Teksti suurus:

3-1-1-80-97 Enno Tammeri süüdistusasjas KrK § 130 järgi

Väljaandja:Riigikohtu Kriminaalkolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT III 1997, 28, 285

3-1-1-80-97 Enno Tammeri süüdistusasjas KrK § 130 järgi

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. augustil 1997. a. 3-1-1-80-97

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Enno Tammeri süüdistuses KrK § 130 järgi.

Menetlusosalistena osalesid kohtuistungil süüdimõistetu Enno Tammer, tema kaitsja vandeadvokaat Indrek Teder, kannatanu Vilja Savisaar (Laanaru) ning tema esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste.

E. Tammer oli Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a. otsusega tunnistatud süüdi KrK § 130 järgi selles, et tema, ajalehe «Postimees» 3. aprilli 1996. a. numbris avaldatud kirjutises pealkirjaga «Ülo Russak eitab vargust», solvas Vilja Laanarut, nimetades teda «rongaemaks» ja «abielulõhkujaks».

Linnakohus karistas E. Tammerit rahatrahviga kümne päevamäära -- s.o. 220 kr. ulatuses.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a. otsus muutmata.

Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses taotleb E. Tammeri kaitsja vandeadvokaat Indrek Teder Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a. otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Taotluses tugineb kassaator järgmistele argumentidele.

1. Kohtuliku uurimise esemeks olnud sõnad «rongaema» ja «abielulõhkuja» ei saanud olla Vilja Laanarule solvavad, sest kõnealuse artikli lause, mis sisaldas neid sõnu, ei sisaldanud Vilja Laanaru nime. Seega ei olnud neid kahte sõna kasutatud personaalselt kellegi vastu.

2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kitsendavalt ja vääralt tõlgendanud põhiseaduse §-s 45 sätestatut ega ole mõistnud, et ajakirjaniku kõrgendatud huvi avaliku elu tegelaste vastu aitab tagada isikute põhiseaduslikku võrdsust. Ringkonnakohtu seisukoht loob avaliku elu tegelastele õigusvälise privileegi, mis on vastuolus sõnavabadusega.

3. Ringkonnakohtu, ega ka linnakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes menetletava teo puhul KrK §-s 130 märgitud ebasünnis vorm. Kõnealused sõnad ei ole ei vulgaarsed ega ebatsensuursed. Tegemist on piltlike väljenditega, mille kasutamine iseenesest ei loo veel ebasündsat vormi.

4. Kohtud ei ole arvestanud, et kõnealustel sõnadel puuduvad eesti keeles sünonüümid ja seega puudus E. Tammeril küsimust esitades võimalus teiste sõnade kasutamiseks. Neid sõnu vältiva pikema küsimuse esitamist ei võimaldanud aga ajakirjanduse eripärast tulenevad objektiivsed asjaolud.

5. Kohtud on jätnud arvestamata, et E. Tammeri poolt esitatud küsimus, tema tahtlus olid suunatud sellele küsimusele vastuse saamisele. E. Tammeril puudus igasugune tahtlus hinnangu andmiseks ja KrK § 130 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemiseks.

6. Kõik sõnad ei pea olema võrdselt solvavad kõigile inimestele ja seega on mingi hinnangu kvalifitseerimine KrK § 130 järgi tõepoolest fakti küsimus, kuid arvestada tuleb seejuures igal juhul ka objektiivseid kriteeriume, mitte üksnes subjektiivset solvumistunnet.

7. Ringkonnakohus ei ole tõendeist analüüsinud ei väljavõtteid sõnaraamatutest ega ka mitte Keeleameti õiendit.

8. Tallinna Linnakohus, määrates eksperdiks Eesti Keele Instituudi, on rikkunud KrMK § 59 lg.-s 1 sätestatut, kordusekspertiisi määramisel ekspertiisi tegemise kohustust samale eksperdile pannes aga on rikutud KrMK § 59 lg.-s 8 sätestatut. Tegemist on kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega põhjusel, et need rikkumised viisid kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele.

9. Kohtuotsuse aluseks olev ekspertiisiakt sisaldab õiguslikku hinnangut ja ei ole objektiivne.

10. E. Tammeri kohtu alla andmisel on ekslikult tuginetud KrMK §-le 362.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas süüdimõistetu E. Tammeri kaitsja vandeadvokaat I. Teder oma kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ning rõhutas täiendavalt, et ringkonnakohus ei olnud õigustatud ajakirjanikule ette kirjutama, millist stiili tuleb ajaleheartikli kirjutamisel kasutada.

