Auditeerimiseeskiri1
Vastu võetud 15.06.2000 nr 50
Määrus kehtestatakse «Audiitortegevuse seaduse» (RT I 1999, 24, 360) paragrahvi 2 lõike 5 alusel.
1. peatükk
AUDITEERIMISE EETILISED PÕHIMÕTTED
§ 1. Eeskirjad
(1) Audiitor peab osutama oma teenuseid kooskõlas käesoleva eeskirja ja Rahvusvahelise Audiitorite Föderatsiooni standarditega (tehnilised eeskirjad).
(2) Audiitor peab täpselt ja hoolikalt järgima kliendi soove või tööandja juhiseid, kui need on kooskõlas aususe, objektiivsuse ja sõltumatuse põhimõtetega.
§ 2. Ausus
Audiitor peab professionaalsete teenuste osutamisel olema otsekohene ja aus.
§ 3. Objektiivsus
Audiitor peab olema õiglane ning vaba eelarvamustest ega tohi teistel lasta mõjutada oma objektiivsust.
§ 4. Ametialane kompetentsus
(1) Audiitor peab olema audiitorteenuste osutamisel kompetentne. Audiitoril tuleb keelduda tööst, mille sooritamiseks tal ei ole piisavalt teadmisi ja oskusi.
(2) Audiitor on kohustatud end pidevalt täiendama, et tagada audiitorteenuste osutamisel kõrge professionaalsus.
§ 5. Konfidentsiaalsus
Auditeerimisel saadud informatsioon peab olema rangelt konfidentsiaalne. Audiitor ei tohi avaldada ega kasutada sellist informatsiooni ilma vastava volituseta, välja arvatud juhtudel, kui seda nõuab seadus.
§ 6. Professionaalne käitumine
(1) Audiitor peab käituma nõnda, et see ei kahjustaks tema ameti head mainet, ning hoiduma tegudest, mis võiksid seda teha.
(2) Audiitor ei tohi sooritada audiitori kutset diskrediteerivat tegu.
§ 7. Sõltumatus
(1) Suhetes kliendiga peab audiitor säilitama täieliku sõltumatuse.
(2) Olulisemad olukorrad, mille puhul on piisav põhjus väita, et
audiitor ei ole sõltumatu, on:
1) rahalised seosed (otsene või
kaudne olulises suuruses osalus kliendis; laenu andmine kliendile või
tema juhtkonna liikmele või olulist osalust omavale aktsionärile või
osanikule või laenu võtmine neilt; kliendi või tema juhtkonna liikmega
ühises tulu taotlevas koostööprojektis osalemine);
2)
ametialased seosed – kui audiitor on või oli kontrollitaval perioodil
või vahetult enne seda (kahe aasta jooksul; juhatuse liikme puhul viie
aasta jooksul) kliendi juhatuse liige või töötaja või juhatuse liikme
või töötaja koostööpartner või tema palgal, käsitletakse seda
olukorrana, kus audiitor ei ole piisavalt sõltumatu selle kliendi kohta
järeldusotsust tegema;
3) isiklikud ja peresuhted – audiitor
peab olema auditeerimisel kindel, et isiklikud või peresuhted ei mõjuta
tema sõltumatust;
4) kaubad ja teenused – audiitor, tema
abikaasa ning ülalpeetavad võivad kliendilt kaupu ja teenuseid vastu
võtta ainult teiste ostjatega võrdsetel tingimustel. Audiitor ei tohi
vastu võtta külalislahkust ja kingitusi, mis võiksid mõjutada tema
sõltumatust või seada selle kahtluse alla.
(3) Kui audiitor osutab kliendile peale audiitorkontrolli muid
teenuseid, tuleb hoiduda juhtkonna funktsioonide ülevõtmisest või
juhtkonna kompetentsi kuuluvate otsuste tegemisest. Teenuste osutamisel
kliendile tuleb meeles pidada järgmisi reegleid:
1) audiitor,
kes vastutab auditeerimise eest, ei saa osutada raamatupidamisteenuseid;
2)
klient peab vastutama oma raamatupidamise korraldamise eest ja olema
piisavalt teadlik tegevusest, majanduslikust olukorrast ja
kasutatavatest raamatupidamispõhimõtetest;
3) audiitor ei
tohi võtta endale kliendi töötaja või juhi rolli, ei tohi ise läbi viia
majandusoperatsioone ega kasutada kliendi aktivaid. Klient peab koostama
kogu algdokumentatsiooni;
4) auditeerimisel peab audiitor sooritama
kõiki samu teste ja protseduure, mis iga teisegi kliendi puhul.
§ 8. Tasu
(1) Auditeerimise eest võetav tasu ei tohi sõltuda töö lõpptulemusest.
Tasu arvestamisel lähtutakse:
1) audiitori oskustest ja
teadmistest;
2) auditeerimisel osalevate isikute koolituse tasemest
ja kogemustest;
3) iga spetsialisti poolt ülesande täitmiseks
kuluvast ajast;
4) tööga kaasneva vastutuse suurusest.
(2) Kõigi kliendile teenust osutavate spetsialistide tasu arvestatakse tavaliselt nende tunni- või päevatasude alusel.
§ 9. Suhtumine teistesse audiitoritesse
Audiitor ei tohi mingil moel halvustada või põhjendamatult kritiseerida teist audiitorit. Erandina võib teise audiitori tegevust arvustada uurimisel või küsitlusel audiitorkogu juhatuses või uurimisasutuses, kus arutatakse konkreetse töövõtu tulemust.
§ 10. Reklaam
Audiitor ei tohi oma teenuste tutvustamisel kasutada pealetükkivat või eksitavat reklaami.
2. peatükk
AUDITEERIMINE JA AUDIITORI MUUD FUNKTSIOONID
§ 11. Auditeerimine
(1) Auditeerimise eesmärk on luua audiitorile vajalikud eeldused hinnangu tegemiseks raamatupidamise aastaaruannete (edaspidi raamatupidamisaruannete) või nendega seotud informatsiooni kohta. Audiitori hinnang tõstab finantsinformatsiooni usaldatavust. Informatsiooni kasutaja ei tohiks siiski järeldada, et audiitori hinnang annab kliendi elujõulisuse või selle juhtkonna tegevuse tõhususe suhtes garantii.
(2) Audiitori ülesanne on anda hinnang raamatupidamisaruannete kohta. Vastutus nende aruannete koostamise eest lasub kliendi juhtkonnal. Juhtkond peab tagama vajalike raamatupidamisregistrite koostamise ja säilitamise, sobivate arvestuspõhimõtete ning hindamismeetodite valiku, tõhusa sisekontrollisüsteemi kujundamise, arvestuse sise-eeskirjade väljatöötamise ja vara säilimise. Raamatupidamisaruannete auditeerimine ei vabasta juhtkonda vastutusest ega siirda kogu vastutust informatsiooni tõepärasuse eest audiitorile.
(3) Olgugi et audiitori on valinud kliendi omanikud, peab audiitor oma tegevuses ja otsustes arvestama ka kõigi teiste infokasutajate vajaduste ning huvidega, kes teevad kliendi kohta järeldusi raamatupidamisaruannetele tuginedes ja kes eeldavad, et auditeeritud raamatupidamisaruanded kajastavad finantsseisundit õigesti ja õiglaselt.
(4) Auditeerimine tuleb korraldada nii, et see hõlmaks adekvaatselt kliendi kõiki raamatupidamisaruannete seisukohalt olulisi tegevusaspekte. Audiitor peab jõudma veendumusele, kas raamatupidamise algandmed ja muu lähteinformatsioon on usaldusväärsed ja piisavad raamatupidamisaruannete koostamiseks. Audiitor peab sooritama vajalikud kontrolliprotseduurid, saavutamaks piisava kindluse, et raamatupidamisaruanded kajastavad kliendi finantsmajanduslikku seisundit seaduste, raamatupidamise hea tava ja sise-eeskirjade kontekstis kõigis olulistes aspektides õigesti ja õiglaselt.
(5) Auditeerimise testiiseloomust ja sisekontrollisüsteemi võimaluste suhtelisest piiratusest tulenevalt säilib risk, et auditeerimise käigus ei avastata olulisi vigu.
§ 12. Audiitori auditeerimisvälised funktsioonid
(1) Lisaks seadustega kehtestatud korralisele raamatupidamisaruannete
auditeerimisele võib audiitor kliendi soovil täita muid ülesandeid, mis
oma eesmärkide, iseloomu, sooritatavate protseduuride ja järelduste
kindluse poolest erinevad auditeerimisest. Eristatakse järgmisi
audiitori sagedamini täidetavaid funktsioone:
1)
finantsinformatsiooni ülevaate koostamine;
2) kokkuleppelised
toimingud;
3) aruannete koostamine (aruannete koostamisel on audiitor
finantsraamatupidamise asjatundja rollis).
(2) Finantsinformatsiooni ülevaate koostamise puhul sooritab audiitor kontrolliprotseduure, mis on vähem põhjalikud ja vähem aega nõudvad kui korraline auditeerimine. Auditeerimisega taotletakse positiivse järelduseni jõudmist, st audiitor tõdeb, et raamatupidamisaruanded on kooskõlas seadustega, ei sisalda olulisi vigu ja seega kajastavad kliendi finantsseisundit õigesti ja õiglaselt. Finantsinformatsiooni ülevaate soovitud tulemus seisneb lõppjärelduses, et läbitud kontrolliprotseduuride tulemusena ei ole audiitor täheldanud olulisi vigu, mis seaksid raamatupidamisaruannete õigsuse kahtluse alla. Olgugi et ka ülevaate käigus taotleb audiitor kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamist, on selle eesmärgi saavutamine vähempõhjalike kontrolliprotseduuride tõttu väiksema tõenäosusega kui auditeerimise puhul. Ülevaate tulemusena tehtavad järeldused on madalama usaldatavusega kui auditeerimise tulemused ning võimalus, et raamatupidamisaruannetes sisaldub olulisi vigu, on suurem.
