Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

3-4-1-6-01 Tallinna Halduskohtu taotluse tunnistada perekonnaseaduse § 140 lg 1 kehtetuks läbivaatamises

RIIGIKOHTU PõHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI OTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Tallinna Halduskohtu taotluse tunnistada perekonnaseaduse § 140 lg 1 kehtetuks läbivaatamine.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas 19. aprillil 2001 avalikul kohtuistungil Riigikogu esindaja Vootele Hanseni, õiguskantsler Allar Jõksi ja justiitsministri esindaja Enno Loonurme osavõtul ning kolleegiumi sekretäri Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2001. a taotluse.

I. Asjaolud ja menetluse käik

1. Siseminister keeldus 15. aprilli 1999. a käskkirjaga rahuldamast Marika Arendi taotlust oma nime muuta. M. Arendi soovis uueks perekonnanimeks Arendi Elita von Wolsky. Siseministri käskkirjas märgiti keeldumise õigusliku alusena perekonnaseaduse § 140 lg 2 ning riigivanema 22. oktoobri 1934. a dekreediga kehtestatud perekonnanimede korraldamise seaduse § 11.

2. M. Arendi esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada siseministri käskkiri. Ta leidis, et käskkiri on motiveerimata, sest see sisaldab vaid viiteid seadusesätetele. Käskkirja andmisel ei arvestatud M. Arendi soovi alal hoida oma suguvõsa nime. M. Arendi väitel põlvneb ta suguvõsast, kes kandis perekonnanime Elita von Wolsky. Kaebaja taotles ka perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kaebuse esitaja leidis, et selles paragrahvis sätestatud piirang, mille kohaselt võõrkeelse kujuga perekonnanime ei või taotleda eesti rahvusest või eestikujulist perekonnanime kandev isik, diskrimineerib rahvusliku tunnuse alusel eesti rahvusest isikuid ning on seetõttu vastuolus põhiseaduse §-ga 12.

3. Tallinna Halduskohus tühistas 21. veebruari 2001. a otsusega siseministri vaidlustatud käskkirja. Kohtuotsusega jäeti kohaldamata ja tunnistati põhiseadusevastaseks perekonnaseaduse § 140 lg 1. Halduskohus esitas 27. veebruaril 2001. a Riigikohtule taotluse kontrollida perekonnaseaduse § 140 lg 1 vastavust põhiseadusele.

II. Õiguslik põhjendus

Vaidlustatud sätted

4. Perekonnaseaduse § 140 on sõnastatud järgmiselt:

«§ 140. Nime muutmine

(1) Nime muutmisel kohaldatakse Eesti Vabariigi riigivanema 1934. aasta 22. oktoobri dekreediga kehtestatud perekonnanimede korraldamise seaduse (RT 1934, 91, 735) sätteid, välja arvatud 1. ja 3. peatükk ning § 8 1. lõige, § 10 1.  lõike punkt 3 ja 4 ja 2. lõige, § 12, § 13, § 14 2. lõige, § 16 ning § 25 1. lõige.

(2) Kuni nimeseaduse kehtestamiseni otsustab Eesti kodaniku nime muutmise siseminister. Samas korras muudetakse Eestis alalist elukohta omava isiku nime, kes ei ole teise riigi kodanik.»

5. 1934. aasta perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 on sõnastatud järgmiselt:

«§ 11. Sooviavalduses palutud uueks perekonnanimeks ei või olla mõne tuntud tegelase või mõne üldtuntud sugukonna perekonnanimi ega perekonnanimi, mis on kantud perekonnanimede kaitseregistrisse (§ 16), samuti perekonnanimi, millel on halb või labane tähendus, halb kõla või mis on liiga laialt tarvitusel, kui ka perekonnanimi, millel võõrkeelne kuju, kui perekonnanime muutmise sooviavaldaja on Eesti rahvusest või kui sooviavaldajal on eestikujuline perekonnanimi.»

Asjaosaliste põhjendused

6. Tallinna Halduskohtu otsuses leitakse, et perekonnaseaduse § 140 lg 1 alusel kohaldatav perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 diskrimineerib eesti rahvusest isikuid. See säte kehtestab piirangud teatud isikute grupile (eesti rahvusest isikutele) tulenevalt nende rahvusest. Niisugune piirangute kehtestamine on vastuolus põhiseaduse § 12 mõttega.

Lisaks leiab halduskohus, et põhiseadusega on vastuolus ka perekonnanimede korraldamise seaduse §-d 19 ja 24. Neist esimene on samuti diskrimineeriv eesti rahvusest isikute suhtes; teine sätestab siseministri otsuse lõplikkuse, olles seetõttu vastuolus põhiseaduse §-ga 15, mille kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kaebeõigus on igaühele tagatud põhiseadusega. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib põhiõigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust.

Tallinna Halduskohus märgib, et perekonnanimede korraldamise seaduse osalise (§ 11) põhiseadusevastaseks tunnistamisega õiguslik probleem ei lahene. Otstarbekas on taotleda perekonnaseaduse § 140 lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist, mille alusel osaliselt kohaldatakse perekonnanimede korraldamise seaduse sätteid.

7. Riigikogu arvamuse kohaselt ei ole perekonnanimede korraldamise seadus vastuolus põhiseaduse §-dega 11 ja 12. Perekonnanimede korraldamise seadus ei diskrimineeri eesti rahvusest isikuid. Põhiseaduse preambuli kohaselt peab riik tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise.

8. Õiguskantsleri arvates ei ole halduskohus välja selgitanud, millisel õigusnormil oli asja lahendamisel otsustav tähtsus. Siseministri käskkirja motiveerimatuse tõttu puudus võimalus tuvastada, missugust õigusnormi siseminister käskkirja andmisel kohaldas, st millisel perekonnanimede korraldamise seaduse §-s 11 toodud alustest oli siseministri käskkirja andmisel otsustav tähtsus. Halduskohus algatas abstraktse normikontrolli, milleks talle seadus ei anna õigust. Seetõttu tuleb kohtu taotlus jätta rahuldamata. Lisaks märgib õiguskantsler, et perekonnanimede korraldamise seadus ei saa tervikuna olla vastuolus põhiseadusega ainuüksi põhjusel, et halduskohtu arvates on põhiseaduse §-ga 12 vastuolus perekonnanimede korraldamise seaduse § 11.

Kohtuistungil märkis õiguskantsler, et kuna perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 keelab ühtviisi nii eestlastel kui ka välismaalastel võtta võõrapärast perekonnanime, siis ei ole tegemist diskrimineerimisega. See keeld riivab põhiseaduse §-s 19 sätestatud põhiõigust, kuid riive on õigustatud. Antud asjas võib tekkida küsimus ka põhiseaduse § 27 riivest.

9. Justiitsminister on seisukohal, et kuigi haldusakti motiveerimatusest piisas selle kehtetuks tunnistamiseks, oli siseministri käskkirja sisuline hindamine halduskohtu poolt põhjendatud. Vastasel juhul oleks ka järgmine haldusakt rikkunud kaebaja õigusi. Samas leiab justiitsminister, et halduskohus on hinnanud perekonnaseaduse § 140 lg 1 kaudu ka perekonnanimede korraldamise seaduse paragrahvide 19 ja 24 põhiseaduslikkust, mida aga pole jõustatud.

Hinnates perekonnaseaduse § 140 lõiget 1 perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 jõustamise osas, leiab justiitsminister, et ühelt poolt on tegemist inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse § 10) ning perekonnaelu kaitse põhimõtte (põhiseaduse § 27 lg 1) kitsendusega. Teisalt aga on perekonnanime vahetamise kõnealune piirang kehtestatud eesti rahvuse ja kultuuri kaitseks (põhiseaduse preambul). Antud juhul on perekonnaelu kaitse olulisem, sest soovitud perekonnanimi polnud uus, vaid väidetavalt suguvõsale varem kuulunud. Justiitsministri arvates tuleks perekonnaseaduse § 140 lg 1 tunnistada kehtetuks selles osas, mis jõustas perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 osas, mis keelab ilma erandeid tegemata anda eesti rahvusest sooviavaldajatele võõrkeelse kujuga perekonnanime.

Kohtukolleegiumi seisukoht

I.

10. Kohtukolleegium märgib kõigepealt, et kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet vaid siis, kui vaidlustatud õigusakt oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Põhiseaduse § 15 lõikest 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 lõikest 1 tulenevalt tunnistab kohus õigusakti põhiseadusevastaseks ja jätab kohaldamata, kui ta jõuab kohtuasja arutamisel järeldusele, et kohaldamisele kuuluv seadus või muu õigusakt on vastuolus põhiseadusega. Säte, mille põhiseaduspärasust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus p 10 – RT III 2001, 1, 1). Seega peab kolleegium kindlaks tegema, millised Tallinna Halduskohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatud sätted olid M. Arendi kaebuse lahendamisel asjassepuutuvad.

