Süstemaatiline liigitus: HALDUSÕIGUS → Post ja side → Välislepingud

Süstemaatiline liigitus: ERAÕIGUS → Intellektuaalne omand → Välislepingud

Välislepingute liigitus poolte alusel: Euroopa Nõukogu

Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Piiriülese televisiooni Euroopa konventsioon

Vastu võetud 05.05.1989

Piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni ja selle muutmise protokolli ratifitseerimise seadus

Piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni muutmise protokoll

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

PREAMBUL

Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja muud käesolevale konventsioonile alla kirjutanud Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriigid,

arvestades Euroopa Nõukogu eesmärki saavutada oma liikmesriikide suurem ühtsus, et kaitsta ja ellu viia nende ühispärandiks olevaid ideaale ja põhimõtteid;

arvestades, et iga inimese au ja kõigi võrdsus on nimetatud põhimõtete alus;

arvestades, et sõna- ja informatsioonivabadus on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 kohaselt üks peamisi demokraatliku ühiskonna põhimõtteid ning ühiskonna ja inimese arengu põhitegur;

kinnitades veelkord informatsiooni ja ideede vaba leviku ning ringhäälinguorganisatsioonide sõltumatuse põhimõtete järgimist, mis on nende televisioonipoliitika muutumatu alus;

kinnitades televisiooni osatähtsust kultuuri arengule, veendumuste vabale kujunemisele pluralismi tingimustes ning kõigile demokraatlikele rühmitustele ja poliitilistele erakondadele võrdsete võimaluste tagamises;

olles veendunud selles, et informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia jätkuv areng laiendab riigipiiridest hoolimata õigust avaldada, hankida, vastu võtta ja edastada mis tahes allikast saadud ideid ja informatsiooni;

soovides pakkuda üldsusele suuremat programmivalikut, edendades Euroopa kultuuripärandit ja luues audiovisuaalseid teoseid, olles otsustanud laiendada kvaliteetprogrammide tootmist ja levitamist, et vastata üldsuse ootustele poliitika-, haridus- ja kultuurivaldkonnas;

tunnistades vajadust tugevdada ühist regulatsiooniraamistikku;

pidades meeles Euroopa ministrite massimeedia poliitika 1. konverentsi resolutsiooni nr 2 ja deklaratsiooni;

soovides täiustada Euroopa Nõukogu soovitustes esitatud põhimõtteid telereklaami kohta, naiste ja meeste võrdsuse kohta meedias, satelliitside võimaluste kasutamise kohta televisiooni ja raadio jaoks ning audiovisuaalse toodangu edendamise kohta Euroopas,

on kokku leppinud järgnevas.

I peatükk
ÜLDSÄTTED

Artikkel 1. Objekt ja eesmärk

Käesolev konventsioon käsitleb teleülekannetes sisalduvaid programme. Konventsiooni eesmärk on hõlbustada osalisriikide vahelist televisiooniprogrammide piiriülest edastamist ja taasedastamist.

Artikkel 2. Kasutatud mõisted

Käesolevas konventsioonis tähendab:

a) «edastamine» televisiooniprogrammi esimest saatmist maapealse saatja, kaabli või mis tahes liiki satelliidi kaudu kodeeritud või kodeerimata kujul üldsusele vastuvõtmiseks. See mõiste ei sisalda üksikisiku nõudel osutatavaid kommunikatsiooniteenuseid;

b) «taasedastamine» televisiooniprogrammi või selle olulise osa täielikul ja muutmata kujul vastuvõtmist ja samaaegset vaatajaskonnale edastamist mis tahes tehniliste vahendite abil. Neid programme edastavad ringhäälinguorganisatsioonid;

c) «ringhäälinguorganisatsioon» füüsilist või juriidilist isikut, kes toodab televisiooniprogrammi vaatajaskonnale vastuvõtmiseks ning edastab seda täielikul ja muutmata kujul või laseb seda teha kolmandal isikul;

d) «programm» ringhäälinguorganisatsiooni (eelmise lõigu tähenduses) poolt pakutava programmi kõiki elemente;

e) «Euroopa päritoluga audiovisuaalne teos» sellist teost, mille tootmist või ühistootmist kontrollivad Euroopa füüsilised või juriidilised isikud;

f) «reklaam» toote või teenuse müügi, ostmise või rentimise edendamiseks, ürituse või idee tutvustamiseks või reklaamija taotletud muu tulemuse saavutamiseks avaldatud teadet, milleks reklaamijale on tasu või samalaadse kompensatsiooni eest antud eetriaega;

g) «sponsorlus» televisiooniprogrammi või audiovisuaalsete teoste tootmisega mittetegeleva füüsilise või juriidilise isiku poolset saate otsest või kaudset finantseerimist, et propageerida oma nime, kaubamärki või imagot.

Artikkel 3. Rakendusala

Käesolevat konventsiooni rakendatakse mis tahes programmi suhtes, mida edastatakse või taasedastatakse ühe osalisriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate üksuste poolt või tehniliste vahenditega kas kaabli, maapealse saatja või satelliidi kaudu ning mida saab otseselt või kaudselt võtta vastu vähemalt ühe, lepinguga ühinenud riigi territooriumil.

Artikkel 4. Vastuvõtmis- ja taasedastamisvabadus

Osalisriik tagab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 kohase sõna- ja informatsioonivabaduse ning vastuvõtmisvabaduse ega piira oma territooriumil käesoleva konventsiooni nõuetele vastava programmi taasedastamist.

Artikkel 5. Edastava osalisriigi kohustused

1. Edastav osalisriik tagab asjakohaste vahenditega ja pädevate organite abil, et tema jurisdiktsiooni all olevate üksuste poolt või tehniliste vahenditega edastatud programmid artikli 3 tähenduses vastavad käesoleva konventsiooni nõuetele.

2. Käesolevas konventsioonis on edastav osalisriik:
a) maapealse edastuse puhul – osalisriik, kes programmi esimesena edastab;
b) satelliitedastuse puhul:
i) osalisriik, kus asub satelliitside juhtimiskeskus;
ii) osalisriik, kes võimaldab kasutada sagedust või satelliitvõimsust, juhul kui satelliitside juhtimiskeskus asub riigis, kes ei ole käesoleva konventsiooniga ühinenud;
iii) osalisriik, kus ringhäälinguorganisatsioon asub, kui ei ole määratletud alapunktides i ja ii sätestatut.

3. Kui käesoleva konventsiooniga mitteühinenud riigi edastatud programme taasedastatakse osalisriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate üksuste poolt või tehniliste vahenditega vastavalt artiklile 3, tagab edastav osalisriik asjakohaste vahenditega ja pädevate organite abil käesoleva konventsiooni nõuete järgimise.

Artikkel 6. Informatsiooni andmine

1. Ringhäälinguorganisatsiooni kohustused määratletakse selgelt ja piisavalt osalisriigi pädeva asutuse väljastatud loas või selle asutusega sõlmitud lepingus või mõne muu õigusdokumendiga.

2. Taotluse korral annab edastava osalisriigi pädev asutus ringhäälinguorganisatsiooni kohta vähemalt järgmise informatsiooni: ringhäälinguorganisatsiooni nimi või nimetus, asukoht ja staatus, ametliku esindaja nimi, kapitali struktuur, ringhäälinguorganisatsiooni pakutava või kavandatava programmi laad, otstarve ja finantseerimisviis.

II peatükk
PROGRAMMI KOOSTAMINE

Artikkel 7. Ringhäälinguorganisatsiooni kohustused

1. Inimväärikust ja teiste isikute põhiõigusi tuleb arvestada programmi kõigi osade esitamise ja sisu puhul.

Need ei tohi:
a) olla kõlblusvastased ega sisaldada pornograafiat;
b) tähtsustada vägivalda ega õhutada rassivaenu.