(3) Kokkuleppeliste toimingute all mõistetakse kliendi ja audiitori vahel kokku lepitud auditeerimise iseloomuga toiminguid mingis kitsamas, kliendis erihuvi äratanud raamatupidamisarvestuse valdkonnas, andmaks kliendile professionaalset abi. Kokkuleppeliste toimingute objektiks võib olla mingi finantsinformatsiooni kitsalt piiritletud valdkond (nõuded ostjate vastu, võlad hankijatele, varud vms), üks raamatupidamisaruanne eraldi (bilanss) või ka finantsaruanded koos sinna juurde kuuluvate lisadega. Kokkuleppelised toimingud võivad oma sisult olla erinevad. Kokkuleppeliste toimingute iseloomulikuks tunnuseks on, et audiitor ei anna üldjuhul finantsinformatsiooni kohta hinnangut, vaid üksnes esitab oma tähelepanekud kliendile, jättes järelduste tegemise kliendi juhtkonnale.
(4) Kui audiitor teeb finantsinformatsiooni ülevaate või kokkuleppelisi toiminguid, peavad täidetavate ülesannete eesmärgid, sooritatavad protseduurid ja tulemuste suhteline piiratus auditeerimisega võrreldes olema hilisemate võimalike väärarusaamade ja lahkhelide ärahoidmiseks selgelt fikseeritud kliendiga sõlmitavas lepingus.
(5) Vaatamata sellele et finantsinformatsiooni ülevaade ja kokkuleppelised toimingud erinevad oma olemuselt auditeerimisest, peab audiitor ka neid funktsioone täites järgima kõiki audiitorile esitatavaid eetilisi põhimõtteid.
§ 13. Muu informatsioon auditeeritud raamatupidamisaruandeid sisaldavates dokumentides
(1) Kliendid võivad lisaks ametlikule raamatupidamisaruandele avaldada ka laiale majandusüldsusele adresseeritud aastaraamatu. Aastaraamat võib lisaks auditeeritud finantsinformatsioonile sisaldada ka audiitori poolt kontrollimata finants- ja muud informatsiooni.
(2) Audiitoril võib olla kas seadustest tulenev või lepingujärgne kohustus anda hinnang ka muu informatsiooni kohta. Audiitor peab arvestama raamatupidamisaruannete kohta järeldusotsuse koostamisel kogu kättesaadava informatsiooniga, sest võimalikud vastuolud raamatupidamisaruannete ja muu informatsiooni vahel võivad kahandada auditeerimise tulemuste usaldatavust tervikuna. Kui audiitoril pole kohustust anda hinnangut muu informatsiooni kohta, peaks ta sellega siiski tutvuma, et selgitada, kas see ei hälbi oluliselt raamatupidamisaruannetes sisalduvast informatsioonist.
(3) Kui audiitor avastab raamatupidamisaruannete ja muu informatsiooni vahel olulisi hälbeid, peab ta selgitama, kas raamatupidamisaruannetes sisalduv või muu informatsioon vajab korrigeerimist, ja operatiivselt informeerima kliendi juhtkonda oma tähelepanekutest. Kui raamatupidamisaruanded vajavad korrigeerimist ja kliendi juhtkond ei soostu seda tegema, peaks audiitor sõltuvalt konkreetsetest tingimustest andma kas märkustega või eitava järeldusotsuse. Kui korrigeerimist vajab muu informatsioon ja kliendi juhtkond ei soostu seda tegema, peab audiitor kaaluma vastava selgituse lülitamist oma järeldusotsusesse või muid abinõusid, nagu keeldumist auditeerimise järeldusotsuse lülitamisest aastaaruandesse või isegi koostöösuhte lõpetamist kliendiga.
§ 14. Hinnangud perspektiivse finantsinformatsiooni kohta
(1) Perspektiivne finantsinformatsioon tugineb mitmesugustele oletustele tulevikus aset leida võivate sündmuste ja kliendi juhtkonna käitumise suhtes. Perspektiivne finantsinformatsioon on oma olemuselt subjektiivne ja selle ettevalmistamine nõuab paljude probleemide kaalutlevat lahendamist. Perspektiivne finantsinformatsioon võib olla lihtsalt analüütiline abivahend juhtkonnale, ent see võib olla adresseeritud ka kolmandale osapoolele.
(2) Perspektiivse finantsinformatsiooni ettevalmistamise eest vastutab kliendi juhtkond. Audiitorilt võidakse paluda selle informatsiooni kohta hinnangut, et tõsta informatsiooni usaldatavust selle kasutajate silmis.
(3) Erinevalt tagasivaatelise finantsinformatsiooni auditeerimisest on perspektiivsele finantsinformatsioonile hinnangu andmisel lõppjärelduste kõrget usaldatavust märksa raskem saavutada. Realistlik eesmärk, mille audiitor enesele seada saab, on anda perspektiivse finantsinformatsiooni ettevalmistamise käiguga tutvumise järel hinnang sellele, kas tema arvates tugineb perspektiivne finantsinformatsioon realistlikele eeldustele ja kas andmeid on töödeldud nendest eeldustest lähtudes korrektselt. Audiitor peab vältima arvamuse avaldamist selle kohta, kas perspektiivses finantsinformatsioonis esitatud tulemused saavutatakse või mitte.
(4) Kui audiitor annab hinnangu kliendi perspektiivsele
finantsinformatsioonile, millega tal on pikaajalised koostöösuhted,
tunneb audiitor kliendi majandustegevuse olemust,
raamatupidamisarvestuse süsteemi ning arvestuspõhimõtteid jms piisavalt.
Juhul kui tegemist on audiitorile varasemast tundmatu kliendiga, peab ta
esmalt hankima piisavalt tutvustavat taustinformatsiooni, et mõista
perspektiivse finantsinformatsiooni ettevalmistamise lähtekohti ja
käiku. Kliendi finantsinformatsiooni iseloomustavate üldist laadi
tunnuste kõrval tuleb tähelepanu pöörata järgmistele asjaoludele:
1)
perspektiivset finantsinformatsiooni ette valmistanud inimeste oskused
ja kogemused;
2) kas tagasivaateline finantsinformatsioon lubab
loogiliselt eeldada sellist arengut, nagu juhtkond prognoosib;
3) kas
informatsioon (nii lähte- kui perspektiivne finantsinformatsioon)
tugineb õigusaktides sätestatule;
4) kas varasemate
perioodide finantsaruanded ja raamatupidamine on auditeeritud;
5)
milliseid statistilisi, matemaatilisi või arvutipõhiseid tehnikaid on
kasutatud informatsiooni töötlemisel.
(5) Juhul kui audiitori arvates ei põhine perspektiivne finantsinformatsioon realistlikel eeldustel või on audiitor täheldanud selle ettevalmistamisel muid olulisi puudusi, tuleb see audiitori otsuses selgelt fikseerida. Kui audiitori arvates on perspektiivne finantsinformatsioon valmistatud ette korrektselt, tuleks otsuses siiski viidata, et tegelikud tulemused võivad kujuneda prognoositavatest oluliselt erinevaks.
3. peatükk
AUDITEERIMISE PÕHIMÕISTED
§ 15. Riskitüübid
(1) Tegevusrisk – arvestuses tekivad kas tahtmatult või tahtlikult vead,
mis moonutavad kliendi tegelikku finantsseisundit või perioodi tulemust.
Peale kliendisiseste asjaolude sõltub tegevusrisk üldisest
majanduslikust konjunktuurist, kliendi tegevusvaldkonnast (olles
tegevusalati erinev) ja muudest teguritest. Tegevusriski hindamisel peab
audiitor kriitiliselt analüüsima mitmesuguseid asjaolusid:
1)
tegevjuhtkonna oskused ja tegevuse motivatsioon;
2) kliendi
majandustegevuse iseloom;
3) arvestussüsteemi ülesehitus ja keerukus.
(2) Sisekontrolli risk – kliendi sisekontrollisüsteem ei ole piisavalt
tõhus ega too olulisi vigu esile. Sisekontroll peab tagama järgmiste
põhieesmärkide saavutamise:
1) majandustehingud
sooritatakse vastavuses kehtestatud protseduurireeglitega;
2) kõik
tehingud kajastatakse õiges väärtuses, õigetele kontodele ja
tekkepõhiselt perioodil, mil need aset leidsid;
3)
arvestusandmeid võrreldakse perioodiliselt tegelikult olemasolevate
varadega ja hälvete ilmnedes reageeritakse adekvaatselt.
Sisekontrolli tase võib varieeruda suurtes piirides, kuid alati säilib teatav oht, et sisekontroll ei kõrvalda olulisi vigu. Sisekontrolli tõhususe hindamisel peab audiitor selgitama, kuivõrd juhtkond mõistab sisekontrolli tähtsust, väärtustab selle tegevust ja kuidas reageerib sisekontrolli tehtud tähelepanekutele. Mida tõhusam on audiitori arvates kliendi sisekontrolli süsteem, seda suuremal määral võib ta oma tegevuses tugineda sisekontrolli tulemustele. Siiski tuleb sisekontrolli tegevusse alati suhtuda kriitiliselt, pidades silmas, et kui tahes tõhus sisekontroll ei asenda kunagi sõltumatu audiitori tähelepanekuid ja järeldusi ning oma töö kvaliteedi eest vastutab audiitor.
Sisekontrolli tõhususe hindamiseks on mitmesuguseid meetodeid, nagu kontrolliprotseduuride kirjeldamine ja analüüs, tähtsamate infovoogude kaardistamine jms. Infovoogudeks nimetatakse audiitorkontrolli seisukohalt selliseid majandustehingutest tulenevaid andmevoogusid, mille lõpptulemusena peaks tehtama kanne pearaamatusse. Infovoogude kaardistamisega õpib audiitor tundma kliendi arvestussüsteemi ning infovoogusid kriitiliselt analüüsides loob eeldused sisekontrolli tõhususe hindamiseks.
