Teksti suurus:

3-1-1-24-97 Andrei Antonovi süüdistusasjas KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 ning § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi; Mihhail Igonini süüdistusasjas KrK § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 1 ja 8, § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 2, § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi; Oleg Guštšini süüdistusasjas KrK § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 1 ja 8, § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 2 ning § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi

Väljaandja:Riigikohtu Kriminaalkolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT III 1997, 12, 129

3-1-1-24-97 Andrei Antonovi süüdistusasjas KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 ning § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi; Mihhail Igonini süüdistusasjas KrK § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 1 ja 8, § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 2, § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi; Oleg Guštšini süüdistusasjas KrK § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 1 ja 8, § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 2 ning § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. märtsil 1997. a. 3-1-1-24-97

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Andrei Antonovi süüdistuses KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 ning § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi; Mihhail Igonini süüdistuses KrK § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 1 ja 8, § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 2, § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi; Oleg Guðtðini süüdistuses KrK § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 1 ja 8, § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 2 ning § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. Antonovi kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Ida-Viru Maakohtu 8. augusti 1996. a. otsusega tunnistati Andrei Antonov KrK § 101 p. 1, § 101 p.-de 1 ja 8, § 101 p.-de 3 ja 8, § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3, § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 5, § 197 lg. 3 ja § 207 lg. 1 järgi süüdi ja talle mõisteti, lugedes vabadusekaotuslikud karistused KrK §-de 40 ja 41 alusel kaetuks raskema karistusega, erakordne karistus -- surmanuhtlus. Arvestades asjaolu, et surmanuhtlust ei viida Eesti Vabariigis täide, asendas kohus, juhindudes KrK § 23 lg.-st 1 ja § 46 lg.-st 1, A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega mõisteti veel süüdi Mihhail Igonin ja Oleg Guðtðin.

Ida-Viru Maakohtu otsusega tunnistati A. Antonov süüdi järgmistes kuritegudes.

22. septembril 1994. a. kella 2 ajal öösel pani A. Antonov Tallinn-Narva maantee 134-ndal kilomeetril eelneval kokkuleppel koos O. Guðtðini ja M. Igoniniga toime sõiduauto röövimise. A. Antonov riietus politseiniku vormi ja kasutas sõiduautode peatamiseks saua. O. Guðtðin ja M. Igonin olid sellal põõsastega varjatud sõiduautos, mille valgustid lülitati sisse, jätmaks muljet, et tegemist on politseiautoga. Peatanud sõiduauto VAZ 2109 registrimärgiga 565 AGS, nõudis A. Antonov, et sõidukijuht Enn Tasso väljuks ja avaks auto pagasiruumi. A. Antonov tulistas sõidukist väljunud E. Tassole püstolist TT selga. Kui E. Tasso kukkus, tulistas A. Antonov veel talle pähe. Püstoli TT oli A. Antonov omandanud 21. septembril 1994. a. Narvas. Pärast E. Tasso tapmist lohistasid O. Guðtðin ja M. Igonin laiba teelt kõrvale. Röövitud sõiduauto müüs A. Antonov Tallinnas.

8. oktoobril 1994. a. kella 24 ajal tellis A. Antonov Jõhvis Fööniksi restorani juures taksopeatuses eratakso Fiat registrimärgiga 764 ACA, mida juhtis Otto Laudma. Sõitnud taksol Ida-Viru maakonnas Tasaru külla, tappis A. Antonov sõiduki röövimise eesmärgil taksojuhi O. Laudma püstolilasuga pähe. Laiba lohistas ta maanteekraavi.

Samal ööl sõitis A. Antonov röövitud sõidukiga Kohtla-Järvele, kus ta leppis O. Guðtðini ja M. Igoniniga kokku järgmise sõiduauto hõivamises.

9. oktoobril 1994. a. kella 3 paiku öösel sõitis A. Antonov röövitud sõiduautol koos O. Guðtðini ja M. Igoniniga Tallinna-Narva maanteel samasse kohta, kus tapeti E. Tasso. A. Antonov riietus politseivormi ja peatas sauaga sõiduauto Renault registrimärgiga 158 RAN ning nõudis, et juht väljuks sõidukist. Kui sõiduauto juht Oleg Lerko väljus, tulistas A. Antonov talle püstolist PM kaks lasku pähe. Püstoli oli ta omandanud Tallinnas pärast E. Tasso sõiduauto müümist.

O. Guðtðin ja M. Igonin olid sõiduauto peatamise ajal põõsastega varjatud sõidukis, mille valgustid lülitati sisse, jätmaks muljet, et tegemist on politseiautoga.

O. Guðtðin ja M. Igonin lohistasid O. Lerko laiba põõsastesse.

Et müüa O. Lerkolt röövitud sõiduauto, kavatses A. Antonov sõita Tallinna, kuid sõiduki rikke tõttu jättis ta selle teele.

Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas Ida-Viru abiprokurör Irina Karo apellatsioonprotesti. Protestis vaidlustati A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse asendamine eluaegse vabadusekaotusega, taotleti kohtuotsuse tühistamist ning talle karistuseks surmanuhtluse mõistmist. Kohtualune A. Antonov apellatsioonkaebust ei esitanud.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 1996. a. otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 8. augusti 1996. a. otsus A. Antonovile süüksarvatud tegude kvalifitseerimise osas KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3, § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 5, § 101 p. 1, § 101 p.-de 3 ja 8, § 101 p.-de 1 ja 8 järgi ning A. Antonovile lõpliku karistuse mõistmise ja talle mõistetud surmanuhtluse asendamise osas eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas. Kassatsioonprotest rahuldati. A. Antonov tunnistati süüdi KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi. Talle mõisteti KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi 12 aastat vabadusekaotust, KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi aga surmanuhtlus. KrK § 40 lg.-te 1 ja 3 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja talle mõisteti kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks surmanuhtlus. A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse asendamine eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas tühistati. Muus osas jäeti Ida-Viru Maakohtu otsus muutmata.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas A. Antonov kassatsioonkaebuse, täpsustamata seejuures oma taotlusi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotles kaitsja A. Antonovi suhtes KrMK § 58 lg. 2 p. 2 järgi kohtupsühhiaatriaekspertiisi korraldamist ning kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Prokurör taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused,

tuvastas:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 1996. a. otsuses kriminaalasja tehiolude kohta tehtud järeldused vastavad faktilistele asjaoludele, kusjuures kriminaalasja läbivaatamisel ei tuvastatud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist.

Kaitsja taotlus tühistada ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, kuna kriminaalasjas on jäetud tegemata seoses 22. septembril ning 8. ja 9. oktoobril 1994. a. toimepandud tapmistega A. Antonovi suhtes kohustuslikult kohtupsühhiaatriaekspertiis, ei ole põhjendatud.

KrMK § 58 lg. 2 p. 2 järgi on kohtupsühhiaatriaekspertiis kohustuslik kohtualuse psüühilise seisundi kindlakstegemiseks, juhul kui kohtul tekib kahtlus tema normaalse psüühilise seisundi suhtes.

A. Antonovi suhtes tehti kohtupsühhiaatriaekspertiis komisjoniekspertiisina 6. detsembril 1994. a. (2. kd. tl. 336--337) pärast tema kinnipidamist kahtlustatavana Sergei Savrini tapmises 17. oktoobril 1994. a. (2 kd. tl. 131). Kohtupsühhiaatriaekspertiis on korraldatud ajaliselt pärast A. Antonovi poolt 22. septembril ning 8. ja 9. oktoobril 1994. a. toimepandud tapmisi.

Eksperdiarvamusest nähtub, et A. Antonov ei ole nõrgamõistuslik ega põe vaimuhaigust, ta on võimeline aru saama oma tegude iseloomust ja neid juhtima. Talle süüksarvatud S. Savrini tapmise ajal 17. oktoobril 1994. a. ei esinenud tal teadvusehäireid, luulumõtteid ega meelepetteid. A. Antonov on võimeline esinema kohtus ja kandma karistust.

Lähtudes kohtupsühhiaatriaekspertide ühisarvamusest ning arvestades seda, et kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei ilmenud asjaolusid, mis oleksid andnud alust kahelda A. Antonovi normaalses psüühilises seisundis, uut kohtupsühhiaatriaekspertiisi kriminaalasjas ei määratud põhjendatult. Seega on kriminaalasjas peetud silmas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1995. a. otsuses A. N. süüdistusasjas KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi esitatud seisukohta, mille järgi neil juhtudel, kui isik antakse kohtu alla KrK eriosa paragrahvi järgi, mille sanktsioonis nähakse ette erakorralise karistuse kohaldamise võimalus ning on alust kahelda kohtualuse normaalses psüühilises seisundis, tuleb määrata kohtupsühhiaatriaekspertiis komisjoniekspertiisina.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kohtuotsuse tegemisel õigesti kohaldanud kriminaalseadust. Nii nenditakse kohtuotsuses kooskõlas sellal kehtinud kriminaalseadusega põhjendatult, et Ida-Viru Maakohus, asendades surmanuhtluse eluaegse vabadusekaotusega, on kriminaalseadust kohaldanud ebaõigesti. Sellest lähtudes tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse surmanuhtluse asendamise kohta eluaegse vabadusekaotusega ja mõistis A. Antonovile surmanuhtluse.

