Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava aastani 2015 kinnitamine

Vastu võetud 15.12.2004

Säästva arengu seaduse (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398; 2000, 54, 348) § 12 lõike 6 alusel Riigikogu otsustab:

1. Kinnitada juurdelisatud kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015.

2. Tunnistada kehtetuks Riigikogu 1998. aasta 18. veebruari otsus (RT I 1998, 19, 295) «Kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava kinnitamise kohta».

KÜTUSE- JA ENERGIAMAJANDUSE PIKAAJALINE RIIKLIK ARENGUKAVA AASTANI 2015

Tallinn 2004

SISSEJUHATUS

Käesolev arengukava tugineb säästva arengu seadusele (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398; 2000, 54, 348), suunates Eesti kütuse- ja energiamajanduse arengut aastani 2015. Dokument määratleb valdkonna hetkeolukorra, toob esile Euroopa Liidu (EL) liitumislepingus kajastatu, prognoosib energiatarbe arenguid, fikseerib energiamajanduse arendamise strateegilised eesmärgid, arenduspõhimõtted ning vajalike investeeringute suurusjärgud. Samuti kirjeldab kava edasist analüüsi vajavaid probleeme ning riiklikke järelevalve ja regulatsioonialaseid ülesandeid. Dokumendi strateegilise keskkonnamõju hinnang on esitatud arengukavaga paralleelselt valminud kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava strateegilise keskkonnamõju hindamise aruandes (SKMH). Nii arengukava kui ka SKMH on väljas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koduleheküljel (www.mkm.ee).

Kehtiv kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava (RT I 1998, 19, 295), mis määratles energeetika arenguid aastani 2005 (visiooniga 2018), kiideti Riigikogu poolt heaks 1998. aastal. Nimetatud kava aitas suunata energeetika arengut, seades peamiseks ülesandeks Eesti energiamajanduse viimise EL liitumiseks vajalikule tasemele. Samas ei andnud kava piisavalt konkreetseid suuniseid näiteks taastuvenergia, elektri ning soojuse koostootmise ja energiasäästu eesmärkide osas, olles energiaturu arengu suunamisel liiga üldsõnaline.

Tänaseks on energeetika tuleviku alased visioonid ning vajadused oluliselt muutunud – EL liitumisega on tõstatunud rida nõudeid ning eesmärke, edasi on arenenud energiatehnoloogia, uusi võimalusi pakub Kyoto protokolli rakendamine jne. Nimetatud kriteeriumite järgimiseks osutus vajalikuks energeetika riiklikku arengukava täpsustada.

Käesolevat kütuse ja energiamajanduse pikaajalist riiklikku arengukava aastani 2015 täiendab elektrituruseadusel (RT I 2003, 25, 153; 2004, 18, 131; 30, 208) põhinev elektrimajanduse arengukava, mis koostatakse aastal 2005. Energiakasutuse efektiivsuse tõstmiseks, keskkonna kvaliteedi säilitamiseks ja loodusressursside ratsionaalseks kasutamiseks on Vabariigi Valituse poolt 4. jaanuaril 2000. a heaks kiidetud energiasäästu sihtprogramm, mis sätestab üldised eesmärgid aastateks 2000–2005. Energiasäästu sihtprogrammi elluviimiseks on koostatud energiasäästu sihtprogrammi rakenduskava, mis sätestab detailsemad meetmed ja tegevused aastani 2005. Vastavalt kaugkütteseadusele (RT I 2003, 25, 154; 2004, 18, 131) kinnitab järgneva energiasäästu sihtprogrammi ja selle rakenduskava Vabariigi Valitsus.

Kütuse- ja energiamajandus on riigi strateegiline infrastruktuur, mis peab tagama Eesti pideva varustamise kvaliteetsete kütuste, elektrienergia ja soojusega optimaalsete hindade juures. Samas peab kütuse- ja energiamajandus olema maksimaalselt efektiivne ning vastama ohutus- ja keskkonnanõuetele. Kütuse- ja energiamajanduse jätkusuutlik toimimine on üheks riigi julgeoleku alustalaks.

Eesti kütuse- ja energiamajanduse strateegilised eesmärgid on:
▪ tagada nõuetekohase kvaliteediga ning optimaalsete hindadega kütuse- ja energiavarustatus;
▪ kindlustada sisemaise elektrilise tarbimiskoormuse katmiseks vajalik kohaliku genereeriva võimsuse olemasolu ning seadusele vastav vedelkütuse varu;
▪ saavutada aastaks 2010 taastuvelektri osakaaluks 5,1% brutotarbimisest;
▪ saavutada aastaks 2020 elektri- ja soojuse koostootmisjaamades toodetud elektri osakaaluks 20% brutotarbimisest;
▪ tagada elektrivõrgu täielik uuendamine ligikaudu 30 aastastes perioodides;
▪ tagada avatud turu tingimustes põlevkivienergia tootmise siseturu konkurentsivõime säilimine ning efektiivsuse tõus rakendades kahjulikke keskkonnamõjusid vähendavaid kaasaegseid tehnoloogiaid;
▪ kindlustada riiklikult kehtestatud keskkonnanõuete täitmine;
▪ tõhustada energiakasutust soojus-, elektri- ja kütusemajanduses;
▪ hoida aastani 2010 primaarenergia tarbimise maht aasta 2003 tasemel;
▪ töötada välja meetmed võimaldamaks taastuvate vedelkütuste, eeskätt biodiisli, kasutamist transpordisektoris;
▪ tagada pidev kaasaegse oskusteabe ning spetsialistide olemasolu kütuse- ja energiamajanduse kõigis valdkondades, et soodustada siseriiklikku tehnoloogiaarendust ning võimaldada kaasaegse energiatehnoloogia siiret;
▪ luua eeldused ühenduste rajamiseks Põhjamaade ning Kesk-Euroopa energiasüsteemidega.

1. KÜTUSE- JA ENERGIAMAJANDUSE ÜLEVAADE

1.1. KÜTUSE- JA ENERGIAMAJANDUSE ÜLDINE KORRALDUS

Eesti kütuse- ja energiaturu riiklik korraldus toimib analoogselt teiste EL liikmesriikidega ning kütuste ja energiavarustus tervikuna rahuldab tarbijate põhivajadusi. Kütuse- ja energiasektori strateegiliste eesmärkide ning põhimõtete elluviimiseks on riigil kasutada järgmised hoovad:
▪ regulatiivsed e seadusandlikud meetodid (kaasa arvatud hinnakujundusmehhanismid),
▪ maksusüsteem,
▪ investeeringutoetused,
▪ riiklikud programmid (sh hariduse, teaduse ning tehnoloogiaarenduse suunal).

Energeetika valdkonda mõjutav regulatsioon valmib mitmes ministeeriumis. Energiaturu regulatsiooni ja tehniliste nõuete sätestamise eest vastutab Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Energeetikat oluliselt mõjutavaid regulatsioone töötavad välja ka Keskkonnaministeerium (maavarade kasutus, saastetasud, keskkonnanõuded jms) ning Rahandusministeerium (aktsiisimaksud, käibemaksu põhimõtted, riigieelarveliste vahendite kasutamine jms). Energiaturul toimuva üle teostab järelevalvet Energiaturu Inspektsioon. Vedelkütuse turu alast järelevalvet teostab ka Tolli- ja Maksuamet. Kasutatavate seadmete tehnilist korrasolekut kontrollib Tehnilise Järelevalve Inspektsioon. Tarbijate huvisid suhetes energiaettevõtjatega esindab Tarbijakaitseamet.

Kütuse- ja energiamajanduse valdkonna peamine regulatsioon on sätestatud järgmistes seadustes:
1. Elektrituruseadus (RT I 2003, 25, 153; 2004, 18, 131; 30, 208),
2. Maagaasiseadus (RT I 2003, 21, 128; 2004, 18,131),
3. Vedelkütuse seadus (RT I 2003, 21, 127; 88, 591; 2004, 18, 131;  53, 365),
4. Kaugkütteseadus (RT I 2003, 25, 154; 2004, 18, 131),
5. Seadmete energiatõhususe seadus (RT I 2003, 78, 525).

1.2. ENERGIAKASUTUS

Primaarenergia kasutamise efektiivsus (energia lõpptarbimise suhe kasutatud primaarenergiasse) Eestis on ligikaudu 51%, mis on suhteliselt madal näitaja. See on peamiselt tingitud asjaolust, et puuduvad suured hüdroelektrijaamad ning üle 90% elektrienergiast toodetakse kondensatsioonielektrijaamade poolt, mille kasutegur on ca 30%. Energiasektori efektiivsuse näitajat vähendavad ka kaod elektri- ja kaugküttevõrkudes ning muundatud energia (elekter, põlevkiviõli ja -koks, turbabrikett, puiduhake) eksport.

Sisemajanduse koguprodukti (SKP) energiamahukus (primaarenergiaga varustatuse suhe SKP-sse) on Eestis tunduvalt vähenenud. Siiski jääb Eesti selle säästva arengu näitaja osas Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel veel oluliselt maha EL keskmisest tasemest, samuti võrreldava kliimaga naaberriigist Soomest – 2000. aastal vastavalt 2,1 ja 1,5 korda (arvestades SKP arvutamisel ostujõu pariteeti). Ennekõike on see tingitud meie SKP madalast tasemest. Samas tuleb Eesti energiasäästu potentsiaali jätkuvalt lugeda küllalt kõrgeks, näiteks kasutatakse Tallinnas 25–30% rohkem soojust ühe m³ ehitusliku mahu kohta kui Helsingis.

1.3. ENERGIARESSURSID

Eesti energiaressurssides ja primaarenergia bilansis on kodumaiste energiaallikate osatähtsus kõrge, baseerudes suures osas põlevkivil. See annab elektrivarustuses arvestatava strateegilise sõltumatuse (imporditavate energiaallikate osakaal on meil ~1/3, EL liikmesriikides keskmiselt ~2/3). Põlevkivi suuremahulise kasutamise peamisteks positiivseteks külgedeks on riigi energeetiline varustuskindlus ning vähene hinnasõltuvus maailmaturust. Negatiivse poolena tõusevad esile suured keskkonnakahjustused nii põlevkivi kaevandamisel kui ka kasutamisel ning põlevkivi madal kütteväärtus. Põlevkivi osakaalu primaarenergia bilansis mõjutab oluliselt elektrienergia ekspordimaht – mida suurem on elektri eksport, seda suurem on põlevkivi osakaal primaarenergiabilansis.

Primaarenergiaga varustatus 2002. aastal oli 193,8 PJ, sellest moodustas põlevkivi 61% ning puit ja turvas kokku 12%. Taastuvate energiaallikate osatähtsus ulatus ligikaudu 11%-ni, sellest põhiosa moodustasid puitkütused, ülejäänud allikate osa jäi 0,1% tasemele. Primaarkütuste energiast kulus elektri tootmiseks 43% ning soojuse tootmiseks 24%.

1.3.1. Fossiilsed energiaallikad

Põlevkivi. Põlevkivi on Eesti tähtsaim maavara. 2001/2002. majandusaastal müüs Eesti Põlevkivi 12,36 mln t põlevkivi, Narva elektrijaamadele tarniti sellest 81%. Põlevkivist toodavad elektrienergiat ja soojust ka Ahtme ja Kohtla-Järve elektrijaamad. Peale põletamise elektrijaamades kasutatakse põlevkivi ka õli tootmiseks ja keemiatööstuses (2002. aastal kasutati põlevkivikeemiatööstuses 2,5 mln tonni põlevkivi).

Kuna põlevkivi on Eesti strateegiline energiaressurss, tuleb tema kasutamissuundade (energeetika ja keemiatööstus) ja mahtude planeerimisel arvestada nii majanduslikke ja keskkonnakaitselisi kui ka sotsiaalpoliitilisi ja julgeoleku aspekte. Vaadeldaval perioodil põlevkivi osakaal Eesti primaarenergia bilansis väheneb, kuid jääb siiski peamiseks energiaressursiks. Käesoleval hetkel on põlevkivivaru kestushinnangu järeldused järgmised.

▪ Tegutsevate kaevanduste ja karjääride aktiivsest varust jätkub praeguse tarbimismahu (12 mln t/a) juures aastani 2025. Kui tarbimismaht ei vähene, tuleb ligikaudu 20 aasta pärast avada uusi kaevandusi, tarbimismahu kasvu korral juba varem.

▪ Kogu põlevkivi aktiivsest varust, arvutatuna lähtuvalt elektrijaamade tehnilis-majanduslikest tingimustest, jätkub praeguse tarbimismahu juures 60 aastaks.

Uue põlevkivi kaevanduse ehitamise kapitalimahukus (koos vajaliku infrastruktuuriga) on esialgsel hinnangul kuni 1000 krooni aastatoodangu tonnile ehk kuni 5 mld krooni olemasoleva Estonia-taolise kaevanduse ehitamiseks. Lisaks tuleb arvestada uue kaevanduse võimalikust asukohast lähtuvate põlevkivi transpordikulude varieerumisega. Kaitsealade ja muude piirangute tõttu on uue võimaliku kavanduse üheks eeldatavaks asukohaks Uus-Kiviõli piirkond.

Maagaas. Eesti energeetikas on maagaas kõige arvestatavam alternatiiv põlevkivile, olles fossiilkütustest kõige keskkonnasõbralikum. Kogu gaas tarnitakse aga vaid ühest riigist – Venemaalt.

Maagaasi konkurentsivõimet energiatootmisel mõjutavad keskkonnamaksud ning riikliku julgeoleku aspekt. Aastaks 2010 prognoositakse maagaasi kasutamise kahekordistumist kogu Euroopas, gaasi tarbimine suureneb ka Eestis.

Eestis tegeleb maagaasi impordi, ülekande ja müügiga eraõiguslik ettevõtte AS Eesti Gaas. Eesti gaasitorustik on kohaliku tähtsusega isevoolu teel toimiv jaotusvõrk, s.t puuduvad kompressorjaamad. Torustikud ja piirimõõtejaamad võimaldavad täna sõltuvalt tarnerežiimist importida 8–10 mln m³ gaasi ööpäevas. Praegu kasutatakse talvekuudel (–20 EC juures) maksimaalselt 5–5,5 mln m³ ööpäevas. Gaasitarbimise olulise suurenemise korral peab riik gaasimajandusse rohkem sekkuma, analüüsides maagaasi varustuskindluse tagamise riske. Samuti on olulise tähtsusega maagaasi pikaajaline hinnarisk.

Eestil on võimalik gaasivarustuse kindlust tõsta, osaledes Läti maa-aluste gaasihoidlate arendamisel ning nendesse hoidlatesse varu soetades. Samuti vähendaks maagaasi varustusriske teise gaasimagistraali rajamine Venemaalt Euroopasse ja Eesti gaasisüsteemi ühendamine sellega. Selle projekti võimalik elluviimine vältab hinnanguliselt kuni 10 aastat ning ei sõltu otseselt Eesti huvidest. Lisaks on arutluse all Eesti ja Soome gaasivõrkude ühendamine. Lähiaastate tähtsaim gaasivarustuse arendusprojekt on Pärnu linna ühendamine maagaasivõrgustikuga.

Turvas. Turvas on konkurentsivõimeline kohalik kütus eeskätt väikeenergeetikas (katlamajades ja väikestes elektri- ja soojuse koostootmisjaamades), kuid turvast on võimalik koos põlevkiviga põletada ka Narva elektrijaamade renoveeritavates energiaplokkides. Praeguseks hinnatud kasutatav turbavaru on 775 mln tonni. Põllumajanduslikel ja metsanduslikel eesmärkidel ning turba kaevandamiseks kuivendatud aladel, väheneb turbavaru lagunemise tõttu igal aastal 2,5–3 miljoni tonni võrra, suurendades samal ajal proportsionaalselt CO₂ hulka atmosfääris. Turba kasutamist mõjutavad oluliselt looduskaitselised piirangud, looduslikke rabasid kaitstakse Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustikus. Seega tuleb turbakaevandamisel arvestada, et kasutatakse ainult kuivendatud sooalade turvast ning uusi alasid ei kuivendata kuni aastani 2025. Turba kasutamine Eesti energeetikas suureneb vähehaaval.

Kivisüsi. Maailmas genereeritud elektrist toodetakse 40% kivisöe baasil. Eestis on kivisöe tarbimine vähenenud; suuremateks tarbijateks on tööstusettevõtted, kodumajapidamised (kütteks) ja väikekatlamajad (soojuse tootmiseks). Elektri tootmiseks Eestis kivisütt ei kasutata. Suured kivisöe ressursid maailmas ei luba aga välistada, et pikemas perspektiivis, sõltuvalt erinevate mõjutegurite (näiteks keskkonnamaksude) arengust, võib energiatootmine kivisöe baasil osutuda otstarbekaks. Seda aga mitte enne 2015. aastat ning siis juba uute keskkonnasäästlike tehnoloogiate baasil. Tehniliselt on ka võimalik kivisöe kasutamine koos põlevkiviga Narva elektrijaamade renoveeritavates plokkides.

Vedelkütused. Vedelkütused, mis moodustasid 2001. aastal riigi koguimpordist 3,7%, jagunevad kütteõlideks ning mootorikütusteks.

Tulevikus raske kütteõli osatähtsus Eesti kütusebilansis väheneb. Kõrge hinna tõttu on oodata kerge kütteõli kasutamise vähenemist. Kütteõli alternatiivina leiab väikekateldes (lisaks maagaasile) kasutust põlevkiviõli, mille viskoossus on raske kütteõli viskoossusest madalam (alaneb eelsoojenduse temperatuur) ning väävlisisaldus väiksem. Kütteõlide, põlevkiviõli ja maagaasi hinnakonkurents tagab tarbijatele optimaalse energiahinna.

Seoses prognoositava mootorsõidukite arvu tõusuga Eestis kasvab ka autokütuste tarbimine. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi prognoosi kohaselt kasvab autobensiini ja diislikütuse tarbimine 1–3% aastas, kusjuures kasv on pikaajalises perspektiivis aeglustuv. Autobensiini tarbimine suureneb 2010. aastaks 328 tuh tonnini ja diiselkütuse tarbimine 208 tuh tonnini aastas.

EL direktiivile 2003/30/EÜ tuginedes on Eesti eesmärk tagada transpordi tarbeks turul olevatest diisli- ja bensiinikütustest bio- ja muude taastuvate kütuste indikatiivne osakaal 2% aastaks 2006 ja 5,75% aastaks 2011, arvutatuna kütuste energiasisalduse järgi.

Vastavalt EL liitumislepingule moodustab Eesti 2010. aastaks vedelkütuste 90 päeva miinimumvaru. 90 päeva miinimumvaru moodustamiseks on vedelkütuse miinimumvaru seaduses (RT I 2001, 36, 202; 88, 531; 2002, 63, 387; 2003, 81, 548; 88, 594; 2004, 53, 365) sätestatud vaheetappidega ajagraafik, mille kohaselt alates 1. jaanuarist 2003 peavad nii vedelkütuse importijad (vedelkütuste imporditud kogustest lähtudes) kui ka suurtarbijad (tarbitud vedelkütuste kogustest lähtudes) hoidma vähemalt 5 päeva miinimumvaru. Riigi ja importijate 2005. a summaarseks kohustuseks on hoida miinimumvaru 20 päeva sisetarbimise mahus. Vedelkütuse miinimumvaru moodustamisega tagatakse riigi julgeolek vedelkütuste varustamisraskuste korral.

1.3.2. Taastuvad energiaallikad

Eesti taastuvenergia potentsiaal avaldub eeskätt biokütustel baseeruvas elektri ja soojuse koostootmises ning tuuleenergias, samuti arendatakse väikesemahulist hüdroenergeetikat, mille tehniliselt rakendatavaks koguressursiks on ~40 MW. Eraldi väärivad mainimist ka jäätmed, seda eelkõige jäätmepõletusdirektiivi 2000/76/EÜ rakendamisel. Planeerimisperioodi vältel suureneb ka päikeseenergia rakendamise konkurentsivõime ning osakaal. Taastuvate energiaallikate osakaal Eesti energiabilansis tervikuna suureneb.

Biokütused. Juba täna kasutatakse suur osa raiutava küttepuidu ja puidutöötlemisjääkide primaarenergiast energia muundamise protsessides (peamiselt soojuse tootmiseks). Arvestatavaks lisanduvaks allikaks võib pidada raiejäätmeid. Biomassil põhineva elektri ja soojuse koostootmise arengut pidurdavaks teguriks on soojuskoormuse vähesus ning asjaolu, et soodsa soojuskoormusega piirkondadesse on juba paigaldatud uued, ainult soojust tootvad seadmed. Samuti piirab arengut biokütuste mahukas eksport, mistõttu esineb kohalikel energiatootjatel ressursipuudus.

Erinevate bioenergia liikide laialdasem arendamine vajab projektipõhiseid tasuvusarvutusi. Nii energiametsa kui energiaheina istanduste rajamine ei ole praegu majanduslikult tasuv, kuigi energiaheina kultiveerimiseks ja koristamiseks vajaminev tehnika oleks olemasoleva põllumajandustehnika näol kasutada. Tehniliselt on võimalik ka põhu kasutamine energiatootmiseks, mis on majanduslikult piiratud veokaugusega. Märgalataimede ressurssi on peale peenendamist võimalik kasutada lisandina näiteks hakkpuidule. Välistatud pole üksikute suurfarmide sõnniku integreeritud käitlemissüsteemi käivitamine energia ja väetise saamiseks ning keskkonnasaaste vähendamiseks.

Tuuleenergia. Perspektiivsemateks tuuleenergia rakendamise piirkondadeks on eelkõige Lääne-Eesti saared, Loode-Eesti ja Edela-Eesti rannikualad, aga ka Põhja-Eesti ranniku- ja Peipsi järve äärsed alad. Elektrisüsteemi tänast olukorda arvestades on Eestis tuulegeneraatoreid võimalik installeerida 90–100 MW ulatuses, kuid sellega kaasneks elektrisüsteemi talitluse kvalitatiivne halvenemine. Negatiivsete kaasmõjudeta saab püstitada 30–50 MW tuulikuid. Lisaks elektrivõrkudega seonduvale piirab tuuleressursi laialdasemat kasutamist suhteliselt väike elektrikoormus, olemasolevate elektrijaamade agregaatide suur ühikvõimsus ja halb manööverdamisvõime. Probleemi leevendab Eesti elektrisüsteemi tugev side (ühendusvõimsus) Läti ja Venemaa elektrisüsteemidega, mis võimaldab tuuleenergia ebatasasusi katta. Tehniliseks piiriks tuulegeneraatorite paigaldamisel Eesti elektrisüsteemis on 400–500 MW. See nõuab aga investeeringuid elektrivõrkudesse ja elektrijaamadesse, tagamaks tuuleenergia ülekannet, reguleerimist ja vajalikke reserve.

1.3.3. Energia hinnad

Viimastel aastatel on Eestis kasvanud pea kõigi kütuste ja energia keskmised hinnad lõpptarbijatele. Eesti elektrihinna dünaamika viimasel kümnendil on nähtav joonisel 1. Nii importkütuste kui ka näiteks kohaliku biokütuse hind tuleneb maailmaturu arengutest ning on seetõttu pikaajalises perspektiivis prognoosimatu. Lisaks on kütuste lõpptarbijahindu mõjutanud riiklik aktsiisipoliitika.

Joonis 1. Eesti elektritarbija kodutariifi ja tarbijahinnaindeksi dünaamika

1.4. ELEKTER

Elektrisüsteem. Eesti elektrisüsteem hõlmab praktiliselt kogu riigi territooriumi ning omab ainulaadselt tugevaid 330 kV ühendusi Läti ja Venemaa elektrisüsteemidega, mis võimaldaksid vajadusel katta kogu Eesti elektritarbimise importelektriga. Eesti, Läti ja Leedu elektrisüsteemid moodustavad Balti Ühendenergiasüsteemi, millel on sama sagedus SRÜ riikide ühendsüsteemiga. Ühendused elektrisüsteemide vahel suurendavad nende töökindlust, võimaldavad vähendada vajalikke reservvõimsusi, luua ühiseid elektriturge ja optimeerida süsteemide talitlust ning arengut.

1.4.1. Elektrienergia tootmine ja tarbimine

Elektrienergia tootmine. Elektrienergia tootmisvõimsusi on Eestil piisavalt, kuid tootmisvõimsuste struktuur ei ole süsteemi vajadusi arvestades ratsionaalne ning võimsuste amortiseerumisega kaasnevad suurenevad käidukulud ning madalam talitluskindlus. Eesti elektrisüsteemis on elektri neto tootmisvõimsusi üles seatud ~2700 MW. Elektrisüsteemi maksimaalne kasutatav neto tootmisvõimsus 2002. a lõpul oli ~2100 MW (tegelik kasutatav neto tootmisvõimsus, tulenevana remontidest, oli näiteks 31.12.2002. 1877 MW). Elektrijaamadest tarbitav võimsus ehk elektrijaamade summaarne netokoormus muutub 400–1500 MW piires. Seejuures suveperioodil (aprillist septembrini) on elektrijaamade netokoormus vahemikus 400–1000 MW ja talveperioodil (oktoobrist märtsini) 500–1600 MW. Eesti Energia AS, mis on 100%liselt riigi omanduses, toodab ~97% kogu elektrienergiast. Aastal 2002 oli Eesti elektrijaamade bruto energiatoodang ligikaudu 8,5 TWh ning siseriiklik lõpptarbimine ligikaudu 5,3 TWh.

Alates 1996. aastast on põlevkivi osa elektritootmises vähenenud ning asendunud eeskätt maagaasiga. Aastal 2002 oli põlevkivi osakaal 90,7%, maagaasi osakaal oli 6,1%. Põlevkiviõlist toodeti 2002. aastal 0,3%, ning turvast põletades 0,2% kogu genereeritud elektrienergiast. Taastuvelektri osakaal on tänaseks tõusnud ligikaudu 0,4%-ni, elektrienergia ja soojuse koostootmist rakendades toodetakse 12–14% elektrienergiast.

Tabel 1. Elektrijaamade koormusprognoosid aastateks 2005–2030, aastase elektritarbimise 3,75%-se kasvu korral

Tabel 2. Elektrijaamade koormusprognoosid aastateks 2005–2030, aastase elektritarbimise 2%-se kasvu korral

Elektrienergia tarbimine. Majandusarengust ning sissetulekute kasvust tingituna on Eestis pikas perspektiivis prognoositav elektritarbimise mõõdukas kasv 2,0–3,75% aastas, mille tulemusena ulatub 2015. aastal elektrienergia lõpptarbimine Eestis 7–9 TWh-ni ja 2030. aastal 9–15 TWh-ni. Tabelites 1 ja 2 on toodud elektrijaamade summaarse netokoormuse prognoosid aastani 2030 lõpptarbimise aastase kasvu 3,75% ja 2% korral. Samuti kajastuvad tabelites prognoosid baasvõimsuse (võimsuse aastane kasutusaeg 100%), koormusgraafiku pooltipu osa (kasutusaeg suurem kui 20%), koormusgraafiku tippude (kasutusaeg kuni 20%) ning minimaalselt vajalike reservide katmiseks. Tabelitest nähtub, millist tüüpi elektrijaamadele ja kui suurele tootmisvõimsusele on Eestis turgu. Elektrijaamade netotootmisvõimsus peab olema süsteemis tarbitavast võimsusest võrgukadude ja vajalike võimsusreservide võrra suurem. Elektrisüsteemis peab olema reguleerimisreservi 5–10%, avariireservi vähemalt kõige võimsama generaatori võimsuse võrra ja remondireservi kõige võimsama generaatori remontimiseks.

Baaskoormuse ja pooltipukoormuse katmiseks sobivad suured kondensatsioon-elektrijaamad. Peamiselt talveperioodil aitavad baas- ja pooltipukoormust katta ka elektri ja soojuse koostootmisjaamad, kuid nende poolt genereeritava elektrienergia graafik on määratud soojuskoormustega. Tippkoormuse katmiseks ja kuumaks avariireserviks sobivad gaasiturbiin- ja kombitsükliga gaasiturbiinagregaadid.

Vaatamata genereeriva võimsuse reservide olemasolule Eesti elektrisüsteemis käesoleval hetkel, tekib lähitulevikus elektrijaamade ebasobiva (koormusele mittevastava) struktuuri, kõrge vanuse ning keskkonnapiirangute karmistumise tõttu kasutatava elektrilise võimsuse puudujääk ning uute tootmisvõimsuste ehitamine on väga aktuaalne. 2016. aastaks on hetkel kasutatavatest võimsustest käidus vaid Iru Elektrijaam koos väikejaamadega (lisanduvad kaks 2004. a. lõpus valmivat energiaplokki Narvas), seega vaid ligikaudu 25% vajalikust elektrilisest võimsusest.

Arvestades varustuskindlust käsitlevates uuringutes ekspertide antud hinnanguid naaberriikide elektrituru võimalikele arengutele, ei ole otstarbekas rajada riiklikku energiapoliitikat imporditavale elektrienergiale. Seetõttu tuleb Eestil elektrilise varustuskindluse tagamiseks ja siseriikliku tarbimise katmiseks arendada oma elektrienergia tootmisvõimsusi.

1.4.2. Elektrienergia ülekanne ja jaotamine

Elektrienergia ülekande eest vastutab Eesti Energia AS-i kontserni kuuluv põhivõrguettevõte. Eesti 110–330 kV põhivõrk kogupikkusega 5156 km on suhteliselt hästi arenenud ja suure läbilaskevõimega. Jaotusvõrkudest koguulatusega ligi 64 000 km on ~93% Eesti Energia AS Jaotusvõrgu halduses. Teised suuremad jaotusvõrgu ettevõtted on Fortum Elekter AS ja Narva Elektrivõrk AS. Tingituna 1990-ndate aastate alafinantseeritusest on jaotusvõrgu olukord piirkonniti mitterahuldav, mistõttu esineb probleeme pingekvaliteedi ning elektrivarustuse katkestustega. Samuti piirab hajutatud elektritootmise ning taastuvenergia arengut elektrivõrgu struktuur, mis on eeskätt kujundatud Narva elektrijaamades toodetava elektri edastamiseks tarbijateni (peamiselt Tallinnasse).

1.4.3. Elektriturg

Elektrisektori tegevusalad jagunevad konkurentsile avatud tegevusteks (elektrienergia tootmine ja müük) ning loomuliku monopoli tegevusteks (elektrienergia ülekandmine ja jaotamine). Elektrituru avanemisel tekib tarbijatel järk-järgult võimalus valida konkureerivate elektrienergia tootjate ja müüjate vahel, võrguteenuse osutamine tarbijatele jääb endiselt loomuliku monopoli osutada. Alates 1. juulist 1999. a on Eesti elektriturg olnud avatud vabatarbijatest klientidele, kelle aastane tarbimine ületab 40 GWh. Nimetatud vabatarbijate tarbimine moodustab 10–11% kogu Eesti elektritarbimisest. EL liitumislepingu alusel peab Eesti elektriturg hiljemalt 31.12.2008 olema avatud vähemalt 35% ulatuses, kõigile tarbijatele avatakse elektriturg hiljemalt 31.12.2012.

Elektrituru liberaliseerimise esmane eesmärk on tagada tarbijatele optimaalne elektri hind, mis kajastaks elektrituru hetkeolukorda. Üldjuhul on riigid oma elektriturge avanud olukorras, kus turul on palju tootmisvõimsusi ning investeeringud elektrijaamade renoveerimiseks ja uute elektrijaamade ehitamiseks pole aktuaalsed. Maailmapraktikale tuginedes kaasnevad elektriturgude avamisega alljärgnevad muutused.

1. Tarbijatel tekib võimalus valida endale elektrienergia müüjat.

2. Elektri hinnad hakkavad kajastama turu hetkeolukorda (igal tunnil on eri hind, mis võivad varieeruda väga suurtes piirides. Üldjuhul on kõrgeimad hinnad talvel külma ilmaga, madalaimad suveöödel).

3. Riigi roll elektri hinnakujundajana väheneb oluliselt, samas suureneb riigi roll regulaatori ning turu korraldajana.

4. Elektri tootmisvõimsuste reserv hakkab vähenema (varustuskindlus väheneb), sest reservi hoidmine on seotud kuludega – hinnad seetõttu mõneks ajaks alanevad.

5. Uusi elektrijaamasid juurde ei ehitata, sest nende investeeringute teostamiseks võetavate laenude tagamiseks on elektri turuhind liialt volatiilne.

Eestis on elektrituru avamisel täiendavalt vaja lahendada järgnevad väljakutsed.

1. Eesti elektriturul tegutseb hetkel vaid üks domineeriv tootja ja müüja. Elektrituru avamiseks oleks soovitav, et turul tegutseks vähemalt 5 võrdväärset elektriettevõtet mõlemal tegevusalal, kes pakuks oma toodangut tarbijatele. Kui konkurente ei ole, siis määrab domineeriv tootja hinnataseme igal ajahetkel.

2. Karmistuvate keskkonnanõuete tõttu peab Eesti aastaks 2016 sulgema kõik vanad põlevkivielektrijaamade plokid. Seega tuleb investeerida uute tootmisvõimsuste ehitamisse. Liberaliseeritud elektrituru toimimise põhimõtted üle kogu maailma nendeks investeeringuteks indikatsioone aga ei anna.

3. Eesti elektrisüsteem võimaldab tehniliselt importida kogu vajamineva elektri, seetõttu tuleb arvestada ka väljaspool Eestit asuvate elektritootjate ja müüjate potentsiaali. Kuna Eesti naaberriikide elektrituru- ja keskkonnaalane regulatsioon loob hetkel seal tegutsevatele elektriettevõtjatele konkurentsieeliseid rahvusvahelisel turul, siis peab Eesti arvestama selliste turu moonutustega ka oma elektrituru alases regulatsioonis.

1.5. SOOJUS

Muutused Eesti ühiskonnas viimasel kümnendil on oluliselt muutnud ka riigi soojamajandust. Võrreldes 1991. aastaga on soojuse tootmine vähenenud ca 2,4 korda ja stabiliseerunud 8–9 TWh-le aastas. 2002. aastal toodeti katlamajades 38% soojusest maagaasi baasil ning üle 45% kohaliku kütuse (põlevkivi, turvas, puit, põlevkiviõli) baasil. Lokaalküte tugineb hinnanguliselt ligikaudu 75% ulatuses puidule ja turbabriketile, ülejäänud osas peamiselt maagaasile.

Eesti soojussektori esmane probleem on soojusvõrkude ebaõiged dimensioonid ning suured kaod. Keskmine arvutuslik trassikadu on käesoleval ajal ligikaudu 18,5% (Soomes ligikaudu 6%), kuid pika tasuvusaja tõttu asendatakse soojustorustikest eelisoleeritud torudega vaid ligikaudu 2% aastas. (Tallinnas ligikaudu 1,5%.)

Kaugküte ja lokaalküte. Küttemajanduses on seni valdav olnud kaugküte, moodustades kogu küttest ligikaudu 70%, soojuse ja elektri koostootmisjaamades toodetud soojuse osakaal küttes on ligikaudu kolmandik. Samas on kaugküttevõrkude (ja ka tootmisseadmete) tehniline seisund halb. See vähendab kaugkütte kasutamise eeliseid ja sunnib üle minema lokaalküttele, mis on regionaalse soojussüsteemi jaoks sageli ebaefektiivne lahendus ning piirab elektri- ja soojuse koostootmise potentsiaali.

Soojuse tarbimine. Soojuse tarbimine Eestis on ebaefektiivne ning energiasäästu võimalused Tallinna ja teiste linnade ning asulate soojusvarustuses on suured. Kuna statistika kajastab lokaalkütet mitte soojuse, vaid kütuste tarbimisena, on soojuse tarbimise analüüs raskendatud. Energiasäästu edendamiseks tuleb see lahkheli lahendada.

1.6. ENERGEETIKA JA KESKKOND

Energeetika on valdkondlikult Eesti suurim keskkonnasaastaja. Põlevkivi põletavad ja töötlevad ettevõtted põhjustavad umbes 60% SO₂ emissioonist, olles riigi suurimad õhu saastajad. Põlevkivi kaevandamisel on kulukateks ning lahendust nõudvateks keskkonnaprobleemideks vee-, turba- ja paekivikasutusega seonduv. Samuti nõuavad lahendamist põlevkivituha ning põlevkivitööstuses tekkiva poolkoksi ning generaatorgaasiga seonduvad probleemid. Kõrvuti põlevkivienergeetika keskkonnaheitmete vähendamisega tuleb likvideerida juba tekitatud keskkonnareostus.

Transpordivahenditest tulenev saaste on Eestis tervikuna Euroopas kehtivate normide piires. Siiski esineb Tallinna ja mitme teise suurema linna liiklussõlmedes lubatud NO_x ja CO piirkontsentratsioone ületavaid olukordi.

Riigikogu 12. märtsi 1997. a otsusega heaks kiidetud Eesti keskkonnastrateegia (RT I 1997, 26, 390) nõuete täitmiseks on hetkel käsil kahe energiaploki renoveerimine Narva elektrijaamades. Eesti Elektrijaama plokk nr 8 renoveerimise vajadus tulenes ka Vabariigi Valitsuse 25.07.2000. a korraldusest nr. 623 «Suurtest põletusseadmetest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste vähendamise riikliku programmi kinnitamine aastateks 1999–2003» (RTL 2000, 88, 1338). Balti Elektrijaama ploki nr 11 valmimistähtajaks on 2004. aasta september, Eesti Elektrijaama plokk nr 8 valmib sama aasta novembris.

Vastavalt EL liitumislepingule on Eesti põlevkivi kasutavatel põletusseadmetel üleminekuperiood direktiivi 2001/80/EÜ lisa III A osas sätestatud väävlisidumise taseme osas. Ahtme Elektrijaamas tuleb põletusseadmed direktiivi nõuetega vastavusse viia hiljemalt 31. detsembriks 2010, Narva elektrijaamades ning Kohtla-Järve Elektrijaamas on tähtajaks 31. detsember 2015. Muude põletusseadmete osas viib Eesti oma energiatootmise antud direktiiviga vastavusse hiljemalt 01.01.2008, selleks ajaks suletakse ka Balti Elektrijaama vanad TP-17 tüüpi katlad. Lisaks ülaltoodule tuleb üleminekuperioodi alla käivates põletusseadmetes tagada väävlisidumisaste 65% ja tahkete osakeste heitmed ei tohi ületada piirväärtust 200 mg/Nm³. Seejuures esitab Eesti 1. jaanuariks 2008 Euroopa Komisjonile investeerimiskava sisaldava plaani AS Narva Elektrijaamade ja Kohtla-Järve elektrijaama järkjärguliseks nõuetega vastavusse viimiseks aastatel 2010–2015.

Nimetatud direktiivi nõuete täitmine eeldab investeeringuid rohkem kui kümne miljardi krooni ulatuses ning on seotud regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimise peatükiga liitumislepingus. Vastavalt liitumisläbirääkimistel esitatud seisukohtadele soovib Eesti kasutada Ühtekuuluvusfondi toetusi energeetikat puudutavate keskkonnaprojektide rahastamiseks. Antud abile kvalifitseeruvad järgmiste teemade alla kuuluvad projektid: põlevkivituha ladustamine, uued õhusaastet vähendavad tehnoloogiad ning investeeringud taastuvasse energeetikasse.

Lisaks on riiklikeks keskkonnaeesmärkideks energiamajanduse valdkonnas:
▪ väävli heitkoguste edasine vähendamine 2005. aastaks 35% võrra ja 2010. aastaks 40% võrra, võttes aluseks 1980. aasta taseme;
▪ saasteainete heitkoguste piiramine aastast 2010 vääveldioksiidi osas 100 000 tonnini, lämmastikoksiidi osas 60 000 tonnini ning lenduvate orgaaniliste ühendite osas 49 000 tonnini;
▪ kütusetanklate ja terminalide keskkonnanõuetega vastavusse viimine lenduvate orgaaniliste ühendite osas aastaks 2007;
▪ põlevkivi elektrijaamade aastase vääveldioksiidi heitkoguse piiramine 25 000 tonnini aastast 2012;
▪ bensiini ja diislikütuse lubatud väävlisisalduse viimine alla 50 mg/kg aastaks 2005, alla 10 mg/kg aastaks 2009.

Põletusseadmete renoveerimise kõrval tuleb elektrijaamade ja teiste põlevkivi kütusena ja toorainena kasutavate ettevõtete tuhahoidlate prügiladirektiivi 1999/31/EÜ nõuetega vastavusse viimiseks investeerida kuni viis miljardit krooni. Kiviter-tehnoloogiat kasutavates põlevkiviõli tootvates ettevõtetes nõuab lähiaastatel lahendamist kaks investeerimismahukat probleemi: tehnoloogilises protsessis tekkiva poolkoksi ladustamine ning generaatorgaasis sisalduvate väävliühendite atmosfääri laskmise vältimine.

1998. a ühines Eesti Kyoto konverentsil allakirjutatud protokolliga, mille kohaselt tuleb ajavahemikus 2008–2012 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid samal määral EL liikmesriikidega, st 8% võrra võrreldes 1990. aastaga. Selle eesmärgi kohaselt peab CO₂ summaarne emissioon Eestis aastateks 2008–2012 alanema tasemele 34494 tuh tonni CO₂/a. Tegelik emissiooni tase on juba pikka aega sellest ligikaudu poole madalam, mistõttu võib pärast CO₂ heitmete kaubandust puudutavate rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimist tekkida soodne võimalus vabade kvootide müügiks. Saadud tulu võimaldab suurendada investeeringuid energiasektori kaasajastamisse. Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste riiklik jaotuskava aastateks 2005–2007 on kättesaadav Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel aadressil http://www.envir.ee/valisohukaitse/kasvuhoonegaasid.html. Lisaks pakub Eestile huvi Kyoto ühisrakendusmehhanism. Käesolevaks hetkeks on sõlmitud riikidevahelised lepingud ühisrakendusprojektide elluviimiseks Soome, Taani ja Hollandiga, tõenäoliselt sõlmitakse selliseid lepinguid veelgi.

Energiamajanduse arendamisel tuleb ka taastuvenergia puhul tähelepanu pöörata keskkonnakahjustustele, seda eelkõige hüdroenergia (maade üleujutamine) ja tuuleenergia (oht linnustikule ja müra) puhul, kuid ka bioenergia ressursside kogumisega kaasnevad maastikukahjustused vajavad piisavalt tähelepanu. Võimalikele kahjustustele peab tähelepanu juhtima projektide keskkonnamõjude hindamine. Eenergiamajanduse ning keskkonnahoiu poliitikate paremaks ühildamiseks on otstarbekas looduskaitsealade moodustamise protsessi kaasata ka majandusinimesi, eeskätt taastuvenergeetilist potentsiaali omavates ning põlevkivi ressursi poolest rikastes piirkondades.

1.7. ENERGEETIKAALANE HARIDUS, TÄIENDUSKOOLITUS NING TEADUSARENDUS

Energiamajanduse arengu aluseks on valdkonna haridussüsteem ning teadusarendustegevus. Energiatehnoloogia alases hariduses ja teadusarenduses on Eestis olemas arvestatav tööstuspotentsiaal ning pikaajaline teadustegevus kõigis suurematest teadusasutustes. Samas on vastav haridus- ja teadusstruktuur aegunud ning ei suuda alafinantseeritusest tingituna pakkuda piisaval määral tuge energiasektori kaasajastamisel. Et tagada Eesti energiasektori jätkusuutlikku arengut ning võimaldada tulevikus põlevkivienergeetika asendamist alternatiivsete energialiikidega tuleb juba täna asuda panustama kvaliteetsesse energiatehnoloogia alasesse haridusse ning teadus- arendustegevusse.

Energeetilise suunitlusega tööhõive Eestis on valdkondlikult üks laiemaid. Siia kuuluvad suured energiaettevõtted, erinevate seadmete arendajad, mitmesuguste energeetikaga tihedalt seotud teenuste ja toodete pakkujad ning tööstusettevõtted.

2. KÜTUSE- JA ENERGIAMAJANDUSE STRATEEGILISED EESMÄRGID JA PÕHIMÕTTED

Eesti kütuse- ja energiamajanduse põhieesmärk on tagada nõuetekohase kvaliteediga ning optimaalsete hindadega kütuse- ja energiavarustatus. Põhieesmärgi täitmisele on suunatud energiamajanduse üksikvaldkondades püstitatud strateegilised eesmärgid ja tegevussuunad.

Eesti kütuse- ja energiamajanduse strateegilised eesmärgid on:
▪ tagada nõuetekohase kvaliteediga ning optimaalsete hindadega kütuse- ja energiavarustatus;
▪ kindlustada sisemaise elektrilise tarbimiskoormuse katmiseks vajalik kohaliku genereeriva võimsuse olemasolu ning seadusele vastav vedelkütuse varu;
▪ saavutada aastaks 2010 taastuvelektri osakaaluks 5,1% brutotarbimisest;
▪ saavutada aastaks 2020 elektri- ja soojuse koostootmisjaamades toodetud elektri osakaaluks 20% brutotarbimisest;
▪ tagada elektrivõrgu täielik uuendamine ligikaudu 30 aastastes perioodides;
▪ tagada avatud turu tingimustes põlevkivienergia tootmise siseturu konkurentsivõime säilimine ning efektiivsuse tõus, rakendades kahjulikke keskkonnamõjusid vähendavaid kaasaegseid tehnoloogiaid;
▪ kindlustada riiklikult kehtestatud keskkonnanõuete täitmine;
▪ tõhustada energiakasutust soojus-, elektri- ja kütusemajanduses;
▪ hoida aastani 2010 primaarenergia tarbimise maht aasta 2003 tasemel;
▪ töötada välja meetmed võimaldamaks taastuvate vedelkütuste, eeskätt biodiisli, kasutamist transpordisektoris;
▪ tagada pidev kaasaegse oskusteabe ning spetsialistide olemasolu kütuse- ja energiamajanduse kõigis valdkondades, et soodustada siseriiklikku tehnoloogiaarendust ja võimaldada kaasaegse energiatehnoloogia siiret;
▪ luua eeldused ühenduste rajamiseks Põhjamaade ning Kesk-Euroopa energiasüsteemidega.

Strateegiliste eesmärkide täitmisel lähtutakse järgmistest põhimõtetest:

▪ Tõhustada koostööd energiaettevõtete, avaliku sektori ning teadus- ja õppeasutuste vahel.

▪ Riigi kütusepoliitika kujundamisel lähtuda kodumaiste taastuvate kütuste osatähtsuse tõstmise vajadusest energiabilansis, arvestades samas majandusliku ratsionaalsuse ning varustuskindluse printsiipi.

▪ Eelistada uute elektrijaamade rajamisel elektrienergia hajutatud tootmise printsiipi ja soojuse ning elektri koostootmist, kindlustades seejuures olemasolevate soojusvõrkude optimaalse ärakasutamise.

▪ Igas maavalituses määratleda inimene, kelle tööülesandeks on vastava maakonna kütuse- ja energiasektori arengu analüüs, riiklike eesmärkide elluviimise tagamine maakondlikul tasemel ning kohalike omavalitsuste kütuse- ja energiamajanduse alase info ja tegevuse haldamine.

▪ Erinevate energeetikaga seotud keskkonnaeesmärkide seadmisel ning rahvusvaheliste lepingutega ühinemisel analüüsida võetavate kohustuste maksumust.

▪ Investeeringutoetuste ja tegevusabi rakendamisel eelistada eeskätt regionaalsest aspektist olulisi või keskkonnakaitselise suunitlusega projekte.

Tagamaks kütuse- ja energiamajanduse strateegiliste eesmärkide järgimist ning elluviimist, esitab majandus- ja kommunikatsiooniminister iga kahe aasta tagant vastava ettekande valitsustasandil. Esimene ettekanne leiab aset 2006. aasta alguses.

3. EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEKS VAJALIKUD TEGEVUSSUUNAD JA MEETMED

3.1. ELEKTER

Elektroenergeetika arendamisel tuleb elektrisüsteemi koormusgraafiku katmiseks maksimaalselt rakendada elektri ja soojuse koostootmist, mis võimaldab aastal 2020 katta 20% elektrienergia siseriiklikust brutotarbimisest. Koostoodetud elektri osakaalu edasist tõusu piiravaks teguriks on vajalik soojuskoormus, mida aitaks laiendada peamiselt suurte tööstustarbijate tekkimine, uute kaugküttevõrkude rajamine ning kaugemas tulevikus ka mikroenergeetika areng.

Lisaks tuleb elektrisüsteemi arendamisel ette näha kiiresti reguleeritavate tootmisvõimsuste rajamist. Tehniliselt otstarbekas on suurtesse tarbimiskeskustesse (eeskätt Tallinn) gaasiturbiinide või kombitsükliga gaasiturbiinagregaatide ehitamine. Need kataksid energiasüsteemi koormustippe, ühtlustaksid Narva Elektrijaamade koormusgraafikut (muutes talitluse efektiivsemaks), looksid alternatiivi reguleerimisvõimsuse importimisele, tõstaks tunduvalt elektrisüsteemi varustuskindlust, vähendaksid investeeringuid Narva elektrijaamadesse ja põhivõrku ning annaksid võimalused naaberriikide reserviturul osalemiseks. Aastaks 2020 on Eestis prognoositavalt nimetatud kiiresti reguleeritavaid tipuagregaate kuni 200 MW.

Elektri ja soojuse koostootmise, mida arendatakse eelistatult kohalike taastuvate kütuste baasil, ning tipuagregaatide kõrval soodustatakse taastuvenergia arengut. Aastaks 2010 tõuseb taastuvelektri osakaal Eestis 5,1%-ni brutotarbimisest, mis võrdub 300–360 GWh elektrienergiaga. Nimetatud eesmägi saavutamiseks tuleb taastuvenergia tootmisseadmetesse investeerida 2–4 mld krooni ning maksta taastuvenergia ostukohustuse raames 90–144 mln krooni aastas. Taastuvelektri osakaalu tõus jätkub ning aastaks 2020 on taastuvelektri osakaal Eestis kuni 10% bruto elektritarbimisest.

Koostoodetud biokütustel baseeruvale energiale ning väikehüdroelektrijaamades toodetud energiale lisaks tuleb peamine osa taastuvelektrist tuuleparkidest. Aastaks 2005 on Eestis elektrituulikuid koguvõimsusega ligikaudu 30 MW. Aastaks 2030 võib nende koguvõimsus ulatuda 500 MW-ni. Taastuvelektri arenguks rakendatakse järgnevaid toetusi:
▪ Elektrituruseadusele (RT I 2003, 25, 153; 2004, 18, 131; 30, 208) tuginevat taastuvelektri fikseeritud hinnaga ostukohustust,
▪ Kyoto protokolli ühisrakendusmehhanismi ja emissioonikaubandust,
▪ EL struktuurivahendeid ja Ühtekuuluvusfondi.

Elektri ja soojuse hajutatud koostootmise, taastuvelektri ning tipuagregaatide kõrval tuleb leida tootmislahendus ülejäävale ~75%-le elektrivajadusest. Põhilisteks Eestit varustavateks elektrijaamadeks vähemalt aastani 2015 jäävad Balti ja Eesti elektrijaamad Narvas. AS Narva Elektrijaamad koos AS Eesti Põlevkiviga jäävad vähemalt kuni elektrituru täieliku avamiseni riigi omandisse. Eesti Energia AS rekonstrueerib Narvas 2005. aastaks kaks energiaplokki (netokoguvõimsusega 363 MW) tsirkuleerivale keevkiht põletustehnoloogiale (CFBC).

Nimetatud plokid on maailmas ainulaadsed – nii suuremahulist keevkiht põletustehnoloogial põhinevat põlevkivienergeetikat ei ole maailmas varem arendatud. Seetõttu, kuigi antud projektil on kõrged lootused, ei ole praegusel hetkel ratsionaalne otsustada, kuidas põlevkivienergeetikaga edasi toimida. Elektriliste tootmisvõimsuste edasise arendamise suhtes Eestis võetakse lõplik seisukoht alles pärast keevkiht põletustehnoloogia rakendumist Narva elektrijaamades. Tuginedes elektrituruseadusele (RT I, 2003, 25, 153; 2004, 18, 131; 30, 208), täiendavatele analüüsidele (sh Narva elektrijaamade kahe uue ploki käiduanalüüs) ning rahvusvahelistele arengutele, koostab Majandus ja Kommunikatsiooniministeerium selleks elektrimajanduse arengukava ning esitab Vabariigi Valitsusele hiljemalt 01.06.2005.

Eesti alternatiivsed võimalused elektroenergeetika arendamise osas on järgmised:

1. Jätkata Narva elektrijaamade renoveerimist tsirkuleerivale keevkiht tehnoloogiale tuginedes.

2. Rakendada põlevkivienergeetikas muid tehnoloogilisi lahendusi nagu näiteks rõhu all põletamine, põlevkivi segamine teiste (ka näiteks taastuvate) kütustega, põlevkiviõli suuremahuline tootmine ning selle rakendamine hajutatud energiatootmise põhimõtte alusel vms.

3. Muuta põhjalikult kogu Eesti energiasektori struktuuri, loobudes põlevkivienergeetikast ning keskendudes muudele, peamiselt imporditavatele energiakandjatele. Kõige tõenäolisemad alternatiivid sellise lahenduse puhul on maagaas ning kivisüsi.

4. Teha koostööd teiste riikidega – näiteks osaleda võimalikus uue tuumajaama ehitamise projektis Leedus, kus juba on selleks vajalik koolitatud personal ning vajalik infrastruktuur.

Kui Narva elektrijaamades 2004. aastal valmiva kahe keevkiht energiaploki talitlus osutub edukaks, jätkatakse põlevkiviplokkide renoveerimist järgneva ajagraafiku alusel (investeeringumaksumused on eeldatavad lähtudes kahe esimese ploki renoveerimiseks sõlmitud lepingutest):
▪ 2010. a lõpuks valmib 2 plokki Narva elektrijaamades ja Ahtme Elektrijaam (kokku 535 MW_e) kogu investeerimismaksumusega ligikaudu 456 mln EUR
▪ 2015. a lõpuks valmib 3 plokki Narva elektrijaamades ja Kohtla-Järve Elektrijaam (kokku 665 MW_e) kogu investeerimismaksumusega ligikaudu 418 mln EUR.

Lõplikud investeerimisotsused tuleb langetada vähemalt 3 aastat enne soovitud põlevkivi energiaploki valmimist.

Kui keevkihttehnoloogia Narva elektrijaamades end ei õigusta, tuleb elektroenergeetika arendamisel tugineda maagaasile ja/või kivisöele.

Maagaas on põlevkivienergeetika esmane alternatiiv, olles kõige keskkonnasäästlikum fossiilne kütus. Samas on maagaasi tarbimise mahuka tõusu puhul kriitiline energeetilise varustuskindluse aspekt. Maagaasi hind Eestis sõltub alternatiivsete energiakandjate hinnast. Võimalik on ka kivisöe kasutamine elektrienergia tootmiseks. Kivisöe varud on maailma fossiilsetest kütustest suurimad ning tarnijaid on mitmeid. Samas on kivisöeenergeetika keskkonnamõjud võrreldavad põlevkivienergeetikaga, millele lisandub põlevkivienergeetika asendamisest tulenev sotsiaalpoliitiline kulu ning mõju väliskaubandusbilansile. Elektriliste tootmisvõimsuste pikaajaline konkurentsivõime sõltub seejuures otseselt EL keskkonnapiirangute arengust.

Ühe alternatiivina energiavarustuse tagamisel arvestatakse ka võimalust teha koostööd Balti regioonis uue tuumaelektrijaama rajamiseks Leetu. Olenemata põlevkivienergeetika arendamisest ning sõltuvana uute energiatehnoloogiate arengust on tõenäoline, et vastav vajadus tekib aastatel 2020–2030 Balti regiooni varustuskindluse tagamiseks.

Aastaks 2030 võib sõltuvana energiatehnoloogia arengust aset leida hajutatud mikroenergeetika laialdane levik kütuseelementidele tuginedes. Samuti ei ole välistatud muu energiatehnoloogiline innovatsioon nagu näiteks termotuumaenergeetika rakendamine. Uute energiatehnoloogiate osas toetab riik pilootprojektide elluviimist ning vastavate kompetentside siseriiklikku arendust.

Elektroenergeetika edasise arendamise osas otsuse langetamiseks (eesmärkide saavutamise viiside valikuks) teostatakse järgnevaid tegevusi.

1. Analüüsitakse kahe valmiva keevkiht-energiaploki talitlust Narva elektrijaamades. See osutub võimalikuks alates 2004 aasta teisest poolest.

2. Hangitakse teavet ja kinnitust uue maagaasi võrgu rajamisest Venemaalt Euroopasse ning Eesti võimalustest sellega liituda. Samas uuritakse Läti maa-aluse gaasihoidla laiendamise projektis osalemist maagaasi julgeoleku varu tagamiseks.

3. Analüüsitakse põlevkiviõli ja põlevkivikeemia tööstust, langetamaks strateegilist seisukohta antud sektori potentsiaalist ning jätkusuutlikkusesest riigi energiamajanduses. Määratletakse põlevkivi kasutussuundade riiklik visioon.