Süüdimõistetu E. Tammer toetas samuti kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ning märkis, et loodetavasti sätestatakse Riigikohtu lahendiga käesolevas kriminaalasjas ajakirjandusvabaduse piirid.

Kannatanu esindaja vandeadvokaat Ü. Talviste rõhutas, et põhiseaduslik sõnavabadus ei tähenda ja ei saagi mingil juhul tähendada absoluutset vabadust, ei saa tähendada ajakirjandusliku tegevuse kõikelubatavust. Ü. Talviste ei pea põhjendatuks V. Laanaru (Savisaare) lugemist avaliku elu tegelaste hulka, kuid rõhutas samas, et põhiseaduse kohaselt on kõik -- sealhulgas ka avaliku elu tegelased seaduse ees võrdsed ja seetõttu ei saa kellegi tunnistamine avaliku elu tegelaseks olla solvamist õigustavaks asjaoluks. Ü. Talviste märkis samuti, et selle, kas kannatanu valib oma au kaitsmiseks tsiviil- või kriminaalõiguslikud kaitsevahendid, otsustab Eesti Vabariigis kehtivate seaduste kohaselt kannatanu ise. Samas rõhutas kannatanu esindaja, et ka kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid valides säilub pooltel leppimisvõimalus, sest tegemist on erasüüdistusasjaga. V. Laanaru (Savisaar) on kriminaalasja menetlemisel pakkunud E. Tammerile leppimisvõimalust, kuid E. Tammer ei pidanud vajalikuks seda võimalust kasutada. Kannatanu esindaja väljendas arvamust, et küsimus sellest, milline on ebasünnis vorm KrK §-s 130 ettenähtud kuriteo koosseisulise tunnusena, on fakti küsimus ja see tuleb kohtul igal konkreetsel juhul lahendada, lähtudes ühiskonnas üldtunnustatud moraalinormidest. Väljendil «rongaema» on aga Eestis alati olnud äärmiselt negatiivne ja halvustav tähendus. Kannatanu esindaja ei nõustunud sellega, et KrK § 130 mõttes -- seega juriidiliselt -- saab ebasündsaks lugeda ainuüksi madalkeelselt jämedaid ja vulgaarseid sõnu. Kannatanu esindaja avaldas kahtlust selles, kas mingi väljendi tunnistamine solvavaks kuulub eksperdi pädevusse. Kokkuvõtvalt taotles kannatanu esindaja vandeadvokaat Ü. Talviste kassatsioonkaebuses vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

Kannatanu V. Laanaru (Savisaar) palus kriminaalasja lahendamisel end käsitada ema rollis oleva isikuna, rõhutas, et tunneb end süüdimõistetu poolt solvatuna ning taotles kassatsioonkaebuses vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused,

leidis:

I. Eesti Vabariigi põhiseaduse (edasiselt -- põhiseadus) § 45 lg.-s 1 ning Inimõiguste ja põhivabadusete kaitse konventsiooni e. Euroopa inimõiguste konventsiooni (edasiselt -- EIÕK) art. 10 p.-s 1 sätestatud sõnavabaduse ja sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse põhimõte on demokraatliku ühiskonnakorralduse vältimatu tagatis ning seeläbi üks olulisemaid sotsiaalseid väärtusi.

Samas valitseb kaasaegses õigusteoorias ühene seisukoht, et ühiskonnas ei saa olla absoluutseid -- piiramatuid põhiõigusi. Mistahes põhiõiguse realiseerimisvõimalused saavad piiramatult kesta vaid seni, kuni seejuures ei takistata mingi teise põhiõiguse realiseerimist. Sellises põhiõiguste konkurentsi olukorras tekib paratamatult põhiõiguste piiramise vajadus. Küsimusele sellest, milline peaks olema põhiõiguste konkurentsi olukorras ühe või teise põhiõiguse piiramise määr, ehk teiste sõnadega -- milline on põhiõiguste hierarhia, puudub õigusteoorias ühene lahendus. Enamlevinud on siiski seisukoht, et inimkeskses ühiskonnas tohib põhiõiguste konfliktolukordades kõige vähem piirata inimväärikust -- kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele.

Vastavalt põhiseaduse §-s 11 sätestatule tohib mistahes õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sõnavabadust, sealhulgas ka ajakirjanduslikku sõnavabadust kui põhiõigust võib põhiseaduse §-s 45 sätestatu kohaselt piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vastavalt EIÕK § 10 lg.-le 2 võidakse sõnavabadust piirata seadusega muuhulgas ka kõlbluse, kaasinimeste maine või nende õiguste kaitseks.

