetikale vastava täitmise eest, vaatamata sellele, kes sellest kasu sai.

2. Meditsiinilise tegevusega tegelevaid isikuid ei või sundida täitma ülesandeid või tegema tööd, mis on vastuolus arstieetika või muude haavatute ja haigete heaks välja töötatud meditsiiniliste normidega või konventsioonide või käesoleva protokolli sätetega, ega hoiduma nendest normidest tulenevate ülesannete täitmisest või töö tegemisest.

3. Meditsiinilise tegevusega tegelevat isikut ei või sundida andma kellelegi ei vastaspoolelt ega tema enda poolelt sellist informatsiooni tema hoolealuste haavatute ja haigete kohta, mis võiks tema arvates osutuda patsiendile või tema pereliikmetele kahjulikuks, kui informatsiooni andmine pole ette nähtud tema oma poole õigusaktidega. Sellest hoolimata tuleb järgida nakkushaigustest kohustusliku informeerimise reegleid.

Artikkel 17. Tsiviilelanikkonna ja abistamisorganisatsioonide roll

1. Tsiviilelanikkond peab austama ka vastaspoolele kuuluvaid haavatuid, haigeid ja merehädalisi, ega või kasutada nende suhtes vägivalda. Tsiviilelanikkonnal ja abistamisorganisatsioonidel, nagu Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) seltsidel, tuleb lubada ka omal algatusel haavatuid, haigeid ja merehädalisi kokku koguda ja nende eest hoolitseda, seda ka vallutatud või okupeeritud aladel. Selliste humanitaarsete tegude eest ei tohi kedagi kahjustada, süüdistada, süüdi mõista ega karistada.

2. Konfliktiosalised võivad pöörduda tsiviilelanikkonna ja lõikes 1 nimetatud abistamisorganisatsioonide poole palvega, et need haavatuid, haigeid ja merehädalisi kokku koguksid ja nende eest hoolitseksid ning et nad otsiksid surnukehi ja nende asukohast teataksid. Konfliktiosalised peavad üleskutsele vastanutele tagama nii kaitse kui vajalikud vahendid. Kui vastaspool vallutab või taasvallutab mõne piirkonna, peab ta tagama samasuguse kaitse ja vahendid seni, kuni neid vajatakse.

Artikkel 18. Tähistamine

1. Konfliktiosaline peab hoolitsema selle eest, et meditsiini- ja usupersonal ning meditsiiniüksused ja -sõidukid oleksid äratuntavad.

2. Lisaks sellele peab konfliktiosaline püüdma kasutada neid meetodeid ja protseduure, mis võimaldavad tunnusmärki ja tunnussignaale kasutavaid meditsiiniüksusi ja -sõidukeid ära tunda.

3. Okupeeritud territooriumil ja aladel, kus sõditakse või kus sõjategevus võib tõenäoliselt alata, peavad tsiviilmeditsiinipersonal ja tsiviilusupersonal olema äratuntavad tunnusmärgi kandmise ja nende staatust tõendava isikukaardi abil.

4. Asjaomase asutuse nõusolekul tähistatakse meditsiiniüksused ja -sõidukid tunnusmärgiga. Käesoleva protokolli artiklis 22 nimetatud laevad ja alused tähistatakse vastavalt teisele konventsioonile.

5. Lisaks tunnusmärgile võib konfliktiosaline käesoleva protokolli I lisa III peatüki alusel lubada meditsiiniüksuste ja -sõidukite tähistamiseks kasutada tunnussignaale. Nimetatud peatükis sätestatud erijuhtudel võivad meditsiinisõidukid kasutada tunnussignaale tunnusmärki näitamata.

6. Käesoleva artikli lõigete 1 kuni 5 kohaldamist reguleerivad käesoleva protokolli I lisa peatükid I kuni III. Lisa III peatükis nimetatud, ainult meditsiiniüksuste ja -sõidukite tähistamiseks ette nähtud signaale ei või kasutada mingil muul otstarbel kui nimetatud peatükis määratletud meditsiiniüksuste ja -sõidukite tähistamiseks, välja arvatud samas peatükis sätestatud erandid.

7. Käesolev artikkel ei anna alust kasutada tunnusmärki rahuajal ulatuslikumalt, kui on sätestatud esimese konventsiooni artiklis 44.

8. Konventsioonide ja käesoleva protokolli sätteid, mis reguleerivad tunnusmärgi kasutamise järelevalvet ning selle väärkasutamise vältimist ja rikkumiste lõpetamist, kohaldatakse ka tunnussignaalide suhtes.

Artikkel 19. Neutraalsed riigid ja teised konfliktiosalisteks mitteolevad riigid

Neutraalsed riigid ja teised riigid, kes konfliktis ei osale, peavad käesoleva protokolli asjakohaseid sätteid kohaldama selle osa alusel kaitstavate isikute suhtes, kes on nende territooriumile vastu võetud või seal interneeritud, samuti kõigi konfliktiosaliste langenute suhtes, kelle nad leidnud on.

Artikkel 20. Surveabinõude lubamatus

Surveabinõud käesoleva osa alusel kaitstavate isikute või objektide vastu on keelatud.

II jagu

MEDITSIINITRANSPORT

Artikkel 21. Meditsiiniveokid

Meditsiiniveokeid tuleb austada ja kaitsta samamoodi nagu konventsioonide ja käesoleva protokolli alusel kaitstavaid liikuvaid meditsiiniüksusi.

Artikkel 22. Hospidallaevad ja rannapäästealused

1. Konventsioonide sätteid, mis on seotud:
(a) teise konventsiooni artiklites 22, 24, 25 ja 27 kirjeldatud laevadega;
(b) nende päästepaatide ja väikealustega;
(c) nende personali ja meeskondadega; ja
(d) nende pardal olevate haavatute, haigete ja merehädalistega,

tuleb kohaldada ka siis, kui neil alustel on tsiviilisikutest haavatuid, haigeid või merehädalisi, kes ei kuulu teise konventsiooni artiklis 13 nimetatud kategooriatesse. Selliseid tsiviilisikud ei pea alistuma ühelegi poolele peale nende oma riigi ning neid ei või merel vangistada. Kui need isikud on sellise konfliktiosalise võimuses, kuhu nad ise ei kuulu, kohaldatakse nende suhtes neljandat konventsiooni ja käesolevat protokolli.

2. Teise konventsiooni artiklis 25 nimetatud laevadele tagatud kaitse laieneb ka hospidallaevadele, mille on konfliktiosaliste käsutusse andnud:
(a) neutraalne või muu konfliktis mitteosalev riik; või
(b) erapooletu rahvusvaheline humanitaarorganisatsioon,

eeldusel, et kummalgi juhul on täidetud nimetatud artiklis sätestatud nõuded.

3. Teise konventsiooni artiklis 27 nimetatud väikealuseid tuleb kaitsta, isegi kui selle artikli kohast teatamist ei ole toimunud. Siiski on konfliktiosalistel soovitav informeerida üksteist selliste aluste tunnustest, mis lihtsustaks nende äratundmist.

Artikkel 23. Muud meditsiinilaevad ja -alused

1. Käesoleva protokolli artiklis 22 ja teise konventsiooni artiklis 38 nimetamata meditsiinilaevu ja -aluseid tuleb nii merel kui ka muudes veekogudes austada ja kaitsta samamoodi nagu konventsioonide ja käesoleva protokolli alusel kaitstavaid liikuvaid meditsiiniüksusi. Kuna kaitse saab olla tõhus üksnes siis, kui meditsiinilaevu või -aluseid on võimalik ära tunda, tuleb need alused tähistada tunnusmärgiga ja nad peavad võimaluste piires järgima teise konventsiooni artikli 43 lõike 2 nõudeid.

2. Esimeses lõikes viidatud laevade ja aluste kohta kehtivad sõjaseadused. Iga veepinnal olev sõjalaev, mis suudab oma käsklusi vahetult tagada, võib käskida neil peatuda, muuta kurssi või liikuda kindlaksmääratud kursil, ning need laevad ja alused peavad sellist käsku täitma. Seni, kuni need laevad on vajalikud pardal olevate haavatute, haigete ja merehädaliste huvides, ei või mingil muul viisil takistada neil täita nende meditsiinilisi ülesandeid.

3. Esimeses lõikes ettenähtud kaitse võib lõppeda üksnes teise konventsiooni artiklites 34 ja 35 sätestatud juhtudel. Sõnaselge keeldumine teise lõike kohaselt antud käsu täitmisest on vaenlasele kahju tekitamine teise konventsiooni artikli 34 tähenduses.

4. Konfliktiosaline võib esimesel võimalusel enne sõidu alustamist vastaspoolele teatada meditsiinilaeva või -aluse nime ja kirjelduse ning eeldatava sõiduaja, -kursi ja -kiiruse, esmajoones üle 2000-tonniste laevade korral, ning edastada muud informatsiooni, mis võib lihtsustada laevade äratundmist. Vastaspool peab info andjale informatsiooni kättesaamisest teatama.

5. Sellistel laevadel oleva meditsiini- ja usupersonali suhtes kohaldatakse teise konventsiooni artiklit 37.

6. Teise konventsiooni artiklis 13 ning käesoleva protokolli artiklis 44 loetletud kategooriatesse kuuluvate haavatute, haigete ja merehädaliste suhtes, kes on selliste meditsiinilaevade või -aluste pardal, tuleb kohaldada teist konventsiooni. Haavatuid, haigeid ja merehätta sattunud tsiviilisikuid, kes ei kuulu teise konventsiooni artiklis 13 nimetatud kategooriatesse, ei või merel olles sundida alistuma ühelegi poolele peale nende oma riigi, ega sellelt laevalt või aluselt lahkuma. Kui nimetatud isikud on konfliktiosalise võimuses, kellele nad ei kuulu, tuleb nende suhtes kohaldada neljandat konventsiooni ja käesolevat protokolli.

Artikkel 24. Meditsiiniõhusõidukite kaitse

Meditsiiniõhusõidukeid tuleb austada ja kaitsta käesoleva osa sätete kohaselt.

Artikkel 25. Meditsiiniõhusõidukid piirkondades, mida ei kontrolli vastaspool

Sõbralike vägede poolt tegelikult kontrollitavatel maismaa-aladel ning nende kohal või merealadel, mida vastaspool tegelikult ei kontrolli, ning nende kohal, ei olene meditsiiniõhusõidukite austamine ja kaitse vastaspoolega sõlmitud kokkulepetest. Siiski võib konfliktiosaline, kes oma meditsiiniõhusõidukeid neis piirkondades kasutab, suurema ohutuse tagamiseks teavitada vastaspoolt vastavalt artiklile 29, esmajoones juhtudel, mil selliste õhusõidukite lennud toimuvad vastaspoole õhutõrjesüsteemide laskeulatuses.

Artikkel 26. Meditsiiniõhusõidukid kokkupuutepiirkondades või muudel sarnastel aladel

1. Kokkupuutepiirkonna nendel aladel, mida kontrollivad sõbralikud väed ja nende kohal, samuti aladel, mida keegi tegelikult otseselt ei kontrolli, ja nende kohal saab meditsiiniõhusõidukite kaitse olla tõhus üksnes konfliktiosaliste pädevate sõjaväevõimude vahelise eelneva kokkuleppe korral, mis sõlmitakse vastavalt artiklile 29. Kuigi vastava kokkuleppe puudumisel tegutsevad meditsiiniõhusõidukid omal riisikol, tuleb neid ikkagi austada, kui nad on meditsiiniõhusõidukitena ära tuntud.

2. «Kokkupuutepiirkond» tähendab maismaa-ala, kus võitlevate vägede eesliiniüksused üksteisega kokku puutuvad, esmajoones alasid, kus nad on üksteise maavägede otsese tule all.

Artikkel 27. Meditsiiniõhusõidukid vastaspoole kontrollitavatel aladel

1. Konfliktiosalise meditsiiniõhusõidukeid tuleb kaitsta ka siis, kui nad lendavad üle vastaspoole kontrollitavate maa- või merealade, eeldusel, et vastaspoole pädevalt asutuselt on saadud eelnev nõusolek sellisteks lendudeks.

2. Meditsiiniõhusõiduk, mis navigatsioonivea või lennuohutust ähvardava hädaolukorra tõttu lendab üle vastaspoole kontrollitava ala ilma esimeses lõikes sätestatud nõusolekuta või selle tingimusi rikkudes, peab püüdma end identifitseerida ja vastaspoolt olukorrast informeerida. Kui vastaspool on sellise meditsiiniõhusõiduki ära tundnud, peab ta püüdma anda õhusõidukile artikli 30 esimeses lõikes nimetatud käsu maanduda või astuma muid samme oma huvide kaitseks, andes mõlemal juhul enne õhusõiduki ründamist tollele käsu täitmiseks aega.

Artikkel 28. Meditsiiniõhusõidukite kasutamise piirangud

1. Konfliktiosalistel on keelatud kasutada oma meditsiiniõhusõidukeid selleks, et püüda saavutada vastaspoole ees sõjalisi eeliseid. Meditsiiniõhusõidukite kohalolekut ei või kasutada selleks, et välistada sõjaliste sihtmärkide ründamine.

2. Meditsiiniõhusõidukeid ei või kasutada luureandmete kogumiseks ega edastamiseks ning neile ei või paigutada selleks otstarbeks mõeldud varustust. Nendega ei või vedada isikuid või lasti, mida ei ole nimetatud artikli 8 punktis f. Meditsiiniõhusõidukite pardal võivad olla pardalolijate isiklikud asjad ning ainultvaid navigeerimise, sidepidamise või identifitseerimise lihtsustamiseks mõeldud varustus.

3. Meditsiiniõhusõidukid ei tohi vedada mingit relvastust, välja arvatud pardal olevatelt haavatutelt, haigetelt ja merehädalistelt ära võetud käsirelvad ja laskemoon, mida pole veel asjaomasele teenistusele üle antud, ning isiklikud kergerelvad, mis on pardal olevale meditsiinipersonalile vajalikud enda ja oma hoolealuste haavatute, haigete ja merehädaliste kaitseks.

4. Artiklites 26 ja 27 nimetatud lendude ajal ei või meditsiiniõhusõidukeid kasutada haavatute, haigete ja merehädaliste otsimiseks, välja arvatud vastaspoolega eelnevalt sõlmitud kokkuleppe korral.

Artikkel 29. Meditsiiniõhusõidukeid puudutavad teated ja kokkulepped

1. Artiklis 25 nimetatud teated või artiklis 26, 27, 28 (lõikes 4) või 31 sätestatud taotlused eelneva kokkuleppe sõlmimiseks või nõusoleku saamiseks peavad sisaldama meditsiiniõhusõidukite soovitavat arvu, nende lennuplaani ja tähistamisviiside kirjeldust. Need teated ka taotlused kinnitavad, et iga lend toimub kooskõlas artikliga 28.

2. Artiklis 25 nimetatud teate saanud pool peab kohe teatama selle kättesaamisest.

3. Pool, kes on saanud artiklis 26, 27, 28 (lõikes 4) või 31 sätestatud taotluse eelneva kokkuleppe sõlmimiseks või nõusoleku saamiseks, peab taotluse esitanud poolele esimesel võimalusel teatama:
(a) taotluse rahuldamisest; või
(b) taotluse rahuldamata jätmisest; või
(c) kohased alternatiivsed ettepanekud.

Ta võib teha ka ettepaneku keelata taotletaval ajal kõnealusel alal muud lennud või neid piirata. Kui taotluse esitanud pool nõustub alternatiivsete ettepanekutega, teatab ta teisele poolele oma nõusolekust.

4. Pooled peavad astuma vajalikke samme, et tagada teated koostataks ja kokkulepped sõlmitaks kiiresti.

5. Samuti peavad pooled astuma vajalikke samme, et edastada selliste teadete ja kokkulepete sisu kiiresti asjassepuutuvatele sõjaväeüksustele ning teavitada neid sellest, milliseid tähistusviise kõnealused meditsiiniõhusõidukid kasutavad.

Artikkel 30. Meditsiiniõhusõidukite maandumine ja läbivaatus

1. Meditsiiniõhusõidukile, mis lendab üle vastaspoole kontrollitava ala või üle sellise ala, mida tegelikult keegi otseselt ei kontrolli, võib vastavalt olukorrale anda käsu maanduda või laskuda veepinnale, et oleks võimalik see järgnevate lõigete kohaselt läbi vaadata. Meditsiiniõhusõidukid peavad sellise käsu täitma.

2. Kui selline õhusõiduk maandub või laskub veepinnale kas käsu kohaselt või muudel põhjustel, võib selle läbi vaadata ainult lõigetes 3 ja 4 nimetatud asjaolude tuvastamiseks. Läbivaatus peab algama viivitamatult ning see tuleb teostada kiiresti. Läbivaatust teostav pool ei või nõuda haavatute ja haigete eemaldamist õhusõidukist, välja arvatud juhul, kui nende eemaldamine on läbivaatuseks hädavajalik. See pool peab tagama, et läbivaatus või eemaldamine ei halvendaks haavatute ja haigete seisundit.

