Teksti suurus:

Ohtlike taimekahjustajate ja nende peremeestaimede ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamise ja riigisiseselt edasitoimetamise ning sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise nõuded ja eriloa väljastamise kord

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:07.01.2005
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:06.04.2007
Avaldamismärge:RT I 2005, 1, 2

Ohtlike taimekahjustajate ja nende peremeestaimede ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamise ja riigisiseselt edasitoimetamise ning sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise nõuded ja eriloa väljastamise kord1

Vastu võetud 21.12.2004 nr 364

Määrus kehtestatakse « Taimekaitseseaduse» (RT I 2004, 32, 226) § 12 lõike 2 alusel.

§1. Reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse ohtlike taimekahjustajate ja nende peremeestaimede (edaspidi ohtlik materjal) ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamise ja riigisiseselt edasitoimetamise ning sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise (edaspidi käitlemine) nõuded ja eriloa väljastamise kord.

(2) Ohtliku materjali käitlemiseks peab sordiaretajal ning teadus- ja arendusasutusel «Taimekaitseseaduse» § 12 lõike 1 kohaselt olema Taimetoodangu Inspektsiooni (edaspidi järelevalveasutus) sellekohane eriluba.

(3) Määruse nõudeid ei kohaldata ohtliku taimekahjustaja eluvõimetu bioloogilise näidispreparaadi käitlemise suhtes.

§2. Ohtliku materjali ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamise nõuded

(1) Ohtlikku materjali võib ühendusevälisest riigist Eestisse toimetada «Taimekaitseseaduse» § 37 lõike 3 alusel kehtestatud loetelus nimetatud piiripunktide kaudu. Ühendusevälisest riigist Eestisse toimetatav ohtlik materjal peab vastavas piiripunktis läbima taimetervise kontrolli.

(2) Ühendusevälisest riigist Eestisse toimetatava ohtliku materjaliga peab kaasas olema päritoluriigi taimetervise järelevalveasutuse väljastatud fütosanitaarsertifikaat, millele märgitakse ohtliku materjali teaduslik nimetus, ohtliku materjali tüüp, kaasa arvatud ohtliku taimekahjustaja arengustaadium, ja ohtliku materjali kogus. Fütosanitaarsertifikaadil peab olema tekst «Käesolev materjal toimetatakse ühendusevälisest riigist Eestisse direktiivi 95/44/EMÜ alusel». Kui selline ohtlik materjal toimetatakse Eestist edasi teise Euroopa Liidu liikmesriiki, väljastab järelevalveasutus selle kohta taimepassi, millel on tekst «Käesolev materjal toimetatakse edasi direktiivi 95/44/EÜ alusel».

(3) Ohtlik materjal peab olema pakendatud puhtasse purunemiskindlasse pakendisse, millest ohtliku materjali iseeneslik väljumine on välistatud. Iga pakend peab olema märgistatud, kandma eriloa numbrit ja pakendi sisu kirjeldust ning pakendil peab olema tekst «Käesolev materjal toimetatakse edasi direktiivi 95/44/EÜ alusel».

(4) Ohtliku materjali saaja on kohustatud korraldama ohtliku materjali toimetamise suletud keskkonnas otse ja viivitamata edasi eriloas märgitud käitlemiskohta.

§3. Ohtliku materjali suletud keskkonnas käitlemise nõuded

(1) Ohtlikku materjali võib käidelda üksnes suletud keskkonnas käitlemise nõuete kohaselt ning nende nõuete täitmist võimaldavas käitlemiskohas nii, et on välistatud ohtliku materjali levik suletud keskkonnast väljapoole ja tema hoidmine kontrollimatut levikut välistavate abinõudeta.

(2) Ohtliku materjali suletud keskkonnas käitlemise korral tuleb sordiaretajal ning teadus- ja arendusasutusel:
1) eraldada ohtlik materjal teistest taimedest või ohtlikest taimekahjustajatest, sealhulgas vajaduse korral hävitada sobivas ulatuses käitlemiskohta ümbritseva ala taimestik;
2) määrata isik, kes vastutab käitlemisnõuete täitmise eest;
3) kehtestada juurdepääsupiirangud käitlemiskohta, selle ruumidesse ning käitlemiskohta ümbritsevale alale;
4) tähistada käitlemiskoht, selle ruumid ja käitlemiskohta ümbritsev ala asjakohaselt ning varustada need teabega käitlemisviisi ja käitlemise eest vastutava isiku kohta;
5) pidada arvestust ohtliku materjali käitlemise üle;
6) tagada käitlemisel tehtavate toimingute juhendmaterjalide olemasolu, kaasa arvatud tegutsemisjuhend hädaolukorras, kui ohtlik materjal levib sellele ettenähtud suletud keskkonnast väljapoole;
7) tagada käitlemiskohas ja selle ruumides asjakohase turva- ja alarmsüsteemi olemasolu ning toimimine;
8) rakendada tõrjeabinõusid ohtliku materjali leviku vältimiseks tööruumides;
9) ohtlikust materjalist proovide võtmise ajal ning ohtliku materjali käitlemiskoha ja selle ruumide vahel vedamise ajal järgida ohutusnõudeid;
10) kahjutustada jäätmed, mullad ja heitveed;
11) tagada töötajatele vajalikud hügieenitingimused, desinfitseerimisvahendid ning võimalus puhastada käitlemiskohta, töövahendeid ja tööruume;
12) rakendada abinõusid ja kasutada vahendeid ohtliku materjali kahjutustamiseks;
13) rakendada ohtliku taimekahjustaja indekseerimise ja analüüsimise abinõusid ning kasutada selleks sobivaid vahendeid.

(3) Arvestades ohtliku materjali bioloogiat ja epidemioloogiat, tuleb ohtliku materjali suletud keskkonnas käitlemise korral sordiaretajal ning teadus- ja arendusasutusel:
1) säilitada ohtlikku materjali ruumis, mis on teistest ruumidest eraldatud topeltustega;
2) säilitada ohtlikku materjali negatiivse suhtelise õhusurvega ruumis;
3) säilitada ohtlikku materjali konteineris, mis on kaitstud sobivate võrkude, veepiirete või muude kaitsepiiretega, mis välistavad ohtliku materjali iseenesliku väljumise;
4) säilitada ohtlikku materjali teist liiki ohtlikust materjalist eraldi;
5) säilitada sordiaretuses kasutatavat ohtlikku materjali kohaste käsitsemisvahenditega varustatud aretuspuuris;
6) säilitada ohtlikku materjali tingimustes, mis välistavad sisearetuse ohtlike ja mitteohtlike taimekahjustajate liikide ja tüvede vahel;
7) vältida ohtliku materjali püsikultuure;
8) säilitada ohtlikku materjali tingimustes, milles ohtliku taimekahjustaja paljunemine on kontrolli all;
9) säilitada ohtlikku materjali viisil, mis välistab ohtliku taimekahjustaja levimise levistega;
10) teha vajalikud toimingud, et kontrollida, kas ohtlik materjal on puhas parasiitidest ja teistest taimekahjustajatest;
11) rakendada sobivaid tõrjeabinõusid võimalike siirutajate välistamiseks;
12) in vitro toimingute käigus käsitseda ohtlikku materjali steriilsetes tingimustes ning varustada laboratoorium aseptiliste toimingute tegemiseks vajalike vahenditega;
13) säilitada siirutajatega levivat ohtlikku materjali tingimustes, mis välistaksid ohtliku materjali siirutajatega levimise;
14) arvestada hooajalisi iseärasusi, käideldes ohtlikku materjali üksnes ajal, mil keskkonna saastumise oht on väikseim.

§4. Ohtliku materjali sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise nõuded

Sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös ohtlikku materjali kasutades tuleb sordiaretajal ning teadus- ja arendusasutusel tagada, et:
1) järgitakse ohtliku materjali suletud keskkonnas käitlemise nõudeid;
2) kasutatava ohtliku materjali kogus ei ole suurem kui vajalik ega suurem kui eriloal märgitud ohtliku materjali kogus;
3) ohtliku materjali käitlemisega tegeleb üksnes töötaja, kelle teaduslik ja erialane ettevalmistus on piisav ohtliku materjali käitlemise nõuetekohasuse tagamiseks;
4) käitlemistingimused on kooskõlas ohtliku materjali tüübi ja kasutada kavandatava kogusega, võttes arvesse ohtliku materjali bioloogiat, levimise viisi, mõju keskkonnale ja muid tegureid, mis on seotud asjaomasest ohtlikust materjalist põhjustatud ohuga;
5) võetakse arvesse käitlemise mõju keskkonnale.

