Teksti suurus:

3-1-2-1-98 Enno Tammeri süüdistusasjas KrK § 130 järgi

Väljaandja:Riigikohtu üldkogu
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT III 1998, 19, 190

3-1-2-1-98 Enno Tammeri süüdistusasjas KrK § 130 järgi

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. aprillil 1998. a 3-1-2-1-98

Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Tõnu Anton, Henn Jõks, Jüri Ilvest, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik vaatas sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul avalikul kohtuistungil 8. aprillil 1998. a teistmise korras läbi kriminaalasja

Enno Tammeri süüdistuses KrK § 130 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Enno Tammeri kaitsja vandeadvokaat Indrek Teder, kannatanu Vilja Savisaar (Laanaru) ja kannatanu esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste.

Tallinna Linnakohtu 3. aprillil 1997. a otsusega tunnistati E. Tammer süüdi KrK § 130 järgi ja teda karistati rahatrahviga 220 kr, s.o kümne päevapalgamäära ulatuses. Linnakohus leidis, et kohtualune E. Tammer, nimetades kannatanu V. Laanaru ajalehes avaldatud artiklis «rongaemaks» ja «abielulõhkujaks», s.o kasutades kannatanu iseloomustamiseks avalikus suhtlussituatsioonis solvava ja halvustava tähendusega väljendeid, andis kannatanule väga negatiivse hinnangu, mis sündsusetul viisil alandas kannatanu au ja väärikust.

Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu E. Tammeri kaitsja vandeadvokaat I. Teder. Kaitsja taotles linnakohtu otsuse tervikuna tühistamist ja kriminaalasja tagasisaatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuses väideti, et asjas puudub kuriteosündmus; kohtulik uurimine toimus ühekülgselt ja puudulikult; kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele; kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust ja kohaldanud ebaõigelt kriminaalseadust.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. Tammeri kaitsja vandeadvokaat I. Teder. Kaebuses taotles ta ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja tagastamist uueks arutamiseks ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule, kuna nii linna- kui ka ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. Kassatsioonkaebuses kordas kaitsja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a otsusega jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et ühiskonnas ei saa olla absoluutseid ­ piiramatuid põhiõigusi. Sõnavabadust, s.h ka ajakirjanduslikku sõnavabadust kui põhiõigust, võib põhiseaduse § 45 kohaselt piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 10 lg 2 võidakse sõnavabadust piirata seadusega, muuhulgas ka kõlbluse, kaasinimeste maine ja nende õiguste kaitseks. Kriminaalkolleegium leidis, et Eestis on isikul põhimõtteliselt võimalik oma au kui inimväärikuse ühe aspekti kaitsmiseks taotleda kas tsiviil- või kriminaalõiguslike vahendite kasutamist. Tuginedes TsÜS § 23 lg-le 1 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, asus kriminaalkolleegium seisukohale, et Eestis puudub isikul tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnanguga. Seega juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnanguga, on Eestis võimalik taotleda oma au kaitsmist vaid kriminaalõiguslike vahenditega, taotledes erasüüdistusasja algatamist süüdistuses KrK § 130 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et nii Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsused on seaduslikud ega kuulu tühistamisele. Kummutamaks kassatsioonkaebuses toodut, märkis kohtukolleegium, et alusetu ja otsitud on kassaatori väide, et kohtuliku uurimise esemeks olnud sõnad «rongaema» ja «abielulõhkuja» ei saanud olla V. Laanarule solvavad. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et süüdimõistetu E. Tammer on neid sõnu kasutanud kannatanu iseloomustamiseks. Kolleegium ei nõustunud kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kuna nimetatud sõnad ei ole vulgaarsed ega ka ebatsensuursed, siis nende kasutamisel kellegi suhtes ei saa rääkida au ja väärikuse alandamise ebasündsast vormist kui KrK § 130 dispositsiooni obligatoorsest elemendist. Ebasünnis vorm õigusliku kategooriana KrK § 130 mõttes hõlmab mitte üksnes vulgaarsete või ebatsensuursete sõnade kasutamist, vaid ka sisult negatiivsete ja halvustavate piltlike väljendite kasutamist. Nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsuses on eksperdi arvamusele tuginedes põhjendatult asutud seisukohale, et kasutades ajaleheartiklis V. Laanaru suhtes sõnu «rongaema» ja «abielulõhkuja», on süüdimõistetu E. Tammer kohelnud kannatanut avalikus suhtlussituatsioonis halvustavalt ja seega ebasündsalt. Kriminaalkolleegium märkis, et kassatsioonkaebuses osundatakse põhjendatult kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele esimese astme kohtus, kuid samas aktsepteeris kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et need rikkumised ei ole kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised AKKS § 39 lg-te 3 ja 4 mõttes ja ei saa seetõttu olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Vandeadvokaat I. Teder esitas Riigikohtule teistmisavalduse, milles ta taotleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a, Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a ja Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a otsuste tühistamist ning E. Tammeri süüdistusasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

Kohtuotsuste teistmisalusena väidab I. Teder järgmist:

«Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 26. augustil 1997. a otsuses väärale seisukohale, et Eestis puudub isikul tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnangutega. Sellisest ebaseaduslikust seisukohast tulenevalt järeldas kriminaalkolleegium vääralt, et juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnangutega, on Eestis võimalik taotleda oma au kaitsmist vaid kriminaalõiguslike vahenditega -- taotledes erasüüdistusasja algatamist süüdistuses KrK § 130 alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumile ei olnud teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada oluline asjaolu, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud kohtuotsustes põhimõttelisele seisukohale, et isiku au saab kaitsta ka tsiviilõiguslike vahenditega (vt näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 27. septembrist 1995. a, kohtuotsus III-2/1-52/95 -- RT III 1995, 13, 163). Nimetatud oluline asjaolu ilmnes selgelt 1. detsembril 1997. a. Sel kuupäeval Riigikohtu erikogu oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-99-97 asus seisukohale, et juhul, kui au on teotatud vaid väärtushinnanguga, saab isiku au kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega. Seega ilmnes 1. detsembril 1997. a kriminaalasja õigeks lahendamiseks oluline asjaolu, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada. Seega on ilmnenud oluline asjaolu AKKS § 771 lg 3 p 5 kohaselt.»

Lisaks eeltoodule pidas avaldaja vajalikuks osundada kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele ja kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele.

Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisnes avaldaja arvates selles, et:

1. «Riigikohtu kriminaalkolleegium asus eelpoolnimetatud väärale seisukohale, et Eestis puudub isikul tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnangutega.»

2. Kolleegium on vääralt käsitlenud ja mõistnud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust asjas Lingen v. Austria. «Nimetatud otsuses ja ka analoogsetes otsustes on Euroopa Inimõiguste Kohus käsitlenud ajakirjanduslikku sõnavabadust äärmiselt laialt ning seda eriti ajakirjanduse suhtes avaliku elu tegelastega. Kohtuasjas Lingens v. Austria on EIK rõhutanud, et ajakirjaniku õigust levitada teavet ning mõtteid (arvamusi) ei tohi millegagi piirata. Kohtuasjast Castells v. Hispaania on kontekstist välja rebitud mõned sõnad, mis on vastuolus EIK praktikaga, mille kohaselt rõhutatakse, et seisukohavõttu (artiklit) tuleb hinnata tervikuna. Sisuliselt on Riigikohus loonud avaliku elu tegelasele privileegi kohtumenetluses.»

3. «Kohus on äärmiselt kitsendavalt ja ebaseaduslikult tõlgendanud põhiseaduse § 45 lg 1 sätestatud sõnavabadust. Põhiseaduse § 11 ei ole antud juhul kitsendava tõlgendamise õiguslikuks aluseks, kuna sõnavabadusele kui ühele põhilisele inimõigusele on antud äärmiselt laiad piirid. Pealegi põhiseaduse § 45 lg 1 ja põhiseaduse § 11 sätestatud omavahelise väidetava vastuolu olemasolul tuleb arvestada asjaolu, et antud asjas on vastuvaidlematult tõendatud, et V. Laanaru (Savisaar) on avaliku elu tegelane. Seega igasuguseid vastuolusid tuleb tõlgendada inimõiguse -- sõnavabaduse kasuks.»

4. Vastavalt põhiseaduse §-le 3 on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. «Seega on antud asjas kohaldatav Euroopa inimõiguste konventsioon ja Kohtu praktika ning ka ÜRO kodanike ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (art 19). Kolleegium oma otsuses on neid põhimõtteid ja norme rikkunud. Kohtuotsused on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 10 punktis 1 sätestatud sõnavabaduse, s.h ajakirjandusliku sõnavabaduse põhimõttega. Osundatud konventsiooni art 10 lg 2 kohaselt saab sõnavabadust piirata spetsiaalse seadusega kaasinimeste maine ja kõlbluse kaitseks. EIK on rõhutanud, et sõnavabaduse kitsendusi tuleb käsitleda kitsalt.» KrK § 130 ei ole selliseks seaduseks konventsiooni art 10 lg 2 mõttes. Seega sõnavabaduse valdkonnas ei saa käsitleda KrK § 130 kõrgemalolevana rahvusvahelistest põhimõtetest ja normidest.»

5. Ajakirjanikul on otsene kohustus ja õigus kajastada avaliku elu tegelase olemust ja tegevust ning seda E. Tammer oma kutsetööna ka tegi, mis omakorda ei ole käsitletav kuriteona.

6. Sõnad «rongaema» ja «abielulõhkuja» ei ole eesti keeles ebasündsad ja vulgaarsed KrK § 130 mõttes, mida kinnitab ka Keeleameti õiend. Väär on kolleegiumi seisukoht, et solvata saab KrK § 130 mõttes ka mitte üksnes ebatsensuursete ja vulgaarsete sõnadega, vaid ka sisult negatiivsete ja piltlike väljendite kasutamisega.

Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine on seisnenud avaldaja arvates alljärgnevas:

1. «Väidetav eksperdiarvamus tuvastas õiguslikke asjaolusid ning see on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, kuna see on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Väidetav ekspert on asunud tõendeid hindama ning see on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 30. maist 1995. a, III-1/1-36/95 -- RT III 1995, 9, 105).»

2. «Ekspertiisi läbiviimisel on rikutud oluliselt KrMK § 59 lg 8 nõudeid ja taotluse rahuldamata jätmisel KrMK § 59 lg 1 nõudeid, mille kohaselt eksperte määrab kohus, mitte kohtuväline isik.»

3. «E. Tammer on antud ebaseaduslikult kohtu alla KrMK § 362 alusel. KrMK § 4 kohaselt ei või süüdistatavana vastutusele võtta muidu kui seaduses ettenähtud alusel ja korras. KrMK § 357 otseselt välistab KrMK § 362 kohaldamise.»

Riigikohtu üldkogu istungil antud seletuses leidis E. Tammeri kaitsja vandeadvokaat I. Teder, et teistmisavaldus kuulub rahuldamisele ja vaidlustatud kohtuotsused tühistamisele, kuna puudub kuriteosündmus. Kaitsja taotles asja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule või Riigikohtult uue otsuse tegemist ja E. Tammeri õigeks mõistmist süüdistuses KrK § 130 järgi.

Kannatanu V. Laanaru (Savisaar) esindaja vandeadvokaat Ü. Talviste arvates on teistmisavaldus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Riigikohtu üldkogu, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud vandeadvokaatide I. Tederi ja Ü. Talviste seletused,

leidis:

Kriminaalmenetluse seaduses mõistetakse menetluse teistmise ehk kriminaalasja uuendamise all jõustunud kohtuotsusega lahendatud kriminaalasja kas täies ulatuses või osaliselt uuesti arutada lubamist. Kriminaalasja uuendamine on erandlik menetlus ja seda rakendatakse ainult siis, kui on ilmnenud uued asjaolud, mis ei olnud kohtul asja lahendamisel teada.