3. Kui läbivaatusel tehakse kindlaks, et õhusõiduk:
(a) on meditsiiniõhusõiduk artikli 8 punkti j tähenduses;
(b) ei riku artikliga 28 kehtestatud nõudeid; ja
(c) ei ole lennanud ilma eelneva kokkuleppeta või seda rikkudes, kui selline kokkulepe on nõutav,

siis tuleb õhusõidukile ja selle pardal olevatele isikutele, kes kuuluvad vastaspoolele või neutraalsele või konfliktis mitteosalevale riigile, anda viivituseta luba lendu jätkata.

4. Kui läbivaatusel tehakse kindlaks, et õhusõiduk:
(a) ei ole meditsiiniõhusõiduk artikli 8 punkti j tähenduses;
(b) rikub artikliga 28 kehtestatud nõudeid; või
(c) on lennanud ilma eelneva kokkuleppeta või seda rikkudes juhul, kui selline kokkulepe on nõutav,

siis võib õhusõiduki hõivata. Selle pardal olevaid isikuid tuleb kohelda kooskõlas konventsioonide ja käesoleva protokolli asjassepuutuvate sätetega. Hõivatud õhusõidukit, mis on määratud alaliseks meditsiiniõhusõidukiks, võib pärast hõivamist kasutada üksnes meditsiiniõhusõidukina.

Artikkel 31. Neutraalsed ja teised konfliktis mitteosalevad riigid

1. Meditsiiniõhusõidukid ei või lennata üle neutraalse ega muu konfliktis mitteosaleva riigi territooriumi ega seal maanduda, välja arvatud eelneva nõusoleku korral. Sellise nõusoleku olemasolul tuleb neid austada nii kogu lennu jooksul kui ka vahemaandumistel neil territooriumidel. Siiski peavad meditsiiniõhusõidukid täitma korraldust maanduda või laskuda veepinnale.

2. Kui meditsiiniõhusõiduk navigatsioonivea või lennuohutust ähvardava hädaolukorra tõttu lendab üle neutraalse või muu konfliktis mitteosaleva riigi territooriumi ilma nõusolekuta või selle tingimusi rikkudes, püüab ta igati lennust teatada ja end kohaselt tähistada. Niipea, kui asjassepuutuv riik on meditsiiniõhusõiduki ära tundnud, peab ta püüdma anda õhusõidukile artikli 30 esimeses lõikes nimetatud käsk maanduda või astuma muid samme oma huvide kaitseks, andes mõlemal juhul enne õhusõiduki ründamist tollele käsu täitmiseks aega.

3. Kui meditsiiniõhusõiduk kokkuleppel või lõikes 2 nimetatud asjaolude tõttu kas käsu kohaselt või muudel põhjustel maandub neutraalse või muu konfliktis mitteosaleva riigi territooriumil, tuleb õhusõiduk läbi vaadata tuvastamaks, kas see on meditsiiniõhusõiduk. Läbivaatus peab algama viivitamatult ning see tuleb teostada kiiresti. Läbivaatust teostav pool ei või nõuda haavatute ja haigete eemaldamist õhusõidukist, välja arvatud juhul, kui nende eemaldamine on läbivaatuseks hädavajalik. See pool peab igal juhul tagama, et läbivaatus või eemaldamine ei halvendaks haavatute ja haigete seisundit. Kui läbivaatust teostav pool tuvastab, et tegemist on meditsiiniõhusõidukiga, tuleb õhusõidukile ja selle pardal olevatele isikutele, välja arvatud relvakonfliktide ajal kohaldatava rahvusvahelise õiguse kohaselt kinni peetud isikud, anda luba ja võimalused lendu jätkata. Kui läbivaatusel selgub, et tegemist ei ole meditsiiniõhusõidukiga, tuleb see hõivata ning selle pardal olevaid isikuid tuleb kohelda vastavalt lõikele 4.

4. Haavatuid, haigeid ja merehädalisi, kes on neutraalse või muu konfliktis mitteosaleva riigi territooriumi kohalike võimude loal meditsiiniõhusõiduki pardalt pikemaks ajaks eemaldatud, peab see riik kinni pidama nii, et nad ei saaks enam sõjategevuses osaleda, eeldusel, et see tuleneb relvakonflikti ajal kohaldatavast rahvusvahelisest õigusest ning et see riik ja konfliktiosalised pole teisiti kokku leppinud. Haiglaravi ja interneerimise kulud kannab riik, kuhu need isikud kuuluvad.

5. Neutraalsed ja teised konfliktis mitteosalevad riigid peavad kõiki tingimusi ja piiranguid, mis on seatud meditsiiniõhusõiduki lendamisele üle nende territooriumide ning seal maandumisele, kohaldama kõigi konfliktiosaliste suhtes võrdselt.

III jagu

TEADMATA KADUNUD JA SURNUD ISIKUD

Artikkel 32. Üldpõhimõte

Käesoleva jao rakendamisel peavad lepingupooled, konfliktiosalised ning konventsioonides ja käesolevas protokollis mainitud humanitaarorganisatsioonid eelkõige lähtuma perekondade õigusest teada oma sugulaste saatust.

Artikkel 33. Teadmata kadunud isikud

1. Olukorra paranedes või hiljemalt aktiivse sõjategevuse lõppedes peab konfliktiosaline asuma otsima isikuid, kelle vastaspool on tunnistanud teadmata kadunuks. Otsingute hõlbustamiseks peab nimetatud vastaspool edastama kogu asjassepuutuva informatsiooni nende isikute kohta.

2. Eelmises lõikes viidatud informatsiooni kogumise hõlbustamiseks peab konfliktiosaline nende isikute puhul, keda ei tule konventsioonide ja käesoleva lisaprotokolli alusel soodsamalt kohelda:
(a) talletama neljanda konventsiooni artiklis 138 nimetatud informatsiooni selliste isikute kohta, kes on sõjategevuse või okupatsiooni tõttu kinni peetud või vangistatud või kellelt on muul viisil võetud vabadus kauemaks kui kaheks nädalaks, samuti kui tahes pika kinnipidamise perioodi jooksul surnud isikute kohta;
(b) oma võimaluste piires hõlbustama selliseid isikuid puudutava informatsiooni otsimist, kes sõjategevuse või okupatsiooni tõttu surid muudel asjaoludel; ning vajaduse korral ise otsima ja talletama sellist informatsiooni.

3. Informatsioon selliste isikute kohta, kes on vastavalt lõikele 1 tunnistatud teadmata kadunuks, ning taotlused sellise informatsiooni saamiseks esitatakse kas otse või kaitsva riigi või Punase Risti Rahvusvahelise Komitee Keskse Otsimisagentuuri või Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) seltside kaudu. Kui informatsiooni ei edastata Punase Risti Rahvusvahelise Komitee Keskse Otsimisagentuuri kaudu, peab konfliktiosaline tagama, et see informatsioon esitatakse ka Kesksele Otsimisagentuurile.

4. Konfliktiosalised peavad püüdma kokku leppida selles, kuidas hakkavad töörühmad langenuid lahingutegevuse aladelt otsima, neid identifitseerima ja kokku koguma; ning võimaluse korral selles, et vastaspoole kontrollitavatel aladel oma ülesandeid täitvaid töörühmi saadaksid vastaspoole esindajad. Selliste töörühmade personali tuleb nende ülesannete täitmise ajal austada ja kaitsta.

Artikkel 34. Surnud isikute põrmud

1. Okupatsioonist või sõjategevusest tingitud kinnipidamise ajal või seoses okupatsiooniga surnud isikute põrme, samuti nende isikute põrme, kes surid sõjategevuse tõttu ega ole selle riigi kodanikud, kus nad surid, tuleb austada ning kõigi selliste isikute matmispaiku tuleb austada, säilitada ja tähistada vastavalt neljanda konventsiooni artiklile 130, kui nende põrme või matmispaiku ei tule konventsioonide ja käesoleva protokolli alusel kohelda soodsamalt.

2. Kui olukord ja vastaspoolte suhted seda võimaldavad, peavad lepingupooled, kelle territooriumil asuvad sõjategevuse tõttu või okupatsiooni või kinnipidamise ajal surnud isikute hauad või muud kohad, kus on nende isikute põrmud, sõlmima kokkuleppeid selleks, et:
(a) lihtsustada surnud isikute sugulaste ja haudade registreerimise ametlike teenistuste esindajate juurdepääsu matmispaikadele ning et reguleerida sellise juurdepääsu korraldamist;
(b) püsivalt kaitsta ja säilitada selliseid matmispaiku;
(c) lihtsustada surnud isikute põrmude ning isiklike asjade tagasisaatmist kodumaale selle palvel või surnud isiku lähedaste palvel ja selle riigi nõusolekul.

3. Kui lõike 2 punktides b või c sätestatud kokkuleppeid ei ole sõlmitud ning surnud isikute kodumaa ei ole huvitatud matmismaikade eest hoolitsemisest omal kulul, võib lepingupool, kelle territooriumil matmiskohad on, teha ettepaneku soodustada surnud isikute põrmude tagasisaatmist kodumaale. Kui seda ettepanekut vastu ei võeta, võib lepingupool ettepaneku esitamisest viie aasta möödudes ning pärast kodumaa asjakohast teavitamist hakata rakendama oma seadusi surnuaedade ja haudade kohta.

4. Lepingupool, kelle territooriumil asuvad käesolevas artiklis nimetatud matmiskohad, võib põrme ekshumeerida üksnes:
(a) kooskõlas lõike 2 punktiga c ja lõikega 3; või
(b) juhul, kui ekshumeerida on vältimatu avalikes huvides, sealhulgas meditsiinilisel otstarbel või uurimistoiminguteks.

Sellisel juhul peab lepingupool põrmu alati austama ning teatama surnud isiku kodumaale oma ekshumeerimise kavatsusest ja uue kavandatava matmiskoha üksikasjadest.

III osa
SÕJAPIDAMISVIISID JA -VAHENDID. VÕITLEJA JA SÕJAVANGI STAATUS

I jagu

SÕJAPIDAMISVIISID JA -VAHENDID

Artikkel 35. Põhireeglid

1. Üheski relvakonfliktis ei ole konfliktiosalistel piiramatut õigust valida sõjapidamisviise või -vahendeid.

2. Keelatud on kasutada selliseid relvi, laskemoona ning sõjatarbeid ja sõjapidamisviise, mille eesmärgiks on põhjustada liigseid vigastusi või õigustamatuid kannatusi.

3. Keelatud on kasutada sõjapidamisviise ja -vahendeid, mis on ette nähtud looduskeskkonnale ulatusliku, pikaajalise ja raske kahju tekitamiseks või mille kasutamine võib sellist kahju põhjustada.

Artikkel 36. Uued relvad

Uut relva, sõjapidamisviisi või -vahendit uurides, välja töötades, omandades või kasutusele võttes on lepinguosaline kohustatud tuvastama, kas selle kasutamine on mõnel juhul või alati keelatud käesoleva protokolliga või muu lepingupoolele kohustusliku rahvusvahelise õiguse normiga.

Artikkel 37. Pettuse lubamatus

1. Keelatud on vaenlast tappa, vigastada või vangistada pettuse teel. Pettuseks peetakse tegusid, mis äratavad vaenlases usaldust ja panevad teda uskuma, et tal on õigus saada või et ta on kohustatud andma relvakonflikti ajal rakendatava rahvusvahelise õiguse normide kohast kaitset, kui seda usaldust kavatsetakse kuritarvitada. Pettuseks loetakse näiteks järgmised teod:
(a) läbirääkimissoovi teesklemine vaherahu- või alistumislipu kasutamisega;
(b) haavadest või haigusest tingitud võitlusvõimetuse teesklemine;
(c) tsiviilisikust mittevõitleja teesklemine;
(d) kaitsealuse seisundi teesklemine, kasutades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni või neutraalse või muu konfliktis mitteosaleva riigi tähiseid, embleeme või vormiriietust.

2. Sõjakavalus ei ole keelatud. Selliseks kavaluseks peetakse tegusid, mille eesmärk on vaenlast eksitada või ajendada teda ettevaatamatult tegutsema, kuid mis ei riku relvakonflikti ajal rakendatava rahvusvahelise õiguse norme ega kujuta endast pettust, kuna nad ei ärata vaenlase usaldust seoses nendel normidel põhineva kaitsega. Selliseks kavaluseks peetakse näiteks maskeeringu, peibutusvahendite ja petteoperatsioonide kasutamist ning valeinformatsiooni levitamist.

Artikkel 38. Rahvusvahelised tunnusmärgid

1. Keelatud on punase risti, punase poolkuu või punase lõvi ja päikesega tunnusmärgi või konventsioonide või käesoleva protokolliga ettenähtud muude embleemide, märkide ja signaalide ebaõige kasutamine. Samuti on keelatud muude rahvusvaheliselt tunnustatud kaitseembleemide, -märkide või -signaalide, sealhulgas vaherahulipu ja kultuuriväärtuste kaitse embleemi tahtlik väärkasutamine relvakonflikti ajal.

2. Keelatud on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tunnusmärgi kasutamine, välja arvatud selle organisatsiooni loal.

Artikkel 39. Riigitunnused

1. Keelatud on neutraalsete või muude konfliktis mitteosalevate riikide lippude, sõjaväeembleemide, auastmetunnuste või vormiriietuse kasutamine relvakonflikti ajal.

2. Keelatud on vastaspoolte lippude, sõjaväeembleemide, auastmetunnuste või vormiriietuse kasutamine rünnakute ajal või sõjaliste operatsioonide varjamiseks, soodustamiseks, kaitsmiseks või tõrjumiseks.

3. Miski käesolevas artiklis ega artikli 37 lõike 1 punktis d ei välista olemasolevaid, üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse norme spionaaþi kohta või lippude kasutamise kohta merel toimuva relvakonflikti korral.

Artikkel 40. Armuandmine

Keelatud on anda käsku mitte kedagi ellu jätta, samuti vastaspoolt sellega ähvardada või pidada sõda sellest juhindudes.

Artikkel 41. Võitlusvõimetu (hors de combat) vaenlase kaitse

1. Isikut, kes on tunnistatud või keda tuleks olukorda arvestades tunnistada võitlusvõimetuks (hors de combat), ei või rünnata.

2. Isikut peetakse võitlusvõimetuks (hors de combat), kui:
(a) ta on vastaspoole võimuses;
(b) ta väljendab selgelt soovi alla anda; või
(c) ta on kaotanud teadvuse või on haavade või haiguse tõttu tegutsemisvõimetu ega saa end seetõttu kaitsta;

eeldusel, et kõigil neil juhtudel hoidub ta mis tahes vaenutegevusest ega püüa põgeneda.

3. Kui isikud, kellel sõjavangidena on õigus kaitsele, on langenud vastaspoole kätte ebatavalistes lahingutingimustes, mis ei võimalda nende evakueerimist vastavalt kolmanda konventsiooni III osa I jaole, tuleb nad vabastada ja rakendada kõikvõimalikud ettevaatusabinõud nende ohutuse tagamiseks.

Artikkel 42. Õhusõidukite pardal olijad

1. Õhusõidukist hädaolukorra tõttu langevarjuga välja hüpanud isikut ei või laskumise ajal rünnata.

2. Kui isik, kes on hädaolukorra tõttu õhusõidukist välja hüpanud, maandub vastaspoole kontrollitavale territooriumile, tuleb talle enne tema ründamist anda võimalus alla anda, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et ta osaleb sõjategevuses.

3. Käesolev artikkel ei kaitse õhudessantvägesid.

II jagu

VÕITLEJA JA SÕJAVANGI STAATUS

Artikkel 43. Relvajõud

1. Konfliktiosalise relvajõud koosnevad organiseeritud ja relvastatud vägedest, gruppidest ja üksustest, mille juht vastutab selle konfliktiosalise ees oma alluvate käitumise eest, ka juhul kui seda konfliktiosalist esindab valitsus või võimuorgan, keda vastaspool ei tunnista. Sellised relvastatud jõud peavad alluma sisemisele distsiplinaarsüsteemile, mis muu hulgas peab tagama relvakonflikti ajal rakendatava rahvusvahelise õiguse normide järgimise.

2. Konfliktiosalise relvajõududesse kuuluvad isikud (välja arvatud kolmanda konventsiooni artiklis 33 nimetatud meditsiinipersonal ja vaimulikud) on võitlejad. See tähendab, et neil on õigus sõjategevusest vahetult osa võtta.

3. Kui konfliktiosaline arvab oma relvajõudude koosseisu poolsõjaväelise või relvastatud õiguskaitsestruktuuri, peab ta sellest teistele konfliktiosalistele teatama.

Artikkel 44. Võitlejad ja sõjavangid

1. Iga võitleja artikli 43 tähenduses, kes langeb vastaspoole kätte, on sõjavang.

2. Kuigi kõik võitlejad peavad järgima relvakonflikti ajal rakendatava rahvusvahelise õiguse norme, ei võta nende normide rikkumine võitlejalt tema õigust olla võitleja või vastaspoole kätte langemise korral tema õigust olla sõjavang, välja arvatud lõigetes 3 ja 4 ettenähtud juhtudel.

3. Soodustamaks tsiviilelanikkonna kaitset sõjategevuse mõjude eest, peavad võitlejad rünnakus või rünnakut ettevalmistavas sõjalises operatsioonis osaleda end tsiviilelanikkonnast eristama. Arvestades siiski, et relvakonfliktides on olukordi, kus sõjategevuse laadi tõttu ei saa relvastatud võitleja end niiviisi eristada, säilitab ta võitleja staatuse eeldusel, et ta sellises olukorras kannab avalikult relvi:
(a) iga sõjalise kokkupõrke ajal; ja
(b) ajal, mil ta on vaenlasele nähtav, asudes positsioonile enne rünnakut, milles ta peab osalema.