§5. Ohtliku materjali käitlemise eriloa taotlemine

(1) Ohtliku materjali käitlemiseks vajaliku eriloa saamiseks peab sordiaretaja või teadus- ja arendusasutus esitama vähemalt kaks kuud enne käitlemise kavandatavat algust järelevalveasutusele sellekohase taotluse. Taotlusele märgitakse järgmised andmed:
1) eriloa taotleja nimi ja elu- või asukoha aadress ning käitlemise ohutuse nõuete täitmise eest vastutava isiku nimi, teadus- ja arendusasutuse puhul ka haridus- ja teadusministri selle käskkirja number ja kuupäev, millega otsustati teadus- ja arendusasutus kanda teadus- ja arendusasutuste registrisse;
2) ohtliku materjali teaduslik nimetus;
3) ohtliku materjali tüüp, kaasa arvatud ohtliku taimekahjustaja arengustaadium;
4) ohtliku materjali kogus;
5) ohtliku materjali päritoluriik ja -piirkond ning kauba saatmise eest vastutava isiku nimi ja aadress;
6) käitlemise algus- ja lõpptähtaeg, käitlemise viis, eesmärgid, meetodite kirjeldus ning lühiülevaade eeldatavatest käitlemistulemustest;
7) ohtliku materjali käitlemise koha ja tingimuste kirjeldus ning käitlemiskoha asukoha aadress;
8) ohtliku materjali esmase ladustamise asukoht, peremeestaime puhul esmase istutamise koht pärast ohtliku materjali üle järelevalve lõpetamist;
9) ohtliku materjali hävitamise või kahjutustamise meetod pärast käitlemise lõppemist.

(2) Ühendusevälisest riigist Eestisse toimetatava ohtliku materjali käitlemise puhul märgitakse taotlusele lisaks lõikes 1 loetletud andmetele ka:
1) selle piiripunkti nimetus, mille kaudu on kavas ohtlik materjal Eestisse toimetada;
2) pakendite arv ja kirjeldus.

(3) Taotlusele lisatakse:
1) ohtliku materjali käitlemiskoha asendiplaan koos vee- ja kanalisatsioonivõrkude plaaniga;
2) käitlemisruumide plaan koos seadmete paigutuse, vee- ja kanalisatsioonivõrgu ning ventilatsiooni sisevõrkude plaaniga;
3) koopia ehitise kasutusloast, mille on välja andnud kohalik omavalitsus vastavalt «Ehitusseadusele» (RT I 2002, 47, 297; 99, 579; 2003, 25, 153; 2004, 18, 131);
4) kui vajalik, siis ka laboratoorsete analüüside tegemise koha aadress ja laboratoorsete analüüside tegemise tingimuste kirjeldus.

(4) Kui taotleja soovib ohtlikku materjali käidelda eesmärgiga seda Eestist edasi toimetada Euroopa Liidu liikmesriiki või ühendusevälisesse riiki, peab ta taotlusele lisama sihtriigi järelevalveasutuse sellekohase loa.

(5) Kui taotleja soovib «Looduskaitseseaduse» (RT I 2004, 38, 258; 53, 373) § 57 lõike 2 alusel kehtestatud nimekirjas nimetatud võõrliiki ühendusevälisest riigist Eestisse toimetada, riigisiseselt edasi toimetada ning sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutada, peab ta taotlusele lisama ka keskkonnaministri sellekohase loa.

§6. Taotluse menetlemine

(1) Taotluse läbivaatamise käigus järelevalveasutus:
1) kontrollib esitatud taotluse ning selles esitatud andmete vastavust määruses esitatud nõuetele;
2) kontrollib käitlemise meetodite ja eesmärkide põhimõttelist vastavust ohtliku materjali käitlemise nõuetele sordiaretuse, katsete ja muu teadustöö korral;
3) hindab ohtliku materjali levimise riske iga taotluses nimetatud tegevuse kohta, tuginedes rahvusvahelistele taimekahjustaja riskianalüüsi meetoditele;
4) hindab ohtliku materjali kontrollimatu leviku vältimiseks kavandatavaid abinõusid.

(2) Järelevalveasutus võib taotluse läbivaatamise käigus kontrollida selles kavandatavate abinõude ning ohtliku materjali levimise riski kohta esitatud andmeid sõltuvalt käitlemistingimustest paikvaatlusena ka käitlemiskohas kohapeal.

(3) Taotluse läbivaatamise tulemuste alusel teeb järelevalveametnik järelevalveasutuse juhile ettepaneku anda eriluba, keelduda sellest, samuti panna eriloa saajale ohtliku taimekahjustaja kontrollimatu leviku välistamiseks lisakohustus.

§7. Eriloa väljastamine

(1) Otsuse eriloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb järelevalveasutuse juht eriloa väljastamiseks esitatud taotluse saamisest arvates 60 päeva jooksul. Järelevalveasutuse juht võib kehtestada otsuses kõrvaltingimuse, kui see on järelevalveasutuse hinnangul vajalik ohtliku taimekahjustaja kontrollimatu leviku vältimiseks.

(2) Otsusest peab nähtuma:
1) eriloa saaja nimi, elu- või asukoha aadress ning sidevahendite numbrid, teadus- ja arendusasutuse puhul ka haridus- ja teadusministri selle käskkirja number ja kuupäev, millega otsustati teadus- ja arendusasutus kanda teadus- ja arendusasutuste registrisse;
2) ohtliku materjali käitlemiskoha asukoht ja aadress;
3) käitlemise ohutuse nõuete täitmise eest vastutava isiku nimi;
4) ohtliku materjali päritoluriik ja -piirkond;
5) ohtliku materjali teaduslik nimetus;
6) ohtliku materjali kogus;
7) ohtliku materjali tüüp;
8) eriloa kehtivusaeg, lubatud käitlemise viis ning eriloa andmise faktiline alus;
9) otsuse teinud järelevalveasutuse nimi, otsuse tegemise kuupäev, otsuse tegija nimi ja ametikoht.

(3) Lisaks lõikes 2 nimetatud andmetele märgitakse otsuses kõrvaltingimuse kehtestamise korral eriloa saaja lisakohustus ning ohtliku materjali ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamise korral selle piiripunkti nimetus, mille kaudu kavandatakse ohtlik materjal Eestisse toimetada.

(4) Otsusele kirjutab alla selle teinud ametiisik ja otsus kinnitatakse järelevalveasutuse pitseriga.

(5) Otsuse ärakiri saadetakse taotlejale viie tööpäeva jooksul posti teel.

(6) Otsuses näidatud eriloa kehtivusaega võib eriloa omaniku taotluse alusel pikendada. Eriloa kehtivuse pikendamist taotletakse ning taotlus vaadatakse läbi ja asjakohane otsus tehakse määruses eriloa väljastamiseks ettenähtud korra kohaselt.

§8. Teavitamine ja arvestuse pidamine

(1) Ohtlikku materjali käideldes peavad sordiaretaja ning teadus- ja arendusasutus tegema koostööd järelevalveasutusega, teavitades teda viivitamata ohtliku materjali leviku ohust, levikust või keskkonna saastumisest ohtliku materjaliga.

(2) Sordiaretaja ning teadus- ja arendusasutus peavad ohtliku materjali käitlemisel tehtud toimingute üle arvestust pidama, kogudes ja säilitades sellekohaseid andmeid.

(3) Iga aasta 1. augustiks peavad sordiaretaja ning teadus- ja arendusasutus esitama järelevalveasutusele andmed ohtliku materjali ja selle koguste kohta, mida kasutati käitlemisel andmete esitamise aastale eelnenud aasta 1. juulist kuni selle aasta 30. juunini.

§9. Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise nõuded

(1) Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise korral peab käitleja ohtliku materjali suletud keskkonnast väljaviimiseks ning ohtliku materjali ja selle käitlemise üle järelevalve lõpetamiseks esitama kirjaliku avalduse järelevalveasutusele.

(2) Ohtliku materjali käitlemise lõpetamiseks vajalikke ravi- ja muid toiminguid teha ning ohtlikku materjali suletud keskkonnast välja viia võib üksnes järelevalveametniku järelevalve all. Nimetatud toimingud tehakse sordiaretaja või teadus- ja arendusasutuse kulul.

§10. Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise toimingud

(1) Citrus L. taimi, Fortunella Swingle, Poncirus Raf. ja nende hübriide, välja arvatud vilju ja seemneid, tuleb enne nende üle järelevalve lõpetamist säilitada normaalse vegetatiivse kasvu tingimustes, jälgides nendel ohtliku taimekahjustaja esinemise sümptomeid.

(2) Peremeestaimed tuleb süstematiseerida ja kontrollida, kasutades vajaduse korral sobivat laboratoorset meetodit ning võimaluse korral indikaatortaimi, nagu Citerus sinensis (L.) Osbeck, C. aurantifolia Christm. Swing, C. medicia L. või C. reticulata Blanco ja sesamom L., et vältida järgmiste ohtlike taimekahjustajate või nende põhjustatud haiguste esinemist:
1) tsitruseliste rohebakter;
2) tsitruseliste kirjukloroos;
3) sidruni mosaiikviirus;
4) sidruni tristeza-viirus (kõik rassid);
5) tsitruseliste soonpaha tekitaja;
6) leproos;
7) sidruni rõngaslaiksuse viirus;
8) Phoma tracheiphila (Petri) Kanchaveli & Gikashvili;
9) satsuma kääbuskasvulisuse viirus;
10) tsitruseliste spiroplasma Saglio et al (k) ja räballehisuse viirus;
11) nõialuudsus;
12) Xanthomonas campestris (kõik tsitrusele patogeensed rassid).

(3) Lehemädaniku ja teiste seenhaiguste puhul tuleb taime võrse tipp siirdada steriilses kultuuris kasvatatud taimele. Haiguse avastamise korral tuleb kohe rakendada tõrjemeetmeid.

(4) Küdoonia taimi, Malus Mill., Prunus L. ja Pyrus L. ning nende hübriide, välja arvatud seemneid, ning Fragaria L., mis on ette nähtud istutamiseks, tuleb ohtlike taimekahjustajate avastamiseks kontrollida visuaalselt ning vajaduse korral laboratoorselt.

(5) Fragaria L. kontrollimisel tuleb kasutada kindlaksmääratud laboratoorset meetodit ja võimaluse korral indikaatortaimi, nagu Fragaria vesca L., F. virginiana ja Chenopodium spp., et avastada järgmisi ohtlikke taimekahjustajaid:
1) maasika mosaiikviirus;
2) vaarika rõngaslaiksuse viirus;
3) maasika kimarlehisuse viirus;
4) maasika latentne C-viirus;
5) maasika latentne rõngaslaiksuse viirus;
6) maasika nõrga kollaservalisuse viirus;
7) maasika paelroodsuse viirus;
8) maasika nõialuudsuse mükoplasma;
9) tomati mustlaiksuse viirus;
10) tomati rõngaslaiksuse viirus;
11) Colletotrichum acutatum Simmonds;
12) Phytophtora fragariae Hickman var fragariae Wilcox ja Duncan (m) Xanthomonas fragariae Kennedy ja King.

(6) Malus Mill. tuleb kontrollida laboratoorselt järgmiste ohtlike taimekahjustajate avastamiseks:
1) tubaka rõngaslaiksuse viirus;
2) tomati rõngaslaiksuse viirus;
3) viljapuu bakterpõletik.

(7) Prunus’e L. (vastavalt igale Prunus’e liigile) tuleb kontrollida laboratoorselt, kui taimne materjal on pärit riigist, kus esineb järgmisi ohtlikke taimekahjustajaid:
1) aprikoosi klorootilise keerdlehisuse viirus;
2) kirsipuu karelehisuse viirus;
3) Pseudomonas syringae pv. persicae (Prunier et al.) Young et al.

(8) Sõltumata päritoluriigist tuleb kontrollida Prunus ’e L. järgmiste ohtlike taimekahjustajate avastamiseks:
1) kirsi patogeenid (mitte-Euroopa liik);
2) virsiku mosaiikviirus (Ameerika);
3) virsiku valeriketsia;
4) virsiku rosettmosaiikviirus;
5) virsiku rosett-mükoplasma;
6) virsiku X-mükoplasma;
7) virsiku kollane mükoplasma;
8) ploomi joonelisuse viirus (Ameerika);
9) ploomirõuged;
10) tomati rõngaslaiksuse viirus;
11) Xanthomonas campestris pv. pruni (Smith) Dye.

(9) Vitis L. taimi, välja arvatud puuvilju, kontrollitakse järgmiselt:
1) taimset materjali säilitatakse enne nende üle järelevalve lõpetamist normaalse vegetatiivse kasvu tingimustes ning kontrollitakse visuaalselt;
2) jälgitakse ohtliku taimekahjustaja esinemise sümptomeid (Daktulosphaira vitifoliae (Fitch));
3) kui taimne materjal on pärit riigist, kus esineb Ajinashika haigust, viinapuu sordi koshu kääbuskasvuviirust ja kirjusuveviirust, kasutatakse asjaomast laboratoorset meetodit või indikaatortaimi (viinapuu sordid ‘Sideritis’, ‘Cabanet-Franc’ ja ‘Mission’).

(10) Vaatlustulemuste ja laboratoorsete uuringute negatiivsete tulemuste korral jälgitakse taimset materjali vähemalt kahe vegetatsioonitsükli vältel.

(11) Sõltumata päritolumaast kontrollitakse taimset materjali nii laboratoorselt kui ka indikaatortaimi kasutades, et avastada järgmisi ohtlikke taimekahjustajaid:
1) põõsasmustika lehelaiksuse viirus;
2) viinapuu kollane fütoplasma;
3) virsiku rosettmosaiikviirus;
4) tubaka rõngaslaiksuse viirus;
5) tomati rõngaslaiksuse viirus;
6) Xylella fastidosa (Well ja Raju);
7) Xylophilus ampelinus (Panagopoulos) Willems et al.

§11. Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise toimingud kartuli puhul

(1) Istutamiseks ettenähtud Solanum L. võsundeid või mugulaid moodustavate liikide taimi või nende hübriide tuleb kontrollida, et avastada ohtlikke taimekahjustajaid.

(2) Lõikes 1 nimetatud ohtlikest taimekahjustajatest tuleb kontrollida järgmiste bakterite esinemist:
1) Clavibacter michiganensis (Smith) Davis et al ssp. Sepedonicus (Spieckermann et Kotthoff) Davis et al;
2) Pseudomonas solanacearum (Smith) Smith.

(3) Lõikes 1 nimetatud ohtlikest taimekahjustajatest tuleb kontrollida järgmiste viiruste ja viiruselaadsete organismide esinemist:
1) Andean potato latent virus;
2) Potato black ringspot virus;
3) Potato spindle tuber viroid;
4) Potato yellowing alfamovirus;
5) Potato virus T.;
6) Andean potato mottle virus;
7) üldlevinud kartuliviirused A, M, S, V, X ja Y (k.a Y, Yn, Yc) ja keerdlehisus.

(4) Kartuli bioloogilise seemne puhul tehakse testmenetlused vähemalt lõike 3 punktides 1 ja 5 nimetatud viiruste ja viiruselaadsete organismide avastamiseks.

