ERAÕIGUSPärimisõigus

Teksti suurus:

Pärimisseadus

Sisukord

Pärimisseadus - sisukord
Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.01.2006
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:27.12.2007
Avaldamismärge:

Pärimisseadus

Vastu võetud 15.05.1996
RT I 1996, 38, 752
jõustumine 01.01.1997, osaliselt 16. 06. 1996.

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

VastuvõtmineAvaldamineJõustumine
20.01.1999RT I 1999, 10, 15501.01.2000
10.11.1999RT I 1999, 88, 80731.12.1999
06.06.2001RT I 2001, 56, 33607.07.2001
14.11.2001RT I 2001, 93, 56501.02.2002
05.06.2002RT I 2002, 53, 33601.07.2002
15.06.2005RT I 2005, 39, 30801.01.2006

1. osa ÜLDSÄTTED 

§ 1. Pärimine ja pärandaja

 (1) Pärimine on isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule.

 (2) Pärandaja on isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb.

§ 2. Pärand

  Pärand on pärandaja vara. Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga.

§ 3. Pärandi avanemine

 (1) Pärand avaneb pärandaja surma või surnuks tunnistamise korral.

 (2) Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev.

 (3) Pärandi avanemise koht on pärandaja viimane elukoht.

 (4) Pärandi avanemisel tekib pärijal õigus pärida.

§ 4. Pärandi vastuvõtmine

  Pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma.

§ 5. Pärimisvõime

 (1) Pärimisvõime on isiku võime pärida.

 (2) Pärimisvõimeline on iga õigusvõimeline isik.

 (3) Pärija võib olla füüsiline isik, kes pärandaja surma ajal on elus, või juriidiline isik, kes sel ajal on olemas.

 (4) Pärast pärandi avanemist elusalt sündinud laps loetakse pärandi avanemise ajal pärimisvõimeliseks, kui ta oli eostatud enne pärandi avanemist.

 (5) Sihtasutus, mis luuakse testamendi või pärimislepingu alusel, loetakse pärandi avanemise ajal olemas olevaks, kui ta hiljem omandab juriidilise isiku õigused.

§ 6. Pärimiskõlbmatus

 (1) Pärimiskõlbmatu on isik, kes:
 1) on toime pannud pärandaja või eelpärija vastu suunatud nende surmaga lõppenud isikuvastase kuriteo, välja arvatud hädakaitses või hädakaitsepiire ületades toimepandu;
 2) teadvalt ja seadusevastaselt asetas pärandaja olukorda, milles ta kuni oma surmani oli võimetu tegema või muutma viimse tahte avaldust;
 3) sunni või pettusega takistas pärandajat tegemast või muutmast viimse tahte avaldust või samal viisil sundis teda viimse tahte avaldust tegema või muutma, kui pärandajal ei olnud võimalik oma tegelikku viimset tahet väljendada;
 4) teadvalt ja seadusevastaselt kõrvaldas või hävitas testamendi või pärimislepingu, kui pärandajal ei olnud enam võimalik seda uuendada.

 (2) Isikul ei ole õigust pärida selle isiku vara, kelle vastu ta on toime pannud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teo.

 (3) Lapse seadusjärgseks pärijaks ei saa olla tema vanem, kellelt kohus on vanema õigused ära võtnud.

 (4) Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse ka annakusaajate ja teiste isikute suhtes, kellel on õigus saada pärandist mingit kasu.

§ 7. Pärimiskõlbmatuse tagajärjed

  Kui pärija on pärimiskõlbmatu, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärimiskõlbmatu isik oleks surnud enne pärandi avanemist.

§ 8. Pärimiskõlbmatuks tunnistamise hagemine

 (1) Vaidluse korral võib kohus tunnistada isiku pärimiskõlbmatuks huvitatud isiku nõudel.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg on kuus kuud pärimiskõlbmatuse põhjustest teada saamisest, kuid mitte pikem kui 10 aastat pärandi avanemise päevast.

§ 9. Pärimise alused

 (1) Pärimise aluseks on seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi).

 (2) Pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistatakse pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi.

2. osa PÄRIMINE SEADUSE JÄRGI 

§ 10. Seadusjärgse pärimise kohaldamine

 (1) Päritakse seaduse järgi, kui pärandaja ei ole järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut.

 (2) Kui pärandaja testament või pärimisleping käib ainult pärandi osa kohta, päritakse ülejäänud osa seaduse järgi.

§ 11. Seadusjärgsed pärijad

 (1) Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja käesolevas seaduses nimetatud sugulased.

 (2) Käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud alusel on seadusjärgne pärija kohalik omavalitsusüksus või riik.

§ 12. Sugulased seadusjärgsete pärijatena

 (1) Sugulased pärivad kolmes järjekorras.

 (2) Teise järjekorra pärijad pärivad, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole.

 (3) Kolmanda järjekorra pärijad pärivad, kui esimese ja teise järjekorra pärijaid ei ole.

 (4) Sugulaste seadusjärgse pärimise kohta käivaid sätteid kohaldatakse, arvestades käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud pärandaja üleelanud abikaasa õigust pärandile.

§ 13. Esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad

 (1) Esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja alanejad sugulased.

 (2) Kui pärandaja surma ajal on elus pärandaja alaneja sugulane, ei päri selle sugulase alanejad sugulased, kes on pärandajaga suguluses tema kaudu.

 (3) Enne pärandaja surma surnud alaneja sugulase asemele astuvad need alanejad sugulased, kes on pärandajaga suguluses surnud alaneja kaudu.

 (4) Kui pärandaja ja pärija surid samal päeval ning ei ole võimalik kindlaks teha, kumb neist suri varem, loetakse, et nad on surnud ühel ajal. Sel juhul ei päri nad teineteise järel ja kohaldamisele kuulub käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu.

 (5) Pärandaja lapsed pärivad võrdsetes osades. Surnud vanema asemele astunud lapsed pärivad võrdsetes osades selle osa pärandist, millele olnuks õigus nende surnud vanemal.

§ 14. Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad

 (1) Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased.

 (2) Kui pärandi avanemise ajal on pärandaja mõlemad vanemad elus, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades.

 (3) Kui pärandi avanemise ajal pärandaja isa või ema ei ole elus, astuvad surnud vanema asemele tema alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta käivate sätete järgi.

 (4) Kui surnud vanemal alanejaid ei ole, pärib kogu pärandi pärandaja teine vanem. Kui ka teine vanem on surnud, pärivad tema alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta käivate sätete järgi.

§ 15. Kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad

 (1) Kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased.

 (2) Kui pärandi avanemise ajal on elus kõik vanavanemad, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades.

 (3) Kui pärandi avanemise ajaks on isa- või emapoolne vanavanem surnud, astuvad tema asemele tema alanejad. Kui tal neid ei ole, pärib tema osa sama poole teine vanavanem. Kui ka teine vanavanem on surnud, pärivad tema alanejad.

 (4) Kui pärandi avanemise ajaks on surnud mõlemad isa- või emapoolsed vanavanemad ning neil ei ole alanejaid sugulasi, pärivad teise poole vanavanemad või nende alanejad.

 (5) Alanejate astumisel oma vanemate asemele kohaldatakse esimese järjekorra pärijate kohta käivaid sätteid.

§ 16. Abikaasa seadusjärgse pärijana

 (1) Koos pärandaja sugulastega pärib pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi:
 1) esimese järjekorra pärijate kõrval võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist;
 2) teise järjekorra pärijate kõrval poole pärandist;
 3) vanavanemate kõrval poole pärandist, kui aga mõni vanavanem on surnud, siis ka tema osa.

 (2) Kui ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast ega vanavanemaid, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi.

§ 17. Abikaasa õigus eelosale

 (1) Kui pärandaja üleelanud abikaasa pärib koos teise järjekorra pärijatega või pärandaja vanavanematega, saab ta peale pärandiosa eelosana abikaasade ühise kodu tavalise sisustuse esemed, kui need ei ole kinnisasja päraldised.

 (2) Eelosa ei kuulu pärandi hulka ja selle suhtes kohaldatakse annaku kohta käivaid sätteid.

§ 18.   Kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi seadusjärgne pärimisõigus.

  Kui ei ole teisi pärijaid, on seadusjärgne pärija pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus. Kui pärand on avanenud välismaal, on seadusjärgne pärija riik.

3. osa PÄRIMINE TESTAMENDI JÄRGI 

1. peatükk TESTAMENT 

§ 19. Testamendi mõiste

 (1) Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.

 (2) Testamendi teeb testaator isiklikult.

§ 20. Testamendi liigid

 (1) Testament võib olla notariaalne või kodune.

 (2) Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud testament.

 (3) Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament.

§ 21. Notariaalselt tõestatud testament

 (1) Notar tõestab testamendi, mille ta on koostanud testaatori tahteavalduse kohaselt või mille on talle tõestamiseks esitanud testaator.

 (2) Testamendile kirjutab testaator alla notari juuresolekul.

 (3) Kui testaator füüsilise puude või haiguse tõttu või muul põhjusel ei ole võimeline testamendile alla kirjutama, teeb seda tema ülesandel ning tema ja notari juuresolekul teine isik - aseallakirjutaja. Sel juhul märgitakse testamendis põhjus, miks testaator ei saa testamendile alla kirjutada.

 (4) Aseallakirjutajaks ei või olla notar, tema üleneja ega alaneja sugulane, notari abikaasa ega abikaasa üleneja või alaneja sugulane, samuti notaribüroo töötaja.

 (5) [Kehtetu]

§ 22. Notari hoiule antud testament

 (1) Testaator võib teha notariaalse testamendi sel teel, et annab isiklikult oma viimse tahte avalduse kinnises ümbrikus notari hoiule ning kinnitab notarile, et see on tema testament. Notar koostab testamendi hoiule andmise kohta notariaalakti, millele kirjutavad alla testaator ja notar.

 (2) Testaator võib notari hoiule antud testamendi igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise kohta koostab notar notariaalakti, millele kirjutavad alla testaator ja notar.

§ 23. Tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament

 (1) Testaator võib teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt.

 (2) Tunnistajatele peab testaator teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu.

 (3) Kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline.

 (4) Tunnistajaks ei või olla isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse.

 (5) Kui testamendi tegemisel on rikutud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud keeldu, on testamendis tühised ainult need korraldused, mis on tehtud keeldu rikkudes.

§ 24. Omakäeliselt kirjutatud testament

 (1) Testaator võib teha koduse testamendi, kirjutades selle algusest lõpuni oma käega ja märkides ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Omakäeliselt kirjutatud testamendile kirjutab testaator ise alla.

 (2) Kui omakäeliselt kirjutatud testament on esitatud notarile ja notar on selle kohta tõestamisseaduse alusel notariaalakti koostanud, kehtib see notariaalselt tõestatud testamendina.

 (3) Kui omakäeliselt kirjutatud testamendile on alla kirjutanud ka tunnistajad, kehtib see omakäeliselt kirjutatud testamendina ning selle suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 23 lõigetes 4 ja 5 sätestatut.

§ 25. Koduse testamendi kehtivuse aeg

 (1) Kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab.

 (2) Kui koduses testamendis pole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik tuvastada testamendi tegemise päeva, on testament tühine.

§ 26. Koduse testamendi hoidmine

 (1) Testaator võib kodust testamenti hoida ise või anda hoidmiseks teisele isikule.

 (2) Saanud teada testaatori surmast, on isik, kellele testaator on testamendi hoiule andnud või kelle valduses on testament muul alusel, kohustatud testamendi viivitamata esitama pärandi avanemise koha notarile. Notar väljastab koduse testamendi esitajale testamendi hoiule võtmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla testamendi esitaja ja notar.»

 (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 tähendatud isik on süüliselt testamendi kõrvaldanud või seda varjanud, on pärandist huvitatud isikul õigus nõuda süüdlaselt pärandi selle osa hüvitamist, mis tal jäi teistelt pärijatelt saamata.

2. peatükk TESTAMENDI SISU 

1. jagu Üldsätted 

§ 27. Testamendi tõlgendamine

 (1) Testamendi tõlgendamisel lähtutakse selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui testaator ei ole neile andnud teist tähendust.

 (2) Testamendis leiduvate segaste, kahemõtteliste või oskamatult sõnastatud väljendite tõlgendamisel arvestatakse testaatori kirjalikke või teistele isikutele antud selgitusi.

 (3) Kui testamendi mõnda korraldust saab tõlgendada mitut moodi ning ei ole alust neist ühte eelistada, eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt testament jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses.

 (4) Arusaamatu korraldus loetakse olematuks.

§ 28. Isikute ja asjade nimetamine testamendis

 (1) Isikute ja asjade nimetamisel testamendis piisab seesugusest nimetamisest või kirjeldamisest, mis ei jäta testaatori tahtes kahtlust.

 (2) Kui testaatori tahtes kahtlust ei ole, ei mõjuta testamendi kehtivust eksimus asjade või isikute nimetamises või kirjeldamises ega see, et isiku või asja testamendis nimetatud omadus või tunnus on hiljem kadunud.

§ 29. Testament teatud isikuteringi kasuks

  Kui testaator on testamendis teinud korralduse teatud isikuteringi kasuks isikuid täpselt määramata, loetakse korraldus tehtuks kõigi nende kasuks, kes pärandi avanemise ajal kuulusid testamendis näidatud isikuteringi, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 30. Testament alaneja sugulase kasuks, kes pärast testamendi tegemist sureb

  Kui testaator on testamendis teinud korralduse alaneja sugulase kasuks, kes pärast testamendi tegemist, kuid enne pärandi avanemist sureb, jättes järele alanejad sugulased, loetakse korraldus tehtuks ka alanejate sugulaste kasuks selle pärandiosa ulatuses, mille nad saaksid surnud alaneja sugulase asemele astumise korral seadusjärgselt pärides, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 31. Korraldus kasutada pärandit heategevuseks

  Kui testaator on testamendis teinud korralduse kasutada pärandit või selle osa heategevuseks täpsemat korraldust tegemata, loetakse korraldus tehtuks testaatori viimase elukoha kohaliku omavalitsusüksuse kasuks kohustusega kasutada pärandit või selle osa heategevuseks.

§ 32. Isiku kirjeldamine testamendis

  Kui testaator on testamendis teinud korralduse isiku kasuks, keda ta on kirjeldanud mitme isiku kohta käival viisil, ning ei ole selge, keda on silmas peetud, loetakse korraldus tehtuks kõigi nende isikute kasuks võrdsetes osades.

§ 33. Tingimusega korraldus

 (1) Testaator võib testamendis pärija nimetada või annaku määrata edasilükkava tingimusega või tähtaja määramisega.

 (2) Testaator võib testamendis teha ka muid edasilükkava või äramuutva tingimusega või määratud tähtajaga korraldusi.

§ 34. Tingimus annakut saavale pärijale

 (1) Kui pärija on nimetatud tingimusega (§ 33 lg. 1) ning pärijale on testamendis määratud ka annak, kehtib tingimus ka annaku suhtes, kui testamendist ei tulene teisiti.

 (2) Kui annak on pärijale määratud tingimusega (§ 33 lg. 1), ei sõltu annakusaaja pärijaks olek sellest tingimusest, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 35. Edasilükkava tingimusega korraldus

 (1) Kui testaator on testamendis teinud edasilükkava tingimusega korralduse, kehtib korraldus ainult siis, kui isik, kelle kasuks korraldus on tehtud, on tingimuse saabumisel elus, kui testamendist ei tulene teisiti.

 (2) Edasilükkava tingimusega pärijaks nimetatud isikule võidakse pärandi avanemisel pärand üle anda ka enne selle tingimuse saabumist, kui ta annab küllaldase tagatise sellele isikule, kellele ta peaks pärandi loovutama, kui tingimus ei saabu.

§ 36. Täiendav korraldus

  Kui testaator on testamendis väljendanud tahet teha edaspidi täiendavaid korraldusi, kuid ei ole neid teinud, on testament kehtiv, kui testaator ei ole testamendi kehtivust teinud sõltuvaks nendest korraldustest.

2. jagu Testamendijärgne pärija 

§ 37. Pärija nimetamine

 (1) Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest.

 (2) Kui testament käib pärandi osa kohta, päritakse pärandi ülejäänud osa seaduse järgi, kui selle osa kohta ei ole sõlmitud pärimislepingut.

 (3) Kui testaator on testamendis nimetanud oma ainukesed pärijad, kuid neile jäetud pärandiosad kokku ei moodusta kogu pärandit, suurendatakse igaühe pärandiosa võrdeliselt testamendis määratud osa suurusega.

 (4) Kui testamendis nimetatud pärijatele jäetud pärandiosad kokku on suuremad kogu pärandist, vähendatakse igaühe pärandiosa võrdeliselt testamendis määratud osa suurusega.

§ 38. Pärijate nimetamine pärandiosi määramata

 (1) Kui testamendis nimetatud pärijate pärandiosad on määramata, loetakse nende pärandiosad võrdseks.

 (2) Kui testamendis on nimetatud mitu pärijat, kellest mõne pärandiosa on määratud, pärivad need pärijad, kelle osa on määramata, pärandiosadega hõlmamata osa pärandist võrdsetes osades.

 (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud pärandiosad kokku moodustavad terviku või ületavad selle, vähendatakse võrdeliselt kõiki pärandiosi sel määral, et pärija, kelle osa ei ole määratud, saaks pärandist sama suure osa kui pärija, kes saab kõige väiksema osa.

 (4) Kui testamendis on nimetatud pärijateks sugulased nende isikuid ja pärandiosi määramata, toimub pärimine samas korras nagu seadusjärgne pärimine.

§ 39. Ühe pärandiosa pärijad

  Kui pärijate hulgast mõned on nimetatud ühe ja sama pärandiosa saajaks, kohaldatakse selle ühise pärandiosa suhtes pärandi kui terviku kohta käivaid sätteid.

3. jagu Asepärija 

§ 40. Asepärija nimetamine

 (1) Testaator võib nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu.

 (2) Kui testamendist ei nähtu, milliseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhuks on asepärija nimetatud, loetakse, et asepärija on nimetatud kõikideks nendeks juhtudeks.

 (3) Asepärijaid nimetades võib testaator määrata, millises järjekorras asepärijad pärijaks saavad.

§ 41. Asepärija pärijaks saamine

 (1) Asepärija saab pärijaks, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud (§ 40).

 (2) Teine ja järgnevad asepärijad ei kaota õigust pärida, kui neile eelnev asepärija sureb enne pärijat või järjekorras eelnevat asepärijat.

§ 42. Järelpärija asepärijana

 (1) Järelpärijat loetakse ka asepärijaks, kui testamendist ei tulene teisiti.

 (2) Kui testamendist ei nähtu, kas isik on nimetatud asepärijaks või järelpärijaks, loetakse ta asepärijaks.

4. jagu Järelpärija 

§ 43. Järelpärija nimetamine

 (1) Testaator võib testamendis määrata, et teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumise korral läheb kogu pärand või osa sellest üle pärijalt järelpärijale. Pärija, kellele on nimetatud järelpärija, on eelpärija.

 (2) Järelpärijale ei saa määrata järelpärijat.

 (3) Kui testaator on määranud, et pärijaks nimetatud isik saab pärandi kätte teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumisel, kuid ei ole määranud eelpärijat, on eelpärijateks pärandaja seadusjärgsed pärijad.

 (4) Kui testaator on nimetanud pärijaks füüsilise isiku, kes eostatakse ja sünnib pärast pärandi avanemist, või juriidilise isiku, mis luuakse pärast pärandi avanemist, loetakse ta järelpärijaks, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 44. Järelpärija nimetamine tähtpäeva või tingimust määramata

 (1) Kui testaator on järelpärija nimetanud tähtpäeva või edasilükkavat tingimust määramata, pärib järelpärija eelpärija surma korral.

 (2) Kui järelpärijaks on nimetatud isik, kes pärandi avanemise ajaks ei ole veel sündinud, saab ta sündimise korral järelpärijaks. Kui järelpärijaks on nimetatud pärandi avanemise ajaks veel asutamata juriidiline isik, saab see asutamise korral järelpärijaks.

 (3) Kui järelpärijaks nimetatud füüsiline isik ei ole sündinud või juriidiline isik ei ole asutatud 30 aasta jooksul pärandi avanemisest, kaotab järelpärijaks nimetamine kehtivuse.

§ 45. Järelpärija surm

  Kui järelpärija sureb pärast pärandi avanemist, kuid enne järelpärimise tähtpäeva saabumist, läheb tema pärimisõigus üle tema pärijatele, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 46. Pärandi võõrandamine või koormamine

  Eelpärija võib pärandit võõrandada või koormata, kui see on temale lubatud testamendiga või seda on lubanud järelpärija või kui seda on vaja annaku täitmiseks või testaatori nende võlgade tasumiseks, mille tasumise tähtpäev on saabunud. Eelpärija võib müüa kiiresti riknevaid asju ja asju, mille otstarbekohane tarvitamine seisneb nende võõrandamises.

§ 47. Pärandi säilitamise kulutused

 (1) Eelpärija võib pärandi arvel teha selle säilitamiseks vajalikke kulutusi. Kui ta on need teinud oma arvel, peab pärandi saanud järelpärija kulutused eelpärijale hüvitama.

 (2) Pärandiga seotud kasulike ja toreduslike kulutuste hüvitamisel kohaldatakse asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1995, 26-28, 355; 57, 976) §-des 28 ja 29 sätestatut.

§ 48. Pärandvara nimekiri

 (1) Eelpärija peab järelpärija nõudmisel andma talle pärandvara nimekirja, millele eelpärija on alla kirjutanud.

 (2) Järelpärija võib nõuda, et teda kutsutakse pärandvara nimekirja koostamise juurde.

 (3) Pärandvara nimekirja koostamise kulud kaetakse pärandi arvel.

§ 49. Järelpärija õiguste tagamine

 (1) Kui eelpärija tegevuse või tema varalise seisundi tõttu tekib järelpärijal põhjendatud kahtlus, et tema õigusi võidakse rikkuda, võib ta nõuda, et eelpärija tema õigused tagaks. Kui eelpärija seda ei tee, võib järelpärija oma õiguste tagamist taotleda kohtu kaudu.

 (2) Järelpärija taotluse alusel võib kohus anda eelpärijale nõude tagamise tähtaja. Kui eelpärija ei ole tähtaja jooksul järelpärija õigusi taganud, antakse järelpärija nõudel pärand valitseda kohtu määratud hooldajale, kelle õigused pärandit käsutada on piiratud käesoleva seaduse §-s 46 sätestatuga.

 (3) Kui eelpärija annab piisava tagatise, võib ta nõuda, et pärandi valitsemine antakse pärandihooldajalt temale üle. Sel juhul peab pärandi hooldaja eelpärijale üle andma ka pärandist saadud tulu, millest on maha arvatud pärandi valitsemise kulud.

§ 50. Järelpärijale üleminev pärand

 (1) Kui pärimisõigus läheb üle järelpärijale, on eelpärija kohustatud pärandvara üle andma. Pärandvara tuleb üle anda sellises seisukorras, nagu see peaks olema üleandmiseni kestnud heaperemeheliku valitsemise korral.

 (2) Järelpärijale ülemineva pärandi hulka kuulub vara, mille eelpärija on omandanud pärandisse kuuluva õiguse alusel või pärandi arvel.

 (3) Järelpärijale ülemineva pärandi hulka ei arvata vara, mille eelpärija on ära tarvitanud oma oludele vastava tavalise tarbimise piires.

 (4) Järelpärimise õiguse tekkimiseni pärandist saadud vili kuulub eelpärijale.

 (5) Eelpärija peab järelpärija nõudel esitama talle pärandi valitsemise aruande.

§ 51. Eelpärija vastutus pärandvara väärtuse vähenemise eest

  Eelpärija ei vastuta järelpärija ees pärandvara väärtuse vähenemise eest, kui ta on vara heaperemehelikult valitsenud.

§ 52. Eelpärija vabastamine kitsendustest ja kohustustest

  Kui testaator on testamendis määranud, et järelpärijale läheb pärandist üle üksnes see, mis järelpärimise õiguse tekkimise ajaks on pärandist järele jäänud, või kui testamendis on ette nähtud eelpärija õigus pärandit vabalt käsutada, loetakse eelpärija seaduses sätestatud kitsendustest ja kohustustest vabastatuks.

§ 53. Õigussuhted järelpärimisel

 (1) Järelpärimise õiguse tekkimisest alates ei ole eelpärija enam pärija ning järelpärijal on õigus pärand vastu võtta.

 (2) Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärija õigused ja kohustused üle järelpärijale.

 (3) Kui järelpärija pärandit vastu ei võta või pärimiskõlbmatuse tõttu vastu võtta ei saa, jääb pärand eelpärijale, kui testamendist ei tulene teisiti.

5. jagu Annak 

§ 54. Annaku mõiste

 (1) Kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud varaline hüve võib olla asi, rahasumma, samuti õigus või kohustusest vabastamine.

 (3) Testaator võib teha annaku määramise kohustuseks pärijale või teisele annakusaajale.

§ 55. Annakusaaja pärimisvõime

  Annaku võib saada isik, kes on annakule õiguse tekkimise ajal pärimisvõimeline ega ole pärimiskõlbmatu.

§ 56. Annakutäitja

 (1) Testaator võib annaku täitmise teha kohustuseks pärijale või teisele annakusaajale (annakutäitjad).

 (2) Kui annakutäitja on surnud, ei ole pärandit või annakut vastu võtnud või on pärimiskõlbmatu, läheb annaku täitmise kohustus üle isikule, kes astub tema asemele ja on võimeline annakut täitma.

 (3) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikuid ei ole, korraldab annaku täitmist testamenditäitja.

§ 57. Annaku täitmise ulatus

 (1) Annakut täitev pärija või teine annakusaaja on kohustatud annakut täitma pärandist saadud vara ulatuses.

 (2) Kui pärandist kõigi annakute täitmiseks ei piisa, vähendatakse annakuid võrdeliselt nende suurusega.

§ 58. Annakuosade määramine teise isiku poolt

 (1) Kui testaator määrab annaku mitmele isikule, võib ta jätta iga annakusaaja osa suuruse määramise annaku- või testamenditäitja või muu isiku otsustada.

 (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik ei ole osade suurust määranud ja keeldub seda tegemast, saavad annakusaajad annaku võrdsetes osades.

§ 59. Aseannakusaaja määramine

  Testaator võib määrata aseannakusaaja. Aseannakusaaja suhtes kohaldatakse asepärija kohta käivaid sätteid.

§ 60. Annaku määramine pärijale

 (1) Testaator võib lisaks pärandiosale määrata pärijale ka annaku.

 (2) Annakusaajast pärijal on iseenda ja annaku teiste saajate vastu samad kohustused kui teistel pärijatel, kui testamendist ei tulene teisiti.

 (3) Pärijast annakusaajal on õigus annakule ka siis, kui ta on pärandist loobunud või pole seda vastu võtnud.

 (4) Kui annak on määratud mitmele pärijale ühiselt, on neil sellele õigus võrdeliselt nende pärandiosade suurusega, kui testamendist ei tulene teisti.

 (5) Kui annakusaajast pärijale on määratud asepärija, läheb õigus annakule üle asepärijale vaid juhul, kui see tuleneb testamendist.

§ 61. Õiguse tekkimine annakule

 (1) Annakusaaja õigus annakule tekib pärandi avanemisel. Kui annakusaaja sureb enne pärandi avanemist, ei ole annakusaaja pärijatel õigust annakut saada, kui testaator ei ole neid määranud aseannakusaajateks.

 (2) Kui annak on määratud edasilükkava tingimuse või tähtajaga, tekib annakusaajal õigus annakule edasilükkava tingimuse või tähtpäeva saabumisel. Kui annakusaaja sureb enne edasilükkava tingimuse või tähtpäeva saabumist, ei ole annakusaaja pärijatel õigust annakut saada.

 (3) Kui annak on määratud edasilükkava tingimuse või tähtajaga ja annakusaaja sureb pärast pärandi avanemist ning edasilükkava tingimuse või tähtpäeva saabumist, on annakusaaja pärijatel õigus annakule.

§ 62. Edasilükkava tingimuse või tähtpäevaga määratud annak

 (1) Kui annak on määratud edasilükkava tingimuse või tähtajaga ja tingimus või tähtpäev on saabunud enne pärandi avanemist, loetakse annak määratuks tingimuse või tähtajata.

 (2) Kui annak on määratud edasilükkava tingimusega, kuid tingimus ei ole saabunud 30 aasta jooksul pärandi avanemisest, kaotab annakusaaja õiguse annakule.

 (3) Kui annaku täitmise aeg on jäetud annakutäitja määrata, kuid annakutäitja ei ole seda teinud, kuulub annak täitmisele annakutäitja surma päevast.

 (4) Kui annakuks on määratud kindel rahasumma või kindel hulk asendatavaid asju, kuid testaator on lubanud annakutäitjal need annakusaajale anda ositi teatud tähtpäevadel ja annakusaaja on surnud pärast pärandi avanemist, on õigus saada annak annakusaaja pärijatel.

§ 63. Annaku vastuvõtmine ja annakust loobumine

 (1) Annakusaajal on õigus annak vastu võtta, vastu võtmata jätta või annakust loobuda.

 (2) Annaku vastuvõtmise ja sellest loobumise suhtes kohaldatakse pärandi vastuvõtmise ja pärandist loobumise kohta käivaid sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

 (3) Edasilükkava tingimuse või tähtajaga määratud annakust ei saa loobuda enne tingimuse või tähtpäeva saabumist.

 (4) Kui annakusaaja ei võta annakut vastu, loetakse, et annakut ei ole määratud.

§ 64. Annaku osalise vastuvõtmise keeld

  Annakusaajal ei ole õigust võtta talle määratud annakust vastu vaid osa või annaku osast loobuda. Kui annakusaajale on määratud mitu annakut, võib ta jätta mõne vastu võtmata või mõnest loobuda.

§ 65. Annaku nõudmine

  Annakusaaja või aseannakusaaja ei või nõuda pärijalt või annakusaajalt annakut enne, kui pärija või annakusaaja on pärandi vastu võtnud.

§ 66. Annaku hulka kuuluv asi

 (1) Pärandvara hulka kuuluv asi tuleb annakusaajale anda samas seisundis, kui see oli pärandi avanemisel. Asi läheb annakusaajale üle koos selle juurde kuuluvate õiguste ja kohustustega, samuti viljaga, mis on saadud annakule õiguse tekkimise ajast alates annaku hulka kuuluvast asjast või õigusest.

 (2) Kui annak on määratud edasilükkava tingimuse või tähtajaga, kuulub annaku hulka kuuluvast asjast kuni tingimuse või tähtpäeva saabumiseni saadud vili annakutäitjale, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 67. Annaku hulka kuuluv liigitunnusega asi

 (1) Kui testaator on kirjeldanud üksnes annakuks määratud asja liigitunnuseid ning selliseid asju on pärandis mitu, valib asja annakusaaja, kui testamendist ei tulene teisiti.

 (2) Kui testaator on annakut määrates kirjeldanud vaid asja liigitunnuseid ja seda asja pärandi hulgas ei ole, peab annaku täitja andma annakusaajale pärandi arvel muretsetud samasuguste liigitunnustega asja, kui testamendist ei tulene teisiti.

 (3) Kui testaator on annakuks asja valiku õiguse andnud kolmandale isikule, kuid see isik ei ole annakule õiguse tekkimise päevast kolme kuu jooksul asja valinud, läheb asja valiku õigus annakusaajale, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 68. Nõue annakuna

 (1) Kui testaator on annakuks määranud temale kuuluva nõude, kuid enne pärandi avanemist on see nõue täidetud ning täitmisel saadud asi on pärandi hulgas, loetakse see asi määratuks annakusaajale, kui testamendist ei tulene teisiti.

 (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõue oli rahaline, loetakse raha annakusaajale määratuks ka siis, kui raha pärandi hulgas ei ole.

§ 69. Elatis annakuna

 (1) Kui annakuks on määramata suurusega elatis, lepivad selle suuruses kokku annakusaaja ja annakutäitja ning vaidluse korral otsustab selle kohus.

 (2) Kui annakuks on elatis alaealisele isikule, loetakse see määratuks täisealiseks saamiseni, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 70. Annaku koormised

 (1) Kui annakuks on pärandi hulka kuuluv asi, ei või annakusaaja nõuda sellel asjal lasuvate koormiste kõrvaldamist, kui testamendist ei tulene teisiti.

 (2) Testaatori õigus nõuda asjal lasuvate koormiste kõrvaldamist kuulub annaku hulka, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 71. Annaku täitmiste koht

 (1) Kui annaku täitmise kohta ei ole määratud, tuleb asendamatud asjad anda vaidluse korral üle kohas, kus nad olid pärandi avanemise ajal. Kui annakutäitja on asjad mõjuva põhjuseta mujale paigutanud, tuleb need üle anda annakusaaja määratud kohas.

 (2) Kui annaku täitmise kohta ei ole määratud, tuleb asendatavad asjad anda vaidluse korral üle kohas, kus nende vastuvõtmine annakusaajale raskusi ei tekita. Kui neid asju tuleb võtta kinnisasjast, võib need üle anda kinnisasja asukohas.

§ 72. Annakutäitja vastutus

 (1) Kui annakuks määratud asi on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja süül, on annakusaajal õigus nõuda temalt kahju hüvitamist.

 (2) Kui annakuks määratud asi on hävinud või selle väärtus on vähenenud kolmanda isiku süül, on annakusaajal või annakutäitjal õigus nõuda süüdlaselt kahju hüvitamist.

 (3) Kui annakutäitja annaku täitmisega süüliselt viivitab, peab ta annakusaajale hüvitama viivitusest tekkinud kahju.

 (4) Kui viivitusest tekkinud kahjus ei ole süüdi annakutäitja, vaid kolmas isik, läheb annakusaajale koos asjaga üle õigus nõuda süüdlaselt kahju hüvitamist.

6. jagu Sihtkäsund 

§ 73. Sihtkäsundi mõiste

 (1) Sihtkäsund on testaatori korraldus, millega ta testamendis paneb pärijale või annakusaajale (sihtkäsunditäitjad) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust.

 (2) Kui testamendist ei selgu, kas testaator on teinud tingimusega korralduse (§ 33) või sihtkäsundi, loetakse, et tehtud on sihtkäsund.

§ 74. Sihtkäsundi täitmise nõudmine

  Sihtkäsundi täitmist võib nõuda:
 1) pärija;
 2) isik, kes võib astuda sihtkäsunditäitja asemele pärijana või annakusaajana;
 3) testamenditäitja;
 4) kohalik omavalitsusüksus, kui sihtkäsundi täitmine on üldistes huvides.

§ 75. Sihtkäsundi täitmata jätmine

  Kui sihtkäsund on sihtkäsunditäitja süül jäänud täitmata, on ta kohustatud pärandi selle osa, mis oleks tulnud ära kulutada sihtkäsundi täitmiseks, välja andma teistele pärijatele, nende puudumisel aga isikule, kes astuks sihtkäsunditäitja surma korral tema asemele pärija või annakusaajana.

7. jagu Sihtmäärang 

§ 76. Sihtmäärangu mõiste

 (1) Sihtmäärang on testaatori korraldus, millega ta määrab testamendis pärandile või selle osale sihtotstarbe ja nimetab isiku, kes pärandit või selle osa määratud otstarbel peab valitsema (sihtmäärangutäitja).

 (2) Sihtmäärangutäitjaks võib olla olemasolev õigus- ja teovõimeline füüsiline või juriidiline isik või sihtmäärangu kohaselt selleks loodav juriidiline isik.

§ 77. Sihtmäärangu täitmata jätmine

  Kui sihtmäärangut ei täideta, võib kohus huvitatud isiku või kohaliku omavalitsusüksuse avalduse alusel määrata selle täitmiseks hooldaja, kellel on sel juhul testamenditäitja õigused ja kohustused.

8. jagu Testamenditäitja 

§ 78. Testamenditäitja määramine

 (1) Testaator võib testamendis määrata selle täitjaks ühe või mitu isikut. Kui määratud isik seda ülesannet ei täida, võib testaator nimetada testamenditäitjaks teise isiku.

 (2) Testamenditäitjaks võib määrata üksnes teovõimelise isiku.

§ 79. Testamenditäitja ülesande vastuvõtmine

 (1) Keegi ei ole kohustatud vastu võtma testamenditäitja ülesannet. Kui isik on testamenditäitja ülesande vastu võtnud, ei või ta sellest mõjuva põhjuseta loobuda.

 (2) Kui testaator on testamenditäitjaks nimetatud isikule määranud annaku ja isik on selle vastu võtnud, ei või ta testamenditäitja ülesande täitmisest keelduda.

§ 80. Testamenditäitja õigused ja kohustused

 (1) Testamenditäitja täidab seadusest ja testamendist tulenevaid ülesandeid.

 (2) Testamenditäitja võib testamendis antud ülesannetest huvitatud isikute nõusolekul kõrvale kalduda, kui see on testaatori viimse tahte täitmise huvides. Kui huvitatud isikud testamendis antud ülesannetest kõrvalekaldumisega ei nõustu, lahendab vaidluse testamenditäitja nõudel kohus.

 (3) Kui testamendiga ei ole testamenditäitja ülesanded määratud, on testamenditäitja kohustatud hoolt kandma, et testaatori viimne tahe saaks täidetud. Kui see on testaatori viimse tahte täitmiseks vajalik, peab testamenditäitja pärandit hoidma ja selle pärijale ja annakusaajale üle andma.

 (4) Kui pärija ei ole pärandit vastu võtnud ning pärandi hooldajat ei ole määratud, täidab testamenditäitja pärandi valitsemisel hooldaja kohustusi kuni pärandi vastuvõtmiseni või pärandvara hooldaja määramiseni.

 (5) Pärandisse kuuluvaid asju võib testamenditäitja võõrandada üksnes siis, kui see on ette nähtud testamendis või vajalik pärandi korrashoiuks või säilitamiseks või testamendi täitmiseks.

 (6) Testamenditäitjal on õigus testamendi täitmiseks esitada testamendiga õigustatud isikute huvides nõudeid kohustatud isikute vastu, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 81. Pärandi üleandmine pärijale

 (1) Kui pärija on pärandi vastu võtnud, kuid see ei ole tema valduses, annab testamenditäitja selle pärijale üle. Testamenditäitja võib enda kätte jätta või pärijalt välja nõuda neid esemeid ja raha, mis on vajalikud annaku või testaatori muu korralduse täitmiseks.

 (2) Kui testamenditäitja ei pea testaatori korraldust täitma isiklikult, võib ta selle täitmist nõuda pärijalt.

§ 82. Testamenditäitja vastutus

 (1) Testamenditäitja vastutab varaliselt, kui ta on jätnud seadusest või testamendist tulenevad ülesanded süüliselt täitmata.

 (2) Kui testaator on määranud mitu testamenditäitjat, kuid ei ole ülesandeid nende vahel jaganud, täidavad testamenditäitjad oma ülesandeid ühiselt ja vastutavad solidaarselt. Üksikult tegutseda on neil lubatud möödapääsmatu vajaduse korral. Testamenditäitjad vastutavad solidaarselt ka siis, kui nad on ülesanded omavahel ära jaganud.

 (3) Kui mõni testamenditäitja oma ülesandeid ei täida või täita ei saa, jätkavad teised testamenditäitjad testamendi täitmist.

§ 83. Testamendi täitmise kulutused ja testamenditäitja tasu

 (1) Kulutused, mida testamenditäitja on testamendi täitmiseks teinud, hüvitatakse pärandi arvel.

 (2) Testamenditäitja, kes ei ole pärija ega annakusaaja, võib pärandi arvel oma tegevuse eest tasu saada, kui testamendist ei tulene teisiti.

 (3) Kui pärijad, annakusaajad ja testamenditäitja ei jõua tasu suuruses kokkuleppele, määrab testamenditäitja nõudel tasu suuruse kohus.

§ 84. Testamenditäitja aruanne

  Testamenditäitja annab oma tegevusest aru pärijatele ja annakusaajatele nende nõudmisel, kui testaator ei ole teda testamendis sellest kohustusest vabastanud.

§ 85. Testamenditäitja tagandamine

  Kui testamenditäitja ei ole oma kohustusi täitnud, võib kohus ta pärija, annakusaaja või muu pärandist huvitatud isiku nõudel tagandada.

9. jagu Testamendi tühistamine 

§ 86. Testamendi tühistamise õigus

 (1) Testaator võib testamendi tühistada hilisema testamendi või pärimislepinguga.

 (2) Notariaalse testamendi võib testaator tühistada notariaalse või koduse testamendiga või pärimislepinguga. Koduse testamendi võib testaator tühistada notariaalse või koduse testamendiga või testamendi hävitamisega või pärimislepinguga.

 (3) Kui testaator on tühistanud ainult testamendi mõne osa, jääb testament muus osas kehtima.

 (4) Varem tehtud testament kaotab hilisema testamendi või pärimislepinguga kehtivuse niivõrd, kuivõrd ta on hilisema testamendi või pärimislepinguga vastuolus.

 (5) Kui testaator on testamendi tühistanud, ei jõustu tühistatule eelnenud testamendid, kui tühistavast testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.

 (6) Kui testaator on notariaalse testamendi koduse testamendiga tühistanud või seda muutnud ja kodune testament on kaotanud käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud korras kehtivuse, kehtib notariaalne testament.

10. jagu Abikaasade vastastikune testament 

§ 87. Abikaasade vastastikuse testamendi mõiste

 (1) Abikaasade vastastikune testament on abikaasade ühine testament, milles abikaasad nimetavad teineteise vastastikku oma pärijaks.

 (2) Abikaasade vastastikuses testamendis sõltub ühe abikaasa pärijaks nimetamise kehtivus teise abikaasa pärijaks nimetamise kehtivusest.

 (3) Abikaasade vastastikune testament tehakse notariaalselt tõestatud vormis.

§ 88. Abikaasade vastastikune testament kolmanda isiku kasuks

 (1) Abikaasad võivad abikaasade vastastikuses testamendis määrata, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle tema surma korral.

 (2) Kui abikaasade vastastikuses testamendis on määratud, et üleelanud abikaasa surma korral läheb tema pärand üle kolmandale isikule, ei ole üleelanud abikaasal, kes on pärandi vastu võtnud, õigust seda abikaasade vastastikuse testamendi korraldust muuta ega oma surma korraks teistsuguseid korraldusi teha.

 (3) Kui abikaasade vastastikuses testamendis ei ole määratud, et pärand peab üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, läheb pärand kolmandale isikule üle üleelanud abikaasa surma päeval olnud koosseisus.

 (4) Kui testamendi kohaselt peab pärand üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, on üleelanud abikaasal pärandi kasutamisel ja käsutamisel samad õigused kui eelpärijal.

§ 89. Ühine annak abikaasade vastastikuses testamendis

  Kui abikaasad on vastastikuses testamendis määranud ühise annaku, kuulub see täitmisele pärast üleelanud abikaasa surma, kui testamendist ei tulene teisiti.

