HALDUSÕIGUSTervishoid ja ravi

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Vereseadus (lühend - VereS)

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.05.2005
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:12.06.2006
Avaldamismärge:RT I 2005, 13, 63

Välja kuulutanud
Vabariigi President
01.03.2005 otsus nr 787

Vereseadus1

Vastu võetud 09.02.2005

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1. Seaduse reguleerimisala

 (1) Käesolev seadus kehtestab doonori ja retsipiendi tervise kaitse eesmärgil inimvere (edaspidi veri) käitlemise nõuded ning vere käitlemise korralduse.

 (2) Seadus reguleerib vere käitlemise rahastamist ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides esitatud nõuete üle riikliku järelevalve teostamist.

 (3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust (RT I 2001, 58, 354; 2002, 53, 336; 61, 375; 2003, 20, 117; 78, 527), arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Verepreparaat

 (1) Verepreparaat on verest valmistatud või toodetud ning nõuetekohaselt pakendatud ja märgistatud ravim, mis sisaldab üht või mitut vere koostisosa. Verepreparaadid on täisveri, verekomponendid ja plasmaderivaadid. Verepreparaatidele kohaldatakse ravimiseadust (RT I 2005, 2, 4), arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.

 (2) Täisveri on verepreparaat, mis sisaldab kõiki vere koostisosi ning verd hüübimatuks muutvat lahust.

 (3) Verekomponent on verepreparaat, mis on valmistatud täisverest või kogutud otse doonorilt ning mis sisaldab ühe või mitme doonori vere koostisosi.

 (4) Plasmaderivaat on verepreparaat, mis on tööstuslikult toodetud paljude doonorite vereplasmast ja sisaldab mõnda kindlat vereplasma koostisosa.

 (5) Vereülekanne käesoleva seaduse tähenduses on raviprotseduur, mille käigus kantakse retsipiendile üle täisverd või verekomponente.

2. peatükk VERE KÄITLEMINE 

§ 3. Vere käitlemine

  Vere käitlemine on vere kogumine ning verekomponentide valmistamine, uurimine, säilitamine, väljastamine, kasutamine ja müük.

§ 4. Verekeskus

 (1) Verekeskuse ülesanne on koguda verd ning valmistada, uurida, säilitada, väljastada ja müüa verekomponente. Verekeskuse eesmärk on tagada, et Eesti tervishoiuteenuse osutajatele oleksid verekomponendid kättesaadavad ööpäev läbi.

 (2) Verekeskus võib olla eraõiguslik juriidiline isik või valitsusasutuse hallatav riigiasutus, kes tegutseb ravimiseaduse kohaselt väljastatud ravimite tootmise tegevusloa alusel.

§ 5. Verekabinet

 (1) Verekabineti ülesanne on tellida ja säilitada verekomponente ning väljastada neid haiglasiseselt, teha immunohematoloogilisi uuringuid ning koordineerida ja nõustada vereülekannete raviks kasutamist.

 (2) Verekabinetil on lubatud koguda verd erakorralistel asjaoludel, kui haiglas ja verekeskuses, kust verekabinet verekomponente tellib, puudub vajalik verevaru ning vereülekande edasilükkamine või tegemata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.

 (3) Verekabinet on haigla pidaja struktuuriüksus, kes tegutseb haigla pidajale tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (RT I 2001, 50, 284; 2002, 57, 360; 61, 375; 62, 377; 110, 661; 2003, 26, 157 ja 160; 2004, 29, 192; 56, 400; 75, 520; 89, 612; 2005, 2, 4) kohaselt väljastatud tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa alusel.

§ 6. Vere kogumine

 (1) Verd kogutakse vabatahtlikelt doonoritelt.

 (2) Verd ei võeta isikult, kes on doonoriks sobivuse hindamiseks tehtavatest uuringutest keeldunud, kelle veri on põetud haiguste või manustatud ravimite tõttu või muul põhjusel vere käitlemiseks kõlbmatu või kui vere loovutamine ohustab isiku tervist.

§ 7. Doonor ja retsipient

 (1) Doonor on 18–65-aastane teovõimeline isik, kes teiste inimeste ravi otstarbel loovutab vere käitlejale oma verd tasuta.

