Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 lõike 2 punktil c põhineva Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastast võitlust käsitlev konventsioon
Konventsiooniga ühinemise seadus
Teadaanne välislepingu jõustumise kohta
Koostatud 26. mail 1997. a Brüsselis
Käesoleva konventsiooni kõrged lepinguosalised, Euroopa Liidu
liikmesriigid,
viidates Euroopa Liidu Nõukogu 26. mai 1997. aasta aktile,
arvestades, et liikmesriigid käsitlevad korruptsioonivastase võitlusega seotud õigusalase koostöö tõhustamist ühist huvi pakkuva küsimusena, mis kuulub EL lepingu VI jaotises käsitletud koostöövaldkonda,
arvestades, et 27. septembri 1996. aasta aktiga koostas nõukogu protokolli, mis on eelkõige suunatud liikmesriikide või ühenduse ametnikega seotud ning Euroopa ühenduste finantshuve kahjustavate või kahjustada võivate korruptiivsete tegude vastu,
arvestades, et kriminaalasjades tehtava liikmesriikide õigusalase koostöö tõhustamiseks tuleb kõnealusest protokollist edasi minna ja koostada konventsioon, mis on suunatud Euroopa ühenduste ametnike või liikmesriikide ametnikega seotud korruptiivsete tegude vastu üldiselt,
soovides tagada, et käesolevat konventsiooni kohaldatakse järjepidevalt ja tulemuslikult kõikjal Euroopa Liidus,
on kokku leppinud järgmises.
Artikkel 1. Määratlused
Käesolevas konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a)
ametnik – ühenduse ametnik või riigiametnik, kaasa arvatud mõne
teise liikmesriigi ametnik;
b) ühenduse ametnik:
–
ametnik või muu lepinguline töötaja Euroopa ühenduste ametnike
personalieeskirja või Euroopa ühenduste muude teenistujate
teenistustingimuste tähenduses,
– liikmesriikide või avaliku või
eraasutuse poolt Euroopa ühendustesse lähetatud isik, kes täidab Euroopa
ühenduste ametnike või muude teenistujate ülesannetega võrdväärseid
ametiülesandeid.
Vastavalt Euroopa ühenduste asutamislepingutele
moodustatud asutuste liikmeid ja personali käsitletakse ühenduse
ametnikena, kui nende suhtes ei kohaldata Euroopa ühenduste ametnike
personalieeskirja või Euroopa ühenduste muude teenistujate
teenistustingimusi;
c) riigiametnik – terminit mõistetakse
lähtudes terminite «ametnik» või «avalik teenistuja» määratlusest selle
liikmesriigi siseriiklikus õiguses, kus kõnealune isik selle
liikmesriigi kriminaalõiguse kohaldamise mõistes seda ametiülesannet
täidab.
Teise liikmesriigi poolt ametisse seatud liikmesriigi ametnikku puudutavas menetluses ei ole esimesena nimetatud liikmesriik siiski kohustatud kasutama «riigiametniku» määratlust, välja arvatud juhul, kui see mõiste ühildub tema siseriikliku õigusega.
Artikkel 2. Passiivne korruptsioon
1. Käesolevas konventsioonis tähendab passiivne korruptsioon tahtlikku tegevust, millega ametnik otseselt või vahendaja kaudu taotleb või saab mis tahes liiki soodustusi endale või kolmandale isikule või võtab vastu lubaduse sellise soodustuse selle eest, et ta tegutseks oma teenistuskohustusi eirates või jätaks oma kohustused või ametiülesanded täitmata.
2. Liikmesriik võtab vajalikke meetmeid, et tagada lõikes 1 osutatud liiki teguviisi tunnistamine kuriteoks.
Artikkel 3. Aktiivne korruptsioon
1. Käesolevas konventsioonis tähendab aktiivne korruptsioon tahtlikku tegevust, millega lubatakse või antakse otseselt või vahendaja kaudu ametnikule endale või kolmandale isikule mis tahes liiki soodustus selle eest, et ta tegutseks oma teenistuskohustusi eirates või jätaks oma kohustused või ametiülesanded täitmata.
2. Liikmesriik võtab vajalikke meetmeid, et tagada lõikes 1 osutatud liiki teguviisi tunnistamine kuriteoks.
Artikkel 4. Võrdsustamine
1. Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et tema kriminaalõiguses kohaldataks kirjeldusi artiklites 2 ja 3 osutatud kuritegude kohta, mis on toime pandud tema valitsuse ministrite, parlamendikodade valitud liikmete, kõrgeimate kohtute või kontrollikodade liikmete poolt või vastu nende ametiülesannete täitmisel, samamoodi kui juhtudel, kui need kuriteod pannakse toime Euroopa Ühenduste Komisjoni, Euroopa Parlamendi, Euroopa Ühenduste Kohtu ja Euroopa Ühenduste Kontrollikoja liikmete poolt või vastu nende ametiülesannete täitmisel.
