Teksti suurus:

Eesti sõjalise kaitse strateegia kinnitamine

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:korraldus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.06.2002
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:16.03.2006
Avaldamismärge:RTL 2001, 33, 442

Eesti sõjalise kaitse strateegia kinnitamine

Vastu võetud 28.02.2001 nr 156

«Rahuaja riigikaitse seaduse» (RT I 1995, 18, 240; 1996, 25, 519; 49, 953; 1999, 16, 271; 2000, 28, 167) § 14 lõike 1 punktide 8, 9 ja 13 alusel kinnitada «Eesti sõjalise kaitse strateegia» (juurde lisatud).

Peaminister Mart LAAR

Riigisekretär Aino LEPIK von WIRÉN

Kinnitatud
Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2001. a korraldusega nr 156-k

EESTI SÕJALISE KAITSE STRATEEGIA

I. SISSEJUHATUS: DOKUMENDI EESMÄRK

Eesti riigikaitse väljaarendamist suunavad põhidokumendid on «Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused», «Riigi kaitsepoliitika põhisuunad» ja «Eesti sõjalise kaitse strateegia».

Käesoleva dokumendi põhieesmärk on anda selged juhised ja kehtestada prioriteedid Eesti kaitsejõudude sõjalise võimekuse arendamisel. Määratletakse geopoliitilist olukorda ja sõjalisi ohte arvesse võttes Eesti kaitsejõudude ülesanded ja antakse kaitsealased juhised vägede arendamiseks ning rakendamiseks. Eesti kaitsejõud on Eesti Vabariigi totaalkaitsel põhineva riigikaitsesüsteemi üks tugisammas. NATO riikide relvajõududega koostegutsemisvõimelisuse ja ühitatavuse nõuete täitmisel on Eesti kaitsejõud Euro-Atlandi ühise julgeolekusüsteemi aktiivne liige ning on valmis tulevikus osalema kollektiivse julgeoleku tagamises NATO liikmena. Vajaduse korral ajakohastatakse käesolevat strateegiat vastavalt Euro-Atlandilises julgeolekusituatsioonis ja Eesti julgeolekupoliitikas asetleidvatele muutustele.

II. JULGEOLEKUSITUATSIOON

1. Iseloomustus

Eesti sõjalis-poliitilist julgeolekuseisundit määravateks teguriteks on Eesti geograafiline kuulumine Põhja-Euroopa regiooni ja naabrus Vene Föderatsiooniga, julgeolekupoliitika peasuund ühinemiseks Euroopa Liidu ja NATO-ga ning üha aktiviseeruv rahvusvaheline kaitsealane koostöö.

Tänapäeva maailma iseloomustab rahvusvaheliste suhete kiire areng. Suurem osa Euroopast on haaratud üleatlandilisse koostöösse, mis põhineb ühistel demokraatlikel väärtustel. Eesti jaoks kõige olulisem rahvusvahelise keskkonna areng on euro-atlandiline integratsiooniprotsess: Euroopa Liidu ja NATO laienemise jätkumine. Eesti jagab täielikult Euroopa Liidu ja NATO loomise demokraatlikke põhimõtteid ja sihte ning on seadnud endale eesmärgiks nii Euroopa Liidu kui ka NATO täisliikmeks saamise. Loomisest saadik on need struktuurid taganud oma piirkonnas rahu, stabiilse ühiskonnaarengu ja majanduskasvu. Põhimõttekindlalt laienedes need liidud tugevnevad ning neisse kuulumine loob Eesti jaoks reaalse ja ajalooliselt ainulaadse võimaluse demokraatia ja suveräänsuse kindlustamiseks.

Vaatamata julgeolekusituatsiooni paranemisele ei ole sõjalise konflikti oht Euroopas ega maailmas tervikuna kadunud. Ilmnenud on lokaalsete ja regionaalsete kriiside sageli ettearvamatu teke ja dünaamika, millel võib olla laiem mõju. Julgeolekupoliitilised muudatused maailmas on kaasa toonud ka nn uued julgeolekuriskid, nagu need on määratletud NATO strateegilises kontseptsioonis: massihävitusrelvade kontrollimatu levik, organiseeritud kuritegevus, kriiside ja katastroofide tekitatud põgeniketulv jt. Kasvanud on vajadus kõige tihedamaks koostööks eri tasanditel.