§ 90. Eraldi annak abikaasade vastastikuses testamendis

  Kui abikaasad on vastastikuses testamendis määranud annaku oma lahusvarast, loetakse see iseseisvaks annakuks, mille üleelanud abikaasa on kohustatud täitma.

§ 91. Abikaasade vastastikuse testamendi tühistamine

  Abikaasade vastastikuse testamendi võib kumbki abikaasa tühistada ühepoolselt. Testament loetakse tühistatuks, kui teine abikaasa on kätte saanud notariaalses korras edastatud teate testamendi tühistamise kohta.

§ 92. Abikaasade vastastikuse testamendi tühisus

 (1) Kui abielu tunnistatakse kehtetuks või lahutatakse, muutub abikaasade vastastikune testament tühiseks.

 (2) Ühe abikaasa surma korral võib üleelanud abikaasa loobuda pärimisest abikaasade vastastikuse testamendi järgi. Sel juhul muutub vastastikune testament tühiseks.

3. peatükk TESTAMENDI TÜHISUS JA VAIDLUSTAMINE 

§ 93. Tühine testament

  Testament on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 2002, 35, 216) sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad või kui testament on muutunud tühiseks käesoleva seaduse §-des 86 ja 92 sätestatud alustel.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 94. Testamendi kehtetuks tunnistamine

 (1) Testamendi või selle osa võib kohus tunnistada kehtetuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (RT I 2002, 35, 216) §-des 92, 94, 96 ja 97 sätestatud alustel ning üksnes pärast testaatori surma.

 (2) Testamendi või selle osa kehtetuks tunnistamist võivad nõuda pärijad, annakusaajad ja teised huvitatud isikud pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

4. osa PÄRIMISLEPING 

§ 95. Pärimislepingu mõiste

 (1) Pärimislepingu sõlmib pärandaja teise isiku või isikutega. Pärimislepinguga määratakse pärijaks või annakusaajaks teine lepingupool või muu isik.

 (2) Pärimislepingus võib ette näha teise lepingupoole kohustused, mis on aluseks pärandi või annaku saamisele.

 (3) Pärimislepingu, samuti selle muutmise või lõpetamise kokkuleppe sõlmib pärandaja isiklikult.

 (4) Pärimislepingut ei või ühepoolselt muuta ega lõpetada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 96. Pärimislepingu poolte õigused

 (1) Pärimislepinguga ei või kitsendada pärandaja õigust vallata, kasutada ja käsutada oma vara.

 (2) Lepingujärgne pärija või annakusaaja ei omanda pärimislepingu alusel pärandaja eluajal õigusi pärandaja varale.

 (3) Kui pärandaja on teinud kingituse eesmärgiga tekitada kahju lepingujärgsele pärijale või annakusaajale, võib lepingujärgne pärija või annakusaaja ühe aasta jooksul pärandi vastuvõtmisest nõuda kinkelepingu kehtetuks tunnistamist ja kingisaajalt kingi väljaandmist alusetu rikastumise sätete kohaselt.

§ 97. Annak pärimislepingus

 (1) Kui pärimislepingus on määratud annak, kuid annakutäitja on määramata, täidab annaku lepingujärgne pärija samas korras nagu testamendijärgne pärija. Kui puudub ka lepingujärgne pärija, kohaldatakse testamendijärgse annaku täitmise kohta käivaid sätteid.

 (2) Asepärijal, järelpärijal ja annakusaajal on lepingujärgse pärija suhtes samasugused õigused ja kohustused nagu testamendijärgse pärija suhtes.

§ 98. Leping pärimisest loobumise kohta

 (1) Kui pärandaja on seadusjärgse pärijaga sõlminud lepingu pärimisest loobumise kohta, ei ole loobunul õigust pärandile, sealhulgas ka sundosale, kui lepingust ei tulene teisiti.

 (2) Pärimislepingus, millega seadusjärgne pärija loobub pärimisest, võidakse ette näha, et loobunu asemel pärib teine isik.

 (3) Kui seadusjärgne pärija on pärimisest loobunud kaaspärijate kasuks neid täpsemalt nimetamata, loetakse, et loobutud on nende pärijate kasuks, kes põlvnevad loobunuga ühisest lähemast ülenejast sugulasest.

 (4) Kui pärandaja ei ole testamendis ega pärimislepingus teinud korraldusi vara suhtes, mille pärimisest seadusjärgne pärija on loobunud, on nimetatud pärandile õigus pärandaja teistel seadusjärgsetel pärijatel.

§ 99. Lepinguga pärimisest loobunu alanejate sugulaste pärimisõigus

 (1) Kui pärimislepingu järgi pärimisest loobunu on pärandaja surma ajal elus, ei päri tema alanejad sugulased, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

 (2) Kui pärandaja alaneja või külgjoones sugulane on pärimisest loobunud pärimislepingu alusel ja surnud enne pärandajat, pärivad loobunu alanejad sugulased, kui lepinguga pole ette nähtud teisiti.

 (3) Vara, mille pärimislepingu alusel pärimisest loobunu on pärandaja elu ajal saanud loobumise tasuks, arvatakse pärandi hulka, kui loobunu alanejad sugulased on pärandi vastu võtnud.

§ 100. Pärimislepingu vorm

 (1) Pärimisleping sõlmitakse notariaalselt tõestatud vormis.

 (2) Lepingupooled võivad lepingut muuta või selle lõpetada notariaalselt tõestatud kokkuleppega.

§ 101. Kolmas isik pärimislepingus

 (1) Kui kolmas isik, kes on pärimislepinguga määratud pärijaks või annaku saajaks, pärandist loobub või pärandit või annakut vastu ei võta, kaotab leping selles osas kehtivuse.

 (2) Pärimislepingu pooled võivad lepingut muuta või selle lõpetada kolmanda isiku nõusolekuta.

§ 102. Pärimislepingu ühepoolne muutmine või lõpetamine

 (1) Pärandaja võib pärimislepingut ühepoolselt notariaalse testamendiga muuta või selle lõpetada, kui isik, kelle kasuks pärimisleping on tehtud, on toime pannud kuriteo pärandaja või tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu.

 (2) Pärimisleping loetakse muudetuks või lõpetatuks, kui teine lepingupool on kätte saanud notariaalses korras edastatud teate pärimislepingu muutmise või lõpetamise kohta.

§ 103. Pärimislepingu kehtetus

 (1) Pärimisleping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel.

 (2) Kohus võib tunnistada pärimislepingu kehtetuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (RT I 2002, 35, 216) §-des 92, 94, 96, 97 sätestatud alustel ning üksnes pärast testaatori surma.

 (3) Pärimislepingu kehtetuks tunnistamist võib nõuda pärandaja, pärast tema surma aga pärijad, annakusaajad ja teised huvitatud isikud pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul.

 (4) Kui pärimislepinguga on ette nähtud, et isik, kelle kasuks on pärimislepingus tehtud korraldus, peab pärimislepingu kohaselt andma pärandajale ülalpidamist või tegema pärandaja kasuks teatud teo, kuid neid kohustusi ei täida, võib pärandaja nõuda kohustuste täitmist või pärimislepingu või selle osa kehtetuks tunnistamist.

 (5) Kui seadusjärgne pärija on pärimislepingu alusel pärimisest loobunud põhjusel, et ta pidi loobumise eest tasu saama, kuid seda ei saanud, on tal õigus nõuda pärimislepingu või selle osa kehtetuks tunnistamist.

 (6) Kui ühe lepingupoole pärimislepingus ettenähtud kohustus tunnistatakse kehtetuks, on kehtetu ka teise poole vastav kohustus.

 (7) Kui pärimislepingujärgne pärija või annakusaaja sureb enne pärandajat, jõudmata lepingust tulenevat kohustust olulisel määral täita, loetakse pärimisleping kehtetuks algusest peale.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

5. osa SUNDOSA 

§ 104. Sundosa pärimine

  Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa.

§ 105. Sundosa suurus

  Sundosa on pool pärandiosast, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad.

§ 106. Sundossa kuuluv vara

 (1) Sundossa kuuluva vara kindlakstegemisel võetakse aluseks pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise päeva seisuga.

 (2) Sundosa määramisel arvestatakse pärandina ka eelpärandit (§ 156 ) ja pärandaja poolt teistele isikutele sundosa vähendamise eesmärgil viimase kolme aasta jooksul enne pärandaja surma tehtud kingitusi.

 (3) Sundosa määramisel ei arvestata pärandina pärandaja võlga, matmiskulusid, pärandvara nimekirja koostamise ja pärandvara hindamise kulusid ning pärandaja ülalpidamisel olnud isikute ühe kuu ülalpidamise kulusid.

 (4) Sundosana saab pärija eelkõige vara, mille pärandaja on sundosa saajale oma viimse tahte kohaselt määranud. Kui seda vara on sundosa suurusest vähem, arvatakse puuduv osa sundosasse muust pärandvarast. Kui pärandvara on sundosa suurusest vähem, on sundosa saajal õigus nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kingitusi kingisaajatelt alates kõige hilisemast kinkest enne pärandaja surma. Kui kinked on tehtud üheaegselt, vastutavad kingisaajad sundosa saaja ees võrdeliselt kingituse suurusega.

 (5) Kingisaaja vastu käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud nõude esitamise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates päevast, mil sundosa saaja on pärandi vastu võtnud.

§ 107. Sundosa koormamise keeld

  Pärandiosa suhtes, mille pärija on saanud sundosana, ei kehti pärandaja korraldused tingimuse, tähtaja, annaku või muu kohustuse suhtes. Sundosa pärijale ei saa määrata järelpärijat.

§ 108. Sundosast ilmajätmine

 (1) Pärandaja võib testamendi või pärimislepinguga sundosast ilma jätta isiku, kes on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime pannud kuriteo. Sel juhul peab pärandaja väljendama sundosast ilmajätmise põhjuse.

 (2) Sundosa pärija nõudel võib kohus sundosast ilmajätmise tunnistada kehtetuks, kui pärandaja on ilmajätmise põhjuse jätnud märkimata või põhjus ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule.

§ 109. Sundosa üleminek sundosast ilmajätmise korral

 (1) Kui pärandaja ei ole määranud teisiti, läheb sundosast ilmajäetud pärija sundosa pärandaja seadusjärgsetele pärijatele samadel alustel nagu ei oleks sundosast ilmajäetu pärandi avanemise ajal elus.

 (2) Sundosast ilmajäetud pärija alanejatel sugulastel tekib õigus pärida sundosa samadel alustel nagu ei oleks sundosast ilmajäetu pärandi avanemise ajal elus.

6. osa PÄRIMISE KÄIK 

1. peatükk PÄRANDI HOID 

§ 110. Hoiumeetmed

 (1) Pärandaja surma korral võib kohus rakendada pärandvara hoiumeetmeid.

