Teksti suurus:

Tallinna Ringkonnakohtu taotluses tunnistada kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 osaliselt kehtetuks ja karistusseadustiku § 65 lg 1 põhiseadusevastaseks

Väljaandja:Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT III 2002, 11, 108

Tallinna Ringkonnakohtu taotluses tunnistada kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 osaliselt kehtetuks ja karistusseadustiku § 65 lg 1 põhiseadusevastaseks

RIIGIKOHTU PõHISEADUSLIKKUSE JäRELEVALVE KOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-4-1-2-02
Otsuse kuupäev Tartu, 3. aprill 2002
Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull, Jüri Põld
Kohtuasi Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 osaliselt kehtetuks ja karistusseadustiku § 65 lg 1 põhiseadusevastaseks
Asja läbivaatamise kuupäev 30. jaanuar 2002
Istungil osalenud isikud Õiguskantsler Allar Jõks ja justiitsministri esindaja Jaanus Ots

Resolutsioon

1. Tunnistada kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 osaliselt kehtetuks, jättes välja sõnad «ärakandmata osa».

2. Jätta rahuldamata Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusevastaseks KarS § 65 lg 1.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 24. juuli 2001. a otsusega mõisteti Roland Vill süüdi salajase varguse katsete eest ja teda karistati neljakuulise vabadusekaotusega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema vahi alla võtmise päev – 15. mai 2001. a. Selle karistuse kandis R. Vill ära 14. septembriks 2001. a, mil ta vabanes vangistusest. 15. septembril 2001. a võeti ta uuesti vahi alla. Järva Maakohtu 24. oktoobri 2001. a otsusega mõisteti ta süüdi 2. ja 10. märtsil 2001. a (s.o enne esimest kohtuistungit) toime pandud vargusekatsete eest ja teda karistati 8-kuulise vabadusekaotusega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema vahi alla võtmise päev – 15. september 2001. a.

Ajal, mil Järva Maakohus menetles R. Villi kriminaalasja, olid tema suhtes algatatud kriminaalasjad ka Tallinna Linnakohtu ja Harju Maakohtu menetluses. Vaatamata sellele, et Järva Maakohus oli sellest teadlik, ei liidetud neid kolme kriminaalasja üheks menetluseks.

2. R. Vill esitas Järva Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta taotles karistuse kergendamist, sest leidis, et talle kolme varguse katse eest mõistetud üheaastane vabadusekaotus on liiga range karistus.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2001. a otsusega kaebus rahuldati. R. Villile mõisteti Tallinna Linnakohtu ja Järva Maakohtu otsustega tuvastatud kuritegude eest lõplikuks karistuseks 10 kuud vabadusekaotust, millest arvati maha Tallinna Linnakohtu 24. juuli 2001. a otsusega mõistetud, kuid täielikult ära kantud karistus 4 kuud vabadusekaotust. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 6 kuud vabadusekaotust ja karistuse kandmise aja alguseks 15. september 2001. a.

Sama otsusega jäeti R. Villile lõpliku karistuse mõistmisel kohaldamata KrK § 40 lg 3 selle vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 12. Kohus algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse KrK § 40 lg 3 selle osa kohta, mis sätestab lõpliku karistuse mõistmise, lähtudes varem mõistetud karistuse ärakandmata osast. Tallinna Ringkonnakohus taotleb KrK § 40 lg 3 ja karistusseadustiku (KarS) § 65 lg 1 tunnistamist vastuolus olevateks põhiseaduse §-ga 12.

Kohtu ja asjaosaliste põhjendused

Taotluse esitaja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus põhjendab taotlust järgnevalt.