 (2) Doonoril on võlaõigusseaduses (RT I 2001, 81, 487; 2002, 60, 374; 2003, 78, 523; 2004, 13, 86; 37, 255; 75, 522; 87, 593; 90, 616) sätestatud patsiendi õigused ja kohustused.

 (3) Doonoril on õigus:
 1) saada üldist teavet vere käitlemise ja vereülekande kohta;
 2) saada teavet vere loovutamisega kaasneda võivatest ohtudest;
 3) loobuda vere loovutamisest igal ajal oma soovil;
 4) saada teavet oma tervise seisundi, verele teostatud uuringute tulemuste ja loovutatud vere raviks kõlblikkuse kohta;
 5) puududa töölt vere loovutamise eesmärgil vastavalt töö- ja puhkeaja seaduse (RT I 2001, 17, 78; 102, 675; 2002, 56, 347; 61, 375; 99, 576; 2003, 23, 137; 2004, 86, 584) §-s 24 sätestatule;
 6) isikuandmete salastatusele.

 (4) Doonoril on kohustus:
 1) esitada vere käitlejale oma isikuandmed ja kontaktandmed;
 2) avaldada vere käitlejale oma parima arusaama järgi kõik vere loovutamise seisukohast tähtsust omavad andmed ja asjaolud;
 3) teavitada vere käitlejat vere loovutamise järgselt teatavaks saanud asjaoludest või vere loovutamise järgselt ilmnenud muutustest oma tervise seisundis, mis võivad mõjutada loovutatud vere ja verekomponentide sobivust raviks;
 4) kinnitada oma allkirjaga tema poolt esitatud andmete õigsust.

 (5) Isiku doonoriks sobivuse kriteeriumid, hindamise tingimused ja korra ning vere loovutamist välistavate või piiravate haiguste ja muude tegurite loetelu kehtestab sotsiaalminister määrusega.

 (6) Retsipient käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellele tehakse vereülekanne. Retsipiendil on võlaõigusseaduses sätestatud patsiendi õigused ja kohustused.

§ 8. Verekomponentide valmistamine

 (1) Verekeskuse valmistatud verekomponendid peavad olema kvaliteetsed, retsipiendile ohutud ja kliiniliselt tõhusad.

 (2) Verekeskuse toodangu kvaliteedi eest vastutav isik on verekeskuse juht.

 (3) Verekeskuse juht tagab:
 1) vere käitlemise vastavuse käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele;
 2) ravimite tootmise tegevusloa õigeaegse taotlemise ja selles sätestatud nõuete täitmise.

 (4) Verekeskused ja verekabinetid järgivad oma töös häid tootmistavasid. Sotsiaalminister kehtestab kooskõlas Euroopa Liidus kehtivate heade tootmistavadega verekomponentide valmistamise eeskirja määrusega, milles sätestab verepreparaatide tootmisele, personalile, ruumidele ja seadmetele, dokumentatsioonile, vere kogumisele, uurimisele, verekomponentide valmistamisele, märgistamisele, säilitamisele ja väljastamisele, pretensioonide lahendamisele ja verekomponentide tagasikutsumisele esitatavad nõuded.

 (5) Verekomponentide kvaliteedi nõuded, verekomponentide kvaliteedi kontrollimise ja mikrobioloogiliste uuringute tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister määrusega .

§ 9. Vereülekanne

 (1) Vereülekanne tehakse patsiendi tervise taastamise, tervise seisundi halvenemise ärahoidmise ja haigusest tingitud vaevuste leevendamise eesmärgil.

 (2) Vereülekande tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister määrusega .

§ 10. Vere ja verekomponentide kasutamine teadustöös ja kaubanduslikul eesmärgil

 (1) Doonori verd ja verekomponente võib teadustöös kasutada doonori kirjalikul nõusolekul.

 (2) Patsiendilt tema enda raviks eemaldatud verd ja verekomponente võib teadustöös või kaubanduslikul eesmärgil kasutada patsiendi kirjalikul nõusolekul.