2. Kui liikmesriik on kehtestanud eriõigusaktid tegevuse või tegevusetuse kohta, mille eest valitsuse ministrid vastutavad oma poliitilise eriseisundi tõttu selles liikmesriigis, võidakse lõiget 1 nende õigusaktide suhtes mitte kohaldada, kui liikmesriik tagab, et artiklite 2 ja 3 rakendamiseks vastu võetud kriminaalõiguslikud aktid hõlmavad ka Euroopa Ühenduste Komisjoni liikmeid.
3. Lõiked 1 ja 2 ei piira liikmesriikides kohaldatavate kriminaalmenetlust ja pädeva kohtu kindlaksmääramist käsitlevate sätete kohaldamist.
4. Käesolevat konventsiooni kohaldatakse täies vastavuses Euroopa ühenduste asutamislepingute, Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli, Euroopa Kohtu põhikirja ja nende rakendamiseks vastuvõetud tekstide asjakohaste sätetega, mis käsitlevad puutumatuse äravõtmist.
Artikkel 5. Karistused
1. Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et artiklites 2 ja 3 osutatud teguviis ja kõnealuses teguviisis osalemine ja sellele kihutamine oleksid karistatavad tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega, mille hulka kuuluvad vähemalt tõsistel juhtudel ka vabaduskaotuslikud karistused, mis võivad anda põhjust väljaandmiseks.
2. Lõige 1 ei piira pädevate ametiasutuste õigust kohaldada riigiametnike või ühenduse ametnike suhtes distsiplinaarkaristusi. Kehtestatava karistuse kindlaksmääramisel võivad riikide kriminaalkohtud kooskõlas siseriikliku õiguse põhimõtetega võtta arvesse ühele ja samale isikule ühe ja sama teguviisi eest juba määratud distsiplinaarkaristusi.
Artikkel 6. Äriühingu juhtide kriminaalvastutus
Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid selle võimaldamiseks, et äriühingu juhte või äriühingus otsustus- või kontrollimisõigusega isikuid saab kooskõlas siseriikliku õiguse põhimõtetega võtta kriminaalvastutusele juhul, kui mõni nende alluvusse kuuluv äriühingu nimel tegutsev isik on toime pannud artiklis 3 nimetatud korruptiivse teo.
Artikkel 7. Kohtualluvus
1. Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid, et kehtestada oma
kohtualluvus kuritegude üle, mille ta on määratlenud kooskõlas
artiklitest 2, 3 ja 4 tulenevate kohustustega, kui:
a)
kuritegu on tervikuna või osaliselt toime pandud selle riigi
territooriumil;
b) kuriteo toimepannud isik on selle riigi kodanik
või ametnik;
c) kuritegu on toime pandud mõne artiklis 1
osutatud isiku või artikli 4 lõikes 1 osutatud Euroopa ühenduse
institutsiooni liikme suhtes, kes on selle riigi kodanik;
d) kuriteo
toimepannud isik on ühenduse ametnik, kes töötab Euroopa ühenduse
institutsioonis või sellises Euroopa ühenduste asutamislepingute alusel
moodustatud asutuses, mille peakontor asub kõneluses liikmesriigis.
2. Iga liikmesriik võib artikli 13 lõikes 2 ettenähtud teadet esitades deklareerida, et ta üht või mitut lõike 1 punktides b, c ja d sätestatud kohtualluvusnormides ei kohalda või kohaldab ainult erijuhtudel või eritingimuste korral.
Artikkel 8. Väljaandmine ja süüdistuse esitamine
1. Iga liikmesriik, kes oma õiguse kohaselt oma riigi kodanikke välja ei anna, võtab vajalikud meetmed, et kehtestada oma kohtualluvus kuritegude suhtes, mille ta on kuriteoks tunnistanud kooskõlas artiklitest 2, 3 ja 4 tulenevate kohustustega, kui kuriteo on toime pannud kõnealuse riigi kodanikud väljaspool selle riigi territooriumi.
2. Kui mõne liikmesriigi kodanik on mõnes teises liikmesriigis väidetavalt toime pannud teo, mis tunnistatakse kuriteoks kooskõlas artiklitest 2, 3 ja 4 tulenevate kohustustega, kuid ei anna teda teisele liikmesriigile välja üksnes tema kodakondsuse alusel, edastab see liikmesriik vajaduse korral juhtumi oma pädevatele ametiasutustele süüdistuse esitamiseks. Süüdistuse esitamiseks edastatakse kuriteoga seotud toimikud, teave ja asitõendid 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsiooni artiklis 6 sätestatud korras. Taotluse esitanud liikmesriiki teavitatakse süüdistuse esitamisest ja selle tulemusest.
3. Käesolevas artiklis kasutatakse mõistet liikmesriigi kodanik tähenduses, mille on liikmesriik mõistele andnud väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt tehtud deklaratsioonis ning mis on kooskõlas nimetatud artikli lõike 1 punktiga c.
