Kaubanduslikku meresõitu teostavate laevade miinimumnõuete konventsioon
Vastu võetud 28.10.1976
(õ) 2.07.09 15:10
Konventsiooni ratifitseerimise seadus
Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peakonverents,
mille on Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu kokku kutsunud kuuekümne teisele istungjärgule 1976. aasta 13. oktoobril Genfis;
arvestades 1958. aasta soovitust meremeeste tööhõive kohta välislaevadel ja 1958. aasta soovitust sotsiaaltagatiste ja laevapereliikmete ohutuse kohta;
otsustanud võtta istungjärgu päevakorra viienda punktina vastu ettepanekud, mis käsitlevad mittenõuetekohaseid laevu, eriti neid, mis on registreeritud mugavuslipu alla;
otsustanud töötada ettepanekute põhjal välja rahvusvahelise konventsiooni;
võtab kahekümne üheksandal oktoobril tuhande üheksasaja seitsmekümne kuuendal aastal vastu konventsiooni, mida võib nimetada 1976. aasta kaubanduslikku meresõitu teostavate laevade miinimumnõuete konventsiooniks.
Artikkel 1
1. Konventsioon kehtib riiklike ja eraomandis olevate merelaevade kohta, mis teostavad kauba või reisijate vedu äritegevuse eesmärgil või mida kasutatakse muul kommertseesmärgil, kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti.
2. Riigi õigusaktid määravad kindlaks, millised laevad on merelaevad konventsiooni mõistes.
3. Konventsiooni kohaldatakse merepuksiiride puhul.
4. Konventsiooni ei kohaldata:
(a) purjelaeva puhul, sõltumata
sellest, kas see on varustatud abimootoriga;
(b) kalapüüki,
vaalapüüki või muud sarnast tegevust teostava laeva puhul;
(c)
väikelaeva ning aluste nagu naftapuurtorn ja puurimisplatvorm puhul, kui
need ei teosta navigatsiooni. Otsuse, milline laev kuulub käesoleva
alapunkti alla, teeb asjaomase riigi pädev asutus, pidades nõu
laevaomanike ja meremeeste olulisemate organisatsioonidega.
5. Konventsioon ei laienda selle lisas nimetatud konventsioonide ega nende sätete kohaldamisala.
Artikkel 2
Käesoleva konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik võtab endale
järgmised kohustused:
(a) tagada, et tal oleksid õigusaktid,
milles on sätestatud tema territooriumil registreeritud laevade kohta:
(i)
ohutusnõuded, sealhulgas kvalifikatsiooni-, tööaja ja mehitamise nõuded,
et tagada inimese ohutus laeva pardal;
(ii) asjakohased
sotsiaaltagatised;
(iii) sellised nõuded töö- ja elutingimuste kohta
laeva pardal, mis ei ole tema arvates kaetud kollektiivlepinguga või
mida ei ole kehtestanud pädev kohus ja mis on nii laevaomanikele kui ka
laevapere liikmetele kohustuslikud;
ja veenduda, et õigusaktide
sätted on samaväärsed konventsiooni lisas nimetatud konventsioonide
sätetega, lähtudes nimetatud konventsioonide kohaldamisalast;
(b)
teostada jurisdiktsiooni ja kontrollida tema territooriumil
registreeritud laevadel siseriiklike õigusaktide alusel:
(i)
ohutusnõuete, sealhulgas kvalifikatsiooni-, tööaja ja mehitamise nõuete
täitmist;
(ii) sotsiaaltagatiste järgimist;
(iii)
selliste nõuete täitmist, mis on õigusaktidega kehtestatud töö- ja
elamistingimuste kohta laeva pardal või mille on kehtestanud pädev kohus
ja mis on nii laevaomanikele kui ka laevapere liikmetele kohustuslikud;
(c)
veenduda, et töö- ja elamistingimuste kontrolli sellise laeva pardal,
mis ei allu tema jurisdiktsioonile, korraldavad laevaomanikud või nende
organisatsioonid ja laevapereliikmete organisatsioonid, mis on loodud
1948. aasta ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse
konventsiooni kohaselt ja 1949. aasta kollektiivläbirääkimiste
korraldamise ja pidamise õiguse kaitse konventsiooni kohaselt;
(d)
tagada, et vajaduse korral töötatakse pädeva asutuse, laevaomanike ja
meremeeste organisatsioonide esindajate kolmepoolsete konsultatsioonide
tulemusena välja:
(i) tema territooriumil registreeritud
laevadele laevapereliikmete värbamise ja sellega seotud kaebuste
uurimismenetlus, mis viiakse läbi pädeva asutuse järelevalve all;
(ii)
tema kodanikust laevapereliikme selle liikmesriigi territooriumil
välisriigis registreeritud laeval töötamisega seotud ja võimaluse korral
töötamise ajal esitatud kaebuse ja välismaalasest laevapereliikme selle
liikmesriigi territooriumil välisriigis registreeritud laeval
töötamisega seotud ja võimaluse korral töötamise ajal esitatud kaebuse
uurimismenetlus, mis viiakse läbi pädeva asutuse järelevalve all; pädev
asutus annab kaebusest kohe teada selle riigi pädevale asutusele, kus
laev on registreeritud, saates kaebuse koopia Rahvusvahelise Tööbüroo
peadirektorile;
(e) tagada, et laevapere liikmed, kes töötavad tema
territooriumil registreeritud laevadel, on nõuetekohaselt
kvalifitseeritud ja välja õpetatud täitma neid töökohustusi, mille jaoks
nad on värvatud, arvestades 1970. aasta soovitust meremeeste
kvalifikatsiooni kohta;
(f) tõendada inspekteerimistega või muul
viisil, et tema territooriumil registreeritud laevad järgivad tema
ratifitseeritud rahvusvahelisi töökonventsioone ning õigusakte, mis on
ette nähtud käesoleva artikli alapunktis a ja mida
võidakse nõuda jõus olevate kollektiivlepingute või selle liikmesriigi
muude seaduste alusel;
(g) korraldada ametlik juurdlus raskete
mereõnnetuste kohta, mis on toimunud tema territooriumil registreeritud
laevadega, eriti õnnetuste kohta, kus inimesed on saanud vigastada või
surma, ja avalikustada juurdluse lõpparuanne.
Artikkel 3
Konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik nõustab oma kodanikke konventsiooniga mitteühinenud riikide laevadele munsterdamise probleemide lahendamisel sellisel määral, mis tagab nende suhtes käesoleva konventsiooni nõuetega samaväärsete nõuete kohaldamise. Konventsiooni ratifitseerinud liikmesriigi rakendatavad abinõud ei tohi olla vastuolus tööjõu vaba liikumise põhimõttega, mis on kehtestatud lepingutega, mille osalised asjaomased riigid on.
Artikkel 4
1. Kui konventsiooni ratifitseerinud liikmesriigile esitatakse kaebus või leiab ta ise tõendeid selle kohta, et tema sadamasse on oma tavalise majandustegevuse käigus või muul laeva ekspluatatsiooniga seotud eesmärgil sisenenud laev, mis ei järgi käesoleva konventsiooni nõudeid pärast seda, kui konventsioon on jõustunud, võib ta esitada ettekande laeva lipuriigi valitsusele, saates selle koopia Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile, samuti võtta vajalikke meetmeid, et parandada turvalisust ja tervisekaitsetingimusi laeva pardal.
2. Võttes nimetatud meetmed kasutusele, annab konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik sellest kohe teada lipuriigi lähimale diplomaatilisele esindusele või merendus- või konsulaaresindusele ning võimaluse korral kutsub kohale lipuriigi esindaja. Ilma vajaduseta ei tohi laeva kinni pidada ega selle väljumist takistada.
3. Käesoleva artikli kohaldamisel tähendab kaebus teavet, mille on esitanud laevapereliige, ametiasutus, ühendus, ametiühing või muu isik, kes on mures laeva ning laevapere ohutuse pärast või ohu pärast laevapereliikmete tervisele.
Artikkel 5
1. Käesolev konventsioon on avatud ratifitseerimiseks liikmesriigile,
kes on:
(a) inimelu ohutust merel käsitleva 1960. aasta või inimelu
ohutust merel käsitleva 1974. aasta rahvusvahelise konventsiooni osaline
või mõne neid konventsioone muutva konventsiooni osaline;
(b)
rahvusvahelise laadungimärgi 1966. aasta konventsiooni või mõne seda
konventsiooni muutva konventsiooni osaline;
(c) laevade kokkupõrgete
vältimise 1960. aasta reeglite või laevade kokkupõrgete vältimise
rahvusvaheliste reeglite 1972. aasta konventsiooni osaline või mõne neid
rahvusvahelisi abinõusid täiendava konventsiooni osaline või
liikmesriik, kes on rakendanud nende sätteid.
2. Konventsioon on ratifitseerimiseks avatud liikmesriigile, kes võtab konventsiooni ratifitseerides kohustuse täita käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud konventsioonide tingimused, millele ta konventsiooni ratifitseerimise hetkel ei vastanud.
3. Konventsiooni ratifitseerimiskirjad edastatakse registreerimiseks Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile.
Artikkel 6
1. Käesolev konventsioon kehtib nende Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmesriikide kohta, kelle ratifitseerimiskirjad on peadirektori juures registreeritud.
2. Konventsioon jõustub 12 kuu möödumisel päevast, kui on registreeritud vähemalt kümne sellise liikmesriigi ratifitseerimiskirjad, kellele kokku kuulub 25 protsenti maailma laevanduse kogutonnaažist.
3. Edaspidi jõustub konventsioon liikmesriigi suhtes päeval, kui tema ratifitseerimiskirja registreerimisest on möödunud 12 kuud.
Artikkel 7
1. Konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik võib konventsiooni denonsseerida sellekohase kirja saatmisega Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile, kui konventsiooni jõustumisest on möödunud kümme aastat. Denonsseerimine jõustub, kui kirja registreerimisest on möödunud üks aasta.
2. Konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik, kes aasta jooksul pärast eelmises lõikes nimetatud 10 aasta möödumist ei denonsseeri käesoleva artikli kohaselt konventsiooni, on kohustatud täitma seda veel kümme aastat, misjärel võib liikmesriik konventsiooni käesoleva artikli kohaselt denonsseerida iga kümne aasta möödudes.
Artikkel 8
1. Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor teavitab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmesriike kõikidest organisatsiooni liikmesriikide ratifitseerimis- ja denonsseerimiskirjade registreerimistest.
2. Kui artikli 6 lõikes 2 sätestatud tingimus on täidetud, teatab peadirektor liikmesriikidele konventsiooni jõustumise tähtpäeva.
Artikkel 9
Kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikliga 102 saadab Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor eelmiste artiklite kohaselt registreeritud ratifitseerimis- ja denonsseerimiskirjad registreerimiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.
Artikkel 10
Kui Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu seda vajalikuks peab, esitab ta peakonverentsile aruande konventsiooni toimimise kohta ja kaalub selle täieliku või osalise muutmise küsimuse konverentsi päevakorda võtmist.
Artikkel 11
1. Kui konverents võtab vastu uue konventsiooni, mis täielikult või
osaliselt muudab käesolevat konventsiooni, ja kui uus konventsioon ei
näe ette teisiti, siis
a) artiklis 7 sätestatut arvestamata toob
uue konventsiooni jõustumine kaasa käesoleva konventsiooni ipso
jure denonsseerimise liikmesriigi suhtes, kes on ratifitseerinud uue
konventsiooni;
b) pärast uue konventsiooni jõustumist on käesolev
konventsioon liikmesriikidele ratifitseerimiseks suletud.
2. Käesolev konventsioon jääb kehtima selle konventsiooni ratifitseerinud liikmesriigi suhtes, kes ei ole ratifitseerinud muudetud konventsiooni.
Artikkel 12
Konventsiooni inglis- ja prantsuskeelne tekst on võrdse jõuga.