Eesti riiklikes huvides on osaleda rahvusvahelises, sh sõjalises koostöös, et veelgi kindlustada julgeolekukeskkonna stabiilsust. Sellest tulenevalt on Eesti valmis end sõjaliselt kaitsma, samuti selgesõnaliselt toetama demokraatlikke väärtusi nii kodus kui ka välismaal. Eesti peamine panus on tema enda stabiilsus, valmisolek astuda vastu julgeolekuriskidele ja riikide-mõttekaaslastega koostöövõimeliste relvajõudude ning kaitsevõime arendamine. Eesti jätkab riigikaitsekulutuste hoidmist 2% tasemel rahvuslikust koguproduktist ka pärast selle eesmärgi saavutamist 2002. aastal.

2. Sõjalised julgeolekuriskid

Praegusel hetkel ja lähitulevikus ei eksisteeri Eesti julgeolekule otsest sõjalist ohtu. Samas on võimalikud ootamatud negatiivsed muutused rahvusvahelises julgeolekukliimas ning seetõttu ei saa pikemas perspektiivis välistada sõjalise ohu tekkimist. Eesti kaitseplaneerimisel lähtutakse sõjalisest rünnakust kui kõige tõsisemast julgeolekuriskist, mille tõrjumine on Eesti kaitsejõudude peamine ülesanne. Sõjalised riskid võivad esineda alljärgnevate põhistsenaariumide või nende kombinatsioonidena:

Sõjaline surve (Intimidation) – vastane kasutab laiaulatuslikke manöövreid, osalist mereblokaadi, ebaseaduslikke ülelende, terrorismiakte Eesti valitsuse tegevuse allutamiseks oma tahtele. See stsenaarium võib areneda täieulatuslikuks õhu- ja meresõjaks maavägede sekkumiseta.
– Kukutamisrünnak (Coup Attack) – eriväeosade äkkrünnak strateegiliste objektide hõivamiseks ja riiklike institutsioonide tegevuse halvamiseks. Niisugusele rünnakule on iseloomulik lühike eelhoiatusaeg või eelhoiatusaja puudumine. Tallinn kui Eesti Vabariigi pealinn on tõenäoliselt sellise rünnaku esmane sihtmärk.
– Laiaulatuslik sõjaline rünnak (Full Military Attack) – viiakse läbi vastase vägede kombineeritud õhu-, mere- ja maismaaoperatsioonidega suure ülekaaluga elavjõus ja tehnikas. Vastase tegevus keskendub maismaaoperatsioonidele, mida toetatakse mere- ja õhujõududega.

Kahe viimase rünnakumudeli põhiskeem on sarnane: mõlemal juhul tehakse katse vallutada kiiresti kõik võtmepiirkonnad ning nii Eesti kui rahvusvaheline üldsus asetatakse juba sündinud fakti (fait accompli) ette.

Tuleb eeldada, et agressori eesmärgiks on kiire edu saavutamine. See tõstaks ründavate vägede moraali, alandades samas kaitsjate oma, vähendaks ressursside kulutamise vajadust ning aitaks ohjeldada rahvusvahelise üldsuse reageeringuid. Teiste sõnadega, aeg on edu saavutamisel oluline kriteerium. Kiire edu saavutamise võimaluste suurendamiseks võidakse rünnak seetõttu korraldada samaaegselt õhust, merelt ja maalt.

Agressiooni korral tuleb tõenäoliselt osutada vastupanu vägedele, kes on ülekaalus nii maal, merel kui õhus. Seetõttu ehitatakse Eesti kaitse üles nii, et edu saavutamise kriteerium – ajafaktor – põrkuks võimalikult suurtele takistustele ning agressorile lõpptulemusena tekitatav kahju oleks tema jaoks vastuvõetamatult suur.

III. KAITSEPOLIITIKA

1. Eesmärgid ja vahendid

Eesti Vabariigi kaitsepoliitika peab:
– tagama riigi suutlikkuse tõrjuda sõjaliste vahenditega julgeolekuriske tänapäeva julgeolekukeskkonnas;
– toetama Eesti euro-atlandilise integratsiooni alaste eesmärkide saavutamist;
– tagama valmisoleku rahvusvaheliseks koostööks rahuoperatsioonide ja ühise kaitse raames;
– tagama osalemise riigi kriisihaldussüsteemis.

Kaitsepoliitikat teostatakse läbi:
– kogu ühiskonda haarava totaalkaitsesüsteemi, mis loob võimalused oletatava agressori usutavaks heidutamiseks ning seeläbi agressiooni ärahoidmiseks ja tõrjumiseks;
– üldise kaitseväeteenistuse kohustuse;
– territoriaalkaitse põhimõtte;
– koostöövõimeliste kaitsejõudude ülesehitamise ning nende hoidmise nõutavas valmiduses, sealhulgas valmistudes võimalikuks ühiseks kaitseks koostöös NATO-ga või NATO liikmena ja sõjaliseks tegevuseks rahuoperatsioonide läbiviimisel;
– osalemise rahvusvahelises kahe- ja mitmepoolses kaitsealases koostöös.

