Teksti suurus:

Töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 2005, 17, 51

Töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon

Vastu võetud 24.06.1958

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitleva konventsiooni (nr 111) ratifitseerimise seadus



Mitteametlik tõlge

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peakonverents,

mille on Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu kokku kutsunud neljakümne teisele istungjärgule 1958. aasta 4. juunil Genfis,

olles otsustanud vastu võtta ettepanekud, mis käsitlevad töö- ja kutsealast diskrimineerimist, mis on istungjärgu päevakorra neljas punkt,

olles otsustanud, et need ettepanekud esitatakse rahvusvahelise konventsioonina,

arvestades, et Philadelphia deklaratsioonis kinnitatakse, et kõikidel inimestel on olenemata rassist, veendumustest või soost õigus püüelda nii materiaalse heaolu kui ka vaimse arengu poole vabaduse, väärikuse, majandusliku kindlustatuse ja võrdsete võimaluste tingimustes,

arvestades lisaks sellele, et diskrimineerimine on inimõiguste ülddeklaratsioonis esitatud õiguste rikkumine,

võtab kahekümne viiendal juunil tuhande üheksasaja viiekümne kaheksandal aastal vastu järgmise konventsiooni, mida võib nimetada töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlevaks 1958. aasta konventsiooniks.

Artikkel 1

1. Konventsioonis tähendab «diskrimineerimine» järgmist:
a) igasugune vahetegemine, väljaarvamine või eelistamine rassi, nahavärvi, soo, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, rahvusliku päritolu või sotsiaalse kuuluvuse alusel, mille mõjul võrdsed võimalused või võrdne kohtlemine tööl ja kutsealal on olematud või kahjustatud;
b) muu vahetegemine, väljaarvamine või eelistamine, mille mõjul võrdsed võimalused või võrdne kohtlemine tööl ja kutsealal on olematud või kahjustatud ja mille on määratlenud asjaomane liige pärast konsulteerimist tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega ja muude asjaomaste organitega.

2. Vahetegemist, väljaarvamist või eelistamist seoses töökohaga, mis vastab selle kohta kehtestatud erinõuetele, ei käsitata diskrimineerimisena.

3. Konventsioonis hõlmavad mõisted «töö» ja «kutseala» võimalust kutsealaseks väljaõppeks, tööks ja teatud kutsealadel tegutsemiseks ning tööle rakendamise aluseid ja tingimusi.

Artikkel 2

Liikmesriik, kelle suhtes konventsioon kehtib, kohustub arendama ja järgima poliitikat, mille eesmärk on edendada riigis valitsevate tingimuste ja tavadega sobivate meetoditega võrdseid võimalusi ja võrdset kohtlemist diskrimineerimise kõrvaldamiseks tööl ja kutsealal.

Artikkel 3

Liikmesriik, kelle suhtes konventsioon kehtib, kohustub enda tingimuste ja tavadega sobivate meetoditega:
a) kasutama võimalusi, et teha koostööd tööandjate ja töötajate organisatsioonide ning muude asjaomaste organitega nimetatud poliitika heakskiitmise ja järgimise edendamiseks;
b) vastu võtma asjakohaseid õigusakte ja edendama niisuguseid haridusprogramme, mida peetakse oluliseks sellise poliitika vastuvõtmise ja järgimise kindlustamisel;
c) tunnistama kehtetuks seadusesätted ja muutma haldusjuhendeid või -praktikat, mis ei ole sellise poliitikaga kooskõlas;
d) järgima poliitikat, mille kohaselt on tööküsimused riigiasutuste kontrolli all;
e) tagama, et järgitaks poliitikat, mille kohaselt kutsenõustamise ja tööalase koolitusega seotud tegevus ning töövahendusteenused on riigiasutuste kontrolli all;
f) märkima konventsiooni aruannetes, milliseid meetmeid on nimetatud poliitika elluviimiseks võetud ja milliseid tulemusi on nende abil saavutatud.

Artikkel 4

Meetmeid, mis mõjutavad isikut, keda põhjendatult kahtlustatakse riigi julgeolekut ohustavas tegevuses või kes sellega tegeleb, ei loeta diskrimineerimiseks, kui asjaomasel isikul on õigus esitada kaebus liikmesriigi pädevale asutusele.

Artikkel 5

1. Rahvusvahelise Töökonverentsi vastuvõetud muudes konventsioonides või soovitustes sätestatud kaitse või abiga seotud erimeetmeid ei käsitata diskrimineerimisena.

2. Liikmesriik võib pärast konsulteerimist tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega otsustada, et diskrimineerimisena ei käsitata erimeetmeid, mis on kavandatud selliste isikute erivajaduste täitmiseks, keda soo, vanuse, töövõimetuse, perekondlike kohustuste, sotsiaalse või kultuurilise seisundi tõttu üldiselt peetakse isikuteks, kes vajavad erikaitset või -abi.

Artikkel 6

Liikmesriik, kes ratifitseerib konventsiooni, kohustub selle rakendama sõltlasterritooriumidel Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikirja kohaselt.

Artikkel 7

Konventsiooni ametlik ratifitseerimiskiri edastatakse registreerimiseks Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile.

Artikkel 8

1. Konventsioon on siduv neile liikmesriikidele, kelle ratifitseerimiskirjad on peadirektori juures registreeritud.

2. Konventsioon jõustub 12 kuu möödumisel päevast, kui peadirektor on registreerinud kahe liikmesriigi ratifitseerimiskirjad.

3. Edaspidi jõustub konventsioon liikmesriigi suhtes päeval, kui tema ratifitseerimiskirja registreerimisest on möödunud 12 kuud.

Artikkel 9

1. Konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik võib selle denonsseerida denonsseerimisteate saatmisega Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile, kui konventsiooni jõustumisest on möödunud kümme aastat. Denonsseerimine jõustub, kui denonsseerimisteate registreerimisest on möödunud üks aasta.

2. Liikmesriik, kes on konventsiooni ratifitseerinud ega denonsseeri seda eelmises lõikes nimetatud tähtajal, on kohustatud täitma konventsiooni veel kümme aastat, misjärel võib liikmesriik konventsiooni käesoleva artikli kohaselt denonsseerida iga kümne aasta möödudes.

Artikkel 10

1. Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor teavitab liikmesriike tema juures registreeritud ratifitseerimiskirjadest ja denonsseerimisteadetest.

2. Liikmesriikidele teisest ratifitseerimiskirjast teatamise korral teatab peadirektor liikmesriikidele konventsiooni jõustumise tähtpäeva.

Artikkel 11

Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor saadab eelmiste artiklite kohaselt registreeritud ratifitseerimiskirjad ja denonsseerimisteated Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaseks registreerimiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 12

Kui Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu seda vajalikuks peab, esitab ta peakonverentsile aruande konventsiooni toimimise kohta ja kaalub selle täieliku või osalise muutmise küsimuse konverentsi päevakorda võtmist.

Artikkel 13

1. Kui konverents võtab vastu uue konventsiooni, mis täielikult või osaliselt muudab konventsiooni, ja kui uus konventsioon ei näe ette teisiti, siis
a) arvestamata artiklis 9 sätestatut, toob uue konventsiooni jõustumine kaasa konventsiooni ipso jure denonsseerimise liikmesriigi suhtes, kes on ratifitseerinud uue konventsiooni;
b) on pärast uue konventsiooni jõustumist konventsioon liikmesriikidele ratifitseerimiseks suletud.

2. Konventsioon jääb kehtima selle liikmesriigi suhtes, kes ei ole ratifitseerinud muudetud konventsiooni.

Artikkel 14

Konventsiooni inglis- ja prantsuskeelne tekst on võrdselt autentsed.



C 111

CONVENTION CONCERNING DISCRIMINATION IN RESPECT OF EMPLOYMENT AND OCCUPATION
Adopted on June 26, 1958 at Geneva

The General Conference of the International Labour Organisation,

Having been convened at Geneva by the Governing Body of the International Labour Office, and having met in its Forty-second Session on 4 June 1958, and

Having decided upon the adoption of certain proposals with regard to discrimination in the field of employment and occupation, which is the fourth item on the agenda of the session, and

Having determined that these proposals shall take the form of an international Convention, and

Considering that the Declaration of Philadelphia affirms that all human beings, irrespective of race, creed or sex, have the right to pursue both their material well-being and their spiritual development in conditions of freedom and dignity, of economic security and equal opportunity, and

Considering further that discrimination constitutes a violation of rights enunciated by the Universal Declaration of Human Rights,

adopts this twenty-fifth day of June of the year one thousand nine hundred and fifty-eight the following Convention, which may be cited as the Discrimination (Employment and Occupation) Convention, 1958:

Article 1

1. For the purpose of this Convention the term discrimination includes –
(a) any distinction, exclusion or preference made on the basis of race, colour, sex, religion, political opinion, national extraction or social origin, which has the effect of nullifying or impairing equality of opportunity or treatment in employment or occupation;
(b) such other distinction, exclusion or preference which has the effect of nullifying or impairing equality of opportunity or treatment in employment or occupation as may be determined by the Member concerned after consultation with representative employers’ and workers’ organisations, where such exist, and with other appropriate bodies.