Artikkel 9. Koostöö
1. Kui kooskõlas artiklitest 2, 3 ja 4 tulenevate kohustustega kuriteoks tunnistatud teoga seotud menetlus puudutab vähemalt kaht liikmesriiki, teevad need riigid eeluurimisel, süüdistuse esitamisel ja mõistetud karistuse täideviimisel tõhusat koostööd, näiteks vastastikuse õigusabi andmise, väljaandmise, menetluste ülevõtmise või mõnes teises liikmesriigis mõistetud karistuste täideviimise kaudu.
2. Kui samadel asjaoludel põhinev kuritegu kuulub mitme sellise liikmesriigi kohtualluvusse, kellel on seaduslikult võimalik esitada süüdistus, teevad asjaomased liikmesriigid koostööd, et otsustada, millises liikmesriigis kuriteo toime pannud isiku või isikute vastu süüdistus esitatakse, pidades võimaluse korral silmas menetluse koondamist ühte liikmesriiki.
Artikkel 10. Ne bis in idem
1. Liikmesriigid kohaldavad oma siseriiklikus kriminaalõiguses ne bis in idem põhimõtet, mille kohaselt ei või isikule, kelle suhtes on ühes liikmesriigis tehtud lõplik kohtuotsus, esitada sama teo eest süüdistust mõnes teises liikmesriigis, tingimusel et kui talle mõisteti karistus, on see karistus täide viidud, seda viiakse parajasti täide või seda ei ole karistuse mõistnud riigi õiguse alusel enam võimalik täide viia.
2. Liikmesriik võib artikli 13 lõikes 2 nimetatud teadet esitades
deklareerida, et ta ei ole käesoleva artikli lõikega 1 seotud ühel või
mitmel järgneval juhul:
a) välisriigis tehtud kohtuotsuse
aluseks olnud tegu pandi täielikult või osaliselt toime liikmesriigi
enda territooriumil; viimasel juhul ei kehti erand, kui tegu pandi toime
osaliselt selle liikmesriigi territooriumil, kus kohtuotsus tehti;
b)
kui välisriigis tehtud kohtuotsuse aluseks olnud tegu on kõnealuse
liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastane
süütegu;
c) kui välisriigis tehtud kohtuotsuse aluseks
olnud teo pani toime kõnealuse liikmesriigi ametnik, eirates oma
ametiülesandeid.
3. Kui liikmesriigis esitatakse uus süüdistus isikule, kelle suhtes on mõnes teises liikmesriigis sama teo eest lõplik kohtuotsus juba tehtud, arvatakse mõistetud karistusest maha selles teises liikmesriigis kantud sama teo eest mõistetud vangistuse periood. Siseriikliku õigusega lubatud ulatuses võetakse samuti arvesse karistusi, millega ei kaasne vangistus, juhul kui need on täide viidud.
4. Lõike 2 alusel deklareeritavat erandit ei kohaldata, kui liikmesriik on taotlenud, et kõnealusele isikule esitaks sama teo asjas süüdistuse teine liikmesriik, või kui ta on lubanud selle isiku välja anda.
5. Käesolev artikkel ei mõjuta liikmesriikide vahel sõlmitud asjaomaseid kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid ega asjakohaseid deklaratsioone.
Artikkel 11. Siseriiklikud sätted
Ükski käesoleva konventsiooni säte ei takista liikmesriike vastu võtmast siseriiklikke õigusnorme, mis on ulatuslikumad kui konventsioonist tulenevad kohustused.
Artikkel 12. Euroopa Kohus
1. Need liikmesriikidevahelised vaidlused käesoleva konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise üle, mida ei ole võimalik kahepoolselt lahendada, peab lahenduse leidmiseks algstaadiumis läbi vaatama nõukogu Euroopa Liidu lepingu VI jaotises sätestatud korras. Kui kuue kuu jooksul ei ole lahendust leitud, võib üks vaidluspool anda asja Euroopa Ühenduste Kohtusse.
2. Üks vaidluspool võib anda käsitlemiseks Euroopa Ühenduste Kohtule kõik konventsiooni artiklit 1, välja arvatud selle punkti c, või artikleid 2, 3 ja 4 käsitlevad vaidlused ühe või mitme liikmesriigi ja Euroopa Ühenduste Komisjoni vahel, juhul kui vaidlus puudutab ühenduse õigust või ühenduse finantshuve või kui sellega on seotud ühenduse institutsioonide või Euroopa ühenduste asutamislepingute kohaselt moodustatud organite liikmed või ametnikud ning kui vaidlust ei ole võimalik läbirääkimiste teel lahendada.
3. Liikmesriigi kohus võib taotleda Euroopa Kohtult eelotsuse tegemist artiklite 1–4 ja 12–16 tõlgendamist käsitlevas küsimuses, mis on tõstatatud poolelioleva kohtuasja läbivaatamisel liikmesriigi kohtus ja millega on seotud oma ametiülesandeid täitvad ühenduse institutsioonide või Euroopa ühenduste asutamislepingute kohaselt moodustatud organite liikmed või ametnikud, kui kõnealuse liikmesriigi kohus leiab, et otsus selle küsimuse kohta on vajalik kohtuotsuse tegemiseks.