Kui audiitor avastab arvestuse või sisekontrolli süsteemis olulisi puudusi, peab ta sellest asjakohasel viisil informeerima kliendi juhtkonda, et too saaks astuda vajalikke samme puuduste kõrvaldamiseks. Eelistatav on, et sellised tähelepanekud fikseeritaks kirjalikult ja adresseeritaks kliendi sobivale juhtimistasandile. Juhul kui audiitori arvates on piisav teatada avastatud puudustest suuliselt, peab audiitor selle siiski fikseerima oma dokumentides.
(3) Avastamisrisk – audiitor ei avasta oma kontrolliprotseduuride puudulikkuse tõttu olulisi vigu. Audiitor suudab vahetult mõjutada vaid avastamisriski.
(4) Auditeerimisrisk ehk kogurisk – kujuneb mainitud osariskide koosmõju tulemusena. Mida kõrgemaks audiitor hindab tegevusriski ja sisekontrolli riski, seda põhjalikuma kontrolli peab ta sooritama, et viia kogurisk mõistlikule tasemele.
Auditeerimisel võib ilmneda, et audiitor on tegevusriski või sisekontrolli riski esialgsel hindamisel eksinud. Sellisel juhul tuleb teha auditeerimisplaanis vastavad muudatused, fikseerides vajalike kontrolliprotseduuride mahu ja sisu.
§ 16. Auditeerimise tõendusmaterjalid
(1) Audiitor peab hankima sobivad ja piisavad tõendusmaterjalid, millele tuginedes saab teha põhjendatud järeldused raamatupidamisaruannetes sisalduva informatsiooni kohta. Auditeerimise tõendusmaterjalide sobivuse all mõistetakse nende olulisust ja usaldatavust ning piisavuse all nende kvantitatiivset mõõtu.
(2) Hinnates auditeerimiseks vajalike tõendusmaterjalide hulka ja sisu,
tuleb pidada silmas järgmisi kriteeriume:
1) risk, mida
mõjutavad kontrollitava nähtuse olemus, sisekontrolli tase,
kontrollitava kliendi tegevuse iseloom;
2) tegurid, millel võib olla
oluline mõju kliendi juhtorgani liikme käitumisele;
3)
finantsseisund ja selles toimunud muutused;
4) kontrollitava nähtuse
olulisus aastaaruande kui terviku seisukohalt;
5) varasemate
auditeerimiste tulemused;
6) kättesaadava informatsiooni olemus.
(3) Auditeerimise tõendusmaterjalide usaldatavus sõltub nende allikast
(kas kliendisisene või -väline) ja esituslaadist (visuaalne,
dokumentaalne või suuline). Tõendusmaterjalide usaldatavuse hindamisel
lähtutakse üldjuhul järgmistest üldpõhimõtetest:
1)
välised tõendusmaterjalid (kolmandalt osapoolelt saadud kinnitused) on
usaldatavamad kui sisesed tõendusmaterjalid;
2) sisesed
tõendusmaterjalid on suhteliselt usaldatavamad, kui sisekontrolli tase
on rahuldav;
3) audiitori enda genereeritud tõendusmaterjalid on
usaldatavamad kui kliendisisesed tõendusmaterjalid;
4)
kirjalikud tõendusmaterjalid on usaldatavamad kui suulised.
(4) Audiitori kindlustunne kasvab kumulatiivselt, kui üks ja seesama nähtus on tõestatav eri allikaist saadud ja erineva olemusega tõendusmaterjalidega. Kui tõendusmaterjalid on omavahel vastuolus, peab audiitor otsima täiendavaid võimalusi, et jõuda argumenteeritud lõppjärelduseni.
Täiendava tõendusmaterjali hankimisega kaasnevaid kulusid tuleb kõrvutada saadava efektiga, lähtudes otstarbekuse põhimõttest. Samas ei saa teatud nähtuse kontrollimisega kaasnev keerukus ja kulud olla iseenesest põhjuseks, et vajalikust kontrolliprotseduurist loobuda.
(5) Kui audiitoril on põhjendatud kahtlusi raamatupidamisaruande mingi kirje kohta, peab ta püüdma hankida piisavaid tõendusmaterjale, et mainitud kahtlus kõrvaldada. Kui see ei osutu võimalikuks, ei tohiks ta anda puhast järeldusotsust.
(6) Kliendi finantsinformatsiooni kohta tõendusmaterjale hankides tuleb
silmas pidada järgmisi kriteeriume:
1) majanduslikud tehingud on
kajastatud nii sisuliselt kui ka aritmeetiliselt täpselt, st õiged
summad on kantud õigetele kontodele;
2) vara ja võlad on antud
hetkel olemas;
3) vara on kliendi omandis ja valduses ning võlad
selle kohustus antud hetkel;
4) kajastamata vara, võlgu ja
majandustehinguid ei eksisteeri;
5) vara ja võlad on hinnatud
nõuetekohaselt;
6) tulud ja kulud on õigesti periodiseeritud;
7)
informatsioon on aastaaruandes rühmitatud ja esitatud nõuetekohaselt.
(7) Tõendusmaterjalide hankimisel tuleb kasutada üht või mitut
järgmistest meetoditest:
1) arvutused. Arvutuste eesmärk on
veenduda, et majandustehingud on kajastatud aritmeetiliselt täpselt.
Audiitori eesmärk ei saa olla kogu raamatupidamise ülearvutamine, ent
valdkondades, kus audiitori hinnangul on suhteliselt suur vigade
tekkimise risk, peaks audiitor sooritama pisteliselt arvutusi,
veendumaks nende õigsuses;
2) inspekteerimine kujutab enesest
arvestusregistrite, mitmesuguste dokumentide ja materiaalsete varadega
tutvumist. Arvestusregistrite ja dokumentidega tutvumine annab erineva
usaldusväärsusega tõendusmaterjale, sõltuvalt nende olemusest, saamise
allikast ja sisekontrolli tasemest. Materiaalsete varade inspekteerimine
võib küll anda usaldusväärseid tõendeid varade olemasolu kohta, kuid ei
ole piisav vajalike õiguste tuvastamiseks ja varade väärtuse määramiseks;
3)
vaatlus on kontrollimeetod, mille käigus audiitor jälgib mingit
protsessi või kliendi töötajate sooritatavat protseduuri (audiitor
osaleb käibevarade inventuuris suhteliselt passiivse kõrvaltvaatajana ja
jälgib inventuuri läbiviimist tervikuna);
4)
järelepäringute eesmärk on saada vajalikku informatsiooni seda omavatelt
isikutelt kas kliendilt või väljastpoolt klienti. Järelepäringud võivad
olla kas formaalsed kirjalikud pöördumised kliendivälise kolmanda
osapoole poole või mitteformaalsed suulised pöördumised kliendi
töötajate poole;
5) analüütiline kontroll kujutab enesest
majanduslike näitajate, nende üldise muutumistendentsi ja ootamatute
hälvete analüüsi, tuvastamaks loogiliselt aruandenäitajate vahelist
sisemist ebakõla.
§ 17. Olulisus ja auditeerimisrisk
(1) Kujundades oma arvamust raamatupidamisaruande kohta, sooritab audiitor mitmesuguseid kontrolliprotseduure, jõudmaks küllaldase kindluseni selles, kas raamatupidamisaruanne peegeldab kliendi finantsseisundit ja tegevuse tulemust olulises osas õigesti ja õiglaselt. Arvestades audiitorkontrolli väljavõttelist iseloomu ja mis tahes sisekontrollisüsteemi suhtelist piiratust, püsib siiski alati teatav risk, et isegi suhteliselt olulised ebatäpsused võivad jääda avastamata.
(2) Olulisuse mõiste viitab kas üksiku ebatäpsuse või üheskoos vaadeldavate ebatäpsuste suhtelisele mõõdule, mis, arvestades taustsüsteemi, loob tõenäosuse, et arukas finantsinformatsiooni kasutaja laseb end oma otsustes neist ebatäpsustest mõjutada.
Tegeldes potentsiaalsete ebatäpsustega, peab audiitor hindama nende olulisust ühtaegu nii kogu finantsinformatsiooni kui ka üksikute raamatupidamisaruannete bilansi- ja kasumiaruande kirjete seisukohalt.
(3) Olles välja selgitanud kliendi tegevusriski ja sisekontrolli riski suhtelise taseme selle tegevuse eri valdkondades, tuleb auditeerimise põhirõhk suunata neile valdkondadele, kus audiitori arvates on oluliste ebatäpsuste ja vigade risk kõrge.
(4) Olulisust võib auditeerimist planeerides määratleda aktsepteeritava vea kroonides väljendatud summana perioodi finantstulemuse või bilansi kogumahu suhtes. Nii fikseeritud aktsepteeritavast summaarsest veast lähtudes võib analoogilise näitarvu leida kasumiaruande ja bilansi üksikute kirjete kohta.
§ 18. Tegevuse jätkuvuse põhimõte
(1) Klienti käsitletakse enamasti tegevust jätkavana, st lähtutakse seisukohast, et ei ole kavatsust ega vajadust klienti likvideerida või vähendada oluliselt selle tegevuse mahtu. Sellest aspektist lähtudes valmistatakse ette ka raamatupidamisaruanne, kui puudub informatsioon, mis sunniks eeldama vastupidist. Varad ja kohustused kajastatakse aruandes, tuginedes eeldusele, et kliendil on võimalik realiseerida oma varasid ja tasuda oma kohustused normaalse majandustegevuse käigus. Kui tegevuse jätkuvuse eeldus konkreetsel juhul ei kehti, on oht, et klient ei saa oma varasid realiseerida nende arvestusliku väärtusega ning et kohustuste suurus ja nende tasumise tähtajad muutuvad. Niisugusel juhul võib tekkida vajadus klassifitseerida ning hinnata varad ja kohustused ümber.