 (2) Pärandvara hoiumeetmed on:
 1) pärandvara valitsemise korraldamine;
 2) pärandaja vara eraldamine pärija varast (§ 114);
 3) pärandi avanemise teate avaldamine üleriigilises päevalehes;
 4) tsiviilkohtupidamise seadustikus (RT I 1993, 31/32, 538; 1994, 1, 5; 1995, 29, 358; 1996, 3, 57) sätestatud hagi tagamise abinõude rakendamine.

§ 111. Hoiumeetmete rakendamine

 (1) Kohus rakendab pärandvara hoiumeetmeid notari, pärija, pärandi hooldaja, testamenditäitja, pärandaja võlausaldaja, pärandisse kuuluva vara kaas- või ühisomaniku või teiste huvitatud isikute taotlusel.

 (2) Kohus rakendab huvitatud isikute õiguste kaitseks oma algatusel pärandvara hoiumeetmeid, kui:
 1) pärija ei ole teada;
 2) pärija ei viibi pärandvara asukohas;
 3) ei ole teada, kas pärija või tema esindaja on pärandi vastu võtnud või sellest loobunud;
 4) pärija on teovõimetu;
 5) pärandil lasuvad võlad võivad ületada pärandi suuruse.

 (3) Kohus võib keelduda hoiumeetmetest, kui kulutused ilmselt ei vasta pärandvara suurusele, samuti kui meetmeid ei ole vaja huvitatud isiku õiguste tagamiseks.

§ 112. Pärandvara valitsemine

 (1) Pärandvara valitsemiseks nimetab kohus pärandi hooldaja, kellele kohus võib anda korraldusi vara valdamiseks, kasutamiseks ning käsutamiseks.

 (2) Kohus nimetab hooldajaks pärandist huvitatud isiku, huvitatud isiku poolt soovitatud isiku või muu isiku. Hooldajaks võib olla isik, kes saab pärandit nõuetekohaselt valitseda. Kohus võib isiku, kes pärandit nõuetekohaselt ei valitse, hooldajakohustustest vabastada.

 (3) Hooldaja on kohustatud:
 1) kohtu määratud tähtaja jooksul esitama kohtule pärandvara nimekirja;
 2) vara heaperemehelikult valitsema ning tagama selle säilimise;
 3) andma pärandvara arvel ülalpidamist isikule, keda pärandaja oli seaduse alusel kohustatud ülal pidama;
 4) tasuma pärandvara arvel pärandaja võlad;
 5) aru andma vara valitsemisest kohtule ja pärijatele.

 (4) Hooldajal ei ole õigust kohtu loata võõrandada pärandisse kuuluvat kinnisasja.

 (5) Pärijal ei ole õigust käsutada pärandvara, mis on antud hooldaja valitseda.

 (6) Kohus lõpetab pärandvara valitsemise, kui on ära langenud käesoleva seaduse §-s 111 sätestatud hoiumeetmete rakendamise alused.

§ 113. Pärandvara hooldamise tasu

  Pärandvara hooldajal on õigus saada pärandvara valitsemise eest pärandi arvel tasu. Hooldamise tasu suuruse määrab kohus.

§ 114. Pärandvara eraldamine

 (1) Kui pärija tegevus või tema varaline seisund võib kahjustada annakusaaja või isiku huve, kellel on nõue pärandi suhtes, võib kohus huvitatud isiku nõudel eraldada pärandaja vara pärija varast ning nimetada pärandvara valitsemiseks hooldaja.

 (2) Eraldatud pärandvara arvel täidetakse pärandvaral lasuvad kohustused käesoleva seaduse §-s 134 sätestatud korras. Nõuete rahuldamisest üle jäänud pärandvara antakse pärijatele.

 (3) Pärandvara eraldamist nõudnud isik ei saa taotleda oma nõude rahuldamist pärija vara arvel.

2. peatükk PÄRANDI VASTUVÕTMINE JA PÄRANDIST LOOBUMINE 

§ 115. Vastuvõtmise ja loobumise pöördumatus

 (1) Pärija võib pärandi vastu võtta või pärandist loobuda.

 (2) Pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda. Pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta.

§ 116. Vastuvõtmine ja loobumine testamendi ja lepingu järgi

 (1) Kui testamendi- või lepingujärgne pärija on pärandist loobunud, ei saa ta testamendi või lepinguga temale määratud pärandit seadusjärgselt pärida, välja arvatud pärandi sundosa.

 (2) Kui pärija on õigustatud pärima nii testamendi kui ka lepingu järgi, võib ta pärandi vastu võtta omal valikul kas testamendi või lepingu järgi või mõlema järgi, kui testament ja leping ei ole omavahel vastuolus.

§ 117. Vastuvõtmise ja loobumise kord

 (1) Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus notarile, kelle tööpiirkonnas pärandvara asub.

 (2) Pärija, kes pärandvara valdab, kasutab või käsutab, võib pärandist loobuda, esitades pärandist loobumise avalduse käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal.

 (3) Kui pärija ei ole esitanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.

 (4) Kui pärima õigustatud isik ei ole käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel juurdekasvuõiguse alusel (§ 127-129).

§ 118. Vastuvõtmise või loobumise tähtaeg

 (1) Notar võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud teate kättesaamisest või teadaande avaldamisest.

 (2) Pärima õigustatud isiku avalduse alusel võib notar käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega mõjuvatel põhjustel mõistliku aja võrra pikendada. Tähtaja pikendamisest teatab notar kõigile pärima õigustatud isikutele.

 (21) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja võib pärima õigustatud isiku avalduse alusel ennistada:
 1) vaidluse korral kohus, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel;
 2) vaidluse puudumise korral notar, kui kõik pärandi vastuvõtnud isikud esitavad notariaalselt kinnitatud nõusoleku.

 (3) Pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat.

 (4) Kui pärandaja on surnuks tunnistatud, ei saa pärandit vastu võtta ega sellest loobuda, kui surnuks tunnistamise kohtuotsuse jõustumisest on möödunud 10 aastat.

§ 119. Vastuvõtmise ja loobumise õiguse päritavus

  Kui pärima õigustatud isik sureb, jõudmata pärandit vastu võtta või sellest loobuda, on tema pärijatel õigus see pärand vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, mille jooksul neil on õigus pärima õigustatud isikust jäänud pärand vastu võtta või sellest loobuda.

§ 120. Andmed pärandi kohta

  Enne pärandi vastuvõtmist või sellest loobumist on pärima õigustatud isikul õigus saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi ja pärimislepingu sisu kohta kohtult, notarilt ja muult isikult, kelle valduses on pärandvara, testament või pärimisleping.

§ 121. Tingimusliku vastuvõtmise või loobumise lubamatus

 (1) Pärandi tingimuslik vastuvõtmine või sellest tingimuslik loobumine ei ole lubatud.

 (2) Kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud.

 (3) Pärandi osalise vastuvõtmise või osalise loobumise avaldus, samuti pärandi tingimusliku vastuvõtmise või sellest tingimusliku loobumise avaldus on tühine.

§ 122. Eksimus pärimise alustes

 (1) Kui pärija on pärandi vastu võtnud või sellest loobunud eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi, võib kohus tema nõudel tunnistada pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise kehtetuks ja määrata pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks uue tähtaja.

 (2) Kui kohus on tunnistanud pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise kehtetuks, loetakse, et pärija on saanud pärimisõigusest teada kohtuotsuse jõustumise päeval.

§ 123. Pärimine pärandist loobumise korral

 (1) Kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist.

 (2) Isik, kes astub pärandist loobunu asemele, võib pärandi vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, kui selleks oli õigus loobunul. Tähtaega arvestatakse päevast, mil pärandist loobunu asemele astuja loobumisest teada sai.

§ 124. Kohalik omavalitsusüksus ja riik

 (1) Seadusjärgse pärimise korral ei saa kohalik omavalitsusüksus ega riik pärandist loobuda.

 (2) Seadusjärgse pärimise korral loetakse, et pärandi vastuvõtmise nõuete täitmisest olenemata on kohalik omavalitsusüksus või riik pärandi vastu võtnud.

§ 125. Võlausaldaja õigus pärandist loobumise korral

  Võlausaldaja võib nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel.

§ 126. Annakust loobumine

 (1) Annakust loobumist ei loeta pärandist loobumiseks.

 (2) Kui annakusaaja annakust loobub, jääb annak koos sellega seotud kohustustega isikule, kelle pärandiosa arvel tuleb annak täita, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.

3. peatükk JUURDEKASVUÕIGUS 

§ 127. Pärandiosa suurenemine juurdekasvuõiguse alusel

 (1) Kui pärija ei ole pärandit vastu võtnud ega pärandist loobunud, jagatakse tema pärandiosa juurdekasvuõiguse alusel pärandi vastuvõtnud pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosade suurusega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.

 (2) Juurdekasvuõiguse alusel suureneb pärandi vastuvõtnud pärija pärandiosa, sõltumata tema nõusolekust.

 (3) Koos juurdekasvuõiguse alusel ülemineva pärandiosaga lähevad üle ka sellel osal lasuvad annakud ja muud kohustused.

§ 128. Juurdekasvuõigus testamendi- või lepingujärgsel pärimisel

 (1) Kui pärandaja on testamendiga pärandanud kogu oma vara pärijate osi määramata, läheb juurdekasvuõiguse alusel üleminev pärandiosa üle teistele testamendijärgsetele pärijatele.

 (2) Kui pärandaja on lepinguga pärandanud kogu oma vara pärijate osi määramata, läheb juurdekasvuõiguse alusel üleminev pärandiosa üle teistele lepingujärgsetele pärijatele.

 (3) Kui pärandaja on testamendi või lepinguga pärandanud mitmele pärijale ühise osa oma varast iga pärija osa määramata, jääb see pärandiosa juurdekasvuõiguse alusel teistele sama pärandiosa pärijatele.

§ 129. Juurdekasvuõiguse kohaldamatus

 (1) Juurdekasvuõigust ei kohaldata, kui pärandaja on selle testamendi või pärimislepinguga keelanud või kui pärandist loobumata ja pärandi vastu võtmata jätnud pärijal on asepärija.

 (2) Sundosa pärijal ei ole õigust pärida juurdekasvuõiguse alusel, kui tal on õigus üksnes sundosale.

 (3) Kui seadus- või testamendijärgne pärija ei ole pärandit vastu võtnud ega sellest loobunud, ei ole lepingujärgsel pärijal õigust pärandile juurdekasvuõiguse alusel.

 (4) Kui testamendi või pärimislepinguga on pärijale määratud kindel pärandiosa ning pärija ei ole seda vastu võtnud ega sellest loobunud, läheb see pärandiosa üle pärandaja seadusjärgsetele pärijatele.

 (5) Juurdekasvuõigust ei kohaldata, kui pärima on õigustatud vaid üks isik, kes ei ole pärandit vastu võtnud ega pärandist loobunud. Sel juhul on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandi vastu võtmata ja sellest loobumata jätnud isik oleks surnud enne pärandi avanemist.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui ükski seaduse järgi pärima õigustatud isik ei võta pärandit vastu ega loobu sellest.