4. Lõikes 3 sätestatud Euroopa Kohtu pädevus eeldab, et asjaomane liikmesriik on selle heaks kiitnud asjakohases deklaratsioonis, mis on esitatud koos artikli 13 lõikes 2 nimetatud teatisega või pärast seda.
5. Lõikes 4 nimetatud deklaratsiooni esitav liikmesriik võib piirata võimalust taotleda Euroopa Kohtult eelotsust nendele kohtutele, kelle otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata.
6. Kohaldatakse Euroopa Ühenduste Kohtu põhikirja ja kodukorda. Põhikirja kohaselt on kõikidel liikmesriikidel või komisjonil õigus esitada Euroopa Kohtule oma seisukohad või kirjalikud tähelepanekud lõike 3 alusel algatatud kohtuasjade suhtes, hoolimata sellest, kas nad on teinud deklaratsiooni vastavalt lõikele 4 või mitte.
Artikkel 13. Jõustumine
1. Liikmesriigid võtavad käesoleva konventsiooni vastu nende põhiseadusest tulenevate nõuete kohaselt.
2. Liikmesriigid teatavad Euroopa Liidu Nõukogu peasekretärile käesoleva konventsiooni vastuvõtmiseks vajalike põhiseadusest tulenevate nõuetega sätestatud menetluste lõpuleviimisest.
3. Konventsioon jõustub 90 päeva möödumisel päevast, kui viimasena selle vorminõude täitnud liikmesriik on edastanud lõikes 2 sätestatud teate.
4. Kuni käesoleva konventsiooni jõustumiseni võib iga liikmesriik lõikes 2 osutatud teate edastamisel või pärast seda deklareerida, et käesolevat konventsiooni, välja arvatud selle artiklit 12, kohaldatakse tema ja nende liikmesriikide vahel, kes on esitanud samasuguse deklaratsiooni. Käesolev konventsioon jõustub kõnealuse deklaratsiooni teinud liikmesriigi suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb 90päevase tähtaja möödumisele deklaratsiooni hoiuleandmise kuupäevast.
5. Liikmesriik, kes ei ole lõikes 4 nimetatud deklaratsiooni teinud, võib käesolevat konventsiooni kohaldada teiste lepinguosaliste liikmesriikide suhtes kahepoolsete kokkulepete alusel.
Artikkel 14. Uute liikmesriikide ühinemine
1. Käesolev konventsioon on ühinemiseks avatud kõigile riikidele, kellest saavad Euroopa Liidu liikmesriigid.
2. Ühineva riigi keeles Euroopa Liidu Nõukogus koostatud konventsiooni tekst on autentne.
3. Ühinemiskirjad antakse hoiule hoiulevõtjale.
4. Konventsioon jõustub sellega ühineva riigi suhtes 90 päeva möödumisel tema ühinemiskirja hoiuleandmisest või konventsiooni jõustumiskuupäeval, kui see ei ole kõnealuse 90päevase tähtaja möödumisel veel jõustunud.
5. Kui käesolev konventsioon ei ole ühinemiskirja hoiuleandmise ajal veel jõustunud, kohaldatakse ühinevate riikide suhtes artikli 13 lõiget 4.
Artikkel 15. Reservatsioonid
1. Reservatsioone, välja arvatud artikli 7 lõikes 2 ja artikli 10 lõikes 2 ettenähtud reservatsioonid, ei ole lubatud teha.
2. Liikmesriik, kes on teinud reservatsiooni, võib selle igal ajal tervikuna või osaliselt tagasi võtta, teavitades sellest hoiulevõtjat. Tagasivõtmine jõustub teate hoiulevõtjale laekumise kuupäeval.
Artikkel 16. Hoiulevõtja
1. Käesoleva konventsiooni hoiulevõtja on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär.
2. Hoiulevõtja avaldab Euroopa Ühenduste Teatajas teabe käesoleva konventsiooni vastuvõtmiste ja sellega ühinemiste, sellega seotud deklaratsioonide ja reservatsioonide ning muude teadete kohta.
[Selle kinnituseks on täievolilised esindajad käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.
Sõlmitud ühe tuhande üheksasaja üheksakümne seitsmenda aasta maikuu kahekümne kuuendal päeval Brüsselis ühes eksemplaris hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, soome ja taani keeles, kusjuures kõik tekstid on võrdselt autentsed, mis antakse hoiule Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäri arhiivi.]
CONVENTION DRAWN UP ON THE BASIS OF ARTICLE K.3 (2) (C) OF THE TREATY
ON EUROPEAN UNION ON THE FIGHT AGAINST CORRUPTION INVOLVING OFFICIALS OF
THE EUROPEAN COMMUNITIES OR OFFICIALS OF MEMBER STATES OF THE EUROPEAN
UNION
Done on 26 May 1997 at Brussels
The High Contracting Parties to this Convention, Member States of the
European Union,
Referring to the Act of the Council of the European Union of 26 May 1997,
Whereas the Member States consider the improvement of judicial cooperation in the fight against corruption to be a matter of common interest, coming under the cooperation provided for in Title VI of the Treaty;
Whereas by its Act of 27 September 1996 the Council drew up a Protocol directed in particular at acts of corruption involving national or Community officials and damaging or likely to damage the European Communities’ financial interests;
Whereas, for the purpose of improving judicial cooperation in criminal matters between Member States, it is necessary to go further than the said Protocol and to draw up a Convention directed at acts of corruption involving officials of the European Communities or officials of the Member States in general;
Desirous of ensuring consistent and effective application of this Convention throughout the European Union,
Have agreed on the following provisions:
Article 1. Definitions
For the purposes of this Convention:
(a) “official” shall mean any
Community or national official, including any national official of
another Member State;
(b) “Community official” shall mean:
–
any person who is an official or other contracted employee within the
meaning of the Staff Regulations of officials of the European
Communities or the Conditions of Employment of other servants of the
European Communities,
– any person seconded to the European
Communities by the Member States or by any public or private body, who
carries out functions equivalent to those performed by European
Community officials or other servants.
Members of bodies set up in
accordance with the Treaties establishing the European Communities and
the staff of such bodies shall be treated as Community officials,
inasmuch as the Staff Regulations of officials of the European
Communities or the Conditions of Employment of other servants of the
European Communities do not apply to them;
(c) “national official”
shall be understood by reference to the definition of “official” or
“public officer” in the national law of the Member State in which the
person in question performs that function for the purposes
of application of the criminal law of that Member State.
Nevertheless, in the case of proceedings involving a Member State’s official initiated by another Member State, the latter shall not be bound to apply the definition of “national official” except insofar as that definition is compatible with its national law.
Article 2. Passive corruption
1. For the purposes of this Convention, the deliberate action of an official, who, directly or through an intermediary, requests or receives advantages of any kind whatesoever, for himself or for a third party, or accepts a promise of such an advantage, to act or refrain from acting in accordance with his duty or in the exercise of his functions in breach of his official duties shall constitute passive corruption.
2. Each Member State shall take the necessary measures to ensure that conduct of the type referred to in paragraph 1 is made a criminal offence.
Article 3. Active corruption
1. For the purposes of this Convention, the deliberate action of whosoever promises or gives, directly or through an intermediary, an advantage of any kind whatsoever to an official for himself or for a third party for him to act or refrain from acting in accordance with his duty or in the exercise of his functions in breach of his official duties shall constitute active corruption.
2. Each Member State shall take the necessary measures to ensure that conduct of the type referred to in paragraph 1 is made a criminal offence.
Article 4. Assimilation
1. Each Member State shall take the necessary measures to ensure that in its criminal law the descriptions of the offences referred to in Articles 2 and 3 committed by or against its Government Ministers, elected members of its parliamentary chambers, the members of its highest Courts or the members of its Court of Auditors in the exercise of their functions apply similarly in cases where such offences are committed by or against Members of the Commission of the European Communities, the European Parliament, the Court of Justice and the Court of Auditors of the European Communites respectively in the exercise of their duties.
2. Where a Member State has enacted special legislation concerning acts or omissions for which Government Ministers are responsible by reason of their special political position in that Member State, paragraph 1 may not apply to such legislation, provided that the Member State ensures that Members of the Commission of the European Communities are also covered by the criminal legislation implementing Articles 2 and 3.
3. Paragraphs 1 and 2 shall be without prejudice to the provisions applicable in each Member State concerning criminal proceedings and the determination of the competent court.
4. This Convention shall apply in full accordance with the relevant provisions of the Treaties establishing the European Communities, the Protocol on the Privileges and Immunities of the European Communities, the Statutes of the Court of Justice and the texts adopted for the purpose of their implementation, as regards the withdrawal of immunity.
Article 5. Penalties
1. Each Member State shall take the necessary measures to ensure that the conduct referred to in Articles 2 and 3, and participating in and instigating the conduct in question, is punishable by effective, proportionate and dissuasive criminal penalties, including, at least in serious cases, penalties involving deprivation of liberty which can give rise to extradition.
2. Paragraph 1 shall be without prejudice to the exercise of disciplinary powers by the competent authorities against national officials or Community officials. In determining the penalty to be imposed, the national criminal courts may, in accordance with the principles of their national law, take into account any disciplinary penalty already imposed on the same person for the same conduct.
Article 6. Criminal liability of heads of businesses
Each Member State shall take the necessary measures to allow heads of businesses or any persons having power to take decisions or exercise control within a business to be declared criminally liable in accordance with the principles defined by its national law in cases of corruption, as referred to in Article 3, by a person under their authority acting on behalf of the business.