Tegusid, mis vastavad käesoleva lõike nõuetele, ei peeta pettuseks artikli 37 lõike 1 punkti c tähenduses.

4. Võitleja, kes langeb vastaspoole kätte ega ole täitnud lõike 3 teises lauses sätestatud nõudeid, kaotab õiguse olla sõjavang, kuid siiski tuleb teda kaitsta võrdselt sõjavangidega vastavalt kolmandale konventsioonile ja käesolevale protokollile. See kaitse hõlmab ka kaitset, mida osutatakse kolmanda konventsiooni ja käesoleva protokolli alusel sõjavangile juhul, kui ta on antud kohtu alla ja teda on toimepandud õigusrikkumise eest.

5. Võitleja, kes langeb vaenlase kätte muul kui rünnaku või rünnakule eelneva sõjalise operatsiooni ajal, ei kaota oma varasemast tegevusest tulenevat õigust olla võitleja või sõjavang.

6. Käesolev artikkel ei mõjuta ühegi isiku õigust olla sõjavang vastavalt kolmanda konventsiooni artiklile 4.

7. Käesolev artikkel ei anna alust muuta riikide üldtunnustatud praktikat, mis on seotud sõjaväevormi kandmisega konfliktiosalise regulaarvägedes.

8. Lisaks esimese ja teise konventsiooni artiklis 13 nimetatud isikute kategooriatele on kõigil isikutel, kes kuuluvad konfliktiosalise relvajõududesse käesoleva protokolli artiklis 43 toodud määratluse järgi, õigus nende konventsioonide järgsele kaitsele, kui nad on haavatud või haiged või teise konventsiooni alusel merehädalised kas merel või muudes veekogudes.

Artikkel 45. Sõjategevuses osalenud isikute kaitse

1. Isikut, kes võtab osa sõjategevusest ja langeb vastaspoole kätte, peetakse sõjavangiks, mistõttu teda kaitstakse kolmanda konventsiooni alusel, kui ta nõuab sõjavangistaatust või kui tal näib olevat õigus seda saada või kui riik, kellest ta sõltub, nõuab vangishoidvale riigile või kaitsvale riigile saadetavas teates tema nimel seda staatust. Kui tekib kahtlus, kas sellisel isikul on õigus sõjavangistaatusele, jäetakse talle see staatus alles ja teda kaitstakse kolmanda konventsiooni ja käesoleva protokolli kohaselt kuni tema staatuse määratlemiseni asjaomases sõjaväljakohtus.

2. Kui isikut, kes on langenud vastaspoole kätte, ei peeta kinni kui sõjavangi ja tema üle peetakse kohut sõjategevusest tingitud õiguserikkumiste eest, siis on sellel isikul õigus taotleda kohtult sõjavangistaatuse tunnistamist ning asja kohtulikku lahendamist. Kui see on asjassepuutuvate protsessinormide raames vähegi võimalik, tuleb sellekohane otsus langetada enne õiguserikkumise arutamist. Kaitsva riigi esindajatel on õigus olla küsimuse lahendamise juures, välja arvatud erandjuhul, mil menetlus on riigi julgeoleku huvides kinnine. Sel juhul peab vangishoidev riik kaitsvale riigile sellest teatama.

3. Isikul, kes on sõjategevusest osa võtnud, kellel ei ole sõjavangistaatuse saamise õigust ja keda ei kohelda vastavalt neljandale konventsioonile soodsamalt, on alati õigus saada käesoleva protokolli artiklis 75 ettenähtud kaitset. Okupeeritud territooriumidel on sellisel isikul, välja arvatud spioonina kinnipeetuil, lisaks sellele õigus pidada sidet vastavalt neljandale konventsioonile, olenemata sama konventsiooni artiklist 5.

Artikkel 46. Spioonid

1. Olenemata konventsioonidest ja käesolevast lisaprotokollist, ei ole sõjavangi õigusi konfliktiosalise relvajõududesse kuuluval isikul, kes langeb vastaspoole kätte spioneerimise ajal, ning teda võib kohelda kui spiooni.

2. Konfliktiosalise relvajõududesse kuuluvat isikut, kes oma poole huvides kogub või püüab koguda informatsiooni vastaspoole kontrollitaval territooriumil, ei peeta spiooniks, kui ta kannab selle tegevuse ajal oma relvajõudude sõjaväevormi.

3. Konfliktiosalise relvajõududesse kuuluvat isikut, kes elab vastaspoole okupeeritud territooriumil ning kes seal kogub või püüab koguda sõjalise tähtsusega informatsiooni selle konfliktiosalise huvides, kellest ta sõltub, ei peeta spiooniks, välja arvatud juhul, kui ta tegutseb valel ettekäändel või tahtlikult salastatud viisil. Selline elanik ei kaota õigust saada sõjavangistaatus ning teda ei või kohelda kui spiooni, välja arvatud juhul, kui ta on kinni võetud spioneerimise ajal.

4. Konfliktiosalise relvajõududesse kuuluv isik, kes ei ole vastaspoole okupeeritud territooriumi elanik ja kes on sellel territooriumil spioneerinud, ei kaota õigust saada sõjavangistaatus ning teda ei või kohelda kui spiooni, välja arvatud juhul, kui ta vangistatakse enne tema taasliitumist oma relvajõududega.

Artikkel 47. Palgasõdurid

1. Palgasõduril ei ole õigust olla võitleja ega sõjavang.

2. Palgasõdur on isik, kes:
(a) on värvatud kas kohapeal või välismaal spetsiaalselt relvakonfliktis võitlema;
(b) kes tegelikult võtab sõjategevusest vahetult osa;
(c) osaleb sõjategevuses peamiselt isikliku kasu saamise eesmärgil ning kellele konfliktiosaline on lubanud või kellele tema nimel on lubatud maksta hüvitist, mis on oluliselt suurem sellest, mida on lubatud maksta või mida makstakse selle konfliktiosalise relvajõududes teenivatele samas auastmes ja sarnaseid ülesandeid täitvatele võitlejatele;
(d) ei ole konfliktiosalise kodanik ega konfliktiosalise kontrollitava territooriumi elanik;
(e) ei kuulu konfliktiosalise relvajõududesse; ja
(f) ei ole konfliktis mitteosaleva riigi sõjaväelane, kelle see riik on saatnud oma ametiülesandeid täitma.

IV osa
TSIVIILELANIKKOND

I jagu

ÜLDINE KAITSE SÕJATEGEVUSE MÕJUDE EEST

1. peatükk. Põhireegel ja rakendusala

Artikkel 48. Põhireegel

Tsiviilelanikkonna ja tsiviilobjektide austamise ja kaitse tagamiseks peavad konfliktiosalised alati tegema vahet tsiviilelanikkonna ja võitlejate vahel ning tsiviilobjektide ja sõjaliste sihtmärkide vahel ning sellest tulenevalt suunama oma operatsioonid üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu.

Artikkel 49. Rünnaku mõiste ja selle kohaldamise ulatus

1. «Rünnak» tähendab vastaspoole vastu suunatud vägivallategusid nii pealetungil kui kaitses.

2. Käesoleva protokolli rünnakuid käsitlevaid sätteid kohaldatakse rünnakute, mis tahes territooriumil, sealhulgas konfliktiosalisele kuuluval, kuid vastaspoole kontrollitaval territooriumil toimuvate rünnakute puhul.

3. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse mis tahes maa-, õhu- või meresõja korral, mis võib kahjustada tsiviilelanikkonda, üksikuid tsiviilisikuid või maal asuvaid tsiviilobjekte. Neid sätteid kohaldatakse ka merelt või õhust maismaal asuvate sihtmärkide vastu suunatud rünnakute puhul, kuid need ei mõjuta muud mere- või õhusõjas rakendatavat rahvusvahelist õigust.

4. Käesoleva jao sätted täiendavad neljandas konventsioonis, eriti selle teises osas sätestatud humanitaarkaitse norme ning muid lepingupooltele siduvaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, samuti muid rahvusvahelise õiguse norme, mis puudutavad maal, merel või õhus asuvate tsiviilisikute ja -objektide kaitset sõjategevuse tagajärgede eest.

2. peatükk. Tsiviilisikud ja tsiviilelanikkond

Artikkel 50. Tsiviilisiku ja tsiviilelanikkonna mõiste

1. Tsiviilisik on isik, kes ei kuulu ühtegi kolmanda konventsiooni artikli 4 lõike A punktides 1, 2, 3 ja 6 ning käesoleva protokolli artiklis 43 nimetatud kategooriasse. Kui kaheldakse, kas isik on tsiviilisik, peetakse teda tsiviilisikuks.

2. Tsiviilelanikkond koosneb kõigist tsiviilisikutest.

3. Kui tsiviilelanikkonna hulgas on isikuid, kes ei mahu tsiviilisiku mõiste alla, ei muuda see kogu elanikkonda mitte-tsiviilelanikkonnaks.

Artikkel 51. Tsiviilelanikkonna kaitse

1. Tsiviilelanikkonda ja üksikuid tsiviilisikuid kaitstakse kõigi sõjalistest operatsioonidest tulenevate ohtude eest. Selle kaitse tagamiseks tuleb igas olukorras täita järgmisi juhiseid, mis täiendavad muid rahvusvahelise õiguse asjakohaseid norme.

2. Tsiviilelanikkonda ega üksikisikuid ei tohi rünnata. Keelatud on vägivallateod ja vägivallaga ähvardamine eesmärgiga tsiviilelanikkonda hirmutada.

3. Tsiviilisikuid tuleb kaitsta käesoleva jao kohaselt, välja arvatud ajal, mil nad vahetult osalevad sõjategevuses.

4. Valimatud rünnakud on keelatud. Valimatud rünnakud on rünnakud:
(a) mis ei ole suunatud kindla sõjalise sihtmärgi vastu;
(b) milles kasutatakse selliseid võitlusviise ja -vahendeid, mida ei saa suunata kindla sõjalise sihtmärgi vastu; või
(c) milles kasutatakse võitlusviise ja -vahendeid, mille kasutamise tagajärgi ei saa käesoleva protokolli kohaselt piirata;

ning milles järelikult ei tehta vahet sõjaliste sihtmärkide ja tsiviilisikute või tsiviilobjektide vahel.

5. Muu hulgas peetakse valimatuteks järgmisi rünnakuid:
(a) pommirünnak mis tahes viisil või vahenditega, mille puhul ühe sõjalise sihtmärgina käsitatakse mitut selgelt eraldi asetsevat ning eristatavat sõjalist objekti, mis asuvad linnas, külas või muus piirkonnas, kus on sama palju tsiviilisikuid või tsiviilobjekte; ja
(b) rünnak, mis eeldatavastitõenäoliselt toob kaasa juhuslikke kaotusi tsiviilisikute hulgas, tsiviilisikute vigastusi, kahju tsiviilobjektidele või nimetatud tagajärgede kombinatsioone, mis oleksid ülemäärane võrreldes oodatava otsese sõjalise eduga.

6. Keelatud on surveabinõuna kasutada tsiviilelanikkonna või tsiviilisikute ründamist.

7. Tsiviilelanikkonna või üksikute tsiviilisikute kohalolekut või liikumist ei tohi kasutada selleks, et kaitsta mingeid kohti või piirkondi sõjaliste operatsioonide eest, eriti sõjaliste sihtmärkide kaitseks rünnakute eest või sõjaliste operatsioonide varjamiseks, soodustamiseks või takistamiseks. Konfliktiosalised ei või suunata tsiviilelanikkonna või üksikute tsiviilisikute liikumist, püüdes sellega kaitsta sõjalisi sihtmärke või sõjalisi operatsioone.

8. Nende keeldude rikkumine ei vabasta konfliktiosalisi õiguslikest kohustustest tsiviilelanikkonna ja tsiviilisikute ees, sealhulgas kohustusest rakendada artiklis 57 nimetatud ettevaatusabinõusid.

3. peatükk. Tsiviilobjektid

Artikkel 52. Tsiviilobjektide üldine kaitse

1. Rünnakuid ega surveabinõusid ei või suunata tsiviilobjektide vastu. Tsiviilobjektideks on kõik objektid, mis ei ole sõjalised sihtmärgid vastavalt lõikele 2.

2. Rünnata võib ainult sõjalisi sihtmärke. Sõjalised sihtmärgid on sellised objektid, mis oma olemuse, asukoha, eesmärgi või kasutuse tõttu soodustavad oluliselt sõjategevust ning mille osaline või täielik hävitamine, hõivamine või neutraliseerimine tähendab valitsevas olukorras kindlat sõjalist eelist.

3. Kui tekib kahtlus, kas tavaliselt tsiviilotstarbel kasutatavat objekti, nagu usutalituskohta, maja või muud eluaset või kooli, kasutatakse sõjategevuse soodustamiseks, tuleb eeldada, et seda ei kasutata sõjalisel otstarbel.

Artikkel 53. Kultuuriobjektide ja usutalituskohtade kaitse

Arvestades 14. mai 1954 Haagi konventsiooni kultuuriväärtuste kaitsest relvakonflikti korral ja muude asjassepuutuvate rahvusvaheliste dokumentide sätteid, on keelatud:
(a) panna toime vägivallategusid ajaloomälestiste, kunstiteoste või usutalituskohtade vastu, mis kujutavad endast rahva kultuurilist või religioosset pärandit;
(b) kasutada selliseid objekte sõjategevuse toetamiseks;

Artikkel 54. Tsiviilelanikkonna eluks hädavajalike objektide kaitse

1. Tsiviilisikute näljutamist ei tohi kasutada sõjapidamisviisina.

2. Keelatud on rünnata, hävitada, ära viia või muuta kasutamiskõlbmatuks kõike tsiviilelanikkonna eluks hädavajalikku, nagu toiduaineid, toiduainete tootmises kasutatavaid põllumajandusalasid, põllukultuure, loomakarju, joogiveeseadmeid ja -varusid ning niisutusseadmeid, eesmärgiga võtta tsiviilelanikkonnalt või vastaspoolelt elatusvahendid, et näljutada tsiviilisikud surnuks, sundida nad ära kolima või muul põhjusel.

3. Lõikes 2 sätestatud keelud ei kehti samas nimetatud selliste objektide kohta, mida vastaspool kasutab:
(a) oma relvajõudude liikmete elatamiseks; või
(b) kui mitte elatamiseks, siis sõjategevuse otseseks toetamiseks, kuid eeldusel, et nimetatud objektega ei või kahjustada nii, et seetõttu võiks tsiviilelanikkonnale jääda ebapiisav toidu- või veekogus, mis põhjustab nälja või sunnib elanikkonda mujale kolima.

4. Nimetatud objektide suhtes ei või kohaldada surveabinõusid.

5. Tunnistades iga konfliktiosalise elulisi vajadusi oma territooriumi kaitsmisel sissetungi eest, võib konfliktiosaline tema enda kontrollitaval territooriumil teha lõikes 2 sätestatud keeldudest erandeid vältimatu sõjalise vajaduse tõttu.

Artikkel 55. Looduskeskkonna kaitse

1. Sõjategevuses tuleb kaitsta looduskeskkonda ulatuslike, pikaajaliste ja raskete kahjustuste eest. See kaitse tähendab ka keeldu kasutada sõjapidamisviise ja -vahendeid, mis on ette nähtud niisuguse kahju tekitamiseks või mis eeldatavasti võivad seda põhjustada, ohustades seega elanikkonna tervist ja ellujäämist.

2. Keelatud on surveabinõuna kasutada looduskeskkonna ründamist.

Artikkel 56. Ohtlike rajatiste ja seadmete kaitse

1. Rünnata ei või ohtlikke rajatisi ega seadmeid, nimelt paise, tamme ja tuumaelektrijaamu isegi kui need on sõjalised sihtmärgid, juhul kui selline rünnak võib põhjustada ohtlike jõudude vallandumise ning seejärel tuua kaasa tõsiseid kaotusi tsiviilelanikkonna hulgas. Selliste rajatiste ja seadmete küljes või läheduses asuvaid muid sõjalisi sihtmärke ei või rünnata, kui selline rünnak võib põhjustada ohtlike jõudude vallandumise ning seejärel tuua kaasa tõsiseid kaotusi tsiviilelanikkonna hulgas.

2. Lõikes 1 sätestatud eriline kaitse rünnakute eest lõpeb:
(a) paisu või tammi suhtes ainult siis, kui seda ei kasutata tavaliseks otstarbeks, vaid sõjaliste operatsioonide regulaarseks, oluliseks ja vahetuks toetamiseks ning kui rünnak on ainus võimalik vahend kirjeldatud toetuse lõpetamiseks;
(b) tuumaelektrijaama suhtes ainult siis, kui see regulaarselt, olulisel määral ja vahetult toetab sõjalisi operatsioone elektrienergia varustamisega ning kui rünnak on ainus võimalik vahend kirjeldatud toetuse lõpetamiseks;
(c) selliste rajatiste ja seadmete küljes või nende läheduses asuvate muude sõjaliste sihtmärkide suhtes ainult siis, kui neid kasutatakse sõjaliste operatsioonide regulaarseks, oluliseks ja vahetuks toetamiseks ning kui rünnak on ainus võimalik vahend kirjeldatud toetuse lõpetamiseks.