2. Põhimõtted

Riigi kaitsmiseks rakendatakse seaduses ettenähtud korras kogu rahvas ja rahva jõuallikad. Eesti teostab riigi sõjalist kaitset igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu. Eesti suveräänsus on võõrandamatu, seetõttu Eesti ei alistu.

Eesti kaitsejõud alluvad demokraatlikule tsiviilkontrollile. Eesti põhiseadus sätestab demokraatliku tsiviilkontrolli teostamise alused, lähtudes võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest. Põhiseadus määratleb Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse õigused, kohustused ja ülesanded riigikaitse korraldamisel. See loob aluse demokraatliku tsiviilkontrolli põhimõtte ellurakendamist toetavate vajalike riigikaitset reguleerivate õigusaktide kehtestamiseks.

Riigi totaalkaitsesüsteemi tähtsaim osa võimalike sõjaliste ohtude tõrjumisel on Eesti kaitsejõud. Usutava sõjalise heidutuse aluseks on Eesti kaitsejõudude igakülgne väljaarendamine tänapäevasteks, nõutavat valmisolekut ja sõjalisi oskusi ning nii sisemist kui rahvusvahelist koostöövõimet omavateks vägedeks. Totaalkaitse sõjaline osa on üles ehitatud territoriaalse kaitse ja mobiilse kaitse printsiipide kombineeritud kasutamisele, mis on Eesti võimaluste seisukohalt efektiivseim riigikaitseviis. Ühiskondlikud ressursid selleks tagatakse kaitseväeteenistussüsteemi ning ülesehitatava totaalkaitse süsteemi kui terviku kaudu.

Eesti kaitsejõudude väljaarendamise esimene ülesanne on vajalikul tasemel iseseisva kaitsevõime loomine, mis muu hulgas tähendab koostöövõimelisust NATO ja/või NATO riikide vägedega nii tulevases ühises kaitses kui rahuoperatsioonides.

Eesti kaitsejõudude koostegutsemisvõimelisuse väljaarendamine ja NATO-ga liitumise ettevalmistamine toimub vastavalt NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammile (ANP). Programmi sõjaliste ja riigikaitseliste põhiülesannete täitmisel tuginetakse muu hulgas NATO-ga PfP planeerimis- ja aruandlusprotsessi (PARP) raames kokku lepitud partnerluseesmärkidele (PG) ning rahupartnerlusprogrammi elementidele.

3. Totaalkaitse kontseptsioon

Eesti riigikaitse aluseks on kogu ühiskonda haarav totaalkaitse, mis rahvusvaheliste struktuuridega integreerudes toetab ka Euro-Atlandi ruumi ühist kaitset.

Totaalkaitse kujutab endast riigistruktuuride, omavalitsuste, kaitsejõudude ning kogu rahva vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alalist valmidust kriiside lahendamiseks ja kooskõlastatud ning ühendatud tegevust ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellujäämisel.

Riigikaitse ettevalmistamises ja läbiviimises osalevad kõik ministeeriumid ja omavalitsused. Selle raames arendatakse välja viis üldist komponenti: sõjaline kaitse, tsiviilkaitse, majanduslik kaitse, psühholoogilise kaitse ja tsiviilvalmidus.

3.1. Riigi sõjalise kaitse süsteem on totaalkaitse aluseks ja ehitatakse üles territoriaalkaitse põhimõtete alusel. Sõjalise kaitse süsteemi eesmärkideks on:

preventiivsus: toetades valitsuse poliitilisi meetmeid hoida ära kallaletung, demonstreerides võimalikule agressorile Eesti valmidust osutada otsustavat vastupanu, samuti sundides teda arvestama kallaletungiga kaasnevate suurte inim- ja materiaalsete kaotustega;

vastupanu piisavus: kaitsejõud ehitatakse üles võimelistena osutama organiseeritud ja edukat vastupanu, loomaks olukorda, mis on vajalik rahvusvahelise julgeoleku süsteemi käivitumiseks ning poliitilise, majandusliku ja ka sõjalise abi saabumiseks;

koostöövõimelisus Lääne-Euroopa kaitsesüsteemidega – NATO ja Euroopa Liidu sõjaliste struktuuridega.

3.2. Tsiviilkaitse kujutab endast kriisi- ja sõjaolukorras rakendatavat tegevust ja abinõusid, mille eesmärkideks on:

riiklike ja valitsusfunktsioonide säilitamine;

elanikkonna ja tema ning riigi vara kaitsmine;

elanike elutähtsate teenuste ning tarbekaupadega varustamise tagamine;

vaenlase rünnakute mõju minimeerimine ühiskonnale ja nende tulemusena tekkinud hädaolukordade lahendamine.

Tsiviilkaitset ettevalmistavaks ja koordineerivaks riiklikuks institutsiooniks on Siseministeerium, kes rakendab selleks oma valitsemisalas olevad ametid, maavalitsused ja kohalikud omavalitsused.

3.3. Majandusliku kaitse eesmärgiks on riigi majanduse teovõime säilitamine ja ühiskonna ning kaitsejõudude kaitsevõime materiaalne tagamine. Selle raames valmistab Majandusministeerium koostöös Põllumajandusministeeriumi ja Siseministeeriumiga riigikaitseks ette riigi tööstuse, põllumajanduse, energeetika, ehitus- ja elamumajanduse ning vajalikud kriisivarud ja koordineerib nende käsutamist riigikaitse ülesannete täitmisel ning elanikkonna varustamisel esmatarbevahenditega.

3.4. Haridusministeeriumi üldisel koordineerimisel teostatava psühholoogilise kaitse ülesanneteks on iseseisva demokraatliku riigi kodaniku mentaliteedi kujundamine, kodanike kaitsetahte edendamine ja alalhoidmine kriisi- või sõjaajal.

3.5. Tsiviilvalmidus sisaldab ühiskonna elutegevuse eri valdkondades läbiviidavaid ettevalmistusmeetmeid ning tegevust, mis tagavad ühiskonna ja kaitsejõudude pikaajalise funktsioneerimise kriisi või sõja olukorras. Eesmärgiks on kindlustada, et kõiki riigis olevaid ressursse kasutataks kõige otstarbekohasemalt ja täielikumalt totaalkaitse edukaks teostamiseks. Tsiviilvalmiduse raames valmistab kriisi ja sõjaajaks ette ning rakendab:
– vajalikud meditsiini- ja sotsiaalabisüsteemid – Sotsiaalministeerium;
– riigi transpordi ja teedevõrgu ning kommunikatsioonisüsteemid – Teede- ja Sideministeerium;
– riigikaitse ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks vajalikud finantsvahendid – Rahandusministeerium.

Riigi, tema majanduse ja kaitsejõudude üleminek rahuaja seisukorrast sõjaaja seisukorda toimub üldise või osalise mobilisatsiooni teel, mis valmistatakse ette territoriaalselt.

4. Territoriaalkaitse kontseptsioon

Riigi sõjaline kaitse tugineb territoriaalkaitse kontseptsioonile, mille kohaselt hõlmatakse kaitsetegevusega kogu riigi territoorium, alustades sõjalise vastupanuga piirialadel. Kindlalt kaitstakse strateegiliselt tähtsaid piirkondi, aeglustades vastase edasiliikumist kõrvalsuundadel, andmaks aega rahvusvaheliste agressioonivastaste meetmete ja sanktsioonide süsteemi käivitamiseks. Võitlus vaenlasega jätkub ka piirkondades, mis on ajutiselt tema kontrolli all.

Tuleb eeldada, et ootamatu agressiooni algperioodil omab vastane sõjalist ülekaalu. Seetõttu peab tegema kõik selleks, et oma kaitsetegevusega killustada vaenlase väekoondisi, mis võimaldab parandada jõudude vahekorda, koondades Eesti üksusi eesmärgiga saavutada vastase peatamine ja läbimurded olulistes piirkondades. Suurt tähelepanu pööratakse strateegiliselt oluliste objektide kaitsele. Sellist kaitset nimetatakse territoriaalkaitseks. Eesti territoriaalkaitse on aktiivne.

Kaitsejõudude üksused valmistatakse ette, varustatakse ja organiseeritakse selliselt, et nad oleksid võimelised täitma ründe-, viivitus- ja kaitseülesandeid. Lisaks valmistatakse üksused ette tegutsemiseks vaenlase tagalas.

5. Integreerumine NATO-ga ja rahvusvaheline kaitsealane koostöö

Eesti kaitsejõudude arendamisel luuakse suutlikkus koostööks ja võimalikuks integreerumiseks NATO-ga. Kaitsejõud struktureeritakse ja õpetatakse välja olemaks koostegutsemisvõimelised NATO ja tema liikmesriikide jõududega. Selle käigus antakse kaitsejõududele ettevalmistus osalemiseks NATO ja muudel rahvusvahelistel operatsioonidel ning kollektiivse kaitse ülesannete täitmiseks.

Kasvava tähtsusega on Eesti kaitsejõudude integreerimine Euroopa Liidu kriisijuhtimisjõududega Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames.

Koostegutsemisvõimeliste Eesti kaitsejõudude kogu arendamine ja valmistumine NATO-ga liitumiseks toimub kooskõlas Eesti riikliku aastaprogrammiga NATO-liikmelisuse saavutamiseks (MAP/ANP).

Riiklikus aastaprogrammis ära toodud sõjaliste ja riigikaitseülesannete täitmisel tugineb Eesti muu hulgas NATO rahupartnerluse planeerimis- ja aruandlusprotsessi (PfP PARP) raames kokkulepitud partnerluseesmärkidele ja teistele PfP programmi elementidele. Eesti osaleb aktiivselt NATO rahupartnerlusprogrammis.

Eesti ehitab riigikaitse üles viisil, mis võimaldab ja abistab vajadusel teisi riike Eestile sõjalist toetust osutama. Eesti arendab suutlikkust ja töötab välja protseduurid kriisi korral Eesti territooriumil tegutsevatele sõbralikele välisvägedele vastuvõtjariigi toetuse andmiseks. Sellealast suutlikkust tõstab veelgi totaal- ja territoriaalkaitsestruktuuri väljaarendamine.

Eesti sõjalise valmisoleku väljaarendamine toetub sõjalisele koostööle NATO ja selle liikmesriikidega, samuti rahupartnerlusprogrammis osalevate NATO-sse mittekuuluvate riikidega.

IV. EESTI KAITSEJÕUDUDE ÜLESANDED

Eesti kaitsejõudude peamiseks ülesandeks on tagada oma rahuaegse tegevusega valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Kaitsejõud planeerivad ja teostavad operatsioone, kaasates kõigi väeliikide üksusi, s.t Joint Operations.

1. Eesti kaitsejõudude ülesanded

1.1. Rahuaja ülesanded:

Rahuajal peavad kaitsejõud looma agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse. Põhiülesanneteks on:
– tagada kõigi üksuste ettenähtud valmisoleku tase ja valmidus täita rahuaja funktsioone;
– tagada üksuste sõjaline võimekus ja koostegutsemisvõime NATO-ga;
– osaleda rahvusvahelistes kriisihaldamise operatsioonides;
– valmistada üksusi ja elanikkonda ette riigi territooriumi sõjaliseks kaitseks ja rahvusvaheliste operatsioonide toetamiseks;
– koostöö rahupartnerlusprogrammi ja teiste kaitsealaste kokkulepete raames;
– osaleda loodusõnnetuste või inimtegevuse tagajärjel asetleidnud katastroofide tagajärgede likvideerimisel.

1.2. Kriiside korral:
– intensiivistada Eesti ja selle lähiümbruse õhuruumi seiret ning Eesti õhuruumi kontrolli;
– tõhustada järelevalvet ja kontrolli riigi territoriaalvete üle;
– valmistuda üleminekuks rahuajal ettevalmistatud sõjaaegsele juhtimisstruktuurile ning alustada osalist või täielikku mobilisatsiooni, integreerida rahuajal teiste ministeeriumide valitsemisalas olevad üksused;
– tõsta üksuste valmisolekutaset vastavalt kujunenud olukorrale;
– valmistuda välisabi ja välisvägede vastuvõtuks ning koostööks nendega.

1.3. Sõjaajal:
– kaitsta riigi territoriaalset terviklikkust vastavalt kaitsekavale ja seaduslike võimude ettekirjutustele;
– korraldada teiste riikide üksuste saabumist ja teha nendega koostööd, sealhulgas hoida võimaluse piires kontrolli all mereühendusteed ja kaitsta juurdepääse kindlaksmääratud sadamatele ja lennuväljadele;
– tagada koostöös teiste riikide üksustega võimaluse piires kontroll riigi õhuruumi üle ja teostada strateegiliste objektide õhukaitset.

2. Eesti kaitsejõudude organisatsiooniline struktuur

Eesti kaitsejõud koosnevad kaitseväest, vabatahtlikkusel rajanevast Kaitseliidust ning sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja alluvusse antavatest Siseministeeriumi valitsemisalas olevatest sõjaväeliselt korraldatud asutustest ja üksustest. Kaitseväe isikkoosseis koosneb kolmest osast: ajateenijad, kaadrikaitseväelased ning teenistusse kutsutud reservväelased. Põhiosa kaitseväe isikkoosseisust moodustavad mobilisatsiooni korral tegevteenistusse kutsutavad reservväelased. Kaitseväes on kolm väeliiki: maa-, mere- ja õhuvägi.

Funktsionaalsusest ja võimekusest lähtuvalt koosnevad kaitsejõud üldotstarbelistest üksustest (reageerimisüksused ja peajõud) ning territoriaalkaitseüksustest.

Maaväel kui kaitsejõudude suurimal väeliigil, on kandev roll Eesti territooriumi kaitsmisel. Valdav osa maaväest põhineb mobiliseeritaval reservil. Rahuajal on regulaarväe koosseisus reageerimisüksused, territoriaalkaitseüksused, õppeüksused ja toetusüksused. Peale mobilisatsiooni on maaväe koosseisus üldotstarbelised, territoriaalkaitse- ja toetusüksused. Esimesel etapil arendatakse välja juhtimissüsteem, peajõudude brigaadid ja reageerimisüksus (-pataljon). Kriisi- ja sõjaaegsed ülesanded ning nende planeerimine on maaväe staabi ja praktiline ettevalmistamine kaitseringkondade ülesanne.

Õhuvägi vastutab kõigi õhuoperatsioonide eest Eestis. Õhuväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu. Operatiivülesannete ja võimekuse järgi jagunevad õhuväe üksused lahinguvalve- (õhuseire), kiirreageerimis- (õhuturve) ja tõrjeüksusteks (õhukaitse).

Merevägi vastutab kõigi mereoperatsioonide eest Eestis. Mereväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu ning tema koosseisus on mereväebaas ning mereväe- ja rannakaitseüksused.

Kaitseliit on territoriaalkaitsesüsteemi alustugi. Ta osaleb territoriaalkaitse- ja totaalkaitsesüsteemi ettevalmistamises, käivitamises ja elluviimises. Mobilisatsiooni käigus moodustatakse Kaitseliidu baasil territoriaalkaitse üksused.

Piirivalve on rahuajal Siseministeeriumi valitsemisalas olev organisatsioon, mis valvab ja kaitseb riigipiiri seaduses ettenähtud alustel ja korras. Mobilisatsiooni käigus viiakse kindlaksmääratud üksused üle kaitseväe ülemjuhataja alluvusse.

2.1. Maavägi

2.1.1. Rahuaja ülesanded:
– kinnistada läbi väljaõppe kaitsetahet ja kaitsevalmidust;
– korraldada väljaõpet ja tagada üksuste ettenähtud valmisolekutase;
– juhtida rannakaitse ettevalmistamist;
– osaleda õppustel ja operatsioonides koos NATO ja teiste partneritega;
– abistada õigusaktidega sätestatud korras vastavalt korraldustele tsiviilvõimu organeid loodusõnnetuste või inimtegevuse tagajärjel asetleidnud katastroofide korral.

2.1.2. Kriiside korral:
– valmistuda üleminekuks sõjaaja juhtimisstruktuurile;
– tõsta väljaõppe intensiivistamise ja sõjaaja ülesannete harjutamise teel kindlaksmääratud üksuste valmisolekutaset;
– alustada kas osalise või täieliku mobilisatsiooni läbiviimist;
– integreerida rahuajal teiste ministeeriumide valitsemisalas olevad maismaaüksused;
– valmistuda koostööks appitulevate välisvägedega.

2.1.3. Sõjaajal:
– kaitsta riigi territoriaalset terviklikkust vastavalt kaitseplaanile ja seaduslike võimude ettekirjutustele;
– korraldada teiste riikide üksuste saabumist ja teha nendega koostööd, sealhulgas kindlustada olulised riigisisesed kommunikatsioonid.

2.2. Õhuvägi

2.2.1. Rahuaja ülesanded:
– juhtida ja teostada läbi lahinguvalveteenistuse õhuruumi kontrolli, mis koosneb õhuseirest ja õhuturbest;
– osaleda riiklike otsingu- ja päästeoperatsioonide korraldamisel, teostada ja juhtida nende õhuoperatsioonide alast osa;
– osaleda NATO ja teiste partnerite koostegutsemisvõime standarditele vastavate lennuväljade väljaarendamisel;
– kinnistada läbi väljaõppe kaitsetahet ja kaitsevalmidust;
– tagada kõigi üksuste ettenähtud valmisolekutase;
– toetada teiste väeliikide igapäevast väljaõppeprotsessi;
– osaleda õppustel ja operatsioonides koos NATO ja teiste partneritega.

2.2.2. Kriiside korral:
– intensiivistada Eesti ja selle lähiümbruse õhuruumi seiret ning Eesti õhuruumi kontrolli;
– integreerida rahuajal teiste ministeeriumide valitsemisalas olevad lennuüksused;
– tõsta õhukaitseüksuste valmisolekutaset, komplekteerides need täiskoosseisudeni ja alustades intensiivset väljaõpet;
– minna üle sõjaaja juhtimisstruktuurile;
– valmistuda koostööks appitulevate välisvägedega;
– valmistuda humanitaar- ja sõjalise abi vastuvõtmiseks.

2.2.3. Sõjaajal:
– toetada õhuväe vahenditega kaitsejõudude operatsioone;
– tagada humanitaar- ja sõjalise abi vastuvõtmine, korraldada teiste riikide vägede saabumist ja teha nendega koostööd;
– tagada ja võtta osa NATO ja teiste partnerriikide ühistest õhuoperatsioonidest:
– tagada koostöös partneritega ja nende abil kontroll riigi õhuruumi üle;
– teostada koostöös partneritega ja nende abil strateegiliste objektide õhukaitset.

2.3. Merevägi

2.3.1. Rahuaja ülesanded:
– kinnistada läbi väljaõppe kaitsetahet ja kaitsevalmidust;
– teostada mereseiret;
– osaleda Eesti rannakaitses;
– tagada kõigi üksuste ettenähtud valmisolekutase;
– korraldada rahuaegseid mereoperatsioone;
– osaleda NATO ja teiste partnerite koostegutsemisvõime standarditele vastavate sadamate väljaarendamisel;
– osaleda õppustel ja operatsioonidel koos NATO ja teiste partneritega;
– osaleda merepääste- ja -otsinguoperatsioonides.

2.3.2. Kriiside korral:
– juhtida ja intensiivistada kogu Eesti mereseiret;
– valmistada ette strateegiliselt tähtsate piirkondade kaitse rünnakute vastu merelt;
– minna üle sõjaaja juhtimisstruktuurile;
– integreerida rahuajal teiste ministeeriumide valitsemisalas olevad asjakohased mereüksused;
– tõsta väljaõppe intensiivistamise ja sõjaaja ülesannete harjutamise teel kindlaksmääratud üksuste valmisolekutaset;
– valmistuda koostööks appitulevate välisvägedega.

2.3.3. Sõjaajal:
– toetada mereväe vahenditega kaitsejõudude operatsioone;
– korraldada teiste riikide vägede saabumist ja teha nendega koostööd;
– takistada meritsi juurdepääsu strateegilistele piirkondadele;
– turvata mereühendusteid territoriaalvetes.

2.4. Kaitseliit

2.4.1. Rahuaja ülesanded:
– kasvatada läbi oma struktuuriüksuste ja igapäevase tegevuse Eesti elanikkonna riigikaitsetahet;
– korraldada spetsialistiõpet vastavalt kindlaksmääratud ülesannetele, tingimustele ja standarditele;
– osaleda territoriaalkaitseüksuste loomises ja väljaõppes;
– osaleda mobilisatsiooni ettevalmistamises;
– abistada tsiviilvõimu organeid loodusõnnetuste ja inimtegevuse tagajärjel asetleidnud katastroofide korral.

2.4.2. Kriiside korral:
– tagada valmisolek territoriaalkaitsestruktuuri käivitamiseks;
– osaleda osalise või täieliku mobilisatsiooni läbiviimises.

2.4.3. Sõjaajal:
– osaleda kogu riiki hõlmavas totaalkaitsesüsteemis.

2.5. Piirivalve

2.5.1. Rahuaja ülesanded:
– korraldada kindlaksmääratud isikkoosseisu ja üksuste sõjalist väljaõpet vastavalt kaitseväe juhataja poolt kooskõlastatud programmidele;
– juhtida ja teostada mereseiret;
– tagada kindlaksmääratud üksuste sõjaline valmisolek;
– juhtida otsingu- ja päästeoperatsioonide korraldamist Eesti merepäästepiirkonnas;
– osaleda totaalkaitsestruktuuri ettevalmistamises.

2.5.2. Kriiside korral:
– tugevdada riigipiiri valvamist ja kontrolli;
– valmistuda üleminekuks sõjaaja juhtimisstruktuurile ja sõjaliseks tegevuseks.

2.5.3. Sõjaajal:
– osaleda kogu riiki hõlmavas totaalkaitsesüsteemis;
– osutada vastupanu vastavalt kaitsekavadele.

2.6. Juhtimisstruktuurid

Strateegilisel tasandil võtavad riiklikku julgeolekut ja riigikaitset puudutavaid otsuseid vastu ja püstitavad kaitsejõududele vastavaid ülesandeid Vabariigi President, Vabariigi Valitsus, kaitseminister ja kaitseväe juhataja. Riigi vastu toimepandud agressiooni korral kuulutab riigikaitse kõrgeima juhi ülesannetes Vabariigi President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja.

Rahuajal juhib Eesti kaitsejõude kaitseväe juhataja. Ühtlasi vastutab ta kaitsejõudude valmisoleku eest täita neile pandud ülesandeid. Kaitseväe juhataja tööorganiks on Peastaap, mille ülesandeks on strateegiline planeerimine, juhtivdokumentide väljatöötamine ja väeliikide vahelise koostöö koordineerimine. Kaitseväe juhataja, keda abistab Peastaap, vastutab ka väeliikide ühise planeerimise eest.

Väeliikide arengu, väljaõppe ja valmisoleku eest kannavad vastutust väeliikide ülemad, kelle tööorganiteks on väeliikide staabid. Väeliikide staabid teostavad planeerimist ja juhtimist operatiivtasandil. Väeliikide ülemad vastutavad väeliikide sisese operatiivplaneerimise eest.

Kaitseliidu ja kaitseringkondade ülemad vastutavad operatiivplaneerimise eest oma vastutusalas.

Taktikalise tasandi planeerimist ja juhtimist teostatakse üksuste tasandil.

Sõjaajal on kaitseväe ülemjuhatajal täielik juhtimisõigus Eesti kaitsejõude üle. Peastaabi ja Maaväe Staabi isikkoosseisu baasil formeeritakse kaitsejõudude juhtimispunktid (põhi-, varu-, tagala-). Eesti kaitsejõudude lahingutegevust juhib kaitsejõudude põhijuhtimispunkt, mille eesotsas on operatiivjuht.

Väeliikide ja Kaitseliidu ülemad juhivad rahuajal oma staapide abil vastavaid väeliike ja vastutavad neile antud ülesannete täitmiseks vajaliku ettevalmistuse eest.

Sõjaajal alluvad mereväe ülem, õhuväe ülem ja kaitseringkondade ülemad operatiivjuhile. Nimetatud ülematel on kindlaksmääratud juhtimisvolitused neile alluvate üksuste üle. Väeliigi ülema otsuse ettevalmistamiseks moodustatakse väeliigi staabi isikkoosseisu baasil väeliigi juhtimispunktid, mis teevad tihedat koostööd kaitsejõudude vastavate juhtimispunktidega.

2.7. Tagala

Tagalatoetuse eesmärk on tagada kaitsejõudude tegevuseks vajalikud tingimused nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaolukorras, milleks kasutatakse kaitsejõudude ja vastavalt mobilisatsioonikavale riigi tsiviilressursse. Kaitsejõudude tagalatoetuse korraldamise keskseks struktuuriks on tagalakeskus. Tagalakeskuse ülesandeks on tagada Eesti-poolne toetus välisabi vastuvõtmisel.

Kaitseministeerium koos tagalakeskusega vastutab kaitsejõudude tegevuse tagamiseks vajaliku infrastruktuuri ettevalmistamise eest.

Tagalatoetuse struktuuri ülesehitamise käigus juhindutakse järgmistest põhimõtetest:
– NATO-ga koostöösuutlike moodulstruktuuride kasutamine vastuvõtjariigi toetuse tagamiseks Eestis (Host Nation Support);
– tsiviilvõimaluste maksimaalne kasutamine kaitsejõudude tegevuse tagamiseks;
– tagalatoetuse tsentraliseeritud juhtimissüsteemi väljaarendamine, kasutades NATO andmebaasisüsteemidega ühituvaid andmebaasisüsteeme;
– moodsa tehnika ja relvastuse hooldussüsteemi väljaarendamine, kasutades ära rahvusvahelise sõjalise koostöö võimalusi.

V. SÕJALISE KAITSEVÕIME ARENDAMISE PRIORITEEDID

Eesti juhindub oma riigikaitse ülesehitamisel eesmärkidest, mis on lisaks «Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustele» ja käesolevale dokumendile sätestatud riiklikus aastaprogrammis NATO-liikmelisuse saavutamiseks (ANP 2000/2001). Kaitsejõudude arendamisel lähtutakse järgmistest prioriteetidest:
– luua kogu ühiskonda hõlmav totaalkaitsesüsteem;
– arendada üldvägedena esmajärjekorras välja kaks peajõudude brigaadi ja reageerimisüksus (-pataljon);
– jätkata territoriaalkaitse kontseptsiooni elluviimist, sealhulgas arendada üksuste kiire ja efektiivse kontsentreerimise võimet;
– ehitada üles NATO kollektiivses kaitsetegevuses osalemisvõimelised kaitsejõud;
– tagada võimekus osalemiseks rahuoperatsioonidel;
– arendada välja õhuseiresüsteemist ja õhuturvevõimekusest koosnev õhuruumi kontrolli süsteem;
– jätkata humanitaar- ja sõjalise abi vastuvõtmiseks vajalike koostegutsemisvõimelise infrastruktuuri ja vahendite väljaarendamist;
– osaleda rahvusvahelises kahe- ja mitmepoolses kaitsealases koostöös.

Kaitseminister Jüri LUIK