(2) Viiteid sellele, et kliendi tegevuse jätkuvus pole kindel, võib
saada kas raamatupidamisaruandest või muudest allikatest. Asjaolusid,
mis viitavad, et kliendi tegevuse jätkuvus võib olla küsitav, on:
1)
kohustused ületavad varasid või lühiajalised kohustused ületavad
likviidseid varasid;
2) kliendi põhivarad on valdavalt finantseeritud
lühiajaliste laenudega;
3) võimetus tasuda kreeditoridele
tähtajaks;
4) märkimisväärne kahjum põhitegevusest;
5)
raskused laenukohustuste tasumisel;
6) suutmatus tagada seadustega
sätestatud nõudeid omakapitalile;
7) pooleliolev
kohtuprotsess, mis võib kaotuse korral tuua kaasa kohustusi, mida ei
suudeta täita;
8) olulise turuosa kaotus või suhete katkemine
tähtsa hankijaga.
(3) Kui audiitoril tekib auditeerimisel kahtlusi tegevuse jätkuvuse
põhimõtete järgimisel, peab ta oma töö käigus koguma piisavalt tõendeid
kas selle kahtluse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Kui kliendi
raamatupidamisaruanne on koostatud tegevuse jätkuvuse põhimõttest
lähtudes, ent audiitor on auditeerimisel jõudnud veendumusele, et
tegevuse jätkuvus on oluliselt ohustatud, tuleb tagada üks järgmistest
alternatiivsetest võimalustest:
1) juhtkond lisab aastaaruandele
oma selgituse selle kohta, miks tegevuse jätkuvus on küsitav ja
milliseid meetmeid kavatsetakse rakendada, et seisundit oluliselt
parandada. Juhul kui audiitori arvates on juhtkonna selgitused piisavad,
andmaks kliendi seisundist õige ja õiglase ettekujutuse, võib ta esitada
positiivse järeldusotsuse;
2) juhul kui juhtkond ei anna
selgitusi või need pole audiitori arvates piisavad, esitab audiitor oma
põhjenduse asjaoludest, mis sunnivad teda kliendi jätkuvust kahtluse
alla seadma. Audiitori hinnang peab olema järeldusotsuses selgelt välja
toodud.
4. peatükk
AUDIITOR JA KLIENT
§ 19. Auditeerimisvahekorra kujunemine
(1) Audiitorite arv määratakse ja audiitor nimetatakse äriühingutele vastavalt «Äriseadustikule» (RT I 1995, 26–28, 355; 1998, 91–93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172), et saada sõltumatu eksperdi objektiivne hinnang raamatupidamisaruande seadustele vastavuse ja tõepärasuse kohta. Selleks et audiitori positsioon suhtlemisel kliendiga oleks üheselt ja korrektselt fikseeritud, peab audiitor alati nõudma, et tema valimine oleks dokumentaalselt tõestatud kliendi üldkoosoleku protokollis. Seda põhimõtet tuleb järgida ka juhul, kui audiitor on oma tööd alustanud tegevjuhtkonnaga sõlmitud kokkuleppe alusel.
(2) Lisaks korralisele raamatupidamisaruande auditeerimisele võib audiitor täita muid sellelaadseid funktsioone (finantsinformatsiooni ülevaade, kokkuleppelised toimingud jms) või konsulteerida klienti finantsinformatsiooniga seotud küsimustes. Kliendi kui ka audiitori huvides on, et nende vahel sünniks kestev koostöösuhe. Muude funktsioonide täitmise tingimatuks eelduseks ei ole audiitori nimetamine üldkoosoleku poolt. Vältimaks hilisemaid võimalikke lahkarvamusi, peab audiitor siiski veenduma, et kokkulepe tööde sooritamiseks on sõlmitud kliendi pädeva juhtimisorganiga.
(3) Juhul kui potentsiaalne klient pöördub audiitori poole koostööettepanekuga, peab audiitor analüüsima kliendi tausta, tema ajendeid auditeerimise tellimiseks, tutvuma raamatupidamise seisundi muude ja asjaoludega, mis tõenäoliselt mõjutavad tööde sooritamist ning kliendi ja audiitori suhteid (potentsiaalse kliendi suurus, töögraafik, audiitorilt soovitav raporteerimiskeel, kliendi poolt raportitele esitatavad nõuded jms). Kui audiitoril on põhjust arvata, et tema poole on pöördutud formaalsete ajendite mõjul või tema arvates on ilmne või suure tõenäosusega, et mingil põhjusel ei saa tellitud tööd hea tava nõuetele vastavalt teha, peab audiitor enesekriitiliselt hindama, kas on otstarbekas koostööpakkumist vastu võtta või mitte. Audiitor peab alati meeles pidama, et tema ülesanne on osutada kliendile kvaliteetseid teenuseid, mis on vastavuses auditeerimise hea tavaga.
§ 20. Leping
(1) Kliendi ja audiitori vahel sõlmitud lepingus tuleb kokku leppida
vähemalt järgmistes tingimustes:
1) finantsinformatsiooni
auditeerimise eesmärk ja muud teenused, mida audiitor on valmis
kliendile osutama;
2) juhtkonna vastutus finantsinformatsiooni eest;
3)
auditeerimise ulatus, mis hõlmaks viiteid seadustele,
auditeerimiseeskirjale jms;
4) audiitorilt kliendile suunatud
raportid ja muud kommunikatsioonivormid;
5) tõdemus, et
audiitorkontrolli testiiseloomu ja mis tahes sisekontrollisüsteemi
suhtelise piiratuse tõttu säilib paratamatult risk, et auditeerimise
käigus võivad ka mõned suhteliselt olulised vead jääda märkamata;
6)
juurdepääsu tagamine mis tahes raamatupidamisdokumentidele ja muule
informatsioonile, mis audiitori arvates on oluline hinnangu
langetamiseks finantsaruannete kohta või muu kokkulepitud töö
sooritamiseks;
7) muud kliendipoolsed kohustused audiitori suhtes;
8)
teiste audiitorite ja ekspertide töö kasutamine ning audiitori vastutus;
9)
audiitori töö tasustamise põhimõtted;
10)
lepingut täitev ning juhtivaudiitor.
(2) Lähtudes kliendi või enda soovidest võib audiitor lülitada
lepingusse ka muid põhimõtteid, mis on olulised töö kvaliteetseks ja
õigeaegseks sooritamiseks või kliendi ja audiitori suhete
reguleerimiseks. Audiitori nõudel võib juhtkond lepingus kinnitada, et:
1)
kõik aasta jooksul aset leidnud sündmused on korrektselt
raamatupidamises kajastatud;
2) bilansipäeva seisuga ei kajasta
kliendi raamatupidamine varasid, mida tegelikult ei eksisteeri, ning
kajastab kõiki tegelikke kohustusi, hinnatuna hea raamatupidamistava
kohaselt;
3) audiitorile on tehtud teatavaks kogu oluline
informatsioon, mis on vajalik kliendi finantsseisundi õigeks ja
õiglaseks kajastamiseks.
(3) Lepingu võib sõlmida määratud või määramata ajaks. Kui kliendi
üldkoosolek ei vali varem korraliseks aastaaruande auditeerimiseks
valitud audiitorit tagasi, leping lõpeb. Kui audiitor valitakse tagasi,
tuleb olukorrast sõltuvalt:
1) sõlmida uus leping, kui see oli
aastase kehtivusajaga;
2) korrigeerida vana lepingutingimusi, kui see
on vajalik, otstarbekas ja mõlemale poolele vastuvõetav.
(4) Määramata ajaks sõlmitud lepingu uuendamine osutub vajalikuks, kui:
1)
klient ei mõista audiitori töö eesmärke või ei soovi aktsepteerida
auditeerimise ulatust;
2) kliendi soovid audiitorile on oluliselt
muutunud;
3) on toimunud muudatused kliendi juhtorgani koosseisus;
4)
on aset leidnud märkimisväärsed muudatused kliendi suuruses või selle
tegevuse iseloomus;
5) õigusaktidega on kehtestatud uued tingimused.
§ 21. Esmakordne auditeerimine
(1) Esmakordseks loetakse auditeerimist, kui klienti pole varem
auditeeritud või seda on teinud teine audiitor. Esmakordse auditeerimise
puhul peab audiitor hankima piisavad tõendused selle kohta, et
algbilanss ei sisalda vigu, mis võivad oluliselt mõjutada auditeeritava
aasta raamatupidamisaruandeid. Algbilansiga tehtava töö maht ja iseloom
sõltuvad esmajoones:
1) arvestussüsteemi üldisest tasemest;
2)
sellest, kas varasemate aastate (eelmise aasta) finantsaruanded on
auditeeritud ja millised olid selle tulemused.
(2) Kui audiitori arvates sisaldab bilanss kirjeid, mille sisu pole selge ja mis võivad oluliselt mõjutada järgnevate perioodide finantstulemusi, peab ta sellele oma järeldusotsuses selgelt viitama. Alustades aasta kestel tööd uue kliendiga ja tunnetades suurt riski, et algsaldode kontrollivõimaluse puudumise tõttu võib perioodi tulemus olla oluliselt moonutatud, peab ta oma järeldusotsuses fikseerima, et ei saa nimetatud põhjustel anda hinnangut kasumiaruandele, piirdudes hinnangu andmisega üksnes bilansile.
(3) Analüüsides eelneva audiitori tööd, peab uus audiitor kriitiliselt hindama tema erialast kompetentsust ja sõltumatust. Kui tal on alust arvata, et eelmise audiitori töös võis esineda olulisi vajakajäämisi, tuleb suhtuda algbilanssi nii, nagu seda poleks kontrollitud.
