Väljaandja: Riigikohtu Halduskolleegium Akti liik: määrus Teksti liik: algtekst Avaldamismärge: RT III 1999, 15, 148 3-3-1-19-99 R. S. Tiitsmann Orava esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse motiveerimise asjas RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. mail 1999 3-3-1-19-99 R. S. Tiitsmann Orava esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse motiveerimise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus: Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 29. aprillil 1999. a avalikul kohtuistungil läbi Regina S. Tiitsmann Orava esindaja vandeadvokaadi vanemabi Sille Allikmetsa kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1999. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/22/99. Protsessiosalisena võttis istungist osa Regina S. Tiitsmann Orava esindaja vandeadvokaat Andres Suik ja Tallinna Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. 29. jaanuaril 1997. a esitas Regina S. Tiitsmann Orav Tallinna Linnavalitsuse Linnavaraametile täiendava avalduse tema isale Jaan Tiitsmannile kuulunud krundi ja ehitiste (endise kinnistu nr 3994) aadressil Tallinn, Roosikrantsi 4b tagastamiseks. Avalduse kohaselt kuulus taotletav vara õigusvastase võõrandamise ajal J. Tiitsmannile, kes ostis selle Elsa van Jungilt. Avalduses märkis R. S. Tiitsmann Orav, et kuigi tal pole õnnestunud arhiivist saada Tallinna Linnavalitsuse Omandireformiameti poolt nõutavat dokumenti, s.o kinnisvara ostu-müügilepingut, on Tallinna Linnaarhiivi poolt väljastatud teiste dokumentaalsete tõenditega tõendatud, et kinnistu kuulus võõrandamise ajal J. Tiitsmannile. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20. juuni 1997. a otsusega nr 9059, mille preambulas märgiti, et «linnakomisjon, vaadanud läbi Regina S. Tiitsmann Oravi taotluse Elsa van Jungile Tallinnas, Roosikrantsi tänav 4b, end. kinnistul nr 3994, kuulunud ehitiste ja krundi tagastamise kohta» jäeti taotlus «rahuldamata põhjusel, et taotleja ei kuulu omandireformi aluste seaduse §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi». 23. detsembril 1997 esitas R. S. Tiitsmann Orava esindaja vandeadvokaadi vanemabi S. Allikmets Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20. juuni 1997. a otsuse nr 9059 täielikult seadusevastaseks. Kaebaja leidis, et vaidlustatud õigusakt on vastuolus seadusega. Kuna pole teada, millise notari juures kinnitati Elsa van Jungi ja J. Tiitsmanni vahel kinnistu nr 3994 kohta sõlmitud ostu-müügileping, siis pole arhiividest seda lepingut õnnestunud leida. Kaebaja on esitanud Tallinna Linnavaraametile muid arhiividokumente, mis tõendavad, et Roosikrantsi 4b kinnisvara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal J. Tiitsmannile. Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a otsusega haldusasjas nr II-3/22/99 rahuldati R. S. Tiitsmann Orava esindaja kaebus ja tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20. juuni 1997. a otsus nr 9059 täielikult seadusevastaseks. Halduskohtunik leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole järginud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite hindamise korra» punkti 18. Linnakomisjon pole kindlaks teinud, kellele kuulus taotletav vara õigusvastase võõrandamise hetkel, ja kas see võõrandati füüsiliselt või juriidiliselt isikult. Tallinna Linnaarhiivi 15. mai 1997. a arhiiviteatise nr 1-7/162 kohaselt oli Vabariigi Valitsuse poolt 26. juulil 1940 kinnitatud natsionaliseerimisele kuuluvate tööstusettevõtete nimekirjas märgitud sukatööstus «Ilka» asukohaga Roosikrantsi 4b. Halduskohtunik leidis, et vaidlustatud otsus on motiveerimata. Otsuses pole põhjendatud, mis alusel on tunnistatud Roosikrantsi 4b kinnistu omanikuks õigusvastase võõrandamise hetkel Elsa van Jung. Nimetatud otsusest ei nähtu, millal toimus taotletava vara õigusvastane võõrandamine. Tallinna Linnavalitsus esitas halduskohtuniku selle otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus tühistada apelleeritud otsuse ja teha uue otsuse ning jätta kaebus rahuldamata. Apellandi arvates on asjakohatu halduskohtuniku seisukoht, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt on kindlaks tegemata see, kas Roosikrantsi 4b asuv kinnisvara natsionaliseeriti füüsiliselt või juriidiliselt isikult. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kinnisvara oleks kirjaliku ostu-müügilepingu alusel Elsa van Jungilt üle läinud J. Tiitsmannile, siis ei saanud viimane olla selle omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal. Apellant väitis, et vaidlustatud otsus on motiveeritud. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1999. a otsusega haldusasjas nr II-3/22/99 tühistati Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a otsus ja tehti uus otsus ning jäeti R. S. Tiitsmann Orava kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20. juuni 1997. a otsuse nr 9059 seadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra» punktide 7 ja 19 kohaselt tuvastatakse ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega vara võõrandamise õigusvastasus, vara õigusjärgne omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» punkt 21 sätestab, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel tuleb kindlaks määrata eeskätt kinnistusraamatute kannete ja notariaalselt tõestatud lepingute järgi. Kinnistusregistrisse kantud kinnisvara Roosikrantsi 4b omandati Balti eraseaduse kehtivuse ajal. Selle seaduse § 771 järgi oli maaga püsivalt ühendatud ehitis maatüki osa. Sama seaduse § 812 sätestas, et kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult see, kes on sisse kantud avalikesse kohturaamatutesse. Eesti Ajalooarhiivi 26. juuni 1995. a arhiiviteatise nr 51037 kohaselt on Tallinna linna IV alevi hüpoteegiringkonna kinnistusregistris kinnistu nr 3994 all tehtud sissekanne, millest nähtub, et selle kinnistu omandas 25. aprilli 1930. a ostulepingu põhjal Elsa van Jung. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlustatud linnakomisjoni otsus on motiveeritud ja seaduslik. Linnakomisjonil puudusid tõendid selle kohta, et kinnistu nr 3994 kuulus võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel J. Tiitsmannile. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1999. a otsuse peale esitas R. S. Tiitsmann Orava esindaja vandeadvokaadi vanemabi S. Allikmets kassatsioonkaebuse, milles palus muuta ringkonnakohtu otsuse ja jätta Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a otsuse peale rahuldamata. Kohtuistungil muutis R. S. Tiitsmann Orava esindaja vandeadvokaat A. Suik kassatsioonkaebuses esitatud taotlust ja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ning tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsus täielikult seadusevastaseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas protsessi- ja materiaalõiguse norme vääralt. Ringkonnakohus jättis otsuse tegemisel tähelepanuta haldusasja menetluse käigus kogutud tõendid, mis on selles asjas oluliselt tähtsad, rikkudes sellega HKS § 14 lg 3. Kassaator leiab, et vaidlustatud otsus on motiveerimata. Kassaatori arvates on ringkonnakohtu otsus vastuolus Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» punkti 15 alapunktiga 2. Tallinna Ringkonnakohus märkis küll otsuses, et hoonete tagastamist on õigustatud nõudma isik, kellele need kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal, kuid kohus pole põhjendanud, mis alusel on tunnistatud Roosikrantsi 4b kinnistu omanikuks õigusvastase võõrandamise hetkel Elsa van Jung. Haldusasjas kogutud tõendid taotletava vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku osas on vastuolulised. Tallinna Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebuse väited on alusetud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt. Omandireformi aluste seaduse § 16 lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» punkti 15 alapunktid 1, 2 ja 3 sätestavad, et avalduste ja tõendite läbivaatamisel tuleb kontrollida või kindlaks määrata, kas avalduses märgitud vara vastab ORAS §-s 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigusvastase võõrandamise hetkel; kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, st endisele omanikule; kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORAS §-s 6, ja kas taotleja kuulub ORAS §-des 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra» punkti 19 kohaselt «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjoni otsusega tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Ringkonnakohus märkis kohtuotsuses õigesti, et Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» pinkt 21 sätestab, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Samas pole ringkonnakohus pööranud tähelepanu sellele, et antud juhtumil ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjon kindlaks määranud ega oma otsuses märkinud, millal ja mil viisil R. S. Tiitsmann Orava poolt taotletav vara -- Tallinn, Roosikrantsi 4b asuvad ehitised ja krunt -- õigusvastaselt võõrandati. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkt 18 sätestab, et avalduste läbivaatamisel ja tõendite hindamisel tuleb ÕVVTK kohalikul komisjonil kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 20 kohaselt jätab kohalik komisjon esitatud taotluse kas täielikult või osaliselt rahuldamata, kui taotlus ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate seaduste või muude õigusaktidega või kui esitatud ja kogutud tõendid on küsimuse otsustamiseks ebapiisavad ning komisjoni arvates pole võimalik täiendavaid tõendeid hankida. Otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta peab sisaldama rahuldamata jätmise põhjendust, milles viidatakse nendele seadustele või muudele õigusaktidele, millele taotlus ei vasta, või märgitakse asjaolud, mis on jäänud tõendamata. ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus kui halduse üksikakt peab olema kooskõlas üldaktidega. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20. juuni 1997. a otsus nr 9059 ei vasta nõuetele, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra» punktides 19 ja 20. Vaidlustatud otsuses pole esitatud põhjendusi, millistest faktilistest asjaoludest lähtudes selline otsus tehti. Üksikaktis peab peale viite seaduse sättele olema ka motivatsioon. Nii on tagatud haldusakti kontrollitavus. Kuna vaidlustatud otsus on motiveerimata, siis on see seadusevastane. Kuna antud haldusasjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele. Jõusse tuleb jätta Tallinna Halduskohtu otsus. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKS § 57 p-st 4 ja § 68 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Regina S. Tiitsmann Orava esindaja vandeadvokaadi vanemabi Sille Allikmetsa kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1999. a otsus haldusasjas nr II-3/22/99. 3. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 1998. a otsus haldusasjas nr 3-189/98. 4. Tagastada advokaadibüroole Tark & Co kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 10. mail 1999. a teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN