Teksti suurus:

3-4-1-2-99 Tallinna halduskohtu taotluse tunnistada kehtetuks omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 läbivaatamine

Väljaandja:Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT III 1999, 9, 90

3-4-1-2-99 Tallinna halduskohtu taotluse tunnistada kehtetuks omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 läbivaatamine

Vastu võetud 02.03.1997

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOHTUKOLLEEGIUMI OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. märtsil 1999. a 3-4-1-2-99

Tallinna Halduskohtu taotluse tunnistada kehtetuks Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 läbivaatamine.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas 3. märtsi 1999. a avalikul kohtuistungil Riigikogu esindaja Mati Meose, õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja ja justiitsministri esindaja Priidu Pärna osavõtul ning kolleegiumi sekretäri Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 1999. a taotluse.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest

nähtub:

Karin Maria Salm esitas 23. detsembril 1991. a Tallinna Linnavarade Ametile avalduse Tallinnas Paldiski mnt 6 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 11. mai 1998. a otsusega jäeti K. M. Salmi avaldus rahuldamata põhjusel, et ta ei kuulu omandireformi aluste seaduse §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. K. M. Salm esitas kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile, kes jättis kaebuse rahuldamata. Seepeale vaidlustas K. M. Salm ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse Tallinna Halduskohtus.

Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 1999. a otsuse kohaselt esitas K. M. Salm õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 2 alusel kui endise omaniku lapse abikaasa, sest endise omaniku laps on surnud. 29. jaanuaril 1997. a vastu võetud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg-ga 3 muudeti omandireformi aluste seaduse seda sätet ja punktist 2 jäeti muu hulgas välja sõnad «endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast)». Vastavalt omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-le 15 lg 5 ei kohaldata omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 2 muudatust juba õigustatud subjektiks tunnistatud endise omaniku lapse abikaasa suhtes. Kuna K. M. Salmi suhtes ei olnud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsust enne selle seaduse jõustumist tehtud, siis lähtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 11. mai 1998. a otsuse tegemisel omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 2 uuest redaktsioonist ning jättis K. M. Salmi avalduse rahuldamata.

Tallinna Halduskohus jättis omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 kohaldamata nende vastuolu tõttu põhiseaduse §-dega 10 ja 12. Kohus tunnistas täielikult seadusevastaseks vaidlustatud otsuse osas, millega jäeti rahuldamata K. M. Salmi avaldus põhjusel, et taotleja ei kuulu omandireformi aluste seaduse §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. Kohtuotsuse põhjenduste järgi tegutses K. M. Salm õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamisel sel ajal kehtinud omandireformi aluste seaduse ja selle alusel antud õigusaktide kohaselt. Põhiseaduse §-st 10 tulenevalt kehtib Eestis õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiip, mille kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Omandireformi aluste seaduse § 4 mõttes on K. M. Salm omandireformi õigustatud subjekt, kes realiseeris 23. detsembril 1991. a avalduse esitamisega oma seaduslikku õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 2 alusel. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 5 jagab omandireformi aluste seaduse §-s 4 tähendatud õigustatud subjektid isikuteks, kelle suhtes haldusakt omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta on vastu võetud, ning isikuteks, kelle suhtes sellist otsustust ei jõutud enne seaduse muutmist teha. Avalduste läbivaatamise tähtaega ei ole kehtestatud ning avaldajast ei sõltu, millise aja jooksul võtab ÕVVTK kohalik komisjon vastu otsuse tunnistada avaldaja omandireformi õigustatud subjektiks. Seega seati õigustatud subjektid seaduse muudatusega ebavõrdsesse olukorda, millega rikuti põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 lõikest 2, esitas Tallinna Halduskohus 22. jaanuaril 1999. a Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 nende vastuolu tõttu põhiseaduse §-dega 10 ja 12.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi istungil väitis Riigikogu esindaja, et omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 ei ole vastuolus põhiseaduse §-dega 10 ja 12. Isiku nõudeõigus riigi vastu tekib siis, kui kohalik komisjon on esitatud avalduse ja lisadokumentide alusel tunnistanud isiku õigustatud subjektiks. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lõikega 5 ongi nende isikute õiguspärane ootus tagatud. Õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted ei pruugi olla reformiseaduste puhul prioriteetsed.

Õiguskantsleri arvamuse järgi on omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 vastuolus põhiseaduse §-ga 10, sest on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Õiguskantsler nõustus ka Tallinna Halduskohtu seisukohaga, et nimetatud sätted on vastuolus põhiseaduse §-ga 12, mis tagab kõigi võrdse kohtlemise seaduse ees.