(4) Auditeerimise eesmärk on anda hinnang raamatupidamisaruande seaduslikkusele ja tõepärasusele (sõltumata sellest, kas auditeerimisvahekord on olnud püsiv või on audiitor aasta kestel vahetunud). Hea tavaga on kooskõlas, kui varasem audiitor annab uuele audiitorile võimaluse tutvuda tema poolt kliendi kohta koostatud tööpaberitega, mida ei loeta konfidentsiaalsuse rikkumiseks. On loomulik, et varasem audiitor selgitab uuele audiitorile, mis põhjusel auditeerimisvahekord katkes. Kuigi selleks ei saa kohustada, on igati soovitatav, et varasem audiitor osutab uuele audiitorile kõikvõimalikku abi, loomaks eeldused tööks auditeerimise hea tava kohaselt.
5. peatükk
AUDITEERIMISE PLANEERIMINE
§ 22. Auditeerimise planeerimise eesmärk
Auditeerimise planeerimise eesmärk on luua eeldused selle tõhusaks, õigeaegseks ja kvaliteetseks sooritamiseks. Plaanis fikseeritakse nende protseduuride sisu, millele tuginedes audiitor kavatseb anda oma hinnangu kliendi aastaaruande tõepärasusele. Kui audiitor on lisaks korralisele auditeerimisele leppinud kliendiga kokku ka muude teenuste osutamises, tuleb need eraldi lülitada plaani.
§ 23. Planeerimisprotseduuride maht ja sisu
Planeerimisprotseduuride maht ja sisu sõltuvad esmajoones kliendi majandustegevuse ulatusest ja keerukusest ning audiitori varasema koostöö kogemustest kliendiga.
§ 24. Auditeerimise plaan
(1) Hea planeerimine aitab tagada selle, et:
1) määratakse
auditeerimise olulised ja kriitilised valdkonnad;
2) kesksetele
auditeerimisvaldkondadele pööratakse piisavalt tähelepanu;
3)
töö sooritatakse õiges järjekorras, koordineeritult ja kvaliteetselt.
(2) Plaan ei tohiks olla jäik ja muutumatu, olude muutudes või ootamatute asjaolude ilmnedes tuleb esialgset plaani korrigeerida.
(3) Auditeerimisplaan tuleb vormistada kirjalikult. Plaani maht ja ülesehitus sõltuvad kontrollitava kliendi eripärast. Plaani koostamisel peab audiitor igal konkreetsel juhul kriitiliselt hindama, kas hõlmatud kontrolliprotseduurid on eeldatavasti piisavad selleks, et teha põhjendatud järeldus aastaaruande kohta.
(4) Määratlemaks auditeerimise kogumahtu, on otstarbekas, et plaani koostamisel hindab audiitor üksikute protseduuride sooritamiseks vajaliku ajakulu ning koostab kokkuvõtliku ajaeelarve.
§ 25. Auditeerimise olulised ja kriitilised valdkonnad
(1) Auditeerimise olulised ja kriitilised valdkonnad on juhud, mille puhul on suur olulise vea tekkimise risk või mille kohta on raske saada tõendavat materjali.
(2) Audiitori enda koostatud varasemate tööpaberite analüüsimisel tuleb erilist tähelepanu pöörata valdkondadele, kus esines vigu või mille kohta järelduste kujundamine eeldas audiitori põhjalikke kaalutlusi. Audiitor peab kriitiliselt hindama, kas samad valdkonnad võivad olla olulised ja kriitilised ka antud aasta auditeerimisel.
§ 26. Auditeerimise informatsioon
Edukas auditeerimine eeldab, et audiitor tunneb nii kliendi äritegevust
kui ka selle majandustegevusvaldkonna omapära tervikuna. Sellise
informatsiooni võib audiitor saada:
1) eri tegevusvaldkondade
spetsiifilistest õigusaktidest;
2) kliendi dokumentidest
(aktsionäride üldkoosolekute protokollid, juhatuse koosolekute
protokollid jms);
3) vestlustest tegevjuhtkonnaga;
4) tutvumisest
kliendi allüksustega;
5) audiitori koostatud varasematest
tööpaberitest;
6) üldise majandusliku konjunktuuri ning
selle mõju hindamisest kliendi majandustegevusele.
§ 27. Planeerimise asjaolud
Planeerimise käigus peab audiitor silmas pidama järgmisi asjaolusid, mis
mõjutavad auditeerimise vajalikku mahtu ja meetodeid:
1)
sõlmitud lepingus fikseeritud tingimused ja õigusaktidest tulenevad
nõuded;
2) audiitori poolt esitatavate raportite tähtajad;
3)
kliendi kasutatavad arvestuspõhimõtted ja nende muutused;
4)
arvestuse organisatsiooniline ülesehitus (tsentraliseeritud või
detsentraliseeritud arvestussüsteem);
5) oluliste infovoogude
fikseerimine;
6) kriitiliste auditeerimisvaldkondade määratlemine;
7)
arvestussüsteemi ja sisekontrolli usaldatavus;
8) kriitiliste
auditeerimisvaldkondade võimalik varieerumine aastati;
9)
auditeerimise tõendusmaterjalide maht ja iseloom;
10) teiste
audiitorite või muude valdkondade ekspertide töö kasutamine.
§ 28. Otsuse langetamine
(1) Audiitor langetab põhimõttelise otsuse kasutatava kontrollimetoodika suhtes pärast tervikliku ettekujutuse saamist kliendi äritegevusest. Seejuures tuleb silmas pidada, et eesmärk on täita auditeerimise ülesanded võimalikult väikese ajakuluga.
(2) Kui kliendi kontrollikeskkond on nõrk või ei ole selgesti esile kerkivaid toiminguahelaid, tuleb üldjuhul sooritada ulatuslik esmasdokumentide kontroll. Kui kliendil on ulatuslikud toiminguahelad ning nende ümber on kujundatud sisekontrollisüsteem, loetakse tõhusaks sisekontrolli taseme väljaselgitamist ja selle alusel hinnangu andmist aastaaruandes sisalduva informatsiooni õigsusele. Ka kõigiti tõhusa sisekontrollisüsteemi puhul tuleb esmasdokumente väljavõtteliselt kontrollida.
6. peatükk
AUDITI LÄBIVIIMINE
§ 29. Andmete autentsuse tuvastamine
(1) Andmete autentsuse tuvastamise all mõistetakse raamatupidamises
kasutatavate informatsiooniallikate hindamist. Informatsiooniallikad on:
1)
korduvaid majandusoperatsioone e. raamatupidamisrutiine kajastavad
raamatupidamisdokumendid (palgaarvestuses);
2) muid ehk
mitterutiinseid majandusoperatsioone kajastavad raamatupidamisdokumendid
(inventuuride andmikud);
3) hinnangud (lootusetute võlgade kohta).
(2) Audiitori eesmärk andmete autentsuse tuvastamisel on oluliste vigade tõenäosuse väljaselgitamine ja auditeerimise programmi täpsustamine. Kontrollitestide ja dokumentaalse kontrolli iseloom, ajastamine ja maht peaksid olema kooskõlas raamatupidamisarvestuses leiduvate oluliste vigade tõenäosusega.
(3) Audiitor peaks jõudma järeldusele, kas kliendi tegevuses esinevad andmevood on piisaval määral dokumenteeritud ja kas kõik majandusoperatsioonid on raamatupidamisregistrites kajastatud. Seejuures ei saa piirduda ainult auditeeritava aruandeperioodiga, vaid lisaks tuleb käsitleda eelnenud ja võimalikult ka järgneva aruandeperioodi majandusoperatsioone, et selgitada välja nende õigsus ja õige periodiseerimine.
§ 30. Raamatupidamisrutiinide auditeerimine
(1) Korduvate majandusoperatsioonide ehk raamatupidamisrutiinide
hindamiseks kasutatakse:
1) oluliste rutiinide väljaselgitamist;
2)
põhitegevuse ja tähtsamate äritehingutega seotud andmevoogude
kaardistamist;
3) vigade tekkevaldkondade ja -põhjuste
väljaselgitamist;
4) sisekontrollisüsteemi väljaselgitamist ja
analüüsi;
5) riskide hindamist.
(2) Audiitor peab jõudma järeldusele, kas asetleidnud majandusoperatsioonid on dokumenteeritud ja kajastatud raamatupidamisregistrites, on tegelikult toimunud, õigesti hinnatud ja periodiseeritud ning majandusoperatsioonide kohta on koostatud õiged lausendid.
(3) Pärast vigade tekkevaldkondade ja -põhjuste väljaselgitamist peab audiitor otsustama sisekontrollisüsteemi funktsioneerimise tõhususe üle (kas sisekontrollisüsteemi abil saab vältida/avastada vigu või mitte, kas sisekontroll on piisav või ei).
(4) Raamatupidamisrutiinide ja nendele kulutatava kontrollitöö suhted sõltuvalt sisekontrolli tasemest on toodud lisas 1.
§ 31. Mitterutiinsete sündmuste auditeerimine
Kliendi mitterutiinsete majandusoperatsioonide auditeerimise etapid on
järgmised:
1) mitterutiinsete majandusoperatsioonide
väljaselgitamine ja nende olemuse mõistmine;
2) riskide
määratlemine sisekontrolli hindamise ja töötajate mitterutiinsete
majandusoperatsioonide ning nende kajastamise varasema kogemuse põhjal;
3)
auditeerimine.