3. Alati on tsiviilelanikkonnal ja üksikutel tsiviilisikutel õigus rahvusvahelise õigusega ette nähtud kaitsele, sealhulgas artiklis 57 nimetatud ettevaatusabinõudele. Kui kaitse lõpeb ja mõnda lõikes 1 nimetatud rajatist, seadet või sõjalist sihtmärki rünnatakse, tuleb rakendada kõikvõimalikke ettevaatusabinõusid ohtlike jõudude vallandumise vältimiseks.

4. Ühegi lõikes 1 nimetatud rajatise, seadme või sõjalise sihtmärgi suhtes ei või kohaldada surveabinõusid.

5. Konfliktiosalised peavad püüdma vältida sõjaliste sihtmärkide paigutamist lõikes 1 nimetatud rajatiste või seadmete lähedusse. Seadmed, mis on paigaldatud nimetatud rajatiste ja seadmete kaitseks rünnakute eest, on siiski lubatud ja neid seadmeid ei või rünnata eeldusel, et neid kasutatakse sõjategevuses ainult kaitstud rajatiste ja seadmete vastu suunatud rünnakute tõrjumiseks ning et neil on ainult selline relvastus, mis on vajalik kaitstavate rajatiste ja seadmete vastu suunatud vaenutegevuse mahasurumiseks.

6. Lepingupooltel ja konfliktiosalistel on soovitav sõlmida omavahelised kokkulepped ohtlike objektide täiendavaks kaitsmiseks.

7. Käesoleva artikli alusel kaitstavate objektide äratundmise lihtsustamiseks võivad konfliktiosalised neid tähistada eritähisega, mis koosneb vastavalt käesoleva protokolli I lisa artiklile 16 kolmest kõrvutiseisvast heleoranþist ringist. Sellise tähistuse puudumine ei vabasta ühtegi konfliktiosalist käesoleva artikli järgsetest kohustustest.

4. peatükk. Ettevaatusabinõud

Artikkel 57. Rünnaku korral kasutatavad ettevaatusabinõud

1. Sõjaliste operatsioonide käigus tuleb pidevalt jälgida seda, et säästetaks tsiviilelanikkonda, tsiviilisikuid ja tsiviilobjekte.

2. Rünnakute puhul tuleb võtta järgmised ettevaatusabinõud.
(a) Need, kes rünnakut planeerivad või selle üle otsustavad, peavad:
i) tegema oma võimaluste piires kõik veendumaks, et ei rünnata tsiviilisikuid ega -objekte, et rünnatavad objektid ei ole erikaitse all, vaid on sõjalised sihtmärgid artikli 52 lõike 2 tähenduses, ning et käesoleva protokolli järgi ei ole nende ründamine keelatud;
ii) rakendama kõikvõimalikud ettevaatusabinõud rünnakuvahendite ja -viiside valikul, et vältida või vähemalt võimalikult vähendada juhuslikke kaotusi tsiviilisikute hulgas, tsiviilisikute vigastamist ja tsiviilobjektide kahjustamist;
iii) hoiduma otsusest alustada rünnakut, mis eeldatavasti võib tuua kaasa juhuslikke kaotusi tsiviilisikute hulgas, tsiviilisikute vigastamist, tsiviilobjektide kahjustamist või nimetatud tagajärgede kombinatsiooni, mis oleks ülemäärane kahju võrreldes oodatava otsese sõjalise eduga.
(b) rünnak tuleb ära jätta või edasi lükata, kui ilmneb, et rünnaku objekt ei ole sõjaline sihtmärk või et see on erilise kaitse all või et rünnak võib eeldatavasti kaasa tuua juhuslikke kaotusi tsiviilisikute hulgas, tsiviilisikute vigastamist ja tsiviilobjektide kahjustamist või nende kombinatsiooni, mis oleksid ülemäärased võrreldes oodatava konkreetse ja otsese sõjalise eduga.
(c) teatama ette rünnakust, mis võib ohustada tsiviilelanikkonda, välja arvatud juhul, kui see on vaadeldavas olukorra võimatu.

3. Kui sarnase sõjalise edu saavutamiseks on võimalik valida erinevate sõjaliste sihtmärkide vahel, tuleb valida see sihtmärk, mille ründamine eeldatavasti kõige vähem ohustab tsiviilisikute elu ja tsiviilobjekte.

4. Merel või õhus toimuvate sõjaliste operatsioonide korral peab iga konfliktiosaline kooskõlas oma õiguste ja kohustustega, mis tulenevad relvakonfliktide korral rakendatavast rahvusvahelisest õigusest, rakendama kõik asjakohased ettevaatusabinõud selleks, et vältida kaotusi tsiviilisikute hulgas ning tsiviilobjektide kahjustamist.

5. Midagi käesolevas artiklis ei või tõlgendada nii, et see õigustaks tsiviilelanikkonna, tsiviilisikute või tsiviilobjektide ründamist.

Artikkel 58. Ettevaatusabinõud rünnaku tagajärgede vastu

Konfliktiosalised peavad võimalikult palju:
(a) arvestades neljanda konventsiooni artiklit 49, püüdma sõjaliste sihtmärkide lähedusest eemaldada nende kontrolli all olevat tsiviilelanikkonda, tsiviilisikuid ja tsiviilobjekte;
(b) vältima sõjaliste sihtmärkide paigutamist tihedasti asustatud aladele või nende lähedusse;
(c) rakendama muid vajalikke ettevaatusabinõusid, et kaitsta nende kontrolli all olevat tsiviilelanikkonda, tsiviilisikuid ja tsiviilobjekte sõjalistest operatsioonidest tulenevate ohtude eest.

5. peatükk. Erikaitse all olevad kohad ja tsoonid

Artikkel 59. Kaitseta kohad

1. Konfliktiosalistel on keelatud ükskõik milliste vahenditega rünnata kaitseta kohti.

2. Konfliktiosalise asjaomased võimuorganid võivad kuulutada kaitseta kohaks mis tahes asustatud koha sellises tsoonis või selle lähedal, kus relvajõud üksteisega kokku puutuvad ja mille vastaspool võib okupeerida. Selline koht peab vastama järgmistele nõuetele:
(a) kõik võitlejad, liikurrelvad ja liikuv sõjatehnika tuleb sealt evakueerida;
(b) paikseid sõjaseadmeid ega -rajatisi ei või kasutada vaenutegevuseks;
(c) võimuorganid ega elanikkond ei või toime panna mingeid vägivallategusid; ja
(d) sõjategevust ei või mingil viisil toetada.

3. Konventsioonide ja käesoleva lisaprotokolli alusel eriliselt kaitstud isikute ning seaduslikkuse ja korra tagamiseks kohale jäetud politseijõudude asumine selles kohas ei ole vastuolus lõikes 2 esitatud nõuetega.

4. Lõike 2 alusel tehtud deklaratsioonist teatatakse vastaspoolele ning selles tuleb kaitseta koha piire võimalikult täpselt määratleda ja kirjeldada. Konfliktiosaline, kellele deklaratsioon on saadetud, peab teatama selle kättesaamisest ning kohtlema seda kohta kui kaitseta kohta, välja arvatud juhul, kui lõikes 2 nimetatud nõuded ei ole tegelikult täidetud. Sellisel juhul tuleb sellest deklaratsiooni teinud poolt viivitamatult informeerida. Isegi kui lõikes 2 esitatud nõuded ei ole täidetud, on see koht edasi sellise kaitse all, mis on tagatud käesoleva protokolli muude sätete ja relvakonfliktide korral rakendatava rahvusvahelise õigusega.

5. Konfliktiosalised võivad kokku leppida kaitseta kohtade loomises isegi siis, kui need kohad ei vasta lõikes 2 esitatud nõuetele. Kokkuleppes tuleb kaitseta koha piire võimalikult täpselt määratleda ja kirjeldada. Vajaduse korral võib ette näha järelevalvemeetodid.

6. Konfliktiosaline, kelle kontrolli all on sellise kokkuleppe alusel loodud kaitseta koht, peab selle võimaluste piires märgistama tähistega, mis võivad olla vastaspoolega kokku lepitud ning mis paigutatakse selgesti nähtavatesse kohtadesse, esmajoones sellepiiridele ning suurematele teedele.

7. Koht kaotab kaitseta koha staatuse, kui ta ei vasta enam lõikes 2 esitatud nõuetele või lõikes 5 nimetatud kokkuleppe nõuetele. Sellisel juhul jääb koht sellise kaitse alla, mis on ette nähtud käesoleva protokolli muude sätete ja relvakonfliktide korral rakendatava rahvusvahelise õigusega.

Artikkel 60. Demilitariseeritud tsoonid

1. Konfliktiosalised ei või oma sõjalisi operatsioone laiendada aladele, millele nad on kokkuleppega andnud demilitariseeritud tsooni staatuse, juhul kui selline laiendamine on kokkuleppe nõuetega vastuolus.

2. Kokkulepe peab olema selgesõnaline ja selle võib sõlmida kas suuliselt või kirjalikult, kas vahetult või kaitsva riigi või erapooletu humanitaarorganisatsiooni kaudu ning see võib koosneda vastastikustest sarnastest deklaratsioonidest. Kokkuleppe võib sõlmida rahuajal või pärast sõjategevuse puhkemist ning selles tuleb demilitariseeritud tsooni piire võimalikult täpselt määratleda ja kirjeldada. Vajaduse korral nähakse ette järelevalvemeetodid.

3. Nimetatud kokkuleppe võib tavaliselt sõlmida mis tahes tsooni kohta, mis vastab järgmistele nõuetele:
(a) kõik võitlejad, liikurrelvad ja liikuv sõjatehnika on sealt evakueeritud;
(b) püsivaid sõjaseadmeid ja -rajatisi ei või kasutada vaenutegevuseks;
(c) võimuorganid ega elanikkond ei või toime panna mingeid vägivallategusid; ja
(d) sõjategevuse toetamine peab olema lõppenud.

Konfliktiosalised lepivad kokku punktis d esitatud nõude tõlgenduses ning samuti isikute suhtes, keda lisaks lõikes 4 nimetatud isikutele võidakse lubada demilitariseeritud tsooni.

4. Konventsioonide ja käesoleva lisaprotokolli alusel eriliselt kaitstud isikute, samuti seaduslikkuse ja korra tagamiseks kohale jäetud politseijõudude asumine selles tsoonis ei ole vastuolus lõikes 3 esitatud nõuetega.

5. Konfliktiosaline, kelle kontrolli all selline tsoon on, peab selle võimaluste piires märgistama tähistega, mis võivad olla vastaspoolega kokku lepitud ning mis peavad olema paigutatud selgesti nähtavatesse kohtadesse, esmajoones selle tsooni piiridele ning suurematele teedele.

6. Kui lahing kandub demilitariseeritud tsooni lähedale ja konfliktiosalised on sõlminud sellekohase kokkuleppe, siis ei või kumbki neist kasutada tsooni sõjaliste operatsioonidega seotud eesmärkidel ega selle tsooni staatust ühepoolselt tühistada.

7. Kui üks konfliktiosaline rikub oluliselt lõigetes 3 ja 6 esitatud nõudeid, vabaneb teine pool kohustustest, mis ta võttis alale demilitariseeritud tsooni staatuse andmise kokkuleppega. Sellisel juhul kaotab tsoon oma staatuse, kuid jääb sellise kaitse alla, mis on ette nähtud käesoleva protokolli muude sätete ja relvakonfliktide korral rakendatava rahvusvahelise õigusega.

6. peatükk. Tsiviilkaitse

Artikkel 61. Mõisted ja reguleerimisala

Käesolevas protokollis tähendab/tähendavad:

(a) «tsiviilkaitse» mõnede või kõigi järgnevalt nimetatud humanitaarülesannete täitmist, mis on ette nähtud tsiviilelanikkonna kaitseks sõjategevusest või õnnetustest tulenevate ohtude eest ning tsiviilelanikkonna abistamiseks nende vahetute tagajärgedega toimetulemisel, samuti tsiviilelanikkonna ellujäämiseks vajalike tingimuste loomiseks. Need ülesanded on:
i) hoiatamine;
ii) evakueerimine;
iii) varjendite haldamine;
iv) pimendamise korraldamine;
v) päästmine;
vi) meditsiiniteenused, sealhulgas esmaabi, samuti usuline abistamine;
vii) tuletõrje;
viii) ohupiirkondade otsimine ja tähistamine;
ix) saastetõrje ning muud sarnased kaitseabinõud;
x) hädamajutuse ja -varustuse võimaldamine;
xi) ohupiirkonnas korra taastamisel ja hoidmisel hädaabi osutamine;
xii) kiirparandustööd hädavajalike kommunaalteenuste taastamiseks;
xiii) surnukehade hädamatmine või neist muul viisil vabanemine;
xiv) abi eluks hädavajalike objektide säilitamisel;
xv) eelpool nimetatud ülesannete täitmisega kaasnev tegevus, sealhulgas planeerimine ja organiseerimine;

(b) «tsiviilkaitseorganisatsioonid» ühendusi ja muid üksusi, kelle konfliktiosalise asjaomane võimuorgan on loonud või volitanud täitma punktis a nimetatud ülesandeid ning kes täidavad ainult neid ülesandeid;

(c) tsiviilkaitseorganisatsioonide «personal» neid isikuid, kelle konfliktiosaline on määranud täitma ainult punktis a nimetatud ülesandeid, kaasa arvatud personal, kelle konfliktiosalise asjaomane võimuorgan on määranud ainult neid organisatsioone haldama.

(d) tsiviilkaitseorganisatsioonide «vahendid» seadmeid, varustust ja sõidukeid, mida need organisatsioonid kasutavad punktis a nimetatud ülesannete täitmiseks.

Artikkel 62. Üldine kaitse

1. Tsiviilkaitseorganisatsioone ja nende personali tuleb austada ja kaitsta käesoleva protokolli, esmajoones käesolevale jao alusel. Neil on õigus täita oma tsiviilkaitseülesandeid, välja arvatud vältimatu sõjalise vajaduse korral.

2. Lõiget 1 kohaldatakse ka nende tsiviilisikute suhtes, kes ei kuulu tsiviilkaitseorganisatsiooni, kuid vastavad asjaomaste võimuorganite palvele ning täidavad nende juhtimisel tsiviilkaitseülesandeid.

3. Tsiviilkaitse eesmärgil kasutavate ehitiste ja vahendite ning tsiviilelanikkonna jaoks ette nähtud varjendite suhtes kohaldatakse artiklit 52. Tsiviilkaitse eesmärgil kasutatavaid objekte ei või hävitada ega nende kasutusotstarvet muuta peale konfliktiosalise, kellele need kuuluvad.

Artikkel 63. Tsiviilkaitse okupeeritud territooriumidel

1. Okupeeritud territooriumidel peavad võimuorganid andma tsiviilkaitseorganisatsioonidele nende ülesannete täitmiseks vajalikud võimalused. Nende personali ei või sundida tegema midagi, mis takistaks nende ülesannete nõuetekohast täitmist. Okupeeriv riik ei või muuta selliste organisatsioonide struktuuri ega personali nii, et see ohustaks nende ülesannete tõhusat täitmist. Neilt organisatsioonidelt ei või nõudaokupeeriva riigi kodanikele eeliste tegemist ega selle riigi huvidega esmajärjekorras arvestamist.

2. Okupeeriv riik ei või tsiviilkaitseorganisatsioone sundida ega muul viisil mõjutada täitma oma ülesandeid tsiviilelanikkonna huve kahjustaval viisil.

3. Okupeeriv riik võib tsiviilkaitsepersonali julgeolekukaalutlustel relvitustada.

4. Okupeeriv riik ei või tsiviilkaitseorganisatsioonidele kuuluvaid või nende kasutuses olevaid hooneid ja vahendeid kasutada muul otstarbel ega neid rekvireerida, kui selline muul otstarbel kasutamine või rekvireerimine oleks tsiviilelanikkonnale kahjulik.

5. Eeldusel, et järgitakse lõikes 4 sätestatud üldreeglit, võib okupeeriv riik neid vahendeid rekvireerida või muul otstarbel kasutada ainult järgmistel tingimustel:
(a) kui hoone või vahendid on vajalikud tsiviilelanikkonna muude vajaduste rahuldamiseks; ja
(b) rekvireerimine või nende muul otstarbel kasutamine lõpetatakse, kui seda enam vaja pole.

6. Okupeeriv riik ei või tsiviilelanikkonnale ette nähtud või tsiviilelanikkonnale vajalikke varjendeid rekvireerida ega neid muul otstarbel kasutada.

Artikkel 64. Neutraalsete ja teiste konfliktis mitteosalevate riikide tsiviilkaitseorganisatsioonid ning rahvusvahelised koordineerimisorganisatsioonid

1. Artikleid 62, 63, 65 ja 66 kohaldatakse ka neutraalsete ja teiste konfliktis mitteosalevate riikide nende tsiviilkaitseorganisatsioonide personali ja vahendite suhtes, kes täidavad konfliktiosalise territooriumil artiklis 61 nimetatud tsiviilkaitseülesandeid selle konfliktiosalise nõusolekul ja tema kontrolli all. Teade sellise abistamise kohta edastatakse esimesel võimalusel asjassepuutuvale vastaspoolele. Sellist tegevust ei või pidada konflikti sekkumiseks, kui sellise tegevuse korral tuleb siiski pöörata piisavat tähelepanu asjassepuutuvate konfliktiosaliste julgeolekuhuvidele.

