Teksti suurus:

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:25.09.2005
Avaldamismärge:RT II 2005, 16, 48

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni ja selle XI osa rakenduskokkuleppega ühinemise seadus

Teadaanne välislepingu jõustumise kohta

(õ)12.04.2007 8:30


Mitteametlik tõlge

Preambul

I OSA. SISSEJUHATUS

II OSA. TERRITORIAALMERI JA KÜLGVÖÖND
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Territoriaalmere piirid
3. jagu. Rahumeelne läbisõit territoriaalmerest
Alajaotis A. Kõigile laevadele kohaldatavad eeskirjad
Alajaotis B. Kaubalaevadele ja riigile kuuluvatele ärieesmärkidel kasutatavatele laevadele kohaldatavad eeskirjad
Alajaotis C. Sõjalaevadele ja muudele riigile kuuluvatele mitteärilistel eesmärkidel kasutatavatele laevadele kohaldatavad eeskirjad
4. jagu. Külgvöönd

III OSA. RAHVUSVAHELISEKS MERESÕIDUKS KASUTATAVAD VÄINAD
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Takistamatu läbisõit
3. jagu. Rahumeelne läbisõit

IV OSA. SAARESTIKURIIGID

V OSA. MAJANDUSVÖÖND

VI OSA. MANDRILAVA

VII OSA. AVAMERI
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Avamere elusloodusvarade kaitse ja majandamine

VIII OSA. SAARTE KOHTA KEHTIV KORD

IX OSA. SULETUD VÕI OSALISELT SULETUD MERED

X OSA. SISEMAARIIKIDE MERELEPÄÄSUÕIGUS JA MERELT MAALE PÄÄSU ÕIGUS NING LÄBISÕIDUVABADUS

XI OSA. SÜVAMEREPÕHI
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Süvamerepõhja suhtes rakendatavad põhimõtted
3. jagu. Süvamerepõhja loodusvarade arendamine
4. jagu. Rahvusvaheline süvamerepõhja organisatsioon
Alajaotis A. Üldsätted
Alajaotis B. Assamblee
Alajaotis C. Nõukogu
Alajaotis D. Sekretariaat
Alajaotis E. Ettevõte
Alajaotis F. Organisatsiooni finantskorraldus
Alajaotis G. Õiguslik seisund, eesõigused ja puutumatus
Alajaotis H. Liikmete õiguste ja eesõiguste peatamine
5. jagu. Vaidluste lahendamine ja nõuandvad arvamused

XII OSA. MEREKESKKONNA KAITSE JA SÄILITAMINE
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Ülemaailmne ja piirkondlik koostöö
3. jagu. Tehniline abi
4. jagu. Seire ja keskkonnamõju hindamine
5. jagu. Merereostuse vältimist, vähendamist ja kontrollimist reguleerivad rahvusvahelised eeskirjad ja siseriiklikud õigusaktid
6. jagu. Kohustuste täitmise tagamine
7. jagu. Kaitseabinõud
8. jagu. Jääga kaetud alad
9. jagu. Vastutus
10. jagu. Suveräänne puutumatus
11. jagu. Teistest merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevatest konventsioonidest tulenevad kohustused

XIII OSA. TEADUSLIKUD MEREUURINGUD
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Rahvusvaheline koostöö
3. jagu. Teaduslike mereuuringute korraldamine ja edendamine
4. jagu. Merekeskkonnas asuvad teaduslike mereuuringute rajatised ja seadmestikud
5. jagu. Vastutus
6. jagu. Vaidluste lahendamine ja ajutised meetmed

XIV OSA. MERETEHNOLOOGIA ARENDAMINE JA EDASIANDMINE
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Rahvusvaheline koostöö
3. jagu. Riiklikud ja piirkondlikud mereuuringute ja -tehnoloogia keskused
4. jagu. Rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö

XV OSA. VAIDLUSTE LAHENDAMINE
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Siduva otsusega kohustuslikud menetlused
3. jagu. 2. jao kohaldamise piirangud ja erandid

XVI OSA. ÜLDSÄTTED

XVII OSA. LÕPPSÄTTED

LISAD
I lisa. PIKA RÄNDEGA LIIGID
II lisa. MANDRILAVA PIIRIKOMISJON
III lisa. LOODUSVARADE GEOLOOGILISTE OTSINGUTE JA UURINGUTE NING KASUTAMISE PÕHITINGIMUSED
IV lisa. ETTEVÕTTE PÕHIKIRI
V lisa. LEPITUSMENETLUS
1. jagu. Lepitusmenetlus XV osa 1. jao kohaselt
2. jagu. Lepitusmenetluse kohaldamise kohustus XV osa 3. jao kohaselt
VI lisa. RAHVUSVAHELISE MEREÕIGUSE KOHTU PÕHIKIRI
1. jagu. Kohtu korraldus
2. jagu. Pädevus
3. jagu. Menetlus
4. jagu. Merepõhjavaidluste kolleegium
5. jagu. Muudatused
VII lisa. VAHEKOHUS
VIII lisa. ERIVAHEKOHUS
IX lisa. RAHVUSVAHELISTE ORGANISATSIOONIDE OSALUS
Ühinenud Rahvaste Organsatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni XI osa rakenduskokkulepe
Lisa

ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI MEREÕIGUSE KONVENTSIOON
Koostatud 10. detsembril 1982. a Montego Bays
PREAMBUL

Konventsiooni osalisriigid,

ajendatuna soovist vastastikuse mõistmise ja koostöö vaimus lahendada kõik mereõiguse küsimused ning olles teadlikud konventsiooni ajaloolisest rollist rahu, õigluse ja progressi säilitamisel kõigi maailma rahvaste jaoks;

täheldades, et pärast 1958. ja 1960. aasta Genfis peetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konverentsi toimunud areng on esile toonud vajaduse kõigile vastuvõetava mereõiguse konventsiooni järele;

olles teadlikud, et maailmamere probleemid on omavahel tihedalt seotud ning neid tuleb käsitleda tervikuna;

tunnustades soovi luua käesoleva konventsiooni alusel kõigile meredele ja ookeanidele kohaldatav ja riikide suveräänsust arvestav õiguskord, mis hõlbustab rahvusvahelist suhtlemist ning edendab merede ja ookeanide ning nende loodusvarade rahuotstarbelist, õiglast ja säästlikku kasutamist, elusloodusvarade kaitset ning merekeskkonna uurimist, kaitsmist ja säilitamist;

pidades silmas, et nende eesmärkide saavutamisega soovitakse kehtestada õiglane rahvusvaheline majanduskord, milles võetakse arvesse kogu inimkonna huve ja vajadusi ning eelkõige nii ranniku- kui ka sisemaariikidest arengumaade erihuve ja -vajadusi;

soovides käesoleva konventsiooniga edasi arendada 17. detsembri 1970. aasta resolutsiooni nr 2749 (XXV) põhimõtteid, milles Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee deklareerib pidulikult muu hulgas, et väljapoole riikide jurisdiktsiooni jäävate merede ja ookeanide põhi ning selle all asuv maapõu ja seal paiknevad loodusvarad on inimkonna ühisvara, mida riigi asukohast sõltumata uuritakse ja kasutatakse kogu inimkonna hüvanguks;

uskudes, et käesoleva konventsiooniga saavutatud mereõiguse kodifitseerimine ja areng aitavad kooskõlas võrdõiguslikkuse ja õigluse põhimõttega tugevdada kõigi rahvaste vahel rahu, julgeolekut, koostööd ja sõbralikke suhteid ning toetavad maailma kõigi rahvaste majanduslikku ja sotsiaalset arengut Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkide ja põhimõtete kohaselt;

kinnitades, et konventsiooniga reguleerimata küsimustes juhindutakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja põhimõtetest,

on kokku leppinud järgmises.

I osa
SISSEJUHATUS

Artikkel 1. Mõisted ja reguleerimisala

1. Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) süvamerepõhi – merede ja ookeanide põhi ja selle all olev maapõu, mis jääb väljapoole riikide jurisdiktsiooni;
2) organisatsioon – Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon;
3) süvamerepõhjas toimuv tegevus – igasugune süvamerepõhjas toimuv loodusvarade uurimise ja kasutamisega seotud tegevus;
4) merekeskkonna reostamine – inimese poolt otse või kaudselt merekeskkonda, sealhulgas estuaaridesse selliste ainete või energia sisselaskmine, mille tagajärg on või võib olla elusloodusvarade ja merekeskkonna kahjustumine, oht inimeste tervisele, merealase tegevuse, sealhulgas kalapüügi ja muu mere õiguspärase kasutamise takistamine, kasutatava merevee kvaliteedi halvenemine või kasulike omaduste vähenemine;
5) a) kaadamine
i) igasugune jäätmete või muude ainete tahtlik merre heitmine laevadelt, õhusõidukitelt, platvormidelt või muudelt mererajatistelt;
ii) igasugune laevade, õhusõidukite, platvormide või muude mererajatiste tahtlik merre uputamine;
b) kaadamiseks ei loeta:
i) laevade, õhusõidukite, platvormide ja muude mererajatiste ning nende varustuse tavakasutusega kaasnevat või juhuslikku jäätmete või muude ainete merre heitmist, välja arvatud juhul, kui on tegu jäätmete või muude ainetega, mida veavad selliste ainete merre heitmise või nende töötlemise eesmärgil tegutsevad laevad, õhusõidukid, platvormid või muud mererajatised või mida neile veetakse või mis on pärit jäätmete või muude ainete töötlemiselt sellistel laevadel, õhusõidukitel, platvormidel või mererajatistel;
ii) muud ainete merre heitmist, mis ei ole vastuolus konventsiooni eesmärkidega.

2. 1) Osalisriigid – end konventsiooniga sidunud riigid, kelle suhtes konventsioon on jõustunud.
2) Artikli 305 lõike 1 punktides b, c, d ja f nimetatud üksustele, kellest saavad konventsiooniosalised nende kohta kehtestatud tingimuste kohaselt, kohaldatakse konventsiooni mutatis mutandis niivõrd, kuivõrd neid võib pidada konventsiooniosalisteks.

II osa
TERRITORIAALMERI JA KÜLGVÖÖND

1. jagu. ÜLDSÄTTED

Artikkel 2. Territoriaalmere ja selle kohal asuva õhuruumi ning territoriaalmere põhja ja selle all asuva maapõue õiguslik seisund

1. Rannikuriigi suveräänsus laieneb lisaks tema maismaaterritooriumile ja sisevetele ning saarestikuriigi puhul tema arhipelaagivetele ka külgnevale merealale, mida nimetatakse territoriaalmereks.

2. Suveräänsus laieneb nii territoriaalmere kohal asuvale õhuruumile kui ka territoriaalmere põhjale ning selle all asuvale maapõuele.

3. Suveräänsuse teostamine territoriaalmere üle toimub kooskõlas konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega.

2. jagu. TERRITORIAALMERE PIIRID

Artikkel 3. Territoriaalmere laius

Riigil on õigus kehtestada oma territoriaalmere laius konventsiooni kohaselt määratud lähtejoonest mõõdetuna kuni 12 meremiili.

Artikkel 4. Territoriaalmere välispiir

Territoriaalmere välispiir on joon, mille iga punkt asub lähimast lähtejoonepunktist territoriaalmere laiusega võrdsel kaugusel.

Artikkel 5. Standardlähtejoon

Territoriaalmere laiuse mõõtmise standardlähtejoon on rannikuriigi ametlikule suuremõõtmelisele kaardile märgitud madalaim mõõnajoon piki rannikut, kui konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti.

Artikkel 6. Korallrahud

Atolli või korallrahudega ümbritsetud saare puhul kasutatakse territoriaalmere laiuse mõõtmisel lähtejoonena rahul asuvat merepoolset madalaima mõõna joont nii, nagu see on rannikuriigi ametlikel kaartidel sümboliga tähistatud.

Artikkel 7. Sirged lähtejooned

1. Kui rannajoon on tugevasti liigestatud või kui ranniku vahetus naabruses on piki rannikut kulgev saarteahelik, võib territoriaalmere laiuse mõõtmisel kasutada sobivaid punkte ühendavat sirget lähtejoont.

2. Kui rannajoon on delta või muude looduslike tingimuste tõttu ebapüsiv, võib sobivad punktid valida piki kõige kaugemal asuvat merepoolset madalaimat mõõnajoont ning madalaima mõõnajoone taandumisest sõltumata jäävad sirged lähtejooned kehtima seni, kuni rannikuriik neid kooskõlas käesoleva konventsiooniga muudab.

3. Sirge lähtejoone tõmbamisel ei tohi rannajoone üldsuunast märkimisväärselt eemalduda ning sellest joonest sissepoole jäävad merealad peavad olema piisavalt maismaaga seotud, et neile kohaldada sisevete režiimi.

4. Sirget lähtejoont ei tõmmata mõõnapaljanditest ega mõõnapaljanditele, välja arvatud juhul, kui neile on ehitatud majakad või muud alaliselt veepinnast kõrgemal olevad rajatised, või erandina juhul, kui lähtejoone tõmbamine mõõnapaljanditest ja mõõnapaljanditele on rahvusvaheliselt üldtunnustatud.

5. Kui sirge lähtejoon on lubatud tõmmata lõike 1 kohaselt, võib lähtejoone määramisel arvesse võtta piirkonna erilisi majandushuve, mille tegelikku olemasolu ning olulisust tõendab nende pikaajaline järgimine.

6. Sirge lähtejoone tõmbamist ei tohi riik kasutada viisil, mis lõikab teise riigi territoriaalmere ära avamerest või majandusvööndist.

Artikkel 8. Siseveed

1. Territoriaalmere lähtejoonest maismaa poole jäävad veed moodustavad siseveed, välja arvatud IV osas ettenähtud juhtudel.

2. Kui artikli 7 kohaselt tõmmatava sirge lähtejoone korral jäävad sisevete hulka ka alad, mis varem sinna ei kuulunud, kehtib sellistes vetes käesolevas konventsioonis ettenähtud rahumeelse läbisõidu õigus.

Artikkel 9. Jõesuudmed

Kui jõgi suubub otse merre, on lähtejooneks üle jõesuudme tõmmatud sirgjoon, mis ühendab madalaima mõõnajoone järgi jõe kallastele märgitud punkte.

Artikkel 10. Lahed

1. Käesolevas artiklis käsitletakse lahtesid, mille rannikud kuuluvad ainult ühele riigile.

2. Käesoleva konventsiooni tähenduses on laht rannajoone tugev liigestus, mis ulatub maismaasse niisuguses proportsioonis oma suudme laiusega, et hõlmab ka suletud veealasid ning moodustab enam kui lihtsalt rannajoone kõveruse. Liigestust ei käsitata lahena, kui tema pindala ei ole sama suur või suurem kui poolringil, mille diameetriks on üle liigestuse suudme tõmmatud joon.

3. Mõõtmisel loetakse liigestuse pindalaks piki selle rannajoont kulgeva kõige madalama mõõnajoone ja loodusliku lahesuudme mõõnamärkide vahele tõmmatud joone vahelist ala. Kui saarte tõttu on liigestusel rohkem kui üks suue, võrdub poolringi diameeter kõiki suudmeid ületavate joonte pikkuste summaga. Selles liigestuses asuvaid saari käsitatakse liigestuse veeala osana.

4. Kui lahe loodusliku suudme mõõnamärkide vahemaa on kuni 24 meremiili, tõmmatakse nende mõõnamärkide vahele sulgev joon ning sellest sissepoole jäävat veeala käsitatakse sisevetena.

5. Kui loodusliku suudme mõõnamärkide vahemaa ületab 24 meremiili, tõmmatakse lahes 24 meremiili lähtejoon selliselt, et lahe pindala oleks nii suur kui antud joone puhul võimalik.

6. Eelmisi sätteid ei kohaldata nn ajaloolistele lahtedele ega juhtudele, millele kohaldatakse artiklis 7 käsitletud sirget lähtejoont.

Artikkel 11. Sadamad

Territoriaalmere piiride määramise korral loetakse ranniku osaks ka kõige merepoolsem alaline sadamarajatis kui sadamasüsteemi osa. Rannikust eemal asuvad rajatised ja tehissaared alaliste sadamarajatiste hulka ei kuulu.

Artikkel 12. Reidid

Laevade lastimiseks, lossimiseks ja ankurdamiseks kasutatavad reidid, mis osaliselt või täielikult asetsevad väljaspool territoriaalmere välispiiri, arvatakse territoriaalmere hulka.

Artikkel 13. Mõõnapaljandid

1. Mõõnapaljandid on veega ümbritsetud looduslikud maatükid, mis mõõna ajal ulatuvad veest välja, kuid tõusu ajal on üle ujutatud. Kui mõõnapaljand või osa sellest asetseb maismaast või saarest kaugusel, mis ei ületa territoriaalmere laiust, võib seda kasutada territoriaalmere laiuse mõõtmisel lähtejoonena.

2. Kui mõõnapaljand asetseb maismaast või saarest kaugusel, mis ületab territoriaalmere laiuse, puudub tal oma territoriaalmeri.

Artikkel 14. Lähtejoonte määramise meetodi valimine

Rannikuriik võib lähtejooned määrata eelmistes artiklites esitatud mis tahes meetodil, lähtudes selle sobivusest eri tingimustes.

Artikkel 15. Territoriaalmere piiride määramine vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide vahel

Kui kahe riigi rannikud asetsevad vastastikku või üksteise kõrval ja riikidevahelises lepingus ei nähta ette teisiti, ei ole kummalgi riigil õigust laiendada oma territoriaalmerd kaugemale keskjoonest, mille iga punkt asub võrdsel kaugusel lähimatest punktidest lähtejoontel, millest need kaks riiki oma territoriaalmere laiust mõõdavad. Käesolevat artiklit ei kohaldata, kui ajalooliste või muude eriliste asjaolude tõttu on vaja nende riikide territoriaalmere piirid määrata käesolevas artiklis nimetatud viisist erinevalt.

Artikkel 16. Kaardid ja geograafiliste koordinaatide loetelu

1. Artiklite 7, 9 ja 10 alusel territoriaalmere laiuse mõõtmiseks määratud lähtejooned või nendest tulenevad piirid ning artiklites 12 ja 15 ettenähtud piirjooned kantakse kaartidele, mille mõõtkava võimaldab kindlaks teha nende asendi. Teise võimalusena võib koostada punktide geograafiliste koordinaatide loetelu, milles täpsustatakse nende geodeetilisi andmeid.

2. Rannikuriik tagab kaartide või geograafiliste koordinaatide loetelude nõuetekohase avalikustamise ning annab igaühest ühe koopia hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

3. jagu. RAHUMEELNE LÄBISÕIT TERRITORIAALMEREST

Alajaotis A. Kõigile laevadele kohaldatavad eeskirjad

Artikkel 17. Rahumeelse läbisõidu õigus

Konventsiooni kohaselt on kõikide, nii ranniku- kui ka sisemaariikide laevadel õigus territoriaalmerest rahumeelselt läbi sõita.

Artikkel 18. Läbisõidu mõiste

1. Läbisõit tähendab territoriaalmeres navigeerimist eesmärgiga:
a) läbida territoriaalmeri sisevetesse sisenemata või külastada sisevetest väljapoole jäävat reidi või sadamat või
b) suunduda sisevetesse või sealt väljuda või külastada seal asuvat reidi või sadamat.

2. Läbisõit on katkematu ja kiire. Peatuda ja ankurdada võib vaid tavalises navigeerimises juhuslikult ettetuleval vajadusel või kui selle tingib vääramatu jõud või merehäda või vajadus osutada abi ohtu või merehätta sattunud isikutele, laevadele või õhusõidukitele.

Artikkel 19. Rahumeelse läbisõidu mõiste

1. Läbisõit on rahumeelne, kui see ei ohusta rannikuriigi rahu, avalikku korda ega julgeolekut. Läbisõit peab toimuma kooskõlas käesoleva konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega.

2. Välisriikide laevade läbisõitu loetakse rannikuriigi rahu, avalikku korda või julgeolekut ohustavaks, kui välisriigi laev territoriaalvetes viibides:
a) ähvardab jõu kasutamisega või kasutab jõudu rannikuriigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või rikub muul viisil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid;
b) korraldab õppusi või manöövreid relvadega;
c) alustab tegevust, mille eesmärk on koguda rannikuriigi kaitset või julgeolekut kahjustavat teavet;
d) teeb rannikuriigi kaitset või julgeolekut kahjustavat propagandat;
e) võimaldab õhusõidukil oma pardalt õhku tõusta või sinna maanduda v��i võtab õhusõiduki oma pardale;
f) võimaldab pardalt heita, pardale maandada või võtab pardale sõjalise seadme või vahendi;
g) lastib või lossib kaupa, valuutat või isikuid rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusakte rikkudes;
h) käesolevat konventsiooni rikkudes tekitab tahtlikult ulatusliku reostuse;
i) tegeleb kalapüügiga;
j) teeb uurimis- või vaatlustoiminguid;
k) astub tegevusse, mille eesmärk on häirida rannikuriigi sidesüsteemide või rajatiste ja seadmete toimimist;
l) teeb muid toiminguid, millel puudub läbisõiduga otsene seos.

Artikkel 20. Allveelaevad ja muud allveesõidukid

Allveelaevad või muud allveesõidukid sõidavad territoriaalmerest läbi veepinnal ja heisatud riigilipuga.

Artikkel 21. Rahumeelset läbisõitu reguleerivad rannikuriigi õigusaktid

1. Rannikuriik võib kooskõlas käesoleva konventsiooni ja muude rahvusvahelise õiguse normidega vastu võtta oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte, mis käsitlevad:
a) meresõidu ohutust ja laevaliiklust;
b) navigatsioonivahendite ja -rajatiste ning muude vahendite ja rajatiste kaitset;
c) kaablite ja torujuhtmete kaitset;
d) mere elusloodusvarade kaitset;
e) rannikuriigi kalapüüki reguleerivate õigusaktide rikkumise vältimist;
f) rannikuriigi keskkonna kaitsmist ning selle reostamise vältimist, vähendamist ning kontrollimist;
g) teaduslikke mereuuringuid ja hüdrograafilisi vaatlusi;
h) rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumise vältimist.

2. Nimetatud õigusakte ei kohaldata välisriikide laevade konstruktsiooni, ehituse, meeskonna ega varustuse suhtes, välja arvatud juhul, kui nendega jõustatakse üldtunnustatud rahvusvahelisi standardeid.

3. Rannikuriik tagab nende õigusaktide nõuetekohase avalikustamise.

4. Rahumeelse läbisõidu õigust kasutavad välisriikide laevad järgivad kõiki neid õigusakte ja muid merel laevakokkupõrgete vältimise üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju.

Artikkel 22. Territoriaalmere laevateed ja liikluseraldusskeemid

1. Meresõiduohutuse tagamiseks võib rannikuriik vajaduse korral nõuda rahumeelse läbisõidu õigust kasutavatelt välisriikide laevadelt ettenähtud laevateede ja liikluseraldusskeemide kasutamist.

2. Esmajoones võib nõuda tankeritelt, tuumajõuseadmega või radioaktiivset materjali või muid ohtlikke või kahjulikke aineid või materjale vedavatelt laevadelt, et nad läbisõidul liiguksid ainult mööda niisuguseid laevateid.

3. Käesoleva artikli alusel laevateid ja liikluseraldusskeeme kehtestades arvestab rannikuriik:
a) pädeva rahvusvahelise organisatsiooni soovitusi;
b) rahvusvahelises meresõidus tavaliselt kasutatavaid laevateid;
c) laevade ja laevateede erisusi;
d) liiklustihedust.

4. Rannikuriik tähistab laevateed ja liikluseraldusskeemid kaartidel, mis avalikustatakse nõuetekohaselt.

Artikkel 23. Tuumajõuseadmega ja radioaktiivseid või muid ohtlikke või kahjulikke aineid vedavad välisriikide laevad

Rahumeelse läbisõidu õigust kasutavad tuumajõuseadmega ja radioaktiivseid või muid ohtlikke või kahjulikke aineid vedavad välisriikide laevad on varustatud dokumentidega ning järgivad rahvusvaheliste kokkulepetega selliste laevade kohta kehtestatud ettevaatusabinõusid.

Artikkel 24. Rannikuriigi kohustused

1. Rannikuriik ei takista välisriikide laevade rahumeelset läbisõitu oma territoriaalmerest, välja arvatud kooskõlas käesoleva konventsiooniga. Konventsiooni või sellega kooskõlas kehtestatud õigusaktide kohaldamisel rannikuriik:
a) ei esita välisriikide laevadele nõudmisi, mis on vastuolus rahumeelse läbisõidu õigusega;
b) ei diskrimineeri vormiliselt ega sisuliselt ühegi riigi laevu ega laevu, mis veavad lasti mis tahes riiki, sealt välja või selle riigi ülesandel.

2. Rannikuriik teeb avalikult teatavaks kõik talle teadaolevad navigatsiooniohud oma territoriaalmeres.

Artikkel 25. Rannikuriigi õigus end kaitsta

1. Rannikuriik võib võtta meetmeid, et vältida oma territoriaalmerest läbisõitu, mis ei ole rahumeelne.

2. Kui laevad sõidavad sisevetesse või suunduvad sisevetest väljaspool asuvasse sadamasse, on rannikuriigil õigus võtta meetmeid, et takistada sisevetesse või sadamasse sisenemist reguleerivate nõuete rikkumist.

3. Rannikuriik võib ühtegi välisriigi laeva vormiliselt või sisuliselt diskrimineerimata ajutiselt peatada välisriikide laevade rahumeelse läbisõidu oma territoriaalmere kindlaksmääratud piirkondadest relvaõppuste korraldamiseks või muul juhul, kui see on oluline tema julgeoleku seisukohalt. Niisugune peatamine jõustub ainult pärast selle otsuse nõuetekohast avalikustamist.

Artikkel 26. Välisriikide laevadelt võetav tasu

1. Välisriikide laevadelt ei tohi võtta tasu üksnes territoriaalmerest läbisõidu eest.

2. Territoriaalmerest läbisõitvatelt välisriikide laevadelt võib tasu võtta vaid laevale osutatud eriteenuste eest. Tasu võetakse ilma diskrimineerimiseta.

Alajaotis B. Kaubalaevadele ja riigile kuuluvatele ärieesmärkidel kasutatavatele laevadele kohaldatavad eeskirjad

Artikkel 27. Kriminaaljurisdiktsioon välisriigi laeva pardal

1. Rannikuriik ei teosta kriminaaljurisdiktsiooni oma territoriaalmerd läbival välisriigi laeval isiku kinnipidamiseks või läbisõidul oleva laeva pardal toimepandud kuriteo juurdluse korraldamiseks, välja arvatud juhul, kui:
a) kuriteo tagajärjed mõjutavad rannikuriiki;
b) kuriteoga häiritakse rannikuriigi rahu või territoriaalmere kohta kehtestatud avalikku korda;
c) laeva kapten, laeva lipuriigi diplomaatiline esindaja või konsulaarametnik on palunud kohalike ametiisikute abi või
d) meetmed on vajalikud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse tõkestamiseks.

2. Eespool esitatud sätted ei piira rannikuriigi õigust võtta oma õigusaktidega sätestatud meetmeid, et kinni pidada isik või korraldada juurdlus välisriigi laeval, mis on sisevetest väljunud ja läbib territoriaalmerd.

3. Lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel teavitab rannikuriik laeva kapteni taotlusel enne meetmete võtmist laeva lipuriigi diplomaatilist esindajat või konsulaarametnikku ning võimaldab neil laevaperega ühendust võtta. Hädaolukorras võib teavitada ja meetmeid võtta samal ajal.

4. Kaaludes, kas kinnipidamine on vajalik ja mil viisil seda teha, arvestavad kohalikud ametiisikud nõuetekohaselt meresõiduhuve.

5. Rannikuriik ei tohi võtta meetmeid territoriaalmerest läbisõitva välisriigi laeva pardal isiku kinnipidamiseks ega kuriteo juurdluse korraldamiseks, kui see on toime pandud enne laeva sisenemist territoriaalmerre ning kui laev on väljunud välisriigi sadamast ja läbib territoriaalmere sisevetesse sõitmata; see ei kehti XII osas käsitletud juhtudel ning V osa kohaselt kehtestatud õigusaktide rikkumise korral.

Artikkel 28. Tsiviiljurisdiktsioon välisriikide laevade suhtes

1. Rannikuriik ei tohi territoriaalmerest läbisõitvat välisriigi laeva peatada ega kursilt kõrvale juhtida, et teostada tsiviiljurisdiktsiooni laeva pardal viibiva isiku suhtes.

2. Rannikuriik ei või korraldada täitemenetlust ega laeva tsiviilmenetluse eesmärgil arestida, välja arvatud juhul, kui laev ei järgi oma kohustusi seoses läbisõiduga rannikuriigi territoriaalmerest.

3. Lõige 2 ei piira rannikuriigi õigust korraldada oma õigusaktide alusel täite- või muu tsiviilmenetlus, et arestida välisriigi laev, mis seisab tema territoriaalmeres või on sealt läbisõidul pärast sisevetest lahkumist.

Alajaotis C. Sõjalaevadele ja muudele riigile kuuluvatele mitteärilistel eesmärkidel kasutatavatele laevadele kohaldatavad eeskirjad

Artikkel 29. Sõjalaevade määratlus

Konventsioonis tähendab «sõjalaev» riigi relvajõududele kuuluvat laeva, millel on selle riigi päritolutunnustega pardamärgistus, mida juhib selle riigi valitsuse volitatud ohvitser, kelle nimi on nõuetekohaselt kantud teenistusnimekirja või samaväärsesse dokumenti, ning mille laevapere allub relvajõudude regulaararmee distsipliinile.

Artikkel 30. Rannikuriigi õigusaktide järgimata jätmine sõjalaevade poolt

Kui sõjalaev ei järgi territoriaalmerest läbisõitu reguleerivaid rannikuriigi õigusakte ega täida talle esitatud nõuet neid järgida, võib rannikuriik nõuda sõjalaeva viivitamatut lahkumist tema territoriaalmerest.

Artikkel 31. Lipuriigi vastutus sõjalaeva või muu riigile kuuluva mitteärilistel eesmärkidel kasutatava laeva tekitatud kahju eest

Lipuriik kannab rahvusvahelist vastutust igasuguse rannikuriigile tekitatud kahju eest, mis tuleneb sellest, et tema sõjalaev või muu riigile kuuluv mitteärilistel eesmärkidel kasutatav laev ei ole järginud territoriaalmerest läbisõitu reguleerivaid rannikuriigi õigusakte või käesolevat konventsiooni või muid rahvusvahelise õiguse norme.

Artikkel 32. Sõjalaevade ja muude riigile kuuluvate mitteärilistel eesmärkidel kasutatavate laevade puutumatus

Konventsioon ei mõjuta sõjalaevade ega muude riigile kuuluvate mitteärilistel eesmärkidel kasutatavate laevade puutumatust, välja arvatud alajaotises A ning artiklites 30 ja 31 ettenähtud juhud.

4. jagu. KÜLGVÖÖND

Artikkel 33. Külgvöönd

1. Oma territoriaalmerega külgnevas vööndis, mida nimetatakse külgvööndiks, võib rannikuriik teha vajalikku kontrolli, et:
a) vältida oma territooriumil või territoriaalmeres tolli-, maksu-, immigratsiooni- ja sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumist;
b) karistada oma territooriumil või territoriaalmeres toime pandud eespool nimetatud õigusaktide rikkumise eest.

2. Külgvöönd võib ulatuda kuni 24 meremiili kaugusele territoriaalmere laiuse mõõtmiseks kasutatavatest lähtejoontest.

III osa
RAHVUSVAHELISEKS MERESÕIDUKS KASUTATAVAD VÄINAD

1. jagu. ÜLDSÄTTED

Artikkel 34. Rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavate väinade õiguslik seisund

1. Käesolevas osas kehtestatud rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavatest väinadest läbisõidu kord ei mõjuta muus osas niisuguseid väinu moodustavate vete õiguslikku seisundit ega väinaga piirnevate riikide suveräänsuse või jurisdiktsiooni teostamist niisuguste vete, selle kohal asuva õhuruumi, merepõhja ja selle all asuva maapõue üle.

2. Väinaga piirnevad riigid teostavad oma suveräänsust või jurisdiktsiooni konventsiooni käesoleva osa ja muude rahvusvahelise õiguse normide alusel.

Artikkel 35. Käesoleva osa reguleerimisala

Käesoleva osaga ei reguleerita:
a) väina sisevete alasid, välja arvatud juhul, kui artiklis 7 nimetatud sirge lähtejoonega hõlmatakse siseveteks ka merealad, mis seda varem ei olnud;
b) väinaga piirnevate riikide territoriaalmerest väljapoole jääva mere kui majandusvööndi või avamere õiguslikku seisundit või
c) õiguskorda väinades, mille läbimist täielikult või osaliselt reguleerivad neid väinu käsitlevad pikaajalised rahvusvahelised konventsioonid.

Artikkel 36. Rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavat väina läbivad avamere laevateed ja majandusvööndit läbivad laevateed

Käesolevat osa ei kohaldata rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavale väinale, kui väina läbib laevatee, mille navigatsiooni- ja hüdrograafilised tingimused on sama laadi kui avamere laevateel või majandusvööndit läbival laevateel; niisugustele väina läbivatele laevateedele kohaldatakse käesoleva konventsiooni teisi asjakohaseid osi, sealhulgas meresõidu- ja ülelennuvabadust käsitlevaid sätteid.

2. jagu. TAKISTAMATU LÄBISÕIT

Artikkel 37. Käesoleva jao reguleerimisala

Käesolevat jagu kohaldatakse väinadele, mille kaudu sõidetakse avamere ühest osast või majandusvööndist teise.

Artikkel 38. Takistamatu läbisõidu õigus

1. Artiklis 37 nimetatud väinades on kõigil laevadel ja õhusõidukitel läbisõiduõigus, mida ei tohi takistada; välja arvatud juhul, kui väina moodustavad väinaga piirneva riigi saar ja selle riigi maismaaterritoorium ning kui saarest mere pool on avamere või majandusvööndi läbisõidutee, mis navigatsiooni- ja hüdrograafilised tingimuste poolest on sama sobiv.

2. Käesoleva osa tähenduses on takistamatu läbisõit katkematu ja kiire läbisõit väina kaudu avamere ühest osast või ühest majandusvööndist teise. Katkematu ja kiire läbisõidu nõue ei välista väina läbimist selleks, et siseneda väinaga piirnevasse riiki, sealt lahkuda või sellisest riigist tagasi pöörduda selle riigi sisenemistingimuste kohaselt.

3. Muud tegevust kui takistamatut läbisõitu väinast reguleeritakse konventsiooni teiste sätetega.

Artikkel 39. Takistamatul läbisõidul olevate laevade ja õhusõidukite kohustused

1. Takistamatul läbisõidul olevad laevad ja õhusõidukid:
a) liiguvad viivitamata läbi või üle väina;
b) hoiduvad jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest väinaga piirneva riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või muul viisil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvate rahvusvahelise õiguse põhimõtete rikkumisest;
c) hoiduvad muust tegevusest, mis ei tulene otseselt tavapärasest katkematust ja kiirest läbisõidust, välja arvatud juhul, kui selle tegevuse põhjustab vääramatu jõud või merehäda;
d) järgivad käesoleva osa teisi asjakohaseid sätteid.

2. Takistamatul läbisõidul laevad:
a) järgivad mereohutuse üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid, sealhulgas rahvusvahelist laevakokkupõrgete vältimise eeskirja;
b) järgivad laevadelt lähtuva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid.

3. Takistamatul läbisõidul õhusõidukid:
a) järgivad tsiviilõhusõidukitele kohaldatavaid Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni lennuliikluseeskirju; riiklikud lennukid järgivad tavaliselt neid ohutusnõudeid ning toimivad alati lennuohutust vajalikul määral silmas pidades;
b) jälgivad pidevalt rahvusvahelise lennuliikluse kontrollorgani kehtestatud sagedustel häda- ja muid raadiosignaale.

Artikkel 40. Uurimis- ja vaatlustegevus

Takistamatul läbisõidul olevad välisriikide laevad, sealhulgas teaduslikeks mereuuringuteks ja hüdrograafilisteks vaatlusteks mõeldud laevad ei tohi teadusuuringuid ega vaatlusi teha väinaga piirnevate riikide loata.

Artikkel 41. Laevateed ja liikluseraldusskeemid rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavates väinades

1. Käesoleva osa kohaselt võivad väinaga piirnevad riigid väinas liikumiseks ette näha laevateid ja liikluseraldusskeeme, kui see on vajalik laevaliikluse ohutuse tagamiseks.

2. Kui olukord nõuab ja väinaga piirnevad riigid on sellest nõuetekohaselt teatanud, võivad nad laevateed või liikluseraldusskeemi muuta.

3. Nimetatud laevateed ja liikluseraldusskeemid peavad vastama üldtunnustatud rahvusvahelistele eeskirjadele.

4. Enne laevateede või liikluseraldusskeemide määramist, tähistamist või muutmist esitavad väinaga piirnevad riigid oma sellekohased ettepanekud pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile kinnitamiseks. Organisatsioon kinnitab ainult selliseid laevateid ja liikluseraldusskeeme, mis on väinaga piirnevate riikidega kooskõlastatud; pärast nimetatud laevateede või liikluseraldusskeemide kinnitamist võivad väinaga piirnevad riigid neid määrata, tähistada või muuta.

5. Kui väina laevateede ja liikluseraldusskeemide määramise ettepaneku esitavad kaks või mitu väinaga piirnevat riiki, teevad need riigid koostööd ning konsulteerivad pädeva rahvusvahelise organisatsiooniga.

6. Väinaga piirnevad riigid kannavad nende määratud laevateed ja liikluseraldusskeemid kaartidele, mis nõuetekohaselt avalikustatakse.

7. Takistamatul läbisõidul olevad laevad kasutavad selle artikli kohaselt määratud laevateid ja liikluseraldusskeeme.

Artikkel 42. Väinaga piirnevate riikide õigusaktid läbisõidu kohta

1. Käesoleva jao sätete kohaselt võivad väinaga piirnevad riigid kehtestada takistamatut läbisõitu käsitlevaid õigusakte, millega:
a) artikli 41 kohaselt reguleeritakse meresõiduohutust ja mereliiklust;
b) reguleeritakse reostuse vältimist, vähendamist ja kontrollimist ning mis on kooskõlas väinades kohaldatavate nafta ja naftajääkide ning muude kahjulike ainete merre heitmist käsitlevate rahvusvaheliste eeskirjadega;
c) tõkestatakse kalalaevade kalapüüki, kaasa arvatud kalapüügivarustuse kasutamist;
d) takistatakse kauba lastimist või lossimist või valuuta või isikute vedu, mis on vastuolus väinaga piirnevate riikide tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusaktidega.

2. Nimetatud õigusaktidega ei ole lubatud ei vormiliselt ega sisuliselt diskrimineerida välisriikide laevu ning nende kohaldamine ei tohi kaasa tuua käesolevas osas määratletud takistamatu läbisõidu keelamist, takistamist ega raskendamist.

3. Väinaga piirnevad riigid avalikustavad nimetatud õigusaktid nõuetekohaselt.

4. Takistamatul läbisõidul olevad välisriikide laevad järgivad neid õigusakte.

5. Kui laev või õhusõiduk, millele on antud puutumatus, ei järgi nimetatud õigusakte või käesoleva osa sätteid ning tekitab piirnevale riigile kahju, kannab rahvusvahelist vastutust laeva lipuriik või õhusõiduki registririik.

Artikkel 43. Navigatsiooni- ja ohutusmärgid ning muud tähised ning reostuse vältimine, vähendamine ja kontrollimine

Läbisõiduõigust kasutavad riigid ja väinaga piirnevad riigid teevad lepingu alusel koostööd:
a) väinas rahvusvaheliseks meresõiduks vajalike navigatsiooni- ja ohutusmärkide ning muude tähiste paigaldamiseks ja hooldamiseks;
b) laevadelt tuleneva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks.

Artikkel 44. Väinaga piirnevate riikide kohustused

Väinaga piirnevad riigid ei raskenda takistamatut läbisõitu ning teatavad neile teadaolevatest meresõidu- või ülelennuohtudest. Takistamatu läbisõidu peatamine ei ole lubatud.

3. jagu. RAHUMEELNE LÄBISÕIT

Artikkel 45. Rahumeelne läbisõit

1. Konventsiooni II osa 3. jao alusel kohaldatakse rahvusvahelises meresõidus rahumeelse läbisõidu korda väinadele:
a) mille suhtes ei kohaldata artikli 38 lõikes 1 sätestatud takistamatu läbisõidu korda või
b) mis ühendab avamereosa või majandusvööndit välisriigi territoriaalmerega.

2. Rahumeelset läbisõitu ei ole niisugustes väinades lubatud peatada.

IV osa
SAARESTIKURIIGID

Artikkel 46. Mõistete kasutamine

Käesolevas konventsioonis tähendab:
a) «saarestikuriik» riiki, mis koosneb tervenisti ühest või enamast saarestikust ning võib hõlmata ka teisi saari;
b) «saarestik» rühma saari, sealhulgas saarte osi, mida ühendavad veed ja muud looduslikud omadused moodustavad geograafilise, majandusliku ja poliitilise terviku või mida peetakse tervikuks ajaloolistel asjaoludel.

Artikkel 47. Lähtejooned saarestikus

1. Saarestikuriik võib tõmmata sirged lähtejooned, mis ühendavad kõige välimiste saarte ja rannikulähedaste korallrahude kõige välimisi punkte, eeldusel et lähtejoon hõlmab peamised saared ning ala, mille veeala ja maismaa- ala koos atollidega on suhtes 1:1 kuni 9:1.

2. Lähtejoonte pikkus ei või ületada 100 meremiili; kuni 3% saarestikku ümbritsevate lähtejoonte koguarvust võib ulatuda kuni 125 meremiilini.

3. Lähtejooned ei tohi oluliselt erineda saarestiku piirjoonest.

4. Sirget lähtejoont ei tõmmata mõõnapaljanditelt ega mõõnapaljanditele, välja arvatud juhul, kui neile on ehitatud majakad või muud alaliselt veepinnast kõrgemal olevad rajatised või kui mõõnapaljand asub täielikult või osaliselt lähimast saarest kaugusel, mis ei ületa territoriaalmere laiust.

5. Lähtejooni ei või saarestikuriik tõmmata nii, et see lõikab teise riigi territoriaalmere ära avamerest või majandusvööndist.

6. Kui saarestikuriigi saartevaheline meri asub naaberriigi kahe osa vahel, järgitakse naaberriigi õigusi ja õigustatud huve, millest see riik on neis vetes tavaliselt lähtunud, ning riikide omavahelistest lepingutest tulenevaid õigusi.

7. Lõikes 1 määratud vee ja maismaa suhet arvutades võib maismaa-alana käsitada ka veeala, mis asub saari ümbritsevate rahude vahel ja atollides, ning järskude servadega süvamereplatoo seda osa, mis on täielikult või osaliselt ümbritsetud platoo piirjoonel asetsevast lubjakivisaarte ahelikust ja korallrahudest.

8. Käesoleva artikli alusel tõmmatud lähtejooned kantakse sellise mõõtkavaga kaartidele, mis võimaldavad nende asendi kindlaks määrata. Kaardi asemel võib kasutada ka punktide geograafiliste koordinaatide loetelu, milles täpsustatakse geodeetilisi andmeid.

9. Saarestikuriigid kannavad hoolt nende kaartide või geograafiliste koordinaatide loetelude nõuetekohase avalikustamise eest ning annavad kaardi või loetelu koopia hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 48. Territoriaalmere, külgvööndi ja majandusvööndi ning mandrilava laiuse mõõtmine

Territoriaalmere, külgvööndi ja majandusvööndi ning mandrilava laius mõõdetakse saarestikus alates artikli 47 alusel tõmmatud lähtejoontest.

Artikkel 49. Saartevahelise mere ja selle kohal asuva õhuruumi ning merepõhja ja selle all asuva maapõue õiguslik seisund

1. Saarestikuriigi suveräänsus laieneb artikli 47 alusel tõmmatud lähtejoontega piiratud merele, mida nimetatakse saartevaheliseks mereks, sõltumata selle sügavusest või kaugusest rannikust.

2. Suveräänsus laieneb nii saartevahelise mere kohal olevale õhuruumile kui ka merepõhjale ja selle all asuvale maapõuele ning seal sisalduvatele loodusvaradele.

3. Suveräänsust teostatakse käesoleva osa alusel.

4. Käesolevas osas ettenähtud saartevahelise mere laevateede läbimise kord ei mõjuta saartevahelise mere ning mereteede õiguslikku seisundit ega saarestikuriigi suveräänsust sellise mere ja selle kohal asuva õhuruumi ning merepõhja ja selle all asuva maapõue ja selle loodusvarade üle.

Artikkel 50. Sisevete piiride määramine

Saarestikuriik võib artiklite 9, 10 ja 11 kohaselt tõmmata oma saartevahelise mere piires sisevete piirid.

Artikkel 51. Kokkulepped, traditsiooniline kalapüügiõigus ja merealused kaablid

1. Artikliga 49 ei ole vastuolus saarestikuriigi õigus järgida saartevahelise mere teatavates piirkondades teiste riikidega sõlmitud kokkuleppeid ning tunnustada naaberriigi traditsioonilist kalapüügiõigust ja muud õiguspärast tegevust. Asjakohase riigi nõudel reguleeritakse nimetatud õiguste teostamise tingimused, sealhulgas nende õiguste laad, kohaldamise ulatus ja piirkond, kahepoolsete lepingutega. Nimetatud õigusi ei saa edasi anda kolmandatele riikidele või nende kodanikele ega nendega jagada.

2. Saarestikuriik lubab teistel riikidel paigaldada merealuseid kaableid, mis läbivad tema vett ilma maismaad puudutamata. Pärast kaablite asukoha ning remontimise või vahetamise kohta teate saamist annab saarestikuriik loa neid hooldada ja asendada.

Artikkel 52. Rahumeelse läbisõidu õigus

1. Artikliga 50 ei ole vastuolus kõikide riikide laevadele artikliga 53 ettenähtud rahumeelse läbisõidu õigus II osa 3. jao kohaselt.

2. Välisriikide laevu sisuliselt või vormiliselt diskrimineerimata võib saarestikuriik ajutiselt peatada välisriikide laevade rahumeelse läbisõidu oma saartevahelisest merest, kui see on vajalik tema julgeoleku huvides. Peatamine jõustub ainult pärast selle nõuetekohast teatavaks tegemist.

Artikkel 53. Saartevahelise laevatee läbimise õigus

1. Saarestikuriik võib määrata laevateed ja nende kohal asuvad õhukoridorid, mis võimaldavad saartevahelisest merest ja selle naabruses asuvast territoriaalmerest välisriikide laevadel kiiresti ja katkestamata läbi sõita ja õhusõidukitel üle lennata.

2. Kõigil laevadel ja õhusõidukitel on lubatud nimetatud laevateid ja õhukoridore läbida.

3. Saartevahelise laevatee läbimine tähendab tavapärasel viisil käesoleva konventsiooni kohaselt meresõidu- ja ülelennuõiguse teostamist ainult sel eesmärgil, et liikuda katkestamata, kiiresti ja takistamatult avamere ühest osast või majandusvööndist teise.

4. Nimetatud laevateed läbivad ja õhukoridorid ületavad saartevahelise mere ning selle vahetus naabruses asuva territoriaalmere, hõlmates rahvusvaheliseks meresõiduks või ülelennuks kasutatavad ja tavalised läbisõiduteed eeldusel, et ei dubleerita sama lähte- ja sihtkohaga teid.

5. Nimetatud laevateed ja õhukoridori käsitatakse peateena lähte- ja sihtkoha vahel. Saartevahelisel teel läbisõidul olevad laevad ja ülelennul olevad õhusõidukid ei kaldu peatee kummastki servast kõrvale üle 25 meremiili eeldusel, et need laevad ja õhusõidukid ei sõida kallastele lähemale kui 10% vahemaast, mis eraldab laevateed ääristavate saarte lähimaid punkte.

6. Käesoleva artikli alusel laevateed määrav saarestikuriik võib kitsuste ohutuks läbimiseks määrata ka liikluseraldusskeemid.

7. Vajaduse korral võib saarestikuriik pärast nõuetekohast teatamist oma varem määratud laevateid või liikluseraldusskeeme muuta.

8. Nimetatud laevateed ja liikluseraldusskeemid peavad olema üldtunnustatud rahvusvaheliste eeskirjade kohased.

9. Laevateede ja liikluseraldusskeemide määramise või muutmise ettepanekud esitab saarestikuriik pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile kinnitamiseks. Nimetatud organisatsioon võib laevateed ja liikluseraldusskeemid kinnitada ainult kokkuleppel saarestikuriigiga ja seejärel võib saarestikuriik need märgistada, määrata või muuta.

10. Saarestikuriik kannab laevateed või liikluseraldusskeemid kaartidele, mis nõuetekohaselt avalikustatakse.

11. Saartevahelisel teel läbisõidul olevad laevad järgivad käesoleva artikli kohaselt määratud laevateid ja liikluseraldusskeeme.

12. Kui saarestikuriik ei määra laevateid ega õhukoridore, kasutatakse saartevahelises meres tavalisi rahvusvaheliseks meresõiduks ettenähtud teid.

Artikkel 54. Läbisõidul olevate laevade ja õhusõidukite kohustused, uurimis- ja vaatlustegevus, saarestikuriigi kohustused ja saartevahelisest merest läbisõitu reguleerivad saarestikuriigi õigusaktid

Saartevahelisest merest läbisõidu suhtes kohaldatakse mutatis mutandis artikleid 39, 40, 42 ja 44.

V osa
MAJANDUSVÖÖND

Artikkel 55. Majandusvööndi õiguslik erikord

Majandusvöönd on väljaspool territoriaalmerd asuv ja sellega külgnev mereala, mille kohta kehtib käesolevas osas ettenähtud õiguslik erikord, mille järgi rannikuriigi õigusi ja jurisdiktsiooni ning teiste riikide õigusi ja vabadusi reguleeritakse käesoleva konventsiooniga.

Artikkel 56. Rannikuriigi õigused, jurisdiktsioon ja kohustused majandusvööndis

1. Rannikuriigil on oma majandusvööndis:
a) suveräänne õigus uurida, kasutada, kaitsta ja majandada meres ja merepõhjas ning selle all asuvas maapõues leiduvaid elus ja eluta loodusvarasid ning muul viisil vööndi kasutamisel ja uurimisel tegutseda, näiteks toota vee-, hoovuse- ja tuuleenergiat;
b) õigus konventsiooni asjakohaste sätete alusel kohaldada jurisdiktsiooni:
i) tehissaarte, rajatiste ja seadmestike rajamisele ja kasutamisele;
ii) teaduslike mereuuringute tegemisele;
iii) merekeskkonna kaitsmisele ja säilitamisele;
c) konventsioonis sätestatud muud õigused ja kohustused.

2. Majandusvööndis konventsioonist tulenevaid õigusi teostades ja kohustusi täites arvestab rannikuriik teiste riikide õigusi ja kohustusi ning toimib konventsiooni kohaselt.

3. Merepõhja ja selle all oleva maapõuega seotud käesolevas artiklis kehtestatud õigusi teostatakse VI osa kohaselt.

Artikkel 57. Majandusvööndi laius

Majandusvööndi laius on territoriaalmere laiuse määramiseks kasutatavatest lähtejoontest alates kuni 200 meremiili.

Artikkel 58. Teiste riikide õigused ja kohustused majandusvööndis

1. Majandusvööndis on nii ranniku- kui ka sisemaariikidel konventsiooni sätteid arvesse võttes artiklis 87 ettenähtud meresõidu-, ülelennu- ja merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise õigus ning õigus kasutada merd muul rahvusvaheliselt õiguspärasel viisil, et käitada laevu, õhusõidukeid, merealuseid kaableid ja torujuhtmeid kooskõlas konventsiooni asjakohaste sätetega.

2. Majandusvööndile kohaldatakse artikleid 88–115 ning teisi asjakohaseid rahvusvahelise õiguse norme niivõrd, kuivõrd need ei ole käesoleva osaga vastuolus.

3. Majandusvööndis konventsiooni kohaselt oma õigusi teostades ja kohustusi täites võtavad riigid arvesse rannikuriigi õigusi ja kohustusi ning järgivad konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normide alusel kehtestatud rannikuriigi õigusakte niivõrd, kuivõrd need ei ole käesoleva osaga vastuolus.

Artikkel 59. Majandusvööndis kehtivate õiguste ja jurisdiktsiooni kohaldamist käsitlevate vaidluste lahendamise alus

Kui konventsiooni alusel ei ole rannikuriigil või teistel riikidel majandusvööndis õigusi ega jurisdiktsiooni ning rannikuriigil tekib vaidlusi teiste riikidega, lahendatakse vaidlus õiglaselt ning kõigist asjakohastest asjaoludest lähtuvalt, võttes arvesse nii vaidlusosaliste kui ka rahvusvahelise üldsuse huve.

Artikkel 60. Majandusvööndis asuvad tehissaared, seadmestikud ja rajatised

1. Rannikuriigil on ainuõigus majandusvööndis ehitada, lubada ehitada ja reguleerida järgmiste objektide ehitamist, käitamist ja kasutamist:
a) tehissaar;
b) artiklis 56 nimetatud või muul majanduslikul eesmärgil ehitatud seadmestikud ja rajatised;
c) seadmestikud või rajatised, mis võivad rannikuriigil takistada majandusvööndis oma õigusi teostada.

2. Rannikuriigi jurisdiktsiooni kohaldatakse tehissaartele, seadmestikele ja rajatistele ning tolli, makse, tervishoidu, ohutust ja immigratsiooni reguleerivatele õigusaktidele.

3. Tehissaarte, seadmestike ja rajatiste ehitamisest teatatakse nõuetekohaselt ning nende suhtes rakendatakse ohutusabinõusid. Mahajäetud või kasutuseta jäänud seadmestik või rajatis tuleb meresõidu ohutuse tagamiseks kõrvaldada, arvestades kõiki asjakohaseid pädeva rahvusvahelise organisatsiooni kehtestatud üldtunnustatud rahvusvahelisi nõudeid. Kõrvaldamise korral arvestatakse kalapüüki, merekeskkonna kaitset ning teiste riikide õigusi ja kohustusi. Osaliselt kõrvaldatud seadmestike või rajatiste sügavuse, asendi ja mõõtmete kohta tuleb anda nõuetekohast teavet.

4. Rannikuriik võib vajaduse korral kehtestada tehissaare, seadmestiku või rajatise ümber ohutusvööndi, mille piires on tal õigus võtta meetmeid nii meresõidu kui ka tehissaarte, seadmestike ja rajatiste ohutuse tagamiseks.

5. Ohutusvööndi laiuse määrab rahvusvahelisi nõudeid järgides rannikuriik. Ohutusvööndite loomisel arvestatakse tehissaare, seadmestiku ja rajatise laadi ja otstarvet ning ohutusvööndi laius on objekti välisserva igast punktist mõõdetuna kuni 500 meetrit, kui üldtunnustatud rahvusvahelised nõuded või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni soovitused ei näe ette teisiti. Ohutusvööndite ulatus tehakse nõuetekohaselt teatavaks.

6. Kõik laevad arvestavad ohutusvööndeid ning järgivad tehissaarte, seadmestike ja rajatiste läheduses toimuvat meresõitu käsitlevaid üldtunnustatud rahvusvahelisi nõudeid.

7. Tehissaari, seadmestikke ja rajatisi ning neid ümbritsevaid ohutusvööndeid ei tohi luua kohtades, kus need võivad häirida rahvusvahelise meresõidu seisukohalt oluliste üldtunnustatud laevateede kasutamist.

8. Tehissaari, seadmestikke ja rajatisi ei käsitata saarena. Neil puudub oma territoriaalmeri ning territoriaalmere, majandusvööndi või mandrilava piire määrates neid ei arvestata.

Artikkel 61. Elusloodusvarade kaitse

1. Rannikuriik määrab oma majandusvööndis kindlaks elusloodusvarade väljapüügi lubatava mahu.

2. Parimate kättesaadavate uurimisandmete alusel võtab rannikuriik kaitse- ja majandamismeetmeid, et takistada elusloodusvarade ülemäärast kasutamist ning tagada nende säilimine tema majandusvööndis. Sel eesmärgil teeb rannikuriik asjakohast koostööd pädevate rahvusvaheliste alapiirkondlike, piirkondlike või ülemaailmsete organisatsioonidega.

3. Nende meetmete eesmärk on säilitada püütavate liikide populatsioonid tasemel või taastada need tasemeni, mis tagab optimaalse jätkusuutliku saagikuse, mida võimaldavad asjakohased keskkonna- ja majandustegurid, sealhulgas rannapüügiga tegelevate ühistute majanduslikud vajadused ja arengumaade erinõudmised, arvestades püügiviise ja varude vastastikust sõltuvust ning järgides rahvusvaheliselt soovitatavaid alapiirkondlikke, piirkondlikke ja ülemaailmseid miinimumnõudeid.

4. Meetmete võtmisel arvestab rannikuriik püütavate liikidega seotud liike, et säilitada seotud liikide populatsioonid tasemel või taastada need tasemeni, mis ei ohusta nende taastumisvõimet.

5. Asjakohast teadusinfot, väljapüügi ja kalapüügivõimsuse andmeid ning muud kalavarude kaitseks vajalikku teavet levitatakse ja vahetatakse regulaarselt pädeva alapiirkondliku, piirkondliku, või rahvusvahelise organisatsiooni kaudu ning kõigi asjakohaste riikide, sealhulgas majandusvööndis kala püüdvate riikide osalusel.

Artikkel 62. Elusloodusvarade kasutamine

1. Rannikuriik edendab majandusvööndis elusloodusvarade optimaalset kasutamist artiklit 61 järgides.

2. Rannikuriik määrab kindlaks oma majandusvööndi elusloodusvarade püügivõimsuse. Kui rannikuriigil puuduvad võimsused kogu lubatud väljapüügi ulatuses püüda, võimaldab ta lepingute või muude kokkulepete alusel ning lõikes 4 nimetatud tähtaegu, tingimusi ja õigusakte järgides teistele riikidele juurdepääsu lubatava väljapüügi ülejääkidele, arvestades artikleid 69 ja 70 ning esmajoones neis nimetatud arengumaid.

3. Käesoleva artikli kohaselt teistele riikidele oma majandusvööndile juurdepääsu võimaldades arvestab rannikuriik kõiki asjaolusid, muu hulgas piirkonna elusloodusvarade tähtsust oma majanduses ja riigi muid huve, artikleid 69 ja 70, piirkonna või alapiirkonna arengumaade taotlusi püüda osa ülejäägist ning vajadust leevendada nende riikide majandusraskusi, mille kodanikud on tavapäraselt piirkonnas kalapüügiga tegelnud ning kes on teinud märkimisväärseid pingutusi varude uurimisel ja kindlakstegemisel.

4. Majandusvööndis kalapüügiga tegelevate teiste riikide kodanikud järgivad varude kaitse nõudeid ning rannikuriigi õigusaktidega sätestatud muid tingimusi. Nimetatud õigusaktid peavad olema konventsiooniga kooskõlas ning võivad muu hulgas:
a) käsitleda kaluritele ning kalalaevadele lubade andmist ja varustuse lubamist ning tasusid ja muid makse, mis võivad arengumaast rannikuriigi puhul piisavalt toetada kalatööstuse rahastamist, varustamist ja tehnoloogiat;
b) määrata kindlaks liigid, mida on lubatud püüda, ja püügikvoodid teatava varu või varu osa kohta, laevade saagid teatud ajavahemikus või mõne riigi kodanike saagi teatud ajavahemikus;
c) määrata kindlaks kalapüügiajad ja -piirkonnad, lubatud püügivahendite ning kalalaevade tüübi, suuruse ja hulga;
d) määrata kindlaks püüda lubatud kalade või teiste liikide vanuse ja suuruse;
e) näha ette kalalaevadelt nõutavad andmed, sealhulgas saagi ja püügikoormuse statistilised andmed, ning laeva asukoharaportid;
f) näha ette rannikuriigi lubade alusel ja kontrolli all kalandusuuringute korraldamist, sealhulgas püügiproovide võtmist, proovide kasutamist ja teadusandmete edastamist;
g) reguleerida laevale rannikuriigi vaatlejate või staž��öride saatmist;
h) reguleerida saagi või selle osa lossimist rannikuriigi sadamatesse;
i) kehtestada ühisettevõtetele või muudele koostööühendustele kohaldatavaid nõudeid;
j) kehtestada töötajate väljaõppe ja kalandustehnoloogia edasiandmise ning kalandusalaste teadusuuringute tõhustamise nõudeid;
k) kehtestada rakenduskorra.

5. Rannikuriigid teevad kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevad õigusaktid nõuetekohaselt teatavaks.

Artikkel 63. Kahe või mitme rannikuriigi majandusvööndis või nii majandusvööndis kui ka väljaspool seda ning külgnevas alas olevad kalavarud

1. Kui samad varud või nendega seotud liikide varud asuvad kahe või mitme rannikuriigi majandusvööndis, püüavad need riigid otse või alapiirkondlike või piirkondlike organisatsioonide kaudu jõuda kokkuleppele meetmetes, mis on vajalikud varude kaitse ja arendamise koordineerimiseks, piiramata käesoleva osa muude sätete kohaldamist.

2. Kui samad varud või nendega seotud liikide varud asuvad nii majandusvööndis kui ka väljaspool seda ja sellega külgnevas alas, püüavad rannikuriik ja neid varusid külgneval alal püüdvad riigid otse või alapiirkondlike või piirkondlike organisatsioonide kaudu jõuda kokkuleppele meetmetes, mis on vajalikud varude säilitamiseks külgneval alal.

Artikkel 64. Pika rändega liigid

1. Rannikuriik ja teised riigid, kelle kodanikud püüavad piirkonnas I lisas loetletud pika rändega liike, teevad otse või rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu koostööd, et tagada selliste liikide kaitse ja edendada nende optimaalset kasutamist nii majandusvööndis kui ka väljaspool seda. Kui piirkonnas sellist rahvusvahelist organisatsiooni ei ole, teevad rannikuriik ja teised riigid, kelle kodanikud selles piirkonnas neid liike püüavad, koostööd selle loomiseks ja osalevad organisatsiooni töös.

2. Lõiget 1 kohaldatakse ka käesoleva osa teistele sätetele.

Artikkel 65. Mereimetajad

Käesoleva osaga ei piirata rannikuriigi õigust ega rahvusvahelise organisatsiooni pädevust vajaduse korral mereimetajate kasutamist keelata, piirata või reguleerida rangemalt, kui on kehtestatud käesolevas osas. Riigid teevad mereimetajate kaitseks koostööd ning esmajoones vaalaliste puhul korraldavad nende kaitset, majandamist ja uurimist asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu.

Artikkel 66. Anadroomsed kalavarud

1. Anadroomsete kalavarude eest kannab esmavastutust riik, kelle jõest kalad pärinevad.

2. Anadroomsete kalavarude päritoluriik võtab nende säilimiseks asjakohaseid meetmeid, et korraldada kalapüüki kõigis majandusvööndi välispiirist maismaa poole jäävates vetes ning lõike 3 punktis b sätestatud kalapüüki. Päritoluriik võib pärast lõigetes 3 ja 4 nimetatud varusid väljapüüdvate riikidega konsulteerimist kehtestada tema jõgedest pärinevate varude kohta lubatava väljapüügi kvoodid.

3. a) Anadroomseid kalavarusid püütakse ainult majandusvööndi välispiirist maismaa poole jäävates vetes, välja arvatud juhul, kui see põhjustaks majandusraskusi muule riigile kui päritoluriik. Väljaspool majandusvööndi välispiiri tehtava püügi suhtes konsulteerivad asjaomased riigid omavahel, et leppida kokku kalapüügi tingimused, arvestades varude säilitamise nõudeid ning päritoluriigi vajadusi seoses nende varudega.
b) Päritoluriik teeb koostööd teiste selliseid kalavarusid püüdvate riikide majandusraskuste vähendamiseks, võttes arvesse nende tavalist saaki, püügimeetodeid ning püügialasid.
c) Punktis b nimetatud riike, kes kokkuleppe kohaselt osalevad koos päritoluriigiga anadroomsete kalavarude uuendamiseks meetmete võtmises, esmajoones asjakohaste kulude katmise kaudu, võtab päritoluriik oma jõgedest pärinevate varude püügil eriti arvesse.
d) Väljaspool majandusvööndit rakendatakse anadroomseid kalavarusid käsitlevaid eeskirju päritoluriigi ja teiste asjaomaste riikide lepingute alusel.

4. Kui anadroomsed kalavarud rändavad muu kui päritoluriigi majandusvööndi välispiirist maismaa poole jäävatesse vetesse või läbi nende vete, teeb see riik varude kaitseks ja majandamiseks päritoluriigiga koostööd.

5. Anadroomsete kalavarude päritoluriik ja teised neid püüdvad riigid rakendavad käesolevat artiklit vajaduse korral piirkondlike organisatsioonide kaudu.

Artikkel 67. Katadroomsed liigid

1. Rannikuriik, kelle vetes katadroomsed liigid veedavad suurema osa oma elutsüklist, vastutab nende liikide majandamise eest ning võimaldab rände ajal kaladel pääseda oma vetesse ja neist välja.

2. Katadroomseid kalu püütakse ainult majandusvööndi välispiirist maismaa poole jäävates vetes. Majandusvööndi piires reguleeritakse püüki käesoleva artikli ning konventsiooni teiste asjakohaste sätetega.

3. Kui katadroomse liigi noorkalad või suguküpseks saavad kalad siirduvad läbi teise riigi majandusvööndi, reguleeritakse selliste kalade majandamist, sealhulgas püüki lõikes 1 nimetatud riigi ja teiste asjaomaste riikide kokkuleppe alusel. Kokkulepe peab tagama liikide otstarbeka majandamise ja võtma arvesse lõikes 1 nimetatud riigi vastutust liikide säilimise eest.

Artikkel 68. Sessiilsed liigid

Käesolevat osa ei kohaldata artikli 77 lõikes 4 määratletud sessiilsetele liikidele.

Artikkel 69. Sisemaariikide õigused

1. Sisemaariigil on õigus võrdväärsel alusel osaleda sama alapiirkonna või piirkonna rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade ülejäägi kasutamises, arvestades kõigi asjaomaste riikide majanduslikke ja geograafilisi olusid ning järgides käesolevat artiklit ja artikleid 61 ja 62.

2. Osalemistingimused ja üksikasjad määratakse kindlaks kahepoolsete, alapiirkondlike või piirkondlike kokkulepetega, milles muu hulgas arvestatakse:
a) vajadust vältida rannikuriigi kalandusühistute ja kalatööstuse kahjustamist;
b) mil määral sisemaariik käesoleva artikli alusel osaleb või ta võib osaleda teiste rannikuriikide majandusvööndis leiduvate elusloodusvarade kasutamises kahepoolsete, alapiirkondlike või piirkondlike kokkulepete alusel;
c) mil määral teised sisemaariigid ning ebasoodsa geograafilise asendiga riigid osalevad rannikuriigi majandusvööndi elusloodusvarade kasutamises ning sellest tulenevat vajadust vältida liigset koormust ühele rannikuriigile või selle osale;
d) asjaomaste riikide elanike toitlusvajadusi.

3. Kui rannikuriigi püügivõimsus võimaldab tal kogu majandusvööndi elusloodusvarade lubatud väljapüügi ise välja püüda, teevad rannikuriik ja teised asjaomased riigid kahepoolset, alapiirkondlikku või piirkondlikku koostööd, et võimaldada sama piirkonna sisemaariikidest arengumaadel osaleda alapiirkonna või piirkonna rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamises kõigile asjaosalistele sobivatel tingimustel. Käesolevat sätet kohaldades arvestatakse ka lõikes 2 nimetatud asjaolusid.

4. Arenenud sisemaariikidel on õigus käesoleva artikli alusel osaleda ainult sama alapiirkonna või piirkonna arenenud rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamises, võttes arvesse, mil määral rannikuriik on teistele riikidele oma majandusvööndi elusloodusvaradele juurdepääsu võimaldades arvestanud vajadust vähendada kahjulikku mõju kalandusühistutele ja nende riikide majandusraskusi, mille kodanikud on selles majandusvööndis tavapäraselt kalapüügiga tegelnud.

5. Eelmised sätted ei mõjuta alapiirkondlikke või piirkondlikke kokkuleppeid, mille kohaselt annavad rannikuriigid sama alapiirkonna või piirkonna sisemaariikidele võrdsed või eelisõigused majandusvööndite elusloodusvarade kasutamiseks.

Artikkel 70. Ebasoodsa geograafilise asendiga riikide õigused

1. Ebasoodsa geograafilise asendiga riikidel on õigus võrdväärsel alusel osaleda sama alapiirkonna või piirkonna rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade ülejäägi kasutamises, arvestades kõigi asjaomaste riikide majanduslikke ja geograafilisi olusid ning järgides käesolevat artiklit ja artikleid 61 ja 62.

2. Käesolevas osas tähendab «ebasoodsa geograafilise asendiga riik» suletud või osaliselt suletud merega piirnevat rannikuriiki ning muud rannikuriiki, mille geograafilise asendi tõttu sõltub tema elanikkonna või selle osa toitmiseks vajalike kalakoguste saamine alapiirkonna või piirkonna teiste riikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamisest, ning rannikuriike, kellel puudub oma majandusvöönd.

3. Osalemistingimused ja üksikasjad määratakse kindlaks kahepoolsete, alapiirkondlike või piirkondlike kokkulepetega, milles muu hulgas arvestatakse:
a) vajadust vältida rannikuriigi kalandusühistute ja kalatööstuse kahjustamist;
b) mil määral ebasoodsa geograafilise asendiga riik käesoleva artikli alusel osaleb või ta võib osaleda teiste rannariikide majandusvööndis leiduvate elusloodusvarade kasutamises kahepoolsetele, alapiirkondlike või piirkondlike kokkulepete alusel;
c) mil määral teiste ebasoodsa geograafilise asendiga riigid ning sisemaariigid osalevad rannikuriigi majandusvööndi elusloodusvarade kasutamises ning sellest tulenevat vajadust vältida liigset koormust ühele rannikuriigile või selle osale;
d) asjaomaste riikide elanike toitlusvajadusi.

4. Kui rannikuriigi püügivõimsus võimaldab tal kogu majandusvööndi elusloodusvarade lubatud püügikoguse ise välja püüda, teevad rannikuriik ja teised asjaomased riigid kahepoolset, alapiirkondlikku või piirkondlikku koostööd, et võimaldada sama alapiirkonna või piirkonna ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaadel osaleda alapiirkonna või piirkonna rannikuriikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamises kõigile asjaosalistele sobivatel tingimustel. Käesolevat sätet kohaldades arvestatakse ka lõikes 3 nimetatud asjaolusid.

5. Ebasoodsa geograafilise asendiga arenenud riikidel on õigus käesoleva artikli alusel osaleda ainult sama alapiirkonna või piirkonna arenenud rannariikide majandusvööndite elusloodusvarade kasutamises, võttes arvesse, mil määral rannikuriik on teistele riikidele oma majandusvööndi elusloodusvaradele juurdepääsu võimaldades arvestanud vajadust vähendada kahjulikku mõju kalandusühistutele ja nende riikide majandusraskusi, mille kodanikud on tavapäraselt selles majandusvööndis kalapüügiga tegelnud.

6. Eelmised sätted ei mõjuta alapiirkondlikke ega piirkondlikke kokkuleppeid, mille kohaselt annavad rannikuriigid sama piirkonna ebasoodsa geograafilise asendiga riikidele võrdsed või eelisõigused majandusvööndites asuvate elusloodusvarade kasutamiseks.

Artikkel 71. Artiklite 69 ja 70 kohaldamata jätmine

Artikleid 69 ja 70 ei kohaldata rannikuriigile, mille majandus oluliselt sõltub tema majandusvööndi elusloodusvarade kasutamisest.

Artikkel 72. Õiguste üleandmise piirangud

1. Artiklites 69 ja 70 nimetatud elusloodusvarade kasutamise õigust ei saa kolmandatele riikidele ega nende kodanikele otse ega kaudselt üle anda rendilepingu või litsentsi alusel, ühisettevõtte loomise ega muu üleandmise teel, kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti.

2. Eelmine säte ei takista asjaomastel riikidel saada kolmandatelt riikidelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt tehnilist või rahalist abi, mis võimaldab teostada artiklites 69 ja 70 nimetatud õigusi eeldusel, et abi ei tekita lõikes 1 nimetatud mõju.

Artikkel 73. Rannikuriigi õigusaktide kohaldamine

1. Rannikuriik võib majandusvööndi elusloodusvarade uurimisel, kasutamisel, kaitsel ja majandamisel oma suveräänseid õigusi teostades võtta käesoleva konventsiooni alusel kehtestatud õigusaktide kohaldamiseks meetmeid, nagu pardaleminek, inspekteerimine, arestimine ja kohtumenetlus.

2. Arestitud laevad ja nende laevapered vabastatakse viivitamata pärast kautsjoni või muu tagatise üleandmist.

3. Majandusvööndis kalapüügile kohaldatavate rannikuriigi õigusaktide rikkumise eest ei või karistusena ette näha vangistust, kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti, ega kehalist karistust.

4. Välisriigi laeva arestimise või kinnipidamise korral teatab rannikuriik karistuse määramisest ja muude meetmete võtmisest viivitamata ja asjakohasel viisil lipuriigile.

Artikkel 74. Vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide majandusvööndi piiride määramine

1. Mõlemat riiki rahuldava õiglase tulemuse saavutamiseks määratakse vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide majandusvööndi piirid rahvusvahelise õiguse alusel sõlmitud lepinguga Rahvusvahelise Kohtu põhikirja artikli 38 mõttes.

2. Kui mõistliku aja jooksul lepingut ei sõlmita, kohaldavad asjaomased riigid XV osas ettenähtud menetlust.

3. Lõikes 1 nimetatud lepingu menetlemise ajal teevad asjaomased riigid üksteisemõistmise vaimus koostööd, et sõlmida ajutine kokkulepe, mis üleminekuperioodi jooksul ei ohusta ega takista lõpliku lepinguni jõudmist. Ajutised kokkulepped ei mõjuta lõplikku piiride määramist.

4. Kui asjaomaste riikide vahel on sõlmitud leping, otsustatakse majandusvööndi piiride määramine selle lepingu kohaselt.

Artikkel 75. Kaardid ja geograafiliste koordinaatide loetelud

1. Võttes arvesse käesolevat osa, kantakse majandusvööndi välispiirid ning artikli 74 kohaselt määratud piirjooned kaartidele, mille mõõtkava võimaldab nende asendi kindlaks teha. Vajaduse korral võib välispiiride või piirjoonte määramise asemel koostada punktide geograafiliste koordinaatide loendi, milles täpsustatakse geodeetilisi andmeid.

2. Rannikuriik avalikustab kaardid või geograafiliste koordinaatide loendid nõuetekohaselt ning annab nende koopiad hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

VI osa
MANDRILAVA

Artikkel 76. Mandrilava määratlus

1. Rannikuriigi mandrilava hõlmab merepõhjast ja selle all asuvast maapõuest ala, mis ulatub maismaaterritooriumi pikendusena tema territoriaalmerest mandrilava välisservani või territoriaalmere lähtejoontest 200 meremiili kaugusele, kui mandrilava välisserv nii kaugele ei ulatu.

2. Rannikuriigi mandrilava ei ulatu kaugemale lõigetes 4–6 kehtestatud piiridest.

3. Mandrilava hõlmab rannikuriigi maismaamassiivi veealuse pikenduse ning koosneb merepõhjast ja mandrilava maapõuest, nõlvast ja jalamist. See ei hõlma süvamerepõhja ega süvamere mäeahelikke ja nende all asuvat maapõue.

4. a) Käesoleva konventsiooni alusel määrab rannikuriik mandrilava välisserva, kui see ulatub territoriaalmere lähtejoonest kaugemale kui 200 meremiili:
i) lõike 7 kohaselt tõmmatud joone abil, lähtudes kõige välimistest punktidest, kus settekivimi paksus on vähemalt 1% sellest punkti ja mandrilava nõlva jalami lühimast vahemaast, või
ii) lõike 7 kohaselt tõmmatud joone abil, lähtudes punktist, mis on mandrilava nõlva jalamist kuni 60 meremiili kaugusel.
b) Mandrilava nõlva jalam on punkt, kus kalle maksimaalselt muutub, kui ei ole määratletud teisiti.

5. Lõike 4 punkti a alapunktide i ja ii kohaselt merepõhjal määratud punktid moodustavad mandrilava välispiirijoone ning asuvad kuni 350 meremiili kaugusel territoriaalmere lähtejoontest või kuni 100 meremiili kaugusel 2500 m samasügavusjoonest.

6. Olenemata lõikest 5 on mandrilava välispiir merealusel mäeahelikul territoriaalmere lähtejoonest kuni 350 meremiili kaugusel. Käesolevat lõiget ei kohaldata merealustele kõrgendikele, mis on mandrilava looduslik koostisosa, nagu platoo, nõlv, küngas või kaljurahn, -nukk või -veer.

7. Kui mandrilava ulatub territoriaalmere lähtejoonest kaugemale kui 200 meremiili, määrab rannikuriik oma mandrilava välispiirid territoriaalmere lähtejoonest sirgjoontega, mille pikkus on kuni 60 meremiili ning mis ühendavad pikkus- ja laiuskraadide abil määratud punkte.

8. Rannikuriik teeb territoriaalmere lähtejoontest kaugemale kui 200 meremiili ulatuva mandrilava piirid teatavaks mandrilava piirikomisjonile, mis on loodud II lisa alusel tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõttel. Komisjon annab rannikuriigile mandrilava välispiiri kehtestamiseks soovitusi. Soovituste alusel rannikuriigi määratud mandrilava piirid on lõplikud ja siduvad.

9. Rannikuriik annab mandrilava välispiire kirjeldavad kaardid ning geodeetilisi andmeid ja muud asjakohast teavet sisaldavad dokumendid hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Peasekretär tagab andmete nõuetekohase avalikustamise.

10. Käesolev artikkel ei mõjuta vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide mandrilava piiride määramist.

Artikkel 77. Rannikuriigi õigused mandrilava suhtes

1. Mandrilava loodusvarade uurimine ja kasutamine on rannikuriigi suveräänne õigus.

2. Lõikes 1 nimetatud õigused on ainuõigused, seega ei tohi teine riik ilma rannikuriigi sõnaselge nõusolekuta mandrilava loodusvarasid uurida ega kasutada isegi siis, kui rannikuriik ise nimetatud loodusvarasid ei uuri ega kasuta.

3. Rannikuriigi õigused kehtivad mandrilava kohta sellest sõltumata, kas ta oma mandrilava kasutab või kas ta on mandrilava oma valdusesse võtmisest teatanud.

4. Käesolevas osas nimetatud loodusvarade hulka kuuluvad merepõhjas ja selle all maapõues asuvad maavarad ja teised eluta loodusvarad koos sessiilsete liikide hulka kuuluvate elusorganismidega, see tähendab organismidega, mis p��ügivanuses on liikumatud või merepõhja all või suudavad liikuda vaid pidevas kokkupuutes merepõhja või maapõuega.

Artikkel 78. Katvate vete ja nende kohal oleva õhuruumi õiguslik seisund ning teiste riikide õigused ja vabadused

1. Rannikuriigi õigused mandrilava suhtes ei mõjuta seda katvate vete või selle kohal asuva õhuruumi õiguslikku seisundit.

2. Rannikuriigi õiguste teostamine mandrilava suhtes ei tohi rikkuda ega õigustamatult häirida meresõitu või muid konventsioonis sätestatud teiste riikide õigusi ja vabadusi.

Artikkel 79. Mandrilaval asuvad merealused kaablid ja torujuhtmed

1. Kõigil riikidel on õigus käesoleva artikli alusel paigaldada merealuseid kaableid ja torujuhtmeid.

2. Arvestades õigust võtta mandrilava uurimiseks põhjendatud meetmeid, kasutada selle loodusvarasid ning vältida, vähendada ja kontrollida torujuhtmetest pärinevat reostust, ei tohi rannikuriik takistada kaablite või torujuhtmete paigaldamist ega hooldamist.

3. Torujuhtmete paigaldamise skeemi ja suuna peab rannikuriik heaks kiitma. (õ) 16.06.2006 10:00

4. Käesolev osa ei mõjuta rannikuriigi õigust seada tema territooriumile või territoriaalmerre paigaldatavatele kaablitele või torujuhtmetele tingimusi ega jurisdiktsiooni kaablite ja torujuhtmete üle, mida ehitatakse või kasutatakse tema mandrilava uurimise või selle loodusvarade kasutamise eesmärgil või tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate tehissaarte, seadmestike ja rajatiste käitamisel.

5. Merealuseid kaableid ja torujuhtmeid paigaldades arvestavad riigid juba olemasolevaid kaableid ja torujuhtmeid. Olemasolevate kaablite ja torujuhtmete remontimise võimalusi ei tohi piirata.

Artikkel 80. Mandrilaval asuvad tehissaared, seadmestikud ja rajatised

Artiklit 60 kohaldatakse mutatis mutandis mandrilaval asuvatele tehissaartele ja muudele rajatistele ning seadmestikele.

Artikkel 81. Puurimistööd mandrilaval

Rannikuriigil on ainuõigus lubada ja reguleerida kõiki mandrilaval tehtavaid puurimistöid.

Artikkel 82. Maksed kaugemal kui 200 meremiili asuva mandrilava kasutamise eest

1. Rannikuriik teeb territoriaalmere lähtejoonest kaugemal kui 200 meremiili asuva mandrilava eluta loodusvarade kasutamise eest rahalisi või mitterahalisi makseid.

2. Makseid tehakse kogu kohapeal toimuva tootmistegevuse eest pärast esimese viie aasta möödumist igal aastal. Kuuendal aastal moodustab makse määr 1% selle koha toodangu väärtusest või mahust. Määr kasvab igal aastal 1% võrra kuni kaheteistkümnenda aastani ning on edaspidi 7%. Toodangu hulka ei loeta kasutamisega seoses kulutatud ressursse.

3. Arengumaa, kes on tema mandrilaval toodetava maavara netoimportija, on selle maavara eest maksete tegemisest vabastatud.

4. Maksed tehakse Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni kaudu, kes jaotab need õiglase jaotamise põhimõtte kohaselt konventsiooni osalisriikide vahel, arvestades arengumaade, esmajoones kõige vähem arenenud ning sisemaariikidest arengumaade huve ja vajadusi.

Artikkel 83. Mandrilava piiride määramine vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide vahel

1. Õiglase lahenduse saavutamiseks määratakse vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide mandrilava piirid rahvusvahelisel õigusel põhinevate lepingute alusel Rahvusvahelise Kohtu põhikirja artikli 38 mõttes.

2. Kui mõistliku aja jooksul lepingut ei sõlmita, võtavad asjaomased riigid kasutusele XV osas ettenähtud menetlused.

3. Lõikes 1 nimetatud lepingu menetlemise ajal teevad asjaomased riigid üksteisemõistmise ja koostöö vaimus kõik endast oleneva, et sõlmida ajutine kokkulepe, mis üleminekuperioodi jooksul ei ohusta ega takista lõpliku lepinguni jõudmist. Ajutised kokkulepped ei mõjuta lõplikku piiride määramist.

4. Kui asjaomaste riikide vahel on sõlmitud leping, määratakse mandrilava piirid selle lepingu kohaselt.

Artikkel 84. Kaardid ja geograafiliste koordinaatide loetelud

1. Käesoleva osa kohaselt kantakse mandrilava välispiirid ning artikli 83 alusel tõmmatud piirjooned kaartidele, mille mõõtkava võimaldab nende asendi kindlaks teha. Vajaduse korral võib välispiiride või piirjoonte kaardi asemel koostada punktide geograafiliste asendite loetelu, milles täpsustatakse geodeetilisi andmeid.

2. Rannikuriik avalikustab kaardid või geograafiliste koordinaatide loetelud nõuetekohaselt ja annab nende koopiad hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile ning mandrilava välispiire näitavad kaardid või loetelud Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 85. Tunnelite rajamine

Käesolev osa ei piira rannikuriigi õigust kasutada maapõue tunneli ehitamiseks, sõltumata maapõue kohal oleva veekihi paksusest.

VII osa
AVAMERI

1. jagu. ÜLDSÄTTED

Artikkel 86. Käesoleva osa kohaldamine

Käesolevat osa kohaldatakse mere kõigile osadele, mis jäävad riigi majandusvööndist, territoriaalmerest või sisevetest või saarestikuriigi saartevahelisest merest väljapoole. Käesoleva artikliga ei piirata artikli 58 alusel kõigile riikidele majandusvööndis kuuluvaid õigusi.

Artikkel 87. Avamerevabadus

1. Avameri on avatud nii ranniku- kui ka sisemaariikidele. Avamerevabadust teostatakse käesoleva konventsiooni ning muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt. See tagab nii ranniku- kui ka sisemaariikidele muu hulgas:
a) meresõiduvabaduse;
b) ülelennuvabaduse;
c) kaablite ja torujuhtmete paigaldamise vabaduse, võttes arvesse VI osa;
d) tehissaarte ja muude rahvusvahelise õiguse alusel lubatud rajatiste ehitamise vabaduse, võttes arvesse VI osa;
e) kalapüügivabaduse, võttes arvesse 2. jaos esitatud tingimusi;
f) teadusuuringute vabaduse, võttes arvesse VI ja XIII osa.

2. Nimetatud vabadusi teostades arvestavad riigid teiste riikide huve, kui nad teostavad avamerevabadust, ning käesolevast konventsioonist tulenevaid süvamerepõhjas tegutsemise õigusi.

Artikkel 88. Avamere kasutamine rahumeelsetel eesmärkidel

Avamerd kasutatakse rahumeelsetel eesmärkidel.

Artikkel 89. Avamere üle suveräänsuse kehtestamise lubamatus

Ükski riik ei või mingis avamere osas kehtestada oma suveräänsust.

Artikkel 90. Meresõiduvabadus

Nii ranniku- kui ka sisemaariigil on õigus saata avamerele oma lipu all sõitvaid laevu.

Artikkel 91. Laeva riikkondsus

1. Riik kehtestab laeva oma riikkondsusse võtmise, oma territooriumil registreerimise ja oma lipu all sõitmise tingimused. Laeval on selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita. Nimetatud riigi ja laeva vahel peab olema tegelik seos.

2. Riik annab laevale, millele ta on andnud õiguse sõita oma lipu all, asjakohased dokumendid.

Artikkel 92. Laevade seisund

1. Ühe riigi lipu all sõitvad laevad on avamerel viibides selle riigi ainujurisdiktsiooni all, kui rahvusvaheliste lepingutega või käesoleva konventsiooniga ei nähta ette teisiti. Reisi vältel või külastatavas sadamas viibides ei tohi laev oma lippu vahetada, välja arvatud juhul, kui omanik vahetub või tehakse registrimuudatus.

2. Kui laev sõidab kahe või mitme riigi lipu all ja kasutab neid oma huvidest lähtudes, ei saa ta kuuluda ühegi kõnesoleva riigi riikkondsusesse ning teda võib käsitada riikkondsuseta laevana.

Artikkel 93. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, selle allasutuste ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri lipu all sõitvad laevad

Eelmisi artikleid ei kohaldata laevadele, mis on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, selle allasutuste või Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ametlikus teenistuses ja sõidavad asjakohase organisatsiooni lipu all.

Artikkel 94. Lipuriigi kohustused

1. Riik teostab oma lipu all sõitvate laevade haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes oma jurisdiktsiooni ja kontrolli.

2. Riik:
a) peab registrit, mis sisaldab tema lipu all sõitvate laevade nimesid ja muid andmeid, välja arvatud laevad, millele nende väiksuse tõttu ei kohaldata üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, ning
b) siseriikliku õiguse alusel kohaldab oma lipu all sõitva laeva ning selle kapteni, juhtkonna ja meeskonna suhtes oma jurisdiktsiooni haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes.

3. Riik võtab oma lipu all sõitvate laevade suhtes mereohutuse tagamise meetmeid, mis muu hulgas käsitlevad:
a) laevade konstruktsiooni, varustust ja meresõidukõlblikkust;
b) rahvusvahelisi nõudeid järgides mehitamist, töötingimusi ja meeskonna väljaõpet;
c) kasutatavaid signaale, sidevahendite hooldust ja laevakokkupõrgete vältimist.

4. Nimetatud meetmetega tagatakse, et:
a) laeva vaatab enne registreerimist ning seejärel kindla ajavahemiku järel üle kvalifitseeritud isik ning et pardal on laeva meresõiduohutust tagavad kaardid, merendusväljaanded ja navigatsiooniseadmed;
b) laeva eest vastutavad meresõidu-, navigatsiooni-, side- ja mereinsenerikvalifikatsiooniga kapten ja juhtkond ning et meeskonna ettevalmistus ja suurus vastavad laeva tüübile, masinatele ja muule varustusele;
c) laeva kapten, juhtkond ja vajalikul määral ka meeskond on kursis kohaldatavate rahvusvaheliste meresõiduohutust, laevakokkupõrgete vältimist, merereostuse vähendamist ja kontrolli ning raadioside pidamist käsitlevate eeskirjadega ning neile on esitatud nõue neid järgida.

5. Lõigetes 3 ja 4 nimetatud meetmeid võttes peavad riigid järgima üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid ning rakendama nendest kinnipidamise tagamise abinõusid.

6. Kui riigil on alust arvata, et laeva suhtes ei teostata korrektset jurisdiktsiooni ega kontrolli, võib sellest teatada lipuriigile. Teate saamise järel korraldab lipuriik uurimise ning vajaduse korral rakendab olukorra parandamiseks asjakohaseid abinõusid.

7. Riik algatab kvalifitseeritud isiku või isikute juhtimisel või nende kontrolli all juurdluse avamerel toimunud laevaõnnetuse või vahejuhtumi suhtes, milles on osaline tema lipu all sõitev laev ning mis on põhjustanud raskeid vigastusi teise riigi kodanikele või olulist kahju teise riigi laevadele või seadmestikele või merekeskkonnale. Lipuriik ja teine riik teevad laevaõnnetuse või vahejuhtumi suhtes teise riigi algatatud juurdluse korraldamisel koostööd.

Artikkel 95. Sõjalaevade puutumatus avamerel

Avamerel sõitvatel sõjalaevadel on puutumatus mis tahes riigi jurisdiktsiooni suhtes, välja arvatud nende lipuriik.

Artikkel 96. Riigile kuuluva mitteärilistel eesmärkidel kasutatava laeva puutumatus

Laevadel, mille omanik või valdaja on riik ning mida kasutatakse ainult mitteärilistel eesmärkidel, on avamerel sõites puutumatus mis tahes riigi jurisdiktsiooni suhtes, välja arvatud nende lipuriik.

Artikkel 97. Kriminaaljurisdiktsioon laevakokkupõrke või muu vahejuhtumi korral

1. Avamerel sõitva laevaga toimunud laevakokkupõrke või muu vahejuhtumi korral võib kapteni või laeva teenistuses oleva muu isiku kriminaal- või distsiplinaarvastutusele võtmise menetluse algatada üksnes lipuriigi või asjaomase isiku kodakondsusriigi kohus või haldusorgan.

2. Distsiplinaarküsimustes on üksnes kaptenitunnistuse, pädevustunnistuse või litsentsi väljastanud riigil õigus pärast nõuetekohast menetlust tunnistada kehtetuks asjakohane dokument, ka juhul, kui dokumendi omanik ei ole asjaomase riigi kodanik.

3. Laeva arestimise või kinnipidamise korralduse võib anda vaid laeva lipuriik, ka juhul, kui see on vajalik juurdluse korraldamiseks.

Artikkel 98. Kohustus osutada abi

1. Riik nõuab, et tema lipu all sõitva laeva kapten, seadmata ohtu laeva, meeskonda või reisijaid:
a) osutab abi igale merehädalisele;
b) pärast abivajadusest teadasaamist suundub võimalikult kiiresti merehädalist päästma, kui seda võib temalt mõistlikult eeldada;
c) osutab pärast laevakokkupõrget abi teisele laevale, selle meeskonnale ja reisijatele ning teatab teisele laevale oma laeva nime, kodusadama ning lähima külastatava sadama nime.

2. Rannikuriik toetab merel ja selle kohal tegutseva tõhusa otsimis- ja päästeteenistuse loomist, käigushoidmist ja hooldamist ning teeb vajaduse korral selleks naaberriikidega piirkondlike kokkulepete alusel koostööd.

Artikkel 99. Orjade vedamise keeld

Riik võtab tõhusaid meetmeid, et takistada tema lipu all sõitvatel laevadel orjade vedamist ja karistada selle eest ning takistada oma lipu ebaseaduslikku kasutamist sel eesmärgil. Laeva pardale põgenenud ori loetakse laeva lipust sõltumata ipso facto vabaks.

Artikkel 100. Kohustus teha koostööd piraatluse tõkestamiseks

Riigid teevad laiaulatuslikku koostööd, et tõkestada piraatlust avamerel või muus riikide jurisdiktsiooni alt välja jäävas paigas.

Artikkel 101. Piraatluse määratlus

Piraatluseks loetakse:
a) ebaseaduslikke kinnipidamisi, ründeid või muid vägivallaakte, mille on isikliku kasu saamise eesmärgil toime pannud eravalduses oleva laeva või õhusõiduki meeskond või reisijad ning mis on suunatud:
i) teise laeva või õhusõiduki või selle pardal asuva vara või isikute vastu avamerel;
ii) laeva, õhusõiduki, isikute või vara vastu kohas, mis ei kuulu ühegi riigi jurisdiktsiooni alla;
b) vabatahtlikku ja teadlikku osalemist sellise laeva või õhusõiduki tegevuses, mida on võimalik määratleda piraatlaeva või -õhusõidukina;
c) punktis a või b nimetatud tegudele õhutamist või nende teadlikku soodustamist.

Artikkel 102. Mässava meeskonnaga sõjalaeva ja riigile kuuluva muu laeva või lennuki piraatlus

Artiklis 101 määratletud piraatlik akt, mille paneb toime sõjalaeva või riigile kuuluva muu laeva või õhusõiduki meeskond, kes on mässama hakanud ja kontrolli laeval või õhusõidukis enda kätte saanud, samastatakse eraomanduses oleval laeval või õhusõidukis toimepandud piraatliku aktiga.

Artikkel 103. Piraatlaeva ja -õhusõiduki määratlus

Laeva või õhusõidukit loetakse piraatlaevaks või -õhusõidukiks, kui seda kontrollivad isikud kavatsevad seda kasutada artiklis 101 nimetatud tegevusteks. Määratlus kehtib ka selliseks tegevuseks kasutatava laeva või õhusõiduki kohta seni, kuni seda kontrollivad piraatliku akti toimepanemises süüdi olevad isikud.

Artikkel 104. Piraatlaeva või -lennuki riikkondsuse säilitamine või kaotamine

Laev või õhusõiduk võib oma riikkondsuse säilitada sellest olenemata, et temast on saanud piraatlaev või -õhusõiduk. Riikkondsuse säilitamine või kaotamine otsustatakse selle riigi õiguse kohaselt, mille alusel riikkondsus on määratud.

Artikkel 105. Piraatlaeva või -õhusõiduki kinnipidamine

Avamerel või muus kohas, mis ei kuulu ühegi riigi jurisdiktsiooni alla, võib riik kinni pidada piraatlaeva või -õhusõiduki või piraatlusega omandatud ja piraatide kontrolli all oleva laeva või õhusõiduki, võtta vahi alla selle pardal olevad isikud ning teostada pardal oleva vara võetuse. Karistuste määramise ning laeva, õhusõiduki või vara suhtes võetavate meetmete üle otsustab kinnipidamise või võetuse teostanud riigi kohus, arvestades heauskselt tegutsevate kolmandate poolte õigusi.

Artikkel 106. Vastutus aluseta kinnipidamise eest

Kui riik on piraatluses kahtlustatava laeva või õhusõiduki kinni pidanud piisava aluseta, vastutab ta tekitatud kahju eest selle riigi ees, kelle riikkondsusse laev või õhusõiduk kuulub.

Artikkel 107. Piraatluse kahtluse korral kinnipidamisõigusega laevad ja õhusõidukid

Kui laeva või õhusõidukit kahtlustatakse piraatluses, on kinnipidamisõigus ainult sõjalaeval või sõjalennukil või selge pardamärgistusega muul laeval või õhusõidukil, mis on asjakohase volitusega ja riigi teenistuses.

Artikkel 108. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik ringlus

1. Riigid teevad koostööd, et tõkestada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku ringlust, millesse avamerel sõitvad laevad on kaasatud rahvusvaheliste konventsioonide vastaselt.

2. Riik, kellel on alust arvata, et tema lipu all sõitev laev on kaasatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku ringlusse, võib sellise tegevuse tõkestamiseks paluda teiste riikide koostööd.

Artikkel 109. Ringhäälingusaadete omavoliline edastamine avamerelt

1. Kõik riigid teevad koostööd, et tõkestada avamerelt ringhäälingusaadete omavoliline edastamine.

2. Konventsioonis tähendab «omavoliline ringhäälingusaadete edastamine» üldsusele mõeldud raadio- või telesaadete rahvusvaheliste eeskirjade vastast ülekannet laevalt või rajatiselt, välja arvatud hädasignaalide eetrisseandmine.

3. Omavolilise ringhäälingusaadete edastamisega tegelnud isiku üle võivad kohut mõista:
a) laeva lipuriigi kohtud;
b) rajatise registreerimisriigi kohtud;
c) isiku kodakondsusriigi kohtud;
d) selle riigi kohtud, kus ringhäälingusaateid on võimalik vastu võtta, või
e) selle riigi kohtud, mille ametlik raadioside on häiritud.

4. Riik, kellele kuulub jurisdiktsioon lõike 3 alusel, võib artikli 110 kohaselt vahistada avamerel omavoliliselt ringhäälingusaateid edastava isiku või arestida saateid edastava laeva ning asjakohase aparatuuri.

Artikkel 110. Pardaleminekuõigus

1. Kui pardaleminekuõigus ei tulene lepingutest, ei ole sõjalaeval õigust peatada avamerel sellist välisriigi laeva, millele ei kohaldata artiklites 95 ja 96 ettenähtud puutumatust, välja arvatud juhul, kui on alust arvata, et sellel laeval:
a) tegeldakse piraatlusega;
b) tegeldakse orjakaubandusega;
c) edastatakse ebaseaduslikke ringhäälingusaateid ning sõjalaeva lipuriigil on artiklist 109 tulenev jurisdiktsioon;
d) puudub riikkondsus või
e) on sõjalaevaga sama riikkondsus, kuigi laev sõidab välisriigi lipu all või keeldub oma lippu näitamast.

2. Lõikes 1 nimetatud juhtudel võib sõjalaev kontrollida laeva õigust sõita selle lipu all. Sõjalaev võib sel eesmärgil saata kahtlustatavale laevale ohvitseri juhtimisel paadi. Kui kahtlus pärast dokumentide kontrolli säilib, võib laeva pardal jätkata uurimist kõiki asjaolusid arvestades.

3. Kui kahtlused osutuvad alusetuks ja kui kõnesolev laev ei ole toime pannud ühtegi tegu, mis õigustaks kontrollimist, hüvitatakse talle tekitatud kahju.

4. Neid sätteid kohaldatakse mutatis mutandis ka sõjalennukile.

5. Neid sätteid kohaldatakse ka selge pardamärgistusega ja nõuetekohaselt volitatud muule laevale või õhusõidukile, mis on riigi teenistuses.

Artikkel 111. Jälitamisõigus

1. Rannikuriik võib välisriigi laeva jälitada, kui tema pädeval asutusel on alust arvata, et laev on rikkunud tema seadusi või muid õigusakte. Jälitamist tuleb alustada, kui välisriigi laev või mõni tema paatidest on jälitava riigi sisevetes, saartevahelises meres, territoriaalmeres või külgvööndis; väljaspool territoriaalmerd või külgvööndit võib jälitamist jätkata ainult siis, kui seda ei ole katkestatud. Territoriaalmeres või külgvööndis viibivale välisriigi laevale peatumiskorraldust andev laev ei pea ise asuma territoriaalmeres ega külgvööndis. Kui välisriigi laev viibib artiklis 33 määratletud külgvööndis, võib jälitama asuda ainult juhul, kui on rikutud õigusi, mille kaitseks on külgvöönd kehtestatud.

2. Jälitamisõigust kohaldatakse mutatis mutandis majandusvööndis või mandrilaval, sealhulgas mandrilaval asetsevate rajatiste ümber loodud ohutusvööndis toimepandud rannikuriigi nende õigusaktide rikkumise korral, mis on käesoleva konventsiooni alusel kehtestatud majandusvööndi ja mandrilava, sealhulgas nimetatud ohutusvööndi kohta.

3. Jälitamisõigus lakkab kehtimast kohe, kui jälitatav laev siseneb oma või kolmanda riigi territoriaalmerre.

4. Jälitamist ei loeta alustatuks muidu, kui jälitav laev on kättesaadavate vahenditega kindlaks teinud, et jälitatav laev või tema paat või jälitatavat laeva emalaevana kasutav muu sõiduk asub territoriaalmere või külgvööndi või majandusvööndi piirides või mandrilava kohal. Jälitamine võib alata pärast nähtavat või kuuldavat peatamissignaali, mis on antud jälitatava laeva nägemis- või kuuldekauguselt.

5. Jälitamisõigus on üksnes sõjalaevadel või -lennukitel või selge pardamärgistusega ja nõuetekohaselt volitatud muudel laevadel või õhusõidukitel, mis on riigi teenistuses.

6. Kui jälitab õhusõiduk:
a) kohaldatakse mutatis mutandis lõikeid 1–4;
b) kutsub ta kohale laeva või muu õhusõiduki ning jätkab pärast peatumiskorralduse andmist ise laeva jälitamist, kuni kohalekutsutud laev või teine õhusõiduk saabub ja võtab jälitamise üle, välja arvatud juhul, kui õhusõiduk on ise võimeline laeva kinni pidama. Väljaspool territoriaalmerd ei piisa kinnipidamiseks üksnes asjaolust, et õhusõiduk on laeva rikkumist või oletatavat rikkumist märganud, kui laevale ei ole antud korraldust peatuda ning teda ei ole pidevalt jälitanud sama õhusõiduk või muu õhusõiduk või laev.

7. Riigi jurisdiktsiooni piires kinnipeetud ja pädevate asutuste korraldatava juurdluse eesmärgil selle riigi sadamasse eskorditud laeva vabastamist ei või nõuda ainult põhjusel, et seda laeva on asjaoludest lähtudes eskorditud üle majandusvööndi või avamere osa.

8. Kui laev on väljaspool territoriaalmerd peatatud või kinni peetud asjaoludel, mis ei anna jälitamisõigust, hüvitatakse talle tekitatud kahju.

Artikkel 112. Merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise õigus

1. Riikidel on õigus paigaldada väljapoole mandrilava jäävale süvamere põhjale merealuseid kaableid ja torujuhtmeid.

2. Kaablitele ja torujuhtmetele kohaldatakse artikli 79 lõiget 5.

Artikkel 113. Merealuse kaabli või torujuhtme lõhkumine või vigastamine

Riik kehtestab õigusaktid, mis käsitavad kuriteona merealuse kaabli lõhkumist või telegraafi- või telefoniühendust katkestava või takistava kaablivigastuse tekitamist või merealuse torujuhtme või kõrgepingejuhtme lõhkumist või vigastamist, mille tema lipu all sõitev laev või tema jurisdiktsiooni all olev isik on toime pannud tahtlikult või hooletuse tõttu. Sätet kohaldatakse ka tegevusele, millega niisugune lõhkumine või vigastamine võib tõenäoliselt kaasneda. Sätet ei kohaldata, kui lõhkumine või vigastus tuleneb oma elu või laeva õiguspäraselt päästa püüdvate inimeste tegevusest ning kui lõhkumise või vigastuste vältimiseks on kasutatud kõiki abinõusid.

Artikkel 114. Merealuse kaabli või torujuhtme omaniku põhjustatud teise merealuse kaabli või torujuhtme lõhkumine või vigastamine

Riik kehtestab õigusaktid, mille kohaselt kannab merealuse kaabli või torujuhtme remondi kulud tema jurisdiktsiooni alla kuuluv isik, kes süvamerepõhjal asuva kaabli või torujuhtme omanikuna on oma kaablit või torujuhet paigaldades või parandades teise kaabli või torujuhtme lõhkunud või neid vigastanud.

Artikkel 115. Merealuse kaabli või torujuhtme vigastamise vältimiseks tehtud kulutuste hüvitamine

Riik kehtestab õigusaktid, millega nähakse ette kaabli või torujuhtme omaniku kohustus hüvitada kahju laevaomanikele, kes suudavad tõestada, et nad on vigastuse vältimiseks rakendanud kõiki ettevaatusabinõusid ning et nad on merealuse kaabli või torujuhtme vigastamise vältimiseks ohverdanud ankru või võrgu või muu kalapüügivahendi.

2. JAGU. AVAMERE ELUSLOODUSVARADE KAITSE JA MAJANDAMINE

Artikkel 116. Kalapüügiõigus avamerel

Kõigi riikide kodanikel on õigus püüda avamerel kala, kui riigid järgivad:
a) lepingutest tulenevaid kohustusi;
b) rannikuriikide õigusi ja kohustusi ning huve, mis on muu hulgas sätestatud artikli 63 lõikes 2 ning artiklites 64–67, ja
c) käesoleva jao sätteid.

Artikkel 117. Riikide kohustus kehtestada oma kodanikele avamere elusloodusvarade kaitse meetmed

Kõigil riikidel on kohustus võtta oma kodanike suhtes meetmeid, mis on vajalikud avamere elusloodusvarade kaitseks, või teha selleks koostööd teiste riikidega.

Artikkel 118. Riikide koostöö elusloodusvarade kaitseks ja majandamiseks

Riigid teevad avamere elusloodusvarade kaitseks ja majandamiseks koostööd. Riigid, mille kodanikud kasutavad samu elusloodusvarasid või erinevaid elusloodusvarasid samas piirkonnas, peavad nende kaitsmiseks vajalike meetmete võtmiseks läbirääkimisi. Riigid teevad koostööd selle eesmärgi saavutamiseks vajalike alapiirkondlike või piirkondlike kalandusorganisatsioonide loomiseks.

Artikkel 119. Avamere elusloodusvarade kaitse

1. Lubatavat väljapüüki määrates ning avamere elusloodusvarade kaitseks muid meetmeid võttes:
a) rakendavad riigid parimatel kättesaadavate teadusuuringute tulemustel põhinevaid abinõusid püütavate liikide populatsiooni säilitamiseks või taastamiseks tasemel, mis tagab keskkonna- ja majandusteguritest ning arengumaade erinõudmistest tuleneva optimaalse saagikuse, kasutavad asjakohaseid püügiviise ning arvestavad varude vastastikust sõltuvust ja järgivad rahvusvaheliselt soovitatavaid alapiirkondlikke, piirkondlikke ning ülemaailmseid miinimumnõudeid;
b) võtavad riigid arvesse püütavate liikidega seotud või nendest sõltuvuses olevatele liikidele avalduvat mõju, et säilitada või taastada niisuguste seotud või sõltuvate liikide populatsioon tasemel, kus nende säilimine ei ole ohus.

2. Kättesaadavat teadusinfot, saagi ja püügikoormuse andmeid ning muud kalavarude kaitsmiseks asjakohast teavet edastatakse ja vahetatakse sobival viisil ja kõigi asjaomaste riikide osalusel pädeva rahvusvahelise alapiirkondliku, piirkondliku või ülemaailmse organisatsiooni kaudu.

3. Asjaomased riigid tagavad, et kaitsemeetmetega ja nende võtmisega ei rikuta vormiliselt ega sisuliselt ühegi riigi kalurite õigusi.

Artikkel 120. Mereimetajad

Artiklit 65 kohaldatakse ka avamere mereimetajate kaitsele ja majandamisele.

VIII osa
SAARTE KOHTA KEHTIV KORD

Artikkel 121. Saarte kohta kehtiv kord

1. Saar on veega ümbritsetud looduslik maa-ala, mis jääb tõusuvee ajal vee alt välja.

2. Välja arvatud lõikes 3 sätestatud juhtudel, määratakse saare territoriaalmeri, külgvöönd, majandusvöönd ja mandrilava käesoleva konventsiooni kohaselt maismaaterritooriumile kohaldatavate sätete alusel.

3. Kaljudel, millel inimasustus või majandustegevus on võimatu, puuduvad majandusvöönd ja mandrilava.

IX osa
SULETUD VÕI OSALISELT SULETUD MERED

Artikkel 122. Määratlus

Käesolevas konventsioonis tähendab «suletud või osaliselt suletud meri» lahte, akvatooriumi või muud mereala, mida ümbritseb kaks või mitu riiki ja mis on teise mere või ookeaniga ühendatud kitsa veeteega või mis täiesti või peamiselt koosneb kahe või mitme rannikuriigi territoriaalmerest ja majandusvööndist.

Artikkel 123. Suletud või osaliselt suletud merd piiravate riikide koostöö

Suletud või osaliselt suletud merd piiravad riigid teevad käesolevast konventsioonist tulenevate õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel koostööd. Sel eesmärgil püüavad nad otse või piirkondlike organisatsioonide kaudu:
a) koordineerida mere elusloodusvarade majandamist, säilitamist, uurimist ja kasutamist;
b) koordineerida oma merekeskkonna kaitse ja säilitamise õiguste ja kohustuste rakendamist;
c) koordineerida teadusuuringuid ja korraldada vajaduse korral piirkonnas ühiseid teadusuuringute programme;
d) kaasata käesoleva artikli elluviimisel vajaduse korral koostöösse teisi huvitatud riike või rahvusvahelisi organisatsioone.

X osa
SISEMAARIIKIDE MERELEPÄÄSUÕIGUS JA MERELT MAALE PÄÄSU ÕIGUS NING LÄBISÕIDUVABADUS

Artikkel 124. Mõistete kasutamine

1. Käesolevas konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) sisemaariik – riik, millel puudub mererannik;
b) transiidiriik – riik, millel on või millel puudub mererannik, mis asetseb sisemaariigi ja mere vahel ning läbi tema territooriumi kulgeb läbisõit;
c) transiitliiklus – isikute, pagasi, kaupade vedu ning veokite läbisõit ühe või mitme transiidiriigi territooriumist, kui see koos transiitveo, ladustamise, mahalaadimise või veovahendi vahetusega või ilma selleta moodustab ainult osa reisist, mis algab või lõpeb sisemaariigi territooriumil;
d) veovahend
i) raudteeveerem, mere-, jõe- või järvelaev ja maanteesõiduk;
ii) kohalikest oludest tingituna koormakandjad ja veoloomad.

2. Sisemaa- ja transiidiriigid võivad vastastikusel kokkuleppel arvata veovahendite hulka ka torujuhtmed ja gaasitorud ning muid lõikes 1 loetlemata veovahendeid.

Artikkel 125. Merelepääsuõigus ja merelt maale pääsu õigus ning läbisõiduvabadus

1. Inimkonna ühisvara kasutamise õiguste teostamiseks on sisemaariikidel käesoleva konventsiooni ja avamerevabaduse põhimõtte alusel õigus pääseda merele ja merelt maale. Sel eesmärgil on sisemaariikidel vabadus läbida transiidiriikide territooriumi kõigi veovahenditega.

2. Läbisõiduvabaduse teostamise tingimused ja üksikasjad lepivad sisemaa- ja transiidiriik kokku kahepoolsetes, alapiirkondlikes või piirkondlikes lepingutes.

3. Transiidiriikidel on oma territooriumi üle täieliku suveräänsuse teostamisel õigus võtta meetmeid, millega tagatakse, et käesolevas osas sisemaariikidele ettenähtud õigused ei kahjusta ühelgi viisil transiidiriikide õigustatud huve.

Artikkel 126. Enamsoodustusrežiimi kohaldamise välistamine

Nii käesoleva konventsiooni kui ka merelepääsuõigust ja merelt maale pääsu õigust käsitlevate erilepingute alusel, mis kehtestavad rannikuriikide geograafilisest asendist tulenevalt neile õigusi ja soodustusi, ei kohaldata enamsoodustusrežiimi.

Artikkel 127. Tolli- ja muud maksud ning tasud

1. Transiitliiklusele ei kehtestata tolli- ega muid makse, välja arvatud tasud, mida võetakse osutatud teenuste eest.

2. Sisemaariikide veo- ja muid vahendeid ei maksustata läbisõidul kõrgema määraga, kui kehtib transiidiriigi veovahenditele.

Artikkel 128. Vabatsoonid ja muu tolliformaalsuste lihtsustamine

Transiitliikluse hõlbustamiseks võib transiidiriigi sadamates nende riikide ja sisemaariikide vaheliste lepingute alusel võimaldada vabatsoone ja muid tolliformaalsuste lihtsustusi.

Artikkel 129. Koostöö veovahendite ehitamisel ja täiustamisel

Kui transiidiriikides ei ole transiidivabaduse teostamiseks veovahendeid või kui tema veovahendid ning sadamarajatised ja -seadmed on ebapiisavad, võivad transiidiriigid nende ehitamisel ja täiustamisel teha koostööd sisemaariikidega.

Artikkel 130. Meetmed hilinemiste või muude transiitliikluse tehnilist laadi probleemide vältimiseks või kõrvaldamiseks

1. Transiidiriik võtab hilinemiste või muude tehnilist laadi probleemide vältimiseks asjakohaseid meetmeid.

2. Kui hilinemisi või probleeme ikkagi esineb, teevad transiidiriikide ja sisemaariikide pädevad asutused koostööd nende kiireks kõrvaldamiseks.

Artikkel 131. Võrdne kohtlemine meresadamates

Sisemaariigi lipu all sõitvaid laevu koheldakse meresadamates võrdselt teiste välisriikide laevadega.

Artikkel 132. Transiidilihtsustuste andmine

Konventsiooniga ei ole vastuolus anda konventsioonis ettenähtud võimalustest suuremaid transiidilihtsustusi, milles on kokku leppinud konventsiooni osalisriigid või mida on võimaldanud üks osalisriik. Konventsioon ei välista võimalust kehtestada edaspidi suuremaid transiidilihtsustusi.

XI osa
SÜVAMEREPÕHI

1. jagu. ÜLDSÄTTED

Artikkel 133. Mõistete kasutamine

Käesolevas osas kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) loodusvarad – kõik tahked, vedelad või gaasilised loodusvarad, sealhulgas polümetallimaagid in situ süvamerepõhjas või selle all;
b) maavarad – süvamerepõhjast ammutatud loodusvarad.

Artikkel 134. Käesoleva osa reguleerimisala

1. Käesolevat osa kohaldatakse süvamerepõhjale.

2. Käesoleva osaga reguleeritakse süvamerepõhjas toimuvat tegevust.

3. Artikli 1 lõikes 1 nimetatud piire tähistavate kaartide või geograafiliste koordinaatide loetelude hoiuleandmise ja avalikustamise nõuded on esitatud VI osas.

4. Käesolev artikkel ei mõjuta mandrilava välispiiride kehtestamist VI osa alusel ega vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide vahel sõlmitud piirilepingute kehtivust.

Artikkel 135. Süvamerepõhja kohal asuvate vete ja õhuruumi õiguslik seisund

Käesolev osa ega selles käsitletud õiguste andmine või teostamine ei mõjuta süvamerepõhja kohal asuvate vete või nende kohal asuva õhuruumi õiguslikku seisundit.

2. jagu. SÜVAMEREPÕHJA SUHTES RAKENDATAVAD PÕHIMÕTTED

Artikkel 136. Inimkonna ühisvara

Süvamerepõhi ja selle loodusvarad on inimkonna ühisvara.

Artikkel 137. Süvamerepõhi ja selle loodusvarade õiguslik seisund

1. Süvamerepõhja mis tahes osa või selle loodusvarade üle ei ole ühelgi riigil suveräänsust või suveräänseid õigusi ega ühelgi füüsilisel või juriidilisel isikul omandiõigust. Niisugust suveräänsuse või suveräänsete õiguste nõudmist või kehtestamist ei tunnustata.

2. Kõik õigused süvamerepõhjas asuvate loodusvarade üle kuuluvad kogu inimkonnale, kelle nimel tegutseb Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon. Neid loodusvarasid ei saa võõrandada. Ammutatud maavarasid võõrandatakse käesoleva osa alusel ning kooskõlas organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga.

3. Riik või füüsiline või juriidiline isik taotleb süvamerepõhja maavarade ammutamise suhtes nõude- või omandi- või muud õigust, omandab selle või teostab seda üksnes käesoleva osa alusel. Teistsugust õiguste nõudmist, omandamist ja teostamist ei tunnustata.

Artikkel 138. Riikide üldine tegevus süvamerepõhjas

Riikide üldine tegevus süvamerepõhjas on rahu ja julgeoleku säilitamise, rahvusvahelise koostöö ning vastastikuse mõistmise huvides kooskõlas käesoleva osaga ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega.

Artikkel 139. Vastutus nõuetekohase toimimise tagamise ja kahjude eest

1. Osalisriigid on kohustatud tagama, et osalisriigid, nende riigiettevõtted või füüsilised või juriidilised isikud, kellel on nende kodakondsus või kes on nende endi või nende kodanike tegeliku kontrolli all, tegutsevad süvamerepõhjas kooskõlas käesoleva osaga. Sama nõuet kohaldatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide süvamerepõhjas toimuva tegevuse suhtes.

2. Piiramata rahvusvahelise õiguse ja III lisa artikli 22 sätete kohaldamist, vastutab osalisriik või rahvusvaheline organisatsioon kahju eest, mis tuleneb sellest, et ta ei täida oma kohustusi käesoleva osa alusel; koos tegutsevad osalisriigid või rahvusvahelised organisatsioonid kannavad vastutust solidaarselt. Osalisriik ei vastuta kahju eest, mille on tekitanud käesoleva osa sätteid rikkudes isik, keda on osalisriik toetanud artikli 153 lõike 2 punkti b alusel, kui osalisriik on võtnud artikli 153 lõike 4 ja III lisa artikli 4 lõike 4 järgimiseks kõik asjakohased meetmed.

3. Kui osalisriigid on rahvusvaheliste organisatsioonide liikmed, võtavad nad meetmeid, et kohaldada käesolevat artiklit nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes.

Artikkel 140. Inimkonna hüvang

1. Käesoleva osa alusel toimub süvamerepõhjas tegevus ranniku- või sisemaariikide geograafilisest asendist sõltumata kogu inimkonna hüvangu nimel, arvestades esmajoones arengumaade ning selliste rahvaste huve ja vajadusi, kes ei ole veel saavutanud täielikku iseseisvust või kellel ei ole omavalitsust, mida Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tunnustab peaassamblee resolutsiooni 1514 (XV) ja selle muude asjakohaste resolutsioonide alusel.

2. Organisatsioon kehtestab süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevate rahaliste ja muude majanduslike hüvede õiglase jaotamise korra artikli 160 lõike 2 punkti f alapunkti i alusel.

Artikkel 141. Süvamerepõhja kasutamine ainult rahumeelsetel eesmärkidel

Süvamerepõhi on avatud nii ranniku- kui ka sisemaariikidele võrdväärseks kasutamiseks ainult rahumeelsetel eesmärkidel, mõjutamata käesoleva osa teisi sätteid.

Artikkel 142. Rannikuriikide õigused ja õigustatud huvid

1. Kui süvamerepõhja maardlad ulatuvad rannikuriikide jurisdiktsiooni all olevatele territooriumidele, arvestatakse seal tegutsedes rannikuriikide õigusi ja õigustatud huve.

2. Rannikuriigi õiguste ja huvide kahjustamise vältimiseks peetakse asjakohase riigiga konsultatsioone ning vahetatakse teavet. Kui süvamerepõhjas toimuv tegevus võib kaasa tuua riigi jurisdiktsiooni all olevate loodusvarade kasutamise, on vaja rannikuriigi nõusolekut.

3. Käesolev osa ega selle alusel tagatavad või teostatavad õigused ei mõjuta rannikuriikide õigust võtta XII osa alusel meetmeid, et süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva reostuse või tuleneda võiva reostuse või muude ohtlike asjaolude tõttu nende rannale või õigustatud huvidele tekkivat suurt ohtu ära hoida või vähendada.

Artikkel 143. Teaduslikud mereuuringud

1. Teaduslikke süvamerepõhjauuringuid tehakse ainult rahumeelsel eesmärgil ja kogu inimkonna hüvanguks kooskõlas XIII osaga.

2. Organisatsioon võib süvamerepõhja ja selle loodusvarade uurimiseks korraldada teaduslikke mereuuringuid ning sõlmida lepinguid. Organisatsioon edendab ja toetab teaduslike süvamerepõhjauuringute korraldamist, koordineerib uuringuid ning levitab uuringute ja analüüside tulemusi.

3. Osalisriigid võivad korraldada teaduslikke süvamerepõhjauuringuid. Osalisriigid edendavad sellekohast rahvusvahelist koostööd:
a) osaledes rahvusvahelistes programmides ning toetades organisatsiooni ja riikide koostööd teaduslikes mereuuringutes;
b) edendades Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide kaasabil uuringuprogramme arengumaade ja teiste tehnoloogiliselt arengult mahajäänud riikide hüvanguks, et:
i) suurendada nende uurimissuutlikkust;
ii) tutvustada neile ja organisatsiooni töötajaile uurimismeetodeid ja nende rakendusi;
iii) toetada nende kvalifitseeritud töötajate kaasamist süvamerepõhjauuringutesse;
c) levitades tõhusalt uuringute ja analüüside tulemusi organisatsiooni või vajaduse korral teiste rahvusvaheliste kanalite kaudu.

Artikkel 144. Tehnoloogia edasiandmine

1. Organisatsioon võtab kooskõlas konventsiooniga meetmeid, et:
a) omandada süvamerepõhjas toimuva tegevusega seonduvat tehnoloogiat ja teaduslikke uurimismeetodeid;
b) edendada ja toetada selle tehnoloogia ja teaduslike uurimismeetodite edasiandmist arengumaadele viisil, mis on kasulik kõigile riikidele.

2. Organisatsioon ja osalisriigid teevad koostööd, et edendada süvamerepõhjas toimuva tegevusega seotud tehnoloogia ja teadusandmete edastamist, nii et organisatsiooni ettevõte ja kõik osalisriigid saaksid neist kasu. Esmajoones nad algatavad ja edendavad:
a) programme süvamerepõhjas toimuva tegevusega seotud tehnoloogia edasiandmiseks organisatsiooni ettevõttele ja arengumaadele, hõlbustades muu hulgas ettevõtte ja arengumaade võimalusi hankida niisugust tehnoloogiat õiglastel ja mõistlikel tingimustel;
b) meetmeid organisatsiooni tehnoloogia ja arengumaade omamaise tehnoloogia arendamiseks, eelkõige pakkudes nende töötajatele koolitusvõimalusi mereteaduse ja -tehnoloogia alal ning täielikku osalemist süvamerepõhjas toimuvas tegevuses.

Artikkel 145. Merekeskkonna kaitse

Konventsiooni alusel võetakse meetmeid, et merekeskkonda tõhusalt kaitsta süvamerepõhjas toimuva tegevusega kaasneda võivate soovimatute tagajärgede eest. Organisatsioon kehtestab reeglid, eeskirjad ja korra, mille eesmärk on:
a) vältida, vähendada ja kontrollida reostust ning muid ohte merekeskkonnale ja rannikule ning säilitada merekeskkonna ökoloogiline tasakaal, pöörates erilist tähelepanu vajadusele kaitsta keskkonda puurimise, süvendus- ja mäetööde, jäätmete merreheitmise ning seadmestike, torujuhtmete ja muude vajalike vahendite ehitamise, käitamise või hooldamise kahjuliku mõju eest;
b) kaitsta ja säilitada süvamerepõhja loodusvarasid ning vältida merekeskkonna taimestiku ja loomastiku kahjustamist.

Artikkel 146. Inimelude kaitse

Süvamerepõhjas tegutsemise korral võetakse inimelu kaitseks tõhusaid meetmeid. Selleks kehtestab organisatsioon asjakohased reeglid, eeskirjad ja korra, mis täiendavad rahvusvahelistes lepingutes sisalduvat rahvusvahelist õigust.

Artikkel 147. Tegevus süvamerepõhjas ja merekeskkond

1. Süvamerepõhjas tegutsetakse muud merekeskkonnas toimuvat tegevust arvestades.

2. Süvamerepõhja tegevuses kasutatavad seadmestikud peavad vastama järgmistele tingimustele:
a) seadmestikke võib paigaldada, asendada ja eemaldada ainult käesoleva osa ning organisatsiooni kehtestatud reeglite, eeskirjade ja korra alusel. Seadmestiku paigaldamisest, asendamisest või eemaldamisest tuleb nõuetekohaselt teatada ning nendest hoiatamiseks tuleb asukohamärgistus korras hoida;
b) seadmestikke ei või paigaldada alale, kus need võivad segada meresõitu tunnustatud ja rahvusvaheliselt olulistel mereteedel, ega intensiivse kalapüügi piirkonda;
c) seadmestikud ümbritsetakse märgistatud ohutusvöönditega, mis tagavad nii meresõidu kui ka seadmestiku ohutuse. Ohutusvööndite asetus ei tohi takistada laevade õiguspärast pääsu teatud merealadele või laevasõitu rahvusvahelistel mereteedel;
d) seadmestikke kasutatakse ainult rahumeelsel eesmärgil;
e) seadmestikel ei ole saare staatust. Neil puudub oma territoriaalmeri ning neid ei arvestata territoriaalmere, majandusvööndi või mandrilava piiride määramisel.

3. Mujal merekeskkonnas tegutsedes arvestatakse süvamerepõhjas toimuvat tegevust.

Artikkel 148. Arengumaade osalemine süvamerepõhjas toimuvas tegevuses

Arengumaade osalemine süvamerepõhjas toimuvas tegevuses määratakse käesoleva osa alusel, arvestades esmajoones nende huve ja vajadusi, eriti sisemaariikide ja ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaade erivajadust saada jagu takistustest, mis tulenevad ebasoodsast asendist, sealhulgas süvamerepõhjast eemal asetsemisest ning sellele raskendatud juurdepääsust.

Artikkel 149. Arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed

Kõik süvamerepõhjast leitud arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed säilitatakse või loovutatakse kogu inimkonna hüvanguks, arvestades päritoluriigi eelisõigusi või selle riigi eelisõigusi, kellele ese kuulub kultuurilisest või ajaloolisest või arheoloogilisest vaatekohast.

3. jagu. SÜVAMEREPÕHJA LOODUSVARADE ARENDAMINE

Artikkel 150. Süvamerepõhjas tegutsemise poliitika

Süvamerepõhjas tegutsetakse käesoleva osa kohaselt viisil, mis toetab maailmamajanduse jõudsat arengut ja rahvusvahelise kaubanduse tasakaalustatud kasvu ning edendab rahvusvahelist koostööd kõigi riikide, eriti arengumaade huvides, et tagada:
a) süvamerepõhja loodusvarade areng;
b) süvamerepõhja loodusvarade korrapärane, ohutu ja otstarbekas majandamine, sealhulgas süvamerepõhjas toimuv tõhus tegevus, mis on kooskõlas mõistlike kaitse- ning üleliigse reostuse vältimise põhimõtetega;
c) süvamerepõhja tegevuses osalemise võimaluste laiendamine esmajoones artiklite 144 ja 148 kohaselt;
d) organisatsiooni osalemine tulude kasutamises ning tehnoloogia edasiandmine ettevõttele ja arengumaadele, nagu nähakse ette käesolevas konventsioonis;
e) süvamerepõhjast ammutatud maavarade suurenev kättesaadavus vajaduse korral koos teistest allikatest ammutatud maavaradega, et kindlustada nende pakkumine tarbijatele;
f) süvamerepõhjast ja muudest allikatest ammutatud maavarade õiglased ja stabiilsed, tootjale tulusad ja tarbijale soodsad hinnad ning pakkumise ja nõudmise pikaajalise tasakaalu edendamine;
g) kõigi osalisriikide, sõltumata nende majanduse korraldusest ja ühiskondlikust korrast või geograafilisest asendist, süvamerepõhja loodusvarade arendamises osalemise võimaluste suurendamine ning süvamerepõhjas toimuva tegevuse monopoliseerimise takistamine;
h) arengumaade kaitsmine majandusraskuste või eksporditulude vähenemise eest, mis tuleneb asjakohase maavara hinna alanemisest või selle ekspordimahu vähenemisest artiklis 151 käsitletud tegevuse tõttu;
i) inimkonna ühisvara arendamine kogu inimkonna hüvanguks;
j) et süvamerepõhjast ammutatud maavarade ning neist saadud toorme turulepääsu ja impordi tingimused on sama soodsad kui need, mida kohaldatakse muudest maardlatest toodetud maavarade ja toorme impordile.

Artikkel 151. Tootmispoliitika

1. a) Piiramata artiklis 150 nimetatud eesmärke ning et rakendada selle artikli punkti h, võtab organisatsioon meetmeid majanduskasvu tõhustamiseks, süvamerepõhja maavaradest saadud toorme turgude stabiilsuse edendamiseks ning tootjale tulusate ja tarbijale soodsate hindade tagamiseks ning tegutseb võimaluste piires või selliste kokkulepete või lepingute alusel, milles osalevad kõik asjahuvilised, sealhulgas tootjad ja tarbijad. Riigid teevad sel eesmärgil koostööd.
b) Organisatsioonil on õigus osaleda toormekonverentsidel, milles osalevad nii tootjate kui ka tarbijate esindajad. Organisatsioonil on õigus saada konverentsil sõlmitava kokkuleppe või lepingu osaliseks. Organisatsioon osaleb nimetatud kokkulepete või lepingute alusel loodavas organis seoses süvamerepõhjas toimuva tootmistegevusega ning kooskõlas organite asjakohaste eeskirjadega.
c) Organisatsioon täidab käesolevas lõikes nimetatud kokkulepetest või lepingutest tulenevaid kohustusi viisil, mis tagab nende võrdväärsel alusel rakendamise süvamerepõhjas toimuval maavarade tootmisel. Nii toimides tegutseb organisatsioon kooskõlas lepingute tingimuste ja ettevõtte kinnitatud tööplaanidega.

2. a) Lõikes 3 määratud vaheperioodi vältel ei alustata kinnitatud tööplaani alusel toimuvat tööstuslikku tootmist enne, kui ettevõtja on taotlenud ning saanud organisatsioonilt tootmisloa. Tootmislube taotletakse ja antakse vähemalt viis aastat enne tööplaanis ettenähtud tööstusliku tootmise algust, kui organisatsioon ei ole projekti laadi või ajastust silmas pidades oma reeglites, eeskirjades ja korras ette n��inud teisiti.
b) Tootmisloa taotlemisel täpsustab ettevõtja nikli koguse, mis on kinnitatud tööplaani alusel kavandatud aasta jooksul ammutada. Loataotluses on ajakava kulutuste kohta, mis ettevõtja teeb pärast loa saamist; kulutused on arvutatud selliselt, et võimaldada tal planeeritud kuupäeval tööstuslikku tootmist alustada.
c) Punktide a ja b kohaldamise nõuded kehtestab organisatsioon III lisa artikli 17 kohaselt.
d) Organisatsioon annab tootmisloa vastavalt taotletud tootmismahule, välja arvatud juhul, kui taotletava mahu ja juba varem lubatud mahu summa ületab aasta vältel, mil planeeritud tootmine langeb vaheperioodile, nikli tootmise ülemmäära, mis on arvutatud loa andmise aastal lõike 4 kohaselt.
e) Kui luba on antud, saab sellest ja heakskiidetud taotlusest kinnitatud tööplaani osa.
f) Kui ettevõtja loataotlust punkti d alusel ei rahuldata, võib ettevõtja esitada organisatsioonile igal ajal uue taotluse.

3. Vaheperiood algab viis aastat enne selle aasta 1. jaanuari, mil tööstuslikku tootmist on kinnitatud tööplaani alusel kõige varem plaanitud alustada. Kui kõige varasem tööstusliku tootmise algus viibib, muudetakse algselt arvutatud vaheperioodi ja tootmismahu ülemmäära. Vaheperiood kestab 25 aastat või kuni artiklis 155 nimetatud läbivaatamise konverentsi lõpuni või päevani, mil jõustuvad lõikes 1 nimetatud uued kokkulepped või lepingud, milline tahes neist toimub varem. Kui nimetatud kokkulepped või lepingud aeguvad või kaotavad mingil põhjusel kehtivuse, võtab organisatsioon endale ülejäänud vaheperioodi vältel käesolevas artiklis ettenähtud volitused.

4. a) Tootmise ülemmäär vaheperioodi ühel aastal on:
i) nikli tarbimise trendijoone väärtuste vahe, mis on arvutatud punkti b kohaselt tööstusliku tootmise algaastale vahetult eelneva aasta ja vaheperioodi algusele vahetult eelneva aasta vahel, ning
ii) 60% nikli tarbimise trendijoone väärtuste vahest, mis on arvutatud punkti b kohaselt tootmisloa taotluse esitamise aasta ja tööstusliku tootmise algaastale vahetult eelneva aasta kohta.
b) Punktis a on:
i) nikli tootmise mahu ülemmäära arvutamiseks kasutatav trendijoone väärtus aastase nikli tarbimise väärtus trendijoonel, mis on arvutatud tootmisloa väljaandmise aastal. Trendijoon tuletatakse viimase 15 aasta andmete alusel nikli tegeliku tarbimise logaritmide lineaarregressioonist, kus aeg on sõltumatu väärtus. Seda trendijoont nimetatakse algseks trendijooneks;
ii) kui algse trendijoone aastane juurdekasv on alla 3%, läbib punktis a nimetatud koguste määramiseks kasutatav trendijoon algset trendijoont 15-aastase ajavahemiku esimese aasta väärtuse kohal ning tähistab 3-protsendilist aastast juurdekasvu; mis tahes vaheperioodi aasta jaoks määratud ülemmäär ei või ületada vahet selle aasta algse trendijoone väärtuse ning vaheperioodi algusaastale vahetult eelneva aasta algse trendijoone väärtuse vahel.

5. Organisatsioon näeb ettevõttele algseks tootmiseks ette lõike 4 kohaselt arvutatud tootmismahu ülemmäärast 38 000 tonni niklit.

6. a) Ettevõtja võib aasta jooksul toota tootmisloas määratud polümetallimaakide aastatoodangu mahust vähem või kuni 8% rohkem, kui toodangu kogumaht ei ületa loaga ettenähtud mahtu. Igakordne 8% künnise ületamine kuni 20%-ni aastas, samuti kahele järjestikusele ületoodanguaastale järgneva esimese ja sellele järgnevate aastate ületoodang räägitakse organisatsiooniga läbi. Organisatsioon võib nõuda, et ettevõtja taotleks lisatoodangu jaoks täiendava tootmisloa.
b) Täiendavate tootmislubade taotlused vaatab organisatsioon läbi alles pärast seda, kui on läbi vaadatud kõigi nende ettevõtjate taotlused, kes tootmisluba ei ole veel saanud; organisatsioon arvestab ka kõiki teisi tõenäolisi taotlejaid. Organisatsioon juhindub põhimõttest, mille kohaselt ei ületata vaheperioodiks ettenähtud aastatoodangu kogumahtu. Organisatsioon ei luba toota sellise plaani alusel, mis näeb aastatoodanguna ette üle 46 500 tonni niklit.

7. Tootmisloa alusel ammutatavate teiste metallide, nagu polümetallimaakidest eraldatud vase, koobalti ja mangaani tootmismaht ei tohi olla suurem kui oleks olnud käesoleva artikli kohaselt nimetatud maakidest saadav maksimaalne niklitoodang. Organisatsioon kehtestab käesoleva lõike kohaldamiseks III lisa artiklis 17 ettenähtud reeglid, eeskirjad ja korra.

8. Süvamerepõhja maavarade uurimisele ja kasutamisele kohaldatakse asjakohastest mitmepoolsetest kaubanduslepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi, mis on seotud kõlvatute kaubandustavadega. Käesolevast sättest tulenevate vaidluste lahendamisel on mitmepoolsete kaubanduslepingute osalisriikidel õigus kohaldada nende lepingutega sätestatud vaidluste lahendamise menetlusi.

9. Organisatsioonil on õigus artikli 161 lõike 8 alusel kehtestatud eeskirju kohaldades piirata süvamerepõhjas muude kui polümetallimaakidest toodetavate maavarade tootmismahtu asjakohastel tingimustel ning asjakohaseid meetodeid kasutades.

10. Assamblee kehtestab nõukogu soovituse kohaselt, mis põhineb majandusliku planeerimise komisjoni nõuandel, kompensatsioonisüsteemi või võtab muid majandusmeetmeid, sealhulgas koostöös eriorganitega ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, et aidata arengumaid, kelle eksporditulusid ja majandust mõjutab negatiivselt asjakohase maavara hinna või selle maavara ekspordimahu vähenemine süvamerepõhjas toimuva tegevuse tõttu. Taotluse korral algatab organisatsioon enim mõjutatud riikide probleemide uurimise, et nende majandusraskusi võimalikult vähendada ja neid majanduse kohandamisel abistada.

Artikkel 152. Organisatsiooni volituste kasutamine ja ülesannete täitmine

1. Organisatsioon väldib oma volituste kasutamisel ja ülesannete täitmisel, sealhulgas süvamerepõhjas tegutsemise lubamisel diskrimineerimist.

2. Käesoleva osa kohaselt on lubatud pöörata eritähelepanu sisemaariikide ja ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaadele.

Artikkel 153. Uurimine ja kasutamine

1. Organisatsioon korraldab, teostab ja kontrollib süvamerepõhjas toimuvat tegevust kogu inimkonna nimel kooskõlas käesoleva artikli, teiste käesoleva osa asjakohaste sätete ja asjakohaste lisadega ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga.

2. Lõike 3 kohaselt korraldab süvamerepõhjas tegevust:
a) ettevõte;
b) koostöös organisatsiooniga osalisriigid või osalisriikide riigiettevõtted või osalisriigi kodakondsusega füüsilised ja juriidilised isikud või osalisriikide või nende riikide või kodanike kontrollitavad juriidilised isikud, kui neid toetavad osalisriigid või eespool nimetatud rühm, mis vastab käesoleva osa ja III lisa nõuetele.

3. Süvamerepõhjas korraldatakse tegevus III lisa kohaselt koostatud kirjaliku tööplaani alusel, mille on läbi vaadanud õigus- ja tehniline komisjon ning seejärel kinnitanud nõukogu. Kui süvamerepõhjas korraldavad organisatsiooni volitusel tegevust lõike 2 punktis b nimetatud üksused, vormistatakse tööplaan III lisa artikli 3 kohaselt lepinguna. III lisa artikli 11 alusel võib selliste lepingutega ette näha ühistegevuse korraldamise.

4. Organisatsioon kontrollib, et süvamerepõhjas toimuv tegevus on kooskõlas käesoleva osa asjakohaste sätete ja sellega seotud lisadega ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga ning lõike 3 kohaselt kinnitatud tööplaanidega. Artikli 139 kohaselt aitavad osalisriigid organisatsioonil võtta tegevuse seaduslikkuse tagamiseks meetmeid.

5. Organisatsioonil on igal ajal õigus võtta käesolevas osas ettenähtud meetmeid, et tagada selle sätete järgimine ning täita talle käesoleva osa ja lepingu alusel määratud kontrollivat ja reguleerivat ülesannet. Organisatsioonil on õigus inspekteerida kõiki süvamerepõhjas paiknevaid ja seal toimuvas tegevuses kasutatavaid rajatisi.

6. Lõikes 3 nimetatud lepingus nähakse ette selle kehtivuse tagamine. Leping vaadatakse läbi, peatatakse või lõpetatakse ainult III lisa artiklite 18 ja 19 alusel.

Artikkel 154. Perioodiline läbivaatamine

Konventsiooni jõustumisest alates kontrollib assamblee süstemaatiliselt iga viie aasta järel, kuidas on konventsiooniga kehtestatud süvamerepõhjas tegutsemise rahvusvaheline kord toiminud. Kontrollimise alusel võib assamblee võtta või soovitada teistel organitel võtta käesoleva osa ja sellega seotud lisade alusel korra toimimist parandavaid meetmeid.

Artikkel 155. Läbivaatamise konverents

1. Varaseima tööstusliku tootmise algusaasta 1. jaanuarist 15 aasta möödumise järel kutsub assamblee kokku käesoleva osa ning süvamerepõhja loodusvarade uurimist ja kasutamist reguleerivate lisade läbivaatamise konverentsi. Läbivaatamise konverentsil vaadeldakse selles ajavahemikus saadud kogemustest lähtudes üksikasjalikult, kas:
a) käesoleva osa nende sätete kohaldamisega, mis reguleerivad süvamerepõhja loodusvarade uurimist ja kasutamist, on saavutatud taotletud eesmärgid, sealhulgas toodud kasu kogu inimkonnale;
b) 15-aastase ajavahemiku vältel on kasutatud alasid kasutamata aladega võrreldes kasutatud tõhusalt ja tasakaalustatult;
c) süvamerepõhja ja selle loodusvarasid on arendatud ja kasutatud viisil, mis toetab maailmamajanduse jõudsat arengut ja rahvusvahelise kaubanduse tasakaalustatud kasvu;
d) süvamerepõhjas on tegevuse monopoliseerimine takistatud;
e) artiklites 150 ja 151 ettenähtud põhimõtteid on järgitud;
f) süvamerepõhjas toimuva tegevuse tulemusena saadud hüved on jaotatud õiglaselt, esmajoones arengumaade huve ja vajadusi arvestades.

2. Läbivaatamise konverents tagab, et järgitakse inimkonna ühisvara põhimõtet ning kõigi maade ja esmajoones arengumaade hüvanguks süvamerepõhja loodusvarade õiglaseks kasutamiseks kehtestatud rahvusvahelist korda ning et püsib süvamerepõhjas toimuvat tegevust korraldav, juhtiv ja kontrolliv organisatsioon. Samuti tagab konverents, et järgitakse käesolevas osas sätestatud põhimõtteid, mille kohaselt ei saa nõuda ega teostada suveräänsust süvamerepõhja ühegi osa suhtes ning mille kohaselt määratakse riikide õigused ja nende üldine tegevus süvamerepõhjas, takistatakse tegevuse monopoliseerimist, nähakse ette kasutada süvamerepõhja ainult rahumeelsetel eesmärkidel, korraldatakse teaduslikke mereuuringuid ja tehnoloogia edasiandmist, kaitstakse merekeskkonda ja inimelu, määratakse rannikuriigi õigused, süvamerepõhja katvate vete ja selle kohal oleva õhuruumi õiguslik seisund ning nähakse ette süvamerepõhjas ning muus merekeskkonnas toimuva tegevuse kooskõlastamine.

3. Läbivaatamise konverentsil kohaldatakse sama otsustamiskorda, mida kohaldati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmandal mereõiguse konverentsil. Konverents püüab kõik muudatused võtta vastu konsensuse alusel ning hääletab alles siis, kui kõikidest pingutustest hoolimata ei ole konsensusele jõutud.

4. Kui pärast viie aasta möödumist konverentsi algusest ei ole süvamerepõhja loodusvarade uurimises ja kasutamises jõutud kokkuleppele, võib konverents järgmise 12 kuu jooksul osalisriikide kolmeneljandikulise häälteenamusega otsustada, et võtab vastu ja esitab osalisriikidele ratifitseerimiseks või nendega ühinemiseks niisugused süsteemi muudatused, nagu ta peab asjakohaseks. Muudatused jõustuvad kõigi osalisriikide suhtes 12 kuud pärast seda, kui kolm neljandikku osalisriikidest on andnud hoiule oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja.

5. Muudatused, mis läbivaatamise konverents on käesoleva artikli alusel vastu võtnud, ei mõjuta lepingute alusel saadud õigusi.

4. jagu. RAHVUSVAHELINE SÜVAMEREPÕHJA ORGANISATSIOON

Alajaotis A. Üldsätted

Artikkel 156. Organisatsiooni asutamine

1. Käesolevaga asutatakse Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon, mis toimib käesoleva osa alusel.

2. Kõik osalisriigid on ipso facto organisatsiooni liikmed.

3. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmandal mereõiguse konverentsil osalenud vaatlejatel, kes on allkirjastanud lõppakti ja keda ei ole nimetatud artikli 305 lõike 1 punktis c, d, e või f, on õigus osaleda organisatsiooni töös vaatlejana selle reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt.

4. Organisatsiooni peakorter asub Jamaical.

5. Organisatsioon võib asutada piirkondlikke keskusi või büroosid, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks.

Artikkel 157. Organisatsiooni laad ja põhimõtted

1. Organisatsiooni kaudu korraldavad ja kontrollivad osalisriigid käesoleva osa alusel süvamerepõhjas toimuvat tegevust, esmajoones süvamerepõhja loodusvarade majandamise eesmärgil.

2. Organisatsiooni volitused ja ülesanded on sõnaselgelt ette nähtud käesolevas konventsioonis. Konventsiooni kohaselt on organisatsioonil ka erakorralised volitused, mis on vajalikud süvamerepõhjas toimuva tegevuse korraldamiseks.

3. Organisatsiooni aluseks on kõigi tema liikmete täieliku võrdsuse põhimõte.

4. Organisatsiooni liikmed täidavad käesoleva osa kohaselt võetud kohustusi heauskselt, et tagada liikmesriikidele nende liikmesusest tulenevad õigused ja hüved.

Artikkel 158. Organisatsiooni organid

1. Käesolevaga asutatakse organisatsiooni põhiorganitena assamblee, nõukogu ja sekretariaat.

2. Käesolevaga asutatakse ettevõte, mille kaudu organisatsioon täidab artikli 170 lõikes 1 nimetatud ülesandeid.

3. Käesoleva osa alusel v��ib vajaduse korral asutada allorganeid.

4. Organisatsiooni põhiorganid ja ettevõte vastutavad neile antud volituste kasutamise ja ülesannete täitmise eest. Volitusi kasutades ja ülesandeid täites hoidub organ igasugusest tegevusest, mis võib raskendada või takistada teisele organile antud volituste kasutamist ja ülesannete täitmist.

Alajaotis B. Assamblee

Artikkel 159. Koosseis, menetlus ja hääletamine

1. Assamblee koosneb kõigist organisatsiooni liikmetest. Igal liikmel on assamblees üks esindaja, kellel võivad olla asendajad ja nõustajad.

2. Assamblee koguneb iga-aastasteks korralisteks istungjärkudeks ning erakorralisteks istungjärkudeks, kui nii on otsustanud assamblee või nõukogu või organisatsiooni peasekretär enamiku liikmete soovil.

3. Istungid peetakse organisatsiooni peakorteris, kui assamblee ei otsusta teisiti.

4. Assamblee võtab vastu oma kodukorra. Iga korralise istungjärgu alguses valib assamblee endale eesistuja ja asjakohased ametiisikud. Nimetatud isikud on ametis seni, kuni järgmisel istungjärgul valitakse uus eesistuja ja ametiisikud.

5. Assamblee liikmete enamus moodustab kvoorumi.

6. Igal assamblee liikmel on üks hääl.

7. Menetlust käsitlevad otsused, ka assamblee erakorralise istungjärgu kokkukutsumise otsused tehakse istungil kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete häälteenamusega.

8. Sisulistes küsimustes tehakse otsused kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega eeldusel, et see hõlmab istungil osalevate liikmete enamust. Kui tekib vaidlus selle üle, kas küsimus on sisuline, käsitatakse seda sisulisena, kui assamblee ei otsusta sisuliste küsimuste otsustamiseks nõutava enamuse abil teisiti.

9. Kui sisulist küsimust hääletatakse esimest korda, võib eesistuja vähemalt viiendiku assamblee liikmete soovil lükata hääletamise vähemalt viie kalendripäeva võrra edasi. Sellist reeglit võib küsimusele kohaldada vaid ühe korra ja tingimusel, et küsimus lahendatakse samal istungjärgul.

10. Kui vähemalt neljandik organisatsiooni liikmetest esitab eesistujale kirjaliku taotluse saada nõuandev arvamus selle kohta, kas assambleele esitatud ettepanek on konventsiooniga kooskõlas, pöördub assamblee nõuandva arvamuse saamiseks Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu merepõhjavaidluste kolleegiumi poole ning lükkab ettepaneku hääletamise kolleegiumis menetlemise aja võrra edasi. Kui nõuandev arvamus ei saabu enne selle istungjärgu viimast nädalat, kus seda on taotletud, otsustab assamblee, millal edasilükatud ettepaneku hääletamiseks kokku tulla.

Artikkel 160. Volitused ja ülesanded

1. Assamblee kui organisatsiooni ainus organ, mille koosseisu kuuluvad kõik liikmed, on organisatsiooni juhtorgan, kellele teised organid on kohustatud käesoleva konventsiooni kohaselt aru andma. Käesoleva konventsiooni alusel on assambleel õigus kehtestada tegevuse üldpõhimõtted organisatsiooni pädevusse kuuluvates küsimustes.

2. Peale selle on assambleel järgmised volitused ja ülesanded:
a) valida kooskõlas artikliga 161 nõukogu liikmed;
b) valida nõukogu esitatud kandidaatide hulgast peasekretär;
c) valida nõukogu soovitusel ettevõtte juhatus ja peadirektor;
d) asutada allorganeid, kui need on vajalikud tema ülesannete täitmiseks käesoleva osa kohaselt. Allorganite koosseisu määramisel võetakse arvesse tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõtet ning erihuve ja vajadust asjakohastes tehnilistes küsimustes kvalifitseeritud ja pädevate liikmete järele;
e) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelarve puhul kasutatava skaala alusel määrata liikmete sissemaksed organisatsiooni halduseelarvesse seni, kuni organisatsioonil on piisav sissetulek oma halduskulude katmiseks muudest allikatest;
f) i) arutada läbi ja nõukogu soovitusel heaks kiita süvamerepõhjas toimuvast tegevusest saadavate rahalise ja muu majandusliku kasu ning artikli 82 alusel tehtavate sissemaksete ja muude maksete õiglase jaotamise reeglid, eeskirjad ja kord, võttes eriti arvesse arengumaade ning osalise iseseisvusega või omavalitsuseta rahvaste huve ja vajadusi. Kui assamblee ei kiida nõukogu soovitusi heaks, teeb ta nõukogule ettepaneku, et see vaataks oma seisukohad üle assamblee seisukohti arvestades;
ii) arutada läbi ja heaks kiita nõukogu artikli 162 lõike 2 punkti o alapunkti ii kohaselt ajutiselt vastuvõetud organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord ning nende muudatused. Nimetatud reeglite, eeskirjade ja korraga reguleeritakse süvamerepõhjas loodusvarade geoloogilisi otsinguid ja uuringuid ning kasutamist, organisatsiooni finantsjuhtimist ja sisehaldust ning ettevõtte juhatuse soovitusel finantsvahendite ettevõttelt organisatsioonile ülekandmist;
g) otsustada süvamerepõhja kasutamisest saadud rahalise ja muu majandusliku kasu õiglase jaotamise üle käesoleva konventsiooni ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt;
h) arutada läbi ja heaks kiita organisatsiooni aastaeelarve, mille esitab nõukogu;
i) tutvuda nõukogu ja ettevõtte esitatavate perioodiliste aruannete ning nõukogult või organisatsiooni muult organilt nõutud eriaruandega;
j) algatada uuringuid ja teha ettepanekuid, et edendada süvamerepõhja kasutamiseks tehtavat rahvusvahelist koostööd ning toetada seda reguleeriva rahvusvahelise õiguse järkjärgulist arengut ja kodifitseerimist;
k) arutada üldisi probleeme, mis arengumaadel ning esmajoones sisemaariikidel ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikidel kaasnevad süvamerepõhjas toimuva tegevusega nende ebasoodsa geograafilise asendi tõttu;
l) luua nõukogu soovitusel ning majandusliku planeerimise komisjoni nõuandel kompensatsioonisüsteem või võtta muid artikli 151 lõikes 10 ettenähtud majanduse kohandamist abistavaid meetmeid;
m) artikli 185 kohaselt peatada liikmesusest tulenevate õiguste ja eesõiguste kohaldamine;
n) arutada muid organisatsiooni pädevuses olevaid küsimusi ning määrata organisatsiooni organite volituste ja ülesannete jaotuse alusel organ, kes tegeleb küsimusega, mis ei ole määratud ühegi organi pädevusse.

Alajaotis C. Nõukogu

Artikkel 161. Koosseis, menetlus ja hääletamine

1. Nõukogu koosseisus on 36 organisatsiooni liiget, kelle assamblee on valinud järgmiselt:
a) neli liiget osalisriikidest, kes viimase viie aasta jooksul, mille kohta on kättesaadav statistika, on süvamerepõhjast ammutatud maavaradest valmistatud tooret tarbinud üle 2% protsendi maailma tarbimismahust või kelle netoimport on olnud üle 2% maailma impordimahust, ning üks Ida-Euroopa (sotsialistlik) riik ja üks suurim tarbija;
b) neli liiget nendest kaheksast osalisriigist, kes on teinud kas otse või oma kodanike kaudu suurimaid investeeringuid süvamerepõhjas toimuva tegevuse ettevalmistamisse ja korraldamisse, sealhulgas vähemalt üks Ida-Euroopa (sotsialistlik) riik;
c) neli liiget osalisriikidest, kes oma jurisdiktsiooni all oleva piirkonna toodangu põhjal on peamised süvamerepõhja maavarade netoeksportijad, sealhulgas vähemalt kaks arengumaad, kelle majanduse arenguks on niisuguste maavarade eksportimine väga oluline;
d) kuus liiget erihuve esindavatest arengumaade hulka kuuluvatest osalisriikidest. Erihuvidega võivad olla suure elanikkonnaga riigid, sisemaariigid, ebasoodsa geograafilise asendiga riigid; riigid, kes on süvamerepõhja maavarade peamised importijad; riigid, kes on selliste maavarade võimalikud tootjad ja kõige vähem arenenud riigid;
e) kaheksateist liiget, kes on valitud nõukogu kohtade tasakaalustatud geograafilise jaotuse põhimõtte alusel eeldusel, et igast geograafilisest piirkonnast valitakse käesoleva punkti alusel vähemalt üks liige. Geograafilised piirkonnad selles tähenduses on Aafrika, Aasia, Ida-Euroopa (sotsialistlikud), Ladina-Ameerika ning Lääne-Euroopa ja muud riigid.

2. Nõukogu liikmete valimisel lõike 1 kohaselt tagab assamblee, et:
a) sisemaariigid ja ebasoodsa geograafilise asendiga riigid on esindatud proportsionaalselt nende esindatusega assamblees;
b) rannikuriigid, esmajoones arengumaad, kelle suhtes ei kohaldata lõike 1 punkti a, b, c või d, on esindatud proportsionaalselt nende esindatusega assamblees;
c) nõukogus esindatud osalisriikide rühma esindavad selle rühma nimetatud liikmed.

3. Valimised toimuvad assamblee korralistel istungjärkudel. Nõukogu liige valitakse neljaks aastaks. Esimesel valimisel on iga lõikes 1 nimetatud rühma poolte liikmete ametiaeg kaks aastat.

4. Nõukogu liikmeid võib tagasi valida, kuid soovitatav on arvestada rotatsiooni põhimõtet.

5. Nõukogu töötab organisatsiooni peakorteris ja kohtub nii sageli, kui on vaja organisatsiooni toimimiseks, kuid mitte vähem kui kolm korda aastas.

6. Kvoorumi moodustab nõukogu liikmete enamus.

7. Igal nõukogu liikmel on üks hääl.

8. a) Menetlusküsimusi otsustatakse kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete häälteenamusega.
b) Otsused tehakse kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega eeldusel, et see hõlmab nõukogu liikmete enamust, järgmistest sätetest tulenevates sisulistes küsimustes: artikli 162 lõike 2 punktid f, g, h, i, n, p ja v ning artikkel 191.
c) Otsused tehakse kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega eeldusel, et see hõlmab nõukogu liikmete enamust, järgmistest sätetest tulenevates sisulistes küsimustes: artikli 162 lõige 1 ning artikli 162 lõike 2 punktid a, b, c, d, e, l, q, r, s, t ja u, kui töövõtja või toetaja ei järgi lepingutingimusi; punkt w eeldusel, et selle alusel antud korraldused kehtivad kuni 30 päeva, välja arvatud juhul, kui seda kinnitab punkti d alusel tehtud otsus; artikli 162 lõike 2 punktid x, y, z; artikli 163 lõige 2; artikli 174 lõige 3 ning IV lisa artikkel 11.
d) Otsused tehakse konsensuse alusel järgmistest sätetest tulenevates sisulistes küsimustes: artikli 162 lõike 2 punktid m ja o ning XI osa muudatuste vastuvõtmine.
e) Punktides d, f ja g tähendab «konsensus» ametliku vastuseisu puudumist. Nõukogu eesistuja teeb ettepaneku esitamisest alates 14 päeva jooksul kindlaks, kas ettepaneku vastuvõtmisel võib tekkida ametlik vastuseis. Kui eesistuja on kindlaks teinud, et ametlik vastuseis tekib, moodustab ta ja kutsub kolme päeva jooksul kokku lepituskomitee, mis koosneb kuni üheksast nõukogu liikmest ning mille esimees on ta ise ning mille eesmärgiks on erimeelsused lepitada ning esitada ettepanek, mille saab konsensuse alusel vastu võtta. Komitee töötab viivitamata ning teeb ettekande 14 päeva jooksul pärast selle moodustamist. Kui komitee ei suuda esitada ettepanekut, mille saab konsensuse alusel vastu võtta, esitab ta oma ettekandes vastuseisu põhjendused.
f) Eespool nimetamata jäetud küsimustes, mida nõukogu saab otsustada organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt või muul viisil, tehakse otsus vastavalt reeglites, eeskirjades ja korras täpsustatud käesoleva lõike punktide kohaselt või kui neid ei ole täpsustatud, siis nõukogu konsensuse alusel kokkulepitud punktide kohaselt.
g) Kui on kahtlus, kas otsustada küsimus punkti a, b, c või d alusel, kohaldatakse punkti, mis näeb ette suurema häälteenamuse või hääletamise konsensuse alusel, kui nõukogu ei ole häälteenamuse või konsensuse alusel otsustanud teisiti.

9. Nõukogu kehtestab korra, mille kohaselt võib nõukogus esindamata organisatsiooni liige soovi korral või teda puudutava küsimuse käsitlemise korral saata nõukogu koosolekule oma esindaja. Esindajal on õigus osaleda arutelus hääleõiguseta.

Artikkel 162. Volitused ja ülesanded

1. Nõukogu on organisatsiooni täidesaatev organ. Nõukogul on volitused kehtestada käesoleva konventsiooni ja assamblee kehtestatud üldpõhimõtete alusel tegevuspõhimõtted organisatsiooni pädevuses olevate küsimuste lahendamiseks.

2. Peale selle nõukogu:
a) jälgib ja koordineerib organisatsiooni pädevuses olevates küsimustes käesoleva osa sätete kohaldamist ja juhib assamblee tähelepanu nende täitmata jätmisele;
b) esitab assambleele valimiseks peasekretäri kandidaatide nimekirja;
c) soovitab assambleele kandidaate ettev��tte juhatusse ja peadirektori kohale;
d) vajaduse korral asutab kokkuhoidu ja tõhusust silmas pidades allorganeid, mida ta peab vajalikuks oma volituste ja ülesannete käesoleva osa kohaseks täitmiseks. Allorganite koosseisu määrates peetakse silmas, et selle liikmed oleksid pädevad ning et arvesse võetakse ka tasakaalustatud geograafilise jaotuse põhimõtet ja erihuve;
e) võtab vastu kodukorra, sealhulgas eesistuja valimise korra;
f) sõlmib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni või teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni nimel ja pädevuse piires lepinguid, mille kiidab heaks assamblee;
g) arutab ettevõtte aruandeid ja annab need koos oma soovitustega edasi assambleele;
h) esitab assambleele aastaaruanded ning assamblee taotlusel ka eriaruanded;
i) annab ettevõttele artikli 170 alusel korraldusi;
j) kinnitab III lisa artikli 6 kohaselt tööplaanid. Nõukogu teeb otsuse tööplaani kohta 60 päeva jooksul pärast seda, kui õigus- ja tehniline komisjon on esitanud selle nõukogu istungjärgule, järgmise korra kohaselt:
i) kui komisjon soovitab tööplaani kinnitada, loetakse see nõukogus kinnitatuks, kui ükski nõukogu liige ei esita eesistujale 14 päeva jooksul kirjalikke vastuväiteid selle kohta, et tööplaan ei ole III lisa artikli 6 nõuete kohane. Kui vastuväide esitatakse, kohaldatakse artikli 161 lõike 8 punktis e sätestatud lepitusmenetlust. Kui vastuväide lepitusmenetluse lõppedes säilib, loetakse tööplaan nõukogus kinnitatuks, kui nõukogu liikmed, kelle hulka ei kuulu taotluse esitanud või taotluse esitajat toetavaid riike, ei lükka seda konsensuse alusel tagasi;
ii) kui komisjon soovitab jätta tööplaani kinnitamata või ei anna soovitust, võib nõukogu kinnitada tööplaani kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega eeldusel, et see enamus hõlmab istungil osalevate liikmete enamust;
k) kinnitab ettevõtte IV lisa artikli 12 alusel esitatud tööplaanid, kohaldades mutatis mutandis punktis j ettenähtud korda;
l) kontrollib artikli 153 lõike 4 alusel ning organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda järgides süvamerepõhjas toimuvat tegevust;
m) võtab artikli 150 punkti h alusel ja majandusliku planeerimise komisjoni soovitustest lähtudes asjakohaseid meetmeid, et pakkuda kaitset neis nimetatud majandusraskuste eest;
n) annab assambleele majandusliku planeerimise komisjoni nõuannetel põhinevaid soovitusi artikli 151 lõikes 10 nimetatud kompensatsioonisüsteemi või muude majanduse kohandamist abistavate meetmete kohta;
o) i) soovitab assambleele reegleid, eeskirju ja korda rahalise ja muu süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva majandusliku kasu ning artikli 82 alusel tehtud sissemaksete ja muude maksete õiglaseks jaotamiseks, arvestades esmajoones arengumaade ning osalise iseseisvusega või omavalitsuseta rahvaste huve ja vajadusi;
ii) võtab ajutiselt vastu ja kohaldab assamblees menetlemise vältel organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning nende muudatusi, arvestades õigus- ja tehnilise komisjoni või teiste asjaomaste allorganite soovitusi. Nimetatud reeglid, eeskirjad ja kord reguleerivad süvamerepõhjas loodusvarade geoloogilisi otsinguid ja uuringuid ning kasutamist, organisatsiooni finantsjuhtimist ja sisehaldust. Prioriteetsed on polümetallimaakide uurimist ja kasutamist käsitlevad reeglid, eeskirjad ja kord. Muude loodusvarade uurimist ja kasutamist käsitlevad reeglid, eeskirjad ja kord võetakse vastu kolme aasta jooksul arvates päevast, mil organisatsiooni liige on esitanud asjakohase taotluse. Reeglid, eeskirjad ja kord kehtivad ajutiselt, kuni assamblee need heaks kiidab või nõukogu neid assamblee arvamuste põhjal muudab;
p) jälgib organisatsiooni käesoleva osa alusel toimuva tegevusega seoses tehtavate maksete laekumist;
q) teeb tootmislubade taotlejate hulgast valiku III lisa artikli 7 alusel, kui selline valik on vajalik selle sätte kohaselt;
r) esitab assambleele heakskiitmiseks organisatsiooni aastaeelarve eelnõu;
s) annab assambleele soovitusi organisatsiooni pädevusse kuuluvates küsimustes;
t) annab assambleele soovitusi liikmesusest tulenevate õiguste ja eesõiguste peatamiseks artikli 185 alusel;
u) algatab assamblee nimel eeskirjade eiramise korral menetluse merepõhjavaidluste kolleegiumis;
v) teavitab assambleed punkti u alusel algatatud menetluses merepõhjavaidluste kolleegiumi tehtud otsusest ning annab võetavate meetmete kohta soovitusi;
w) erakorralises olukorras annab korraldusi, sealhulgas tegevuse peatamise või muutmise korraldusi, et vältida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevat suurt kahju merekeskkonnale;
x) keelab ettevõtjatel või ettevõttel võtta kasutusele alasid, kui on tõendeid merekeskkonnale suure kahju tekitamise ohu kohta;
y) asutab allorganeid selliste finantseeskirjade ja -korra eelnõu väljatöötamiseks, mis on seotud:
i) finantsjuhtimisega artiklite 171–175 alusel ja
ii) finantskorraga III lisa artikli 13 ja artikli 17 lõike 1 punkti c alusel;
z) loob asjakohased mehhanismid, et juhtida inspektoreid, kes jälgivad, et süvamerepõhja kasutades järgitakse käesolevat osa ning organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning organisatsiooni sõlmitud lepinguid.

Artikkel 163. Nõukogu organid
1. Käesolevaga asutatakse järgmised nõukogu organid:
a) majandusliku planeerimise komisjon;
b) õigus- ja tehniline komisjon.

2. Mõlemad komisjonid koosnevad nõukogu koosseisu osalisriikide nimetatud kandidaatide hulgast valitud 15 liikmest. Vajaduse korral võib nõukogu ökonoomsust ja tõhusust arvestades otsustada mõlemat komisjoni suurendada.

3. Komisjoni liikmetel on komisjoni pädevusse kuuluvates küsimustes asjakohane kvalifikatsioon. Osalisriigid nimetavad liikmekandidaadid, kes on pädevad ja ausad ning kellel on asjakohane kvalifikatsioon, et tagada komisjoni ülesannete tõhus täitmine.

4. Komisjoni liikmete valimisel arvestatakse riikide erihuve ning tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõtet.

5. Osalisriik esitab ühte komisjoni ainult ühe kandidaadi. Ühte isikut ei valita mitmesse komisjoni.

6. Komisjoni liikmete ametiaeg on viis aastat. Liikme võib järgmiseks ametiajaks tagasi valida.

7. Komisjoni liikme surma, töövõimetuse või tagasiastumise korral enne ametiaja lõppu valib nõukogu järelejäänud ametiajaks liikme samade erihuvidega piirkonnast või samast geograafilisest piirkonnast.

8. Komisjonide liikmetel ei tohi olla finantshuve ühegi süvamerepõhja uurimise ega kasutamisega seotud tegevuse suhtes. Oma kohustustest lähtudes ei avalda nad ka pärast ametiaja lõppemist tööstussaladusi, organisatsioonile III lisa artikli 14 alusel edastatud varalisi andmeid ega muud komisjoni tööst tulenevalt teatavaks saanud konfidentsiaalset infot.

9. Komisjon täidab oma ülesandeid nõukogu vastuvõetud juhiste ja muude korralduste kohaselt.

10. Komisjon koostab ning esitab nõukogule heakskiitmiseks eeskirjad, mida ta peab vajalikuks oma ülesannete tõhusaks täitmiseks.

11. Komisjonide otsuste tegemise kord kehtestatakse organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt. Vajaduse korral lisatakse nõukogu soovitustele kokkuvõte komisjoni eriarvamuste kohta.

12. Üldjuhul tegutsevad mõlemad komisjonid organisatsiooni peakorteris ning tulevad kokku nii sageli, kui on vaja nende ülesannete tõhusaks täitmiseks.

13. Vajaduse korral võib komisjon oma ülesandeid täites nõu pidada teise komisjoni, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pädevate organite või allasutuste või rahvusvaheliste organisatsioonidega, kellel on asjakohane pädevus.

Artikkel 164. Majandusliku planeerimise komisjon

1. Majandusliku planeerimise komisjoni liikmetel on asjakohane kvalifikatsioon küsimustes, mis käsitlevad näiteks kaevandamist, maavarade majandamist, rahvusvahelist kaubandust või rahvusvahelist majandust. Nõukogu püüab tagada, et komisjoni liikmed esindaksid kõiki asjakohaseid valdkondi. Komisjoni kuulub vähemalt kaks liiget arengumaadest, kelle majandus sõltub suurel määral süvamerepõhja maavarade ekspordist.

2. Komisjon:
a) teeb nõukogu taotlusel ja ettepanekuid konventsiooni kohaselt süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitlevate otsuste rakendamise meetmete kohta;
b) jälgib süvamerepõhja maavarade pakkumise, nõudluse ja hindade kujunemist ja tegureid, arvestades nii importivate kui ka eksportivate riikide ning esmajoones asjakohaste arengumaade huve;
c) uurib olukordi, millel võivad olla artikli 150 punktis h nimetatud kahjulikud mõjud ja millele osalisriigid on tähelepanu juhtinud, ning annab nõukogule asjakohaseid soovitusi;
d) teeb assambleele esitamiseks artikli 151 lõike 10 alusel nõukogule ettepanekuid kompensatsioonisüsteemide või muude majandusmeetmete rakendamise kohta, et abistada süvamerepõhjas toimuva tegevuse kahjulike mõjude tõttu kannatavaid arengumaid. Komisjon annab nõukogule soovitusi assamblee vastuvõetud kompensatsioonisüsteemi või muude meetmete rakendamiseks eri juhtudel.

Artikkel 165. Õigus- ja tehniline komisjon

1. Õigus- ja tehnilise komisjoni liikmetel on asjakohane kvalifikatsioon küsimustes, mis käsitlevad näiteks loodusvarade uurimist, kasutamist ja töötlemist, okeanograafiat, merekeskkonna kaitset või süvamerekaevandamisega seotud majandus- ja õigusküsimusi ning muid asjakohaseid valdkondi. Nõukogu püüab tagada, et liikmed esindaksid kõiki asjakohaseid valdkondi.

2. Komisjon:
a) annab nõukogu taotlusel organisatsiooni ülesannete täitmiseks soovitusi;
b) jälgib artikli 153 lõike 3 alusel süvamerepõhjas toimuva tegevuse ametlikke tööplaane ning esitab nõukogule asjakohaseid soovitusi. Komisjon põhjendab oma soovitusi ainult III lisas esitatud alustel ning annab selle kohta nõukogule aru;
c) kontrollib nõukogu taotlusel süvamerepõhjas toimuvat tegevust ning vajaduse korral konsulteerib asjaomaste üksuste või riikidega või teeb nendega koostööd ning annab nõukogule selle kohta aru;
d) valmistab ette süvamerepõhjas toimuva tegevuse keskkonnamõju hinnanguid;
e) annab nõukogule soovitusi merekeskkonna kaitse kohta, arvestades selle ala tunnustatud ekspertide arvamusi;
f) koostab ja esitab nõukogule artikli 162 lõike 2 punktis o nimetatud reegleid, eeskirju ja korda, arvestades kõiki asjaomaseid tegureid, sealhulgas süvamerepõhjas toimuva tegevuse keskkonnamõju hinnanguid;
g) vaatab sellised reeglid, eeskirjad ja korra läbi ning vajaduse korral soovitab nõukogul teha neisse muudatusi;
h) annab nõukogule soovitusi koostada seireprogramm, mille abil tunnustatud teaduslikke meetodeid kasutades regulaarselt jälgida, mõõta, hinnata ja analüüsida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest põhjustatud reostuse ohtu ja mõju merekeskkonnale, ning tagab, et asjakohased eeskirjad on piisavad ning neid järgitakse, ning koordineerib nõukogu heakskiidetud seireprogrammi rakendamist;
i) soovitab nõukogul organisatsiooni nimel algatada käesoleva osa ja asjaomaste lisade alusel ning eriti artiklit 187 arvestades menetlus merepõhjavaidluste kolleegiumis;
j) annab nõukogule soovitusi meetmete kohta, mida tuleb võtta punkti i kohaselt algatatud menetluses merepõhjavaidluste kolleegiumi tehtud otsuste täitmisel;
k) annab nõukogule soovitusi anda erakorralises olukorras korraldusi, mis võivad tegevuse peatada või seda muuta, et vältida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest merekeskkonnale tekkivat suurt kahju. Niisuguseid soovitusi käsitab nõukogu esmatähtsatena;
l) annab nõukogule soovitusi keelata tööettevõtjatel või ettevõttel võtta kasutusele alasid, kui on piisavalt tõendeid, et nende tegevus võib tekitada merekeskkonnale suurt kahju;
m) annab nõukogule soovitusi nende inspektorite juhendamiseks ja jälgimiseks, kelle ülesanne on kontrollida süvamerepõhjas toimuvat tegevust ja määrata kindlaks, kas käesolevat osa, organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning organisatsiooni sõlmitud lepinguid järgitakse;
n) arvutab tootmismahtude ülemmäära ning annab organisatsiooni nimel tootmislubasid artikli 151 lõigete 2–7 alusel pärast seda, kui nõukogu on vajaduse korral III lisa artikli 7 kohaselt tootmislubade taotlejate hulgast teinud oma valiku.

3. Osalisriigi või muu asjaomase lepinguosalise soovil kaasatakse inspekteerimisse peale komisjoni liikmete ka selle riigi või lepinguosalise esindaja.

Alajaotis D. Sekretariaat

Artikkel 166. Sekretariaat

1. Organisatsiooni sekretariaat koosneb peasekretärist ja organisatsioonile vajalikust personalist.

2. Peasekretäri valib assamblee neljaks aastaks nõukogu esitatud kandidaatide hulgast; peasekretäri võib tagasi valida.

3. Peasekretär on organisatsiooni kõrgeim haldusametnik ning osaleb nendes õigustes kõigil assamblee, nõukogu ja allorgani istungitel ning täidab teisi nende organite antud haldusülesandeid.

4. Peasekretär esitab igal aastal assambleele organisatsiooni töö kohta aruande.

Artikkel 167. Organisatsiooni personal

1. Organisatsiooni personal koosneb tema haldusfunktsiooni täitmiseks nõutava kvalifikatsiooniga teadus- ja tehnilistest töötajatest.

2. Personali värbamisel ja töölevõtmisel ning teenistustingimuste määramisel arvestatakse esmajoones vajadust tagada tulemuslikkus, pädevus ja ausus. Töölevõtmisel pööratakse tähelepanu personali värbamisele geograafiliselt võimalikult laialdasel alusel.

3. Personali määrab ametisse peasekretär. Ametisse määramise ja ametist vabastamise ning tasustamise tingimused peavad olema kooskõlas organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga.

Artikkel 168. Sekretariaadi rahvusvahelisus

1. Peasekretär ja personal ei taotle ega võta oma kohustusi täites vastu ühegi riigi valitsuse juhiseid ega muid organisatsiooniväliseid juhiseid. Nad hoiduvad tegudest, mis on neile kui rahvusvahelistele ja ainult organisatsioonile alluvatele ametnikele sobimatud. Osalisriigid tunnustavad peasekretäri ja personali kohustuste rahvusvahelist laadi ega püüa neid kohustuste täitmisel mõjutada. Kõik juhtumid, kui personal rikub oma kohustusi, esitatakse asjakohasele halduskohtule organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt.

2. Peasekretäril ega personalil ei tohi olla finantshuve ühegi süvamerepõhja uurimise või kasutamisega seotud tegevuse suhtes. Oma kohustustest lähtudes ei avalda nad ka pärast ametiaja lõppemist tööstussaladusi, organisatsioonile III lisa artikli 14 alusel edastatud varalisi andmeid ega muud organisatsioonis töötades teatavaks saanud konfidentsiaalset infot.

3. Kui organisatsiooni personali liige ei täida lõikes 2 nimetatud kohustust, annab organisatsioon ta sellise rikkumise tõttu kannatanud osalisriigi või artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud osalisriigi toetatud füüsilise või juriidilise isiku nõudel organisatsiooni reeglites, eeskirjades või korras ette nähtud kohtusse. Kannatanud poolel on õigus menetlusest osa võtta. Kohtu soovituse alusel vabastab peasekretär asjakohase isiku ametist.

4. Organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord sisaldavad käesoleva artikli kohaldamiseks vajalikke sätteid.

Artikkel 169. Konsulteerimine ning koostöö rahvusvaheliste ja valitsusväliste organisatsioonidega

1. Peasekretär sõlmib nõukogu heakskiidul organisatsiooni pädevusse kuuluvates küsimustes konsulteerimiseks ja koostöö tegemiseks kokkuleppeid rahvusvaheliste ja valitsusväliste organisatsioonidega, mida tunnustab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni majandus- ja sotsiaalnõukogu.

2. Organisatsioon, kellega peasekretär on lõike 1 alusel sõlminud kokkuleppe, võib määrata esindaja, kes osaleb organisatsiooni organite istungitel nende organite kodukorra kohaselt vaatlejana. Vajaduse korral nende organisatsioonide arvamuse saamiseks kehtestatakse asjakohane kord.

3. Peasekretär võib osalisriikidele edastada lõikes 1 nimetatud valitsusväliste organisatsioonide esitatud kirjalikke aruandeid nende pädevusse kuuluvate küsimuste kohta, mis on seotud organisatsiooni tegevusega.

Alajaotis E. Ettevõte

Artikkel 170. Ettevõte

1. Ettevõte on organisatsiooni organ, kes artikli 153 lõike 2 punkti a alusel korraldab oma tegevust süvamerepõhjas ning sealt ammutatud maavarade vedu, töötlemist ja turustamist.

2. Ettevõttel on organisatsiooni kui rahvusvahelise juriidilise isiku raames IV lisas esitatud põhikirjas ettenähtud õigus- ja teovõime. Ettevõte tegutseb käesoleva konventsiooni ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt nõukogu korralduste ja kontrolli all, järgides assamblee kehtestatud üldpõhimõtteid.

3. Ettevõtte peamine tegutsemiskoht on organisatsiooni peakorter.

4. Ettevõtte käsutusse antakse tema ülesannete täitmiseks artikli 173 lõike 2 ja IV lisa artikli 11 kohaselt rahalised vahendid ning artikli 144 ja teiste käesoleva konventsiooni asjakohaste sätete alusel tehnoloogia.

Alajaotis F. Organisatsiooni finantskorraldus

Artikkel 171. Organisatsiooni rahalised vahendid

Organisatsiooni rahaliste vahendite hulka kuuluvad:
a) organisatsiooni liikmete poolt artikli 160 lõike 2 punkti e alusel tehtud sissemaksed;
b) vahendid, mis organisatsioon on saanud III lisa artikli 13 alusel seoses süvamerepõhjas toimuva tegevusega;
c) ettevõttele IV lisa artikli 10 alusel ülekantud vahendid;
d) artikli 174 alusel laenatud vahendid;
e) liikmete või muude üksuste vabatahtlikud annetused ja
f) artikli 151 lõike 10 alusel kompensatsioonifondi tehtud maksed, mille allikad soovitab majandusliku planeerimise komisjon.

Artikkel 172. Organisatsiooni aastaeelarve

Peasekretär koostab organisatsiooni aastaeelarve eelnõu ja esitab selle nõukogule. Nõukogu vaatab eelnõu läbi ja esitab selle koos soovitustega assambleele. Assamblee vaatab aastaeelarve eelnõu läbi ja kiidab selle heaks artikli 160 lõike 2 punkti h kohaselt.

Artikkel 173. Organisatsiooni kulud

1. Artikli 171 punktis a nimetatud sissemaksed tehakse organisatsiooni halduskulude katteks erikontole, kuni organisatsioon saab nende kulude katmiseks piisavalt vahendeid muudest allikatest.

2. Organisatsiooni halduskulud kaetakse organisatsiooni vahenditest eelisjärjekorras. Välja arvatud artikli 171 punktis a nimetatud sissemaksed, võib pärast halduskulude katmist järelejäävaid vahendeid muu hulgas:
a) jaotada artikli 140 ja artikli 160 lõike 2 punkti g alusel;
b) anda ettevõtte käsutusse artikli 170 lõike 4 alusel;
c) kasutada arengumaadele kompensatsiooni maksmiseks artikli 151 lõike 10 ja artikli 160 lõike 2 punkti l alusel.

Artikkel 174. Organisatsiooni laenuvõime

1. Organisatsioonil on volitused võtta laenu.

2. Assamblee näeb organisatsiooni laenuvõime piirangud ette artikli 160 lõike 2 punkti f alusel vastuvõetud finantseeskirjades.

3. Organisatsiooni laenuvõtmise volitus on nõukogul.

4. Osalisriigid ei kanna vastutust organisatsiooni võlgade eest.

Artikkel 175. Aastaaudit

Organisatsiooni raamatupidamisdokumente ja kontosid, sealhulgas tema raamatupidamisaruannet auditeerib igal aastal sõltumatu audiitor, kelle määrab assamblee.

Alajaotis G. Õiguslik seisund, eesõigused ja puutumatus

Artikkel 176. Õiguslik seisund

Organisatsioon on rahvusvaheline juriidiline isik ning tal on oma ülesannete ning eesmärkide täitmiseks vajalik õigus- ja teovõime.

Artikkel 177. Eesõigused ja puutumatus

Oma ülesannete täitmiseks on organisatsioonil kõigi osalisriikide territooriumil käesolevas alajaotises ettenähtud eesõigused ja puutumatus. Ettevõtte eesõigused ja puutumatus on sätestatud IV lisa artiklis 13.

Artikkel 178. Kohtulik puutumatus

Organisatsioon ning tema omand ja vara on kohtulikult puutumatud, kui organisatsioon ei ole oma puutumatusest teatavas ulatuses loobunud.

Artikkel 179. Puutumatus läbiotsimise ja sundvõõrandamise suhtes

Organisatsiooni omand ja vara on asukohast ja valdajast sõltumata puutumatud läbiotsimise suhtes ning konfiskeerimise või seaduse alusel või täitemenetluse kaudu kohaldatava muu sundvõõrandamise suhtes.

Artikkel 180. Piirangutest, reguleerimisest, kontrollimisest ja moratooriumidest vabastamine

Organisatsiooni omandile ja varale ei kohaldata piiranguid, kontrolli, moratooriume ega muid regulatsioone.

Artikkel 181. Organisatsiooni arhiivid ja ametlikud sidekanalid

1. Organisatsiooni arhiivid on asukohast sõltumata puutumatud.

2. Omandiandmeid, tööstussaladusi ega personaliandmeid ei saadeta avalikku arhiivi.

3. Liikmesriik kasutab organisatsiooni ametlikke sidekanaleid samasugustel tingimustel kui muude rahvusvaheliste organisatsioonide sidekanaleid.

Artikkel 182. Organisatsiooni töös osalevate isikute eesõigused ja puutumatus

Assamblee või nõukogu või assamblee või nõukogu organite istungitel osalevatel osalisriikide esindajatel ja kogu organisatsiooni personalil on iga osalisriigi territooriumil:
a) kohtulik puutumatus oma ametiülesannete täitmisel, kui esindatav riik või organisatsioon ei ole sellest teatavas ulatuses loobunud;
b) kui nad ei ole selle osalisriigi kodanikud, samad vabastused sisserännupiirangutest, välismaalaste registreerumise kohustustest ja riigi teenimise kohustusest ning valuutavahetuse ja reisiteenuste saamise korral samad õigused, nagu see osalisriik võimaldab teiste osalisriikide sama taseme esindajatele, ametnikele ja töötajatele.

Artikkel 183. Tolli- ja muust maksust vabastamine

1. Oma tegevuses on organisatsioon ning tema vara ja omand, sissetulek ja tehingud, mis on kooskõlas käesoleva konventsiooniga, vabastatud otsestest maksudest ning tema ametitegevuseks imporditud kaubad on vabastatud tollimaksust. Organisatsioon ei nõua, et ta vabastataks osutatud teenuste eest tasumisest.

2. Kui organisatsioon ostab või tema nimel ostetakse ametitegevuseks vajalikke hinnalisi kaupu või teenuseid ning kui selliste kaupade või teenuste hind sisaldab tolli- või muid makse, võtavad osalisriigid meetmeid, et ta tolli- või muude maksude tasumisest vabastatakse või et need talle tagasi makstakse. Käesolevas artiklis sätestatud vabastuse alusel imporditud või muul viisil ostetud kaupu ei tohi vabastuse andnud osalisriigi territooriumil müüa ega edasi anda muul viisil kui selle osalisriigiga kokkulepitud tingimustel.

3. Osalisriigid ei maksusta organisatsiooni peasekretärile ja personalile makstavat palka ja tasu ega organisatsiooni ülesandel tegutsevatele sellistele ekspertidele tehtavaid väljamakseid, kes ei ole selle riigi kodanikud.

Alajaotis H. Liikmete õiguste ja eesõiguste peatamine

Artikkel 184. Hääleõiguse peatamine

Kui osalisriik ei ole oma rahalisi sissemakseid organisatsioonile tähtajaks tasunud, ei ole tal hääleõigust, kui tema võlgnevus on võrdne kahe eelneva täisaasta maksete summaga või ületab selle. Assamblee võib sellisel liikmel siiski lubada hääletada, kui maksmata on jäetud osalisriigist sõltumatul põhjusel.

Artikkel 185. Liikmesusest tulenevate õiguste ja eesõiguste peatamine

1. Assambleel on õigus nõukogu soovitusel peatada käesoleva osa sätteid korduvalt ja jämedalt rikkunud osalisriigi õiguste ja eesõiguste teostamine.

2. Lõike 1 alusel ei tohi võtta mingeid meetmeid enne, kui merepõhjavaidluste kolleegium on tuvastanud, et osalisriik on käesoleva osa sätteid korduvalt ja jämedalt rikkunud.

5. jagu. VAIDLUSTE LAHENDAMINE JA NÕUANDVAD ARVAMUSED

Artikkel 186. Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu merepõhjavaidluste kolleegium

Merepõhjavaidluste kolleegiumi loomist ja tema jurisdiktsiooni reguleeritakse käesoleva jao, XV osa ja VI lisa sätetega.

Artikkel 187. Merepõhjavaidluste kolleegiumi jurisdiktsioon

Merepõhjavaidluste kolleegiumil on käesoleva osa ja asjakohaste lisade alusel jurisdiktsioon järgmistes süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevates vaidlustes:
a) osalisriikide vahelised vaidlused käesoleva osa ja asjakohaste lisade tõlgendamise üle;
b) osalisriigi ja organisatsiooni vahelised vaidlused, mis tulenevad:
i) organisatsiooni või osalisriigi tegevusest või tegevusetusest, mis on eeldatavasti vastuolus käesoleva osa ja sellega seotud lisadega või nende alusel vastuvõetud organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga, või
ii) organisatsiooni tegevusest, mis eeldatavasti väljub tema pädevuse piirest, või võimu kuritarvitamisest;
c) lepingupoolte vaidlused, kui lepingupooleks on osalisriigid, organisatsioon või ettevõte või artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud riigiettevõtted või füüsilised või juriidilised isikud, kui vaidlused käsitlevad:
i) asjaomase lepingu või tööplaani tõlgendamist või kohaldamist või
ii) lepingupoolte tegevust või tegevusetust seoses süvamerepõhjas toimuva tegevusega, mis kahjustab teise poole õigustatud huve;
d) organisatsiooni ja tulevase lepingupoole vaidlused, kui lepingupoolt toetab artikli 153 lõike 2 punkti b kohaselt riik, ta on nõuetekohaselt täitnud III lisa artikli 4 lõikes 6 ja artikli 13 lõikes 2 esitatud tingimused ning kui vaidlused on tingitud lepingust keeldumisest või lepingu läbirääkimistel tekkinud õigusküsimustest;
e) vaidlused organisatsiooni ja osalisriigi või artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud riigiettevõtte või riigi toetatava füüsilise või juriidilise isiku vahel, kui organisatsioon kannab eeldatavasti III lisa artiklis 22 sätestatud vastutust;
f) muud vaidlused, mis konventsiooni kohaselt alluvad kolleegiumi jurisdiktsioonile.

Artikkel 188. Vaidluste lahendamine Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu erikolleegiumis või merepõhjavaidluste kolleegiumi ad hoc kolleegiumis või kaubanduslikus vahekohtus

1. Artikli 187 punktis a nimetatud osalisriikidevahelised vaidlused võib anda lahendada:
a) vaidluspoolte taotlusel Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu erikolleegiumile, mis moodustatakse VI lisa artiklite 15 ja 17 alusel, või
b) ühe vaidluspoole taotlusel merepõhjavaidluste kolleegiumi juurde moodustatud ad hoc kolleegiumile, mis moodustatakse VI lisa artikli 36 alusel.

2. a) Artikli 187 punkti c alapunktis i nimetatud lepingu tõlgendamise või kohaldamise vaidlused antakse ühe vaidluspoole taotlusel lahendada siduva otsusega kaubanduslikule vahekohtule, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kaubanduslikul vahekohtul ei ole õigust teha otsust konventsiooni tõlgendamise küsimustes. Kui vaidlus hõlmab seoses merepõhjas toimuva tegevusega ka XI osa ja sellega seotud lisade tõlgendamist, saadetakse asi seisukohavõtuks merepõhjavaidluste kolleegiumi.

b) Kui sellise arutelu alguses või vältel otsustab vahekohus ühe vaidluspoole taotlusel või proprio motu, et tema otsus sõltub merepõhjavaidluste kolleegiumi seisukohast, esitab vahekohus selles küsimuses seisukoha saamiseks merepõhjavaidluste kolleegiumile järelepärimise. Seejärel teeb vahekohus merepõhjavaidluste kolleegiumi seisukohaga kooskõlastatud otsuse.

c) Kui lepingus ei ole vaidluse korral vahekohtumenetluse kohaldamist ette nähtud ja kui lepingupooled ei lepi kokku teisiti, arutatakse asja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni või niisuguste vahekohtueeskirjade kohaselt, mis on ette nähtud organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras.

Artikkel 189. Piiratud jurisdiktsioon organisatsiooni otsuste üle

Merepõhjavaidluste kolleegiumil ei ole jurisdiktsiooni organisatsiooni käesoleva osa alusel teostatava diskretsiooni üle; ühelgi juhul ei asenda ta organisatsiooni diskretsiooni enda omaga. Piiramata artikli 191 kohaldamist, jätab merepõhjavaidluste kolleegium artikli 187 alusel oma jurisdiktsiooni teostades otsustamata, kas organisatsiooni reeglid, eeskirjad või kord on kooskõlas käesoleva konventsiooniga, ega tunnista neid reegleid, eeskirju või korda kehtetuks. Kolleegiumi pädevus selles osas piirdub õigusega lahendada hagisid asjas, kas organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaldamine on vastuolus vaidluspoolte lepingust või konventsioonist tulenevate kohustustega, või volituste ületamise kohta esitatud hagisid ning kahjutasu maksmise või muu hüvitamise nõudeid, kui teine pool ei ole täitnud lepingust või konventsioonist tulenevaid kohustusi.

Artikkel 190. Toetavate osalisriikide menetlusele ilmumine ja menetluses osalemine

1. Kui vaidluspool on artiklis 187 nimetatud füüsiline või juriidiline isik, teavitatakse sellest toetavat osalisriiki, kellel on õigus kirjalikke või suulisi avaldusi tehes menetluses osaleda.

2. Kui osalisriigi vastu esitab artikli 187 punktis c nimetatud vaidluses hagi teise osalisriigi toetatav füüsiline või juriidiline isik, võib kostjariik taotleda, et toetav riik ilmub menetlusele selle isiku nimel. Ilmumata jäämise korral võib kostjariik kokku leppida, et teda esindab tema kodakondsusega juriidiline isik.

Artikkel 191. Nõuandavad arvamused

Merepõhjavaidluste kolleegium annab assamblee või nõukogu taotlusel nõuandvaid arvamusi nende tegevuses tekkivates õiguslikes küsimustes. Arvamused edastatakse viivitamata.

XII osa
MEREKESKKONNA KAITSE JA SÄILITAMINE

1. jagu. ÜLDSÄTTED

Artikkel 192. Üldkohustus

Riigid on kohustatud merekeskkonda kaitsma ja säilitama.

Artikkel 193. Riikide suveräänne õigus kasutada oma loodusvarasid

Riikidel on suveräänne õigus kasutada oma loodusvarasid, järgides oma keskkonnapoliitikat ning kohustust merekeskkonda kaitsta ja säilitada.

Artikkel 194. Merereostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise meetmed

1. Riigid võtavad eraldi või ühiselt konventsiooniga kooskõlas olevaid meetmeid, et mis tahes allikast lähtuvat merereostust vältida, vähendada ja kontrollida, kasutades selleks parimaid vahendeid ning kooskõlastades oma tegevusviise.

2. Riigid võtavad meetmeid, et nende jurisdiktsiooni all toimuv tegevus ei põhjustaks reostuskahjusid teistele riikidele ega keskkonnale ning et nende jurisdiktsiooni või kontrolli all aset leidvate vahejuhtumite ja tegevuse tagajärjel tekkiv reostus ei levi kaugemale aladest, kus nad käesoleva konventsiooni kohaselt oma suveräänseid õigusi teostavad.

3. Käesoleva osa kohaseid meetmeid võetakse kõigi merereostusallikate suhtes. Meetmete hulka kuuluvad muu hulgas niisugused, mille eesmärk on võimalikult ulatuslikult vähendada:
a) selliste toksiliste, kahjulike või ohtlike, esmajoones püsivate ainete merekeskkonda sattumist, mis pärinevad maal paiknevatest allikatest või atmosfäärist või levivad selle kaudu või kaadamise tagajärjel;
b) laevadelt pärinevat reostust; esmajoones tuleb selleks võtta meetmeid, et ära hoida õnnetusi ja erakorralisi olukordi, tagada meresõiduohutus, vältida kavatsetud ja kavatsemata merreheitmist ning kehtestada laevade konstruktsiooni, ehituse, varustuse, käitamise ja mehitamise nõudeid;
c) reostust, mis pärineb merepõhja ning selle all asuva maapõue loodusvarade uurimiseks ja kasutamiseks kasutatavatest rajatistest ja seadmestikest; esmajoones tuleb selleks võtta meetmeid, et ära hoida õnnetusi ja erakorralisi olukordi, tagada mereoperatsioonide ohutus ning kehtestada niisuguste rajatiste või seadmestike konstruktsiooni, ehituse, varustuse, käitamise ja mehitamise nõudeid;
d) reostust, mis pärineb teistest merekeskkonnas tegutsevatest rajatistest ja seadmestikest; esmajoones tuleb selleks võtta meetmeid, et ära hoida õnnetusi ja erakorralisi olukordi, tagada meresõiduohutus ning kehtestada niisuguste rajatiste või seadmestike konstruktsiooni, ehituse, varustuse, käitamise ja mehitamise nõudeid.

4. Merekeskkonna kaitse ja säilitamise meetmeid võttes ei sekku riigid põhjendamata teiste riikide tegevusse nende suveräänsete õiguste teostamisel ning käesolevast konventsioonist tulenevate kohustuste täitmisel.

5. Käesoleva osa alusel võetakse ka meetmeid, et kaitsta ja säilitada haruldasi ja tundlikke ökosüsteeme ning väheneva arvukusega ja ohustatud liike ning teisi meres leiduvaid eluvorme.

Artikkel 195. Kohustus vältida kahju või ohu edasikandumist ja ühte tüüpi reostuse teiseks muutumist

Merereostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise meetmeid võttes väldivad riigid kahju või ohu otsest või kaudset edasikandumist ühelt alalt teisele või ühte tüüpi reostuse teiseks muutumist.

Artikkel 196. Tehnoloogiate kasutamine või võõraste või uute liikide sisseviimine

1. Riigid võtavad meetmeid, et vältida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis tuleneb nende jurisdiktsiooni või kontrolli all kasutatavatest tehnoloogiatest või võõraste või uute liikide tahtlikust või juhuslikust sisseviimisest merekeskkonna mingisse ossa, mis võib põhjustada merekeskkonna ulatuslikke ja kahjulikke muutusi.

2. Käesolev artikkel ei mõjuta konventsiooni kohaldamist merekeskkonna reostamise vältimisele, vähendamisele ja kontrollimisele.

2. jagu. ÜLEMAAILMNE JA PIIRKONDLIK KOOSTÖÖ

Artikkel 197. Ülemaailmne ja piirkondlik koostöö

Riigid teevad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu ülemaailmset ning vajaduse korral piirkondlikku koostööd, et välja töötada käesoleva konventsiooniga kooskõlas olevad ning piirkondlikke iseärasusi arvestavad merekeskkonna kaitsmise ja säilitamise rahvusvahelised reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus.

Artikkel 198. Kahjust või kahju tekkimise ohust teatamine

Kui riik saab teada kahjust või selle tekkimise ohust, teavitab ta sellest viivitamata teisi riike, keda see võib mõjutada, ning pädevaid rahvusvahelisi organisatsioone.

Artikkel 199. Tegevuskava reostuse korral

Artiklis 198 nimetatud juhtudel teevad mõjutatud alal asuvad riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid võimaluste piires koostööd, et likvideerida reostuse tagajärjed ja ära hoida või minimeerida kahju. Sel eesmärgil töötavad riigid välja ühise tegevuskava merereostusele reageerimiseks.

Artikkel 200. Uuringud ja uurimisprogrammid ning teabevahetus

Riigid teevad vahetult või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu koostööd, et edendada uuringuid ja teadusuuringute programme ning tõhustada merereostuse kohta saadud teabe vahetamist. Riigid püüavad aktiivselt osaleda piirkondlikes ja rahvusvahelistes uurimisprogrammides, et saada teavet reostuse laadi ja ulatuse kohta ning sellega kokkupuute, selle leviku, ohtude ja likvideerimisvõimaluste hindamiseks.

Artikkel 201. Reguleerimise teaduslikud kriteeriumid

Artikli 200 kohaselt saadud teabe alusel teevad riigid vahetult või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu koostööd, et asjakohaste teaduslike kriteeriumide alusel välja töötada merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks vajalikud reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus.

3. jagu. TEHNILINE ABI

Artikkel 202. Arengumaadele antav teadus- ja tehniline abi

Otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu riigid:
a) edendavad merekeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks ning merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks vajalikke teadus-, haridus-, tehnilisi või muid arengumaade abistamise programme. Abi sisaldab muu hulgas:
i) teadus- ja tehnilise personali koolitamist;
ii) asjakohastes rahvusvahelistes programmides osalemise hõlbustamist;
iii) varustamist vajalike seadmete ja muu varustusega;
iv) asjakohase varustuse tootmise tõhustamist;
v) teadusuuringute-, seire-, haridus- ja muude programmide alast nõustamist ja vajalike võimaluste arendamist;
b) annavad esmajoones arengumaadele abi ulatuslikku merereostust põhjustada võivate suurõnnetuste mõju minimeerimiseks;
c) annavad esmajoones arengumaadele abi keskkonnahindamise ettevalmistamisel.

Artikkel 203. Arengumaade sooduskohtlemine

Merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks või selle mõju minimeerimiseks teevad rahvusvahelised organisatsioonid arengumaadele soodustusi:
a) rahaliste vahendite eraldamisel ja tehnilise abi andmisel ning
b) eriteenuste kasutamisel.

4. jagu. SEIRE JA KESKKONNAMÕJU HINDAMINE

Artikkel 204. Reostusohu ja reostuse mõju seire

1. Võimaluste piires püüavad riigid teiste riikide õigusi arvestades otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu ning tunnustatud teaduslike meetodite abil jälgida, mõõta, hinnata ja analüüsida reostusohtu ja reostuse mõju merekeskkonnale.

2. Merereostuse kindlakstegemiseks teostavad riigid esmajoones järelevalvet mis tahes nende lubatud või korraldatud tegevuse mõju üle.

Artikkel 205. Aruannete avalikustamine

Riigid avaldavad artikli 204 alusel saadud tulemuste põhjal koostatud aruanded või esitavad neid korrapäraselt pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile, kes teeb aruanded kõigile riikidele kättesaadavaks.

Artikkel 206. Tegevuse võimaliku mõju hindamine

Kui riikidel on alust arvata, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli all kavandatav tegevus võib põhjustada ulatusliku merereostuse või ulatuslikke ja kahjulikke merekeskkonna muutusi, hindavad nad võimalust mööda tegevuse võimalikku mõju merekeskkonnale ning edastavad hindamise tulemusel koostatud aruanded artiklis 205 sätestatud viisil.

5. jagu. MEREREOSTUSE VÄLTIMIST, VÄHENDAMIST JA KONTROLLIMIST REGULEERIVAD RAHVUSVAHELISED EESKIRJAD JA SISERIIKLIKUD ÕIGUSAKTID

Artikkel 207. Maismaal paiknevatest allikatest pärinev reostus

1. Rahvusvahelisi reegleid ja standardeid ning soovituslikku tegutsemiskorda ja menetlust arvestades kehtestavad riigid õigusaktid, et ära hoida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis pärineb maal paiknevatest allikatest, sealhulgas jõgedest, estuaaridest, torujuhtmetest ja väljalaskekohtadest.

2. Riigid võtavad reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ka muid meetmeid.

3. Riigid püüavad oma tegevuse selles valdkonnas piirkonniti kooskõlastada.

4. Riigid püüavad pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestada ülemaailmsed ja piirkondlikud reeglid ja standardid ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse, et vältida, vähendada ja kontrollida maal paiknevatest allikatest pärinevat reostust, arvestades piirkondlikku eripära, arengumaade majanduslikku suutlikkust ja nende majandusarengu vajadusi. Nimetatud reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus vaadatakse vajadust mööda aeg-ajalt uuesti läbi.

5. Lõigetes 1, 2 ja 4 nimetatud õigusaktide, meetmete, reeglite, standardite ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse eesmärk on ka võimalikus ulatuses minimeerida toksiliste, kahjulike ja ohtlike, esmajoones püsivate ainete merekeskkonda sattumist.

Artikkel 208. Siseriiklikule jurisdiktsioonile alluvas merepõhjas toimuvast tegevusest tulenev reostus

1. Rannikuriigid võtavad vastu õigusaktid, et vältida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis pärineb nende jurisdiktsiooni all olevas merepõhjas toimuvast tegevusest või artiklite 60 ja 80 kohaselt nende jurisdiktsiooni all olevatelt tehissaartelt või muudelt rajatistelt või nende seadmestikest.

2. Riigid võtavad sellise reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ka muid meetmeid.

3. Siseriiklikud õigusaktid ja meetmed peavad olema vähemalt sama tõhusad kui rahvusvahelised reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus.

4. Riigid püüavad oma tegevuse selles valdkonnas piirkonniti kooskõlastada.

5. Rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestavad riigid lõikes 1 nimetatud reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ülemaailmsed ja piirkondlikud reeglid ja standardid ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse. Nimetatud reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus vaadatakse vajadust mööda aeg-ajalt uuesti läbi.

Artikkel 209. Süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenev reostus

1. XI osa alusel kehtestatakse rahvusvahelised reeglid, eeskirjad ja kord, et vältida, vähendada ja kontrollida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevat merereostust. Nimetatud reeglid, eeskirjad ja kord vaadatakse vajadust mööda aeg-ajalt uuesti läbi.

2. Käesoleva jao alusel võtavad riigid vastu õigusaktid, et vältida, vähendada ja kontrollida süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenevat merereostust, mis pärineb selle riigi lipu all sõitvatelt või tema registrisse kantud laevadelt või tema volitusel tegutsevatelt rajatistelt ja seadmestikelt. Nimetatud õigusaktides sisalduvad nõuded peavad olema vähemalt sama tõhusad kui lõikes 1 nimetatud rahvusvahelised reeglid, eeskirjad ja kord.

Artikkel 210. Kaadamisest tulenev reostus

1. Riigid võtavad vastu õigusaktid kaadamisest tuleneva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks.

2. Riigid võtavad sellise reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ka muid meetmeid.

3. Nende õigusaktide ja meetmetega tagatakse, et kaadamist ei toimu ilma riikide pädevate asutuste loata.

4. Rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestavad riigid sellise reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ülemaailmsed ja piirkondlikud reeglid ja standardid ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse. Nimetatud reeglid ja standardid ning soovituslik tegutsemiskord ja menetlus vaadatakse vajaduse korral aeg-ajalt uuesti läbi.

5. Territoriaalmerre ja majandusvööndisse või mandrilavale ei või ilma rannikuriigi eelneva heakskiiduta kaadata; rannikuriigil on õigus kaadamist lubada, reguleerida ja kontrollida pärast asja arutamist riigiga, keda võib kaadamine tema geograafilise asendi tõttu kahjulikult mõjutada.

6. Nimetatud reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks kehtestatud siseriiklikud õigusaktid ja meetmed peavad olema vähemalt sama tõhusad kui rahvusvahelised reeglid ja standardid.

Artikkel 211. Laevadelt pärinev reostus

1. Pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestavad riigid laevadelt pärineva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks rahvusvahelised reeglid ja standardid ning toetavad vajaduse korral laevaliinide kindlaksmääramist, et võimalikult vähendada mere-, sealhulgas rannikureostust põhjustavaid õnnetusi ning sellega seonduvat rannikuriikide huvide kahjustamist. Nimetatud reeglid ja standardid vaadatakse samuti vajaduse korral aeg- ajalt uuesti läbi.

2. Riigid võtavad vastu õigusaktid oma lipu all sõitvatelt või registrisse kantud laevadelt pärineva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks. Sellised õigusaktid on sama tõhusad kui pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud üldtunnustatud rahvusvahelised reeglid ja standardid.

3. Kui riigid kehtestavad merekeskkonna reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks erinõudeid, mille alusel välisriikide laevad saavad siseneda nende sadamatesse või sisevetesse või külastada nende meres paiknevaid terminale, avalikustavad nad need nõuetekohaselt ning edastavad pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile. Kui kaks või enam rannikuriiki kehtestavad kooskõlastatud nõuded, tehakse kokkuleppes osalevad riigid teatavaks. Kõik riigid nõuavad oma lipu all sõitva või oma registrisse kantud laeva kaptenilt, et ta niisuguses kokkuleppes osaleva riigi territoriaalmeres sõites esitaks sellise riigi taotlusel teavet selle kohta, kas laev jätkab liikumist mõne teise samas regioonis asuva ja kokkuleppes osaleva riigi suunas, ning kui see on nii, tõendab, et laev vastab selle riigi sadamasse sisenemise nõuetele. Käesolev artikkel ei piira laeva õigust jätkata rahumeelset läbisõitu ega artikli 25 lõike 2 kohaldamist.

4. Rannikuriigid võivad oma territoriaalmeres suveräänsust teostades võtta vastu õigusakte, et vältida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis pärineb välisriikide laevadelt, sealhulgas rahumeelse läbisõidu õigust teostavatelt laevadelt. Niisugused õigusaktid ei takista II osa 3. jao kohaselt välismaa laevade rahumeelset läbisõitu.

5. Rannikuriigid võivad 6. jao nõuete täitmiseks võtta vastu oma majandusvööndi jaoks pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud üldtunnustatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kohaseid õigusakte, et vältida, vähendada ja kontrollida laevadelt pärinevat reostust.

6. a) Kui lõikes 1 nimetatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kohaldamine ei võimalda arvestada eriolusid ning rannikuriikidel on alust oletada, et nende majandusvööndi teatavas täpselt kindlaksmääratud osas on vaja võtta laevadelt pärineva reostuse vältimiseks okeanograafilistest ja ökoloogilistest oludest või loodusvarade kasutamisest või kaitsest või liikluse erilaadsusest tingitud tunnustatud tehnilistest põhjustest tulenevaid kohustuslikke erimeetmeid, võib rannikuriik pärast teise asjaomase riigiga pädeva rahvusvahelise organisatsiooni kaudu peetud asjakohast konsulteerimist edastada organisatsioonile majandusvööndi selle ala ja objektide kohta teate, mis sisaldab selgitavat teadus- ja tehnilist teavet. Organisatsioon teeb teate saamisest 12 kuu jooksul kindlaks, kas sellel alal valitsevad tingimused vastavad eespool nimetatud tingimustele. Kui organisatsioon teeb jaatava otsuse, võib rannikuriik võtta selles alas laevadelt pärineva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks vajalikke õigusakte, millega rakendatakse organisatsiooni kaudu eripiirkondadele kohaldatavaid rahvusvahelisi reegleid ja standardeid või meresõidutavasid. Nimetatud õigusakte hakatakse välisriikide laevadele kohaldama organisatsioonile teate esitamisest arvates 15 kuu pärast.
b) Rannikuriigid avalikustavad sellise täpselt kindlaksmääratud ala piirid.
c) Kui rannikuriigid kavatsevad võtta vastu laevadelt pärineva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks sama ala kohta täiendavaid õigusakte, teavitavad nad sellest teate esitamisega samal ajal ka organisatsiooni. Täiendavad õigusaktid võivad käsitleda heiteid või meresõidutavasid, kuid need ei kohusta välisriikide laevu järgima laeva konstruktsiooni, ehituse, mehitamise või varustuse suhtes muid kui üldtunnustatud rahvusvahelisi reegleid ja standardeid; kõnealuseid õigusakte hakatakse välisriigi laevadele kohaldama organisatsioonile teate edastamisest alates 15 kuu jooksul eeldusel, et organisatsioon on need heaks kiitnud asjakohase teate saamisest arvates 12 kuu jooksul.

7. Käesolevas artiklis nimetatud rahvusvahelised reeglid ja standardid peavad muu hulgas sisaldama nõuet viivitamata teavitada rannikuriiki, kui laevaõnnetusega või vahejuhtumitega võib kaasneda tema rannikut või sellega seonduvaid huve kahjustav heide.

Artikkel 212. Atmosfäärist pärinev või selle kaudu leviv reostus

1. Riigid võtavad vastu atmosfäärist pärineva või selle kaudu leviva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks õigusakte, mida kohaldatakse nende suveräänsuse all olevale õhuruumile ja nende lipu all sõitvatele laevadele või nende registrisse kantud laevadele või õhusõidukitele ning mis lähtuvad õhusõiduohutuse kohta kehtestatud ning muudest rahvusvahelistest reeglitest ja standarditest ning soovituslikust tegutsemiskorrast ja menetlusest.

2. Riigid võtavad reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ka muid meetmeid.

3. Rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes püüavad riigid kehtestada ülemaailmsed ja piirkondlikud reeglid ja standardid ning soovitusliku tegutsemiskorra ja menetluse sellise reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks.

6. jagu. KOHUSTUSTE TÄITMISE TAGAMINE

Artikkel 213. Kohustuste täitmise tagamine maismaal paiknevast allikast pärineva reostuse korral

Riigid tagavad artikli 207 kohaselt vastuvõetud õigusaktide täitmise ning võtavad vastu õigusakte ja meetmeid, et rakendada pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud rahvusvahelisi reegleid ja standardeid maal paiknevast allikast pärineva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks.

Artikkel 214. Kohustuste täitmise tagamine merepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva reostuse korral

Riigid tagavad artikli 208 kohaselt vastuvõetud õigusaktide täitmise ning võtavad vastu õigusakte ja meetmeid, et rakendada pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud reegleid ja standardeid niisuguse reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks, mis tuleneb nende jurisdiktsiooni all olevas merepõhjas toimuvast tegevusest või on sellega seotud või mis tuleneb artiklite 60 ja 80 kohaselt nende jurisdiktsiooni all olevatelt tehissaartelt, rajatistelt ja seadmestikelt.

Artikkel 215. Kohustuste täitmise tagamine süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva reostuse korral

Konventsiooni XI osa kohaselt reguleerib süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tuleneva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks kehtestatud rahvusvaheliste reeglite, eeskirjade ja korra täitmise tagamist käesolev osa.

Artikkel 216. Kohustuste täitmise tagamine kaadamisest tuleneva reostuse korral

1. Käesoleva konventsiooni kohaselt tagavad kaadamisest tuleneva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks vastuvõetud õigusaktide ja pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite täitmise:
a) rannikuriik tema territoriaalmerre või majandusvööndisse või mandrilavale kaadamise korral;
b) lipuriik tema lipu all sõitvate laevade või tema registrisse kantud laevade ja õhusõidukite puhul;
c) mis tahes riik tema territooriumil või meres paiknevates terminalides toimuva jäätmete või muu materjali laadimise korral.

2. Ükski riik ei ole kohustatud käesoleva artikli alusel menetlust algatama, kui teine riik on kooskõlas käesoleva artikliga menetluse juba algatanud.

Artikkel 217. Kohustuste täitmise tagamine lipuriigi poolt

1. Riigid tagavad, et nende lipu all sõitvad või nende registrisse kantud laevad järgivad laevadelt pärineva reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud rahvusvahelisi reegleid ja standardeid ning käesoleva osa alusel vastuvõetud siseriiklikke õigusakte; nimetatud reeglite, standardite ja õigusaktide rakendamiseks võtavad riigid vastu õigusakte ja muid meetmeid. Lipuriigid tagavad, et neid reegleid, standardeid ja õigusakte täidetakse sellest olenemata, kus rikkumine on toime pandud.

2. Riigid võtavad meetmeid, et nende lipu all sõitvad või nende registrisse kantud laevad pääsevad merele vaid siis, kui on täidetud lõikes 1 nimetatud rahvusvahelised reeglid ja standardid, sealhulgas laevade konstruktsiooni, ehitust, varustust ja mehitamist käsitlevad nõuded.

3. Riigid tagavad, et nende lipu all sõitvad või nende registrisse kantud laevadel on pardal lõikes 1 nimetatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kohaselt väljastatud tunnistused. Riigid tagavad, et nende lipu all sõitvaid laevu inspekteeritakse korrapäraselt, et selgitada, kas tunnistused vastavad laeva tegelikule seisundile. Teised riigid tunnustavad tunnistusi kui tõendit laeva seisundi kohta ning tunnistustel on samasugune õigusjõud kui nende endi väljaantud tunnistustel, kui ei ole alust arvata, et laeva seisund ei vasta olulisel määral tunnistuses esitatud andmetele.

4. Kui laev rikub pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud reegleid ja standardeid, korraldab lipuriik artiklitega 218, 220 ja 228 vastuollu minemata kohe juurdluse või algatab oletatava rikkumise suhtes menetluse sellest sõltumata, kus rikkumine toimus või kus sellisest rikkumisest põhjustatud reostus aset leidis või avastati.

5. Rikkumist uurivad lipuriigid võivad taotleda teiste riikide abi, kui see on juhtumi asjaolude selgitamiseks vajalik. Riigid püüavad lipuriikide asjakohaseid taotlusi rahuldada.

6. Riigid uurivad tema lipu all sõitva laeva toimepandud oletatavat rikkumist mis tahes riigi kirjalikul taotlusel. Kui on olemas oletatava rikkumise suhtes menetluse alustamiseks vajalik tõendusmaterjal, algatab lipuriik viivitamata kooskõlas oma õigusaktidega sellise menetluse.

7. Lipuriigid teavitavad viivitamata taotluse esitanud riiki ja pädevat rahvusvahelist organisatsiooni võetud meetmetest ning nende tulemustest. Selline teave on kõigile riikidele kättesaadav.

8. Riigid kehtestavad õigusaktidega oma lipu all sõitvatele laevadele ranged karistused, et ära hoida rikkumisi, olenemata sellest, kus need aset leiavad.

Artikkel 218. Kohustuste täitmise tagamine sadamariigi poolt

1. Kui laev viibib vabatahtlikult riigi sadamas või meres paiknevas terminalis, võib see riik alustada juurdlust ning kui tõendid seda toetavad, algatada menetluse heite asjus, kui laev on õigusrikkumise toime pannud pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kehtestatud reegleid ja standardeid eirates, mida kohaldatakse selle riigi sisevetest, territoriaalmerest või majandusvööndist väljaspool.

2. Lõike 1 alusel ei algatata menetlust teise riigi sisevetes, territoriaalmeres või majandusvööndis toimunud heite asjas, kui seda ei nõua see riik, lipuriik või riik, keda nimetatud rikkumine kahjustab või ohustab või juhul, kui rikkumine on põhjustanud või tõenäoliselt põhjustab reostust menetlust algatava riigi sisevetes, territoriaalmeres või majandusvööndis.

3. Kui laev viibib vabatahtlikult riigi sadamas või meres paiknevas terminalis, võib see riik võimaluste piires alustada teise riigi taotlusel juurdluse lõikes 1 nimetatud rikkumise asjas, mis on oletatavasti toimunud taotluse esitanud riigi sisevetes, territoriaalmeres või majandusvööndis või põhjustanud või ähvardanud põhjustada seal kahju. Võimalust mööda rahuldab riik samal viisil ka lipuriigi nõude uurida rikkumist selle toimepaneku kohast sõltumata.

4. Käesoleva artikli alusel sadamariigi poolt korraldatud juurdluse dokumendid antakse üle lipuriigile ja rannikuriigile, kui nad seda soovivad. Võttes arvesse konventsiooni 7. jagu, võib juurdluse põhjal rannikuriigi taotlusel menetluse peatada, kui rikkumine on toimunud tema sisevetes, territoriaalmeres või majandusvööndis. Asjakohased asitõendid ja dokumendid koos sadamariigi võimudele antud kautsjoni või rahalise tagatisega antakse sel juhul üle rannikuriigile. Üleandmise järel lõpetab sadamariik asja menetlemise.

Artikkel 219. Laevade meresõidukõlblikkusega seotud reostuse vältimise meetmed

Kui riigid on taotluse alusel või omal algatusel teinud kindlaks, et nende sadamas või meres paiknevas terminalis viibiv laev rikub laevade meresõidukõlblikkuse kohta kehtestatud rahvusvahelisi nõudeid ning ohustab seetõttu merekeskkonda, võivad nad 7. jagu arvesse võttes võtta võimaluste piires haldusmeetmeid selle laeva merelemineku takistamiseks. Riigid võivad lubada laeval liikuda ainult lähimasse laevaremonditehasesse ning peavad lubama tal teekonda jätkata kohe, kui rikkumise põhjus on kõrvaldatud.

Artikkel 220. Kohustuste täitmise tagamine rannikuriikide poolt

1. Kui laev viibib vabatahtlikult riigi sadamas või meres paiknevas terminalis, võib see riik 7. jao alusel algatada menetluse käesoleva konventsiooni kohaselt tema vastuvõetud õigusaktide või laevadelt pärineva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise rahvusvaheliste reeglite ja standardite rikkumise suhtes, kui rikkumine on toime pandud selle riigi territoriaalmeres või majandusvööndis.

2. Kui on ilmne, et riigi territoriaalmeres sõitev laev on läbisõidul rikkunud selle riigi konventsiooniga kooskõlas vastuvõetud õigusakte või laevadelt pärineva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise rahvusvahelisi reegleid ja standardeid, võib riik II osa 3. jao asjakohaste sätete kohaldamist piiramata laeva inspekteerida ning kui tõendid seda toetavad, algatada menetluse ning pidada laeva oma õigusaktide ja 7. jao alusel kinni.

3. Kui on ilmne, et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis viibides rikkunud laevadelt pärineva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise rahvusvahelisi reegleid ja standardeid või nendega kooskõlas olevaid ja nende kehtestamiseks vastuvõetud siseriiklikke õigusakte, võib riik laevalt nõuda teavet tema päritolu ja kodusadama, tema eelmise ja järgmise külastatava sadama ning muude rikkumise tuvastamiseks vajalike asjaolude kohta.

4. Riigid võtavad vastu õigusakte ning võtavad muid meetmeid, et nende lipu all sõitvad laevad täidaksid lõike 3 kohaselt esitatava teabe edastamise nõudeid.

5. Kui on ilmne, et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis viibides pannud toime lõikes 3 nimetatud rikkumise, mille tagajärg on heide, mis põhjustab või ähvardab põhjustada märkimisväärse reostuse, ja kui laev keeldub teabe andmisest või kui laeva antud teave ilmselgelt ei vasta tegelikule olukorrale ja kui juhtumi muud asjaolud seda nõuavad, korraldab riik laeva inspekteerimise.

6. Kui on kindlaid objektiivseid tõendeid, et riigi majandusvööndis või territoriaalmeres sõitev laev on majandusvööndis pannud toime l��ikes 3 nimetatud rikkumise, mis on põhjustanud ulatusliku heite, mis tekitab või ähvardab tekitada ulatuslikku kahju rannikule või rannikuriigi huvidele või territoriaalmere või majandusvööndi loodusvaradele, ning kui tõendid seda toetavad, võib see riik 7. jagu arvestades algatada menetluse, sealhulgas pidada laeva kinni kooskõlas oma õigusaktidega.

7. Olenemata lõikest 6, tuleb rannikuriigil lubada laeval teekonda jätkata, kui pädeva rahvusvahelise organisatsiooni kaudu või muul viisil on kokku lepitud kõnealust rannikuriiki siduvad asjakohased menetlused ning on deponeeritud kautsjon või muu sobiv rahaline tagatis nõuete täitmiseks.

8. Lõikeid 3, 4, 5, 6 ja 7 kohaldatakse artikli 211 lõike 6 alusel vastuvõetud siseriiklikele õigusaktidele.

Artikkel 221. Laevaõnnetustest tuleneva reostuse vältimise meetmed

1. Konventsiooni selle osaga ei ole vastuolus riikide õigus võtta rahvusvahelisest, nii lepingu- kui ka tavaõigusest tulenevaid ning väljaspool tema territoriaalmerd tekitatud kahjule või kahjuohu ulatusele vastavaid meetmeid, et kaitsta oma rannikut või sellega seotud huve, sealhulgas kalandust reostuse või reostusohu eest, mis järgneb laevaõnnetusele või sellega seotud tegevusele, millel võivad olla väga kahjulikud tagajärjed.

2. Käesolevas artiklis tähendab «laevaõnnetus» laevakokkupõrget, madalikule sõitu või meresõidul laeva pardal või väljaspool seda toimunud muud juhtumit, mille tagajärg on laeva või lasti kahju või vahetu kahjuoht.

Artikkel 222. Kohustuste täitmise tagamine atmosfäärist pärineva või selle kaudu leviva reostuse korral

Riigid tagavad oma suveräänsuse all olevas õhuruumis või oma lipu all sõitval või oma registrisse kantud laeval või õhusõidukil kooskõlas artikli 212 lõikega 1 ja käesoleva konventsiooni teiste sätetega kehtestatud õigusaktide täitmise; nad võtavad kooskõlas kõigi asjakohaste rahvusvaheliste õhusõiduohutust käsitlevate reeglite ja standarditega muid õigusakte ja meetmeid pädevates rahvusvahelistes organisatsioonides või diplomaatilisel konverentsil atmosfäärist pärineva või selle kaudu leviva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks kehtestatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite rakendamiseks.

7. jagu. KAITSEABINÕUD

Artikkel 223. Menetluse lihtsustamise meetmed

Käesoleva osa alusel algatatud menetluste korral võtavad riigid meetmeid, et lihtsustada tunnistajate ülekuulamist ja teise riigi või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni esitatud tõendite vastuvõetavaks tunnistamist ning hõlbustavad pädeva rahvusvahelise organisatsiooni, lipuriigi või reostuse tõttu kahju kannatanud riigi esindajatel menetlustes osalemist. Menetlustel osalevatel esindajatel on siseriiklikes õigusaktides või rahvusvahelises õiguses ettenähtud õigused ja kohustused.

Artikkel 224. Volituste teostamine

Käesoleva osa kohaselt võivad välisriikide laevade suhtes täitevvõimu volitusi teostada ainult ametiisikud või sõjalaevad või muud selge märgistusega ning riigi teenistuses olevad asjakohaste volitustega laevad või õhusõidukid.

Artikkel 225. Volituste teostamisel kahjulike tagajärgede vältimise kohustus

Konventsiooni alusel välisriikide laevade suhtes oma täitevvõimu volitusi teostades ei riku riigid meresõiduohutusnõudeid ega sea laevu muul viisil ohtu, ei suuna neid ohtlikku sadamasse või ankrukohta ega ohusta põhjendamatult merekeskkonda.

Artikkel 226. Juurdlus välisriikide laevade suhtes

1. a) Riigid ei pea välisriikide laevu kinni kauem, kui on vältimatu artiklites 216, 218 ja 220 sätestatud juurdluse korraldamiseks. Välisriigi laeva inspekteerimine piirdub nende tunnistuste, protokollide ja muude samaväärsete dokumentide uurimisega, mis peavad laeval üldtunnustatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kohaselt kaasas olema; laeva võib füüsiliselt inspekteerida üksnes pärast uurimist ja ainult siis, kui:
i) on alust arvata, et laeva seisund või varustus ei vasta olulises osas neis dokumentides märgitud asjaoludele;
ii) dokumentidest ei piisa rikkumise tõestamiseks või
iii) laeval ei ole kehtivaid tunnistusi ega dokumente.
b) Kui juurdluse käigus tuvastatakse merekeskkonna kaitsmiseks kohaldatavate siseriiklike õigusaktide või rahvusvaheliste reeglite ja standardite rikkumine, tuleb laev viivitamata kautsjoni või muu sobiva rahalise tagatise vastu vabastada.
c) Kui laeva vabastamine võib kaasa tuua merekeskkonna põhjendamatu kahjustamise ohu, võib laevade meresõidukõlblikkust käsitlevaid rahvusvahelisi reegleid ja standardeid piiramata laeva vabastamisest keelduda või seada tingimuseks laeva suundumise lähimasse laevaremonditehasesse. Kui vabastamisest on keeldutud või sellele tingimusi seatud, peab sellest viivitamata teavitama laeva lipuriiki, kes võib taotleda laeva vabastamist XV osa alusel.

2. Riigid teevad koostööd, et töötada välja kord, millega välditakse laevade tarbetut inspekteerimist merel.

Artikkel 227. Välisriikide laevade võrdne kohtlemine

Oma käesolevast osast tulenevaid õigusi ja kohustusi järgides ei diskrimineeri riigid vormiliselt ega sisuliselt mis tahes riigi laevu.

Artikkel 228. Menetluse peatamine ja menetluse algatamise piiramine

1. Kui riik on reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks kohaldatavatest siseriiklikest õigusaktidest või rahvusvahelistest reeglitest ja standarditest lähtudes algatanud menetluse väljaspool oma territoriaalmerd välisriigi laeva toimepandud rikkumise suhtes, peatatakse menetlus, kui lipuriik esitab asjakohased süüdistused kuue kuu jooksul pärast esimese menetluse algatamise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui menetlus on seotud rannikuriigile tekitatud olulise kahjuga või kui lipuriik on korduvalt eiranud oma kohustust tagada nende rahvusvaheliste reeglite ja standardite täitmine, millega on seotud toimepandud rikkumine. Kui lipuriik taotleb käesoleva artikli alusel menetluse peatamist, esitab ta menetlust algatanud riigile õigel ajal asja toimiku ja menetlusprotokollid. Kui lipuriigi algatatud menetlus on lõpetatud, lõpetatakse ka peatatud menetlus. Menetluskulude tasumisel tagastab rannikuriik peatatud menetlusega seotud kautsjoni või muu rahalise tagatise.

2. Riik ei algata välisriikide laevade suhtes menetlust, kui õigusrikkumise toimepanemisest on möödunud kolm aastat või kui lõike 1 alusel on seda teinud juba teine riik.

3. Käesolev artikkel ei piira lipuriigi õigust võtta kooskõlas oma seadustega meetmeid, sealhulgas määrata karistus, sõltumata teise riigi algatatud menetlusest.

Artikkel 229. Tsiviilmenetluse algatamine

Konventsioon ei mõjuta tsiviilmenetluse algatamist merereostusest tulenevate kahjunõuete asjus.

Artikkel 230. Rahatrahvid ja süüdistatavate tunnustatud õiguste järgimine

1. Kui välisriigi laev on õigusrikkumise pannud toime väljaspool territoriaalmerd, võib vältimist, vähendamist ja kontrollimist reguleerivate siseriiklike õigusaktide või rahvusvaheliste reeglite ja standardite rikkumise eest määrata ainult rahatrahve.

2. Kui õigusrikkumise on pannud toime välisriigi laev territoriaalmeres ning tegemist ei ole territoriaalmere tahtliku ega ulatusliku reostamisega, võib merereostuse vältimist, vähendamist ja kontrollimist reguleerivate siseriiklike õigusaktide või rahvusvaheliste reeglite ja standardite rikkumise eest määrata ainult rahatrahve.

3. Välisriikide laevade toimepandud rikkumiste menetluse korraldamisel, mille tulemusena võidakse määrata rahatrahv, järgitakse kõiki süüdistatava õigusi.

Artikkel 231. Lipuriigi ja teiste asjaomaste riikide teavitamine

Riigid teavitavad viivitamata lipuriiki ja mis tahes muud asjaomast riiki 6. jao alusel välisriikide laevade suhtes võetud meetmetest ning esitavad lipuriigile meetmete kohta ametliku aruande. Territoriaalmeres toimepandud rikkumiste suhtes peab rannikuriik teavitama ainult menetluse raames võetud meetmetest. Välisriikide laevade suhtes 6. jao alusel võetud meetmetest teavitatakse lipuriigi diplomaatilisi esindajaid või konsulaarametnikke ning võimaluse korral ka pädeva mereadministratsiooni esindajaid.

Artikkel 232. Meetmete võtmisega kaasnev riikide vastutus

Kui 6. jao alusel võetavad meetmed on ebaseaduslikud või kättesaadavat teavet arvestades ületavad õigustatud nõudmisi, kannavad riigid sellega põhjustatud kahjude eest vastutust. Riigid võimaldavad kahjunõuded esitada oma kohtutele.

Artikkel 233. Rahvusvaheliseks laevaliikluseks kasutatavate väinade kohta kehtivad kaitseabinõud

Jaod 5, 6 ja 7 ei mõjuta rahvusvaheliseks meresõiduks avatud väinade õiguslikku seisundit. Kui 10. jaos nimetamata välisriigi laev paneb toime artikli 42 lõike 1 punktides a ja b nimetatud õigusaktide rikkumise, mis põhjustab või ähvardab põhjustada väinade merekeskkonnale suurt kahju, võivad väinaga piirnevad riigid võtta asjakohaseid meetmeid, järgides käesoleva jao sätteid mutatis mutandis.

8. jagu. JÄÄGA KAETUD ALAD

Artikkel 234. Jääga kaetud alad

Rannikuriikidel on õigus vastu võtta ja kohaldada merekeskkonna reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks mittediskrimineerivaid õigusakte oma majandusvööndis jääga kaetud aladele, kus eriti karmid kliimaolud ja jää takistavad või ohustavad meresõitu suurema osa aastast ning kus merereostus võib põhjustada suurt kahju või tekitada pöördumatuid häireid ökoloogilises tasakaalus. Nimetatud õigusaktides võetakse asjakohaselt arvesse meresõiduvajadusi ning merekeskkonna kaitset ja s��ilitamist parimate kättesaadavate teadusuuringute tulemuste põhjal.

9. jagu. VASTUTUS

Artikkel 235. Vastutus

1. Riigid vastutavad oma merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevate rahvusvaheliste kohustuste täitmise eest. Nad kannavad vastutust rahvusvahelise õiguse alusel.

2. Riigid tagavad, et nende jurisdiktsioonile alluvatel füüsilistel või juriidilistel isikutel on võimalik kooskõlas siseriikliku õigusega saada merereostusest põhjustatud kahju eest viivitamatut ja õiglast hüvitist.

3. Merereostusest põhjustatud kahju viivitamatuks ja õiglaseks hüvitamiseks teevad riigid koostööd rahvusvahelise õiguse kohaldamisel ning edendavad rahvusvahelist õigusloomet, mis käsitleb vastutust kahjude hindamisel ja hüvitamisel, vaidluste lahendamist ning vajaduse korral ka sellise piisava hüvitise maksmise kriteeriumide ja menetluse väljatöötamist, nagu kohustuslik kindlustus või muu hüvitusfond.

10. jagu. SUVERÄÄNNE PUUTUMATUS

Artikkel 236. Suveräänne puutumatus

Käesoleva konventsiooni merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevaid sätteid ei kohaldata sõjalaevadele ja abilaevadele ega teistele riigi omandis või valduses olevatele mitteärilisel eesmärgil kasutatavatele laevadele või õhusõidukitele. Riigi omandis või valduses oleva niisuguse laeva või õhusõiduki kasutamise võimalusi piiramata tagavad riigid, et laevad ja õhusõidukid järgivad konventsiooniga kehtestatud nõudeid sel määral, kui see on põhjendatud ja võimalik.

11. jagu. TEISTEST MEREKESKKONNA KAITSMIST JA SÄILITAMIST KÄSITLEVATEST KONVENTSIOONIDEST TULENEVAD KOHUSTUSED

Artikkel 237. Teistest merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevatest konventsioonidest tulenevad kohustused

1. Käesolev osa ei piira kohustusi, mille riigid on endale võtnud varem sõlmitud merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevate konventsioonide ja muude lepingutega ning käesoleva konventsiooni põhimõtete arendamiseks sõlmitud lepingutega.

2. Muude konventsioonidega võetud merekeskkonna kaitsmise ja säilitamise kohustusi täidetakse käesoleva konventsiooni põhimõtteid ja eesmärke järgides.

XIII osa
TEADUSLIKUD MEREUURINGUD

1. jagu. ÜLDSÄTTED

Artikkel 238. Õigus korraldada teaduslikke mereuuringuid

Kõikidel riikidel nende geograafilisest asukohast sõltumata ja pädevatel rahvusvahelistel organisatsioonidel on õigus korraldada teaduslikke mereuuringuid, arvestades käesolevas konventsioonis sätestatud teiste riikide õigusi ja kohustusi.

Artikkel 239. Teaduslike mereuuringute edendamine

Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid edendavad ja hõlbustavad teaduslike mereuuringute korraldamist kooskõlas käesoleva konventsiooniga.

Artikkel 240. Teaduslike mereuuringute korraldamise üldpõhimõtted

Teaduslike mereuuringute korraldamisel rakendatakse järgmisi põhimõtteid:
a) teaduslikke mereuuringuid korraldatakse ainult rahumeelsel eesmärgil;
b) teaduslikeks mereuuringuteks kasutatakse käesoleva konventsiooniga kooskõlas olevaid teadusmeetodeid ja vahendeid;
c) teadulikud mereuuringud ei tohi põhjendamatult häirida muud konventsiooniga kooskõlas olevat merekasutust ning merd muul viisil kasutades tuleb arvestada uuringuid;
d) teaduslikele mereuuringutele kohaldatakse kõiki konventsiooniga kehtestatud, sealhulgas merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist käsitlevaid eeskirju.

Artikkel 241. Teaduslike mereuuringute nõudeõigusliku alusena mittetunnustamine

Teaduslikud mereuuringud ei saa olla merekeskkonna ega selle loodusvarade kohta esitatava nõude õiguslikuks aluseks.

2. jagu. RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ

Artikkel 242. Rahvusvahelise koostöö edendamine

1. Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid edendavad rahumeelseid teaduslikke mereuuringuid riikide suveräänsuse ja jurisdiktsiooni tunnustamise põhimõtet järgides ning üldisest hüvangust lähtudes.

2. Sel eesmärgil ning käesolevast konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi piiramata edastab riik käesoleva osa alusel teistele riikidele või koostöös nendega teavet, mis võimaldab inimeste tervisele ja ohutusele ning merekeskkonnale kahju tekkimist vältida ja kontrollida.

Artikkel 243. Soodsate tingimuste loomine

Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid teevad kahe- ja mitmepoolsete lepingute sõlmimise kaudu koostööd selleks, et luua merekeskkonnas teaduslike mereuuringute korraldamiseks soodsad tingimused ja et ühendada teadlaste pingutused merekeskkonna protsesside ja nähtuste põhiolemuse ning nendevaheliste seoste uurimiseks.

Artikkel 244. Teabe avaldamine ja levitamine

1. Konventsiooni järgides avaldavad ja levitavad riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid asjakohaste kanalite kaudu teavet suuremate uurimiskavade ja nende eesmärkide kohta ning teevad teatavaks teaduslike mereuuringute tulemused.

2. Sel eesmärgil edendavad riigid aktiivselt nii ise kui ka koostöös teiste riikide ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega teadusteabe liikumist ning teaduslikest mereuuringutest tulenevate andmete edastamist esmajoones arengumaadele ning edendavad arengumaade iseseisvaid teaduslikke mereuuringuid, korraldades muu hulgas nende tehnilisele ja teaduspersonalile praktilist ja teoreetilist väljaõpet.

3. jagu. TEADUSLIKE MEREUURINGUTE KORRALDAMINE JA EDENDAMINE

Artikkel 245. Teaduslikud mereuuringud territoriaalmeres

Oma suveräänsust teostavatel rannikuriikidel on ainuõigus reguleerida, lubada ja korraldada teaduslikke mereuuringuid oma territoriaalmeres. Teaduslikke mereuuringuid võib teha ainult rannikuriigi otsesel nõusolekul ja tema määratud tingimustel.

Artikkel 246. Teaduslikud mereuuringud majandusvööndis ja mandrilaval

1. Oma suveräänsust teostavatel rannikuriikidel on õigus reguleerida, lubada ja korraldada teaduslikke mereuuringuid oma majandusvööndis või mandrilaval kooskõlas käesoleva konventsiooni asjakohaste sätetega.

2. Majandusvööndis ja mandrilaval korraldatakse teaduslikke mereuuringuid rannikuriigi nõusolekul.

3. Tavaolukorras annavad rannikuriigid teistele riikidele või pädevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele nõusoleku korraldada oma majandusvööndis või mandrilaval kooskõlas konventsiooniga kogu inimkonna hüvanguks tehtavaid rahumeelseid teaduslikke mereuuringuid, et suurendada teadmisi merekeskkonnast. Rannikuriik kehtestab nõuded ja menetluse, mis tagavad, et nõusoleku andmine põhjendamatult ei hiline ega jää andmata.

4. Lõike 3 kohaldamisel eeldatakse, et tavaolukord võib olla ka rannikuriigi ja uuringuid tegeva riigi vaheliste diplomaatiliste suhete puudumise korral.

5. Rannikuriigid võivad oma diskretsiooniõiguse kohaselt keelduda andmast teisele riigile või pädevale rahvusvahelisele organisatsioonile nõusolekut oma majandusvööndis või mandrilaval teaduslike mereuuringute korraldamiseks, kui projekt:
a) on otseselt oluline elus või eluta loodusvarade uurimise või kasutamise seisukohalt;
b) toob kaasa mandrilava puurimise, lõhkeainete kasutamise või kahjulike ainete merekeskkonda viimise;
c) toob kaasa artiklites 60 ja 80 nimetatud tehissaarte, seadmestike ja rajatiste ehitamise, käitamise või kasutamise;
d) sisaldab artikli 248 kohaselt edastatud projekti laadi ja eesmärkide kohta teavet, mis on ebatäpne, või kui teadusuuringuid korraldaval riigil või pädeval rahvusvahelisel organisatsioonil on selle riigi ees varasemast ajast täitmata kohustusi.

6. Lõikest 5 olenemata ei või rannikuriigid kasutada oma diskretsiooniõigust, et keelduda lõike 5 punkti a alusel andmast nõusolekut korraldada mandrilaval käesoleva osa alusel teaduslikke mereuuringuid territoriaalmere lähtejoonest kaugemal kui 200 meremiili, väljaspool alasid, mida rannikuriik võib igal ajal avalikult määrata kui alasid, mida kasutatakse või üksikasjalikult uuritakse või mida hakatakse mõistliku ajavahemiku möödudes kasutama või üksikasjalikult uurima. Rannikuriigid edastavad põhjendatud teate niisuguste alade määramisest ning nendega seotud muudatustest, kuid ei pea andma teavet seal toimuva tegevuse üksikasjade kohta.

7. Lõige 6 ei kahjusta rannikuriikidele mandrilava suhtes artiklis 77 sätestatud õigusi.

8. Käesolevas artiklis nimetatud teaduslikud mereuuringud ei tohi põhjendamatult häirida rannikuriigile konventsioonis ettenähtud suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni teostamist.

Artikkel 247. Rahvusvaheliste organisatsioonide teaduslikud mereuuringud või nende egiidi all korraldatavad teaduslikud mereuuringud

Kui rannikuriik on rahvusvahelise organisatsiooni liige või kui ta on sõlminud sellega kahepoolse kokkuleppe ning tema majandusvööndis või mandrilaval tahab nimetatud rahvusvaheline organisatsioon otse või oma egiidi all korraldada teaduslikke mereuuringuid, annab rannikuriik mereuuringuks loa pärast seda, kui ta on projektiga üksikasjalikult tutvunud ja selle heaks kiitnud või kui riik on projekti heaks kiitnud organisatsiooni otsuse põhjal või kui riik soovib uuringus osaleda ega ole väljendanud oma vastuseisu nelja kuu jooksul pärast seda, kui organisatsioon on talle projekti esitanud.

Artikkel 248. Rannikuriigi teavitamise kohustus

Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes kavatsevad korraldada rannikuriigi majandusvööndis või mandrilaval teaduslikke mereuuringuid, edastavad rannikuriigile vähemalt kuus kuud enne teadusliku mereuuringu projekti eeldatavat algust järgmised andmed:
a) projekti laad ja eesmärk;
b) kasutatavad uurimismeetodid ja vahendid, sealhulgas laevade nimed, tonnaaž, tüübid ja klassid, ning teadusvarustuse kirjeldus;
c) täpne geograafiline ala, kus uuring korraldatakse;
d) uurimislaeva eeldatava saabumise ja lõpliku lahkumise kuupäev või seadmete paigaldamise ja äraviimise kuupäev;
e) uurimist korraldava institutsiooni nimi, selle juht ning projekti eest vastutav isik;
f) millises ulatuses osaleb või on esindatud projektis rannikuriik.

Artikkel 249. Kohustus täita teatud tingimusi

1. Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes korraldavad rannikuriigi majandusvööndis või mandrilaval teaduslikke mereuuringuid, täidavad järgmisi tingimusi:
a) tagavad rannikuriigi õiguse soovi korral osaleda või olla esindatud teaduslike mereuuringute projektis, esmajoones viibida uurimislaevade või muude aluste või muude teaduslike rajatiste pardal, kui see on otstarbekas, maksmata selle eest rannikuriigi teadlastele tasu ning kohustamata rannikuriiki osalema projekti kulude kandmises;
b) esimesel võimalusel edastavad rannikuriigile selle taotlusel esialgsed aruanded ning uurimistöö lõppedes selle tulemused ja kokkuvõtted;
c) lubab rannikuriigile selle taotlusel juurdepääsu kõigile teaduslike mereuuringute andmetele ja proovidele ning edastab talle andmed, mida saab paljundada, ja proovid, mida saab nende teaduslikku väärtust vähendamata osadeks jagada;
d) rannikuriigi taotlusel edastab talle arvamuse selliste andmete, proovide ja uurimistulemuste kohta või abistab arvamuse andmisel või tõlgendamisel;
e) lõike 2 alusel tagab, et uurimistulemused tehakse avalikkusele asjakohaste siseriiklike ja rahvusvaheliste kanalite kaudu kättesaadavaks esimesel võimalusel;
f) teeb rannikuriigile viivitamata teatavaks uurimiskava olulised muudatused;
g) viib pärast projekti lõppemist ära rajatised ja varustuse, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

2. Käesolev artikkel ei piira rannikuriigi õigusaktidega kehtestatud tingimusi, mis käsitlevad tema diskretsiooniõiguse kasutamist anda oma nõusolek või keelduda sellest artikli 246 lõike 5 kohaselt või nõuda eelnevat kokkulepet uurimistulemuste rahvusvaheliselt kättesaadavaks tegemiseks, kui need on loodusvarade uurimise ja kasutamise seisukohalt olulised.

Artikkel 250. Teaduslikke mereuuringuid käsitlev teabevahetus

Teaduslike mereuuringutega seoses vahetatakse teateid asjakohaste ametlike kanalite kaudu, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Artikkel 251. Üldkriteeriumid ja juhised

Pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu püüavad riigid kehtestada uuringute korraldamise üldkriteeriumid ja juhised, et aidata riikidel selgitada teaduslike mereuuringute laadi ja mõju.

Artikkel 252. Vaikiv nõusolek

Riigid või pädevad rahvusvahelised organisatsioonid võivad teaduslike mereuuringutega alustada artiklis 248 ettenähtud teabe rannikuriigile edastamisest arvates kuue kuu pärast, kui rannikuriik ei ole uuringuid korraldavale riigile nelja kuu jooksul pärast seda teavet sisaldava teate kättesaamist teatanud, et:
a) ta ei anna artikli 246 alusel oma nõusolekut;
b) selle riigi või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni edastatud projekti laadi või eesmärkide kohta käiv teave on ilmselgelt faktidega vastuolus;
c) ta nõuab artiklite 248 ja 249 kohaselt antud teabele täiendavat teavet või
d) selle riigi või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni varasemas uuringuprojektis artikli 249 alusel ettenähtud kohustused on täitmata.

Artikkel 253. Teaduslike mereuuringute peatamine või lõpetamine

1. Rannikuriigil on õigus nõuda tema majandusvööndis või mandrilaval korraldatavate teaduslike mereuuringute peatamist, kui:
a) uurimistegevus on vastuolus artikli 248 kohaselt rannikuriigile edastatud teabega, mille põhjal rannikuriik andis oma nõusoleku, või
b) uurimistegevust juhtiv riik või pädev rahvusvaheline organisatsioon ei järgi artiklis 249 sätestatud tingimusi, mis käsitlevad rannikuriikide teaduslike mereuuringutega seotud õigusi.

2. Rannikuriigil on õigus nõuda teaduslike mereuuringute lõpetamist, kui ei järgita artiklit 248 ning kui see tähendab olulisi muutusi uuringuprojektis või uurimistegevuses.

3. Rannikuriik võib teaduslike mereuuringute lõpetamist nõuda juhul, kui lõikes 1 kirjeldatud olukord ei lahene mõistliku ajavahemiku vältel.

4. Pärast rannikuriigilt teaduslike mereuuringute peatamise või lõpetamise otsuse kohta teate saamist lõpetavad riigid või pädevad rahvusvahelised organisatsioonid teaduslikud mereuuringud.

5. Rannikuriigil on õigus lõike 1 kohaselt antud peatamiskorraldus tagasi võtta ja lubada teaduslikke mereuuringuid jätkata, kui uuringuid korraldav riik või pädev rahvusvaheline organisatsioon on täitnud artiklite 248 ja 249 tingimused.

Artikkel 254. Naabruses asuvate sisemaariikide ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikide õigused

1. Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes on rannikuriigile esitanud artikli 246 lõikes 3 nimetatud teaduslike mereuuringute kohta projekti, teavitavad kavandatavatest uuringutest rannikuriigi naabruses asuvaid sisemaariike ja ebasoodsa geograafilise asendiga riike ning rannikuriiki.

2. Kui rannikuriik on artikli 246 ja konventsiooni teiste asjakohaste sätete alusel andnud mereuuringuteks oma nõusoleku, teavitavad uuringuid korraldavad riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid uuringute korraldamisest naabruses asuvaid sisemaariike ja ebasoodsa geograafilise asendiga riike nende taotlusel ning vajaduse korral edastavad artiklis 248 ja artikli 249 lõike 1 punktis f nimetatud teabe.

3. Rannikuriigi ja teaduslikke mereuuringuid korraldava riigi või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide konventsiooniga kooskõlas kokkulepitud tingimuste kohaselt võimaldatakse rannikuriigi naabruses asuvatel sisemaariikidel ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikidel nende taotluse korral osaleda teaduslike mereuuringute projektis nende määratud ekspertide kaudu, kelle rannikuriik on heaks kiitnud.

4. Lõikes 1 nimetatud riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid annavad sisemaariikidele ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikidele nende taotlusel artikli 249 lõike 1 punktis d nimetatud teavet ja abi, võttes arvesse artikli 249 lõiget 2.

Artikkel 255. Teaduslike mereuuringute hõlbustamise ja uurimislaevade abistamise meetmed

Konventsiooni alusel kehtestavad riigid reeglid, eeskirjad ja korra väljaspool nende territoriaalmerd korraldatavate teaduslike mereuuringute edendamiseks ja hõlbustamiseks ning oma õigusaktide kohaselt lihtsustavad käesoleva osa sätteid järgivate uurimislaevade pääsu oma sadamatesse ja toetavad neile abi andmist.

Artikkel 256. Teaduslikud süvamerepõhjauuringud

Kõigil riikidel nende geograafilisest asukohast sõltumata ning pädevatel rahvusvahelistel organisatsioonidel on kooskõlas XI osaga õigus korraldada teaduslikke süvamerepõhjauuringuid.

Artikkel 257. Teaduslikud mereuuringud majandusvööndist väljapoole jäävatel veealadel

Kõigil riikidel nende geograafilisest asendist sõltumata ning pädevatel rahvusvahelistel organisatsioonidel on kooskõlas konventsiooniga õigus korraldada teaduslikke mereuuringuid väljapoole majandusvööndit jäävatel veealadel.

4. jagu. MEREKESKKONNAS ASUVAD TEADUSLIKE MEREUURINGUTE RAJATISED JA SEADMESTIKUD

Artikkel 258. Paigaldamine ja kasutamine

Merekeskkonnas korraldatavateks teadusuuringuteks vajalike rajatiste või seadmestike paigaldamisele ja kasutamisele kohaldatakse samu tingimusi, mis on konventsioonis kehtestatud teaduslike mereuuringute korraldamise kohta.

Artikkel 259. Õiguslik seisund

Käesolevas jaos nimetatud rajatistel ja seadmestikel ei ole saare staatust. Neil puudub oma territoriaalmeri ning territoriaalmere, majandusvööndi ja mandrilava piire määrates neid ei arvestata.

Artikkel 260. Ohutusvöönd

Uurimisrajatiste ümber võib kooskõlas konventsiooni asjakohaste sätetega rajada vajaliku laiusega ja kuni 500 meetri kaugusele ulatuvaid ohutusvööndeid.

Artikkel 261. Kohustus mitte häirida laevaliiklust

Uurimistööks vajalike rajatiste või seadmestike paigaldamine või kasutamine ei tohi häirida liiklust rahvusvahelistel laevateedel.

Artikkel 262. Märgistus ja hoiatussignaalid

Käesolevas jaos nimetatud rajatised ja seadmestikud kannavad registririigi või asjakohase rahvusvahelise organisatsiooni märgistust ning meresõiduohutuse tagamiseks kasutatakse seal rahvusvaheliselt kokkulepitud hoiatussignaale, arvestades pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kehtestatud reegleid ja standardeid.

5. jagu. VASTUTUS

Artikkel 263. Vastutus

1. Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid vastutavad selle eest, et nende korraldatavad või nende nimel korraldatavad teaduslikud mereuuringud on konventsiooniga kooskõlas.

2. Riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid vastutavad selle eest, kui nende poolt teiste riikide, nende füüsiliste või juriidiliste isikute või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide korraldavate teaduslike mereuuringute suhtes võetavad meetmed on konventsiooniga vastuolus, ning hüvitavad nimetatud meetmete võtmisest tuleneva kahju.

3. Riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid vastutavad artikli 235 kohaselt kahju eest, mille on põhjustanud nende korraldatud või nende nimel korraldatud teaduslikest mereuuringutest tulenev merereostus.

6. jagu. VAIDLUSTE LAHENDAMINE JA AJUTISED MEETMED

Artikkel 264. Vaidluste lahendamine

Konventsiooni teaduslikke mereuuringuid käsitlevate sätete tõlgendamisel või kohaldamisel tekkivad vaidlused lahendatakse kooskõlas XV osa 2. ja 3. jaoga.

Artikkel 265. Ajutised meetmed

Kooskõlas XV osa 2. ja 3. jaoga korraldatava menetluse vältel ei võimalda teaduslikeks mereuuringuteks volitatud riik või pädev rahvusvaheline organisatsioon uurimistegevust alustada ega jätkata ilma rannikuriigi otsese nõusolekuta.

XIV osa
MERETEHNOLOOGIA ARENDAMINE JA EDASIANDMINE

1. jagu. ÜLDSÄTTED

Artikkel 266. Meretehnoloogia arendamine ja edasiandmine

1. Riigid teevad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu oma võimaluste piires koostööd mereteaduse ning meretehnoloogia headel ja põhjendatud tingimustel arendamiseks ja edasiandmiseks.

2. Riigid soodustavad mereteaduse ja meretehnoloogia arengut esmajoones arengumaades, sealhulgas sisemaariikides ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikides ning muudes riikides, kes vajavad või taotlevad tehnilist abi mereloodusvarade uurimisel, kasutamisel, kaitsel ja majandamisel, merekeskkonna kaitsmisel ja säilitamisel ning teaduslikes mereuuringutes ja konventsiooniga kooskõlas olevates merekeskkonnaga seotud muudes tegevusvaldkondades, et kiirendada oma sotsiaalset ja majanduslikku arengut.

3. Võrdsuspõhimõttest lähtudes püüavad riigid luua kõigi asjaosaliste huvides meretehnoloogia edasiandmiseks soodsaid majandus- ja õigustingimusi.

Artikkel 267.  Õigustatud huvide kaitsmine

Riigid võtavad artikli 266 alusel koostööd tehes muu hulgas arvesse meretehnoloogia omanike, tarnijate ja vastuvõtjate õigustatud huve.

Artikkel 268. Põhieesmärgid

Riigid edendavad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu:
a) meretehnoloogiateadmiste omandamist, hindamist ja levitamist ning lihtsustavad niisugusele teabele juurdepääsu;
b) asjakohase meretehnoloogia arendamist;
c) meretehnoloogia edasiandmiseks vajaliku tehnoloogilise infrastruktuuri loomist;
d) kõige vähem arenenud maade ja teiste arengumaade elanike haridust ja väljaõpet;
e) esmajoones piirkondlikku, alapiirkondlikku ja kahepoolset rahvusvahelist koostööd.

Artikkel 269. Põhieesmärkide saavutamise meetmed

Artiklis 268 nimetatud eesmärkide saavutamiseks püüavad riigid otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu muu hulgas:
a) koostada tehnilise koostöö programme, et korraldada meretehnoloogia edasiandmist esmajoones arengumaadele, sealhulgas sisemaariikidele ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikidele ning muudele riikidele, kes vajavad või taotlevad sellist abi ning kellel ei ole olnud võimalik mereteaduse ning mereloodusvarade uurimiseks ja kasutamiseks luua ega välja arendada oma tehnoloogilist võimsust või niisuguse tehnoloogia infrastruktuuri;
b) edendada soodsaid tingimusi lepingute ja muude kokkulepete sõlmimiseks õiglastel ja põhjendatud tingimustel;
c) korraldada esmajoones meretehnoloogia edasiandmist käsitlevaid teaduskonverentse, -seminare ja -sümpoosione;
d) edendada teadlaste, ekspertide ja tehnoloogia vahetust;
e) läbi viia projekte ning edendada ühisettevõtlust ning teisi kahe- ja mitmepoolse koostöö vorme.

2. jagu. RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ

Artikkel 270. Rahvusvahelise koostöö viisid ja vahendid

Koostööd meretehnoloogia arendamiseks ja edasiandmiseks tehakse võimaluste piires kahe- või mitmepoolsete või piirkondlike programmide ja uute täiendatud programmide alusel, et lihtsustada teaduslike mereuuringute korraldamist ja meretehnoloogia edasiandmist esmajoones uutes valdkondades ning ookeanide uurimise ja hõlvamise rahvusvahelist rahastamist.

Artikkel 271. Juhised, kriteeriumid ja standardid

Riigid edendavad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu üldtunnustatud juhiste, kriteeriumide ja standardite kehtestamist meretehnoloogia edasiandmiseks kahepoolsetel alustel või rahvusvaheliste organisatsioonide või teiste üksuste kaudu, arvestades esmajoones arengumaade huve ja vajadusi.

Artikkel 272. Rahvusvaheliste programmide koordineerimine

Meretehnoloogia edasiandmise vallas püüavad riigid tagada, et piirkondlikke ja ülemaailmseid programme ning nende muud tegevust koordineerivad pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, arvestades esmajoones sisemaariikide ja ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaade huve ja vajadusi.

Artikkel 273. Koostöö Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega

Riigid teevad tihedat koostööd pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooniga, et ergutada ja hõlbustada süvamerepõhjatehnoloogia edasiandmist arengumaadele, nende elanikele ja ettevõtetele.

Artikkel 274. Organisatsiooni eesmärgid

Tehnoloogia valdajate, tarnijate ja saajate ning kõigi teiste õigustatud huve arvestades tagab organisatsioon, et:
a) tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõttest lähtudes pääsevad nii ranniku- kui ka sisemaariigid ning ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaad tema korraldatavale juhtiv-, teadus- ja tehnilise personali väljaõppele;
b) seadmete, masinate, tööriistade ja protsesside asjakohased tehnilised dokumendid on kättesaadavad nii tehnilist abi vajavatele või taotlevatele arengumaadele kui ka teistele riikidele;
c) meretehnoloogia vallas saavad arengumaad ning muud seda vajavad või taotlevad riigid ja nende elanikud lihtsustatud korras oskusteavet ja kutseõpet ning muud tehnilist abi;
d) arengumaadele ja muudele selles vallas tehnilist abi vajavatele või taotlevatele riikidele antakse varustust ja seadmeid, protsesse käsitlevat teavet ja muud oskusteavet konventsioonis ettenähtud finantskorralduse kaudu.

3. jagu. RIIKLIKUD JA PIIRKONDLIKUD MEREUURINGUTE JA -TEHNOLOOGIA KESKUSED

Artikkel 275. Riiklike keskuste asutamine

1. Riigid edendavad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni kaudu riiklike mereuuringute ja -tehnoloogia keskuste rajamist ning seniste riiklike keskuste tugevdamist, esmajoones arengumaadest rannikuriikides, et tõhustada nende teaduslikke mereuuringuid ja suurendada nende võimet merekeskkonda heaperemehelikult kasutada ja säilitada.

2. Riigid toetavad otse või pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja Süvamerepõhja Organisatsiooni kaudu niisuguste riiklike keskuste asutamist ja tugevdamist, et pakkuda sellist abi vajavatele või taotlevatele riikidele nüüdisaegseid koolitusvõimalusi, varustust ja oskusteavet ning tehnilisi eksperte.

Artikkel 276. Piirkondlike keskuste asutamine

1. Riigid koos pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide, Süvamerepõhja Organisatsiooni ning riiklike mereuuringute ja -tehnoloogia keskustega aitavad esmajoones arengumaadel luua piirkondlikke mereuuringute ja -tehnoloogia keskusi, et tõhustada arengumaade teaduslikke mereuuringuid ja soodustada meretehnoloogia edasiandmist.

2. Nende eesmärkide saavutamiseks teevad kõik piirkonna riigid piirkondlike keskustega koostööd.

Artikkel 277. Piirkondlike keskuste ülesanded

Piirkondlike keskuste ülesanded muu hulgas on:
a) kõigi tasemete väljaõppe- ja haridusprogrammid mereteaduslike ja -tehnoloogiliste uuringute kohta, esmajoones sellistes valdkondades nagu elusloodusvarade säilitamine ja kaitse ning muu merebioloogia, okeanograafia, hüdrograafia, inseneritöö, merekeskkonna geoloogilised uuringud ning kaevandamis- ja soolatustamistehnoloogia;
b) haldamisuuringud;
c) õppeprogrammid, milles käsitletakse merekeskkonna kaitset ja säilitamist ning reostuse vältimist, vähendamist ja kontrollimist;
d) piirkondlike konverentside, seminaride ja sümpoosionide korraldamine;
e) mereteaduslike ja -tehnoloogiliste andmete kogumine ja töötlemine;
f) viivitamatu mereteaduslike ja -tehnoloogiliste uuringute tulemuste levitamine kergesti kättesaadavate trükiste abil;
g) meretehnoloogia edasiandmist käsitlevate riiklike tegevuspõhimõtete avalikustamine ning eri riikide tegevuspõhimõtete pidev võrdlev uurimine;
h) tehnoloogia turustamist ning patendilepinguid ja muud patendikorraldust käsitleva teabe kogumine ja süstematiseerimine;
i) tehniline koostöö piirkonna teiste riikidega.

4. jagu. RAHVUSVAHELISTE ORGANISATSIOONIDE KOOSTÖÖ

Artikkel 278. Rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö

Käesolevas osas ja XIII osas nimetatud pädevad rahvusvahelised organisatsioonid võtavad asjakohaseid meetmeid, et ise või tihedas omavahelises koostöös täita neile käesolevas osas ettenähtud ülesandeid ja kohustusi.

XV osa
VAIDLUSTE LAHENDAMINE

1. jagu. ÜLDSÄTTED

Artikkel 279. Vaidluste rahumeelse lahendamise kohustus

Osalisriigid lahendavad konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse rahumeelselt kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 2 lõikega 3, võttes põhikirja artikli 33 lõikes 1 nimetatud meetmeid.

Artikkel 280. Vaidluste lahendamine poolte valitud rahumeelsel viisil

Käesolev osa ei piira ühegi osalisriigi õigust igal ajal lahendada konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus nende valitud rahumeelsel viisil.

Artikkel 281. Asja menetlemine vaidluse lahendamata jäämise korral

1. Kui osalisriigid konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse pooltena on kokku leppinud vaidluse lahendada nende valitud rahumeelsel viisil, kohaldatakse käesolevas osas ettenähtud menetlust vaid juhul, kui rahumeelsele lahendusele ei ole jõutud ja poolte kokkulepe edasist menetlust ei välista.

2. Kui pooled on kokku leppinud ka tähtaja, kohaldatakse lõiget 1 pärast tähtaja lõppemist.

Artikkel 282. Üldkokkulepete või piirkondlike või kahepoolsete kokkulepete alusel võetud kohustused

Kui konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise üle vaidlevad pooled on üldkokkuleppe või piirkondliku või kahepoolse või muu kokkuleppe alusel otsustanud vaidluse lahendada ühe poole taotlusel menetluses, mis toob kaasa kohustusliku otsuse, kohaldatakse menetlust käesolevas osas ettenähtud menetluse asemel, kui vaidluspooled ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 283. Seisukohtade vahetamise kohustus

1. Kui osalisriikidel tekib konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, asuvad vaidluspooled kohe pärast seisukohtade vahetamist vaidlust lahendama läbirääkimiste teel või muul rahumeelsel viisil.

2. Pooled vahetavad kohe seisukohti ka juhul, kui menetlus on lõppenud lahendita või kui leitud lahendi kohaldamise viis eeldab nõupidamiste jätkumist.

Artikkel 284. Lepitusmenetlus

1. Osalisriik kui konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse pool võib kutsuda teist poolt leppima kooskõlas V lisa 1. jaos sätestatud menetlusega või muu lepitusmenetlusega.

2. Kui pooled on kohaldatavas lepitusmenetluses kokku leppinud, võivad vaidluspooled esitada vaidluse selle menetluse abil lahendamiseks.

3. Kui leppimisüleskutset ei järgita või kui pooled ei jõua lepitusmenetluse kohaldamises kokkuleppele, loetakse lepitusmenetlus lõppenuks.

4. Kui vaidluse lahendamiseks on algatatud lepitusmenetlus, võib vaidluse lõpetada ainult selles menetluses, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 285. Käesoleva jao kohaldamine XI osa alusel lahendatavatele vaidlustele

Käesolevat jagu kohaldatakse vaidlusele, mis XI osa 5. jao kohaselt lahendatakse käesolevas osas sätestatud menetluses. Kui vaidluspool on muu üksus kui osalisriik, kohaldatakse käesolevat jagu mutatis mutandis.

2. jagu. SIDUVA OTSUSEGA KOHUSTUSLIKUD MENETLUSED

Artikkel 286. Menetluste kohaldamine käesoleva jao kohaselt

Kui 1. jaost lähtudes lahendust ei leita, antakse konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus 3. jagu arvesse võttes ükskõik millise vaidluspoole taotlusel lahendada käesoleva jao kohaselt pädevale vahekohtule või muule kohtule.

Artikkel 287. Menetluse valik

1. Konventsiooni alla kirjutades, ratifitseerides või sellega ühinedes või igal ajal pärast seda võib osalisriik kirjalikult teatada, et ta valib konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse menetlemiseks ühe või mitu järgmistest instantsidest:
a) VI lisa alusel loodud Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus;
b) Rahvusvaheline Kohus;
c) VII lisa alusel loodud vahekohus;
d) VIII lisa alusel selles lisas nimetatud vaidluste lahendamiseks loodud erivahekohus.

2. Lõike 1 kohane teade ei mõjuta vaidluspoole kohustust tunnustada Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu merepõhjavaidluste kolleegiumi pädevust XI osa 5. jaos sätestatud ulatuses ja viisil, samuti ei mõjuta see kohustus nimetatud teadet.

3. Kui osalisriik on pool vaidluses, mida jõustunud teates ei ole nimetatud, menetletakse asja VII lisa alusel loodud vahekohtus.

4. Kui vaidluspooled on vaidluse lahendamiseks valinud sama menetluse, võib vaidluse lahendamiseks kasutada vaid seda menetlust, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

5. Kui vaidluspooled ei ole vaidluse lahendamiseks valinud sama menetlust, võib vaidluse anda lahendada VII lisa alusel loodud vahekohtule, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

6. Lõike 1 alusel edastatud teade kehtib kolm kuud alates päevast, mil tühistamisteade on antud hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

7. Uue teate või tühistamisteate edastamine või teate kehtivusaja lõppemine ei mõjuta poolelioleva kohtuasja menetlemist käesoleva artikli kohaselt valitud pädevas vahekohtus või muus kohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

8. Käesolevas artiklis nimetatud teated ja tühistamisteated antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes edastab nende koopiad osalisriikidele.

Artikkel 288. Kohtu pädevus

1. Artiklis 287 nimetatud kohtu või vahekohtu pädevusse kuuluvad konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlused, mis talle käesoleva osa alusel antakse lahendada.

2. Artiklis 287 nimetatud kohtu või vahekohtu pädevusse kuuluvad konventsiooni eesmärkidega seotud rahvusvahelise lepingu tõlgendamise või kohaldamise vaidlused, mis talle selle lepingu alusel antakse lahendada.

3. VI lisa alusel loodud Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu merepõhjavaidluste kolleegiumi ja XI osa 5. jaos nimetatud muu kolleegiumi või vahekohtu pädevusse kuuluvad küsimused, mis talle käesoleva osa alusel antakse lahendada.

4. Kohtu või vahekohtu pädevuse vaidlus lahendatakse selle kohtu või vahekohtu otsusega.

Artikkel 289. Eksperdid

Teadus- või tehnikaküsimusi sisaldavat vaidlust lahendades võib käesoleva osa alusel pädev kohus või vahekohus vaidluspoole taotlusel või proprio motu pooltega konsulteerimise järel ning soovitatavalt VIII lisa artikli 2 kohaselt koostatud nimekirja alusel valida vähemalt kaks teadus- või tehnikaeksperti, kes osalevad kohtu või vahekohtu töös ilma hääleõiguseta.

Artikkel 290. Ajutised meetmed

1. Kui vaidlus on nõuetekohaselt antud kohtu või vahekohtu menetlusse, kelle pädevusse asi käesolevale osa või XI osa 5. jao alusel prima facie hinnangul kuulub, võib kohus või vahekohus rakendada selliseid ajutisi meetmeid, mida ta peab olukorda arvestades otstarbekaks, et kuni lõpliku otsuse tegemiseni säilitada vaidluspoolte õigused või et vältida merekeskkonna kahjustamist.

2. Ajutisi meetmeid võib muuta või tühistada, kui neid õigustavad asjaolud muutuvad või lakkavad olemast.

3. Käesoleva artikli alusel võib ajutisi meetmeid ette näha, neid muuta või tühistada ainult vaidluspoole taotlusel ja pärast poolte ärakuulamist.

4. Kohus või vahekohus teavitab viivitamata vaidluspooli ja vajaduse korral teisi osalisriike ajutiste meetmete kehtestamisest, muutmisest või tühistamisest.

5. Käesoleva jao alusel vaidlust menetlema hakkava vahekohtu koosseisu lõpliku kindlaksmääramiseni võib käesolevas artiklis ettenähtud meetmeid kehtestada, kohandada või tühistada poolte kokkulepitud kohus või vahekohus; kui ajutise meetme rakendamise taotluse esitamisest alates kahe nädala jooksul kokkuleppele ei jõuta, teeb otsuse Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus või süvamerepõhjas toimuva tegevuse korral merepõhjavaidluste kolleegium, kui ta leiab, et moodustatav vahekohus saab pädevuse prima facie ning olukorra kiireloomulisus seda tingib. P��rast lõpliku koosseisu kinnitamist võib vaidlust lahendama hakkav vahekohus lõigete 1–4 kohaselt ajutisi meetmeid muuta, need tühistada või kinnitada.

6. Vaidluspooled järgivad viivitamata käesoleva artikli alusel rakendatavaid ajutisi meetmeid.

Artikkel 291. Juurdepääs

1. Osalisriikidele on avatud kõik käesolevas osas nimetatud vaidluste lahendamise menetlused.

2. Muudele üksustele on vaidluste lahendamise menetlused avatud ainult konventsioonis ettenähtud korras.

Artikkel 292. Laevade ja laevaperede viivitamatu vabastamine

1. Kui osalisriigi asutused on teise osalisriigi lipu all sõitvat laeva kinni pidades väidetavalt eiranud konventsiooniga kehtestatud nõuet laev ja laevapere pärast põhjendatud kautsjoni või muu rahalise tagatise üleandmist viivitamata vabastada, võib kinnipidamisest vabastamise küsimuse anda poolte kokkulepitud kohtusse või vahekohtusse; kui sellist kokkulepet kinnipidamisest arvates 10 p��eva jooksul ei saavutata, antakse see küsimus kohtusse või vahekohtusse, mida artikli 287 alusel tunnustab kinnipidaja osalisriik, või Rahvusvahelisse Mereõiguse Kohtusse, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

2. Vabastamistaotluse võib teha ainult see riik või taotluse võib teha ainult selle riigi nimel, kelle lipu all laev sõidab.

3. Kohus või vahekohus võtab vabastamistaotluse viivitamata arutusele, käsitledes ainult vabastamise küsimust, arutamata laeva või selle omaniku või laevapere vastu pädevas siseriiklikus institutsioonis algatatud asju. Laeva kinni pidanud riigi pädevatel asutustel on õigus laev või laevapere igal ajal vabastada.

4. Kohtu määratud kautsjoni või muu rahalise tagatise üleandmise järel täidavad laeva kinni pidanud riigi asutused viivitamata kohtu või vahekohtu otsuse laeva või laevapere vabastamise kohta.

Artikkel 293. Kohaldatav õigus

1. Kohus või vahekohus, kelle pädevuses on käesolevas jaos käsitletud kohtuasjade lahendamine, kohaldab konventsiooni ja teisi rahvusvahelise õiguse norme, mis ei ole konventsiooniga vastuolus.

2. Lõige 1 ei piira sellise kohtu ega vahekohtu õigust, kelle pädevuses on käesolevas jaos käsitletud kohtuasjade lahendamine, leida lahend ex aequo et bono, kui pooled selles kokku lepivad.

Artikkel 294. Eelmenetlus

1. Artiklis 287 ettenähtud kohus või vahekohus, kellele esitatakse artiklis 297 nimetatud vaidlusega seotud taotlus, otsustab ühe poole nõudmisel või proprio motu, kas nõue kujutab endast kohtu või vahekohtu menetluse kuritarvitamist või kas see on prima facie põhjendatud. Kui kohus või vahekohus otsustab, et nõue kujutab endast kohtu või vahekohtu menetluse kuritarvitamist või see on prima facie põhjendamata, lõpetab ta menetluse.

2. Taotluse vastuvõtmise järel teavitab kohus või vahekohus taotlusest viivitamata teist poolt või teisi pooli ning määrab aja, mille v��ltel pooled võivad nõuda lõike 1 kohase otsuse tegemist.

3. Käesolev artikkel ei piira ühegi vaidluspoole õigusi esitada kooskõlas menetlusreeglitega esmaseid vastuväiteid.

Artikkel 295. Siseriiklike õigusemõistmise võimaluste ammendamine

Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse võib osalisriik anda käesolevas osas sätestatud menetlusse rahvusvahelises õiguses ettenähtud juhtudel ainult pärast seda, kui siseriikliku õigusemõistmise võimalused on ammendatud.

Artikkel 296. Otsuste lõplikkus ja kohustuslikkus

1. Käesoleva jao järgi pädeva kohtu või vahekohtu otsus on lõplik ja kõik vaidluspooled peavad seda täitma.

2. Otsus on kohustuslik ainult vaidluspooltele ja ainult vaidlusasjas.

3. jagu. 2. JAO KOHALDAMISE PIIRANGUD JA ERANDID

Artikkel 297. 2. jao kohaldamise piirangud

1. Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, mis on seotud rannikuriigile konventsioonis ettenähtud suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni teostamisega, võetakse 2. jaos sätestatud menetlusse, kui:
a) rannikuriik on väidetavalt rikkunud konventsioonis ettenähtud laevasõidu, ülelennu või merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamise vabadusi ja õigusi või teisi artiklis 58 nimetatud rahvusvaheliselt seaduslikke merekasutusviise;
b) riik on väidetavalt rikkunud eespool nimetatud vabaduste, õiguste ja kasutusviiside teostamisel konventsiooni nõudeid või konventsiooni alusel rannikuriigi vastuvõetud nõudeid või teisi konventsiooniga kooskõlas olevaid rahvusvahelise õiguse nõudeid või
c) rannikuriik on väidetavalt rikkunud tema suhtes kohaldatavaid merekeskkonna kaitsmise ja säästmise rahvusvahelisi nõudeid, mis on kehtestatud konventsiooniga või pädeva rahvusvahelise organisatsiooni kaudu või mille on kehtestanud konventsiooniga kooskõlas kokkukutsutud diplomaatiline konverents.

2. a) Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, mis on seotud mereuuringutega, lahendatakse kooskõlas 2. jaoga, arvestades rannikuriigi õigust jätta 2. jagu kohaldamata vaidlustele, mis tekivad:
i) rannikuriigi õiguse või diskretsiooni teostamisest artikli 246 kohaselt või
ii) rannikuriigi otsusest peatada või katkestada teadusuuring artikli 253 kohaselt.
b) Vaidlus, mis tekib teadusuuringuid korraldava riigi väitest, et rannikuriik ei teosta talle artiklite 246 ja 253 alusel kuuluvaid õigusi konventsiooniga kooskõlas oleval viisil, kohaldatakse ühe poole taotlusel V lisa 2. jao järgi lepitusmenetlust eeldusel, et lepituskomisjon ei kahtle rannikuriigi diskretsioonis määrata artikli 246 lõikes 6 nimetatud eripiirkondi või rannikuriigi õiguses keelduda artikli 246 lõike 5 alusel.

3. a) Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, mis on seotud kalandusega, lahendatakse kooskõlas 2. jaoga; rannikuriik ei ole kohustatud nõustuma selliselt lahendama vaidlusi, mis käsitlevad tema suveräänseid õigusi või nende teostamist majandusvööndis paiknevate elusloodusvarade suhtes, nagu rannikuriigi diskretsiooni määrata kindlaks lubatav väljapüük, püügivõimsus ja teistele riikidele ülejääkide eraldamine ning kehtestada õigusaktides säilitamis- ja korralduslikke tingimusi.
b) Kui käesoleva osa 1. jao alusel lahendusele ei jõuta, kohaldatakse vaidlusele ühe poole taotlusel lepitusmenetlust V lisa 2. jao alusel, kui väidetavalt:
i) rannikuriik ei ole ilmselgelt suutnud täita oma kohustusi ega võtta elusloodusvara püsimajäämiseks majandusvööndis õigeid säilitamis- ja korralduslikke meetmeid;
ii) rannikuriik on teise riigi taotluse järel meelevaldselt keeldunud kindlaks määramast nende varude lubatavat väljapüüki ja püügivõimsust, mille püüdmisest on teine riik huvitatud, või
iii) rannikuriik on meelevaldselt keeldunud eraldamast artiklite 62, 69 ja 70 ning konventsiooni alusel tema enda kehtestatud tingimuste alusel teisele riigile kogu ülejääki või osa sellest, millest ta on teatanud.
c) Ühelgi juhtumil ei asenda lepituskomisjon rannikuriigi diskretsiooni enda omaga.
d) Lepituskomisjoni aruanne edastatakse asjaomastele rahvusvahelistele organisatsioonidele.
e) Selleks et lahendada artiklite 69 ja 70 alusel läbiräägitavate lepingute tõlgendamis- ja kohaldamisvaidlusi ning neid oluliselt vähendada, lisavad osalisriigid nimetatud lepingutesse sätte asjakohaste meetmete ning menetluste kohta, kui osalisriigid ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 298. Valikulised erandid 2. jao kohaldamise suhtes

1. Konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes või igal ajal pärast neid toiminguid võib riik, piiramata 1. jaost tulenevaid kohustusi, kirjalikult teatada, et ta ei kohalda ühte või mitut 2. jaos sätestatud menetlust järgmistele vaidlustele:
a) i) vaidlused artiklite 15, 74 ja 83 tõlgendamise või kohaldamise asjas seoses merepiiridega või ajalooliste lahtede või õigustega eeldusel, et kui vaidlus tekib pärast konventsiooni jõustumist ning pooled ei jõua mõistliku ajavahemiku jooksul läbirääkimiste teel kokkuleppele, nõustub sellise teate edastanud riik teise poole taotlusel vaidluse lahendamisega V lisa 2. jao kohases lepitusmenetluses; sellist lepitusmenetlust ei kohaldata vaidlusele, millega kaasneb teise lahendamata vaidluse arutamine seoses maismaa- või saarte territooriumi suveräänsuse või muude õigustega;
ii) kui lepituskomisjon on esitanud oma aruande, mis sisaldab asjakohaseid põhjendusi, räägivad pooled selle aruande alusel läbi; kui läbirääkimiste tulemusena kokku ei lepita, lahendatakse vaidlus poolte kokkuleppel 2. jaos ettenähtud menetluses, kui pooled ei lepi kokku teisiti;
iii) käesolevat punkti ei kohaldata poolte kokkuleppel lõplikult lahendatud merepiirivaidlustele või vaidlustele, mida on ette nähtud lahendada pooltele kohustusliku kahe- või mitmepoolse kokkuleppe alusel;
b) riigile kuuluvate mitteärilistel eesmärkidel kasutatavate laevade ja õhusõidukite sõjategevuses osalemisega või muud sõjategevusega seotud vaidlused ja vaidlused, mis on tekkinud seaduste täitmise tagamisega seoses suveräänsete õiguste teostamisega ning mis ei kuulu artikli 297 lõike 2 või 3 alusel kohtu või vahekohtu pädevusse;
c) vaidlused, mille puhul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu täidab talle Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjaga määratud ülesandeid, välja arvatud juhul, kui Julgeolekunõukogu otsustab küsimuse oma päevakorrast välja jätta või kutsub pooli üles lahendama vaidluse käesolevas konventsioonis sätestatud korras.

2. Lõike 1 alusel teate edastanud osalisriik võib selle igal ajal tagasi võtta või nõustuda sellega, et teates nimetatud vaidlusele kohaldatakse konventsioonis sätestatud menetlust.

3. Lõike 1 alusel teate edastanud osalisriigil ei ole õigust teise osalisriigi nõusolekuta kohaldada vaidlusele konventsioonis ettenähtud menetlust, kui ta on välistanud selle vaidluse suhtes konventsiooni kohaldamise.

4. Kui üks osalisriik on edastanud lõike 1 punkti a alusel deklaratsiooni, võib teine osalisriik kohaldada vaidlusele teates nimetatud menetlust.

5. Uue teate edastamine või teate tagasivõtt ei mõjuta käesoleva artikli alusel toimuvat kohtu või vahekohtu menetlust, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

6. Käesoleva artikli alusel edastatavad teated ja teadete tagasivõtu teated antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes edastab nende koopiad osalisriikidele.

Artikkel 299. Poolte õigus menetluses kokku leppida

1. Kui vaidlusele ei kohaldata 2. jaos sätestatud menetlust artikli 297 või artiklis 298 nimetatud teate alusel, v��ib nimetatud menetlust kohaldada ainult vaidluspoolte nõusolekul.

2. Käesolev jagu ei piira vaidluspoolte õigust leppida vaidluse lahendamiseks kokku mõnes muus menetluses või jõuda sõbralikule kokkuleppele.

XVI osa
ÜLDSÄTTED

Artikkel 300. Heausksus ja õiguste kuritarvitamine

Osalisriigid täidavad käesoleva konventsiooni alusel võetud kohustusi heauskselt ega kuritarvita konventsiooniga tunnustatud jurisdiktsiooni ega muid õigusi ja vabadusi.

Artikkel 301. Mere rahumeelne kasutamine

Konventsioonist tulenevaid õigusi kasutades ja kohustusi täites loobuvad osalisriigid teiste riikide territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise iseseisvuse vastu jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest või muust tegevusest, mis on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvate rahvusvahelise õiguse põhimõtetega.

Artikkel 302. Teabe avaldamine

Konventsiooniga ettenähtud vaidluste menetlemise õigust kasutades ei ole osalisriigid kohustatud esitama teavet, mille avaldamine on vastuolus tema julgeolekuhuvidega.

Artikkel 303. Meres leiduvad arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed

1. Riigid on kohustatud kaitsma meres leiduvaid arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemeid ja teevad sel eesmärgil koostööd.

2. Selliste esemetega kaubitsemise kontrollimiseks võib rannikuriik artiklit 33 kohaldades lähtuda asjaolust, et nimetatud artiklis käsitletud merepiirkonnast ilma rannikuriigi nõusolekuta esemete eemaldamine merepõhjalt on artiklis nimetatud õigusaktide rikkumine tema territooriumil või territoriaalmeres.

3. Käesolev artikkel ei mõjuta identifitseeritavate omanike õigusi, päästeõigust või mereõiguse eeskirju ega kultuurivahetust käsitlevaid seadusi ja asjakohast praktikat.

4. Käesolev artikkel ei kahjusta teisi arheoloogilise või ajaloolise väärtusega esemete kaitset käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid ega rahvusvahelise õiguse nõudeid.

Artikkel 304. Vastutus kahju tekitamise eest

Konventsiooni sätted, mis käsitlevad vastutust kahju tekitamise eest, ei piira vastutust käsitlevate eeskirjade kohaldamist ega uute eeskirjade väljatöötamist rahvusvahelise õiguse alusel.

XVII osa
LÕPPSÄTTED

Artikkel 305. Allakirjutamine

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud:
a) kõigile riikidele;
b) Namiibiale, keda esindab Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis Namiibia nõukogu;
c) kõigile omavalitsuslikele assotsieerunud riikidele, kes on selle staatuse saanud enesemääramise teel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni järelevalve all ja mille Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on heaks kiitnud kooskõlas peaassamblee resolutsiooniga 1514 (XV) ning kellel on konventsiooniga reguleeritud küsimustes pädevus, sealhulgas pädevus ühineda neid küsimusi käsitlevate lepingutega;
d) asjakohaste assotsieerumiskirjade alusel kõigile assotsieerunud omavalitsusega riikidele, kellel on konventsiooniga reguleeritud küsimustes pädevus, sealhulgas pädevus ühineda neid küsimusi käsitlevate lepingutega;
e) kõigile täieliku siseriikliku omavalitsusega territooriumidele, keda on sellisena tunnustanud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, kuid kes ei ole veel saavutanud täielikku iseseisvust kooskõlas peaassamblee resolutsiooniga 1514 (XV) ja kellel on konventsiooniga reguleeritud küsimustes pädevus, sealhulgas pädevus ühineda neid küsimusi käsitlevate lepingutega;
f) IX lisa kohaselt rahvusvahelistele organisatsioonidele.

2. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud kuni 9. detsembrini 1984 Jamaica välisministeeriumis ja 1. juulist 1983 kuni 9. detsembrini 1984 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis.

Artikkel 306. Ratifitseerimine ja ametlik kinnitamine

Konventsiooni ratifitseerivad riigid ja teised artikli 305 lõike 1 punktides b, c, d ja e nimetatud üksused ning konventsiooni kinnitavad ametlikult artikli 305 lõike 1 punktis f nimetatud üksused IX lisa alusel. Ratifitseerimiskirjad ja ametliku kinnitamise kirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 307. Ühinemine

Konventsioon jääb riikidele ja teistele artiklis 305 nimetatud üksustele ühinemiseks avatuks. Artikli 305 lõike 1 punktis f nimetatud üksused ühinevad kooskõlas IX lisaga. Ühinemiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 308. Jõustumine

1. Konventsioon jõustub kuuekümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmise päevast arvates kaheteistkümne kuu pärast.

2. Kui riik ratifitseerib konventsiooni või ühineb sellega pärast kuuekümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon lõike 1 kohaselt ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmisest arvates kolmekümnendal päeval.

3. Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni assamblee tuleb kokku konventsiooni jõustumise päeval ja valib organisatsiooni nõukogu. Esimene nõukogu moodustatakse artikli 161 põhimõtete kohaselt, kui artiklit ei saa otse kohaldada.

4. Ettevalmistuskomisjoni koostatud reeglite, eeskirjade ja korra eelnõusid kohaldatakse ajutiselt, kuni organisatsioon need XI osa kohaselt vastu võtab.

5. Organisatsioon ja selle organid tegutsevad kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmanda mereõiguse konverentsi ettevalmistavaid investeeringuid käsitleva II resolutsiooniga ja ettevalmistuskomisjoni selle resolutsiooni alusel tehtud otsustega.

Artikkel 309. Reservatsioonid ja erandid

Konventsiooni suhtes ei saa teha reservatsioone ega erandeid, välja arvatud juhul, kui konventsiooni teised artiklid seda sõnaselgelt võimaldavad.

Artikkel 310. Deklaratsioonid ja avaldused

Artikkel 309 ei välista, et riik võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes teha deklaratsioone või avaldusi, et muu hulgas ühtlustada oma õigusakte konventsiooni sätetega eeldusel, et nimetatud deklaratsioonid või avaldused ei välista tema suhtes konventsiooni kohaldamist ega muuda seda.

Artikkel 311. Seos teiste konventsioonide ja muude rahvusvaheliste lepingutega

1. Käesolev konventsioon on osalisriikide jaoks ülimuslik 29. aprilli 1958. aastal Genfis vastuvõetud mereõiguse konventsioonide suhtes.

2. Käesolev konventsioon ei muuda osalisriikide teistest käesoleva konventsiooniga kooskõlas olevatest lepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi, mis võimaldavad teistel osalisriikidel järgida oma käesolevast konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi.

3. Kaks või mitu osalisriiki võivad sõlmida üksnes omavahelisel suhtlemisel kohaldatavaid konventsiooni sätteid muutvaid või peatavaid lepinguid, tingimusel et need lepingud ei lähe vastuollu konventsiooni põhimõtete ja eesmärkidega ega takista teistel osalisriikidel järgida oma käesolevast konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi.

4. Osalisriigid, kes kavatsevad sõlmida lõikes 3 nimetatud lepingu, teavitavad konventsiooni hoiulevõtja kaudu teisi osalisriike oma kavatsusest ning selle lepinguga ettenähtud muudatustest või peatamisest.

5. Käesolev artikkel ei mõjuta osalisriigi õigust sõlmida konventsiooni teiste artiklite alusel rahvusvahelisi lepinguid või jätkata sõlmitud lepingute kohaldamist.

6. Osalisriigid lepivad kokku, et artiklis 136 nimetatud inimkonna ühisvara põhimõtet ei muudeta ning nad ei hakka ühegi selle sätte suhtes piiranguid võimaldava lepingu pooleks.

Artikkel 312. Muudatuste tegemine

1. Konventsiooni jõustumisest arvates kümne aasta möödudes võib osalisriik teha Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile saadetavas kirjalikus teates ettepaneku konventsiooni nende osade muutmiseks, mis ei käsitle süvamerepõhjas toimuvat tegevust, ja taotleda muudatusettepanekute arutamiseks konverentsi kokkukutsumist. Peasekretär edastab teate kõigile osalisriikidele. Kui teate edastamisest arvates kaheteistkümne kuu pärast on ettepaneku heaks kiitnud vähemalt pool osalisriikidest, kutsub peasekretär konverentsi kokku.

2. Muudatuste tegemise konverentsil kohaldatakse sama menetlust kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmandal mereõiguse konverentsil, kui konverents ei otsusta teisiti. Konverents teeb kõik võimaliku, et jõuda muudatustes kokkuleppele konsensuse alusel ning et hääletatakse ainult siis, kui konsensuse saavutamise võimalused on ammendatud.

Artikkel 313. Muudatuste tegemine lihtmenetluse abil

1. Kui osalisriik teeb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile saadetavas kirjalikus teates ettepaneku muu kui süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitleva osa muutmiseks, võib korraldada lihtmenetluse konverentsi kokku kutsumata. Peasekretär edastab sellekohase teate kõigile osalisriikidele.

2. Kui teate edastamisest arvates kaheteistkümne kuu pärast on mõni osalisriik teatanud, et ta muudatusettepaneku või selle lihtmenetluses vastuvõtmisega ei nõustu, lükatakse muudatusettepanek tagasi. Peasekretär teavitab sellest viivitamata osalisriike.

3. Kui teate edastamisest arvates kaheteistkümne kuu pärast ei ole ükski riik muudatusettepaneku või selle lihtmenetluses vastuvõtmise suhtes vastuseisu väljendanud, on muudatusettepanek vastu võetud. Peasekretär teavitab osalisriike muudatusettepaneku vastuvõtmisest.

Artikkel 314. Süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitlevate sätete muutmine

1. Osalisriik võib organisatsiooni peasekretärile saadetavas kirjalikus teates teha ettepaneku muuta VI lisa 4. jao sätteid või süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitlevaid muid sätteid. Peasekretär edastab teate osalisriikidele. Muudatusettepaneku kiidab assamblee heaks nõukogu ettepanekul. Neisse organitesse kuuluvatel osalisriikide esindajatel on täielik volitus muudatusettepanekuid arutada ja need heaks kiita. Kui nõukogu ja assamblee on muudatusettepaneku heaks kiitnud, on see vastu võetud.

2. Enne muudatusettepaneku lõike 1 alusel heakskiitmist teevad nõukogu ja assamblee kindlaks, et see ei mõjuta artikli 155 kohaselt toimuva läbivaatamise konverentsi menetluse ajal süvamerepõhja loodusvarade uurimist ja kasutamist.

Artikkel 315. Muudatuste allakirjutamine, ratifitseerimine ja nendega ühinemine ning muudatuste autentsed tekstid

1. Konventsiooni muudatuste vastuvõtmisest arvates kaheteistkümne kuu jooksul on muudatused osalisriikidele allakirjutamiseks avatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni New Yorgi peakorteris, kui muudatuses ei nähta ette teisiti.

2. Artikleid 306, 307 ja 320 kohaldatakse konventsiooni kõigile muudatustele.

Artikkel 316. Muudatuste jõustumine

1. Peale lõikes 5 nimetatud muudatuste jõustuvad konventsiooni muudatused neid ratifitseerivate või nendega ühinevate riikide suhtes kolmekümnendal päeval pärast seda, kui kaks kolmandikku osalisriikidest või 60 osalisriiki on ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiule andnud, olenevalt sellest, kumb hulk on suurem. Muudatus ei takista teistel osalisriikidel järgida konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi.

2. Muudatuses võib ette näha, et selle jõustumiseks on vaja rohkem ratifitseerimisi või ühinemisi, kui on ette nähtud käesolevas artiklis.

3. Lõikes 1 nimetatud muudatuse ratifitseerinud või sellega ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmise ajal ühinenud riikide suhtes jõustub muudatus kolmekümnendal päeval pärast ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist.

4. Kui riik saab konventsiooni osalisriigiks pärast lõikes 1 nimetatud muudatuse jõustumist ning ta ei väljenda muud kavatsust:
a) käsitatakse teda muudetud konventsiooni osalisriigina;
b) käsitatakse teda muutmata konventsiooni osalisriigina sellise riigi suhtes, kes ei ole kohustatud muudatusi järgima.

5. Süvamerepõhjas toimuvat tegevust reguleeriva sätte või VI lisa muudatus jõustub kõigi osalisriikide suhtes ühe aasta möödudes päevast, mil kolm neljandikku osalisriikidest on oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiule andnud.

6. Riik, kellest saab käesoleva konventsiooni osaline pärast muudatuste jõustumist lõike 5 kohaselt, loetakse muudetud konventsiooni osaliseks.

Artikkel 317. Denonsseerimine

1. Osalisriik võib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile edastatud kirjaliku teatega konventsiooni denonsseerida ning ta võib seda põhjendada. Põhjuste nimetamata jätmine ei mõjuta denonsseerimise kehtivust. Denonsseerimine jõustub teate kättesaamisest arvates ühe aasta pärast või teates ettenähtud hilisemal kuupäeval.

2. Denonsseerimine ei vabasta riiki konventsiooni osalisriigiks oldud aja jooksul tekkinud rahalistest ja lepingulistest kohustustest ega mõjuta selle riigi suhtes konventsioonist tekkinud õigusi või kohustusi või õiguslikku seisundit.

3. Denonsseerimine ei vabasta osalisriiki konventsioonis sisalduvate nende kohustuste täitmisest, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest käesolevast konventsioonist sõltumata.

Artikkel 318. Lisad

Lisad on konventsiooni lahutamatu osa ning kui viidatakse konventsioonile või selle osale, peetakse silmas ka lisasid või nende osi, kui ei ole sõnaselgelt ette nähtud teisiti.

Artikkel 319. Hoiulevõtja

1. Konventsiooni ja selle muudatuste hoiulevõtja on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

2. Lisaks hoiulevõtmisele peasekretär:
a) annab osalisriikidele, Rahvusvahelisele Süvamerepõhja Organisatsioonile ja pädevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele aru konventsiooniga seotud üldist laadi küsimuste kohta;
b) teavitab Rahvusvahelist Süvamerepõhja Organisatsiooni igast konventsiooni ja selle muudatuste ratifitseerimisest ja ametlikust kinnitamisest ning nendega ühinemisest ja konventsiooni denonsseerimisest;
c) teavitab osalisriike artikli 311 lõike 4 alusel sõlmitavatest lepingutest;
d) edastab osalisriikidele ratifitseerimiseks või ühinemiseks kooskõlas konventsiooniga vastuvõetud muudatused;
e) konventsiooni järgides korraldab vajalikke kohtumisi.

3. a) Peasekretär edastab artiklis 156 nimetatud vaatlejatele nende teavitamiseks:
i) lõike 2 punktis a nimetatud aruanded;
ii) lõike 2 punktides b ja c nimetatud teated;
iii) lõike 2 punktis d nimetatud muudatuste teksti.
b) Peasekretär kutsub kõnealused vaatlejad lõike 2 punktis e nimetatud osalisriikide kohtumistele vaatlejateks.

Artikkel 320. Autentsed tekstid

Konventsiooni araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne originaaltekst on võrdselt autentsed ning need antakse artikli 305 lõike 2 kohaselt hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Selle kinnituseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud kümnendal detsembril tuhande üheksasaja kaheksakümne teisel aastal Montego Bays.

LISAD

I lisa

PIKA RÄNDEGA LIIGID

1. Pikkuim-tuun: Thunnus alalunga
2. Harilik tuun: Thunnus thynnus
3. Suursilm-tuun: Thunnus obesus
4. Vööttuun: Katsuwonus pelamis
5. Kulduim-tuun: Thunnus albacares
6. Mustuim-tuun: Thunnus atlanticus
7. Väiketuunid: Euthynnus alletteratus; Euthynnus affinis
8. Siniuim-tuun: Thunnus maccoyii
9. Makrelltuun: Auxis thazard; Auxis rochei
10. Latikalised: sugukond Bramidae
11. Marliinid: Tetrapturus angustirostris; Tetrapturus belone; Tetrapturus pfluegeri; Tetrapturus albidus; Tetrapturus audax; Tetrapturus georgei; Makaira mazara; Makaira indica; Makaira nigricans
12. Purikalalised: Istiophorus platypterus; Istiophorus albicans
13. Mõõkkala: Xiphias gladius
14. Makrellhauglased: Scomberesox saurus; Cololabis saira; Cololabis adocetus; Scomberesox saurus scombroides
15. Kuldmakrelllased: Coryphaena hippurus; Coryphaena equiselis
16. Ookeanihaid: Hexanchus griseus; Cetorhinus maximus; sugukond Alopiidae; Rhincodon typus; sugukond Carcharhinidae; sugukond Sphyrnidae; sugukond Isurida
17. Vaalalised: sugukond Physeteridae; sugukond Balaenopteridae; sugukond Balaenidae; sugukond Eschrichtiidae; sugukond Monodontidae; sugukond Ziphiidae; sugukond Delphinida

II lisa

MANDRILAVA PIIRIKOMISJON

Artikkel 1

Artikli 76 kohaselt asutatakse üle 200 meremiili kaugusele ulatuva mandrilava piirikomisjon järgnevate artiklite alusel.

Artikkel 2

1. Komisjonis on 21 geoloogia, geofüüsika või hüdrograafia ala asjatundjast liiget, kelle konventsiooni osalisriigid valivad oma kodanike hulgast tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõtet arvestades ning kes esindavad iseennast.

2. Esimesed valimised toimuvad esimesel võimalusel, kuid igal juhul konventsiooni jõustumisest arvates 18 kuu jooksul. Vähemalt kolm kuud enne korralisi valimisi saadab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär osalisriikidele kirja palvega esitada pärast asjakohaseid piirkondlikke arutelusid kolme kuu jooksul kandidaadid. Peasekretär koostab esitatud kandidaatidest tähestikulises järjestuses nimekirja ning esitab selle liikmesriikidele.

3. Komisjoni liikmed valitakse osalisriikide kohtumisel, mille korraldab peasekretär Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris. Kvoorumi moodustab kaks kolmandikku osalisriikidest ning valituks osutub kandidaat, kes saab kahe kolmandiku kohalviibivate ja hääletusel osalevate osalisriigi esindajate hääled. Igast geograafilisest piirkonnast valitakse vähemalt kolm esindajat.

4. Komisjoni liikmed valitakse ametisse viieks aastaks. Neid on õigus tagasi valida.

5. Komisjoni liikme kandidaadi esitanud osalisriik katab liikme kulud komisjoni töös osalemise vältel. Asjaomane rannikuriik katab liikme kulud seoses käesoleva lisa artikli 3 lõike 1 punktis b ettenähtud nõustamisega. Komisjoni sekretariaadi moodustamise korraldab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

Artikkel 3

1. Komisjoni ülesanded on:
a) vaadata läbi rannikuriikide esitatud andmed ja muud materjalid, mis käsitlevad mandrilava välispiire aladel, kus piirid ulatuvad üle 200 meremiili, ning anda soovitusi artikli 76 ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmanda mereõiguse konverentsi 29. augustil 1980 vastuvõetud vastastikuse mõistmise memorandumi alusel;
b) pakkuda asjaomase rannikuriigi taotlusel teaduslikku ja tehnilist nõustamist punktis a nimetatud andmete ja materjalide ettevalmistamisel.

2. Komisjon võib vajalikuks peetaval määral teha UNESCO valitsustevahelise okeanograafiakomisjoni, Rahvusvahelise Hüdrograafiaorganisatsiooni ja teiste pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega koostööd, et vahetada teadus- ja tehnikateavet, mis võib abistada komisjoni tema ülesannete täitmisel.

Artikkel 4

Kui rannikuriik kavatseb artikli 76 alusel määrata oma mandrilava v��lispiirid kaugemale kui 200 meremiili, esitab ta komisjonile piiri kohta üksikasjad koos teadus- ja tehnikaandmetega esimesel võimalusel, kuid igal juhul kümne aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist selle riigi suhtes. Rannikuriik esitab ka kõigi komisjoni liikmete nimed, kes teda teadus- või tehnikaküsimustes nõustasid.

Artikkel 5

Komisjon tegutseb seitsmeliikmeliste allkomisjonide kaudu, mis on moodustatud tasakaalustatuse põhimõttel ja rannikuriigi esildise üksikasju arvestades, kui komisjon ei otsusta teisiti. Esildise teinud rannikuriigi kodanikest komisjoni liikmed ning rannikuriiki teadus- ja tehnikaküsimustes nõustanud komisjoni liikmed selle esildisega tegelevasse allkomisjoni ei kuulu, kuid neil on õigus osaleda liikmetena komisjoni töös, kui esildist arutatakse. Komisjonile esildise teinud rannikuriigi esindajad võivad osaleda asjaomases töös ilma hääleõiguseta.

Artikkel 6

1. Allkomisjon esitab komisjonile oma soovitused.

2. Komisjon kiidab allkomisjoni esitatud soovituse heaks kohalviibivate ja hääletusel osalevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega.

3. Komisjoni soovitused esitatakse kirjalikult materjalid esitanud rannikuriigile ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 7

Rannikuriigid kehtestavad mandrilava välispiirid artikli 76 lõike 8 ning asjakohase siseriikliku menetluse alusel.

Artikkel 8

Kui rannikuriik ei nõustu komisjoni soovitustega, teeb ta põhjendatud ajavahemiku jooksul komisjonile muudetud või uue esildise.

Artikkel 9

Komisjoni võetavad meetmed ei mõjuta piiride määramist vastastikku asetsevate või külgnevate rannikutega riikide vahel.

III lisa

LOODUSVARADE GEOLOOGILISTE OTSINGUTE JA UURINGUTE NING KASUTAMISE PÕHITINGIMUSED

Artikkel 1. Omandiõigus maavaradele

Omandiõigus maavaradele läheb ammutamisel üle kooskõlas käesoleva konventsiooniga.

Artikkel 2. Geoloogilised otsingud

1. a) Organisatsioon soodustab süvamerepõhjas geoloogiliste otsingute korraldamist.
b) Geoloogilisi otsinguid korraldatakse pärast seda, kui organisatsioon on saanud kirjaliku lubaduse, et geoloogilisi otsinguid tehakse käesolevat konventsiooni järgides ning kooskõlas organisatsiooni artiklites 143 ja 144 nimetatud koolitusalast koostööd ja merekaitset käsitlevate reeglite, eeskirjade ja korraga ning et tunnustatakse organisatsiooni kontrolli nende nõuete täitmise üle. Geoloogiliste otsingute korraldaja annab organisatsioonile teada ligikaudse ala või ligikaudsed alad, kus ta geoloogilisi otsinguid kavatseb teha.
c) Samal alal võib geoloogilisi otsinguid teha ühel ajal mitu teostajat.

2. Geoloogilised otsingud ei anna selle teostajale loodusvarade suhtes mingeid õigusi. Teostaja võib ammutada teatud hulga loodusvarasid katsete tegemiseks.

Artikkel 3. Uuringud ja kasutamine

1. Ettevõte, osalisriigid ja teised artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud isikud võivad taotleda süvamerepõhjas toimuva tegevuse tööplaanidele organisatsiooni kinnitust.

2. Ettevõte võib taotluse esitada süvamerepõhja mis tahes osa kohta, kuid teiste reserveeritud ala kohta esitatud taotlustele kehtivad käesoleva lisa artiklis 9 sätestatud lisatingimused.

3. Uuringuid ja kasutamist korraldatakse ainult aladel, mida on kirjeldatud artikli 153 lõikes 3 nimetatud ning konventsiooni ja organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt kinnitatud tööplaanides.

4. Kinnitatud tööplaanid:
a) on kooskõlas käesoleva konventsiooni ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga;
b) sätestavad artikli 153 lõike 4 alusel organisatsiooni kontrolli süvamerep��hjas toimuva tegevuse üle;
c) annavad ettevõtjale organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt ainuõiguse uurida ja kasutada täpsustatud kategooria loodusvarasid tööplaanis kirjeldatud alal. Kui taotluse esitaja esitab kinnitamiseks tööplaani, mis hõlmab ainult uurimisetappi või kasutamisetappi, annab kinnitatud tööplaan ainuõigused ainult selle etapi suhtes.

5. Organisatsiooni kinnituse saamisel on tööplaanid organisatsiooni ja taotluse esitaja või esitajate vahel sõlmitud lepingu vormis, välja arvatud ettevõtte esitatud tööplaanid.

Artikkel 4. Taotlejate sobivus

1. Muud taotlejad kui ettevõte on sobivad, kui neil on artikli 153 lõike 2 punktis b nõutud kodakondsus või riikkondsus või kontroll ja toetus ning kui nad järgivad nõutud korda ning vastavad organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras sisalduvatele sobivusnormidele.

2. Sobivusnormid on seotud taotleja rahaliste ja tehniliste võimalustega ning tema tegevusega varasemate organisatsiooniga sõlmitud lepingute täitmisel, välja arvatud lõikes 6 sätestatud juhtudel.

3. Kõiki taotlejaid toetab kodakondsusjärgne osalisriik; kui taotlejal on rohkem kui üks kodakondsus või riikkondsus, nagu mitme riigi esindajate täisühingu või konsortsiumi korral, toetavad taotlejat kõik asjaomased osalisriigid või kui taotlejat kontrollib tegelikult teine osalisriik või selle kodanikud, toetavad taotlust mõlemad osalisriigid. Toetusnõuete rakendamise kriteeriumid ja kord esitatakse organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras.

4. Toetajariik või -riigid vastutavad artikli 139 kohaselt oma õigussüsteemi piires, et toetatav töövõtja korraldab süvamerepõhjas tegevust kooskõlas lepingu tingimuste ja konventsioonist tulenevate kohustustega. Toetajariik ei vastuta tema toetatava töövõtja kohustuste täitmata jätmise eest, kui osalisriik on kehtestanud asjakohased õigusaktid ning võtnud haldusmeetmeid selle tagamiseks, et tema jurisdiktsiooni alla kuuluvad isikud järgivad neid kohustusi.

5. Taotluse esitanud osalisriikide sobivuse hindamise menetluses arvestatakse nende staatust.

6. Sobivusnormid nõuavad, et eranditult kõik taotlejad kohustuvad taotluse osana:
a) järgima XI osas ettenähtud kohustusi, organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning organisatsiooni organite otsuseid ja organisatsiooniga sõlmitud lepingu tingimusi;
b) tunnustama organisatsiooni konventsiooniga ettenähtud kontrolli süvamerepõhjas toimuva tegevuse üle;
c) esitama organisatsioonile kirjaliku kinnituse, et lepingust tulenevaid kohustusi täidetakse heas usus;
d) järgima käesoleva lisa artiklis 5 ettenähtud tehnoloogia edasiandmise sätteid.

Artikkel 5. Tehnoloogia edasiandmine

1. Tööplaani esitamisel teevad kõik taotlejad organisatsioonile kättesaadavaks süvamerepõhjas toimuvas tegevuses kasutatavate seadmete ja meetodite üldkirjelduse ning muu asjakohase mittevaralise teabe nimetatud tehnoloogia omadustest ning kohast, kus see on kättesaadav.

2. Ettevõtjad teavitavad organisatsiooni muudatustest lõike 1 alusel esitatud kirjeldustes ja teabes, kui tehnoloogiat oluliselt muudetakse või tehakse uuendusi.

3. Süvamerepõhjas toimuvat tegevust käsitlevates lepingutes on töövõtjale ette nähtud järgmised kohustused:
a) teha organisatsiooni soovil õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel ettevõttele kättesaadavaks tehnoloogia, mida ta süvamerepõhjas lepingu alusel tegutsemisel kasutab ning mida töövõtjal on seaduslik õigus edasi anda. Seda tehakse litsentside või muude asjakohaste kokkulepete alusel, mille üle töövõtja ettevõttega läbi räägib ning mis lisatakse lepingule täiendava kokkuleppena. Selle kohustuse täitmist võib nõuda ainult juhul, kui ettevõte ei ole võimeline sama või võrdväärset tehnoloogiat turult õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel hankima;
b) saada lepingu alusel süvamerepõhjas toimuvas tegevuses kasutatava tehnoloogia omaniku kirjalik kinnitus, et viimane teeb tehnoloogia, mis ei ole turul üldkättesaadav ja mida ei reguleerita punktiga a, organisatsiooni taotlusel ettevõttele litsentsi või muu asjakohase kokkuleppe alusel ning õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel kättesaadavaks samas ulatuses, kui see on kättesaadav töövõtjale. Kui kinnitust ei saada, ei kasuta töövõtja nimetatud tehnoloogiat süvamerepõhjas toimuvas tegevuses;
c) ettevõtte taotlusel saada omanikult lepingu alusel ning võimaluse korral ilma töövõtjale suuri kulutusi tekitamata seaduslik õigus anda ettevõttele edasi töövõtja süvamerepõhjas kasutatavat tehnoloogiat, mida töövõtjal ei ole õigust muul seaduslikul viisil edasi anda ning mis ei ole turul üldkättesaadav. Kui töövõtjal ja tehnoloogia omanikul on oluline ärisuhe, määrab see ärisuhe ja kontrolli või mõju osatähtsus, kas kõik v��imalikud meetmed on niisuguse õiguse saamiseks võetud. Kui töövõtjal on omaniku üle tegelik kontroll ning ta ei ole saanud omanikult seaduslikku õigust, arvestatakse seda töövõtja sobivuse hindamisel, kui viimane esitab järgmise tööplaani kinnitamise taotluse;
d) ettevõtte taotlusel lihtsustada ettevõttel punktis b nimetatud tehnoloogia omandamist litsentsi või muu asjakohase kokkuleppe alusel ning õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel, kui ettevõte otsustab tehnoloogia omanikuga ise läbirääkimisi pidada;
e) võtta punktides a, b, c ja d nimetatud meetmeid arengumaa või arengumaade rühma heaks, kui need on taotlenud lepingut käesoleva lisa artikli 9 alusel, eeldusel et meetmed piirduvad töövõtja käesoleva lisa artikli 8 kohaselt reserveeritud ala kasutamisega ning et arengumaa või arengumaade rühma taotletav leping ei hõlma tehnoloogia edasiandmist kolmandale riigile või kolmanda riigi kodanikele. Nimetatud kohustust ei kohaldata töövõtjale, kui ettevõte ei ole tehnoloogiat taotlenud või töövõtja ei ole tehnoloogiat ettevõttele edasi andnud.

