Teksti suurus:

3-2-1-106-05 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2005. a kohtuotsus AS-i Narva Vesi hagis Korteriühistu Daumani 18 vastu 23 782 krooni 74 sendi saamiseks

Väljaandja:Riigikohtu Tsiviilkolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:30.11.2005
Avaldamismärge:RT III 2005, 43, 424

3-2-1-106-05 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2005. a kohtuotsus AS-i Narva Vesi hagis Korteriühistu Daumani 18 vastu 23 782 krooni 74 sendi saamiseks

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-2-1-106-05
Otsuse kuupäev Tartu, 30. november 2005. a
Kohtukoosseis Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu
Kohtuasi AS-i Narva Vesi hagi Korteriühistu Daumani 18 vastu 23 782 krooni 74 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-99/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Korteriühistu Daumani 18 kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev 31. oktoober 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-99/05 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada korteriühistule Daumani 18 kassatsioonkaebuselt 13. aprillil 2005. a tasutud kautsjon 237 (kakssada kolmkümmend seitse) krooni 85 (kaheksakümmend viis) senti.

Asjaolud ja menetluse käik

1. AS Narva Vesi esitas 3. aprillil 2003. a hagi korteriühistu () Daumani 18 vastu, nõudes kostjalt 9898 krooni 84 sendi suuruse võla väljamõistmist. 25. märtsi 2004. a täiendavas hagiavalduses suurendas hageja nõuet, kuna 20. veebruariks 2004. a oli võlgnevus suurenenud 23 782 krooni 74 sendini.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 17. novembril 1998. a lepingu nr 203, mille alusel hageja kohustus osutama kostjale veevarustuse ja kanalisatsiooniteenust aadressil Narva linn, Daumani 18 ja kostja kohustus saadud teenuse eest hagejale maksma vastavalt esitatud arvetele. Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud. Kostja ei ole kuni käesoleva ajani osutatavast teenusest keeldunud, kuid ei maksa alates 1. septembrist 2002. a teenuse eest täies mahus.

2. Kostja ei tunnistanud hagi, väites, et poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid alates 1. aprillist 2002. a, mil hageja teatas vastuseks kostja 22. veebruari 2002. a kirjale lepingu lõpetamisest. Kostja ei ole hageja klient, kuna ta ei ole kinnisasja ega ehitise omanik. Kostja ei vastuta üksikute korteriomanike võimalike võlgade eest.

3. Narva Linnakohus jättis 23. septembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas poolte sõlmitud leping veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse kohta kehtib või on see 1. aprillist 2002. a lõppenud.

Kostja teatas 22. veebruari 2002. a kirjaga hagejale, et kostja üldkoosolek võttis vastu otsuse muuta poolte vahel sõlmitud lepingut, viidates lepingu p-le 3.3, ja palus hagejal sõlmida alates 1. aprillist 2002. a lepingud vee kasutamiseks iga korteriomanikuga eraldi. Seega on tuvastatud kostja tahe leping lõpetada alates 1. aprillist 2002. a. Tõendatud ei ole, et kostja ei taotlenud lepingu lõpetamist.

Kostja põhjendas veenvalt, et kartes vee väljalülitamist elamus, jätkas ta hageja arvete alusel veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse eest tasumist kuni 1. augustini 2002. a. Asjaolu, et pärast 2002. aasta augustit jätkas hageja teenuste osutamist ja kostja maksis osutatud teenuste eest korteriühistu liikmete individuaalsete veearvestite näitude alusel, ei tähenda, et poolte sõlmitud leping kehtib. Pooled on vabad lepingut lõpetama kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Tõendatud ei ole, et pooled oleksid sõlminud uue lepingu.

Kuna hageja esitas nõude 17. novembril 1998. a sõlmitud lepingu alusel ja linnakohus tuvastas, et see leping lõppes 1. aprillil 2002. a, siis tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kuigi korteriühistu on korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg 1 kohaselt korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine, ei tähenda see seda, et keegi teine peale korteriühistu otsustab, missuguseid lepinguid korteriühistu peab oma liikmete huvides sõlmima või missugustes tehingutes korteriühistu liikmeid esindama.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja hagejaga lepingulisi suhteid lõpetanud, vaid jätkab vee kasutamist tehnilise skeemi järgi, mis oli kehtestatud 17. novembri 1998. a lepinguga. Kostja hakkas maksma veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse eest väiksemas ulatuses. Narva linna veevarustuse ja kanalisatsiooni süsteemi kasutamise eeskirjade p 2.8 järgi on veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse objektiks üksnes hooned või hoonete grupp, kuid mitte korter paljukorterilises elamus.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus tühistas 5. aprilli 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega hagi.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole põhjendatud, seaduslik ega asjas olevate tõenditega kooskõlas linnakohtu järeldus, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna poolte lepingulised suhted lõppesid 1. aprillil 2002. a.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) §-de 8 ja 13 ning § 15 lg 1 kohaselt müüakse veevarustuse ja kanalisatsiooniteenust kliendi (kinnistu omaniku või valdaja) ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingu alusel ning müüdav vesi peab olema mõõdetud veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti.

Vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid 17. novembril 1998. a lepingu, hageja osutas kostjale selle lepingu alusel veevarustuse ja kanalisatsiooniteenust, kostja võttis teenuse vastu ja tasus selle eest täies mahus kuni 2002. a augustini vastavalt hageja poolt üldveearvesti näitude alusel esitatud arvetele.

Linnakohus jättis tähelepanuta, et hagiavalduses ja selle täienduses nõutakse 1. septembrist 2002. a 20. veebruarini 2004. a tekkinud võlgnevuse väljamõistmist. Esitatud tõenditest, sealhulgas kontrollaktidest veemõõturite näitude kohta ja poolte seletustest nähtub, et hageja ei ole veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse osutamist kostjale ühekski päevaks katkestanud ning kostja on teenuse vastu võtnud. Kostja ei ole tõendanud, et ütles lepingu alates 1. septembrist 2002. a üles. Hageja paigaldatud veearvesti näitusid ja võlgnevuse arvestust kostja vaidlustanud ei ole.

Kostja 15. veebruari 2002. a üldkoosoleku protokolli tekstist ei nähtu, et korteriühistu liikmed oleksid soovinud lõpetada korteriühistu lepingulised suhted hagejaga ja loobuda veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse saamisest.

Kostja väited selle kohta, et ühisveevärgist müüdavat vett tuleb mõõta mitte ühtse veearvesti, vaid korteritesse paigaldatud individuaalsete veearvestite abil, ei ole kooskõlas asja materjalidega ega seadusega. Ühisveevärgist klientidele müüdav vesi peab ÜVVKS § 15 lg 1 kohaselt olema mõõdetud kinnistu veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti. Asja materjalides olevast aktist nähtub, et hageja paigaldas 19. novembril 1998. a kinnistu Daumani 18 veevärgile veearvesti nr 7700180. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks sellele kinnistule paigaldanud veel teisi veearvesteid või et pooled oleksid kokku leppinud, et müüdavat vett tuleb mõõta korteritesse paigaldatud veearvestite järgi või et Daumani 18 kinnistu veega varustamiseks oleksid sõlmitud uued lepingud korteriomanikega.

Asjaosaliste põhjendused

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta linnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis kostja arved maksmata alates 2002. aasta augustist. Alates sellest ajast võtsid hageja pakutud teenust korteriühistu asemel vastu korterite omanikud ja valdajad. Seega kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti ÜVVKS § 15 lg-t 1.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 186 p 4 ja 6 ning § 195 lg-t 2 ja leidis ekslikult, et poolte lepingulise suhte lõppemine ei ole tõendatud. Kostja lõpetas lepingu 22. veebruari 2002. a kirjaga, viidates lepingu p-le 3.3, mis andis õiguse lepingu lõpetamiseks, ja hageja nõustus 8. märtsi 2002. a kirjas hageja ettepanekuga ning luges lepingu alates 1. aprillist 2002. a lõppenuks.

Faktiliselt lõppesid poolte suhted 2002. aasta augustis. 31. augustil 2002. a esitas hageja arve mitte ühisveemõõturi näitude, vaid kahe eelmise kuu keskmise tarbimise järgi, mille kostja hagejale tagastas. Augusti eest tasusid korteriomanikud tegelikult tarbitud vee eest korteritesse paigaldatud veemõõturite näitude järgi. Seega on tõendatud, et poolte lepingulised suhted lõppesid poolte kokkuleppel 2002. aasta augustis.

Ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud kostja üldkoosoleku protokolli, kui leidis, et korteriühistu liikmed ei soovinud korteriühistu poolt lepingut üles öelda, ja jättis tähelepanuta, et korteriühistu seda soovis.