2. Lõikes 1 nimetatud abi saavad konfliktiosalised ning sellist abi osutavad lepingupooled peaksid vajaduse korral soodustama selliste tsiviilkaitseoperatsioonide rahvusvahelist koordineerimist. Sellisel juhul kohaldatakse asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes käesolevat peatükki.

3. Okupeeriv riik võib okupeeritud territooriumidel neutraalsete ja teiste konfliktis mitteosalevate riikide tsiviilkaitseorganisatsioonide ning rahvusvaheliste koordineerimisorganisatsioonide tegevuse keelata või seda piirata ainult siis, kui ta suudab tagada tsiviilkaitseülesannete nõuetekohase täitmise oma või okupeeritud territooriumi vahenditega.

Artikkel 65. Kaitse lõppemine

1. Tsiviilkaitseorganisatsioonide ning nende personali, hoonete, varjendite ja vahendite kaitse lõpeb ainult siis, kui neid ei kasutata nende sihtotstarbel, vaid vaenlasele kahjulike aktide toimepanemiseks. Kaitse võib lõppeda siiski alles pärast hoiatust, milles vajaduse korral on määratud piisav tähtaeg, kuid see hoiatus on jäetud tähelepanuta.

2. Vaenlasele kahjulikeks aktideks ei peeta:
(a) tsiviilkaitseülesannete täitmist sõjaväevõimude juhtimisel või nende kontrolli all;
(b) tsiviilkaitsepersonali koostööd sõjaväepersonaliga tsiviilkaitseülesannete täitmisel või osa sõjaväelaste kuulumist tsiviilkaitseorganisatsioonidesse;
(c) tsiviilkaitseülesannete täitmisel sõjaväelastest ohvrite, esmajoones võitlusvõimetute (hors de combat) sõjaväelaste abistamist.

3. Vaenlasele kahjulikuks aktiks ei või pidada ka seda, et tsiviilkaitsepersonali kuuluvad tsiviilisikud kannavad korra tagamise ja enesekaitse eesmärgil isiklikke kergerelvi. Piirkondades, kus toimuvad või võivad toimuda maalahingud, peavad konfliktiosalised siiski võtma vajalikke meetmeid, et need relvad oleksid ainult ühekäerelvad, nagu püstolid või revolvrid, et lihtsustada vahetegemist tsiviilkaitsepersonali ja võitlejate vahel. Kui tsiviilkaitsepersonal kannab sellistel aladel ka muid isiklikke kergerelvi, tuleb neid sellele vaatamata austada ja kaitsta niipea, kui nad on tsiviilkaitsepersonalina ära tuntud.

4. Sõjaväelise ülesehitusega tsiviilkaitseorganisatsioonide loomine ning kohustuslik teenistus nendes organisatsioonides ei võta neilt käesolevas peatükis ette nähtud kaitset.

Artikkel 66. Tähistamine

1. Konfliktiosaline peab püüdma tagada, et tema tsiviilkaitseorganisatsioonid ning nende personal, hooned ja vahendid oleksid äratuntavad ainult tsiviilkaitseülesannete täitmise ajal. Tsiviilelanikkonnale ette nähtud varjendid peaksid olema samamoodi äratuntavad.

2. Konfliktiosaline peab samuti püüdma võtta selliseid meetmeid ja kasutada selliseid menetlusi, mis võimaldaksid ära tunda tsiviilvarjendeid ja tsiviilkaitsepersonali, -hooneid ja -vahendeid, millele on paigutatud rahvusvaheline tsiviilkaitsetunnusmärk.

3. Okupeeritud territooriumidel ning aladel, kus lahingud toimuvad või võivad alata, peab tsiviilisikutest koosnev tsiviilkaitsepersonal olema äratuntav rahvusvahelise tsiviilkaitsetunnusmärgi ning nende staatust tõendava isikukaardi abil.

4. Rahvusvaheline tsiviilkaitsetunnusmärk tsiviilkaitseorganisatsioonide ning nende personali, hoonete ja vahendite ning tsiviilvarjendite kaitseks on sinine võrdkülgne kolmnurk oranþil taustal.

5. Lisaks tunnusmärgi kasutamisele võivad konfliktiosalised leppida kokku, et tsiviilkaitse tähistamiseks kasutatakse ka tunnussignaale.

6. Lõigete 1 kuni 4 kohaldamist reguleerib käesoleva protokolli I lisa V peatükk.

7. Riigi pädevate võimuorganite loal võib lõikes 4 kirjeldatud tunnusmärki ka rahuajal kasutada tsiviilkaitse tähistamiseks.

8. Lepingupooled ja konfliktiosalised peavad võtma meetmeid, mis on vajalikud rahvusvahelise tsiviilkaitsetunnusmärgi kasutamise kontrollimiseks ning selle märgi väärkasutamise vältimiseks ja lõpetamiseks.

9. Tsiviilkaitse meditsiini- ja usupersonali, meditsiiniüksuste ja meditsiinisõidukite tähistamist reguleerib ka artikkel 18.

Artikkel 67. Tsiviilkaitseorganisatsioonide juurde määratud relvajõudude liikmed ja sõjaväeüksused

1. Tsiviilkaitseorganisatsioonide juurde määratud relvajõudude liikmeid ja sõjaväeüksusi tuleb austada ja kaitsta eeldusel, et:
(a) sõjaväelased ja üksused on määratud tsiviilkaitseorganisatsioonide juurde alaliselt ning nad tegelevad ainult artiklis 61 nimetatud ülesannete täitmisega;
(b) selliselt määratud sõjaväelased ei võta konflikti jooksul osa mingist muust sõjategevusest;
(c) need sõjaväelased on selgelt eristatavad teistest relvajõudude liikmetest sel teel, et nad kannavad sobiva suurusega rahvusvahelist tsiviilkaitsetunnusmärki nähtaval kohal, ja et neil on käesoleva protokolli I lisa V peatükis nimetatud isikukaardid, mis tõendavad nende staatust;
(d) need sõjaväelased ja üksused on korra tagamiseks ja enesekaitseks varustatud üksnes isiklike kergerelvadega; sel juhul kohaldatakse ka artikli 65 lõike 3 sätteid;
(e) need sõjaväelased ei võta vahetult osa sõjategevusest ega pane oma tsiviilkaitsealase tegevuse väliselt toime vastaspoolele kahjulikke akte; samuti ei või neid sellises tegevuses kasutada;
(f) need sõjaväelased ja üksused täidavad oma tsiviilkaitseülesandeid ainult oma riigi territooriumil.

Relvajõudude liige, kes on seotud punktides a ja b sätestatud nõuetega, ei tohi rikkuda punktis e nimetatud nõudeid.

2. Kui tsiviilkaitseorganisatsioonides teenivad sõjaväelased langevad vastaspoole kätte, on nad sõjavangid. Vajaduse korral võib neid okupeeritud territooriumil kasutada ainult tsiviilelanikkonna huvides tsiviilkaitseülesannete täitmiseks, kuid eeldusel, et kui selline töö on ohtlik, teevad nad seda vabatahtlikult.

3. Tsiviilkaitseorganisatsioonide juurde määratud sõjaväeüksuste hooned ning põhivarustus ja sõidukid tuleb selgelt tähistada rahvusvahelise tsiviilkaitsetunnusmärgiga. Tunnusmärk peab olema piisavalt suur.

4. Tsiviilkaitseorganisatsioonide alalisse koosseisu määratud ning ainult tsiviilkaitseülesandeid täitvate sõjaväeüksuste vahendite ja hoonete suhtes, mis on langenud vastaspoole kätte, rakendatakse sõjaseadusi. Neid ei või muul otstarbel kasutada seni, kuni neid tsiviilkaitseülesannete täitmiseks vajatakse, välja arvatud äärmise sõjalise vajaduse korral, kui tsiviilelanikkonna vajaduste piisavaks rahuldamiseks ei ole varem astutud vajalikke samme.

II jagu

TSIVIILELANIKKONNALE OSUTATAV ABI

Artikkel 68. Reguleerimisala

Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse käesolevas protokollis määratletud tsiviilelanikkonna suhtes ning see täiendab neljanda konventsiooni artikleid 23, 55, 59, 60, 61 ja 62 ning teisi asjassepuutuvaid sätteid.

Artikkel 69. Põhivajadused okupeeritud territooriumidel

1. Lisaks neljanda konventsiooni artiklis 55 nimetatud kohustustele toidu ja arstimite suhtes, peab okupeeriv riik oma võimaluste piires ja ilma igasuguse vaenuliku vahetegemiseta varustama okupeeritud territooriumi tsiviilelanikkondale eluks hädavajalike rõivaste, voodiriiete, peavarju ja muude vahenditega ning usutalituseks vajalike objektidega.

2. Okupeeritud territooriumi tsiviilelanikkonna abistamisoperatsioone reguleeritakse neljanda konventsiooni artiklitega 59, 60, 61, 62, 108, 109, 110 ja 111 ning käesoleva protokolli artikliga 71, kusjuures neid tuleb kohaldada viivitamatult.

Artikkel 70. Abistamisoperatsioonid

1. Kui konfliktiosalise kontrolli all oleval territooriumil, välja arvatud okupeeritud territooriumil, ei ole tsiviilelanikkonnal piisavalt artiklis 69 nimetatud vahendeid, tuleb asjassepuutuvate konfliktiosaliste kokkuleppe alusel ja ilma igasuguse vaenuliku vahetegemiseta alustada humanitaarset ja erapooletut abistamisoperatsiooni. Sellise abi pakkumist ei või käsitada konflikti sekkumisena ega ebasõbraliku teona. Abisaadetiste jagamisel eelistatakse neid isikuid, keda tuleb neljanda konventsiooni või käesoleva protokolli alusel kohelda või kes on erilise kaitse all, nagu lapsed, rasedad, sünnitajad ja imetavad emad.

2. Konfliktiosalised ja kõik lepingupooled peavad lubama käesolevas jaos ette nähtud abisaadetiste, -varustuse ja -personali kiire ja takistamatu läbipääsu ning seda lihtsustama, isegi kui selline abi on määratud vastaspoole tsiviilelanikkonnale.

3. Konfliktiosalised ja kõik lepingupooled, kes võimaldavad abisaadetiste, -varustuse ja -personali läbipääsu vastavalt lõikele 2:
(a) võivad sätestada tehnilised nõuded, sealhulgas läbiotsimise, mille täitmise korral läbipääs võimaldatakse;
(b) võivad loa saamise eelduseks seada selle, et kõnealust abi tuleb jagada kaitsva riigi kohaliku järelevalve all;
(c) ei või mingil viisil kasutada abisaadetisi muul kui neile ette nähtud otstarbel ega viivitada nende edasisaatmisega, välja arvatud juhul, kui see on asjassepuutuva tsiviilelanikkonna huvides.

4. Konfliktiosalised peavad abisaadetisi kaitsma ning soodustama nende kiiret jagamist.

5. Konfliktiosalised ja kõik asjassepuutuvad lepingupooled peavad soodustama lõikes 1 nimetatud abistamisoperatsioonide efektiivset rahvusvahelist koordineerimist.

Artikkel 71. Abistamisoperatsioonides osalev personal

1. Vajaduse korral võib abistamisoperatsioonis antavaks abiks olla abistav personal ise, kes võib esmajoones osaleda abisaadetiste transportimisel ja jagamisel. Sellise personali osalemiseks peab andma nõusoleku konfliktiosaline, kelle territooriumil personal oma ülesandeid täitma hakkab.

2. Sellist personali tuleb austada ja kaitsta.

3. Abisaadetisi vastuvõttev pool peab oma võimaluste piireslõikes 1 nimetatud abistamispersonali nende ülesannete täitmisel abistama. Üksnes äärmise sõjalise vajaduse korral võib abistamispersonali tegevust või liikumist ajutiselt piirata.

4. Abistamispersonal ei või ületada käesoleva protokolliga talle määratud pädevust. Nad peavad esmajoones arvestama selle poole julgeolekuvajadustega, kelle territooriumil nad oma ülesandeid täidavad. Kui personal neid nõudeid ei täida, võib nende tegevuse lõpetada.

III jagu

KONFLIKTIOSALISE VÕIMUSES OLEVATE ISIKUTE KOHTLEMINE

1. peatükk. Rakendusala ning isikute ja objektide kaitse

Artikkel 72. Reguleerimisala

Käesoleva jao sätted täiendavad neljandas konventsioonis, esmajoones selle I ja III osas sätestatut konfliktiosalise võimuses olevate tsiviilisikute ja tsiviilobjektide humanitaarkaitse kohta ning muid rahvusvahelise õiguse norme, mis puudutavad põhiliste inimõiguste kaitset rahvusvahelises relvakonfliktis.

Artikkel 73. Põgenikud ja kodakondsuseta isikud

Isikuid, keda asjassepuutuvate konfliktiosaliste tunnustatud rahvusvaheliste dokumentide või põgeniku vastuvõtjariigi või elukohariigi õiguse alusel enne sõjategevuse puhkemist peeti kodakondsuseta isikuteks või põgenikeks, tuleb kaitsta igas olukorras ja ilma igasuguse vaenuliku vahetegemiseta kui neljanda konventsiooni I ja III osa alusel kaitstavaid isikuid.

Artikkel 74. Lahutatud perekondade taasühendamine

Lepingupooled ja konfliktiosalised peavad igati soodustama relvakonfliktide tagajärjel lagunenud perekondade taasühinemist, eriti konventsioonide ja käesoleva protokolli kohaselt selle ülesandega tegelevate ning seejuures oma julgeolekueeskirju järgivate humanitaarorganisatsioonide tööd.

Artikkel 75. Põhitagatised

1. Käesoleva protokolli artiklis 1 nimetatud olukorrast mõjutatud isikuid, kes on konfliktiosalise võimuses ja keda konventsioonide või käesoleva protokolli alusel soodsamalt ei kohelda, tuleb alati kohelda humaanselt ning kaitsta vähemalt käesolevas artiklis ettenähtud ulatuses ja ilma igasuguse vaenuliku vahetegemiseta rassi, nahavärvi, soo, keele, usu või veendumuste, poliitiliste või muude vaadete, riikliku või sotsiaalse päritolu, varalise seisundi, sünnipära või muu staatuse või muu sarnase kriteeriumi alusel. Konfliktiosaline peab austama selliseid isikuid ning nende au, veendumusi ja usukombeid.

2. Alati on keelatud järgmised teod, olenemata sellest, kas neid panevad toime tsiviilisikud või sõjaväelased:
(a) isikute elu, tervise või füüsilise või vaimse heaolu vastu suunatud vägivald, eriti:
i) tahtlik tapmine;
ii) füüsiline või vaimne piinamine;
iii) kehaline karistamine; ja
iv) vigastamine;
(b) isiku eneseväärikuse haavamine, esmajoones alandav kohtlemine, prostitutsiooniga tegelema sundimine ja igasugune kõlblusvastane rünne;
(c) pantvangi võtmine;
(d) kollektiivne karistamine; ja
(e) ähvardamine panna toime ülalnimetatud tegusid.

3. Isikut, kes on arreteeritud, kinni peetud või interneeritud relvakonfliktiga seonduvate tegude eest, tuleb kohe talle arusaadavas keeles selliste meetmete võtmise põhjustest informeerida. Sellised isikud tuleb vabastada võimalikult kiiresti ning igal juhul esimesel võimalusel pärast seda, kui arreteerimist, kinnipidamist või interneerimist õigustavad asjaolud on ära langenud; väljaarvatud kriminaalkuritegude eest arreteerimise või kinnipidamise korral.

4. Relvakonfliktiga seonduvas kuriteos süüdi olevale isikule võib mõista karistuse ja selle täide viia ainult süüdimõistva otsuse alusel, mille on teinud erapooletu ja korraline kohus, kes austab järgmisi korralise kohtumenetluse üldtunnustatud põhimõtteid:
(a) menetluses tuleb süüdistatavat viivitamatult informeerida selle kuriteo üksikasjadest, milles teda süüdistatakse, ning süüdistataval peavad nii enne kohtuistungit kui selle ajal olema kõik enda kaitseks vajalikud õigused ja vahendid;
(b) kuriteos süüdi mõista võib ainult individuaalse kriminaalvastutuse alusel;
(c) kedagi ei või süüdistada ega mõista süüdi kriminaalkuriteos, mis seisnes teos või tegevusetuses, mis kuriteo toimepanemise ajal tema suhtes kehtiva siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või määrata kuriteo toimepanemise ajal kohaldatavast raskemat karistust. Kui pärast kuriteo toimepanemist tehakse seadusesse parandus, mis määrab kergema karistuse, tuleb seda kohaldada ka siin nimetatud kurjategija suhtes;
(d) iga kuriteos süüdistatavat isikut tuleb pidada süütuks kuni tema süü tõestamiseni seaduse kohaselt;
(e) igal kuriteos süüdistataval isikul on õigus viibida oma kohtuistungil;
(f) kedagi ei või sundida iseenda vastu tunnistama ega süüd omaks võtma;
(g) igal kuriteos süüdistataval isikul on õigus küsitleda või lasta üle kuulata tema vastu esinevaid tunnistajaid ning lasta kutsuda ja üle kuulata omapoolseid tunnistajaid samadel tingimustel, mis tema vastu esinevaid tunnistajaid;
(h) ükski pool ei või kedagi mõista süüdi sellises kuriteos ega karistada kuriteo eest, mille kohta on sama seaduse kohaselt ja kohtumenetlust järgides juba varem lõplik õigeksmõistev või süüdimõistev kohtuotsus tehtud;
(i) igal kuriteo eest kohtu alla antud isikul on õigus kohtuotsuse avalikule kuulutamisele; ja
(j) süüdi mõistmise korral tuleb informeerida süüdimõistetud isikut edasikaebamise õigusest ning muudest vaidlustamisvõimalustest ja nende teostamise tähtaegadest.