LISA
Miinimumvanuse konventsioon, 1973 (nr 138); või
miinimumvanuse
(merel) konventsioon (parandatud), 1936 (nr 58); või
miinimumvanuse
(merel) konventsioon, 1920 (nr 7);
haigete ja vigastatud meremeeste
ees laevaomaniku vastutust käsitlev konventsioon, 1936 (nr 55); või
ravikindlustuse
(merel) konventsioon, 1936 ( nr 56); või
arstiabi ja
haigustoetuste konventsioon, 1969 (nr 130);
meremeeste
meditsiinikontrolli käsitlev konventsioon, 1946, ( nr 73);
meremeeste
kutseõnnetuste ärahoidmist käsitlev konventsioon, 1970 (nr 134)
(artiklid 4 ja 7);
laevapereliikmete majutustingimusi
käsitlev konventsioon, 1949 (nr 92);
laevapere toitlustust
ja teenindamist käsitlev konventsioon, 1946 ( nr 68) (artikkel 5);
laeva
juhtkonna kutsetunnistusi käsitlev konventsioon, 1936 (nr 53)
(artiklid 3 ja 4);
(Märkus. Juhul kui loodud
litsentseerimise süsteem või riikliku sertifitseerimise süsteem ei ole
täielikus vastavuses laeva juhtkonna diplomite konventsiooni
standarditega, rakendatakse vastavuse printsiipi nii, et vältida
vastuolu riikliku sertifitseerimise korraldusega.)
meremeeste
töölepingu konventsioon, 1926 (nr 22);
meremeeste
repatrieerimise konventsioon, 1926 (nr 23);
ühinemisvabaduse ja
organiseerumisõiguse kaitse konventsioon, 1948 (nr 87);
kollektiivläbirääkimiste
korraldamise ja pidamise kaitse õiguse konventsioon, 1949 (nr 98).
CONVENTION CONCERNING MINIMUM STANDARDS IN MERCHANT SHIPS
The General Conference of the International Labour Organisation,
Having been convened at Geneva by the Governing Body of the International Labour Office and having met in its Sixty-second Session on 13 October 1976, and
Recalling the provisions of the Seafarers’ Engagement (Foreign Vessels) Recommendation, 1958, and of the Social Conditions and Safety (Seafarers) Recommendation, 1958, and
Having decided upon the adoption of certain proposals with regard to substandard vessels, particularly those registered under flags of convenience, which is the fifth item on the agenda of the session, and
Having determined that these proposals shall take the form of an international Convention,
adopts this twenty-ninth day of October of the year one thousand nine hundred and seventy-six the following Convention, which may be cited as the Merchant Shipping (Minimum Standards) Convention, 1976:
Article 1
1. Except as otherwise provided in this Article, this Convention applies to every sea-going ship, whether publicly or privately owned, which is engaged in the transport of cargo or passengers for the purpose of trade or is employed for any other commercial purpose.
2. National laws or regulations shall determine when ships are to be regarded as sea-going ships for the purpose of this Convention.
3. This Convention applies to sea-going tugs.
4. This Convention does not apply to:
(a) ships primarily propelled
by sail, whether or not they are fitted with auxiliary engines;
(b)
ships engaged in fishing or in whaling or in similar pursuits;
(c)
small vessels and vessels such as oil rigs and drilling platforms when
not engaged in navigation, the decision as to which vessels are covered
by this subparagraph to be taken by the competent authority in each
country in consultation with the most representative organisations of
shipowners and seafarers.
5. Nothing in this Convention shall be deemed to extend the scope of the Conventions referred to in the Appendix to this Convention or of the provisions contained therein.