4. Taotletakse kinnitust Leedu tuumaenergeetika arendamise suundadest ja koostöövõimalustest nimetatud suunal.

3.1.1. Elektrienergia ülekanne ja jaotamine

Investeeringuid elektrivõrkudesse Eestis lähema 10–15 aasta vältel suurendatakse, tulenevalt alafinantseeritusest 1990-ndatel aastatel ning kõrgematest nõudmistest elektrisüsteemi talitluskarakteristikute osas. Kui täna uuendatakse iga-aastaselt ligikaudu 2,5% elektrivõrgust, siis edaspidi on eesmärgiks tõsta elektrivõrkude renoveerimistsükkel ligikaudu 30 aastasesse perioodi. Elektrivõrgu renoveerimisel on eesmärgiks pidevalt vähendada võrgukadusid, tõsta pinge kvaliteeti ja suurendada elektrisüsteemi talitluskindlust. Selleks likvideeritakse järk-järgult pingeklassid 220 kV, 35 kV ja 6 kV.

Võrgu läbilaskevõimet suurendatakse eelkõige Narva–Tallinn suunal, samas tugevdatakse saarte elektrivarustust ja laiendatakse elektrituulikute liitumisvõimalusi tuulerikastes piirkondades. Elektrivõrgu moderniseerimisel arvestatakse hajutatud elektritootmise arendamise võimalustega. Keskmised investeeringuvajadused elektrivõrkude arendamiseks vaadeldaval perioodil moodustavad hinnanguliselt 1100–1200 mln kr aastas. Elektrienergia ülekandesüsteem AS Põhivõrgu näol jääb alatiseks riigi omandisse.

3.1.2. Elektrituru areng

Eestis jätkub energiaturu liberaliseerimine nii, et oleks tagatud tarbijate valikuvabadus, aga ka vajalik indikatsioon uute elektrijaamade rajamiseks ning vanade renoveerimiseks optimaalses mahus. Samas tuleb vältida olukorda, kus turu moonutuste abil konkurentsieeliseid kasutavad tootjad väljastpoolt Eestit vähendaksid Eesti varustuskindlust. Turu toimimiseks on vajalik elektrituru erinevate osaliste sõltumatus ning võrguettevõtjate poolse turuosaliste diskrimineerimise välistamine.

3.1.3. Rahvusvaheline koostöö ning ühendused Põhjamaade ja Kesk-Euroopa energiasüsteemidega

Riiklikest huvidest lähtudes kasutatakse Balti Ühendenergiasüsteemi võimalusi elektrisüsteemi piisavalt kõrge töökindluse tagamiseks ning pikas ajaperspektiivis süsteemi funktsioneerimise ja arengu kulutuste minimeerimiseks. Süsteemide vaheliste elektriliinide kaudu arendatakse elektrikaubandust sellisel määral, et see ei kahjusta Eesti elektritarbijate huve.

Elektrivarustuse kvaliteedi tõstmiseks ning osalemiseks Euroopa elektriturul on Eesti elektrisüsteemile kasulik saada ühendus Kesk-Euroopa ühendenergiasüsteemiga (UCTE). Valdav seisukoht on, et liitumine UCTE-ga võib reaalselt toimuda alates aastast 2008.

Tootmisvõimsuste efektiivsemaks rakendamiseks ja varustuskindluse tugevdamiseks on 2005. aasta novembriks planeeritud Eesti ja Soome vahelise merekaabli ESTLINK valmimine, mis ühendab Eesti elektrisüsteemi Põhjamaade ühendelektrisüsteemiga NORDEL. Projekt näeb ette 350 MW alalisvoolu merekaabli ehitamist ligikaudse maksumusega 1,6 mld krooni, mis võimaldab elektrivoogude liikumist mõlemas suunas. Projekti elluviimine suurendab muuhulgas Tallinna piirkonna elektrivarustuskindlust kriisiolukordades. Kuna projekti realiseerudes muutub Balti elektriturg osaks Põhjamaade elektriturust, siis tuleb seadusandlusega tagada nende kahe turu ühtne toimimine.

Riikliku julgeoleku tagamine, energeetikamajanduse varustuskindluse aspektist lähtuvalt, paraneb lisaks rahvusvaheliste ühenduste loomisele ka läbi siseriikliku elektrivõrgu pideva arendamise ning hajutatud elektri- ja soojuse koostootmise laiendamise. Lisaks kuulub energiamajandus valdkondlike kriisireguleerimisplaanide hulka, mida koostatakse ja täiendatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi Kriisireguleerimise osakonnas.

Energeetikaalases koostöös teiste Baltimaade ja Põhjamaadega kujundatakse koostöövõrgustik ühtsete seisukohtade kujundamiseks EL energiapoliitika väljatöötamisel.

3.2. SOOJUS

Soojusvõrkude säilitamine ja arendamine on riiklik prioriteet, mis võimaldab rakendada soojuse ja elektri koostootmist ning vähendada soojusvarustuse keskkonnamõjusid. Konkurentsivõimelise soojuse ja elektri koostootmiseks toetatakse olemasolevate kaugküttevõrkude säilimist, eelkõige suurte kohalike energiaressurssidega piirkondades, ning kaugküttevõrkude tehnilise taseme ja efektiivsuse tõstmist.

Soojusvarustuse stabiilse arengu seisukohast toetab riik linnades (linnaosades) optimaalsete kaugküttepiirkondade moodustamist, mis sisuliselt tähendab kaugkütte ja erinevate lokaalkütte viiside kooskõlastatud arendamist. Kaugküttepiirkondade rajamine peab arvestama tarbijate ja linna (või linnaosa) kui terviku huvisid, säästva arengu põhimõtteid, vajalikke investeeringute minimeerimist ning sotsiaalaspekte.

Kaugküttepiirkondade määratlemise aluseks on omavalitsuse territooriumi üldplaneering, mis võimaldab igale linnaosale, kvartalile või tänavale planeerida kaugkütte, lokaalkütte või individuaalkütte. Üldplaneering leiab rakendust omavalitsuse soojusvarustuse arendamisel ja arengukavade koostamisel, kus määratakse kindlaks soojusallikate ja nende teeninduspiirkondade paigutus ning küttepiirkondade arengustsenaariumid. Uute asumite soojusvarustussüsteemi kaugküttele planeerimisel saab lähtuda näiteks torustiku jooksva meetri kohta tulevast tarbimiskoormusest ning liitumisvõimsusest. Kaugkütte täielik potentsiaal realiseerub vaid elektri- ja soojuse koostootmise puhul. Kaugküttepiirkondade moodustamine on tänaseks edukalt läbi viidud mitmes Eesti linnas.

Piirkondades, kus ei ole võimalik rakendada kaugkütet, on kaasaegsest energiasäästlikust tehnoloogiast võimalik kasutada soojuspumpasid. Soojuspumba toodetud soojusest on 2/3 loodusest (maast, kivist või veest) ammutatav päikeseenergia, mida ei ole vaja eraldi genereerida. Seega võimaldab soojuspumpade rakendamine saavutada arvestatavat energiasäästu. Soojuspumpade laiemat levikut piirab esialgu suhteliselt kõrge investeeringumaksumus.

3.3. ENERGIAKASUTUS

Energiakasutuse tõhustamine ning energiasäästu realiseerimine on riigi energiamajanduse arendamise prioriteet, mis võimaldab pikaajalises perspektiivis vähendada kulutusi energia tootmis- ja ülekandevõimsustesse, vähendades energeetika keskkonnamahukust ning suurendades varustuskindlust.

Energiasäästu kvantitatiivne eesmärk on vähendada ratsionaalsete säästumeetmete rakendamisega majanduse ja ühiskonna arengust lähtuvat primaarenergia tarbimise tõusu vähemalt kaks korda aeglasemaks sisemajanduse koguprodukti kasvust. Lühemas perioodis on eesmärgiks, et primaarenergia tarbimine aastal 2010 ei ületaks 2003. aasta taset.

Riik saab energiasäästu tõhustada läbi:
▪ vastava seadusandluse;
▪ energiasäästu sihtprogrammi;
▪ energiasäästu soodustava maksupoliitika;
▪ Kyoto protokolli rakendusmehhanismide;
▪ energiasäästualase teadusarenduse ning innovatsiooni edendamise jne.

Kuna säästupotentsiaali poolest on Eestis esirinnas ühiskondlikud hooned, on strateegiliseks säästu propageerimise hoovaks riiklik eeskuju – energiasäästu eesmärke tuleb käsitleda olulise tegurina riiklike investeeringute ja toimingute elluviimisel, samuti hankeprotsessides. Seejuures luuakse sobivad tingimused nn energiateenuste ettevõtete (ingl k energy service company) turule tulekuks.

Energiasüsteemi talitluse juhtimisel rakendatakse tarbimise juhtimise põhimõtteid ning jätkatakse hoonete energiaauditi võimaluste tutvustamist üldsusele. Energiasäästu projektide elluviimiseks luuakse mitmekülgsemad võimalused ning teostatakse riiklikke pilootprojekte.

Säästualase tegevuse toetamiseks koondatakse potentsiaalsete energiasäästu projektide, energiatarbimise jaotuse ning kohalikke taastuvate energiaressursside statistikat.