5. Naisi, kelle vabadus on piiratud relvakonfliktiga seotud põhjustel, tuleb hoida meeste ruumidest eraldatud ruumides. Need peavad olema naiste vahetu järelevalve all. Perekondade kinnipidamise või interneerimise korral tuleb naisi võimaluse korral hoida siiski perekonna juures ja majutada kui perekonnaliikmeid.

6. Relvakonfliktiga seotud põhjustel arreteeritud, kinni peetud või interneeritud isikuid kaitstakse käesoleva artikli alusel kuni nende lõpliku vabastamise, repatrieerimise või taasasustamiseni, isegi kui seda tehakse pärast relvakonflikti lõppu.

7. Sõjakuritegudes või inimsusevastastes kuritegudes süüdistatavatele isikutele süüdistuse esitamise ja nende üle peetava kohtuprotsessi suhtes igasuguse kahtluse välistamiseks tuleb järgida järgmisi põhimõtteid:
(a) sellistes kuritegudes süüdistatavatele isikutele süüdistuse esitamine ja kohtupidamine nende üle peab olema kooskõlas kehtiva rahvusvahelise õigusega; ja
(b) selliseid isikuid, keda konventsioonide või käesoleva lisaprotokolli alusel ei kohelda soodsamalt, tuleb kohelda käesolevas artiklis sätestatu kohaselt olenemata sellest, kas kuriteod, milles neid süüdistatakse, kujutavad endast konventsioonide või käesoleva protokolli raskeid rikkumisi või mitte.

8. Miski käesolevas artiklis ei anna alust piirata või rikkuda muid soodsamaid sätteid, mis lubavad lõikes 1 nimetatud isikuid rahvusvahelise õiguse järgi ulatuslikumalt kaitsta.

2. peatükk. Meetmed naiste ja laste hüvanguks

Artikkel 76. Naiste kaitse

1. Naisi tuleb eriliselt austada ja kaitsta esmajoones vägistamise, sunnitud prostitutsiooni ja igat muud liiki kõlblusevastaste rünnete eest.

2. Relvakonfliktiga seonduvatel põhjustel arreteeritud, kinni peetud või interneeritud rasedate ning väikelapsi hooldavate emade juhtumid tuleb lahendada eelisjärjekorras.

3. Kui vähegi võimalik, püüavad konfliktiosalised vältida rasedatele naistele ja väikelaste emadele surmanuhtluse mõistmist relvakonfliktiga seonduvate kuritegude toimepanemise eest. Sellistele naistele selliste kuritegude eest mõistetud surmanuhtlust ei või täide viia.

Artikkel 77. Laste kaitse

1. Lapsi tuleb eriliselt austada ning kaitsta igat liiki kõlblusvastaste rünnete eest. Konfliktiosalised peavad pakkuma lastele sellist hoolitsust ja abi, mida nad oma ea tõttu või muudel põhjustel tõttu vajavad.

2. Konfliktiosalised peavad võtma vajalikke meetmeid, et alla viieteistaastased lapsed ei osaleks vahetult sõjategevuses. Esmajoones peavad nad hoiduma selliste laste värbamisest oma relvajõududesse. Üle viieteistaastaste, kuid alla kaheksateistaastaste laste värbamisel peavad konfliktiosalised valima nende seast kõigepealt vanemad lapsed.

3. Kui lõike 2 sätteid arvestamata alla viieteistaastased lapsed erandjuhtudel osalevad vahetult sõjategevuses ning langevad vastaspoole kätte, laieneb neile endiselt käesolevas artiklis ette nähtud erikaitse, olenemata sellest, kas nad on sõjavangid või mitte.

4. Relvakonfliktiga seonduvatel põhjustel arreteeritud, kinnipeetud või interneeritud lapsed tuleb paigutada täiskasvanute ruumidest eraldatud ruumidesse, välja arvatud juhul, kui neid vastavalt artikli 75 lõikele 5 majutatakse kui perekonnaliikmed.

5. Relvakonfliktiga seotud kuriteo eest mõistetud surmanuhtlust ei või täide viia isikute suhtes, kes kuriteo toimepanemise ajal olid alla kaheksateistaastased.

Artikkel 78. Laste evakueerimine

1. Ükski konfliktiosaline ei või evakueerida välismaale neid lapsi, kes ei ole selle riigi kodanikud. Lubatud on vaid ajutine evakuatsioon, kui see on vajalik laste tervise huvides või arstiabi saamiseks või, välja arvatud okupeeritud territooriumil, nende julgeoleku huvides. Kui lapse vanemaid või seaduslikke hooldajaid on võimalik leida, tuleb evakueerimiseks saada nende kirjalik nõusolek. Kui neid isikuid pole võimalik leida, on evakueerimiseks vaja selliste isikute nõusolekut, kes seaduse või tava järgi laste hooldamise eest kõige enam vastutavad. Sellise evakuatsiooni järele valvab kaitsev riik kokkuleppel asjassepuutuvate riikidega, nimelt evakueerimist korraldava riigiga, lapsi vastuvõtva riigiga ja nende riikidega, kelle kodanikke evakueeritakse. Igal juhul peavad kõik konfliktiosalised rakendama kõik võimalikud ettevaatusabinõud, et vältida evakuatsiooni ohtlikkust.

2. Kui lapsed evakueeritakse vastavalt lõikele 1, tuleb võimalikult ruttu jätkata lastele nende vanemate soovidele vastava hariduse andmist, sealhulgas nende usulist ja kõlbelist kasvatamist.

3. Soodustamaks käesoleva artikli kohaselt evakueeritud laste tagasipöördumist oma kodumaale ja perekonna juurde, peavad evakuatsiooni korraldava riigi asutused ning vajaduse korral ka vastuvõtva riigi asutused täitma iga lapse kohta fotoga kaardi, mis tuleb saata Punase Risti Rahvusvahelise Komitee Kesksele Otsimisagentuurile. Võimaluse korral ja eeldusel, et ei riskita lapse ohustamisega, kantakse kaardile järgmine informatsioon:
(a) lapse perekonnanimi või -nimed;
(b) lapse eesnimi või -nimed;
(c) lapse sugu;
(d) sünnikoht ja -kuupäev (kui sünniaeg ei ole teada, siis lapse ligikaudne vanus);
(e) isa täielik nimi;
(f) ema täielik nimi ja neiupõlvenimi;
(g) lapse lähemad sugulased;
(h) lapse kodakondsus;
(i) lapse emakeel ja muud keeled, mida ta räägib;
(j) lapse perekonna aadress;
(k) kõik lapse identifitseerimisnumbrid;
(l) lapse tervislik seisund;
(m) lapse veregrupp;
(n) kõik eritunnused;
(o) lapse leidmise kuupäev ja koht;
(p) lapse kodumaalt lahkumise kuupäev ja koht;
(q) lapse usutunnistus selle olemasolu korral;
(r) lapse aadress vastuvõtvas riigis;
(s) kui laps enne tagasipöördumist sureb, siis surmakuupäev, suremise koht ja asjaolud ning matmiskoht.

3. peatükk. Ajakirjanikud

Artikkel 79. Ajakirjanike kaitseks võetavad meetmed

1. Relvakonflikti piirkonnas ohtlikke missioone täitvaid ajakirjanikke tuleb pidada tsiviilisikuteks artikli 50 lõike 1 tähenduses.

2. Neid tuleb tsiviilisikutena kaitsta konventsioonide ja käesoleva protokolli kohaselt, eeldusel, et nad ei osale tsiviilisikule ebakohases tegevuses, arvestades seejuures relvajõudude juurde akrediteeritud sõjakirjasaatjate õigust kolmanda konventsiooni artikli 4 lõike A punktis 4 ette nähtud staatusele.

3. Nad võivad saada käesoleva protokolli lisas 2 esitatud näidisele sarnase isikukaardi. Selle kaardi väljastab selle riigi valitsus, mille kodanik ajakirjanik on, mille territooriumil ta elab või kus asub teda ametispidav meediaasutus. Nimetatud kaart tõendab tema ajakirjanikustaatust.

V osa
KONVENTSIOONIDE JA KÄESOLEVA PROTOKOLLI TÄITMINE

I jagu

ÜLDSÄTTED

Artikkel 80. Täitmiseks vajalikud meetmed

1. Lepingupooled ja konfliktiosalised peavad viivitamatult võtma kõik vajalikud meetmed konventsioonide ja käesoleva protokolliga endale võetud kohustuste täitmiseks.

2. Lepingupooled ja konfliktiosalised peavad andma konventsioonide ja käesoleva protokolli täitmiseks vajalikke korraldusi ja juhiseid ning jälgima nende täitmist.

Artikkel 81. Punase Risti ja teiste humanitaarorganisatsioonide tegevus

1. Konfliktiosalised peavad oma võimaluste piires võimaldama Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteel täita konventsioonide ja käesoleva protokolliga määratud, konfliktiohvrite kaitseks ja abistamiseks ette nähtud humanitaarülesandeid. Asjassepuutuvate konfliktiosaliste nõusolekul võib Punase Risti Rahvusvaheline Komitee konfliktiohvreid ka muu humanitaartegevuse kaudu aidata.

2. Konfliktiosalised peavad andma oma riigi Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) organisatsioonidele soodustused, mis on neile vajalikud konfliktiohvreid abistavaks humanitaartegevuseks vastavalt konventsioonidele ja käesolevale lisaprotokollile ning Punase Risti rahvusvahelistel konverentsidel sõnastatud Punase Risti põhimõtetele.

3. Lepingupooled ja konfliktiosalised peavad igati soodustama abi, mida Punase Risti (Punase Poolkuu, Punase Lõvi ja Päikese) organisatsioonid ja Punase Risti Seltside Liiga vastavalt konventsioonidele ja käesolevale lisaprotokollile ning Punase Risti rahvusvahelistel konverentsidel sõnastatud Punase Risti põhimõtetele konfliktiohvritele annavad.

4. Lepingupooled ja konfliktiosalised peavad oma võimaluste piires andma lõigetes 2 ja 3 nimetatud soodustusi ka muudele konventsioonides ja käesolevas protokollis viidatud humanitaarorganisatsioonidele, keda asjaomased konfliktiosalised on nõuetekohaselt volitanud ja kes täidavad konventsioonide ja käesoleva lisaprotokolli järgseid humanitaarülesandeid.

Artikkel 82. Relvajõudude õigusnõuandjad

Lepingupooled peavad alati ja konfliktiosalised relvakonflikti ajal tagama selle, et asjassepuutuva tasandi sõjaväeliste ülemate käsutuses oleks vajaduse korral õigusnõuandjad, kes nõustaksid neid konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamisega seotud küsimustes ning relvajõududele sellealaste juhiste andmisel.

Artikkel 83. Levitamine

1. Lepingupooled kohustuvad konventsioone ja käesolevat protokolli nii rahuajal kui relvakonflikti korral oma riikides võimalikult ulatuslikult levitama, esmajoones sellealast õpet sõjaväelistes õppeprogrammides ette nägema ning nende dokumentidega tutvumist tsiviilelanikkonna seas soodustama, nii et need dokumendid oleksid relvajõududele ja tsiviilelanikkonnale teada.

2. Kõik sõjaväe- või tsiviilasutused, mis relvakonflikti ajal on kohustatud konventsioone ja käesolevat protokolli rakendama, peavad nende dokumentide tekste täielikult tundma.

Artikkel 84. Rakendusnormid

Konfliktiosalised peavad depositaari kaudu või vajaduse korral kaitsva riigi kaudu edastama esimesel võimalusel üksteisele käesoleva protokolli ametlikud tõlked, samuti selle täitmiseks vastu võetud seadused ja määrused.

II jagu

KONVENTSIOONIDE JA KÄESOLEVA PROTOKOLLI RIKKUMISTE TÕKESTAMINE

Artikkel 85. Käesoleva protokolli rikkumiste tõkestamine

1. Käesoleva protokolli raskete ja muude rikkumiste tõkestamisel kohaldatakse konventsioonides rikkumiste ja muude rikkumiste tõkestamist käsitlevaid sätteid, mida on käesoleva jaoga täiendatud.

2. Konventsioonides rasketeks rikkumisteks nimetatud teod on ka käesoleva protokolli rasked rikkumised, kui need on toime pandud vastaspoole võimuses olevate isikute vastu, keda kaitstakse käesoleva protokolli artiklite 44, 45 ja 73 alusel; või vastaspoole haavatute, haigete ja merehädaliste vastu, keda kaitstakse käesoleva protokolli alusel; või meditsiini- või usupersonali, meditsiiniüksuste või meditsiinisõidukite vastu, kes/mis on vastaspoole kontrolli all ja keda/mida kaitstakse käesoleva protokolli alusel.

3. Lisaks artiklis 11 nimetatud rasketele rikkumistele peetakse käesoleva protokolli rasketeks rikkumisteks ka järgmisi tegusid, juhul kui need on toime pandud tahtlikult ja protokolli asjassepuutuvaid sätteid rikkudes ning nad on põhjustanud surma või raske tervisekahjustuse:
(a) tsiviilelanikkonna või üksikute tsiviilisikute ründamine;
(b) tsiviilelanikkonda või tsiviilobjekte ohustav valimatu ründamine, teades, et selline rünnak põhjustab ulatuslikke kaotusi tsiviilisikute hulgas, tsiviilisikute vigastusi või kahju tsiviilobjektidele, nagu see on määratletud artikli 57 lõike 2 punkti a alapunktis iii;
(c) ohtlikke jõude sisaldavate rajatiste või seadmete ründamine, teades, et selline rünnak põhjustab ulatuslikke kaotusi tsiviilisikute hulgas, tsiviilisikute vigastusi või kahju tsiviilobjektidele, nagu see on määratletud artikli 57 lõike 2 punkti a alapunktis iii;
(d) kaitseta kohtade ja demilitariseeritud tsoonide ründamine;
(e) isiku ründamine, teades et ta on võitlusvõimetu (hors de combat);
(f) punase risti, punase poolkuu või punase lõvi ja päikese tunnusmärgi või muude konventsioonides või käesolevas protokollis nimetatud kaitsetähiste pettuslik kasutamine, rikkudes artiklit 37.

4. Lisaks eelnevates lõigetes ning konventsioonides määratletud rasketele rikkumistele peetakse käesoleva protokolli rasketeks rikkumisteks ka järgnevalt kirjeldatud tegusid, juhul kui need on toime pandud tahtlikult ning konventsioone või käesolevat protokolli rikkudes:
(a) kui okupeeriv riik asustab osa oma tsiviilelanikkonnast ümber okupeeritud territooriumile, samuti okupeeritud territooriumi elanikkonna osaline või täielik ümberasustamine või deporteerimine kas mujale selle territooriumi piires või väljapoole seda territooriumi, rikkudes neljanda konventsiooni artiklit 49;
(b) sõjavangide või tsiviilisikute repatrieerimisega õigustamatu viivitamine;
(c) apartheid ning muu ebainimlik ja alandav kohtlemine, sealhulgas rassilisel diskrimineerimisel põhinevad solvangud;
(d) selgelt äratuntavate ajaloomälestiste, kunstiväärtuste või usutalituskohtade ründamine, juhul kui need kujutavad endast rahva kultuurilist ja religioosset pärandit ning mis erikorralduse, näiteks asjaomase rahvusvahelise organisatsiooni erikorralduse alusel on erikaitse all; juhul kui rünnak põhjustas nende ulatusliku hävimise, kusjuures puudusid tõendid selle kohta, et vastaspool on rikkunud artikli 53 punkti b ning sellised ajaloomälestised, kunstiväärtused või usutalituskohad ei asunud sõjaliste sihtmärkide vahetus läheduses;
(e) konventsioonide alusel kaitstavatelt või käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud isikutelt nende üle ausa ja regulaarse kohtupidamise õiguse äravõtmine;

5. Välistamata konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamist loetakse nende dokumentide rasked rikkumised sõjakuritegudeks.

Artikkel 86. Tegevusetus

1. Lepingupooled ja konfliktiosalised peavad karistama konventsioonide ja käesoleva protokolli raskeid rikkumisi ning võtma vajalikke meetmeid, tõkestamaks konventsioonide ja käesoleva protokolli muid rikkumisi, mis tulenevad asjakohaselt tegutsema kohustatud isiku tegevusetusest.

2. Asjaolu, et konventsiooni või käesolevat protokolli rikkus alluv, ei vabasta tema ülemaid kriminaal- või distsiplinaarvastutusest, kui nad teadsid, et alluv pani toime või pidi toime panema sellise rikkumise või kui neil oli informatsiooni, mis olemasolevate asjaolude juures võimaldas neil seda järeldada, kuid nad ei võtnud oma võimaluste piires rikkumise ärahoidmiseks või tõkestamiseks vajalikke meetmeid.