4. Vaidlused lõikes 3 esitatud kohustuste ning lepingu muude sätete üle tuleb lahendada XI osa kohaselt ning nende kohustuste rikkumisel võib käesoleva lisa artikli 18 alusel lepingu peatada või lõpetada või määrata rahatrahve. Vaidlused selle üle, kas töövõtja pakkumised järgivad õiglasi ja põhjendatud kaubandustingimusi, esitab ükskõik kumb pool lahendamiseks kaubanduslikule vahekohtule UNCITRALi vahekohtueeskirjade või organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras ettenähtud muude vahekohtueeskirjade kohaselt. Kui leitakse, et töövõtja pakkumine ei järgi õiglasi ja põhjendatud kaubandustingimusi, antakse töövõtjale pakkumise nõuetega vastavusse viimiseks aega 45 päeva, enne kui organisatsioon võtab meetmeid kooskõlas käesoleva lisa artikliga 18.

5. Kui ettevõte ei ole võimeline hankima süvamerepõhjast maavarade ammutamiseks ja töötlemiseks tehnoloogiat õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel, võib nõukogu või assamblee kokku kutsuda süvamerepõhjas tegutsevad osalisriigid, süvamerepõhjas tegutsevaid üksusi toetavad osalisriigid ja teised osalisriigid, kellel on niisugusele tehnoloogiale juurdepääs. Nimetatud osalisriigid konsulteerivad omavahel ning võtavad meetmeid, et teha tehnoloogia ettevõttele õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel kättesaadavaks. Kõik osalisriigid võtavad oma õigusaktide piires sel eesmärgil asjakohaseid meetmeid.

6. Kui luuakse ettevõtte osalusega ühisettevõte, antakse tehnoloogia üle ühisettevõttelepingu alusel.

7. Lõikes 3 nimetatud kohustused on ette nähtud kõigis süvamerepõhjas tegutsemiseks sõlmitud lepingutes ettevõtte tööstusliku tootmise alustamisest arvates 10 aasta jooksul ning nende täitmist võib nõuda selle perioodi vältel.

8. Käesolevas artiklis tähendab «tehnoloogia» eriseadmeid ja tehnilist oskusteavet, sealhulgas käsiraamatuid, jooniseid, kasutamisõpetusi, koolitust ja tehnilist nõustamist, mis on vajalik süsteemi monteerimiseks, hooldamiseks ja käitamiseks, ning seaduslikku õigust neid sel eesmärgil kasutada kellelegi ainuõigust andmata.

Artikkel 6. Tööplaanide kinnitamine

1. Käesoleva konventsiooni jõustumisest arvates kuue kuu pärast ning seejärel iga nelja kuu möödudes vaatab organisatsioon läbi talle esitatud tööplaanid.

2. Lepingu vormis tööplaani heakskiitmise taotlust läbi vaadates teeb organisatsioon kõigepealt kindlaks, kas:
a) taotleja on järginud taotlustele käesoleva lisa artikli 4 alusel ettenähtud menetlust ning võtnud selles artiklis nõutud kohustused ning esitanud organisatsiooni nõutud kinnitused. Kui seda korda ei ole järgitud või kui ei ole võetud nimetatud kohustusi või puuduvad kinnitused, antakse taotlejale puuduj��äkide kõrvaldamiseks aega 45 päeva;
b) taotleja on käesoleva lisa artikli 4 kohaselt sobiv.

3. Esitatud tööplaanid vaadatakse läbi saabumise järjekorras. Plaanid on kooskõlas ning reguleeritud konventsiooni ning organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga, sealhulgas nendega, mis käsitlevad tegutsemisnõudeid, rahalisi makseid ning tehnoloogia edasiandmise kohustust. Kui esitatud tööplaanid on nõuetekohased, kinnitab organisatsioon need eeldusel, et järgitakse organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras ettenähtud võrdse kohtlemise nõudeid, välja arvatud juhul, kui:
a) tööplaanis nimetatud ala või selle osa sisaldub tööplaanis, mille organisatsioon on juba heaks kiitnud või mis on organisatsioonile esitatud, kuid veel läbi vaatamata;
b) organisatsioon ei kinnita tööplaanis nimetatud ala või selle osa artikli 162 lõike 2 punkti x alusel või
c) tööplaani esitab või seda toetab osalisriik, kelle käsutuses on juba:
i) tööplaanid polümetallimaakide uurimiseks ja kasutamiseks reserveerimata aladel, mis koos kummagi osaga alast, mille kohta on esitatud kinnitamistaotlus, ületab 30% 400 000 ruutkilomeetri suurusest ringalast, mis ümbritseb kummaski tööplaanis nimetatud ala keskpunkti;
ii) tööplaanid polümetallimaakide uurimiseks ja kasutamiseks reserveerimata aladel, mis koos moodustavad 2% kogu merepõhja alast, mis ei ole reserveeritud või mille kasutamist ei ole artikli 162 lõike 2 punkti x kohaselt heaks kiidetud.

4. Lõike 3 punktis c ettenähtud nõude järgimiseks arvestatakse ühingu või konsortsiumi esitatud tööplaani proportsionaalselt asjakohaste toetajariikide vahel kooskõlas käesoleva lisa artikli 4 lõikega 3. Organisatsioon võib lõike 3 punktis c nimetatud tööplaani kinnitada, kui ta otsustab, et see ei võimalda osalisriigil või tema toetataval üksusel süvamerepõhjas toimuvat tegevust monopoliseerida ega takistada teiste osalisriikide asjakohast tegevust.

5. Lõike 3 punktist a olenemata võib organisatsioon artikli 151 lõikes 3 sätestatud vaheperioodi lõppedes oma reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt kehtestada konventsiooniga kooskõlas oleva muu korra ja muid kriteeriume, mille alusel teha taotlejate hulgast valik. Korra ja kriteeriumidega tagatakse tööplaanide kinnitamine võrdse kohtlemise põhimõtte alusel.

Artikkel 7. Tootmislubade andmisel taotlejate hulgast valiku tegemine

1. Konventsiooni jõustumisest arvates kuue kuu pärast ning seejärel iga nelja kuu möödudes vaatab organisatsioon läbi vahetult eelneva perioodi jooksul laekunud tootmislubade taotlused. Organisatsioon väljastab load tootmispiiranguid, toormelepingu alusel võetud organisatsiooni kohustusi ja artikli 151 kohaselt sõlmitud kokkuleppeid järgides.

2. Kui tootmisloa taotlejate vahel tuleb teha valik artikli 151 lõigetes 2–7 nimetatud tootmispiirangute tõttu või toormelepingu alusel võetud organisatsiooni kohustuste tõttu või artikli 151 lõike 1 alusel sõlmitud kokkuleppe tõttu, teeb organisatsioon valiku oma reeglites, eeskirjades ja korras ettenähtud objektiivsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes.

3. Lõike 2 kohaldamisel eelistab organisatsioon taotlejaid, kes:
a) tagavad suurema tootlikkuse, arvestades nende rahalist ja tehnilist sobivust ning ka varasemate kinnitatud tööplaanide alusel toimunud tegevust;
b) toodavad organisatsioonile varasemat kasumit, arvestades tööstusliku tootmise kavandatud algust;
c) on juba geoloogilistesse otsingutesse ja uuringutesse enim vahendeid investeerinud.

4. Taotlejad, keda ei valita, on eelistatud järgmistel perioodidel, kuni nad saavad tootmisloa.

5. Valiku tegemisel arvestatakse vajadust suurendada kõigi osalisriikide võimalusi osaleda süvamerepõhja kasutamises nende sotsiaalsest või majanduslikust korrast või geograafilisest asukohast olenemata, vältides mis tahes riigi või üksuse diskrimineerimist ning tegevuse monopoliseerimist.

6. Kui kasutamisel on vähem reserveeritud kui reserveerimata alasid, eelistatakse reserveeritud aladega seotud tootmisloa taotlusi.

7. Käesolevas artiklis nimetatud otsused tehakse esimesel võimalusel pärast iga perioodi lõppu.

Artikkel 8. Alade reserveerimine

Taotlustes käsitletav ala ei pea olema üks tervik, kuid peab olema piisavalt suure kogupindala ja hinnangulise majandusliku väärtusega, et võimaldada kahte kaevandamisoperatsiooni; see ei kehti taotluste kohta, mille ettevõte või muud üksused on esitanud reserveeritud ala kohta. Taotleja näitab ära koordinaadid, mis jagavad ala kahte võrdse majandusliku väärtusega ossa, ning esitab kummagi osa kohta kõik saadud andmed. Piiramata organisatsiooni käesoleva lisa artikli 17 kohaseid õigusi, kuuluvad polümetallimaakide kohta esitatavate andmete hulka maakide kaardistamine, proovide võtmine, nende hulk ning metallisisaldus. Andmete saamisest arvates 45 päeva jooksul määrab organisatsioon ala, kus toimub tegevus ainult organisatsiooni ettevõtte kaudu või koos arengumaadega. Kui organisatsioon soovib sõltumatu eksperdi hinnangut selle kohta, kas kõik käesolevas artiklis nõutud andmed on esitatud, võib määramise kuni 45 päevaks edasi lükata. Määratud ala saab reserveeritud alaks niipea, kui reserveerimata ala tööplaan on kinnitatud ning leping alla kirjutatud.

Artikkel 9. Tegevus reserveeritud alal

1. Ettevõte võib otsustada, kas ta kavatseb reserveeritud aladel tegutseda. Otsuse võib teha igal ajal, välja arvatud juhul, kui organisatsioon saab lõike 4 kohase teate, sel juhul teeb ettevõte otsuse mõistliku ajavahemiku jooksul. Ettevõte võib teha otsuse luua nende alade kasutamiseks huvitatud riigi või üksusega ühisettevõtte.

2. Ettevõte võib IV lisa artikli 12 alusel osa tegevuse korraldamiseks sõlmida lepinguid. Samuti võib ta asjakohaseks tegevuseks luua ühisettevõtteid üksustega, kel on artikli 153 lõike 2 punkti b alusel õigus süvamerepõhjas tegutseda. Ettevõte võimaldab nimetatud ühisettevõttes osaleda osalisriikidest arengumaadel või nende kodanikel.

3. Organisatsioon võib oma reeglites, eeskirjades ja korras näha ette niisuguste lepingute ja ühisettevõtete kohta materiaalsed ja menetluslikud nõuded ja tingimused.

4. Arengumaast osalisriik või selle või muu asjakohase arengumaa toetatav või kontrollitav füüsiline või juriidiline isik võib organisatsiooni teavitada soovist esitada käesoleva lisa artikli 6 kohaselt reserveeritud ala kohta tööplaan. Tööplaan vaadatakse läbi, kui ettevõte lõike 1 alusel otsustab loobuda sellel alal tegutsemisest.

Artikkel 10. Taotlejate soodustamine ja eelistamine

Sama ala uurimise kohta tööplaani esitanud taotlejate hulgast eelistatakse ettevõtjat, kelle tööplaan on käesoleva lisa artikli 3 lõike 4 punkti c kohaselt kinnitatud ainult uurimisetapi suhtes. Kui ettevõtja tegevus ei ole rahuldav, võib soodustused ja eelistused tühistada.

Artikkel 11. Ühisprojektid

1. Lepingutes võib ette näha organisatsiooni ja töövõtja vahelisi ühisprojekte, mida teostatakse ettevõtte kaudu ühisettevõtte loomisena või tootmise või muu ühistegevuse jaotamisena, millele kohaldatakse samasugust läbivaatamise, peatamise ja lõpetamise korda nagu organisatsiooniga sõlmitud lepingutele.

2. Ettevõttega ühisprojekte loovad töövõtjad võivad käesoleva lisa artikli 13 kohaselt saada finantssoodustusi.

3. Ettevõttega moodustatud ühisettevõtte osanikud maksavad käesoleva lisa artiklis 13 ettenähtud makseid oma osaluse ulatuses, arvestades selles artiklis sätestatud finantssoodustusi.

Artikkel 12. Ettevõtte tegevus

1. Artikli 153 lõike 2 punkti a alusel süvamerep��hjas toimuvat ettevõtte tegevust reguleeritakse XI osa, organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra ning asjakohaste otsustega.

2. Ettevõtte tööplaanides on esitatud tõendid tema rahalise ja tehnilise suutlikkuse kohta.

Artikkel 13. Lepingute finantstingimused

1. Kehtestades reegleid, eeskirju ja korda, mis käsitlevad organisatsiooni ja artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud üksuste vaheliste lepingute finantstingimusi, ning pidades läbirääkimisi finantstingimuste üle XI osa ja oma reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt, juhindub organisatsioon järgmistest eesmärkidest:
a) tagada organisatsioonile tööstuslikust tootmisest optimaalne laekum;
b) soodustada süvamerepõhja uurimiseks ja kasutamiseks investeeringute tegemist;
c) tagada töövõtjatele finantsiline võrdsus ja võrreldavad finantskohustused;
d) anda töövõtjatele võrdväärsel alusel soodustusi selleks, et luua ettevõtte ja arengumaade või nende kodanikega ühisettevõtteid, toetada neile tehnoloogia edasiandmist ja koolitada organisatsiooni ning arengumaade töötajaid;
e) võimaldada ettevõttel merepõhjas kaevandada samal ajal artikli 153 lõike 2 punktis b nimetatud üksustega;
f) tagada, et lõike 14, käesoleva lisa artikli 19 kohaselt läbivaadatud lepingutingimuste või käesoleva lisa artikli 11 sätete alusel töövõtjatele võimaldatavate soodustuste tulemusena töövõtjaid ei toetata rahaliselt, mis annaks neile maismaakaevandajatega võrreldes konkurentsieelise.

2. Lepingu vormis tööplaani kinnitamise taotluse menetlemisel tekkivate halduskulude katteks võetakse tasu 500 000 USA dollarit taotluse kohta. Nõukogu vaatab tasu suuruse mõne aja möödumise järel läbi, et tagada selle abil halduskulude katmine. Kui taotluse menetlemise halduskulud on väiksemad, maksab organisatsioon taotlejale vahe tagasi.

3. Töövõtja maksab lepingu jõustumise kuupäevast alates aastamaksu suurusega 1 miljon USA dollarit. Kui heakskiidetud tööstusliku tootmise alguskuupäev lükkub edasi tootmisloa artikli 151 kohaselt andmise hilinemise tõttu, loobutakse maksust edasilükkumisperioodi eest. Tööstusliku tootmise alguskuupäevast alates maksab töövõtja tootmismaksu või kindlaksmääratud aastamaksu, olenevalt sellest, kumb summa on suurem.

4. Tööstusliku tootmise alguskuupäevast arvates aasta jooksul valib töövõtja kooskõlas lõikega 3, kas ta maksab organisatsioonile:
a) ainult tootmismaksu või
b) tootmismaksust ja puhaslaekumiosast koosneva summa.

5. a) Kui töövõtja maksab organisatsioonile ainult tootmismaksu, määratakse selle suurus lepingu alusel alalt ammutatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli turuväärtuse protsendina. Protsent määratakse järgmiselt:
i) 1.–10. tööstusliku tootmise aastal 5%;
ii) 11. aastast kuni tööstusliku tootmise lõpuni 12%.
b) Nimetatud turuväärtus määratakse lepingu alusel alalt ammutatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli koguse ning nende metallide asjaomase aruandeaasta keskmise hinna alusel, nagu on määratletud lõigetes 7 ja 8.

6. Kui töövõtja otsustab maksta organisatsioonile tootmismaksust ja puhaslaekumiosast koosneva summa, määratakse maksete suurus järgmiselt:
a) tootmismaks määratakse punktis b sätestatud lepingu alusel piirkonnast ammutatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli turuväärtuse protsendina. Protsent määratakse järgmiselt:
i) esimesel tööstusliku tootmise perioodil 2%;
ii) teisel tööstusliku tootmise perioodil 4%.
Kui punktis d ettenähtud teise tööstusliku tootmise perioodi vältel langeb punktis m määratud investeeringutasuvus mis tahes aruandeaastal alla 15% seetõttu, et on makstud 4% tootmismaksu, on selle aruandeaasta vältel tootmismaks 4% asemel 2%.
b) Nimetatud turuväärtus määratakse lepingu alusel piirkonnast ammutatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli koguse ning nende metallide asjaomase aruandeaasta keskmise hinna alusel, nagu on määratletud lõigetes 7 ja 8.
c) i) Organisatsiooni puhaslaekumi osa määratakse töövõtja puhaslaekumist, mis saadakse lepingus käsitletud alal loodusvarade kaevandamisest ning mida edaspidi nimetatakse tulenevaks puhaslaekumiks.
ii) Organisatsiooni tuleneva puhaslaekumi osa määratakse kindlaks järgmise kasvuplaani kohaselt:

Tuleneva puhaslaekumi kogus

Organisatsiooni osa

Tööstusliku tootmise esimene periood Tööstusliku tootmise teine periood
Kogus, mille investeeringutasuvus on suurem kui 0%, kuid väiksem kui 10% 35% 40%
Kogus, mille investeeringutasuvus on suurem kui 10%, kuid väiksem kui 20% 42,5% 50%
Kogus, mille investeeringutasuvus on 20% või suurem 50% 70%

d) i) Punktides a ja c nimetatud esimene tööstusliku tootmise periood algab tööstusliku tootmise esimesel aruandeaastal ja lõpeb sellel aruandeaastal, mil töövõtja arenduskulud koos tagasisaamata osa intressidega on kaetud tema kassajäägiga järgmiselt:
– esimesel aruandeaastal, mil arenduskulud tekivad, võrduvad tagasisaamata arenduskulud arenduskuludega miinus selle aasta kassajääk. Igal järgneval aruandeaastal võrduvad tagasisaamata arenduskulud eelneva aruandeaasta lõpus tagasisaamata arenduskuludega pluss aastane 10% intress pluss käesoleva aruandeaasta arenduskulud ja miinus töövõtja käesoleva aruandeaasta kassajääk. Tagasisaamata arenduskulud on esimest korda nullis aruandeaastal, mil töövõtja arenduskulud koos tagasisaamata osa intressidega on täiesti kaetud tema kassajäägiga. Töövõtja kassajääk mis tahes aruandeaastal on tema kogulaekum miinus tegevuskulud miinus punkti c alusel organisatsioonile tehtavad maksed.
ii) Teine tööstusliku tootmise periood algab esimese tööstusliku tootmise perioodi lõppemisele järgneval aruandeaastal ning kestab kuni lepingu lõppemiseni.
e) «Tulenev puhaslaekum» tähendab töövõtja puhaslaekumi ja kaevandamise arenduskulude ja töövõtja arenduskulude suhte tulemust. Kui töövõtja kaevandab ja veab polümetallimaake ning toodab eelkõige kolme töödeldud metalli – koobaltit, vaske ja niklit –, on tuleneva puhaslaekumi summa vähemalt 25% töövõtja puhastulust. Kui töövõtja kaevandab ja veab polümetallimaake ning toodab eelkõige nelja töödeldud metalli – koobaltit, vaske, mangaani ja niklit – ning kõigil muudel juhtudel võib organisatsioon punkti n kohaselt oma reeglites, eeskirjades ja korras näha ette asjakohase alammäära, nagu on kehtestatud 25% alammäär kolme metalli korral.
f) «Töövõtja puhaslaekum» tähendab töövõtja kogulaekumit, millest on maha arvatud tegevuskulud ning punktis j nimetatud arenduskulud.
g) i) Kui töövõtja kaevandab ja veab polümetallimaake ning toodab töödeldud metalle, tähendab «töövõtja kogulaekum» lepingu alusel alalt ammutatud polümetallimaakidest toodetud osaliselt töödeldud metallide müügist saadud puhastulu ning muid sissetulekuid, mis organisatsiooni finantseeskirjade ja -korra kohaselt saadakse lepingujärgsest tegevusest.
ii) Muudel kui punkti g alapunktis i ja punkti n alapunktis iii nimetatud juhtudel tähendab «töövõtja kogulaekum» lepingu alusel alalt kaevandatud polümetallimaakidest toodetud osaliselt töödeldud metallide müügist saadud tulu ning muid sissetulekuid, mida kooskõlas organisatsiooni finantseeskirjade ja -korraga võib põhjendatult pidada lepingukohasest tegevusest tulenevaks.
h) «Töövõtja arenduskulud» tähendavad:
i) kõiki enne tööstusliku tootmise alustamist tehtud kulutusi, mis on otse seotud lepingus nimetatud alal tootmisvõimsuse arendamisega ning sellega seotud lepingu alusel toimuva tegevusega, välja arvatud punktis n nimetatud juhtumitel, sealhulgas masinate, seadmete, laevade, töötlemistehase, ehitustegevuse, ehitiste, maade, maanteede, piirkonna geoloogilise ja muu uurimise ning teadus- ja arendustegevuse kulud, intressid, rendid, litsentsid ja tasud, arvestades üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid, ja
ii) alapunktis i nimetatud kulutustega samalaadseid kulutusi, mis tekivad tööstusliku tootmise alustamise järel ja on vajalikud tööplaani elluviimiseks, välja arvatud tegevuskulud.
i) Põhivara realiseerimisest saadav tulu ning selle põhivara turuväärtus, mis ei ole enam lepingust tulenevaks tegevuseks vajalik ning mis ei lähe müüki, arvatakse töövõtja arenduskuludest asjaomase aruandeaasta kestel maha. Kui mahaarvamised ületavad töövõtja arenduskulusid, lisatakse ülejääk töövõtja kogutulule.
j) Punkti h alapunktis i ja punkti n alapunktis iv nimetatud enne tööstusliku tootmise algust tekkinud töövõtja arenduskulud saadakse tagasi 10 võrdses aastases osas tööstusliku tootmise alguskuupäevast arvates. Punkti h alapunktis ii ja punkti n alapunktis iv nimetatud pärast tööstusliku tootmise algust tekkinud töövõtja arenduskulud saadakse tagasi 10 või vähemas võrdses aastases osas nii, et on tagatud nende täielik tagasisaamine lepingu lõppemise ajaks.
k) «Töövõtja tegevuskulud» tähendavad pärast tööstusliku tootmise algust lepingus käsitletud ala tootmisvõimsuste käitamise ning sellega seotud tegevuse kulutusi üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid arvestades, sealhulgas kindlaksmääratud aastamaks või tootmismaks, olenevalt sellest, kumb on suurem, kulutused palkadele, töötasudele, töötajate toetustele, materjalidele, teenustele, veole, kulutused töötlemisele ja turustamisele, intressidele, kommunaalkulud, merekeskkonna säilitamise kulud, lepingust tulenevate tehingute üld- ja halduskulud ning tegevuskulude puhaskahjum. Tegevuskulude puhaskahjumit võib edasi või tagasi kanda kahe aasta võrra, välja arvatud lepingu kahel viimasel aastal, mil võib neid tagasi kanda kahele eelnevale aastale.
l) Kui töövõtja kaevandab ja veab polümetallimaake ning toodab töödeldud ja osaliselt töödeldud metalle, tähendab «kaevandamise arenduskulud» töövõtja lepingus käsitletud piirkonnas loodusvarade kaevandamisega otse seotud arenduskulusid, sealhulgas taotluse tasu, määratud aastamaks ja kohaldamise korral ka ala geoloogiliste uuringute ja uurimise kulud ning osa teadus- ja arendustegevuse kuludest, arvestades üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid ning organisatsiooni finantseeskirju ja -korda.
m) «Investeeringutasuvus» tähendab aruandeaasta tuleneva puhaslaekumi suhet kaevandamise arenduskuludesse. Suhte arvutamisel arvestatakse kaevandamise arenduskulude hulka ka kaevandamise uutele või väljavahetatavatele seadmetele tehtud kulutused, millest arvatakse maha väljavahetatavate seadmete algmaksumus.
n) Kui töövõtja ainult kaevandab, siis tähendab:
i) «tulenev puhaslaekum» töövõtja kogu puhaslaekumit;
ii) «töövõtja puhaslaekum» punktis f määratletud töövõtja puhaslaekumit;
iii) «töövõtja kogulaekum» polümetallimaakide müügist saadavat kogulaekumit ning muud laekumit, mis organisatsiooni finantseeskirjade ja -korra kohaselt saadakse lepingu alusel toimuvatest tehingutest;
iv) «töövõtja arenduskulud» punkti h alapunkti i kohaselt enne tööstusliku tootmise algust tehtud kulutusi ning punkti h alapunkti ii kohaselt pärast tööstusliku tootmise algust tehtud kulutusi, mis on otseselt seotud lepingus nimetatud alal loodusvarade kaevandamisega, arvestades üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid;
v) «töövõtja tegevuskulud» punktis k nimetatud töövõtja tegevuskulusid, mis on otse seotud lepingus ettenähtud piirkonnas loodusvarade kaevandamisega, arvestades üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid;
vi) «investeeringutasuvus» töövõtja aruandeaasta puhaslaekumi suhet arenduskuludesse. Suhte arvutamisel arvestatakse töövõtja arenduskulude hulka ka uutele või väljavahetatavatele seadmetele tehtud kulutused, millest arvatakse maha väljavahetatavate seadmete algmaksumus.
o) Punktides h, k, l ja n nimetatud kulutused töövõtja makstavate intresside peale on lubatavad niivõrd, kuivõrd organisatsioon kiidab artikli 4 lõike 1 alusel heaks mõistliku võlgade ja jaotamata kasumi suhte ja intressimäärad, järgides kaubandustavasid.
p) Käesolevas lõikes nimetatud kulude hulka ei kuulu ettevõtte tulumaks ega muud samalaadsed maksud, mille riik kehtestab töövõtja tehingule.

7. a) Lõigetes 5 ja 6 nimetatud «töödeldud metall» tähendab metalle niisugusel põhikujul, nagu nendega tavaliselt rahvusvahelistel tähtajalistel turgudel kaubeldakse. Organisatsioon määratleb oma finantseeskirjades ja -korras asjaomase rahvusvahelise turu. Metallide puhul, millega sellistel turgudel ei kaubelda, tähendab «töödeldud metall» metalli niisugusel põhikujul, nagu nendega tavaliselt kaubeldakse võrdväärsete ning sõltumatute ettevõtjatega.
b) Kui organisatsioon ei suuda muul viisil määrata kindlaks lõike 5 punktis b ja lõike 6 punktis b lepinguga ettenähtud alalt kaevandatud polümetallimaakidest toodetud töödeldud metalli kogust, määratakse kogus maagi metallisisalduse, töötlemise tõhususe ja muude tegurite põhjal organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtteid järgides.

8. Kui rahvusvaheline tähtajaline turg pakub representatiivset töödeldud metallide, polümetallimaakide ja osaliselt töödeldud metallide hinnamehhanismi, kasutatakse keskmist turuhinda. Teistel juhtudel määrab organisatsioon pärast töövõtjaga konsulteerimist toodetele lõike 9 kohaselt õiglase hinna.

9. a) Kõik käesolevas artiklis nimetatud kulud, kulutused ja laekumid ning hinnaotsustused põhinevad vabaturu või võrdväärsete ning sõltumatute ettevõtjate vahelistel tehingutel. Selle puudumisel teeb otsused organisatsioon pärast töövõtjaga konsulteerimist selliselt, nagu põhineksid need vabaturu või võrdväärsete ning sõltumatute ettevõtjate vahelistel tehingutel, arvestades teistel turgudel toimuvaid tehinguid.
b) Käesoleva lõike täitmise ja täitmise järelevalve tagamiseks juhindub organisatsioon korporatiiv- ja ettevõttesisese tehingu põhimõtetest ja tõlgendustest, mis pärinevad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hargmaiste ettevõtete komisjonilt, arengu- ja arenenud riikide vaheliste maksustamislepingute eksperdirühmalt ning teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, ning kehtestab oma reeglites, eeskirjades ja korras ühetaolised ja rahvusvaheliselt tunnustatavad majandusarvestuse reeglid, eeskirjad ja korra ning töövõtjale menetluse, et valida sõltumatuid audiitoreid, kes auditeerivad neid eeskirju ja korda järgides.

10. Töövõtja esitab audiitoritele finantseeskirjade ja -korra kohaselt käesolevas artiklis ettenähtud andmed.

11. Käesolevas artiklis nimetatud kulud, kulutused ja laekumid ning hinnad ja väärtused m��äratakse kooskõlas üldtunnustatud majandusarvestuse põhimõtete ja organisatsiooni finantseeskirjade ja -korraga.

12. Lõigete 5 ja 6 kohased maksed tehakse organisatsioonile vabalt kasutatavas valuutas või vabalt saadaval ning peamistel välismaistel valuutavahetusturgudel kasutatavas valuutas või töövõtja valikul töödeldud metalli turuhinna ekvivalentides. Turuväärtus määratakse lõike 5 punkti b alusel. Vabalt kasutatavad valuutad ja vabalt saadaval ning peamistel välismaistel valuutavahetusturgudel kasutatavad valuutad määratakse kindlaks organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras kooskõlas valitseva rahvusvahelise valuutapraktikaga.

13. Kõik töövõtjate rahalised kohustused organisatsiooni ees ning käesolevas artiklis nimetatud tasud, kulud, kulutused, laekumid ja tulud väljendatakse baasaasta suhtes.

14. Majandusliku planeerimise ning õigus- ja tehnilise komisjoni soovitusi arvestades võib organisatsioon kehtestada reegleid, eeskirju ja korda, et võimaldada töövõtjatele ühetaolisel ja mittediskrimineerival alusel soodustusi lõikes 1 nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

15. Organisatsiooni ja töövõtja vahelise lepingu finantstingimuste tõlgendamise või kohaldamise vaidluse võivad mõlemad pooled esitada kaubanduslikule vahekohtule, kui pooled ei lepi kokku lahendada vaidlus artikli 188 lõike 2 alusel muul viisil.

Artikkel 14. Andmete edastamine

1. Organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda ning tööplaani tingimusi järgides ja kindlaksmääratud ajavahemike järel edastab ettevõtja organisatsioonile tööplaanis nimetatud ala kohta kõik andmed, mis on organisatsiooni peamistele organitele nende volituste ja ülesannete teostamiseks vajalikud ja asjakohased.

2. Tööplaanis nimetatud piirkonna kohta edastatud varalisi andmeid kasutatakse ainult käesolevas artiklis sätestatud eesmärkidel. Varaliseks ei loeta andmeid, mida organisatsioon vajab merekaitset ja -ohutust reguleerivate reeglite, eeskirjade ja korra koostamiseks ning mis ei käsitle seadmete konstruktsiooni.

3. Organisatsioon ei avalda ettevõttele ega kellelegi väljaspool organisatsiooni andmeid, mille on edastanud geoloogiliste uuringute teostajad, lepingute taotlejad või töövõtjad ning mis puudutavad omandit; ettevõttele võib avaldada reserveeritud alade kohta käivaid andmeid. Andmeid, mis nimetatud isikud on ettevõttele edastanud, ei avalda ettevõte organisatsioonile ega kellelegi väljaspool organisatsiooni.

Artikkel 15. Koolitusprogrammid

Töövõtja koostab organisatsiooni ja arengumaade personali koolitusprogrammid, sealhulgas sellise personali osalemiseks lepingu alusel süvamerepõhjas toimuvas tegevuses kooskõlas artikli 144 lõikega 2.

Artikkel 16. Uurimise ja kasutamise ainuõigus

Organisatsioon annab XI osa ja oma reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt ettevõtjale ainuõiguse tööplaanis nimetatud alal kindlaks määratud loodusvara uurimiseks ja kasutamiseks ning tagab, et teine üksus ei tegeleks samal alal mõne teise loodusvaraga ettevõtja tegevust häirival viisil. Artikli 153 lõike 6 alusel tagatakse ettevõtja lepingute kehtivus.

Artikkel 17. Organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord

1. Organisatsioon võtab vastu ja kohaldab ühetaoliselt artikli 160 lõike 2 punkti f alapunkti ii ja artikli 162 lõike 2 punkti o alapunkti ii alusel reegleid, eeskirju ja korda oma XI osas määratud ülesannete täitmiseks muu hulgas järgmistes küsimustes:
a) süvamerepõhjas tehtavate geoloogiliste uuringute, uurimise ja kasutamisega seotud haldusmenetlus;
b) tööd:
i) ala suurus;
ii) tööde kestus;
iii) nõuded, sealhulgas käesoleva lisa artikli 4 lõike 6 punktis c nimetatud kinnitus;
iv) loodusvarade kategooriad;
v) alast loobumine;
vi) arenguaruanded;
vii) andmete esitamine;
viii) ettevõtjate inspekteerimine ja järelevalve;
ix) muusse merekeskkonnas toimuvasse tegevusse sekkumise vältimine;
x) töövõtja õiguste ja kohustuste edasiandmine;
xi) arengumaadele artikli 144 alusel tehnoloogia edasiandmise ning nende otsese osaluse kord;
xii) kaevandamisnormid ja -tavad, sealhulgas need, mis käsitlevad ohutust, loodusvarade säilitamist ja merekaitset;
xiii) tööstusliku tootmise määratlemine;
xiv) taotlejate sobivusnormid;
c) finantsasjad:
i) võrdväärsete kulude ja majandusarvestuse eeskirjade ning audiitorite valiku meetodite kehtestamine;
ii) töödest saadava laekumi jaotamine;
iii) käesoleva lisa artiklis 13 nimetatud soodustused;
d) artikli 151 lõike 10 ja artikli 164 lõike 2 punkti d alusel tehtud otsuste rakendamine.

2. Reeglites, eeskirjades ja korras tuleb täielikult arvestada järgmisi kriteeriume:
a) ala suurus:
organisatsioon määrab uurimiseks sobiva suurusega ala, mis võib olla kuni kaks korda nii suur kui kasutamiseks eraldatud ala, et võimaldada ulatuslikku uurimistegevust. Ala suurus arvutatakse alade reserveerimist käsitleva käesoleva lisa artikli 8 ning artiklis 151 esitatud tootmistingimuste ja lepingutingimuste kohaselt, arvestades kättesaadava merepõhjas kaevandamise tehnoloogia taset ning alade asjaomaseid füüsikalisi omadusi. Alad ei ole väiksemad ega suuremad, kui on vaja selle eesmärgi saavutamiseks;
b) tööde kestus:
i) geoloogiliste uuringute kestust ei piirata;
ii) muude uuringute kestus peab võimaldama põhjalikku ülevaadet alast, seal kasutatavate kaevandamisseadmete konstruktsioonist ja ehitusest ning väikese ja keskmise suurusega töötlemistehaste konstruktsioonist ja ehitusest, et katsetada kaevandamis- ja töötlemisseadmeid;
iii) kasutamise kestus on seotud kaevandamisprojekti majandusliku elueaga, arvestades selliseid tegureid nagu maagi vaesestamine, kaevandamis- ja töötlemisvahendite kasutusiga ja äriline tasuvus. Kasutamise kestus peab olema piisav, et võimaldada maavarade tööstuslikku kaevandamist alal, ning peab sisaldama põhjendatud ajavahemiku tööstuslikuks tootmiseks sobivate kaevandamis- ja töötlemissüsteemide konstrueerimiseks, mille vältel tööstuslikku tootmist ei nõuta. Kasutamise kogukestus peab siiski olema piisavalt lühike, et võimaldada organisatsioonil muuta tööplaani nende reeglite, eeskirjade ja korra kohaselt, mis on vastu võetud pärast tööplaani kinnitamist;
c) tootlikkusnõuded:
organisatsioon nõuab, et ettevõtja teeks uurimisetapil perioodilisi kulutusi, mis on põhjendatult seotud tööplaanis nimetatud ala suurusega, ning kulutusi, mida eeldatakse bona fide tegutsevalt ettevõtjalt, kes kavatseb piirkonnas organisatsiooni ettenähtud tähtaja piires alustada tööstuslikku tootmist. Nõutavad kulutused ei või olla nii suured, et nende tõttu jääksid eemale ettevõtjad, kelle tehnoloogia on üldkasutatavast vähem kulukas. Organisatsioon kehtestab maksimaalse ajavahemiku, mille vältel algab pärast uurimisetapi lõpuleviimist ja kasutamisetapi algust tööstuslik tootmine. Ajavahemiku määramisel võtab organisatsioon arvesse, et ulatusliku kaevandamis- ja töötlemissüsteemi konstrueerimist ei saa alustada enne uurimisetapi lõpuleviimist ning kasutamisetapi algust. Vastavalt sellele tuleb tööstusliku tootmise alustamiseks kuluva ajavahemiku puhul võtta arvesse pärast uurimisetappi konstrueerimiseks kuluvat aega ning mõistlikult arvestada ka konstrueerimise ajakavas esinevaid vältimatuid hilinemisi. Kui tööstuslikku tootmist on alustatud, nõuab organisatsioon põhjendatud tähtaja piires ja asjaomaseid tegureid arvesse võttes, et ettevõtja jätkaks tootmist organisatsiooni tööplaanis ettenähtud aja vältel;

d) loodusvarade kategooriad:
määrates loodusvarade kategooriaid, mille suhtes tööplaan kinnitada, rõhutab organisatsioon muu hulgas, et:
i) teatavaid loodusvarasid tuleb kaevandada sama meetodit kasutades ja
ii) teatavaid loodusvarasid saab arendada ühel ajal, sekkumata teiste samas piirkonnas teisi loodusvarasid arendavate ettevõtjate tegevusse.
Käesolev punkt ei takista organisatsioonil kinnitada sama taotleja tööplaani enama kui ühe kategooria suhtes samal alal;
e) alast loobumine:
ettevõtjal on õigus igal ajal karistuseta loobuda tööplaanis nimetatud alal osast või kõigist õigustest;
f) merekeskkonna kaitse:
reeglite, eeskirjade ja korra eesmärk on tõhusalt kaitsta merekeskkonda süvamerepõhjas toimuvast tegevusest või kaevandamiskoha kohal maavarasid töötlevatest laevadest tuleneva kahjuliku mõju eest, arvestades puurimise, süvendamise, puursüdamike võtmise või kaevamise ning setete, jäätmete või heitvee merre heite või kaadamise kahjulikku mõju;
g) tööstuslik tootmine:
tööstuslik tootmine algab siis, kui ettevõtja alustab ulatuslikku kaevandustegevust, mille põhjal võib selgelt järeldada, et tegevuse põhieesmärk on nimelt tootmine, mitte teabe kogumine või seadmete või tehase analüüsimine või testimine.

Artikkel 18. Karistused

1. Töövõtja lepingust tulenevaid õigusi võib peatada või lõpetada ainult järgmistel juhtudel:
a) kui töövõtja on organisatsiooni hoiatustest hoolimata tegutsenud viisil, mille tagajärjeks on oluline, jätkuv ja tahtlik lepingu põhitingimuste, XI osa ja organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra rikkumine, või
b) kui töövõtja ei ole järginud temale kohaldatavat vaidluste lahendamise institutsiooni lõplikku kohustuslikku otsust.

2. Kui toimub lepingu lõike 1 punktis a nimetamata rikkumine, võib organisatsioon lõike 1 punktis a ettenähtud peatamise või lõpetamise asemel kohaldada rikkumise raskusastmele vastavaid rahatrahve.

3. Välja arvatud artikli 162 lõike 2 punkti w kohased erakorralised korraldused, peab organisatsioon enne peatamise või lõpetamise või rahatrahvide kohaldamist andma töövõtjale võimaluse kasutada kõiki XI osa 5. jaos ettenähtud õiguslikke võimalusi.

Artikkel 19. Lepingu muutmine

1. Kui ilmnevad või võivad ilmneda asjaolud, mis poole arvates muudavad lepingu ebavõrdseks või teostamatuks või muutub võimatuks XI osas või lepingus seatud eesmärkide täitmine, alustavad pooled läbirääkimisi lepingu muutmise üle.

2. Artikli 153 lõike 3 kohaselt sõlmitud lepingut võib muuta ainult poolte nõusolekul.

Artikkel 20. Õiguste ja kohustuste üleandmine

Lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi võib üle anda ainult organisatsiooni nõusolekul ning selle reegleid, eeskirju ja korda järgides. Organisatsioon ei keeldu põhjendamatult oma nõusoleku andmisest, kui taotleja on sobiv ning ta võtab üle kõik üleandja kohustused ning kui üleandmine ei ole seotud tööplaaniga, mille kinnitamine on käesoleva lisa artikli 6 lõike 3 punkti c alusel keelatud.

Artikkel 21. Kohaldatav õigus

1. Lepingut reguleerivad lepingu tingimused, organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord, XI osa sätted ning muud käesoleva konventsiooniga kooskõlas olevad rahvusvahelise õiguse nõuded.

2. Konventsiooni alusel pädeva kohtu või vahekohtu tehtud organisatsiooni ja töövõtja õigusi ja kohustusi käsitlev lõplik otsus tuleb täita kõigi osalisriikide territooriumil.

3. Mitte ükski osalisriik ei või töövõtjale panna XI osaga vastuolus olevaid kohustusi. XI osaga ei ole vastuolus, kui osalisriik kohaldab enda toetatavale töövõtjale või tema lipu all sõitvale laevale keskkonna- või muu valdkonna õigusakte, mis on rangemad kui käesoleva lisa artikli 17 lõike 2 punkti f alusel kehtestatud organisatsiooni reeglid, eeskirjad ja kord.

Artikkel 22. Vastutus

Töövõtja vastutab tema õigusvastasest tegevusest tekkinud kahju eest, arvestades ka organisatsiooni võetud või võtmata jäetud meetmeid. Samamoodi vastutab organisatsioon kahju eest, mis tekib tema õigusvastasest tegevusest volituste ja ülesannete teostamisel, kaasa arvatud artikli 168 lõikes 2 nimetatud rikkumised, arvestades töövõtja võetud või võtmata jäetud meetmeid. Vastutus hõlmab iga juhtumi korral kahju tegelikku ulatust.

IV lisa

ETTEVÕTTE PÕHIKIRI

Artikkel 1. Eesmärgid

1. Ettevõte on organisatsiooni organ, kes artikli 153 lõike 2 punkti a kohaselt korraldab süvamerepõhjas oma tegevust ning veab, töötleb ja turustab süvamerepõhjast ammutatud maavarasid.

2. Oma eesmärke ja ülesandeid täites tegutseb ettevõte käesolevat konventsiooni ja organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda järgides.

3. Lõike 1 kohaselt süvamerepõhja loodusvarasid kasutusele võttes tegutseb ettevõte käesoleva konventsiooni alusel kooskõlas heade äripõhimõtetega.

Artikkel 2. Suhted organisatsiooniga

1. Artiklit 170 järgides tegutseb ettevõte kooskõlas assamblee üldiste tegevuspõhimõtetega ja nõukogu juhistega.

2. Lõike 1 kohaselt on ettevõte oma tegevuses iseseisev.

3. Konventsioon ei kohusta ettevõtet vastutama organisatsiooni tegude ja kohustuste eest ega organisatsiooni vastutama ettevõtte tegude ja kohustuste eest.

Artikkel 3. Vastutuse ulatus

Piiramata käesoleva lisa artikli 11 lõike 3 kohaldamist, ei vastuta ükski organisatsiooni liige üksnes oma liikmesusest tulenevalt ettevõtte tegude ja kohustuste eest.

Artikkel 4. Koosseis

Ettevõte koosneb juhatusest, peadirektorist ja ülesannete täitmiseks vajalikust personalist.

Artikkel 5. Juhatus

1. Juhatuse koosseisus on 15 artikli 160 lõike 2 punkti c kohaselt assamblee poolt valitud liiget. Juhatuse valimisel arvestatakse tasakaalustatud geograafilise esindatuse põhimõtet. Kandidaatide esitamisel peavad organisatsiooni liikmed ettevõtte majandusedu tagamiseks silmas kandidaatide pädevust ja asjakohast kvalifikatsiooni.

2. Juhatuse liikmed valitakse neljaks aastaks ja neid võib tagasi valida; tähelepanu pööratakse rotatsiooni põhimõttele.

3. Juhatuse liikmed jätkavad ametiülesannete täitmist seni, kuni uued liikmed on valitud. Kui liikme ametikoht vabaneb, valib assamblee artikli 160 lõike 2 punkti c kohaselt ametisse uue liikme kuni eelmise liikme ametiaja lõpuni.

4. Juhatuse liikmed tegutsevad oma ametikoha pädevuse piires. Oma kohustusi täites ei taotle liige ega võta vastu ühegi valitsuse ega kellegi teise juhiseid. Kõik liikmed arvestavad teiste liikmete sõltumatust ning hoiduvad igasugustest katsetest neid nende ülesannete täitmisel mõjutada.

5. Juhatuse liikmed saavad töötasu ettevõtte vahenditest. Töötasu määra kehtestab nõukogu soovitusel assamblee.

6. Juhatus tegutseb tavaolukorras ettevõtte peakontoris ning kohtub nii sageli, kui on vaja ettevõtte tegutsemiseks.

7. Kaks kolmandikku juhatuse liikmetest moodustab kvoorumi.

8. Igal juhatuse liikmel on üks hääl. Kõik küsimused otsustatakse liikmete häälteenamusega. Kui liikmel on mingis juhatuse hääletamisele pandud küsimuses huvide konflikt, ta ei hääleta.

9. Organisatsiooni liige võib küsida juhatuselt teavet teda vahetult mõjutavate tehingute kohta. Juhatus püüab nimetatud teavet anda.

Artikkel 6. Juhatuse volitused ja ülesanded

Juhatus juhib ettevõtte tegevust. Käesoleva konventsiooni alusel täidab juhatus oma ülesandeid ettevõtte eesmärkide saavutamiseks, sealhulgas:
a) valib oma liikmete hulgast esimehe;
b) võtab vastu kodukorra;
c) koostab ja esitab nõukogule artikli 153 lõike 3 ja artikli 162 lõike 2 punkti j alusel tööplaani;
d) koostab tööplaane ja programme artiklis 170 kirjeldatud tegevuse korraldamiseks;
e) valmistab ette ja esitab nõukogule tootmislubade taotlusi artikli 151 lõigete 2–7 alusel;
f) volitab pidama läbirääkimisi III lisa artikli 5 lõike 3 punktides ac ja d nimetatud tehnoloogia ning muu tehnoloogia hankimise üle ning kiidab heaks läbirääkimiste tulemused;
g) kehtestab tingimused ja volitab pidama läbirääkimisi ühisettevõtete ja muu III lisa artiklites 9 ja 11 nimetatud ühistegevuse üle ning kiidab niisuguste läbirääkimiste tulemused heaks;
h) teeb assambleele ettepaneku, millise osa ettevõtte netosissetulekutest peaks säilitama reservis kooskõlas artikli 160 lõike 2 punktiga f ja käesoleva lisa artikliga 10;
i) kiidab heaks ettevõtte aastaeelarve;
j) volitab käesoleva lisa artikli 12 lõike 3 kohaselt hankima kaupu ja teenuseid;
k) esitab nõukogule käesoleva lisa artikli 9 kohaselt aastaaruande;
l) esitab nõukogule assambleele heakskiitmiseks mõeldud ettevõtte personali korralduse, juhtimise, ametisse nimetamise ja ametist vabastamise korra eelnõu ning võtab vastu eeskirjad korra jõustamiseks;
m) laenab rahalisi vahendeid ning pakub käesoleva lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt tagatisi;
n) osaleb kohtumenetlustes, lepingutes ja toimingutes ning võtab käesoleva lisa artikli 13 alusel meetmeid;
o) delegeerib nõukogu heakskiidul peadirektorile ja komiteedele volitusi, millega ei kaasne diskretsiooniõigust.

Artikkel 7. Ettevõtte peadirektor ja personal

1. Assamblee valib nõukogu soovitusel ja juhatuse ettepanekul ettevõtte peadirektori, kes ei ole juhatuse liige. Peadirektor on ametis tähtajaliselt kuni viis aastat ning teda võib tagasi valida.

2. Peadirektor on ettevõtte seaduslik esindaja ning kõrgeim ametnik ning juhatuse ees ettevõtte tegevuse asjus aruandekohustuslik. Ta vastutab ettevõtte personali korralduse, juhtimise, ametisse nimetamise ning ametist vabastamise eest käesoleva lisa artikli 6 punktis l nimetatud korra ja eeskirjade kohaselt. Peadirektor osaleb juhatuse istungitel hääleõiguseta ning võib hääleõiguseta osaleda assamblee või nõukogu istungitel, kui arutatakse ettevõtet käsitlevaid küsimusi.

3. Personali värbamisel ja töölevõtmisel ning teenistustingimuste määramisel arvestatakse esmajoones isikute suutlikkust ja tehnilist pädevust. Personali värbamisel pööratakse tähelepanu tasakaalustatud geograafilisele esindatusele.

4. Oma kohustusi täites ei taotle ega võta peadirektor ega personal vastu ühegi riigi valitsuse juhiseid ega muid organisatsiooniväliseid juhiseid. Nad hoiduvad tegudest, mis on neile kui rahvusvahelistele ja ainult ettevõttele alluvatele ametnikele sobimatud. Osalisriigid tunnustavad peadirektori ja personali kohustuste rahvusvahelist laadi ega püüa neid kohustuste täitmisel mõjutada.

5. Artikli 168 lõikes 2 ettenähtud kohustust kohaldatakse ka ettevõtte personalile.

Artikkel 8. Asukoht

Ettevõtte peakontor asub organisatsiooni peakorteri juures. Ettevõte võib asutada teisi kontoreid ning asutusi mis tahes osalisriigi territooriumil viimase nõusolekul.

Artikkel 9. Raamatupidamisaruanded ja muud aruanded

1. Ettevõte esitab majandusaasta lõpust arvates hiljemalt kolme kuu pärast nõukogule läbivaatamiseks oma aastaaruande, mis sisaldab raamatupidamisaruannet, ning edastab nõukogule sobiva sagedusega kokkuvõtliku aruande ettevõtte rahalisest olukorrast ning tulude ja kulude aruande, mis näitab tööde tulemust.

2. Ettevõte avalikustab oma aastaaruande ning muud aruanded asjakohasel viisil.

3. Käesolevas artiklis nimetatud raamatupidamisaruanne ja muud aruanded edastatakse organisatsiooni liikmetele.

Artikkel 10. Puhastulu jaotus

1. Lõike 3 kohaselt teeb ettevõte kooskõlas III lisa artikliga 13 organisatsioonile maksed või võrdväärse tehingu.

2. Assamblee määrab juhatuse soovitusel ettevõtte puhastulust osa, mis peetakse kinni ettevõtte reservi jaoks. Ülejäänu kantakse üle organisatsioonile.

3. Algusperioodil, mille vältel ettevõte peab muutuma isemajandavaks ning mis kestab tööstusliku tootmise alustamisest arvates kuni 10 aastat, vabastab assamblee ettevõtte lõikes 1 ettenähtud maksetest ja jätab kogu ettevõtte puhastulu ettevõtte reservi.

Artikkel 11. Rahalised vahendid

1. Ettevõtte rahaliste vahendite hulka kuuluvad:
a) organisatsioonilt artikli 173 lõike 2 punkti b alusel saadud summad;
b) ettevõtte tegevuse rahastamiseks tehtud osalisriikide vabatahtlikud sissemaksed;
c) lõigete 2 ja 3 kohaselt ettevõtte laenatud summad;
d) ettevõtte tehtud töödest saadud sissetulek;
e) muud vahendid, mis on ettevõtte käsutuses, et alustada tööd esimesel võimalusel ja täita oma ülesannet.

2. a) Ettevõttel on õigus laenata rahalisi vahendeid ja otsustada lisa- ja muude tagatiste andmine. Enne oma väärtpaberite avalikku müüki finantsturgudel või osalisriigi valuuta avalikku müüki peab ettevõte taotlema selle osalisriigi nõusolekut. Laenatavate vahendite kogusumma kinnitab nõukogu juhatuse soovitusel.
b) Osalisriigid teevad mõistlikke jõupingutusi, et  toetada ettevõtte laenutaotlusi  kapitaliturult ja rahvusvahelistelt finantsasutustelt.

3. a) Ettevõtte käsutusse antakse rahalised vahendid, mis on vajalikud kaevanduskoha uurimiseks ja kasutamiseks ning sealt ammutatud maavarade ning saadud nikli, vase, koobalti ja mangaani veoks, töötlemiseks ja turustamiseks ning algsete halduskulude katmiseks. Nimetatud rahaliste vahendite hulk ning reguleerimise kriteeriumid ja tegurid määratakse kindlaks ettevalmistuskomisjoni koostatavas organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra eelnõus.
b) Kõik osalisriigid annavad ettevõttele pikaajalist intressivaba laenu, mis moodustab poole punktis a nimetatud rahalistest vahenditest hindamise ajal kehtiva Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni regulaarse eelarve liikmemaksuskaala kohaselt, mida kohandatakse riikidele, kes ei ole Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmed. Ülejäänud rahaliste vahendite hankimisel tekkivaid ettevõtte võlgu garanteerivad kõik osalisriigid sama skaala alusel.
c) Kui osalisriikide antud summa on väiksem punktis a ettenähtust, vaatab assamblee oma esimesel istungjärgul puuduva osa suuruse läbi ning võtab konsensuse alusel meetmeid, arvestades osalisriikide punktidest a ja b tulenevaid kohustusi ning ettevalmistuskomisjoni soovitusi.
d) i) Osalisriigid deponeerivad konventsiooni jõustumisest arvates 60 päeva jooksul või ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmisest arvates 30 päeva jooksul, sõltuvalt sellest, kumb on hilisem, ettevõttele edasimüügiõiguseta intressivabu võlakirju koguses, mis võrdub selle osalisriigi osaga punkti b kohaselt antavas intressivabas laenus.
ii) Juhatus valmistab konventsiooni jõustumisest arvates esimesel võimalusel ja hiljem igal aastal või muu sobiva ajavahemiku järel ette kava, mis sisaldab tema halduskulude katmise ning artikli 170 ja käesoleva lisa artikli 12 kohaselt toimuva tegevuse rahastamisega seotud nõudmiste suurusjärku ja ajastatust.
iii) Seejärel teavitab ettevõte organisatsiooni kaudu osalisriike nende osalusest punktis b ettenähtud rahalistes vahendites. Ettevõte nõuab sisse kavas ettenähtud intressivabade laenude katmiseks vajaliku koguse võlakirju.
iv) Osalisriigid annavad teatise saamisel ettevõtte käsutusse oma osa võlatagatisest punkti b kohaselt.
e) i) Ettevõtte taotluse korral võib osalisriik eraldada võlatagatise lisaks neile, mis on eraldatud punktis b nimetatud skaala alusel.
ii) Võlatagatise asemel võib osalisriik teha ettevõttele vabatahtliku sissemakse selle laenukogusega võrdses koguses, mida ta peaks tagama.
f) Intressiga laenude tagasimaksmine on prioriteetne intressivabade laenude tagasimaksmise suhtes. Intressivabad laenud makstakse tagasi ajakava kohaselt, mille assamblee on nõukogu soovitusel ja juhatuse nõustamisel vastu võtnud. Oma ülesande täitmisel juhindub juhatus organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korra asjakohastest sätetest, arvestades ettevõtte tõhusa toimimise ning esmajoones majandusliku sõltumatuse tagamise tähtsust.
g) Ettevõtte käsutusse antavad rahalised vahendid on vabalt kasutatavas valuutas või valuutas, mis on vabalt kättesaadav ning kasutatav peamistel valuutavahetusturgudel. Niisugused valuutad määratletakse organisatsiooni reeglites, eeskirjades ja korras kooskõlas rahvusvahelise rahapoliitilise praktikaga. Ükski osalisriik ei piira ettevõtte rahaliste vahendite omamist, kasutamist ega vahetamist, välja arvatud lõikes 2 sätestatud juhtudel.
h) «Võlatagatis» tähendab ettevõtte võlausaldajatele osalisriigi antud lubadust maksta ettevõtte tagatisega kaetud rahalised võlgnevused pro rata asjakohase skaala kohaselt pärast seda, kui võlausaldajad on osalisriigile saatnud teate ettevõtte lepinguliste kohustuste täitmata jätmise kohta. Võlgnevuste maksmise kord on kooskõlas organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga.

4. Ettevõtte finantsvahendid, vara ja kulud hoitakse organisatsiooni omadest lahus. Käesolev artikkel ei takista ettevõttel sõlmida organisatsiooniga kokkuleppeid rajatiste, personali ja teenuste ning teise poole kantud halduskulude tagasimaksmise korralduse kohta.

5. Ettevõtte arvestusdokumente, raamatupidamist ja arveid, sealhulgas raamatupidamisaruannet kontrollib nõukogu määratud sõltumatu audiitor.

Artikkel 12. Tööd

1. Ettevõte teeb nõukogule ettepanekuid artikli 170 kohase tegevuse projektide kohta. Ettepanekud sisaldavad kirjalikku tööplaani süvamerepõhjas artikli 153 lõike 3 alusel toimuva tegevuse kohta ning muud teavet, mida õigus- ja tehniline komitee vajab projekti hindamiseks ning nõukogu selle kinnitamiseks.

2. Nõukogu kinnituse saamisel teostab ettevõte projekti käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud kirjaliku tööplaani alusel.

3. a) Kui ettevõtte käsutuses ei ole tema tehinguteks vajalikke kaupu ja teenuseid, võib ta need hankida. Sel eesmärgil väljastab ta kutsed vähempakkumisele ning hankelepingu võidab pakkuja, kelle tingimused kvaliteedi, hinna ja tarnetähtaja poolest on parimad.
b) Kui selliseid pakkumisi on mitu, otsustatakse hankelepingu võitja kooskõlas:
i) põhimõttega mitte diskrimineerida kedagi poliitilisel või muul põhjusel, mis ei ei ole seotud tööde korrektse ja tulemusliku teostamisega;
ii) nõukogu heakskiidetud juhistega, mis käsitlevad arengumaadest, esmajoones sisemaariikidest ja ebasoodsa geograafilise asendiga arengumaadest pärit kaupadele ja teenustele soodustuste pakkumist.
c) Juhatus võib määrata kindlaks asjaolud, mille korral ei ole vaja järgida vähempakkumise väljakuulutamise nõuet.

4. Toodetud maavarad ja töödeldud ained kuuluvad ettevõttele.

5. Ettevõte müüb oma tooteid võrdväärsel alusel. Ettevõte ei paku muud kui kaubanduslikku allahindlust.

6. Piiramata ettevõttele konventsiooni alusel antud üld- või erivolitusi, kasutab ettevõte muid äritegevuse edendamiseks vajalikke volitusi.

7. Ettevõte ei sekku ühegi osalisriigi siseasjadesse ega lase asjaomase osalisriigi poliitikal oma otsuseid mõjutada. Otsuste tegemisel on tähtsad vaid ärikaalutlused, mida vaetakse käesoleva lisa artiklis 1 nimetatud ülesannete täitmisel erapooletult.

Artikkel 13. Õiguslik seisund, eesõigused ja puutumatus

1. Võimaldamaks ettevõttel täita oma ülesandeid, antakse talle osalisriikide territooriumil käesolevas artiklis ettenähtud seisund, eesõigused ja puutumatus. Selle põhimõtte rakendamiseks võivad ettevõte ja osalisriigid vajaduse korral sõlmida kokkuleppeid.

2. Ettevõttel on oma ülesannete täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks vajalik õigus- ja teovõime, esmajoones võime:
a) sõlmida lepinguid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega ning muid lepinguid ning võtta ühismeetmeid;
b) omandada, rentida, vallata ja käsutada vallas- ja kinnisvara;
c) olla kohtumenetluses hageja või kostja.

3. a) Ettevõtte vastu võib hagi esitada ainult pädevas kohtus selle riigi territooriumil, kus:
i) ettevõttel on kontor või asutus;
ii) ettevõte on nimetanud esindaja kohtudokumentide ja menetlusteadete vastuvõtmiseks;
iii) ettevõte on sõlminud kaupade või teenuste tarnelepingu;
iv) ettevõte on emiteerinud väärtpabereid;
v) ettevõte osaleb muul viisil äritegevuses.
b) Ettevõtte varal on asukohast ja valdajast sõltumata puutumatus võetuse ja täitemenetluse suhtes, enne kui ettevõtte vastu algatatud kohtuasjas on tehtud lõplik kohtuotsus.

4. a) Ettevõtte omandil ja varal on asukohast ja valdajast sõltumata puutumatus rekvireerimise, konfiskeerimise, eksproprieerimise või muu võetuse või täitemenetluse suhtes.
b) Ettevõtte omandile ja varale ei kohaldata asukohast ja valdajast sõltumata piiranguid, kontrolli, moratooriume ega muid regulatsioone.
c) Ettevõte ja selle töötajad järgivad selle riigi siseriiklikke õigusakte, kus toimub ettevõtte või selle töötajate äri- või muu tegevus.
d) Osalisriigid tagavad ettevõttele samad õigused, eesõigused ja puutumatuse kui teistele nende territooriumil äritegevuses osalevatele üksustele. Õigused, eesõigused ja puutumatus tagatakse ettevõttele samadel alustel kui teistele samasuguses äritegevuses osalevatele üksustele. Kui osalisriigid annavad arengumaadele või nende äriüksustele eriõigusi, võimaldatakse need ka ettevõttele.
e) Osalisriigid võivad ettevõttele pakkuda spetsiaalseid soodustusi, õigusi, eesõigusi ja puutumatust, ilma et need peaksid laienema teistele äritegevuses osalejatele.

5. Ettevõte peab asukohariigiga, kus tema kontorid ja asutused paiknevad, läbirääkimisi, et saada vabastus otsestest ja kaudsetest maksudest.

6. Osalisriigid võtavad meetmeid, et kehtestada oma õigusaktidega käesolevas lisas esitatud põhimõtted ning teavitavad meetmetest ettevõtet.

7. Ettevõte võib talle käesoleva artikli või lõikes 1 nimetatud erikokkuleppe alusel antud eesõigustest ja puutumatusest oma tingimustel ja ulatuses loobuda.

V lisa

LEPITUSMENETLUS

1. jagu. LEPITUSMENETLUS XV OSA 1. JAO KOHASELT

Artikkel 1. Menetluse algatamine

Kui vaidluspooled on artikli 284 kohaselt otsustanud käesoleva jao alusel leppida, võib pool algatada menetluse, edastades sellekohase kirjaliku teate teisele vaidluspoolele või teistele vaidluspooltele.

Artikkel 2. Lepitajate nimekiri

Lepitajate nimekirja koostab ja seda ajakohastab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär. Igal konventsiooniosalisel on õigus nimetada neli õigluse, pädevuse ja aususe poolest tuntud lepitajat. Nimetatud isikutest koostatakse nimekiri. Kui mingil ajal nimekirjas on vähem kui neli osalisriigi nimetatud isikut, on osalisriigil õigus isikuid juurde nimetada. Lepitaja jääb nimekirja senikauaks, kuni teda nimetanud osalisriik ta tagasi kutsub, eeldusel et lepitaja jätkab selle lepituskomisjoni koosseisus, kuhu ta on määratud, menetluse lõpuni.

Artikkel 3. Lepituskomisjoni moodustamine

Kui pooled ei lepi kokku teisiti, moodustatakse lepituskomisjon järgmiselt.
a) Lepituskomisjoni koosseisus on viis liiget, kui punktist g ei tulene teisiti.
b) Menetlust algatav pool määrab kaks lepitajat, kes valitakse eelistatavalt käesoleva lisa artiklis 2 ettenähtud nimekirjast ja kellest üks võib olla selle riigi kodanik, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Selliselt määratud isikud tuleb nimetada käesoleva lisa artiklis 1 ettenähtud teates.
c) Teine vaidluspool määrab kaks lepitajat punktis b sätestatud viisil käesoleva lisa artiklis 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates 21 päeva jooksul. Kui lepitajaid ettenähtud ajavahemiku jooksul ei määrata, võib menetluse algatanud pool ühe nädala jooksul pärast nimetatud ajavahemiku lõppemist teavitada teist poolt menetluse lõpetamisest või taotleda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärilt isikute määramist punkti e alusel.
d) 30 päeva jooksul pärast nelja lepitaja nimetamist määravad need käesoleva lisa artiklis 2 viidatud nimekirjast viienda lepitaja, kes on esimees. Kui ettenähtud ajavahemiku jooksul lepitajaid ei määrata, võib kumbki pool ühe nädala jooksul pärast selle ajavahemiku lõppemist taotleda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärilt isiku määramist punkti e alusel.
e) 30 päeva jooksul pärast punktis c või d esitatud taotluse kättesaamist teeb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär artiklis 2 ettenähtud nimekirjast lähtudes ja vaidluspooltega konsulteerides vajalikud määramised.
f) Vabanenud ametikohad täidetakse esialgse nimetamiskorra kohaselt.
g) Kui kaks või mitu poolt lepivad kokku ühistes huvides, määravad nad ühiselt kaks lepitajat. Kui kahel või mitmel poolel on erinevad huvid või ei jõua nad ühistes huvides kokkuleppele, määravad nad lepitajad eraldi.
h) Kui vaidluses osaleb mitu erinevate huvidega poolt või kui pooled ei jõua ühiste huvide olemasolus kokkuleppele, kohaldavad nad punkte a–f võimaluste piires.

Artikkel 4. Menetlus

Lepituskomisjon määrab oma menetluse ise, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Komisjon võib vaidluspoolte nõusolekul kutsuda osalisriike üles esitama suuliselt või kirjalikult oma seisukohti. Komisjoni menetlust, aruannet ja soovitusi käsitlevad otsused tehakse liikmete häälteenamusega.

Artikkel 5. Sõbralik kokkulepe

Komisjon võib poolte tähelepanu juhtida meetmetele, mis võivad lihtsustada vaidluse kohta sõbraliku kokkuleppe sõlmimist.

Artikkel 6. Komisjoni funktsioon

Komisjon kuulab pooled ära, vaatab nende nõuded ja vastuväited läbi ning esitab oma ettepanekud sõbralikule kokkuleppele jõudmiseks.

Artikkel 7. Aruanne

1. Komisjon esitab aruande komisjoni moodustamisest arvates 12 kuu jooksul. Aruandes sisaldub kokkulepe või kui kokkulepet ei ole saavutatud, järeldused kõikides vaidluse asjaolusid või asjakohaseid seadusi käsitlevates küsimustes ning soovitused sõbraliku kokkuleppe sõlmimiseks. Aruanne antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes edastab selle viivitamata vaidluspooltele.

2. Komisjoni aruanne, sealhulgas järeldused ja soovitused, ei ole pooltele kohustuslikud.

Artikkel 8. Lõpetamine

Lepitusmenetlus lõpetatakse, kui lahendus on leitud ning kui pooled on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile saadetud kirjalikus teates tunnustanud aruandes sisalduvaid soovitusi või kui üks pool on soovitused tagasi lükanud või kui möödub kolm kuud päevast, mil aruanne pooltele üle anti.

Artikkel 9. Tasud ja kulud

Komisjoniga seonduvad tasud ja kulud katavad vaidluspooled.

Artikkel 10. Poolte õigus menetlust muuta

Vaidluspooled võivad ainult sellele vaidlusele kohaldatava kokkuleppe alusel muuta käesoleva lisa sätteid.

2. jagu. LEPITUSMENETLUSE KOHALDAMISE KOHUSTUS XV OSA 3. JAO KOHASELT

Artikkel 11. Menetluse algatamine

1. Vaidluspool, kellele võib kooskõlas XV osa 3. jaoga kohaldada käesoleva jao alusel lepitusmenetlust, võib menetluse algatada teisele poolele või pooltele edastatava kirjaliku teatega.

2. Vaidluspool, keda teavitatakse lõike 1 kohaselt, on kohustatud selle menetlusega nõustuma.

Artikkel 12. Teatele vastamata jätmine ja lepitusmenetlusest keeldumine

Asja arutamist ei takista vaidluspoole või vaidluspoolte menetlust algatavale teatele vastamata jätmine või lepitusmenetlusest keeldumine.

Artikkel 13. Pädevus

Erimeelsused käesoleva jao alusel toimiva lepituskomisjoni pädevuse üle lahendab komisjon.

Artikkel 14. 1. jao kohaldamine

Käesoleva lisa 1. jao artikleid 2–10 kohaldatakse käesoleva jao kohaselt.

VI lisa

RAHVUSVAHELISE MEREÕIGUSE KOHTU PÕHIKIRI

Artikkel 1. Üldsätted

1. Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus luuakse ja toimib käesoleva konventsiooni ja käesoleva põhikirja kohaselt.

2. Kohus asub vabas hansalinnas Hamburgis Saksamaa Liitvabariigis.

3. Vajaduse korral võib kohus istungit pidada ja oma ülesandeid täita ka mujal.

4. Vaidluse kohtusse andmist reguleerivad XI ja XV osa sätted.

1. jagu. KOHTU KORRALDUS

Artikkel 2. Koosseis

1. Kohtu koosseisus on 21 sõltumatut liiget, kes on valitud nende õiglust ja ausust ning mereõigusalast pädevust arvestades.

2. Kohtus tervikuna tagatakse maailma kõigi põhiliste õigussüsteemide esindatus ning tasakaalustatud geograafiline esindatus.

Artikkel 3. Liikmed

1. Kaks kohtu liiget ei või olla sama riigi kodanikud. Kui kohtu liige on mitme riigi kodanik, loetakse ta selle riigi kodanikuks, kus ta tavaliselt teostab oma kodaniku- ja poliitilisi õigusi.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee määratletud geograafiline rühm on esindatud vähemalt kolme liikmega.

Artikkel 4. Nimetamine ja valimine

1. Iga osalisriik võib nimetada kaks käesoleva lisa artikli 2 nõuetele vastavat isikut. Kohtu liikmed valitakse selliselt nimetatud isikute nimekirjast.

2. Vähemalt kolm kuud enne valimiste kuupäeva edastab esmavalimiste korral Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär ja järgmiste valimiste korral kohtusekretär osalisriikidele kirjaliku kutse nimetada kohtu valimiseks kahe kuu jooksul oma esindajad. Ta koostab kõigi nimetatud isikute tähestikulise nimekirja koos viitega neid nimetanud riigile ning esitab selle osalisriikidele enne iga valimise kuupäevale eelneva kuu seitsmendat päeva.

3. Esmavalimised toimuvad käesoleva konventsiooni jõustumise kuupäevast arvates kuue kuu jooksul.

4. Kohtu liikmed valitakse salajasel hääletusel. Valimised korraldatakse esmavalimiste korral Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kokkukutsutud osalisriikide kohtumisel ja järgmiste valimiste korral osalisriikide kokkulepitud korra kohaselt. Kvoorumi moodustavad kaks kolmandikku osalisriikidest. Valituks osutuvad isikud, kes saavad enim hääli ning kohalolevate ja hääletavate osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamuse eeldusel, et selline enamus on ühtlasi osalisriikide enamus.

Artikkel 5. Ametiaeg

1. Kohtu liikmed valitakse üheksaks aastaks ja neid võib tagasi valida; esmavalimistel valitud liikmetest seitsme ametiaeg lõpeb kolme aasta järel ja seitsme ülejäänu ametiaeg kuue aasta järel.

2. Kohtu liikmed, kelle ametiaeg lõpeb eespool nimetatud kolme- ja kuueaastase ajavahemiku järel, valib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär loosi teel kohe pärast esmavalimisi.

3. Kohtu liikmed täidavad oma kohustusi senikaua, kuni nende ametikohad täidetakse. Ka pärast asendamist viivad nad lõpule menetluse, milles osalemist nad alustasid enne asendamise kuupäeva.

4. Kohtu liikme errumineku korral esitab ta selle kohta kirja kohtu esimehele. Ametikoht vabaneb kirja kättesaamisel.

Artikkel 6. Vabad ametikohad

1. Vabad ametikohad täidetakse esmavalimiste kohta kehtestatud korra kohaselt; kohtusekretär väljastab ametikoha vabanemisest arvates ühe kuu jooksul käesoleva lisa artiklis 4 nimetatud kutsed ning kohtu esimees määrab pärast osalisriikidega konsulteerimist valimiste kuupäeva.

2. Kohtu liige, kes valitakse asendama enne ametiaja lõppu lahkunud liiget, on ametis ülejäänud osa lahkunud liikme ametiajast.

Artikkel 7. Sobimatu tegevus

1. Kohtu liige ei tohi teostada poliitilist või haldusvõimu ega olla aktiivselt seotud või omada finantshuve seoses ettevõttega, mille tegevuseks on mere või merepõhja loodusvarade uurimine või kasutamine või muu mere või merepõhjaga seotud äriline tegevus.

2. Kohtu liige ei või üheski asjas tegutseda esindaja, nõustaja ega advokaadina.

3. Kõik kahtlused neis küsimustes lahendatakse teiste kohalviibivate kohtu liikmete häälteenamusega.

Artikkel 8. Asja lahendamises osalemise tingimused

1. Ükski kohtu liige ei tohi osaleda asja lahendamises, milles ta on eelnevalt osalenud ühe poole esindaja, nõustaja või advokaadina või siseriikliku või rahvusvahelise kohtu või vahekohtu liikmena või muudes ülesannetes.

2. Kui kohtu liige leiab, et ta ei või asja lahendamises osaleda, teavitab ta sellest kohtu esimeest.

3. Kui esimees leiab, et mõni kohtu liikmetest ei või asja lahendamisel osaleda, edastab ta liikmele asjakohase teate.

4. Mis tahes kahtlused neis küsimustes lahendatakse teiste kohalviibivate kohtu liikmete häälteenamusega.

Artikkel 9. Esitatud tingimustele mittevastavus

Kui kohtu teiste liikmete üksmeelse arvamuse kohaselt ei vasta üks liige enam esitatud tingimustele, kuulutab kohtu esimees ametikoha vabaks.

Artikkel 10. Eesõigused ja puutumatus

Kohtu liikmel on tööülesannete täitmisel diplomaatilised eesõigused ja puutumatus.

Artikkel 11. Kohtu liikmete pidulik deklaratsioon

Enne kohustuste täitmisele asumist deklareerivad kõik kohtu liikmed pidulikul istungil, et teostavad oma volitusi erapooletult ja kohusetundlikult.

Artikkel 12. Esimees, aseesimees ja kohtusekretär

1. Kohus valib kolmeks aastaks esimehe ja aseesimehe, keda võib tagasi valida.

2. Kohus nimetab ametisse kohtusekretäri ning võib vajaduse korral ametisse nimetada teisi samaväärseid ametnikke.

3. Esimees ja kohtusekretär elavad kohtu asukohas.

Artikkel 13. Kvoorum

1. Istungil osalevad kõik liikmed, kellel on võimalik; kvoorumi moodustab 11 liiget.

2. Käesoleva lisa artikli 17 kohaselt otsustab kohus, millised liikmed on kättesaadavad teatud vaidluse lahendamisel kvoorumi moodustamiseks, arvestades käesoleva lisa artiklites 14 ja 15 ettenähtud kolleegiumide tõhusat toimimist.

3. Kohus arutab kõiki kohtule esitatud vaidlusi ja taotlusi ning teeb nende kohta otsuse, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse käesoleva lisa artiklit 14 või kui pooled taotlevad, et küsimust käsitletaks käesoleva lisa artikli 15 alusel.

Artikkel 14. Merepõhjavaidluste kolleegium

Merepõhjavaidluste kolleegium moodustatakse käesoleva lisa 4. jao alusel. Selle jurisdiktsioon, volitused ja ülesanded nähakse ette XI osa 5. jaos.

Artikkel 15. Erikolleegiumid

1. Kohus võib moodustada kolmest või enamast valitud liikmest koosnevaid kolleegiume, mida ta peab eri tüüpi vaidluste lahendamisel vajalikuks.

2. Kohus moodustab poolte taotlusel vaidluse lahendamiseks kolleegiumi. Kolleegiumi koosseisu määrab kohus poolte heakskiidul.

3. Asjaajamise kiirendamiseks moodustab kohus igal aastal viiest valitud liikmest kolleegiumi, kes arutab vaidlusi ja lahendab neid kiirendatud menetluse käigus. Valitakse kaks asendusliiget nende liikmete asendamiseks, kes ei saa teatud menetluses osaleda.

4. Käesolevas artiklis ettenähtud kolleegiumid arutavad vaidlusi ja lahendavad neid poolte taotlusel.

5. Käesolevas artiklis ja käesoleva lisa artiklis 14 sätestatud kolleegiumi tehtud otsust käsitatakse kohtuotsusena.

Artikkel 16. Kohtu kodukord

Kohus kehtestab oma funktsioonide täitmiseks eeskirja. Kohus kehtestab kodukorra.

Artikkel 17. Kohtu liikmete kodakondsus

1. Kui kohtu liikmetel on vaidluspooltega sama kodakondsus, säilib neil õigus kohtu liikmena menetluses osaleda.

2. Kui kohtu koosseisus on ühe vaidluspoole kodakondsusega liige, võib teine vaidluspool valida isiku, kes osaleb kohtu liikmena.

3. Kui kohtu koosseisus ei ole vaidluspooltega sama kodakondsusega liiget, võib iga pool valida isiku, kes osaleb kohtu liikmena.

4. Käesolevat artiklit kohaldatakse käesoleva lisa artiklites 14 ja 15 nimetatud kolleegiumidele. Esimees palub pooltega konsulteerides vajalikul hulgal kolleegiumi moodustanud kohtu liikmetel loovutada oma koht liikmetele, kes on asjaomaste pooltega samast kodakondsusest, ning nende puudumisel või kui nad ei saa osaleda, poolte valitud liikmetele.

5. Kui mitmel poolel on samad huvid, käsitatakse neid eelnevate sätete tähenduses ühe poolena. Mis tahes kahtlused selles osas lahendatakse kohtu otsusega.

6. Lõigete 2, 3 ja 4 alusel valitud liikmed vastavad käesoleva lisa artiklites 2, 8 ja 11 esitatud nõuetele. Nad osalevad otsuse tegemisel oma kolleegidega võrdsetel alustel.

Artikkel 18. Kohtu liikmete tasustamine

1. Iga valitud kohtu liige saab aastatasu ning iga oma funktsioonide täitmise päeva eest eritasu eeldusel, et ühelgi aastal ei ületa liikmele makstavate eritasude kogusumma aastatasu.

2. Esimees saab aastatasu.

3. Aseesimees saab eritasu iga päeva eest, mil ta täidab esimehe ülesandeid.

4. Käesoleva lisa artikli 17 alusel valitud liikmed, välja arvatud kohtu muud valitud liikmed, saavad hüvitist kõigi päevade eest, mil nad oma ülesandeid täidavad.

5. Palgad, tasud ja hüvitised määratakse kohtu töökoormust arvestades teatud ajavahemike järel osalisriikide kohtumistel. Neid ei tohi ametiaja jooksul vähendada.

6. Kohtusekretäri palk määratakse osalisriikide kohtumistel kohtu ettepaneku alusel.

7. Osalisriikide kohtumistel vastuvõetud eeskirjades määratakse tingimused, mille alusel makstakse kohtu liikmetele ja kohtusekretärile vanaduspensioni, ning tingimused, mille alusel hüvitatakse kohtu liikmete ja kohtusekretäri reisikulud.

8. Palgad, tasud ja hüvitised on maksuvabad.

Artikkel 19. Kohtukulud

1. Kohtukulud kannavad osalisriigid ja organisatsioon niisugustel tingimustel ja viisil, nagu otsustatakse osalisriikide kohtumistel.

2. Kui kohtuasja pool on muu üksus kui osalisriik või organisatsioon, määrab kohus summa, mille see pool peab maksma kohtukuludeks.

2. jagu. PÄDEVUS

Artikkel 20. Juurdepääs kohtule

1. Kohus on avatud osalisriikidele.

2. Kohus on avatud ka teistele üksustele XI osas nimetatud juhtudel või muude selliste kokkulepete alusel esitatud kohtuasjade korral, mis annavad poolte nõusolekul kohtule asjakohase pädevuse.

Artikkel 21. Kohtualluvus

Kohtu pädevusse kuuluvad kõik käesoleva konventsiooni alusel esitatud vaidlused ja taotlused ning kõik selliste muude kokkulepete alusel esitatud asjad, milles on ette nähtud kohtu asjakohane pädevus.

Artikkel 22. Teisi kokkuleppeid käsitlevad vaidlused

Kui kõik jõusoleva rahvusvahelise lepingu või konventsiooni osalised käesoleva konventsiooniga seotud küsimuses nii kokku lepivad, võib sellise lepingu või konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse esitada lahendamiseks kohtule.

Artikkel 23. Kohaldatav õigus

Kohus lahendab kõik vaidlused ja taotlused artikli 293 kohaselt.

3. jagu. MENETLUS

Artikkel 24. Menetluse algatamine

1. Kohtusekretärile edastatakse vaidluse esitamise kohta erileppe teade või kirjalik taotlus. Mõlemal juhul nimetatakse vaidluse objekt ja pooled.

2. Kohtusekretär teavitab erileppest või taotlusest kõiki asjaosalisi.

3. Kohtusekretär teavitab ka kõiki osalisriike.

Artikkel 25. Ajutised meetmed

1. Artikli 290 kohaselt on kohtul ja merepõhjavaidluste kolleegiumil õigus määrata ajutisi meetmeid.

2. Kui kohus ei pea istungit või kui ei ole võimalik kokku saada piisavat arvu liikmeid kvoorumi moodustamiseks, määrab ajutisi meetmeid käesoleva lisa artikli 15 lõike 3 alusel moodustatud kiirendatud menetluse kolleegium. Olenemata käesoleva lisa artikli 15 lõikest 4 võib ajutisi meetmeid võtta vaidluspoole taotlusel. Kohtul on õigus neid läbi vaadata ja muuta.

Artikkel 26. Asja arutamine

1. Asja arutamist kontrollib esimees või aseesimees, kui esimees ei saa oma kohustusi täita. Kui kumbki ei saa esimehe kohustusi täita, täidab neid kohtus viibiv vanim kohtunik.

2. Asja arutatakse avalikult, kui kohus ei otsusta teisiti või kui pooled ei nõua kinnist arutamist.

Artikkel 27. Asja arutamise korraldamine

Kohus korraldab asja arutamist, otsustab millal ja kuidas iga pool esitab oma argumendid ning korraldab tõendite kogumise.

Artikkel 28. Kohustuste täitmata jätmine

Kui üks pool ei ilmu kohtusse või ei esine kaitsega, võib teine pool taotleda kohtult menetluse jätkamist ja otsuse tegemist. Poole kohtusse ilmumata jäämine või oma seisukohtade kaitsmata jätmine ei takista menetlust. Enne otsuse tegemist peab kohus kindlaks tegema, et vaidlus kuulub tema pädevusse ning et nõue on faktiliselt ja õiguslikult hästi põhjendatud.

Artikkel 29. Otsustamine häälteenamusega

1. Kõik küsimused otsustatakse kohalviibivate kohtu liikmete häälteenamusega.

2. Häälte võrdse jagunemise korral otsustab asja esimehe või tema kohusetäitja hääl.

Artikkel 30. Kohtuotsus

1. Kohtuotsus on põhjendatud.

2. Kohtuotsuses sisalduvad otsuse tegemisel osalenud kohtu liikmete nimed.

3. Kui kohtu liikmed ei ole teinud kohtuotsust kas mingis osas või tervikuna üksmeelselt, on igal liikmel õigus esitada oma arvamus.

4. Kohtuotsusele kirjutavad alla esimees ja kohtusekretär. Kohtuotsus tehakse teatavaks avalikul istungil, eelnevalt sellest pooli nõuetekohaselt teavitades.

Artikkel 31. Menetlusse astumise taotlus

1. Kui osalisriik leiab, et vaidluse lahendamisel tehtav otsus võib mõjutada tema õiguslikke huve, võib ta kohtule esitada menetlusse astumise taotluse.

2. Kohus otsustab taotluse rahuldamise üle.

3. Kui menetlusse astumise taotlus rahuldatakse, on kohtuotsus menetlusse astunud poolele kohustuslik ulatuses, mis seondub küsimustega, mille tõttu see osalisriik menetlusse astus.

Artikkel 32. Õigus menetlusse astuda tõlgendamis- ja kohaldamisküsimustes

1. Kui arutatakse konventsiooni tõlgendamist või kohaldamist, teavitab kohtusekretär sellest kõiki osalisriike.

2. Kui käesoleva lisa artikli 21 või 22 alusel arutatakse rahvusvahelise kokkuleppe tõlgendamist või kohaldamist, teavitab kohtusekretär sellest kõiki kokkuleppe pooli.

3. Kõigil lõigetes 1 ja 2 nimetatud pooltel on õigus menetlusse astuda; selle õiguse kasutamise korral on kohtuotsuses esitatav tõlgendus talle kohustuslik.

Artikkel 33. Otsuse lõplikkus ja kohustuslikkus

1. Kohtuotsus on lõplik ning kõik vaidluspooled peavad seda täitma.

2. Otsus on kohustuslik ainult selles konkreetses vaidluses ja selle vaidluse pooltele.

3. Kui vaidlus käsitleb otsuse tähendust või reguleerimisala, tõlgendab kohus otsust poole taotlusel.

Artikkel 34. Kulud

Iga pool kannab oma kulud ise, kui kohus ei otsusta teisiti.

4. jagu. MEREPÕHJAVAIDLUSTE KOLLEEGIUM

Artikkel 35. Koosseis

1. Käesoleva lisa artiklis 14 nimetatud merepõhjavaidluste kolleegiumi koosseisus on 11 liiget, kelle valivad endi hulgast kohtu liikmed häälteenamusega.

2. Kolleegiumi liikmete valimisel tagatakse maailma peamiste õigussüsteemide esindatus ja tasakaalustatud geograafiline esindatus. Organisatsiooni assamblee võib esindatuse kohta teha üldisi soovitusi.

3. Kolleegiumi liikmed valitakse iga kolme aasta järel ning neid on õigus tagasi valida.

4. Kolleegium valib oma ametiajaks oma liikmete hulgast esimehe, kelle ametiaeg on sama pikk kui kolleegiumil.

5. Kui kolleegiumi kolmeaastase perioodi järel on veel pooleliolevaid menetlusi, lõpetab kolleegium need menetlused oma algkoosseisus.

6. Kui kolleegiumis vabaneb ametikoht, valib kohus oma liikmete hulgast kolleegiumi liikme, kes on ametis eelmise liikme ametiaja lõpuni.

7. Kolleegium on otsustusvõimeline, kui kohal on seitse kohtu valitud liiget.

Artikkel 36. Ad hoc kolleegiumid

1. Merepõhjavaidluste kolleegium moodustab kolmest liikmest koosneva ad hoc kolleegiumi artikli 188 lõike 1 punkti b alusel esitatud vaidluse lahendamiseks. Kolleegiumi koosseisu määrab merepõhjavaidluste kolleegium poolte heakskiidul.

2. Kui pooled ei jõua ad hoc kolleegiumi koosseisus kokkuleppele, määrab iga vaidluspool ühe liikme ja kolmanda liikme määravad pooled omavahelisel kokkuleppel. Kui kokkuleppele ei jõuta või üks pool liiget ei määra, teeb merepõhjavaidluste kolleegiumi esimees pärast pooltega konsulteerimist viivitamata asjakohased määramised.

3. Ad hoc kolleegiumi liikmed ei tohi olla ühegi vaidluspoole teenistuses ega kodanikud.

Artikkel 37. Juurdepääs

Merepõhjavaidluste kolleegium on avatud osalisriikidele, organisatsioonile ja teistele XI osa 5. jaos nimetatud üksustele.

Artikkel 38. Kohaldatav õigus

Lisaks artiklile 293 kohaldab kolleegium:
a) konventsiooni kohaselt kehtestatud organisatsiooni reegleid, eeskirju ja korda;
b) lepinguid süvamerepõhjas toimuva tegevuse kohta neid lepinguid käsitlevates küsimustes.

Artikkel 39. Kolleegiumi otsuste täitmise tagamine

Kolleegiumi otsuseid kohaldatakse osalisriikides samal viisil kui selle osalisriigi kõrgeima kohtu otsuseid või määrusi.

Artikkel 40. Käesoleva lisa teiste jagude kohaldatavus

1. Kolleegiumile kohaldatakse käesoleva lisa teisi jagusid, mis ei ole vastuolus käesoleva jaoga.

2. Nõuandvaid arvamusi andes juhindub kolleegium käesoleva lisa kohtumenetluse sätetest niivõrd, kuivõrd ta loeb neid kohaldatavaks.

5. jagu. MUUDATUSED

Artikkel 41. Muudatused

1. Käesolevasse lisasse tehakse muudatusi ainult artikli 313 kohaselt või konsensuse alusel konventsiooni kohaselt kokku kutsutud konverentsil; see ei kehti 4. jao muutmise kohta.

2. Neljandas jaos tehakse muudatusi ainult artikli 314 kohaselt.

3. Kohus võib oma põhikirja muudatuste tegemiseks esitada osalisriikidele kirjaliku ettepaneku aruteluks lõigete 1 ja 2 kohaselt.

VII lisa

VAHEKOHUS

Artikkel 1. Menetluse algatamine

Kui XV osast ei tulene teisiti, võib vaidluspool algatada käesolevas lisas ettenähtud vahekohtumenetluse, edastades teisele vaidluspoolele või -pooltele kirjaliku teate. Teatega koos esitatakse kaebus ja tõendid, mis kinnitavad kaebuse aluseks olevaid asjaolusid.

Artikkel 2. Vahekohtunike nimekiri

1. Vahekohtunike nimekirja koostab ja seda ajakohastab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär. Igal osalisriigil on õigus nimetada neli vahekohtunikku, kes peavad olema asjatundjad merenduse alal ning tuntud õigluse, pädevuse ja aususe poolest. Nimetatud isikutest koostatakse nimekiri.

2. Kui mingil ajal on nimekirjas vähem kui neli osalisriigi nimetatud vahekohtunikku, on osalisriigil õigus nimetada veel vahekohtunikke.

3. Vahekohtunik jääb nimekirja senikauaks, kuni teda nimetanud osalisriik ta tagasi kutsub, eeldusel et vahekohtunik jätkab selle vahekohtu koosseisus, kuhu ta on määratud, menetluse lõpuni.

Artikkel 3. Vahekohtu moodustamine

Kui pooled ei lepi kokku teisiti, moodustatakse käesoleva lisa alusel toimiv vahekohus järgmiselt:
a) Kui punktist g ei tulene teisiti, on vahekohtu koosseisus viis liiget.
b) Menetlust algatav pool määrab ühe liikme, kes valitakse soovitatavalt käesoleva lisa artiklis 2 ettenähtud nimekirjast ja kes võib olla selle riigi kodanik. Selliselt määratud isik on nimetatud ka käesoleva lisa artiklis 1 ettenähtud teates.
c) Teine vaidluspool määrab käesoleva lisa artiklis 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates 30 päeva jooksul ühe liikme, kes valitakse soovitatavalt eespool nimetatud nimekirjast ja kes võib olla selle riigi kodanik. Kui ettenähtud ajavahemiku jooksul liiget ei määrata, võib menetluse algatanud pool kahe nädala jooksul pärast selle ajavahemiku lõppemist taotleda määramist punkti e alusel.
d) Ülejäänud kolm liiget määratakse poolte kokkuleppe alusel. Liikmed valitakse soovitatavalt eespool nimetatud nimekirjast ja on kolmandate riikide kodanikud, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Vaidluspooled määravad nende kolme liikme hulgast vahekohtu esimehe. Kui pooled ei jõua käesoleva lisa artiklis 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates 60 päeva jooksul ühe või mitme liikme või esimehe määramises kokkuleppele, määratakse ��lejäänud liikmed vaidluspoole taotlusel punkti e alusel. Taotlus esitatakse eespool nimetatud 60päevase ajavahemiku lõppemisest arvates kahe nädala jooksul.
e) Liikmed valib Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu esimees, kui pooled ei lepi kokku, et punktide c ja d kohaselt määrab need poolte valitud isik või kolmas riik. Kui esimehel puudub võimalus käesoleva punkti alusel tegutseda või ta on ühe vaidluspoole kodanik, määrab vahekohtu liikmed ametiastmelt järgmine Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu liige, kes on kättesaadav ega ole ühegi poole kodanik. Käesolevas punktis nimetatud määramised tehakse käesoleva lisa artiklis 2 ettenähtud nimekirjade järgi taotluse kättesaamisest arvates 30 päeva jooksul ja pooltega konsulteerides. Selliselt määratud liikmed on erineva kodakondsusega ega tohi olla ühegi vaidluspoole teenistuses, alalised elanikud või kodanikud.
f) Vabanenud ametikoht täidetakse esialgse määramise korra kohaselt.
g) Ühiste huvidega pooled määravad ühe kohtu liikme ühise kokkuleppe alusel. Kui osaleb mitu erihuvidega poolt või kui esineb erimeelsusi ühiste huvide olemasolu kinnitamisel, määrab igaüks neist kohtusse ühe liikme.
h) Enama kui kahe poolega vaidluste korral kohaldatakse punkte a–f suurimas võimalikus ulatuses.

Artikkel 4. Vahekohtu ülesanded

Käesoleva lisa artikli 3 alusel moodustatud vahekohus tegutseb käesoleva lisa ja konventsiooni teiste sätete kohaselt.

Artikkel 5. Menetlus

Vahekohus kehtestab ise oma menetluse, tagades kõigile pooltele võimaluse esitada oma argumendid ja ennast kaitsta, kui vaidluspooled ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 6. Vaidluspoolte kohustused

Vaidluspooled hõlbustavad vahekohtu tööd ning oma õigusaktide kohaselt ja kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid kasutades:
a) esitavad vahekohtule kõik asjakohased dokumendid, teabe ja vahendid;
b) vajaduse korral võimaldavad vahekohtul kutsuda tunnistajaid või eksperte ning neilt tunnistusi saada ja külastada asjakohaseid sündmuspaiku.

Artikkel 7. Kulud

Vahekohtu kulud, sealhulgas liikmete töötasu katavad võrdsetes osades vaidluspooled, kui vahekohus ei otsusta konkreetsete asjaolude tõttu teisiti.

Artikkel 8. Otsustamiseks vajalik häälteenamus

Vahekohus teeb otsused liikmete häälteenamusega. Vähem kui poolte liikmete puudumine või hääletamisest loobumine ei takista otsuste tegemist. Häälte võrdse jagunemise korral otsustab asja esimehe hääl.

Artikkel 9. Vahekohtusse ilmumata jätmine

Kui üks pool ei ilmu vahekohtusse või ei esine kaitsega, võib teine pool kohtult taotleda menetluse jätkamist ning otsuse tegemist. Poole vahekohtusse ilmumata jäämine või oma seisukohtade kaitsmata jätmine ei takista menetlust. Enne otsuse tegemist peab vahekohus kindlaks tegema, et vaidlus kuulub tema pädevusse ning et nõue on faktiliselt ja õiguslikult hästi põhjendatud.

Artikkel 10. Otsus

Vahekohtu otsus piirdub vaidlusasjaga ning on põhjendatud. Otsuses esitatakse osalenud liikmete nimed ning otsuse tegemise kuupäev. Iga liige võib otsusele lisada oma eri- või lahkarvamuse.

Artikkel 11. Otsuse lõplikkus

Otsus on lõplik ja seda ei saa edasi kaevata, kui vaidluspooled ei ole edasikaebamiskorras kokku leppinud. Pooled peavad otsust täitma.

Artikkel 12. Otsuse tõlgendamine ja rakendamine

1. Pooltevahelised lahkarvamused otsuse tõlgendamise või täitmise viisi üle esitab ükskõik kumb pool otsuse teinud vahekohtule. Vahekohtu vabanenud ametikohad täidetakse kohtu algseks moodustamiseks ettenähtud korra kohaselt.

2. Lahkarvamuse võib vaidluspoolte kokkuleppel esitada ka muule artiklis 287 nimetatud kohtule või vahekohtule.

Artikkel 13. Kohaldamine muudele üksustele kui osalisriigid

Käesoleva osa sätteid kohaldatakse mutatis mutandis muude üksuste vaidlustele kui osalisriikide vaidlustele.

VIII lisa

ERIVAHEKOHUS

Artikkel 1. Menetluse algatamine

Kui XV osast ei tulene teisiti võib käesoleva konventsiooni 1) kalandust, 2) merekeskkonna kaitset ja säilitamist, 3) teaduslikke mereuuringuid või 4) meresõitu, sealhulgas kaadamisest tulenevat reostust käsitlevate artiklite tõlgendamise või kohaldamise vaidluse pool esitada vaidluse lahendamiseks käesolevas osas ettenähtud erivahekohtu menetluse korras, teatades sellest kirjalikult teisele vaidluspoolele või teistele vaidluspooltele. Kirjalikule teatele lisatakse kaebus ja tõendid, mis kinnitavad kaebuse aluseks olevaid asjaolusid.

Artikkel 2. Ekspertide nimekiri

1. Koostatakse 1) kalanduse, 2) merekeskkonna kaitset ja säilitamist, 3) teaduslikke mereuuringuid või 4) meresõitu, sealhulgas laevadelt ja kaadamisest tulenevat reostust tundvate ekspertide nimekiri, mida ajakohastatakse.

2. Kalanduse valdkonna ekspertide nimekirja koostab ja seda ajakohastab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, merekeskkonna kaitsmise ja säilitamise ekspertide nimekirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Keskkonnaprogramm, teaduslike mereuuringute ekspertide nimekirja Valitsustevahelise Okeanograafia Komisjon, meresõidu, sealhulgas laevadelt ja kaadamisest tuleneva reostuse ekspertide nimekirja Rahvusvaheline Mereorganisatsioon või asjakohase allorgan, kellele organisatsioon, programm või komisjon on oma funktsiooni delegeerinud.

3. Kõigil osalisriikidel on õigus nimetada igas valdkonnas kaks eksperti, kelle pädevus valdkonna õiguslikes, teaduslikes või tehnilistes küsimustes on kinnitust leidnud ja üldtunnustatud ning kellel on õiglusest ja aususest tulenev hea maine. Nimetatud isikutest moodustatakse asjakohane nimekiri.

4. Kui nimekirjas on vähem kui kaks osalisriigi nimetatud eksperti, on osalisriigil õigus isikuid juurde nimetada.

5. Ekspert jääb nimekirja senikauaks, kui teda nimetanud osalisriik ta tagasi kutsub, eeldusel et ekspert jätkab selle erivahekohtu koosseisus, millesse ta on määratud, kuni erivahekohtu menetluse lõpuni.

Artikkel 3. Erivahekohtu koosseis

Kui pooled ei lepi kokku teisiti, moodustatakse käesoleva lisa alusel toimiv erivahekohus järgmiselt:
a) Kui punktist g ei tulene teisiti, on erivahekohtu koosseisus viis liiget.
b) Menetlust algatav pool määrab kaks liiget, kes valitakse soovitatavalt käesoleva lisa artiklis 2 ettenähtud vaidlusküsimusega seotud nimekirjast ja kellest üks võib olla selle riigi kodanik. Selliselt määratud isikud on nimetatud ka käesoleva lisa artiklis 1 ettenähtud teates.
c) Teine vaidluspool määrab käesoleva lisa artiklis 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates 30 päeva jooksul kaks liiget, kes valitakse soovitatavalt vaidlusküsimusega seotud nimekirjast ja kellest üks võib olla selle riigi kodanik. Kui liikmeid ettenähtud ajavahemiku jooksul ei määrata, võib menetluse algatanud pool kahe nädala jooksul pärast selle ajavahemiku lõppemist taotleda, et määramine toimuks punkti e kohaselt.
d) Vaidluspooled määravad kokkuleppel ametisse erivahekohtu esimehe, kes valitakse soovitatavalt asjakohasest nimekirjast ja kes on kolmanda riigi kodanik, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui pooled ei jõua käesoleva lisa artiklis 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates 30 päeva jooksul esimehe määramises kokkuleppele, määratakse esimees vaidluspoole taotlusel punkti e alusel. Taotlus esitatakse eespool nimetatud 30päevase ajavahemiku lõppemisest arvates kahe nädala jooksul.
e) Punktide c ja d alusel esitatud taotluste laekumisest arvates 30 päeva jooksul teeb asjakohased määramised Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär, kui pooled ei lepi kokku, et määramised teeb poolte valitud isik või kolmas riik. Käesolevas punktis nimetatud määramised tehakse käesoleva lisa artiklis 2 ettenähtud nimekirja järgi, konsulteerides poolte ja asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Selliselt määratud liikmed on erinevast kodakondsusest ega tohi olla ühegi vaidluspoole teenistuses, alalised elanikud või kodanikud.
f) Vabanenud ametikoht täidetakse esialgse määramise korra kohaselt.
g) Ühiste huvidega pooled määravad kaks kohtu liiget ühise kokkuleppe alusel. Kui osaleb mitu erihuvidega poolt või kui esineb erimeelsusi ühiste huvide olemasolu kinnitamisel, määrab igaüks neist kohtusse ühe liikme.
h) Enama kui kahe vaidluspoole korral kohaldatakse punkte a–f suurimas võimalikus ulatuses.

Artikkel 4. Üldsätted

VII lisa artikleid 4–13 kohaldatakse mutatis mutandis käesoleva lisa alusel erivahekohtu menetlusele.

Artikkel 5. Asjaolude selgitamine

1. Käesoleva konventsiooni 1) kalandust, 2) merekeskkonna kaitset ja säilitamist, 3) teaduslikke mereuuringuid või 4) meresõitu, sealhulgas kaadamisest tulenevat reostust käsitlevate artiklite tõlgendamise või kohaldamise vaidluse pooled võivad alati leppida kokku, et nad paluvad käesoleva lisa artikli 3 alusel moodustatud erivahekohtul korraldada uurimise ning selgitada vaidluse asjaolusid.

2. Erivahekohtu lõike 1 alusel läbiviidud uurimise tulemusena saadud tõendeid käsitatakse samaväärsetena poolte omadega, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

3. Kõigi vaidluspoolte taotluse korral võib erivahekohus anda soovitusi, millel ei ole otsuse juriidilist jõudu, kuid mis annavad pooltele aluse vaidlusküsimused uuesti läbi vaadata.

4. Lõike 2 kohaselt tegutseb erivahekohus käesoleva lisa alusel, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

IX lisa

RAHVUSVAHELISTE ORGANISATSIOONIDE OSALUS

Artikkel 1. Mõisted

Artiklis 305 ja käesolevas lisas tähendab «rahvusvaheline organisatsioon» riikide moodustatud valitsustevahelist organisatsiooni, millele liikmesriigid on andnud üle pädevuse käesoleva konventsiooniga reguleeritud küsimustes, sealhulgas pädevuse sõlmida nendes küsimustes lepinguid.

Artikkel 2. Allakirjutamine

Rahvusvaheline organisatsioon võib käesolevale konventsioonile alla kirjutada, kui enamus tema liikmesriike on konventsioonile alla kirjutanud. Allakirjutamisel teeb rahvusvaheline organisatsioon deklaratsiooni nende konventsiooniga reguleeritud küsimuste kohta, milles konventsioonile allakirjutanud organisatsiooni liikmesriigid on delegeerinud pädevuse organisatsioonile, ning täpsustab pädevuse laadi ja ulatuse.

Artikkel 3. Ametlik kinnitamine ja ühinemine

1. Rahvusvaheline organisatsioon võib hoiule anda ametliku kinnitamise või ühinemiskirja, kui tema liikmete enamus annab või on andnud hoiule oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja.

