3-2-1-9-05 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a kohtuotsus Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi hagis Toomas Liivaku vastu töölepingu puudumise ja hüvitise maksmata jätmise õiguse tunnustamiseks ning Toomas Liivaku hagis Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi vastu töösuhte tunnustamiseks ja hüvitise saamiseks
RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
| Kohtuasja number | 3-2-1-9-05 |
| Otsuse kuupäev | Tartu, 14. juuni 2005. a |
| Kohtukoosseis | Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev, H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Tampuu |
| Kohtuasi | Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi hagi Toomas Liivaku vastu töölepingu puudumise ja hüvitise maksmata jätmise õiguse tunnustamiseks ning Toomas Liivaku hagi Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi vastu töösuhte tunnustamiseks ja hüvitise saamiseks |
| Vaidlustatud kohtulahend | Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-276/2004 |
| Kaebuse esitaja ja kaebuse liik | Toomas Liivaku kassatsioonkaebus |
| Asja läbivaatamise kuupäev | 16. mai 2005. a |
| Istungil osalenud isikud | Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi lepinguline esindaja vandeadvokaat K. Lõhmus-Ein ja seaduslik esindaja E. Lill ning T. Liivaku lepinguline esindaja vandeadvokaat C. Soosaar |
Resolutsioon
1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kassatsioonkaebus rahuldada.
3. Tagastada T. Liivakule kassatsioonkaebuselt 5. novembril 2004. a tasutud kautsjon 720 (seitsesada kakskümmend) krooni.
Asjaolud ja menetluse käik
1. Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi (edaspidi spordiklubi) esitas 30. detsembril 2003. a Toomas Liivaku vastu hagi, milles palus tunnustada, et T. Liivak ja spordiklubi ei ole sõlminud töölepingut ning spordiklubi ei pea maksma pooltevahelise lepingu lõpetamisel T. Liivakule hüvitist.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. juunil 2002. a stipendiumilepingu tähtajaga kolm aastat. Hageja teatas 14. mail 2003. a kostjale lepingu lõpetamisest 29. maist 2003. a. Teatise kohaselt ei ole T. Liivak teinud kõike endast olenevat selleks, et korvpallimeeskond Rock esineks hästi võistlustel ning seetõttu ei pea spordiklubi võimalikuks talle jätkuvalt stipendiumi maksta. 16. juunil 2003. a esitas T. Liivak töövaidluskomisjonile avalduse, paludes tunnistada 27. juuni 2002. a stipendiumileping töölepinguks ning mõista välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise palga ulatuses. Töövaidluskomisjon rahuldas 27. novembri 2003. a otsusega avalduse osaliselt, lugedes poolte vahel sõlmitud lepingu töölepinguks, ja mõistis spordiklubilt T. Liivaku kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu summas 72 000 krooni.
Hageja leidis, et stipendiumileping on töölepingu seaduse ( TLS) § 7 p 11 järgi muu tsiviilõiguslik leping, millele töölepinguseadus ei laiene. Lepingu eesmärk oli sportlastele materiaalsete võimaluste loomine sportimiseks, enda arendamiseks ja heade tulemuste saavutamiseks. Stipendiumi maksmine tulenes hageja kui mittetulundusühingu eesmärkidest tegutseda avalikes huvides, arendades ja toetades sporditegevust. Lepinguga ei tasustatud tööprotsessi. Spordiklubi ei saanud sportlase tegevuse tulemusena kasumit. T. Liivakule ei makstud tasu aja- ega tükitöö alusel ning stipendiumilt ei makstud sotsiaal- ega tulumaksu. Sportlane ei kuulunud tööandja poolt Haigekassale esitatavate töötajate nimekirja ning talle ei väljastatud haigekassakaarti. Stipendiumi maksti lepingu kehtivuse ajal sõltumata sellest, kas sportlane sai oma tervislikust seisundist tulenevalt mängida või mitte või kui palju ta võistluste ajal väljakul viibis. Spordiklubi ei määranud kindlaks töö tegemise aega, kohta ega viisi. T. Liivak ei olnud arvatud spordiklubi töötajate hulka ega allunud spordiklubi töösisekorrale. T. Liivaku tööraamat ei olnud spordiklubi käes. Hagiavalduse kohaselt on T. Liivaku nõue stipendiumilepingu tunnistamiseks töölepinguks aegunud. Kostja sai oma väidetavate õiguste rikkumisest teada hiljemalt 2002. a augustis ning oleks pidanud pöörduma töövaidluskomisjoni hiljemalt 2002. a detsembris. Kostja esitas avalduse töövaidluskomisjonile alles 2003. a juunis.