Asjaolu, et hageja ei ole paigaldanud veemõõtjaid korteritesse ega sõlminud korteriomanikega eraldi lepinguid, et tähenda, et korteriomanike ja hageja vahel ei oleks tekkinud lepingulisi suhteid 2002. aasta augustist. Muuhulgas võib 25. märtsil 2004. a vastuvõetud Narva linna veevarustuse eeskirja p 1.2.12 järgi olla kliendiks ka korteriomanik.

Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kui tegi asjas uue otsuse, sest apellant palus saata asja uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Ringkonnakohus ei tuginenud otsuses apellandi väidetele, vaid rajas otsuse uutele põhjendustele.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kuigi kostja taotleb kassatsioonkaebuses linnakohtu otsuse muutmata jätmist, ei pea kolleegium seda seadusest tulenevalt võimalikuks ning saadab asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna Riigikohus ei saa TsMS § 353 lg 3 järgi hagi aluseks olevaid asjaolusid ise tuvastada.

10. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostja võlgneb hagejale osutatud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse eest lepingulisel alusel 23 782 krooni 74 senti või mitte. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks kõigepealt kindlaks teha, kas poolte vahel oli väidetava võlgnevuse tekkimise ajal veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse leping.

11. Käesolevas vaidluses on tuvastatud järgnevad asjaolud:
1) 17. novembril 1998. a sõlmisid pooled lepingu nr 203, mille alusel hageja kohustus osutama kostjale ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenust aadressil Narva linn, Daumani 18 ja kostja kohustus saadud teenuse eest hagejale maksma vastavalt esitatud arvetele (linnakohtu tl 4, I kd);
2) 15. veebruaril 2002. a võttis kostja liikmete üldkoosolek vastu otsuse muuta lepingut alates 1. aprillist 2002. a (linnakohtu tl 27, I kd);
3) 22. veebruaril 2002. a teatas kostja hagejale 17. novembri 1998. a lepingu muutmisest alates 1. aprillist 2002. a ja palus hagejal sõlmida alates 1. aprillist 2002. a lepingud iga korteriomanikuga eraldi (linnakohtu tl 26, I kd);
4) 8. märtsil 2002. a teatas hageja vastuseks kostja kirjale, et loeb lepingu alates 1. aprillist 2002. a üles öelduks. Samuti teatas hageja, et iga korteriomanikuga eraldi lepingu sõlmimine ei ole võimalik, kuna korteriomanikud ei ole kliendiks ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse mõttes (linnakohtu tl 19, I kd);
5) 19. aprilli 2002. a kirjas palus kostja arvestada hagejal korteriomanike tegelikult tarbitud vee kogust ja nõustus esitama hagejale korterite veearvestite näidud ning tasuma sel alusel esitatud arvete eest (linnakohtu tl 52, I kd);
6) kostja ei vaidlusta asjaolu, et Daumani 18 elamus on tarbitud ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenust ka pärast 1. aprilli 2002. a;
7) kostja on vastavalt kõigi korterite veearvestite näitude kogusummale tasunud tarbitud teenuse eest ka pärast 1. aprilli 2002. a, kuid keeldub vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest tasumast elamu üldveearvesti näidu alusel.

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg 4 kohaselt märgib ringkonnakohus oma otsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud ringkonnakohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Juhul kui ringkonnakohus teeb uue otsuse või muudab esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, peab ta kolleegiumi arvates juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg 4 lausetest 2–4, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega, analüüsima otsuses kõiki kogutud tõendeid ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

Linnakohus leidis tõendeid hinnates, et nii kostjal kui ka hagejal oli tahe lõpetada 17. novembri 1998. a leping, et leping lõppes alates 1. aprillist 2002. a ning et pooltel ei olnud lepingulist suhet ka pärast 2002. a augustit. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu seisukoht lepingu lõppemise kohta ei ole põhjendatud ega kooskõlas asjas kogutud tõenditega ega seadusega. Ringkonnakohus ei ole aga oma seisukohta põhjendanud. Seetõttu jääb ringkonnakohtu otsusest ebaselgeks, kas ringkonnakohtu arvates kehtib poolte vahel edasi 17. novembril 1998. a leping või on see leping lõppenud, kuid poolte vahel tekkis uus lepinguline suhe (tulenevalt teenuse tarbimise jätkamisest).

13. Kuna 17. novembri 1998. a leping lõpetati väidetavalt enne 1. juulit 2002. a, tuleb poolte tahteavaldusi tõlgendada tollel ajal kehtinud seaduse järgi.

Enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 1 kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Seejuures tuleb poolte tahe välja selgitada kõigist kohtu ette toodud asjaoludest lähtudes ning poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne ja pärast väidetavat lepingu lõpetamist (vt ka Riigikohtu 15. detsembri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-99 (RT III 2000, 1, 12) ja 29. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-04 (RT III, 2004, 24, 269)). Kui poolte ühine tahe ei ole üheselt tuvastatav, siis tuleb lepingu lõpetamist tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-04 (RT III 2004, 10, 122) ja 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-04 (RT III 2004, 36, 374)).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus 17. novembri 1998. a lepingu lõpetamise väitega seoses muu hulgas hindama ka kostja üldkoosoleku protokolli, arvestades kostja väidet, et sellest nähtub korteriomanike tahe öelda korteriühistu leping hagejaga üles.

14. Juhul kui selgub, et pooled lõpetasid lepingulised suhted alates 1. aprillist 2002. a, peab ringkonnakohus selgitama (ja põhjendema oma seisukohta), kas poolte vahel tekkis uus lepinguline suhe pärast 1. aprilli 2002. a või pärast 1. juulit 2002. a, mil jõustus võlaõigusseadus ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse uus redaktsioon.

1. aprillil 2002. a kehtinud ÜVVKS § 5 lg-st 2, § 8 lg-st 3 ja §-st 13 ei tulenenud ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga liitumise ega veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingute kohustuslikku vormi, seega võisid pooled sõlmida lepingu mis tahes vormis.

Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 62 lg 1 kohaselt võis tahteavaldus olla väljendatud kas otseselt või kaudselt. Sama paragrahvi 3. lõike järgi oli kaudne selline tahteavaldus, mis väljendus teos, millest võis järeldada tehingu tegemise tahet. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 63 kohaselt loeti vaikimist tahteavalduseks, kui see oli ette nähtud seaduses või poolte kokkuleppega. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist ja tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise ja tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Võlaõigusseaduse § 20 lg-s 2 sätestatu järgi loetakse vaikimist ja tegevusetust nõustumuseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.

15. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka küsimuses, kas kostja hallatava elamu korteriomanikud on teinud hagejale ettepaneku sõlmida lepingud nendega ning kas hageja järgneva käitumise alusel saab lugeda lepingulised suhted tekkinuks korteriomanike ja hageja vahel.

Selle küsimuse lahendamisel tuleb muuhulgas arvestada ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse, korteriomandiseaduse ja korteriühistuseaduse sätetega, mis reguleerivad imperatiivselt ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingute tingimusi (sh seda, kes saavad olla ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu poolteks) ning seda, kellega on vee-ettevõtja kohustatud ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse lepinguid sõlmima.

Vastavalt ÜVVKS § 1 lg-le 1 reguleerib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus kinnistute ühisveevärgist veega varustamise ning ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimise ja puhastamise korraldamist ning sätestab riigi, kohaliku omavalitsuse, vee-ettevõtja ja kliendi vastavad õigused ja kohustused. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 15 lg 1 järgi peab ühisveevärgist klientidele müüdav vesi olema mõõdetud kinnistu veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veervesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti. Vastavalt ÜVVKS § 8 lg-le 1 on vee-ettevõtja klient (sama seaduse tähenduses) kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Vastavalt ÜVVKS § 5 lg-le 2 toimub kinnistu liitumine ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel ja tema ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ning kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri määrab ÜVVKS § 3 lg 1 järgi liitumispunkt ning sama paragrahvi teise lõike järgi on liitumispunkt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ühenduskoht kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooniga. Liitumispunkt asub kuni kaks meetrit kinnistu piirist väljaspool, kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja ja kinnistu omanik või valdaja ei ole kokku leppinud teisiti.

Seega saab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitujaks ning sellest tulenevalt ka vee-ettevõtja kliendiks olla kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik või valdaja.

Korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1 järgi on korteriomand omand ehitise reaalosale, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kaasomandi esemeks maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Seega on kinnistut moodustava maatüki osas korteriomanikud kaasomanikud.

Kolleegium leiab, et ÜVVKS § 3 lg 1 tähenduses mõeldakse korteriomandite korral kinnistu all maatükki, mitte aga iga korteriomandit. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 8 lg-st 1 ei tulene, et vee-ettevõtja kliendiks on korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu mõttelise osa iga omanik eraldi. Korteriomandite (korterite) omanikud saavad ÜVVKS § 5 lg 2 mõtte kohaselt olla ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga liitujateks ja seega ka vee-ettevõtja kliendiks ühiselt, sest üldteadaolevalt ei ole korteriomandite reaalosade hulgas tavaliselt eraldi veevärki ja kanalisatsiooni, mille nad saaksid ühendada ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga kuni kaks meetrit kinnistu piirist väljaspool, nagu sätestab ÜVVKS § 3 lg 1.

Kostja pole tuginenud asjaolule, et Narvas Daumani 18 majal puudub korteriomandite mõtteliste osade hulka kuuluv maja enda veevärk ja kanalisatsioon ning et igal korteriomanikul on oma veevärk ja kanalisatsioon, mida ta saab soovi korral, kooskõlas ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse käsitletud sätetega, ühendada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga.

Kaasomandiga seotud õigussuhteid võivad korteriomanikud (korteriomanike ühisus) KOS § 8 lg 1 järgi korraldada kokkuleppe alusel või kui korteriomanikud on loonud korteriühistu, siis korteriühistu tegevuse kaudu.

Kolleegium leidis 30. novembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04 (RT III 2004, 36, 373), et kui kortermaja majandamiseks on loodud korteriühistu, võib korteriühistu korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg-st 1 tulenevalt sõlmida lepingud korteriomanike huvide esindajana oma nimel ning sellisel juhul vastutab lepingu täitmise eest korteriühistu. Jäädes selle seisukoha juurde, leiab kolleegium, et KÜS § 2 lg 1 kohaselt võib korteriühistu korteriomanike huvides oma nimel sõlmida ka ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu.

Seega saavad korteriomanikud olla ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga liitujateks ja seega ka vee-ettevõtja kliendiks üldjuhul ühiselt, sh korteriühistu tegevuse kaudu. Vee-ettevõtjal ei ole kohustust ja seadusest tulenevat võimalust sõlmida ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse osutamise lepinguid iga korteriomanikuga eraldi, kui on täitmata ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses sätestatud ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga liitumise tingimused.

16. Kolleegium ei pea põhjendatuks kassatsioonkaebuse väidet, et 25. märtsil 2004. a vastuvõetud Narva linna veevarustuse eeskirja (edaspidi eeskiri) p 1.2.12 järgi saab kliendiks olla ka korteriomanik. Viidatud punkt sätestab kinnistu omaniku mõiste, kelleks võib muu hulgas olla ka korteriomanik. Sama eeskirja p 1.2.9 järgi on kliendiks nimetatud eeskirja mõttes kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle veevärk ja/või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja/või kanalisatsiooniga ning kes on sõlminud vee-ettevõtjaga teenuselepingu. Kolleegium leiab, et ka nendest sätetest ei tulene vee-ettevõtja kohustus sõlmida vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise leping igal juhul, s.o vaatamata sellele, kas on täidetud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses sätestatud liitumistingimused, iga korteriomanikuga eraldi. Eeskirja näol on tegemist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse rakendamise aktiga liitumislepingut puudutavas osas (vt ÜVVKS § 5 lg 21). Sellel aktil ei ole seadusega võrdset jõudu.

17. Eelnevat kokku võttes peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas pooled lõpetasid 17. novembri 1998. a lepingu. Kui leping lõpetati, tuleb kohtul hinnata poolte edasist käitumist ja teha kindlaks, kas poolte vahel tekkis uus lepinguline suhe või sõlmisid lepingu hageja ja korteriomanike ühisus. Juhul kui kohus tuvastab, et pooled sõlmisid uue lepingu, tuleb tal hinnata poolte kõiki väiteid selle lepingu edasikestmise kohta 2002. a augustist. Kontrollida tuleb siiski ka võimalust, et hagejal oli võimalus sõlmida lepinguid iga korteriomanikuga eraldi ning et sellised lepingud sõlmiti.

Nende küsimuste lahendamisest sõltub omakorda vastus kassatsioonkaebuse küsimusele, kas hageja oli õigustatud nõudma ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse eest tasu elamu üldveearvesti näitude alusel.

18. Ringkonnakohus ei ole ületanud apellatsioonkaebuse piire, kui ta tegi asjas ise otsuse, saatmata asja apellandi taotlusest hoolimata linnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu õigus teha pärast esimese astme kohtu otsust uus otsus ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata on sätestatud TsMS § 334 lg 1 p-s 2. See säte ei keela ringkonnakohtul protsessiökonoomia põhimõtet silmas pidades asja ise lõpuni lahendada, kuigi apellant taotles asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

P. JEROFEJEV J. LUIK T. TAMPUU

/otsingu_soovitused.json