Esitatud teistmisavalduses märgitakse teistmisalusena AKKS § 771 lg 3 p 5 kohaselt ilmnenud olulist asjaolu. AKKS § 771 lg 3 p 5 sätestab, et teistmisaluseks on «kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaolu ilmnemine, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse või määruse tegemisel teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoluga tooks kaasa kas õigeksmõistva kohtuotsuse või kergemat karistust ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamise».

Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 775 lg-te 5 ja 6 kohaselt peab Riigikohus kontrollima, kas esitatud teistmisavaldus on põhjendatud või mitte. Seejuures peab Riigikohus hindama, kas teistmisavalduses väidetu on muu oluline asjaolu AKKS § 771 lg 3 p 5 mõttes ja kui on, kas see siis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa uue sisulise otsuse.

Avaldaja on esitanud teistmisalusena asjaolu, mille kohaselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumile ei olnud E. Tammeri süüdistusasjas otsuse tegemisel teada, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud 27. septembri 1995. a otsuses nr III 2/1-52/95 põhimõttelisele seisukohale, et isiku au saab kaitsta ka tsiviilõiguslike vahenditega. Nimetatud oluline asjaolu ilmnes selgelt 1. detsembril 1997. a, mil Riigikohtu erikogu asus seisukohale, et kui au on teotatud vaid väärtushinnanguga, saab isiku au kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega. Seega ilmnes avaldaja arvates 1. detsembril 1997. a AKKS §-s 771 lg 3 p 5 sätestatud uus oluline asjaolu, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada.

Riigikohtu üldkogu ei nõustu avalduses esitatud arvamusega ja on seisukohal, et AKKS §-s 771 lg 3 p 5 sätestatud «muu olulise asjaolu» all tuleb mõista faktilisi asjaolusid, mitte aga varasemat või hilisemat kohtupraktikat seaduse tõlgendamisel.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. septembri 1995. a otsus ja erikogu 1. detsembri 1997. a otsus ei välista au ja väärikuse kaitset kriminaalõiguslike vahenditega. Au ja väärikuse kriminaalõiguslik kaitse on võimalik seetõttu, et see on expressis verbis sätestatud KrK §-s 130.

Seega on esitatud teistmisavaldus põhjendamatu teistmisaluse puudumise tõttu ja kuulub rahuldamata jätmisele.

Teistmisavalduse ülejäänud argumendid käsitavad kriminaalseaduse väidetavat ebaõiget kohaldamist või kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist E. Tammeri kriminaalasja lahendamisel. Avalduse need väited ei kuulu läbivaatamisele teistmismenetluses.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 65 lg-st 3 ja § 775 lg-test 1, 3 ja 6, Riigikohtu üldkogu

otsustas:

Jätta teistmisavaldus rahuldamata.

Riigikohtu üldkogu otsus jõustub 9. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Rait MARUSTE
Liikmed Tõnu ANTON
Henn JÕKS
Jüri ILVEST
Lea KALM
Eerik KERGANDBERG
Ants KULL
Lea LAARMAA
Jaak LUIK
Jaano ODAR
Jüri PÕLD
Hele-Kai REMMEL
Jüri RÄTSEP
Harri SALMANN
Peeter VAHER
Triinu VERNIK

Rait Maruste eriarvamus

Riigikohtu üldkogu 1998. a 9. aprilli otsuse juurde

Riigikohtu üldkogu otsusega mitte menetleda teistmisavaldust sisuliselt, vaid lükata see tagasi protsessuaalsetel põhjusel ei saa nõustuda. Seda nii teistmisaluste tõlgendamise, kriminaalmenetluse ja -õiguse teooria kui ka vaidlusaluse probleemi käsitlemise riigi- ja rahvusvahelisõigusliku käsitluse seisukohast.

I. Teistmisaluse tõlgendamine.

Teistmise mõiste ja alused on esitatud AKKS § 771 lg 3 p 5, mis sätestab teistmisalusena: «kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaolu ilmnemine, mis ei olnud kohtule teistitavas kriminaalasjas otsuse või määruse tegemisel teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa kas õigeksmõistva kohtuotsuse või kergemat karistust ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamise.» Leian, et võtmesõna selles aluste määratluses on sõna «kogumis». Seda kogumit põhjendan järgmisega:

Leian, et vaadeldaval juhtumil esinevad teistmist võimaldavad alused AKKS § 771 lg 3 p 4 mõttes. Seadust tuleb tõlgendada mitte kitsalt, ainult antud normi ja akti sees, vaid kontekstis kogu õigusega, sh kontekstis põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse ning õiguse, sh õigusemõistmise üldpõhimõtetega ja seostatult probleemi sisuga. Riigikohus on oma staatuselt ja missioonilt kohustatud hindama õigust ja kohtu ette tõstatatud probleemi sisuliselt ja laias kontekstis. Antud juhul on aga Riigikohus võtnud formaalse ja probleemi olemusest möödavaatava positsiooni. Selline lähenemisviis ei ole kooskõlas Riigikohtu kui kassasiooni- ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu põhiseadusliku staatusega.