Kriminaalkoodeksi § 40 näeb ette karistuse mõistmise mitme kuriteo toimepanemise eest. Selle paragrahvi lg 1 ja lg 3 rakendamine ei võimalda kohtualuseid võrdselt kohelda. Isikule, kellele mõistetakse karistused mitme kuriteo toimepanemise eest ühe kohtuotsusega, on võimalik mõista lõplik karistus mõistetud karistuste katmise, osalise või täieliku liitmise teel (KrK § 40 lg 1). Kui aga isikule mõistetakse lõplik karistus kuritegude konkurentsi eest kahe kohtuotsusega (nn hiljem tuvastatud kuritegude konkurents), kuulub kohaldamisele KrK § 40 lg 3. Selle sätte sõnastuse kohaselt liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse ärakandmata osa täies ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Tegelikult on karistuste katmine välistatud, kuna lähtuda tuleb mitte mõistetud karistustest, vaid varem mõistetud karistuse ärakandmata osast. Isikutele, kes on juba eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikult ära kandnud, on kohaldatav sisuliselt vaid kuritegude konkurentsi kuuluvate kuritegude eest mõistetud karistuste täielik liitmine (välistatud on juba ärakantud karistuse kantuks lugemine lõplikust karistusest).

Asjaolu, kas isikule mõistetakse karistus mitme kuriteo eest ühe või mitme kohtuotsusega, ei pruugi sõltuda kohtualusest. Ühe isiku poolt toime pandud kuriteoasjade uurimine ja arutamine erinevate kriminaalasjade raames on tingitud pigem õiguskaitseorganite tegematajätmistest. Kriminaalkoodeksi § 40 lg 1 ja lg 3 on omavahel vastuolus ning sellest vastuolust tulenev isikute ebavõrdne kohtlemine on põhiseadusevastane.

Ringkonnakohtu taotluses analüüsitakse ka 6. juunil 2001. a vastu võetud, kuid seni jõustumata KarS § 65 lg 1 vastavust põhiseadusele. Karistusseadustiku § 65 lg 1 kohaselt tuleb liitkaristuse hilisema mõistmise puhul lähtuda eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osast. Eeltoodud motiividel on ka see säte põhiseadusevastane.

Ringkonnakohus leidis, et kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku käsitletavaid sätteid on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses otstarbekas vaadelda koos, kuna KrK § 40 lg 3 põhiseadusevastaseks tunnistamine tähendab ka KarS § 65 lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Asjaosaliste põhjendused

5. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et KrK § 40 lg 3 ja KarS § 65 lg 1 ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 12.

6. Õiguskantsleri arvates ei saa kohus karistuse mõistmisel kohelda võrdselt isikuid KrK § 40 lg 1 ja KrK § 40 lg 3 järgi. Kui kohtuotsus tehakse karistuse kandmise ajal, osutub karistuste osaline liitmine teatud karistuste tähtaegade puhul võimatuks juhul, kui varem mõistetud karistuse ärakandmata osa on väiksem kui hiljem mõistetud karistus. Kui aga kohtuotsus tehakse peale karistuse ärakandmist, ei ole karistuste osaline liitmine üldse võimalik. Kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 12 lg-ga 1 osas, mis puudutab karistuste osalist liitmist karistuse kandmise ajal ja peale karistuse ärakandmist.

Võrdselt pole võimalik kohelda ka isikuid, kelle karistused liidetakse KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 1 alusel. Viimasel juhul on võimalik lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Karistusseadustiku § 65 lg 1 puhul sellist võimalust ei ole ja seetõttu on see säte vastuolus põhiseaduse § 12 lg-ga 1 osas, mis puudutab karistuste osalist liitmist ning välistab karistuste kaetuks lugemise.

Õiguskantsler märgib, et kui seadusandja eesmärgiks ebavõrdse kohtlemise kehtestamisel oli mõjutada kohtualust üles tunnistama kõiki tema poolt toime pandud kuritegusid, siis on see vastuolus põhiseaduse § 22 lg-ga 3, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.

7. Justiitsminister on seisukohal, et KrK § 40 lg 3 ja KarS § 65 lg 1 on vastuolus põhiseaduse § 13 lg-ga 2 seetõttu, et mõistetav karistus on jäetud sõltuvusse riigi tegevusest kuritegude avastamisel ja menetlemisel. Tegemist on riigi omavoli keelu rikkumisega põhiseaduse § 13 lg 2 tähenduses, mis seisneb olukorras, kus seadusega on jäetud võimalus kohelda isikut põhjendamatult mitmel erineval viisil, sõltuvalt juhusest või täidesaatva riigivõimu suvast.

Kohaldamata jäetud ja vaidlustatud seadus

8. Kriminaalkoodeks (terviktekst RT I 2001, 73, 452):

§ 40. Karistuse mõistmine mitme kuriteo toimepanemise eest

(3) Kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel teises käesoleva koodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse ärakandmata osa täies ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse kaetuks raskema karistusega.

9. Karistusseadustik (RT I 2001, 61, 364):

§ 65. Liitkaristuse hilisem mõistmine

(1) Kui pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist tuvastatakse, et süüdimõistetu on toime pannud veel mõne kuriteo, liidetakse uue otsusega mõistetud karistusele eelmise otsuse järgi kandmata karistus täielikult või osaliselt, kusjuures liitkaristus peab olema suurem eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osast. Tähtajalise vangistuse ülemmäär ei tohi liitkaristusena ületada kolmekümmend aastat, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhud.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht

I

10. Käesolev asi puudutab kriminaalkaristuse mõistmise põhimõtteid. Karistuse mõistmisel võetakse Kriminaalkoodeksi järgi arvesse, kas süüdlane on toime pannud ühe või mitu kuritegu. Loomulikult tuleb isikule mitme kuriteo toimepanemise korral mõista iga kuriteo eest karistus. Siiski ei saa mitme kuriteo toimepanemise korral süüdlasele iga üksiku kuriteo eest mõistetud karistust mehhaaniliselt liita. Sellise võimaluse välistab KrK §-s 43 sätestatud reegel, mis seab piirid karistuse üldisele tähtajale. Seepärast reguleerivadki karistuse mõistmist mitme kuriteo eest erisätted.

11. Karistuse mõistmise erisätted võtavad esmajoones arvesse seda, kas kuriteod olid korduvalt toime pandud enne või pärast mõnes kuriteos süüdimõistmist. Juhul, kui kuriteod olid korduvalt toime pandud enne mõnes kuriteos süüdimõistmist, on tegemist karistuse mõistmisega kuritegude konkurentsi e kogumi eest, mida reguleerib KrK § 40. Kui aga isik paneb kuriteo toime pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist, siis mõistetakse talle karistus KrK §-s 41 sätestatud reeglite järgi. Mõlemal juhul mõistetakse isikule üks lõplik karistus.

12. Kriminaalkoodeksi § 40 lg 1 määratleb kuritegude konkurentsi kui kahe või enama KrK erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemist isiku poolt, keda varem ei ole nendest ühegi eest süüdi tunnistatud. Kohus mõistab kõigepealt karistuse iga kuriteo eest ja seejärel lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest selliselt, et kogumisse kuuluvate kuritegude eest mõistetud karistused arvestatakse ümber raskemaliigiliseks karistuseks ning hõlmatakse raskema karistusega või summeeritakse kas täielikult või osaliselt.

13. Kuritegude konkurentsi eriliigiks on nn hiljem tuvastatud konkurents (KrK § 40 lg 3). See esineb juhul, kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et isik on süüdi veel teises kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas. Teine kuritegu võib olla toime pandud nii enne kui pärast kuritegu, mille eest isik esimese kohtuotsusega oli süüdi mõistetud. Ka on võimalik, et mõlemad kuriteod on toime pandud ühel ajal.

14. 5. veebruarini 1996 kehtinud KrK § 40 redaktsiooni järgi mõisteti karistus hiljem tuvastatud konkurentsi eest samadel alustel kui karistus kuritegude konkurentsi muudel juhtudel, sõltumata sellest, kas süüdimõistetu oli esimese otsuse järgi mõistetud karistuse täielikult või osaliselt ära kandnud. 5. veebruarist 1996 kehtima hakanud seadusemuudatuse kohaselt ei arvestata hiljem tuvastatud konkurentsi eest karistuse mõistmisel varem mõistetud karistuse ärakantud osa. Seega kehtestati seadusemuudatustega erisused karistuse mõistmiseks hiljem tuvastatud konkurentsi eest, võrreldes kuritegude konkurentsi muude juhtudega, mis tõi kaasa süüdimõistetud isikute ebavõrdse kohtlemise.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 5. detsembri 2001 otsuses asjas nr 3-1-1-111-01 (RT III 2002, 1, 4), et kohtutel tuleb tagada olukord, kus «enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega (KrK § 40 lg 1 järgi) või mitme kohtuotsusega (KrK § 40 lg 3 järgi)». Selle saavutamiseks peab kohus «lõpliku karistuse mõistmisel vähemalt mõttes arvestama ka eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osaga, kuigi KrK § 40 lg 3 tekstist seda otseselt ei tulene». Seega suunas kriminaalkolleegium kohtuid tõlgendama KrK § 40 viisil, mis välistaks süüdimõistetute ebavõrdse kohtlemise. Taotluses Riigikohtule tõstatab ringkonnakohus seevastu küsimuse KrK § 40 lg 3 vastavusest põhiseaduse §-le 12.

