Teksti suurus:

3-3-1-27-99 J. Lahtikovi kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa andmisest keeldumise asjas

Väljaandja:Riigikohtu Halduskolleegium
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT III 1999, 22, 208

3-3-1-27-99 J. Lahtikovi kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa andmisest keeldumise asjas

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. juunil 1999. a 3-3-1-27-99

J. Lahtikovi kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa andmisest keeldumise asjas.

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 3. juunil 1999. a avalikul kohtuistungil läbi Juri Lahtikovi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 1999. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/9/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa J. Lahtikovi esindaja vandeadvokaat Leon Glikman ja Vabariigi Valitsuse esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

J. Lahtikov esitas 1. juunil 1995. a Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Ida-Tallinna osakonnale taotluse elamis- ja tööloa saamiseks.

Vabariigi Valitsuse 12. mai 1998. a korraldusega nr 420-k otsustati, hinnates J. Lahtikovi eelnevat teenistuskäiku, vanust, auastet ja tema poolt sooritatud isikuvastast kuritegu, mitte anda J. Lahtikovile elamisluba. Korralduses märgitakse, et 1953. a sündinud J. Lahtikov töötas aastatel 1980 kuni 1989 majori auastmes Eesti NSV Riiklikus Julgeolekukomitees operatiivvolinikuna välisturismi alal. Tema ülesandeks oli Eestis viibivate välisturistide kohta informatsiooni kogumine ja nende kontaktide väljaselgitamine. Aastatel 1989 kuni 1992 töötas J. Lahtikov spordiseltsis «Dünamo» julgeolekukomitee töötajate sõjalis-füüsilise ettevalmistuse treener-ohvitserina, kuuludes samal ajal Eesti NSV RJK kaadriosakonna koosseisu. J. Lahtikov arvati erru 1992. a. J. Lahtikovi karistati 1994. a kaheaastase vabadusekaotusega ebaseadusliku vabaduse võtmise ja omavoli eest. Korraldusega otsustati mitte teha erandit välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-dest 5 ja 7.

J. Lahtikovi esindaja vandeadvokaadi vanemabi Anu Uritam esitas Vabariigi Valitsuse selle korralduse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada korraldus täielikult seadusevastaseks. Kaebuses väideti, et:

1. Vaidlustatud korraldus pole sisuliselt motiveeritud, sest sellest ei selgu, millistel alustel hinnati J. Lahtikovi teenistuskäiku, vanust, auastet ja tema poolt toimepandud kuritegu ning millistele järeldustele seeläbi jõuti. Üksnes faktiliste asjaolude loetlemine ja viitamine seadusele pole piisav motiveering.

2. Kuna J. Lahtikovil tuleb vaidlustatud korralduse tagajärjel Eestist lahkuda, siis jääb ta ilma võimalusest elada koos abikaasaga, kasvatada oma alaealisi lapsi, abistada kõrges vanuses ema ja hooldada isa hauda. J. Lahtikovil on esimesest abielust 1972. a sündinud poeg ja 1981. a sündinud tütar, kes elavad J. Lahtikovi esimese abikaasa juures. J. Lahtikov suhtleb mõlema lapsega ja toetab neid rahaliselt. J. Lahtikovi praegune abikaasa on Eesti kodanik. J. Lahtikov elab koos tema ja 1990. a sündinud pojaga. J. Lahtikovi 1921. a sündinud ema on Venemaa kodanik, kes omab Eestis elamiseks alalist elamisluba. Kõrge vanuse tõttu ei saa ta asuda Moskvas elava teise poja juurde. J. Lahtikov hooldab regulaarselt oma isa Tallinnas asuvat hauda. Kõrge vanuse tõttu ei suuda tema ema seda teha. Vabariigi Valitsus on kohustatud elamisloa andmise otsustamisel arvestama põhiseaduses ja Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud õigusi. Eeltoodust lähtuvalt on vaidlustatud korraldus vastuolus põhiseaduse §-ga 27, perekonnaseaduse § 50 lg-ga 1, § 52 lg-ga 1, § 60 lg-ga 1 ja § 64 lg-ga 1, lastekaitseseaduse § 24 lg-ga 1 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitega 8 ja 12.

Halduskohtu istungil väitis J. Lahtikovi esindaja, et kuna J. Lahtikov on sõjaväepensionär, siis pidanuks vaidlustatud korralduses olema märgitud Vabariigi Valitsuse 14. mai 1996. a määrusega nr 130 kinnitatud «Välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalastele ja nende perekonnaliikmetele elamislubade andmise ning pikendamise korra» (edaspidi Kord) punktis 3 sätestatud formuleering -- oht Eesti riigi julgeolekule. Samuti oli J. Lahtikovi karistatus vaidlustatud korralduse andmise ajaks kustunud.

Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 1998. a. otsusega haldusasjas nr 3-623/98 jäeti J. Lahtikovi kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et:

1. Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 5 kohaselt ei anta elamisluba välismaalasele, kes on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Sama seaduse § 12 lg 5 järgi võib selliste välismaalaste suhtes teha erandeid Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Kuna ükski üldakt ei sätesta erandite tegemise aluseid või piire, siis on tegemist suvaotsustusega, mille juriidilisi valikuid pole seadusandja kehtestanud.

2. Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korraldus on motiveeritud, sest selles on loetletakse põhjused, miks J. Lahtikovile ei antud elamisluba, ja viidatakse korralduse andmise õiguslikule alusele. Kaebaja ei vaidlustanud korralduse motiivide põhjendatust või seaduslikkust.

3. Korralduses nimetatud ühe motiivi (J. Lahtikovi poolt toimepandud isikuvastane kuritegu) äralangemine karistatuse kustumise tõttu ei muuda korraldust seadusevastaseks.

4. Vabariigi Valitsusel on õigus otsustada elamisloa mitteandmine otstarbekuse motiivil, mille põhikriteeriumiks on riiklik huvi. Korralduse motivatsioon lähtub riiklikust huvist ning korralduses on esitatud elamisloa mitteandmise motiivid -- J. Lahtikovi teenistuskäik, vanus, auaste. Seetõttu pole vaja täiendavalt osutada Korra punktis 3 märgitud põhjusele -- oht Eesti riigi julgeolekule.

5. Ebaõige on kaebaja väide, et J. Lahtikovi kui sõjaväepensionäri kohta antud korralduses pidanuks olema märgitud Korra punktis 3 nimetatud põhjendus -- oht Eesti riigi julgeolekule. Kaebaja pole esitanud kohtule tõendeid, et J. Lahtikov on sõjaväepensionär.

6. Elamisloa saamine pole subjektiivne õigus. Vaidlustatud korraldus ei riku inimõigusi. Käesoleva vaidluse esemeks on korralduse seaduslikkus. Vaidlustatud korraldus pole J. Lahtikovi Eestist võimaliku lahkumise aluseks.

J. Lahtikovi esindaja vandeadvokaadi vanemabi A. Uritam esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada J. Lahtikovi kaebus. Apellatsioonkaebuses korrati esimese astme kohtule esitatud kaebuse motiive ja väideti, et kohus on need ebaõigesti arvestamata jätnud. Lisaks sellele väideti apellatsioonkaebuses, et:

1. Halduskohtu otsusest ei selgu, millistele õigusaktidele ja kohtuistungil tuvastatud asjaoludele tuginedes järeldas halduskohus, et kuivõrd välismaalaste seadus ei sätesta teisiti, on Vabariigi Valitsusel õigus otsustada elamisloa andmine otstarbekuse motiivil, mille põhikriteeriumiks on riiklik huvi.

2. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud välismaalaste seadust, leides, et kaevatav korraldus pole isiku võimaliku Eestist lahkumise aluseks. Kuna välismaalaste seadus ei anna välismaalasele võimalust elada Eestis ilma elamisloata, siis saab Eestist vabatahtliku mittelahkumise korral teha isikule ettekirjutuse lahkumiseks kohustuslikus korras. Kui ettekirjutuse õiguslikuks aluseks on elamisloa andmisest keeldumine, siis on ettekirjutuse vaidlustamine perspektiivitu.

3. Korra punktiga 3 on vastuolus kohtu järeldus, et kuna kohtule pole esitatud tõendeid, et J. Lahtikov on sõjaväepensionär, siis ei tulnud J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumisel viidata ohule Eesti riigi julgeolekule. Kohus jättis tähelepanuta dokumentaalse tõendi (tlk 29), et J. Lahtikov lahkus tegevteenistusest 1992. a.

4. Kohus leidis, et elamisloa saamine pole subjektiivne õigus. Kohus jättis tähelepanuta, et J. Lahtikov ei palunud tunnustada oma õigust elamisloale, vaid rõhutas kaebuses, et tema subjektiivne õigus on õigus elada koos perekonnaga. Seda õigust on kaevatud korraldusega rikutud.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuses korrati halduskohtu otsuse motiive.

J. Lahtikovi esindaja vandeadvokaat Leon Glikman esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuses korratakse varemesitatud väiteid, et vaidlustatud korraldus on motiveerimata, et korralduses tulnuks põhjendada J. Lahtikovi ohtlikkust Eesti riigi julgeolekule ja et korraldus rikub J. Lahtikovi õigust perekonnaelule ning varemesitatud viiteid põhiseaduse, Eesti seaduste ja Euroopa inimõiguste konventsiooni sätetele. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohtud on jätnud need väited ebaõigesti arvestamata. Veel väidab kassaator, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta ja analüüsimata apellandi väited J. Lahtikovi inimõiguste rikkumise kohta ning ületas apellatsioonkaebuse ja vastuväidete piire, millega rikkus halduskohtumenetluse sätteid. Konkreetselt viitab kassaator siin HKS § 17 lg-le 2 ning TsMS §-le 6, § 73 lg-le 1, §-le 95, § 319 lg-le 1 ja § 330 lg-le 4.

Vabariigi Valitsuse esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastuses väidetakse, et:

1. Elamisloa andmisest keeldumine ei välista õigust elada koos perekonnaga. Õigusliku aluseta Eestis viibiva isiku väljasaatmine pole võimalik, kui sellega kaasneks tema õiguste rikkumine ja seaduslike huvide piiramine.

2. Vaidlustatud korraldus on motiveeritud, sest selles on nii kirjeldav kui ka motiveeriv ja resolutiivosa. Korra punkt 3, mis nõuab elamisloa andmisest keeldumise motiveerimist ohuga Eesti riigi julgeolekule, ei laiene julgeolekujõududes teeninud isikutele.

3. Ringkonnakohus hindas kaebaja väiteid J. Lahtikovi inimõiguste rikkumise kohta ega ole ületanud poolte nõuete ja vastuväidete piire.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Vabariigi Valitsus vaatas J. Lahtikovi elamisloa taotluse läbi välismaalaste seaduse § 12 lg 5 korras. Selle sätte kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 4 loetletud välismaalastele teha erandeid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Lõikes 4 loetletakse välismaalaste kategooriaid, kellele elamisluba ei anta. Lõikes 5 nimetatud korda pole Vabariigi Valitsus välisriikide luure- või julgeolekuteenistustes töötanud või töötavate välismaalaste elamisloa taotluste läbivaatamiseks kehtestanud. Praktikas otsustab sellistele välismaalastele elamisloa andmise või mitteandmise Vabariigi Valitsus.

J. Lahtikovile elamisloa mitteandmisel viidati välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-le 5, mille kohaselt elamisluba ei anta välismaalasele, kes on töötanud või töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Samuti viidati välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-le 7, mille kohaselt elamisluba ei anta välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Täpsemalt motiveeriti J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumist tema teenistuskäigu, vanuse ja auaastmega.

Lisaks sellele motiveeriti J. Lahtikovile elamisloa mitteandmist tema poolt toimepandud isikuvastase kuriteoga, viitamata välismaalaste seaduse sättele.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 4 sätestab, et elamisluba ei anta välismaalasele, «kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud». Välismaalaste seadus ei anna võimalust keelduda elamisloa andmisest põhjusel, et isik on toime pannud kuriteo, mille eest mõistetud karistus on kustunud.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-s 4 peetakse silmas karistatust kui kriminaalõiguse instituuti. Karistatus oli sätestatud kriminaalkoodeksi §-s 58. Kriminaalkoodeksi § 58 tunnistati kehtetuks 19. novembril 1997. a vastu võetud karistusregistri seaduse § 32 lg 2 p-ga 2. Samas sätestab karistusregistri seaduse § 34 lg 1, et kuni 1999. aasta 1. jaanuarini alanud karistatuse kustumise tähtajad lõpevad enne selle seaduse jõustumist kehtinud muu seadusega ettenähtud ajal. Kriminaalkoodeksi § 58 lg 1 p 4 kohaselt kustus karistatus kahe aasta möödumisel kuni viie aastani mõistetud vabadusekaotuse ärakandmisest. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt katkes karistatuse kustumise tähtaeg, kui karistuse ärakandnud isik pani enne karistatuse kustumise tähtaja möödumist toime uue kuriteo.

16. septembril 1994. a jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega mõisteti J. Lahtikovile lõplikuks karistuseks kaheaastane vabadusekaotus poolkinnises vanglas ja selle karistuse tähtaja algust arvestati 26. oktoobrist 1992. a. Käesoleva haldusasja materjalidest ei nähtu, et J. Lahtikov oleks enne karistatuse tähtaja kustumist toime pannud uue kuriteo. Seega oli Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduse andmise ajaks J. Lahtikovi karistatus kustunud ja toimepandud kuriteoga ei oleks tohtinud talle elamisloa mitteandmist põhjendada. Motiivide kogumist nii olulise motiivi seadusevastaseks osutumine toob iseenesest kaasa Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduse seadusevastaseks tunnistamise.

2. Ebaõige on kassaatori väide, et J. Lahtikovile kui Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile elamisloa andmisest keeldumisel tulnuks viidata Korra punktis 3 nimetatud põhjendusele -- ohule Eesti riigi julgeolekule. Korra punkti 3 kohaselt võib Vabariigi Valitsus keelduda Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni saavatele erru arvatud välismaalastele elamisloa andmisest, kui see isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Kohtutoimikutes pole tõendeid selle kohta, et J. Lahtikov on sõjaväepensionär.

3. Välismaalaste seaduse § 9 lg 1 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Järelikult, välismaalane, kes viibib Eestis seadusliku aluseta, on Eestis ebaseaduslikult. Elamisloa andmisest keeldumisel kaob isikul, kes taotles elamisluba enne 12. juulit 1995, õiguslik alus Eestis elamiseks, kui seadus või välisleping ei sätesta teisiti.

Põhiseaduse §-ga 26 tagatud õigus perekonnaelule hõlmab isiku võimalust elada Eestis koos oma perekonnaga legaalselt. Kui isik on kaotanud Eestis elamise õigusliku aluse, siis puudub tal võimalus legaalselt elada Eestis koos oma perekonnaga. Juba selle võimaluse kadumine võib rikkuda õigust perekonnaelule, sõltumata sellest, kas elamisloa andmisest keeldumisele järgneb või ei järgne ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

Õigusest perekonnaelule ei tulene aga riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Elamisloa andmisest keeldumine peab olema motiveeritud. Üheks võimalikuks motiiviks on oht Eesti riigi julgeolekule. Kui otsustamisel tekib konflikt põhiseadusega kaitstava kahe väärtuse -- perekonnaelu ja riigi julgeoleku -- vahel, siis tuleb igal konkreetsel juhul kaaluda, kumba väärtust kaitsta. Samuti tuleb kaaluda, kas on küllaldane alus seada elamisluba mittesaanud välismaalase Eesti kodanikust abikaasa olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma.

4. Kassaator palub üksnes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kuna käesolevas asjas tingib Vabariigi Valitsuse korralduse seadusevastaseks tunnistamise selle korralduse ühe motiivi seadusevastasus, siis pole vaja J. Lahtikovi perekonnaelu puudutavaid tõendeid hinnata ja Riigikohus saab teha uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsus tuleb tühistada. Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korraldus tuleb tunnistada seadusevastaseks.

Juhindudes HKS § 57 p-st 4 ja § 68 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

1. Rahuldada Juri Lahtikovi esindaja vandeadvokaat Leon Glikmani kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 1999. a otsus haldusasjas nr II-3/9/99 ja Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 1998. a otsus haldusasjas nr 3-623/98.

3. Tunnistada Vabariigi Valitsuse 12. mai 1998. a korraldus nr 420-k täielikult seadusevastaseks ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek J. Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata.

4. Tagastada advokaadibüroole Glikman & Glikman kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 22. juunil 1999. a teatavaks tegemisest.

Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL