Teksti suurus:

3-2-1-99-97 Yens Marsen Lutheri hagis Ülo Pärnitsa ja AS-i Media vastu au teotavate andmete ümberlükkamiseks ja au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks

Väljaandja:Riigikohtu Erikogu
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT III 1997, 33, 352

3-2-1-99-97 Yens Marsen Lutheri hagis Ülo Pärnitsa ja AS-i Media vastu au teotavate andmete ümberlükkamiseks ja au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks

RIIGIKOHTU ERIKOGU KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. detsembril 1997. a. 3-2-1-99-97

Riigikohtu kriminaal- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu koosseisus: eesistuja R. Maruste, liikmed E. Kergandberg, J. Luik, J. Rätsep ja T. Vernik, kostja Ü. Pärnitsa esindaja vandeadvokaat A. Aadli osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 19. novembril 1997. a.

Yens Marsen Lutheri kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 1997. a. otsuse Yens Marsen Lutheri hagis Ülo Pärnitsa ja AS-i Media vastu au teotavate andmete ümberlükkamiseks ja au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks.

Yens Marsen Luther esitas 6. novembril 1995. a. Tallinna Linnakohtule hagi oma au kaitseks. Hagiavalduse kohaselt avaldati AS-le Media kuuluvas ajalehes «Kaubaleht» 25. septembril 1995. a. intervjuu Ülo Pärnitsaga pealkirjaga «Vähemalt neljandik Eesti tööstusest sureb välja». Üks alalõik intervjuus kandis pealkirja «Luther on kantpea». Selles alalõigus on lause «Luther oli klassikaline väljapressija nagu kõik kantpead». Ü. Pärnitsa nimetatud lause avaldati ka ajalehes «Äripäev» rubriigis «Ärilause» 25. septembril 1995. a.

Hageja leidis, et Ü. Pärnitsa poolt ajalehe «Kaubaleht» vahendusel levitatud andmed ei vasta tegelikkusele ning on tema au ja väärikust teotavad. Hageja palus kohtul kohustada AS-i Media ja Ü. Pärnitsat ümber lükkama tema kohta 25. septembri 1995. a. ajalehes «Kaubaleht» levitatud andmed ning neilt välja mõista au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks 100 000 krooni.

Linnakohus rahuldas 12. detsembri 1996. a. otsusega hagi osaliselt, kohustades AS-i Media ja Ü. Pärnitsat ümber lükkama hageja au teotavad andmed, mis avaldati 25. septembril 1995. a. artikli «Vähemalt neljandik Eesti tööstusest sureb väja» alalõigus «Luther on kantpea», ajalehe «Kaubaleht» esimeses pärast kohtuotsuse jõustumist ilmuvas numbris. Hagi moraalse kahju hüvitamiseks jättis kohus rahuldamata.

Apellatsioonikohus tühistas 27. märtsil 1997. a. linnakohtu otsuse osas, millega kohustati AS-i Media ja Ü. Pärnitsat ümber lükkama hageja au teotavad andmed. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei sisalda lause: «Luther oli klassikaline väljapressija nagu kõik kantpead» mingisuguseid andmeid hageja kohta. Selle lausega väljendas Ü. Pärnits oma subjektiivset hinnangut Y. M. Lutheri kohta. Kostja Ü. Pärnitsa õiguse subjektiivse arvamuse avaldamiseks sätestab põhiseaduse (PS) § 45. Sellise hinnanguga pidas Ü. Pärnits ebaeetiliseks, AS-i Marlekor majanduslikult kahjustavaks ja normaalsel suhtlemistasandil ebatavaliseks Y. M. Lutheri käitumist 2,4 miljoni krooni saamiseks üksnes selle eest, et ta loobuks oma alusetust nõudest AS-i Marlekor vastu. Ü. Pärnitsa seletuste kohaselt sattus AS Marlekor kohtumenetluse tõttu raskesse majanduslikku seisu; raskusi tekkis pangalaenu saamisel, mistõttu AS Marlekor oli sunnitud Y. M. Lutherile selle summa maksma, et vältida veel suuremat majanduslikku kahju.

Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leidis, et apellatsioonikohus on ebaõigesti kohaldanud põhiseaduse § 45 sätteid. Kohus ei pidanud Ü. Pärnitsa arvamust hageja au ja väärikust teotavaks, kuna arvamus ei sisalda andmeid, mida oleks vaja ümber lükata. Selle seisukohaga kitsendas kohus põhjendamatult TsÜS § 23 sisu ja tähendust. Isikud, kelle au teotati subjektiivse arvamusega, mis ei sisalda arvulisi või muid andmeid, jäävad sel juhul tsiviilõiguslikult kaitsetuteks.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. septembri 1997. a. määrusega anti asi lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, kuna tekkis põhimõttelist laadi eriarvamus TsÜS § 23 kohaldamisel.

Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis jättis 23. oktoobri 1997. a. määrusega ringkonnakohtu otsuse läbi vaatamata ja andis asja lahendada Riigikohtu kriminaal- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule. Nimetatud määruse kohaselt on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. augusti 1997. a. otsuses Enno Tammeri süüdistusasjas KrK § 130 järgi asunud seisukohale, et isikut on võimalik alandada kas faktiväitega või väärtushinnanguga. Kriminaalkolleegium leidis, et neil juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnanguga, puudub Eestis isikul tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega. Isikul on võimalik taotleda oma au kaitsmist vaid kriminaalõiguslike vahenditega, taotledes erasüüdistusasja algatamist KrK § 130 järgi.

Tsiviilkolleegium kogu koosseisus leidis, et TsÜS § 23 alusel on isikul oma au kaitsmine võimalik ka juhul, kui tema au on teotatud väärtushinnanguga.

Erikogu istungil jäi kostja Ü. Pärnitsa esindaja kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde ning palus jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Ü. Pärnitsa esindaja möönis, et au ja head nime on võimalik kaitsta ka tsiviilõiguslike vahenditega. Kostja AS Media ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

Erikogu leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Sõnavabadus on põhiseaduslik õigus: igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil (PS § 45). Mistahes põhiõiguse kasutamisele seab piirid PS § 19 lg. 2, mille kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. PS § 45 teise ja kolmanda lause kohaselt võib informatsiooni levitamist seadusega piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ja hea nime kaitseks ning ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Sõnavabaduse kasutamisele seab piirid PS § 17, sätestades põhiõigusena, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada.

Põhiõiguse ­ õiguse aule ja heale nimele ­ tsiviilõiguslikud kaitsevahendid on sätestatud TsÜS § 23 lg. 1, mille kohaselt võib isik oma au ja hea nime kaitsmiseks kohtu korras nõuda: 1) au teotamise lõpetamist; 2) tema au teotavate andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, ja 3) au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Riigikohtu erikogu on seisukohal, et tegemist on kolme iseseisva tsiviilõigusliku kaitsevahendiga.

Riigikohtu erikogu nõustub kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a. otsuses nr 3-1-1-80-97 avaldatud seisukohaga, et isikut on võimalik alandada kas faktiväitega või väärtusotsustusega. TsÜS § 23 kasutatud mõistele «andmed» annab täpse tähenduse termin «faktiväide». Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, tema tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu (väljend) või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Seega juhul, kui au on teotatud väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda TsÜS § 23 lg. 1 sätestatud ühe kaitsevahendi ­ au teotavate andmete ümberlükkamist ­ kohaldamist, kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid. Erikogu asus seisukohale, et ka sel juhul, kui isiku au on teotatud vaid väärtushinnanguga, saab isik oma au kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega, nõudes TsÜS § 23 lg. 1 alusel kas au teotamise lõpetamist, au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist või mõlema nimetatud kaitsevahendi kohaldamist.

Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et lause: «Luther oli klassikaline väljapressija nagu kõik kantpead» ei sisalda mitte mingisuguseid andmeid ega fakte hageja kohta. Vaadeldav lause ei ole käsitletav üksnes väärtusotsustusena: faktiväiteks on «Luther oli väljapressija» ning väärtushinnanguks «kantpea». Hinnangu sellele, kas väljend «kantpea» on hageja au teotav, annab kohus. Tulenevalt TsÜS § 23 peavad kostjad tõendama, et väide hageja käitumisest väljapressijana on vastavuses tegelikkusega: mida, kellelt ja mil viisil hageja välja pressis. Juhul kui kostjad ei tõenda nimetatud faktiväite vastavust tegelikkusele, paneb kohus TsÜS § 23 lg. 2 alusel kostjale AS Media kohustuse avaldada samas massiteabevahendis teade, et vaidlustatud lause ei vasta tegelikkusele.

Moraalse kahju nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb apellatsioonikohtul juhinduda TsÜS § 172 lg.-st 3, mille kohaselt kohus, tuvastanud isiklike õiguste rikkumise, otsustab asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi peab kohus hüvitise suuruse määramisel arvestama tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süüastet. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja.

Erikogu leidis, et asjakohatu on ringkonnakohtu tuginemine hagi rahuldamata jätmisel kostja seletustele hageja ebaeetilisest käitumisest kohtuliku kokkuleppega lõppenud kohtumenetluses.

Juhindudes TsKS § 346 p.-st 2, erikogu

otsustas:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 1997. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroole Kaasik & Co 23. aprillil 1997. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja 2. mail 1997. a. tasutud kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni.

Eesistuja R. MARUSTE
Liikmed E. KERGANDBERG
J. LUIK
J. RÄTSEP
T. VERNIK

/otsingu_soovitused.json