§ 11. Verepreparaatide immunohematoloogilised uuringud

 (1) Patsiendi raviks sobivad doonoriverepreparaadid määratakse kindlaks patsiendi vere ja doonori vere immunohematoloogiliste uuringutega.

 (2) Immunohematoloogiliste uuringute tegemise tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister määrusega .

§ 12. Verevalvsus

 (1) Verevalvsus on vere käitlemisel tekkinud ohtlikest kõrvalekalletest ning vereülekande ajal või pärast seda täheldatud rasketest kõrvaltoimetest teavitamise ja nende tekkepõhjuste väljaselgitamise kord.

 (2) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab vereülekandejärgsest raskest kõrvaltoimest verekeskust, kellelt verekomponendid telliti. Vereülekandejärgse nakkushaigusekahtluse ning haiguse diagnoosimise korral toimub teavitamine nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses (RT I 2003, 26, 160; 2004, 27, 177; 30, 208) sätestatud korras.

 (3) Verekeskus teavitab talle teatavaks saanud vereülekandejärgsest raskest kõrvaltoimest, vere käitlemise ohtlikest kõrvalekalletest ja verekomponentide tagasikutsumise algatamisest viivitamatult kirjalikult Ravimiametit. Vere käitlemisel ilmnenud ohtlikest kõrvalekalletest ning verekomponentide tagasikutsumise algatamisest teavitab verekeskus ka tervishoiuteenuse osutajat ja plasmaderivaatide tootjat, kes verekeskuselt vereplasmat ostis.

 (4) Ravimiamet koostab igal aastal talle edastatud info alusel koondaruande vere käitlemise ohtlike kõrvalekallete ning raskete kõrvaltoimete kohta ja edastab selle Sotsiaalministeeriumile, verekeskustele ja asjassepuutuvatele tervishoiuteenuse osutajatele.

 (5) Verevalvsuse ning verekomponentide tagasikutsumise tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister määrusega .

§ 13. Verepreparaatide ohutus

  Vere käitlemisel tagatakse verepreparaatide nakkusohutus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse §-s 14 sätestatud korras.

§ 14. Kasutamata verepreparaatide kõrvaldamine

  Kasutamata jäänud verepreparaate käsitatakse jäätmetena ja preparaadid kõrvaldatakse jäätmeseaduse (RT I 2004, 9, 52; 30, 208) kohaselt.

§ 15. Riiklik vereteenistuse infosüsteem

 (1) Vere kvaliteetse käitlemise ja ravi kvaliteedi tagamise eesmärgil luuakse riiklik vereteenistuse infosüsteem (edaspidi vereteenistuse infosüsteem).

 (2) Vereteenistuse infosüsteem on riiklik register, mida peetakse andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77; 2002, 61, 375; 63, 387; 2003, 18, 107; 26, 158; 2004, 30, 204) ja käesoleva seaduse alusel. Vereteenistuse infosüsteem koondab ühtseks tervikuks vere käitlemisega seonduvad protsessid, alamregistrid ning muud asjakohased dokumendid.

 (3) Vereteenistuse infosüsteemi osadeks on alljärgnevad alamregistrid:
 1) doonorite alamregister;
 2) verepreparaatide alamregister;
 3) retsipientide alamregister.

 (4) Vereteenistuse infosüsteemiga seonduvad dokumendid on:
 1) kogu tootmisprotsessi hõlmavad standardid;
 2) kõigi vere käitlemise protsesside standardkirjeldused;
 3) doonorivere uuringute ja verekomponentide kvaliteedinõuete kirjeldused.

 (5) Doonorite ja retsipientide andmeid töödeldakse vereteenistuse infosüsteemis isikustatult.

 (6) Vereteenistuse infosüsteemi kantavaid andmeid töödeldakse kooskõlas andmekogude seadusega, isikuandmete kaitse seadusega (RT I 2003, 26, 158; 2004, 30, 208) ja teiste õigusaktidega.

 (7) Vereteenistuse infosüsteemi vastutav töötleja on Sotsiaalministeerium.

 (8) Vereteenistuse infosüsteemi volitatud töötlejad on verekeskused ja verekabinetid.