2. Programmi osa, mis võib kahjustada laste ja teismeliste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, ei tohi näidata ajal, mil lapsed ja teismelised tõenäoliselt televiisorit vaatavad.

3. Ringhäälinguorganisatsioon tagab faktide ja sündmuste tõese esitamise uudistesaadetes ning soodustab arvamuste vaba kujunemist.

Artikkel 8. Õigus esitada vastulause

1. Edastav osalisriik tagab füüsilisele või juriidilisele isikule, olenemata tema koda- või riikkondsusest ning elu- või asukohast, õiguse esitada vastulause või kasutada muud võrdväärset õiguslikku või haldusalast kaitsevahendit saate suhtes, mis edastati või taasedastati selle osalisriigi jurisdiktsiooni all oleva üksuse poolt või tehniliste vahenditega vastavalt artiklile 3. Osalisriik tagab, et vastulause esitamise ajastus ja muu korraldus võimaldaks seda õigust ka tegelikult kasutada. Selle õiguse tegeliku kasutamise või muu võrdväärse õigusliku või haldusalase kaitsevahendi korral tuleb arvestada nii ajastamist kui ka iga üksiku juhu eripära.

2. Seda eesmärki silmas pidades avaldatakse programmi eest vastutava ringhäälinguorganisatsiooni nimi regulaarselt ja sobival viisil programmis endas.

Artikkel 9. Üldsuse juurdepääs suursündmustele

Osalisriik vaatab läbi õigusaktid vältimaks olukorda, kus üldsuse õigust saada informatsiooni kitsendataks seetõttu, et ringhäälinguorganisatsioon kasutab talle kuuluvat ainuõigust laiale publikule huvi pakkuvat sündmust artikli 3 tähenduses edastada või taasedastada, mille tagajärjel jääb ühe või mitme osalisriigi vaatajaskonna suur osa ilma võimalusest jälgida nimetatud sündmust televisiooni vahendusel.

Artikkel 10. Kultuurieesmärgid

1. Võimaluse korral tagab edastav osalisriik asjakohaste vahenditega, et ringhäälinguorganisatsioonid reserveeriksid oma saateajast suurema osa Euroopa päritoluga teostele, välja arvatud uudiste, spordisündmuste ja -mängude ning reklaami edastamiseks ja teletekstiks määratud aeg. Selline üleminek peab leidma aset järk-järgult, arvestades asjaolusid ning pidades silmas ringhäälinguorganisatsiooni kohustust pakkuda oma vaatajaskonnale nii informatsiooni-, haridus-, kultuuri- kui ka meelelahutussaateid.

2. Juhul kui vastuvõtval ja edastaval osalisriigil tekib eelneva lõike rakendamise suhtes eriarvamusi, võib ühe osalisriigi nõudel pöörduda alalise komitee poole, et see annaks nõu vaidlusaluses küsimuses. Sellist vaidlusküsimust ei esitata lahendamiseks artiklis 26 käsitletud vahekohtule.

3. Osalisriigid kohustuvad koos otsima kohasemaid vahendeid ja võimalusi, et ringhäälinguorganisatsioone diskrimineerimata toetada Euroopas televisiooniprogrammide tootmist ja arendamist, eriti riikides, kus audiovisuaalseid teoseid toodetakse vähe või mille keele kasutusala on piiratud.

4. Käesoleva konventsiooni koostöö ja vastastikuse abistamise põhimõttest lähtudes püüab osalisriik vältida, et tema jurisdiktsiooni all olevate üksuste poolt või tehniliste vahenditega artikli 3 kohaselt edastatud või taasedastatud programmid ohustaksid ajakirjandusvabadust ja filmitööstuse arengut. Kinofilmi ei näidata televisioonis filmi esilinastusest kahe aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui filmi autoriõiguse omajad ja ringhäälinguorganisatsioon lepivad kokku teisiti. Ringhäälinguorganisatsiooniga koostöös tehtud kinofilmide puhul on selleks ajavahemikuks üks aasta.

III peatükk
REKLAAM

Artikkel 11. Üldnormid

1. Kõik reklaamid peavad olema tõesed ja ausad.

2. Reklaam ei tohi olla eksitav ega kahjustada tarbijate huve.

3. Lastele adresseeritud või lapsi kasutav reklaam peab vältima kõike, mis tõenäoliselt võiks kahjustada laste huve, ning võtma arvesse nende erilist tundlikkust.

4. Reklaamija ei tohi teha ettekirjutusi saadete sisu kohta.

Artikkel 12. Kestus

1. Reklaami üldmaht ei tohi ületada 15% päevasest eetriajast. Seda mahtu võib suurendada 20%-ni, kaasates selliseid reklaamivorme nagu toodete müügi, ostmise või rentimise või teenuste otsepakkumine vaatajaskonnale eeldusel, et reklaamilõikude osa ei ületa 15%.

2. Reklaamilõikude maht ühes tunnis ei tohi ületada 20%.

3. Sellised reklaamivormid nagu toodete müügi, ostmise või rentimise või teenuste otsepakkumine vaatajaskonnale ei tohi ületada ühte tundi päevas.

Artikkel 13. Vorm ja esitus

1. Reklaam tuleb muust programmist kas optiliste või akustiliste vahendite abil selgelt eraldada. Reklaami tuleb edastada plokkidena.

2. Alalävisele tajule suunatud reklaam ei ole lubatud.

3. Varjatud reklaam, esmajoones toote või teenuse reklaamtutvustus saate käigus, ei ole lubatud.

4. Reklaamis ei tohi kasutada uudiseid ja aktuaalseid sündmusi regulaarselt kajastavaid isikuid ega nende häält.

Artikkel 14. Reklaami paigutus

1. Reklaam paigutatakse saadete vahele. Kui käesoleva artikli lõigetes 2–5 esitatud nõuded on täidetud, võib reklaami paigutada ka saadetesse nii, et see ei kahjusta saate terviklikkust ja väärtust ning autoriõigust omavate isikute õigusi.

2. Iseseisvatest osadest koosnevate saadete või spordisaadete puhul ning vaheaegadega liigendatud ürituste ja etenduste puhul paigutatakse reklaam ainult saate osade vahele või vaheaegadele.

3. Selliste audiovisuaalsete teoste edastamise korral nagu üle 45-minutilise kestusega mängu- ja televisioonifilmid (välja arvatud seeriafilmid, meelelahutussaated ja dokumentaalfilmid), võib teha ühe katkestuse 45 minuti kohta. Teine katkestus on lubatud, kui film kestab vähemalt 20 minutit kauem kui kaks korda 45 minutit.

4. Kui saade katkestatakse reklaamiga, peab kahe reklaamipausi vahel olema vähemalt 20 minutit. See nõue ei laiene lõikes 2 kirjeldatud saadetele.

5. Reklaame ei paigutata religioosse sisuga saatesse. Reklaamiga ei katkestata uudiste- ja aktuaalsete sündmuste saateid, dokumentaalfilme, religioosse sisuga ega lastesaateid juhul, kui need kestavad vähem kui 30 minutit. Kui need kestavad 30 minutit või kauem, siis rakendatakse eelmistes lõigetes sätestatut.

Artikkel 15. Teatavate toodete reklaam

1. Tubakatoodete reklaam ei ole lubatud.

2. Alkohoolsete jookide reklaam peab vastama järgmistele nõuetele:
a) see ei tohi olla eraldi suunatud alaealistele ja reklaamis alkohoolseid jooke tarbivad isikud ei tohi välja näha alaealistena;
b) see ei tohi seostada alkoholi tarbimist kehalise suutlikkuse ega liiklusvahendi juhtimisega;
c) see ei tohi väita, et alkoholil on raviomadusi või et ta ergutab või rahustab või aitab lahendada isiklikke probleeme;
d) see ei tohi soodustada alkoholi liigtarbimist ega esitada karskust või mõõdukust negatiivse omadusena;
e) see ei tohi liigselt rõhutada jookide alkoholisisaldust.

3. Edastavas osalisriigis ainult retsepti alusel väljastatava ravimi ja arsti ettekirjutuse alusel osutatava raviteenuse reklaam ei ole lubatud.

4. Muu ravimi ja raviteenuse reklaam peab olema selgelt eristatav, aus, tõene ja kontrollitav ning vastama üksikisiku kaitse nõudele.

Artikkel 16. Ühele osalisriigile suunatud reklaam

1. Et vältida konkurentsimoonutusi ja osalisriigi televisiooniorganisatsiooni ohustamist, ei tohi reklaam, mis on otseselt ja teatava intervalliga suunatud mingi osalisriigi vaatajaskonnale, kes ei ole edastava osalisriigi vaatajaskond, eirata vastuvõtva osalisriigi telereklaami eeskirju.

2. Eelmises lõikes sätestatut ei kohaldata, kui:
a) nimetatud eeskirjadega diskrimineeritakse teise osalisriigi jurisdiktsiooni all olevate üksuste poolt või tehniliste vahenditega edastatavat reklaami;
b) asjaomased osalisriigid on selles valdkonnas sõlminud kahe- või mitmepoolse lepingu.

IV peatükk
SPONSORLUS

Artikkel 17. Üldnormid

1. Kui saadet või saatesarja spondeeritakse täielikult või osaliselt, tuleb sellest selgelt teavitada asjaomaste viidetega saate alguses ja/või lõpus.

2. Sponsor ei tohi spondeeritud saadete sisu ega ajastamist niimoodi mõjutada, et see ohustaks ringhäälinguorganisatsiooni vastutust saadete eest ja tema sõltumatust.

3. Spondeeritud saated ei tohi reklaamivate viidetega soodustada sponsori või kolmanda isiku toodete või teenuste müüki, ostmist või rentimist.

Artikkel 18. Keelatud sponsorlus

1. Sponsoriks ei või olla füüsiline või juriidiline isik, kelle põhitegevus on seotud selliste toote valmistamise või müümisega või selliste teenuste osutamisega, mille reklaam on artikli 15 kohaselt keelatud.

2. Uudiste- ja aktuaalsete sündmuste saadete spondeerimine on keelatud.

V peatükk
VASTASTIKUNE ABISTAMINE

Artikkel 19. Osalisriikide koostöö

1. Osalisriigid kohustuvad käesoleva konventsiooni rakendamisel üksteist abistama.

2. Selleks:
a) nimetab osalisriik vähemalt ühe asutuse, kelle nimetuse ja aadressi ta edastab ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides Euroopa Nõukogu peasekretärile;
b) mitu asutust nimetanud osalisriik täpsustab punkti a kohases teatises iga asutuse pädevuse.

3. Osalisriigi nimetatud asutus:
a) annab käesoleva konventsiooni artikli 6 lõikes 2 ettenähtud informatsiooni;
b) annab muu osalisriigi nimetatud asutuse taotluse korral informatsiooni siseriikliku õiguse ja praktika kohta käesoleva konventsiooniga hõlmatud valdkondades;
c) teeb muu osalisriigi nimetatud asutusega vajaduse korral koostööd, eriti käesoleva konventsiooni rakendamiseks võetud meetmete tõhustamises;
d) vaatab läbi käesoleva konventsiooni rakendamisel tekkinud probleemi, millest talle on teatanud muu osalisriigi nimetatud asutus.

VI peatükk
ALALINE KOMITEE

Artikkel 20. Alaline komitee

1. Käesoleva konventsiooni täitmiseks moodustatakse alaline komitee.

2. Alalises komitees esindab osalisriiki vähemalt üks delegaat. Igal delegatsioonil on üks hääl. Euroopa Majandusühendusel on tema pädevusse kuuluvates küsimustes nii palju hääli, kui palju Euroopa Majandusühenduse liikmesriike on käesoleva konventsiooniga ühinenud. Euroopa Majandusühendus ei hääleta juhtudel, kui hääletavad tema liikmesriigid ja vastupidi.

3. Artikli 29 lõikes 1 nimetatud riiki, kes ei ole käesoleva konventsiooniga ühinenud, võib alalises komitees esindada vaatleja.

4. Alaline komitee võib oma ülesannete täitmisel kaasata ekspere. Ta võib omal algatusel või asjaomase organi taotluse korral kutsuda tema istungile või selle osale vaatlejana osalema mis tahes rahvusvahelise või riikliku, valitsus- või valitsusvälise organi, kes omab käesoleva konventsiooni rakendusalas tehnilist kvalifikatsiooni. Otsus kutsuda selliseid eksperte või organeid võetakse vastu alalise komitee liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega.

5. Alalise komitee kutsub kokku Euroopa Nõukogu peasekretär. Esimene istung peetakse käesoleva konventsiooni jõustumisest arvates kuue kuu jooksul. Edaspidi koguneb ta kolmandiku osalisriikide või Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee taotluse korral või Euroopa Nõukogu peasekretäri algatusel vastavalt artikli 23 lõikele 2 või vähemalt ühe osalisriigi taotluse korral vastavalt artikli 21 punktile c ja artikli 25 lõikele 2.

6. Alalise komitee istungi kvoorumi moodustab osalisriikide enamus.

7. Alalise komitee otsused võetakse vastu kohalolevate liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega, välja arvatud lõikes 4 ja artikli 23 lõikes 3 sätestatud juhtudel.

8. Alaline komitee koostab oma protseduurireeglid käesoleva konventsiooni sätete alusel.

Artikkel 21. Alalise komitee ülesanded

Alalise komitee ülesanne on jälgida käesoleva konventsiooni rakendamist. Ta võib:
a) anda osalisriikidele konventsiooni rakendamise kohta soovitusi;
b) teha ettepanekuid vajalike konventsioonimuudatuste kohta ja vaadata läbi juba tehtud ettepanekud vastavalt artiklile 23;
c) vähemalt ühe osalisriigi taotluse korral vaadata läbi konventsiooni tõlgendamisel tekkinud küsimused;
d) anda oma parima, et tagada vastavalt artiklile 25 temale esitatud mis tahes probleemi rahumeelne lahendamine;
e) soovitada ministrite komiteel kutsuda riike ühinema käesoleva konventsiooniga, välja arvatud artikli 29 lõikes 1 nimetatud riigid.

Artikkel 22. Alalise komitee aruanded

Pärast istungit esitab alaline komitee osalisriikidele ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele aruande tehtud otsustest ning diskussioonidest.

VII peatükk
MUUDATUSED

Artikkel 23. Muudatused

1. Osalisriik võib teha ettepanekuid käesoleva konventsiooni muutmiseks.

2. Muutmisettepanek saadetakse Euroopa Nõukogu peasekretärile, kes edastab selle Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, teistele Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele, Euroopa Majandusühendusele ja Euroopa Nõukogu liikmeks mitteolevale riigile, kes on ühinenud või keda on kutsutud ühinema käesoleva konventsiooniga vastavalt artiklile 30. Kahe kuu möödumisel ettepaneku edastamisest kutsub Euroopa Nõukogu peasekretär kokku alalise komitee istungi.

3. Alaline komitee vaatab esitatud muutmisettepaneku läbi ja edastab alalise komitee liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega vastuvõetud teksti ministrite komiteele kinnitamiseks. Pärast kinnitamist edastatakse tekst osalisriikidele vastuvõtmiseks.

4. Muudatus jõustub kolmekümnendal päeval pärast seda, kui kõik osalisriigid on peasekretäri selle vastuvõtmisest teavitanud.