2. Rahvusvahelise organisatsiooni hoiuleantud dokumendid sisaldavad käesoleva lisa artiklites 4 ja 5 ettenähtud kohustuste võtmist ja deklaratsioone.

Artikkel 4. Osaluse ulatus ning õigused ja kohustused

1. Rahvusvahelise organisatsiooni ametliku kinnitamise või ühinemiskiri sisaldab kohustust võtta üle riikide konventsioonist tulenevaid õigused ja kohustused neis küsimustes, milles on konventsiooni osalisriigid organisatsiooni liikmena talle pädevuse delegeerinud.

2. Rahvusvaheline organisatsioon on käesoleva konventsiooni osaline ulatuses, milles tal on käesoleva lisa artiklis 5 nimetatud deklaratsioonide, teadaannete ja teadetega antud pädevus.

3. Rahvusvaheline organisatsioon järgib talle delegeeritud küsimustes õigusi ja kohustusi, mis on tema liikmesriikidel konventsiooni osalisriigina. Rahvusvahelise organisatsiooni liikmesriigid ei teosta pädevust, mille nad on organisatsioonile üle andnud.

4. Rahvusvaheliste organisatsioonide osalus ei suurenda tema liikmesriikidest osalisriikide esindatust, sealhulgas otsuste tegemise korral.

5. Rahvusvaheliste organisatsioonide osalus ei anna ühelgi juhul konventsiooni alusel õigusi organisatsiooni liikmesriikidele, kes ei ole konventsiooni osalisriigid.

6. Kui tekib vastuolu rahvusvahelise organisatsiooni konventsioonist tulenevate kohustuste ja organisatsiooni asutamislepingust või muudest asjakohastest õigusaktidest tulenevate kohustuste vahel, on ülimuslikud konventsioonist tulenevad kohustused.

Artikkel 5. Deklaratsioonid, teated ja teadaanded

1. Rahvusvahelise organisatsiooni ametliku kinnitamise või ühinemiskiri sisaldab deklaratsiooni nende konventsiooniga reguleeritavate k��simuste kohta, milles on organisatsiooni liikmesriigid konventsiooni osalisriikidena pädevuse organisatsioonile delegeerinud.

2. Rahvusvahelise organisatsiooni liikmesriik teeb konventsiooni ratifitseerides või sellega ühinedes või siis, kui organisatsioon annab hoiule oma ametliku kinnitamise või ühinemiskirja, olenevalt sellest, kumb on hilisem, deklaratsiooni nende konventsiooniga reguleeritud küsimuste kohta, milles ta on pädevuse organisatsioonile delegeerinud.

3. Osalisriikidel, kes on rahvusvahelise organisatsiooni liikmesriigid, on pädevus neis konventsiooniga reguleeritud küsimustes, mille organisatsioonile delegeerimise kohta need riigid ei ole käesoleva artikli alusel esitanud deklaratsiooni, teadet ega teadaannet.

4. Rahvusvahelised organisatsioonid ja nende liikmesriikidest osalisriigid teavitavad konventsiooni hoiulevõtjat viivitamata pädevuse muutmisest, sealhulgas uutest pädevuse delegeerimistest, mida täpsustatakse lõigetes 1 ja 2 nimetatud deklaratsioonides.

5. Osalisriik võib rahvusvaheliselt organisatsioonilt ja liikmesriikidest osalisriikidelt taotleda teavet selle kohta, kuidas jaotub organisatsiooni ja liikmesriikide vahel pädevus asjakohastes küsimustes. Organisatsioon ja asjaomased liikmesriigid edastavad teabe mõistliku ajavahemiku jooksul. Rahvusvaheline organisatsioon ja liikmesriigid võivad sellist teavet anda ka oma algatusel.

6. Käesoleva artikli alusel edastatavate deklaratsioonide, teadete ja teadaannetega täpsustatakse delegeeritud pädevuse laadi ja ulatust.

Artikkel 6. Vastutus

1. Pooled, kellel on pädevus käesoleva lisa artikli 5 kohaselt, vastutavad konventsioonist tulenevate kohustuste täitmata jätmise ja muu rikkumise eest.

2. Osalisriik võib taotleda rahvusvaheliselt organisatsioonilt või selle liikmesriikidelt teavet teatud küsimuse eest vastutaja kohta. Organisatsioon ja asjaomased liikmesriigid edastavad selle teabe. Kui nimetatud teave jäetakse mõistliku ajavahemiku jooksul andmata või edastatakse vastuoluline teave, vastutatakse selle eest solidaarselt.

Artikkel 7. Vaidluste lahendamine

1. Ametliku kinnitamise või ühinemiskirja hoiule andes või igal ajal pärast seda on rahvusvahelisel organisatsioonil õigus kirjaliku deklaratsiooniga artikli 287 lõike 1 punkti a, c või d kohaselt valida üks või mitu konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluste lahendamise viisi.

2. XV osa kohaldatakse mutatis mutandis konventsiooniosaliste vaidlusele, kui üks või mitu neist on rahvusvahelised organisatsioonid.

3. Kui rahvusvaheline organisatsioon ja üks või mitu tema liikmeriiki moodustavad ühe vaidluspoole või on ühiste huvidega pooled, käsitatakse seda organisatsiooni nõustumisena kohaldada vaidluse lahendamiseks sama menetlust kui liikmesriigid; kui liikmesriik on valinud artikli 287 alusel ainult Rahvusvahelise Kohtu, käsitatakse seda organisatsiooni ja asjaomase liikmesriigi nõustumisena vahekohtumenetlusega VII lisa alusel, kui vaidluspooled ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 8. XVII osa kohaldatavus

XVII osa kohaldatakse mutatis mutandis rahvusvahelisele organisatsioonile, välja arvatud järgmistel juhtudel:
a) rahvusvahelise organisatsiooni ametliku kinnitamise või ühinemiskirja ei arvestata artikli 308 lõike 1 kohaldamisel;
b) i) rahvusvahelisel organisatsioonil on ainupädevus artiklite 312–315 kohaldamisel muudetavas küsimuses talle käesoleva lisa artikli 5 alusel antud pädevuse ulatuses;
ii) artikli 316 lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamisel käsitatakse rahvusvahelise organisatsiooni ametliku kinnitamise või ühinemiskirja muudatuse kohta, mis käsitleb käesoleva lisa artikli 5 alusel rahvusvahelise organisatsiooni pädevusse antud küsimusi, iga liikmesriigist osalisriigi ratifitseerimis- või ühinemiskirjana.
iii) rahvusvahelise organisatsiooni ametliku kinnitamise või ��hinemiskirja ei arvestata artikli 316 lõigete 1 ja 2 kohaldamisel teiste muudatuste korral.
c) i) Rahvusvaheline organisatsioon ei saa konventsiooni artikli 317 alusel denonsseerida, kui mõni tema liikmesriikidest on osalisriik ning kui organisatsioon vastab käesoleva lisa artiklis 1 nimetatud tunnustele.
ii) Rahvusvaheline organisatsioon denonsseerib käesoleva konventsiooni, kui mitte ükski tema liikmesriikidest ei ole osalisriik või kui rahvusvaheline organisatsioon ei vasta käesoleva lisa artiklis 1 ettenähtud nõuetele. Denonsseerimine jõustub viivitamata.

ÜHINENUD RAHVASTE ORGANSATSIOONI 10. DETSEMBRI 1982. AASTA MEREÕIGUSE KONVENTSIOONI XI OSA RAKENDUSKOKKULEPE
Koostatud 28. juulil 1994. a New Yorgis

Käesoleva kokkuleppe osalisriigid,

tunnustades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (edaspidi konventsioon) olulist panust rahu, õigluse ja progressi säilitamisel kogu inimkonnale;

kinnitades veel kord, et väljapoole riikide jurisdiktsiooni jääv merepõhi ning selle all asuv maapõu (edaspidi süvamerepõhi) ning süvamerepõhja loodusvarad on inimkonna ühisvara;

olles teadlikud konventsiooni olulisest rollist merekeskkonna kaitsmisel ja säilitamisel ning kasvavast murest maailma keskkonna üle;

olles arutanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri aruannet, milles käsitletakse aastatel 1990–1994 peetud riikidevahelisi mitteametlikke konsultatsioone konventsiooni XI osa ja muude asjakohaste sätetega (edaspidi XI osa) seotud küsimuste kohta;

täheldades poliitilisi ja majanduslikke muutusi, sealhulgas turukeskset lähenemisviisi, mis mõjutavad XI osa rakendamist;

soovides lihtsustada ülemaailmset osalemist konventsioonis;

olles arvamusel, et XI osa rakenduskokkulepe on parim viis seda eesmärki saavutada,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. XI osa rakendamine

1. Kokkuleppe osalisriigid kohustuvad XI osa rakendama kooskõlas käesoleva kokkuleppega.

2. Lisa on kokkuleppe lahutamatu osa.

Artikkel 2. Käesoleva kokkuleppe ja XI osa suhe

1. Käesoleva kokkuleppe ja XI osa sätteid tõlgendatakse ja kohaldatakse ühtse tervikuna. Käesoleva kokkuleppe ja XI osa vahelise vastuolu korral on ülimuslikud kokkuleppe sätted.

2. Konventsiooni artikleid 309–319 kohaldatakse käesolevale kokkuleppele samamoodi nagu konventsioonile.

Artikkel 3. Allakirjutamine

Käesolev kokkulepe on konventsiooni artikli 305 lõike 1 punktides a, c, d, e ja f nimetatud riikidele ja üksustele allakirjutamiseks avatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris selle vastuvõtmisest arvates 12 kuu jooksul.

Artikkel 4. Siduvusega nõusolek

1. Pärast käesoleva kokkuleppe vastuvõtmist tähendab iga konventsiooni suhtes esitatud ratifitseerimiskiri või ametliku kinnitamise või ühinemiskiri nõusolekut siduda end käesoleva kokkuleppega.

2. Ükski riik ega üksus ei või anda oma nõusolekut siduda end käesoleva kokkuleppega, kui ta ei ole eelnevalt või samal ajal andnud nõusolekut siduda end konventsiooniga.

3. Artiklis 3 nimetatud riik või üksus võib väljendada oma nõusolekut siduda end käesoleva kokkuleppega järgmisel viisil:
a) alla kirjutades ilma ratifitseerimise, ametliku kinnitamise või artiklis 5 sätestatud lihtsustatud korra järgimise tingimuseta;
b) alla kirjutades ratifitseerimise või ametliku kinnitamise tingimusega ja sellele järgneva ratifitseerimise või ametliku kinnitamisega;
c) allakirjutamisega artiklis 5 sätestatud korras või
d) sellega ühinedes.

4. Konventsiooni artikli 305 lõike 1 punktis f nimetatud üksused kinnitavad ühinemist kooskõlas konventsiooni IX lisaga.

5. Ratifitseerimiskiri, ametliku kinnitamise või ühinemiskiri antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 5. Lihtsustatud kord

1. Kui riik või üksus on enne käesoleva kokkuleppe vastuvõtmist andnud hoiule konventsiooni ratifitseerimiskirja, ametliku kinnitamise või ühinemiskirja ning on kokkuleppele artikli 4 lõike 3 punkti c kohaselt alla kirjutanud, käsitatakse seda nõusolekuna end siduda käesoleva kokkuleppega selle vastuvõtmisest arvates 12 kuu pärast, kui riik ei teata hoiulevõtjale enne seda kuupäeva kirjalikult, et ta ei järgi käesolevas artiklis sätestatud lihtsustatud korda.

2. Nimetatud teate saamise korral antakse nõusolek siduda end käesoleva kokkuleppega artikli 4 lõike 3 punkti b kohaselt.

Artikkel 6. Jõustumine

1. Kokkulepe jõustub 30 päeva pärast arvates päevast, mil 40 riiki on esitanud artiklite 4 ja 5 alusel nõusoleku, eeldusel et riikide hulgas on vähemalt 7 riiki, keda nimetatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kolmanda mereõiguse konverentsi II resolutsiooni (edaspidi II resolutsioon) lõike 1 punktis a ja vähemalt viis neist on arenenud riigid. Kokkulepe jõustub 16. novembril 1994, kui jõustumistingimused on selleks ajaks täidetud.

2. Kõigi riikide või üksuste suhtes, kes esitavad oma nõusoleku pärast lõikes 1 nimetatud tingimuste täitmist, jõustub kokkulepe nõusoleku andmisest arvates 30. päeval.

Artikkel 7. Ajutine kohaldamine

1. Kui kokkulepe ei ole 16. novembriks 1994 jõustunud, kohaldavad seda kuni jõustumiseni ajutiselt:
a) riigid, kes on nõustunud kokkuleppe vastuvõtmisega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel, kui riik ei teata hoiulevõtjale kirjalikult, et ta ei kohalda kokkulepet või kohaldab ainult pärast allkirjastamist või kirjaliku teate edastamist;
b) riigid ja üksused, kes kokkuleppele alla kirjutavad, välja arvatud riik või üksus, kes teavitab hoiulevõtjat allakirjutamise ajal kirjalikult sellest, et ta ei kohalda kokkulepet ajutiselt;
c) riigid ja üksused, kes annavad ajutise kohaldamise nõusoleku, teavitades hoiulevõtjat sellest kirjalikult;
d) riigid, kes kokkuleppega ühinevad.

2. Kõik riigid ja üksused kohaldavad kokkulepet ajutiselt oma siseriiklikke õigusakte järgides alates 16. novembrist 1994 või alates allakirjutamise või teavitamise või ühinemisnõusoleku andmise kuupäevast, kui see on hilisem.

3. Ajutine kohaldamine lõpeb kokkuleppe jõustumise kuupäeval. Igal juhul lõpeb ajutine kohaldamine 16. novembril 1998, kui sel kuupäeval ei ole täidetud artikli 6 lõikes 1 esitatud nõue, mille kohaselt peab olema nõusolek vähemalt seitsmelt II resolutsiooni lõike 1 punktis a nimetatud riigilt, millest vähemalt viis on arenenud riigid.

Artikkel 8. Osalisriigid

1. Kokkuleppes tähendab «osalisriigid» riike, kes on andnud nõusoleku siduda end kokkuleppega ja kelle suhtes see on jõustunud.

2. Kokkulepet kohaldatakse mutatis mutandis konventsiooni artikli 305 lõike 1 punktides c, d, e ja f nimetatud üksustele, kellest on saanud käesoleva kokkuleppe osalised igaühe kohta kehtestatud tingimuste kohaselt; sel juhul hõlmab mõiste «osalisriigid» ka neid üksusi.

Artikkel 9. Hoiulevõtja

Kokkuleppe hoiulevõtja on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

Artikkel 10. Autentsed tekstid

Kokkuleppe originaal, mille araabia-, hiina-, hispaania, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Selle kinnituseks on täievolilised esindajad kokkuleppele alla kirjutanud.

Koostatud kahekümne kaheksandal juulil tuhande üheksasaja üheksakümne neljandal aastal New Yorgis.

LISA

1. jagu. OSALISRIIKIDE KULUD JA INSTITUTSIONAALNE KORRALDUS

1. Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon (edaspidi organisatsioon) on organisatsioon, mille kaudu osalisriigid XI osas ja käesolevas kokkuleppes ettenähtud süvamerepõhja kasutamise korra kohaselt korraldavad ja kontrollivad süvamerepõhjas toimuvat tegevust, esmajoones süvamerepõhja loodusvarade haldamiseks. Organisatsiooni volitused ja ülesanded on talle antud konventsiooni alusel. Organisatsioonil on kooskõlas konventsiooniga erakorralised volitused, mis tulenevad tema süvamerepõhjas toimuva tegevusega seotud volituste kasutamisest ja ülesannete täitmisest ning on selleks vajalikud.

2. Osalisriikide kulude vähendamiseks järgivad konventsiooni ja kokkuleppe alusel asutatavad organid ja allorganid kulutasuvuse põhimõtet. Sama põhimõtet kohaldatakse ka kohtumiste sageduse, kestuse ja ajakava määramisel.

3. Organisatsiooni organite ja allorganite asutamine ja toimimine põhineb järkjärgulisel arengul, arvestades asjakohaste organite ja allorganite vajadusi nii, et nad võiksid süvamerepõhjas toimuva tegevuse eri arengujärkudes tõhusalt oma kohustusi täita.

4. Organisatsiooni esmaülesandeid konventsiooni jõustumisel täidavad assamblee, nõukogu, sekretariaat, õigus- ja tehniline komisjon ning finantskomitee. Majandusliku planeerimise komisjoni ülesandeid täidab õigus- ja tehniline komisjon, kuni nõukogu otsustab teisiti või kuni kinnitatakse esimene kasutamise tööplaan.

5. Konventsiooni jõustumise ja esimese kasutamise tööplaani kinnitamise vahelisel ajal organisatsioon:
a) menetleb XI osa ja kokkuleppe kohaselt tööplaani kinnitamise taotlusi;
b) rakendab otsuseid, mis käsitlevad organisatsiooni ettevalmistava komisjoni ja Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu asutamist ettevalmistava komisjoni (edaspidi ettevalmistuskomisjon) registreeritud esmainvestoreid ja nende tagajateks olevaid riike, sealhulgas nende konventsiooni artikli 308 lõike 5 ja II resolutsiooni lõike 13 kohaseid õigusi ja kohustusi;
c) jälgib lepingu vormis kinnitatud uurimise tööplaanidele vastavat tegutsemist;
d) jälgib ja hindab süvamerepõhjas toimuva kaevandamise arengusuundi, sealhulgas analüüsib korrapäraselt maailma metallituru olusid ja metallihindu, suundumusi ja väljavaateid;
e) uurib, milline on süvamerepõhjas toimuva maavarade tootmise võimalik mõju metallide tõenäoliselt kõige enam mõjutatavate maismaatootjate majandusele, et võimalikult vähendada nende raskusi ja aidata nende majandust kohandada, arvestades ettevalmistuskomisjoni sellekohast tööd;
f) võtab vastu süvamerepõhjas toimuva tegevuse kohta reeglid, eeskirjad ja korra. Olenemata konventsiooni III lisa artikli 17 lõike 2 punktidest b ja c arvestatakse nimetatud reeglites, eeskirjades ja korras käesoleva kokkuleppe tingimusi, viivitusi merepõhja tööstuslikul kaevandamisel ja süvamerepõhjas toimuva tegevuse tõenäolist edenemiskiirust;
g) võtab vastu merekeskkonna kaitse ja säilitamise norme sisaldavad reeglid, eeskirjad ja korra;
h) edendab ja soodustab süvamerepõhjas toimuva tegevusega seotud teaduslikke mereuuringuid ning kogub ja levitab selliste uuringute ja analüüside tulemusi, pannes eriti rõhku süvamerepõhjas toimuva tegevuse keskkonnamõju uuringutele;
i) kogub teadusteavet ja jälgib süvamerepõhjas toimuva tegevuse, esmajoones merekeskkonna kaitse ja säilitamise seisukohalt olulise tehnoloogia arengut;
j) hindab geoloogiliste uuringute andmeid;
k) töötab õigel ajal välja kasutamist, sealhulgas merekeskkonna kaitset ja säilitamist reguleerivad reeglid, eeskirjad ja korra.

6. a) Nõukogu vaatab uurimise tööplaani kinnitamiseks esitatud taotluse läbi pärast õigus- ja tehniliselt komisjonilt sellekohase soovituse saamist. Uurimise tööplaani kinnitamiseks esitatud taotlust menetletakse konventsiooni, sealhulgas selle III lisa ja käesoleva kokkuleppe sätete alusel, arvestades järgmist:
i) kui uurimise tööplaani esitab riik või üksus või sellise üksuse osa, kes on nimetatud II resolutsiooni lõike 1 punkti a alapunktis ii või iii ja kes ei ole süvamerepõhjas enne konventsiooni jõustumist tegevust alustanud registreeritud esmainvestorid ega tema õigusjärglased, loetakse tööplaan sobivaks nii finants- kui tehniliste kriteeriumide alusel, kui toetajariik või -riigid tõendavad, et taotleja on uuringutele ja uurimisele kulutanud vähemalt 30 miljonit USA dollarit ning sellest vähemalt 10% tööplaanis nimetatud ala leidmiseks, mõõdistamiseks ja hindamiseks. Kui tööplaan muus suhtes vastab konventsioonile ning selle alusel vastuvõetud reeglitele, eeskirjadele ja korrale, kinnitab nõukogu selle lepingu kujul. Käesoleva lisa 3. jao lõiget 11 tõlgendatakse ja kohaldatakse sellega kooskõlas;
ii) olenemata II resolutsiooni lõike 8 punktist a võib registreeritud esmainvestor nõuda uurimise tööplaani kinnitamist konventsiooni jõustumisest arvates 36 kuu jooksul. Uurimise tööplaan sisaldab dokumente, aruandeid ja muid ettevalmistuskomisjonile enne ja pärast registreerimist esitatud andmeid ning vastavustunnistust, milles on esitatud aruanne ettevalmistuskomisjoni II resolutsiooni lõike 11 punkti a alusel esmainvestorile kehtestatud korrast tulenevate kohustuste täitmise kohta. Niisugune tööplaan loetakse kinnitatuks. Tööplaan on XI osa ja käesoleva kokkuleppe kohaselt organisatsiooni ja registreeritud esmainvestori vahel sõlmitud lepingu vormis. II resolutsiooni lõike 7 punkti a alusel makstav 250 000 USA dollari suurune teenustasu loetakse uurimisetapiga seonduvaks tasuks käesoleva lisa 8. jao lõike 3 alusel. Käesoleva lisa 3. jao lõiget 11 tõlgendatakse ja kohaldatakse sellega kooskõlas;
iii) kooskõlas mittediskrimineerimise põhimõttega sisaldab punkti a alapunktis i nimetatud riigi või üksuse või üksuse osaga sõlmitud leping korda mis on samalaadne ja vähemalt sama soodne kui see, mis on kokku lepitud punkti a alapunktis ii nimetatud registreeritud esmainvestoriga. Kui punkti a alapunktis i nimetatud riigile või üksusele või üksuse osale võimaldatakse soodsamat korda, võimaldab nõukogu samalaadset ja vähemalt sama soodsat korda punkti a alapunktis ii nimetatud registreeritud esmainvestori võetud õiguste ja kohustuste suhtes eeldusel, et see kord ei mõjuta ega kahjusta organisatsioon huve;
iv) tööplaani kinnitamise taotlust punkti a alapunkti i või ii kohaselt toetav riik võib olla osalisriik või käesolevat kokkulepet artikli 7 alusel ajutiselt kohaldav riik või riik, kes on organisatsiooni ajutine liige kooskõlas lõikega 12;
v) II resolutsiooni lõike 8 punkti c tõlgendatakse ja kohaldatakse kooskõlas punkti a alapunktiga iv.
b) Uurimise tööplaan kinnitatakse konventsiooni artikli 153 lõike 3 alusel.

7. Tööplaani kinnitamise taotlusele lisatakse kavandatava tegevuse võimaliku keskkonnamõju hinnang ning okeanograafiliste ja keskkonna alusuuringute programm kooskõlas organisatsiooni reeglite, eeskirjade ja korraga.

8. Lõike 6 punkti a alapunkti i või ii kohase uurimise tööplaani kinnitamise taotlusele kohaldatakse käesoleva lisa 3. jao lõikes 11 nimetatud korda.

9. Uurimise tööplaan kinnitatakse 15 aastaks. Uurimise tööplaani aegumisel taotleb töövõtja kasutamise tööplaani kinnitamist, kui ta ei ole seda juba teinud või kui uurimise tööplaani ei ole pikendatud. Töövõtjad võivad uurimise tööplaani pikendada kuni viieks aastaks. Pikendamine kinnitatakse, kui töövõtja on tööplaani nõuete täitmiseks heauskselt pingutanud, kuid ei ole suutnud temast olenemata põhjustel lõpetada vajalikke ettevalmistustöid kasutamisetapi alustamiseks või kui majandusolud ei võimalda siirduda kasutamisetappi.

10. Konventsiooni III lisa artikli 8 alusel organisatsioonile reserveeritavad alad määratakse uurimise tööplaani kinnitamise taotlust või uurimise ja kasutamise tööplaani kinnitamise taotlust menetledes.

11. Olenemata lõikest 9 kaotab vähemalt ühe riigi toetatav kinnitatud uurimise tööplaan kehtivuse, kui see riik lõpetab käesoleva kokkuleppe ajutise kohaldamise ja ei ole saanud kooskõlas lõikega 12 ajutiseks liikmeks ega osalisriigiks.

12. Käesoleva kokkuleppe jõustumisel võivad kokkuleppe artiklis 3 nimetatud riigid ja üksused, kes on seda ajutiselt kohaldanud kooskõlas artikliga 7 ja kelle suhtes see ei ole jõustunud, olla edasi kuni kokkuleppe nende suhtes jõustumiseni organisatsiooni ajutised liikmed kooskõlas järgmiste punktidega:
a) kui käesolev kokkulepe jõustub enne 16. novembrit 1996, on niisugustel riikidel ja üksustel õigus jätkata organisatsiooni ajutise liikmena, teatades kokkuleppe hoiulevõtjale oma sellekohasest kavatsusest. Liikmesus lõpeb kas 16. novembril 1996 või käesoleva kokkuleppe ja konventsiooni jõustumisel selle liikme suhtes, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem. Nõukogu võib asjaomase riigi või üksuse taotlusel pikendada liikmesust 16. novembrist 1996 kuni kaks aastat, kui nõukogu arvates on see riik või üksus püüdnud heauskselt saada kokkuleppe ja konventsiooni osaliseks;
b) kui käesolev kokkulepe jõustub pärast 15. novembrit 1996, võivad sellised riigid ja üksused taotleda nõukogult organisatsiooni ajutise liikme staatust kuni 16. novembrini 1998. Ajutise liikme staatus jõustub taotluse esitamise kuupäeval, kui nõukogu arvates on see riik või üksus püüdnud heauskselt saada kokkuleppe ja konventsiooni osaliseks;
c) riigid ja üksused, kes on punkti a või b alusel ajutised liikmed, kohaldavad XI osa ja käesoleva kokkuleppe tingimusi kooskõlas oma siseriiklike õigusaktide ja aastaeelarve eraldistega ning neil on teiste liikmetega samad õigused ja kohustused, sealhulgas:
i) kohustus osaleda väljaarvutatud sissemaksete kava kohaselt organisatsiooni halduseelarves;
ii) õigus toetada uurimise tööplaani kinnitamise taotlust. Rohkem kui ühe riigi kodakondsusega füüsilistest või juriidilistest isikutest koosnevate üksuste uurimise tööplaan kinnitatakse ainult juhul, kui kõik kodakondsusriigid on osalisriigid või ajutised liikmed;
d) olenemata lõikest 9 lõpeb lepingu vormis kinnitatud tööplaan, mida riik punkti c alapunkti ii kohaselt toetab, kui liikmesus lõpeb ning see riik või üksus ei ole saanud osalisriigiks;
e) kui selline liige on jätnud oma sissemakse tegemata või ei ole muul viisil täitnud käeoleva lõike alusel oma kohustusi, lõpeb tema ajutine liikmesus.

13. Konventsiooni III lisa artiklis 10 nimetatud ebarahuldav tegevus tähendab, et töövõtja ei ole täitnud kinnitatud tööplaani nõudeid, hoolimata kirjalikust hoiatusest või hoiatustest, mille organisatsioon on töövõtjale täitmiseks edastanud.

14. Organisatsioonil on oma eelarve. Kuni käesoleva kokkuleppe jõustumise aastale järgneva aasta lõpuni kaetakse organisatsiooni halduskulud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelarvest. Pärast seda kaetakse organisatsiooni halduskulud konventsiooni artikli 171 punkti a ja artikli 173 ning käesoleva kokkuleppe kohaselt liikmete, sealhulgas ajutiste liikmete sissemaksetest, kuni organisatsioon saab nende kulude katmiseks piisavalt vahendeid muudest allikatest. Halduskulude kandmisel ei kasuta organisatsioon konventsiooni artikli 174 lõikes 1 sätestatud laenuvõtmise volitusi.

15. Organisatsioon töötab konventsiooni artikli 162 lõike 2 punkti o alapunkti ii alusel välja ja võtab vastu käesoleva lisa 2., 5., 6., 7. ja 8. jaos nimetatud reeglid, eeskirjad ja korra ning täiendavad reeglid ja eeskirjad ning täiendava korra, mis on vajalikud uurimise ja kasutamise tööplaanide kinnitamise hõlbustamiseks kooskõlas järgmiste punktidega:
a) nõukogu võib alustada reeglite, eeskirjade ja korra väljatöötamist igal ajal, kui ta peab seda vajalikuks süvamerepõhjas toimuva tegevuse jaoks või kui ta otsustab alustada tööstuslikku tootmist või kui seda taotleb riik, kelle kodanik kavatseb esitada kinnitamiseks kasutamise tööplaani;
b) kui punktis a nimetatud riik esitab asjakohase taotluse, kehtestab nõukogu konventsiooni artikli 162 lõike 2 punkti o kohaselt niisugused reeglid, eeskirjad ja korra taotluse esitamisest arvates kahe aasta jooksul;
c) kui nõukogu ei ole reegleid, eeskirju ega korda ettenähtud aja jooksul välja töötanud ja kasutamise tööplaani taotlust menetletakse, arutab nõukogu tööplaani ja kinnitab selle ajutiselt, lähtudes konventsioonist ja ajutiselt kehtestatud reeglitest, eeskirjadest ja korrast või lähtudes konventsioonist ja käesoleva lisa tingimustest ja põhimõtetest ning töövõtja mittediskrimineerimise põhimõttest.

16. Organisatsioon arvestab XI osa ja käesoleva kokkuleppe kohaselt reegleid, eeskirju ja korda vastu võttes XI osa sätetega seotud reeglite, eeskirjade ja korra eelnõusid ning soovitusi, mis sisalduvad ettevalmistuskomisjoni aruannetes ja soovitustes.

17. Konventsiooni XI osa 4. jao asjakohaseid sätteid tõlgendatakse ja kohaldatakse käesoleva kokkuleppe kohaselt.

2. jagu. ETTEVÕTE

1. Organisatsiooni sekretariaat täidab ettevõtte ülesandeid seni, kuni ettevõte alustab iseseisvat tegevust. Organisatsiooni peasekretär määrab ettevõtte töötajate hulgast ajutise peadirektori, kelle ülesanne on jälgida, et sekretariaat neid ülesandeid täidab.

Nimetatud ülesanded on:
a) jälgida merepõhja süvakaevandamise arengusuundi, sealhulgas analüüsida korrapäraselt maailma metallituru olusid, metallihindu, suundumusi ja väljavaateid;
b) hinnata süvamerepõhjas toimuva tegevusega seotud teaduslike mereuuringute tulemusi, pöörates eriti tähelepanu keskkonnamõju uuringutele;
c) hinnata kättesaadavaid geoloogiliste otsingute ja uuringute andmeid, sealhulgas sellise tegevuse kriteeriume;
d) hinnata süvamerepõhjas toimuva tegevuse tehnoloogilist arengut, esmajoones merekeskkonna kaitsmise ja säilitamise tehnoloogiat;
e) hinnata organisatsioonile reserveeritud alade kohta olevat teavet;
f) hinnata ühisettevõtteid käsitlevaid ettepanekuid;
g) koguda teavet saadaoleva väljaõppinud tööjõu kohta;
h) uurida juhtimispoliitika võimalusi ettevõtte tegevuse eri etappidel.

2. Ettevõte teeb oma esialgsed merepõhja süvakaevandamise operatsioonid ühisettevõtete kaudu. Kui nõukogu kinnitab muu üksuse kui ettevõtte tööplaani või saab ettevõtte osalusega ühisettevõtte tegutsemise taotluse, tõstatab nõukogu ettevõtte iseseisva tegevuse küsimuse. Kui ettevõtte osalusega toimuva ühisettevõtte tegevuses järgitakse häid äripõhimõtteid, annab nõukogu konventsiooni artikli 170 lõike 2 kohaselt välja iseseisvat toimimist sätestava korralduse.

3. Osalisriikide kohustust rahastada ettevõtte kaevandamistöid konventsiooni IV lisa artikli 11 lõike 3 alusel ei kohaldata ning osalisriikidel ei ole kohustust rahastada ettevõtte kaevandamistöid ega ettevõtte osalusega ühisettevõtte tegevust.

4. Töövõtja kohustusi kohaldatakse ettevõttele. Olenemata konventsiooni artikli 153 lõikest 3 ja III lisa artikli 3 lõikest 5 kinnitatakse ettevõtte tööplaan organisatsiooni ja ettevõtte vahel sõlmitud lepingu vormis.

5. Kui töövõtja on organisatsioonile eraldanud reserveeritud ala, on tal eelisõigus luua ettevõtte osalusel ühisettevõte selle ala uurimiseks ja kasutamiseks. Kui ettevõte ei esita reserveeritud ala kohta tööplaani kinnitamise taotlust organisatsiooni sekretariaadist sõltumatu tegevuse alustamisest arvates 15 aasta jooksul või selle ala organisatsioonile reserveerimisest arvates 15 aasta jooksul, olenevalt sellest, kumb on hilisem, on asjakohasel töövõtjal õigus taotleda selle ala kohta tööplaani eeldusel, et ta heauskselt pakub ettevõttele võimalust osaleda ühisettevõttes.

6. Konventsiooni artikli 170 lõike 4 ja IV lisa ettevõtet käsitlevaid sätteid tõlgendatakse ja kohaldatakse käesoleva jao kohaselt.

3. jagu. OTSUSTE TEGEMINE

1. Organisatsiooni üldised tegevuspõhimõtted määrab assamblee koostöös nõukoguga.

2. Üldjuhul tehakse otsused organisatsiooni organites konsensuse alusel.

3. Kui kõik võimalused otsuse konsensuse alusel tegemiseks on ära kasutatud, teeb assamblee otsused menetlusküsimustes kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete häälteenamusega ning sisulistes küsimustes kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega, nagu on ette nähtud konventsiooni artikli 159 lõikes 8.

4. Assamblee otsused küsimustes, milles ka nõukogu on pädev, või haldus-, eelarve- või finantsküsimustes tehakse nõukogu soovituste alusel. Kui assamblee nõukogu soovitusega ei nõustu, edastatakse küsimus nõukogule täiendavaks aruteluks. Nõukogu vaatab küsimused assamblee avaldatud arvamuste alusel uuesti läbi.

5. Kui kõik võimalused otsuse konsensuse alusel tegemiseks on ära kasutatud, teeb nõukogu otsused menetlusküsimustes kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete häälteenamusega ning sisulistes küsimustes kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega, kui konventsiooniga ei nähta ette otsuse tegemist konsensuse alusel ning kui niisuguste otsuste vastu ei ole kummagi lõikes 9 nimetatud koja enamus. Otsuste tegemisel püüab nõukogu arvestada organisatsiooni kõigi liikmete huve.

6. Nõukogu võib otsuse tegemise edasiste läbirääkimiste võimaldamiseks edasi lükata, kui selgub, et kõik võimalused konsensuse saavutamiseks ei ole veel ära kasutatud.

7. Assamblee või nõukogu otsused, millel on finants- või eelarveline mõju, põhinevad finantskomitee soovitustel.

8. Konventsiooni artikli 161 lõike 8 punkte b ja c ei kohaldata.

9. a) Kõiki lõike 15 punktide a–c alusel valitud riikide rühmi käsitatakse nõukogus hääletamisel kodadena. Lõike 15 punktide d ja e alusel valitud arengumaid käsitatakse nõukogus hääletamisel kui ühtset koda.
b) Enne nõukogu liikmete valimist koostab assamblee nimekirja riikidest, kes vastavad lõike 15 punktides a–d nimetatud riikide rühmade kriteeriumidele. Kui riik vastab enam kui ühe rühma liikmesuse kriteeriumidele, võib teda nõukogusse valimiseks esitada ainult üks rühm, keda ta nõukogus hääletamisel esindab.

10. Iga lõike 15 punktides a–d nimetatud rühma esindavad nõukogus selle rühma nimetatud liikmed. Iga rühm esitab nii palju kandidaate, kui on talle eraldatud kohti. Kui võimalike kandidaatide hulk igas lõike 15 punktides a–e nimetatud rühmas ületab sellele rühmale eraldatud kohtade arvu, kohaldatakse üldjuhul rotatsiooni põhimõtet. Kõikide rühmade liikmed otsustavad, kuidas seda põhimõtet selles rühmas kohaldada.

11. a) Nõukogu kiidab heaks õigus- ja tehnilise komisjoni soovituse kinnitada tööplaan, kui nõukogu ei otsusta oma kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega, sealhulgas nõukogu kõigi kodade kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete häälteenamusega jätta tööplaan kinnitamata. Kui nõukogu ei tee tööplaani kinnitamise soovituse kohta otsust ettenähtud tähtaja jooksul, loetakse selle tähtaja lõppedes, et nõukogu on soovituse heaks kiitnud. Ettenähtud tähtaeg on 60 päeva, kui nõukogu ei otsusta määrata pikemat tähtaega. Kui komisjon soovitab jätta tööplaani kinnitamata või soovitust ei anna, võib nõukogu tööplaani sellest olenemata kinnitada oma sisulistes küsimustes otsuste tegemise korra kohaselt.
b) Konventsiooni artikli 162 lõike 2 punkti j ei kohaldata.

12. Kui tekib vaidlus tööplaani kinnitamata jätmisega seoses, esitatakse see lahendamiseks konventsioonis sätestatud vaidluste lahendamise menetluste kohaselt.

13. Hääletamisele pandud otsused tehakse õigus- ja tehnilises komisjonis kohalviibivate ja hääletamisel osalevate liikmete häälteenamusega.

14. Konventsiooni XI osa 4. jao alajaotisi B ja C tõlgendatakse ja kohaldatakse käesoleva jao alusel.

15. Nõukogu koosseisus on 36 organisatsioon liiget, kelle assamblee on valinud järgmiselt:
a) neli liiget nende osalisriikide hulgast, kes viimase viie aasta jooksul, mille kohta statistika on kättesaadav, on süvamerepõhjast ammutavatest maavaradest valmistatud tooret tarbinud üle 2% maailma tarbimismahust või kelle netoimport on olnud üle 2% maailma impordimahust eeldusel, et nende seas on üks Ida-Euroopa riik, kelle sisemajanduse kogutoodang on piirkonna suurim, ja üks riik, kelle sisemajanduse kogutoodang on konventsiooni jõustumiskuupäeval suurim, kui sellised riigid soovivad olla esindatud selles rühmas;
b) neli liiget nende kaheksa osalisriigi hulgast, kes on teinud otse või oma kodanike kaudu suurimaid investeeringuid süvamerepõhjas toimuva tegevuse ettevalmistamisse ja korraldamisse;
c) neli liiget nende osalisriikide hulgast, kes oma jurisdiktsiooni all oleva ala toodangu põhjal on peamised süvamerepõhja maavarade netoeksportijad, sealhulgas vähemalt kaks arengumaad, kelle majanduses on nende maavarade ekspordil suur osatähtsus;
d) kuus erihuve esindavat liiget arengumaade hulgast. Erihuvidega riikide hulka kuuluvad suure rahvaarvuga riigid, sisemaariigid ja ebasoodsa geograafilise asendiga riigid, saarestikuriigid, riigid, kes on süvamerepõhja maavarade peamised importijad, riigid, kes on selliste maavarade võimalikud tootjad ning kõige vähem arenenud riigid;
e) kaheksateist liiget, kes on valitud kohtade tasakaalustatud geograafilise jaotuse põhimõttel eeldusel, et igast geograafilisest piirkonnast valitakse käesoleva lõike alusel vähemalt üks liige. Geograafilised piirkonnad on selles tähenduses Aafrika, Aasia, Ida-Euroopa, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkond ning Lääne- Euroopa ja muud riigid.

16. Konventsiooni artikli 161 lõiget 1 ei kohaldata.

4. jagu. LÄBIVAATAMISE KONVERENTS

Konventsiooni artikli 155 lõigete 1, 3 ja 4 läbivaatamise konverentsi käsitlevaid sätteid ei kohaldata. Olenemata konventsiooni artikli 314 lõikest 2 võib assamblee nõukogu soovitusel igal ajal vaadata läbi konventsiooni artikli 155 lõikes 1 nimetatud küsimused. Käesoleva kokkuleppe ja XI osa muudatused tehakse konventsiooni artiklites 314, 315 ja 316 sätestatud korra alusel, eeldusel et konventsiooni artikli 155 lõikes 2 ettenähtud põhimõtteid, korda ja muid tingimusi ei muudeta ja lõikes 5 nimetatud õigusi ei mõjutata.

5. jagu. TEHNOLOOGIA EDASIANDMINE

1. Lisaks konventsiooni artikli 144 sätetele reguleerivad tehnoloogia edasiandmist XI osa alusel järgmised põhimõtted:
a) ettevõte ja arengumaad, kes soovivad omandada merepõhja süvakaevandamise tehnoloogiat, püüavad sellist tehnoloogiat hankida vabaturult õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel või ühisettevõtete kaudu;
b) kui ettevõte või arengumaa ei suuda merepõhja süvakaevandamise tehnoloogiat hankida, võib organisatsioon nõuda, et kõik töövõtjad või ükskõik milline neist ja neid toetav riik või riigid teevad koostööd, et hõlbustada sellist tehnoloogiat õiglastel ja põhjendatud kaubandustingimustel hankida soovival ettevõttel või tema osalusega ühisettevõttel või arengumaal või arengumaadel selle tehnoloogia hankimist kooskõlas intellektuaalomandi kaitse põhimõtetega. Osalisriigid võtavad kohustuse teha sel eesmärgil organisatsiooniga koostööd ja tagada, et organisatsiooniga teevad koostööd nende toetatavad töövõtjad;
c) üldjuhul toetavad osalisriigid süvamerepõhjas toimuva tegevuse suhtes asjaomaste poolte rahvusvahelist tehnika- ja teaduskoostööd või edendavad koolitust, tehnilist abi ja teaduskoostöö programme mereteaduse ja -tehnoloogia ning merekeskkonna kaitse ja säilitamise valdkonnas.

2. Konventsiooni III lisa artiklit 5 ei kohaldata.

6. jagu. TOOTMISPOLIITIKA

1. Organisatsiooni tootmispoliitika tugineb järgmistele põhimõtetele:
a) süvamerepõhja loodusvarasid arendatakse kooskõlas heade äripõhimõtetega;
b) süvamerepõhjas toimuvale tegevusele kohaldatakse üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet, selle asjakohaseid lepinguid ning neile järgnevaid või neid asendavaid kokkuleppeid;
c) süvamerepõhjas toimuvat tegevust ei subsideerita, kui see ei ole punktis b nimetatud lepingutega lubatud. Käesolevate põhimõtete kohaldamisel määratletakse subsideerimist samamoodi kui punktis b nimetatud lepingutes;
d) süvamerepõhjast ja mujalt kaevandatud maavarade vahelist diskrimineerimist ei ole. Nendele maavaradele ega nendest toodetud toormele ei kehti soodustatud turulepääs niisuguste meetmete abil nagu:
i) tolli- või muud kaubandustõkked;
ii) soodustused, mille kehtestavad osalisriigid oma riigi äriühingute või nende kodakondsusega või nende kontrollitavate füüsiliste või juriidiliste isikute toodetud maavaradele või toormele;
e) organisatsiooni kinnitatud kaevandamispiirkonna kasutamise tööplaanis esitatakse tootmiskava, sealhulgas selle plaani alusel hinnanguline maksimaalne maavarade aastatoodang;
f) punktis b nimetatud lepinguid käsitlevate vaidluste lahendamisele kohaldatakse järgmisi sätteid:
i) kui asjaomased osalisriigid on lepingupooled, lahendatakse vaidlused lepingutes ettenähtud vaidluste lahendamise korra alusel;
ii) kui üks või mitu asjaomast osalisriiki ei ole lepingupooled, lahendatakse vaidlused konventsioonis ettenähtud vaidluste lahendamise korra alusel;
g) kui punktis b nimetatud lepingute alusel järeldatakse, et osalisriik on kasutanud subsideerimist, mis on keelatud või mis on teise osalisriigi huve kahjustanud, ning asjaomane osalisriik või osalisriigid ei ole võtnud meetmeid, võib osalisriik nõuda, et nõukogu võtaks asjakohaseid meetmeid.

2. Lõikes 1 esitatud põhimõtted ei mõjuta lõike 1 punktis b nimetatud lepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi ega asjakohaseid vabakaubandus- või tolliliidulepinguid, mis käsitlevad osalisriike, kes on niisuguste lepingute pooled.

3. Kui töövõtja nõustub subsiidiumidega, mis ei ole lõike 1 punktis b nimetatud lepingutes lubatud, käsitatakse seda süvamerepõhjas toimuva tegevuse tööplaani sisaldava lepingu põhitingimuste rikkumisena.

4. Kui osalisriigil on alust arvata, et on rikutud lõike 1 punkte b–d või lõiget 3, võib ta lõike 1 punkti f või g alusel algatada vaidluste lahendamise menetluse.

5. Osalisriik võib igal ajal juhtida tähelepanu nõukogu tegevusele, mis on tema arvates vastuolus lõike 1 punktidega b–d.

6. Organisatsioon töötab välja reeglid, eeskirjad ja korra, millega tagatakse käesoleva jao, sealhulgas tööplaanide kinnitamist reguleerivate reeglite, eeskirjade ja korra kohaldamine.

7. Konventsiooni artikli 151 lõikeid 1–7 ja 9, artikli 162 lõike 2 punkti q, artikli 165 lõike 2 punkti n ning III lisa artikli 6 lõiget 5 ja artiklit 7 ei kohaldata.

7. jagu. MAJANDUSABI

1. Organisatsiooni abi niisugustele arengumaadele, kelle eksporditulu või majandus oluliselt kannatab maavara hinna või ekspordimahu alanemise tõttu, mis on otseselt süvamerepõhjas toimuva tegevuse tulemus, tugineb järgmistele põhimõtetele:
a) organisatsioon asutab oma halduskulude katmisest ülejäävate vahendite alusel majandusabifondi. Sel eesmärgil eraldatava summa määrab nõukogu perioodiliselt finantskomitee soovitusel. Majandusabifondi loomiseks kasutatakse ainult vahendeid, mis on saadud ettevõtte ja muude töövõtjate ettenähtud maksetest ja vabatahtlikest sissemaksetest;
b) organisatsiooni majandusabifondist abistatakse maismaatootjatest arengumaid, kellele süvamerekaevandamine põhjustab majandusraskusi;
c) organisatsioon annab maismaatootjatest arengumaadele fondist abi asjakohases koostöös ülemaailmsete või piirkondlike arenguasutustega, kellel on niisuguste abiprogrammide korraldamiseks infrastruktuur ja kogemused;
d) abi ulatus ja kestus määratakse igal üksikjuhul eraldi. Seda tehes võetakse arvesse nendes riikides täheldatud raskuste laadi ja ulatust.

2. Konventsiooni artikli 151 lõiget 10 rakendatakse lõikes 1 nimetatud majandusabimeetmete abil. Konventsiooni artikli 160 lõike 2 punkti l, artikli 162 lõike 2 punkti n, artikli 164 lõike 2 punkti d, artikli 171 punkti f ja artikli 173 lõike 2 punkti c tõlgendatakse sellega kooskõlas.

8. jagu. LEPINGUTE FINANTSTINGIMUSED

1. Lepingute finantstingimusi reguleerivad reeglid, eeskirjad ja kord töötatakse välja järgmistest põhimõtetest lähtudes:
a) organisatsioonile maksete tegemise süsteem on õiglane nii töövõtja kui ka organisatsiooni suhtes ning sisaldab sobivaid vahendeid, mis võimaldavad teha kindlaks, et töövõtja toimib sellega kooskõlas;
b) maksemäärad on samades piirides nagu need, mida kasutatakse samade või samalaadsete maavarade maismaatootjate suhtes, et vältida süvamerekaevandajatele konkurentsieelise tekitamist või nende panemist vähem soodsasse olukorda;
c) süsteem ei tohi olla liiga keeruline ega tekitada organisatsioonile või töövõtjale liigseid halduskulusid. Arvesse tuleb võtta kasutustasu süsteemi või ühendatud kasutustasu ja kasumiosaluse süsteemi. Kui otsustatakse kasutada alternatiivset süsteemi, võib töövõtja valida, millist tema lepingule kohaldada. Alternatiivset süsteemi vahetatakse töövõtja ja organisatsiooni kokkuleppel;
d) tööstusliku tootmise alguskuupäevast makstakse kindlaksmääratud aastamaksu. Seda maksu võib vähendada punkti c alusel makstavate muude maksete arvelt. Maksu suuruse määrab nõukogu;
e) maksesüsteemi võib perioodiliselt muuta, võttes arvesse muutunud asjaolusid. Muudatusi kohaldatakse mittediskrimineerival viisil. Muudatusi võib olemasolevatele lepingutele kohaldada ainult töövõtja nõusolekul. Alternatiivset süsteemi vahetatakse töövõtja ja organisatsiooni kokkuleppel;
f) neile põhimõtetele tuginevaid reegleid ja eeskirju käsitlevaid vaidlusi lahendatakse konventsioonis sätestatud vaidluste lahendamise menetluste kohaselt.

2. Konventsiooni III lisa artikli 13 lõikeid 3–10 ei kohaldata.

3. Konventsiooni III lisa artikli 13 lõike 2 rakendamisel on ühe etapiga, uurimis- või kasutamisetapiga piirduva tööplaani kinnitamise taotluse menetlustasu 250 000 USA dollarit.

9. jagu. FINANTSKOMITEE

1. Käesolevaga asutatakse finantskomitee. Komitee koosseisus on 15 finantsküsimustes kvalifitseeritud liiget. Osalisriigid nimetavad kandidaadid, kes vastavad rangeimatele pädevus- ja aususnõuetele.

2. Igal osalisriigil võib komitees olla ainult üks liige.

3. Finantskomitee liikmed valib assamblee, arvestades tasakaalustatud geograafilise esindatuse ja erihuvide esindatuse põhimõtet. Iga 3. jao lõike 15 punktides a, b, c ja d nimetatud riikide rühm on komitees esindatud vähemalt ühe liikmega. Senikaua, kuni organisatsiooni halduskulud kaetakse ainult sissemaksetest, kuuluvad komitee liikmete hulka organisatsioon halduseelarve viie suurima maksja esindajad. Seejärel valitakse iga rühma esitatud kandidaatide hulgast üks liige, piiramata õigust valida igast rühmast veel liikmeid.

4. Finantskomitee liikmed on ametis viis aastat. Neid võib järgmiseks ametiajaks tagasi valida.

5. Finantskomitee liikme surma, töövõimetuse või tagasiastumise korral enne ametiaja l��ppu valib assamblee ülejäänud ametiajaks liikme samast geograafilisest piirkonnast või riikide rühmast.

6. Finantskomitee liikmetel ei tohi olla finantshuve neis asjus, mille kohta komitee annab soovitusi. Liikmed ei avalikusta ka pärast oma ametiaja lõppu konfidentsiaalset teavet, mis on neile seose ametikohustuste täitmisega teatavaks saanud.

7. Assamblee ja nõukogu arvestavad otsuste tegemisel finantskomitee soovitusi järgmistes küsimustes:
a) organisatsiooni organite finantseeskirjade ja -korra eelnõud ning organisatsiooni finantsjuhtimine ja finantshaldus;
b) konventsiooni artikli 160 lõike 2 punkti e kohaselt organisatsiooni halduseelarvesse liikmete tehtavate sissemaksete hindamine;
c) kõik asjakohased finantsküsimused, sealhulgas organisatsiooni peasekretäri konventsiooni artikli 172 kohaselt ettevalmistatav aastaeelarve ning sekretariaadi tööplaanide rakendamise finantsaspektid;
d) halduseelarve;
e) osalisriikide käesoleva kokkuleppe ja XI osa rakendamisest tulenevad rahalised kohustused ning organisatsiooni vahenditest tehtavaid kulutusi eeldavate ettepanekute ja soovituste halduslikud ja eelarvelised tagajärjed;
f) süvamerepõhjas toimuva tegevuse tulemusena saadava rahalise ja muu majandusliku kasu õiglast jaotamist käsitlevad reeglid, eeskirjad ja kord ning nende põhjal tehtavad otsused.

8. Finantskomitee menetlusküsimusi käsitlevad otsused võetakse vastu kohalviibivate ja hääletusel osalevate liikmete häälteenamusega. Sisulistes küsimustes langetatakse otsus konsensuse alusel.

9. Konventsiooni artikli 162 lõike 2 punktis y ettenähtud nõue asutada finantsasjadega tegelev allorgan loetakse täidetuks finantskomitee loomisega käesoleva jao alusel.

UNITED NATIONS CONVENTION ON THE LAW OF THE SEA OF 10 DECEMBER 1982
Preamble

PART I. INTRODUCTION

PART II. TERRITORIAL SEA AND CONTIGUOUS ZONE
Section 1. General Provisions
Section 2. Limits of the Territorial Sea
Section 3. Innocent Passage in the Territorial Sea
Subsection A. Rules Applicable to All Ships
Subsection B. Rules Applicable to Merchant Ships and Government Ships Operated for Commercial Purposes
Subsection C. Rules Applicable to Warships and Other Government Ships Operated for Non-commercial Purposes
Section 4. Contiguous Zone

PART III. STRAITS USED FOR INTERNATIONAL NAVIGATION
Section 1. General Provisions
Section 2. Transit Passage
Section 3. Innocent Passage

PART IV. ARCHIPELAGIC STATES

PART V. EXCLUSIVE ECONOMIC ZONE

PART VI. CONTINENTAL SHELF

PART VII. HIGH SEAS
Section 1. General Provisions
Section 2. Conservation and Management of the Living Resources of the High Seas

PART VIII. REGIME OF ISLANDS

PART IX. ENCLOSED OR SEMI-ENCLOSED SEAS

PART X. RIGHT OF ACCESS OF LAND-LOCKED STATES TO AND FROM THE SEA AND FREEDOM OF TRANSIT

PART XI. THE AREA
Section l. General Provisions
Section 2. Principles Governing the Area
Section 3. Development of Resources of the Area
Section 4. The Authority
Subsection A. General Provisions
Subsection B. The Assembly
Subsection C. The Council
Subsection D. The Secretariat
Subsection E. The Enterprise
Subsection F. Financial Arrangements of the Authority
Subsection G. Legal Status, Privileges and Immunities
Subsection H. Suspension of the Exercise of Rights and Privileges of Members
Section 5. Settlement of Disputes and Advisory Opinions

PART XII. PROTECTION AND PRESERVATION OF THE MARINE ENVIRONMENT
Section 1. General Provisions
Section 2. Global and Regional Cooperation
Section 3. Technical Assistance
Section 4. Monitoring and Environmental Assessment
Section 5. International Rules and National Legislation to Prevent, Reduce and Control Pollution of the Marine Environment
Section 6. Enforcement
Section 7. Safeguards
Section 8. Ice-covered Areas
Section 9. Responsibility and Liability
Section 10. Sovereign Immunity
Section 11. Obligations Under Other Conventions on the Protection and Preservation of the Marine Environment

PART XIII. MARINE SCIENTIFIC RESEARCH
Section 1. General Provisions
Section 2. International Cooperation
Section 3. Conduct and Promotion of Marine Scientific Research
Section 4. Scientific Research Installations or Equipment in the Marine Environment
Section 5. Responsibility and Liability
Section 6. Settlement of Disputes and Interim Measures

PART XIV. DEVELOPMENT AND TRANSFER OF MARINE TECHNOLOGY
Section 1. General Provisions
Section 2. International Cooperation
Section 3. National and Regional Marine Scientific and Technological Centres
Section 4. Cooperation Among International Organizations

PART XV. SETTLEMENT OF DISPUTES
Section 1. General Provisions
Section 2. Compulsory Procedures Entailing Binding Decisions
Section 3. Limitations and Exceptions to Applicability of Section 2

PART XVI. GENERAL PROVISIONS

PART XVII. FINAL PROVISIONS

ANNEXES TO THE CONVENTION
Annex I. HIGHLY MIGRATORY SPECIES
Annex II. COMMISSION ON THE LIMITS OF THE CONTINENTAL SHELF
Annex III. BASIC CONDITIONS OF PROSPECTING, EXPLORATION AND EXPLOITATION
Annex IV. STATUTE OF THE ENTERPRISE
Annex V. CONCILIATION
Section 1. Conciliation Procedure Pursuant to Section 1 of Part XV
Section 2. Compulsory Submission to Conciliation Procedure Pursuant to Section 3 of Part XV
Annex VI. STATUTE OF THE INTERNATIONAL TRIBUNAL FOR THE LAW OF THE SEA
Section 1. Organization of the Tribunal
Section 2. Competence
Section 3. Procedure
Section 4. Seabed Disputes Chamber
Section 5. Amendments
Annex VII. ARBITRATION
Annex VIII. SPECIAL ARBITRATION
Annex IX. PARTICIPATION BY INTERNATIONAL ORGANIZATIONS
Agreement relating to the Implementation of Part XI of the United Nations Convention on the Law of the Sea of 10 December 1982
Annex

UNITED NATIONS CONVENTION ON THE LAW OF THE SEA
PREAMBLE

The States Parties to this Convention,

Prompted by the desire to settle, in a spirit of mutual understanding and cooperation, all issues relating to the law of the sea and aware of the historic significance of this Convention as an important contribution to the maintenance of peace, justice and progress for all peoples of the world,

Noting that developments since the United Nations Conferences on the Law of the Sea held at Geneva in 1958 and 1960 have accentuated the need for a new and generally acceptable Convention on the law of the sea,

Conscious that the problems of ocean space are closely interrelated and need to be considered as a whole,

Recognizing the desirability of establishing through this Convention, with due regard for the sovereignty of all States, a legal order for the seas and oceans which will facilitate international communication, and will promote the peaceful uses of the seas and oceans, the equitable and efficient utilization of their resources, the conservation of their living resources, and the study, protection and preservation of the marine environment,

Bearing in mind that the achievement of these goals will contribute to the realization of a just and equitable international economic order which takes into account the interests and needs of mankind as a whole and, in particular, the special interests and needs of developing countries, whether coastal or land-locked,

Desiring by this Convention to develop the principles embodied in resolution 2749 (XXV) of 17 December 1970 in which the General Assembly of the United Nations solemnly declared inter alia that the area of the seabed and ocean floor and the subsoil thereof, beyond the limits of national jurisdiction, as well as its resources, are the common heritage of mankind, the exploration and exploitation of which shall be carried out for the benefit of mankind as a whole, irrespective of the geographical location of States,

Believing that the codification and progressive development of the law of the sea achieved in this Convention will contribute to the strengthening of peace, security, cooperation and friendly relations among all nations in conformity with the principles of justice and equal rights and will promote the economic and social advancement of all peoples of the world, in accordance with the Purposes and Principles of the United Nations as set forth in the Charter,

Affirming that matters not regulated by this Convention continue to be governed by the rules and principles of general international law,

Have agreed as follows:

Part I
INTRODUCTION

Article 1. Use of terms and scope

1. For the purposes of this Convention:
(1) ��Area”  means the seabed and ocean floor and subsoil thereof, beyond the limits of national jurisdiction;
(2) “Authority”  means the International Seabed Authority;
(3) “activities in the Area”  means all activities of exploration for, and exploitation of, the resources of the Area;
(4) “pollution of the marine environment”  means the introduction by man, directly or indirectly, of substances or energy into the marine environment, including estuaries, which results or is likely to result in such deleterious effects as harm to living resources and marine life, hazards to human health, hindrance to marine activities, including fishing and other legitimate uses of the sea, impairment of quality for use of sea water and reduction of amenities;
(5) (a) “dumping”  means:
(i) any deliberate disposal of wastes or other matter from vessels, aircraft, platforms or other man-made structures at sea;
(ii) any deliberate disposal of vessels, aircraft, platforms or other man-made structures at sea;
(b) “dumping”  does not include:
(i) the disposal of wastes or other matter incidental to, or derived from the normal operations of vessels, aircraft, platforms or other man-made structures at sea and their equipment, other than wastes or other matter transported by or to vessels, aircraft, platforms or other man-made structures at sea, operating for the purpose of disposal of such matter or derived from the treatment of such wastes or other matter on such vessels, aircraft, platforms or structures;
(ii) placement of matter for a purpose other than the mere disposal thereof, provided that such placement is not contrary to the aims of this Convention.

2. (1) “States Parties”  means States which have consented to be bound by this Convention and for which this Convention is in force.
(2) This Convention applies mutatis mutandis to the entities referred to in article 305, paragraph l(b), (c), (d), (e) and (f), which become Parties to this Convention in accordance with the conditions relevant to each, and to that extent “States Parties”  refers to those entities.

Part II
TERRITORIAL SEA AND CONTIGUOUS ZONE

Section 1. GENERAL PROVISIONS

Article 2. Legal status of the territorial sea, of the air space over the territorial sea and of its bed and subsoil

1. The sovereignty of a coastal State extends, beyond its land territory and internal waters and, in the case of an archipelagic State, its archipelagic waters, to an adjacent belt of sea, described as the territorial sea.

2. This sovereignty extends to the air space over the territorial sea as well as to its bed and subsoil.

3. The sovereignty over the territorial sea is exercised subject to this Convention and to other rules of international law.

Section 2. LIMITS OF THE TERRITORIAL SEA

Article 3. Breadth of the territorial sea

Every State has the right to establish the breadth of its territorial sea up to a limit not exceeding 12 nautical miles, measured from baselines determined in accordance with this Convention.

Article 4. Outer limit of the territorial sea

The outer limit of the territorial sea is the line every point of which is at a distance from the nearest point of the baseline equal to the breadth of the territorial sea.

Article 5. Normal baseline

Except where otherwise provided in this Convention, the normal baseline for measuring the breadth of the territorial sea is the low-water line along the coast as marked on large-scale charts officially recognized by the coastal State.

Article 6. Reefs

In the case of islands situated on atolls or of islands having fringing reefs, the baseline for measuring the breadth of the territorial sea is the seaward low-water line of the reef, as shown by the appropriate symbol on charts officially recognized by the coastal State.

Article 7. Straight baselines

1. In localities where the coastline is deeply indented and cut into, or if there is a fringe of islands along the coast in its immediate vicinity, the method of straight baselines joining appropriate points may be employed in drawing the baseline from which the breadth of the territorial sea is measured.

2. Where because of the presence of a delta and other natural conditions the coastline is highly unstable, the appropriate points may be selected along the furthest seaward extent of the low-water line and, notwithstanding subsequent regression of the low-water line, the straight baselines shall remain effective until changed by the coastal State in accordance with this Convention.

3. The drawing of straight baselines must not depart to any appreciable extent from the general direction of the coast, and the sea areas lying within the lines must be sufficiently closely linked to the land domain to be subject to the regime of internal waters.

4. Straight baselines shall not be drawn to and from low-tide elevations, unless lighthouses or similar installations which are permanently above sea level have been built on them or except in instances where the drawing of baselines to and from such elevations has received general international recognition.

5. Where the method of straight baselines is applicable under paragraph 1, account may be taken, in determining particular baselines, of economic interests peculiar to the region concerned, the reality and the importance of which are clearly evidenced by long usage.

6. The system of straight baselines may not be applied by a State in such a manner as to cut off the territorial sea of another State from the high seas or an exclusive economic zone.

Article 8. Internal waters

1. Except as provided in Part IV, waters on the landward side of the baseline of the territorial sea form part of the internal waters of the State.

2. Where the establishment of a straight baseline in accordance with the method set forth in article 7 has the effect of enclosing as internal waters areas which had not previously been considered as such, a right of innocent passage as provided in this Convention shall exist in those waters.

Article 9. Mouths of rivers

If a river flows directly into the sea, the baseline shall be a straight line across the mouth of the river between points on the low-water line of its banks.

Article 10. Bays

1. This article relates only to bays the coasts of which belong to a single State.

2. For the purposes of this Convention, a bay is a well-marked indentation whose penetration is in such proportion to the width of its mouth as to contain land-locked waters and constitute more than a mere curvature of the coast. An indentation shall not, however, be regarded as a bay unless its area is as large as, or larger than, that of the semi-circle whose diameter is a line drawn across the mouth of that indentation.

3. For the purpose of measurement, the area of an indentation is that lying between the low-water mark around the shore of the indentation and a line joining the low-water mark of its natural entrance points. Where, because of the presence of islands, an indentation has more than one mouth, the semi-circle shall be drawn on a line as long as the sum total of the lengths of the lines across the different mouths. Islands within an indentation shall be included as if they were part of the water area of the indentation.

4. If the distance between the low-water marks of the natural entrance points of a bay does not exceed 24 nautical miles, a closing line may be drawn between these two low-water marks, and the waters enclosed thereby shall be considered as internal waters.

5. Where the distance between the low-water marks of the natural entrance points of a bay exceeds 24 nautical miles, a straight baseline of 24 nautical miles shall be drawn within the bay in such a manner as to enclose the maximum area of water that is possible with a line of that length.

6. The foregoing provisions do not apply to so-called “historic”  bays, or in any case where the system of straight baselines provided for in article 7 is applied.

Article 11. Ports

For the purpose of delimiting the territorial sea, the outermost permanent harbour works which form an integral part of the harbour system are regarded as forming part of the coast. Off-shore installations and artificial islands shall not be considered as permanent harbour works.

Article 12. Roadsteads

Roadsteads which are normally used for the loading, unloading and anchoring of ships, and which would otherwise be situated wholly or partly outside the outer limit of the territorial sea, are included in the territorial sea.

Article 13. Low-tide elevations

1. A low-tide elevation is a naturally formed area of land which is surrounded by and above water at low tide but submerged at high tide. Where a low-tide elevation is situated wholly or partly at a distance not exceeding the breadth of the territorial sea from the mainland or an island, the low-water line on that elevation may be used as the baseline for measuring the breadth of the territorial sea.

2. Where a low-tide elevation is wholly situated at a distance exceeding the breadth of the territorial sea from the mainland or an island, it has no territorial sea of its own.

Article 14. Combination of methods for determining baselines

The coastal State may determine baselines in turn by any of the methods provided for in the foregoing articles to suit different conditions.

Article 15. Delimitation of the territorial sea between States with opposite or adjacent coasts

Where the coasts of two States are opposite or adjacent to each other, neither of the two States is entitled, failing agreement between them to the contrary, to extend its territorial sea beyond the median line every point of which is equidistant from the nearest points on the baselines from which the breadth of the territorial seas of each of the two States is measured. The above provision does not apply, however, where it is necessary by reason of historic title or other special circumstances to delimit the territorial seas of the two States in a way which is at variance therewith.

Article 16. Charts and lists of geographical coordinates

1. The baselines for measuring the breadth of the territorial sea determined in accordance with articles 7, 9 and 10, or the limits derived therefrom, and the lines of delimitation drawn in accordance with articles 12 and 15 shall be shown on charts of a scale or scales adequate for ascertaining their position. Alternatively, a list of geographical coordinates of points, specifying the geodetic datum, may be substituted.

2. The coastal State shall give due publicity to such charts or lists of geographical coordinates and shall deposit a copy of each such chart or list with the Secretary-General of the United Nations.

Section 3. INNOCENT PASSAGE IN THE TERRITORIAL SEA

Subsection A. Rules Applicable to All Ships

Article 17. Right of innocent passage

Subject to this Convention, ships of all States, whether coastal or land-locked, enjoy the right of innocent passage through the territorial sea.

Article 18. Meaning of passage

1. Passage means navigation through the territorial sea for the purpose of:
(a) traversing that sea without entering internal waters or calling at a roadstead or port facility outside internal waters; or
(b) proceeding to or from internal waters or a call at such roadstead or port facility.

2. Passage shall be continuous and expeditious. However, passage includes stopping and anchoring, but only in so far as the same are incidental to ordinary navigation or are rendered necessary by force majeure or distress or for the purpose of rendering assistance to persons, ships or aircraft in danger or distress.

Article 19. Meaning of innocent passage

1. Passage is innocent so long as it is not prejudicial to the peace, good order or security of the coastal State. Such passage shall take place in conformity with this Convention and with other rules of international law.

2. Passage of a foreign ship shall be considered to be prejudicial to the peace, good order or security of the coastal State if in the territorial sea it engages in any of the following activities:
(a) any threat or use of force against the sovereignty, territorial integrity or political independence of the coastal State, or in any other manner in violation of the principles of international law embodied in the Charter of the United Nations;
(b) any exercise or practice with weapons of any kind;
(c) any act aimed at collecting information to the prejudice of the defence or security of the coastal State;
(d) any act of propaganda aimed at affecting the defence or security of the coastal State;
(e) the launching, landing or taking on board of any aircraft;
(f) the launching, landing or taking on board of any military device;
(g) the loading or unloading of any commodity, currency or person contrary to the customs, fiscal, immigration or sanitary laws and regulations of the coastal State;
(h) any act of wilful and serious pollution contrary to this Convention;
(i) any fishing activities;
(j) the carrying out of research or survey activities;
(k) any act aimed at interfering with any systems of communication or any other facilities or installations of the coastal State;
(l) any other activity not having a direct bearing on passage.

Article 20. Submarines and other underwater vehicles

In the territorial sea, submarines and other underwater vehicles are required to navigate on the surface and to show their flag.

Article 21. Laws and regulations of the coastal State relating to innocent passage

1. The coastal State may adopt laws and regulations, in conformity with the provisions of this Convention and other rules of international law, relating to innocent passage through the territorial sea, in respect of all or any of the following:
(a) the safety of navigation and the regulation of maritime traffic;
(b) the protection of navigational aids and facilities and other facilities or installations;
(c) the protection of cables and pipelines;
(d) the conservation of the living resources of the sea;
(e) the prevention of infringement of the fisheries laws and regulations of the coastal State;
(f) the preservation of the environment of the coastal State and the prevention, reduction and control of pollution thereof;
(g) marine scientific research and hydrographic surveys;
(h) the prevention of infringement of the customs, fiscal, immigration or sanitary laws and regulations of the coastal State.

2. Such laws and regulations shall not apply to the design, construction, manning or equipment of foreign ships unless they are giving effect to generally accepted international rules or standards.

3. The coastal State shall give due publicity to all such laws and regulations.

4. Foreign ships exercising the right of innocent passage through the territorial sea shall comply with all such laws and regulations and all generally accepted international regulations relating to the prevention of collisions at sea.

Article 22. Sea lanes and traffic separation schemes in the territorial sea

1. The coastal State may, where necessary having regard to the safety of navigation, require foreign ships exercising the right of innocent passage through its territorial sea to use such sea lanes and traffic separation schemes as it may designate or prescribe for the regulation of the passage of ships.

2. In particular, tankers, nuclear-powered ships and ships carrying nuclear or other inherently dangerous or noxious substances or materials may be required to confine their passage to such sea lanes.

3. In the designation of sea lanes and the prescription of traffic separation schemes under this article, the coastal State shall take into account:
(a) the recommendations of the competent international organization;
(b) any channels customarily used for international navigation;
(c) the special characteristics of particular ships and channels; and
(d) the density of traffic.

4. The coastal State shall clearly indicate such sea lanes and traffic separation schemes on charts to which due publicity shall be given.

Article 23. Foreign nuclear-powered ships and ships carrying nuclear or other inherently dangerous or noxious substances

Foreign nuclear-powered ships and ships carrying nuclear or other inherently dangerous or noxious substances shall, when exercising the right of innocent passage through the territorial sea, carry documents and observe special precautionary measures established for such ships by international agreements.

Article 24. Duties of the coastal State

1. The coastal State shall not hamper the innocent passage of foreign ships through the territorial sea except in accordance with this Convention. In particular, in the application of this Convention or of any laws or regulations adopted in conformity with this Convention, the coastal State shall not:
(a) impose requirements on foreign ships which have the practical effect of denying or impairing the right of innocent passage; or
(b) discriminate in form or in fact against the ships of any State or against ships carrying cargoes to, from or on behalf of any State.

2. The coastal State shall give appropriate publicity to any danger to navigation, of which it has knowledge, within its territorial sea.

Article 25. Rights of protection of the coastal State

1. The coastal State may take the necessary steps in its territorial sea to prevent passage which is not innocent.

2. In the case of ships proceeding to internal waters or a call at a port facility outside internal waters, the coastal State also has the right to take the necessary steps to prevent any breach of the conditions to which admission of those ships to internal waters or such a call is subject.

3. The coastal State may, without discrimination in form or in fact among foreign ships, suspend temporarily in specified areas of its territorial sea the innocent passage of foreign ships if such suspension is essential for the protection of its security, including weapons exercises. Such suspension shall take effect only after having been duly published.

26. Charges which may be levied upon foreign ships

1. No charge may be levied upon foreign ships by reason only of their passage through the territorial sea.

2. Charges may be levied upon a foreign ship passing through the territorial sea as payment only for specific services rendered to the ship. These charges shall be levied without discrimination.

Subsection B. Rules Applicable to Merchant Ships and Government Ships Operated for Commercial Purposes

Article 27. Criminal jurisdiction on board a foreign ship

1. The criminal jurisdiction of the coastal State should not be exercised on board a foreign ship passing through the territorial sea to arrest any person or to conduct any investigation in connection with any crime committed on board the ship during its passage, save only in the following cases:
(a) if the consequences of the crime extend to the coastal State;
(b) if the crime is of a kind to disturb the peace of the country or the good order of the territorial sea;
(c) if the assistance of the local authorities has been requested by the master of the ship or by a diplomatic agent or consular officer of the flag State; or
(d) if such measures are necessary for the suppression of illicit traffic in narcotic drugs or psychotropic substances.

2. The above provisions do not affect the right of the coastal State to take any steps authorized by its laws for the purpose of an arrest or investigation on board a foreign ship passing through the territorial sea after leaving internal waters.

3. In the cases provided for in paragraphs 1 and 2, the coastal State shall, if the master so requests, notify a diplomatic agent or consular officer of the flag State before taking any steps, and shall facilitate contact between such agent or officer and the ship’s crew. In cases of emergency this notification may be communicated while the measures are being taken.

4. In considering whether or in what manner an arrest should be made, the local authorities shall have due regard to the interests of navigation.

5. Except as provided in Part XII or with respect to violations of laws and regulations adopted in accordance with Part V, the coastal State may not take any steps on board a foreign ship passing through the territorial sea to arrest any person or to conduct any investigation in connection with any crime committed before the ship entered the territorial sea, if the ship, proceeding from a foreign port, is only passing through the territorial sea without entering internal waters.

Article 28. Civil jurisdiction in relation to foreign ships

1. The coastal State should not stop or divert a foreign ship passing through the territorial sea for the purpose of exercising civil jurisdiction in relation to a person on board the ship.

2. The coastal State may not levy execution against or arrest the ship for the purpose of any civil proceedings, save only in respect of obligations or liabilities assumed or incurred by the ship itself in the course or for the purpose of its voyage through the waters of the coastal State.

3. Paragraph 2 is without prejudice to the right of the coastal State, in accordance with its laws, to levy execution against or to arrest, for the purpose of any civil proceedings, a foreign ship lying in the territorial sea, or passing through the territorial sea after leaving internal waters.

Subsection C. Rules Applicable to Warships and Other Government Ships Operated for Non-commercial Purposes

Article 29. Definition of warships

For the purposes of this Convention, “warship” means a ship belonging to the armed forces of a State bearing the external marks distinguishing such ships of its nationality, under the command of an officer duly commissioned by the government of the State and whose name appears in the appropriate service list or its equivalent, and manned by a crew which is under regular armed forces discipline.

Article 30. Non-compliance by warships with the laws and regulations of the coastal State

If any warship does not comply with the laws and regulations of the coastal State concerning passage through the territorial sea and disregards any request for compliance therewith which is made to it, the coastal State may require it to leave the territorial sea immediately.

Article 31. Responsibility of the flag State for damage caused by a warship or other government ship operated for non-commercial purposes

The flag State shall bear international responsibility for any loss or damage to the coastal State resulting from the non-compliance by a warship or other government ship operated for non-commercial purposes with the laws and regulations of the coastal State concerning passage through the territorial sea or with the provisions of this Convention or other rules of international law.

Article 32. Immunities of warships and other government ships operated for non-commercial purposes

With such exceptions as are contained in subsection A and in articles 30 and 31, nothing in this Convention affects the immunities of warships and other government ships operated for non-commercial purposes.

Section 4. CONTIGUOUS ZONE

Article 33. Contiguous zone

1. In a zone contiguous to its territorial sea, described as the contiguous zone, the coastal State may exercise the control necessary to:
(a) prevent infringement of its customs, fiscal, immigration or sanitary laws and regulations within its territory or territorial sea;
(b) punish infringement of the above laws and regulations committed within its territory or territorial sea.

2. The contiguous zone may not extend beyond 24 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured.

Part III
STRAITS USED FOR INTERNATIONAL NAVIGATION

Section 1. GENERAL PROVISIONS

Article 34. Legal status of waters forming straits used for international navigation

1. The regime of passage through straits used for international navigation established in this Part shall not in other respects affect the legal status of the waters forming such straits or the exercise by the States bordering the straits of their sovereignty or jurisdiction over such waters and their air space, bed and subsoil.

2. The sovereignty or jurisdiction of the States bordering the straits is exercised subject to this Part and to other rules of international law.

Article 35. Scope of this Part

Nothing in this Part affects:
(a) any areas of internal waters within a strait, except where the establishment of a straight baseline in accordance with the method set forth in article 7 has the effect of enclosing as internal waters areas which had not previously been considered as such;
(b) the legal status of the waters beyond the territorial seas of States bordering straits as exclusive economic zones or high seas; or
(c) the legal regime in straits in which passage is regulated in whole or in part by long-standing international conventions in force specifically relating to such straits.

Article 36. High seas routes or routes through exclusive economic zones through straits used for international navigation

This Part does not apply to a strait used for international navigation if there exists through the strait a route through the high seas or through an exclusive economic zone of similar convenience with respect to navigational and hydrographical characteristics; in such routes, the other relevant Parts of this Convention, including the provisions regarding the freedoms of navigation and overflight, apply.

Section 2. TRANSIT PASSAGE

Article 37. Scope of this section

This section applies to straits which are used for international navigation between one part of the high seas or an exclusive economic zone and another part of the high seas or an exclusive economic zone.

Article 38. Right of transit passage

1. In straits referred to in article 37, all ships and aircraft enjoy the right of transit passage, which shall not be impeded; except that, if the strait is formed by an island of a State bordering the strait and its mainland, transit passage shall not apply if there exists seaward of the island a route through the high seas or through an exclusive economic zone of similar convenience with respect to navigational and hydrographical characteristics.

2. Transit passage means the exercise in accordance with this Part of the freedom of navigation and overflight solely for the purpose of continuous and expeditious transit of the strait between one part of the high seas or an exclusive economic zone and another part of the high seas or an exclusive economic zone. However, the requirement of continuous and expeditious transit does not preclude passage through the strait for the purpose of entering, leaving or returning from a State bordering the strait, subject to the conditions of entry to that State.

3. Any activity which is not an exercise of the right of transit passage through a strait remains subject to the other applicable provisions of this Convention.

Article 39. Duties of ships and aircraft during transit passage

1. Ships and aircraft, while exercising the right of transit passage, shall:
(a) proceed without delay through or over the strait;
(b) refrain from any threat or use of force against the sovereignty, territorial integrity or political independence of States bordering the strait, or in any other manner in violation of the principles of international law embodied in the Charter of the United Nations;
(c) refrain from any activities other than those incident to their normal modes of continuous and expeditious transit unless rendered necessary by force majeure or by distress;
(d) comply with other relevant provisions of this Part.

2. Ships in transit passage shall:
(a) comply with generally accepted international regulations, procedures and practices for safety at sea, including the International Regulations for Preventing Collisions at Sea;
(b) comply with generally accepted international regulations, procedures and practices for the prevention, reduction and control of pollution from ships.

3. Aircraft in transit passage shall:
(a) observe the Rules of the Air established by the International Civil Aviation Organization as they apply to civil aircraft; state aircraft will normally comply with such safety measures and will at all times operate with due regard for the safety of navigation;
(b) at all times monitor the radio frequency assigned by the competent internationally designated air traffic control authority or the appropriate international distress radio frequency.

Article 40. Research and survey activities

During transit passage, foreign ships, including marine scientific research and hydrographic survey ships, may not carry out any research or survey activities without the prior authorization of the States bordering straits.

Article 41. Sea lanes and traffic separation schemes in straits used for international navigation

1. In conformity with this Part, States bordering straits may designate sea lanes and prescribe traffic separation schemes for navigation in straits where necessary to promote the safe passage of ships.

2. Such States may, when circumstances require, and after giving due publicity thereto, substitute other sea lanes or traffic separation schemes for any sea lanes or traffic separation schemes previously designated or prescribed by them.

3. Such sea lanes and traffic separation schemes shall conform to generally accepted international regulations.

4. Before designating or substituting sea lanes or prescribing or substituting traffic separation schemes, States bordering straits shall refer proposals to the competent international organization with a view to their adoption. The organization may adopt only such sea lanes and traffic separation schemes as may be agreed with the States bordering the straits, after which the States may designate, prescribe or substitute them.

5. In respect of a strait where sea lanes or traffic separation schemes through the waters of two or more States bordering the strait are being proposed, the States concerned shall cooperate in formulating proposals in consultation with the competent international organization.

6. States bordering straits shall clearly indicate all sea lanes and traffic separation schemes designated or prescribed by them on charts to which due publicity shall be given.

7. Ships in transit passage shall respect applicable sea lanes and traffic separation schemes established in accordance with this article.

Article 42. Laws and regulations of States bordering straits relating to transit passage

1. Subject to the provisions of this section, States bordering straits may adopt laws and regulations relating to transit passage through straits, in respect of all or any of the following:
(a) the safety of navigation and the regulation of maritime traffic, as provided in article 41;
(b) the prevention, reduction and control of pollution, by giving effect to applicable international regulations regarding the discharge of oil, oily wastes and other noxious substances in the strait;
(c) with respect to fishing vessels, the prevention of fishing, including the stowage of fishing gear;
(d) the loading or unloading of any commodity, currency or person in contravention of the customs, fiscal, immigration or sanitary laws and regulations of States bordering straits.

2. Such laws and regulations shall not discriminate in form or in fact among foreign ships or in their application have the practical effect of denying, hampering or impairing the right of transit passage as defined in this section.

3. States bordering straits shall give due publicity to all such laws and regulations.

4. Foreign ships exercising the right of transit passage shall comply with such laws and regulations.

5. The flag State of a ship or the State of registry of an aircraft entitled to sovereign immunity which acts in a manner contrary to such laws and regulations or other provisions of this Part shall bear international responsibility for any loss or damage which results to States bordering straits.

Article 43. Navigational and safety aids and other improvements and the prevention, reduction and control of pollution

User States and States bordering a strait should by agreement cooperate:
(a) in the establishment and maintenance in a strait of necessary navigational and safety aids or other improvements in aid of international navigation; and
(b) for the prevention, reduction and control of pollution from ships.

Article 44. Duties of States bordering straits

States bordering straits shall not hamper transit passage and shall give appropriate publicity to any danger to navigation or overflight within or over the strait of which they have knowledge. There shall be no suspension of transit passage.

Section 3. INNOCENT PASSAGE

Article 45. Innocent passage

1. The regime of innocent passage, in accordance with Part II, section 3, shall apply in straits used for international navigation:
(a) excluded from the application of the regime of transit passage under article 38, paragraph 1; or
(b) between a part of the high seas or an exclusive economic zone and the territorial sea of a foreign State.

2. There shall be no suspension of innocent passage through such straits.

Part IV
ARCHIPELAGIC STATES

Article 46. Use of terms

For the purposes of this Convention:
(a) “archipelagic State” means a State constituted wholly by one or more archipelagos and may include other islands;
(b) “archipelago” means a group of islands, including parts of islands, interconnecting waters and other natural features which are so closely interrelated that such islands, waters and other natural features form an intrinsic geographical, economic and political entity, or which historically have been regarded as such.

Article 47. Archipelagic baselines

1. An archipelagic State may draw straight archipelagic baselines joining the outermost points of the outermost islands and drying reefs of the archipelago provided that within such baselines are included the main islands and an area in which the ratio of the area of the water to the area of the land, including atolls, is between 1 to 1 and 9 to 1.

2. The length of such baselines shall not exceed 100 nautical miles, except that up to 3 per cent of the total number of baselines enclosing any archipelago may exceed that length, up to a maximum length of 125 nautical miles.

3. The drawing of such baselines shall not depart to any appreciable extent from the general configuration of the archipelago.

4. Such baselines shall not be drawn to and from low-tide elevations, unless lighthouses or similar installations which are permanently above sea level have been built on them or where a low-tide elevation is situated wholly or partly at a distance not exceeding the breadth of the territorial sea from the nearest island.

5. The system of such baselines shall not be applied by an archipelagic State in such a manner as to cut off from the high seas or the exclusive economic zone the territorial sea of another State.

6. If a part of the archipelagic waters of an archipelagic State lies between two parts of an immediately adjacent neighbouring State, existing rights and all other legitimate interests which the latter State has traditionally exercised in such waters and all rights stipulated by agreement between those States shall continue and be respected.

7. For the purpose of computing the ratio of water to land under paragraph 1, land areas may include waters lying within the fringing reefs of islands and atolls, including that part of a steep-sided oceanic plateau which is enclosed or nearly enclosed by a chain of limestone islands and drying reefs lying on the perimeter of the plateau.

8. The baselines drawn in accordance with this article shall be shown on charts of a scale or scales adequate for ascertaining their position. Alternatively, lists of geographical coordinates of points, specifying the geodetic datum, may be substituted.

9. The archipelagic State shall give due publicity to such charts or lists of geographical coordinates and shall deposit a copy of each such chart or list with the Secretary-General of the United Nations.

Article 48. Measurement of the breadth of the territorial sea, the contiguous zone, the exclusive economic zone and the continental shelf

The breadth of the territorial sea, the contiguous zone, the exclusive economic zone and the continental shelf shall be measured from archipelagic baselines drawn in accordance with article 47.

Article 49. Legal status of archipelagic waters, of the air space over archipelagic waters and of their bed and subsoil

1. The sovereignty of an archipelagic State extends to the waters enclosed by the archipelagic baselines drawn in accordance with article 47, described as archipelagic waters, regardless of their depth or distance from the coast.

2. This sovereignty extends to the air space over the archipelagic waters, as well as to their bed and subsoil, and the resources contained therein.

3. This sovereignty is exercised subject to this Part.

4. The regime of archipelagic sea lanes passage established in this Part shall not in other respects affect the status of the archipelagic waters, including the sea lanes, or the exercise by the archipelagic State of its sovereignty over such waters and their air space, bed and subsoil, and the resources contained therein.

Article 50. Delimitation of internal waters

Within its archipelagic waters, the archipelagic State may draw closing lines for the delimitation of internal waters, in accordance with articles 9, 10 and 11.

Article 51. Existing agreements, traditional fishing rights and existing submarine cables

1. Without prejudice to article 49, an archipelagic State shall respect existing agreements with other States and shall recognize traditional fishing rights and other legitimate activities of the immediately adjacent neighbouring States in certain areas falling within archipelagic waters. The terms and conditions for the exercise of such rights and activities, including the nature, the extent and the areas to which they apply, shall, at the request of any of the States concerned, be regulated by bilateral agreements between them. Such rights shall not be transferred to or shared with third States or their nationals.

2. An archipelagic State shall respect existing submarine cables laid by other States and passing through its waters without making a landfall. An archipelagic State shall permit the maintenance and replacement of such cables upon receiving due notice of their location and the intention to repair or replace them.

Article 52. Right of innocent passage

1. Subject to article 53 and without prejudice to article 50, ships of all States enjoy the right of innocent passage through archipelagic waters, in accordance with Part II, section 3.

2. The archipelagic State may, without discrimination in form or in fact among foreign ships, suspend temporarily in specified areas of its archipelagic waters the innocent passage of foreign ships if such suspension is essential for the protection of its security. Such suspension shall take effect only after having been duly published.

Article 53. Right of archipelagic sea lanes passage

1. An archipelagic State may designate sea lanes and air routes thereabove, suitable for the continuous and expeditious passage of foreign ships and aircraft through or over its archipelagic waters and the adjacent territorial sea.

2. All ships and aircraft enjoy the right of archipelagic sea lanes passage in such sea lanes and air routes.

3. Archipelagic sea lanes passage means the exercise in accordance with this Convention of the rights of navigation and overflight in the normal mode solely for the purpose of continuous, expeditious and unobstructed transit between one part of the high seas or an exclusive economic zone and another part of the high seas or an exclusive economic zone.

4. Such sea lanes and air routes shall traverse the archipelagic waters and the adjacent territorial sea and shall include all normal passage routes used as routes for international navigation or overflight through or over archipelagic waters and, within such routes, so far as ships are concerned, all normal navigational channels, provided that duplication of routes of similar convenience between the same entry and exit points shall not be necessary.

5. Such sea lanes and air routes shall be defined by a series of continuous axis lines from the entry points of passage routes to the exit points. Ships and aircraft in archipelagic sea lanes passage shall not deviate more than 25 nautical miles to either side of such axis lines during passage, provided that such ships and aircraft shall not navigate closer to the coasts than 10 per cent of the distance between the nearest points on islands bordering the sea lane.

6. An archipelagic State which designates sea lanes under this article may also prescribe traffic separation schemes for the safe passage of ships through narrow channels in such sea lanes.

7. An archipelagic State may, when circumstances require, after giving due publicity thereto, substitute other sea lanes or traffic separation schemes for any sea lanes or traffic separation schemes previously designated or prescribed by it.

8. Such sea lanes and traffic separation schemes shall conform to generally accepted international regulations.

9. In designating or substituting sea lanes or prescribing or substituting traffic separation schemes, an archipelagic State shall refer proposals to the competent international organization with a view to their adoption. The organization may adopt only such sea lanes and traffic separation schemes as may be agreed with the archipelagic State, after which the archipelagic State may designate, prescribe or substitute them.

10. The archipelagic State shall clearly indicate the axis of the sea lanes and the traffic separation schemes designated or prescribed by it on charts to which due publicity shall be given.

11. Ships in archipelagic sea lanes passage shall respect applicable sea lanes and traffic separation schemes established in accordance with this article.

12. If an archipelagic State does not designate sea lanes or air routes, the right of archipelagic sea lanes passage may be exercised through the routes normally used for international navigation.

Article 54. Duties of ships and aircraft during their passage, research and survey activities, duties of the archipelagic State and laws and regulations of the archipelagic State relating to archipelagic sea lanes passage

Articles 39, 40, 42 and 44 apply mutatis mutandis to archipelagic sea lanes passage.

Part V
EXCLUSIVE ECONOMIC ZONE

Article 55. Specific legal regime of the exclusive economic zone

The exclusive economic zone is an area beyond and adjacent to the territorial sea, subject to the specific legal regime established in this Part, under which the rights and jurisdiction of the coastal State and the rights and freedoms of other States are governed by the relevant provisions of this Convention.

Article 56. Rights, jurisdiction and duties of the coastal State in the exclusive economic zone

1. In the exclusive economic zone, the coastal State has:
(a) sovereign rights for the purpose of exploring and exploiting, conserving and managing the natural resources, whether living or non-living, of the waters superjacent to the seabed and of the seabed and its subsoil, and with regard to other activities for the economic exploitation and exploration of the zone, such as the production of energy from the water, currents and winds;
(b) jurisdiction as provided for in the relevant provisions of this Convention with regard to:
(i) the establishment and use of artificial islands, installations and structures;
(ii) marine scientific research;
(iii) the protection and preservation of the marine environment;
(c) other rights and duties provided for in this Convention.

2. In exercising its rights and performing its duties under this Convention in the exclusive economic zone, the coastal State shall have due regard to the rights and duties of other States and shall act in a manner compatible with the provisions of this Convention.

3. The rights set out in this article with respect to the seabed and subsoil shall be exercised in accordance with Part VI.

Article 57. Breadth of the exclusive economic zone

The exclusive economic zone shall not extend beyond 200 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured.

Article 58. Rights and duties of other States in the exclusive economic zone

1. In the exclusive economic zone, all States, whether coastal or land-locked, enjoy, subject to the relevant provisions of this Convention, the freedoms referred to in article 87 of navigation and overflight and of the laying of submarine cables and pipelines, and other internationally lawful uses of the sea related to these freedoms, such as those associated with the operation of ships, aircraft and submarine cables and pipelines, and compatible with the other provisions of this Convention.

2. Articles 88 to 115 and other pertinent rules of international law apply to the exclusive economic zone in so far as they are not incompatible with this Part.

3. In exercising their rights and performing their duties under this Convention in the exclusive economic zone, States shall have due regard to the rights and duties of the coastal State and shall comply with the laws and regulations adopted by the coastal State in accordance with the provisions of this Convention and other rules of international law in so far as they are not incompatible with this Part.

Article 59. Basis for the resolution of conflicts regarding the attribution of rights and jurisdiction in the exclusive economic zone

In cases where this Convention does not attribute rights or jurisdiction to the coastal State or to other States within the exclusive economic zone, and a conflict arises between the interests of the coastal State and any other State or States, the conflict should be resolved on the basis of equity and in the light of all the relevant circumstances, taking into account the respective importance of the interests involved to the parties as well as to the international community as a whole.

Article 60. Artificial islands, installations and structures in the exclusive economic zone

1. In the exclusive economic zone, the coastal State shall have the exclusive right to construct and to authorize and regulate the construction, operation and use of:
(a) artificial islands;
(b) installations and structures for the purposes provided for in article 56 and other economic purposes;
(c) installations and structures which may interfere with the exercise of the rights of the coastal State in the zone.

2. The coastal State shall have exclusive jurisdiction over such artificial islands, installations and structures, including jurisdiction with regard to customs, fiscal, health, safety and immigration laws and regulations.

3. Due notice must be given of the construction of such artificial islands, installations or structures, and permanent means for giving warning of their presence must be maintained. Any installations or structures which are abandoned or disused shall be removed to ensure safety of navigation, taking into account any generally accepted international standards established in this regard by the competent international organization. Such removal shall also have due regard to fishing, the protection of the marine environment and the rights and duties of other States. Appropriate publicity shall be given to the depth, position and dimensions of any installations or structures not entirely removed.

4. The coastal State may, where necessary, establish reasonable safety zones around such artificial islands, installations and structures in which it may take appropriate measures to ensure the safety both of navigation and of the artificial islands, installations and structures.

5. The breadth of the safety zones shall be determined by the coastal State, taking into account applicable international standards. Such zones shall be designed to ensure that they are reasonably related to the nature and function of the artificial islands, installations or structures, and shall not exceed a distance of 500 metres around them, measured from each point of their outer edge, except as authorized by generally accepted international standards or as recommended by the competent international organization. Due notice shall be given of the extent of safety zones.

6. All ships must respect these safety zones and shall comply with generally accepted international standards regarding navigation in the vicinity of artificial islands, installations, structures and safety zones.

7. Artificial islands, installations and structures and the safety zones around them may not be established where interference may be caused to the use of recognized sea lanes essential to international navigation.

8. Artificial islands, installations and structures do not possess the status of islands. They have no territorial sea of their own, and their presence does not affect the delimitation of the territorial sea, the exclusive economic zone or the continental shelf.

Article 61. Conservation of the living resources

1. The coastal State shall determine the allowable catch of the living resources in its exclusive economic zone.

2. The coastal State, taking into account the best scientific evidence available to it, shall ensure through proper conservation and management measures that the maintenance of the living resources in the exclusive economic zone is not endangered by over-exploitation. As appropriate, the coastal State and competent international organizations, whether subregional, regional or global, shall cooperate to this end.

3. Such measures shall also be designed to maintain or restore populations of harvested species at levels which can produce the maximum sustainable yield, as qualified by relevant environmental and economic factors, including the economic needs of coastal fishing communities and the special requirements of developing States, and taking into account fishing patterns, the interdependence of stocks and any generally recommended international minimum standards, whether subregional, regional or global.

4. In taking such measures the coastal State shall take into consideration the effects on species associated with or dependent upon harvested species with a view to maintaining or restoring populations of such associated or dependent species above levels at which their reproduction may become seriously threatened.

5. Available scientific information, catch and fishing effort statistics, and other data relevant to the conservation of fish stocks shall be contributed and exchanged on a regular basis through competent international organizations, whether subregional, regional or global, where appropriate and with participation by all States concerned, including States whose nationals are allowed to fish in the exclusive economic zone.

Article 62. Utilization of the living resources

1. The coastal State shall promote the objective of optimum utilization of the living resources in the exclusive economic zone without prejudice to article 61.

2. The coastal State shall determine its capacity to harvest the living resources of the exclusive economic zone. Where the coastal State does not have the capacity to harvest the entire allowable catch, it shall, through agreements or other arrangements and pursuant to the terms, conditions, laws and regulations referred to in paragraph 4, give other States access to the surplus of the allowable catch, having particular regard to the provisions of articles 69 and 70, especially in relation to the developing States mentioned therein.

3. In giving access to other States to its exclusive economic zone under this article, the coastal State shall take into account all relevant factors, including, inter alia, the significance of the living resources of the area to the economy of the coastal State concerned and its other national interests, the provisions of articles 69 and 70, the requirements of developing States in the subregion or region in harvesting part of the surplus and the need to minimize economic dislocation in States whose nationals have habitually fished in the zone or which have made substantial efforts in research and identification of stocks.

4. Nationals of other States fishing in the exclusive economic zone shall comply with the conservation measures and with the other terms and conditions established in the laws and regulations of the coastal State. These laws and regulations shall be consistent with this Convention and may relate, inter alia, to the following:
(a) licensing of fishermen, fishing vessels and equipment, including payment of fees and other forms of remuneration, which, in the case of developing coastal States, may consist of adequate compensation in the field of financing, equipment and technology relating to the fishing industry;
(b) determining the species which may be caught, and fixing quotas of catch, whether in relation to particular stocks or groups of stocks or catch per vessel over a period of time or to the catch by nationals of any State during a specified period;
(c) regulating seasons and areas of fishing, the types, sizes and amount of gear, and the types, sizes and number of fishing vessels that may be used;
(d) fixing the age and size of fish and other species that may be caught;
(e) specifying information required of fishing vessels, including catch and effort statistics and vessel position reports;
(f) requiring, under the authorization and control of the coastal State, the conduct of specified fisheries research programmes and regulating the conduct of such research, including the sampling of catches, disposition of samples and reporting of associated scientific data;
(g) the placing of observers or trainees on board such vessels by the coastal State;
(h) the landing of all or any part of the catch by such vessels in the ports of the coastal State;
(i) terms and conditions relating to joint ventures or other cooperative arrangements;
(j) requirements for the training of personnel and the transfer of fisheries technology, including enhancement of the coastal State’s capability of undertaking fisheries research;
(k) enforcement procedures.

5. Coastal States shall give due notice of conservation and management laws and regulations.

Article 63. Stocks occurring within the exclusive economic zones of two or more coastal States or both within the exclusive economic zone and in an area beyond and adjacent to it

1. Where the same stock or stocks of associated species occur within the exclusive economic zones of two or more coastal States, these States shall seek, either directly or through appropriate subregional or regional organizations, to agree upon the measures necessary to coordinate and ensure the conservation and development of such stocks without prejudice to the other provisions of this Part.

2. Where the same stock or stocks of associated species occur both within the exclusive economic zone and in an area beyond and adjacent to the zone, the coastal State and the States fishing for such stocks in the adjacent area shall seek, either directly or through appropriate subregional or regional organizations, to agree upon the measures necessary for the conservation of these stocks in the adjacent area.

Article 64. Highly migratory species

1. The coastal State and other States whose nationals fish in the region for the highly migratory species listed in Annex I shall cooperate directly or through appropriate international organizations with a view to ensuring conservation and promoting the objective of optimum utilization of such species throughout the region, both within and beyond the exclusive economic zone. In regions for which no appropriate international organization exists, the coastal State and other States whose nationals harvest these species in the region shall cooperate to establish such an organization and participate in its work.

2. The provisions of paragraph 1 apply in addition to the other provisions of this Part.

Article 65. Marine mammals

Nothing in this Part restricts the right of a coastal State or the competence of an international organization, as appropriate, to prohibit, limit or regulate the exploitation of marine mammals more strictly than provided for in this Part. States shall cooperate with a view to the conservation of marine mammals and in the case of cetaceans shall in particular work through the appropriate international organizations for their conservation, management and study.

Article 66. Anadromous stocks

1. States in whose rivers anadromous stocks originate shall have the primary interest in and responsibility for such stocks.

2. The State of origin of anadromous stocks shall ensure their conservation by the establishment of appropriate regulatory measures for fishing in all waters landward of the outer limits of its exclusive economic zone and for fishing provided for in paragraph 3(b). The State of origin may, after consultations with the other States referred to in paragraphs 3 and 4 fishing these stocks, establish total allowable catches for stocks originating in its rivers.

3. (a) Fisheries for anadromous stocks shall be conducted only in waters landward of the outer limits of exclusive economic zones, except in cases where this provision would result in economic dislocation for a State other than the State of origin. With respect to such fishing beyond the outer limits of the exclusive economic zone, States concerned shall maintain consultations with a view to achieving agreement on terms and conditions of such fishing giving due regard to the conservation requirements and the needs of the State of origin in respect of these stocks.
(b) The State of origin shall cooperate in minimizing economic dislocation in such other States fishing these stocks, taking into account the normal catch and the mode of operations of such States, and all the areas in which such fishing has occurred.
(c) States referred to in subparagraph (b), participating by agreement with the State of origin in measures to renew anadromous stocks, particularly by expenditures for that purpose, shall be given special consideration by the State of origin in the harvesting of stocks originating in its rivers.
(d) Enforcement of regulations regarding anadromous stocks beyond the exclusive economic zone shall be by agreement between the State of origin and the other States concerned.

4. In cases where anadromous stocks migrate into or through the waters landward of the outer limits of the exclusive economic zone of a State other than the State of origin, such State shall cooperate with the State of origin with regard to the conservation and management of such stocks.

5. The State of origin of anadromous stocks and other States fishing these stocks shall make arrangements for the implementation of the provisions of this article, where appropriate, through regional organizations.

Article 67. Catadromous species

1. A coastal State in whose waters catadromous species spend the greater part of their life cycle shall have responsibility for the management of these species and shall ensure the ingress and egress of migrating fish.

2. Harvesting of catadromous species shall be conducted only in waters landward of the outer limits of exclusive economic zones. When conducted in exclusive economic zones, harvesting shall be subject to this article and the other provisions of this Convention concerning fishing in these zones.

3. In cases where catadromous fish migrate through the exclusive economic zone of another State, whether as juvenile or maturing fish, the management, including harvesting, of such fish shall be regulated by agreement between the State mentioned in paragraph 1 and the other State concerned. Such agreement shall ensure the rational management of the species and take into account the responsibilities of the State mentioned in paragraph 1 for the maintenance of these species.

Article 68. Sedentary species

This Part does not apply to sedentary species as defined in article 77, paragraph 4.

Article 69. Right of land-locked States

1. Land-locked States shall have the right to participate, on an equitable basis, in the exploitation of an appropriate part of the surplus of the living resources of the exclusive economic zones of coastal States of the same subregion or region, taking into account the relevant economic and geographical circumstances of all the States concerned and in conformity with the provisions of this article and of articles 61 and 62.

2. The terms and modalities of such participation shall be established by the States concerned through bilateral, subregional or regional agreements taking into account, inter alia:
(a) the need to avoid effects detrimental to fishing communities or fishing industries of the coastal State;
(b) the extent to which the land-locked State, in accordance with the provisions of this article, is participating or is entitled to participate under existing bilateral, subregional or regional agreements in the exploitation of living resources of the exclusive economic zones of other coastal States;
(c) the extent to which other land-locked States and geographically disadvantaged States are participating in the exploitation of the living resources of the exclusive economic zone of the coastal State and the consequent need to avoid a particular burden for any single coastal State or a part of it;
(d) the nutritional needs of the populations of the respective States.

3. When the harvesting capacity of a coastal State approaches a point which would enable it to harvest the entire allowable catch of the living resources in its exclusive economic zone, the coastal State and other States concerned shall cooperate in the establishment of equitable arrangements on a bilateral, subregional or regional basis to allow for participation of developing land-locked States of the same subregion or region in the exploitation of the living resources of the exclusive economic zones of coastal States of the subregion or region, as may be appropriate in the circumstances and on terms satisfactory to all parties. In the implementation of this provision the factors mentioned in paragraph 2 shall also be taken into account.

4. Developed land-locked States shall, under the provisions of this article, be entitled to participate in the exploitation of living resources only in the exclusive economic zones of developed coastal States of the same subregion or region having regard to the extent to which the coastal State, in giving access to other States to the living resources of its exclusive economic zone, has taken into account the need to minimize detrimental effects on fishing communities and economic dislocation in States whose nationals have habitually fished in the zone.

5. The above provisions are without prejudice to arrangements agreed upon in subregions or regions where the coastal States may grant to land-locked States of the same subregion or region equal or preferential rights for the exploitation of the living resources in the exclusive economic zones.

Article 70. Right of geographically disadvantaged States

1. Geographically disadvantaged States shall have the right to participate, on an equitable basis, in the exploitation of an appropriate part of the surplus of the living resources of the exclusive economic zones of coastal States of the same subregion or region, taking into account the relevant economic and geographical circumstances of all the States concerned and in conformity with the provisions of this article and of articles 61 and 62.

2. For the purposes of this Part, “geographically disadvantaged States” means coastal States, including States bordering enclosed or semi-enclosed seas, whose geographical situation makes them dependent upon the exploitation of the living resources of the exclusive economic zones of other States in the subregion or region for adequate supplies of fish for the nutritional purposes of their populations or parts thereof, and coastal States which can claim no exclusive economic zones of their own.

3. The terms and modalities of such participation shall be established by the States concerned through bilateral, subregional or regional agreements taking into account, inter alia:
(a) the need to avoid effects detrimental to fishing communities or fishing industries of the coastal State;
(b) the extent to which the geographically disadvantaged State, in accordance with the provisions of this article, is participating or is entitled to participate under existing bilateral, subregional or regional agreements in the exploitation of living resources of the exclusive economic zones of other coastal States;
(c) the extent to which other geographically disadvantaged States and land-locked States are participating in the exploitation of the living resources of the exclusive economic zone of the coastal State and the consequent need to avoid a particular burden for any single coastal State or a part of it;
(d) the nutritional needs of the populations of the respective States.

4. When the harvesting capacity of a coastal State approaches a point which would enable it to harvest the entire allowable catch of the living resources in its exclusive economic zone, the coastal State and other States concerned shall cooperate in the establishment of equitable arrangements on a bilateral, subregional or regional basis to allow for participation of developing geographically disadvantaged States of the same subregion or region in the exploitation of the living resources of the exclusive economic zones of coastal States of the subregion or region, as may be appropriate in the circumstances and on terms satisfactory to all parties. In the implementation of this provision the factors mentioned in paragraph 3 shall also be taken into account.

5. Developed geographically disadvantaged States shall, under the provisions of this article, be entitled to participate in the exploitation of living resources only in the exclusive economic zones of developed coastal States of the same subregion or region having regard to the extent to which the coastal State, in giving access to other States to the living resources of its exclusive economic zone, has taken into account the need to minimize detrimental effects on fishing communities and economic dislocation in States whose nationals have habitually fished in the zone.

6. The above provisions are without prejudice to arrangements agreed upon in subregions or regions where the coastal States may grant to geographically disadvantaged States of the same subregion or region equal or preferential rights for the exploitation of the living resources in the exclusive economic zones.

Article 71. Non-applicability of articles 69 and 70

The provisions of articles 69 and 70 do not apply in the case of a coastal State whose economy is overwhelmingly dependent on the exploitation of the living resources of its exclusive economic zone.

Article 72. Restrictions on transfer of rights

1. Rights provided under articles 69 and 70 to exploit living resources shall not be directly or indirectly transferred to third States or their nationals by lease or licence, by establishing joint ventures or in any other manner which has the effect of such transfer unless otherwise agreed by the States concerned.

2. The foregoing provision does not preclude the States concerned from obtaining technical or financial assistance from third States or international organizations in order to facilitate the exercise of the rights pursuant to articles 69 and 70, provided that it does not have the effect referred to in paragraph 1.

Article 73. Enforcement of laws and regulations of the coastal State

1. The coastal State may, in the exercise of its sovereign rights to explore, exploit, conserve and manage the living resources in the exclusive economic zone, take such measures, including boarding, inspection, arrest and judicial proceedings, as may be necessary to ensure compliance with the laws and regulations adopted by it in conformity with this Convention.

2. Arrested vessels and their crews shall be promptly released upon the posting of reasonable bond or other security.

3. Coastal State penalties for violations of fisheries laws and regulations in the exclusive economic zone may not include imprisonment, in the absence of agreements to the contrary by the States concerned, or any other form of corporal punishment.

4. In cases of arrest or detention of foreign vessels the coastal State shall promptly notify the flag State, through appropriate channels, of the action taken and of any penalties subsequently imposed.

Article 74. Delimitation of the exclusive economic zone between States with opposite or adjacent coasts

1. The delimitation of the exclusive economic zone between States with opposite or adjacent coasts shall be effected by agreement on the basis of international law, as referred to in Article 38 of the Statute of the International Court of Justice, in order to achieve an equitable solution.

2. If no agreement can be reached within a reasonable period of time, the States concerned shall resort to the procedures provided for in Part XV.

3. Pending agreement as provided for in paragraph 1, the States concerned, in a spirit of understanding and cooperation, shall make every effort to enter into provisional arrangements of a practical nature and, during this transitional period, not to jeopardize or hamper the reaching of the final agreement. Such arrangements shall be without prejudice to the final delimitation.

4. Where there is an agreement in force between the States concerned, questions relating to the delimitation of the exclusive economic zone shall be determined in accordance with the provisions of that agreement.

Article 75. Charts and lists of geographical coordinates

1. Subject to this Part, the outer limit lines of the exclusive economic zone and the lines of delimitation drawn in accordance with article 74 shall be shown on charts of a scale or scales adequate for ascertaining their position. Where appropriate, lists of geographical coordinates of points, specifying the geodetic datum, may be substituted for such outer limit lines or lines of delimitation.

2. The coastal State shall give due publicity to such charts or lists of geographical coordinates and shall deposit a copy of each such chart or list with the Secretary-General of the United Nations.

Part VI
CONTINENTAL SHELF

Article 76. Definition of the continental shelf

1. The continental shelf of a coastal State comprises the seabed and subsoil of the submarine areas that extend beyond its territorial sea throughout the natural prolongation of its land territory to the outer edge of the continental margin, or to a distance of 200 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured where the outer edge of the continental margin does not extend up to that distance.

2. The continental shelf of a coastal State shall not extend beyond the limits provided for in paragraphs 4 to 6.

3. The continental margin comprises the submerged prolongation of the land mass of the coastal State, and consists of the seabed and subsoil of the shelf, the slope and the rise. It does not include the deep ocean floor with its oceanic ridges or the subsoil thereof.

4. (a) For the purposes of this Convention, the coastal State shall establish the outer edge of the continental margin wherever the margin extends beyond 200 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured, by either:
(i) a line delineated in accordance with paragraph 7 by reference to the outermost fixed points at each of which the thickness of sedimentary rocks is at least 1 per cent of the shortest distance from such point to the foot of the continental slope; or
(ii) a line delineated in accordance with paragraph 7 by reference to fixed points not more than 60 nautical miles from the foot of the continental slope.
(b) In the absence of evidence to the contrary, the foot of the continental slope shall be determined as the point of maximum change in the gradient at its base.

5. The fixed points comprising the line of the outer limits of the continental shelf on the seabed, drawn in accordance with paragraph 4 (a)(i) and (ii), either shall not exceed 350 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured or shall not exceed 100 nautical miles from the 2,500 metre isobath, which is a line connecting the depth of 2,500 metres.

6. Notwithstanding the provisions of paragraph 5, on submarine ridges, the outer limit of the continental shelf shall not exceed 350 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured. This paragraph does not apply to submarine elevations that are natural components of the continental margin, such as its plateaux, rises, caps, banks and spurs.

7. The coastal State shall delineate the outer limits of its continental shelf, where that shelf extends beyond 200 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured, by straight lines not exceeding 60 nautical miles in length, connecting fixed points, defined by coordinates of latitude and longitude.

8. Information on the limits of the continental shelf beyond 200 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured shall be submitted by the coastal State to the Commission on the Limits of the Continental Shelf set up under Annex II on the basis of equitable geographical representation. The Commission shall make recommendations to coastal States on matters related to the establishment of the outer limits of their continental shelf. The limits of the shelf established by a coastal State on the basis of these recommendations shall be final and binding.

9. The coastal State shall deposit with the Secretary-General of the United Nations charts and relevant information, including geodetic data, permanently describing the outer limits of its continental shelf. The Secretary-General shall give due publicity thereto.

10. The provisions of this article are without prejudice to the question of delimitation of the continental shelf between States with opposite or adjacent coasts.

Article 77. Rights of the coastal State over the continental shelf

1. The coastal State exercises over the continental shelf sovereign rights for the purpose of exploring it and exploiting its natural resources.

2. The rights referred to in paragraph 1 are exclusive in the sense that if the coastal State does not explore the continental shelf or exploit its natural resources, no one may undertake these activities without the express consent of the coastal State.

3. The rights of the coastal State over the continental shelf do not depend on occupation, effective or notional, or on any express proclamation.

4. The natural resources referred to in this Part consist of the mineral and other non-living resources of the seabed and subsoil together with living organisms belonging to sedentary species, that is to say, organisms which, at the harvestable stage, either are immobile on or under the seabed or are unable to move except in constant physical contact with the seabed or the subsoil.

Article 78. Legal status of the superjacent waters and air space and the rights and freedoms of other States

1. The rights of the coastal State over the continental shelf do not affect the legal status of the superjacent waters or of the air space above those waters.

2. The exercise of the rights of the coastal State over the continental shelf must not infringe or result in any unjustifiable interference with navigation and other rights and freedoms of other States as provided for in this Convention.

Article 79. Submarine cables and pipelines on the continental shelf

1. All States are entitled to lay submarine cables and pipelines on the continental shelf, in accordance with the provisions of this article.

2. Subject to its right to take reasonable measures for the exploration of the continental shelf, the exploitation of its natural resources and the prevention, reduction and control of pollution from pipelines, the coastal State may not impede the laying or maintenance of such cables or pipelines.

3. The delineation of the course for the laying of such pipelines on the continental shelf is subject to the consent of the coastal State.

4. Nothing in this Part affects the right of the coastal State to establish conditions for cables or pipelines entering its territory or territorial sea, or its jurisdiction over cables and pipelines constructed or used in connection with the exploration of its continental shelf or exploitation of its resources or the operations of artificial islands, installations and structures under its jurisdiction.

5. When laying submarine cables or pipelines, States shall have due regard to cables or pipelines already in position. In particular, possibilities of repairing existing cables or pipelines shall not be prejudiced.

Article 80. Artificial islands, installations and structures on the continental shelf

Article 60 applies mutatis mutandis to artificial islands, installations and structures on the continental shelf.

Article 81. Drilling on the continental shelf

The coastal State shall have the exclusive right to authorize and regulate drilling on the continental shelf for all purposes.

Article 82. Payments and contributions with respect to the exploitation of the continental shelf beyond 200 nautical miles

1. The coastal State shall make payments or contributions in kind in respect of the exploitation of the non-living resources of the continental shelf beyond 200 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured.

2. The payments and contributions shall be made annually with respect to all production at a site after the first five years of production at that site. For the sixth year, the rate of payment or contribution shall be 1 per cent of the value or volume of production at the site. The rate shall increase by 1 per cent for each subsequent year until the twelfth year and shall remain at 7 per cent thereafter. Production does not include resources used in connection with exploitation.

3. A developing State which is a net importer of a mineral resource produced from its continental shelf is exempt from making such payments or contributions in respect of that mineral resource.

4. The payments or contributions shall be made through the Authority, which shall distribute them to States Parties to this Convention, on the basis of equitable sharing criteria, taking into account the interests and needs of developing States, particularly the least developed and the land-locked among them.

Article 83. Delimitation of the continental shelf between States with opposite or adjacent coasts

1. The delimitation of the continental shelf between States with opposite or adjacent coasts shall be effected by agreement on the basis of international law, as referred to in Article 38 of the Statute of the International Court of Justice, in order to achieve an equitable solution.

2. If no agreement can be reached within a reasonable period of time, the States concerned shall resort to the procedures provided for in Part XV.

3. Pending agreement as provided for in paragraph 1, the States concerned, in a spirit of understanding and cooperation, shall make every effort to enter into provisional arrangements of a practical nature and, during this transitional period, not to jeopardize or hamper the reaching of the final agreement. Such arrangements shall be without prejudice to the final delimitation.

4. Where there is an agreement in force between the States concerned, questions relating to the delimitation of the continental shelf shall be determined in accordance with the provisions of that agreement.

Article 84. Charts and lists of geographical coordinates

1. Subject to this Part, the outer limit lines of the continental shelf and the lines of delimitation drawn in accordance with article 83 shall be shown on charts of a scale or scales adequate for ascertaining their position. Where appropriate, lists of geographical coordinates of points, specifying the geodetic datum, may be substituted for such outer limit lines or lines of delimitation.

2. The coastal State shall give due publicity to such charts or lists of geographical coordinates and shall deposit a copy of each such chart or list with the Secretary-General of the United Nations and, in the case of those showing the outer limit lines of the continental shelf, with the Secretary-General of the Authority.

Article 85. Tunnelling

This Part does not prejudice the right of the coastal State to exploit the subsoil by means of tunnelling, irrespective of the depth of water above the subsoil.

Part VII
HIGH SEAS

Section 1. GENERAL PROVISIONS

Article 86. Application of the provisions of this Part

The provisions of this Part apply to all parts of the sea that are not included in the exclusive economic zone, in the territorial sea or in the internal waters of a State, or in the archipelagic waters of an archipelagic State. This article does not entail any abridgement of the freedoms enjoyed by all States in the exclusive economic zone in accordance with article 58.

Article 87. Freedom of the high seas

1. The high seas are open to all States, whether coastal or land-locked. Freedom of the high seas is exercised under the conditions laid down by this Convention and by other rules of international law. It comprises, inter alia, both for coastal and land-locked States:
(a) freedom of navigation;
(b) freedom of overflight;
(c) freedom to lay submarine cables and pipelines, subject to Part VI;
(d) freedom to construct artificial islands and other installations permitted under international law, subject to Part VI;
(e) freedom of fishing, subject to the conditions laid down in section 2;
(f) freedom of scientific research, subject to Parts VI and XIII.

2. These freedoms shall be exercised by all States with due regard for the interests of other States in their exercise of the freedom of the high seas, and also with due regard for the rights under this Convention with respect to activities in the Area.

Article 88. Reservation of the high seas for peaceful purposes

The high seas shall be reserved for peaceful purposes.

Article 89. Invalidity of claims of sovereignty over the high seas

No State may validly purport to subject any part of the high seas to its sovereignty.

Article 90. Right of navigation

Every State, whether coastal or land-locked, has the right to sail ships flying its flag on the high seas.

Article 91. Nationality of ships

1. Every State shall fix the conditions for the grant of its nationality to ships, for the registration of ships in its territory, and for the right to fly its flag. Ships have the nationality of the State whose flag they are entitled to fly. There must exist a genuine link between the State and the ship.

2. Every State shall issue to ships to which it has granted the right to fly its flag documents to that effect.

Article 92. Status of ships

1. Ships shall sail under the flag of one State only and, save in exceptional cases expressly provided for in international treaties or in this Convention, shall be subject to its exclusive jurisdiction on the high seas. A ship may not change its flag during a voyage or while in a port of call, save in the case of a real transfer of ownership or change of registry.

2. A ship which sails under the flags of two or more States, using them according to convenience, may not claim any of the nationalities in question with respect to any other State, and may be assimilated to a ship without nationality.

Article 93. Ships flying the flag of the United Nations, its specialized agencies and the International Atomic Energy Agency

The preceding articles do not prejudice the question of ships employed on the official service of the United Nations, its specialized agencies or the International Atomic Energy Agency, flying the flag of the organization.

Article 94. Duties of the flag State

1. Every State shall effectively exercise its jurisdiction and control in administrative, technical and social matters over ships flying its flag.

2. In particular every State shall:
(a) maintain a register of ships containing the names and particulars of ships flying its flag, except those which are excluded from generally accepted international regulations on account of their small size; and
(b) assume jurisdiction under its internal law over each ship flying its flag and its master, officers and crew in respect of administrative, technical and social matters concerning the ship.

3. Every State shall take such measures for ships flying its flag as are necessary to ensure safety at sea with regard, inter alia, to:
(a) the construction, equipment and seaworthiness of ships;
(b) the manning of ships, labour conditions and the training of crews, taking into account the applicable international instruments;
(c) the use of signals, the maintenance of communications and the prevention of collisions.

4. Such measures shall include those necessary to ensure:
(a) that each ship, before registration and thereafter at appropriate intervals, is surveyed by a qualified surveyor of ships, and has on board such charts, nautical publications and navigational equipment and instruments as are appropriate for the safe navigation of the ship;
(b) that each ship is in the charge of a master and officers who possess appropriate qualifications, in particular in seamanship, navigation, communications and marine engineering, and that the crew is appropriate in qualification and numbers for the type, size, machinery and equipment of the ship;
(c) that the master, officers and, to the extent appropriate, the crew are fully conversant with and required to observe the applicable international regulations concerning the safety of life at sea, the prevention of collisions, the prevention, reduction and control of marine pollution, and the maintenance of communications by radio.

5. In taking the measures called for in paragraphs 3 and 4 each State is required to conform to generally accepted international regulations, procedures and practices and to take any steps which may be necessary to secure their observance.

6. A State which has clear grounds to believe that proper jurisdiction and control with respect to a ship have not been exercised may report the facts to the flag State. Upon receiving such a report, the flag State shall investigate the matter and, if appropriate, take any action necessary to remedy the situation.

7. Each State shall cause an inquiry to be held by or before a suitably qualified person or persons into every marine casualty or incident of navigation on the high seas involving a ship flying its flag and causing loss of life or serious injury to nationals of another State or serious damage to ships or installations of another State or to the marine environment. The flag State and the other State shall cooperate in the conduct of any inquiry held by that other State into any such marine casualty or incident of navigation.

Article 95. Immunity of warships on the high seas

Warships on the high seas have complete immunity from the jurisdiction of any State other than the flag State.

Article 96. Immunity of ships used only on government non-commercial service

Ships owned or operated by a State and used only on government non-commercial service shall, on the high seas, have complete immunity from the jurisdiction of any State other than the flag State.

Article 97. Penal jurisdiction in matters of collision or any other incident of navigation

1. In the event of a collision or any other incident of navigation concerning a ship on the high seas, involving the penal or disciplinary responsibility of the master or of any other person in the service of the ship, no penal or disciplinary proceedings may be instituted against such person except before the judicial or administrative authorities either of the flag State or of the State of which such person is a national.

2. In disciplinary matters, the State which has issued a master’s certificate or a certificate of competence or licence shall alone be competent, after due legal process, to pronounce the withdrawal of such certificates, even if the holder is not a national of the State which issued them.

3. No arrest or detention of the ship, even as a measure of investigation, shall be ordered by any authorities other than those of the flag State.

Article 98. Duty to render assistance

1. Every State shall require the master of a ship flying its flag, in so far as he can do so without serious danger to the ship, the crew or the passengers:
(a) to render assistance to any person found at sea in danger of being lost;
(b) to proceed with all possible speed to the rescue of persons in distress, if informed of their need of assistance, in so far as such action may reasonably be expected of him;
(c) after a collision, to render assistance to the other ship, its crew and its passengers and, where possible, to inform the other ship of the name of his own ship, its port of registry and the nearest port at which it will call.

2. Every coastal State shall promote the establishment, operation and maintenance of an adequate and effective search and rescue service regarding safety on and over the sea and, where circumstances so require, by way of mutual regional arrangements cooperate with neighbouring States for this purpose.

Article 99. Prohibition of the transport of slaves

Every State shall take effective measures to prevent and punish the transport of slaves in ships authorized to fly its flag and to prevent the unlawful use of its flag for that purpose. Any slave taking refuge on board any ship, whatever its flag, shall ipso facto be free.

Article 100. Duty to cooperate in the repression of piracy

All States shall cooperate to the fullest possible extent in the repression of piracy on the high seas or in any other place outside the jurisdiction of any State.

Article 101. Definition of piracy

Piracy consists of any of the following acts:
(a) any illegal acts of violence or detention, or any act of depredation, committed for private ends by the crew or the passengers of a private ship or a private aircraft, and directed:
(i) on the high seas, against another ship or aircraft, or against persons or property on board such ship or aircraft;
(ii) against a ship, aircraft, persons or property in a place outside the jurisdiction of any State;
(b) any act of voluntary participation in the operation of a ship or of an aircraft with knowledge of facts making it a pirate ship or aircraft;
(c) any act of inciting or of intentionally facilitating an act described in subparagraph (a) or (b).

Article 102. Piracy by a warship, government ship or government aircraft whose crew has mutinied

The acts of piracy, as defined in article 101, committed by a warship, government ship or government aircraft whose crew has mutinied and taken control of the ship or aircraft are assimilated to acts committed by a private ship or aircraft.

Article 103. Definition of a pirate ship or aircraft

A ship or aircraft is considered a pirate ship or aircraft if it is intended by the persons in dominant control to be used for the purpose of committing one of the acts referred to in article 101. The same applies if the ship or aircraft has been used to commit any such act, so long as it remains under the control of the persons guilty of that act.

Article 104. Retention or loss of the nationality of a pirate ship or aircraft

A ship or aircraft may retain its nationality although it has become a pirate ship or aircraft. The retention or loss of nationality is determined by the law of the State from which such nationality was derived.

Article 105. Seizure of a pirate ship or aircraft

On the high seas, or in any other place outside the jurisdiction of any State, every State may seize a pirate ship or aircraft, or a ship or aircraft taken by piracy and under the control of pirates, and arrest the persons and seize the property on board. The courts of the State which carried out the seizure may decide upon the penalties to be imposed, and may also determine the action to be taken with regard to the ships, aircraft or property, subject to the rights of third parties acting in good faith.

Article 106. Liability for seizure without adequate grounds

Where the seizure of a ship or aircraft on suspicion of piracy has been effected without adequate grounds, the State making the seizure shall be liable to the State the nationality of which is possessed by the ship or aircraft for any loss or damage caused by the seizure.

Article 107. Ships and aircraft which are entitled to seize on account of piracy

A seizure on account of piracy may be carried out only by warships or military aircraft, or other ships or aircraft clearly marked and identifiable as being on government service and authorized to that effect.

Article 108. Illicit traffic in narcotic drugs or psychotropic substances

1. All States shall cooperate in the suppression of illicit traffic in narcotic drugs and psychotropic substances engaged in by ships on the high seas contrary to international conventions.

2. Any State which has reasonable grounds for believing that a ship flying its flag is engaged in illicit traffic in narcotic drugs or psychotropic substances may request the cooperation of other States to suppress such traffic.

Article 109. Unauthorized broadcasting from the high seas

1. All States shall cooperate in the suppression of unauthorized broadcasting from the high seas.

2. For the purposes of this Convention, “unauthorized broadcasting”  means the transmission of sound radio or television broadcasts from a ship or installation on the high seas intended for reception by the general public contrary to international regulations, but excluding the transmission of distress calls.

3. Any person engaged in unauthorized broadcasting may be prosecuted before the court of:
(a) the flag State of the ship;
(b) the State of registry of the installation;
(c) the State of which the person is a national;
(d) any State where the transmissions can be received; or
(e) any State where authorized radio communication is suffering interference.

4. On the high seas, a State having jurisdiction in accordance with paragraph 3 may, in conformity with article 110, arrest any person or ship engaged in unauthorized broadcasting and seize the broadcasting apparatus.

Article 110. Right of visit

1. Except where acts of interference derive from powers conferred by treaty, a warship which encounters on the high seas a foreign ship, other than a ship entitled to complete immunity in accordance with articles 95 and 96, is not justified in boarding it unless there is reasonable ground for suspecting that:
(a) the ship is engaged in piracy;
(b) the ship is engaged in the slave trade;
(c) the ship is engaged in unauthorized broadcasting and the flag State of the warship has jurisdiction under article 109;
(d) the ship is without nationality; or
(e) though flying a foreign flag or refusing to show its flag, the ship is, in reality, of the same nationality as the warship.

2. In the cases provided for in paragraph 1, the warship may proceed to verify the ship’s right to fly its flag. To this end, it may send a boat under the command of an officer to the suspected ship. If suspicion remains after the documents have been checked, it may proceed to a further examination on board the ship, which must be carried out with all possible consideration.

3. If the suspicions prove to be unfounded, and provided that the ship boarded has not committed any act justifying them, it shall be compensated for any loss or damage that may have been sustained.

4. These provisions apply mutatis mutandis to military aircraft.

5. These provisions also apply to any other duly authorized ships or aircraft clearly marked and identifiable as being on government service.

Article 111. Right of hot pursuit

1. The hot pursuit of a foreign ship may be undertaken when the competent authorities of the coastal State have good reason to believe that the ship has violated the laws and regulations of that State. Such pursuit must be commenced when the foreign ship or one of its boats is within the internal waters, the archipelagic waters, the territorial sea or the contiguous zone of the pursuing State, and may only be continued outside the territorial sea or the contiguous zone if the pursuit has not been interrupted. It is not necessary that, at the time when the foreign ship within the territorial sea or the contiguous zone receives the order to stop, the ship giving the order should likewise be within the territorial sea or the contiguous zone. If the foreign ship is within a contiguous zone, as defined in article 33, the pursuit may only be undertaken if there has been a violation of the rights for the protection of which the zone was established.

2. The right of hot pursuit shall apply mutatis mutandis to violations in the exclusive economic zone or on the continental shelf, including safety zones around continental shelf installations, of the laws and regulations of the coastal State applicable in accordance with this Convention to the exclusive economic zone or the continental shelf, including such safety zones.

3. The right of hot pursuit ceases as soon as the ship pursued enters the territorial sea of its own State or of a third State.

4. Hot pursuit is not deemed to have begun unless the pursuing ship has satisfied itself by such practicable means as may be available that the ship pursued or one of its boats or other craft working as a team and using the ship pursued as a mother ship is within the limits of the territorial sea, or, as the case may be, within the contiguous zone or the exclusive economic zone or above the continental shelf. The pursuit may only be commenced after a visual or auditory signal to stop has been given at a distance which enables it to be seen or heard by the foreign ship.

5. The right of hot pursuit may be exercised only by warships or military aircraft, or other ships or aircraft clearly marked and identifiable as being on government service and authorized to that effect.

6. Where hot pursuit is effected by an aircraft:
(a) the provisions of paragraphs 1 to 4 shall apply mutatis mutandis;
(b) the aircraft giving the order to stop must itself actively pursue the ship until a ship or another aircraft of the coastal State, summoned by the aircraft, arrives to take over the pursuit, unless the aircraft is itself able to arrest the ship. It does not suffice to justify an arrest outside the territorial sea that the ship was merely sighted by the aircraft as an offender or suspected offender, if it was not both ordered to stop and pursued by the aircraft itself or other aircraft or ships which continue the pursuit without interruption.

7. The release of a ship arrested within the jurisdiction of a State and escorted to a port of that State for the purposes of an inquiry before the competent authorities may not be claimed solely on the ground that the ship, in the course of its voyage, was escorted across a portion of the exclusive economic zone or the high seas, if the circumstances rendered this necessary.

8. Where a ship has been stopped or arrested outside the territorial sea in circumstances which do not justify the exercise of the right of hot pursuit, it shall be compensated for any loss or damage that may have been thereby sustained.

Article 112. Right to lay submarine cables and pipelines

1. All States are entitled to lay submarine cables and pipelines on the bed of the high seas beyond the continental shelf.

2. Article 79, paragraph 5, applies to such cables and pipelines.

Article 113. Breaking or injury of a submarine cable or pipeline

Every State shall adopt the laws and regulations necessary to provide that the breaking or injury by a ship flying its flag or by a person subject to its jurisdiction of a submarine cable beneath the high seas done wilfully or through culpable negligence, in such a manner as to be liable to interrupt or obstruct telegraphic or telephonic communications, and similarly the breaking or injury of a submarine pipeline or high-voltage power cable, shall be a punishable offence. This provision shall apply also to conduct calculated or likely to result in such breaking or injury. However, it shall not apply to any break or injury caused by persons who acted merely with the legitimate object of saving their lives or their ships, after having taken all necessary precautions to avoid such break or injury.

Article 114. Breaking or injury by owners of a submarine cable or pipeline of another submarine cable or pipeline

Every State shall adopt the laws and regulations necessary to provide that, if persons subject to its jurisdiction who are the owners of a submarine cable or pipeline beneath the high seas, in laying or repairing that cable or pipeline, cause a break in or injury to another cable or pipeline, they shall bear the cost of the repairs.

Article 115. Indemnity for loss incurred in avoiding injury to a submarine cable or pipeline

Every State shall adopt the laws and regulations necessary to ensure that the owners of ships who can prove that they have sacrificed an anchor, a net or any other fishing gear, in order to avoid injuring a submarine cable or pipeline, shall be indemnified by the owner of the cable or pipeline, provided that the owner of the ship has taken all reasonable precautionary measures beforehand.

Section 2. CONSERVATION AND MANAGEMENT OF THE LIVING RESOURCES OF THE HIGH SEAS

Article 116. Right to fish on the high seas

All States have the right for their nationals to engage in fishing on the high seas subject to:
(a) their treaty obligations;
(b) the rights and duties as well as the interests of coastal States provided for, inter alia, in article 63, paragraph 2, and articles 64 to 67; and
(c) the provisions of this section.

Article 117. Duty of States to adopt with respect to their nationals measures for the conservation of the living resources of the high seas

All States have the duty to take, or to cooperate with other States in taking, such measures for their respective nationals as may be necessary for the conservation of the living resources of the high seas.

Article 118. Cooperation of States in the conservation and management of living resources

States shall cooperate with each other in the conservation and management of living resources in the areas of the high seas. States whose nationals exploit identical living resources, or different living resources in the same area, shall enter into negotiations with a view to taking the measures necessary for the conservation of the living resources concerned. They shall, as appropriate, cooperate to establish subregional or regional fisheries organizations to this end.

Article 119. Conservation of the living resources of the high seas

1. In determining the allowable catch and establishing other conservation measures for the living resources in the high seas, States shall:
(a) take measures which are designed, on the best scientific evidence available to the States concerned, to maintain or restore populations of harvested species at levels which can produce the maximum sustainable yield, as qualified by relevant environmental and economic factors, including the special requirements of developing States, and taking into account fishing patterns, the interdependence of stocks and any generally recommended international minimum standards, whether subregional, regional or global;
(b) take into consideration the effects on species associated with or dependent upon harvested species with a view to maintaining or restoring populations of such associated or dependent species above levels at which their reproduction may become seriously threatened.

2. Available scientific information, catch and fishing effort statistics, and other data relevant to the conservation of fish stocks shall be contributed and exchanged on a regular basis through competent international organizations, whether subregional, regional or global, where appropriate and with participation by all States concerned.

3. States concerned shall ensure that conservation measures and their implementation do not discriminate in form or in fact against the fishermen of any State.

Article 120. Marine mammals

Article 65 also applies to the conservation and management of marine mammals in the high seas.

Part VIII
REGIME OF ISLANDS

Article 121. Regime of islands

1. An island is a naturally formed area of land, surrounded by water, which is above water at high tide.

2. Except as provided for in paragraph 3, the territorial sea, the contiguous zone, the exclusive economic zone and the continental shelf of an island are determined in accordance with the provisions of this Convention applicable to other land territory.

3. Rocks which cannot sustain human habitation or economic life of their own shall have no exclusive economic zone or continental shelf.

Part IX
ENCLOSED OR SEMI-ENCLOSED SEAS

Article 122. Definition

For the purposes of this Convention, “enclosed or semi-enclosed sea” means a gulf, basin or sea surrounded by two or more States and connected to another sea or the ocean by a narrow outlet or consisting entirely or primarily of the territorial seas and exclusive economic zones of two or more coastal States.

Article 123. Cooperation of States bordering enclosed or semi-enclosed seas

States bordering an enclosed or semi-enclosed sea should cooperate with each other in the exercise of their rights and in the performance of their duties under this Convention. To this end they shall endeavour, directly or through an appropriate regional organization:
(a) to coordinate the management, conservation, exploration and exploitation of the living resources of the sea;
(b) to coordinate the implementation of their rights and duties with respect to the protection and preservation of the marine environment;
(c) to coordinate their scientific research policies and undertake where appropriate joint programmes of scientific research in the area;
(d) to invite, as appropriate, other interested States or international organizations to cooperate with them in furtherance of the provisions of this article.

Part X
RIGHT OF ACCESS OF LAND-LOCKED STATES TO AND FROM THE SEA AND FREEDOM OF TRANSIT

Article 124. Use of terms

1. For the purposes of this Convention:
(a) “land-locked State” means a State which has no sea-coast;
(b) “transit State” means a State, with or without a sea-coast, situated between a land-locked State and the sea, through whose territory traffic in transit passes;
(c) “traffic in transit” means transit of persons, baggage, goods and means of transport across the territory of one or more transit States, when the passage across such territory, with or without trans-shipment, warehousing, breaking bulk or change in the mode of transport, is only a portion of a complete journey which begins or terminates within the territory of the land-locked State;
(d) “means of transport” means:
(i) railway rolling stock, sea, lake and river craft and road vehicles;
(ii) where local conditions so require, porters and pack animals.

2. Land-locked States and transit States may, by agreement between them, include as means of transport pipelines and gas lines and means of transport other than those included in paragraph 1.

Article 125. Right of access to and from the sea and freedom of transit

1. Land-locked States shall have the right of access to and from the sea for the purpose of exercising the rights provided for in this Convention including those relating to the freedom of the high seas and the common heritage of mankind. To this end, land-locked States shall enjoy freedom of transit through the territory of transit States by all means of transport.

2. The terms and modalities for exercising freedom of transit shall be agreed between the land-locked States and transit States concerned through bilateral, subregional or regional agreements.

3. Transit States, in the exercise of their full sovereignty over their territory, shall have the right to take all measures necessary to ensure that the rights and facilities provided for in this Part for land-locked States shall in no way infringe their legitimate interests.

Article 126. Exclusion of application of the most-favoured-nation clause

The provisions of this Convention, as well as special agreements relating to the exercise of the right of access to and from the sea, establishing rights and facilities on account of the special geographical position of land-locked States, are excluded from the application of the most-favoured-nation clause.

Article 127. Customs duties, taxes and other charges

1. Traffic in transit shall not be subject to any customs duties, taxes or other charges except charges levied for specific services rendered in connection with such traffic.

2. Means of transport in transit and other facilities provided for and used by land-locked States shall not be subject to taxes or charges higher than those levied for the use of means of transport of the transit State.

Article 128. Free zones and other customs facilities

For the convenience of traffic in transit, free zones or other customs facilities may be provided at the ports of entry and exit in the transit States, by agreement between those States and the land-locked States.

Article 129. Cooperation in the construction and improvement of means of transport

Where there are no means of transport in transit States to give effect to the freedom of transit or where the existing means, including the port installations and equipment, are inadequate in any respect, the transit States and land-locked States concerned may cooperate in constructing or improving them.

Article 130. Measures to avoid or eliminate delays or other difficulties of a technical nature in traffic in transit

1. Transit States shall take all appropriate measures to avoid delays or other difficulties of a technical nature in traffic in transit.

2. Should such delays or difficulties occur, the competent authorities of the transit States and land-locked States concerned shall cooperate towards their expeditious elimination.

Article 131. Equal treatment in maritime ports

Ships flying the flag of land-locked States shall enjoy treatment equal to that accorded to other foreign ships in maritime ports.

Article 132. Grant of greater transit facilities

This Convention does not entail in any way the withdrawal of transit facilities which are greater than those provided for in this Convention and which are agreed between States Parties to this Convention or granted by a State Party. This Convention also does not preclude such grant of greater facilities in the future.

Part XI
THE AREA

Section 1. GENERAL PROVISIONS

Article 133. Use of terms

For the purposes of this Part:
(a) “resources” means all solid, liquid or gaseous mineral resources in situ in the Area at or beneath the seabed, including polymetallic nodules;
(b) resources, when recovered from the Area, are referred to as “minerals”.

Article 134. Scope of this Part

1. This Part applies to the Area.

2. Activities in the Area shall be governed by the provisions of this Part.

3. The requirements concerning deposit of, and publicity to be given to, the charts or lists of geographical coordinates showing the limits referred to in article 1, paragraph 1(1), are set forth in Part VI.

4. Nothing in this article affects the establishment of the outer limits of the continental shelf in accordance with Part VI or the validity of agreements relating to delimitation between States with opposite or adjacent coasts.

Article 135. Legal status of the superjacent waters and air space

Neither this Part nor any rights granted or exercised pursuant thereto shall affect the legal status of the waters superjacent to the Area or that of the air space above those waters.

Section 2. PRINCIPLES GOVERNING THE AREA

Article 136. Common heritage of mankind

The Area and its resources are the common heritage of mankind.

Article 137. Legal status of the Area and its resources

1. No State shall claim or exercise sovereignty or sovereign rights over any part of the Area or its resources, nor shall any State or natural or juridical person appropriate any part thereof. No such claim or exercise of sovereignty or sovereign rights nor such appropriation shall be recognized.

2. All rights in the resources of the Area are vested in mankind as a whole, on whose behalf the Authority shall act. These resources are not subject to alienation. The minerals recovered from the Area, however, may only be alienated in accordance with this Part and the rules, regulations and procedures of the Authority.

3. No State or natural or juridical person shall claim, acquire or exercise rights with respect to the minerals recovered from the Area except in accordance with this Part. Otherwise, no such claim, acquisition or exercise of such rights shall be recognized.

Article 138. General conduct of States in relation to the Area

The general conduct of States in relation to the Area shall be in accordance with the provisions of this Part, the principles embodied in the Charter of the United Nations and other rules of international law in the interests of maintaining peace and security and promoting international cooperation and mutual understanding.

Article 139. Responsibility to ensure compliance and liability for damage

1. States Parties shall have the responsibility to ensure that activities in the Area, whether carried out by States Parties, or state enterprises or natural or juridical persons which possess the nationality of States Parties or are effectively controlled by them or their nationals, shall be carried out in conformity with this Part. The same responsibility applies to international organizations for activities in the Area carried out by such organizations.

2. Without prejudice to the rules of international law and Annex III, article 22, damage caused by the failure of a State Party or international organization to carry out its responsibilities under this Part shall entail liability; States Parties or international organizations acting together shall bear joint and several liability. A State Party shall not however be liable for damage caused by any failure to comply with this Part by a person whom it has sponsored under article 153, paragraph 2(b), if the State Party has taken all necessary and appropriate measures to secure effective compliance under article 153, paragraph 4, and Annex III, article 4, paragraph 4.

3. States Parties that are members of international organizations shall take appropriate measures to ensure the implementation of this article with respect to such organizations.

Article 140. Benefit of mankind

1. Activities in the Area shall, as specifically provided for in this Part, be carried out for the benefit of mankind as a whole, irrespective of the geographical location of States, whether coastal or land-locked, and taking into particular consideration the interests and needs of developing States and of peoples who have not attained full independence or other self-governing status recognized by the United Nations in accordance with General Assembly resolution 1514 (XV) and other relevant General Assembly resolutions.

2. The Authority shall provide for the equitable sharing of financial and other economic benefits derived from activities in the Area through any appropriate mechanism, on a non-discriminatory basis, in accordance with article 160, paragraph 2(f)(i).

Article 141. Use of the Area exclusively for peaceful purposes

The Area shall be open to use exclusively for peaceful purposes by all States, whether coastal or land-locked, without discrimination and without prejudice to the other provisions of this Part.

Article 142. Rights and legitimate interests of coastal States

1. Activities in the Area, with respect to resource deposits in the Area which lie across limits of national jurisdiction, shall be conducted with due regard to the rights and legitimate interests of any coastal State across whose jurisdiction such deposits lie.

2. Consultations, including a system of prior notification, shall be maintained with the State concerned, with a view to avoiding infringement of such rights and interests. In cases where activities in the Area may result in the exploitation of resources lying within national jurisdiction, the prior consent of the coastal State concerned shall be required.

3. Neither this Part nor any rights granted or exercised pursuant thereto shall affect the rights of coastal States to take such measures consistent with the relevant provisions of Part XII as may be necessary to prevent, mitigate or eliminate grave and imminent danger to their coastline, or related interests from pollution or threat thereof or from other hazardous occurrences resulting from or caused by any activities in the Area.

Article 143. Marine scientific research

1. Marine scientific research in the Area shall be carried out exclusively for peaceful purposes and for the benefit of mankind as a whole, in accordance with Part XIII.

2. The Authority may carry out marine scientific research concerning the Area and its resources, and may enter into contracts for that purpose. The Authority shall promote and encourage the conduct of marine scientific research in the Area, and shall coordinate and disseminate the results of such research and analysis when available.

3. States Parties may carry out marine scientific research in the Area. States Parties shall promote international cooperation in marine scientific research in the Area by:
(a) participating in international programmes and encouraging cooperation in marine scientific research by personnel of different countries and of the Authority;
(b) ensuring that programmes are developed through the Authority or other international organizations as appropriate for the benefit of developing States and technologically less developed States with a view to:
(i) strengthening their research capabilities;
(ii) training their personnel and the personnel of the Authority in the techniques and applications of research;
(iii) fostering the employment of their qualified personnel in research in the Area;
(c) effectively disseminating the results of research and analysis when available, through the Authority or other international channels when appropriate.

Article 144. Transfer of technology

1. The Authority shall take measures in accordance with this Convention:
(a) to acquire technology and scientific knowledge relating to activities in the Area; and
(b) to promote and encourage the transfer to developing States of such technology and scientific knowledge so that all States Parties benefit therefrom.

2. To this end the Authority and States Parties shall cooperate in promoting the transfer of technology and scientific knowledge relating to activities in the Area so that the Enterprise and all States Parties may benefit therefrom. In particular they shall initiate and promote:
(a) programmes for the transfer of technology to the Enterprise and to developing States with regard to activities in the Area, including, inter alia, facilitating the access of the Enterprise and of developing States to the relevant technology, under fair and reasonable terms and conditions;
(b) measures directed towards the advancement of the technology of the Enterprise and the domestic technology of developing States, particularly by providing opportunities to personnel from the Enterprise and from developing States for training in marine science and technology and for their full participation in activities in the Area.

Article 145. Protection of the marine environment

Necessary measures shall be taken in accordance with this Convention with respect to activities in the Area to ensure effective protection for the marine environment from harmful effects which may arise from such activities. To this end the Authority shall adopt appropriate rules, regulations and procedures for inter alia:
(a) the prevention, reduction and control of pollution and other hazards to the marine environment, including the coastline, and of interference with the ecological balance of the marine environment, particular attention being paid to the need for protection from harmful effects of such activities as drilling, dredging, excavation, disposal of waste, construction and operation or maintenance of installations, pipelines and other devices related to such activities;
(b) the protection and conservation of the natural resources of the Area and the prevention of damage to the flora and fauna of the marine environment.

Article 146. Protection of human life

With respect to activities in the Area, necessary measures shall be taken to ensure effective protection of human life. To this end the Authority shall adopt appropriate rules, regulations and procedures to supplement existing international law as embodied in relevant treaties.

Article 147. Accommodation of activities in the Area and in the marine environment

1. Activities in the Area shall be carried out with reasonable regard for other activities in the marine environment.

2. Installations used for carrying out activities in the Area shall be subject to the following conditions:
(a) such installations shall be erected, emplaced and removed solely in accordance with this Part and subject to the rules, regulations and procedures of the Authority. Due notice must be given of the erection, emplacement and removal of such installations, and permanent means for giving warning of their presence must be maintained;
(b) such installations may not be established where interference may be caused to the use of recognized sea lanes essential to international navigation or in areas of intense fishing activity;
(c) safety zones shall be established around such installations with appropriate markings to ensure the safety of both navigation and the installations. The configuration and location of such safety zones shall not be such as to form a belt impeding the lawful access of shipping to particular maritime zones or navigation along international sea lanes;
(d) such installations shall be used exclusively for peaceful purposes;
(e) such installations do not possess the status of islands. They have no territorial sea of their own, and their presence does not affect the delimitation of the territorial sea, the exclusive economic zone or the continental shelf.

3. Other activities in the marine environment shall be conducted with reasonable regard for activities in the Area.

Article 148. Participation of developing States in activities in the Area

The effective participation of developing States in activities in the Area shall be promoted as specifically provided for in this Part, having due regard to their special interests and needs, and in particular to the special need of the land-locked and geographically disadvantaged among them to overcome obstacles arising from their disadvantaged location, including remoteness from the Area and difficulty of access to and from it.

Article 149. Archaeological and historical objects

All objects of an archaeological and historical nature found in the Area shall be preserved or disposed of for the benefit of mankind as a whole, particular regard being paid to the preferential rights of the State or country of origin, or the State of cultural origin, or the State of historical and archaeological origin.

Section 3. DEVELOPMENT OF RESOURCES OF THE AREA

Article 150. Policies relating to activities in the Area

Activities in the Area shall, as specifically provided for in this Part, be carried out in such a manner as to foster healthy development of the world economy and balanced growth of international trade, and to promote international cooperation for the over-all development of all countries, especially developing States, and with a view to ensuring:
(a) the development of the resources of the Area;
(b) orderly, safe and rational management of the resources of the Area, including the efficient conduct of activities in the Area and, in accordance with sound principles of conservation, the avoidance of unnecessary waste;
(c) the expansion of opportunities for participation in such activities consistent in particular with articles 144 and 148;
(d) participation in revenues by the Authority and the transfer of technology to the Enterprise and developing States as provided for in this Convention;
(e) increased availability of the minerals derived from the Area as needed in conjunction with minerals derived from other sources, to ensure supplies to consumers of such minerals;
(f) the promotion of just and stable prices remunerative to producers and fair to consumers for minerals derived both from the Area and from other sources, and the promotion of long-term equilibrium between supply and demand;
(g) the enhancement of opportunities for all States Parties, irrespective of their social and economic systems or geographical location, to participate in the development of the resources of the Area and the prevention of monopolization of activities in the Area;
(h) the protection of developing countries from adverse effects on their economies or on their export earnings resulting from a reduction in the price of an affected mineral, or in the volume of exports of that mineral, to the extent that such reduction is caused by activities in the Area, as provided in article 151;
(i) the development of the common heritage for the benefit of mankind as a whole; and
(j) conditions of access to markets for the imports of minerals produced from the resources of the Area and for imports of commodities produced from such minerals shall not be more favourable than the most favourable applied to imports from other sources.

Article 151. Production policies

1. (a) Without prejudice to the objectives set forth in article 150 and for the purpose of implementing subparagraph (h) of that article, the Authority, acting through existing forums or such new arrangements or agreements as may be appropriate, in which all interested parties, including both producers and consumers, participate, shall take measures necessary to promote the growth, efficiency and stability of markets for those commodities produced from the minerals derived from the Area, at prices remunerative to producers and fair to consumers. All States Parties shall cooperate to this end.
(b) The Authority shall have the right to participate in any commodity conference dealing with those commodities and in which all interested parties including both producers and consumers participate. The Authority shall have the right to become a party to any arrangement or agreement resulting from such conferences. Participation of the Authority in any organs established under those arrangements or agreements shall be in respect of production in the Area and in accordance with the relevant rules of those organs.
(c) The Authority shall carry out its obligations under the arrangements or agreements referred to in this paragraph in a manner which assures a uniform and non-discriminatory implementation in respect of all production in the Area of the minerals concerned. In doing so, the Authority shall act in a manner consistent with the terms of existing contracts and approved plans of work of the Enterprise.

2. (a) During the interim period specified in paragraph 3, commercial production shall not be undertaken pursuant to an approved plan of work until the operator has applied for and has been issued a production authorization by the Authority. Such production authorizations may not be applied for or issued more than five years prior to the planned commencement of commercial production under the plan of work unless, having regard to the nature and timing of project development, the rules, regulations and procedures of the Authority prescribe another period.
(b) In the application for the production authorization, the operator shall specify the annual quantity of nickel expected to be recovered under the approved plan of work. The application shall include a schedule of expenditures to be made by the operator after he has received the authorization which are reasonably calculated to allow him to begin commercial production on the date planned.
(c) For the purposes of subparagraphs (a) and (b), the Authority shall establish appropriate performance requirements in accordance with Annex III, article 17.
(d) The Authority shall issue a production authorization for the level of production applied for unless the sum of that level and the levels already authorized exceeds the nickel production ceiling, as calculated pursuant to paragraph 4 in the year of issuance of the authorization, during any year of planned production falling within the interim period.
(e) When issued, the production authorization and approved application shall become a part of the approved plan of work.
(f) If the operator’s application for a production authorization is denied pursuant to subparagraph (d), the operator may apply again to the Authority at any time.

3. The interim period shall begin five years prior to 1 January of the year in which the earliest commercial production is planned to commence under an approved plan of work. If the earliest commercial production is delayed beyond the year originally planned, the beginning of the interim period and the production ceiling originally calculated shall be adjusted accordingly. The interim period shall last 25 years or until the end of the Review Conference referred to in article 155 or until the day when such new arrangements or agreements as are referred to in paragraph 1 enter into force, whichever is earliest. The Authority shall resume the power provided in this article for the remainder of the interim period if the said arrangements or agreements should lapse or become ineffective for any reason whatsoever.

4. (a) The production ceiling for any year of the interim period shall be the sum of:
(i) the difference between the trend line values for nickel consumption, as calculated pursuant to subparagraph (b), for the year immediately prior to the year of the earliest commercial production and the year immediately prior to the commencement of the interim period; and
(ii) sixty per cent of the difference between the trend line values for nickel consumption, as calculated pursuant to subparagraph (b), for the year for which the production authorization is being applied for and the year immediately prior to the year of the earliest commercial production.
(b) For the purposes of subparagraph (a):
(i) trend line values used for computing the nickel production ceiling shall be those annual nickel consumption values on a trend line computed during the year in which a production authorization is issued. The trend line shall be derived from a linear regression of the logarithms of actual nickel consumption for the most recent 15-year period for which such data are available, time being the independent variable. This trend line shall be referred to as the original trend line;
(ii) if the annual rate of increase of the original trend line is less than 3 per cent, then the trend line used to determine the quantities referred to in subparagraph (a) shall instead be one passing through the original trend line at the value for the first year of the relevant 15-year period, and increasing at 3 per cent annually; provided however that the production ceiling established for any year of the interim period may not in any case exceed the difference between the original trend line value for that year and the original trend line value for the year immediately prior to the commencement of the interim period.

5. The Authority shall reserve to the Enterprise for its initial production a quantity of 38,000 metric tonnes of nickel from the available production ceiling calculated pursuant to paragraph 4.

6. (a) An operator may in any year produce less than or up to 8 per cent more than the level of annual production of minerals from polymetallic nodules specified in his production authorization, provided that the over-all amount of production shall not exceed that specified in the authorization. Any excess over 8 per cent and up to 20 per cent in any year, or any excess in the first and subsequent years following two consecutive years in which excesses occur, shall be negotiated with the Authority, which may require the operator to obtain a supplementary production authorization to cover additional production.
(b) Applications for such supplementary production authorizations shall be considered by the Authority only after all pending applications by operators who have not yet received production authorizations have been acted upon and due account has been taken of other likely applicants. The Authority shall be guided by the principle of not exceeding the total production allowed under the production ceiling in any year of the interim period. It shall not authorize the production under any plan of work of a quantity in excess of 46,500 metric tonnes of nickel per year.

7. The levels of production of other metals such as copper, cobalt and manganese extracted from the polymetallic nodules that are recovered pursuant to a production authorization should not be higher than those which would have been produced had the operator produced the maximum level of nickel from those nodules pursuant to this article. The Authority shall establish rules, regulations and procedures pursuant to Annex III, article 17, to implement this paragraph.

8. Rights and obligations relating to unfair economic practices under relevant multilateral trade agreements shall apply to the exploration for and exploitation of minerals from the Area. In the settlement of disputes arising under this provision, States Parties which are Parties to such multilateral trade agreements shall have recourse to the dispute settlement procedures of such agreements.

9. The Authority shall have the power to limit the level of production of minerals from the Area, other than minerals from polymetallic nodules, under such conditions and applying such methods as may be appropriate by adopting regulations in accordance with article 161, paragraph 8.

10. Upon the recommendation of the Council on the basis of advice from the Economic Planning Commission, the Assembly shall establish a system of compensation or take other measures of economic adjustment assistance including cooperation with specialized agencies and other international organizations to assist developing countries which suffer serious adverse effects on their export earnings or economies resulting from a reduction in the price of an affected mineral or in the volume of exports of that mineral, to the extent that such reduction is caused by activities in the Area. The Authority on request shall initiate studies on the problems of those States which are likely to be most seriously affected with a view to minimizing their difficulties and assisting them in their economic adjustment.

Article 152. Exercise of powers and functions by the Authority

1. The Authority shall avoid discrimination in the exercise of its powers and functions, including the granting of opportunities for activities in the Area.

2. Nevertheless, special consideration for developing States, including particular consideration for the land-locked and geographically disadvantaged among them, specifically provided for in this Part shall be permitted.

Article 153. System of exploration and exploitation

1. Activities in the Area shall be organized, carried out and controlled by the Authority on behalf of mankind as a whole in accordance with this article as well as other relevant provisions of this Part and the relevant Annexes, and the rules, regulations and procedures of the Authority.

2. Activities in the Area shall be carried out as prescribed in paragraph 3:
(a) by the Enterprise, and
(b) in association with the Authority by States Parties, or state enterprises or natural or juridical persons which possess the nationality of States Parties or are effectively controlled by them or their nationals, when sponsored by such States, or any group of the foregoing which meets the requirements provided in this Part and in Annex III.

3. Activities in the Area shall be carried out in accordance with a formal written plan of work drawn up in accordance with Annex III and approved by the Council after review by the Legal and Technical Commission. In the case of activities in the Area carried out as authorized by the Authority by the entities specified in paragraph 2(b), the plan of work shall, in accordance with Annex III, article 3, be in the form of a contract. Such contracts may provide for joint arrangements in accordance with Annex III, article 11.

4. The Authority shall exercise such control over activities in the Area as is necessary for the purpose of securing compliance with the relevant provisions of this Part and the Annexes relating thereto, and the rules, regulations and procedures of the Authority, and the plans of work approved in accordance with paragraph 3. States Parties shall assist the Authority by taking all measures necessary to ensure such compliance in accordance with article 139.

5. The Authority shall have the right to take at any time any measures provided for under this Part to ensure compliance with its provisions and the exercise of the functions of control and regulation assigned to it thereunder or under any contract. The Authority shall have the right to inspect all installations in the Area used in connection with activities in the Area.

6. A contract under paragraph 3 shall provide for security of tenure. Accordingly, the contract shall not be revised, suspended or terminated except in accordance with Annex III, articles 18 and 19.

Article 154. Periodic review

Every five years from the entry into force of this Convention, the Assembly shall undertake a general and systematic review of the manner in which the international regime of the Area established in this Convention has operated in practice. In the light of this review the Assembly may take, or recommend that other organs take, measures in accordance with the provisions and procedures of this Part and the Annexes relating thereto which will lead to the improvement of the operation of the regime.

Article 155. The Review Conference

1. Fifteen years from 1 January of the year in which the earliest commercial production commences under an approved plan of work, the Assembly shall convene a conference for the review of those provisions of this Part and the relevant Annexes which govern the system of exploration and exploitation of the resources of the Area. The Review Conference shall consider in detail, in the light of the experience acquired during that period:
(a) whether the provisions of this Part which govern the system of exploration and exploitation of the resources of the Area have achieved their aims in all respects, including whether they have benefited mankind as a whole;
(b) whether, during the 15-year period, reserved areas have been exploited in an effective and balanced manner in comparison with non-reserved areas;
(c) whether the development and use of the Area and its resources have been undertaken in such a manner as to foster healthy development of the world economy and balanced growth of international trade;
(d) whether monopolization of activities in the Area has been prevented;
(e) whether the policies set forth in articles 150 and 151 have been fulfilled; and
(f) whether the system has resulted in the equitable sharing of benefits derived from activities in the Area, taking into particular consideration the interests and needs of the developing States.

2. The Review Conference shall ensure the maintenance of the principle of the common heritage of mankind, the international regime designed to ensure equitable exploitation of the resources of the Area for the benefit of all countries, especially the developing States, and an Authority to organize, conduct and control activities in the Area. It shall also ensure the maintenance of the principles laid down in this Part with regard to the exclusion of claims or exercise of sovereignty over any part of the Area, the rights of States and their general conduct in relation to the Area, and their participation in activities in the Area in conformity with this Convention, the prevention of monopolization of activities in the Area, the use of the Area exclusively for peaceful purposes, economic aspects of activities in the Area, marine scientific research, transfer of technology, protection of the marine environment, protection of human life, rights of coastal States, the legal status of the waters superjacent to the Area and that of the air space above those waters and accommodation between activities in the Area and other activities in the marine environment.

3. The decision-making procedure applicable at the Review Conference shall be the same as that applicable at the Third United Nations Conference on the Law of the Sea. The Conference shall make every effort to reach agreement on any amendments by way of consensus and there should be no voting on such matters until all efforts at achieving consensus have been exhausted.

4. If, five years after its commencement, the Review Conference has not reached agreement on the system of exploration and exploitation of the resources of the Area, it may decide during the ensuing 12 months, by a three-fourths majority of the States Parties, to adopt and submit to the States Parties for ratification or accession such amendments changing or modifying the system as it determines necessary and appropriate. Such amendments shall enter into force for all States Parties 12 months after the deposit of instruments of ratification or accession by three fourths of the States Parties.

5. Amendments adopted by the Review Conference pursuant to this article shall not affect rights acquired under existing contracts.

Section 4. THE AUTHORITY

Subsection A. General Provisions

Article 156. Establishment of the Authority

1. There is hereby established the International Seabed Authority, which shall function in accordance with this Part.

2. All States Parties are ipso facto members of the Authority.

3. Observers at the Third United Nations Conference on the Law of the Sea who have signed the Final Act and who are not referred to in article 305, paragraph 1(c), (d), (e) or (f), shall have the right to participate in the Authority as observers, in accordance with its rules, regulations and procedures.

4. The seat of the Authority shall be in Jamaica.

5. The Authority may establish such regional centres or offices as it deems necessary for the exercise of its functions.

Article 157. Nature and fundamental principles of the Authority

1. The Authority is the organization through which States Parties shall, in accordance with this Part, organize and control activities in the Area, particularly with a view to administering the resources of the Area.

2. The powers and functions of the Authority shall be those expressly conferred upon it by this Convention. The Authority shall have such incidental powers, consistent with this Convention, as are implicit in and necessary for the exercise of those powers and functions with respect to activities in the Area.

3. The Authority is based on the principle of the sovereign equality of all its members.

4. All members of the Authority shall fulfil in good faith the obligations assumed by them in accordance with this Part in order to ensure to all of them the rights and benefits resulting from membership.

Article 158. Organs of the Authority

1. There are hereby established, as the principal organs of the Authority, an Assembly, a Council and a Secretariat.

2. There is hereby established the Enterprise, the organ through which the Authority shall carry out the functions referred to in article 170, paragraph 1.

3. Such subsidiary organs as may be found necessary may be established in accordance with this Part.

4. Each principal organ of the Authority and the Enterprise shall be responsible for exercising those powers and functions which are conferred upon it. In exercising such powers and functions each organ shall avoid taking any action which may derogate from or impede the exercise of specific powers and functions conferred upon another organ.

Subsection B. The Assembly

Article 159. Composition, procedure and voting

1. The Assembly shall consist of all the members of the Authority. Each member shall have one representative in the Assembly, who may be accompanied by alternates and advisers.

2. The Assembly shall meet in regular annual sessions and in such special sessions as may be decided by the Assembly, or convened by the Secretary-General at the request of the Council or of a majority of the members of the Authority.

3. Sessions shall take place at the seat of the Authority unless otherwise decided by the Assembly.

4. The Assembly shall adopt its rules of procedure. At the beginning of each regular session, it shall elect its President and such other officers as may be required. They shall hold office until a new President and other officers are elected at the next regular session.

5. A majority of the members of the Assembly shall constitute a quorum.

6. Each member of the Assembly shall have one vote.

7. Decisions on questions of procedure, including decisions to convene special sessions of the Assembly, shall be taken by a majority of the members present and voting.

8. Decisions on questions of substance shall be taken by a two-thirds majority of the members present and voting, provided that such majority includes a majority of the members participating in the session. When the issue arises as to whether a question is one of substance or not, that question shall be treated as one of substance unless otherwise decided by the Assembly by the majority required for decisions on questions of substance.

9. When a question of substance comes up for voting for the first time, the President may, and shall, if requested by at least one fifth of the members of the Assembly, defer the issue of taking a vote on that question for a period not exceeding five calendar days. This rule may be applied only once to any question, and shall not be applied so as to defer the question beyond the end of the session.

10. Upon a written request addressed to the President and sponsored by at least one fourth of the members of the Authority for an advisory opinion on the conformity with this Convention of a proposal before the Assembly on any matter, the Assembly shall request the Seabed Disputes Chamber of the International Tribunal for the Law of the Sea to give an advisory opinion thereon and shall defer voting on that proposal pending receipt of the advisory opinion by the Chamber. If the advisory opinion is not received before the final week of the session in which it is requested, the Assembly shall decide when it will meet to vote upon the deferred proposal.

Article 160. Powers and functions

1. The Assembly, as the sole organ of the Authority consisting of all the members, shall be considered the supreme organ of the Authority to which the other principal organs shall be accountable as specifically provided for in this Convention. The Assembly shall have the power to establish general policies in conformity with the relevant provisions of this Convention on any question or matter within the competence of the Authority.

2. In addition, the powers and functions of the Assembly shall be:
(a) to elect the members of the Council in accordance with article 161;
(b) to elect the Secretary-General from among the candidates proposed by the Council;
(c) to elect, upon the recommendation of the Council, the members of the Governing Board of the Enterprise and the Director-General of the Enterprise;
(d) to establish such subsidiary organs as it finds necessary for the exercise of its functions in accordance with this Part. In the composition of these subsidiary organs due account shall be taken of the principle of equitable geographical distribution and of special interests and the need for members qualified and competent in the relevant technical questions dealt with by such organs;
(e) to assess the contributions of members to the administrative budget of the Authority in accordance with an agreed scale of assessment based upon the scale used for the regular budget of the United Nations until the Authority shall have sufficient income from other sources to meet its administrative expenses;
(f) (i) to consider and approve, upon the recommendation of the Council, the rules, regulations and procedures on the equitable sharing of financial and other economic benefits derived from activities in the Area and the payments and contributions made pursuant to article 82, taking into particular consideration the interests and needs of developing States and peoples who have not attained full independence or other self-governing status. If the Assembly does not approve the recommendations of the Council, the Assembly shall return them to the Council for reconsideration in the light of the views expressed by the Assembly;
(ii) to consider and approve the rules, regulations and procedures of the Authority, and any amendments thereto, provisionally adopted by the Council pursuant to article 162, paragraph 2 (o)(ii). These rules, regulations and procedures shall relate to prospecting, exploration and exploitation in the Area, the financial management and internal administration of the Authority, and, upon the recommendation of the Governing Board of the Enterprise, to the transfer of funds from the Enterprise to the Authority;
(g) to decide upon the equitable sharing of financial and other economic benefits derived from activities in the Area, consistent with this Convention and the rules, regulations and procedures of the Authority;
(h) to consider and approve the proposed annual budget of the Authority submitted by the Council;
(i) to examine periodic reports from the Council and from the Enterprise and special reports requested from the Council or any other organ of the Authority;
(j) to initiate studies and make recommendations for the purpose of promoting international cooperation concerning activities in the Area and encouraging the progressive development of international law relating thereto and its codification;
(k) to consider problems of a general nature in connection with activities in the Area arising in particular for developing States, as well as those problems for States in connection with activities in the Area that are due to their geographical location, particularly for land-locked and geographically disadvantaged States;
(l) to establish, upon the recommendation of the Council, on the basis of advice from the Economic Planning Commission, a system of compensation or other measures of economic adjustment assistance as provided in article 151, paragraph 10;
(m) to suspend the exercise of rights and privileges of membership pursuant to article 185;
(n) to discuss any question or matter within the competence of the Authority and to decide as to which organ of the Authority shall deal with any such question or matter not specifically entrusted to a particular organ, consistent with the distribution of powers and functions among the organs of the Authority.

Subsection C. The Council

Article 161. Composition, procedure and voting

1. The Council shall consist of 36 members of the Authority elected by the Assembly in the following order:
(a) four members from among those States Parties which, during the last five years for which statistics are available, have either consumed more than 2 per cent of total world consumption or have had net imports of more than 2 per cent of total world imports of the commodities produced from the categories of minerals to be derived from the Area, and in any case one State from the Eastern European (Socialist) region, as well as the largest consumer;
(b) four members from among the eight States Parties which have the largest investments in preparation for and in the conduct of activities in the Area, either directly or through their nationals, including at least one State from the Eastern European (Socialist) region;
(c) four members from among States Parties which on the basis of production in areas under their jurisdiction are major net exporters of the categories of minerals to be derived from the Area, including at least two developing States whose exports of such minerals have a substantial bearing upon their economies;
(d) six members from among developing States Parties, representing special interests. The special interests to be represented shall include those of States with large populations, States which are land-locked or geographically disadvantaged, States which are major importers of the categories of minerals to be derived from the Area, States which are potential producers of such minerals, and least developed States;
(e) eighteen members elected according to the principle of ensuring an equitable geographical distribution of seats in the Council as a whole, provided that each geographical region shall have at least one member elected under this subparagraph. For this purpose, the geographical regions shall be Africa, Asia, Eastern European (Socialist), Latin America and Western European and Others.

2. In electing the members of the Council in accordance with paragraph 1, the Assembly shall ensure that:
(a) land-locked and geographically disadvantaged States are represented to a degree which is reasonably proportionate to their representation in the Assembly;
(b) coastal States, especially developing States, which do not qualify under paragraph 1(a), (b), (c) or (d) are represented to a degree which is reasonably proportionate to their representation in the Assembly;
(c) each group of States Parties to be represented on the Council is represented by those members, if any, which are nominated by that group.

3. Elections shall take place at regular sessions of the Assembly. Each member of the Council shall be elected for four years. At the first election, however, the term of one half of the members of each group referred to in paragraph l shall be two years.

4. Members of the Council shall be eligible for re-election, but due regard should be paid to the desirability of rotation of membership.

5. The Council shall function at the seat of the Authority, and shall meet as often as the business of the Authority may require, but not less than three times a year.

6. A majority of the members of the Council shall constitute a quorum.

7. Each member of the Council shall have one vote.

8. (a) Decisions on questions of procedure shall be taken by a majority of the members present and voting.
(b) Decisions on questions of substance arising under the following provisions shall be taken by a two-thirds majority of the members present and voting, provided that such majority includes a majority of the members of the Council: article 162, paragraph 2, subparagraphs (f); (g); (h); (i); (n); (p); (v); article 191.
(c) Decisions on questions of substance arising under the following provisions shall be taken by a three-fourths majority of the members present and voting, provided that such majority includes a majority of the members of the Council: article 162, paragraph 1; article 162, paragraph 2, subparagraphs (a); (b); (c); (d); (e); (l); (q); (r); (s); (t); (u) in cases of non-compliance by a contractor or a sponsor; (w) provided that orders issued thereunder may be binding for not more than 30 days unless confirmed by a decision taken in accordance with subparagraph (d); article 162, paragraph 2, subparagraphs (x); (y); (z); article 163, paragraph 2; article 174, paragraph 3; Annex IV, article 11.
(d) Decisions on questions of substance arising under the following provisions shall be taken by consensus: article 162, paragraph 2(m) and (o); adoption of amendments to Part XI.
(e) For the purposes of subparagraphs (d), (f) and (g), “consensus”  means the absence of any formal objection. Within 14 days of the submission of a proposal to the Council, the President of the Council shall determine whether there would be a formal objection to the adoption of the proposal. If the President determines that there would be such an objection, the President shall establish and convene, within three days following such determination, a conciliation committee consisting of not more than nine members of the Council, with the President as chairman, for the purpose of reconciling the differences and producing a proposal which can be adopted by consensus. The committee shall work expeditiously and report to the Council within 14 days following its establishment. If the committee is unable to recommend a proposal which can be adopted by consensus, it shall set out in its report the grounds on which the proposal is being opposed.
(f) Decisions on questions not listed above which the Council is authorized to take by the rules, regulations and procedures of the Authority or otherwise shall be taken pursuant to the subparagraphs of this paragraph specified in the rules, regulations and procedures or, if not specified therein, then pursuant to the subparagraph determined by the Council if possible in advance, by consensus.
(g) When the issue arises as to whether a question is within subparagraph (a), (b), (c) or (d), the question shall be treated as being within the subparagraph requiring the higher or highest majority or consensus as the case may be, unless otherwise decided by the Council by the said majority or by consensus.

9. The Council shall establish a procedure whereby a member of the Authority not represented on the Council may send a representative to attend a meeting of the Council when a request is made by such member, or a matter particularly affecting it is under consideration. Such a representative shall be entitled to participate in the deliberations but not to vote.

Article 162. Powers and functions

1. The Council is the executive organ of the Authority. The Council shall have the power to establish, in conformity with this Convention and the general policies established by the Assembly, the specific policies to be pursued by the Authority on any question or matter within the competence of the Authority.

2. In addition, the Council shall:
(a) supervise and coordinate the implementation of the provisions of this Part on all questions and matters within the competence of the Authority and invite the attention of the Assembly to cases of non-compliance;
(b) propose to the Assembly a list of candidates for the election of the Secretary-General;
(c) recommend to the Assembly candidates for the election of the members of the Governing Board of the Enterprise and the Director-General of the Enterprise;
(d) establish, as appropriate, and with due regard to economy and efficiency, such subsidiary organs as it finds necessary for the exercise of its functions in accordance with this Part. In the composition of subsidiary organs, emphasis shall be placed on the need for members qualified and competent in relevant technical matters dealt with by those organs provided that due account shall be taken of the principle of equitable geographical distribution and of special interests;
(e) adopt its rules of procedure including the method of selecting its president;
(f) enter into agreements with the United Nations or other international organizations on behalf of the Authority and within its competence, subject to approval by the Assembly;
(g) consider the reports of the Enterprise and transmit them to the Assembly with its recommendations;
(h) present to the Assembly annual reports and such special reports as the Assembly may request;
(i) issue directives to the Enterprise in accordance with article 170;
(j) approve plans of work in accordance with Annex III, article 6. The Council shall act upon each plan of work within 60 days of its submission by the Legal and Technical Commission at a session of the Council in accordance with the following procedures:
(i) if the Commission recommends the approval of a plan of work, it shall be deemed to have been approved by the Council if no member of the Council submits in writing to the President within 14 days a specific objection alleging non-compliance with the requirements of Annex III, article 6. If there is an objection, the conciliation procedure set forth in article 161, paragraph 8(e), shall apply. If, at the end of the conciliation procedure, the objection is still maintained, the plan of work shall be deemed to have been approved by the Council unless the Council disapproves it by consensus among its members excluding any State or States making the application or sponsoring the applicant;
(ii) if the Commission recommends the disapproval of a plan of work or does not make a recommendation, the Council may approve the plan of work by a three-fourths majority of the members present and voting, provided that such majority includes a majority of the members participating in the session;
(k) approve plans of work submitted by the Enterprise in accordance with Annex IV, article 12, applying, mutatis mutandis, the procedures set forth in subparagraph (j);
(l) exercise control over activities in the Area in accordance with article 153, paragraph 4, and the rules, regulations and procedures of the Authority;
(m) take, upon the recommendation of the Economic Planning Commission, necessary and appropriate measures in accordance with article 150, subparagraph (h), to provide protection from the adverse economic effects specified therein;
(n) make recommendations to the Assembly, on the basis of advice from the Economic Planning Commission, for a system of compensation or other measures of economic adjustment assistance as provided in article 151, paragraph 10;
(o) (i) recommend to the Assembly rules, regulations and procedures on the equitable sharing of financial and other economic benefits derived from activities in the Area and the payments and contributions made pursuant to article 82, taking into particular consideration the interests and needs of the developing States and peoples who have not attained full independence or other self-governing status;
(ii) adopt and apply provisionally, pending approval by the Assembly, the rules, regulations and procedures of the Authority, and any amendments thereto, taking into account the recommendations of the Legal and Technical Commission or other subordinate organ concerned. These rules, regulations and procedures shall relate to prospecting, exploration and exploitation in the Area and the financial management and internal administration of the Authority. Priority shall be given to the adoption of rules, regulations and procedures for the exploration for and exploitation of polymetallic nodules. Rules, regulations and procedures for the exploration for and exploitation of any resource other than polymetallic nodules shall be adopted within three years from the date of a request to the Authority by any of its members to adopt such rules, regulations and procedures in respect of such resource. All rules, regulations and procedures shall remain in effect on a provisional basis until approved by the Assembly or until amended by the Council in the light of any views expressed by the Assembly;
(p) review the collection of all payments to be made by or to the Authority in connection with operations pursuant to this Part;
(q) make the selection from among applicants for production authorizations pursuant to Annex III, article 7, where such selection is required by that provision;
(r) submit the proposed annual budget of the Authority to the Assembly for its approval;
(s) make recommendations to the Assembly concerning policies on any question or matter within the competence of the Authority;
(t) make recommendations to the Assembly concerning suspension of the exercise of the rights and privileges of membership pursuant to article 185;
(u) institute proceedings on behalf of the Authority before the Seabed Disputes Chamber in cases of non-compliance;
(v) notify the Assembly upon a decision by the Seabed Disputes Chamber in proceedings instituted under subparagraph (u), and make any recommendations which it may find appropriate with respect to measures to be taken;
(w) issue emergency orders, which may include orders for the suspension or adjustment of operations, to prevent serious harm to the marine environment arising out of activities in the Area;
(x) disapprove areas for exploitation by contractors or the Enterprise in cases where substantial evidence indicates the risk of serious harm to the marine environment;
(y) establish a subsidiary organ for the elaboration of draft financial rules, regulations and procedures relating to:
(i) financial management in accordance with articles 171 to 175; and
(ii) financial arrangements in accordance with Annex III, article 13 and article 17, paragraph 1(c);
(z) establish appropriate mechanisms for directing and supervising a staff of inspectors who shall inspect activities in the Area to determine whether this Part, the rules, regulations and procedures of the Authority, and the terms and conditions of any contract with the Authority are being complied with.

Article 163. Organs of the Council

1. There are hereby established the following organs of the Council:
(a) an Economic Planning Commission;
(b) a Legal and Technical Commission.

2. Each Commission shall be composed of 15 members, elected by the Council from among the candidates nominated by the States Parties. However, if necessary, the Council may decide to increase the size of either Commission having due regard to economy and efficiency.

3. Members of a Commission shall have appropriate qualifications in the area of competence of that Commission. States Parties shall nominate candidates of the highest standards of competence and integrity with qualifications in relevant fields so as to ensure the effective exercise of the functions of the Commissions.

4. In the election of members of the Commissions, due account shall be taken of the need for equitable geographical distribution and the representation of special interests.

5. No State Party may nominate more than one candidate for the same Commission. No person shall be elected to serve on more than one Commission.

6. Members of the Commissions shall hold office for a term of five years. They shall be eligible for re-election for a further term.

7. In the event of the death, incapacity or resignation of a member of a Commission prior to the expiration of the term of office, the Council shall elect for the remainder of the term, a member from the same geographical region or area of interest.

8. Members of Commissions shall have no financial interest in any activity relating to exploration and exploitation in the Area. Subject to their responsibilities to the Commissions upon which they serve, they shall not disclose, even after the termination of their functions, any industrial secret, proprietary data which are transferred to the Authority in accordance with Annex III, article l4, or any other confidential information coming to their knowledge by reason of their duties for the Authority.

9. Each Commission shall exercise its functions in accordance with such guidelines and directives as the Council may adopt.

10. Each Commission shall formulate and submit to the Council for approval such rules and regulations as may be necessary for the efficient conduct of the Commission’s functions.

11. The decision-making procedures of the Commissions shall be established by the rules, regulations and procedures of the Authority. Recommendations to the Council shall, where necessary, be accompanied by a summary on the divergencies of opinion in the Commission.

12. Each Commission shall normally function at the seat of the Authority and shall meet as often as is required for the efficient exercise of its functions.

13. In the exercise of its functions, each Commission may, where appropriate, consult another commission, any competent organ of the United Nations or of its specialized agencies or any international organizations with competence in the subject-matter of such consultation.

Article 164. The Economic Planning Commission

1. Members of the Economic Planning Commission shall have appropriate qualifications such as those relevant to mining, management of mineral resource activities, international trade or international economics. The Council shall endeavour to ensure that the membership of the Commission reflects all appropriate qualifications. The Commission shall include at least two members from developing States whose exports of the categories of minerals to be derived from the Area have a substantial bearing upon their economies.

2. The Commission shall:
(a) propose, upon the request of the Council, measures to implement decisions relating to activities in the Area taken in accordance with this Convention;
(b) review the trends of and the factors affecting supply, demand and prices of minerals which may be derived from the Area, bearing in mind the interests of both importing and exporting countries, and in particular of the developing States among them;
(c) examine any situation likely to lead to the adverse effects referred to in article 150, subparagraph (h), brought to its attention by the State Party or States Parties concerned, and make appropriate recommendations to the Council;
(d) propose to the Council for submission to the Assembly, as provided in article 151, paragraph 10, a system of compensation or other measures of economic adjustment assistance for developing States which suffer adverse effects caused by activities in the Area. The Commission shall make the recommendations to the Council that are necessary for the application of the system or other measures adopted by the Assembly in specific cases.

Article 165. The Legal and Technical Commission

1. Members of the Legal and Technical Commission shall have appropriate qualifications such as those relevant to exploration for and exploitation and processing of mineral resources, oceanology, protection of the marine environment, or economic or legal matters relating to ocean mining and related fields of expertise. The Council shall endeavour to ensure that the membership of the Commission reflects all appropriate qualifications.

2. The Commission shall:
(a) make recommendations with regard to the exercise of the Authority’s functions upon the request of the Council;
(b) review formal written plans of work for activities in the Area in accordance with article 153, paragraph 3, and submit appropriate recommendations to the Council. The Commission shall base its recommendations solely on the grounds stated in Annex III and shall report fully thereon to the Council;
(c) supervise, upon the request of the Council, activities in the Area, where appropriate, in consultation and collaboration with any entity carrying out such activities or State or States concerned and report to the Council;
(d) prepare assessments of the environmental implications of activities in the Area;
(e) make recommendations to the Council on the protection of the marine environment, taking into account the views of recognized experts in that field;
(f) formulate and submit to the Council the rules, regulations and procedures referred to in article 162, paragraph 2(o), taking into account all relevant factors including assessments of the environmental implications of activities in the Area;
(g) keep such rules, regulations and procedures under review and recommend to the Council from time to time such amendments thereto as it may deem necessary or desirable;
(h) make recommendations to the Council regarding the establishment of a monitoring programme to observe, measure, evaluate and analyse, by recognized scientific methods, on a regular basis, the risks or effects of pollution of the marine environment resulting from activities in the Area, ensure that existing regulations are adequate and are complied with and coordinate the implementation of the monitoring programme approved by the Council;
(i) recommend to the Council that proceedings be instituted on behalf of the Authority before the Seabed Disputes Chamber, in accordance with this Part and the relevant Annexes taking into account particularly article 187;
(j) make recommendations to the Council with respect to measures to be taken, upon a decision by the Seabed Disputes Chamber in proceedings instituted in accordance with subparagraph (i);
(k) make recommendations to the Council to issue emergency orders, which may include orders for the suspension or adjustment of operations, to prevent serious harm to the marine environment arising out of activities in the Area. Such recommendations shall be taken up by the Council on a priority basis;
(l) make recommendations to the Council to disapprove areas for exploitation by contractors or the Enterprise in cases where substantial evidence indicates the risk of serious harm to the marine environment;
(m) make recommendations to the Council regarding the direction and supervision of a staff of inspectors who shall inspect activities in the Area to determine whether the provisions of this Part, the rules, regulations and procedures of the Authority, and the terms and conditions of any contract with the Authority are being complied with;
(n) calculate the production ceiling and issue production authorizations on behalf of the Authority pursuant to article 151, paragraphs 2 to 7, following any necessary selection among applicants for production authorizations by the Council in accordance with Annex III, article 7.

3. The members of the Commission shall, upon request by any State Party or other party concerned, be accompanied by a representative of such State or other party concerned when carrying out their function of supervision and inspection.

Subsection D. The Secretariat

Article 166. The Secretariat

1. The Secretariat of the Authority shall comprise a Secretary-General and such staff as the Authority may require.

2. The Secretary-General shall be elected for four years by the Assembly from among the candidates proposed by the Council and may be re-elected.

3. The Secretary-General shall be the chief administrative officer of the Authority, and shall act in that capacity in all meetings of the Assembly, of the Council and of any subsidiary organ, and shall perform such other administrative functions as are entrusted to the Secretary-General by these organs.

4. The Secretary-General shall make an annual report to the Assembly on the work of the Authority.

Article 167. The staff of the Authority

1. The staff of the Authority shall consist of such qualified scientific and technical and other personnel as may be required to fulfil the administrative functions of the Authority.

2. The paramount consideration in the recruitment and employment of the staff and in the determination of their conditions of service shall be the necessity of securing the highest standards of efficiency, competence and integrity. Subject to this consideration, due regard shall be paid to the importance of recruiting the staff on as wide a geographical basis as possible.

3. The staff shall be appointed by the Secretary-General. The terms and conditions on which they shall be appointed, remunerated and dismissed shall be in accordance with the rules, regulations and procedures of the Authority.

Article 168. International character of the Secretariat

1. In the performance of their duties the Secretary-General and the staff shall not seek or receive instructions from any government or from any other source external to the Authority. They shall refrain from any action which might reflect on their position as international officials responsible only to the Authority. Each State Party undertakes to respect the exclusively international character of the responsibilities of the Secretary-General and the staff and not to seek to influence them in the discharge of their responsibilities. Any violation of responsibilities by a staff member shall be submitted to the appropriate administrative tribunal as provided in the rules, regulations and procedures of the Authority.

2. The Secretary-General and the staff shall have no financial interest in any activity relating to exploration and exploitation in the Area. Subject to their responsibilities to the Authority, they shall not disclose, even after the termination of their functions, any industrial secret, proprietary data which are transferred to the Authority in accordance with Annex III, article 14, or any other confidential information coming to their knowledge by reason of their employment with the Authority.

3. Violations of the obligations of a staff member of the Authority set forth in paragraph 2 shall, on the request of a State Party affected by such violation, or a natural or juridical person, sponsored by a State Party as provided in article 153, paragraph 2(b), and affected by such violation, be submitted by the Authority against the staff member concerned to a tribunal designated by the rules, regulations and procedures of the Authority. The Party affected shall have the right to take part in the proceedings. If the tribunal so recommends, the Secretary-General shall dismiss the staff member concerned.

4. The rules, regulations and procedures of the Authority shall contain such provisions as are necessary to implement this article.

Article 169. Consultation and cooperation with international and non-governmental organizations

1. The Secretary-General shall, on matters within the competence of the Authority, make suitable arrangements, with the approval of the Council, for consultation and cooperation with international and non-governmental organizations recognized by the Economic and Social Council of the United Nations.

2. Any organization with which the Secretary-General has entered into an arrangement under paragraph 1 may designate representatives to attend meetings of the organs of the Authority as observers in accordance with the rules of procedure of these organs. Procedures shall be established for obtaining the views of such organizations in appropriate cases.

3. The Secretary-General may distribute to States Parties written reports submitted by the non-governmental organizations referred to in paragraph 1 on subjects in which they have special competence and which are related to the work of the Authority.

Subsection E. The Enterprise

Article 170. The Enterprise

1. The Enterprise shall be the organ of the Authority which shall carry out activities in the Area directly, pursuant to article 153, paragraph 2(a), as well as the transporting, processing and marketing of minerals recovered from the Area.

2. The Enterprise shall, within the framework of the international legal personality of the Authority, have such legal capacity as is provided for in the Statute set forth in Annex IV. The Enterprise shall act in accordance with this Convention and the rules, regulations and procedures of the Authority, as well as the general policies established by the Assembly, and shall be subject to the directives and control of the Council.

3. The Enterprise shall have its principal place of business at the seat of the Authority.

4. The Enterprise shall, in accordance with article 173, paragraph 2, and Annex IV, article 11, be provided with such funds as it may require to carry out its functions, and shall receive technology as provided in article 144 and other relevant provisions of this Convention.

Subsection F. Financial Arrangements of the Authority

Article 171. Funds of the Authority

The funds of the Authority shall include:
(a) assessed contributions made by members of the Authority in accordance with article 160, paragraph 2(e);
(b) funds received by the Authority pursuant to Annex III, article 13, in connection with activities in the Area;
(c) funds transferred from the Enterprise in accordance with Annex IV, article 10;
(d) funds borrowed pursuant to article 174;
(e) voluntary contributions made by members or other entities; and
(f) payments to a compensation fund, in accordance with article 151, paragraph 10, whose sources are to be recommended by the Economic Planning Commission.

Article 172. Annual budget of the Authority

The Secretary-General shall draft the proposed annual budget of the Authority and submit it to the Council. The Council shall consider the proposed annual budget and submit it to the Assembly, together with any recommendations thereon. The Assembly shall consider and approve the proposed annual budget in accordance with article 160, paragraph 2(h).

Article 173. Expenses of the Authority

1. The contributions referred to in article 171, subparagraph (a), shall be paid into a special account to meet the administrative expenses of the Authority until the Authority has sufficient funds from other sources to meet those expenses.

2. The administrative expenses of the Authority shall be a first call upon the funds of the Authority. Except for the assessed contributions referred to in article 171, subparagraph (a), the funds which remain after payment of administrative expenses may, inter alia:
(a) be shared in accordance with article 140 and article 160, paragraph 2(g);
(b) be used to provide the Enterprise with funds in accordance with article 170, paragraph 4;
(c) be used to compensate developing States in accordance with article 151, paragraph 10, and article 160, paragraph 2(l).

Article 174. Borrowing power of the Authority

1. The Authority shall have the power to borrow funds.

2. The Assembly shall prescribe the limits on the borrowing power of the Authority in the financial regulations adopted pursuant to article 160, paragraph 2(f).

3. The Council shall exercise the borrowing power of the Authority.

4. States Parties shall not be liable for the debts of the Authority.

Article 175. Annual audit

The records, books and accounts of the Authority, including its annual financial statements, shall be audited annually by an independent auditor appointed by the Assembly.

Subsection G. Legal Status, Privileges and Immunities

Article 176. Legal status

The Authority shall have international legal personality and such legal capacity as may be necessary for the exercise of its functions and the fulfilment of its purposes.

Article 177. Privileges and immunities

To enable the Authority to exercise its functions, it shall enjoy in the territory of each State Party the privileges and immunities set forth in this subsection. The privileges and immunities relating to the Enterprise shall be those set forth in Annex IV, article 13.

Article 178. Immunity from legal process

The Authority, its property and assets, shall enjoy immunity from legal process except to the extent that the Authority expressly waives this immunity in a particular case.

Article 179. Immunity from search and any form of seizure

The property and assets of the Authority, wherever located and by whomsoever held, shall be immune from search, requisition, confiscation, expropriation or any other form of seizure by executive or legislative action.

Article 180. Exemption from restrictions, regulations, controls and moratoria

The property and assets of the Authority shall be exempt from restrictions, regulations, controls and moratoria of any nature.

Article 181. Archives and official communications of the Authority

1. The archives of the Authority, wherever located, shall be inviolable.

2. Proprietary data, industrial secrets or similar information and personnel records shall not be placed in archives which are open to public inspection.

3. With regard to its official communications, the Authority shall be accorded by each State Party treatment no less favourable than that accorded by that State to other international organizations.

Article 182. Privileges and immunities of certain persons connected with the Authority

Representatives of States Parties attending meetings of the Assembly, the Council or organs of the Assembly or the Council, and the Secretary-General and staff of the Authority, shall enjoy in the territory of each State Party:
(a) immunity from legal process with respect to acts performed by them in the exercise of their functions, except to the extent that the State which they represent or the Authority, as appropriate, expressly waives this immunity in a particular case;
(b) if they are not nationals of that State Party, the same exemptions from immigration restrictions, alien registration requirements and national service obligations, the same facilities as regards exchange restrictions and the same treatment in respect of travelling facilities as are accorded by that State to the representatives, officials and employees of comparable rank of other States Parties.

Article 183. Exemption from taxes and customs duties

1. Within the scope of its official activities, the Authority, its assets and property, its income, and its operations and transactions, authorized by this Convention, shall be exempt from all direct taxation and goods imported or exported for its official use shall be exempt from all customs duties. The Authority shall not claim exemption from taxes which are no more than charges for services rendered.

2. When purchases of goods or services of substantial value necessary for the official activities of the Authority are made by or on behalf of the Authority, and when the price of such goods or services includes taxes or duties, appropriate measures shall, to the extent practicable, be taken by States Parties to grant exemption from such taxes or duties or provide for their reimbursement. Goods imported or purchased under an exemption provided for in this article shall not be sold or otherwise disposed of in the territory of the State Party which granted the exemption, except under conditions agreed with that State Party.

3. No tax shall be levied by States Parties on or in respect of salaries and emoluments paid or any other form of payment made by the Authority to the Secretary-General and staff of the Authority, as well as experts performing missions for the Authority, who are not their nationals.

Subsection H. Suspension of the Exercise of Rights and Privileges of Members

Article 184. Suspension of the exercise of voting rights

A State Party which is in arrears in the payment of its financial contributions to the Authority shall have no vote if the amount of its arrears equals or exceeds the amount of the contributions due from it for the preceding two full years. The Assembly may, nevertheless, permit such a member to vote if it is satisfied that the failure to pay is due to conditions beyond the control of the member.

Article 185. Suspension of exercise of rights and privileges of membership

1. A State Party which has grossly and persistently violated the provisions of this Part may be suspended from the exercise of the rights and privileges of membership by the Assembly upon the recommendation of the Council.

2. No action may be taken under paragraph 1 until the Seabed Disputes Chamber has found that a State Party has grossly and persistently violated the provisions of this Part.

Section 5. SETTLEMENT OF DISPUTES AND ADVISORY OPINIONS

Article 186. Seabed Disputes Chamber of the International Tribunal for the Law of the Sea

The establishment of the Seabed Disputes Chamber and the manner in which it shall exercise its jurisdiction shall be governed by the provisions of this section, of Part XV and of Annex VI.

Article 187. Jurisdiction of the Seabed Disputes Chamber

The Seabed Disputes Chamber shall have jurisdiction under this Part and the Annexes relating thereto in disputes with respect to activities in the Area falling within the following categories:
(a) disputes between States Parties concerning the interpretation or application of this Part and the Annexes relating thereto;
(b) disputes between a State Party and the Authority concerning:
(i) acts or omissions of the Authority or of a State Party alleged to be in violation of this Part or the Annexes relating thereto or of rules, regulations and procedures of the Authority adopted in accordance therewith; or
(ii) acts of the Authority alleged to be in excess of jurisdiction or a misuse of power;
(c) disputes between parties to a contract, being States Parties, the Authority or the Enterprise, state enterprises and natural or juridical persons referred to in article 153, paragraph 2(b), concerning:
(i) the interpretation or application of a relevant contract or a plan of work; or
(ii) acts or omissions of a party to the contract relating to activities in the Area and directed to the other party or directly affecting its legitimate interests;
(d) disputes between the Authority and a prospective contractor who has been sponsored by a State as provided in article 153, paragraph 2(b), and has duly fulfilled the conditions referred to in Annex III, article 4, paragraph 6, and article 13, paragraph 2, concerning the refusal of a contract or a legal issue arising in the negotiation of the contract;
(e) disputes between the Authority and a State Party, a state enterprise or a natural or juridical person sponsored by a State Party as provided for in article 153, paragraph 2(b), where it is alleged that the Authority has incurred liability as provided in Annex III, article 22;
(f) any other disputes for which the jurisdiction of the Chamber is specifically provided in this Convention.

Article 188. Submission of disputes to a special chamber of the International Tribunal for the Law of the Sea or an ad hoc chamber of the Seabed Disputes Chamber or to binding commercial arbitration

1. Disputes between States Parties referred to in article 187, subparagraph (a), may be submitted:
(a) at the request of the parties to the dispute, to a special chamber of the International Tribunal for the Law of the Sea to be formed in accordance with Annex VI, articles 15 and 17; or
(b) at the request of any party to the dispute, to an ad hoc chamber of the Seabed Disputes Chamber to be formed in accordance with Annex VI, article 36.

2. (a) Disputes concerning the interpretation or application of a contract referred to in article 187, subparagraph (c)(i), shall be submitted, at the request of any party to the dispute, to binding commercial arbitration, unless the parties otherwise agree. A commercial arbitral tribunal to which the dispute is submitted shall have no jurisdiction to decide any question of interpretation of this Convention. When the dispute also involves a question of the interpretation of Part XI and the Annexes relating thereto, with respect to activities in the Area, that question shall be referred to the Seabed Disputes Chamber for a ruling.
(b) If, at the commencement of or in the course of such arbitration, the arbitral tribunal determines, either at the request of any party to the dispute or proprio motu, that its decision depends upon a ruling of the Seabed Disputes Chamber, the arbitral tribunal shall refer such question to the Seabed Disputes Chamber for such ruling. The arbitral tribunal shall then proceed to render its award in conformity with the ruling of the Seabed Disputes Chamber.
(c) In the absence of a provision in the contract on the arbitration procedure to be applied in the dispute, the arbitration shall be conducted in accordance with the UNCITRAL Arbitration Rules or such other arbitration rules as may be prescribed in the rules, regulations and procedures of the Authority, unless the parties to the dispute otherwise agree.

Article 189. Limitation on jurisdiction with regard to decisions of the Authority

The Seabed Disputes Chamber shall have no jurisdiction with regard to the exercise by the Authority of its discretionary powers in accordance with this Part; in no case shall it substitute its discretion for that of the Authority. Without prejudice to article 191, in exercising its jurisdiction pursuant to article 187, the Seabed Disputes Chamber shall not pronounce itself on the question of whether any rules, regulations and procedures of the Authority are in conformity with this Convention, nor declare invalid any such rules, regulations and procedures. Its jurisdiction in this regard shall be confined to deciding claims that the application of any rules, regulations and procedures of the Authority in individual cases would be in conflict with the contractual obligations of the parties to the dispute or their obligations under this Convention, claims concerning excess of jurisdiction or misuse of power, and to claims for damages to be paid or other remedy to be given to the party concerned for the failure of the other party to comply with its contractual obligations or its obligations under this Convention.

Article 190. Participation and appearance of sponsoring States Parties in proceedings

1. If a natural or juridical person is a party to a dispute referred to in article 187, the sponsoring State shall be given notice thereof and shall have the right to participate in the proceedings by submitting written or oral statements.

2. If an action is brought against a State Party by a natural or juridical person sponsored by another State Party in a dispute referred to in article 187, subparagraph (c), the respondent State may request the State sponsoring that person to appear in the proceedings on behalf of that person. Failing such appearance, the respondent State may arrange to be represented by a juridical person of its nationality.

Article 191. Advisory opinions

The Seabed Disputes Chamber shall give advisory opinions at the request of the Assembly or the Council on legal questions arising within the scope of their activities. Such opinions shall be given as a matter of urgency.

Part XII
PROTECTION AND PRESERVATION OF THE MARINE ENVIRONMENT

Section 1. GENERAL PROVISIONS

Article 192. General obligation

States have the obligation to protect and preserve the marine environment.

Article 193. Sovereign right of States to exploit their natural resources

States have the sovereign right to exploit their natural resources pursuant to their environmental policies and in accordance with their duty to protect and preserve the marine environment.

Article 194. Measures to prevent, reduce and control pollution of the marine environment

1. States shall take, individually or jointly as appropriate, all measures consistent with this Convention that are necessary to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from any source, using for this purpose the best practicable means at their disposal and in accordance with their capabilities, and they shall endeavour to harmonize their policies in this connection.

2. States shall take all measures necessary to ensure that activities under their jurisdiction or control are so conducted as not to cause damage by pollution to other States and their environment, and that pollution arising from incidents or activities under their jurisdiction or control does not spread beyond the areas where they exercise sovereign rights in accordance with this Convention.

3. The measures taken pursuant to this Part shall deal with all sources of pollution of the marine environment. These measures shall include, inter alia, those designed to minimize to the fullest possible extent:
(a) the release of toxic, harmful or noxious substances, especially those which are persistent, from land-based sources, from or through the atmosphere or by dumping;
(b) pollution from vessels, in particular measures for preventing accidents and dealing with emergencies, ensuring the safety of operations at sea, preventing intentional and unintentional discharges, and regulating the design, construction, equipment, operation and manning of vessels;
(c) pollution from installations and devices used in exploration or exploitation of the natural resources of the seabed and subsoil, in particular measures for preventing accidents and dealing with emergencies, ensuring the safety of operations at sea, and regulating the design, construction, equipment, operation and manning of such installations or devices;
(d) pollution from other installations and devices operating in the marine environment, in particular measures for preventing accidents and dealing with emergencies, ensuring the safety of operations at sea, and regulating the design, construction, equipment, operation and manning of such installations or devices.

4. In taking measures to prevent, reduce or control pollution of the marine environment, States shall refrain from unjustifiable interference with activities carried out by other States in the exercise of their rights and in pursuance of their duties in conformity with this Convention.

5. The measures taken in accordance with this Part shall include those necessary to protect and preserve rare or fragile ecosystems as well as the habitat of depleted, threatened or endangered species and other forms of marine life.

Article 195. Duty not to transfer damage or hazards or transform one type of pollution into another

In taking measures to prevent, reduce and control pollution of the marine environment, States shall act so as not to transfer, directly or indirectly, damage or hazards from one area to another or transform one type of pollution into another.

Article 196. Use of technologies or introduction of alien or new species

1. States shall take all measures necessary to prevent, reduce and control pollution of the marine environment resulting from the use of technologies under their jurisdiction or control, or the intentional or accidental introduction of species, alien or new, to a particular part of the marine environment, which may cause significant and harmful changes thereto.

2. This article does not affect the application of this Convention regarding the prevention, reduction and control of pollution of the marine environment.

Section 2. GLOBAL AND REGIONAL COOPERATION

Article 197. Cooperation on a global or regional basis

States shall cooperate on a global basis and, as appropriate, on a regional basis, directly or through competent international organizations, in formulating and elaborating international rules, standards and recommended practices and procedures consistent with this Convention, for the protection and preservation of the marine environment, taking into account characteristic regional features.

Article 198. Notification of imminent or actual damage

When a State becomes aware of cases in which the marine environment is in imminent danger of being damaged or has been damaged by pollution, it shall immediately notify other States it deems likely to be affected by such damage, as well as the competent international organizations.

Article 199. Contingency plans against pollution

In the cases referred to in article 198, States in the area affected, in accordance with their capabilities, and the competent international organizations shall cooperate, to the extent possible, in eliminating the effects of pollution and preventing or minimizing the damage. To this end, States shall jointly develop and promote contingency plans for responding to pollution incidents in the marine environment.

Article 200. Studies, research programmes and exchange of information and data

States shall cooperate, directly or through competent international organizations, for the purpose of promoting studies, undertaking programmes of scientific research and encouraging the exchange of information and data acquired about pollution of the marine environment. They shall endeavour to participate actively in regional and global programmes to acquire knowledge for the assessment of the nature and extent of pollution, exposure to it, and its pathways, risks and remedies.

Article 201. Scientific criteria for regulations

In the light of the information and data acquired pursuant to article 200, States shall cooperate, directly or through competent international organizations, in establishing appropriate scientific criteria for the formulation and elaboration of rules, standards and recommended practices and procedures for the prevention, reduction and control of pollution of the marine environment.

Section 3. TECHNICAL ASSISTANCE

Article 202. Scientific and technical assistance to developing States

States shall, directly or through competent international organizations:
(a) promote programmes of scientific, educational, technical and other assistance to developing States for the protection and preservation of the marine environment and the prevention, reduction and control of marine pollution. Such assistance shall include, inter alia:
(i) training of their scientific and technical personnel;
(ii) facilitating their participation in relevant international programmes;
(iii) supplying them with necessary equipment and facilities;
(iv) enhancing their capacity to manufacture such equipment;
(v) advice on and developing facilities for research, monitoring, educational and other programmes;
(b) provide appropriate assistance, especially to developing States, for the minimization of the effects of major incidents which may cause serious pollution of the marine environment;
(c) provide appropriate assistance, especially to developing States, concerning the preparation of environmental assessments.

Article 203. Preferential treatment for developing States

Developing States shall, for the purposes of prevention, reduction and control of pollution of the marine environment or minimization of its effects, be granted preference by international organizations in:
(a) the allocation of appropriate funds and technical assistance; and
(b) the utilization of their specialized services.

Section 4. MONITORING AND ENVIRONMENTAL ASSESSMENT

Article 204. Monitoring of the risks or effects of pollution

1. States shall, consistent with the rights of other States, endeavour, as far as practicable, directly or through the competent international organizations, to observe, measure, evaluate and analyse, by recognized scientific methods, the risks or effects of pollution of the marine environment.

2. In particular, States shall keep under surveillance the effects of any activities which they permit or in which they engage in order to determine whether these activities are likely to pollute the marine environment.

Article 205. Publication of reports

States shall publish reports of the results obtained pursuant to article 204 or provide such reports at appropriate intervals to the competent international organizations, which should make them available to all States.

Article 206. Assessment of potential effects of activities

When States have reasonable grounds for believing that planned activities under their jurisdiction or control may cause substantial pollution of or significant and harmful changes to the marine environment, they shall, as far as practicable, assess the potential effects of such activities on the marine environment and shall communicate reports of the results of such assessments in the manner provided in article 205.

Section 5. INTERNATIONAL RULES AND NATIONAL LEGISLATION TO PREVENT, REDUCE AND CONTROL POLLUTION OF THE MARINE ENVIRONMENT

Article 207. Pollution from land-based sources

1. States shall adopt laws and regulations to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from land-based sources, including rivers, estuaries, pipelines and outfall structures, taking into account internationally agreed rules, standards and recommended practices and procedures.