 (9) Vereteenistuse infosüsteemi asutab ja registri pidamise põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus.

3. peatükk IMMUNOHEMATOLOOGILISTE UURINGUTE REFERENTLABOR 

§ 16. Immunohematoloogiliste uuringute referentlabor

  Immunohematoloogiliste uuringute referentlabor (edaspidi referentlabor ) on labor, kes osutab referentteenust, sealhulgas määrab kliiniliselt olulistes veregruppide süsteemides antigeene ja antikehi ning juhendab metoodiliselt Eestis tegutsevaid teisi selle valdkonna laboreid. Referentlabori eesmärk on tagada immunohematoloogiliste uuringute kvaliteet.

§ 17. Referentlabori ülesanded

  Referentteenuse osutamisel täidab referentlabor järgmisi ülesandeid:
 1) koordineerib, suunab ja kontrollib asjaomaste laborite diagnostikat;
 2) määrab kliiniliselt olulistes veregruppide süsteemides antigeene ja antikehi;
 3) rakendab rutiindiagnostikat immunohematoloogia valdkonnas;
 4) valdab ja rakendab referentmeetodeid;
 5) valmistab referentmaterjali ja -paneele;
 6) juurutab uusi diagnostikameetodeid ja kogub infot erinevate uute meetodite kohta ning võrdleb neid tõhususe seisukohast;
 7) korraldab erialanõustamist ja -õpet ning osaleb teadustöös;
 8) osaleb immunohematoloogia valdkonnas tehtud analüüside rahvusvahelises kvaliteedikontrollis.

§ 18. Referentlabori määramine

 (1) Referentteenuse osutamise tagab Sotsiaalministeerium oma valitsemisalas asuva valitsusasutuse või hallatava riigiasutuse kaudu.

 (2) Referentlabori määrab sotsiaalminister käskkirjaga.

4. peatükk VERE KÄITLEMISE RAHASTAMINE 

§ 19. Vere käitlemise rahastamine

 (1) Referentlabori tegevuskulud kaetakse Sotsiaalministeeriumi kaudu riigieelarvest.

 (2) Tervishoiuteenuse osutajale hüvitab verekomponentide ostmise kulud Eesti Haigekassa ravikindlustuse seaduse (RT I 2002, 62, 377; 2003, 20, 116; 88, 591; 2004, 37, 253; 49, 342; 56, 400; 75, 520; 89, 604 ja 614) alusel.

5. peatükk RIIKLIK JÄRELEVALVE 

§ 20. Vere käitlemise üle riikliku järelevalve teostajad

 (1) Järelevalvet vere käitlemise üle teostavad Ravimiamet ja Tervishoiuamet.

 (2) Ravimiamet kontrollib, kas verd käitlevad verekeskused järgivad käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid.

 (3) Tervishoiuamet kontrollib, kas verekabinetid järgivad käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid, mida kohaldatakse verekomponentide tellimisele, säilitamisele, haiglasisesele väljastamisele, immunohematoloogilistele uuringutele ja vereülekannete raviks kasutamisele ning erakorralistel asjaoludel vere kogumisele.

§ 21. Riiklikku järelevalvet teostava ametiisiku õigused ja kohustused

 (1) Järelevalvet teostaval ametiisikul on oma ülesannete täitmiseks õigus:
 1) siseneda kontrollitava isiku juuresolekul tema tegevuskohta, seejuures vajadusel ka ette teatamata;
 2) tutvuda vere käitlemisega;
 3) võtta vajadusel kontrolliks proove ja analüüse;
 4) tutvuda vere käitlemist käsitlevate dokumentidega või nende koopiatega ning saada nendest ärakirju;
 5) saada kontrollitava isiku juhtorganitelt seletusi;
 6) teha kontrollitavale isikule ettepanekuid tegevuse parandamiseks;
 7) teha oma pädevuse piires ettekirjutusi käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise lõpetamiseks ja rikkumisega tekitatud tagajärgede kõrvaldamiseks või muude toimingute tegemiseks.

 (2) Riiklikku järelevalvet käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostatakse vähemalt kord kahe aasta jooksul.

 (3) Järelevalvet teostav ametiisik esitab enne tööülesande täitmisele asumist ametitõendi.

§ 22. Ettekirjutus

 (1) Ettekirjutus tehakse kirjalikult.

 (2) Ettekirjutuses peavad olema järgmised andmed:
 1) ettekirjutuse teinud isiku ees- ning perekonnanimi, ametinimetus ning järelevalveasutuse nimetus ja aadress;
 2) ettekirjutuse tegemise aeg ja koht;
 3) ettekirjutuse saaja nimetus ja asukoht;
 4) ettekirjutuse tegemise aluseks olevad asjaolud või viide dokumendile, kus need on kajastatud, ning viide ettekirjutuse õiguslikule alusele;
 5) ettekirjutuse resolutsioon, milles tuuakse välja kohustatud subjekti ettekirjutusest tulenevad kohustused ja nende täitmise tähtaeg;
 6) viide võimalusele kohaldada ettekirjutusega pandud kohustuse täitmata jätmise korral haldussunnivahendit;
 7) ettekirjutuse vaidlustamise kord ja tähtaeg;
 8) ettekirjutuse koostaja allkiri.

 (3) Ettekirjutus koostatakse kahes eksemplaris, millest üks jääb ettekirjutuse koostajale ja teine kohustatud subjektile, kes annab ettekirjutusega tutvumise kohta allkirja.

 (4) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Ravimiamet või Tervishoiuamet kohaldada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283; 94, 580) sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 25 000 krooni.

§ 23. Ettekirjutuse vaidlustamine

 (1) Ettekirjutuse tegemise peale võib järelevalveasutuse peadirektorile esitada vaide 10 tööpäeva jooksul, alates päevast, millal isik on vaidlustatavast ettekirjutusest teada saanud või oleks pidanud teada saama.

 (2) Vaide esitamise korral vaatab järelevalveasutuse peadirektor vaide läbi ja teeb otsuse 14 tööpäeva jooksul vaide esitamise päevast arvates. Vaide läbivaatamisest ei saa osa võtta ametnik, kelle ettekirjutuse peale vaie on esitatud.

 (3) Vaide esitamine ei vabasta kohustusest ettekirjutus täita. Järelevalveasutuse peadirektor võib kaevatava ettekirjutuse täitmise kuni vaideotsuse tegemiseni peatada, kui ilmnevad haldusmenetluse seaduse §-s 81 nimetatud asjaolud.

 (4) Järelevalveasutuse peadirektoril on õigus tunnistada käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega vastuolus olev ettekirjutus oma käskkirjaga osaliselt või täielikult kehtetuks. Kehtetuks tunnistamist tuleb käskkirjas põhjendada.

6. peatükk VASTUTUS 

§ 24. Valeandmete tahtlik sisestamine vereteenistuse infosüsteemi

  Juriidilise isiku poolt vereteenistuse infosüsteemi valeandmete tahtliku sisestamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 12 000 krooni.

§ 25. Riikliku järelevalve teostamise takistamine

  Juriidilise isiku poolt riikliku järelevalve takistamise, järelevalveks vajalike dokumentide või andmete esitamisest keeldumise või tähtaegselt esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest või dokumentide või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.

§ 26. Menetlus

 (1) Käesoleva seaduse §-des 24 ja 25 nimetatud väärtegude puhul kohaldatakse karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; 2002, 86, 504; 82, 480; 105, 612; 2003, 4, 22; 83, 557; 90, 601; 2004, 7, 40; 46, 329; 54, 387; 56, 401; 88, 600) üldosa ja väärteomenetluse seadustikku (RT I 2002, 50, 313; 110, 654; 2003, 26, 156; 83, 557; 88, 590; 2004, 46, 329; 54, 387 ja 390; 56, 403; RT III 2004, 9, 96).

 (2) Käesoleva seaduse §-s 24 nimetatud väärteo kohtuväline menetleja on Sotsiaalministeerium.

 (3) Käesoleva seaduse §-s 25 nimetatud väärteo kohtuvälised menetlejad on Ravimiamet ja Tervishoiuamet.

