Teksti suurus:

Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:11.09.2005
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:30.12.2011
Avaldamismärge:RT I 2005, 46, 383

Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu1

Vastu võetud 29.08.2005 nr 224

Määrus kehtestatakse «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 4 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

 (1) Määrus täpsustab «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõikes 2 esitatud tegevusvaldkondade loetelu, mille korral tuleb kaaluda kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust.

 (2) Otsustaja on kohustatud kaaluma tegevusloa muutmisel tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, kui tegevusloa muutmise tulemusena kogu tegevus vastab käesolevas määruses sätestatud kriteeriumidele.

§ 2. Energeetika

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda energeetika valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) soojuselektrijaama või muu põletusseadme rajamine (püstitamine) või laiendamine ning elektri- või soojusenergia tootmine, kui nominaalne soojusvõimsus on 50–299 megavatti;
 2) rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama, mille koguvõimsus on üle 7,5 megavati, rajamine maismaale;
 3) maagaasi kõrgsurvetrassi või nafta- või keemiatoodete transporditorustiku rajamine väljaspool tööstusterritooriumi, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 25 nimetatud juhul;
 4) soojatrassi rajamine vähemalt 50-megavatise soojusvõimsusega põletusseadme jaoks;
 5) 35–220-kilovoldise pingega ja üle 15 kilomeetri pikkusega elektriõhuliini rajamine.

§ 3. Mäendus ja geoloogia

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda mäenduse ja geoloogia valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) üldgeoloogiline uurimistöö;
 2) geoloogiline uuring;
 3) süvapuurimine (üle 1000-meetrise sügavusega puuraugud);
 4) pealmaakaevandamine kuni 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamine kuni 150 hektari suurusel alal;
 5) kuni 10 000-kuupmeetrise suuruse maavaravaru kaevandamine merest või kuni 500-kuupmeetrise suuruse maavaravaru kaevandamine teistest veekogudest;
 6) pealmaakaevandamise lõpetamine kuni 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamise lõpetamine kuni 150 hektari suurusel alal;
 7) maavaravaru kaevandamisega seotud maapealsete rajatiste rajamine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 26 nimetatud juhul;
 8) «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõikes 1 nimetamata allmaaehitise rajamine;
 9) kivisöe või põlevkivi vedeldamine, gaasistamine või koksistamine, kui ööpäevas kasutatakse vähemalt 250 tonni toorainet, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul;
 10) söe, ligniidi, põlevkivi, turba või nende segude brikettimine.

§ 4. Metallide tootmine ja töötlemine

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda metallide tootmise ja töötlemise valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) metallimaakide (kaasa arvatud sulfiidimaagid) särdamine või paagutamine;
 2) malmi või terase tootmine (teisene sulatamine), kaasa arvatud pidevvalu, tootmisvõimsusega üle 2,5 tonni tunnis;
 3) mustmetallide kuumvaltsimine tootmisvõimsusega üle 20 tonni toorterast tunnis;
 4) mustmetallide sepistamine üle 20-megavatise soojusvõimsusega sepikodade seadmetel, kui vasara löögienergia on üle 50 kilodžauli;
 5) mustmetallide pinnete pealesulatamine toorterase kuluga üle 2 tonni tunnis;
 6) mustmetallide valu, kui valukodade tootmisvõimsus on üle 20 tonni ööpäevas;
 7) värviliste metallide (välja arvatud väärismetallid) või teisese toorme sulatamine ja sulamite valmistamine (rafineerimise, valamise jm eesmärgil) tootmisvõimsusega üle 4 tonni pliid või kaadmiumi ööpäevas või üle 20 tonni kõiki muid metalle ööpäevas;
 8) metallide või plastide elektrolüütiline või keemiline pinnatöötlus, kui töötlemisvannide kogumaht ületab 30 kuupmeetrit;
 9) mootorsõidukite ja sisepõlemismootorite tootmine, laevaehitus või -remont, õhusõidukite tootmine või hooldus, rongivedurite, trammi- või rongiveeremi tootmine, kui orgaaniliste ainete kulu on 50 tonni aastas või üle 150 kilogrammi tunnis;
 10) impulssvormimine või -pressimine.

§ 5. Mittemetalsetest maavaradest toodete valmistamine

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda mittemetalsetest maavaradest toodete tootmise valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) ööpäevas üle 500 tonni tsemendi tootmine;
 2) ööpäevas üle 50 tonni lubja tootmine pöördahjudes või muudes põletusahjudes;
 3) asbesti või asbesti sisaldavate toodete töötlemine või käitlemine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 10 nimetatud juhul;
 4) ööpäevas üle 20 tonni klaasi, sealhulgas klaaskiu tootmine;
 5) ööpäevas üle 20 tonni mineraalainete sulatamine, sealhulgas mineraalkiu tootmine;
 6) keraamiliste toodete, sealhulgas katusekivide, telliste, tulekindlate telliste, kahhelkivide, keraamiliste materjalide, kergkruusa või portselani valmistamine põletamisel tootmisvõimsusega üle 75 tonni ööpäevas või ahjudes, mille mahutavus ületab 4 kuupmeetrit ja mahutavustihedus on 300 kilogrammi kuupmeetri kohta.