11. 1. jaanuaril 1995 jõustunud perekonnaseaduses (RT I 1994, 75, 1326) käsitleb nime muutmist paragrahv 140. Seadusandja otsustas, et nime muutmisel kohaldatakse riigivanema 1934. aasta 22. oktoobri dekreediga kehtestatud perekonnanimede korraldamise seaduse osasid paragrahve.

Perekonnanimede korraldamise seaduse § 8 lg 2 kohaselt on Eesti kodaniku perekonnanime muutmise põhjuseks: 1) perekonnanime võõrkeelne kuju; 2) perekonnanime halb või labane tähendus või perekonnanime halb kõla; 3) soov eristada perekonnanime, kui see on liiga laialt tarvitusel; 4) soov hoida alal sugukonnanime; 5) soov mitmest perekonnanime teisendist tarvitada ainult üht perekonnanime; 6) muud põhjused, mida siseminister peab küllaldaseks.

Paragrahv 11 aga sätestab, et uueks perekonnanimeks ei või olla mõne tuntud tegelase või mõne üldtuntud sugukonna perekonnanimi ega perekonnanimi, mis on kantud perekonnanimede kaitseregistrisse, samuti perekonnanimi, millel on halb või labane tähendus, halb kõla või mis on liiga laialt tarvitusel, ega perekonnanimi, millel on võõrkeelne kuju, kui perekonnanime sooviavaldaja on eesti rahvusest või kui sooviavaldajal on eestikujuline perekonnanimi.

12. Siseministrile esitatud perekonnanime muutmise avalduses märkis Marika Arendi, et ta soovib ennistada oma suguvõsa perekonnanime Elita von Wolsky. Siseminister jättis M. Arendi taotluse perekonnanime muutmiseks rahuldamata perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 alusel. Siseministri käskkirjas ei ole märgitud, millise perekonnanimede korraldamise seaduse §-s 11 nimetatud asjaolu tõttu taotlust ei rahuldatud. Haldusasja materjalidest nähtub, et perekonnanime muutmisest keelduti seetõttu, et Marika Arendi on eestlane ja tal on eestikujuline perekonnanimi, kuid taotletaval perekonnanimel on võõrkeelne kuju. Perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 sätestab muu hulgas, et uueks perekonnanimeks ei või olla perekonnanimi, millel on võõrkeelne kuju, kui perekonnanime muutmise sooviavaldaja on eesti rahvusest või kui sooviavaldajal on eestikujuline perekonnanimi.

13. Tallinna Halduskohus kirjutab otsuses, et «käesoleva haldusasja lahendamisel jätab kohus kohaldamata 1995. a kehtima hakanud perekonnaseaduse § 140 1. lõike alusel kohaldatava Eesti Vabariigi Riigivanema 22.10.1934. a dekreediga kehtestatud perekonnanimede korraldamise seaduse § 11, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega», kuid taotleb Riigikohtult perekonnaseaduse § 140 lg 1 tervikkontrolli. Halduskohus põhjendab seda asjaoluga, et «1934. a perekonnanimede korraldamise seaduse osalise (§ 11) põhiseadusevastaseks tunnistamisega õiguslik probleem ei lahene, otstarbekuse põhimõttest johtuvalt on õiguslikult põhjendatud taotleda 01.01.1995. aastal jõustunud perekonnaseaduse § 140 1. lõike põhiseadusevastaseks tunnistamist, mille alusel osaliselt kohaldatakse Eesti Vabariigi Riigivanema 22.10.1934. a dekreediga kehtestatud perekonnanimede muutmise seaduse sätteid».

14. Kohtukolleegium märgib, et perekonnaseaduse § 140 lg 1 ei sisalda reegleid nime muutmiseks ega saa seetõttu ka riivata isiku põhiõigusi. Lõige 1 viitab perekonnanimede korraldamise seaduse sätetele, millest asjassepuutuv on § 11 osas, mis keelab võõrkeelse kujuga uue perekonnanime andmise, kui perekonnanime muutmise sooviavaldaja on eesti rahvusest või kui sooviavaldajal on eestikujuline perekonnanimi. Seetõttu saab Riigikohus käesoleva põhiseadusliku vaidluse lahendamisel kontrollida vaid selle keelava normi vastavust põhiseadusele.

Halduskohtu otsuses on asjassepuutuvatena nimetatud ka perekonnanimede korraldamise seaduse paragrahve 19 ja 24. Need paragrahvid sisalduvad perekonnanimede korraldamise seaduse 1. ja 3. peatükis, mida perekonnaseaduse § 140 lõikega 1 ei ole kehtestatud. Seetõttu ei ole need paragrahvid ka kohaldatavad.

II.

15. Perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 põhiseadusele vastavuse kontroll eeldab, et tuvastatakse põhiõigus, mida nimetatud paragrahvis sätestatud piirang riivab.

Käesoleval juhul on piiratud isiku vabadust muuta oma nime. Perekonnanimi kujutab endast tähtsat osa inimese identiteedist. Selle kaudu isik samastab end teatud inimeste grupiga – pere- või sugukonnaga. Nimi on ka selleks, et isikuid eristada või määratleda isiku perekondlik kuuluvus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nime muutmise küsimusi käsitletud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 – õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu – kaitseala piirides (vt Burghartz v Šveits, otsus 22. veebruarist 1994, § 24; Stjerna v Soome, otsus 25. novembrist 1994, § 37). Põhiõiguste ja vabaduste ulatuslikum nimekiri põhiseaduses võimaldab vabaduse muuta oma nime paigutada sõltuvalt asjaoludest § 26, mis näeb ette igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele, § 19, mis sätestab igaühe õiguse vabale eneseteostusele, või ka mõne muu põhiõiguse kaitsealasse. Kuna kaebuse esitaja põhjendas perekonnanime muutmise taotlust sooviga lisada oma perekonnanimele suguvõsanimi, siis seda argumenti arvestades käsitab kolleegium keeldumist muuta nime kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatuse riivena.

III.

16. Riive põhiseaduslikkuse kontrolli tuleb alustada vastuse leidmisega küsimusele, kas perekonnanimede korraldamise seaduse vaidlustatud säte on formaalselt kooskõlas põhiseadusega.

Seadus peab enne kohaldamist olema avaldatud (põhiseaduse § 3 lg 2). Perekonnanimede korraldamise seadus on avaldatud küll 1934. aasta Riigi Teatajas, kuid perekonnaseaduse § 140 lõikes 1 viidatud sätteid uuesti ei ole avaldatud. Seega on seaduse avaldamise nõue iseenesest täidetud. Seaduse avaldamine on aga vaid seaduse kättesaadavuse eelduseks. Otsuses Sunday Times v Ühendkuningriik 27. oktoobrist 1978 sõnastas Euroopa Inimõiguste Kohus tingimused, millele seadus peab vastama. Üheks tingimuseks on, et seadus peab olema piisavalt kättesaadav: kodanikul peab olema võimalus saada küllaldasi viiteid antud asja suhtes kohaldatavate õigusnormide kohta. Kohtukolleegiumi käsutuses ei ole andmeid, kuivõrd kättesaadav on 1934. aasta Riigi Teataja. Arutatava asja puhul rahuldub kohtukolleegium teadmisega, et Marika Arendile oli perekonnanimede korraldamise seadus kättesaadav.

IV.

17. Põhiõiguse riivet saab lugeda põhiseaduspäraseks vaid siis, kui riivel on legitiimne eesmärk, «piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust» (põhiseaduse § 11). Teisisõnu, vabadust muuta oma nime saab seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on järgitud põhiseaduses nimetatud eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõttega peab arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja (vt Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 28. aprilli 2000 otsus p 13 – RT III 2000, 12, 125).

18. Põhiseaduse § 26 teine lause lubab perekonna- ja eraelu puutumatust riivata seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 selle osa eesmärgiks, mis keelab võtta võõrapärast perekonnanime, kui isik on eestlane või kui tal on eestikujuline perekonnanimi, on tagada Eesti rahvuslik identiteet, sest isiku nimi on rahvusliku identiteedi üks väljendusi. Põhiseaduse preambulis rõhutatakse, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seadusandja eesmärgiks piirangu kehtestamisel oli tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine ja selle kaudu teiste inimeste õigus rahvuslikule identiteedile, mida kolleegiumi arvates saab lugeda riivet õigustavaks eesmärgiks.

19. Asudes kaaluma, kas rahvusliku identiteedi kaitse vajadus kaalub üles üksikisiku vabaduse muuta oma nime, märgib kohtukolleegium kõigepealt, et põhiseaduse koostamise ajal oli rahvusliku identiteedi kaitsel suur tähtsus rahva ühtekuuluvuse kindlustamiseks. Kuid kaasajal ei tohiks rahvusliku identiteedi kaitse välistada nime muutmist. Taolist järeldust kinnitab Euroopa erinevate riikide regulatsioonide võrdlev analüüs, mille Euroopa Inimõiguste Kohus tegi Stjerna v Soome kohtuasja lahendamisel. Belgias, Portugalis ja Türgis võib nimemuutuse taotluse toetuseks tuua mis tahes põhjuseid. Prantsusmaal, Saksamaal, Luxembourgis ja Šveitsis peavad põhjused olema veenvad. Mõnedes riikides peavad põhjused olema erilised, näiteks tekitab nimi hääldamis- ja kirjutamisraskusi (Austria) või õiguslikke või sotsiaalseid raskusi (Austria ja Kreeka) või on ebasünnis (Holland ja Hispaania) või naeruväärne (Austria, Itaalia ja Holland) või muul moel vastuolus asjaomase isiku väärikusega (Hispaania) (vt Stjerna v Soome, otsus 25. novembrist 1994, § 29).