3.4. MAKSUPOLIITIKA

Tänane energiasektorit mõjutav maksupoliitika on mõneti erinev riigi energia- ning keskkonnapoliitilistest eesmärkidest ning vajab terviklikku ümberkorraldust. Maksustamise põhimõtete uuendamisel lähtutakse direktiivist 2003/96/EÜ ning EL liitumislepingus fikseeritud üleminekuperioodidest. Paralleelselt direktiivi põhimõtete jõustamisega tuleb ümber vaadata ka kehtivad keskkonnakasutuse ja saaste maksustamise põhimõtted. Seejuures on Euroopas levinud põhimõte, kus energeetikast korjatavad keskkonnamõjudele tuginevad tasud suunatakse tagasi energiasektori kaasajastamisse ning keskkonnaprobleemide leevendamisse. Energiakandjate maksustamise määrad peavad suunama tarbijaid ja tootjaid kasutama riigi poolt eelistatud energiaallikaid ning soodustama efektiivsemat energiakasutust. Uus kompleksne energeetikat ja keskkonda reguleeriv maksusüsteem saab tuginema üldpõhimõtetele, kus soojuse maksustamine toimub soojuse tootmiseks kasutatava kütuse baasil ning elektrienergia puhul on maksustatud kasutatav kütus ning elektritarbimine. Seejuures maksustatakse kütuseid süsiniku sisalduse alusel.

Lisaks on aastaks 2005 taastuvate mootorikütuste turule toomiseks vajalik vabastada nimetatud kütused kütuseaktsiisist. Vastava seaduseelnõu töötab välja Rahandusministeerium.

Kirjeldatud energeetika ja keskkonnaalase kompleksse maksureformi ettevalmistamiseks moodustatakse töögrupp Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ning Rahandusministeeriumi esindajatest, eesmärgiga jõuda kokkuleppele saastetasude ja energiamaksunduse kehtestamise ja jaotamise põhimõtetes ning fikseerida riikliku emissioonikvoodi administreerimise põhimõtted. Maksureform viiakse läbi hiljemalt aastaks 2008.

3.5. ENERGEETIKAALANE HARIDUS, TÄIENDUSKOOLITUS NING TEADUSARENDUS

Energiatehnoloogia siseriiklik arendustegevus Eestis saab olla konkurentsivõimeline kitsalt määratletud arendussuundades, valdkonna tervikperspektiivis tuleb aga tagada vajalikud tingimused ning kompetentsid tehnoloogiasiirde rakendumiseks. See loob eeldused energiamajanduse strateegilisteks ümberkorraldusteks tulevikus. Energiatehnoloogia arendustegevuse suunamiseks koostatakse aastaks 2006 riiklik energiatehnoloogia arendusstrateegia, mis leiab rakendust rakendus- ja ülikoolide arengukavade koostamisel, valdkondlike koolitustellimuste kujundamisel ning õppekavade atesteerimisprotsessis. Strateegiaga luuakse tingimused Eesti energiavaldkonna tippteadlaste osalemiseks rahvusvahelistes teadusarendusprogrammides. Samuti soodustatakse õppe- ja teadusasutuste ning ettevõtete koostööd laboratooriumiseadmete uuendamisel ja õppeprotsessi kaasajastamisel.

4. STRATEEGILISTEST EESMÄRKIDEST LÄHTUV ENERGEETIKA ARENGU PROGNOOS

Võttes aluseks käesolevas kavas peamise elektroenergeetika edasise arendamise alternatiivina toodud Narva elektrijaamade renoveerimise jätkamise tsirkuleeriva keevkiht põletustehnoloogiaga ning lähtudes Rahandusministeeriumi poolt koostatud pikaajalisest majanduskasvu prognoosist aastani 2030¹, esitab tabel 3 energeetika peamisi indikaatoreid aastal 2010.

Tabel 3. Eesti energeetika peamised indikaatorid aastani 2010, jätkates Narva Elektrijaamade renoveerimist tsirkuleerivale keevkihttehnoloogiale

KOKKUVÕTE

Eesti kütuse- ja energiamajandus areneb lähiaastatel järgnevalt.

▪ Riik loob tingimused kütuse- ja energiamajanduse sujuvaks arenguks, lähtudes tarbimisest ja keskkonnakaitselistest eesmärkidest pikaajalises perspektiivis.

▪ Pidevalt on tagatud kohalike elektriliste tootmisvõimsuste olemasolu siseriikliku tarbimisvajaduse aastaringseks katmiseks.

▪ Jätkub energiaturu liberaliseerimine ja vaba konkurentsi arendamine nii tootjate kui ka tarbijate osas. Turu liberaliseerimisega suurendatakse Energiaturu Inspektsiooni rolli energiaturul.

▪ Töötatakse välja uus keskkonda ja energeetikat kompleksselt reguleeriv maksusüsteem ning emissioonikaubandust ja teiste Kyoto protokolliga sätestatud mehhanismide rakendamiseks vajalikud seadusandlikud aktid.

▪ Primaarenergia üldine tarbimine aastal 2010 ei ületa 2003. aasta taset. Soojuse tarbimine lähiaastatel väheneb. Majanduse arenguga kaasneb elektrienergia tarbimise mõõdukas kasv 2–3,75% aastas. Energiaefektiivsuse ning energiasäästu alaste tegevuste propageerimiseks näitab eeskuju riik, soodustades energiasäästu projektide realiseerimist ning arvestades energiasäästu alaste eesmärkidega igapäevaste toimingute ning hankeprotsesside juures.

▪ Primaarenergia bilansis suureneb turba, biokütuste ja tuuleenergia osakaal. Põlevkivi kui põhilise kohaliku kütuse tarbimine pikaajalises perspektiivis väheneb. Suureneb ka maagaasi ja vedelkütuste tarbimine.

▪ Põlevkiviõli tootmise otstarbekus ja põlevkivikeemia perspektiivid leiavad käsitlemist täiendavates uuringutes.

▪ Riik soodustab taastuvate energiaallikate kasutamist, aastaks 2010 peab nende osakaal ulatuma 5,1%-ni elektrienergia brutotarbimisest, taastuvelektri osakaal tõuseb ka edaspidi.

▪ Keskkonnanõuete täitmiseks ja elektrijaamade kasuteguri tõstmiseks minnakse üle põlevkivi keevkiht põletustehnoloogiale renoveerides Narva elektrijaamades kaks plokki. Renoveerimise jätkamise maht otsustatakse pärast kahe praegu rekonstrueeritava energiaploki tööle hakkamist ja tulemuste analüüsi. AS Narva Elektrijaamad ja AS Eesti Põlevkivi jäävad vähemalt kuni elektrituru täieliku avamiseni riigi omandisse.

▪ Säilitatakse olemasolevad elektri ja soojuse koostootmisvõimsused ning soodustatakse piisava soojuskoormusega piirkondadesse uute koostootmiselektrijaamade rajamist. Koostoodetud elektri osakaal kogu elektrienergia toodangust tõuseb aastaks 2020 13%-lt 20%-ni elektrilisest brutotarbimisest.

▪ Energiasüsteemi talitluse juhtimisel rakendatakse tarbimise juhtimise põhimõtteid ning jätkatakse hoonete energiaauditi põhimõtete arendamist ja tutvustamist üldsusele.

▪ Linnade elektrivarustuskindluse tõstmiseks, ööpäevaste tippkoormuste katmiseks ja operatiivreservi hoidmiseks Eesti energiasüsteemis analüüsitakse suurematesse linnadesse või nende lähedusse gaasiturbiin- või kombitsükliga gaasiturbiinagregaatide ehitamist.

▪ Renoveeritakse vanu ja majandusliku tasuvuse korral ehitatakse uusi soojusvõrke, soodustatakse soojusvarustustsoonide määratlemist.

▪ Elektrivõrkude renoveerimine ja uuendamine kasvab mahuni, mis tagab nõutava varustuskindluse ja kvaliteediga elektri ülekandmise ja jaotamise kliendile. Eelkõige suurendatakse võrgu läbilaskevõimet Narva–Tallinn suunal, tugevdatakse saarte elektrivarustust ja laiendatakse elektrituulikute liitumisvõimalusi tuulerikastes piirkondades. Elektrivõrgu terviklik renoveerimistsükkel viiakse ligikaudu 30 aasta peale. Elektrienergia ülekandesüsteem AS Põhivõrgu näol jääb alatiseks riigi omandisse.

▪ Uuendatakse Eesti elektrisüsteemi põhi- ja automaatikaseadmeid ning võetakse kasutusele uusi talitluse juhtimise meetodeid, suurendades sellega elektrisüsteemi töökindlust ja majanduslikku efektiivsust.

▪ Töötatakse välja vajalikud meetmed taastuvate vedelkütuste kasutamise võimaldamiseks transpordisektoris.

▪ Erialase koolituse ja täienduskoolituse taseme tagamiseks ning rakendusuuringute ja energiatehnoloogia arenduse tõhustamiseks tihendatakse sidemeid energeetikaettevõtete, õppeasutuste, avaliku sektori ja erialaseltside vahel.

▪ Siseriikliku energiatehnoloogia arendustegevuse edendamiseks ning majanduslikult optimaalse tehnoloogiasiirde realiseerumiseks koostatakse aastaks 2006 riiklik energiatehnoloogia arendusstrateegia.

▪ Valmistatakse ette Eesti elektrisüsteemi liitumist Euroopa ühendelektrisüsteemiga UCTE, tõhustatakse energeetikaalast koostööd teiste Baltimaade ja Põhjamaadega, et töötada välja koostöövõrgustik ühtsete seisukohtade kujundamiseks EL energiapoliitikas.

▪ Aastal 2005 valmib Eesti elektrimajanduse arengukava, mis määratleb elektroenergeetika arendamise edasised etapid ning täpsustab käesolevat arengukava elektrimajanduse valdkonnas jne.

Tabel 4. Ülesanded Vabariigi Valitsusele energiamajanduse suunamisel lähiaastatel

_____________
¹Rahandusministeeriumi pikaajaline majanduskasvu prognoos koos täiendavate kommentaaridega on kättesaadav ka interneti vahendusel:
http://finants.tervishoiuprojekt.ee/docs/est/Rahandusministeeriumi_prognoos_aastani_2030.pdf