II

16. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märgib kõigepealt, et põhiseaduse § 12 1. lõike esimeses lauses ei ole sõnaselgelt juttu õigusest. Seal on üksnes öeldud, et kõik on seaduse ees võrdsed. Ometi sisaldub nendes sõnades isiku õigus mitte saada ebavõrdse kohtlemise osaliseks. Esimese lause sõnastus väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. Käesolevas asjas pole vaidlustatud võrdsusõigust seaduse kohaldamisel.

17. Kolleegium jagab arvamust, et põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust.

Kolleegium möönab, et kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.

18. Võrdsusõiguse põhimõte eeldab, et kõiki isikuid, keda ei ole veel kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud, tuleb karistamisel kohelda ühtemoodi ja seda sõltumata asjaolust, kas isiku poolt toime pandud kuritegusid arutatakse ühel kohtuistungil või tehakse seda erinevatel aegadel erinevates kohtutes.

Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas seadusandjal oli mõistlik põhjus kohelda kohtualuseid ebavõrdselt.

Riigikohus märgib, et seadusandja pole põhjendanud sellise ebavõrdse kohtlemise sätestamise eesmärki. Üheks oletatavaks eesmärgiks võis olla karistusmenetluse efektiivsemaks muutmine – mõjutada kohtualust üles tunnistama kõiki tema poolt toime pandud kuritegusid, et vältida lõplikku raskemat karistust. Põhiseaduse § 22 lg 3 kohaselt ei tohi aga kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Pealegi on mitmeid muid põhjuseid, miks ühe isiku poolt toime pandud kuritegusid uuritakse ja arutatakse erinevates kriminaalasjades erinevatel aegadel erinevates kohtutes. Need põhjused ei ole alati tingitud süüdlase käitumisest, vaid ka riigivõimu tegevusest või tegevusetusest kriminaalmenetluses. Seda väidet kinnitab ka asjaolu, et arutatavas asjas on Tallinna Ringkonnakohtu poolt tuvastatud, et võimalusele ja vajadusele vaatamata ei ühendatud R. Villi kolme erinevat kriminaalasja ühiseks menetluseks ega arutatud tema poolt toime pandud kuritegusid ühekorraga.

Eeltoodut arvesse võttes tõdeb kohtukolleegium, et puudub mõistlik põhjus selliste isikute ebavõrdseks kohtlemiseks ja seega on KrK § 40 lg 3 osas, mis võimaldab lõpliku karistuse mõistmisel arvestada üksnes eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga, vastuolus põhiseaduse § 12 lg 1 esimese lausega.

III

19. Tallinna Ringkonnakohus on taotlenud ka KarS § 65 lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist osas, milles see kattub KrK § 40 lg 3 põhiseadusevastase normiga. Karistusseadustik ei ole veel jõustunud ning selle sätte põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamine pole selle kohtuasja juures võimalik. Ometigi peab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium vajalikuks märkida, et analoogiliselt kehtiva kriminaalseadusega koheldakse karistusseadustiku järgi erinevalt isikuid, kellele mõistetakse liitkaristus kohe, ja isikuid, kellele mõistetakse liitkaristus hiljem. Ebavõrdselt võidakse kohelda ka isikuid, kellel on eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ära kantud või kelle kandmata karistust ei lubata lugeda kaetuks raskema karistusega.

Riigikohtu esimees Uno LÕHMUS

/otsingu_soovitused.json