§ 32. Hinnangute auditeerimine
Hinnangute auditeerimise etapid on järgmised:
1) kliendi
hinnanguprotsesside mõistmine, sh raamatupidamisaruandlust oluliselt
mõjutavate hinnangute väljaselgitamine; hinnangute kujundamise
protseduuride väljaselgitamine; hinnangute kujundamise käigus esinevate
veatüüpide kindlaksmääramine;
2) riskide
hindamine (tähtsamates hinnangutes oluliste vigade esinemise tõenäosuse
hindamine);
3) auditeerimine. Auditeerimise plaan peab fikseerima
hinnangute auditeerimise mahu, kasutatavad analüütilise kontrolli
protseduurid, kontrolliprotseduuride ajastamise ja eesmärgid (liiga
kõrgete/madalate hinnangute väljaselgitamine).
§ 33. Analüütilise kontrolli protseduurid
(1) Substantsiprotseduurid töötab audiitor välja kasutatava
raamatupidamissüsteemi poolt väljastatavate andmete täielikkuse, täpsuse
ja piisavuse väljaselgitamiseks. Substantsiprotseduurid on:
1)
raamatupidamislausendite, käivete ja saldode üksikasjalik kontroll;
2)
finantsnäitajate analüüs (k.a finantsnäitajate prognoosidest hälbimise
analüüs).
(2) Analüütilise kontrolli protseduurid sisaldavad järgmisi elemente:
1)
finantsinformatsiooni võrdlemine – eelmise aruandeperioodi (eelmiste
aruandeperioodide) võrreldavate näitajatega; planeeritavate näitajatega
(plaanide, eelarvete jms baasil); sarnase majandusharu näitajatega
(vastava majandusharu keskmisega või võrreldava suurusega kliendi
vastavate näitajatega);
2) finantsinformatsiooni sisemiste
seoste analüüs – finantsnäitajate elementide vahel (kulukirjetevaheliste
suhtarvude analüüs); finantsinformatsiooni ja asjakohase
mittefinantsinformatsiooni vaheliste suhete analüüs (palgaarvestuse
näitajate ja töötajate arvu suhete analüüs).
(3) Analüütilise kontrolli käigus võib audiitor kasutada mitmesuguseid meetodeid, mis varieeruvad lihtsa võrdlemise ja arenenud kompleksanalüüsi meetodite vahel. Analüütilise kontrolli protseduure võib audiitor kasutada kliendi, kliendi osa (filiaal, osakond) finantsinformatsiooni või finantsinformatsiooni elementide käsitlemisel. Kasutatavad meetodid ja analüütilise kontrolli kasutusastme määrab audiitor.
(4) Analüütilise kontrolli protseduurid aitavad audiitorit:
1)
kliendi äriidee mõistmisel;
2) potentsiaalsete
riskivaldkondade väljaselgitamisel;
3) raamatupidamislausendite,
käivete ja saldode kontrollimahu hindamisel;
4) põhjalikku
kontrolli vajavate valdkondade väljaselgitamisel;
5)
auditeerimise järeldusotsuses esitatud väidete kinnitamisel;
6)
finantsinformatsiooni koondülevaate kujundamisel.
Analüütilise kontrolli protseduure võib kasutada nii planeerimisel, auditeerimise käigus kui ka lõppjärgus.
(5) Analüüsiprotseduuride kasutamine auditeerimise planeerimisel aitab audiitoril mõista kliendi äriideed ja määrata potentsiaalsed riskialad nende äriaspektide ja -suundade selgitamise teel, millest audiitor ei ole varem teadlik olnud. Potentsiaalsete riskialade väljaselgitamine aitab kaasa muude auditeerimisprotseduuride iseloomu, ajastamise ja ulatuse määramisele. Analüüsiprotseduuride kasutamine auditeerimise käigus on vahetult seotud teiste finantsinformatsiooni käsitlemise meetoditega. Auditeerimise järeldusotsuse koostamise järgus aitab analüüsiprotseduuride kasutamine kinnitada järeldusotsuses esitatud väiteid ja välja töötada edasist tegevuskava.
(6) Audiitor peab välja selgitama analüüsiprotseduuride käigus vajaminevate andmete ning kliendi tehtud finantsinformatsiooni analüüsi tulemuste kättesaadavuse.
(7) Analüüsiprotseduuride kavandamisel peab audiitor lähtuma järgnevast:
1)
analüütilise kontrolli eesmärkidest;
2) kliendi
organisatsioonilisest struktuurist;
3) finantsinformatsiooni
(plaanide ja eelarvete) ja mittefinantsinformatsiooni (töötajate arvu)
kättesaadavusest;
4) saadavate andmete usaldatavusest (plaanid
ei koostatud piisava põhjalikkusega);
5) saadavate andmete
asjakohasusest (plaanid on koostatud maksimaalseid eesmärke silmas
pidades);
6) saadavate andmete võrreldavusest (vastava majandusharu
keskmised näitajad ei ole võrreldavad kitsale alale spetsialiseerunud
kliendi omadega).
(8) Audiitor peab otsustama, kas analüüsiprotseduurides kasutatava mittefinantsinformatsiooni ettevalmistamisel on sisekontrollisüsteem olnud tõhus või mitte. Mittefinantsinformatsiooni sisekontrolli tõhususe üle võib otsustada raamatupidamisarvestuse ja finantsinformatsiooni sisekontrolli hindamise käigus.
(9) Saadud analüüsitulemuste usaldatavus sõltub:
1)
üksikute analüüsiprotseduuride eesmärkidest;
2)
näitajate olulisusest finantsinformatsiooni kui terviku suhtes;
3)
teistest samas valdkonnas kasutatavatest auditeerimise protseduuridest
(hilisem arvete tasumine võib kinnitada või kahtluse alla seada
aruandeperioodi analüüsi tulemusi arvelduste osas ostjatega);
4)
sisekontrollisüsteemist (ebapiisava laoarvestuse sisekontrolli puhul
peaks audiitor enam tähelepanu pöörama lausendite, käivete ja saldode
üksikasjalikule testimisele).
§ 34. Väljavõtteline vaatlus
(1) Väljavõttelise vaatluse kavandamisel peab audiitor lähtuma:
1)
auditeerimise eesmärkidest;
2) andmete kogumi olemusest ja
mahust;
3) riskitegurist (sh auditeerimisrisk);
4) vastuvõetavast
avastatavate vigade mahust;
5) eeldatavast vigade mahust.
(2) Väljavõttelisel vaatlusel puutub audiitor kokku mitmesuguste riskidega. Vastuvõetav vigade maht on maksimaalne vigade kogusumma, mida audiitor võib aktsepteerida, eeldades samas, et vaatluse maht on olnud järelduste tegemiseks piisav. Kui audiitor eeldab uuritavas andmevaldkonnas vigade olemasolu, peaks väljavõttelise vaatluse ulatus olema suurem. Väiksema mahuga vaatlust võib teha veavabade ootuste puhul.
(3) Vaadeldavad andmed valitakse põhimõttel, et väljavõtukogum on käsitletava valdkonna tüüpiline näide. Kõigil käsitletava valdkonna andmetel peab olema võrdne võimalus olla valitud väljavõtukogumisse.
(4) Põhilised väljavõtumeetodid on üles ehitatud kas juhusliku või süstemaatilise väljavõtu põhimõtetele. Juhuväljavõtu puhul on kõigil andmetel ühesugune väljavõtukogumisse sattumise võimalus. Süstemaatilise väljavõtu puhul satuvad andmed kogumisse kindlate intervallide järel või mingi muu põhimõtte järgi. Intervall võib põhineda teatud andmete hulgal või teatud rahalisel väärtusel.
(5) Väljavõttelise vaatluse järel peab audiitor:
1)
analüüsima avastatud vigu; prognoosima vigade kogumahtu käsitletava
valdkonna andmekogumis;
2) hindama väljavõttelise vaatluse riski.
Avastatud vigade puhul peab audiitor otsustama, kas need on olulised (ostja valed rekvisiidid arvetel ei muuda tehingu sisu). Vaatluse tulemusel võib ilmneda, et sarnastel andmetel esinevad sarnased vead (on koostatud vale raamatupidamiskanne). Sel juhul peab audiitor suuremat tähelepanu pöörama sarnastele andmetele. Audiitor peab tegema järeldused avastatud vigade kvalitatiivse aspekti osas. Vigade iseloom ja tekkepõhjused aitavad otsustada sisekontrolli üle ka teistes valdkondades.
§ 35. Teiste audiitorite ja ekspertide töö kasutamine
(1) Audiitor vastutab oma järelduste kujundamisel ja väljendamisel kliendi finantsinformatsiooni kohta ka juhul, kui ta kasutab assistentide, teiste audiitorite või ekspertide töö resultaate. Audiitor peab olema kindel, et teiste audiitorite või ekspertide töö on järelduste kujundamiseks ja väljendamiseks piisav.
(2) Teise audiitori töö resultaatide kasutamisel peab audiitor:
1)
omandama informatsiooni teise audiitori professionaalse kompetentsuse
kohta (informatsiooniallikateks võivad olla erialaste organisatsioonide
soovitused, vestlused teise audiitoriga jm);
2) piisavalt selgitama
teisele audiitorile, millistel eesmärkidel tema töö tulemusi
kasutatakse. Auditeerimise planeerimisel peab audiitor koordineerima oma
tegevust teise audiitoriga;
3) kindlustama, et teine audiitor
arvestab auditeerimisele ja aruandlusele esitatavate nõuete täitmist;
4)
välja selgitama teise audiitori poolt auditeerimisel kasutatavad
protseduurid;
5) arvesse võtma teise audiitori põhimõttelisi
järeldusi.
(3) Audiitor peab tööpaberites fikseerima, missugune on olnud teise audiitori auditeerimise suunitlus, milliseid finantsinformatsiooni ja mittefinantsinformatsiooni valdkondi on käsitletud ning milliseid auditeerimise protseduure on kasutatud.