Artikkel 87. Sõjaväeliste ülemate kohustused

1. Lepingupooled ja konfliktiosalised peavad sõjaväelistelt ülematelt nõudma, et nad hoiaksid ära ning vajaduse korral lõpetaksid neile alluvate relvajõudude liikmete ning teiste nende kontrolli all olevate isikute seas konventsioonide ja käesoleva protokolli rasked rikkumised ning kannaksid neist ette asjaomastele võimuorganitele.

2. Rikkumiste ärahoidmiseks ja lõpetamiseks peavad lepingupooled ja konfliktiosalised sõjaväelistelt ülematelt nende vastutusastmest lähtudes nõudma, et nad tagaksid, et neile alluvad relvajõudude liikmed teavad oma kohustustusi konventsioonide ja käesoleva protokolli järgi.

3. Lepingupooled ja konfliktiosalised peavad nõudma igalt sõjaväeliselt ülemalt, kes on teadlik, et tema alluvad või muud tema kontrollitavad isikud kavatsevad toime panna või on juba toime pannud konventsioonide ja käesoleva protokolli rikkumise, et ta võtaks konventsioonide ja käesoleva protokolli rikkumise ärahoidmiseks vajalikke meetmeid ning algataks selleks ettenähtud juhtudel rikkujate suhtes kriminaal- või distsiplinaarmenetluse.

Artikkel 88. Vastastikune abi kriminaalasjades

1. Lepingupooled osutavad üksteisele kõikvõimalikku abi, mis on seotud konventsioonide ja käesoleva protokolli raskete rikkumiste suhtes algatatud kriminaalasjadega.

2. Arvestades konventsioonides ja käesoleva protokolli artikli 85 lõikes 1 sätestatud õigusi ja kohustusi, teevad lepingupooled võimaluse korral väljaandmise küsimustes koostööd. Nad arutavad põhjalikult selle riigi taotlust, kelle territooriumil on väidetavalt kuritegu toime pandud.

3. Alati tuleb rakendada selle konfliktiosalise seadusi, kelle poole taotlusega pöörduti. Eelmised lõiked ei välista siiski kohustusi, mis tulenevad muudest kahe- või mitmepoolsetest lepingutest, mis reguleerivad või hakkavad reguleerima kriminaalasjades osutatava vastastikuse abi kogu valdkonda või osa sellest.

Artikkel 89. Koostöö

Konventsioonide või käesoleva protokolli raskete rikkumiste korral kohustuvad lepingupooled tegutsema kas ühiselt või igaüks eraldi vastavalt ÜRO põhikirjale, tehes koostööd Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga.

Artikkel 90. Rahvusvaheline Uurimiskomisjon

1. (a) Luuakse Rahvusvaheline Uurimiskomisjon (edaspidi «komisjon»), mis koosneb viieteistkümnest kõrge moraaliga ja erapooletutena tuntud liikmest.
(b) Kui vähemalt kakskümmend lepingupoolt on leppinud kokku tunnustada komisjoni pädevust vastavalt lõikele 2, peab depositaar seejärel ja pärast seda iga viie aasta järel korraldama nende lepingupoolte esindajate koosoleku, et valida komisjoni liikmed. Koosolekul valivad need esindajad isikute nimekirjast, kuhu iga nimetatud lepinguosaline võib kanda ühe isiku, salajase hääletuse teel komisjoni liikmed.
(c) Komisjoni liikmed tegutsevad enda nimel ning nad on ametis seni, kuni järgmisel koosolekul valitakse uued liikmed.
(d) Valimisel peavad lepingupooled vastutama selle eest, et iga komisjoni valitav isik vastaks nõuetele ning et komisjonis tervikuna oleks tagatud võrdne geograafiline esindatus.
(e) Ametikoha juhusliku vabanemise korral täidab komisjon vabanenud koha ise, võttes arvesse eelnevates punktides sätestatut.
(f) Depositaar peab komisjonile võimaldama selle ülesannete täitmiseks vajalikud halduslikud vahendid.

2. (a) Lepingupooled võivad protokollile allakirjutamise, selle ratifitseerimise või sellega ühinemise ajal või pärast seda teatada, et nad tunnustavad ipso facto ja ilma samasugust kohustust aktsepteerivate teiste lepingupooltega sõlmitud erikokkuleppeta komisjoni pädevust uurida käesoleva artikli kohaselt nende teiste lepingupoolte esitatud väiteid.
(b) eelpool nimetatud teated deponeeritakse depositaari juures, kes edastab nende koopiad lepingupooltele.
(c) Komisjon võib:
i) uurida kõiki fakte, mis väideti olevat konventsioonide või käesoleva protokolli rasked või muud olulised rikkumised;
ii) enda vahendusel aidata taastada austavat suhtumist konventsioonidesse ja käesolevasse protokolli.
(d) Muudel juhtudel algatab komisjon konfliktiosalise palvel uurimise ainult teiste asjassepuutuvate poolte nõusolekul.
(e) Arvestades käesoleva lõike eelnevaid sätteid, tuleb konventsioonide väidetavate rikkumiste suhtes jätkuvalt kohaldada esimese konventsiooni artiklit 52, teise konventsiooni artiklit 53, kolmanda konventsiooni artiklit 132 ja neljanda konventsiooni artiklit 149, mis laienevad ka käesoleva protokolli väidetavatele rikkumistele.

3. (a) Kui asjaomased pooled ei ole teisiti kokku leppinud, viib uurimise läbi seitsmeliikmeline kolleegium, mille liikmeteks määratakse:
i) viis komisjoni liiget, kes ei ole ühegi konfliktiosalise kodanikud ning kelle võrdse geograafilise esindatuse põhimõttel määrab komisjoni president pärast konfliktiosalistega konsulteerimist;
ii) kaks ad hoc liiget, kes ei ole ühegi konfliktiosalise kodanikud ning kellest kumbki pool määrab ühe.
(b) Uurimistaotluse saamisel peab komisjoni president määrama kolleegiumi moodustamiseks sobiva tähtaja. Kui mõnda ad hoc liiget ei ole tähtaja jooksul määratud, peab president viivitamatult määrama kolleegiumi vajaliku arvu komisjoni liikmeid.

4. (a) Uurimise läbiviimiseks vastavalt lõikele 3 moodustatud kolleegium kutsub konfliktiosalisi kolleegiumi abistama ning tõendeid esitama. Kolleegium võib omal äranägemisel otsida muid tõendeid ning võib uurida olukorda kohapeal.
(b) Kõik tõendid tuleb pooltele teatavaks teha täielikult ning pooltel on õigus komisjonile nende kohta seletusi anda.
(c) Pooltel on õigus selliseid tõendeid vaidlustada.

5. (a) Komisjon esitab pooltele ettekande kolleegiumi tuvastatud asjaolude kohta koos soovitustega, mida komisjon vajalikuks peab.
(b) Kui kolleegium ei suutnud koguda piisavalt tõendeid tegelikkusele vastavate ja erapooletute järelduste tegemiseks, peab komisjon seda põhjendama.
(c) Komisjon ei või oma järeldusi avalikult esitada, välja arvatud kõigi konfliktiosaliste soovil.

6. Komisjon kehtestab oma tegevuskorra, sealhulgas komisjoni ja kolleegiumi juhtimise korra. See kord peab tagama, et komisjoni presidendi ülesandeid täidetakse pidevalt ning et uurimise korral täidab neid isik, kes ei ole ühegi konfliktiosalise kodanik.

7. Komisjoni halduskulud kaetakse nende lepingupoolte maksudega, kes tegid lõikes 2 nimetatud deklaratsiooni, ning vabatahtlike annetustega. Konfliktiosalised, kes nõuavad uurimist, peavad tasuma ette kolleegiumi tööks vajaliku summa, ning konfliktiosalised, kelle vastu süüdistused on esitatud, hüvitavad selle viiekümne protsendi ulatuses kolleegiumi tegelikest kuludest. Kui kolleegium uurib vastastikuseid süüdistusi, peab iga pool tasuma ette viiskümmend protsenti vajalikest kuludest.

Artikkel 91. Vastutus

Kui olukord seda nõuab, peab konventsioone või käesolevat protokolli rikkunud konfliktiosaline maksma kompensatsiooni. Konfliktiosaline vastutab kõigi tegude eest, mille on toime pannud tema relvajõudude liikmed.

VI osa
LÕPPSÄTTED

Artikkel 92. Allkirjastamine

Käesolev protokoll avatakse konventsioonide osalistele allakirjutamiseks kuue kuu möödumisel lõppaktile allakirjutamisest ning alla kirjutada võib kaheteistkümne kuu jooksul.

Artikkel 93. Ratifitseerimine

Käesolev protokoll ratifitseeritakse esimesel võimalusel. Ratifitseerimisdokumendid deponeeritakse konventsioonide depositaari, Ðveitsi Föderaalnõukogu juures.

Artikkel 94. Ühinemine

Käesoleva protokolliga võivad ühineda kõik konventsioonide pooled, kes ei ole sellele alla kirjutanud. Ühinemisdokumendid deponeeritakse depositaari juures.

Artikkel 95. Jõustumine

1. Käesolev protokoll jõustub kuus kuud pärast kahe ratifitseerimis- või ühinemisdokumendi deponeerimist.

2. Konventsioonide poole suhtes, kes on käesoleva protokolli ratifitseerinud või sellega ühinenud pärast lõikes 2 nimetatud tähtaega, jõustub protokoll kuus kuud pärast selle riigi ratifitseerimis- või ühinemisdokumendi deponeerimist.

Artikkel 96. Lepingulised suhted käesoleva protokolli jõustumisel

1. Kui konventsioonide pooled on ka käesoleva protokolli pooled, rakendatakse konventsioone koos käesolevast protokollist tulenevate täiendustega.

2. Kui mõni konfliktiosaline ei ole käesoleva protokolliga seotud, on protokolli ülejäänud pooled omavahelistes suhetes sellega seotud. Peale selle on nad protokolliga seotud ka suhetes kõigi nende konfliktiosalistega, kes ei ole käesoleva protokolliga seotud, kuid kes tunnustavad ja kohaldavad selle sätteid.

3. Võimuorgan, kes esindab artikli 1 lõikes 4 nimetatud relvakonfliktis lepingupoole vastu võitlevat rahvast, võib depositaarile saadetava ühepoolse deklaratsiooniga võtta endale kohustuse rakendada selles konfliktis konventsioone ja käesolevat protokolli. Kui depositaar saab sellise deklaratsiooni kätte, on sellel relvakonflikti suhtes järgmine mõju:
(a) konventsioonid ja käesolev protokoll jõustuvad selle võimuorgani kui konfliktiosalise suhtes viivitamatult;
(b) nimetatud võimuorgan võtab endale samad õigused ja kohustused nagu konventsioonide ja käesoleva protokolli lepinguosaline; ja
(c) konventsioonid ja käesolev protokoll on kõigile konfliktiosalistele võrdselt siduvad.

Artikkel 97. Muutmine

1. Iga lepinguosaline võib teha ettepaneku muuta käesolevat protokolli. Muudatusettepaneku tekst edastatakse depositaarile, kes pärast kõigi lepingupooltega ja Punase Risti Rahvusvahelise Komiteega konsulteerimist otsustab, kas muudatusettepaneku arutamiseks tuleb konverents kokku kutsuda.

2. Depositaar kutsub sellele konverentsile kõik lepingupooled ja konventsioonide osalised, olenemata sellest, kas nad on käesolevale protokollile alla kirjutanud või mitte.

Artikkel 98. I lisa läbivaatamine

1. Hiljemalt neli aastat pärast käesoleva protokolli jõustumist ning seejärel vähemalt iga nelja aasta järel peab Punase Risti Rahvusvaheline Komitee pidama lepingupooltega nõu käesoleva protokolli I lisa üle ning vajaduse korral tegema ettepaneku pidada tehniliste ekspertide koosolek I lisa läbivaatamiseks ning soovitavate muudatusettepanekute tegemiseks. Kui lepingupooltele sellise koosoleku pidamise ettepaneku edastamisest kuue kuu jooksul ei ole üks kolmandik lepingupooltest koosolekuga mittenõustumisest teatanud, korraldab Punase Risti Rahvusvaheline Komitee koosoleku, kutsudes sinna ka asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide vaatlejad. Punase Risti Rahvusvaheline Komitee peab sellise koosoleku kokku kutsuma alati, kui seda nõuab üks kolmandik lepingupooltest.

2. Depositaar kutsub kokku lepingupoolte ja konventsioonide osaliste konverentsi tehniliste ekspertide koosolekul esitatud muudatusettepanekute arutamiseks juhul, kui pärast seda koosolekut taotlevad konverentsi kas Punase Risti Rahvusvaheline Komitee või üks kolmandik lepingupooltest.

3. I lisa parandused võetakse sellel konverentsil vastu, kui nende poolt hääletab kaks kolmandikku konverentsil esindatud ning hääletanud lepingupooltest.

4. Depositaar edastab kõik vastuvõetud muudatused lepingupooltele ja konventsioonide pooltele. Muudatus tunnistatakse vastu võetuks, kui selle edastamisest ühe aasta jooksul vähemalt üks kolmandik lepingupooltest ei ole depositaarile muudatuste vastu võtmata jätmisest teatanud.

5. Kolme kuu möödudes jõustub lõike 4 kohaselt vastu võetud muudatus selle vastu võtnud lepingupoolte suhtes, kuid mitte nende suhtes, kes on vastavalt lõikele 4 teatanud selle vastu võtmata jätmisest. Sellise deklaratsiooni teinud riik võib sellest alati loobuda ning muudatus jõustub selle riigi suhtes kolme kuu möödudes pärast deklaratsioonist loobumist.

6. Depositaar teavitab kõiki lepingupooli ja konventsioonide osalisi mis tahes muudatuste jõustumisest; riikidest, kelle suhtes muudatus jõustub; muudatuse jõustumise kuupäevast iga riigi suhtes; vastu võtmata jätmise deklaratsioonidest vastavalt lõikele 4 ning nendest deklaratsioonidest loobumistest.

Artikkel 99. Denonsseerimine

1. Kui lepinguosaline denonsseerib käesoleva protokolli, jõustub denonsseerimine alles ühe aasta möödudes denonsseerimisdokumendi vastuvõtmisest. Kui aga denonsseeriv riik on selle aasta lõppedes artiklis 1 nimetatud mis tahes olukorras, ei jõustu denonsseerimine enne relvakonflikti või okupatsiooni lõppu ning mitte kummalgi juhul enne seda, kui on lõpetatud konventsioonide või käesoleva protokolliga kaitstud isikute lõpliku vabastamise, repatrieerimise või taasasustamisega seotud toimingud.

2. Denonsseerimisest tuleb kirjalikult teatada depositaarile, kes edastab selle teate kõigile lepinguosalistele.

3. Denonsseerimine kehtib ainult denonsseeriva riigi suhtes.

4. Ükski lõike 1 kohaselt tehtud denonsseerimine ei mõjuta denonsseeriva riigi relvakonfliktist tulenevaid ja käesoleva protokolli alusel juba tekkinud kohustusi kõigi tegude suhtes, mis on toime pandud enne denonsseerimise jõustumist.

Artikkel 100. Teated

Depositaar teatab lepingupooltele ja konventsioonide osalistele, olenemata sellest, kas nad on käesolevale protokollile alla kirjutanud või mitte:
(a) käesolevale protokollile allakirjutamistest ning ratifitseerimis- ja ühinemisdokumentide deponeerimistest vastavalt artiklitele 93 ja 94;
(b) käesoleva protokolli jõustumise kuupäevast vastavalt artiklile 95;
(c) artiklite 84, 90 ja 97 alusel saadud teadetest ja deklaratsioonidest;
(d) artikli 96 lõike 3 alusel saadud deklaratsioonidest, mis edastatakse viivitamata; ja
(e) denonsseerimistest vastavalt artiklile 99.

Artikkel 101. Registreerimine

1. Pärast protokolli jõustumist edastab depositaar selle Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile registreerimiseks ja avaldamiseks vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklile 102.

2. Depositaar teatab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile ka kõigist käesoleva protokolli ratifitseerimistest, ühinemistest ja denonsseerimistest.

Artikkel 102. Autentsed tekstid

Käesoleva protokolli originaaleksemplar, mille araabia-, hiina-, inglis-, prantsus-, vene- ja hispaaniakeelsed tekstid on võrdselt autentsed, deponeeritakse depositaari juures, kes saadab selle tõestatud koopiad kõigile konventsioonide osalistele.

I  lisa

TÄHISTAMISJUHISED
(Muudetud 30. novembril 1993)

Artikkel 1. Üldsätted

1. Käesolevas lisas on tähistamisjuhised, mille järgi kohaldatakse Genfi konventsioonide ja protokolli asjaomaseid sätteid; nende eesmärk on lihtsustada Genfi konventsioonide ja protokolli alusel kaitstava personali, materjali, üksuste, sõidukite ja rajatiste äratundmist.

2. Käesolevad juhised ei anna õigust kaitsele. Seda õigust reguleerivad konventsioonide ja protokollide asjaomased sätted.