Küsimus, kas antud juhul teistmisalus on või ei, pole pelgalt formaalne menetluslik küsimus. Kõik asjaosalised, sealhulgas ka Riigikohus teab, et probleemi taust on tunduvalt üldisem ja põhimõttelisem ning see on kujunenud esimese astme ja teise astme kohtu vigadest ning ka Riigikohtu enda varasemate otsustuste pinnalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a otsuse võimaliku revideerimise kohtuvigade parandamise korras blokeeris sama kolleegiumi täiskoosseis oma 16. detsembri 1997. a otsuses H. Kärmi süüdistusasjas, kus asuti seisukohale, et kui kriminaalasi on juba kassatsiooni korras lahendatud, siis vastavalt AKKS §-le 65, ei kuulu Riigikohtu otsus enam edasikaebamisele, mis tähendab, et kohtuvigade parandamist ei saa taotleda kassatsioonimenetluse tulemusena tehtud kohtuotsustes. Selle otsustuse loogiline järelm oli, et E. Tammeri kaitsja I. Tederi kohtuvigade parandamise avaldus 2. jaanuarist 1998. a ei saanud loakogust menetlusluba.

Olen veendunud, et kui küsimuse all on põhiõigused ja vabadused (antud juhul sõnavabadus, eraelu puutumatus, au ja väärikus, õigus ausale ja seaduslikule õigusemõistmisele) ning kohus on nende üle otsustamisel teinud ilmseid vigu ning see on kohtule teada, siis on kohtu olemuslik ülesanne püüda leida teed seaduslikkuse ja õigluse taastamiseks. Kohus, veel enam Riigikohus, peab menetlusnorme püüdma tõlgendada selliselt, et võimalikud vead parandada. Kohus ei saa menetlusseadust tõlgendada selliselt, et seda mitte teha. Ehk teisisõnu otsida põhjust(-si), miks seda mitte teha, miks eksimusi mitte parandada. Leian, et viimane lähenemisviis ei ole õigusemõistmise olemusliku missiooni ja Riigikohtu põhiseadusliku rolliga kooskõlas ning on lähedane õigusemõistmisest keeldumisele. Osundan, et põhiseaduse § 14 seab kohtule õiguste ja vabaduste kaitse kohustuse. Eriti käib see Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu kohta.

Õiguste ja vabaduste kaitsele sisulise lähenemise ja nende kaitse prioriteetsuse printsiipi, s.o sisu eelistamist vormile, kasutab näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu tegevust reguleeriv EIÕK protokolli nr 11 art 37 p 2 näiteks sätestab, et «Kohus võib taastada avalduse menetlusnimistus, kui ta peab seda asjaoludest tulenevalt õigustatuks».

Riigikohus oleks pidanud endale esitama küsimusi veel ka sellest aspektist, kas asja sisulisele läbivaatamisele mitteorienteeruv lähenemisviis on ikka õigustatud olukorras, kus:

1) üldteadaolevalt vastavat valdkonda (teistmist) reguleeriv normistik ja selle kohaldamise praktika on puudulik;

2) kas üks kolleegium saab (on õigustatud) kogu Riigikohtu nimel otsustama põhimõttelisi põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse ja õigusemõistmise üldküsimusi;

3) kui normistik võimaldab nii üht kui teistsugust tõlgendust, ehk teisisõnu, ei ole kategoorilist keeldu menetlemiseks, kas siis on kohus õigustaud keelduma menetlemisest. Või teisiti küsides -- mis saaks halvemaks, kui asja Riigikohtu suveräänsusele ja eel- ja järeltoodud argumentidele toetudes asja siiski menetleda?

4) tulenevalt asjaolust, et kaasaegse käsitluse kohaselt põhiõigused ja vabadused ehk inimõigused ei ole mitte ainult subjektiivsed õigused, vaid nad on ka objektiivsed printsiibid, siis tuleb õigust, sh menetlusõigust tõlgendada ja kohaldada viisil, mis tagaks nende maksimaalse võimaliku kaitse.

II. Teistmisavalduse kriminaalmenetluslik põhjendatus.

Oluliste menetlusnormide eiramine ei saa olla aluseks põhjendatud ja seaduslikule õigusi ja vabadusi piiravale kohtuotsusele. See tuleneb otseselt ka kriminaalkolleegiumi enda varasematest lahenditest.

Nii on kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a otsus sisuliselt vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega 30. maist 1995. a. A. Hartsenko kriminaalasjas; kriminaalkolleegiumi otsusega 17. juunist 1997. a M. Mägi süüdistusasjas; kriminaalkolleegiumi otsusega 4. veebruarist 1997. a D. Þukovi kriminaalasjas; tsiviilkolleegiumi 27. septembri 1995. a otsusega. Küsimus on tõendite lubatavusest kohtumenetluses.

M. Mägi otsuses, on öeldud, et «tulenevalt KrMK § 48 lg 1 sätetest on tõenditeks üksnes need faktilised andmed, mille alusel teeb kohus seaduses määratud korras kindlaks». E. Tammeri kriminaalasjas on kriminaalkolleegium nentinud: «kassatsioonkaebuses osutatakse põhjendatult kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele esimese astme kohtus, kuid samas aktsepteerib Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et need rikkumised ei kujuta endast kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lõigete 3 ja 4 mõttes ega saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.» Sellist, Riigikohtu poolt aktsepteeritavat seisukohta ei ole ringkonnakohus tegelikkuses võtnud. Lõige 4 kohta ei ole ta võtnud ega saanudki võtta seisukohta, sest see õigus on ainult Riigikohtul, ja seda on ka ringkonnakohus oma otsuses märkinud.