VIII peatükk
KÄESOLEVA KONVENTSIOONI RIKKUMISED

Artikkel 24. Käesoleva konventsiooni rikkumised

1. Kui osalisriik avastab käesoleva konventsiooni rikkumise, teatab ta sellest edastavale osalisriigile. Asjaomased osalisriigid püüavad probleemi lahendada artiklite 19, 25 ja 26 kohaselt.

2. Kui rikkumine on ilmne, tõsine ja raske ning on seotud oluliste ühiskondlike küsimustega ja artikli 7 lõikega 1 või 2, artikliga 12, artikli 13 lõike 1 esimese lausega, artikliga 14 või artikli 15 lõikega 1 või 3 ning kui see rikkumine jätkub, võib vastuvõttev osalisriik teatamisest arvates kahe nädala pärast ajutiselt katkestada rikkumises kahtlustatava programmi taasedastamise.

3. Kui rikkumine jätkub, võib vastuvõttev osalisriik teatamisest arvates ajutiselt kuni kaheksaks kuuks katkestada rikkumises kahtlustatava programmi taasedastamise. Seda sätet ei rakendata lõikes 4 loetletud juhtudel.

4. Taasedastamise ajutine katkestamine ei ole lubatud artikli 7 lõike 3 ning artikli 8, 9 või 10 rikkumise puhul.

IX peatükk
VAIDLUSTE LAHENDAMINE

Artikkel 25. Lepitamine

1. Käesoleva konventsiooni rakendamisest tulenevaid probleeme püüavad asjaomased osalisriigid lahendada rahumeelselt.

2. Asjaomaste osalisriikide nõusoleku korral võib küsimust arutada alaline komitee. Alaline komitee võimaldab osalisriikidel kasutada tema käsutuses olevaid vahendeid, et jõuda asjaosalisi rahuldava lahenduseni võimalikult kiiresti. Vajaduse korral annab komitee probleemi kohta soovituslikku laadi arvamuse.

3. Asjaomane osalisriik kohustub andma alalisele komiteele viivitamata kogu informatsiooni ja vahendid, mida on vaja selle funktsioonide täitmiseks vastavalt eelnevale lõikele.

Artikkel 26. Vahekohus

1. Kui asjaomased osalisriigid ei suuda vaidlust lahendada vastavalt artiklile 25, võivad nad kokkuleppe korral esitada selle vahekohtule. Vahekohtumenetlus on sätestatud käesoleva konventsiooni lisas. Kui kokkulepet ei saavutata kuue kuu jooksul arvates esimese taotluse esitamisest lepitusmenet- luse algatamiseks, võib üks osalisriik esitada vaidluse vahekohtule.

2. Osalisriik võib igal ajal deklareerida, et ta tunnustab käesoleva konventsiooni lisas sätestatud vahekohtumenetluse kohustuslikkust ipso facto ja ilma erikokkulepet sõlmimata seda aktsepteeriva muu osalisriigiga.

X peatükk
MUUD RAHVUSVAHELISED LEPINGUD JA OSALISRIIGI SISERIIKLIK ÕIGUS

Artikkel 27. Muud rahvusvahelised lepingud või kokkulepped

1. Euroopa Majandusühendusega ühinenud osalisriigid järgivad omavahelistes suhetes ühenduse eeskirju ega rakenda käesolevat konventsiooni. See säte ei kehti juhul, kui ühendusel ei ole eeskirju teatava valdkonna kohta.

2. Käesolev konventsioon ei takista pooltel sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, mis täiendavad konventsiooni või laiendavad selle rakendusala.

3. Käesolev konventsioon ei muuda osalisriikide kahepoolsetest lepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi, mis ei mõjuta teiste osalisriikide käesoleva konventsiooni järgsete õiguste kasutamist või kohustuste täitmist.

Artikkel 28. Konventsioon ja osalisriigi siseriiklik õigus

Käesolev konventsioon ei takista osalisriigil rakendada konventsioonis sätestatust rangemaid või täpsemaid eeskirju programmi suhtes, mida edastatakse osalisriigi jurisdiktsiooni all olevate üksuste poolt või tehniliste vahenditega vastavalt artiklile 3.

XI peatükk
LÕPPSÄTTED

Artikkel 29. Allakirjutamine ja jõustumine

1. Käesoleva konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ja teistele Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele ning Euroopa Majandusühendusele. Konventsioon tuleb ratifitseerida, vastu võtta või kinnitada. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendid deponeeritakse Euroopa Nõukogu peasekretäri juurde.

2. Käesolev konventsioon jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil seitse riiki, kellest vähemalt viis on Euroopa Nõukogu liikmesriigid, on konventsiooniga eelmise lõike sätete kohaselt ühinenud.

3. Riik võib alla kirjutades või kuni käesoleva konventsiooni tema suhtes jõustumiseni deklareerida, et ta rakendab konventsiooni ajutiselt.

4. Lõikes 1 nimetatud riigi või Euroopa Majandusühenduse suhtes, kes avaldab soovi konventsiooniga ühineda edaspidi, jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendi deponeerimisest.

Artikkel 30. Euroopa Nõukogu mitteliikmesriigi ühinemine

1. Olles konsulteerinud osalisriikidega, võib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee pärast käesoleva konventsiooni jõustumist kutsuda käesoleva konventsiooniga ühinema muid riike. Seda tehakse Euroopa Nõukogu statuudi artikli 20 punktis d sätestatud enamusega vastuvõetud otsuse ning komitees esindatud osalisriikide esindajate ühehäälse otsuse alusel.

2. Ühineva riigi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele ühinemisdokumendi deponeerimisest Euroopa Nõukogu peasekretäri juures.

Artikkel 31. Territoriaalne rakendamine

1. Riik võib alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes konventsiooni kohaldatakse.

2. Edaspidi võib riik Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatud deklaratsiooniga laiendada konventsiooni kohaldamist muule deklaratsioonis nimetatud territooriumile. Selle territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele deklaratsiooni laekumisest peasekretärile.

3. Kahe eelmise lõike alusel tehtud deklaratsiooni võib seal nimetatud mis tahes territooriumi suhtes peasekretärile saadetava teatega tagasi võtta. Tagasivõtmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuue kuu möödumisele teate laekumisest peasekretärile.

Artikkel 32. Reservatsioonid

1. Alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumenti deponeerides võib:
a) riik deklareerida, et ta jätab endale õiguse vastavalt käesoleva konventsiooni artikli 15 lõikes 2 sätestatule piirata oma territooriumil alkohoolsete jookide reklaame sisaldava programmi taasedastamist ainult selles ulatuses, mis on vastuolus tema siseriikliku õigusega;
b) Suurbritannia deklareerida, et ta jätab endale õiguse mitte järgida artikli 15 lõikes 1 sätestatud tubakatoodete reklaami keeldu sigarite ja piibutubaka reklaami osas, mida Suurbritannia territooriumil edastab maapealsete saatejaamade kaudu Sõltumatu Ringhäälinguasutus.

Muid reservatsioone teha ei saa.

2. Eelneva lõike kohaselt tehtud reservatsiooni ei saa vaidlustada.

3. Lõike 1 kohase reservatsiooni teinud osalisriik võib selle Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava teatega kas täielikult või osaliselt tagasi võtta. Tagasivõtmine jõustub teate laekumisest peasekretärile.

4. Konventsiooni sätte suhtes reservatsiooni teinud osalisriik ei saa nõuda selle sätte rakendamist teiselt osalisriigilt. Kui reservatsioon on osaline või tingimuslik, võib osalisriik nõuda selle sätte rakendamist niivõrd, kuivõrd ta seda ise teeb.