§ 6. Keemiatööstus

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda keemiatööstuse valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) kemikaalide tootmine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 11 nimetatud juhul;
 2) kemikaalide tootmisprotsessist eraldatud isoleeritud vahesaaduste töötlemine;
 3) taimekaitsevahendite või ravimite tootmine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 11 nimetatud juhul;
 4) peroksiidide või elastomeeride tootmine;
 5) värvide või lakkide tootmine, kui orgaaniliste ainete kulu on üle 50 tonni aastas või üle 150 kilogrammi tunnis.

§ 7. Toiduainetööstus

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda toiduainetööstuse valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) loomade tapmine tapamajades tootlikkusega üle 50 tonni rümpasid ööpäevas;
 2) taimse või loomse õli või rasva tootmine valmistoodangu mahuga üle 75 tonni ööpäevas;
 3) kalajahu või -õli tootmine valmistoodangu mahuga üle 75 tonni ööpäevas;
 4) piimatoodete tootmine valmistoodangu mahuga üle 200 tonni ööpäevas;
 5) tärklise tootmine valmistoodangu mahuga üle 100 tonni ööpäevas;
 6) õlle või linnase tootmine valmistoodangu mahuga üle 150 tonni ööpäevas;
 7) suhkru tootmine valmistoodangu mahuga üle 100 tonni ööpäevas;
 8) kondiitritoodete või siirupi tootmine valmistoodangu mahuga üle 100 tonni ööpäevas;
 9) taimsete toodete konservimine või pakendamine valmistoodangu mahuga üle 300 tonni ööpäevas või loomsete toodete konservimine või pakendamine valmistoodangu mahuga üle 75 tonni ööpäevas.

§ 8. Tselluloosi-, paberi- ja tekstiilitööstus ning nahaparkimine

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda tselluloosi-, paberi- ja tekstiilitööstuse ning nahaparkimise valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) tselluloosi või puitmassi tootmine puidust või muudest kiudmaterjalidest, kui valmistoodangu maht ületab 20 tonni ööpäevas, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 12 nimetatud juhul;
 2) paberi või papi tootmine, kui valmistoodangu maht on 20–200 tonni ööpäevas;
 3) tekstiili või kiu eeltöötlemine (pesemiseks, pleegitamiseks, merseriseerimiseks) või värvimine, kui valmistoodangu maht ületab 10 tonni ööpäevas;
 4) nahaparkimine, kui valmistoodangu maht on üle 12 tonni ööpäevas.

§ 9. Põllu- ja metsamajandus ning kalandus

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda põllu- ja metsamajanduse ning kalanduse valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) maatulundusmaa sihtotstarbe muutmine, kui maa pindala on suurem kui 100 hektarit;
 2) rajatavasse maaparandussüsteemi kuuluva hoone püstitamine või rajatise rajamine vähemalt 200 hektari suurusele maa-alale, poldri korral olenemata maa-ala suurusest;
 3) maaparandussüsteemi või selle osa rajamine põllumajandusmaal, kus soomuldade, mille turbakihi sügavus on üle ühe meetri, pindala ületab 30% rajatava maaparandussüsteemi maa-ala või selle osa pindalast;
 4) maaparandussüsteemi rajamine või rekonstrueerimine karstialal;
 5) vähemalt 100 hektari suuruse maa-ala metsastamine, välja arvatud kaevandatud ala metsastamise korral;
 6) vähemalt 10 hektari suuruse kaitsemetsa raadamine;
 7) karusloomakasvatuse rajamine üle 5000 rebase või üle 13 000 mingi või tuhkru pidamiseks;
 8) linnufarmi rajamine 40 000 – 60 000 munakana pidamiseks;
 9) seakasvatuse rajamine või rekonstrueerimine üle 2000 nuumsea (arvestuskaaluga igaüks üle 30 kilogrammi) või üle 750 emise pidamiseks, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 27 nimetatud juhul;
 10) aastas vähemalt 200 tonni sööta kasutava intensiivkalakasvatuse rajamine.

§ 10. Jäätmekäitlus

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda jäätmekäitluse valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) jäätmekäitluskoha rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 23 nimetatud juhul;
 2) ööpäevas kuni 100 tonni tavajäätmete põletamine või keemiline töötlemine;
 3) metallijäätmete, sealhulgas romusõidukite käitlemine.