2. Vastuses spordiklubi hagiavaldusele vaidles T. Liivak sellele vastu ning leidis, et spordiseaduse kohaselt ei ole välistatud sportlastega muude lepingute, sh töölepingute sõlmimine. T. Liivak on elukutseline sportlane, kelle jaoks on korvpalli mängimise eesmärk elatise teenimine. Pooltevaheline leping vastab töölepingu tunnustele. Kostja nõue ei ole aegunud. Aegumist arvestatakse hetkest, mil pooltevaheline leping lõpetati.
3. 30. detsembril 2003. a esitas T. Liivak hagi spordiklubi vastu pooltevahelise stipendiumilepingu töölepinguks tunnistamiseks ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu keskmise palga ulatuses.
Hagiavalduse kohaselt lõpetas spordiklubi T. Liivakuga stipendiumilepingu ebaseaduslikult. Töötulemuse hindamisel tuli arvesse võtta meeskonna kui terviku panust. Lepingus ei ole määratud täpseid individuaalseid kriteeriume, mille täitmist mängijalt oodati. Kuna korvpallimeeskond saavutas Eesti meistrivõistlustel kolmanda koha ning selle tulemuse eest oli ette nähtud preemia, siis ei saa ette heita lepingu rikkumist. Kuigi T. Liivak ei saanud haiguse tõttu osaleda kõikidel treeningutel ja mängudel, saavutas meeskond premeeritava tulemuse. Seega on T. Liivak kõik oma kohustused täitnud ja aidanud kaasa korvpallimeeskonna hea tulemuse saavutamisele. Töövaidluskomisjoni 27. novembri 2003. a otsust pidas T. Liivak põhjendatuks, kuid leidis, et töötasu arvestamisel on kasutatud vale metoodikat, sest pooled olid tasu kokku leppinud netosummas. T. Liivak leidis, et vaidlusalune leping vastab töölepingu tunnustele. Pooled olid kokku leppinud tehtavas töös, töötasus, tööajas ja -kohas. T. Liivaku tööülesanneteks oli osalemine treeningutel ja võistlustel, stipendiumi määraja pidi sportlasele tagama treeningusaali kasutamise võimaluse, töötasu maksti igakuiselt lepingu lisas märgitud korras ning töö tegemise asukohana saab käsitada osalemist kõigil võistlustel ja treeningutel vastavalt kehtestatud võistluskalendrile ning päevakavadele. T. Liivak võis mängida teises meeskonnas ainult spordiklubi nõusolekul, seega ei andnud leping sportlasele otsustamisvabadust. Stipendiumilepingu sõlmimise tingisid tulumaksuseadus ja sotsiaalmaksuseadus.
4. Vastuses T. Liivaku hagiavaldusele vaidles spordiklubi sellele vastu ja leidis, et pooled ei sõlminud töölepingut. T. Liivaku hagi on põhjendamatu. Juhul kui kohus leiab, et pooled sõlmisid töölepingu, tuleb lepingus sisalduvaid tasusid käsitada brutosummadena.
5. Tartu Maakohus rahuldas 26. mai 2004. a otsusega spordiklubi hagi ja tunnustas, et T. Liivak ja spordiklubi ei olnud sõlminud töölepingut ning et spordiklubil oli õigus mitte maksta T. Liivakule hüvitist. Maakohus jättis rahuldamata T. Liivaku hagi stipendiumilepingu töölepinguks tunnistamiseks ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu keskmise palga ulatuses.