Artikkel 33. Denonsseerimine

1. Osalisriik võib käesoleva konventsiooni igal ajal denonsseerida, saates Euroopa Nõukogu peasekretärile asjakohase teate.

2. Denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuue kuu möödumisele teate laekumisest peasekretärile.

Artikkel 34. Teated

Euroopa Nõukogu peasekretär teeb nõukogu liikmesriikidele, teistele Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele, Euroopa Majandusühendusele ja riikidele, kes on käesoleva konventsiooniga ühinenud või keda on kutsutud konventsiooniga ühinema, teatavaks iga:
a) allakirjutamise;
b) ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumendi deponeerimise;
c) käesoleva konventsiooni jõustumise kuupäeva artiklite 29, 30 ja 31 järgi;
d) aruande, mis on koostatud artikli 22 järgi;
e) muu käesoleva konventsiooniga seotud akti, deklaratsiooni, teate või teadaande.

Selle kinnituseks on täievolilised esindajad käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud 5. mail 1989 Strasbourg’is inglise ja prantsuse keeles, kusjuures mõlemad tekstid on võrdselt autentsed, ühes eksemplaris, mis deponeeritakse Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopiad kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele, Euroopa Majandusühendusele ja kõigile konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele.

 

Lisa

VAHEKOHUS

1. Vahekohtu moodustamise avaldus esitatakse Euroopa Nõukogu peasekretärile. Avalduses nimetatakse teine vaidluspool ja vaidlusküsimus. Peasekretär edastab selle informatsiooni käesoleva konventsiooni kõikidele osalisriikidele.

2. Kui üks vaidluspool on Euroopa Majandusühenduse liikmesriik ning Euroopa Majandusühendus on konventsiooniga ühinenud, esitatakse vahekohtu moodustamise avaldus nii liikmesriigile kui ka ühendusele. Need teatavad ühiselt peasekretärile ühe kuu jooksul avalduse laekumisest, kas vaidluspoolteks on ühenduse liikmesriik või ühendus, või mõlemad koos. Kui sellekohast teadet pole nimetatud tähtaja jooksul laekunud, käsitatakse liikmesriiki ja ühendust vaidluse ühe poolena nende sätete osas, mis puudutavad vahekohtu moodustamist ja protseduuri. Samuti käsitatakse liikmesriiki ja ühendust, kui nad esitavad ennast ühiselt vaidluse poolena. Selles lõikes ettenähtud juhtudel pikeneb käesoleva lisa punkti 4 esimeses lauses ettenähtud ühekuuline tähtaeg kahele kuule.

3. Vahekohus koosneb kolmest liikmest: kummagi vaidluspoole nimetatud vahekohtunikust ja viimaste nimetatud vahekohtu esimehest. Esimees ei tohi olla kummagi vaidluspoole kodanik, elada alaliselt üheski asjaomases riigis, olla kummagi poole teenistuses ega olla tegelenud sama juhtumiga muu volituse alusel.

4. Kui üks pool ei ole vahekohtunikku nimetanud ühe kuu jooksul pärast seda, kui Euroopa Nõukogu peasekretär on avalduse edastanud, nimetab Euroopa Inimõiguste Kohtu president teise poole taotlusel kohtuniku järgneva kuu jooksul. Kui kohtu president ei saa oma kohust täita või on ühe vaidluspoole kodanik, nimetab vahekohtuniku kohtu asepresident või kohtu vanim kohtunik, kes ei ole kummagi vaidluspoole kodanik. Samamoodi toimitakse juhul, kui teise vahekohtuniku nimetamisest arvates ühe kuu jooksul ei ole nimetatud vahekohtu esimeest.

5. Vajaduse korral võib punkte 3 ja 4 rakendada mis tahes vakantse koha täitmise puhul.

6. Vähemalt kaks kokkulangevate huvidega poolt nimetavad vahekohtuniku ühiselt.

7. Protsessi tõhusaks läbiviimiseks võimaldavad vaidluspooled ja alaline komitee vahekohtul kasutada kõiki vajalikke vahendeid.

8. Vahekohus koostab oma protseduurireeglid. Otsused võetakse vastu liikmete häälteenamusega. Vahekohtu otsus on lõplik ja siduv.

9. Vahekohus teatab otsusest Euroopa Nõukogu peasekretärile, kes edastab selle kõikidele käesoleva konventsiooniga ühinenud riikidele.

10. Vaidluspool kannab tema nimetatud vahekohtuniku kulud; vahekohtu esimehe kulud ja muud kulud kannavad pooled võrdselt.

 

EUROPEAN CONVENTION ON TRANSFRONTIER TELEVISION

Strasbourg, 5.V.1989

PREAMBLE

The member States of the Council of Europe and the other States party to the European Cultural Convention, signatory hereto,

Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve a greater unity between its members, for the purpose of safeguarding and realising the ideals and principles which are their common heritage;

Considering that the dignity and equal worth of every human being constitute fundamental elements of those principles;

Considering that the freedom of expression and information, as embodied in Article 10 of the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms, constitutes one of the essential principles of a democratic society and one of the basic conditions for its progress and for the development of every human being;

Reaffirming their commitment to the principles of the free flow of information and ideas and the independence of broadcasters, which constitute an indispensable basis for their broadcasting policy;

Affirming the importance of broadcasting for the development of culture and the free formation of opinions in conditions safeguarding pluralism and equality of opportunity among all democratic groups and political parties;

Convinced that the continued development of information and communication technology should serve to further the right, regardless of frontiers, to express, to seek, to receive and to impart information and ideas whatever their source;

Being desirous to present an increasing range of choice of programme services for the public, thereby enhancing Europe’s heritage and developing its audiovisual creation, and being determined to achieve this cultural objective through efforts to increase the production and circulation of high-quality programmes, thereby responding to the public’s expectations in the political, educational and cultural fields;

Recognising the need to consolidate the common broad framework of regulation;

Bearing in mind Resolution No. 2 and the Declaration of the First European Ministerial Conference on Mass Media Policy;

Being desirous to develop the principles embodied in the existing Council of Europe recommendations on principles on television advertising, on equality between women and men in the media, on the use of satellite capacity for television and sound radio, and on the promotion of audiovisual production in Europe,

Have agreed as follows:

Chapter I
GENERAL PROVISIONS

Article 1 – Object and purpose

This Convention is concerned with programme services embodied in transmissions. The purpose is to facilitate, among the Parties, the transfrontier transmission and the retransmission of television programme services.

Article 2 – Terms employed

For the purposes of this Convention:

a. “Transmission” means the initial emission by terrestrial transmitter, by cable, or by satellite of whatever nature, in encoded or unencoded form, of television programme services for reception by the general public. It does not include communication services operating on individual demand;
b. “Retransmission” signifies the fact of receiving and simultaneously transmitting, irrespective of the technical means employed, complete and unchanged television programme services, or important parts of such services, transmitted by broadcasters for reception by the general public;
c. “Broadcaster” means the natural or legal person who composes television programme services for reception by the general public and transmits them or has them transmitted, complete and unchanged, by a third party;
d. “Programme service” means all the items within a single service provided by a given broadcaster within the meaning of the preceding paragraph;
e. “European audiovisual works” means creative works, the production or co-production of which is controlled by European natural or legal persons;
f. “Advertisement” means any public announcement intended to promote the sale, purchase or rental of a product or service, to advance a cause or idea or to bring about some other effect desired by the advertiser, for which transmission time has been given to the advertiser for remuneration or similar consideration;
g. “Sponsorship” means the participation of a natural or legal person, who is not engaged in broadcasting activities or in the production of audiovisual works, in the direct or indirect financing of a programme with a view to promoting the name, trademark or image of that person.