3. Kooskõlas Genfi konventsioonide ja protokolli asjaomaste sätetega võivad pädevad asutused alati korraldada tunnusmärkide ja -signaalide kasutamist, näitamist, valgustamist ja märgatavaks muutmist.

4. Lepingupooltel, esmajoones konfliktiosalistel soovitatakse alati leppida kokku täiendavates või muudes signaalides, vahendites või süsteemides, mis suurendavad äratundmisvõimalusi ja mille juures kasutatakse võimalikult hästi ära selle valdkonna tehnoloogia saavutusi.

1. peatükk. Isikukaardid

Artikkel 2. Tsiviilisikutest koosneva alalise meditsiini- ja usupersonali isikukaart

1. Protokolli artikli 18 lõikes 3 nimetatud tsiviilisikutest koosneva alalise meditsiini- ja usupersonali isikukaart peab:
(a) olema tunnusmärgiga ja taskus kandmiseks sobiva suurusega;
(b) olema vastupidav ja praktiline;
(c) olema riigikeeles või ametlikus keeles ning vajaduse korral ka asjassepuutuva piirkonna kohalikus keeles;
(d) sisaldama kaardiomaniku nime, sünniaega (või kui see ei ole teada, siis isiku vanust kaardi väljastamise ajal) ning tema isikukoodi, kui see on olemas;
(e) sisaldama teavet selle kohta, millisele kaitsele on kaardiomanikul õigus konventsioonide ja protokolli alusel;
(f) kandma kaardiomaniku fotot ning tema allkirja või pöidlajälge või mõlemat;
(g) kandma pädeva asutuse pitserit ja selle esindaja allkirja;
(h) näitama kaardi väljastamise ning selle kehtivuse lõppemise kuupäeva;
(i) sisaldama tagaküljel võimaluse korral märget kaardiomaniku veregrupi kohta.

2. Isikukaart peab kogu lepingupoole territooriumil olema ühtne ning kõigil konfliktiosalistel võimaluste piires sama tüüpi. Konfliktiosalised võivad juhinduda joonisel 1 esitatud ühekeelsest näidisest. Sõjategevuse puhkemise korral peab see konfliktiosaline, kelle kasutatav kaart erineb joonisel 1 esitatust, edastama selle kaardi näidise teis(t)ele konfliktiosalis(t)ele. Võimaluse korral koostatakse isikukaart kahes eksemplaris, millest üks jääb kaardi väljastanud asutusele, kes peab arvet väljastatud kaartide üle.

Joonis 1. Isikukaardi näidis (74 × 105 mm)

3. Ühelgi juhul ei või tsiviilisikutest alaliselt meditsiini- ja usupersonalilt nende isikukaarte ära võtta. Kaardi kaotamise korral on neil õigus saada selle duplikaat.

Artikkel 3. Tsiviilisikutest ajutise meditsiini- ja usupersonali isikukaart

1. Tsiviilisikutest ajutise meditsiini- ja usupersonali isikukaart peab võimaluse korral sarnanema käesolevate juhiste artiklis 1 kirjeldatud isikukaardile. Konfliktiosalised võivad juhinduda joonisel 1 esitatud näidisest.

2. Kui asjaolud ei võimalda tsiviilisikutest ajutisele meditsiini- ja usupersonalile anda käesolevate juhiste artiklis 2 kirjeldatuga sarnaseid isikukaarte, võib sellisele personalile anda pädeva ametiisiku allkirjaga tõendi. See tõend kinnitab, et selle saanud isik kuulub ajutise personali hulka. Võimaluse korral märgitakse selles ära isiku ülesannete kestus ning isiku õigus kanda tunnusmärki. Tõendis tuleb ära märkida selle omaniku nimi ja sünniaeg (või kui see ei ole teada, siis tema vanus tõendi väljastamise ajal) ning tema ülesanne ja isikukood, kui see on olemas. Tõendil peab olema isiku allkiri või pöidlajälg või need mõlemad.

2. peatükk. Tunnusmärk

Artikkel 4. Kuju

Tunnusmärk (punane kujund valgel taustal) peab olema olukorrale kohase suurusega. Risti, poolkuu või lõvi ja päikese kuju suhtes võivad lepingupooled juhinduda joonisel 2 kujutatud näidistest.

* Ükski riik ei ole kasutanud lõvi ja päikese kujutist pärast 1980. aastat.

Joonis 2. Punane tunnusmärk valgel taustal

Artikkel 5. Kasutamine

1. Tunnusmärk tuleb võimaluse korral kanda tasasele pinnale, lippudele või muul kohasel viisil maapinnale, nii et see oleks nähtav võimalikult paljudest suundadest ja võimalikult kaugelt, esmajoones õhust.

2. Öösel või halva nähtavuse korral võib tunnusmärk olla valgustatud.

3. Tunnusmärk võib olla valmistatud materjalidest, mis võimaldavad selle tehniliste vahendite abil ära tunda. Punane osa kantakse musta värvi taustale, et lihtsustada tunnusmärgi äratundmist, eriti infrapunavahendite abil.

4. Lahingupiirkonnas oma ülesandeid täitev meditsiini- ja usupersonal peab võimaluse korral kandma tunnusmärgiga peakatteid ja riietust.

3. peatükk. Tunnussignaalid

Artikkel 6. Kasutamine

1. Käesolevas peatükis käsitletud signaale võivad kasutada meditsiiniüksused või -sõidukid.

2. Ainult meditsiiniüksuste või -sõidukite jaoks ette nähtud signaale ei või kasutada mingiks muuks otstarbeks. Valgussignaali kasutamisel võib teha erandi (vt lõige 3).

3. Kui konfliktipooled ei ole sõlminud erikokkulepet, mille alusel siniseid vilkuvaid tulesid kasutatakse ainult meditsiinisõidukite, -laevade ja -aluste tähistamiseks, ei keelata selle signaali kasutamist teiste sõidukite, laevade ega aluste puhul.

4. Ajutised meditsiiniõhusõidukid, mida kas ajapuuduse või nende omaduste tõttu ei saa tunnusmärgiga tähistada, võivad kasutada käesolevas peatükis määratud tunnussignaale.

Artikkel 7. Valgussignaal

1. Valgussignaal, mis kujutab endast vilkuvat sinist tuld, nagu see on määratletud Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) tehnilises juhendis lennukõlblikkuse kohta (Doc. 9051), on ette nähtud meditsiiniõhusõidukite tuvastamiseks. Ükski muu õhusõiduk ei tohi seda signaali kasutada. Meditsiiniõhusõiduk, mis kasutab vilkuvat sinist tuld, peab paigutama tuled vastavalt vajadusele nii, et valgussignaal oleks võimalikult paljudest suundadest nähtav.

2. Vastavalt Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) rahvusvahelise signaalide koodeksi XIV peatüki lõikele 4 peaksid 1949. a Genfi konventsioonide ja protokolli alusel kaitstavad alused kasutama vähemalt üht vilkuvat sinist tuld, mis on igast suunast nähtav.

3. Meditsiinisõidukid peaksid kasutama vähemalt üht vilkuvat sinist tuld, mis on võimalikult kaugelt nähtav. Lepingupooled ja esmajoones konfliktiosalised, kes kasutavad teist värvi tulesid, peaksid sellest teatama.

4. Soovitatav sinine värvitoon saadakse, kui tema värvus jääb Rahvusvahelise Illuminatsioonikomisjoni (ICI) värvusdiagrammi piiresse, mida väljendavad järgmised võrrandid:

Roheline piir = 0,065 + 0,805x
Valge piir = 0,400 – x
Purpurpunane piir = 0,133 + 0,600y

Sinise valguse soovitatav vilkumissagedus on kuuskümmend kuni sada sähvatust minutis.

Artikkel 8. Raadiosignaal

1. Raadiosignaal koosneb kiirteatesignaalist ja tunnussignaalist, mida kirjeldatakse Rahvusvahelise Elektersideliidu (ITU) raadioeeskirjades (RR artiklid 40 ja N40).

2. Raadiosõnum, millele eelnevad lõikes 1 nimetatud kiirteatesignaal ja tunnussignaal, edastatakse inglise keeles sobivate intervallidega raadioeeskirjades selleks ettenähtud sagedusel või sagedustel ning see peab sisaldama meditsiinisõiduki kohta järgmisi andmeid:
(a) kutsung või muu tunnustatud tähis;
(b) asukoht;
(c) sõidukite arv ja liik;
(d) kavandatav marsruut;
(e) reisi eeldatav kestus ning lahkumis- ja saabumisaeg (vastavalt vajadusele);
(f) muu informatsioon, nagu lennukõrgus, jälgitavad raadiosagedused, kasutatavad keeled ning sekundaarsete jälgimisradarite tööreþiimid ja koodid.

3. Lihtsustamaks lõigetes 1 ja 2 nimetatud sidepidamist, samuti protokolli artiklites 22, 23 ning 25 kuni 31 nimetatud sidepidamist, võivad lepingupooled, konfliktiosalised või üks konfliktiosaline kas kokkuleppel või üksinda määrata vastavalt rahvusvahelisele telekommunikatsiooni konventsioonile lisatud raadioeeskirjade sagedusalade tabelile siseriiklikud sagedused, mida nad selliseks sidepidamiseks kasutatavad ning need avaldada. Need sagedused tuleb vastavalt ülemaailmsel raadioside konverentsil kehtestatud protseduurile teatada Rahvusvahelisele Elektersideliidule (ITU).

Artikkel 9. Elektrooniline tähistamine

1. 7. detsembril 1944 Chicagos vastuvõetud rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni 10. lisas (koos hilisemate muudatustega) määratletud sekundaarse jälgimisradari (SSR) süsteemi võib kasutada meditsiiniõhusõidukite tuvastamiseks ja nende kursi jälgimiseks. Ainult meditsiiniõhusõidukite jaoks määratud SSR tööreþiimi ja koodi määravad lepingupooled, konfliktiosalised või üks konfliktiosaline kas kokkuleppel või üksinda vastavalt Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni soovitatud protseduurile.

2. Kaitstavad meditsiinisõidukid võivad enda tähistamiseks ja oma asukoha määramiseks kasutada standardseid aeronautilisi tanspondereid ja/või merepääste ja -otsingute transpondereid.

Teised alused või õhusõidukid, millele on kinnitatud sekundaarne jälgimisradar, peaksid olema võimelised kaitstavad meditsiinisõidukid ära tundma koodi kaudu, mille edastab meditsiinisõidukile paigutatud transponder (nt 3/A reþiimis).

Meditsiinisõiduki transponderi edastatava koodi peaksid sõidukile määrama pädevad asutused. Määratud kood tuleks teatada kõigile konfliktiosalistele.

3. Allveelaevad peaksid olema võimelised meditsiinisõidukeid ära tundma kohase veealuse akustilise signaali abil, mida meditsiinisõiduk edastab.

Veealune akustiline signaal koosneb laeva kutsungist (või muust tunnustatud viisist meditsiinisõiduki tähistamiseks), millele eelneb kohasel akustilisel sagedusel, nt 5 kHz, morses ühekordselt edastatud ühend «YYY».

Konfliktiosalised, kes soovivad kasutada eelpool mainitud veealust akustilist tunnussignaali, teatavad esimesel võimalusel signaalist asjassepuutuvatele pooltele ning määravad ka sageduse, mida haiglalaevad kasutavad.

4. Konfliktiosalised võivad omavahelise erikokkuleppega luua eelkirjeldatuga sarnase elektroonilise süsteemi meditsiinisõidukite, -laevade ja -aluste tähistamiseks.

4. peatükk. Side

Artikkel 10. Raadioside

1. Artiklis 8 sätestatud kiirteatesignaal ja tunnussignaal võivad eelneda meditsiiniüksuste ja meditsiinisõidukite raadiosidele, mida peetakse protokolli artiklite 22 ja 23 ning 25 kuni 31 kohaste protseduuride käigus.

2. ITU raadioeeskirjade artiklites 40 (II osa, nr 3209) ja N 40 (III osa, nr 3214) nimetatud meditsiinisõidukid võivad pidada sidet ka satelliitside abil vastavalt ITU mobiil-satelliitsidet käsitlevate raadioeeskirjade artiklitele 37, N 37 ja 59.

Artikkel 11. Rahvusvaheliste koodide kasutamine

Meditsiiniüksused ja meditsiinisõidukid võivad kasutada ka Rahvusvahelise Elektersideliidu, Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni määratud koode ja signaale. Neid koode ja signaale tuleb kasutada vastavalt nende organisatsioonide kehtestatud standarditele, tavadele ja protseduuridele.

Artikkel 12. Muud sidevahendid

Kui kahesuunaline raadioside ei ole võimalik, võib kasutada Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni vastuvõetud rahvusvahelises signaalikoodeksis ettenähtud signaale või 7. detsembri 1944 rahvusvahelise tsiviillennunduse Chicago konventsiooni (koos hilisemate muudatustega) asjaomases lisas sätestatud signaale.

Artikkel 13. Lennuplaanid

Protokolli artiklis 29 ettenähtud lennuplaane puudutavad kokkulepped ja teated tuleb võimaluse korral koostada vastavalt Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni kehtestatud protseduuridele.

Artikkel 14. Signaalid ja protseduurid meditsiiniõhusõiduki tuvastamiseks

Kui lendava meditsiiniõhusõiduki tuvastamiseks või selle maanduma sundimiseks vastavalt protokolli artiklitele 30 ja 31 kasutatakse püüdelennukit, peavad püüdelennuk ja meditsiiniõhusõiduk kasutama standardseid visuaalseid ja raadiopüüdemenetlusi, mis on ettenähtud 7. detsembri 1944 rahvusvahelise tsiviillennunduse Chicago konventsiooni lisas 2 (koos hilisemate muudatustega).

5. peatükk. Tsiviilkaitse

Artikkel 15. Isikukaart

1. Protokolli artikli 66 lõikes 3 sätestatud tsiviilkaitsepersonali isikukaarti puudutavat reguleeritakse käesolevate juhiste artikli 1 asjakohaste sätetega.

2. Tsiviilkaitsepersonali isikukaart võib sarnaneda joonisel 3 kujutatud näidisele.

Joonis 3. Tsiviilkaitsepersonali isikukaardi näidis (74 × 105 mm)

3. Kui tsiviilkaitsepersonalil lubatakse kanda isiklikke kergeid relvi, tuleb isikukaardile teha sellekohane märge.

Artikkel 16. Rahvusvaheline tunnusmärk

1. Protokolli artikli 66 lõikes 4 sätestatud rahvusvaheline tsiviilkaitse tunnusmärk on sinine võrdkülgne kolmnurk oranþil taustal. Näidis on esitatud joonisel 4.

Joonis 4. Sinine kolmnurk oranþil taustal

2. On soovitatav, et:
(a) kui sinine kolmnurk paikneb lipul, käesidemel või pealiskuuel, siis moodustab kolmnurga tausta oranþ lipp, käeside või pealiskuub;
(b) üks kolmnurga nurk oleks suunatud vertikaalselt ülespoole;
(c) kolmnurga ükski nurk ei puudutaks oranþi tausta serva.

3. Rahvusvaheline tunnusmärk peab olema olukorrale kohase suurusega. Võimaluse korral tuleb tunnusmärk paigutada tasastele pindadele või lippudele, mis on võimalikult paljudest suundadest ja võimalikult kaugelt nähtavad. Pädevate asutuste juhiste kohaselt peab tsiviilkaitsepersonal võimaluse korral kandma rahvusvahelise tunnusmärgiga peakatteid ja riietust. Öösel või halva nähtavuse korral võib märk olla valgustatud. Samuti võib see olla valmistatud materjalidest, mis võimaldavad seda tehniliste vahendite abil ära tunda.

6. peatükk. Ohtlikke jõude sisaldavad rajatised ja seadmed

Artikkel 17. Rahvusvaheline erimärk

1. Protokolli artikli 56 lõikes 7 sätestatud rahvusvaheline erimärk, mis on ette nähtud ohtlikke jõude sisaldavate rajatiste ja seadmete tähistamiseks, on kolm ühesuurust heleoranþi ringi ühel tasandil, kusjuures iga ring on teistest ühe ringi raadiuse kaugusel (joonis 5).

Joonis 5. Ohtlikke jõude sisaldavate rajatiste ja seadmete rahvusvaheline erimärk

2. Märk peab olema olukorrale kohase suurusega. Kui see on paigutatud suurele pinnale, võib märki olukorrale kohaselt korrata. Võimaluse korral tuleb märk paigutada tasasele pinnale või lippudele nii, et see oleks võimalikult paljudest suundadest ja võimalikult kaugelt nähtav.

3. Lipul paikneva märgi välispiiri ja lipu väliskülje vahe peab olema ühe ringi raadiuse pikkune. Lipp peab olema ristkülikukujuline ning selle taust peab olema valge.

4. Öösel või halva nähtavuse korral võib märk olla valgustatud. Samuti võib see olla valmistatud materjalidest, mis võimaldab seda tehniliste vahendite abil ära tunda.

II  lisa

OHTLIKKU ÜLESANNET TÄITVATE AJAKIRJANIKE ISIKUKAART

 

Õiend
Metaandmetes parandatud akti andja: Ülemnõukogu. Lisatud ingliskeelne tekst.

SID

SID

SID

SID

SID

SID

Lisa 13187710 Ingliskeelne tekst