Maakohus luges tõendatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Töölepingu olemasolu eeldab, et tööandja juhib ja kontrollib tööprotsessi ning töötaja on allutatud tööandja korraldustele ja töösisekorrale. Spordiklubi ei kontrollinud sportlaste treeningutel käimist ja seda, kas neid üldse läbi viidi. Stipendiumilepinguga ei tasustatud treeningprotsessis osalemist, vaid võistlemist. Sportlane ja treener olid sõlminud lepingu, milles sätestati leppetrahvid treeningule põhjuseta hilinemise või sealt puudumise eest. Tõendatud pole, et treener tegutses nimetatud lepingute sõlmimisel spordiklubi esindajana. Spordiklubi ei määranud kindlaks treeningu aega, kohta ega viisi ning sportlased ei olnud allutatud spordiklubi korraldustele ja töösisekorrale. Lepingu kohaselt tuli stipendiaadile tagada treeningusaali kasutamine vastavalt kehtestatud graafikule ja päevakavadele. Eeltoodu ei muuda aga pooltevahelist lepingut töölepinguks, sest samal moel kasutasid treeningusaali ka üliõpilased ning harrastussportlased. Samuti ei olnud lepingus määratud, et treeningud peavad toimuma just spordiklubi pakutud kohas. Nähtuvalt poolte ja tunnistajate seletustest mõjutab võistlustel saadud tulemus sponsoritelt edaspidi saadavate toetuste suurust ning lisaks sellele on sponsorlepingutes kokku lepitud lisatoetused. Seega saab spordiklubi võistkonna hea esinemise puhul tulu. Kogu saadud sissetulek jagatakse aga stipendiumitena sportlastele ning spordiklubi ei saa võistkonna hea esinemise puhul otsest tulu või kasumit. T. Liivak ei olnud arvatud spordiklubi töötajate koosseisu ja tema eest ei makstud sotsiaal- ega tulumaksu. Tasu maksmine igakuiselt ja tagantjärele ei viita töölepingule. Pooled võivad kokku leppida igasuguses stipendiumi maksmise viisis ning ükski seadus ei sätesta, et kogu summa tuleb stipendiaadile maksta korraga. Töösuhtele pole iseloomulik tasu saamine töötaja haiguse ajal, samas maksti stipendiumi ka siis, kui sportlane ei osalenud treeningutel ja võistlustel haiguse või vigastuse tõttu. Asjaolule, et pooled ei soovinud sõlmida töölepingut, viitab ka see, et stipendiumilepingu kohaselt on stipendiaadil õigus lepingu kehtivuse perioodil minna mängima välisklubisse. Vaidlusalune leping ei sisalda TLS § 26 lg-s 1 nimetatud kokkuleppeid tööaja, töö tegemise asukoha, töö keerukuse astme ega tööle asumise aja kohta.
Kuna pooled ei olnud sõlminud töölepingut, ei võtnud kohus seisukohta T. Liivaku nõude aegumise ja kostja esitatud palga arvestuse kohta.
6. T. Liivak esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta spordiklubi hagi rahuldamata ja rahuldada T. Liivaku hagi.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. oktoobril 2004. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( TsMS) § 330 lg-st 5 ei korranud oma otsuses maakohtu põhjendusi.
Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et spordiklubi ei määranud kindlaks treeningute toimumise aega, kohta ega viisi ning sportlased ei olnud allutatud spordiklubi korraldustele ja sisekorrale. See, et treener andis korraldusi ning määras kindlaks treeningute aja ja koha, ei tähenda, et treener tegutses spordiklubi nimel. Stipendiumilepingust nähtuvalt oli lepingu eesmärgiks tipptulemuste saavutamine sportlikus konkurentsis ning selles olid kindlaks määratud spordiklubi ja sportlase kohustused. Kuna ka treeneril olid spordiklubi ees kohustused, siis oli ta huvitatud, et sportlased võtaksid treeningutest osa, et saavutada paremaid tulemusi. Maakohus hindas siinkohal tõendeid (sh tunnistaja T. Lusti ütlusi) nõuetekohaselt. Treener võis teha sportlasele suulise noomituse, kuid see ei tähenda, et poolte vahel oleks töölepinguline suhe. Stipendiumilepingu