Article 3 – Field of application

This Convention shall apply to any programme service transmitted or retransmitted by entities or by technical means within the jurisdiction of a Party, whether by cable, terrestrial transmitter or satellite, and which can be received, directly or indirectly, in one or more other Parties.

Article 4 – Freedom of reception and retransmission

The Parties shall ensure freedom of expression and information in accordance with Article 10 of the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms and they shall guarantee freedom of reception and shall not restrict the retransmission on their territories of programme services which comply with the terms of this Convention.

Article 5 – Duties of the transmitting Parties

1. Each transmitting Party shall ensure, by appropriate means and through its competent organs, that all programme services transmitted by entities or by technical means within its jurisdiction, within the meaning of Article 3, comply with the terms of this Convention.

2. For the purposes of this Convention, the transmitting Party shall be:
a. in the case of terrestrial transmissions, the Party in which the initial emission is effected;
b. in the case of satellite transmissions:
i. the Party in which the satellite up-link is situated;
 ii. the Party which grants the use of the frequency or a satellite capacity when the up-link is situated in a State which is not a Party to this Convention;
 iii. the Party in which the broadcaster has its seat when responsibility under sub-paragraphs i and ii is not established.

3. When programme services transmitted from States which are not Parties to this Convention are retransmitted by entities or by technical means within the jurisdiction of a Party, within the meaning of Article 3, that Party, acting as transmitting Party, shall ensure, by appropriate means and through its competent organs, compliance with the terms of this Convention.

Article 6 – Provision of information

1. The responsibilities of the broadcaster shall be clearly and adequately specified in the authorisation issued by, or contract concluded with, the competent authority of each Party, or by any other legal measure.

2. Information about the broadcaster shall be made available, upon request, by the competent authority of the transmitting Party. Such information shall include, as a minimum, the name or denomination, seat and status of the broadcaster, the name of the legal representative, the composition of the capital, the nature, purpose and mode of financing of the programme service the broadcaster is providing or intends providing.

Chapter II
PROGRAMMING MATTERS

Article 7 – Responsibilities of the broadcaster

1. All items of programme services, as concerns their presentation and content, shall respect the dignity of the human being and the fundamental rights of others.

In particular, they shall not:
a. be indecent and in particular contain pornography;
b. give undue prominence to violence or be likely to incite to racial hatred.

2. All items of programme services which are likely to impair the physical, mental or moral development of children and adolescents shall not be scheduled when, because of the time of transmission and reception, they are likely to watch them.

3. The broadcaster shall ensure that news fairly present facts and events and encourage the free formation of opinions.

Article 8 – Right of reply

1. Each transmitting Party shall ensure that every natural or legal person, regardless of nationality or place of residence, shall have the opportunity to exercise a right of reply or to seek other comparable legal or administrative remedies relating to programmes transmitted or retransmitted by entities or by technical means within its jurisdiction, within the meaning of Article 3. In particular, it shall ensure that timing and other arrangements for the exercise of the right of reply are such that this right can be effectively exercised. The effective exercise of this right or other comparable legal or administrative remedies shall be ensured both as regards the timing and the modalities.

2. For this purpose, the name of the broadcaster responsible for the programme service shall be identified therein at regular intervals by appropriate means.

Article 9 – Access of the public to major events

Each Party shall examine the legal measures to avoid the right of the public to information being undermined due to the exercise by a broadcaster of exclusive rights for the transmission or retransmission, within the meaning of Article 3, of an event of high public interest and which has the effect of depriving a large part of the public in one or more other Parties of the opportunity to follow that event on television.

Article 10 – Cultural objectives

1. Each transmitting Party shall ensure, where practicable and by appropriate means, that broadcasters reserve for European works a majority proportion of their transmission time, excluding the time appointed to news, sports events, games, advertising and teletext services. This proportion, having regard to the broadcaster’s informational, educational, cultural and entertainment responsibilities to its viewing public, should be achieved progressively, on the basis of suitable criteria.

2. In case of disagreement between a receiving Party and a transmitting Party on the application of the preceding paragraph, recourse may be had, at the request of one of the Parties, to the Standing Committee with a view to its formulating an advisory opinion on the subject. Such a disagreement shall not be submitted to the arbitration procedure provided for in Article 26.

3. The Parties undertake to look together for the most appropriate instruments and procedures to support, without discrimination between broadcasters, the activity and development of European production, particularly in countries with a low audiovisual production capacity or restricted language area.

4. The Parties, in the spirit of co-operation and mutual assistance which underlies this Convention, shall endeavour to avoid that programme services transmitted or retransmitted by entities or by technical means within their jurisdiction, within the meaning of Article 3, endanger the pluralism of the press and the development of the cinema industries. No cinematographic work shall accordingly be transmitted in such services, unless otherwise agreed between its rights holders and the broadcaster, until two years have elapsed since the work was first shown in cinemas; in the case of cinematographic works co-produced by the broadcaster, this period shall be one year.

Chapter III
ADVERTISING

Article 11 – General standards

1. All advertisements shall be fair and honest.

2. Advertisements shall not be misleading and shall not prejudice the interests of consumers.

3. Advertisements addressed to or using children shall avoid anything likely to harm their interests and shall have regard to their special susceptibilities.

4. The advertiser shall not exercise any editorial influence over the content of programmes.

Article 12 – Duration

1. The amount of advertising shall not exceed 15% of the daily transmission time. However, this percentage may be increased to 20% to include forms of advertisements such as direct offers to the public for the sale, purchase or rental of products or for the provision of services, provided the amount of spot advertising does not exceed 15%.

2. The amount of spot advertising within a given one-hour period shall not exceed 20%.

3. Forms of advertisements such as direct offers to the public for the sale, purchase or rental of products or for the provision of services shall not exceed one hour per day.

Article 13 – Form and presentation

1. Advertisements shall be clearly distinguishable as such and recognisably separate from the other items of the programme service by optical or acoustic means. In principle, they shall be transmitted in blocks.

2. Subliminal advertisements shall not be allowed.

3. Surreptitious advertisements shall not be allowed, in particular the presentation of products or services in programmes when it serves advertising purposes.

4. Advertisements shall not feature, visually or orally, persons regularly presenting news and current affairs programmes.

Article 14 – Insertion of advertisements

1. Advertisements shall be inserted between programmes. Provided the conditions contained in paragraphs 2 to 5 of this article are fulfilled, advertisements may also be inserted during programmes in such a way that the integrity and value of the programme and the rights of the rights holders are not prejudiced.

2. In programmes consisting of autonomous parts, or in sports programmes and similarly structured events and performances comprising intervals, advertisements shall only be inserted between the parts or in the intervals.

3. The transmission of audiovisual works such as feature films and films made for television (excluding series, serials, light entertainment programmes and documentaries), provided their duration is more than forty-five minutes, may be interrupted once for each complete period of forty-five minutes. A further interruption is allowed if their duration is at least twenty minutes longer than two or more complete periods of forty-five minutes.

4. Where programmes, other than those covered by paragraph 2, are interrupted by advertisements, a period of at least twenty minutes should elapse between each successive advertising break within the programme.

5. Advertisements shall not be inserted in any broadcast of a religious service. News and current affairs programmes, documentaries, religious programmes, and children’s programmes, when they are less than thirty minutes of duration, shall not be interrupted by advertisements. If they last for thirty minutes or longer, the provisions of the previous paragraphs shall apply.

Article 15 – Advertising of particular products

1. Advertisements for tobacco products shall not be allowed.

2. Advertisements for alcoholic beverages of all varieties shall comply with the following rules:
a. they shall not be addressed particularly to minors and no one associated with the consumption of alcoholic beverages in advertisements should seem to be a minor;
b. they shall not link the consumption of alcohol to physical performance or driving;
c. they shall not claim that alcohol has therapeutic qualities or that it is a stimulant, a sedative or a means of resolving personal problems;
d. they shall not encourage immoderate consumption of alcohol or present abstinence or moderation in a negative light;
e. they shall not place undue emphasis on the alcoholic content of beverages.