Kui kriminaalkolleegium tahtis erinevalt varasematest kohtulahenditest asuda teistsugusele seisukohale, siis oleks ta pidanud AKKS § 58 alusel andma asja kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. Erikogule või üldkogule saab kriminaalasja lahendamiseks anda ainult kriminaalkolleegiumi kogu koosseis. Antud asjas seda ei tehtud, kohtuvea parandamise võimalus puudub ja seetõttu jääb seadusjõusse kohtulahend, mida on tehtud kohtukolleegiumi poolt menetlusseadust rikkudes. Need rikkumised seisnevad järgmises:

1) kriminaalasja algatamise ja õiguserikkuja kohtu alla andmise määrus (tl 4) ei ole kooskõlas seadusega. Menetluse üldnorm KrMK § 4 kohaselt on, et isikut võib süüdistatavana vastutusele võtta ainult seaduses ettenähtud alustel ja korras. Seda põhimõtet on eiratud. Kohtunik Kunman on algatanud kriminaalasja Enno Tammeri suhtes KrK § 130 järgi ja ta ka kohtu alla andnud juhindudes KrMK §-st 362. KrMK § 362 järgi algatatakse nn protokollivormis menetletavad asjad. Sel viisil KrK § 130 tunnustel algatatud kriminaalasi on otseses vastuolus KrK §-s 357 sätestatuga. KrK § 130 tunnustel võib kriminaalasja algatada üksnes KrMK § 188 lg 1 alusel, kusjuures enne kriminaalasja algatamist võib kohtunik püüda pooli lepitada. Kriminaalasja menetluskord erasüüdistusasjas ja materjalide kohtueelse ettevalmistamise protokollivormis on oluliselt erinev.

2) motiveerimatult kriminaalasja lõpetamisest keeldumine. 17. mail 1996. a on toimunud kohtuistung, kuhu on ilmunud ainult kohtualune E. Tammer, kes, juhindudes KrMK § 221 lg-st 2, on teinud taotluse kriminaalasjas menetluse lõpetamiseks, kuna kannatanu ei ole istungile ilmunud (tl 14). Erasüüdistusasjas kannatanu mõjuvate põhjusteta kohtusse mitteilmumisel lõpetab kohus kriminaalasjas menetluse (KrMK § 221 lg 2). Toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks 17.05.1996. a võtnud selle taotluse suhtes seisukoha. Istungi protokollist (tl 11) nähtub, et kohus määras istungi edasi lükata, kuna kannatanu esindaja viibis väliskomandeeringus. Kohtualuse E. Tammeri väited, et kriminaalasjas puuduvad volitused esindaja kohta, pole ümber lükatud. Toodud faktid viitavad kohtu süüdistavale kallakule. Seisukoht taotluse suhtes on võetud 31. mail 1996. a. Kannatanu on ilmunud ja teatab, et ta ei tulnud 17. mai istungile sellepärast, et: «Jätsin kohtusse ilmumata esindaja tõttu». Kohus leidis, et taotlus kriminaalasja lõpetamiseks ei kuulu rahuldamisele. Kohus avaldab määruse (tl 25). Kus on määrus või millisest määrusest üldse on jutt, toimiku materjalidest ei nähtu. Seisukoht kriminaalasjas menetluse lõpetamise või mittelõpetamise kohta peab aga vastavalt KrMK § 223 lg-le 3 olema motiveeritud ja kohus peab selle tegema nõupidamistoas, mis vormistatakse eraldi menetlusdokumendina, millele kirjutab alla kogu kohtu koosseis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma varasemates lahendites asunud seisukohale, et KrMK § 223 rikkumine, seisukohta motiveerimata, on kriminaalmenetluse oluline rikkumine. Selle sätte rikkumine on omakorda AKKS § 39 lg 3 p 1 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine -- kohus ei lõpetanud kriminaalasja KrMK § 221 aluste esinemisel. Nendele puudustele on kaitse tähelepanu juhtinud, kuid sellele on jäetud reageerimata.

3) ekspertiisi ebaseaduslik määramine. Ekspertiisi määramine vastuolus KrMK §-dega 223 ja 251 on tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ja on olnud kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Määrates 31. mail 1996. a keeleekspertiisi, on kohtunik Kunman määranud eksperdiks juriidilise isiku (Eesti TA Eesti Keele Instituudi). Määrus on vastuolus KrMK § 59 lg-ga 1 mis sätestab, et «eksperte määravad juurdleja, uurija, prokurör ja kohus». Eksperdiks saab ekspertiisiteooria üldtunnustatud seisukoha järgi olla ainult füüsiline isik, mitte asutus. Eeltoodule on juhtinud tähelepanu taotluses v.adv I. Teder (tl 48--49), kes taotles kordusekspertiisi, kuna ekspertiisi määramisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Kohtu määrusega 30.10.96. a on taotlus rahuldatud, aga motiivil, et ekspert on jäänud hoiatamata. Järjekordselt määratakse eksperdiks juriidiline isik. Sellele järgneb ekspertiisiakt 18. novembrist nr 6-3/173, mille on koostanud Tiiu Erelt. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, kes ja millisel alusel määras kordusekspertiisi läbiviijaks Tiiu Erelti. Kordusekspertiis on läbi viidud vastuolus KrMK § 59 lg 8 sätestatule, mille kohaselt eksperdi põhjendamatu arvamuse puhul või kahtluse korral selle õigsuses võib määrata kordusekspertiisi, tehes selle ülesandeks teisele eksperdile või teistele ekspertidele. Nimetatule juhtis tähelepanu kaitsja (tl 68--69) ja taotles kordusekspertiisi, mis oleks määratud kooskõlas menetlusseadusega. Kohus vastas, et tegemist on täiendekspertiisiga, mitte kordusekspertiisiga. Kordusekspertiisi määramist ei pidanud kohus vajalikuks ja seega võib järeldada, et kaitsja taotlus jäeti rahuldamata, olgugi, et protokollist see üheselt ei kajastu (tl 82 p-l). Vastavalt KrMK § 223 lg-le 1 peab ekspertiisi määramise (seega ka mittemääramise) määrus olema motiveeritud ja tehtud nõupidamisetoas ning vormistatud eraldi dokumendina, millele on alla kirjutanud kogu kohtu koosseis. Sellist määrust kriminaalasjas ei ole ja tegemist on menetluseseaduse rikkumisega.