kohaselt oli stipendiaat kohustatud osalema korvpallimeeskonna Rock kõikidel treeningutel ja võistlustel (lepingu p 2.1.1). Sellest ei saa aga järeldada, et T. Liivak oli kohustatud kasutama treeninguteks vaid treeningusaali, mille kasutamise eest tasus spordiklubi. Välistada ei saa, et sportlane kasutas treeninguteks ka muid spordirajatisi. Maakohus järeldas õigesti, et spordiklubi ei saa korvpallivõistkonna hea esinemise korral tulu või kasumit. Võistkonna tulemuslik esinemine on eelduseks sponsoritelt suuremate sponsorsummade saamiseks ja seega on ka suuremad võimalused seda sportlastele jaotada. Spordiklubi on mittetulundusühing ning tema põhikirjaliseks eesmärgiks on spordi edendamine, mitte majandusliku kasu saamine. Kuigi lepingu p 2.1.6 kohaselt ei võinud T. Liivak ilma spordiklubi nõusolekuta mängida korvpalli mõne teise tiitli- või suurvõistlustel osaleva või mitteosaleva korvpallimeeskonna koosseisus, ei muuda see stipendiumilepingut töölepinguks. Sportlasel ei olnud keeldu töötamiseks töö- või mõne muu lepingu alusel. Maakohus leidis õigesti, et stipendiumilepingus polnud kokkulepet tehtava töö ja selle keerukusastme kohta. See, millal toimuvad treeningud, kui palju neid toimub ja kuidas neid läbi viiakse, kujunes treeningute läbiviimise käigus. Sportlase kohustust osaleda treeningutel ja võistlustel ei saa lugeda kokkuleppeks töö keerukusastme kohta. Samuti ei olnud lepingus kindlaks määratud treeninguteks ja võistlusteks ettenähtud aega ning T. Liivakule makstava stipendiumi suurus ei sõltunud sellest, kuidas ja kas ta treeningutel osales või kui suure panuse ta võistkonna heaks andis. Kuigi korvpalli mängimise eest saadav tasu oli sportlasele peamiseks elatusallikaks, ei ole ka see asjaolu õigussuhte määratlemisel oluline. Ringkonnakohtu arvates kinnitas eeltoodu, et stipendiumilepingus puuduvad TLS § 26 lg-s 1 sätestatud töölepingu kohustuslikud tingimused.
Asjaosaliste põhjendused
8. Kassatsioonkaebuses palub T. Liivak tühistada ringkonnakohtu otsuse täielikult ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Apellatsioonikohus kohaldas vääralt TLS § 8 ja § 26 lg-t 1 ning pole piisava põhjalikkusega analüüsinud pooltevahelist lepingut. Seetõttu ei ole kohtuotsus ka TsMS § 227 lg 1 kohaselt põhjendatud.
Ringkonnakohus tõlgendas pooltevahelist lepingut vääralt, kui leidis, et sponsorlepingutest tekkinud kogu tulu jaotati sportlaste vahel ja spordiklubi stipendiaadi tegevusest kasu ei saanud. Samuti tõlgendas kohus ebaõigesti lepingu p 2.1.6, kui leidis, et see ei muuda pooltevahelist lepingut töölepinguks. Nimetatud punktis sätestatu piirab oluliselt sportlase tegutsemisvabadust ning viitab sellele, et sportlane oli allutatud spordiklubi direktsioonivõimule. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu viide sellele, et sportlasel ei olnud keelatud töötada töö- või mõne muu lepingu alusel, sest kassaator on elukutseline sportlane ja korvpalli mängimine on tema põhiliseks tegevusalaks. Oluline on, et spordiklubi on korraldanud ja organiseerinud meeskonna tööd. Samuti on spordiklubi võtnud endale lepingu p 2.2.5 järgi kohustuse tagada sportlasele treeningusaali kasutamise võimalus ja varustada teda vajaliku spordiinventariga. Lepingu p-des 1 ja 2.1.1 on kokkulepe tehtava töö kohta, p-s 2.2.5 kokkulepe tööaja kohta, lepingu lisa 1 sätestab tasumise korra ja lepingu p-dest 2.1.1 ja 2.2.5 tuleneb kokkulepe töö tegemise asukoha kohta. Lepingus oli lisaks sätestatud tähtaeg, mis ei ole seotud mingi konkreetse tulemuse saavutamisega. Kassaator leiab, et pooltevahelise lepingu tingimused kogumis sarnanevad kõige rohkem töölepingule. Professionaalse sportlase tegevust tuleks käsitada töötamisena.
9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles spordiklubi sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
10. Asja läbivaatamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused selles, kas spordiseaduse alusel sõlmitud lepingule kohalduvad töölepingu seaduse sätted ja kas sellise lepingu lõpetamise eest hüvitise maksmine on kooskõlas sportlasega sõlmitud lepingu olemuse ja eesmärgiga. Kolleegium otsustas 4. aprilli 2005. a määrusega lükata asja arutamine edasi ja anda asi lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
11. Riigikohtu istungil jäi T. Liivaku esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning spordiklubi esindajad jäid vastuses esitatud vastuväidete juurde. Spordiklubi lepinguline esindaja palus T. Liivakult välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks 3068 krooni. T. Liivaku esindaja palus spordiklubilt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks 3540 krooni.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
13. Pooled vaidlevad nendevahelise lepingulise suhte olemuse üle. Kohtud on hinnanud vaidlusaluse õigussuhte vastavust töösuhtele ja leidnud, et 27. juuni 2002. a stipendiumileping ei ole tööleping ning asjas ei ole seega kohaldatavad töölepingu seaduse sätted. Kohtute järeldus põhineb vaidlusaluse lepingu analüüsil, mille järgi kaaluti alljärgnevaid asjaolusid: kes korraldab ja juhib lepingu kohaselt tööprotsessi; kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud organisatsiooni töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale.
14. Sportlase spordis osalemise alused sätestatakse spordiseaduses. Selle seaduse § 13 lg 2 kohaselt võib sportlane sõlmida spordiorganisatsiooni või muu ühingu, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või äriühinguga lepingu, milles määratakse kindlaks poolte vastastikused õigused ja kohustused seoses sportlase osalemisega sportlikus tegevuses. Seadus võimaldab seega sportlastega eri liiki lepingute sõlmimist, kuid samas ei reguleerita ka nende tegevusega seonduvaid lepingulisi suhteid lähemalt. Kolleegium leiab, et seaduse eesmärk on lähtuvalt asjaoludest võimaldada sportlase õigustes ja kohustustes kokku leppida mis tahes tsiviilõiguslikus lepingus, sh töölepingus.
15. Töölepingu seaduse § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Käesoleva otsuse p-s 13 esitatud kriteeriume, mille alusel toimub õigussuhte vastavuse kontroll töösuhtele ning millele kohtud on tuginenud, tuleb vaadelda kogumis. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet – millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest.
16. Kontrollimaks vaidlusaluse õigussuhte vastavust töösuhtele, tuli ringkonnakohtul välja selgitada lepingutingimused ja tõlgendada pooltevahelist lepingut ning hinnata, kas spordiklubi ja T. Liivaku vahel kokkulepitud tingimused on töölepingule olemuslikud või mitte. Kolleegium möönab, et poolte tahte väljaselgitamist vaidlusaluse lepingu sõlmimisel raskendab nende omavahelise suhte pealiskaudne määratlemine. Eeltoodu on põhjustanud pika vaidluse, mille lahendamise teeb keerukaks ka asjaolu, et tänapäevaseid turumajandusliku iseloomuga spordisuhteid tuleb hinnata 1992. aastal vastuvõetud töölepingu seaduse sätete alusel.
Toimiku materjalide kohaselt olid õigussuhted spordiklubi, sportlase ja peatreeneri vahel reguleeritud erinevate dokumentidega ning nendevaheliste seoste tõttu ei saanud neid lepinguid vaadelda lahus. Nii reguleeriti spordiklubi ja peatreeneri vahelisi suhteid 4. juuli 2002. a lepinguga (töövaidluskomisjoni tlk 57–59) ning peatreeneri suhteid sportlasega treeningute ja võistluste läbiviimisel 3. märtsi 2003. a lepinguga (tlk 50–52). Peatreeneri ja sportlase vahelise lepingu järgi oli selle lepingu eelduseks spordiklubi ja peatreeneri vahelise kehtiva stipendiumilepingu ning spordiklubi ja sportlase vahelise kehtiva stipendiumilepingu olemasolu. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et pooltevahelise suhte määratlemisel ei piisa ainuüksi spordiklubi ja sportlase vahelise lepingu analüüsist, vaid lähtuda tuli nimetatud lepingutel põhinenud suhete kompleksist. Eeltoodu alusel nõustub kolleegium kassaatoriga, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg-s 1 sätestatud nõuetele.
17. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et peatreeneri kaudu ei olnud spordiklubi seotud sportlase treeningute ja võistluste läbiviimise ja korraldamisega. Kuigi sportlase tegevust korraldas ja juhtis vahetult peatreener, puudub alus käsitada peatreenerit kõrvalseisva kolmanda isikuna, kes tegutseb sõltumatult spordiklubist. Lepinguliste suhete kaudu oli spordiklubi seotud sportlase treeningute ja võistluste läbiviimisega ning viimane oli seeläbi allutatud spordiklubi juhtimisele ja kontrollile, samuti määras spordiklubi sportlase tegevuse sisu. Spordiklubi ja sportlase, sportlase ja peatreeneri ning peatreeneri ja spordiklubi vahelistest lepingutest nähtub, et spordiklubi andis sportlasele kohustuslikke juhiseid tema tegevuse kohta ning kontrollis nende täitmist. Eeltoodule viitavad spordiklubi ja sportlase vahelise lepingu p 2.1.1 koosmõjus spordiklubi ja peatreeneri vahelise lepingu p-dega 2.1.1 ja 2.1.2 ning peatreeneri ja sportlase vahelise lepingu p-dega 2.1, 2.2 ja 3.2. Samuti tuleneb viidatud lepingupunktidest, et pooltevaheline leping ei olnud orienteeritud pelgalt sportase tulemuslikkusele võistlustel, vaid sellega korraldati ka spordiklubi ja sportlase vahelisi suhteid võistlustel hea tulemuse saavutamise eesmärgil toimuvas treeningprotsessis. Sportlane ei võlgnenud spordiklubile töö tulemusena mitte ainult head esinemist spordivõistlustel, vaid kohustus ka osalema treeningutel vastavalt spordiklubiga kokkulepitud tingimustele. Kuna peatreeneri ülesandeks oli eelkõige korvpallimeeskonna treeningute ja võistlustegevuse juhtimine ning korraldamine, siis esitas sportlastele nõudmised treeningute aja, kordade ja koha suhtes peatreener, kelle kaudu määras tehtava töö aja ja koha spordiklubi. Eeltoodud järeldus tuleneb spordiklubi ja treeneri vahelise lepingu p-st 2.2.6 ning samuti spordiklubi ja sportlase vahelise lepingu p-st 2.2.5. Lisaks viidatud lepingute punktidele tuleb sportlase spordiklubist sõltuvuse määra tuvastamisel hinnata ka pooltevahelise lepingu p 2.1.6 sisu. Selle punkti kohaselt kohustus sportlane mitte mängima korvpalli mõne teise tiitli- või suurvõistlustel osaleva või mitteosaleva korvpallimeeskonna koosseisus ilma stipendiumi määraja nõusolekuta.
18. Vaatamata sellele, et vaidlusaluses õigussuhtes võib esineda ka tunnuseid, mis pole töösuhtele üldjuhul iseloomulikud, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kaaluda pooltevahelise suhte asjaolusid ning arvestada lepingu olemuse määratlemisel ka TLS §-s 8 sätestatuga. Selle sätte kohaselt loetakse vaidluses lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Seega, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, siis sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Juhul kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks.
19. Spordiklubi on palunud tunnustada tema õigust mitte maksta T. Liivakule pooltevahelise lepingu lõpetamise eest hüvitist. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline leping on olemuselt tööleping ja nõue ei ole aegunud, tuleb kohtul hinnata, kas töölepingu lõpetamine oli seaduslik ja kas lähtuvalt sellest on hageja nõue põhjendatud.
Lepingu lõpetamise seaduslikkust ja sportlase õigust hüvitisele tuleb T. Liivaku hagi alusel hinnata ka juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et pooled ei sõlminud töölepingut.
20. Kassaatori T. Liivaku kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 3540 krooni ja vastustaja spordiklubi kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 3068 krooni hüvitamine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel.
| A. KULL | P. JEROFEJEV | H. JÕKS | V. KÕVE |
| L. LAARMAA | J. LUIK | T. TAMPUU |
Facebook
Twitter