3. Advertisements for medicines and medical treatment which are only available on medical prescription in the transmitting Party shall not be allowed.

4. Advertisements for all other medicines and medical treatment shall be clearly distinguishable as such, honest, truthful and subject to verification and shall comply with the requirement of protection of the individual from harm.

Article 16 – Advertising directed specifically at a single Party

1. In order to avoid distortions in competition and endangering the television system of a Party, advertisements which are specifically and with some frequency directed to audiences in a single Party other than the transmitting Party shall not circumvent the television advertising rules in that particular Party.

2. The provisions of the preceding paragraph shall not apply where:
a. the rules concerned establish a discrimination between advertisements transmitted by entities or by technical means within the jurisdiction of that Party and advertisements transmitted by entities or by technical means within the jurisdiction of another Party; or
b. the Parties concerned have concluded bilateral or multilateral agreements in this area.

Chapter IV
SPONSORSHIP

Article 17 – General standards

1. When a programme or series of programmes is sponsored in whole or in part, it shall clearly be identified as such by appropriate credits at the beginning and/or end of the programme.

2. The content and scheduling of sponsored programmes may in no circumstances be influenced by the sponsor in such a way as to affect the responsibility and editorial independence of the broadcaster in respect of programmes.

3. Sponsored programmes shall not encourage the sale, purchase or rental of the products or services of the sponsor or a third party, in particular by making special promotional references to those products or services in such programmes.

Article 18 – Prohibited sponsorship

1. Programmes may not be sponsored by natural or legal persons whose principal activity is the manufacture or sale of products, or the provision of services, the advertising of which is prohibited by virtue of Article 15.

2. Sponsorship of news and current affairs programmes shall not be allowed.

Chapter V
MUTUAL ASSISTANCE

Article 19 – Co-operation between the Parties

1. The Parties undertake to render each other mutual assistance in order to implement this Convention.

2. For that purpose:
a. each Contracting State shall designate one or more authorities, the name and address of each of which it shall communicate to the Secretary General of the Council of Europe at the time of deposit of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession;
b. each Contracting State which has designated more than one authority shall specify in its communication under sub-paragraph a the competence of each authority.

3. An authority designated by a Party shall:
a. furnish the information foreseen under Article 6, paragraph 2, of this Convention;
b. furnish information at the request of an authority designated by another Party on the domestic law and practices in the fields covered by this Convention;
c. co-operate with the authorities designated by the other Parties whenever useful, and notably where this would enhance the effectiveness of measures taken in implementation of this Convention;
d. consider any difficulty arising from the application of this Convention which is brought to its attention by an authority designated by another Party.

Chapter VI
STANDING COMMITTEE

Article 20 – Standing Committee

1. For the purposes of this Convention, a Standing Committee shall be set up.

2. Each Party may be represented on the Standing Committee by one or more delegates. Each delegation shall have one vote. Within the areas of its competence, the European Economic Community shall exercise its right to vote with a number of votes equal to the number of its member States which are Parties to this Convention; the European Economic Community shall not exercise its right to vote in cases where the member States concerned exercise theirs, and conversely.

3. Any State referred to in Article 29, paragraph 1, which is not a Party to this Convention may be represented on the Standing Committee by an observer.

4. The Standing Committee may seek the advice of experts in order to discharge its functions. It may, on its own initiative or at the request of the body concerned, invite any international or national, governmental or non-governmental body technically qualified in the fields covered by this Convention to be represented by an observer at one or part of one of its meetings. The decision to invite such experts or bodies shall be taken by a majority of three-quarters of the members of the Standing Committee.

5. The Standing Committee shall be convened by the Secretary General of the Council of Europe. Its first meeting shall be held within six months of the date of entry into force of the Convention. It shall subsequently meet whenever one-third of the Parties or the Committee of Ministers of the Council of Europe so requests, or on the initiative of the Secretary General of the Council of Europe in accordance with the provisions of Article 23, paragraph 2, or at the request of one or more Parties in accordance with the provisions of Articles 21, sub-paragraph c, and 25, paragraph 2.

6. A majority of the Parties shall constitute a quorum for holding a meeting of the Standing Committee.

7. Subject to the provisions of paragraph 4 and Article 23, paragraph 3, the decisions of the Standing Committee shall be taken by a majority of three-quarters of the members present.

8. Subject to the provisions of this Convention, the Standing Committee shall draw up its own Rules of Procedure.

Article 21 – Functions of the Standing Committee

The Standing Committee shall be responsible for following the application of this Convention. It may:
a. make recommendations to the Parties concerning the application of the Convention;
b. suggest any necessary modifications of the Convention and examine those proposed in accordance with the provisions of Article 23;
c. examine, at the request of one or more Parties, questions concerning the interpretation of the Convention;
d. use its best endeavours to secure a friendly settlement of any difficulty referred to it in accordance with the provisions of Article 25;
e. make recommendations to the Committee of Ministers concerning States other than those referred to in Article 29, paragraph 1, to be invited to accede to this Convention.

Article 22 – Reports of the Standing Committee

After each meeting, the Standing Committee shall forward to the Parties and the Committee of Ministers of the Council of Europe a report on its discussions and any decisions taken.

Chapter VII
AMENDMENTS

Article 23 – Amendments

1. Any Party may propose amendments to this Convention.

2. Any proposal for amendment shall be notified to the Secretary General of the Council of Europe who shall communicate it to the member States of the Council of Europe, to the other States party to the European Cultural Convention, to the European Economic Community and to any non-member State which has acceded to, or has been invited to accede to this Convention in accordance with the provisions of Article 30. The Secretary General of the Council of Europe shall convene a meeting of the Standing Committee at the earliest two months following the communication of the proposal.

3. The Standing Committee shall examine any amendment proposed and shall submit the text adopted by a majority of three-quarters of the members of the Standing Committee to the Committee of Ministers for approval. After its approval, the text shall be forwarded to the Parties for acceptance.

4. Any amendment shall enter into force on the thirtieth day after all the Parties have informed the Secretary General of their acceptance thereof.

Chapter VIII
ALLEGED VIOLATIONS OF THIS CONVENTION

Article 24 – Alleged violations of this Convention

1. When a Party finds a violation of this Convention, it shall communicate to the transmitting Party the alleged violation and the two Parties shall endeavour to overcome the difficulty on the basis of the provisions of Articles 19, 25 and 26.

2. If the alleged violation is of a manifest, serious and grave nature which raises important public issues and concerns Articles 7, paragraphs 1 or 2, 12, 13, paragraph 1, first sentence, 14 or 15, paragraphs 1 or 3, and if it persists within two weeks following the communication, the receiving Party may suspend provisionally the retransmission of the incriminated programme service.

3. In all other cases of alleged violation, with the exception of those provided for in paragraph 4, the receiving Party may suspend provisionally the retransmission of the incriminated programme service eight months following the communication, if the alleged violation persists.

4. The provisional suspension of retransmission shall not be allowed in the case of alleged violations of Articles 7, paragraph 3, 8, 9 or 10.

Chapter IX
SETTLEMENT OF DISPUTES

Article 25 – Conciliation

1. In case of difficulty arising from the application of this Convention, the Parties concerned shall endeavour to achieve a friendly settlement.

2. Unless one of the Parties concerned objects, the Standing Committee may examine the question, by placing itself at the disposal of the Parties concerned in order to reach a satisfactory solution as rapidly as possible and, where appropriate, to formulate an advisory opinion on the subject.

3. Each Party concerned undertakes to accord the Standing Committee, without delay, all information and facilities necessary for the discharge of its functions under the preceding paragraph.