(4) Audiitor võib auditeerimisel pidada vajalikuks eksperdi kaasamist
hinnangute kujundamisel (sh põhivara seisundi hindamine). Eksperdi töö
kasutamisel arvestatakse:
1) eksperdi töö eesmärki ja valdkonda;
2)
eksperdi töös kasutatavaid informatsiooniallikaid;
3)
auditeerimise sõltuvuse astet eksperdi tööst;
4)
kliendi finantsinformatsiooni konfidentsiaalsust;
5) eksperdi
sõltumatust kliendist.
7. peatükk
AUDIITORI DOKUMENDID
§ 36. Audiitori dokumendid
Audiitori dokumendid (tööpaberid) on tema enese poolt auditeerimise käigus koostatud, kliendilt või kolmandalt osapoolelt saadud dokumendid, märkmelehed jms.
§ 37. Audiitori dokumentide koostamise põhieesmärgid
Audiitori dokumentide koostamise põhieesmärgid on:
1)
aidata kaasa auditeerimise planeerimisele ning õigeaegsele ja
kvaliteetsele sooritamisele;
2) luua eeldused auditeerimisrühma töö
koordineerimiseks, kontrollimiseks ning tähelepanekute üldistamiseks;
3)
esitada tõendusmaterjalid auditeerimisel sooritatud
kontrolliprotseduuride kohta, millele tuginedes audiitor on sõnastanud
järeldusotsuse või muus vormis koostatud raporti järeldused.
§ 38. Audiitori dokumentide sisu ja vorm
(1) Audiitori dokumendid peavad kajastama auditeerimise planeerimist, ajastamist, sooritatud kontrolliprotseduure ning olulisi järeldusi. Dokumentide sisu ja maht sõltuvad suures osas audiitori professionaalsest hinnangust, sest üldjuhul pole vajalik ega otstarbekas fikseerida dokumentides kõiki kontrolliprotseduuride detaile ning üksikjäreldusi. Dokumentide koostamise üldpõhimõttena tuleb silmas pidada, et need peavad olema koostatud sellise üksikasjalikkusega ning sellises mahus, mis võimaldab asjatundlikul lugejal saada dokumentidega tutvudes tervikliku ülevaate auditeerimise käigust ning tulemustest.
(2) Dokumendid on esmajoones abivahend kas auditeerimise või audiitori poolt kliendile osutatava muu teenuse kvaliteetseks sooritamiseks. Tuleb silmas pidada, et audiitori vastu esitatavate pretensioonide puhul on dokumendid põhikriteerium, mille alusel saab otsustada audiitori töö kvaliteedi ja järelduste põhjendatuse üle. Auditeeritud võib olla muus mõttes auditeerimise head tava järgides, ent kui see dokumentidest ei selgu, pole audiitoril võimalik end pretensioonide vastu kaitsta.
(3) Dokumentide sisu ja vorm sõltuvad:
1) audiitori poolt
kliendile osutatava teenuse iseloomust;
2) kliendi tegevuse
iseloomust, ulatusest ja keerukusest;
3) kliendi raamatupidamise
korraldusest ja sisekontrolli tõhususest;
4) vajadusest
juhendada, koordineerida ja kontrollida assistentide tööd.
(4) Dokumendid peavad üldjuhul sisaldama järgmist informatsiooni:
1)
väljakirjutused või koopiad kliendi tegevuse seisukohalt olulistest
juriidilistest dokumentidest, lepingutest ja protokollidest
(asutamisleping ja põhikiri, tähtsamad ostu-, müügi- ja rendilepingud,
aktsionäride üldkoosoleku ja juhatuse koosolekute protokollid jms);
2)
kliendi organisatsiooniline struktuur, tegevuskohad, töötajate
kohustuste ja õiguste jaotumine;
3) raamatupidamise
sise-eeskirjad, kontoplaan, audiitori sooritatud raamatupidamissüsteemi
ja sisekontrolli tõhususe analüüs ja hinnangud;
4)
auditeerimisplaan;
5) kasumiaruande ja bilansikirjete kontrolli
tulemused;
6) viited sellele, kes ja millal on kontrolliprotseduure
läbi viinud;
7) viited sellele, et vastutav audiitor on tutvunud
assistentide tööga ning on selle aktsepteerinud;
8) koopiad
materjalidest, mis kajastavad auditeerimisel vajalikuks osutunud
suhtlemist kolmanda osapoolega (teised audiitorid, eksperdid, kliendi
kaupade või teenuste ostjad jne);
9) audiitori ja kliendi
vahelist kommunikatsiooni iseloomustavad materjalid;
10) koopiad
raamatupidamisaruannetest, mille kohta audiitor on arvamust avaldanud.
§ 39. Dokumentide süstematiseerimine
Dokumendid tuleb süstematiseerida nõnda, et need oleksid ülevaatlikud ja hõlpsalt leitavad. Pikaajalise auditeerimissuhte puhul on otstarbekas koostada materjalidest, mis on olulised pikemas ajalises perspektiivis, püsivate dokumentide mapp. Püsivus on seejuures suhteline, neid materjale tuleb perioodiliselt analüüsida, võttes välja materjalid, mis on oma tähtsuse minetanud, ning täiendades neid uute, pikema aja jooksul tähtsust omavate materjalidega.
§ 40. Audiitori dokumentide säilitamine
(1) Audiitori dokumendid on audiitori omand.
(2) Arvestades dokumentides sisalduva informatsiooni konfidentsiaalset iseloomu, peab audiitor dokumente säilitama nii, et kõrvalistel isikutel ei oleks võimalik nendega tutvuda.
(3) Audiitor peab dokumente säilitama aja jooksul, mis on piisav tema ametikohustuste korrektseks sooritamiseks. Arvestades, et audiitori dokumente saab käsitleda vaid samas kontekstis koos kliendi raamatupidamisregistrite ja muu nendega seotud informatsiooniga, peab lähtekohaks olema raamatupidamise seadusega dokumentide säilitamiseks kehtestatud nõuded. Silmas tuleb pidada ka audiitortegevuse seaduse, maksuseaduste ning muude õigusaktidega fikseeritud tingimusi. Audiitor võib kehtestada pikema dokumentide säilitusaja, kui õigusaktid otseselt nõuavad.
8. peatükk
AUDIITORI RAPORTID
§ 41. Raporti mõiste
Sõltumata sellest kas audiitor sooritab auditi või täidab muid funktsioone, annab ta üldjuhul kliendile oma töö tulemustest aru kirjalikult. Kirjalik märgukiri, arvamus, hinnang vms (üldnimetusega raport) on audiitori töö lõpptulemus ja enamasti peamine väljundvorm, mille abil infokasutaja saab otsustada audiitori töö sisu, taseme ja tulemuslikkuse üle. Seetõttu tuleb sooritatud töö kirjaliku kokkuvõtte koostamisse suhtuda täie vastutusega. Raportis on esmatähtis sisu, st see, mida kas ainult klient või majandusüldsus audiitori töö tulemustest ootab. Mõistetav sisu eeldab mõtte- ja väljendustäpsust ning korrektset terminoloogiat.
§ 42. Raportite tüübid
Audiitor peab oma töö käigus tehtud tähelepanekutele tuginedes koostama
kaht tüüpi raporteid:
1) auditeerimise tulemuste kohta
audiitori järeldusotsuse;
2) eriotstarbelisi raporteid
(märgukirjad, hinnangud, arvamused), mis sõltuvalt töö eesmärkidest ning
audiitori enese äranägemisest võivad olla vägagi erilaadsed.
§ 43. Audiitori järeldusotsus
(1) Järeldusotsusega annab audiitor hinnangu finantsaruannete kohta.
Järeldusotsus peaks sisaldama alljärgnevaid rekvisiite:
1)
pealkiri. Termin «audiitori järeldusotsus» viitab raporti lugejale
üheselt, mis laadi informatsiooni ta sellest võib saada, ning aitab
eristada auditeerimise tulemuste kokkuvõtlikuks formuleerimiseks mõeldud
arvamust kas audiitori enese või ka näiteks kliendi juhtkonna poolt
koostatavatest muudest dokumentidest finantsinformatsiooni kohta;
2)
adressaat. Järeldusotsus on üldjuhul adresseeritud kliendi omanikele;
3)
sissejuhatav osa. Järeldusotsus peaks selgelt näitama, missuguse
perioodi ja milliste raamatupidamisaruannete kohta see käib.
Otstarbekaks võib osutuda ka mõni täpsustav viide aruannetes
sisalduvatele numbrilistele väärtustele, näiteks perioodi
kasumile/kahjumile ja bilansi summale, vältimaks kas lihtsalt hilisemat
segiminekut või ka tahtlikke kuritarvitusi. Audiitori järeldusotsus
peaks sisaldama ka viidet selle kohta, et raamatupidamisaruannete
koostamine on kliendi juhtkonna kohustus ning audiitor peab avaldama oma
sõltumatu ja objektiivse arvamuse raamatupidamise aruannete kohta;
4)
viide auditi põhjalikkusele. Siin on vajalik osutada, kas audit viidi
läbi auditeerimise hea tava kohaselt nii, nagu seda mõistetakse
käesolevas auditeerimiseeskirjas või mingite muude standardite kohaselt.
Audiitor peaks kinnitama, et ta on planeerinud ja sooritanud auditi
viisil, mis annab küllaldase aluse kinnitada, et raamatupidamise
aruanded ei sisalda või sisaldavad olulisi vigu ja ebatäpsusi;
5)
hinnang raamatupidamisaruannetele. Audiitori järeldusotsuses peab
selgelt kajastuma tema hinnang selle kohta, kas raamatupidamisaruanded
kajastavad õigesti ja õiglaselt kliendi finantsseisundit ning on
kooskõlas raamatupidamist reguleerivate õigusaktidega;
6)
kuupäev. Kuupäev täpsustab, millise ajahetkeni on audiitor oma hinnangu
langetamisel võtnud arvesse ka need bilansikuupäeva järel aset leidnud
sündmused, millel on raamatupidamisaruannetele oluline mõju ja millest
audiitor on oma töö käigus saanud teadlikuks;
7)
allkiri.