Pärast ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tegemist võeti 18. detsembril 1996. a. vastu kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seadus. Selle seaduse §-ga 15 muudeti KrK § 101 sanktsiooni ja nähti ette võimalus karistada tahtliku tapmise eest tähtaegse vabadusekaotuse (vabadusekaotus kaheksast kuni viieteistkümne aastani) ja surmanuhtluse kõrval kolmanda alternatiivse karistusena eluaegse vabadusekaotusega.

Kriminaalseaduse täiendus võimaldab eluaegse vabadusekaotuse lülitamisel KrK § 101 sanktsiooni täita tühimik, mis jäi seni kehtinud kriminaalseaduse redaktsioonis tähtajalise vabadusekaotuse ja surmanuhtluse vahele ja millele on viidatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 29. oktoobri 1996. a. otsuses A. S., O. B. ja A. O. süüdistusasjas KrK § 101 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalseaduse täiendamisel pidas Riigikogu silmas 4. novembril 1950. a. Roomas allakirjutatud konventsioonis inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks esitatud põhimõtteid ning taotles seeläbi surmanuhtluse rakendusala ahendamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, analüüsides uue kriminaalseaduse ajalist kehtivust, tõdeb, et juhul kui uus kriminaalseadus muudab üheaegselt ühes osas karistuse raskemaks (näeb ette võimaluse mõista raskem vabadusekaotuslik karistus), teises osas aga seda kergendab (annab võimaluse surmanuhtluse asemel mõista eluaegne vabadusekaotus), on uuel seadusel tagasiulatuv jõud üksnes niivõrd, kuivõrd ta kergendab raskemat karistust. Selline seisukoht on kooskõlas kriminaalõiguse teoorias valitseva nn. konkreetse käsitlusviisiga, mille järgi tuleb karistust kergendavaks seaduseks pidada mitte seda, mis näib seaduste abstraktsel võrdlemisel kergem, vaid seadust, mis võimaldab konkreetsel juhul teha süüdlase suhtes kergem otsus.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil puudus kohtuotsuse tegemisel võimalus valida surmanuhtluse ja eluaegse vabadusekaotuse kohaldamise vahel, mistõttu pöörati kohtuotsuses tähelepanu üksnes maakohtu poolt surmanuhtluse asemel mõistetud eluaegse vabadusekaotuse kohaldamise seadusevastasuse põhjendamisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, lähtudes 18. detsembril 1996. a. vastuvõetud kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse §-s 15 sätestatud KrK § 101 sanktsioonis tehtud täiendusest, nendib, et A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse põhjendatuse vaagimisel tuleb arvesse võtta vastavalt KrK § 37 lg. 1 p.-le 8 vastutust kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust.

A. Antonov, olles süüdi mõistetud S. Savrini tapmises (Tallinna Linnakohtu 11. mai 1995. a. otsus A. Antonovi süüdistusasjas KrK § 101 p.-de 2 ja 7, § 195 lg. 3 ja § 207 lg. 1 järgi), avaldas 13. septembril 1995. a., et ta on toime pannud veel kolm tapmist ja kirjutas selle kohta avalduse Riigiprokuratuurile (2. kd. tl. 3). Järgnevatel ülekuulamistel andis A. Antonov oma tegude kohta üksikasjalikke ütlusi ning kahetses nende kuritegude toimepanemist (2. kd. tl. 4, 8p). A. Antonovi ütluste alusel tuvastati tapmistes osalenud O. Guðtðini ja M. Igonini süü (2. kd. tl. 10, 11p, 12 jt.). Ka ütluste ja olustiku seostamisel, samuti mõrvatute äratundmiseks esitamisel fotode järgi osutas A. Antonov aktiivset abi tõendite kogumisel (2. kd. tl. 13, 14, 16). Seeläbi aitas A. Antonov oluliselt kaasa kriminaalasjas tõe selgitamisele ja kuriteo teiste osaliste paljastamisele. Tema ütlustele tuginedes oli võimalik koguda ka muid tõendeid ning tagada kuritegude avastamine ning kriminaalasja tehiolude igakülgne ja täielik uurimine. Neid asjaolusid arvestades peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kooskõlas KrK § 37 lg. 1 p.-ga 8 võimalikuks A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse asemel mõista talle eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas.

Juhindudes AKKS § 63 p.-st 3 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

otsustas:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 1996. a. otsus Andrei Antonovile KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi mõistetud karistuse ning KrK § 40 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Mõista Andrei Antonovile KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi eluaegne vabadusekaotus. KrK § 40 lg.-te 1 ja 3 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja talle mõista lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas.

Kohtuotsus jõustub 4. märtsil 1997. a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Jüri ILVEST
Liikmed Herbert LINDMÄE
Jüri RÄTSEP