2. Any distinction, exclusion or preference in respect of a particular job based on the inherent requirements thereof shall not be deemed to be discrimination.

3. For the purpose of this Convention the terms employment and occupation include access to vocational training, access to employment and to particular occupations, and terms and conditions of employment.

Article 2

Each Member for which this Convention is in force undertakes to declare and pursue a national policy designed to promote, by methods appropriate to national conditions and practice, equality of opportunity and treatment in respect of employment and occupation, with a view to eliminating any discrimination in respect thereof.

Article 3

Each Member for which this Convention is in force undertakes, by methods appropriate to national conditions and practice –
(a) to seek the co-operation of employers’ and workers’ organisations and other appropriate bodies in promoting the acceptance and observance of this policy;
(b) to enact such legislation and to promote such educational programmes as may be calculated to secure the acceptance and observance of the policy;
(c) to repeal any statutory provisions and modify any administrative instructions or practices which are inconsistent with the policy;
(d) to pursue the policy in respect of employment under the direct control of a national authority;
(e) to ensure observance of the policy in the activities of vocational guidance, vocational training and placement services under the direction of a national authority;
(f) to indicate in its annual reports on the application of the Convention the action taken in pursuance of the policy and the results secured by such action.

Article 4

Any measures affecting an individual who is justifiably suspected of, or engaged in, activities prejudicial to the security of the State shall not be deemed to be discrimination, provided that the individual concerned shall have the right to appeal to a competent body established in accordance with national practice.

Article 5

1. Special measures of protection or assistance provided for in other Conventions or Recommendations adopted by the International Labour Conference shall not be deemed to be discrimination.

2. Any Member may, after consultation with representative employers’ and workers’ organisations, where such exist, determine that other special measures designed to meet the particular requirements of persons who, for reasons such as sex, age, disablement, family responsibilities or social or cultural status, are generally recognized to require special protection or assistance, shall not be deemed to be discrimination.

Article 6

Each Member which ratifies this Convention undertakes to apply it to non-metropolitan territories in accordance with the provisions of the Constitution of the International Labour Organisation.

Article 7

The formal ratifications of this Convention shall be communicated to the Director-General of the International Labour Office for registration.

Article 8

1. This Convention shall be binding only upon those Members of the International Labour Organisation whose ratifications have been registered with the Director-General.

2. It shall come into force twelve months after the date on which the ratifications of two Members have been registered with the Director-General.

3. Thereafter, this Convention shall come into force for any Member twelve months after the date on which its ratification has been registered.

Article 9

1. A Member which has ratified this Convention may denounce it after the expiration of ten years from the date on which the Convention first comes into force, by an act communicated to the Director-General of the International Labour Office for registration. Such denunciation shall not take effect until one year after the date on which it is registered.

2. Each Member which has ratified this Convention and which does not, within the year following the expiration of the period of ten years mentioned in the preceding paragraph, exercise the right of denunciation provided for in this Article, will be bound for another period of ten years and, thereafter, may denounce this Convention at the expiration of each period of ten years under the terms provided for in this Article.

Article 10

1. The Director-General of the International Labour Office shall notify all Members of the International Labour Organisation of the registration of all ratifications and denunciations communicated to him by the Members of the Organisation.

2. When notifying the Members of the Organisation of the registration of the second ratification communicated to him, the Director-General shall draw the attention of the Members of the Organisation to the date upon which the Convention will come into force.

Article 11

The Director-General of the International Labour Office shall communicate to the Secretary-General of the United Nations for registration in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations full particulars of all ratifications and acts of denunciation registered by him in accordance with the provisions of the preceding Articles.

Article 12

At such times as it may consider necessary the Governing Body of the International Labour Office shall present to the General Conference a report on the working of this Convention and shall examine the desirability of placing on the agenda of the Conference the question of its revision in whole or in part.

Article 13

1. Should the Conference adopt a new Convention revising this Convention in whole or in part, then, unless the new Convention otherwise provides:
a) the ratification by a Member of the new revising Convention shall ipso jure involve the immediate denunciation of this Convention, notwithstanding the provisions of Article 9 above, if and when the new revising Convention shall have come into force;
b) as from the date when the new revising Convention comes into force, this Convention shall cease to be open to ratification by the Members.

2. This Convention shall in any case remain in force in its actual form and content for those Members which have ratified it but have not ratified the revising Convention.

Article 14

The English and French versions of the text of this Convention are equally authoritative.

/otsingu_soovitused.json