(2) Sõltuvalt audiitori sisulisest hinnangust raamatupidamisaruannetele
võib kõne alla tulla neli järeldusotsuse tüüpi:
1)
puhas järeldusotsus;
2) märkustega järeldusotsus;
3)
eitav järeldusotsus;
4) hinnangu andmata jätmine.
(3) Puhta (märkusteta) järeldusotsuse annab audiitor siis, kui ta
auditeerimise tulemusena on jõudnud järeldusele, et:
1)
kliendi raamatupidamine on korraldatud korrektselt ning aastaaruande või
muu perioodi iseloomustava aruande koostamisel on järgitud
üldaktsepteeritavaid arvestuspõhimõtteid;
2)
finantsinformatsioon on kooskõlas kliendile oluliste õigusaktidega;
3)
raamatupidamisaruanded vaadelduna koos neid täiendavate lisadega on
kooskõlas audiitori arusaamadega kliendi tegevusest;
4) on
esitatud kõik olulised asjaolud, mis tagavad kliendi finantsseisundi
õige ja õiglase kajastamise.
(4) Audiitor ei tohi anda puhast (märkusteta) järeldusotsust, kui on
ilmnenud mõni järgmistest asjaoludest ning audiitori arvates võib nende
mõju raamatupidamisaruannetele olla oluline (loetelu ei ole ammendav):
1)
raamatupidamine on ebakorrektne;
2) audiitorkontrolli ulatus on olnud
mingitel asjaoludel piiratud;
3) audiitoril on kliendi juhtkonnaga
olulisi eriarvamusi raamatupidamisaruannete koostamise põhimõtete suhtes.
Juhul kui audiitori arvates on mõni asjaolu, mis ei ole sedavõrd oluline, et vaidlustada raamatupidamisaruannetes kajastatud informatsiooni tõepärasust tervikuna, võib ta juhtida järeldusotsuses tähelepanu antud asjaoludele, andes siiski märkusteta järeldusotsuse.
(5) Märkustega järeldusotsuse võib anda juhul, kui audiitori arvates on raamatupidamisaruannetes küll puudusi või pole sooritatud auditi protseduurid olnud ammendavad, mis ei ole aga sedavõrd olulised asjaolud, et langetada eitav järeldusotsus või jätta hinnang andmata. Märkustega järeldusotsus sisaldab nn «välja arvatud teatud puudus(ed)» lauseid.
Märkustega järeldusotsuse tegemisel peab audiitor kriitiliselt arvestama, missugune on antud arvestusvaldkonna tähtsus auditeeritava kliendi tegevuse ja kajastatava finantsinformatsiooni seisukohalt tervikuna. Kui tegemist on oluliste bilansi kirjetega, ei tohi audiitor auditi tõendusmaterjalide puudumise korral anda märkustega järeldusotsust, vaid peab otsuse formuleerimisest keelduma.
(6) Eitav järeldusotsus tähendab, et audiitori arvates sisaldub raamatupidamisaruannetes sedavõrd olulisi puudusi, et need ei kajasta kliendi finantsseisundit õigesti ja õiglaselt. Eitavas järeldusotsuses tuleb alati ära näidata põhjused (tähtsamad põhjused juhul, kui neid on palju), mis ajendasid audiitorit seesugust hinnangut langetama.
(7) Hinnangu andmata jätmise all mõistetakse seda, et audiitor esitab küll järeldusotsuse raamatupidamisaruannete kohta, ent kontrolli piiratud ulatuse või muude asjaolude tõttu ei ole tal võimalik anda positiivset järeldusotsust ja samas ei anna tehtud tähelepanekud ka alust eitava järeldusotsuse langetamiseks. Selline olukord võib tekkida juhul, kui audiitori arvates oleks tulnud raamatupidamisaruannete teatud kirje kontrollimiseks sooritada mingi kindel kontrolliprotseduur (näiteks laovarude inventuuris osalemine), mis aga ei osutunud võimalikuks.
§ 44. Eriotstarbelised raportid
(1) Eriotstarbeliste raportite all mõistetakse käesolevas eeskirjas:
1)
audiitori poolt konkreetsele kolmandale osapoolele või laiemale
majandusüldsusele antavat hinnangut kliendi finantsinformatsiooni mingi
kitsama aspekti või spetsiifilise vaatenurga kohta;
2) audiitori
poolt üksnes kliendile adresseeritud ja sisemiseks kasutamiseks
esitatavaid märgukirju, arvamusi ja hinnanguid.
(2) Raamatupidamisaruannete auditeerimise kõrval võidakse audiitorilt
paluda hinnangut:
1) finantsinformatsiooni mõne kitsama valdkonna
(nõuded ostjate vastu, varud, põhivarad vms) kohta;
2)
väärtpaberite avaliku emissiooni emissiooniprospekti kohta;
3)
mitmesuguste lepinguliste kohustuste täitmise kohta (laenulepingutes
sätestatud tingimused);
4) mõne muu riigi seadusandluse või mõne
rahvusvahelise kontserni arvestusstandardite alusel koostatud
raamatupidamisaruannete kohta.
(3) Kuivõrd selliste raportitega kaetavad valdkonnad, nende eesmärgid ja
adressaadid võivad olla väga erinevad, on nende raportite kohta võimatu
anda üldkehtivaid soovitusi. Silmas tuleb pidada, et:
1) nii töö
enese kvaliteetseks sooritamiseks kui ka ootustele vastava raporti
koostamiseks peab audiitor selgesti mõistma, mis eesmärgil
finantsinformatsiooni kasutatakse ja kes on selle kasutajad;
2) ka
sellistes raportites oodatakse audiitorilt selget hinnangut teatud
valdkonnale või vastust konkreetsele küsimusele;
3)
raportist peaksid selguma kõik olulised parameetrid
finantsinformatsiooni kohta, millele hinnangut antakse, nagu kliendi
nimi, finantsinformatsiooni määratlus, periood jms;
4)
vältimaks audiitori raporti kasutamist eesmärkidel, milleks see polnud
algselt mõeldud, võiks audiitor raportis fikseerida selle koostamise
eesmärgi ning piiritleda adressaadi.
(4) Audiitori poolt üksnes kliendile adresseeritud ja sisemiseks kasutamiseks mõeldud raportid sõltuvad täiel määral töö iseloomust, mida audiitor kliendile sooritab, ja nende omavahelisest kokkuleppest.
| Minister Siim KALLAS |
| Kantsler Aare JÄRVAN |
1 Auditeerimiseeskirja koostamisel on kasutatud alljärgnevaid rahvusvahelisi auditeerimise standardeid:
1) ISA1 «Objective and Basic Principles Governing Audit» (2. ja 3. ptk);
2) ISA2 «Audit Engagement Letters» (4. ptk);
3) ISA4 «Planning» (5. ptk),
4) ISA5 «Using the Work of an Other Auditor» (6. ptk),
5) ISA6 «Risk Assessment and International Control» (3. ja 6. ptk),
6) ISA7 «Control of the Quality of Audit Work», I (6. ptk)
7) ISA8 «Audit Evidence» (6.ptk),
8) ISA9 «Documentation»( 7. ptk),
9) ISA10 «Using the Work of an Internal Auditor» (6.ptk),
10) ISA12 «Analytical Procedures» (6. ptk),
11) ISA13 «The Auditor’s Report on Financial Statements» (8. ptk),
12) ISA14 «Other Information in Documents Governing Audited Financial Statements» (2. ptk),
13) ISA18 «Using the Work of an Expert» (6. ptk),
14) ISA23 «Going Concern» (3. ptk),
15) ISA24 «Special Purpose Auditor’s Reports» (8. ptk),
16) ISA25 «Materiality and Audit Risk» (3. ptk),
17) ISA26 «Audit of Accounting Estimates» (2. ja 6. ptk),
18) ISA28 «First Year Audit Engagements – Opening Balances» (4. ptk),
19) ISA30 «Knowledge of the Business» (3. ptk),
20) ISA/RS1 «Basic Principles Governing Review Engagements» (2. ptk),
21) ISA/RS2 «Review of Financial Statements» (2. ptk),
22) ISA/RS3 «Engagements to Perform Agreed-Upon Procedures» (2. ptk),
23) IFAC «Code of Ethics for Professional Accountants» (1. ptk)
24) AICPA «Code of Professional Conduct» (1. ptk).
|
Lisa 1 rahandusministri 15. juuni 2000. a määrusele nr 50 |
TABEL RAAMATUPIDAMISRUTIINIDE JA NENDELE KULUTATAVA KONTROLLITÖÖ SUHETEST SÕLTUVALT SISEKONTROLLI TASEMEST
| Sisekontrolli ja riskide hindamine | Käsitletavate lausendite, käivete ja saldode detailide ning dokumentaalse kontrollitöö maht |
| Sisekontroll on tõhus, sisekontrolli risk minimaalne | Kontrollitöö maht võib olla suhteliselt väike, kuna testimise tulemuste põhjal võib järeldada, et tõenäoliselt vigu ei esine |
| Sisekontroll on tõhus, risk madal | Kontrollitöö on esmajoones suunatud põhimõtteliste vigade avastamisele |
| Sisekontroll ei ole tõhus, risk keskmine | Kontrollitöö käigus eeldatakse vigade olemasolu. Edasisel kontrollimisel tuleks lähtuda avastatud vigade olulisusest |
| Sisekontroll peaaegu ei toimi, risk kõrge | Kontrollitöö käigus eeldatakse oluliste vigade olemasolu ja kontrollitakse suhteliselt suurt osa raamatupidamisdokumente |
Facebook
Twitter