4. peatükk PÄRIJA ÕIGUSED JA KOHUSTUSED 

§ 130. Pärandaja õiguste ja kohustuste üleminek

 (1) Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna.

 (2) Seaduses sätestatud juhtudel võivad pärandaja isikuga lahutamatult seotud õigused üle minna pärijale.

 (3) Kui pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumiseks ning ei ole tehtud pärandi inventuuri ega pärandvara eraldatud, on pärija kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvel.

§ 131. Pärandaja matuse kulud

 (1) Pärija kannab pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust. Kui pärandvarast ei piisa pärandaja matuse kuludeks, kannab pärija need kulud oma arvel.

 (2) Iga pärija kannab pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.

 (3) Pärandaja võib testamendis või pärimislepingus määrata, kes tema matuse kulud kannab. Kui pärija või annakusaaja pärandvarast või annakust ei jätku pärandaja matuse kuludeks, kannavad teised pärijad pärandiosa või annakut ületavad matusekulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega.

§ 132. Pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise kulud

  Pärandaja perekonnaliikmetel, kes elasid pärandaja surmani temaga koos ja said temalt ülalpidamist, on õigus ühe kuu jooksul pärast pärandaja surma jätkata ühise majapidamise esemete kasutamist ja saada pärandi arvel ülalpidamist.

§ 133. Kohustused testamendi ja pärimislepingu järgi

 (1) Pärandi vastuvõtnud pärija on kohustatud täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud ja muud kohustused.

 (2) Pärija peab võimaldama kolmandatel isikutel täita pärandi arvel testamendist või pärimislepingust tulenevaid korraldusi.

§ 134. Kohustuste täitmise järjekord

 (1) Pärandi arvel täidetakse kohustused järgmiselt:
 1) esimeses järjekorras tasutakse pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandi hoiu ja hooldamise ning inventuuri tegemise kulud;
 2) teises järjekorras rahuldatakse võlanõuded pankrotiseaduses (RT 1992, 31, 403) sätestatud järkude kaupa;
 3) kolmandas järjekorras täidetakse annakud, sihtkäsundid ja sihtmäärangud.

 (2) Järgmise järjekorra kohustused täidetakse pärast eelmise järjekorra kohustuste täielikku täitmist.

 (3) Kui ühe järjekorra kohustuste täitmiseks ei jätku pärandvara, täidetakse need pärandvara arvel võrdeliselt nende suurusega.

 (4) Pärandaja võib testamendis või pärimislepingus panna kohustuse täitmise mõnele pärijale või annakusaajale, kuid ei või muuta käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud kohustuste täitmise korda.

§ 135. Pärija vastutus pärandi inventuuri korral

 (1) Kui pärija pärandit vastu võttes nõuab selle inventuuri, vabaneb ta pärandaja võlgade tasumise kohustusest oma vara arvel.

 (2) Kui pärija pärast inventuuri nõudmist loobub sellest nõudest, on ta kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvel.

§ 136. Kohustuslik inventuur

 (1) Pärandi inventuur on kohustuslik, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik, kohalik omavalitsusüksus või riik.

 (2) Kui piiratud teovõimega pärija seaduslik esindaja ei ole pärija huvides pärandi inventuuri taotlenud, vastutab ta isiklikult pärandaja nende võlgade eest, mille rahuldamiseks pärandist ei jätkunud.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 137. Inventuuri kord ja tähtajad

 (1) Pärija nõudel võib notar inventuuri tegemise teha ülesandeks pärijale, annakusaajale või teisele isikule, kes soovib pärandist kasu saada, samuti testamenditäitjale. Nimetatud isikutel ei ole õigust kaaluka põhjuseta inventuuri tegemisest keelduda. Notar võib teha inventuuri tegemise ülesandeks ka teisele isikule, kes nõustub inventuuri tegema.

 (2) Isikul, kellele notar on teinud ülesandeks inventuuri tegemise, on õigus saada pärandvara kohta teavet krediidiasutustelt, samuti muult isikult, kelle valduses on pärandvara või kellel on pärandvara kohta andmeid.

 (3) Inventuuri tegemiseks annab notar tähtaja, mis ei või olla lühem kui üks kuu. Notar võib inventuuri tähtaega kaalukal põhjusel pikendada, samuti vabastada inventuuri tegija sellest kohustusest.

 (4) Inventuuri käigus koostatakse pärandvara nimekiri, kuhu kantakse kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad ning õigused ja kohustused, samuti nende tähistamiseks ning väärtuse kindlakstegemiseks vajalik kirjeldus ja hinnang. Pärandvara nimekiri esitatakse notarile.

 (5) Kui notarile on esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud nõuetele vastav pärandvara nimekiri, võib notar jätta inventuuri määramata. Sel juhul loetakse, et inventuur on tehtud.

 (6) Kui inventuur on ühe pärija nõudel tehtud, ei ole kaaluka põhjuseta vaja teise pärija nõudel pärandit uuesti inventeerida.

 (7) Inventuuri tegemise kulud hüvitatakse pärandvara arvel.

§ 138. Pärija pahatahtlikkus pärandi nimekirja koostamisel

  Kui pärija jätab pärandvara nimekirja kandmiseks avaldamata pärandi hulka kuuluvaid asju või õigusi või avaldab olematuid kohustusi selleks, et kahjustada pärandaja võlausaldajaid, vastutab pärija pärandaja võlgade eest ka oma varaga.

§ 138.   ¹. Inventuuritegija vastutus

  Kui inventuuritegija, kes ei ole pärija, tahtlikult ei kanna pärandvara nimekirja pärandi hulka kuuluvat asja või õigust või kannab pärandvara nimekirja olematu kohustuse, kahjustamaks võlausaldaja või teiste pärandist kasu saama õigustatud isikute huve, vastutab ta tekitatud kahju eest.

§ 139. Pärandi väljaandmine

 (1) Isik, kes valdab pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, on kohustatud pärijale, annakusaajale, testamenditäitjale või pärandvara hooldajale pärandvara välja andma.

 (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on andnud pärandvara hulka kuuluva asja isikule, kellele ta ei pidanuks andma, on õigus nõuda asi välja ka heauskselt valdajalt.

 (3) Pärandvara välja andnud isikul on õigus üleantavast pärandvarast maha arvata pärandaja matuse kulud, mis on tema poolt tehtud, samuti seadusjärgsele pärijale ja testamendi ning pärimislepingu korralduste täitmiseks üleantu.

 (4) Koos pärandiga läheb pärijale üle kohustus, mille pärandvara vallanud isik pidi endale võtma pärandvara valdamise tõttu.

§ 140. Ebaõigete andmete esitamine

  Kui isik on teadlikult esitanud notarile või kohtule ebaõigeid andmeid või varjanud teavet, võib temalt ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise tõttu pärandvara arvel saadu igal ajal välja nõuda.

§ 1401. Pärimistunnistus

 (1) Pärija või annakusaaja nõudel väljastab notar pärimistunnistuse pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale.

 (2) Notar väljastab pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud.

 (3) Pärimistunnistuse annab välja notar, kelle tööpiirkonda kuulub pärandi avanemise koht. Kui pärandi avanemise koht on välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, annab pärimistunnistuse välja notar, kelle tööpiirkonnas asub pärandvara. Kui pärandvara asub mitme notari tööpiirkonnas, annab pärimistunnistuse välja notar, kelle poole pöörduti pärimistunnistuse väljastamise avaldusega esimesena.

5. peatükk KAASPÄRIJAD 

1. jagu Üldsätted 

§ 141. Kaaspärijate õigussuhted

  Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), on pärandvara nende kaasomandis. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist.

§ 142. Kohustuste ja kulude jaotamine

 (1) Pärandil lasuvad kohustused, samuti pärandaja matuse, pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandi hoiu, hooldamise ja inventuuri kulud ning muud pärandiga seoses tehtud vajalikud ja kasulikud kulutused jaotatakse kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.

 (2) Pärandi suhtes nõudeõigust omavate isikute ees vastutavad pärijad solidaarselt.

 (3) Kui pärija on tasunud pärandil lasunud võla, on tal õigus nõuda kaaspärijatelt võrdeliselt nende pärandiosaga tema kohustust ületava võlaosa tasumist võrdeliselt kaaspärijate pärandiosaga.

§ 143. Võlgniku vastutus kaaspärijate ees

 (1) Isik, kellel on kohustus pärandi suhtes, vastutab iga kaaspärija ees võrdeliselt kaaspärija pärandiosa suurusega, kui pärandaja ei ole testamendis või pärimislepinguga määranud teisiti.

 (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on kohustuse ühe või mitme pärija ees täitnud ja ta ei teadnud ega pidanud teadma, et on teisi kaaspärijaid, loetakse ta kohustuse täitnuks.

2. jagu Pärandvara jagamine 

§ 144. Pärandvara jagamise mõiste ja viis

 (1) Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale.

 (2) Pärandvara jagatakse pärijate vahel vastavalt nende osale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate asjade harilikust väärtusest. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel.

 (3) Pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

 (4) Kaaspärijad jagavad pärandvara kokkuleppel. Vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus.

§ 145. Pärandvara jagamise kokkuleppe vorm

 (1) Kui jagatava pärandvara hulka kuulub kinnisasi, tuleb pärandvara jagamise leping sõlmida notariaalselt tõestatud vormis.

 (2) Kui pärandvara jagamise ajal on kas või üks pärija teovõimetu, peab pärandvara jagamise leping olema sõlmitud kirjalikus vormis.

§ 146. Pärandvara osaline jagamine

 (1) Kui pärandvara jagatakse vaid ühe või mõne kaaspärija nõudel, jätkavad teised kaaspärijad pärandvarast nendele jääva osa ühist valdamist, kasutamist ja käsutamist.

 (2) Vähemalt kaks kaaspärijat võivad nõuda, et neile eraldataks ühine pärandiosa, mille valdamist, kasutamist ja käsutamist nad jätkavad kaasomanikena.

§ 147. Pärandvara jagamise piirangud

 (1) Pärandvara jagamist võib nõuda pärast 30 päeva möödumist pärandi avanemise päevast üksnes tingimusel, et on teada kõik pärijad.

 (2) Kui pärijad on sõlminud kokkuleppe, et pärandit teatud tähtajal ei jagata, ei või pärandit enne kokkulepitud tähtaja möödumist jagada. Kui tähtajas ei ole kokku lepitud või on tähtaeg pikem kui 10 aastat, loetakse tähtajaks 10 aastat pärandi avanemise päevast arvates.

 (3) Pärandvara ei või jagada testamendi või pärimislepinguga määratud tähtajal. Kui testamendi või pärimislepinguga on pärandvara jagamine keelatud tähtaega määramata või on tähtaeg pikem kui 30 aastat, loetakse tähtajaks 30 aastat pärandi avanemise päevast arvates.