On selge, et ekspertiisi määramisel on rikutud menetlusnorme ja seetõttu ei saa KrMK § 48 lg 1 alusel ning juhindudes kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsusest ja üldkogu 22. jaanuari 1998. a otsusest M. Mägi süüdistusasjas eksperdi arvamust käsitleda kohtukõlbliku tõendina. Ekspertiisi määramisel kriminaalmenetlusnormide rikkumist on tunnistanud oma otsuses ka ringkonnakohus (tl 114). Linnakohus on menetlusnorme rikkudes saadud eksperthinnangu võtnud aluseks E. Tammeri süüdimõistmisel. Menetlusseadusega vastuolus saadud eksperthinnang on Riigikohtu poolt aktsepteeritud kui tõend, millel põhineb süüdimõistev otsus. Selline seisukoht on otseses vastuolus Riigikohtu varasemate lahenditega.

Eeltoodust nähtub, et Riigikohus on käsitanud sarnaseid olukordi erinevalt. Seda, mida eelmistel juhtudel on peetud veaks, antud juhtumil veaks peetud ei ole. Selline lähenemisviis ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise ja seaduse ees võrdsuse põhimõttega, mille kohaselt sarnaseid situatsioone tuleb kohelda/käsitada võrdselt. Selle, põhiseaduse ja õiguse üldprintsiibi järgimise kindlustamine on just riigi kõrgema kohtu esmaülesanne.

Riigikohus, sh kriminaalkolleegium, ei vaata kohtulahendeid läbi revisjoni printsiibil. Seetõttu on tõenäoline kohtuvigade esinemine ka nendes kohtulahendites, mida on juba kassatsiooni korras läbi vaadatud. Teiseks võib probleemiks olla ka see, kui Riigikohtu kolmeliikmeline kolleegium ise rikub asja läbivaatamisel seadust. Kui ükski kolleegiumi liikmetest ei nõua asja läbivaatamisele andmist kolleegiumi kogu koosseisule, siis võib tekkida olukord, mil kolmeliikmeline koosseis teeb kohtulahendi, mis on vastuolus nii sama kolleegiumi kui ka mõne teise kolleegiumi varasemate lahenditega. Antud asjas nii juhtunud ongi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 1997. a otsus, millega välistati kohtuvigade parandamine kriminaalasjas, mida on juba kassatsiooni korras lahendatud, võtab menetlusosalistel praktiliselt võimaluse vigaste kohtulahendite parandamiseks. Nimetatud otsus, sisult enda ilmeksimatuks kuulutamise otsus, annab põhimõtteliselt kahele inimesele 17st voli kõigi nimel tsementeerida tehtud otsus ja teha see siduvaks kogu Riigikohtule. See ei ole õiguse ühetaolise kohaldamise printsiibi kindlustamise ning Riigikohtu kollegiaalsuse töökorra põhimõttega kooskõlas. Taoline olukord avab tee sellele, et Riigikohtu erinevad kolleegiumid võivad samaaegselt ühes probleemis teha risti vastupidiseid otsuseid, mis mõlemad on tehtud Riigikohtu nimel. Samaaegsus on võimalik mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt, sest väljakujunenud töökorrast tulenevalt töötavad kolleegiumid autonoomselt. Ja isegi kui ollakse informeeritud lahendamisel olevatest probleemidest, ei kohusta miski, kui seda ei taheta, jurisdiktsiooni otsust tegemata üle anda üldkogule.

Põhimõttelistes küsimustes jurisdiktsiooni üleandmine kohtu plenaaristungile on üldtunnustatud õigusemõistmise printsiip ning seda oleks pidanud tegema kolleegium. Kuna aga kolleegium seda ei teinud, siis olnuks üldkogu kohus anda oma juhised taoliseks puhuks. Seega leian, et õiguse ühetaolise kohaldamise huvides ja Riigikohtule põhiseadusega antud staatusest lähtuvalt peab Riigikohtu kolleegium, juhul kui vaidlusalune probleem seondub põhiseaduse mõne keskse mõiste või rahvusvahelise õiguse tõlgendamise ja kohaldamise või õiguse ja õigusemõistmise üldküsimusega, asjas otsust tegemata andma jurisdiktsiooni üle Riigikohtu üldkogule. Erikogu süsteem ei ole lahendus, sest ta toimib «tagantjärele» (ex post facto), situatsioonis, kus otsus on juba tehtud ning ollakse fakti ees, kuidas olukorrast välja tulla. See aga on nii psühholoogiliselt kui ka õiguse tõlgendamise ja rakendamise seisukohalt tunduvalt komplitseeritum.

III. Materiaalõiguse kohaldamise küsitav õiguspärasus. Kriminaalkoodeksi § 130 kvalifitseerivaks tunnuseks on ebasünnis vorm. Seega peab kohus teo inkrimineerimiseks täpselt avama selle, milles seisneb inkrimineeritava teo puhul ebasünnis vorm. Ka eeldab see koosseis otsest tahtlust. Ka see peab olema selgelt määratletud. Kui mitte varem, siis vähemalt kassatsioonkohtu lahendist peaks nähtuma, milles seisneb antud juhul kvalifitseerimise kesksete kategooriate -- ebasündsa vormi ja otsese tahtluse sisu ja tunnused. Kahjuks ei ole võimalik leida seda ühestki vaidlustatud lahendist. Taoline lähenemismeetod meenutab objektiivset süüksarvamist ning peaks olema demokraatlikus õigusriigis välistatud.