§12. Testmenetlused

(1) Istutamiseks ettenähtud Solanum L. võsundeid või mugulaid moodustavate liikide taimede või nende hübriidide bakterite esinemise kontrolli korral tehakse järgmised testmenetlused:
1) mugulate puhul võetakse proovid kõigist proovipartii mugulate basaalsetest tippudest. Proovipartii standardsuurus on 200 mugulat. Sama protseduuri kohaldatakse ka juhul, kui proovipartiis on vähem kui 200 mugulat;
2) noorte taimede ja pistikute, k.a mikrotaimede puhul võetakse proov varre alumisest osast või juurest, kui see on vajalik;
3) järgmise põlvkonna mugulate või mugulaid mitte moodustava taime varre alaosa testimise puhul soovitatakse taimel pärast punktides 1 ja 2 sätestatud teste lasta läbida üks normaalne kasvutsükkel;
4) punktides 1 ja 2 nimetatud ohtlikul materjalil Clavibacter michiganensis (Smith) Davis et al ssp. sepedonicus (Spieckermann et Kotthoff) Davis et al haigustekitaja kindlakstegemiseks kasutatakse EL Nõukogu direktiivi 93/85/EMÜ kartuli ringmädaniku kontrolli kohta (EÜT L 259, 18.10.1993, lk 1–25) lisas 1 sätestatud testimismeetodit;
5) punktides 1 ja 2 nimetatud ohtlikul materjalil Pseudomonas solanacearum (Smith) Smith haigustekitaja kindlakstegemiseks kasutatakse Euroopa Komisjoni otsuse 97/647/EÜ, milles esitatakse esialgne määramismetoodika haigusetekitaja Pseudomonas solanacearum (Smith) Smith diagnoosimiseks, avastamiseks ja identifitseerimiseks kartulitel (EÜT L 273, 6.10.1997, lk 1–25), lisas sätestatud testimismeetodit.

(2) Istutamiseks ettenähtud Solanum L. võsundeid või mugulaid moodustavate liikide taimede või nende hübriidide viiruste ja viiruselaadsete organismide, v.a potato spindle tuber viroid’i kontrolli korral tehakse järgmised testmenetlused:
1) sellise ohtliku materjali puhul nagu mugulad, noored taimed ja pistikud, k.a mikrotaimed, tehakse vähemalt üks seroloogiline test kõigi § 11 lõike 3 punktides 1, 2 ja 4–7 nimetatud viiruste ja viiruselaadsete organismide avastamiseks. Test tehakse kas õitsemise ajal või vahetult enne õitsemist ja negatiivse tulemuse andnud materjali puhul tehakse lisatestimine indikaatortaimede abil. Keerdlehisuse avastamiseks tehakse kaks seroloogilist testi;
2) bioloogilise seemne puhul tehakse seroloogiline test või kui seroloogiline test ei ole võimalik, siis indikaatortaimedega test. Negatiivse tulemuse andnud materjali puhul tehakse lisatestimine ning kaheldavate tulemuste korral tehakse uus, eelmisest erinev test;
3) punktides 1 ja 2 nimetatud seroloogiliseks ja bioloogiliseks testiks võetakse proov vähemalt varre kahest kohast, sealhulgas võetakse üks noor väljaarenenud leht varre tipust ja üks vanem leht varre keskosast. Võimaliku mittesüsteemse infektsiooni avastamiseks võetakse proov taime igast varrest. Seroloogiliseks testiks võetud proove ei tohi omavahel segada, välja arvatud juhul, kui konkreetses meetodis on see ette nähtud või kui proov võetakse iga taime kohta selle taime samalt varrelt võetud lehtedest. Bioloogilise testi korral võib kokku panna kuni viis taime vähemalt kahe indikaatortaime inokuleerimiseks;
4) punktides 1 ja 2 sätestatud bioloogiliseks testiks kasutatakse Euroopa ja Vahemere maade taimekaitseorganisatsiooni (EPPO) nimekirjas loetletud indikaatortaimi või muid ametlikult heaks kiidetud indikaatortaimi, mille puhul on tõestatud, et nad sobivad viiruse diagnoosimiseks;
5) järelevalve lõpetatakse üksnes testitud ohtliku materjali üle. Kartulisilmade testimise puhul lõpetatakse järelevalve üksnes silmast kasvatatud järgmise põlvkonna taime üle. Järelevalvet mugulate üle ei lõpetata, et vältida võimalikke probleeme mittesüsteemsete nakkustega.