§ 148. Jagatav vara

 (1) Pärandvara jagamisel arvatakse selle hulka ka eelpärandina saadud vara ning vara, mille võrra pärandvara on pärast pärandi avanemist suurenenud.

 (2) Pärandvara jagamisel võetakse arvesse pärandaja matuse kulud, pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandi hoiu ja hooldamise ning inventuuri kulud.

 (3) Pärandvara jagamiseks on pärijad kohustatud avaldama jagatava vara kindlakstegemiseks ja pärandi jagamiseks vajalikud andmed.

§ 149. Pärandaja nõue pärija vastu

  Kui pärandajal oli nõue pärija vastu, tasaarvestatakse see pärandvara jagamisel võlgnikule ülemineva pärandvara osast.

§ 150. Tasu pärandaja abistamise eest

  Pärandaja laps, kes on kaaspärijaks ja on pärandajat ühises majapidamises oma vara või tööga oluliselt abistanud, võib pärandi jagamisel nõuda selle eest pärandvara arvel õiglast hüvitist.

§ 151. Pärandvara hulka kuuluvate asjade jaotamine

 (1) Pärandvara hulka kuuluvaid asju jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet.

 (2) Pärandvara hulka kuuluv asi, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks asja otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale.

 (3) Kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asi anda, otsustab pärija nõudel kohus vastavalt asjaoludele, kas anda asi kellelegi pärijatest või müüa see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagada pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega.

 (4) Kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija kohustatud maksma teistele pärijatele rahalise hüvitise.

 (5) Kogumisse kuuluvaid asju ei või pärandvara jagamisel üksteisest eraldada, kui kas või üks pärija on eraldamise vastu või kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.

§ 152. Erilise mälestusväärtusega asjad

 (1) Perekonnale erilise mälestusväärtusega asju pärandvara jagamisel ei müüda, kui kas või üks pärija on selle vastu.

 (2) Kui kaaspärijad erilise mälestusväärtusega asjade jaotamises kokkuleppele ei jõua, otsustab kohus pärija nõudel, kellele asi anda.

§ 153. Pärandvara hulka kuuluva kinnisasja jaotamine

  Pärandvara hulka kuuluva kinnisasja võib pärijate vahel jagada reaalosadeks, kui see ei ole vastuolus kinnisasja jagamise ja maakorralduse kohta käivate sätetega.

§ 154. Pärandvara täiendav jagamine

  Kui pärandvara jagamise järel ilmneb, et osa varast on jäänud arvestamata, jagatakse täiendavalt ka see osa.

3. jagu Eelpärand 

§ 155. Eelpärandi mõiste

 (1) Eelpärand on vara, mille on kinkena saanud seadusjärgseks pärijaks olev alaneja sugulane teiste pärijatega pärandajaks olevalt ühiselt ülenejalt sugulaselt selle eluajal.

 (2) Kingitud vara on eelpärand, kui pärandaja on kinkimisel nii määranud.

 (3) Eelpärandi kohta sätestatut kohaldatakse üksnes seadusjärgsel pärimisel.

§ 156. Eelpärandi üleminek

  Kui eelpärandi saanud alaneja sugulane suri pärast pärandi avanemist või loobus pärandist või ei ole pärandit vastu võtnud, loetakse, et eelpärandi on saanud selle alaneja sugulase asemele astunud pärija.

§ 157. Eelpärandi arvestamine

 (1) Jagatava pärandi suuruse määramisel arvestatakse eelpärandi väärtust. Pärandvara hulka kuuluvate asjade jaotamisel arvestatakse, et eelpärandi saanud pärija on eelpärandile vastava osa pärandist kätte saanud.

 (2) Kui eelpärand on suurem selle saanud pärija pärandiosast, ei ole pärija kohustatud pärandiosa ületavat eelpärandi osa teistele pärijatele hüvitama. Selle võrra väheneb teiste pärijate pärandvara jagamisel saadav osa.

 (3) Eelpärandi saanud pärijal on õigus anda eelpärand jagatava pärandvara hulka, kui eelpärandi väärtus ei ole pärast selle saamist oluliselt vähenenud. Sel juhul ei loeta kinki eelpärandiks.

 (4) Pärandi jagamisel ei arvestata eelpärandina saadud vara, kui seda ei ole alles ning eelpärija ei ole sellest varast kasu saanud ega ole selle hävimises süüdi.

7. osa PÄRIMISREGISTER 

§ 158. Pärimisregistri pidamine

 (1) Pärimisregistrisse kantakse andmed testamentide ja pärimislepingute kohta.

  [Lõike 2 sõnastus kuni 31. 12. 2005]

 (2) Pärimisregistri pidaja on Tallinna Linnakohus.

  [Lõike 2 sõnastus alates 1. 01. 2006]

 (2) Pärimisregistri pidaja on Harju Maakohus.

 (3) Justiitsministril on õigus anda määrusi pärimisregistri pidamise korra kohta.

 (4) Pärimisregistrile ja selle pidamisele ei kohaldata andmekogude seadust (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
[RT I 2005, 39, 308 - jõust. 01.01.2006]

§ 159. Pärimisregistri kande alus

 (1) Pärimisregistrisse tehakse kandeid registrile esitatavate teatiste alusel.

 (2) Notar on kohustatud esitama pärimisregistrile hiljemalt testamendi või pärimislepingu tõestamise või testamendi, sealhulgas § 26 lõikes 2 nimetatud korras hoiule antud testamendi, hoiule või hoiult võtmise päevale järgneval esimesel tööpäeval teatise järgmiste andmetega:
 1) pärandaja ees- ja perekonnanimi;
 2) pärandaja sünniaeg ja -koht;
 3) registrisse kantava dokumendi liik (notariaalselt tõestatud testament, notari hoiule antud testament, testamendi notari hoiult võtmise dokument, pärimisleping) ning dokumendi tõestamise või hoiulevõtmise kuupäev, aasta ning number notariaalregistri järgi;
 4) notari nimi ja tema büroo aadress.

 (3) Abikaasade vastastikuse testamendi või selle tühistamise kohta esitab notar käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud andmed kummagi abikaasa kohta eraldi.

 (4) Notariaaltoiminguid tegema volitatud konsulaaresinduse ametiisik esitab pärimisregistrile teatisi käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud korras.

 (5) Kandeid koduste testamentide, nende muutmise või tühistamise kohta tehakse registrisse testaatorite teatiste või nende isikute teatiste alusel, kellele on testaator testamendi andnud hoidmiseks. Teatises märgitakse:
 1) pärandaja ees- ja perekonnanimi;
 2) pärandaja sünniaeg ja -koht;
 3) pärandaja aadress;
 4) arvelevõetava dokumendi liik (tunnistajate juuresolekul allakirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament) ning koostamise kuupäev ja aasta;
 5) testamendi asukoht;
 6) kande tegemist taotleja ees- ja perekonnanimi ning aadress.

§ 160. Pärimisregistri kannete vorm

 (1) Käesoleva seaduse §-s 159 tähendatud teatiste alusel registrisse tehtavate kannete vormi kinnitab justiitsminister oma määrusega.

 (2) Täiendavalt käesoleva seaduse lõikes 1 tähendatud kannetele võib justiitsminister ette näha registrisse andmete kandmist, mis on vaja pärimisasjade lahendamisel.

§ 161. Andmete saladuses hoidmine

  Registrisse testamendi ja pärimislepingu kohta kantud andmeid hoitakse kuni pärandi avanemiseni saladuses.

§ 162. Pärimisregistrist teabe andmine

 (1) Registrisse kantud andmete kohta antakse teavet pärast seda, kui pärandaja surm on dokumentaalselt tõendatud. Abikaasade vastastikuse testamendi kohta antakse teavet pärast ühe abikaasa surma. Teavet väljastatakse registri tehnilise sekretäri allkirjaga.

 (2) Pärimisregistrist võivad käesoleva seaduse § 160 lõikes 1 tähendatud kannete kohta teavet saada kõik füüsilised ja juriidilised isikud.

8. osa RAKENDUSSÄTTED 

§ 163. Seaduse jõustumine

 (1) Pärimisseadus jõustub 1997. aasta 1. jaanuaril.

 (2) Käesoleva seaduse §-d 158-162 ja 173 jõustuvad üldalustel.

 (3) Justiitsminister kehtestab käesoleva seaduse alusel notari ametitoimingute tegemise korra .

§ 164. Pärimisseaduse kohaldamine

 (1) Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse pärandi suhtes, mis on avanenud pärast 1996. aasta 31. detsembrit.

 (2) Enne 1997. aasta 1. jaanuari avanenud pärandit päritakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.

§ 165. Testament

 (1) Enne 1997. aasta 1. jaanuari tehtud testament on kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadusega.

 (2) Enne 1997. aasta 1. jaanuari tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kohaldatakse käesoleva seaduse §-de 27-32 sätteid.

 (3) Enne 1997. aasta 1. jaanuari avanenud pärandi testamendijärgse pärimise korral kohaldatakse käesoleva seaduse § 38 sätteid, kui testamenti täidetakse pärast 1996. aasta 31. detsembrit.

§ 166. Pärimiskõlbmatus

  Enne 1997. aasta 1. jaanuari avanenud pärandi pärimisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktide 1-4 sätteid, kui pärand võetakse vastu pärast 1996. aasta 31. detsembrit.

§ 167. Annak

  Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ja annak täidetakse pärast 1996. aasta 31. detsembrit, kohaldatakse annaku täitmisel käeoleva seaduse §-de 66-68 sätteid.

§ 168. Kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi pärimisõigus

  Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ning ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud ja pärandvara ei ole riigile üle läinud, kohaldatakse käesoleva seaduse § 18 sätteid.

§ 169. Kohustuste täitmise järjekord

  Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ja kohustus täidetakse pärandi arvel pärast 1996. aasta 31. detsembrit, kohaldatakse käesoleva seaduse § 134 sätteid.

§ 170. Kaaspärijate õigussuhted

  Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ja kaaspärijate õigusi teostatakse, kohustusi täidetakse või pärandvara jagatakse pärast 1996. aasta 31. detsembrit, kohaldatakse käesoleva seaduse §-de 141, 142 lõigete 1 ja 2, 144-149 ning 151-154 sätteid.

  §-d 171--172. [Kehtetud]

§ 173. Pärimisregistri asutamine

 (1) Pärimisregister alustab tegevust 1996. aasta 1. oktoobril ning väljastab registri kannete alusel teavet alates 1997. aasta 1. jaanuarist.

 (2) Notarid esitavad pärimisregistrile 1996. aasta 1. oktoobriks andmed nende poolt tõestatud testamentide kohta. Andmete vormi kinnitab justiitsminister. Samast tähtpäevast hakkavad notarid ja konsulaaresinduste ametiisikud esitama pärimisregistrile § 159 lõikes 2 nimetatud teatisi.

§ 174. [Käesolevast tekstist välja jäetud]