Justiitsministri esindaja leidis, et vaidlustatud seadusesätted ei ole vastuolus põhiseaduse §-dega 10 ja 12, küll aga võib tekkida küsimus kohaliku omavalitsuse haldustegevuse vastavusest põhiseadusele, sest avaldust ei vaadatud läbi mõistliku aja jooksul.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud Riigikogu esindaja, õiguskantsleri ja justiitsministri esindaja,

leidis:

I. Omandireformi aluste seaduse § 8 lõige 3 punkt 2 (13. aprilli 1994. a redaktsioonis) sätestas, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole või see ei vasta sama paragrahvi 2. lõike nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või selle testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjektideks endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal.

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lõikega 3 muudeti omandireformi aluste seaduse § 8 lõike 3 punkti 2 ning sellest jäeti välja sõnad «endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning» ja sõnad «abikaasal või».

Sama seaduse § 15 lõikes 5 sätestati, et omandireformi aluste seaduse § 8 lõike 3 punkti 2 muudatust ei kohaldata juba õigustatud subjektiks tunnistatud endise omaniku lapse abikaasa suhtes.

Seega tulenevalt omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lõikest 3 ja § 15 lõikest 5 ei ole endise omaniku lapse surma korral endise omaniku lapse abikaasa enam õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kui teda ei jõutud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjoni otsusega tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks enne 2. märtsi 1997. a.

II. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium järgib 30. septembri 1998. a otsuses väljendatud seisukohta, et kuna põhiseaduse rakendamise seadus ei tee omandireformi seaduste suhtes erandit, siis tulenevalt põhiseaduse § 3 lõikest 1 peavad ka omandireformi reguleerivad seadused ning nende muudatused olema kooskõlas põhiseadusega.

Põhiseaduse §-s 10 on sätestatud, et põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvad ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Seadus, mis seda õigust rikub, on vastuolus põhiseadusega (vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1994. a otsus -- RT I 1994, 66, 1159 -- ja 30. septembri 1998. a otsus -- RT I 1998, 86/87, 1434).

Vastavalt omandireformi aluste seaduse § 16 lõikele 1 oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 1992. aasta 17. jaanuarini. Seaduse «Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel» kohaselt võisid need omandireformi õigustatud subjektid, kelle avaldus jäi kehtestatud tähtajaks esitamata, taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjonilt avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Tähtaja ennistamise taotlusi võeti vastu kuni 1993. aasta 31. märtsini.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse tähtaegselt või kelle avalduse esitamise tähtaeg ennistati, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et nende omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Avalduse esitamisega asusid need isikud realiseerima seadusega antud õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist ning neil oli mõistlik ootus, et seda õigust põhjendamatult ära ei võeta.

Eeltoodud põhjustel on omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lõige 3 vastuolus põhiseaduse §-ga 10.

Kuna omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lõikega 5 nähti ette, et osutatud seadusemuudatust ei kohaldata endise omaniku lapse abikaasa suhtes, kes juba on omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud, siis sellega on seadusandja rikkunud põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt tuleb tagada kõigi võrdne kohtlemine seaduse ees. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lõikega 3 ja § 15 lõikega 5 liigitati isikud, kes olid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamisega asunud kehtestatud korras oma subjektiivset õigust realiseerima, isikuteks, kelle avalduse läbivaatamisel on nõudeõigust tunnustav otsus tehtud enne 2. märtsi 1997. a, ja isikuteks, kelle nõudeõigust tunnustavat otsust selleks kuupäevaks tehtud ei ole. Need isikud, kelle subjektiivset õigust oli jõutud haldusaktiga enne eelnimetatud kuupäeva tunnustada, saavad avalduse esitamise ajal kehtinud omandireformi aluste seaduse § 8 lõike 3 punktis 2 antud õigust realiseerida. Isikud, kelle suhtes nõudeõigust tunnustavat akti enne seda kuupäeva anda ei jõutud, jäeti seadusega lubatud õigusest ilma. Seega on seadusandja võrdse kohtlemise põhimõtte vastaselt jätnud osa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust realiseerima asunud isikute suhtes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldamata.

Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu on omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 vastuolus põhiseaduse §-dega 10 ja 12.

Juhindudes põhiseaduse § 152 lg-st 2 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19 lg 1 p-st 2, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

otsustab:

Rahuldada Tallinna Halduskohtu taotlus ja tunnistada 29. jaanuaril 1997. a vastu võetud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 3 ja § 15 lg 5 kehtetuks.

Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees   U. LÕHMUS