§ 11. Vee erikasutus

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda vee erikasutuse valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) sadama või sadamarajatise rajamine või laiendamine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktides 15 ja 16 nimetatud juhul;
 2) ranna kindlustusrajatise rajamine või laiendamine;
 3) üleujutustõkestusrajatise rajamine või laiendamine;
 4) avalikult kasutatavale vooluveekogule tõkestusrajatise rajamine, rekonstrueerimine või laiendamine;
 5) silla rajamine, kui selle tagajärjel muutub veekogu ristlõike pindala;
 6) veekogu põhja elektriülekandeliini või -sidekaabli rajamine;
 7) veekogu süvendamine või veekogusse tahkete ainete kaadamine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 17 nimetatud juhul;
 8) põhjavee võtmine 50 000 – 200 000 kuupmeetrit aastas;
 9) aastas üle 10 miljoni kuupmeetri vee juhtimiseks akvedukti rajamine;
 10) veejuhtme, mille kaudu ärajuhitava vee keskmine vooluhulk on 10 miljonit kuni 100 miljonit kuupmeetrit aastas, rajamine;
 11) reovee, mille reostuskoormus on vähemalt 2000 inimekvivalenti, kogumiseks kanalisatsioonitorustike rajamine;
 12) vähemalt 2000 inimekvivalendi suuruse reoveepuhasti rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 20 nimetatud juhul;
 13) vähemalt 2000 inimekvivalendi suuruse reoveepuhasti sette töötlemine ja kasutamine.

§ 12. Kütuse ja keemiatoodete ladustamine

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda kütuse ja keemiatoodete ladustamise valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) vähemalt 100-tonnise kogumahutavusega gaasihoidla rajamine või laiendamine ja kasutamine;
 2) 10 000 – 100 000-kuupmeetrise kogumahutavusega nafta või naftatoodete terminali rajamine ja kasutamine või terminali laiendamine vähemalt 10 000-kuupmeetrise mahu võrra;
 3) fossiilse kütuse või turba ladustamine kogumahuga vähemalt 1000 tonni;
 4) keemiatoodete terminali rajamine või laiendamine ja kasutamine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 33 nimetatud juhul.

§ 13. Infrastruktuuri ehitamine

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda infrastruktuuri ehitamise valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõikes 1 ning käesolevas määruses nimetamata juhul tööstuspiirkonna arendamine;
 2) «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõikes 1 ning käesolevas määruses nimetamata juhul linna arendustööd (näiteks elamurajooni, vangla rajamine), välja arvatud üksikute elamute ehitamine;
 3) raudteeliini rajamine või raudteejaama rajamine, laiendamine või pikendamine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 14 nimetatud juhul;
 4) köisraudtee rajamine;
 5) metroo rajamine;
 6) trammitee rajamine;
 7) vähemalt 1200 meetri pikkuse tehiskattega lennurajaga lennuvälja rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 13 nimetatud juhul;
 8) tee ehitamine või remont, välja arvatud «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõike 1 punktis 13 nimetatud juhul;
 9) mootorsõidukite alalise võidusõidu- või testimisraja rajamine.

§ 14. Turismimajandus, puhke-, spordi- või virgestusalade rajamine

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda turismimajanduse, puhke-, spordi- või virgestusalade rajamise valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral:
 1) kaitstavale loodusobjektile või Natura 2000 võrgustiku alale valgustatud suusaraja, -nõlva, köistõstuki ja nendega seotud rajatise rajamine;
 2) kaitstavale loodusobjektile, Natura 2000 võrgustiku alale või ranna või kalda piiranguvööndis, välja arvatud tiheasustusalal, hotelli, puhkeküla või -laagri rajamine;
 3) alalise lõbustuspargi rajamine;
 4) golfiväljaku rajamine.

§ 15. Muud tegevusvaldkonnad

  Keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda järgmiste muude tegevuste korral:
 1) ainete, esemete või toodete pinnatöötlus orgaaniliste lahustite kasutamisega, näiteks viimistlemine, trükkimine, katmine, rasvaärastus, veekindluse tagamine, kruntimine, värvimine, puhastamine või impregneerimine, kui orgaaniliste ainete kulu on üle 50 tonni aastas või üle 150 kilogrammi tunnis;
 2) vineeri või puitkiud- või puitlaastplaatide tootmine;
 3) grafiidistamise või põletamisega grafiidi (tempersöe) ja elektrografiidi tootmine;
 4) elastomeere sisaldavate valmististe tootmine, kui tooret kasutatakse üle 800 tonni aastas;
 5) ööpäevas üle 10 tonni loomakorjuste ja loomsete jäätmete kahjutustamine või töötlemine;
 6) lõhkeainete regenereerimine või hävitamine;
 7) vähemalt 5-megavatise gaasimootori, vähemalt 50-kuupmeetrise keemiareaktori või vähemalt 50-megavatise gaasiturbiini testimine;
 8) selline tegevus, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti;
 9) selline tegevus, mis võib kaasa tuua ebameeldiva või ärritava lõhnaaine eraldumise välisõhku;
 10) muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju, välja arvatud käesoleva määruse § 13 punktides 1 ja 2 nimetatud juhul;
 11) «Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse» § 6 lõikes 1 või käesolevas määruses nimetatud tegevuse muutmine.


1EÜ nõukogu direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, 5.07.1985, lk 40–48); EÜ nõukogu direktiiv 97/11/EÜ, millega muudetakse direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eratööde keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 073, 14.03.1997, lk 5–15)

Andrus ANSIP
Peaminister

Villu REILJAN
Keskkonnaminister

Marten KOKK
Riigikantselei peadirektor riigisekretäri ülesannetes