Article 2
Each Member which ratifies this Convention undertakes:
(a) to have
laws or regulations laying down, for ships registered in its territory:
(i)
safety standards, including standards of competency, hours of work and
manning, so as to ensure the safety of life on board ship;
(ii)
appropriate social security measures; and
(iii) shipboard conditions
of employment and shipboard living arrangements, in so far as these, in
the opinion of the Member, are not covered by collective agreements or
laid down by competent courts in a manner equally binding on the
shipowners and seafarers concerned;
and to satisfy itself that the
provisions of such laws and regulations are substantially equivalent to
the Conventions or Articles of Conventions referred to in the Appendix
to this Convention, in so far as the Member is not otherwise bound to
give effect to the Conventions in question;
(b) to exercise effective
jurisdiction or control over ships which are registered in its territory
in respect of:
(i) safety standards, including standards of
competency, hours of work and manning, prescribed by national laws or
regulations;
(ii) social security measures prescribed by national
laws or regulations;
(iii) shipboard conditions of employment and
shipboard living arrangements prescribed by national laws or
regulations, or laid down by competent courts in a manner equally
binding on the shipowners and seafarers concerned;
(c) to satisfy
itself that measures for the effective control of other shipboard
conditions of employment and living arrangements, where it has no
effective jurisdiction, are agreed between shipowners or their
organisations and seafarers’ organisations constituted in accordance
with the substantive provisions of the Freedom of Association and
Protection of the Right to Organise Convention, 1948, and the Right to
Organise and Collective Bargaining Convention, 1949;
(d) to ensure
that:
(i) adequate procedures – subject to over-all supervision by
the competent authority, after tripartite consultation amongst that
authority and the representative organisations of shipowners and
seafarers where appropriate – exist for the engagement of seafarers on
ships registered in its territory and for the investigation of
complaints arising in that connection;
(ii) adequate procedures –
subject to over-all supervision by the competent authority, after
tripartite consultation amongst that authority and the representative
organisations of shipowners and seafarers where appropriate – exist for
the investigation of any complaint made in connection with and, if
possible, at the time of the engagement in its territory of seafarers of
its own nationality on ships registered in a foreign country, and that
such complaint as well as any complaint made in connection with and, if
possible, at the time of the engagement in its territory of foreign
seafarers on ships registered in a foreign country, is promptly reported
by its competent authority to the competent authority of the country in
which the ship is registered, with a copy to the Director-General of the
International Labour Office;
(e) to ensure that seafarers employed on
ships registered in its territory are properly qualified or trained for
the duties for which they are engaged, due regard being had to the
Vocational Training (Seafarers) Recommendation, 1970;
(f) to verify
by inspection or other appropriate means that ships registered in its
territory comply with applicable international labour Conventions in
force which it has ratified, with the laws and regulations required by
subparagraph (a) of this Article and, as may be appropriate under
national law, with applicable collective agreements;
(g) to hold an
official inquiry into any serious marine casualty involving ships
registered in its territory, particularly those involving injury and/or
loss of life, the final report of such inquiry normally to be made
public.
Article 3
Any Member which has ratified this Convention shall, in so far as practicable, advise its nationals on the possible problems of signing on a ship registered in a State which has not ratified the Convention, until it is satisfied that standards equivalent to those fixed by this Convention are being applied. Measures taken by the ratifying State to this effect shall not be in contradiction with the principle of free movement of workers stipulated by the treaties to which the two States concerned may be parties.
Article 4
1. If a Member which has ratified this Convention and in whose port a ship calls in the normal course of its business or for operational reasons receives a complaint or obtains evidence that the ship does not conform to the standards of this Convention, after it has come into force, it may prepare a report addressed to the government of the country in which the ship is registered, with a copy to the Director-General of the International Labour Office, and may take measures necessary to rectify any conditions on board which are clearly hazardous to safety or health.
2. In taking such measures, the Member shall forthwith notify the nearest maritime, consular or diplomatic representative of the flag State and shall, if possible, have such representative present. It shall not unreasonably detain or delay the ship.
3. For the purpose of this Article, complaint means information submitted by a member of the crew, a professional body, an association, a trade union or, generally, any person with an interest in the safety of the ship, including an interest in safety or health hazards to its crew.
Article 5
1. This Convention is open to the ratification of Members which:
(a)
are parties to the International Convention for the Safety of Life at
Sea, 1960, or the International Convention for the Safety of Life at
Sea, 1974, or any Convention subsequently revising these Conventions; and
(b)
are parties to the International Convention on Load Lines, 1966, or any
Convention subsequently revising that Convention; and
(c) are parties
to, or have implemented the provisions of, the Regulations for
Preventing Collisions at Sea of 1960, or the Convention on the
International Regulations for Preventing Collisions at Sea, 1972, or any
Convention subsequently revising these international instruments.
2. This Convention is further open to the ratification of any Member which, on ratification, undertakes to fulfil the requirements to which ratification is made subject by paragraph 1 of this Article and which are not yet satisfied.