IV. Menetlemisevajaduse põhistatus lähtuvalt Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu staatusest (PS § 149 lg 3) ning kohtuvõimu põhiseadusliku kohustatusega kaitsta õigusi ja vabadusi (PS § 14). Mõisted «sõnavabadus», «avaliku elu tegelane», «eraelu puutumatus», «au ja väärikus» on oma olemuselt konstitutsioonilised kategooriad ja vajavad seepärast mitte ainult kriminaalõiguslikku, vaid ka vastavat põhiseaduslikku sisustamist ja hinnangut. Põhiseaduse § 149 lg 3 kohaselt on Riigikohus in corpore, mitte ainult selle põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks. Põhiseaduse §-st 14 ja § 149 lg-st 3 tuleneb Riigikohtu kohustatus ka ilma sellekohase taotluseta hinnata ja kaitsta õigusi ja vabadusi ning hinnata kaasust põhiseaduse kategooriate valguses. Täiesti möödapääsmatu on see aga siis, kui selline küsimus on põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse seisukohast menetlusosalise poolt kohtu ette püstitatud. Olen arvamusel, et kohtud on läbi kogu menetluse lähenenud asjale ainult ühe poole (kannatanu) argumentidest lähtuvalt ning on sel viisil eiranud auditur et altera partem põhimõtet.

Ebaõnnestunud lahendi üheks oluliseks lätteks on vaidlusaluse probleemi olemuse ebatäpne määratlemine. Leian, et au ja väärikuse, solvamise ja laimuga seonduvate vaidluste lahendamisel peab kõigepealt selgitama, kas tegu on eraisikute vahelise suhte ja vaidlusega või on tegu avaliku elu tegelasi puudutavate väidete ja sellest tekkinud vaidlusega. See on oluline, sest õiguslike kaitsevahendite spekter, riigivõimu (kohtu) osa selle lahendamisel ja lahendi järelmid on sellest johtuvalt oluliselt erinevad. Sellega seoses pean vajalikuks osundada järgmist:

Eesti Vabariigile on siduv Euroopa inimõiguste konventsioon ning Eesti on tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevust konventsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel ning selle jurisdiktsiooni kohustuslikkust (art 46). Põhiseaduse § 123 lg 2 kohaselt kohaldatakse juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, välislepingu sätteid. Nendele argumentidele on viidanud korduvalt E. Tammeri kaitsja ning ta tegi seda ka üldkogu istungil.

Kõigepealt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis otseselt ekslik ja asjasse mittepuutuv viide Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile. Kolleegium on ebatäpselt tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohta, väites, et ajakirjaniku väärtushinnangust solvatud inimese pöördumine siseriikliku kohtu poole selle väärtushinnangu tõestamiseks kujutab endast EIÕK art 10 sätestatud sõnavabaduse rikkumist. Selliselt antud seiskohta ei ole võimalik mõista.

Au ja väärikuse asjades eristatakse kahte kategooriat vaidlusi, mis eeldavad erinevaid standardeid nende lahendamisel. Juhul, kui au ja väärikuse võimaliku alandamise objektiks on eraisik, on inimväärikuse kaitse standardid kõrgemad. Juhul aga, kui arvamuse objektiks on avaliku elu tegelane, on kaitsestandardid madalamad. Tuleneb see asjaolust, et avaliku elu tegelasel on ise end seadnud või ta taotleb ühiskonnas otsusetegija või arvamusekujundaja rolli ning seetõttu peab pluralistliku demokraatia (põhiseaduse printsiip PS § 1 järgi) toimimiseks taluma ka marginaalseid hinnanguid ja arvamusi, sealhulgas ka enda isiku kohta. Vastasel korral ei saaks sõnavabadus ja demokraatia vabalt toimida ning arvamusevabadus võib saada ahistatud hirmust olla karistatud. Ausasse avalikku arutellu astuja ei pea kartma, et tema vastu võidakse õigusliku repressiooni rakendada. Sõnavabaduse piiramine repressiooniähvardusel toob kaasa «jahutava efekti», mis pärsib ideede ja arvamuste vaba leviku.

EIÕK 10. artikli kohaldamisel on Euroopa Inimõiguste Kohus kujundanud rikkaliku pretsedendiõiguse, mis peaks olema otsejuhiseks ka Eesti kohtutele.

Näiteks Lingeni asjas Austria vastu selgitas Kohus 1986. a juulis nende põhimõtete ulatust pressiga seoses: «Kuigi press ei tohi üle astuda piiridest, mis on inter alia seatud «kaasinimeste reputatsiooni kaitseks», on tal siiski kohustus levitada teavet ja ideid poliitiliste küsimuste kohta täpselt samavõrd kui muude üldist huvi pakkuvate küsimuste kohta. Asi pole ainult selles, et pressil on ülesanne levitada teavet ja ideid, vaid ka selles, et üldsusel on õigus neid saada.» Selles asjas tuvastas kohus artikli 10 rikkumise. Kaasuse sisuks oli juhtum, kus avaldajale määrati trahv selle eest, et ta oli ajaleheartiklis ühte poliitikut laimanud (Austria kriminaalseadustiku § 111). Leiti, et see kujutas endast põhjendamatut sekkumist artikliga 10 garanteeritud sõnavabadusse.

Taanit puudutavas Barfodi asjas leidis Kohus 1989. a veebruaris, et «väga oluline on, et kriminaal- või muude sanktsioonide ähvardusega ei võetaks üldsuse esindajailt julgust avaldada oma arvamust üldist huvi pakkuvates küsimustes».

Austriat puudutavas Oberschlicki asjas, mille algatas avaldaja vastu üks Austria poliitik ja mille tulemusena avaldaja süüdi mõisteti, jõudis kohus 1991. a mais otsusele, et tegemist oli artikli 10 rikkumisega. Selles laimusüüdistusasjas leidis kohus, et tegemist oli artikli 10 rikkumisega sellel alusel, et sekkumine ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik, sest avaldaja väited kujutasid endast väärtuselisi hinnanguid.

Castells'i lahendis 1992. a aprillis sedastas Kohus artikli 10 rikkumise. Avaldaja -- baski sõjaväelane ja Hispaania parlamendiliige -- mõisteti süüdi valitsuse solvamise eest artikli avaldamisega, milles ta süüdistas valitsust selles, et too toetab või sallib relvastatud gruppide rünnakuid baskidele. Selles asjas täheldas kohus järgmist: «Ei tohi unustada pressi väljapaistvat rolli õigusriigis. () Pressivabadus on avalikkusele üks parimaid võimalusi oma poliitiliste liidrite ideid ja hoiakuid teada saada ja nende suhtes oma arvamust kujundada. See annab iseäranis poliitikutele võimaluse üldsusele erilist huvi pakkuvate küsimuste üle mõtiskleda ja oma kommentaare esitada; seeläbi võimaldab pressivabadus igaühel osaleda vabas poliitilises väitluses, mis iseenesest on demokraatliku ühiskonna väga oluline osa.»

Handyside'i asjas Ühendkuningriikide vastu leidis Kohus 1976. a detsembris, et: «Sõnavabadus kujutab endast üht ühiskonna olulisimat alust, üht põhitingimustest selle ühiskonna progressiks ja iga inimese arenguks. Vastavalt artikli 10 paragrahvile 2 ei puuduta see mitte üksnes niisugust «informatsiooni» ja «ideid», millesse suhtutakse soosivalt või mida loetakse mittesolvavateks või erapooletuteks, vaid ka niisugust informatsiooni ja ideid, mis solvavad, ðokeerivad või häirivad riiki või selle elanikkonna mistahes sektorit. Niisuguseid nõudeid seavad pluralism, tolerantsus ja sallivus, ilma milleta demokraatlikku ühiskonda ei ole olemas.»

Tulenevalt rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusest, kui apellant on tõstatanud ükskõik millise Eesti kohtu ees küsimuse siseriikliku õiguse ja selle kohaldamispraktika vastavusest Euroopa inimõiguste konventsioonile ja selle kohaldamispraktikale (case law), siis ei või kohus neid argumente ignoreerida. Ta peab need kaalumisele võtma. Ja kui ta ka ei nõustugi nendega, siis saab ta need arvestamata jätta motiveeritult.

EÕIK art 10 p 1 määratleb, et igaühel on õigus sõnavabadusele. Sedasama kinnitab ka Eesti Vabariigi põhiseadus. See õigus kätkeb endas vabadust oma arvamusele ja õigust levitada mõtteid ja informatsiooni «ilma võimude sekkumiseta». Osundus «ilma võimude sekkumiseta» viitab sõnavabaduse kasutamisest paratamatult sugenevate vaidluste lahendamise era- ehk tsiviilõiguslikule korrale. Teine määrav tegur on üldine ehk avalik huvi. Iga kord, kui on tegemist asjaga ehk olukorraga (näiteks avaliku elu tegelase omadused), mis puudutab inimesi üldse, nii et neil võib olla põhjendatud huvi või mure selle suhtes, mis toimub või mis võib nende või teistega juhtuda, on tegemist üldist huvi pakkuva asjaga. Ning selles suhtes on igaühel õigus avaldava oma arvamust. Avaliku elu tegelase eraelu võib pakkuda üldist huvi sel määral, mil määral sellest sõltub tema sobivus avalikku, teiste inimeste elu mõjustavasse ametisse või üldiste otsustuste kujundajaks.

Kes on avaliku elu tegelane, on fakti ja konteksti küsimus. Inimene, kes on avaliku elu tegelaseks vallas, ei pruugi seda olla riigi ulatuses. Üks tunnustatud kriteerium selle määratlemiseks on isiku soov ja sammud enda esitlemisel avalikkusele ja avalikus elus osalemiseks. Tema soov osaleda üldiste asjade otsustamisel ja arvamuste kujundamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1997. a otsuses P. Kreitzbergi hagis AS Cronoes vastu leidis kolleegium, et avaliku elu tegelane on end ise seadnud üldsuse erilise tähelepanu alla. Täpselt sedasama on teinud ka V. Laanaru-Savisaar oma kunagise ametikoha järgi (peaministri nõunik), eriti aga oma eraelu puudutava memuaarse sisuga kirjutise massitiraaþis avaldamisega. Kui ajakirjanik seejärel kasutab V. Laanaru enda poolt avalikkuse ees endale esitatud retoorilist küsimust intervjuus, siis sellise toimimisviisi antud õiguslik hinnang -- teo kuriteoks pidamine ja ajakirjaniku kriminaalkorras karistamine -- on ilmselt ebaproportsionaalne võimaliku rikkumise sisule. Õigusemõistmine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Üks selline keskne põhimõte on, et reaktsioon õiguserikkumisele peab olema proportsionaalne rikkumise ohtlikkusele ja kaalule. Leian, et antud juhul on reaktsioon kriminaalrepressiooni näol selgelt ebaadekvaatne (-proportsionaalne).

Vaadeldavas kaasuses on konfliktis 2 olulist väärtust -- sõnavabadus ja eraelu puutumatus ning au ja väärikus. Põhiväärtuste kollisiooni korral ei saa alternatiivselt ohverdada ühte (antud juhul sõnavabadust) ning kaitsta ainult teist. Tuleb leida tasakaalustatud lahendus, mis võimaldab võimalikult väikse kahjuga säilitada ja kaitsta mõlemat.

Riigikohtu üldkogu otsuses argumenteeritakse seda, et isikul on õigus lisaks tsiviilõiguslikele kaitsevahenditele kasutada oma au ja väärikuse kaitseks ka kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid. Loomulikult on inimesel õigus, niikaua kui see erasüüdistuse säte seaduses eksisteerib, selle kohaldamist taotleda ning seda ei saa keegi talle keelata. Probleemi raskuspunkt pole ju aga selles, vaid kohtu reaktsioonis ja selle teostamise meetodis. Inimese õigus taotleda nn kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid ei tähenda automaatselt seda, et kannatanu taotlus on kohtule siduv ja kohus peabki pimesi talitama nii nagu kannatanu taotlenud on. Toimimisviis, kus kohus ise algatab kriminaalasja, ise kogub tõendid ja ise mõistab süüdi, on sellises tundlikus valdkonnas kasutatuna sügavalt küsitav.