7. peatükk RAKENDUSSÄTTED 

§ 27. Euroopa Komisjoni teavitamine

  Sotsiaalministeerium peab Euroopa Komisjoni teavitama:
 1) vabatahtlikku tasuta doonorlust edendavatest meetmetest iga kolme aasta järel käesoleva seaduse jõustumisest arvates;
 2) vere käitlemisega seotud meetmetest, sealhulgas järelevalvemeetmetest 2006. aasta 31. detsembriks ja edaspidi iga kolme aasta järel.

§ 28. Heade tootmistavade rakendamine

  Verekeskused ja verekabinetid peavad viima vere käitlemise vastavusse käesoleva seaduse § 8 lõike 4 alusel sätestatud nõuetega hiljemalt 2006. aasta 1. jaanuariks.

§ 29. Meditsiiniseadme seaduse muutmine

  Meditsiiniseadme seaduses (RT I 2004, 75, 520) tehakse järgmised muudatused:
 1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:«(11) Meditsiiniseadmes kasutatavatele inimese verest valmistatud preparaatidele kohaldatakse ravimiseadust (RT I 2005, 2, 4) vereseadusest (RT I 2005, 13, 63) tulenevate erisustega.»;
 2) paragrahvi 21 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:«(4) Sotsiaalminister kehtestab määrusega nõuded meditsiiniseadme kliinilise uuringu tegemisele.»;
 3) paragrahvi 34 lõike 6 preambulis asendatakse sõnad «meditsiiniseadme ja tellimusmeditsiiniseadme» sõnadega «meditsiiniseadme, tellimusmeditsiiniseadme ja toimivuse hindamise meditsiiniseadme».

§ 30. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine

  Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (RT I 2003, 26, 160; 2004, 27, 177; 30, 208) § 14 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

  «(2) Verekeskus ja tervishoiuteenuse osutaja koostavad dokumendi verepreparaatide tootmise ja verepreparaatide kasutamise kohta, järgides vereseaduses (RT I 2005, 13, 63) ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid.

 (3) Nakkustekitajate suhtes doonorivere ja verekomponentide uurimise kord kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.»

§ 31. Käibemaksuseaduse muutmine

  Käibemaksuseaduse (RT I 2003, 82, 554; 2004, 30, 208; 41, 278; 43, 299; 45, 315; 75, 523; 89, 603) § 16 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõna «veretoode» sõnaga «verepreparaat».

§ 32. Ravimiseaduse muutmine

  Ravimiseaduses (RT I 2005, 2, 4) tehakse järgmised muudatused:
 1) paragrahvi 9 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:«Verepreparaat on verest valmistatud või toodetud ning nõuetekohaselt pakendatud ja märgistatud ravim, mis sisaldab üht või mitut vere koostisosa.»;
 2) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:«(4) Verepreparaatidele kohaldatakse käesolevat seadust niivõrd, kuivõrd vereseaduses (RT I 2005, 13, 63) või selle alusel kehtestatud õigusaktides ei ole reguleeritud teisiti.»

§ 33. Seaduse jõustumine

 (1) Käesolev seadus jõustub 2005. aasta 1. mail.

 (2) Käesoleva seaduse §-d 15 ja 24 jõustuvad 2008. aasta 1. jaanuaril.

Riigikogu esimees Ene ERGMA


1 Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiiv 2002/98/EÜ, millega kehtestatakse inimvere ja verekomponentide kogumise, uurimise, töötlemise, säilitamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusnõuded ning muudetakse direktiivi 2001/83/EÜ (EÜT L 033, 08.02.2003, lk 30–40); Euroopa Komisjoni direktiiv 2003/94/EÜ, millega kehtestatakse inimestele mõeldud ravimite ning inimestele mõeldud uuritavate ravimite hea tootmistava põhimõtted ja suunised (EÜT L 262, 14.10.2003, lk 22–26); Euroopa Komisjoni direktiiv 2004/33/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiivi 2002/98/EÜ seoses teatavate tehniliste nõuetega vere ja verekomponentide osas (EÜT L 091, 30.03.2004, lk 25–39).