(3) Istutamiseks ettenähtud Solanum L. võsundeid või mugulaid moodustavate liikide taimede või nende hübriidide Potato spindle tuber viroid’i kontrolli korral tehakse järgmised testmenetlused:
1) kasvuhoones kasvatatavaid taimi testitakse niipea, kui nad on juurdunud, kuid enne õitsemist ja tolmlemist. Selline mugulate võrsete, in vitro taimede või seemikute test on esialgne test;
2) prooviks võetakse üks täiesti väljaarenenud leht taime iga varre tipust;
3) testimiseks mõeldud materjali kasvatatakse vähemalt 18 °C juures, kuid eelistatavalt üle 20 °C juures, ja päevavalguse või kunstliku valgustusega vähemalt 16 tunni jooksul;
4) testimismenetlusena kasutatakse kas radioaktiivset või mitteradioaktiivset c-DNA või RNA hübridisatsiooni, pööratud polüakrüülamiidgeel-elektroforeesi hõbeindikaatoriga või RT-PCR’i;
5) hübridisatsiooni ja pööratud polüakrüülamiidgeel-elektroforeesi puhul võib koos testida kuni viit taime. Rohkem taimi võib koos testida üksnes põhjendatud vajaduse korral.

§13. Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise kord

Enne järelevalve lõpetamist ohtliku materjali üle tehakse vastavalt ohtliku materjali tüübile järgmised toimingud:
1) kontrollitakse taimi, taimseid saadusi või muid objekte, tehakse laboratoorsed analüüsid, et tuvastada taimedel, taimsetel saadustel või muudel objektidel ohtlike taimekahjustajate puudumine;
2) hävitatakse, steriliseeritakse või töödeldakse muul järelevalveametniku määratud viisil taimed, taimsed saadused või muud objektid ning töövahendid, mis olid ohtliku materjaliga vahetus kokkupuutes;
3) steriliseeritakse või puhastatakse järelevalveametniku määratud viisil ohtliku materjali käitlemise või säilitamise ruumid;
4) tehakse vajalikud laboratoorsed analüüsid nõuetekohases laboratooriumis, mille määrab järelevalveametnik.

§14. Määruse kehtetuks tunnistamine

Vabariigi Valitsuse 30. augusti 2000. a määrus nr 286 «Ohtlike taimekahjustajate ja nende peremeestaimede sisseveo ning sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise nõuded» (RT I 2000, 72, 450) tunnistatakse kehtetuks.

1 EL Nõukogu direktiiv 93/85/EMÜ kartuli ringmädaniku kontrolli kohta (EÜT L 259, 18.10.1993, lk 1–25); EL Komisjoni direktiiv 95/44/EÜ, millega kehtestatakse tingimused, mille alusel võib teatavaid nõukogu direktiivi 77/93/EMÜ I–V lisas loetletud kahjulikke organisme, taimi, taimseid saadusi ja muid tooteid tuua ühendusse või teatavatele ühenduse kaitstavatele aladele või nende piires vedada katsete tegemiseks, teaduslikel eesmärkidel ja sordivalikuks (EÜT L 184, 3.08.1995, lk 34–46), muudetud direktiiviga 97/46/EÜ (EÜT L 204, 31.07.1997, lk 43–46); EL Nõukogu direktiiv 2000/29/EÜ taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja seal levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta (EÜT L 169, 10.07.2000, lk 1–112), muudetud direktiividega 2001/33/EÜ (EÜT L 127, 9.05.2001, lk 42–44), 2002/28/EÜ (EÜT L 077, 20.03.2002, lk 23–25), 2002/36/EÜ (EÜT L 116, 3.05.2002, lk 16–26), 2002/89/EÜ (EÜT L 355, 30.12.2002, lk 45–60), 2003/22/EÜ (ELT L 078, 25.03.2003, lk 10–11), 2003/47/EÜ (ELT L 138, 5.06.2003, lk 47–48), 2003/116/EÜ (ELT L 321, 6.12.2003, lk 36–40), 2004/31/EÜ (ELT L 085, 23.03.2004, lk 18–23), 2004/70/EÜ (ELT L 127, 29.04.2004, lk 97–103), muudetud EL Nõukogu määrusega 806/2003/EÜ (EÜT L 122, 16.05.2003, lk 1–35)

Peaminister Juhan PARTS

Põllumajandusminister Ester TUIKSOO

Riigisekretär Heiki LOOT

/otsingu_soovitused.json