Article 7. Jurisdiction
1. Each Member State shall take the measures necessary to establish its
jurisdiction over the offences it has established in accordance with the
obligations arising out of Articles 2, 3 and 4 where:
(a)
the offence is committed in whole or in part within its territory;
(b)
the offender is one of its nationals or one of its officials;
(c) the
offence is committed against one of the persons referred to in Article 1
or a member of one of the European Community institutions referred to in
Article 4 (1) who is at the same time one of its nationals;
(d)
the offender is a Community official working for a European Community
institution or a body set up in accordance with the Treaties
establishing the European Communities which has its headquarters in the
Member State in question.
2. Each Member State may declare, when giving the notification provided for in Article 13 (2), that it will not apply or will apply only in specific cases or conditions one or more of the jurisdiction rules laid down in paragraph 1 (b), (c) and (d).
Article 8. Extradition and prosecution
1. Any Member State which, under its law, does not extradite its own nationals shall take the necessary measures to establish its jurisdiction over the offences it has established in accordance with the obligations arising out of Articles 2, 3 and 4, when committed by its own nationals outside its territory.
2. Each Member State shall, when one of its nationals is alleged to have committed in another Member State an offence established in accordance with the obligations arising out of Articles 2, 3 and 4 and it does not extradite that person to that other Member State solely on the ground of his nationality, submit the case to its competent authorities for the purpose of prosecution if appropriate. In order to enable prosecution to take place, the files, information and exhibits relating to the offence shall be transmitted in accordance with the procedures laid down in Article 6 of the European Convention on Extradition of 13 December 1957. The requesting Member State shall be informed of the prosecution initiated and of its outcome.
3. For the purposes of this Article, the term “national” of a Member State shall be construed in accordance with any declaration made by that State under Article 6 (1) (b) of the European Convention on Extradition and with paragraph 1 (c) of that Article.
Article 9. Cooperation
1. If any procedure in connection with an offence established in accordance with the obligations arising out of Articles 2, 3 and 4 concerns at least two Member States, those States shall cooperate effectively in the investigation, the prosecution and in carrying out the punishment imposed by means, for example, of mutual legal assistance, extradition, transfer of proceedings or enforcement of sentences passed in another Member State.
2. Where more than one Member State has jurisdiction and has the possibility of viable prosecution of an offence based on the same facts, the Member States involved shall cooperate in deciding which shall prosecute the offender or offenders with a view to centralizing the prosecution in a single Member States where possible.
Article 10. Ne bis in idem
1. Member States shall apply, in their national criminal laws, the ne bis in idem rule, under which a person whose trial has been finally disposed of in a Member State may not be prosecuted in another Member State in respect of the same facts, provided that if a penalty was imposed, it has been enforced, is actually in the process of being enforced or can no longer be enforced under the laws of the sentencing State.
2. A Member State may, when giving the notification referred to in
Article 13 (2), declare that it shall not be bound by paragraph 1 of
this Article in one or more of the following cases:
(a) if the facts
which were the subject of the judgment rendered abroad took place in its
own territory either in whole or in part; in the latter case this
exception shall not apply if those facts took place partly in the
territory of the Member State where the judgment was rendered;
(b) if
the facts which where the subject of the judgment rendered abroad
constitute an offence directed against the security or other equally
essential interests of that Member State;
(c) if the facts which were
the subject of the judgment rendered abroad were committed by an
official of that Member State contrary to the duties of his office.
3. If a further prosecution is brought in a Member State against a person whose trial, in respect of the same facts, has been finally disposed of in another Member State, any period of deprivation of liberty served in the latter Member State arising from those facts shall be deducted from any sanction imposed. To the extent permitted by national law, sanctions not involving deprivation of liberty shall also be taken into account insofar as they have been enforced.
4. The exceptions which may be the subject of a declaration under paragraph 2 shall not apply if the Member State concerned in respect of the same facts requested the other Member State to bring the prosecution or granted extradition of the person concerned.
5. Relevant bilateral or multilateral agreements concluded between Member States and relevant declarations shall remain unaffected by this Article.
Article 11. Internal provisions
No provision in this Convention shall prevent Member States from adopting internal legal provisions which go beyond the obligations deriving from this Convention.
Article 12. Court of Justice
1. Any dispute between Member States on the interpretation or application of this Convention which it has proved impossible to resolve bilaterally must in an initial stage be examined by the Council in accordance with the procedure set out in Title VI of the Treaty on European Union with a view to reaching a solution. If no solution has been found within six months, the matter may be referred to the Court of Justice of the European Communities by one of the parties to the dispute.
2. Any dispute between one or more Member States and the Commission of the European Communities concerning Article 1, with the exception of point (c), or Articles 2, 3 and 4, insofar as it concerns a question of Community law or the Communities’ financial interests, or involves members of officials of Community institutions of bodies set up in accordance with the Treaties establishing the European Communities, which it has proved impossible to settle through negotiation, may be submitted to the Court of Justice by one of the parties to the dispute.