2. States shall take other measures as may be necessary to prevent, reduce and control such pollution.

3. States shall endeavour to harmonize their policies in this connection at the appropriate regional level.

4. States, acting especially through competent international organizations or diplomatic conference, shall endeavour to establish global and regional rules, standards and recommended practices and procedures to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from land-based sources, taking into account characteristic regional features, the economic capacity of developing States and their need for economic development. Such rules, standards and recommended practices and procedures shall be re-examined from time to time as necessary.

5. Laws, regulations, measures, rules, standards and recommended practices and procedures referred to in paragraphs 1, 2 and 4 shall include those designed to minimize, to the fullest extent possible, the release of toxic, harmful or noxious substances, especially those which are persistent, into the marine environment.

Article 208. Pollution from seabed activities subject to national jurisdiction

1. Coastal States shall adopt laws and regulations to prevent, reduce and control pollution of the marine environment arising from or in connection with seabed activities subject to their jurisdiction and from artificial islands, installations and structures under their jurisdiction, pursuant to articles 60 and 80.

2. States shall take other measures as may be necessary to prevent, reduce and control such pollution.

3. Such laws, regulations and measures shall be no less effective than international rules, standards and recommended practices and procedures.

4. States shall endeavour to harmonize their policies in this connection at the appropriate regional level.

5. States, acting especially through competent international organizations or diplomatic conference, shall establish global and regional rules, standards and recommended practices and procedures to prevent, reduce and control pollution of the marine environment referred to in paragraph 1. Such rules, standards and recommended practices and procedures shall be re-examined from time to time as necessary.

Article 209. Pollution from activities in the Area

1. International rules, regulations and procedures shall be established in accordance with Part XI to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from activities in the Area. Such rules, regulations and procedures shall be re-examined from time to time as necessary.

2. Subject to the relevant provisions of this section, States shall adopt laws and regulations to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from activities in the Area undertaken by vessels, installations, structures and other devices flying their flag or of their registry or operating under their authority, as the case may be. The requirements of such laws and regulations shall be no less effective than the international rules, regulations and procedures referred to in paragraph 1.

Article 210. Pollution by dumping

1. States shall adopt laws and regulations to prevent, reduce and control pollution of the marine environment by dumping.

2. States shall take other measures as may be necessary to prevent, reduce and control such pollution.

3. Such laws, regulations and measures shall ensure that dumping is not carried out without the permission of the competent authorities of States.

4. States, acting especially through competent international organizations or diplomatic conference, shall endeavour to establish global and regional rules, standards and recommended practices and procedures to prevent, reduce and control such pollution. Such rules, standards and recommended practices and procedures shall be re-examined from time to time as necessary.

5. Dumping within the territorial sea and the exclusive economic zone or onto the continental shelf shall not be carried out without the express prior approval of the coastal State, which has the right to permit, regulate and control such dumping after due consideration of the matter with other States which by reason of their geographical situation may be adversely affected thereby.

6. National laws, regulations and measures shall be no less effective in preventing, reducing and controlling such pollution than the global rules and standards.

Article 211. Pollution from vessels

1. States, acting through the competent international organization or general diplomatic conference, shall establish international rules and standards to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from vessels and promote the adoption, in the same manner, wherever appropriate, of routeing systems designed to minimize the threat of accidents which might cause pollution of the marine environment, including the coastline, and pollution damage to the related interests of coastal States. Such rules and standards shall, in the same manner, be re-examined from time to time as necessary.

2. States shall adopt laws and regulations for the prevention, reduction and control of pollution of the marine environment from vessels flying their flag or of their registry. Such laws and regulations shall at least have the same effect as that of generally accepted international rules and standards established through the competent international organization or general diplomatic conference.

3. States which establish particular requirements for the prevention, reduction and control of pollution of the marine environment as a condition for the entry of foreign vessels into their ports or internal waters or for a call at their off-shore terminals shall give due publicity to such requirements and shall communicate them to the competent international organization. Whenever such requirements are established in identical form by two or more coastal States in an endeavour to harmonize policy, the communication shall indicate which States are participating in such cooperative arrangements. Every State shall require the master of a vessel flying its flag or of its registry, when navigating within the territorial sea of a State participating in such cooperative arrangements, to furnish, upon the request of that State, information as to whether it is proceeding to a State of the same region participating in such cooperative arrangements and, if so, to indicate whether it complies with the port entry requirements of that State. This article is without prejudice to the continued exercise by a vessel of its right of innocent passage or to the application of article 25, paragraph 2.

4. Coastal States may, in the exercise of their sovereignty within their territorial sea, adopt laws and regulations for the prevention, reduction and control of marine pollution from foreign vessels, including vessels exercising the right of innocent passage. Such laws and regulations shall, in accordance with Part II, section 3, not hamper innocent passage of foreign vessels.

5. Coastal States, for the purpose of enforcement as provided for in section 6, may in respect of their exclusive economic zones adopt laws and regulations for the prevention, reduction and control of pollution from vessels conforming to and giving effect to generally accepted international rules and standards established through the competent international organization or general diplomatic conference.

6. (a) Where the international rules and standards referred to in paragraph 1 are inadequate to meet special circumstances and coastal States have reasonable grounds for believing that a particular, clearly defined area of their respective exclusive economic zones is an area where the adoption of special mandatory measures for the prevention of pollution from vessels is required for recognized technical reasons in relation to its oceanographical and ecological conditions, as well as its utilization or the protection of its resources and the particular character of its traffic, the coastal States, after appropriate consultations through the competent international organization with any other States concerned, may, for that area, direct a communication to that organization, submitting scientific and technical evidence in support and information on necessary reception facilities. Within 12 months after receiving such a communication, the organization shall determine whether the conditions in that area correspond to the requirements set out above. If the organization so determines, the coastal States may, for that area, adopt laws and regulations for the prevention, reduction and control of pollution from vessels implementing such international rules and standards or navigational practices as are made applicable, through the organization, for special areas. These laws and regulations shall not become applicable to foreign vessels until 15 months after the submission of the communication to the organization.
(b) The coastal States shall publish the limits of any such particular, clearly defined area.
(c) If the coastal States intend to adopt additional laws and regulations for the same area for the prevention, reduction and control of pollution from vessels, they shall, when submitting the aforesaid communication, at the same time notify the organization thereof. Such additional laws and regulations may relate to discharges or navigational practices but shall not require foreign vessels to observe design, construction, manning or equipment standards other than generally accepted international rules and standards; they shall become applicable to foreign vessels 15 months after the submission of the communication to the organization, provided that the organization agrees within 12 months after the submission of the communication.

7. The international rules and standards referred to in this article should include inter alia those relating to prompt notification to coastal States, whose coastline or related interests may be affected by incidents, including maritime casualties, which involve discharges or probability of discharges.

Article 212. Pollution from or through the atmosphere

1. States shall adopt laws and regulations to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from or through the atmosphere, applicable to the air space under their sovereignty and to vessels flying their flag or vessels or aircraft of their registry, taking into account internationally agreed rules, standards and recommended practices and procedures and the safety of air navigation.

2. States shall take other measures as may be necessary to prevent, reduce and control such pollution.

3. States, acting especially through competent international organizations or diplomatic conference, shall endeavour to establish global and regional rules, standards and recommended practices and procedures to prevent, reduce and control such pollution.

Section 6. ENFORCEMENT

Article 213. Enforcement with respect to pollution from land-based sources

States shall enforce their laws and regulations adopted in accordance with article 207 and shall adopt laws and regulations and take other measures necessary to implement applicable international rules and standards established through competent international organizations or diplomatic conference to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from land-based sources.

Article 214. Enforcement with respect to pollution from seabed activities

States shall enforce their laws and regulations adopted in accordance with article 208 and shall adopt laws and regulations and take other measures necessary to implement applicable international rules and standards established through competent international organizations or diplomatic conference to prevent, reduce and control pollution of the marine environment arising from or in connection with seabed activities subject to their jurisdiction and from artificial islands, installations and structures under their jurisdiction, pursuant to articles 60 and 80.

Article 215. Enforcement with respect to pollution from activities in the Area

Enforcement of international rules, regulations and procedures established in accordance with Part XI to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from activities in the Area shall be governed by that Part.

Article 216. Enforcement with respect to pollution by dumping

1. Laws and regulations adopted in accordance with this Convention and applicable international rules and standards established through competent international organizations or diplomatic conference for the prevention, reduction and control of pollution of the marine environment by dumping shall be enforced:
(a) by the coastal State with regard to dumping within its territorial sea or its exclusive economic zone or onto its continental shelf;
(b) by the flag State with regard to vessels flying its flag or vessels or aircraft of its registry;
(c) by any State with regard to acts of loading of wastes or other matter occurring within its territory or at its off-shore terminals.

2. No State shall be obliged by virtue of this article to institute proceedings when another State has already instituted proceedings in accordance with this article.

Article 217. Enforcement by flag States

1. States shall ensure compliance by vessels flying their flag or of their registry with applicable international rules and standards, established through the competent international organization or general diplomatic conference, and with their laws and regulations adopted in accordance with this Convention for the prevention, reduction and control of pollution of the marine environment from vessels and shall accordingly adopt laws and regulations and take other measures necessary for their implementation. Flag States shall provide for the effective enforcement of such rules, standards, laws and regulations, irrespective of where a violation occurs.

2. States shall, in particular, take appropriate measures in order to ensure that vessels flying their flag or of their registry are prohibited from sailing, until they can proceed to sea in compliance with the requirements of the international rules and standards referred to in paragraph 1, including requirements in respect of design, construction, equipment and manning of vessels.

3. States shall ensure that vessels flying their flag or of their registry carry on board certificates required by and issued pursuant to international rules and standards referred to in paragraph 1. States shall ensure that vessels flying their flag are periodically inspected in order to verify that such certificates are in conformity with the actual condition of the vessels. These certificates shall be accepted by other States as evidence of the condition of the vessels and shall be regarded as having the same force as certificates issued by them, unless there are clear grounds for believing that the condition of the vessel does not correspond substantially with the particulars of the certificates.

4. If a vessel commits a violation of rules and standards established through the competent international organization or general diplomatic conference, the flag State, without prejudice to articles 218, 220 and 228, shall provide for immediate investigation and where appropriate institute proceedings in respect of the alleged violation irrespective of where the violation occurred or where the pollution caused by such violation has occurred or has been spotted.

5. Flag States conducting an investigation of the violation may request the assistance of any other State whose cooperation could be useful in clarifying the circumstances of the case. States shall endeavour to meet appropriate requests of flag States.

6. States shall, at the written request of any State, investigate any violation alleged to have been committed by vessels flying their flag. If satisfied that sufficient evidence is available to enable proceedings to be brought in respect of the alleged violation, flag States shall without delay institute such proceedings in accordance with their laws.

7. Flag States shall promptly inform the requesting State and the competent international organization of the action taken and its outcome. Such information shall be available to all States.

8. Penalties provided for by the laws and regulations of States for vessels flying their flag shall be adequate in severity to discourage violations wherever they occur.

Article 218. Enforcement by port States

1. When a vessel is voluntarily within a port or at an off-shore terminal of a State, that State may undertake investigations and, where the evidence so warrants, institute proceedings in respect of any discharge from that vessel outside the internal waters, territorial sea or exclusive economic zone of that State in violation of applicable international rules and standards established through the competent international organization or general diplomatic conference.

2. No proceedings pursuant to paragraph 1 shall be instituted in respect of a discharge violation in the internal waters, territorial sea or exclusive economic zone of another State unless requested by that State, the flag State, or a State damaged or threatened by the discharge violation, or unless the violation has caused or is likely to cause pollution in the internal waters, territorial sea or exclusive economic zone of the State instituting the proceedings.

3. When a vessel is voluntarily within a port or at an off-shore terminal of a State, that State shall, as far as practicable, comply with requests from any State for investigation of a discharge violation referred to in paragraph 1, believed to have occurred in, caused, or threatened damage to the internal waters, territorial sea or exclusive economic zone of the requesting State. It shall likewise, as far as practicable, comply with requests from the flag State for investigation of such a violation, irrespective of where the violation occurred.

4. The records of the investigation carried out by a port State pursuant to this article shall be transmitted upon request to the flag State or to the coastal State. Any proceedings instituted by the port State on the basis of such an investigation may, subject to section 7, be suspended at the request of the coastal State when the violation has occurred within its internal waters, territorial sea or exclusive economic zone. The evidence and records of the case, together with any bond or other financial security posted with the authorities of the port State, shall in that event be transmitted to the coastal State. Such transmittal shall preclude the continuation of proceedings in the port State.

Article 219. Measures relating to seaworthiness of vessels to avoid pollution

Subject to section 7, States which, upon request or on their own initiative, have ascertained that a vessel within one of their ports or at one of their off-shore terminals is in violation of applicable international rules and standards relating to seaworthiness of vessels and thereby threatens damage to the marine environment shall, as far as practicable, take administrative measures to prevent the vessel from sailing. Such States may permit the vessel to proceed only to the nearest appropriate repair yard and, upon removal of the causes of the violation, shall permit the vessel to continue immediately.

Article 220. Enforcement by coastal States

1. When a vessel is voluntarily within a port or at an off-shore terminal of a State, that State may, subject to section 7, institute proceedings in respect of any violation of its laws and regulations adopted in accordance with this Convention or applicable international rules and standards for the prevention, reduction and control of pollution from vessels when the violation has occurred within the territorial sea or the exclusive economic zone of that State.

2. Where there are clear grounds for believing that a vessel navigating in the territorial sea of a State has, during its passage therein, violated laws and regulations of that State adopted in accordance with this Convention or applicable international rules and standards for the prevention, reduction and control of pollution from vessels, that State, without prejudice to the application of the relevant provisions of Part II, section 3, may undertake physical inspection of the vessel relating to the violation and may, where the evidence so warrants, institute proceedings, including detention of the vessel, in accordance with its laws, subject to the provisions of section 7.

3. Where there are clear grounds for believing that a vessel navigating in the exclusive economic zone or the territorial sea of a State has, in the exclusive economic zone, committed a violation of applicable international rules and standards for the prevention, reduction and control of pollution from vessels or laws and regulations of that State conforming and giving effect to such rules and standards, that State may require the vessel to give information regarding its identity and port of registry, its last and its next port of call and other relevant information required to establish whether a violation has occurred.

4. States shall adopt laws and regulations and take other measures so that vessels flying their flag comply with requests for information pursuant to paragraph 3.

5. Where there are clear grounds for believing that a vessel navigating in the exclusive economic zone or the territorial sea of a State has, in the exclusive economic zone, committed a violation referred to in paragraph 3 resulting in a substantial discharge causing or threatening significant pollution of the marine environment, that State may undertake physical inspection of the vessel for matters relating to the violation if the vessel has refused to give information or if the information supplied by the vessel is manifestly at variance with the evident factual situation and if the circumstances of the case justify such inspection.

6. Where there is clear objective evidence that a vessel navigating in the exclusive economic zone or the territorial sea of a State has, in the exclusive economic zone, committed a violation referred to in paragraph 3 resulting in a discharge causing major damage or threat of major damage to the coastline or related interests of the coastal State, or to any resources of its territorial sea or exclusive economic zone, that State may, subject to section 7, provided that the evidence so warrants, institute proceedings, including detention of the vessel, in accordance with its laws.

7. Notwithstanding the provisions of paragraph 6, whenever appropriate procedures have been established, either through the competent international organization or as otherwise agreed, whereby compliance with requirements for bonding or other appropriate financial security has been assured, the coastal State if bound by such procedures shall allow the vessel to proceed.

8. The provisions of paragraphs 3, 4, 5, 6and 7 also apply in respect of national laws and regulations adopted pursuant to article 211, paragraph 6.

Article 221. Measures to avoid pollution arising from maritime casualties

1. Nothing in this Part shall prejudice the right of States, pursuant to international law, both customary and conventional, to take and enforce measures beyond the territorial sea proportionate to the actual or threatened damage to protect their coastline or related interests, including fishing, from pollution or threat of pollution following upon a maritime casualty or acts relating to such a casualty, which may reasonably be expected to result in major harmful consequences.

2. For the purposes of this article, “maritime casualty”  means a collision of vessels, stranding or other incident of navigation, or other occurrence on board a vessel or external to it resulting in material damage or imminent threat of material damage to a vessel or cargo.

Article 222. Enforcement with respect to pollution from or through the atmosphere

States shall enforce, within the air space under their sovereignty or with regard to vessels flying their flag or vessels or aircraft of their registry, their laws and regulations adopted in accordance with article 212, paragraph 1, and with other provisions of this Convention and shall adopt laws and regulations and take other measures necessary to implement applicable international rules and standards established through competent international organizations or diplomatic conference to prevent, reduce and control pollution of the marine environment from or through the atmosphere, in conformity with all relevant international rules and standards concerning the safety of air navigation.

Section 7. SAFEGUARDS

Article 223. Measures to facilitate proceedings

In proceedings instituted pursuant to this Part, States shall take measures to facilitate the hearing of witnesses and the admission of evidence submitted by authorities of another State, or by the competent international organization, and shall facilitate the attendance at such proceedings of official representatives of the competent international organization, the flag State and any State affected by pollution arising out of any violation. The official representatives attending such proceedings shall have such rights and duties as may be provided under national laws and regulations or international law.

Article 224. Exercise of powers of enforcement

The powers of enforcement against foreign vessels under this Part may only be exercised by officials or by warships, military aircraft, or other ships or aircraft clearly marked and identifiable as being on government service and authorized to that effect.

Article 225. Duty to avoid adverse consequences in the exercise of the powers of enforcement

In the exercise under this Convention of their powers of enforcement against foreign vessels, States shall not endanger the safety of navigation or otherwise create any hazard to a vessel, or bring it to an unsafe port or anchorage, or expose the marine environment to an unreasonable risk.

Article 226. Investigation of foreign vessels

1. (a) States shall not delay a foreign vessel longer than is essential for purposes of the investigations provided for in articles 216, 218 and 220. Any physical inspection of a foreign vessel shall be limited to an examination of such certificates, records or other documents as the vessel is required to carry by generally accepted international rules and standards or of any similar documents which it is carrying; further physical inspection of the vessel may be undertaken only after such an examination and only when:
(i) there are clear grounds for believing that the condition of the vessel or its equipment does not correspond substantially with the particulars of those documents;
(ii) the contents of such documents are not sufficient to confirm or verify a suspected violation; or
(iii) the vessel is not carrying valid certificates and records.
(b) If the investigation indicates a violation of applicable laws and regulations or international rules and standards for the protection and preservation of the marine environment, release shall be made promptly subject to reasonable procedures such as bonding or other appropriate financial security.
(c) Without prejudice to applicable international rules and standards relating to the seaworthiness of vessels, the release of a vessel may, whenever it would present an unreasonable threat of damage to the marine environment, be refused or made conditional upon proceeding to the nearest appropriate repair yard. Where release has been refused or made conditional, the flag State of the vessel must be promptly notified, and may seek release of the vessel in accordance with Part XV.

2. States shall cooperate to develop procedures for the avoidance of unnecessary physical inspection of vessels at sea.

Article 227. Non-discrimination with respect to foreign vessels

In exercising their rights and performing their duties under this Part, States shall not discriminate in form or in fact against vessels of any other State.

Article 228. Suspension and restrictions on institution of proceedings

1. Proceedings to impose penalties in respect of any violation of applicable laws and regulations or international rules and standards relating to the prevention, reduction and control of pollution from vessels committed by a foreign vessel beyond the territorial sea of the State instituting proceedings shall be suspended upon the taking of proceedings to impose penalties in respect of corresponding charges by the flag State within six months of the date on which proceedings were first instituted, unless those proceedings relate to a case of major damage to the coastal State or the flag State in question has repeatedly disregarded its obligation to enforce effectively the applicable international rules and standards in respect of violations committed by its vessels. The flag State shall in due course make available to the State previously instituting proceedings a full dossier of the case and the records of the proceedings, whenever the flag State has requested the suspension of proceedings in accordance with this article. When proceedings instituted by the flag State have been brought to a conclusion, the suspended proceedings shall be terminated. Upon payment of costs incurred in respect of such proceedings, any bond posted or other financial security provided in connection with the suspended proceedings shall be released by the coastal State.

2. Proceedings to impose penalties on foreign vessels shall not be instituted after the expiry of three years from the date on which the violation was committed, and shall not be taken by any State in the event of proceedings having been instituted by another State subject to the provisions set out in paragraph 1.

3. The provisions of this article are without prejudice to the right of the flag State to take any measures, including proceedings to impose penalties, according to its laws irrespective of prior proceedings by another State.

Article 229. Institution of civil proceedings

Nothing in this Convention affects the institution of civil proceedings in respect of any claim for loss or damage resulting from pollution of the marine environment.

Article 230. Monetary penalties and the observance of recognized rights of the accused

1. Monetary penalties only may be imposed with respect to violations of national laws and regulations or applicable international rules and standards for the prevention, reduction and control of pollution of the marine environment, committed by foreign vessels beyond the territorial sea.

2. Monetary penalties only may be imposed with respect to violations of national laws and regulations or applicable international rules and standards for the prevention, reduction and control of pollution of the marine environment, committed by foreign vessels in the territorial sea, except in the case of a wilful and serious act of pollution in the territorial sea.

3. In the conduct of proceedings in respect of such violations committed by a foreign vessel which may result in the imposition of penalties, recognized rights of the accused shall be observed.

Article 231. Notification to the flag State and other States concerned

States shall promptly notify the flag State and any other State concerned of any measures taken pursuant to section 6 against foreign vessels, and shall submit to the flag State all official reports concerning such measures. However, with respect to violations committed in the territorial sea, the foregoing obligations of the coastal State apply only to such measures as are taken in proceedings. The diplomatic agents or consular officers and where possible the maritime authority of the flag State, shall be immediately informed of any such measures taken pursuant to section 6 against foreign vessels.

Article 232. Liability of States arising from enforcement measures

States shall be liable for damage or loss attributable to them arising from measures taken pursuant to section 6 when such measures are unlawful or exceed those reasonably required in the light of available information. States shall provide for recourse in their courts for actions in respect of such damage or loss.

Article 233. Safeguards with respect to straits used for international navigation

Nothing in sections 5, 6 and 7 affects the legal regime of straits used for international navigation. However, if a foreign ship other than those referred to in section 10 has committed a violation of the laws and regulations referred to in article 42, paragraph 1(a) and (b), causing or threatening major damage to the marine environment of the straits, the States bordering the straits may take appropriate enforcement measures and if so shall respect mutatis mutandis the provisions of this section.

Section 8. ICE-COVERED AREAS

Article 234. Ice-covered areas

Coastal States have the right to adopt and enforce non-discriminatory laws and regulations for the prevention, reduction and control of marine pollution from vessels in ice-covered areas within the limits of the exclusive economic zone, where particularly severe climatic conditions and the presence of ice covering such areas for most of the year create obstructions or exceptional hazards to navigation, and pollution of the marine environment could cause major harm to or irreversible disturbance of the ecological balance. Such laws and regulations shall have due regard to navigation and the protection and preservation of the marine environment based on the best available scientific evidence.

Section 9. RESPONSIBILITY AND LIABILITY

Article 235. Responsibility and liability

1. States are responsible for the fulfilment of their international obligations concerning the protection and preservation of the marine environment. They shall be liable in accordance with international law.

2. States shall ensure that recourse is available in accordance with their legal systems for prompt and adequate compensation or other relief in respect of damage caused by pollution of the marine environment by natural or juridical persons under their jurisdiction.

3. With the objective of assuring prompt and adequate compensation in respect of all damage caused by pollution of the marine environment, States shall cooperate in the implementation of existing international law and the further development of international law relating to responsibility and liability for the assessment of and compensation for damage and the settlement of related disputes, as well as, where appropriate, development of criteria and procedures for payment of adequate compensation, such as compulsory insurance or compensation funds.

Section 10. SOVEREIGN IMMUNITY

Article 236. Sovereign immunity

The provisions of this Convention regarding the protection and preservation of the marine environment do not apply to any warship, naval auxiliary, other vessels or aircraft owned or operated by a State and used, for the time being, only on government non-commercial service. However, each State shall ensure, by the adoption of appropriate measures not impairing operations or operational capabilities of such vessels or aircraft owned or operated by it, that such vessels or aircraft act in a manner consistent, so far as is reasonable and practicable, with this Convention.

Section 11. OBLIGATIONS UNDER OTHER CONVENTIONS ON THE PROTECTION AND PRESERVATION OF THE MARINE ENVIRONMENT

Article 237. Obligations under other conventions on the protection  and preservation of the marine environment

1. The provisions of this Part are without prejudice to the specific obligations assumed by States under special conventions and agreements concluded previously which relate to the protection and preservation of the marine environment and to agreements which may be concluded in furtherance of the general principles set forth in this Convention.

2. Specific obligations assumed by States under special conventions, with respect to the protection and preservation of the marine environment, should be carried out in a manner consistent with the general principles and objectives of this Convention.

Part XIII
MARINE SCIENTIFIC RESEARCH

Section 1. GENERAL PROVISIONS

Article 238. Right to conduct marine scientific research

All States, irrespective of their geographical location, and competent international organizations have the right to conduct marine scientific research subject to the rights and duties of other States as provided for in this Convention.

Article 239. Promotion of marine scientific research

States and competent international organizations shall promote and facilitate the development and conduct of marine scientific research in accordance with this Convention.

Article 240. General principles for the conduct of marine scientific research

In the conduct of marine scientific research the following principles shall apply:
(a) marine scientific research shall be conducted exclusively for peaceful purposes;
(b) marine scientific research shall be conducted with appropriate scientific methods and means compatible with this Convention;
(c) marine scientific research shall not unjustifiably interfere with other legitimate uses of the sea compatible with this Convention and shall be duly respected in the course of such uses;
(d) marine scientific research shall be conducted in compliance with all relevant regulations adopted in conformity with this Convention including those for the protection and preservation of the marine environment.

Article 241. Non-recognition of marine scientific research activities as the legal basis for claims

Marine scientific research activities shall not constitute the legal basis for any claim to any part of the marine environment or its resources.

Section 2. INTERNATIONAL COOPERATION

Article 242. Promotion of international cooperation

1. States and competent international organizations shall, in accordance with the principle of respect for sovereignty and jurisdiction and on the basis of mutual benefit, promote international cooperation in marine scientific research for peaceful purposes.

2. In this context, without prejudice to the rights and duties of States under this Convention, a State, in the application of this Part, shall provide, as appropriate, other States with a reasonable opportunity to obtain from it, or with its cooperation, information necessary to prevent and control damage to the health and safety of persons and to the marine environment.

Article 243. Creation of favourable conditions

States and competent international organizations shall cooperate, through the conclusion of bilateral and multilateral agreements, to create favourable conditions for the conduct of marine scientific research in the marine environment and to integrate the efforts of scientists in studying the essence of phenomena and processes occurring in the marine environment and the interrelations between them.

Article 244. Publication and dissemination of information and knowledge

1. States and competent international organizations shall, in accordance with this Convention, make available by publication and dissemination through appropriate channels information on proposed major programmes and their objectives as well as knowledge resulting from marine scientific research.

2. For this purpose, States, both individually and in cooperation with other States and with competent international organizations, shall actively promote the flow of scientific data and information and the transfer of knowledge resulting from marine scientific research, especially to developing States, as well as the strengthening of the autonomous marine scientific research capabilities of developing States through, inter alia, programmes to provide adequate education and training of their technical and scientific personnel.

Section 3. CONDUCT AND PROMOTION OF MARINE SCIENTIFIC RESEARCH

Article 245. Marine scientific research in the territorial sea

Coastal States, in the exercise of their sovereignty, have the exclusive right to regulate, authorize and conduct marine scientific research in their territorial sea. Marine scientific research therein shall be conducted only with the express consent of and under the conditions set forth by the coastal State.

Article 246. Marine scientific research in the exclusive economic zone and on the continental shelf

1. Coastal States, in the exercise of their jurisdiction, have the right to regulate, authorize and conduct marine scientific research in their exclusive economic zone and on their continental shelf in accordance with the relevant provisions of this Convention.

2. Marine scientific research in the exclusive economic zone and on the continental shelf shall be conducted with the consent of the coastal State.

3. Coastal States shall, in normal circumstances, grant their consent for marine scientific research projects by other States or competent international organizations in their exclusive economic zone or on their continental shelf to be carried out in accordance with this Convention exclusively for peaceful purposes and in order to increase scientific knowledge of the marine environment for the benefit of all mankind. To this end, coastal States shall establish rules and procedures ensuring that such consent will not be delayed or denied unreasonably.

4. For the purposes of applying paragraph 3, normal circumstances may exist in spite of the absence of diplomatic relations between the coastal State and the researching State.

5. Coastal States may however in their discretion withhold their consent to the conduct of a marine scientific research project of another State or competent international organization in the exclusive economic zone or on the continental shelf of the coastal State if that project:
(a) is of direct significance for the exploration and exploitation of natural resources, whether living or non-living;
(b) involves drilling into the continental shelf, the use of explosives or the introduction of harmful substances into the marine environment;
(c) involves the construction, operation or use of artificial islands, installations and structures referred to in articles 60 and 80;
(d) contains information communicated pursuant to article 248 regarding the nature and objectives of the project which is inaccurate or if the researching State or competent international organization has outstanding obligations to the coastal State from a prior research project.

6. Notwithstanding the provisions of paragraph 5, coastal States may not exercise their discretion to withhold consent under subparagraph (a) of that paragraph in respect of marine scientific research projects to be undertaken in accordance with the provisions of this Part on the continental shelf, beyond 200 nautical miles from the baselines from which the breadth of the territorial sea is measured, outside those specific areas which coastal States may at any time publicly designate as areas in which exploitation or detailed exploratory operations focused on those areas are occurring or will occur within a reasonable period of time. Coastal States shall give reasonable notice of the designation of such areas, as well as any modifications thereto, but shall not be obliged to give details of the operations therein.

7. The provisions of paragraph 6 are without prejudice to the rights of coastal States over the continental shelf as established in article 77.

8. Marine scientific research activities referred to in this article shall not unjustifiably interfere with activities undertaken by coastal States in the exercise of their sovereign rights and jurisdiction provided for in this Convention.

Article 247. Marine scientific research projects undertaken by or under the auspices of international organizations

A coastal State which is a member of or has a bilateral agreement with an international organization, and in whose exclusive economic zone or on whose continental shelf that organization wants to carry out a marine scientific research project, directly or under its auspices, shall be deemed to have authorized the project to be carried out in conformity with the agreed specifications if that State approved the detailed project when the decision was made by the organization for the undertaking of the project, or is willing to participate in it, and has not expressed any objection within four months of notification of the project by the organization to the coastal State.

Article 248. Duty to provide information to the coastal State

States and competent international organizations which intend to undertake marine scientific research in the exclusive economic zone or on the continental shelf of a coastal State shall, not less than six months in advance of the expected starting date of the marine scientific research project, provide that State with a full description of:
(a) the nature and objectives of the project;
(b) the method and means to be used, including name, tonnage, type and class of vessels and a description of scientific equipment;
(c) the precise geographical areas in which the project is to be conducted;
(d) the expected date of first appearance and final departure of the research vessels, or deployment of the equipment and its removal, as appropriate;
(e) the name of the sponsoring institution, its director, and the person in charge of the project; and
(f) the extent to which it is considered that the coastal State should be able to participate or to be represented in the project.

Article 249. Duty to comply with certain conditions

1. States and competent international organizations when undertaking marine scientific research in the exclusive economic zone or on the continental shelf of a coastal State shall comply with the following conditions:
(a) ensure the right of the coastal State, if it so desires, to participate or be represented in the marine scientific research project, especially on board research vessels and other craft or scientific research installations, when practicable, without payment of any remuneration to the scientists of the coastal State and without obligation to contribute towards the costs of the project;
(b) provide the coastal State, at its request, with preliminary reports, as soon as practicable, and with the final results and conclusions after the completion of the research;
(c) undertake to provide access for the coastal State, at its request, to all data and samples derived from the marine scientific research project and likewise to furnish it with data which may be copied and samples which may be divided without detriment to their scientific value;
(d) if requested, provide the coastal State with an assessment of such data, samples and research results or provide assistance in their assessment or interpretation;
(e) ensure, subject to paragraph 2, that the research results are made internationally available through appropriate national or international channels, as soon as practicable;
(f) inform the coastal State immediately of any major change in the research programme;
(g) unless otherwise agreed, remove the scientific research installations or equipment once the research is completed.

2. This article is without prejudice to the conditions established by the laws and regulations of the coastal State for the exercise of its discretion to grant or withhold consent pursuant to article 246, paragraph 5, including requiring prior agreement for making internationally available the research results of a project of direct significance for the exploration and exploitation of natural resources.

Article 250. Communications concerning marine scientific research projects

Communications concerning the marine scientific research projects shall be made through appropriate official channels, unless otherwise agreed.

Article 251. General criteria and guidelines

States shall seek to promote through competent international organizations the establishment of general criteria and guidelines to assist States in ascertaining the nature and implications of marine scientific research.

Article 252. Implied consent

States or competent international organizations may proceed with a marine scientific research project six months after the date upon which the information required pursuant to article 248 was provided to the coastal State unless within four months of the receipt of the communication containing such information the coastal State has informed the State or organization conducting the research that:
(a) it has withheld its consent under the provisions of article 246; or
(b) the information given by that State or competent international organization regarding the nature or objectives of the project does not conform to the manifestly evident facts; or
(c) it requires supplementary information relevant to conditions and the information provided for under articles 248 and 249; or
(d) outstanding obligations exist with respect to a previous marine scientific research project carried out by that State or organization, with regard to conditions established in article 249.

Article 253. Suspension or cessation of marine scientific research activities

1. A coastal State shall have the right to require the suspension of any marine scientific research activities in progress within its exclusive economic zone or on its continental shelf if:
(a) the research activities are not being conducted in accordance with the information communicated as provided under article 248 upon which the consent of the coastal State was based; or
(b) the State or competent international organization conducting the research activities fails to comply with the provisions of article 249 concerning the rights of the coastal State with respect to the marine scientific research project.

2. A coastal State shall have the right to require the cessation of any marine scientific research activities in case of any non-compliance with the provisions of article 248 which amounts to a major change in the research project or the research activities.

3. A coastal State may also require cessation of marine scientific research activities if any of the situations contemplated in paragraph 1 are not rectified within a reasonable period of time.

4. Following notification by the coastal State of its decision to order suspension or cessation, States or competent international organizations authorized to conduct marine scientific research activities shall terminate the research activities that are the subject of such a notification.

5. An order of suspension under paragraph 1 shall be lifted by the coastal State and the marine scientific research activities allowed to continue once the researching State or competent international organization has complied with the conditions required under articles 248 and 249.

Article 254. Rights of neighbouring land-locked and geographically disadvantaged States

1. States and competent international organizations which have submitted to a coastal State a project to undertake marine scientific research referred to in article 246, paragraph 3, shall give notice to the neighbouring land-locked and geographically disadvantaged States of the proposed research project, and shall notify the coastal State thereof.

2. After the consent has been given for the proposed marine scientific research project by the coastal State concerned, in accordance with article 246 and other relevant provisions of this Convention, States and competent international organizations undertaking such a project shall provide to the neighbouring land-locked and geographically disadvantaged States, at their request and when appropriate, relevant information as specified in article 248 and article 249, paragraph 1(f).

3. The neighbouring land-locked and geographically disadvantaged States referred to above shall, at their request, be given the opportunity to participate, whenever feasible, in the proposed marine scientific research project through qualified experts appointed by them and not objected to by the coastal State, in accordance with the conditions agreed for the project, in conformity with the provisions of this Convention, between the coastal State concerned and the State or competent international organizations conducting the marine scientific research.

4. States and competent international organizations referred to in paragraph 1 shall provide to the above-mentioned land-locked and geographically disadvantaged States, at their request, the information and assistance specified in article 249, paragraph 1(d), subject to the provisions of article 249, paragraph 2.

Article 255. Measures to facilitate marine scientific research and assist research vessels

States shall endeavour to adopt reasonable rules, regulations and procedures to promote and facilitate marine scientific research conducted in accordance with this Convention beyond their territorial sea and, as appropriate, to facilitate, subject to the provisions of their laws and regulations, access to their harbours and promote assistance for marine scientific research vessels which comply with the relevant provisions of this Part.

Article 256. Marine scientific research in the Area

All States, irrespective of their geographical location, and competent international organizations have the right, in conformity with the provisions of Part XI, to conduct marine scientific research in the Area.

Article 257. Marine scientific research in the water column beyond the exclusive economic zone

All States, irrespective of their geographical location, and competent international organizations have the right, in conformity with this Convention, to conduct marine scientific research in the water column beyond the limits of the exclusive economic zone.

Section 4. SCIENTIFIC RESEARCH INSTALLATIONS OR EQUIPMENT IN THE MARINE ENVIRONMENT

Article 258. Deployment and use

The deployment and use of any type of scientific research installations or equipment in any area of the marine environment shall be subject to the same conditions as are prescribed in this Convention for the conduct of marine scientific research in any such area.

Article 259. Legal status

The installations or equipment referred to in this section do not possess the status of islands. They have no territorial sea of their own, and their presence does not affect the delimitation of the territorial sea, the exclusive economic zone or the continental shelf.

Article 260. Safety zones

Safety zones of a reasonable breadth not exceeding a distance of 500 metres may be created around scientific research installations in accordance with the relevant provisions of this Convention. All States shall ensure that such safety zones are respected by their vessels.

Article 261. Non-interference with shipping routes

The deployment and use of any type of scientific research installations or equipment shall not constitute an obstacle to established international shipping routes.

Article 262. Identification markings and warning signals

Installations or equipment referred to in this section shall bear identification markings indicating the State of registry or the international organization to which they belong and shall have adequate internationally agreed warning signals to ensure safety at sea and the safety of air navigation, taking into account rules and standards established by competent international organizations.

Section 5. RESPONSIBILITY AND LIABILITY

Article 263. Responsibility and liability

1. States and competent international organizations shall be responsible for ensuring that marine scientific research, whether undertaken by them or on their behalf, is conducted in accordance with this Convention.

2. States and competent international organizations shall be responsible and liable for the measures they take in contravention of this Convention in respect of marine scientific research conducted by other States, their natural or juridical persons or by competent international organizations, and shall provide compensation for damage resulting from such measures.

3. States and competent international organizations shall be responsible and liable pursuant to article 235 for damage caused by pollution of the marine environment arising out of marine scientific research undertaken by them or on their behalf.

Section 6. SETTLEMENT OF DISPUTES AND INTERIM MEASURES

Article 264. Settlement of disputes

Disputes concerning the interpretation or application of the provisions of this Convention with regard to marine scientific research shall be settled in accordance with Part XV, sections 2 and 3.

Article 265. Interim measures

Pending settlement of a dispute in accordance with Part XV, sections 2 and 3, the State or competent international organization authorized to conduct a marine scientific research project shall not allow research activities to commence or continue without the express consent of the coastal State concerned.

Part XIV
DEVELOPMENT AND TRANSFER OF MARINE TECHNOLOGY

Section 1. GENERAL PROVISIONS

Article 266. Promotion of the development and transfer of marine technology

1. States, directly or through competent international organizations, shall cooperate in accordance with their capabilities to promote actively the development and transfer of marine science and marine technology on fair and reasonable terms and conditions.

2. States shall promote the development of the marine scientific and technological capacity of States which may need and request technical assistance in this field, particularly developing States, including land-locked and geographically disadvantaged States, with regard to the exploration, exploitation, conservation and management of marine resources, the protection and preservation of the marine environment, marine scientific research and other activities in the marine environment compatible with this Convention, with a view to accelerating the social and economic development of the developing States.

3. States shall endeavour to foster favourable economic and legal conditions for the transfer of marine technology for the benefit of all parties concerned on an equitable basis.

Article 267. Protection of legitimate interests

States, in promoting cooperation pursuant to article 266, shall have due regard for all legitimate interests including, inter alia, the rights and duties of holders, suppliers and recipients of marine technology.

Article 268. Basic objectives

States, directly or through competent international organizations, shall promote:
(a) the acquisition, evaluation and dissemination of marine technological knowledge and facilitate access to such information and data;
(b) the development of appropriate marine technology;
(c) the development of the necessary technological infrastructure to facilitate the transfer of marine technology;
(d) the development of human resources through training and education of nationals of developing States and countries and especially the nationals of the least developed among them;
(e) international cooperation at all levels, particularly at the regional, subregional and bilateral levels.

Article 269. Measures to achieve the basic objectives

In order to achieve the objectives referred to in article 268, States, directly or through competent international organizations, shall endeavour, inter alia, to:
(a) establish programmes of technical cooperation for the effective transfer of all kinds of marine technology to States which may need and request technical assistance in this field, particularly the developing land-locked and geographically disadvantaged States, as well as other developing States which have not been able either to establish or develop their own technological capacity in marine science and in the exploration and exploitation of marine resources or to develop the infrastructure of such technology;
(b) promote favourable conditions for the conclusion of agreements, contracts and other similar arrangements, under equitable and reasonable conditions;
(c) hold conferences, seminars and symposia on scientific and technological subjects, in particular on policies and methods for the transfer of marine technology;
(d) promote the exchange of scientists and of technological and other experts;
(e) undertake projects and promote joint ventures and other forms of bilateral and multilateral cooperation.

Section 2. INTERNATIONAL COOPERATION

Article 270. Ways and means of international cooperation

International cooperation for the development and transfer of marine technology shall be carried out, where feasible and appropriate, through existing bilateral, regional or multilateral programmes, and also through expanded and new programmes in order to facilitate marine scientific research, the transfer of marine technology, particularly in new fields, and appropriate international funding for ocean research and development.

Article 271. Guidelines, criteria and standards

States, directly or through competent international organizations, shall promote the establishment of generally accepted guidelines, criteria and standards for the transfer of marine technology on a bilateral basis or within the framework of international organizations and other fora, taking into account, in particular, the interests and needs of developing States.

Article 272. Coordination of international programmes

In the field of transfer of marine technology, States shall endeavour to ensure that competent international organizations coordinate their activities, including any regional or global programmes, taking into account the interests and needs of developing States, particularly land-locked and geographically disadvantaged States.

Article 273. Cooperation with international organizations and the Authority

States shall cooperate actively with competent international organizations and the Authority to encourage and facilitate the transfer to developing States, their nationals and the Enterprise of skills and marine technology with regard to activities in the Area.

Article 274. Objectives of the Authority

Subject to all legitimate interests including, inter alia, the rights and duties of holders, suppliers and recipients of technology, the Authority, with regard to activities in the Area, shall ensure that:
(a) on the basis of the principle of equitable geographical distribution, nationals of developing States, whether coastal, land-locked or geographically disadvantaged, shall be taken on for the purposes of training as members of the managerial, research and technical staff constituted for its undertakings;
(b) the technical documentation on the relevant equipment, machinery, devices and processes is made available to all States, in particular developing States which may need and request technical assistance in this field;
(c) adequate provision is made by the Authority to facilitate the acquisition of technical assistance in the field of marine technology by States which may need and request it, in particular developing States, and the acquisition by their nationals of the necessary skills and know-how, including professional training;
(d) States which may need and request technical assistance in this field, in particular developing States, are assisted in the acquisition of necessary equipment, processes, plant and other technical know-how through any financial arrangements provided for in this Convention.

Section 3. NATIONAL AND REGIONAL MARINE SCIENTIFIC AND TECHNOLOGICAL CENTRES

Article 275. Establishment of national centres

1. States, directly or through competent international organizations and the Authority, shall promote the establishment, particularly in developing coastal States, of national marine scientific and technological research centres and the strengthening of existing national centres, in order to stimulate and advance the conduct of marine scientific research by developing coastal States and to enhance their national capabilities to utilize and preserve their marine resources for their economic benefit.

2. States, through competent international organizations and the Authority, shall give adequate support to facilitate the establishment and strengthening of such national centres so as to provide for advanced training facilities and necessary equipment, skills and know-how as well as technical experts to such States which may need and request such assistance.

Article 276. Establishment of regional centres

1. States, in coordination with the competent international organizations, the Authority and national marine scientific and technological research institutions, shall promote the establishment of regional marine scientific and technological research centres, particularly in developing States, in order to stimulate and advance the conduct of marine scientific research by developing States and foster the transfer of marine technology.

2. All States of a region shall cooperate with the regional centres therein to ensure the more effective achievement of their objectives.

Article 277. Functions of regional centres

The functions of such regional centres shall include, inter alia:
(a) training and educational programmes at all levels on various aspects of marine scientific and technological research, particularly marine biology, including conservation and management of living resources, oceanography, hydrography, engineering, geological exploration of the seabed, mining and desalination technologies;
(b) management studies;
(c) study programmes related to the protection and preservation of the marine environment and the prevention, reduction and control of pollution;
(d) organization of regional conferences, seminars and symposia;
(e) acquisition and processing of marine scientific and technological data and information;
(f) prompt dissemination of results of marine scientific and technological research in readily available publications;
(g) publicizing national policies with regard to the transfer of marine technology and systematic comparative study of those policies;
(h) compilation and systematization of information on the marketing of technology and on contracts and other arrangements concerning patents;
(i) technical cooperation with other States of the region.

Section 4. COOPERATION AMONG INTERNATIONAL ORGANIZATIONS

Article 278. Cooperation among international organizations

The competent international organizations referred to in this Part and in Part XIII shall take all appropriate measures to ensure, either directly or in close cooperation among themselves, the effective discharge of their functions and responsibilities under this Part.

Part XV
SETTLEMENT OF DISPUTES

Section 1. GENERAL PROVISIONS

Article 279. Obligation to settle disputes by peaceful means

States Parties shall settle any dispute between them concerning the interpretation or application of this Convention by peaceful means in accordance with Article 2, paragraph 3, of the Charter of the United Nations and, to this end, shall seek a solution by the means indicated in Article 33, paragraph 1, of the Charter.

Article 280. Settlement of disputes by any peaceful means chosen by the parties

Nothing in this Part impairs the right of any States Parties to agree at any time to settle a dispute between them concerning the interpretation or application of this Convention by any peaceful means of their own choice.

Article 281. Procedure where no settlement has been reached by the parties

1. If the States Parties which are parties to a dispute concerning the interpretation or application of this Convention have agreed to seek settlement of the dispute by a peaceful means of their own choice, the procedures provided for in this Part apply only where no settlement has been reached by recourse to such means and the agreement between the parties does not exclude any further procedure.

2. If the parties have also agreed on a time-limit, paragraph 1 applies only upon the expiration of that time-limit.

Article 282. Obligations under general, regional or bilateral agreements

If the States Parties which are parties to a dispute concerning the interpretation or application of this Convention have agreed, through a general, regional or bilateral agreement or otherwise, that such dispute shall, at the request of any party to the dispute, be submitted to a procedure that entails a binding decision, that procedure shall apply in lieu of the procedures provided for in this Part, unless the parties to the dispute otherwise agree.

Article 283. Obligation to exchange views

1. When a dispute arises between States Parties concerning the interpretation or application of this Convention, the parties to the dispute shall proceed expeditiously to an exchange of views regarding its settlement by negotiation or other peaceful means.

2. The parties shall also proceed expeditiously to an exchange of views where a procedure for the settlement of such a dispute has been terminated without a settlement or where a settlement has been reached and the circumstances require consultation regarding the manner of implementing the settlement.

Article 284. Conciliation

1. A State Party which is a party to a dispute concerning the interpretation or application of this Convention may invite the other party or parties to submit the dispute to conciliation in accordance with the procedure under Annex V, section 1, or another conciliation procedure.

2. If the invitation is accepted and if the parties agree upon the conciliation procedure to be applied, any party may submit the dispute to that procedure.

3. If the invitation is not accepted or the parties do not agree upon the procedure, the conciliation proceedings shall be deemed to be terminated.

4. Unless the parties otherwise agree, when a dispute has been submitted to conciliation, the proceedings may be terminated only in accordance with the agreed conciliation procedure.

Article 285. Application of this section to disputes submitted pursuant to Part XI

This section applies to any dispute which pursuant to Part XI, section 5, is to be settled in accordance with procedures provided for in this Part. If an entity other than a State Party is a party to such a dispute, this section applies mutatis mutandis.

Section 2. COMPULSORY PROCEDURES ENTAILING BINDING DECISIONS

Article 286. Application of procedures under this section

Subject to section 3, any dispute concerning the interpretation or application of this Convention shall, where no settlement has been reached by recourse to section 1, be submitted at the request of any party to the dispute to the court or tribunal having jurisdiction under this section.

Article 287. Choice of procedure

1. When signing, ratifying or acceding to this Convention or at any time thereafter, a State shall be free to choose, by means of a written declaration, one or more of the following means for the settlement of disputes concerning the interpretation or application of this Convention:
(a) the International Tribunal for the Law of the Sea established in accordance with Annex VI;
(b) the International Court of Justice;
(c) an arbitral tribunal constituted in accordance with Annex VII;
(d) a special arbitral tribunal constituted in accordance with Annex VIII for one or more of the categories of disputes specified therein.

2. A declaration made under paragraph 1 shall not affect or be affected by the obligation of a State Party to accept the jurisdiction of the Seabed Disputes Chamber of the International Tribunal for the Law of the Sea to the extent and in the manner provided for in Part XI, section 5.

3. A State Party, which is a party to a dispute not covered by a declaration in force, shall be deemed to have accepted arbitration in accordance with Annex VII.

4. If the parties to a dispute have accepted the same procedure for the settlement of the dispute, it may be submitted only to that procedure, unless the parties otherwise agree.

5. If the parties to a dispute have not accepted the same procedure for the settlement of the dispute, it may be submitted only to arbitration in accordance with Annex VII, unless the parties otherwise agree.

6. A declaration made under paragraph 1 shall remain in force until three months after notice of revocation has been deposited with the Secretary-General of the United Nations.

7. A new declaration, a notice of revocation or the expiry of a declaration does not in any way affect proceedings pending before a court or tribunal having jurisdiction under this article, unless the parties otherwise agree.

8. Declarations and notices referred to in this article shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations, who shall transmit copies thereof to the States Parties.

Article 288. Jurisdiction

1. A court or tribunal referred to in article 287 shall have jurisdiction over any dispute concerning the interpretation or application of this Convention which is submitted to it in accordance with this Part.

2. A court or tribunal referred to in article 287 shall also have jurisdiction over any dispute concerning the interpretation or application of an international agreement related to the purposes of this Convention, which is submitted to it in accordance with the agreement.

3. The Seabed Disputes Chamber of the International Tribunal for the Law of the Sea established in accordance with Annex VI, and any other chamber or arbitral tribunal referred to in Part XI, section 5, shall have jurisdiction in any matter which is submitted to it in accordance therewith.

4. In the event of a dispute as to whether a court or tribunal has jurisdiction, the matter shall be settled by decision of that court or tribunal.

Article 289. Experts

In any dispute involving scientific or technical matters, a court or tribunal exercising jurisdiction under this section may, at the request of a party or proprio motu, select in consultation with the parties no fewer than two scientific or technical experts chosen preferably from the relevant list prepared in accordance with Annex VIII, article 2, to sit with the court or tribunal but without the right to vote.

Article 290. Provisional measures

1. If a dispute has been duly submitted to a court or tribunal which considers that prima facie it has jurisdiction under this Part or Part XI, section 5, the court or tribunal may prescribe any provisional measures which it considers appropriate under the circumstances to preserve the respective rights of the parties to the dispute or to prevent serious harm to the marine environment, pending the final decision.

2. Provisional measures may be modified or revoked as soon as the circumstances justifying them have changed or ceased to exist.

3. Provisional measures may be prescribed, modified or revoked under this article only at the request of a party to the dispute and after the parties have been given an opportunity to be heard.

4. The court or tribunal shall forthwith give notice to the parties to the dispute, and to such other States Parties as it considers appropriate, of the prescription, modification or revocation of provisional measures.

5. Pending the constitution of an arbitral tribunal to which a dispute is being submitted under this section, any court or tribunal agreed upon by the parties or, failing such agreement within two weeks from the date of the request for provisional measures, the International Tribunal for the Law of the Sea or, with respect to activities in the Area, the Seabed Disputes Chamber, may prescribe, modify or revoke provisional measures in accordance with this article if it considers that prima facie the tribunal which is to be constituted would have jurisdiction and that the urgency of the situation so requires. Once constituted, the tribunal to which the dispute has been submitted may modify, revoke or affirm those provisional measures, acting in conformity with paragraphs 1 to 4.

6. The parties to the dispute shall comply promptly with any provisional measures prescribed under this article.

Article 291. Access

1. All the dispute settlement procedures specified in this Part shall be open to States Parties.

2. The dispute settlement procedures specified in this Part shall be open to entities other than States Parties only as specifically provided for in this Convention.

Article 292. Prompt release of vessels and crews

1. Where the authorities of a State Party have detained a vessel flying the flag of another State Party and it is alleged that the detaining State has not complied with the provisions of this Convention for the prompt release of the vessel or its crew upon the posting of a reasonable bond or other financial security, the question of release from detention may be submitted to any court or tribunal agreed upon by the parties or, failing such agreement within 10 days from the time of detention, to a court or tribunal accepted by the detaining State under article 287 or to the International Tribunal for the Law of the Sea, unless the parties otherwise agree.

2. The application for release may be made only by or on behalf of the flag State of the vessel.

3. The court or tribunal shall deal without delay with the application for release and shall deal only with the question of release, without prejudice to the merits of any case before the appropriate domestic forum against the vessel, its owner or its crew. The authorities of the detaining State remain competent to release the vessel or its crew at any time.

4. Upon the posting of the bond or other financial security determined by the court or tribunal, the authorities of the detaining State shall comply promptly with the decision of the court or tribunal concerning the release of the vessel or its crew.

Article 293. Applicable law

1. A court or tribunal having jurisdiction under this section shall apply this Convention and other rules of international law not incompatible with this Convention.

2. Paragraph l does not prejudice the power of the court or tribunal having jurisdiction under this section to decide a case ex aequo et bono, if the parties so agree.

Article 294. Preliminary proceedings

1. A court or tribunal provided for in article 287 to which an application is made in respect of a dispute referred to in article 297 shall determine at the request of a party, or may determine proprio motu, whether the claim constitutes an abuse of legal process or whether prima facie it is well founded. If the court or tribunal determines that the claim constitutes an abuse of legal process or is prima facie unfounded, it shall take no further action in the case.

2. Upon receipt of the application, the court or tribunal shall immediately notify the other party or parties of the application, and shall fix a reasonable time-limit within which they may request it to make a determination in accordance with paragraph 1.

3. Nothing in this article affects the right of any party to a dispute to make preliminary objections in accordance with the applicable rules of procedure.

Article 295. Exhaustion of local remedies

Any dispute between States Parties concerning the interpretation or application of this Convention may be submitted to the procedures provided for in this section only after local remedies have been exhausted where this is required by international law.

Article 296. Finality and binding force of decisions

1. Any decision rendered by a court or tribunal having jurisdiction under this section shall be final and shall be complied with by all the parties to the dispute.

2. Any such decision shall have no binding force except between the parties and in respect of that particular dispute.

Section 3. LIMITATIONS AND EXCEPTIONS TO APPLICABILITY OF SECTION 2

Article 297. Limitations on applicability of section 2

1. Disputes concerning the interpretation or application of this Convention with regard to the exercise by a coastal State of its sovereign rights or jurisdiction provided for in this Convention shall be subject to the procedures provided for in section 2 in the following cases:
(a) when it is alleged that a coastal State has acted in contravention of the provisions of this Convention in regard to the freedoms and rights of navigation, overflight or the laying of submarine cables and pipelines, or in regard to other internationally lawful uses of the sea specified in article 58;
(b) when it is alleged that a State in exercising the aforementioned freedoms, rights or uses has acted in contravention of this Convention or of laws or regulations adopted by the coastal State in conformity with this Convention and other rules of international law not incompatible with this Convention; or
(c) when it is alleged that a coastal State has acted in contravention of specified international rules and standards for the protection and preservation of the marine environment which are applicable to the coastal State and which have been established by this Convention or through a competent international organization or diplomatic conference in accordance with this Convention.

2. (a) Disputes concerning the interpretation or application of the provisions of this Convention with regard to marine scientific research shall be settled in accordance with section 2, except that the coastal State shall not be obliged to accept the submission to such settlement of any dispute arising out of:
(i) the exercise by the coastal State of a right or discretion in accordance with article 246; or
(ii) a decision by the coastal State to order suspension or cessation of a research project in accordance with article 253.
(b) A dispute arising from an allegation by the researching State that with respect to a specific project the coastal State is not exercising its rights under articles 246 and 253 in a manner compatible with this Convention shall be submitted, at the request of either party, to conciliation under Annex V, section 2, provided that the conciliation commission shall not call in question the exercise by the coastal State of its discretion to designate specific areas as referred to in article 246, paragraph 6, or of its discretion to withhold consent in accordance with article 246, paragraph 5.

3. (a) Disputes concerning the interpretation or application of the provisions of this Convention with regard to fisheries shall be settled in accordance with section 2, except that the coastal State shall not be obliged to accept the submission to such settlement of any dispute relating to its sovereign rights with respect to the living resources in the exclusive economic zone or their exercise, including its discretionary powers for determining the allowable catch, its harvesting capacity, the allocation of surpluses to other States and the terms and conditions established in its conservation and management laws and regulations.
(b) Where no settlement has been reached by recourse to section 1 of this Part, a dispute shall be submitted to conciliation under Annex V, section 2, at the request of any party to the dispute, when it is alleged that:
(i) a coastal State has manifestly failed to comply with its obligations to ensure through proper conservation and management measures that the maintenance of the living resources in the exclusive economic zone is not seriously endangered;
(ii) a coastal State has arbitrarily refused to determine, at the request of another State, the allowable catch and its capacity to harvest living resources with respect to stocks which that other State is interested in fishing; or
(iii) a coastal State has arbitrarily refused to allocate to any State, under articles 62, 69 and 70 and under the terms and conditions established by the coastal State consistent with this Convention, the whole or part of the surplus it has declared to exist.
(c) In no case shall the conciliation commission substitute its discretion for that of the coastal State.
(d) The report of the conciliation commission shall be communicated to the appropriate international organizations.
(e) In negotiating agreements pursuant to articles 69 and 70, States Parties, unless they otherwise agree, shall include a clause on measures which they shall take in order to minimize the possibility of a disagreement concerning the interpretation or application of the agreement, and on how they should proceed if a disagreement nevertheless arises.

Article 298. Optional exceptions to applicability of section 2

1. When signing, ratifying or acceding to this Convention or at any time thereafter, a State may, without prejudice to the obligations arising under section 1, declare in writing that it does not accept any one or more of the procedures provided for in section 2 with respect to one or more of the following categories of disputes:
(a) (i) disputes concerning the interpretation or application of articles 15, 74 and 83 relating to sea boundary delimitations, or those involving historic bays or titles, provided that a State having made such a declaration shall, when such a dispute arises subsequent to the entry into force of this Convention and where no agreement within a reasonable period of time is reached in negotiations between the parties, at the request of any party to the dispute, accept submission of the matter to conciliation under Annex V, section 2; and provided further that any dispute that necessarily involves the concurrent consideration of any unsettled dispute concerning sovereignty or other rights over continental or insular land territory shall be excluded from such submission;
(ii) after the conciliation commission has presented its report, which shall state the reasons on which it is based, the parties shall negotiate an agreement on the basis of that report; if these negotiations do not result in an agreement, the parties shall, by mutual consent, submit the question to one of the procedures provided for in section 2, unless the parties otherwise agree;
(iii) this subparagraph does not apply to any sea boundary dispute finally settled by an arrangement between the parties, or to any such dispute which is to be settled in accordance with a bilateral or multilateral agreement binding upon those parties;
(b) disputes concerning military activities, including military activities by government vessels and aircraft engaged in non-commercial service, and disputes concerning law enforcement activities in regard to the exercise of sovereign rights or jurisdiction excluded from the jurisdiction of a court or tribunal under article 297, paragraph 2 or 3;
(c) disputes in respect of which the Security Council of the United Nations is exercising the functions assigned to it by the Charter of the United Nations, unless the Security Council decides to remove the matter from its agenda or calls upon the parties to settle it by the means provided for in this Convention.

2. A State Party which has made a declaration under paragraph 1 may at any time withdraw it, or agree to submit a dispute excluded by such declaration to any procedure specified in this Convention.

3. A State Party which has made a declaration under paragraph 1 shall not be entitled to submit any dispute falling within the excepted category of disputes to any procedure in this Convention as against another State Party, without the consent of that party.

4. If one of the States Parties has made a declaration under paragraph 1(a), any other State Party may submit any dispute falling within an excepted category against the declarant party to the procedure specified in such declaration.

5. A new declaration, or the withdrawal of a declaration, does not in any way affect proceedings pending before a court or tribunal in accordance with this article, unless the parties otherwise agree.

6. Declarations and notices of withdrawal of declarations under this article shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations, who shall transmit copies thereof to the States Parties.

Article 299. Right of the parties to agree upon a procedure

1. A dispute excluded under article 297 or excepted by a declaration made under article 298 from the dispute settlement procedures provided for in section 2 may be submitted to such procedures only by agreement of the parties to the dispute.

2. Nothing in this section impairs the right of the parties to the dispute to agree to some other procedure for the settlement of such dispute or to reach an amicable settlement.

Part XVI
GENERAL PROVISIONS

Article 300. Good faith and abuse of rights

States Parties shall fulfil in good faith the obligations assumed under this Convention and shall exercise the rights, jurisdiction and freedoms recognized in this Convention in a manner which would not constitute an abuse of right.

Article 301. Peaceful uses of the seas

In exercising their rights and performing their duties under this Convention, States Parties shall refrain from any threat or use of force against the territorial integrity or political independence of any State, or in any other manner inconsistent with the principles of international law embodied in the Charter of the United Nations.

Article 302. Disclosure of information

Without prejudice to the right of a State Party to resort to the procedures for the settlement of disputes provided for in this Convention, nothing in this Convention shall be deemed to require a State Party, in the fulfilment of its obligations under this Convention, to supply information the disclosure of which is contrary to the essential interests of its security.

Article 303. Archaeological and historical objects found at sea

1. States have the duty to protect objects of an archaeological and historical nature found at sea and shall cooperate for this purpose.

2. In order to control traffic in such objects, the coastal State may, in applying article 33, presume that their removal from the seabed in the zone referred to in that article without its approval would result in an infringement within its territory or territorial sea of the laws and regulations referred to in that article.

3. Nothing in this article affects the rights of identifiable owners, the law of salvage or other rules of admiralty, or laws and practices with respect to cultural exchanges.

4. This article is without prejudice to other international agreements and rules of international law regarding the protection of objects of an archaeological and historical nature.

Article 304. Responsibility and liability for damage

The provisions of this Convention regarding responsibility and liability for damage are without prejudice to the application of existing rules and the development of further rules regarding responsibility and liability under international law.

Part XVII
FINAL PROVISIONS

Article 305. Signature

1. This Convention shall be open for signature by:
(a) all States;
(b) Namibia, represented by the United Nations Council for Namibia;
(c) all self-governing associated States which have chosen that status in an act of self-determination supervised and approved by the United Nations in accordance with General Assembly resolution 1514 (XV) and which have competence over the matters governed by this Convention, including the competence to enter into treaties in respect of those matters;
(d) all self-governing associated States which, in accordance with their respective instruments of association, have competence over the matters governed by this Convention, including the competence to enter into treaties in respect of those matters;
(e) all territories which enjoy full internal self-government, recognized as such by the United Nations, but have not attained full independence in accordance with General Assembly resolution 1514 (XV) and which have competence over the matters governed by this Convention, including the competence to enter into treaties in respect of those matters;
(f) international organizations, in accordance with Annex IX.

2. This Convention shall remain open for signature until 9 December 1984 at the Ministry of Foreign Affairs of Jamaica and also, from 1 July 1983 until 9 December 1984, at United Nations Headquarters in New York.

Article 306. Ratification and formal confirmation

This Convention is subject to ratification by States and the other entities referred to in article 305, paragraph 1(b), (c), (d) and (e), and to formal confirmation, in accordance with Annex IX, by the entities referred to in article 305, paragraph 1(f). The instruments of ratification and of formal confirmation shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

Article 307. Accession

This Convention shall remain open for accession by States and the other entities referred to in article 305. Accession by the entities referred to in article 305, paragraph 1(f), shall be in accordance with Annex IX. The instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

Article 308. Entry into force

1. This Convention shall enter into force 12 months after the date of deposit of the sixtieth instrument of ratification or accession.

2. For each State ratifying or acceding to this Convention after the deposit of the sixtieth instrument of ratification or accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day following the deposit of its instrument of ratification or accession, subject to paragraph 1.

3. The Assembly of the Authority shall meet on the date of entry into force of this Convention and shall elect the Council of the Authority. The first Council shall be constituted in a manner consistent with the purpose of article 161 if the provisions of that article cannot be strictly applied.

4. The rules, regulations and procedures drafted by the Preparatory Commission shall apply provisionally pending their formal adoption by the Authority in accordance with Part XI.

5. The Authority and its organs shall act in accordance with resolution II of the Third United Nations Conference on the Law of the Sea relating to preparatory investment and with decisions of the Preparatory Commission taken pursuant to that resolution.

Article 309. Reservations and exceptions

No reservations or exceptions may be made to this Convention unless expressly permitted by other articles of this Convention.

Article 310. Declarations and statements

Article 309 does not preclude a State, when signing, ratifying or acceding to this Convention, from making declarations or statements, however phrased or named, with a view, inter alia, to the harmonization of its laws and regulations with the provisions of this Convention, provided that such declarations or statements do not purport to exclude or to modify the legal effect of the provisions of this Convention in their application to that State.

Article 311. Relation to other conventions and international agreements

1. This Convention shall prevail, as between States Parties, over the Geneva Conventions on the Law of the Sea of 29 April 1958.

2. This Convention shall not alter the rights and obligations of States Parties which arise from other agreements compatible with this Convention and which do not affect the enjoyment by other States Parties of their rights or the performance of their obligations under this Convention.

3. Two or more States Parties may conclude agreements modifying or suspending the operation of provisions of this Convention, applicable solely to the relations between them, provided that such agreements do not relate to a provision derogation from which is incompatible with the effective execution of the object and purpose of this Convention, and provided further that such agreements shall not affect the application of the basic principles embodied herein, and that the provisions of such agreements do not affect the enjoyment by other States Parties of their rights or the performance of their obligations under this Convention.

4. States Parties intending to conclude an agreement referred to in paragraph 3 shall notify the other States Parties through the depositary of this Convention of their intention to conclude the agreement and of the modification or suspension for which it provides.

5. This article does not affect international agreements expressly permitted or preserved by other articles of this Convention.

6. States Parties agree that there shall be no amendments to the basic principle relating to the common heritage of mankind set forth in article 136 and that they shall not be party to any agreement in derogation thereof.

Article 312. Amendment

1. After the expiry of a period of 10 years from the date of entry into force of this Convention, a State Party may, by written communication addressed to the Secretary-General of the United Nations, propose specific amendments to this Convention, other than those relating to activities in the Area, and request the convening of a conference to consider such proposed amendments. The Secretary-General shall circulate such communication to all States Parties. If, within 12 months from the date of the circulation of the communication, not less than one half of the States Parties reply favourably to the request, the Secretary-General shall convene the conference.

2. The decision-making procedure applicable at the amendment conference shall be the same as that applicable at the Third United Nations Conference on the Law of the Sea unless otherwise decided by the conference. The conference should make every effort to reach agreement on any amendments by way of consensus and there should be no voting on them until all efforts at consensus have been exhausted.

Article 313. Amendment by simplified procedure

1. A State Party may, by written communication addressed to the Secretary-General of the United Nations, propose an amendment to this Convention, other than an amendment relating to activities in the Area, to be adopted by the simplified procedure set forth in this article without convening a conference. The Secretary-General shall circulate the communication to all States Parties.

2. If, within a period of 12 months from the date of the circulation of the communication, a State Party objects to the proposed amendment or to the proposal for its adoption by the simplified procedure, the amendment shall be considered rejected. The Secretary-General shall immediately notify all States Parties accordingly.

3. If, 12 months from the date of the circulation of the communication, no State Party has objected to the proposed amendment or to the proposal for its adoption by the simplified procedure, the proposed amendment shall be considered adopted. The Secretary-General shall notify all States Parties that the proposed amendment has been adopted.

Article 314. Amendments to the provisions of this Convention relating exclusively to activities in the Area

1. A State Party may, by written communication addressed to the Secretary-General of the Authority, propose an amendment to the provisions of this Convention relating exclusively to activities in the Area, including Annex VI, section 4. The Secretary-General shall circulate such communication to all States Parties. The proposed amendment shall be subject to approval by the Assembly following its approval by the Council. Representatives of States Parties in those organs shall have full powers to consider and approve the proposed amendment. The proposed amendment as approved by the Council and the Assembly shall be considered adopted.

2. Before approving any amendment under paragraph 1, the Council and the Assembly shall ensure that it does not prejudice the system of exploration for and exploitation of the resources of the Area, pending the Review Conference in accordance with article 155.

Article 315. Signature, ratification of, accession to and authentic texts of amendments

1. Once adopted, amendments to this Convention shall be open for signature by States Parties for 12 months from the date of adoption, at United Nations Headquarters in New York, unless otherwise provided in the amendment itself.

2. Articles 306, 307 and 320 apply to all amendments to this Convention.

Article 316. Entry into force of amendments

1. Amendments to this Convention, other than those referred to in paragraph 5, shall enter into force for the States Parties ratifying or acceding to them on the thirtieth day following the deposit of instruments of ratification or accession by two thirds of the States Parties or by 60 States Parties, whichever is greater. Such amendments shall not affect the enjoyment by other States Parties of their rights or the performance of their obligations under this Convention.

2. An amendment may provide that a larger number of ratifications or accessions shall be required for its entry into force than are required by this article.

3. For each State Party ratifying or acceding to an amendment referred to in paragraph 1 after the deposit of the required number of instruments of ratification or accession, the amendment shall enter into force on the thirtieth day following the deposit of its instrument of ratification or accession.

4. A State which becomes a Party to this Convention after the entry into force of an amendment in accordance with paragraph 1 shall, failing an expression of a different intention by that State:
(a) be considered as a Party to this Convention as so amended; and
(b) be considered as a Party to the unamended Convention in relation to any State Party not bound by the amendment.

5. Any amendment relating exclusively to activities in the Area and any amendment to Annex VI shall enter into force for all States Parties one year following the deposit of instruments of ratification or accession by three fourths of the States Parties.

6. A State which becomes a Party to this Convention after the entry into force of amendments in accordance with paragraph 5 shall be considered as a Party to this Convention as so amended.

Article 317. Denunciation

1. A State Party may, by written notification addressed to the Secretary-General of the United Nations, denounce this Convention and may indicate its reasons. Failure to indicate reasons shall not affect the validity of the denunciation. The denunciation shall take effect one year after the date of receipt of the notification, unless the notification specifies a later date.

2. A State shall not be discharged by reason of the denunciation from the financial and contractual obligations which accrued while it was a Party to this Convention, nor shall the denunciation affect any right, obligation or legal situation of that State created through the execution of this Convention prior to its termination for that State.

3. The denunciation shall not in any way affect the duty of any State Party to fulfil any obligation embodied in this Convention to which it would be subject under international law independently of this Convention.

Article 318. Status of Annexes

The Annexes form an integral part of this Convention and, unless expressly provided otherwise, a reference to this Convention or to one of its Parts includes a reference to the Annexes relating thereto.

Article 319. Depositary

1. The Secretary-General of the United Nations shall be the depositary of this Convention and amendments thereto.

2. In addition to his functions as depositary, the Secretary-General shall:
(a) report to all States Parties, the Authority and competent international organizations on issues of a general nature that have arisen with respect to this Convention;
(b) notify the Authority of ratifications and formal confirmations of and accessions to this Convention and amendments thereto, as well as of denunciations of this Convention;
(c) notify States Parties of agreements in accordance with article 311, paragraph 4;
(d) circulate amendments adopted in accordance with this Convention to States Parties for ratification or accession;
(e) convene necessary meetings of States Parties in accordance with this Convention.

3. (a) The Secretary-General shall also transmit to the observers referred to in article 156:
(i) reports referred to in paragraph 2(a);
(ii) notifications referred to in paragraph 2(b) and (c); and
(iii) texts of amendments referred to in paragraph 2(d), for their information.
(b) The Secretary-General shall also invite those observers to participate as observers at meetings of States Parties referred to in paragraph 2(e).

Article 320. Authentic texts

The original of this Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall, subject to article 305, paragraph 2, be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

In witness whereof, the undersigned Plenipotentiaries, being duly authorized thereto, have signed this Convention.

Done at Montego Bay, this tenth day of December, one thousand nine hundred and eighty-two.

Annex I

HIGHLY MIGRATORY SPECIES

1. Albacore tuna: Thunnus alalunga.
2. Bluefin tuna: Thunnus thynnus.
3. Bigeye tuna: Thunnus obesus.
4. Skipjack tuna: Katsuwonus pelamis.
5. Yellowfin tuna: Thunnus albacares.
6. Blackfin tuna: Thunnus atlanticus.
7. Little tuna: Euthynnus alletteratus; Euthynnus affinis.
8. Southern bluefin tuna: Thunnus maccoyii.
9. Frigate mackerel: Auxis thazard; Auxis rochei.
10. Pomfrets: Family Bramidae.
11. Marlins: Tetrapturus angustirostris; Tetrapturus belone; Tetrapturus pfluegeri; Tetrapturus albidus; Tetrapturus audax; Tetrapturus georgei; Makaira mazara; Makaira indica; Makaira nigricans.
12. Sail-fishes: Istiophorus platypterus; Istiophorus albicans.
13. Swordfish: Xiphias gladius.
14. Sauries: Scomberesox saurus; Cololabis saira; Cololabis adocetus; Scomberesox saurus scombroides.
15. Dolphin: Coryphaena hippurus; Coryphaena equiselis.
16. Oceanic sharks: Hexanchus griseus; Cetorhinus maximus; Family Alopiidae; Rhincodon typus; Family Carcharhinidae; Family Sphyrnidae; Family Isurida.
17. Cetaceans: Family Physeteridae; Family Balaenopteridae; Family Balaenidae; Family Eschrichtiidae; Family Monodontidae; Family Ziphiidae; Family Delphinidae.

Annex II

COMMISSION ON THE LIMITS OF THE CONTINENTAL SHELF

Article 1

In accordance with the provisions of article 76, a Commission on the Limits of the Continental Shelf beyond 200 nautical miles shall be established in conformity with the following articles.

Article 2

1. The Commission shall consist of 21 members who shall be experts in the field of geology, geophysics or hydrography, elected by States Parties to this Convention from among their nationals, having due regard to the need to ensure equitable geographical representation, who shall serve in their personal capacities.

2. The initial election shall be held as soon as possible but in any case within 18 months after the date of entry into force of this Convention. At least three months before the date of each election, the Secretary-General of the United Nations shall address a letter to the States Parties, inviting the submission of nominations, after appropriate regional consultations, within three months. The Secretary-General shall prepare a list in alphabetical order of all persons thus nominated and shall submit it to all the States Parties.

3. Elections of the members of the Commission shall be held at a meeting of States Parties convened by the Secretary-General at United Nations Headquarters. At that meeting, for which two thirds of the States Parties shall constitute a quorum, the persons elected to the Commission shall be those nominees who obtain a two-thirds majority of the votes of the representatives of States Parties present and voting. Not less than three members shall be elected from each geographical region.

4. The members of the Commission shall be elected for a term of five years. They shall be eligible for re-election.

5. The State Party which submitted the nomination of a member of the Commission shall defray the expenses of that member while in performance of Commission duties. The coastal State concerned shall defray the expenses incurred in respect of the advice referred to in article 3, paragraph 1(b), of this Annex. The secretariat of the Commission shall be provided by the Secretary-General of the United Nations.

Article 3

1. The functions of the Commission shall be:
(a) to consider the data and other material submitted by coastal States concerning the outer limits of the continental shelf in areas where those limits extend beyond 200 nautical miles, and to make recommendations in accordance with article 76 and the Statement of Understanding adopted on 29 August 1980 by the Third United Nations Conference on the Law of the Sea;
(b) to provide scientific and technical advice, if requested by the coastal State concerned during the preparation of the data referred to in subparagraph (a).

2. The Commission may cooperate, to the extent considered necessary and useful, with the Intergovernmental Oceanographic Commission of UNESCO, the International Hydrographic Organization and other competent international organizations with a view to exchanging scientific and technical information which might be of assistance in discharging the Commission’s responsibilities.

Article 4

Where a coastal State intends to establish, in accordance with article 76, the outer limits of its continental shelf beyond 200 nautical miles, it shall submit particulars of such limits to the Commission along with supporting scientific and technical data as soon as possible but in any case within 10 years of the entry into force of this Convention for that State. The coastal State shall at the same time give the names of any Commission members who have provided it with scientific and technical advice.

Article 5

Unless the Commission decides otherwise, the Commission shall function by way of sub-commissions composed of seven members, appointed in a balanced manner taking into account the specific elements of each submission by a coastal State. Nationals of the coastal State making the submission who are members of the Commission and any Commission member who has assisted a coastal State by providing scientific and technical advice with respect to the delineation shall not be a member of the sub-commission dealing with that submission but has the right to participate as a member in the proceedings of the Commission concerning the said submission. The coastal State which has made a submission to the Commission may send its representatives to participate in the relevant proceedings without the right to vote.

Article 6

1. The sub-commission shall submit its recommendations to the Commission.

2. Approval by the Commission of the recommendations of the sub-commission shall be by a majority of two thirds of Commission members present and voting.

3. The recommendations of the Commission shall be submitted in writing to the coastal State which made the submission and to the Secretary-General of the United Nations.

Article 7

Coastal States shall establish the outer limits of the continental shelf in conformity with the provisions of article 76, paragraph 8, and in accordance with the appropriate national procedures.

Article 8

In the case of disagreement by the coastal State with the recommendations of the Commission, the coastal State shall, within a reasonable time, make a revised or new submission to the Commission.

Article 9

The actions of the Commission shall not prejudice matters relating to delimitation of boundaries between States with opposite or adjacent coasts.

Annex III

BASIC CONDITIONS OF PROSPECTING, EXPLORATION AND EXPLOITATION

Article 1. Title to minerals

Title to minerals shall pass upon recovery in accordance with this Convention.

Article 2. Prospecting

1. (a) The Authority shall encourage prospecting in the Area.
(b) Prospecting shall be conducted only after the Authority has received a satisfactory written undertaking that the proposed prospector will comply with this Convention and the relevant rules, regulations and procedures of the Authority concerning cooperation in the training programmes referred to in articles 143 and 144 and the protection of the marine environment, and will accept verification by the Authority of compliance therewith. The proposed prospector shall, at the same time, notify the Authority of the approximate area or areas in which prospecting is to be conducted.
(c) Prospecting may be conducted simultaneously by more than one prospector in the same area or areas.

2. Prospecting shall not confer on the prospector any rights with respect to resources. A prospector may, however, recover a reasonable quantity of minerals to be used for testing.

Article 3. Exploration and exploitation

1. The Enterprise, States Parties, and the other entities referred to in article 153, paragraph 2(b), may apply to the Authority for approval of plans of work for activities in the Area.

2. The Enterprise may apply with respect to any part of the Area, but applications by others with respect to reserved areas are subject to the additional requirements of article 9 of this Annex.

3. Exploration and exploitation shall be carried out only in areas specified in plans of work referred to in article 153, paragraph 3, and approved by the Authority in accordance with this Convention and the relevant rules, regulations and procedures of the Authority.

4. Every approved plan of work shall:
(a) be in conformity with this Convention and the rules, regulations and procedures of the Authority;
(b) provide for control by the Authority of activities in the Area in accordance with article 153, paragraph 4;
(c) confer on the operator, in accordance with the rules, regulations and procedures of the Authority, the exclusive right to explore for and exploit the specified categories of resources in the area covered by the plan of work. If, however, the applicant presents for approval a plan of work covering only the stage of exploration or the stage of exploitation, the approved plan of work shall confer such exclusive right with respect to that stage only.

5. Upon its approval by the Authority, every plan of work, except those presented by the Enterprise, shall be in the form of a contract concluded between the Authority and the applicant or applicants.

Article 4. Qualifications of applicants

1. Applicants, other than the Enterprise, shall be qualified if they have the nationality or control and sponsorship required by article 153, paragraph 2(b), and if they follow the procedures and meet the qualification standards set forth in the rules, regulations and procedures of the Authority.

2. Except as provided in paragraph 6, such qualification standards shall relate to the financial and technical capabilities of the applicant and his performance under any previous contracts with the Authority.

3. Each applicant shall be sponsored by the State Party of which it is a national unless the applicant has more than one nationality, as in the case of a partnership or consortium of entities from several States, in which event all States Parties involved shall sponsor the application, or unless the applicant is effectively controlled by another State Party or its nationals, in which event both States Parties shall sponsor the application. The criteria and procedures for implementation of the sponsorship requirements shall be set forth in the rules, regulations and procedures of the Authority.

4. The sponsoring State or States shall, pursuant to article 139, have the responsibility to ensure, within their legal systems, that a contractor so sponsored shall carry out activities in the Area in conformity with the terms of its contract and its obligations under this Convention. A sponsoring State shall not, however, be liable for damage caused by any failure of a contractor sponsored by it to comply with its obligations if that State Party has adopted laws and regulations and taken administrative measures which are, within the framework of its legal system, reasonably appropriate for securing compliance by persons under its jurisdiction.

5. The procedures for assessing the qualifications of States Parties which are applicants shall take into account their character as States.

6. The qualification standards shall require that every applicant, without exception, shall as part of his application undertake:
(a) to accept as enforceable and comply with the applicable obligations created by the provisions of Part XI, the rules, regulations and procedures of the Authority, the decisions of the organs of the Authority and terms of his contracts with the Authority;
(b) to accept control by the Authority of activities in the Area, as authorized by this Convention;
(c) to provide the Authority with a written assurance that his obligations under the contract will be fulfilled in good faith;
(d) to comply with the provisions on the transfer of technology set forth in article 5 of this Annex.

Article 5. Transfer of technology

1. When submitting a plan of work, every applicant shall make available to the Authority a general description of the equipment and methods to be used in carrying out activities in the Area, and other relevant non-proprietary information about the characteristics of such technology and information as to where such technology is available.

2. Every operator shall inform the Authority of revisions in the description and information made available pursuant to paragraph 1 whenever a substantial technological change or innovation is introduced.

3. Every contract for carrying out activities in the Area shall contain the following undertakings by the contractor:
(a) to make available to the Enterprise on fair and reasonable commercial terms and conditions, whenever the Authority so requests, the technology which he uses in carrying out activities in the Area under the contract, which the contractor is legally entitled to transfer. This shall be done by means of licences or other appropriate arrangements which the contractor shall negotiate with the Enterprise and which shall be set forth in a specific agreement supplementary to the contract. This undertaking may be invoked only if the Enterprise finds that it is unable to obtain the same or equally efficient and useful technology on the open market on fair and reasonable commercial terms and conditions;
(b) to obtain a written assurance from the owner of any technology used in carrying out activities in the Area under the contract, which is not generally available on the open market and which is not covered by subparagraph (a), that the owner will, whenever the Authority so requests, make that technology available to the Enterprise under licence or other appropriate arrangements and on fair and reasonable commercial terms and conditions, to the same extent as made available to the contractor. If this assurance is not obtained, the technology in question shall not be used by the contractor in carrying out activities in the Area;
(c) to acquire from the owner by means of an enforceable contract, upon the request of the Enterprise and if it is possible to do so without substantial cost to the contractor, the legal right to transfer to the Enterprise any technology used by the contractor, in carrying out activities in the Area under the contract, which the contractor is otherwise not legally entitled to transfer and which is not generally available on the open market. In cases where there is a substantial corporate relationship between the contractor and the owner of the technology, the closeness of this relationship and the degree of control or influence shall be relevant to the determination whether all feasible measures have been taken to acquire such a right. In cases where the contractor exercises effective control over the owner, failure to acquire from the owner the legal right shall be considered relevant to the contractor’s qualification for any subsequent application for approval of a plan of work;
(d) to facilitate, upon the request of the Enterprise, the acquisition by the Enterprise of any technology covered by subparagraph (b), under licence or other appropriate arrangements and on fair and reasonable commercial terms and conditions, if the Enterprise decides to negotiate directly with the owner of the technology;
(e) to take the same measures as are prescribed in subparagraphs (a), (b), (c) and (d) for the benefit of a developing State or group of developing States which has applied for a contract under article 9 of this Annex, provided that these measures shall be limited to the exploitation of the part of the area proposed by the contractor which has been reserved pursuant to article 8 of this Annex and provided that activities under the contract sought by the developing State or group of developing States would not involve transfer of technology to a third State or the nationals of a third State. The obligation under this provision shall only apply with respect to any given contractor where technology has not been requested by the Enterprise or transferred by that contractor to the Enterprise.

4. Disputes concerning undertakings required by paragraph 3, like other provisions of the contracts, shall be subject to compulsory settlement in accordance with Part XI and, in cases of violation of these undertakings, suspension or termination of the contract or monetary penalties may be ordered in accordance with article 18 of this Annex. Disputes as to whether offers made by the contractor are within the range of fair and reasonable commercial terms and conditions may be submitted by either party to binding commercial arbitration in accordance with the UNCITRAL Arbitration Rules or such other arbitration rules as may be prescribed in the rules, regulations and procedures of the Authority. If the finding is that the offer made by the contractor is not within the range of fair and reasonable commercial terms and conditions, the contractor shall be given 45 days to revise his offer to bring it within that range before the Authority takes any action in accordance with article 18 of this Annex.

5. If the Enterprise is unable to obtain on fair and reasonable commercial terms and conditions appropriate technology to enable it to commence in a timely manner the recovery and processing of minerals from the Area, either the Council or the Assembly may convene a group of States Parties composed of those which are engaged in activities in the Area, those which have sponsored entities which are engaged in activities in the Area and other States Parties having access to such technology. This group shall consult together and shall take effective measures to ensure that such technology is made available to the Enterprise on fair and reasonable commercial terms and conditions. Each such State Party shall take all feasible measures to this end within its own legal system.

6. In the case of joint ventures with the Enterprise, transfer of technology will be in accordance with the terms of the joint venture agreement.

7. The undertakings required by paragraph 3 shall be included in each contract for the carrying out of activities in the Area until 10 years after the commencement of commercial production by the Enterprise, and may be invoked during that period.

8. For the purposes of this article, “technology”  means the specialized equipment and technical know-how, including manuals, designs, operating instructions, training and technical advice and assistance, necessary to assemble, maintain and operate a viable system and the legal right to use these items for that purpose on a non-exclusive basis.

Article 6. Approval of plans of work

1. Six months after the entry into force of this Convention, and thereafter each fourth month, the Authority shall take up for consideration proposed plans of work.

2. When considering an application for approval of a plan of work in the form of a contract, the Authority shall first ascertain whether:
(a) the applicant has complied with the procedures established for applications in accordance with article 4 of this Annex and has given the Authority the undertakings and assurances required by that article. In cases of non-compliance with these procedures or in the absence of any of these undertakings and assurances, the applicant shall be given 45 days to remedy these defects;
(b) the applicant possesses the requisite qualifications provided for in article 4 of this Annex.

3. All proposed plans of work shall be taken up in the order in which they are received. The proposed plans of work shall comply with and be governed by the relevant provisions of this Convention and the rules, regulations and procedures of the Authority, including those on operational requirements, financial contributions and the undertakings concerning the transfer of technology. If the proposed plans of work conform to these requirements, the Authority shall approve them provided that they are in accordance with the uniform and non-discriminatory requirements set forth in the rules, regulations and procedures of the Authority, unless:
(a) part or all of the area covered by the proposed plan of work is included in an approved plan of work or a previously submitted proposed plan of work which has not yet been finally acted on by the Authority;
(b) part or all of the area covered by the proposed plan of work is disapproved by the Authority pursuant to article 162, paragraph 2(x); or
(c) the proposed plan of work has been submitted or sponsored by a State Party which already holds:
(i) plans of work for exploration and exploitation of polymetallic nodules in non-reserved areas that, together with either part of the area covered by the application for a plan of work, exceed in size 30 per cent of a circular area of 400,000 square kilometres surrounding the centre of either part of the area covered by the proposed plan of work;
(ii) plans of work for the exploration and exploitation of polymetallic nodules in non-reserved areas which, taken together, constitute 2 per cent of the total seabed area which is not reserved or disapproved for exploitation pursuant to article 162, paragraph (2)(x).

4. For the purpose of the standard set forth in paragraph 3(c), a plan of work submitted by a partnership or consortium shall be counted on a pro rata basis among the sponsoring States Parties involved in accordance with article 4, paragraph 3, of this Annex. The Authority may approve plans of work covered by paragraph 3(c) if it determines that such approval would not permit a State Party or entities sponsored by it to monopolize the conduct of activities in the Area or to preclude other States Parties from activities in the Area.

5. Notwithstanding paragraph 3(a), after the end of the interim period specified in article 151, paragraph 3, the Authority may adopt by means of rules, regulations and procedures other procedures and criteria consistent with this Convention for deciding which applicants shall have plans of work approved in cases of selection among applicants for a proposed area. These procedures and criteria shall ensure approval of plans of work on an equitable and non-discriminatory basis.

Article 7. Selection among applicants for production authorizations

1. Six months after the entry into force of this Convention, and thereafter each fourth month, the Authority shall take up for consideration applications for production authorizations submitted during the immediately preceding period. The Authority shall issue the authorizations applied for if all such applications can be approved without exceeding the production limitation or contravening the obligations of the Authority under a commodity agreement or arrangement to which it has become a party, as provided in article 151.

2. When a selection must be made among applicants for production authorizations because of the production limitation set forth in article 151, paragraphs 2 to 7, or because of the obligations of the Authority under a commodity agreement or arrangement to which it has become a party, as provided for in article 151, paragraph 1, the Authority shall make the selection on the basis of objective and non-discriminatory standards set forth in its rules, regulations and procedures.

3. In the application of paragraph 2, the Authority shall give priority to those applicants which:
(a) give better assurance of performance, taking into account their financial and technical qualifications and their performance, if any, under previously approved plans of work;
(b) provide earlier prospective financial benefits to the Authority, taking into account when commercial production is scheduled to begin;
(c) have already invested the most resources and effort in prospecting or exploration.

4. Applicants which are not selected in any period shall have priority in subsequent periods until they receive a production authorization.

5. Selection shall be made taking into account the need to enhance opportunities for all States Parties, irrespective of their social and economic systems or geographical locations so as to avoid discrimination against any State or system, to participate in activities in the Area and to prevent monopolization of those activities.

6. Whenever fewer reserved areas than non-reserved areas are under exploitation, applications for production authorizations with respect to reserved areas shall have priority.

7. The decisions referred to in this article shall be taken as soon as possible after the close of each period.

Article 8. Reservation of areas

Each application, other than those submitted by the Enterprise or by any other entities for reserved areas, shall cover a total area, which need not be a single continuous area, sufficiently large and of sufficient estimated commercial value to allow two mining operations. The applicant shall indicate the coordinates dividing the area into two parts of equal estimated commercial value and submit all the data obtained by him with respect to both parts. Without prejudice to the powers of the Authority pursuant to article 17 of this Annex, the data to be submitted concerning polymetallic nodules shall relate to mapping, sampling, the abundance of nodules, and their metal content. Within 45 days of receiving such data, the Authority shall designate which part is to be reserved solely for the conduct of activities by the Authority through the Enterprise or in association with developing States. This designation may be deferred for a further period of 45 days if the Authority requests an independent expert to assess whether all data required by this article has been submitted. The area designated shall become a reserved area as soon as the plan of work for the non-reserved area is approved and the contract is signed.

Article 9. Activities in reserved areas

1. The Enterprise shall be given an opportunity to decide whether it intends to carry out activities in each reserved area. This decision may be taken at any time, unless a notification pursuant to paragraph 4 is received by the Authority, in which event the Enterprise shall take its decision within a reasonable time. The Enterprise may decide to exploit such areas in joint ventures with the interested State or entity.

2. The Enterprise may conclude contracts for the execution of part of its activities in accordance with Annex IV, article 12. It may also enter into joint ventures for the conduct of such activities with any entities which are eligible to carry out activities in the Area pursuant to article 153, paragraph 2(b). When considering such joint ventures, the Enterprise shall offer to States Parties which are developing States and their nationals the opportunity of effective participation.

3. The Authority may prescribe, in its rules, regulations and procedures, substantive and procedural requirements and conditions with respect to such contracts and joint ventures.

4. Any State Party which is a developing State or any natural or juridical person sponsored by it and effectively controlled by it or by other developing State which is a qualified applicant, or any group of the foregoing, may notify the Authority that it wishes to submit a plan of work pursuant to article 6 of this Annex with respect to a reserved area. The plan of work shall be considered if the Enterprise decides, pursuant to paragraph 1, that it does not intend to carry out activities in that area.

Article 10. Preference and priority among applicants

An operator who has an approved plan of work for exploration only, as provided in article 3, paragraph 4(c), of this Annex shall have a preference and a priority among applicants for a plan of work covering exploitation of the same area and resources. However, such preference or priority may be withdrawn if the operator’s performance has not been satisfactory.

Article 11. Joint arrangements

1. Contracts may provide for joint arrangements between the contractor and the Authority through the Enterprise, in the form of joint ventures or production sharing, as well as any other form of joint arrangement, which shall have the same protection against revision, suspension or termination as contracts with the Authority.

2. Contractors entering into such joint arrangements with the Enterprise may receive financial incentives as provided for in article 13 of this Annex.

3. Partners in joint ventures with the Enterprise shall be liable for the payments required by article 13 of this Annex to the extent of their share in the joint ventures, subject to financial incentives as provided for in that article.

Article 12. Activities carried out by the Enterprise

1. Activities in the Area carried out by the Enterprise pursuant to article 153, paragraph 2(a), shall be governed by Part XI, the rules, regulations and procedures of the Authority and its relevant decisions.

2. Any plan of work submitted by the Enterprise shall be accompanied by evidence supporting its financial and technical capabilities.

Article 13. Financial terms of contracts

1. In adopting rules, regulations and procedures concerning the financial terms of a contract between the Authority and the entities referred to in article 153, paragraph 2(b), and in negotiating those financial terms in accordance with Part XI and those rules, regulations and procedures, the Authority shall be guided by the following objectives:
(a) to ensure optimum revenues for the Authority from the proceeds of commercial production;
(b) to attract investments and technology to the exploration and exploitation of the Area;
(c) to ensure equality of financial treatment and comparable financial obligations for contractors;
(d) to provide incentives on a uniform and non-discriminatory basis for contractors to undertake joint arrangements with the Enterprise and developing States or their nationals, to stimulate the transfer of technology thereto, and to train the personnel of the Authority and of developing States;
(e) to enable the Enterprise to engage in seabed mining effectively at the same time as the entities referred to in article 153, paragraph 2(b); and
(f) to ensure that, as a result of the financial incentives provided to contractors under paragraph 14, under the terms of contracts reviewed in accordance with article 19 of this Annex or under the provisions of article 11 of this Annex with respect to joint ventures, contractors are not subsidized so as to be given an artificial competitive advantage with respect to land-based miners.

2. A fee shall be levied for the administrative cost of processing an application for approval of a plan of work in the form of a contract and shall be fixed at an amount of $US 500,000 per application. The amount of the fee shall be reviewed from time to time by the Council in order to ensure that it covers the administrative cost incurred. If such administrative cost incurred by the Authority in processing an application is less than the fixed amount, the Authority shall refund the difference to the applicant.

3. A contractor shall pay an annual fixed fee of $US 1 million from the date of entry into force of the contract. If the approved date of commencement of commercial production is postponed because of a delay in issuing the production authorization, in accordance with article 151, the annual fixed fee shall be waived for the period of postponement. From the date of commencement of commercial production, the contractor shall pay either the production charge or the annual fixed fee, whichever is greater.

4. Within a year of the date of commencement of commercial production, in conformity with paragraph 3, a contractor shall choose to make his financial contribution to the Authority by either:
(a) paying a production charge only; or
(b) paying a combination of a production charge and a share of net proceeds.

5. (a) If a contractor chooses to make his financial contribution to the Authority by paying a production charge only, it shall be fixed at a percentage of the market value of the processed metals produced from the polymetallic nodules recovered from the area covered by the contract. This percentage shall be fixed as follows:
(i) years 1–10 of commercial production                 5 per cent
(ii) years 11 to the end of commercial production   12 per cent
(b) The said market value shall be the product of the quantity of the processed metals produced from the polymetallic nodules extracted from the area covered by the contract and the average price for those metals during the relevant accounting year, as defined in paragraphs 7 and 8.

6. If a contractor chooses to make his financial contribution to the Authority by paying a combination of a production charge and a share of net proceeds, such payments shall be determined as follows:
(a) The production charge shall be fixed at a percentage of the market value, determined in accordance with subpara-graph (b), of the processed metals produced from the polymetallic nodules recovered from the area covered by the contract. This percentage shall be fixed as follows:
(i) first period of commercial production          2 per cent
(ii) second period of commercial production     4 per cent.
If, in the second period of commercial production, as defined in subparagraph (d), the return on investment in any accounting year as defined in subparagraph (m) falls below 15 per cent as a result of the payment of the production charge at 4 per cent, the production charge shall be 2 per cent instead of 4 per cent in that accounting year.
(b) The said market value shall be the product of the quantity of the processed metals produced from the polymetallic nodules recovered from the area covered by the contract and the average price for those metals during the relevant accounting year as defined in paragraphs 7 and 8.
(c) (i) The Authority’s share of net proceeds shall be taken out of that portion of the contractor’s net proceeds which is attributable to the mining of the resources of the area covered by the contract, referred to hereinafter as attributable net proceeds.
(ii) The Authority’s share of attributable net proceeds shall be determined in accordance with the following incremental schedule:

Proportion of attributable net proceeds

Share of the Authority

First period of commercial production Second period of commercial production
That portion representing a return on investment which is greater than 0 per cent, but less than 10 per cent 35 per cent 40 per cent
That portion representing a return on investment which is 10 per cent or greater, but less than 20 per cent 42.5 per cent 50 per cent
That portion representing a return on investment which is 20 per cent or greater 50 per cent 70 per cent

(d) (i) The first period of commercial production referred to in subparagraphs (a) and (c) shall commence in the first accounting year of commercial production and terminate in the accounting year in which the contractor’s development costs with interest on the unrecovered portion thereof are fully recovered by his cash surplus, as follows:
In the first accounting year during which development costs are incurred, unrecovered development costs shall equal the development costs less cash surplus in that year. In each subsequent accounting year, unrecovered development costs shall equal the unrecovered development costs at the end of the preceding accounting year, plus interest thereon at the rate of 10 per cent per annum, plus development costs incurred in the current accounting year and less contractor’s cash surplus in the current accounting year. The accounting year in which unrecovered development costs become zero for the first time shall be the accounting year in which the contractor’s development costs with interest on the unrecovered portion thereof are fully recovered by his cash surplus. The contractor’s cash surplus in any accounting year shall be his gross proceeds less his operating costs and less his payments to the Authority under subparagraph (c).
(ii) The second period of commercial production shall commence in the accounting year following the termination of the first period of commercial production and shall continue until the end of the contract.
(e) “Attributable net proceeds” means the product of the contractor’s net proceeds and the ratio of the development costs in the mining sector to the contractor’s development costs. If the contractor engages in mining, transporting polymetallic nodules and production primarily of three processed metals, namely, cobalt, copper and nickel, the amount of attributable net proceeds shall not be less than 25 per cent of the contractor’s net proceeds. Subject to subparagraph (n), in all other cases, including those where the contractor engages in mining, transporting polymetallic nodules, and production primarily of four processed metals, namely, cobalt, copper, manganese and nickel, the Authority may, in its rules, regulations and procedures, prescribe appropriate floors which shall bear the same relationship to each case as the 25 per cent floor does to the three-metal case.
(f) “Contractor’s net proceeds” means the contractor’s gross proceeds less his operating costs and less the recovery of his development costs as set out in subparagraph (j).
(g) (i) If the contractor engages in mining, transporting polymetallic nodules and production of processed metals, “contractor’s gross proceeds” means the gross revenues from the sale of the processed metals and any other monies deemed reasonably attributable to operations under the contract in accordance with the financial rules, regulations and procedures of the Authority.
(ii) In all cases other than those specified in subparagraphs (g)(i) and (n)(iii), “contractor’s gross proceeds” means the gross revenues from the sale of the semi-processed metals from the polymetallic nodules recovered from the area covered by the contract, and any other monies deemed reasonably attributable to operations under the contract in accordance with the financial rules, regulations and procedures of the Authority.
(h) “Contractor’s development costs” means:
(i) all expenditures incurred prior to the commencement of commercial production which are directly related to the development of the productive capacity of the area covered by the contract and the activities related thereto for operations under the contract in all cases other than that specified in subparagraph (n), in conformity with generally recognized accounting principles, including, inter alia, costs of machinery, equipment, ships, processing plant, construction, buildings, land, roads, prospecting and exploration of the area covered by the contract, research and development, interest, required leases, licences and fees; and
(ii) expenditures similar to those set forth in (i) above incurred subsequent to the commencement of commercial production and necessary to carry out the plan of work, except those chargeable to operating costs.
(i) The proceeds from the disposal of capital assets and the market value of those capital assets which are no longer required for operations under the contract and which are not sold shall be deducted from the contractor’s development costs during the relevant accounting year. When these deductions exceed the contractor’s development costs the excess shall be added to the contractor’s gross proceeds.
(j) The contractor’s development costs incurred prior to the commencement of commercial production referred to in subparagraphs (h)(i) and (n)(iv) shall be recovered in 10 equal annual instalments from the date of commencement of commercial production. The contractor’s development costs incurred subsequent to the commencement of commercial production referred to in subparagraphs (h)(ii) and (n)(iv) shall be recovered in 10 or fewer equal annual instalments so as to ensure their complete recovery by the end of the contract.
(k) “Contractor’s operating costs” means all expenditures incurred after the commencement of commercial production in the operation of the productive capacity of the area covered by the contract and the activities related thereto for operations under the contract, in conformity with generally recognized accounting principles, including, inter alia, the annual fixed fee or the production charge, whichever is greater, expenditures for wages, salaries, employee benefits, materials, services, transporting, processing and marketing costs, interest, utilities, preservation of the marine environment, overhead and administrative costs specifically related to operations under the contract, and any net operating losses carried forward or backward as specified herein. Net operating losses may be carried forward for two consecutive years except in the last two years of the contract in which case they may be carried backward to the two preceding years.
(l) If the contractor engages in mining, transporting of polymetallic nodules, and production of processed and semi-processed metals, “development costs of the mining sector” means the portion of the contractor’s development costs which is directly related to the mining of the resources of the area covered by the contract, in conformity with generally recognized accounting principles, and the financial rules, regulations and procedures of the Authority, including, inter alia, application fee, annual fixed fee and, where applicable, costs of prospecting and exploration of the area covered by the contract, and a portion of research and development costs.
(m) “Return on investment” in any accounting year means the ratio of attributable net proceeds in that year to the development costs of the mining sector. For the purpose of computing this ratio the development costs of the mining sector shall include expenditures on new or replacement equipment in the mining sector less the original cost of the equipment replaced.
(n) If the contractor engages in mining only:
(i) “attributable net proceeds” means the whole of the contractor’s net proceeds;
(ii) “contractor’s net proceeds” shall be as defined in subparagraph (f);
(iii) “contractor’s gross proceeds” means the gross revenues from the sale of the polymetallic nodules, and any other monies deemed reasonably attributable to operations under the contract in accordance with the financial rules, regulations and procedures of the Authority;
(iv) “contractor’s development costs” means all expenditures incurred prior to the commencement of commercial production as set forth in subparagraph (h)(i), and all expenditures incurred subsequent to the commencement of commercial production as set forth in subparagraph (h)(ii), which are directly related to the mining of the resources of the area covered by the contract, in conformity with generally recognized accounting principles;
(v) “contractor’s operating costs” means the contractor’s operating costs as in subparagraph (k) which are directly related to the mining of the resources of the area covered by the contract in conformity with generally recognized accounting principles;
(vi) “return on investment” in any accounting year means the ratio of the contractor’s net proceeds in that year to the contractor’s development costs. For the purpose of computing this ratio, the contractor’s development costs shall include expenditures on new or replacement equipment less the original cost of the equipment replaced.
(o) The costs referred to in subparagraphs (h), (k), (l) and (n) in respect of interest paid by the contractor shall be allowed to the extent that, in all the circumstances, the Authority approves, pursuant to article 4, paragraph 1, of this Annex, the debt-equity ratio and the rates of interest as reasonable, having regard to existing commercial practice.
(p) The costs referred to in this paragraph shall not be interpreted as including payments of corporate income taxes or similar charges levied by States in respect of the operations of the contractor.

7. (a) “Processed metals”, referred to in paragraphs 5 and 6, means the metals in the most basic form in which they are customarily traded on international terminal markets. For this purpose, the Authority shall specify, in its financial rules, regulations and procedures, the relevant international terminal market. For the metals which are not traded on such markets, “processed metals” means the metals in the most basic form in which they are customarily traded in representative arm’s length transactions.
(b) If the Authority cannot otherwise determine the quantity of the processed metals produced from the polymetallic nodules recovered from the area covered by the contract referred to in paragraphs 5(b) and 6(b), the quantity shall be determined on the basis of the metal content of the nodules, processing recovery efficiency and other relevant factors, in accordance with the rules, regulations and procedures of the Authority and in conformity with generally recognized accounting principles.

8. If an international terminal market provides a representative pricing mechanism for processed metals, polymetallic nodules and semi-processed metals from the nodules, the average price on that market shall be used. In all other cases, the Authority shall, after consulting the contractor, determine a fair price for the said products in accordance with paragraph 9.

9. (a) All costs, expenditures, proceeds and revenues and all determinations of price and value referred to in this article shall be the result of free market or arm’s length transactions. In the absence thereof, they shall be determined by the Authority, after consulting the contractor, as though they were the result of free market or arm’s length transactions, taking into account relevant transactions in other markets.
(b) In order to ensure compliance with and enforcement of the provisions of this paragraph, the Authority shall be guided by the principles adopted for, and the interpretation given to, arm’s length transactions by the Commission on Transnational Corporations of the United Nations, the Group of Experts on Tax Treaties between Developing and Developed Countries and other international organizations, and shall, in its rules, regulations and procedures, specify uniform and internationally acceptable accounting rules and procedures, and the means of selection by the contractor of certified independent accountants acceptable to the Authority for the purpose of carrying out auditing in compliance with those rules, regulations and procedures.

10. The contractor shall make available to the accountants, in accordance with the financial rules, regulations and procedures of the Authority, such financial data as are required to determine compliance with this article.

11. All costs, expenditures, proceeds and revenues, and all prices and values referred to in this article, shall be determined in accordance with generally recognized accounting principles and the financial rules, regulations and procedures of the Authority.

12. Payments to the Authority under paragraphs 5 and 6 shall be made in freely usable currencies or currencies which are freely available and effectively usable on the major foreign exchange markets or, at the contractor’s option, in the equivalents of processed metals at market value. The market value shall be determined in accordance with paragraph 5(b). The freely usable currencies and currencies which are freely available and effectively usable on the major foreign exchange markets shall be defined in the rules, regulations and procedures of the Authority in accordance with prevailing international monetary practice.

13. All financial obligations of the contractor to the Authority, as well as all his fees, costs, expenditures, proceeds and revenues referred to in this article, shall be adjusted by expressing them in constant terms relative to a base year.

14. The Authority may, taking into account any recommendations of the Economic Planning Commission and the Legal and Technical Commission, adopt rules, regulations and procedures that provide for incentives, on a uniform and non-discriminatory basis, to contractors to further the objectives set out in paragraph 1.

15. In the event of a dispute between the Authority and a contractor over the interpretation or application of the financial terms of a contract, either party may submit the dispute to binding commercial arbitration, unless both parties agree to settle the dispute by other means, in accordance with article 188, paragraph 2.

Article 14. Transfer of data

1. The operator shall transfer to the Authority, in accordance with its rules, regulations and procedures and the terms and conditions of the plan of work, at time intervals determined by the Authority all data which are both necessary for and relevant to the effective exercise of the powers and functions of the principal organs of the Authority in respect of the area covered by the plan of work.

2. Transferred data in respect of the area covered by the plan of work, deemed proprietary, may only be used for the purposes set forth in this article. Data necessary for the formulation by the Authority of rules, regulations and procedures concerning protection of the marine environment and safety, other than equipment design data, shall not be deemed proprietary.

3. Data transferred to the Authority by prospectors, applicants for contracts or contractors, deemed proprietary, shall not be disclosed by the Authority to the Enterprise or to anyone external to the Authority, but data on the reserved areas may be disclosed to the Enterprise. Such data transferred by such persons to the Enterprise shall not be disclosed by the Enterprise to the Authority or to anyone external to the Authority.

Article 15. Training programmes

The contractor shall draw up practical programmes for the training of personnel of the Authority and developing States, including the participation of such personnel in all activities in the Area which are covered by the contract, in accordance with article 144, paragraph 2.

Article 16. Exclusive right to explore and exploit

The Authority shall, pursuant to Part XI and its rules, regulations and procedures, accord the operator the exclusive right to explore and exploit the area covered by the plan of work in respect of a specified category of resources and shall ensure that no other entity operates in the same area for a different category of resources in a manner which might interfere with the operations of the operator. The operator shall have security of tenure in accordance with article 153, paragraph 6.

Article 17. Rules, regulations and procedures of the Authority

1. The Authority shall adopt and uniformly apply rules, regulations and procedures in accordance with article 160, paragraph 2(f)(ii), and article 162, paragraph 2(o)(ii), for the exercise of its functions as set forth in Part XI on, inter alia, the following matters:
(a) administrative procedures relating to prospecting, exploration and exploitation in the Area;
(b) operations:
(i) size of area;
(ii) duration of operations;
(iii) performance requirements including assurances pursuant to article 4, paragraph 6(c), of this Annex;
(iv) categories of resources;
(v) renunciation of areas;
(vi) progress reports;
(vii) submission of data;
(viii) inspection and supervision of operations;
(ix) prevention of interference with other activities in the marine environment;
(x) transfer of rights and obligations by a contractor;
(xi) procedures for transfer of technology to developing States in accordance with article 144 and for their direct participation;
(xii) mining standards and practices, including those relating to operational safety, conservation of the resources and the protection of the marine environment;
(xiii) definition of commercial production;
(xiv) qualification standards for applicants;
(c) financial matters:
(i) establishment of uniform and non-discriminatory costing and accounting rules and the method of selection of auditors;
(ii) apportionment of proceeds of operations;
(iii) the incentives referred to in article 13 of this Annex;
(d) implementation of decisions taken pursuant to article 151, paragraph 10, and article 164, paragraph 2(d).

2. Rules, regulations and procedures on the following items shall fully reflect the objective criteria set out below:
(a) Size of areas:
The Authority shall determine the appropriate size of areas for exploration which may be up to twice as large as those for exploitation in order to permit intensive exploration operations. The size of area shall be calculated to satisfy the requirements of article 8 of this Annex on reservation of areas as well as stated production requirements consistent with article 151 in accordance with the terms of the contract taking into account the state of the art of technology then available for seabed mining and the relevant physical characteristics of the areas. Areas shall be neither smaller nor larger than are necessary to satisfy this objective.
(b) Duration of operations:
(i) Prospecting shall be without time-limit;
(ii) Exploration should be of sufficient duration to permit a thorough survey of the specific area, the design and construction of mining equipment for the area and the design and construction of small and medium-size processing plants for the purpose of testing mining and processing systems;
(iii) The duration of exploitation should be related to the economic life of the mining project, taking into consideration such factors as the depletion of the ore, the useful life of mining equipment and processing facilities and commercial viability. Exploitation should be of sufficient duration to permit commercial extraction of minerals of the area and should include a reasonable time period for construction of commercial-scale mining and processing systems, during which period commercial production should not be required. The total duration of exploitation, however, should also be short enough to give the Authority an opportunity to amend the terms and conditions of the plan of work at the time it considers renewal in accordance with rules, regulations and procedures which it has adopted subsequent to approving the plan of work.
(c) Performance requirements:
The Authority shall require that during the exploration stage periodic expenditures be made by the operator which are reasonably related to the size of the area covered by the plan of work and the expenditures which would be expected of a bona fide operator who intended to bring the area into commercial production within the time-limits established by the Authority. The required expenditures should not be established at a level which would discourage prospective operators with less costly technology than is prevalently in use. The Authority shall establish a maximum time interval, after the exploration stage is completed and the exploitation stage begins, to achieve commercial production. To determine this interval, the Authority should take into consideration that construction of large-scale mining and processing systems cannot be initiated until after the termination of the exploration stage and the commencement of the exploitation stage. Accordingly, the interval to bring an area into commercial production should take into account the time necessary for this construction after the completion of the exploration stage and reasonable allowance should be made for unavoidable delays in the construction schedule. Once commercial production is achieved, the Authority shall within reasonable limits and taking into consideration all relevant factors require the operator to maintain commercial production throughout the period of the plan of work.
(d) Categories of resources:
In determining the category of resources in respect of which a plan of work may be approved, the Authority shall give emphasis inter alia to the following characteristics:
(i) that certain resources require the use of similar mining methods; and
(ii) that some resources can be developed simultaneously without undue interference between operators developing different resources in the same area.
Nothing in this subparagraph shall preclude the Authority from approving a plan of work with respect to more than one category of resources in the same area to the same applicant.
(e) Renunciation of areas:
The operator shall have the right at any time to renounce without penalty the whole or part of his rights in the area covered by a plan of work.
(f) Protection of the marine environment:
Rules, regulations and procedures shall be drawn up in order to secure effective protection of the marine environment from harmful effects directly resulting from activities in the Area or from shipboard processing immediately above a mine site of minerals derived from that mine site, taking into account the extent to which such harmful effects may directly result from drilling, dredging, coring and excavation and from disposal, dumping and discharge into the marine environment of sediment, wastes or other effluents.
(g) Commercial production:
Commercial production shall be deemed to have begun if an operator engages in sustained large-scale recovery operations which yield a quantity of materials sufficient to indicate clearly that the principal purpose is large-scale production rather than production intended for information gathering, analysis or the testing of equipment or plant.

Article 18. Penalties

1. A contractor’s rights under the contract may be suspended or terminated only in the following cases:
(a) if, in spite of warnings by the Authority, the contractor has conducted his activities in such a way as to result in serious, persistent and wilful violations of the fundamental terms of the contract, Part XI and the rules, regulations and procedures of the Authority; or
(b) if the contractor has failed to comply with a final binding decision of the dispute settlement body applicable to him.

2. In the case of any violation of the contract not covered by paragraph 1(a), or in lieu of suspension or termination under paragraph 1(a), the Authority may impose upon the contractor monetary penalties proportionate to the seriousness of the violation.

3. Except for emergency orders under article 162, paragraph 2(w), the Authority may not execute a decision involving monetary penalties, suspension or termination until the contractor has been accorded a reasonable opportunity to exhaust the judicial remedies available to him pursuant to Part XI, section 5.

Article 19. Revision of contract

1. When circumstances have arisen or are likely to arise which, in the opinion of either party, would render the contract inequitable or make it impracticable or impossible to achieve the objectives set out in the contract or in Part XI, the parties shall enter into negotiations to revise it accordingly.

2. Any contract entered into in accordance with article 153, paragraph 3, may be revised only with the consent of the parties.

Article 20. Transfer of rights and obligations

The rights and obligations arising under a contract may be transferred only with the consent of the Authority, and in accordance with its rules, regulations and procedures. The Authority shall not unreasonably withhold consent to the transfer if the proposed transferee is in all respects a qualified applicant and assumes all of the obligations of the transferor and if the transfer does not confer to the transferee a plan of work, the approval of which would be forbidden by article 6, paragraph 3(c), of this Annex.

Article 21. Applicable law

1. The contract shall be governed by the terms of the contract, the rules, regulations and procedures of the Authority, Part XI and other rules of international law not incompatible with this Convention.

2. Any final decision rendered by a court or tribunal having jurisdiction under this Convention relating to the rights and obligations of the Authority and of the contractor shall be enforceable in the territory of each State Party.

3. No State Party may impose conditions on a contractor that are inconsistent with Part XI. However, the application by a State Party to contractors sponsored by it, or to ships flying its flag, of environmental or other laws and regulations more stringent than those in the rules, regulations and procedures of the Authority adopted pursuant to article 17, paragraph 2(f), of this Annex shall not be deemed inconsistent with Part XI.

Article 22. Responsibility

The contractor shall have responsibility or liability for any damage arising out of wrongful acts in the conduct of its operations, account being taken of contributory acts or omissions by the Authority. Similarly, the Authority shall have responsibility or liability for any damage arising out of wrongful acts in the exercise of its powers and functions, including violations under article 168, paragraph 2, account being taken of contributory acts or omissions by the contractor. Liability in every case shall be for the actual amount of damage.

Annex IV

STATUTE OF THE ENTERPRISE

Article 1. Purposes

1. The Enterprise is the organ of the Authority which shall carry out activities in the Area directly, pursuant to article 153, paragraph 2 (a), as well as the transporting, processing and marketing of minerals recovered from the Area.

2. In carrying out its purposes and in the exercise of its functions, the Enterprise shall act in accordance with this Convention and the rules, regulations and procedures of the Authority.

3. In developing the resources of the Area pursuant to paragraph 1, the Enterprise shall, subject to this Convention, operate in accordance with sound commercial principles.

Article 2. Relationship to the Authority

1. Pursuant to article 170, the Enterprise shall act in accordance with the general policies of the Assembly and the directives of the Council.

2. Subject to paragraph l, the Enterprise shall enjoy autonomy in the conduct of its operations.

3. Nothing in this Convention shall make the Enterprise liable for the acts or obligations of the Authority, or make the Authority liable for the acts or obligations of the Enterprise.

Article 3. Limitation of liability

Without prejudice to article 11, paragraph 3, of this Annex, no member of the Authority shall be liable by reason only of its membership for the acts or obligations of the Enterprise.

Article 4. Structure

The Enterprise shall have a Governing Board, a Director-General and the staff necessary for the exercise of its functions.

Article 5. Governing Board

1. The Governing Board shall be composed of 15 members elected by the Assembly in accordance with article 160, paragraph 2(c). In the election of the members of the Board, due regard shall be paid to the principle of equitable geographical distribution. In submitting nominations of candidates for election to the Board, members of the Authority shall bear in mind the need to nominate candidates of the highest standard of competence, with qualifications in relevant fields, so as to ensure the viability and success of the Enterprise.

2. Members of the Board shall be elected for four years and may be re-elected; and due regard shall be paid to the principle of rotation of membership.

3. Members of the Board shall continue in office until their successors are elected. If the office of a member of the Board becomes vacant, the Assembly shall, in accordance with article 160, paragraph 2(c), elect a new member for the remainder of his predecessor’s term.

4. Members of the Board shall act in their personal capacity. In the performance of their duties they shall not seek or receive instructions from any government or from any other source. Each member of the Authority shall respect the independent character of the members of the Board and shall refrain from all attempts to influence any of them in the discharge of their duties.

5. Each member of the Board shall receive remuneration to be paid out of the funds of the Enterprise. The amount of remuneration shall be fixed by the Assembly, upon the recommendation of the Council.

6. The Board shall normally function at the principal office of the Enterprise and shall meet as often as the business of the Enterprise may require.

7. Two thirds of the members of the Board shall constitute a quorum.

8. Each member of the Board shall have one vote. All matters before the Board shall be decided by a majority of its members. If a member has a conflict of interest on a matter before the Board he shall refrain from voting on that matter.

9. Any member of the Authority may ask the Board for information in respect of its operations which particularly affect that member. The Board shall endeavour to provide such information.

Article 6. Powers and functions of the Governing Board

The Governing Board shall direct the operations of the Enterprise. Subject to this Convention, the Governing Board shall exercise the powers necessary to fulfil the purposes of the Enterprise, including powers:
(a) to elect a Chairman from among its members;
(b) to adopt its rules of procedure;
(c) to draw up and submit formal written plans of work to the Council in accordance with article 153, paragraph 3, and article 162, paragraph 2(j);
(d) to develop plans of work and programmes for carrying out the activities specified in article 170;
(e) to prepare and submit to the Council applications for production authorizations in accordance with article 151, paragraphs 2 to 7;
(f) to authorize negotiations concerning the acquisition of technology, including those provided for in Annex III, article 5, paragraph 3(a), (c) and (d), and to approve the results of those negotiations;
(g) to establish terms and conditions, and to authorize negotiations, concerning joint ventures and other forms of joint arrangements referred to in Annex III, articles 9 and 11, and to approve the results of such negotiations;
(h) to recommend to the Assembly what portion of the net income of the Enterprise should be retained as its reserves in accordance with article 160, paragraph 2(f), and article 10 of this Annex;
(i) to approve the annual budget of the Enterprise;
(j) to authorize the procurement of goods and services in accordance with article 12, paragraph 3, of this Annex;
(k) to submit an annual report to the Council in accordance with article 9 of this Annex;
(l) to submit to the Council for the approval of the Assembly draft rules in respect of the organization, management, appointment and dismissal of the staff of the Enterprise and to adopt regulations to give effect to such rules;
(m) to borrow funds and to furnish such collateral or other security as it may determine in accordance with article 11, paragraph 2, of this Annex;
(n) to enter into any legal proceedings, agreements and transactions and to take any other actions in accordance with article 13 of this Annex;
(o) to delegate, subject to the approval of the Council, any non-discretionary powers to the Director-General and to its committees.

Article 7. Director-General and staff of the Enterprise

1. The Assembly shall, upon the recommendation of the Council and the nomination of the Governing Board, elect the Director-General of the Enterprise who shall not be a member of the Board. The Director-General shall hold office for a fixed term, not exceeding five years, and may be re-elected for further terms.

2. The Director-General shall be the legal representative and chief executive of the Enterprise and shall be directly responsible to the Board for the conduct of the operations of the Enterprise. He shall be responsible for the organization, management, appointment and dismissal of the staff of the Enterprise in accordance with the rules and regulations referred to in article 6, subparagraph (l), of this Annex. He shall participate, without the right to vote, in the meetings of the Board and may participate, without the right to vote, in the meetings of the Assembly and the Council when these organs are dealing with matters concerning the Enterprise.

3. The paramount consideration in the recruitment and employment of the staff and in the determination of their conditions of service shall be the necessity of securing the highest standards of efficiency and of technical competence. Subject to this consideration, due regard shall be paid to the importance of recruiting the staff on an equitable geographical basis.

4. In the performance of their duties the Director-General and the staff shall not seek or receive instructions from any government or from any other source external to the Enterprise. They shall refrain from any action which might reflect on their position as international officials of the Enterprise responsible only to the Enterprise. Each State Party undertakes to respect the exclusively international character of the responsibilities of the Director-General and the staff and not to seek to influence them in the discharge of their responsibilities.

5. The responsibilities set forth in article 168, paragraph 2, are equally applicable to the staff of the Enterprise.

Article 8. Location

The Enterprise shall have its principal office at the seat of the Authority. The Enterprise may establish other offices and facilities in the territory of any State Party with the consent of that State Party.

Article 9. Reports and financial statements

1. The Enterprise shall, not later than three months after the end of each financial year, submit to the Council for its consideration an annual report containing an audited statement of its accounts and shall transmit to the Council at appropriate intervals a summary statement of its financial position and a profit and loss statement showing the results of its operations.

2. The Enterprise shall publish its annual report and such other reports as it finds appropriate.

3. All reports and financial statements referred to in this article shall be distributed to the members of the Authority.

Article 10. Allocation of net income

1. Subject to paragraph 3, the Enterprise shall make payments to the Authority under Annex III, article 13, or their equivalent.

2. The Assembly shall, upon the recommendation of the Governing Board, determine what portion of the net income of the Enterprise shall be retained as reserves of the Enterprise. The remainder shall be transferred to the Authority.

3. During an initial period required for the Enterprise to become self-supporting, which shall not exceed 10 years from the commencement of commercial production by it, the Assembly shall exempt the Enterprise from the payments referred to in paragraph 1, and shall leave all of the net income of the Enterprise in its reserves.

Article 11. Finances

1. The funds of the Enterprise shall include:
(a) amounts received from the Authority in accordance with article 173, paragraph 2(b);
(b) voluntary contributions made by States Parties for the purpose of financing activities of the Enterprise;
(c) amounts borrowed by the Enterprise in accordance with paragraphs 2 and 3;
(d) income of the Enterprise from its operations;
(e) other funds made available to the Enterprise to enable it to commence operations as soon as possible and to carry out its functions.

2. (a) The Enterprise shall have the power to borrow funds and to furnish such collateral or other security as it may determine. Before making a public sale of its obligations in the financial markets or currency of a State Party, the Enterprise shall obtain the approval of that State Party. The total amount of borrowings shall be approved by the Council upon the recommendation of the Governing Board.
(b) States Parties shall make every reasonable effort to support applications by the Enterprise for loans on capital markets and from international financial institutions.

3. (a) The Enterprise shall be provided with the funds necessary to explore and exploit one mine site, and to transport, process and market the minerals recovered therefrom and the nickel, copper, cobalt and manganese obtained, and to meet its initial administrative expenses. The amount of the said funds, and the criteria and factors for its adjustment, shall be included by the Preparatory Commission in the draft rules, regulations and procedures of the Authority.
(b) All States Parties shall make available to the Enterprise an amount equivalent to one half of the funds referred to in subparagraph (a) by way of long-term interest-free loans in accordance with the scale of assessments for the United Nations regular budget in force at the time when the assessments are made, adjusted to take into account the States which are not members of the United Nations. Debts incurred by the Enterprise in raising the other half of the funds shall be guaranteed by all States Parties in accordance with the same scale.
(c) If the sum of the financial contributions of States Parties is less than the funds to be provided to the Enterprise under subparagraph (a), the Assembly shall, at its first session, consider the extent of the shortfall and adopt by consensus measures for dealing with this shortfall, taking into account the obligation of States Parties under subparagraphs (a) and (b) and any recommendations of the Preparatory Commission.
(d) (i) Each State Party shall, within 60 days after the entry into force of this Convention, or within 30 days after the deposit of its instrument of ratification or accession, whichever is later, deposit with the Enterprise irrevocable, non-negotiable, non-interest-bearing promissory notes in the amount of the share of such State Party of interest-free loans pursuant to subparagraph (b).
(ii) The Board shall prepare, at the earliest practicable date after this Convention enters into force, and thereafter at annual or other appropriate intervals, a schedule of the magnitude and timing of its requirements for the funding of its administrative expenses and for activities carried out by the Enterprise in accordance with article 170 and article 12 of this Annex.
(iii) The States Parties shall, thereupon, be notified by the Enterprise, through the Authority, of their respective shares of the funds in accordance with subparagraph (b), required for such expenses. The Enterprise shall encash such amounts of the promissory notes as may be required to meet the expenditure referred to in the schedule with respect to interest-free loans.
(iv) States Parties shall, upon receipt of the notification, make available their respective shares of debt guarantees for the Enterprise in accordance with subparagraph (b).
(e) (i) If the Enterprise so requests, State Parties may provide debt guarantees in addition to those provided in accordance with the scale referred to in subparagraph (b).
(ii) In lieu of debt guarantees, a State Party may make a voluntary contribution to the Enterprise in an amount equivalent to that portion of the debts which it would otherwise be liable to guarantee.
(f) Repayment of the interest-bearing loans shall have priority over the repayment of the interest-free loans. Repayment of interest-free loans shall be in accordance with a schedule adopted by the Assembly, upon the recommendation of the Council and the advice of the Board. In the exercise of this function the Board shall be guided by the relevant provisions of the rules, regulations and procedures of the Authority, which shall take into account the paramount importance of ensuring the effective functioning of the Enterprise and, in particular, ensuring its financial independence.
(g) Funds made available to the Enterprise shall be in freely usable currencies or currencies which are freely available and effectively usable in the major foreign exchange markets. These currencies shall be defined in the rules, regulations and procedures of the Authority in accordance with prevailing international monetary practice. Except as provided in paragraph 2, no State Party shall maintain or impose restrictions on the holding, use or exchange by the Enterprise of these funds.
(h) “Debt guarantee”  means a promise of a State Party to creditors of the Enterprise to pay, pro rata in accordance with the appropriate scale, the financial obligations of the Enterprise covered by the guarantee following notice by the creditors to the State Party of a default by the Enterprise. Procedures for the payment of those obligations shall be in conformity with the rules, regulations and procedures of the Authority.

4. The funds, assets and expenses of the Enterprise shall be kept separate from those of the Authority. This article shall not prevent the Enterprise from making arrangements with the Authority regarding facilities, personnel and services and arrangements for reimbursement of administrative expenses paid by either on behalf of the other.

5. The records, books and accounts of the Enterprise, including its annual financial statements, shall be audited annually by an independent auditor appointed by the Council.

Article 12. Operations

1. The Enterprise shall propose to the Council projects for carrying out activities in accordance with article 170. Such proposals shall include a formal written plan of work for activities in the Area in accordance with article 153, paragraph 3, and all such other information and data as may be required from time to time for its appraisal by the Legal and Technical Commission and approval by the Council.

2. Upon approval by the Council, the Enterprise shall execute the project on the basis of the formal written plan of work referred to in paragraph 1.

3. (a) If the Enterprise does not possess the goods and services required for its operations it may procure them. For that purpose, it shall issue invitations to tender and award contracts to bidders offering the best combination of quality, price and delivery time.
(b) If there is more than one bid offering such a combination, the contract shall be awarded in accordance with:
(i) the principle of non-discrimination on the basis of political or other considerations not relevant to the carrying out of operations with due diligence and efficiency; and
(ii) guidelines approved by the Council with regard to the preferences to be accorded to goods and services originating in developing States, including the land-locked and geographically disadvantaged among them.
(c) The Governing Board may adopt rules determining the special circumstances in which the requirement of invitations to bid may, in the best interests of the Enterprise, be dispensed with.

4. The Enterprise shall have title to all minerals and processed substances produced by it.

5. The Enterprise shall sell its products on a non-discriminatory basis. It shall not give non-commercial discounts.

6. Without prejudice to any general or special power conferred on the Enterprise under any other provision of this Convention, the Enterprise shall exercise such powers incidental to its business as shall be necessary.

7. The Enterprise shall not interfere in the political affairs of any State Party; nor shall it be influenced in its decisions by the political character of the State Party concerned. Only commercial considerations shall be relevant to its decisions, and these considerations shall be weighed impartially in order to carry out the purposes specified in article 1 of this Annex.

Article 13. Legal status, privileges and immunities

1. To enable the Enterprise to exercise its functions, the status, privileges and immunities set forth in this article shall be accorded to the Enterprise in the territories of States Parties. To give effect to this principle the Enterprise and States Parties may, where necessary, enter into special agreements.

2. The Enterprise shall have such legal capacity as is necessary for the exercise of its functions and the fulfilment of its purposes and, in particular, the capacity:
(a) to enter into contracts, joint arrangements or other arrangements, including agreements with States and international organizations;
(b) to acquire, lease, hold and dispose of immovable and movable property;
(c) to be a party to legal proceedings.

3. (a) Actions may be brought against the Enterprise only in a court of competent jurisdiction in the territory of a State Party in which the Enterprise:
(i) has an office or facility;
(ii) has appointed an agent for the purpose of accepting service or notice of process;
(iii) has entered into a contract for goods or services;
(iv) has issued securities; or
(v) is otherwise engaged in commercial activity.
(b) The property and assets of the Enterprise, wherever located and by whomsoever held, shall be immune from all forms of seizure, attachment or execution before the delivery of final judgment against the Enterprise.

4. (a) The property and assets of the Enterprise, wherever located and by whomsoever held, shall be immune from requisition, confiscation, expropriation or any other form of seizure by executive or legislative action.
(b) The property and assets of the Enterprise, wherever located and by whomsoever held, shall be free from discriminatory restrictions, regulations, controls and moratoria of any nature.
(c) The Enterprise and its employees shall respect local laws and regulations in any State or territory in which the Enterprise or its employees may do business or otherwise act.
(d) States Parties shall ensure that the Enterprise enjoys all rights, privileges and immunities accorded by them to entities conducting commercial activities in their territories. These rights, privileges and immunities shall be accorded to the Enterprise on no less favourable a basis than that on which they are accorded to entities engaged in similar commercial activities. If special privileges are provided by States Parties for developing States or their commercial entities, the Enterprise shall enjoy those privileges on a similarly preferential basis.
(e) States Parties may provide special incentives, rights, privileges and immunities to the Enterprise without the obligation to provide such incentives, rights, privileges and immunities to other commercial entities.

5. The Enterprise shall negotiate with the host countries in which its offices and facilities are located for exemption from direct and indirect taxation.

6. Each State Party shall take such action as is necessary for giving effect in terms of its own law to the principles set forth in this Annex and shall inform the Enterprise of the specific action which it has taken.

7. The Enterprise may waive any of the privileges and immunities conferred under this article or in the special agreements referred to in paragraph 1 to such extent and upon such conditions as it may determine.

Annex V

CONCILIATION

Section 1. CONCILIATION PROCEDURE PURSUANT TO SECTION 1 OF PART XV

Article 1. Institution of proceedings

If the parties to a dispute have agreed, in accordance with article 284, to submit it to conciliation under this section, any such party may institute the proceedings by written notification addressed to the other party or parties to the dispute.

Article 2. List of conciliators

A list of conciliators shall be drawn up and maintained by the Secretary-General of the United Nations. Every State Party shall be entitled to nominate four conciliators, each of whom shall be a person enjoying the highest reputation for fairness, competence and integrity. The names of the persons so nominated shall constitute the list. If at any time the conciliators nominated by a State Party in the list so constituted shall be fewer than four, that State Party shall be entitled to make further nominations as necessary. The name of a conciliator shall remain on the list until withdrawn by the State Party which made the nomination, provided that such conciliator shall continue to serve on any conciliation commission to which that conciliator has been appointed until the completion of the proceedings before that commission.

Article 3. Constitution of conciliation commission

The conciliation commission shall, unless the parties otherwise agree, be constituted as follows:
(a) Subject to subparagraph (g), the conciliation commission shall consist of five members.
(b) The party instituting the proceedings shall appoint two conciliators to be chosen preferably from the list referred to in article 2 of this Annex, one of whom may be its national, unless the parties otherwise agree. Such appointments shall be included in the notification referred to in article 1 of this Annex.
(c) The other party to the dispute shall appoint two conciliators in the manner set forth in subparagraph (b) within 21 days of receipt of the notification referred to in article 1 of this Annex. If the appointments are not made within that period, the party instituting the proceedings may, within one week of the expiration of that period, either terminate the proceedings by notification addressed to the other party or request the Secretary-General of the United Nations to make the appointments in accordance with subparagraph (e).
(d) Within 30 days after all four conciliators have been appointed, they shall appoint a fifth conciliator chosen from the list referred to in article 2 of this Annex, who shall be chairman. If the appointment is not made within that period, either party may, within one week of the expiration of that period, request the Secretary-General of the United Nations to make the appointment in accordance with subparagraph (e).
(e) Within 30 days of the receipt of a request under subparagraph (c) or (d), the Secretary-General of the United Nations shall make the necessary appointments from the list referred to in article 2 of this Annex in consultation with the parties to the dispute.
(f) Any vacancy shall be filled in the manner prescribed for the initial appointment.
(g) Two or more parties which determine by agreement that they are in the same interest shall appoint two conciliators jointly. Where two or more parties have separate interests or there is a disagreement as to whether they are of the same interest, they shall appoint conciliators separately.
(h) In disputes involving more than two parties having separate interests, or where there is disagreement as to whether they are of the same interest, the parties shall apply subparagraphs (a) to (f) in so far as possible.

Article 4. Procedure

The conciliation commission shall, unless the parties otherwise agree, determine its own procedure. The commission may, with the consent of the parties to the dispute, invite any State Party to submit to it its views orally or in writing. Decisions of the commission regarding procedural matters, the report and recommendations shall be made by a majority vote of its members.

Article 5. Amicable settlement

The commission may draw the attention of the parties to any measures which might facilitate an amicable settlement of the dispute.

Article 6. Functions of the commission

The commission shall hear the parties, examine their claims and objections, and make proposals to the parties with a view to reaching an amicable settlement.

Article 7. Report

1. The commission shall report within 12 months of its constitution. Its report shall record any agreements reached and, failing agreement, its conclusions on all questions of fact or law relevant to the matter in dispute and such recommendations as the commission may deem appropriate for an amicable settlement. The report shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations and shall immediately be transmitted by him to the parties to the dispute.

2. The report of the commission, including its conclusions or recommendations, shall not be binding upon the parties.

Article 8. Termination

The conciliation proceedings are terminated when a settlement has been reached, when the parties have accepted or one party has rejected the recommendations of the report by written notification addressed to the Secretary-General of the United Nations, or when a period of three months has expired from the date of transmission of the report to the parties.

Article 9. Fees and expenses

The fees and expenses of the commission shall be borne by the parties to the dispute.

Article 10. Right of parties to modify procedure

The parties to the dispute may by agreement applicable solely to that dispute modify any provision of this Annex.

Section 2. COMPULSORY SUBMISSION TO CONCILIATION PROCEDURE PURSUANT TO SECTION 3 OF PART XV

Article 11. Institution of proceedings

1. Any party to a dispute which, in accordance with Part XV, section 3, may be submitted to conciliation under this section, may institute the proceedings by written notification addressed to the other party or parties to the dispute.

2. Any party to the dispute, notified under paragraph 1, shall be obliged to submit to such proceedings.

Article 12. Failure to reply or to submit to conciliation

The failure of a party or parties to the dispute to reply to notification of institution of proceedings or to submit to such proceedings shall not constitute a bar to the proceedings.

Article 13. Competence

A disagreement as to whether a conciliation commission acting under this section has competence shall be decided by the commission.

Article 14. Application of section 1

Articles 2 to 10 of section l of this Annex apply subject to this section.

Annex VI

STATUTE OF THE INTERNATIONAL TRIBUNAL FOR THE LAW OF THE SEA

Article 1. General provisions

1. The International Tribunal for the Law of the Sea is constituted and shall function in accordance with the provisions of this Convention and this Statute.

2. The seat of the Tribunal shall be in the Free and Hanseatic City of Hamburg in the Federal Republic of Germany.

3. The Tribunal may sit and exercise its functions elsewhere whenever it considers this desirable.

4. A reference of a dispute to the Tribunal shall be governed by the provisions of Parts XI and XV.

Section 1. ORGANIZATION OF THE TRIBUNAL

Article 2. Composition

1. The Tribunal shall be composed of a body of 21 independent members, elected from among persons enjoying the highest reputation for fairness and integrity and of recognized competence in the field of the law of the sea.

2. In the Tribunal as a whole the representation of the principal legal systems of the world and equitable geographical distribution shall be assured.

Article 3. Membership

1. No two members of the Tribunal may be nationals of the same State. A person who for the purposes of membership in the Tribunal could be regarded as a national of more than one State shall be deemed to be a national of the one in which he ordinarily exercises civil and political rights.

2. There shall be no fewer than three members from each geographical group as established by the General Assembly of the United Nations.

Article 4. Nominations and elections

1. Each State Party may nominate not more than two persons having the qualifications prescribed in article 2 of this Annex. The members of the Tribunal shall be elected from the list of persons thus nominated.

2. At least three months before the date of the election, the Secretary-General of the United Nations in the case of the first election and the Registrar of the Tribunal in the case of subsequent elections shall address a written invitation to the States Parties to submit their nominations for members of the Tribunal within two months. He shall prepare a list in alphabetical order of all the persons thus nominated, with an indication of the States Parties which have nominated them, and shall submit it to the States Parties before the seventh day of the last month before the date of each election.

3. The first election shall be held within six months of the date of entry into force of this Convention.

4. The members of the Tribunal shall be elected by secret ballot. Elections shall be held at a meeting of the States Parties convened by the Secretary-General of the United Nations in the case of the first election and by a procedure agreed to by the States Parties in the case of subsequent elections. Two thirds of the States Parties shall constitute a quorum at that meeting. The persons elected to the Tribunal shall be those nominees who obtain the largest number of votes and a two-thirds majority of the States Parties present and voting, provided that such majority includes a majority of the States Parties.

Article 5. Term of office

1. The members of the Tribunal shall be elected for nine years and may be re-elected; provided, however, that of the members elected at the first election, the terms of seven members shall expire at the end of three years and the terms of seven more members shall expire at the end of six years.

2. The members of the Tribunal whose terms are to expire at the end of the above-mentioned initial periods of three and six years shall be chosen by lot to be drawn by the Secretary-General of the United Nations immediately after the first election.

3. The members of the Tribunal shall continue to discharge their duties until their places have been filled. Though replaced, they shall finish any proceedings which they may have begun before the date of their replacement.

4. In the case of the resignation of a member of the Tribunal, the letter of resignation shall be addressed to the President of the Tribunal. The place becomes vacant on the receipt of that letter.

Article 6. Vacancies

1. Vacancies shall be filled by the same method as that laid down for the first election, subject to the following provision: the Registrar shall, within one month of the occurrence of the vacancy, proceed to issue the invitations provided for in article 4 of this Annex, and the date of the election shall be fixed by the President of the Tribunal after consultation with the States Parties.

2. A member of the Tribunal elected to replace a member whose term of office has not expired shall hold office for the remainder of his predecessor’s term.

Article 7. Incompatible activities

1. No member of the Tribunal may exercise any political or administrative function, or associate actively with or be financially interested in any of the operations of any enterprise concerned with the exploration for or exploitation of the resources of the sea or the seabed or other commercial use of the sea or the seabed.

2. No member of the Tribunal may act as agent, counsel or advocate in any case.

3. Any doubt on these points shall be resolved by decision of the majority of the other members of the Tribunal present.

Article 8. Conditions relating to participation of members in a particular case

1. No member of the Tribunal may participate in the decision of any case in which he has previously taken part as agent, counsel or advocate for one of the parties, or as a member of a national or international court or tribunal, or in any other capacity.

2. If, for some special reason, a member of the Tribunal considers that he should not take part in the decision of a particular case, he shall so inform the President of the Tribunal.

3. If the President considers that for some special reason one of the members of the Tribunal should not sit in a particular case, he shall give him notice accordingly.

4. Any doubt on these points shall be resolved by decision of the majority of the other members of the Tribunal present.

Article 9. Consequence of ceasing to fulfil required conditions

If, in the unanimous opinion of the other members of the Tribunal, a member has ceased to fulfil the required conditions, the President of the Tribunal shall declare the seat vacant.

Article 10. Privileges and immunities

The members of the Tribunal, when engaged on the business of the Tribunal, shall enjoy diplomatic privileges and immunities.

Article 11. Solemn declaration by members

Every member of the Tribunal shall, before taking up his duties, make a solemn declaration in open session that he will exercise his powers impartially and conscientiously.

Article 12. President, Vice-President and Registrar

1. The Tribunal shall elect its President and Vice-President for three years; they may be re-elected.

2. The Tribunal shall appoint its Registrar and may provide for the appointment of such other officers as may be necessary.

3. The President and the Registrar shall reside at the seat of the Tribunal.

Article 13. Quorum

1. All available members of the Tribunal shall sit; a quorum of 11 elected members shall be required to constitute the Tribunal.

2. Subject to article 17 of this Annex, the Tribunal shall determine which members are available to constitute the Tribunal for the consideration of a particular dispute, having regard to the effective functioning of the chambers as provided for in articles 14 and 15 of this Annex.

3. All disputes and applications submitted to the Tribunal shall be heard and determined by the Tribunal, unless article 14 of this Annex applies, or the parties request that it shall be dealt with in accordance with article 15 of this Annex.

Article 14. Seabed Disputes Chamber

A Seabed Disputes Chamber shall be established in accordance with the provisions of section 4 of this Annex. Its jurisdiction, powers and functions shall be as provided for in Part XI, section 5.

Article 15. Special chambers

1. The Tribunal may form such chambers, composed of three or more of its elected members, as it considers necessary for dealing with particular categories of disputes.

2. The Tribunal shall form a chamber for dealing with a particular dispute submitted to it if the parties so request. The composition of such a chamber shall be determined by the Tribunal with the approval of the parties.

3. With a view to the speedy dispatch of business, the Tribunal shall form annually a chamber composed of five of its elected members which may hear and determine disputes by summary procedure. Two alternative members shall be selected for the purpose of replacing members who are unable to participate in a particular proceeding.

4. Disputes shall be heard and determined by the chambers provided for in this article if the parties so request.

5. A judgment given by any of the chambers provided for in this article and in article 14 of this Annex shall be considered as rendered by the Tribunal.

Article 16. Rules of the Tribunal

The Tribunal shall frame rules for carrying out its functions. In particular it shall lay down rules of procedure.

Article 17. Nationality of members

1. Members of the Tribunal of the nationality of any of the parties to a dispute shall retain their right to participate as members of the Tribunal.

2. If the Tribunal, when hearing a dispute, includes upon the bench a member of the nationality of one of the parties, any other party may choose a person to participate as a member of the Tribunal.

3. If the Tribunal, when hearing a dispute, does not include upon the bench a member of the nationality of the parties, each of those parties may choose a person to participate as a member of the Tribunal.

4. This article applies to the chambers referred to in articles 14 and 15 of this Annex. In such cases, the President, in consultation with the parties, shall request specified members of the Tribunal forming the chamber, as many as necessary, to give place to the members of the Tribunal of the nationality of the parties concerned, and, failing such, or if they are unable to be present, to the members specially chosen by the parties.

5. Should there be several parties in the same interest, they shall, for the purpose of the preceding provisions, be considered as one party only. Any doubt on this point shall be settled by the decision of the Tribunal.

6. Members chosen in accordance with paragraphs 2, 3 and 4 shall fulfil the conditions required by articles 2, 8 and 11 of this Annex. They shall participate in the decision on terms of complete equality with their colleagues.

Article 18. Remuneration of members

1. Each elected member of the Tribunal shall receive an annual allowance and, for each day on which he exercises his functions, a special allowance, provided that in any year the total sum payable to any member as special allowance shall not exceed the amount of the annual allowance.

2. The President shall receive a special annual allowance.

3. The Vice-President shall receive a special allowance for each day on which he acts as President.

4. The members chosen under article 17 of this Annex, other than elected members of the Tribunal, shall receive compensation for each day on which they exercise their functions.

5. The salaries, allowances and compensation shall be determined from time to time at meetings of the States Parties, taking into account the workload of the Tribunal. They may not be decreased during the term of office.

6. The salary of the Registrar shall be determined at meetings of the States Parties, on the proposal of the Tribunal.

7. Regulations adopted at meetings of the States Parties shall determine the conditions under which retirement pensions may be given to members of the Tribunal and to the Registrar, and the conditions under which members of the Tribunal and Registrar shall have their travelling expenses refunded.

8. The salaries, allowances, and compensation shall be free of all taxation.

Article 19. Expenses of the Tribunal

1. The expenses of the Tribunal shall be borne by the States Parties and by the Authority on such terms and in such a manner as shall be decided at meetings of the States Parties.

2. When an entity other than a State Party or the Authority is a party to a case submitted to it, the Tribunal shall fix the amount which that party is to contribute towards the expenses of the Tribunal.

Section 2. COMPETENCE

Article 20. Access to the Tribunal

1. The Tribunal shall be open to States Parties.

2. The Tribunal shall be open to entities other than States Parties in any case expressly provided for in Part XI or in any case submitted pursuant to any other agreement conferring jurisdiction on the Tribunal which is accepted by all the parties to that case.

Article 21. Jurisdiction

The jurisdiction of the Tribunal comprises all disputes and all applications submitted to it in accordance with this Convention and all matters specifically provided for in any other agreement which confers jurisdiction on the Tribunal.

Article 22. Reference of disputes subject to other agreements

If all the parties to a treaty or convention already in force and concerning the subject-matter covered by this Convention so agree, any disputes concerning the interpretation or application of such treaty or convention may, in accordance with such agreement, be submitted to the Tribunal.

Article 23. Applicable law

The Tribunal shall decide all disputes and applications in accordance with article 293.

Section 3. PROCEDURE

Article 24. Institution of proceedings

1. Disputes are submitted to the Tribunal, as the case may be, either by notification of a special agreement or by written application, addressed to the Registrar. In either case, the subject of the dispute and the parties shall be indicated.

2. The Registrar shall forthwith notify the special agreement or the application to all concerned.

3. The Registrar shall also notify all States Parties.

Article 25. Provisional measures

1. In accordance with article 290, the Tribunal and its Seabed Disputes Chamber shall have the power to prescribe provisional measures.

2. If the Tribunal is not in session or a sufficient number of members is not available to constitute a quorum, the provisional measures shall be prescribed by the chamber of summary procedure formed under article 15, paragraph 3, of this Annex. Notwithstanding article 15, paragraph 4, of this Annex, such provisional measures may be adopted at the request of any party to the dispute. They shall be subject to review and revision by the Tribunal.

Article 26. Hearing

1. The hearing shall be under the control of the President or, if he is unable to preside, of the Vice-President. If neither is able to preside, the senior judge present of the Tribunal shall preside.

2. The hearing shall be public, unless the Tribunal decides otherwise or unless the parties demand that the public be not admitted.

Article 27. Conduct of case

The Tribunal shall make orders for the conduct of the case, decide the form and time in which each party must conclude its arguments, and make all arrangements connected with the taking of evidence.

Article 28. Default

When one of the parties does not appear before the Tribunal or fails to defend its case, the other party may request the Tribunal to continue the proceedings and make its decision. Absence of a party or failure of a party to defend its case shall not constitute a bar to the proceedings. Before making its decision, the Tribunal must satisfy itself not only that it has jurisdiction over the dispute, but also that the claim is well founded in fact and law.

Article 29. Majority for decision

1. All questions shall be decided by a majority of the members of the Tribunal who are present.

2. In the event of an equality of votes, the President or the member of the Tribunal who acts in his place shall have a casting vote.

Article 30. Judgment

1. The judgment shall state the reasons on which it is based.

2. It shall contain the names of the members of the Tribunal who have taken part in the decision.

3. If the judgment does not represent in whole or in part the unanimous opinion of the members of the Tribunal, any member shall be entitled to deliver a separate opinion.

4. The judgment shall be signed by the President and by the Registrar. It shall be read in open court, due notice having been given to the parties to the dispute.

Article 31. Request to intervene

1. Should a State Party consider that it has an interest of a legal nature which may be affected by the decision in any dispute, it may submit a request to the Tribunal to be permitted to intervene.

2. It shall be for the Tribunal to decide upon this request.

3. If a request to intervene is granted, the decision of the Tribunal in respect of the dispute shall be binding upon the intervening State Party in so far as it relates to matters in respect of which that State Party intervened.

Article 32. Right to intervene in cases of interpretation or application

1. Whenever the interpretation or application of this Convention is in question, the Registrar shall notify all States Parties forthwith.

2. Whenever pursuant to article 21 or 22 of this Annex the interpretation or application of an international agreement is in question, the Registrar shall notify all the parties to the agreement.

3. Every party referred to in paragraphs 1 and 2 has the right to intervene in the proceedings; if it uses this right, the interpretation given by the judgment will be equally binding upon it.

Article 33. Finality and binding force of decisions

1. The decision of the Tribunal is final and shall be complied with by all the parties to the dispute.

2. The decision shall have no binding force except between the parties in respect of that particular dispute.

3. In the event of dispute as to the meaning or scope of the decision, the Tribunal shall construe it upon the request of any party.

Article 34. Costs

Unless otherwise decided by the Tribunal, each party shall bear its own costs.

Section 4. SEABED DISPUTES CHAMBER

Article 35. Composition

1. The Seabed Disputes Chamber referred to in article 14 of this Annex shall be composed of 11 members, selected by a majority of the elected members of the Tribunal from among them.

2. In the selection of the members of the Chamber, the representation of the principal legal systems of the world and equitable geographical distribution shall be assured. The Assembly of the Authority may adopt recommendations of a general nature relating to such representation and distribution.

3. The members of the Chamber shall be selected every three years and may be selected for a second term.

4. The Chamber shall elect its President from among its members, who shall serve for the term for which the Chamber has been selected.

5. If any proceedings are still pending at the end of any three-year period for which the Chamber has been selected, the Chamber shall complete the proceedings in its original composition.

6. If a vacancy occurs in the Chamber, the Tribunal shall select a successor from among its elected members, who shall hold office for the remainder of his predecessor’s term.

7. A quorum of seven of the members selected by the Tribunal shall be required to constitute the Chamber.

Article 36. Ad hoc chambers

1. The Seabed Disputes Chamber shall form an ad hoc chamber, composed of three of its members, for dealing with a particular dispute submitted to it in accordance with article 188, paragraph 1(b). The composition of such a chamber shall be determined by the Seabed Disputes Chamber with the approval of the parties.

2. If the parties do not agree on the composition of an ad hoc chamber, each party to the dispute shall appoint one member, and the third member shall be appointed by them in agreement. If they disagree, or if any party fails to make an appointment, the President of the Seabed Disputes Chamber shall promptly make the appointment or appointments from among its members, after consultation with the parties.

3. Members of the ad hoc chamber must not be in the service of, or nationals of, any of the parties to the dispute.

Article 37. Access

The Chamber shall be open to the States Parties, the Authority and the other entities referred to in Part XI, section 5.

Article 38. Applicable law

In addition to the provisions of article 293, the Chamber shall apply:
(a) the rules, regulations and procedures of the Authority adopted in accordance with this Convention; and
(b) the terms of contracts concerning activities in the Area in matters relating to those contracts.

Article 39. Enforcement of decisions of the Chamber

The decisions of the Chamber shall be enforceable in the territories of the States Parties in the same manner as judgments or orders of the highest court of the State Party in whose territory the enforcement is sought.

Article 40. Applicability of other sections of this Annex

1. The other sections of this Annex which are not incompatible with this section apply to the Chamber.

2. In the exercise of its functions relating to advisory opinions, the Chamber shall be guided by the provisions of this Annex relating to procedure before the Tribunal to the extent to which it recognizes them to be applicable.

Section 5. AMENDMENTS

Article 41. Amendments

1. Amendments to this Annex, other than amendments to section 4, may be adopted only in accordance with article 313 or by consensus at a conference convened in accordance with this Convention.

2. Amendments to section 4 may be adopted only in accordance with article 314.

3. The Tribunal may propose such amendments to this Statute as it may consider necessary, by written communications to the States Parties for their consideration in conformity with paragraphs 1 and 2.

Annex VII

ARBITRATION

Article 1. Institution of proceedings

Subject to the provisions of Part XV, any party to a dispute may submit the dispute to the arbitral procedure provided for in this Annex by written notification addressed to the other party or parties to the dispute. The notification shall be accompanied by a statement of the claim and the grounds on which it is based.

Article 2. List of arbitrators

1. A list of arbitrators shall be drawn up and maintained by the Secretary-General of the United Nations. Every State Party shall be entitled to nominate four arbitrators, each of whom shall be a person experienced in maritime affairs and enjoying the highest reputation for fairness, competence and integrity. The names of the persons so nominated shall constitute the list.

2. If at any time the arbitrators nominated by a State Party in the list so constituted shall be fewer than four, that State Party shall be entitled to make further nominations as necessary.

3. The name of an arbitrator shall remain on the list until withdrawn by the State Party which made the nomination, provided that such arbitrator shall continue to serve on any arbitral tribunal to which that arbitrator has been appointed until the completion of the proceedings before that arbitral tribunal.

Article 3. Constitution of arbitral tribunal

For the purpose of proceedings under this Annex, the arbitral tribunal shall, unless the parties otherwise agree, be constituted as follows:
(a) Subject to subparagraph (g), the arbitral tribunal shall consist of five members.
(b) The party instituting the proceedings shall appoint one member to be chosen preferably from the list referred to in article 2 of this Annex, who may be its national. The appointment shall be included in the notification referred to in article 1 of this Annex.
(c) The other party to the dispute shall, within 30 days of receipt of the notification referred to in article 1 of this Annex, appoint one member to be chosen preferably from the list, who may be its national. If the appointment is not made within that period, the party instituting the proceedings may, within two weeks of the expiration of that period, request that the appointment be made in accordance with subparagraph (e).
(d) The other three members shall be appointed by agreement between the parties. They shall be chosen preferably from the list and shall be nationals of third States unless the parties otherwise agree. The parties to the dispute shall appoint the President of the arbitral tribunal from among those three members. If, within 60 days of receipt of the notification referred to in article 1 of this Annex, the parties are unable to reach agreement on the appointment of one or more of the members of the tribunal to be appointed by agreement, or on the appointment of the President, the remaining appointment or appointments shall be made in accordance with subparagraph (e), at the request of a party to the dispute. Such request shall be made within two weeks of the expiration of the aforementioned 60-day period.
(e) Unless the parties agree that any appointment under subparagraphs (c) and (d) be made by a person or a third State chosen by the parties, the President of the International Tribunal for the Law of the Sea shall make the necessary appointments. If the President is unable to act under this subparagraph or is a national of one of the parties to the dispute, the appointment shall be made by the next senior member of the International Tribunal for the Law of the Sea who is available and is not a national of one of the parties. The appointments referred to in this subparagraph shall be made from the list referred to in article 2 of this Annex within a period of 30 days of the receipt of the request and in consultation with the parties. The members so appointed shall be of different nationalities and may not be in the service of, ordinarily resident in the territory of, or nationals of, any of the parties to the dispute.
(f) Any vacancy shall be filled in the manner prescribed for the initial appointment.
(g) Parties in the same interest shall appoint one member of the tribunal jointly by agreement. Where there are several parties having separate interests or where there is disagreement as to whether they are of the same interest, each of them shall appoint one member of the tribunal. The number of members of the tribunal appointed separately by the parties shall always be smaller by one than the number of members of the tribunal to be appointed jointly by the parties.
(h) In disputes involving more than two parties, the provisions of subparagraphs (a) to (f) shall apply to the maximum extent possible.

Article 4. Functions of arbitral tribunal

An arbitral tribunal constituted under article 3 of this Annex shall function in accordance with this Annex and the other provisions of this Convention.

Article 5. Procedure

Unless the parties to the dispute otherwise agree, the arbitral tribunal shall determine its own procedure, assuring to each party a full opportunity to be heard and to present its case.

Article 6. Duties of parties to a dispute

The parties to the dispute shall facilitate the work of the arbitral tribunal and, in particular, in accordance with their law and using all means at their disposal, shall:
(a) provide it with all relevant documents, facilities and information; and
(b) enable it when necessary to call witnesses or experts and receive their evidence and to visit the localities to which the case relates.

Article 7. Expenses

Unless the arbitral tribunal decides otherwise because of the particular circumstances of the case, the expenses of the tribunal, including the remuneration of its members, shall be borne by the parties to the dispute in equal shares.

Article 8. Required majority for decisions

Decisions of the arbitral tribunal shall be taken by a majority vote of its members. The absence or abstention of less than half of the members shall not constitute a bar to the tribunal reaching a decision. In the event of an equality of votes, the President shall have a casting vote.

Article 9. Default of appearance

If one of the parties to the dispute does not appear before the arbitral tribunal or fails to defend its case, the other party may request the tribunal to continue the proceedings and to make its award. Absence of a party or failure of a party to defend its case shall not constitute a bar to the proceedings. Before making its award, the arbitral tribunal must satisfy itself not only that it has jurisdiction over the dispute but also that the claim is well founded in fact and law.

Article 10. Award

The award of the arbitral tribunal shall be confined to the subject-matter of the dispute and state the reasons on which it is based. It shall contain the names of the members who have participated and the date of the award. Any member of the tribunal may attach a separate or dissenting opinion to the award.

Article 11. Finality of award

The award shall be final and without appeal, unless the parties to the dispute have agreed in advance to an appellate procedure. It shall be complied with by the parties to the dispute.

Article 12. Interpretation or implementation of award

1. Any controversy which may arise between the parties to the dispute as regards the interpretation or manner of implementation of the award may be submitted by either party for decision to the arbitral tribunal which made the award. For this purpose, any vacancy in the tribunal shall be filled in the manner provided for in the original appointments of the members of the tribunal.

2. Any such controversy may be submitted to another court or tribunal under article 287 by agreement of all the parties to the dispute.

Article 13. Application to entities other than States Parties

The provisions of this Annex shall apply mutatis mutandis to any dispute involving entities other than States Parties.

Annex VIII

SPECIAL ARBITRATION

Article 1. Institution of proceedings

Subject to Part XV, any party to a dispute concerning the interpretation or application of the articles of this Convention relating to (1) fisheries, (2) protection and preservation of the marine environment, (3) marine scientific research, or (4) navigation, including pollution from vessels and by dumping, may submit the dispute to the special arbitral procedure provided for in this Annex by written notification addressed to the other party or parties to the dispute. The notification shall be accompanied by a statement of the claim and the grounds on which it is based.

Article 2. Lists of experts

1. A list of experts shall be established and maintained in respect of each of the fields of (1) fisheries, (2) protection and preservation of the marine environment, (3) marine scientific research, and (4) navigation, including pollution from vessels and by dumping.

2. The lists of experts shall be drawn up and maintained, in the field of fisheries by the Food and Agriculture Organization of the United Nations, in the field of protection and preservation of the marine environment by the United Nations Environment Programme, in the field of marine scientific research by the Intergovernmental Oceanographic Commission, in the field of navigation, including pollution from vessels and by dumping, by the International Maritime Organization, or in each case by the appropriate subsidiary body concerned to which such organization, programme or commission has delegated this function.

3. Every State Party shall be entitled to nominate two experts in each field whose competence in the legal, scientific or technical aspects of such field is established and generally recognized and who enjoy the highest reputation for fairness and integrity. The names of the persons so nominated in each field shall constitute the appropriate list.

4. If at any time the experts nominated by a State Party in the list so constituted shall be fewer than two, that State Party shall be entitled to make further nominations as necessary.

5. The name of an expert shall remain on the list until withdrawn by the State Party which made the nomination, provided that such expert shall continue to serve on any special arbitral tribunal to which that expert has been appointed until the completion of the proceedings before that special arbitral tribunal.

Article 3. Constitution of special arbitral tribunal

For the purpose of proceedings under this Annex, the special arbitral tribunal shall, unless the parties otherwise agree, be constituted as follows:
(a) Subject to subparagraph (g), the special arbitral tribunal shall consist of five members.
(b) The party instituting the proceedings shall appoint two members to be chosen preferably from the appropriate list or lists referred to in article 2 of this Annex relating to the matters in dispute, one of whom may be its national. The appointments shall be included in the notification referred to in article 1 of this Annex.
(c) The other party to the dispute shall, within 30 days of receipt of the notification referred to in article 1 of this Annex, appoint two members to be chosen preferably from the appropriate list or lists relating to the matters in dispute, one of whom may be its national. If the appointments are not made within that period, the party instituting the proceedings may, within two weeks of the expiration of that period, request that the appointments be made in accordance with subparagraph (e).
(d) The parties to the dispute shall by agreement appoint the President of the special arbitral tribunal, chosen preferably from the appropriate list, who shall be a national of a third State, unless the parties otherwise agree. If, within 30 days of receipt of the notification referred to in article l of this Annex, the parties are unable to reach agreement on the appointment of the President, the appointment shall be made in accordance with subparagraph (e), at the request of a party to the dispute. Such request shall be made within two weeks of the expiration of the aforementioned 30-day period.
(e) Unless the parties agree that the appointment be made by a person or a third State chosen by the parties, the Secretary-General of the United Nations shall make the necessary appointments within 30 days of receipt of a request under subparagraphs (c) and (d). The appointments referred to in this subparagraph shall be made from the appropriate list or lists of experts referred to in article 2 of this Annex and in consultation with the parties to the dispute and the appropriate international organization. The members so appointed shall be of different nationalities and may not be in the service of, ordinarily resident in the territory of, or nationals of, any of the parties to the dispute.
(f) Any vacancy shall be filled in the manner prescribed for the initial appointment.
(g) Parties in the same interest shall appoint two members of the tribunal jointly by agreement. Where there are several parties having separate interests or where there is disagreement as to whether they are of the same interest, each of them shall appoint one member of the tribunal.
(h) In disputes involving more than two parties, the provisions of subparagraphs (a) to (f) shall apply to the maximum extent possible.

Article 4. General provisions

Annex VII, articles 4 to 13, apply mutatis mutandis to the special arbitration proceedings in accordance with this Annex.

Article 5. Fact finding

1. The parties to a dispute concerning the interpretation or application of the provisions of this Convention relating to (1) fisheries, (2) protection and preservation of the marine environment, (3) marine scientific research, or (4) navigation, including pollution from vessels and by dumping, may at any time agree to request a special arbitral tribunal constituted in accordance with article 3 of this Annex to carry out an inquiry and establish the facts giving rise to the dispute.

2. Unless the parties otherwise agree, the findings of fact of the special arbitral tribunal acting in accordance with paragraph 1, shall be considered as conclusive as between the parties.

3. If all the parties to the dispute so request, the special arbitral tribunal may formulate recommendations which, without having the force of a decision, shall only constitute the basis for a review by the parties of the questions giving rise to the dispute.

4. Subject to paragraph 2, the special arbitral tribunal shall act in accordance with the provisions of this Annex, unless the parties otherwise agree.

Annex IX

PARTICIPATION BY INTERNATIONAL ORGANIZATIONS

Article 1. Use of terms

For the purposes of article 305 and of this Annex, “international organization”  means an intergovernmental organization constituted by States to which its member States have transferred competence over matters governed by this Convention, including the competence to enter into treaties in respect of those matters.

Article 2. Signature

An international organization may sign this Convention if a majority of its member States are signatories of this Convention. At the time of signature an international organization shall make a declaration specifying the matters governed by this Convention in respect of which competence has been transferred to that organization by its member States which are signatories, and the nature and extent of that competence.

Article 3. Formal confirmation and accession

1. An international organization may deposit its instrument of formal confirmation or of accession if a majority of its member States deposit or have deposited their instruments of ratification or accession.

2. The instruments deposited by the international organization shall contain the undertakings and declarations required by articles 4 and 5 of this Annex.

Article 4. Extent of participation and rights and obligations

1. The instrument of formal confirmation or of accession of an international organization shall contain an undertaking to accept the rights and obligations of States under this Convention in respect of matters relating to which competence has been transferred to it by its member States which are Parties to this Convention.

2. An international organization shall be a Party to this Convention to the extent that it has competence in accordance with the declarations, communications of information or notifications referred to in article 5 of this Annex.

3. Such an international organization shall exercise the rights and perform the obligations which its member States which are Parties would otherwise have under this Convention, on matters relating to which competence has been transferred to it by those member States. The member States of that international organization shall not exercise competence which they have transferred to it.

4. Participation of such an international organization shall in no case entail an increase of the representation to which its member States which are States Parties would otherwise be entitled, including rights in decision-making.

5. Participation of such an international organization shall in no case confer any rights under this Convention on member States of the organization which are not States Parties to this Convention.

6. In the event of a conflict between the obligations of an international organization under this Convention and its obligations under the agreement establishing the organization or any acts relating to it, the obligations under this Convention shall prevail.

Article 5. Declarations, notifications and communications

1. The instrument of formal confirmation or of accession of an international organization shall contain a declaration specifying the matters governed by this Convention in respect of which competence has been transferred to the organization by its member States which are Parties to this Convention.

2. A member State of an international organization shall, at the time it ratifies or accedes to this Convention or at the time when the organization deposits its instrument of formal confirmation or of accession, whichever is later, make a declaration specifying the matters governed by this Convention in respect of which it has transferred competence to the organization.

3. States Parties which are member States of an international organization which is a Party to this Convention shall be presumed to have competence over all matters governed by this Convention in respect of which transfers of competence to the organization have not been specifically declared, notified or communicated by those States under this article.

4. The international organization and its member States which are States Parties shall promptly notify the depositary of this Convention of any changes to the distribution of competence, including new transfers of competence, specified in the declarations under paragraphs 1 and 2.

5. Any State Party may request an international organization and its member States which are States Parties to provide information as to which, as between the organization and its member States, has competence in respect of any specific question which has arisen. The organization and the member States concerned shall provide this information within a reasonable time. The international organization and the member States may also, on their own initiative, provide this information.

6. Declarations, notifications and communications of information under this article shall specify the nature and extent of the competence transferred.

Article 6. Responsibility and liability

1. Parties which have competence under article 5 of this Annex shall have responsibility for failure to comply with obligations or for any other violation of this Convention.

2. Any State Party may request an international organization or its member States which are States Parties for information as to who has responsibility in respect of any specific matter. The organization and the member States concerned shall provide this information. Failure to provide this information within a reasonable time or the provision of contradictory information shall result in joint and several liability.

Article 7. Settlement of disputes

1. At the time of deposit of its instrument of formal confirmation or of accession, or at any time thereafter, an international organization shall be free to choose, by means of a written declaration, one or more of the means for the settlement of disputes concerning the interpretation or application of this Convention, referred to in article 287, paragraph 1(a), (c) or (d).

2. Part XV applies mutatis mutandis to any dispute between Parties to this Convention, one or more of which are international organizations.

3. When an international organization and one or more of its member States are joint parties to a dispute, or parties in the same interest, the organization shall be deemed to have accepted the same procedures for the settlement of disputes as the member States; when, however, a member State has chosen only the International Court of Justice under article 287, the organization and the member State concerned shall be deemed to have accepted arbitration in accordance with Annex VII, unless the parties to the dispute otherwise agree.

Article 8. Applicability of Part XVII

Part XVII applies mutatis mutandis to an international organization, except in respect of the following:
(a) the instrument of formal confirmation or of accession of an international organization shall not be taken into account in the application of article 308, paragraph 1;
(b) (i) an international organization shall have exclusive capacity with respect to the application of articles 312 to 315, to the extent that it has competence under article 5 of this Annex over the entire subject-matter of the amendment;
(ii) the instrument of formal confirmation or of accession of an international organization to an amendment, the entire subject-matter over which the international organization has competence under article 5 of this Annex, shall be considered to be the instrument of ratification or accession of each of the member States which are States Parties, for the purposes of applying article 316, paragraphs 1, 2 and 3;
(iii) the instrument of formal confirmation or of accession of the international organization shall not be taken into account in the application of article 316, paragraphs 1 and 2, with regard to all other amendments;
(c) (i) an international organization may not denounce this Convention in accordance with article 317 if any of its member States is a State Party and if it continues to fulfil the qualifications specified in article 1 of this Annex;
(ii) an international organization shall denounce this Convention when none of its member States is a State Party or if the international organization no longer fulfils the qualifications specified in article 1 of this Annex. Such denunciation shall take effect immediately.

AGREEMENT RELATING TO THE IMPLEMENTATION OF PART XI OF THE UNITED NATIONS CONVENTION ON THE LAW OF THE SEA OF 10 DECEMBER 1982

The States Parties to this Agreement,

Recognizing the important contribution of the United Nations Convention on the Law of the Sea of 10 December 1982 (hereinafter referred to as “the Convention”) to the maintenance of peace, justice and progress for all peoples of the world,

Reaffirming that the seabed and ocean floor and subsoil thereof, beyond the limits of national jurisdiction (hereinafter referred to as “the Area”), as well as the resources of the Area, are the common heritage of mankind,

Mindful of the importance of the Convention for the protection and preservation of the marine environment and of the growing concern for the global environment,

Having considered the report of the Secretary-General of the United Nations on the results of the informal consultations among States held from 1990 to 1994 on outstanding issues relating to Part XI and related provisions of the Convention (hereinafter referred to as “Part XI”),

Noting the political and economic changes, including market-oriented approaches, affecting the implementation of Part XI,

Wishing to facilitate universal participation in the Convention,

Considering that an agreement relating to the implementation of Part XI would best meet that objective,

Have agreed as follows:

Article 1. Implementation of Part XI

1. The States Parties to this Agreement undertake to implement Part XI in accordance with this Agreement.

2. The Annex forms an integral part of this Agreement.

Article 2. Relationship between this Agreement and Part XI

1. The provisions of this Agreement and Part XI shall be interpreted and applied together as a single instrument. In the event of any inconsistency between this Agreement and Part XI, the provisions of this Agreement shall prevail.

2. Articles 309 to 319 of the Convention shall apply to this Agreement as they apply to the Convention.

Article 3. Signature

This Agreement shall remain open for signature at United Nations Headquarters by the States and entities referred to in article 305, paragraph 1(a), (c), (d), (e) and (f), of the Convention for 12 months from the date of its adoption.

Article 4. Consent to be bound

1. After the adoption of this Agreement, any instrument of ratification or formal confirmation of or accession to the Convention shall also represent consent to be bound by this Agreement.

2. No State or entity may establish its consent to be bound by this Agreement unless it has previously established or establishes at the same time its consent to be bound by the Convention.

3. A State or entity referred to in article 3 may express its consent to be bound by this Agreement by:
(a) Signature not subject to ratification, formal confirmation or the procedure set out in article 5;
(b) Signature subject to ratification or formal confirmation, followed by ratification or formal confirmation;
(c) Signature subject to the procedure set out in article 5; or
(d) Accession.

4. Formal confirmation by the entities referred to in article 305, paragraph 1(f), of the Convention shall be in accordance with Annex IX of the Convention.

5. The instruments of ratification, formal confirmation or accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

Article 5. Simplified procedure

1. A State or entity which has deposited before the date of the adoption of this Agreement an instrument of ratification or formal confirmation of or accession to the Convention and which has signed this Agreement in accordance with article 4, paragraph 3(c), shall be considered to have established its consent to be bound by this Agreement 12 months after the date of its adoption, unless that State or entity notifies the depositary in writing before that date that it is not availing itself of the simplified procedure set out in this article.

2. In the event of such notification, consent to be bound by this Agreement shall be established in accordance with article 4, paragraph 3(b).

Article 6. Entry into force

1. This Agreement shall enter into force 30 days after the date on which 40 States have established their consent to be bound in accordance with articles 4 and 5, provided that such States include at least seven of the States referred to in paragraph 1(a) of resolution II of the Third United Nations Conference on the Law of the Sea (hereinafter referred to as “resolution II”) and that at least five of those States are developed States. If these conditions for entry into force are fulfilled before 16 November 1994, this Agreement shall enter into force on 16 November 1994.

2. For each State or entity establishing its consent to be bound by this Agreement after the requirements set out in paragraph 1 have been fulfilled, this Agreement shall enter into force on the thirtieth day following the date of establishment of its consent to be bound.

Article 7. Provisional application

1. If on 16 November 1994 this Agreement has not entered into force, it shall be applied provisionally pending its entry into force by:
(a) States which have consented to its adoption in the General Assembly of the United Nations, except any such State which before 16 November 1994 notifies the depositary in writing either that it will not so apply this Agreement or that it will consent to such application only upon subsequent signature or notification in writing;
(b) States and entities which sign this Agreement, except any such State or entity which notifies the depositary in writing at the time of signature that it will not so apply this Agreement;
(c) States and entities which consent to its provisional application by so notifying the depositary in writing;
(d) States which accede to this Agreement.

2. All such States and entities shall apply this Agreement provisionally in accordance with their national or internal laws and regulations, with effect from 16 November 1994 or the date of signature, notification of consent or accession, if later.

3. Provisional application shall terminate upon the date of entry into force of this Agreement. In any event, provisional application shall terminate on 16 November 1998 if at that date the requirement in article 6, paragraph 1, of consent to be bound by this Agreement by at least seven of the States (of which at least five must be developed States) referred to in paragraph 1(a) of resolution II has not been fulfilled.

Article 8. States Parties

1. For the purposes of this Agreement, “States Parties” means States which have consented to be bound by this Agreement and for which this Agreement is in force.

2. This Agreement applies mutatis mutandis to the entities referred to in article 305, paragraph 1(c), (d), (e) and (f), of the Convention which become Parties to this Agreement in accordance with the conditions relevant to each, and to that extent “States Parties” refers to those entities.

Article 9. Depositary

The Secretary-General of the United Nations shall be the depositary of this Agreement.

Article 10. Authentic texts

The original of this Agreement, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

In witness whereof, the undersigned Plenipotentiaries, being duly authorized thereto, have signed this Agreement.

Done at New York, this twenty-eighth day of July, one thousand nine hundred and ninety-four.

ANNEX

Section 1. COSTS TO STATES PARTIES AND INSTITUTIONAL ARRANGEMENTS

1. The International Seabed Authority (hereinafter referred to as “the Authority”) is the organization through which States Parties to the Convention shall, in accordance with the regime for the Area established in Part XI and this Agreement, organize and control activities in the Area, particularly with a view to administering the resources of the Area. The powers and functions of the Authority shall be those expressly conferred upon it by the Convention. The Authority shall have such incidental powers, consistent with the Convention, as are implicit in, and necessary for, the exercise of those powers and functions with respect to activities in the Area.

2. In order to minimize costs to States Parties, all organs and subsidiary bodies to be established under the Convention and this Agreement shall be cost-effective. This principle shall also apply to the frequency, duration and scheduling of meetings.

3. The setting up and the functioning of the organs and subsidiary bodies of the Authority shall be based on an evolutionary approach, taking into account the functional needs of the organs and subsidiary bodies concerned in order that they may discharge effectively their respective responsibilities at various stages of the development of activities in the Area.

4. The early functions of the Authority upon entry into force of the Convention shall be carried out by the Assembly, the Council, the Secretariat, the Legal and Technical Commission and the Finance Committee. The functions of the Economic Planning Commission shall be performed by the Legal and Technical Commission until such time as the Council decides otherwise or until the approval of the first plan of work for exploitation.

5. Between the entry into force of the Convention and the approval of the first plan of work for exploitation, the Authority shall concentrate on:
(a) Processing of applications for approval of plans of work for exploration in accordance with Part XI and this Agreement;
(b) Implementation of decisions of the Preparatory Commission for the International Seabed Authority and for the International Tribunal for the Law of the Sea (hereinafter referred to as “the Preparatory Commission”) relating to the registered pioneer investors and their certifying States, including their rights and obligations, in accordance with article 308, paragraph 5, of the Convention and resolution II, paragraph 13;
(c) Monitoring of compliance with plans of work for exploration approved in the form of contracts;
(d) Monitoring and review of trends and developments relating to deep seabed mining activities, including regular analysis of world metal market conditions and metal prices, trends and prospects;
(e) Study of the potential impact of mineral production from the Area on the economies of developing land-based producers of those minerals which are likely to be most seriously affected, with a view to minimizing their difficulties and assisting them in their economic adjustment, taking into account the work done in this regard by the Preparatory Commission;
(f) Adoption of rules, regulations and procedures necessary for the conduct of activities in the Area as they progress. Notwithstanding the provisions of Annex III, article 17, paragraph 2(b) and (c), of the Convention, such rules, regulations and procedures shall take into account the terms of this Agreement, the prolonged delay in commercial deep seabed mining and the likely pace of activities in the Area;
(g) Adoption of rules, regulations and procedures incorporating applicable standards for the protection and preservation of the marine environment;
(h) Promotion and encouragement of the conduct of marine scientific research with respect to activities in the Area and the collection and dissemination of the results of such research and analysis, when available, with particular emphasis on research related to the environmental impact of activities in the Area;
(i) Acquisition of scientific knowledge and monitoring of the development of marine technology relevant to activities in the Area, in particular technology relating to the protection and preservation of the marine environment;
(j) Assessment of available data relating to prospecting and exploration;
(k) Timely elaboration of rules, regulations and procedures for exploitation, including those relating to the protection and preservation of the marine environment.

6. (a) An application for approval of a plan of work for exploration shall be considered by the Council following the receipt of a recommendation on the application from the Legal and Technical Commission. The processing of an application for approval of a plan of work for exploration shall be in accordance with the provisions of the Convention, including Annex III thereof, and this Agreement, and subject to the following:
(i) A plan of work for exploration submitted on behalf of a State or entity, or any component of such entity, referred to in resolution II, paragraph 1(a)(ii) or (iii), other than a registered pioneer investor, which had already undertaken substantial activities in the Area prior to the entry into force of the Convention, or its successor in interest, shall be considered to have met the financial and technical qualifications necessary for approval of a plan of work if the sponsoring State or States certify that the applicant has expended an amount equivalent to at least US$ 30 million in research and exploration activities and has expended no less than 10 per cent of that amount in the location, survey and evaluation of the area referred to in the plan of work. If the plan of work otherwise satisfies the requirements of the Convention and any rules, regulations and procedures adopted pursuant thereto, it shall be approved by the Council in the form of a contract. The provisions of section 3, paragraph 11, of this Annex shall be interpreted and applied accordingly;
(ii) Notwithstanding the provisions of resolution II, paragraph 8(a), a registered pioneer investor may request approval of a plan of work for exploration within 36 months of the entry into force of the Convention. The plan of work for exploration shall consist of documents, reports and other data submitted to the Preparatory Commission both before and after registration and shall be accompanied by a certificate of compliance, consisting of a factual report describing the status of fulfilment of obligations under the pioneer investor regime, issued by the Preparatory Commission in accordance with resolution II, paragraph 11(a). Such a plan of work shall be considered to be approved. Such an approved plan of work shall be in the form of a contract concluded between the Authority and the registered pioneer investor in accordance with Part XI and this Agreement. The fee of US$ 250,000 paid pursuant to resolution II, paragraph 7(a), shall be deemed to be the fee relating to the exploration phase pursuant to section 8, paragraph 3, of this Annex. Section 3, paragraph 11, of this Annex shall be interpreted and applied accordingly;
(iii) In accordance with the principle of non-discrimination, a contract with a State or entity or any component of such entity referred to in subparagraph (a)(i) shall include arrangements which shall be similar to and no less favourable than those agreed with any registered pioneer investor referred to in subparagraph (a)(ii). If any of the States or entities or any components of such entities referred to in subparagraph (a)(i) are granted more favourable arrangements, the Council shall make similar and no less favourable arrangements with regard to the rights and obligations assumed by the registered pioneer investors referred to in subparagraph (a)(ii), provided that such arrangements do not affect or prejudice the interests of the Authority;
(iv) A State sponsoring an application for a plan of work pursuant to the provisions of subparagraph (a)(i) or (ii) may be a State Party or a State which is applying this Agreement provisionally in accordance with article 7, or a State which is a member of the Authority on a provisional basis in accordance with paragraph 12;
(v) Resolution II, paragraph 8(c), shall be interpreted and applied in accordance with subparagraph (a)(iv).
(b) The approval of a plan of work for exploration shall be in accordance with article 153, paragraph 3, of the Convention.

7. An application for approval of a plan of work shall be accompanied by an assessment of the potential environmental impacts of the proposed activities and by a description of a programme for oceanographic and baseline environmental studies in accordance with the rules, regulations and procedures adopted by the Authority.

8. An application for approval of a plan of work for exploration, subject to paragraph 6(a)(i) or (ii), shall be processed in accordance with the procedures set out in section 3, paragraph 11, of this Annex.

9. A plan of work for exploration shall be approved for a period of 15 years. Upon the expiration of a plan of work for exploration, the contractor shall apply for a plan of work for exploitation unless the contractor has already done so or has obtained an extension for the plan of work for exploration. Contractors may apply for such extensions for periods of not more than five years each. Such extensions shall be approved if the contractor has made efforts in good faith to comply with the requirements of the plan of work but for reasons beyond the contractor’s control has been unable to complete the necessary preparatory work for proceeding to the exploitation stage or if the prevailing economic circumstances do not justify proceeding to the exploitation stage.

10. Designation of a reserved area for the Authority in accordance with Annex III, article 8, of the Convention shall take place in connection with approval of an application for a plan of work for exploration or approval of an application for a plan of work for exploration and exploitation.

11. Notwithstanding the provisions of paragraph 9, an approved plan of work for exploration which is sponsored by at least one State provisionally applying this Agreement shall terminate if such a State ceases to apply this Agreement provisionally and has not become a member on a provisional basis in accordance with paragraph 12 or has not become a State Party.

12. Upon the entry into force of this Agreement, States and entities referred to in article 3 of this Agreement which have been applying it provisionally in accordance with article 7 and for which it is not in force may continue to be members of the Authority on a provisional basis pending its entry into force for such States and entities, in accordance with the following subparagraphs:
(a) If this Agreement enters into force before 16 November 1996, such States and entities shall be entitled to continue to participate as members of the Authority on a provisional basis upon notification to the depositary of the Agreement by such a State or entity of its intention to participate as a member on a provisional basis. Such membership shall terminate either on 16 November 1996 or upon the entry into force of this Agreement and the Convention for such member, whichever is earlier. The Council may, upon the request of the State or entity concerned, extend such membership beyond 16 November 1996 for a further period or periods not exceeding a total of two years provided that the Council is satisfied that the State or entity concerned has been making efforts in good faith to become a party to the Agreement and the Convention;
(b) If this Agreement enters into force after 15 November 1996, such States and entities may request the Council to grant continued membership in the Authority on a provisional basis for a period or periods not extending beyond 16 November 1998. The Council shall grant such membership with effect from the date of the request if it is satisfied that the State or entity has been making efforts in good faith to become a party to the Agreement and the Convention;
(c) States and entities which are members of the Authority on a provisional basis in accordance with subparagraph (a) or (b) shall apply the terms of Part XI and this Agreement in accordance with their national or internal laws, regulations and annual budgetary appropriations and shall have the same rights and obligations as other members, including:
(i) The obligation to contribute to the administrative budget of the Authority in accordance with the scale of assessed contributions;
(ii) The right to sponsor an application for approval of a plan of work for exploration. In the case of entities whose components are natural or juridical persons possessing the nationality of more than one State, a plan of work for exploration shall not be approved unless all the States whose natural or juridical persons comprise those entities are States Parties or members on a provisional basis;
(d) Notwithstanding the provisions of paragraph 9, an approved plan of work in the form of a contract for exploration which was sponsored pursuant to subparagraph (c)(ii) by a State which was a member on a provisional basis shall terminate if such membership ceases and the State or entity has not become a State Party;
(e) If such a member has failed to make its assessed contributions or otherwise failed to comply with its obligations in accordance with this paragraph, its membership on a provisional basis shall be terminated.

13. The reference in Annex III, article 10, of the Convention to performance which has not been satisfactory shall be interpreted to mean that the contractor has failed to comply with the requirements of an approved plan of work in spite of a written warning or warnings from the Authority to the contractor to comply therewith.

14. The Authority shall have its own budget. Until the end of the year following the year during which this Agreement enters into force, the administrative expenses of the Authority shall be met through the budget of the United Nations. Thereafter, the administrative expenses of the Authority shall be met by assessed contributions of its members, including any members on a provisional basis, in accordance with articles 171, subparagraph (a), and 173 of the Convention and this Agreement, until the Authority has sufficient funds from other sources to meet those expenses. The Authority shall not exercise the power referred to in article 174, paragraph 1, of the Convention to borrow funds to finance its administrative budget.

15. The Authority shall elaborate and adopt, in accordance with article 162, paragraph 2(o)(ii), of the Convention, rules, regulations and procedures based on the principles contained in sections 2, 5, 6, 7 and 8 of this Annex, as well as any additional rules, regulations and procedures necessary to facilitate the approval of plans of work for exploration or exploitation, in accordance with the following subparagraphs:
(a) The Council may undertake such elaboration any time it deems that all or any of such rules, regulations or procedures are required for the conduct of activities in the Area, or when it determines that commercial exploitation is imminent, or at the request of a State whose national intends to apply for approval of a plan of work for exploitation;
(b) If a request is made by a State referred to in subparagraph (a) the Council shall, in accordance with article 162, paragraph 2(o), of the Convention, complete the adoption of such rules, regulations and procedures within two years of the request;
(c) If the Council has not completed the elaboration of the rules, regulations and procedures relating to exploitation within the prescribed time and an application for approval of a plan of work for exploitation is pending, it shall none the less consider and provisionally approve such plan of work based on the provisions of the Convention and any rules, regulations and procedures that the Council may have adopted provisionally, or on the basis of the norms contained in the Convention and the terms and principles contained in this Annex as well as the principle of non-discrimination among contractors.

16. The draft rules, regulations and procedures and any recommendations relating to the provisions of Part XI, as contained in the reports and recommendations of the Preparatory Commission, shall be taken into account by the Authority in the adoption of rules, regulations and procedures in accordance with Part XI and this Agreement.

17. The relevant provisions of Part XI, section 4, of the Convention shall be interpreted and applied in accordance with this Agreement.

Section 2. THE ENTERPRISE

1. The Secretariat of the Authority shall perform the functions of the Enterprise until it begins to operate independently of the Secretariat. The Secretary-General of the Authority shall appoint from within the staff of the Authority an interim Director-General to oversee the performance of these functions by the Secretariat.

These functions shall be:
(a) Monitoring and review of trends and developments relating to deep seabed mining activities, including regular analysis of world metal market conditions and metal prices, trends and prospects;
(b) Assessment of the results of the conduct of marine scientific research with respect to activities in the Area, with particular emphasis on research related to the environmental impact of activities in the Area;
(c) Assessment of available data relating to prospecting and exploration, including the criteria for such activities;
(d) Assessment of technological developments relevant to activities in the Area, in particular technology relating to the protection and preservation of the marine environment;
(e) Evaluation of information and data relating to areas reserved for the Authority;
(f) Assessment of approaches to joint-venture operations;
(g) Collection of information on the availability of trained manpower;
(h) Study of managerial policy options for the administration of the Enterprise at different stages of its operations.

2. The Enterprise shall conduct its initial deep seabed mining operations through joint ventures. Upon the approval of a plan of work for exploitation for an entity other than the Enterprise, or upon receipt by the Council of an application for a joint-venture operation with the Enterprise, the Council shall take up the issue of the functioning of the Enterprise independently of the Secretariat of the Authority. If joint-venture operations with the Enterprise accord with sound commercial principles, the Council shall issue a directive pursuant to article 170, paragraph 2, of the Convention providing for such independent functioning.

3. The obligation of States Parties to fund one mine site of the Enterprise as provided for in Annex IV, article 11, paragraph 3, of the Convention shall not apply and States Parties shall be under no obligation to finance any of the operations in any mine site of the Enterprise or under its joint-venture arrangements.

4. The obligations applicable to contractors shall apply to the Enterprise. Notwithstanding the provisions of article 153, paragraph 3, and Annex III, article 3, paragraph 5, of the Convention, a plan of work for the Enterprise upon its approval shall be in the form of a contract concluded between the Authority and the Enterprise.

5. A contractor which has contributed a particular area to the Authority as a reserved area has the right of first refusal to enter into a joint-venture arrangement with the Enterprise for exploration and exploitation of that area. If the Enterprise does not submit an application for a plan of work for activities in respect of such a reserved area within 15 years of the commencement of its functions independent of the Secretariat of the Authority or within 15 years of the date on which that area is reserved for the Authority, whichever is the later, the contractor which contributed the area shall be entitled to apply for a plan of work for that area provided it offers in good faith to include the Enterprise as a joint-venture partner.

6. Article 170, paragraph 4, Annex IV and other provisions of the Convention relating to the Enterprise shall be interpreted and applied in accordance with this section.

Section 3. DECISION-MAKING

1. The general policies of the Authority shall be established by the Assembly in collaboration with the Council.

2. As a general rule, decision-making in the organs of the Authority should be by consensus.

3. If all efforts to reach a decision by consensus have been exhausted, decisions by voting in the Assembly on questions of procedure shall be taken by a majority of members present and voting, and decisions on questions of substance shall be taken by a two-thirds majority of members present and voting, as provided for in article 159, paragraph 8, of the Convention.

4. Decisions of the Assembly on any matter for which the Council also has competence or on any administrative, budgetary or financial matter shall be based on the recommendations of the Council. If the Assembly does not accept the recommendation of the Council on any matter, it shall return the matter to the Council for further consideration. The Council shall reconsider the matter in the light of the views expressed by the Assembly.

5. If all efforts to reach a decision by consensus have been exhausted, decisions by voting in the Council on questions of procedure shall be taken by a majority of members present and voting, and decisions on questions of substance, except where the Convention provides for decisions by consensus in the Council, shall be taken by a two-thirds majority of members present and voting, provided that such decisions are not opposed by a majority in any one of the chambers referred to in paragraph 9. In taking decisions the Council shall seek to promote the interests of all the members of the Authority.

6. The Council may defer the taking of a decision in order to facilitate further negotiation whenever it appears that all efforts at achieving consensus on a question have not been exhausted.

7. Decisions by the Assembly or the Council having financial or budgetary implications shall be based on the recommendations of the Finance Committee.

8. The provisions of article 161, paragraph 8(b) and (c), of the Convention shall not apply.

9. (a) Each group of States elected under paragraph 15(a) to (c) shall be treated as a chamber for the purposes of voting in the Council. The developing States elected under paragraph 15(d) and (e) shall be treated as a single chamber for the purposes of voting in the Council.
(b) Before electing the members of the Council, the Assembly shall establish lists of countries fulfilling the criteria for membership in the groups of States in paragraph 15(a) to (d). If a State fulfils the criteria for membership in more than one group, it may only be proposed by one group for election to the Council and it shall represent only that group in voting in the Council.

10. Each group of States in paragraph 15(a) to (d) shall be represented in the Council by those members nominated by that group. Each group shall nominate only as many candidates as the number of seats required to be filled by that group. When the number of potential candidates in each of the groups referred to in paragraph 15(a) to (e) exceeds the number of seats available in each of those respective groups, as a general rule, the principle of rotation shall apply. States members of each of those groups shall determine how this principle shall apply in those groups.

11. (a) The Council shall approve a recommendation by the Legal and Technical Commission for approval of a plan of work unless by a two-thirds majority of its members present and voting, including a majority of members present and voting in each of the chambers of the Council, the Council decides to disapprove a plan of work. If the Council does not take a decision on a recommendation for approval of a plan of work within a prescribed period, the recommendation shall be deemed to have been approved by the Council at the end of that period. The prescribed period shall normally be 60 days unless the Council decides to provide for a longer period. If the Commission recommends the disapproval of a plan of work or does not make a recommendation, the Council may nevertheless approve the plan of work in accordance with its rules of procedure for decision-making on questions of substance.
(b) The provisions of article 162, paragraph 2(j), of the Convention shall not apply.

12. Where a dispute arises relating to the disapproval of a plan of work, such dispute shall be submitted to the dispute settlement procedures set out in the Convention.

13. Decisions by voting in the Legal and Technical Commission shall be by a majority of members present and voting.

14. Part XI, section 4, subsections B and C, of the Convention shall be interpreted and applied in accordance with this section.

15. The Council shall consist of 36 members of the Authority elected by the Assembly in the following order:
(a) Four members from among those States Parties which, during the last five years for which statistics are available, have either consumed more than 2 per cent in value terms of total world consumption or have had net imports of more than 2 per cent in value terms of total world imports of the commodities produced from the categories of minerals to be derived from the Area, provided that the four members shall include one State from the Eastern European region having the largest economy in that region in terms of gross domestic product and the State, on the date of entry into force of the Convention, having the largest economy in terms of gross domestic product, if such States wish to be represented in this group;
(b) Four members from among the eight States Parties which have made the largest investments in preparation for and in the conduct of activities in the Area, either directly or through their nationals;
(c) Four members from among States Parties which, on the basis of production in areas under their jurisdiction, are major net exporters of the categories of minerals to be derived from the Area, including at least two developing States whose exports of such minerals have a substantial bearing upon their economies;
(d) Six members from among developing States Parties, representing special interests. The special interests to be represented shall include those of States with large populations, States which are land-locked or geographically disadvantaged, island States, States which are major importers of the categories of minerals to be derived from the Area, States which are potential producers of such minerals and least developed States;
(e) Eighteen members elected according to the principle of ensuring an equitable geographical distribution of seats in the Council as a whole, provided that each geographical region shall have at least one member elected under this subparagraph. For this purpose, the geographical regions shall be Africa, Asia, Eastern Europe, Latin America and the Caribbean and Western Europe and Others.

16. The provisions of article 161, paragraph 1, of the Convention shall not apply.

Section 4. REVIEW CONFERENCE

The provisions relating to the Review Conference in article 155, paragraphs 1, 3 and 4, of the Convention shall not apply. Notwithstanding the provisions of article 314, paragraph 2, of the Convention, the Assembly, on the recommendation of the Council, may undertake at any time a review of the matters referred to in article 155, paragraph 1, of the Convention. Amendments relating to this Agreement and Part XI shall be subject to the procedures contained in articles 314, 315 and 316 of the Convention, provided that the principles, regime and other terms referred to in article 155, paragraph 2, of the Convention shall be maintained and the rights referred to in paragraph 5 of that article shall not be affected.

Section 5. TRANSFER OF TECHNOLOGY

1. In addition to the provisions of article 144 of the Convention, transfer of technology for the purposes of Part XI shall be governed by the following principles:
(a) The Enterprise, and developing States wishing to obtain deep seabed mining technology, shall seek to obtain such technology on fair and reasonable commercial terms and conditions on the open market, or through joint-venture arrangements;
(b) If the Enterprise or developing States are unable to obtain deep seabed mining technology, the Authority may request all or any of the contractors and their respective sponsoring State or States to cooperate with it in facilitating the acquisition of deep seabed mining technology by the Enterprise or its joint venture, or by a developing State or States seeking to acquire such technology on fair and reasonable commercial terms and conditions, consistent with the effective protection of intellectual property rights. States Parties undertake to cooperate fully and effectively with the Authority for this purpose and to ensure that contractors sponsored by them also cooperate fully with the Authority;
(c) As a general rule, States Parties shall promote international technical and scientific cooperation with regard to activities in the Area either between the parties concerned or by developing training, technical assistance and scientific cooperation programmes in marine science and technology and the protection and preservation of the marine environment.

2. The provisions of Annex III, article 5, of the Convention shall not apply.

Section 6. PRODUCTION POLICY

1. The production policy of the Authority shall be based on the following principles:
(a) Development of the resources of the Area shall take place in accordance with sound commercial principles;
(b) The provisions of the General Agreement on Tariffs and Trade, its relevant codes and successor or superseding agreements shall apply with respect to activities in the Area;
(c) In particular, there shall be no subsidization of activities in the Area except as may be permitted under the agreements referred to in subparagraph (b). Subsidization for the purpose of these principles shall be defined in terms of the agreements referred to in subparagraph (b);
(d) There shall be no discrimination between minerals derived from the Area and from other sources. There shall be no preferential access to markets for such minerals or for imports of commodities produced from such minerals, in particular:
(i) By the use of tariff or non-tariff barriers; and
(ii) Given by States Parties to such minerals or commodities produced by their state enterprises or by natural or juridical persons which possess their nationality or are controlled by them or their nationals;
(e) The plan of work for exploitation approved by the Authority in respect of each mining area shall indicate an anticipated production schedule which shall include the estimated maximum amounts of minerals that would be produced per year under the plan of work;
(f) The following shall apply to the settlement of disputes concerning the provisions of the agreements referred to in subparagraph (b):
(i) Where the States Parties concerned are parties to such agreements, they shall have recourse to the dispute settlement procedures of those agreements;
(ii) Where one or more of the States Parties concerned are not parties to such agreements, they shall have recourse to the dispute settlement procedures set out in the Convention;
(g) In circumstances where a determination is made under the agreements referred to in subparagraph (b) that a State Party has engaged in subsidization which is prohibited or has resulted in adverse effects on the interests of another State Party and appropriate steps have not been taken by the relevant State Party or States Parties, a State Party may request the Council to take appropriate measures.

2. The principles contained in paragraph 1 shall not affect the rights and obligations under any provision of the agreements referred to in paragraph 1(b), as well as the relevant free trade and customs union agreements, in relations between States Parties which are parties to such agreements.

3. The acceptance by a contractor of subsidies other than those which may be permitted under the agreements referred to in paragraph 1(b) shall constitute a violation of the fundamental terms of the contract forming a plan of work for the carrying out of activities in the Area.

4. Any State Party which has reason to believe that there has been a breach of the requirements of paragraphs 1(b) to (d) or 3 may initiate dispute settlement procedures in conformity with paragraph 1(f) or (g).

5. A State Party may at any time bring to the attention of the Council activities which in its view are inconsistent with the requirements of paragraph 1(b) to (d).

6. The Authority shall develop rules, regulations and procedures which ensure the implementation of the provisions of this section, including relevant rules, regulations and procedures governing the approval of plans of work.

7. The provisions of article 151, paragraphs 1 to 7 and 9, article 162, paragraph 2(q), article 165, paragraph 2(n), and Annex III, article 6, paragraph 5, and article 7, of the Convention shall not apply.

Section 7. ECONOMIC ASSISTANCE

1. The policy of the Authority of assisting developing countries which suffer serious adverse effects on their export earnings or economies resulting from a reduction in the price of an affected mineral or in the volume of exports of that mineral, to the extent that such reduction is caused by activities in the Area, shall be based on the following principles:
(a) The Authority shall establish an economic assistance fund from a portion of the funds of the Authority which exceeds those necessary to cover the administrative expenses of the Authority. The amount set aside for this purpose shall be determined by the Council from time to time, upon the recommendation of the Finance Committee. Only funds from payments received from contractors, including the Enterprise, and voluntary contributions shall be used for the establishment of the economic assistance fund;
(b) Developing land-based producer States whose economies have been determined to be seriously affected by the production of minerals from the deep seabed shall be assisted from the economic assistance fund of the Authority;
(c) The Authority shall provide assistance from the fund to affected developing land-based producer States, where appropriate, in cooperation with existing global or regional development institutions which have the infrastructure and expertise to carry out such assistance programmes;
(d) The extent and period of such assistance shall be determined on a case-by-case basis. In doing so, due consideration shall be given to the nature and magnitude of the problems encountered by affected developing land-based producer States.

2. Article 151, paragraph 10, of the Convention shall be implemented by means of measures of economic assistance referred to in paragraph 1. Article 160, paragraph 2(l), article 162, paragraph 2(n), article 164, paragraph 2(d), article 171, subparagraph (f), and article 173, paragraph 2(c), of the Convention shall be interpreted accordingly.

Section 8. FINANCIAL TERMS OF CONTRACTS

1. The following principles shall provide the basis for establishing rules, regulations and procedures for financial terms of contracts:
(a) The system of payments to the Authority shall be fair both to the contractor and to the Authority and shall provide adequate means of determining compliance by the contractor with such system;
(b) The rates of payments under the system shall be within the range of those prevailing in respect of land-based mining of the same or similar minerals in order to avoid giving deep seabed miners an artificial competitive advantage or imposing on them a competitive disadvantage;
(c) The system should not be complicated and should not impose major administrative costs on the Authority or on a contractor. Consideration should be given to the adoption of a royalty system or a combination of a royalty and profit-sharing system. If alternative systems are decided upon, the contractor has the right to choose the system applicable to its contract. Any subsequent change in choice between alternative systems, however, shall be made by agreement between the Authority and the contractor;
(d) An annual fixed fee shall be payable from the date of commencement of commercial production. This fee may be credited against other payments due under the system adopted in accordance with subparagraph (c). The amount of the fee shall be established by the Council;
(e) The system of payments may be revised periodically in the light of changing circumstances. Any changes shall be applied in a non-discriminatory manner. Such changes may apply to existing contracts only at the election of the contractor. Any subsequent change in choice between alternative systems shall be made by agreement between the Authority and the contractor;
(f) Disputes concerning the interpretation or application of the rules and regulations based on these principles shall be subject to the dispute settlement procedures set out in the Convention.

2. The provisions of Annex III, article 13, paragraphs 3 to 10, of the Convention shall not apply.

3. With regard to the implementation of Annex III, article 13, paragraph 2, of the Convention, the fee for processing applications for approval of a plan of work limited to one phase, either the exploration phase or the exploitation phase, shall be US$ 250,000.

Section 9. THE FINANCE COMMITTEE

1. There is hereby established a Finance Committee. The Committee shall be composed of 15 members with appropriate qualifications relevant to financial matters. States Parties shall nominate candidates of the highest standards of competence and integrity.

2. No two members of the Finance Committee shall be nationals of the same State Party.

3. Members of the Finance Committee shall be elected by the Assembly and due account shall be taken of the need for equitable geographical distribution and the representation of special interests. Each group of States referred to in section 3, paragraph 15(a), (b), (c) and (d), of this Annex shall be represented on the Committee by at least one member. Until the Authority has sufficient funds other than assessed contributions to meet its administrative expenses, the membership of the Committee shall include representatives of the five largest financial contributors to the administrative budget of the Authority. Thereafter, the election of one member from each group shall be on the basis of nomination by the members of the respective group, without prejudice to the possibility of further members being elected from each group.

4. Members of the Finance Committee shall hold office for a term of five years. They shall be eligible for re-election for a further term.

5. In the event of the death, incapacity or resignation of a member of the Finance Committee prior to the expiration of the term of office, the Assembly shall elect for the remainder of the term a member from the same geographical region or group of States.

6. Members of the Finance Committee shall have no financial interest in any activity relating to matters upon which the Committee has the responsibility to make recommendations. They shall not disclose, even after the termination of their functions, any confidential information coming to their knowledge by reason of their duties for the Authority.

7. Decisions by the Assembly and the Council on the following issues shall take into account recommendations of the Finance Committee:
(a) Draft financial rules, regulations and procedures of the organs of the Authority and the financial management and internal financial administration of the Authority;
(b) Assessment of contributions of members to the administrative budget of the Authority in accordance with article 160, paragraph 2(e), of the Convention;
(c) All relevant financial matters, including the proposed annual budget prepared by the Secretary-General of the Authority in accordance with article 172 of the Convention and the financial aspects of the implementation of the programmes of work of the Secretariat;
(d) The administrative budget;
(e) Financial obligations of States Parties arising from the implementation of this Agreement and Part XI as well as the administrative and budgetary implications of proposals and recommendations involving expenditure from the funds of the Authority;
(f) Rules, regulations and procedures on the equitable sharing of financial and other economic benefits derived from activities in the Area and the decisions to be made thereon.

8. Decisions in the Finance Committee on questions of procedure shall be taken by a majority of members present and voting. Decisions on questions of substance shall be taken by consensus.

9. The requirement of article 162, paragraph 2(y), of the Convention to establish a subsidiary organ to deal with financial matters shall be deemed to have been fulfilled by the establishment of the Finance Committee in accordance with this section.

ÕIEND avaldatud RT II 2006, 13

Lugeda RT II 2005, 16, 48 avaldatud «Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni» eestikeelse mitteametliku tõlke artikli 79 lõige 3 õigeks järgmiselt:

«3. Torujuhtmete paigaldamise skeemi ja suuna peab rannikuriik heaks kiitma.»

Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 17 lg 3 ja lg 31 p 2; riigisekretäri 8. juuni 2006. a resolutsioon nr 17-1/06-03491.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni metaandmetes parandatud väljaandja Vabariigi Valitsus õigeks 'Riigikogu'.