Nime kergekäelist muutmist takistab küllaldase põhjuse nõue, mis sisaldub perekonnanimede korraldamise seaduse § 8 lõikes 2. Siseminister võib keelduda nime muutmisest, kui selleks puuduvad § 8 lõikes 2 nimetatud alused või kui uus nimi ei vasta sama seaduse §-s 11 nimetatud muudele tingimustele. Marika Arendi nime muutmise põhjus – hoida alal oma sugukonnanime – on selle tõendatuse korral perekonnanimede korraldamise seaduse § 8 lg 2 p 4 kohaselt nime muutmiseks küllaldane.

20. Eeltoodu põhjal jõudis kohtukolleegium järeldusele, et perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 osa, mis keelab eesti rahvusest või eestikujulise perekonnanimega sooviavaldajale anda võõrkeelse kujuga perekonnanime, on ebaproportsionaalne ja kujutab endast põhiseaduse §-s 26 sätestatud põhiõiguse rikkumist.

V.

21. Riigikohus peab vajalikuks ka märkida, et nimes kasutataval tiitlil ei ole enam selle algset, seisuslike privileegidega seotud tähendust.

9. juunil 1920. a Asutava Kogu poolt vastu võetud seisuste kaotamise seaduses sätestati: «Käesolewa seadusega kaotawad Eesti wabariigis oma jõu kõik seadused ja määrused, mis sisaldawad seisuslikke õigusi, eesõigusi, kohustusi ja õiguste kitsendusi ehk üleüldse seisuslikke iseäraldusi. Keelatud on igasuguste seisustest olenewate nimetuste, aunimede ja tiitlite ametlik tarwitamine.»

Muutunud ajaloolise olukorra tõttu tuleb omaaegseid seisuse tunnuseks olevaid tiitleid tänapäeval käsitada nime osana. Seda kinnitas ka ekspert haldusasjas antud arvamuses. Sellisele järeldusele kallutab ka põhiseaduse § 26, mis peab tagama abiellumisel võimaluse võtta endale teise abikaasa perekonnanimi ka siis, kui viimases sisaldub omaaegne aadlitiitel. Tiitlit sisaldava nime võtmise õigus on põhiseaduse §-ga 26 kaitstud samuti siis, kui soovitakse taastada oma suguvõsa endisaegset nime. Nime muutmise põhjendatust saab otsustada konkreetseid asjaolusid arvesse võttes.

VI.

22. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks märkida, et perekonnanimede korraldamise seaduse §-s 11 sätestatud keeld võtta võõrapärast perekonnanime diskrimineerib mitte-eestlast, kellel on eestipärane perekonnanimi.

Perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 keelab võtta nime, millel on võõrkeelne kuju, kui sooviavaldajal on eestikujuline perekonnanimi. See keeld kehtib üksnes mitte-eestlase kohta, kellel on eestipärane perekonnanimi. Ebavõrdne kohtlemine ilmneb, kui võrrelda mitte-eestlast, kellel on eestipärane perekonnanimi, ja mitte-eestlast, kelle perekonnanimel on võõrkeelne kuju. Mitte-eestlane, kelle perekonnanimel on võõrkeelne kuju, saab võtta võõrapärase perekonnanime, kuna aga mitte-eestlane, kellel on eestipärane perekonnanimi, sellist nime võtta ei saa. Selline vahetegu on meelevaldne ja rikub põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud võrdsusõigust.

Juhindudes põhiseaduse § 152 lg-st 2 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19 lg 1 p-st 2, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

otsustab:

Tunnistada kehtetuks perekonnaseaduse § 140 lõikes 1 viidatud perekonnanimede korraldamise seaduse (RT 1934, 91, 735) § 11 osas, mis sätestab, et sooviavalduses palutud uueks perekonnanimeks ei või olla «perekonnanimi, millel võõrkeelne kuju, kui perekonnanime muutmise sooviavaldaja on Eesti rahvusest või kui sooviavaldajal on eestikujuline perekonnanimi».

Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.