3. Any court in a Member State may ask the Court of Justice to give a preliminary ruling on a matter concerning the interpretation of Articles 1 to 4 and 12 to 16 raised in a case pending before it and involving members or officials of Community institutions or bodies set up in accordance with the Treaties establishing the European Communities, acting in the exercise of their functions, if it considers that a decision on that matter is necessary to enable it to give judgment.
4. The competence of the Court of Justice provided for in paragraph 3 shall be subject to its acceptance by the Member State concerned in a declaration to that effect made at the time of the notification referred to in Article 13 (2) or at any subsequent time.
5. A Member State making a declaration under paragraph 4 may restrict the possibility of asking the Court of Justice to give a preliminary ruling to those of its courts against the decisions of which there is no judicial remedy under national law.
6. The Statute of the Court of Justice of the European Community and its Rules of Procedure shall apply. In accordance with those Statutes, any Member State, or the Commission, whether or not it has made a declaration pursuant to paragraph 4, shall be entitled to submit statements of case or written observations to the Court of Justice in cases which arise under paragraph 3.
Article 13. Entry into force
1. This Convention shall be subject to adoption by the Member States in accordance with their respective constitutional requirements.
2. Member States shall notify the Secretary-General of the Council of the European Union of the completion of the procedures laid down by their respective constitutional requirements for adopting this Convention.
3. This Convention shall enter into force ninety days after the notification, referred to in paragraph 2, by the last Member State to fulfil that formality.
4. Until the entry into force of this Convention, any Member State may, when giving the notification referred to in paragraph 2 or at any time thereafter, declare that this Convention, with the exception of Article 12 thereof, shall apply to it in its relationships with those Member States which have made the same declaration. This Convention shall become applicable in respect of the Member State that makes such a declaration on the first day of the month following the expiry of a period of ninety days after the date of deposit of its declaration.
5. A Member State that has not made any declaration as referred to in paragraph 4 may apply this Convention with respect to the other contracting Member States on the basis of bilateral agreements.
Article 14. Accession of new Member States
1. This Convention shall be open to accession by any State that becomes a member of the European Union.
2. The text of this Convention in the language of the acceding State, drawn up by the Council of the European Union, shall be authentic.
3. Instruments of accession shall be deposited with the depositary.
4. This Convention shall enter into force with respect to any State acceding to it ninety days after the date of deposit of its instrument of accession or on the date of entry into force of the Convention if it has not already entered into force at the time of expiry of the said period of ninety days.
5. If this Convention has not yet entered into force when the instrument of accession is deposited, Article 13 (4) shall apply to acceding States.
Article 15. Reservations
1. No reservation shall be authorized with the exception of those provided for in Articles 7 (2) and 10 (2).
2. Any Member State which has entered a reservation may withdraw it at any time in whole or in part by notifying the depositary. Withdrawal shall take effect on the date on which the depositary receives the notification.
Article 16. Depositary
1. The Secretary-General of the Council of the European Union shall act as depositary of this Convention.
2. The depositary shall publish in the Official Journal of the European Communities information on the progress of adoptions and accessions, declarations and reservations and any other notification concerning this Convention.
En fe de lo cual, los plenipotenciarios abajo firmantes suscriben el presente Convenio.
Hecho en Bruselas, el veintiséis de mayo de mil novecientos noventa y siete, en un ejemplar único en lenguas alemana, danesa, española, finesa, francesa, griega, inglesa, irlandesa, italiana, neerlandesa, portuguesa y sueca, siendo cada uno de estos textos igualmente auténtico, que será depositado en los archivos de la Secretaría General del Consejo de la Unión Europea.
Til bekræftelse heraf har undertegnede befuldmægtigede underskrevet denne konvention.
Udfærdiget i Bruxelles, den seksogtyvende maj nitten hundrede og syvoghalvfems, i ét eksemplar på dansk, engelsk, finsk, fransk, græsk, irsk, italiensk, nederlandsk, portugisisk, spansk, svensk og tysk, hvilke tekster alle har samme gyldighed, og deponeret i arkiverne i Generalsekretariatet for Rådet for Den Europæiske Union.
Zu Urkund dessen haben die Bevollmächtigten ihre Unterschriften unter dieses Übereinkommen gesetzt.
Geschehen zu Brüssel am sechsundzwanzigsten Mai neunzehnhundert- siebenundneunzig in einer Urschrift in dänischer, deutscher, englischer, finnischer, französischer, griechischer, irischer, italienischer, niederländischer, portugiesischer, schwedischer und spanischer Sprache, wobei jeder Wortlaut gleichermaßen verbindlich ist; die Urschrift wird im Archiv des Generalsekretariats des Rates der Europäischen Union hinterlegt.
In witness whereof, the undersigned Plenipotentiaries have hereunto set their hand.
Done at Brussels, on the twenty-sixth day of May in the year one thousand nine hundred and ninety-seven in a single original, in the Danish, Dutch, English, Finnish, French, German, Greek, Irish, Italian, Portuguese, Spanish and Swedish languages, each text being equally authentic, such original remaining deposited in the archives of the General Secretariat of the Council of the European Union.