3. The formal ratifications of this Convention shall be communicated to the Director-General of the International Labour Office for registration.
Article 6
1. This Convention shall be binding only upon those Members of the International Labour Organisation whose ratifications have been registered with the Director-General.
2. It shall come into force twelve months after the date on which there have been registered ratifications by at least ten Members with a total share in world shipping gross tonnage of 25 per cent.
3. Thereafter, this Convention shall come into force for any Member twelve months after the date on which its ratification has been registered.
Article 7
1. A Member which has ratified this Convention may denounce it after the expiration of ten years from the date on which the Convention first comes into force, by an act communicated to the Director-General of the International Labour Office for registration. Such denunciation shall not take effect until one year after the date on which it is registered.
2. Each Member which has ratified this Convention and which does not, within the year following the expiration of the period of ten years mentioned in the preceding paragraph, exercise the right of denunciation provided for in this Article, will be bound for another period of ten years and, thereafter, may denounce this Convention at the expiration of each period of ten years under the terms provided for in this Article.
Article 8
1. The Director-General of the International Labour Office shall notify all Members of the International Labour Organisation of the registration of all ratifications and denunciations communicated to him by the Members of the Organisation.
2. When the conditions provided for in Article 6, paragraph 2, above have been fulfilled, the Director-General shall draw the attention of the Members of the Organisation to the date upon which the Convention will come into force.
Article 9
The Director-General of the International Labour Office shall communicate to the Secretary-General of the United Nations for registration in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations full particulars of all ratifications and acts of denunciation registered by him in accordance with the provisions of the preceding Articles.
Article 10
At such times as it may consider necessary the Governing Body of the International Labour Office shall present to the General Conference a report on the working of this Convention and shall examine the desirability of placing on the agenda of the Conference the question of its revision in whole or in part.
Article 11
1. Should the Conference adopt a new Convention revising this Convention
in whole or in part, then, unless the new Convention otherwise provides:
a)
the ratification by a Member of the new revising Convention shall ipso
jure involve the immediate denunciation of this Convention,
notwithstanding the provisions of Article 7 above, if and when the new
revising Convention shall have come into force;
b) as from the date
when the new revising Convention comes into force this Convention shall
cease to be open to ratification by the Members.
2. This Convention shall in any case remain in force in its actual form and content for those Members which have ratified it but have not ratified the revising Convention.
Article 12
The English and French versions of the text of this Convention are equally authoritative.
APPENDIX
Minimum Age Convention, 1973 (No. 138), or
Minimum Age (Sea)
Convention (Revised), 1936 (No. 58), or
Minimum Age (Sea) Convention,
1920 (No. 7);
Shipowners’ Liability (Sick and Injured Seamen) Convention, 1936
(No. 55), or
Sickness Insurance (Sea) Convention, 1936 (No. 56),
or
Medical Care and Sickness Benefits Convention, 1969 (No. 130);
Medical Examination (Seafarers) Convention, 1946 (No. 73);
Prevention of Accidents (Seafarers) Convention, 1970 (No. 134)(Articles 4 and 7);
Accommodation of Crews Convention (Revised), 1949 (No. 92);
Food and Catering (Ships’ Crews) Convention, 1946 (No. 68) (Article 5);
Officers’ Competency Certificates Convention, 1936 (No. 53) (Articles 3
and 4);
(Note: In cases where the established
licensing system or certification structure of a State would be
prejudiced by problems arising from strict adherence to the relevant
standards of the Officers’ Competency Certificates Convention, 1936, the
principle of substantial equivalence shall be applied so that there will
be no conflict with that State’s established arrangements for
certification.)
Seamen’s Articles of Agreement Convention, 1926 (No. 22);
Repatriation of Seamen Convention, 1926 (No. 23);
Freedom of Association and Protection of the Right to Organise Convention, 1948 (No. 87);
Right to Organise and Collective Bargaining Convention, 1949 (No. 98).
Õiend
Metaandmetes parandatud akti andja: Riigikogu ja akti liik:
välisleping. Lisatud seosed.
Facebook
Twitter