II. Eestis on isikul põhimõtteliselt võimalik oma au kui inimväärikuse ühe aspekti kaitsmiseks taotleda kas tsiviil- või kriminaalõiguslike vahendite kasutamist.

Vastavalt TsÜS § 23 lg.-le 1 on isikul õigus nõuda kohtu korras au teotamise lõpetamist, tema au teotavate andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, samuti au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Seega on isikul tsiviilkohtupidamise korras tegelikult võimalik end kaitsta vaid juhul, mil ta tunneb, et tema au on alandatud faktiväitega, sest tõendada saab üksnes faktiväites sisalduva vastavust tegelikkusele. Kui aga keegi tunneb, et tema au on riivatud mingi väärtushinnanguga, on tõendamine õiguslikus mõttes absoluutselt välistatud. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on Lingen v. Austria (1986), samuti Thorgeir Thorgeirson v. Iceland (1992) asjade lahendamisel tehtud otsustes asunud seisukohale, et tuleb hoolikalt eristada fakte ja väärtushinnanguid. Kuna väärtushinnangute paikapidavust ei ole võimalik tõestada, siis on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et ajakirjaniku väärtushinnangust solvatud inimese pöördumine siseriikliku kohtu poole selle väärtushinnagu tõestamiseks kujutab endast EIÕK artiklis 10 sätestatud sõnavabaduse rikkumist. Sellest tulenevalt puudub Eestis isikul tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnanguga. Viimatiöeldust tuleneb, et juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnanguga, on Eestis võimalik taotleda oma au kaitsmist vaid kriminaalõiguslike vahenditega -- taotledes erasüüdistusasja algatamist süüdistuses KrK § 130 järgi. Seda ainukest võimalust on kannatanu käsitletaval juhul ka kasutanud.

III. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a. otsused on seaduslikud ega kuulu tühistamisele. Kummutamaks kassatsioonkaebuses sisalduvat peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist.

Alusetu ja otsitud on kassaatori väide, et kohtuliku uurimise esemeks olnud sõnad «rongaema» ja «abielulõhkuja» ei saanud olla V. Laanarule solvavad, sest kõnealuse artikli lause, mis sisaldas neid sõnu, ei sisaldanud Vilja Laanaru nime ning seega ei olevat neid kahte sõna kasutatud personaalselt kellegi vastu. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on õigesti lugenud tuvastatuks, et süüdimõistetu E. Tammer on väljendeid «rongaema» ja «abielulõhkuja» kasutanud kannatanu V. Laanaru (Savisaare) iseloomustamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks lisada, et kassatsioonkaebuse järgmise punkti formuleerimisel -- vaidlustatud väljendite kasutamise lubatavuse põhjendamisel avaliku elu tegelase suhtes, on kassaator üheselt samastatavalt lugenud avaliku elu tegelaseks V. Laanaru ja seega sisuliselt loobunud kassatsioonkaebuse esimeses punktis väidetavast.

Kuigi põhiseaduse §-st 12 tulenevalt on kõik seaduse ees võrdsed, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks vaidlustada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas tunnustatud ajakirjanduse kõrgendatud huvi avaliku elu tegelaste vastu. Samas peab aga Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et Eestis puudub avaliku elu tegelase legaaldefinitsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ei ole avaliku elu tegelaseks tunnistatud kedagi põhjusel, et ta on avaliku elu tegelase abikaasa, elukaaslane, laps või muud talle lähedane isik. Vaatamata eelöeldule tuleb siinjuures rõhutada sedagi, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika pinnalt ei saa tuletada järeldust, et ajakirjanduse kõrgendatud huvi avaliku elu tegelase vastu tähendaks seda, et avaliku elu tegelasi ei olegi võimalik solvata. Vastupidi: mitmete Euroopa riikide -- näiteks Saksamaa-- kriminaalseaduste kohaselt kujutab avaliku elu tegelase solvamine endast kvalifitseeritud kuriteokoosseisu. Avalikkus on õigustatud ootama, et ajakirjandus kajastab avaliku elu tegelaste elu põhjalikumalt kui tavaliste inimeste elu, kuid avalikkus ei ole õigustatud ootama avaliku elu tegelaste au alandamist, ja seda eriti ajakirjanduse vahendusel ning ebasündas vormis.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kuna sõnad «rongaema» ja «abielulõhkuja» ei ole ei vulgaarsed ega ka mitte ebatsensuursed, siis nende kasutamisel kellegi suhtes ei saa rääkida au ja väärikuse alandamise ebasündsast vormist kui KrK § 130 dispositsiooni obligatoorsest elemendist. Ebasünnis vorm õigusliku kategooriana KrK § 130 mõttes ei hõlma mitte üksnes vulgaarsete või ebatsensuursete sõnade kasutamist, vaid ka oma sisult negatiivsete ja halvustavate piltlike väljendite kasutamist. Lisaks sellele võib ebasünnis vorm olla ka mittesõnaline -- näiteks karikatuur. Nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsuses on eksperdi arvamusele tuginedes põhjendatult asutud seisukohale, et kasutades ajaleheartiklis V. Laanaru (Savisaare) suhtes sõnu «rongaema» ja «abielulõhkuja» on süüdimõistetu E. Tammer kohelnud kannatanut avalikus suhtlussituatsioonis halvustavalt ja seega ebasündsalt.