En foi de quoi, les plénipotentiaires ont apposé leurs signatures au bas de la présente convention.
Fait à Bruxelles, le vingt-six mai mil neuf cent quatre-vingt-dix-sept, en un exemplaire unique, en langues allemande, anglaise, danoise, espagnole, finnoise, française, grecque, irlandaise, italienne, néerlandaise, portugaise et suédoise, tous ces textes faisant également foi, exemplaire qui est déposé dans les archives du Secrétariat général du Conseil de l’Union européenne.
Dá fhianú sin, chuir na Lánchumhachtaigh thíos-sínithe a lámh leis an gCoibhinsiún seo.
Arna dhéanamh sa Bhruiséil, ar an séú lá is fiche de Bhealtaine sa bhliain míle naoi gcéad nócha a seacht i scríbhinn bhunaidh amhá in, sa Bhéarla, sa Danmhairgis, san Fhionlainnis, sa Fhraincis, sa Ghaeilge, sa Ghearmáinis, sa Ghréigis, san Iodáilis, san Ollainnis, sa Phortaingéilis, sa Spáinnis agus sa tSualainnis agus comhúdarás ag na téacsanna i ngach ceann de na teangacha sin; déanfar an scríbhinn bhunaidh sin a thaisceadh i gcartlann Ardrúnaíocht Chomhairle on Aontais Eorpaigh.
In fede di che, i plenipotenziari hanno apposto le loro firme in calce alla presente convenzione.
Fatto a Bruxelles, addì ventisei maggio millenovecentonovantasette, in un esemplare unico nelle lingue danese, finlandese, francese, greca, inglese, irlandese, italiana, olandese, portoghese, spagnola, svedese e tedesca, ciascuna di esse facente ugualmente fede, che è depositato negli archivi del Segretariato generale del Consiglio dell’Unione europea.
Ten blijke waarvan de ondergetekende gevolmachtigden hun handtekening onder deze overeenkomst hebben gesteld.
Gedaan te Brussel, de zesentwintigste mei negentienhonderd zevenennegentig, opgesteld in één exemplaar in de Deense, de Duitse, de Engelse, de Finse, de Franse, de Griekse, de Ierse, de Italiaanse, de Nederlandse, de Portugese, de Spaanse en de Zweedse taal, zijnde alle teksten gelijkelijk authentiek, dat wordt nedergelegd in het archief van het Secretariaat-generaal van de Raad van de Europese Unie.
Em fé do que, os plenipotenciários abaixo assinados apuseram as suas assinaturas no final da presente convenção.
Feito em Bruxelas, em vinte e seis de Maio de mil novecentos e noventa e sete, em exemplar único, nas línguas alemã, dinamarquesa, espanhola, finlandesa, francesa, grega, inglesa, irlandesa, italiana, neerlandesa, portuguesa e sueca, fazendo igualmente fé todos os textos, depositado nos arquivos do secretariado-geral do Conselho da União Europeia.
Tämän vakuudeksi alla mainitut täysivaltaiset edustajat ovat allekirjoittaneet tämän yleissopimuksen.
Tehty Brysselissä kahdentenakymmenentenäkuudentena päivänä toukokuuta vuonna tuhatyhdeksänsataayhdeksänkymmentäseitsemän yhtenä ainoana kappaleena englannin, espanjan, hollannin, iirin, italian, kreikan, portugalin, ranskan, ruotsin, saksan, suomen ja tanskan kielellä, ja jokainen näistä teksteistä on yhtä todistusvoimainen; tämä kappale talletetaan Euroopan unionin neuvoston pääsihteeristön arkistoon.
Till bevis på detta har undertecknade befullmäktigade undertecknat denna konvention.
Utfärdad i Bryssel den tjugosjätte maj nittonhundranittiosju i ett enda
original på danska, engelska, finländska, franska, grekiska, irländska,
italienska, nederländska, portugisiska, spanska, svenska och tyska,
vilka samtliga texter är lika giltiga. Originalen skall deponeras i
arkiven hos generalsekretariatet för Europeiska unionens råd.
Pour
le gouvernement du royaume de Belgique
Voor de regering van het
Koninkrijk België
Für die Regierung des Königreichs Belgien
For
regeringen for Kongeriget Danmark
Für die Regierung der
Bundesrepublik Deutschland
Por el Gobierno del Reino de España
Pour
le gouvernement de la République française
Thar ceann
Rialtas na hÉireann
For the Government of Ireland
Per il
governo della Repubblica italiana
Pour le gouvernement du grand-duché
de Luxembourg
Voor de regering van het Koninkrijk der Nederlanden
Für
die Regierung der Republik Österreich
Pelo Governo da República
Portuguesa
Suomen hallituksen puolesta
På finska regeringens vägnar
På
svenska regeringens vägnar
For the Government of the United
Kingdom of Great Britain and Northern Ireland.
Facebook
X.com