Article 26 – Arbitration

1. If the Parties concerned cannot settle the dispute in accordance with the provisions of Article 5, they may, by common agreement, submit it to arbitration, the procedure of which is provided for in the appendix to this Convention. In the absence of such an agreement within six months following the first request to open the procedure of conciliation, the dispute may be submitted to arbitration at the request of one of the Parties.

2. Any Party may, at any time, declare that it recognises as compulsory ipso facto and without special agreement in respect of any other Party accepting the same obligation the application of the arbitration procedure provided for in the appendix to this Convention.

Chapter X
OTHER INTERNATIONAL AGREEMENTS AND THE INTERNAL LAW OF THE PARTIES

Article 27 – Other international agreements or arrangements

1. In their mutual relations, Parties which are members of the European Economic Community shall apply Community rules and shall not therefore apply the rules arising from this Convention except insofar as there is no Community rule governing the particular subject concerned.

2. Nothing in this Convention shall prevent the Parties from concluding international agreements completing or developing its provisions or extending their field of application.

3. In the case of bilateral agreements, this Convention shall not alter the rights and obligations of Parties which arise from such agreements and which do not affect the enjoyment of other Parties of their rights or the performance of their obligations under this Convention.

Article 28 – Relations between the Convention and the internal law of the Parties

Nothing in this Convention shall prevent the Parties from applying stricter or more detailed rules than those provided for in this Convention to programme services transmitted by entities or by technical means within their jurisdiction, within the meaning of Article 3.

Chapter XI
FINAL PROVISIONS

Article 29 – Signature and entry into force

1. This Convention shall be open for signature by the member States of the Council of Europe and the other States party to the European Cultural Convention, and by the European Economic Community. It is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe.

2. This Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date on which seven States, of which at least five member States of the Council of Europe, have expressed their consent to be bound by the Convention in accordance with the provisions of the preceding paragraph.

3. A State may, at the time of signature or at any later date prior to the entry into force of this Convention in respect of that State, declare that it shall apply the Convention provisionally.

4. In respect of any State referred to in paragraph 1, or the European Economic Community, which subsequently express their consent to be bound by it, this Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of deposit of the instrument of ratification, acceptance or approval.

Article 30 – Accession by non-member States

1. After the entry into force of this Convention, the Committee of Ministers of the Council of Europe, after consulting the Contracting States may invite any other State to accede to this Convention by a decision taken by the majority provided for in Article 20.d of the Statute of the Council of Europe and by the unanimous vote of the representatives of the Contracting States entitled to sit on the Committee.

2. In respect of any acceding State, this Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of deposit of the instrument of accession with the Secretary General of the Council of Europe.

Article 31 – Territorial application

1. Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, specify the territory or territories to which this Convention shall apply.

2. Any State may, at any later date, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, extend the application of this Convention to any other territory specified in the declaration. In respect of such territory, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of such declaration by the Secretary General.

3. Any declaration made under the two preceding paragraphs may, in respect of any territory specified in such declaration, be withdrawn by a notification addressed to the Secretary General. The withdrawal shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of six months after the date of receipt of such notification by the Secretary General.

Article 32 – Reservations

1. At the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession:
a. any State may declare that it reserves the right to restrict the retransmission on its territory, solely to the extent that it does not comply with its domestic legislation, of programme services containing advertisements for alcoholic beverages according to the rules provided for in Article 15, paragraph 2, of this Convention;
b. the United Kingdom may declare that it reserves the right not to fulfil the obligation, set out in Article 15, paragraph 1, to prohibit advertisements for tobacco products, in respect of advertisements for cigars and pipe tobacco broadcast by the Independent Broadcasting Authority by terrestrial means on its territory.

No other reservation may be made.

2. A reservation made in accordance with the preceding paragraph may not be the subject of an objection.

3. Any Contracting State which has made a reservation under paragraph 1 may wholly or partly withdraw it by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe. The withdrawal shall take effect on the date of receipt of such notification by the Secretary General.

4. A Party which has made a reservation in respect of a provision of this Convention may not claim the application of that provision by any other Party; it may, however, if its reservation is partial or conditional, claim the application of that provision in so far as it has itself accepted it.

Article 33 – Denunciation

1. Any Party may, at any time, denounce this Convention by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe.

2. Such denunciation shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of six months after the date of receipt of the notification by the Secretary General.

Article 34 – Notifications

The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member States of the Council, the other States party to the European Cultural Convention, the European Economic Community and any State which has acceded to, or has been invited to accede to this Convention of:
a. any signature;
b. the deposit of any instrument of ratification, acceptance, approval or accession;
c. any date of entry into force of this Convention in accordance with the provisions of Articles 29, 30 and 31;
d. any report established in accordance with the provisions of Article 22;
e. any other act, declaration, notification or communication relating to this Convention.

In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Convention.

Done at Strasbourg, the 5th May 1989, in English and French, both texts being equally authentic, in a single copy which shall be deposited in the archives of the Council of Europe. The Secretary General of the Council of Europe shall transmit certified copies to each member State of the Council of Europe, to the other States Party to the European Cultural Convention, to the European Economic Community and to any State invited to accede to this Convention.

 

Appendix

ARBITRATION

1. A request for arbitration shall be notified to the Secretary General of the Council of Europe. It shall include the name of the other party to the dispute and the subject matter of the dispute. The Secretary General shall communicate the information so received to all the Parties to this Convention.

2. In the event of a dispute between two Parties one of which is a member State of the European Economic Community, the latter itself being a Party, the request for arbitration shall be addressed both to the member State and to the Community, which jointly shall notify the Secretary General, within one month of receipt of the request, whether the member State or the Community, or the member State and the Community jointly, shall be party to the dispute. In the absence of such notification within the said time-limit, the member State and the Community shall be considered as being one and the same party to the dispute for the purposes of the application of the provisions governing the constitution and procedure of the arbitration tribunal. The same shall apply when the member State and the Community jointly present themselves as party to the dispute. In cases envisaged by this paragraph, the time-limit of one month foreseen in the first sentence of paragraph 4 hereafter shall be extended to two months.

3. The arbitration tribunal shall consist of three members: each of the parties to the dispute shall appoint one arbitrator; the two arbitrators so appointed shall designate by common agreement the third arbitrator who shall be the chairman of the tribunal. The latter shall not be a national of either of the parties to the dispute, nor have his usual place of residence in the territory of either of those parties, nor be employed by either of them, nor have dealt with the case in another capacity.

4. If one of the parties has not appointed an arbitrator within one month following the communication of the request by the Secretary General of the Council of Europe, he shall be appointed at the request of the other party by the President of the European Court of Human Rights within a further one-month period. If the President of the Court is unable to act or is a national of one of the parties to the dispute, the appointment shall be made by the Vice-President of the Court or by the most senior judge to the Court who is available and is not a national of one of the parties to the dispute. The same procedure shall be observed if, within a period of one month following the appointment of the second arbitrator, the Chairman of the arbitration tribunal is not designated.

5. The provisions of paragraphs 3 and 4 shall apply, as the case may be, in order to fill any vacancy.

6. Two or more parties which determine by agreement that they are in the same interest shall appoint an arbitrator jointly.

7. The parties to the dispute and the Standing Committee shall provide the arbitration tribunal with all facilities necessary for the effective conduct of the proceedings.

8. The arbitration tribunal shall draw up its own Rules of Procedure. Its decisions shall be taken by majority vote of its members. Its award shall be final and binding.

9. The award of the arbitration tribunal shall be notified to the Secretary General of the Council of Europe who shall communicate it to all the Parties to this Convention.

10. Each party to the dispute shall bear the expenses of the arbitrator appointed by it; these parties shall share equally the expenses of the other arbitrator, as well as other costs entailed by the arbitration.