Põhjendamatu on E. Tammeri kaitsja vandeadvokaat I. Tederi poolt Riigikohtu istungil väidetu, et ringkonnakohus ei olnud üldse õigustatud ajakirjanikule ette kirjutama, millist stiili tuleb ajaleheartikli kirjutamisel kasutada. See väide on aktsepteeritav piirini, mil ajakirjandusliku stiili valikul suudetakse vältida solvamist ja inimväärikuse alandamist. Üksikisiku au ja väärikust kaitstes oli aga kohus õigustatud osundama sellele, et eesti keel võimaldab ebasündsas vormis väljendatud mõtet edastada ka sündsas vormis.

Põhjendamatu on kassaatori seisukoht ka selles, et solvavaid väljendeid «rongaema» ja «abielulõhkuja» kasutati sünonüümide puudumisel ja et oma mõtete väljendamiseks pikema teksti kasutamist välistasid ajakirjanduse eripärast tulenevad objektiivsed asjaolud. Tõenäoliselt puuduvad eesti keeles sünonüümid ka mitmetel vulgaarsetel ja ebatsensuursetel sõnadel. Kummatigi ei saa see veel õigustada nende sõnade kasutamist. Ajakirjanduse eripärast tulenevad mis tahes objektiivsed asjaolud -- kassaatori sõnade kohaselt lehe ruum ja informatiivsus ei saa aga võimalike lokaalsete väärtustena olla kõrvutatavad sellise väärtusega nagu inimväärikus.

Vastavalt AKKS § 65 lg.-le 4 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Seega puudub Riigikohtul võimalus ümber hinnata nii linna -- kui ka ringkonnakohtu poolt eksperdiarvamusele tuginevalt tuvastatut, et kõnealuste solvavate väljendite kasutamine kujutas endast ajakirjaniku hinnangulist konstateeringut, mitte aga küsimuse esitamist. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et õiguslikus erialakirjanduses on domineerivaks seisukoht, et solvata on põhimõtteliselt võimalik ka küsimust esitades.

Oluline on rõhutada sedagi, et juhul, kui ajaleht «Postimees» on tõepoolest ebapädeva tehnilise toimetamise tulemina (tl. 16 -- ajalehe «Postimees» peatoimetaja õiend 16. maist 1996. a.) rikkunud autor E. Tammeri õigusi ja moonutanud tema tahet, oleks nii E. Tammeril kui ka ajalehel «Postimees» olnud võimalik ainuüksi vabandava artikli avaldamisega heastada tekitatud kahju kohtuvälises korras, sest kannatanu avaldas valmisolekut taoliseks leppimiseks. Valmisolek eksimise tunnistamiseks avalikkuse ees puudus aga nii E. Tammeril kui ka ajalehel «Postimees», ja see kinnitas veelkordselt otsest solvamistahtlust.

Kassatsioonkaebuses osutatakse põhjendatult kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele esimese astme kohtus, kuid samas aktsepteerib Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et need rikkumised ei kujuta endast kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lg.-te 3 ja 4 mõttes ning ei saa seega olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p.-le 1 ja § 65 lg.-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

otsustas:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a. otsus Enno Tammeri süüdistusasjas KrK § 130 järgi jätta muutmata.

2. Süüdimõistetu Enno Tammeri kaitsja vandeadvokaat Indrek Tederi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 26. augustil 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter VAHER
Liikmed Eerik KERGANDBERG
Herbert LINDMÄE