Teksti suurus:

Nõuded põllumajanduslooma uimastamise, tapmise ja hukkamise ning neid teostavate isikute koolituse kohta, lubatud uimastamis-, tapmis- ja hukkamisvahendid ning lubatud uimastamis-, tapmis- ja hukkamismeetodid loomaliikide kaupa

Nõuded põllumajanduslooma uimastamise, tapmise ja hukkamise ning neid teostavate isikute koolituse kohta, lubatud uimastamis-, tapmis- ja hukkamisvahendid ning lubatud uimastamis-, tapmis- ja hukkamismeetodid loomaliikide kaupa - sisukord
Väljaandja:Põllumajandusminister
Akti liik:määrus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:23.12.2005
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:31.12.2012
Avaldamismärge:

Nõuded põllumajanduslooma uimastamise, tapmise ja hukkamise ning neid teostavate isikute koolituse kohta, lubatud uimastamis-, tapmis- ja hukkamisvahendid ning lubatud uimastamis-, tapmis- ja hukkamismeetodid loomaliikide kaupa1
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

Vastu võetud 22.05.2002 nr 35
RTL 2002, 74, 1128
jõustumine 08.07.2002

Määrus kehtestatakse «Loomakaitseseaduse» § 13 lõike 6 ja Vabariigi Valitsuse 8. mai 2001. a määruse nr 161 «Volituste andmine «Loomatauditõrje seadusest» ja «Loomakaitseseadusest» tulenevate õigusaktide kehtestamiseks»  punkti 7 alusel.

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1. Reguleerimisala

 (1) Määrusega kehtestatakse nõuded põllumajanduslooma (edaspidi loom) uimastamise, tapmise ja hukkamise ning neid teostavate isikute koolituse kohta, lubatud uimastamis-, tapmis- ja hukkamisvahendid ning lubatud uimastamis-, tapmis- ja hukkamismeetodid loomaliikide kaupa.1

 (2) Määrust ei kohaldata:
 1) katselooma suhtes;
 2) uluki küttimise korral;
 3) looma tapmisel väljaspool tapamaja, kui loomseid saadusi kasutatakse oma tarbeks.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

2. peatükk LUBATUD UIMASTAMIS-, TAPMIS- JA HUKKAMISMEETODID LOOMALIIKIDE KAUPA, VÄLJA ARVATUD KARUSLOOMAD 
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

1. jagu Nõuded looma uimastamise, tapmise ja hukkamise ning selleks kasutatavate vahendite kohta 
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 2. Looma uimastamine, tapmine ja hukkamine

 (1) Looma tuleb säästa igasugustest välditavatest füüsilistest ja vaimsetest kannatustest tema uimastamiseelse liikumise piiramise ning uimastamise ja veretustamise või hukkamise ajal.

 (2) Looma tohib uimastada, kui sellele järgneb kohene veretustamine.

 (3) Vajaduse korral tuleb looma liikumist enne uimastamist piirata. Looma ei tohi ajada uimastamispaika ega tema pead fikseerida enne, kui uimastamist teostav isik (edaspidi uimastaja) on viivitamata valmis toimingu läbiviimiseks ning seejärel kohe ka looma veretustama.

 (4) Uimastatud looma ei tohi jätta uimastamispaika.

 (5) Looma võib hukata või uimastada ja veretustada veterinaararst või asjakohase koolituse läbinud isik.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 3. Looma liikumist piiravate seadmete ning lubatud, uimastamis-, tapmis- ja hukkamisvahendite kohta esitatavad nõuded
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

 (1) Looma liikumist piiravad seadmed ning lubatud uimastamis-, tapmis- ja hukkamisvahendid peavad võimaldama looma liikumist piirata ning looma uimastada ja veretustada või hukata kiiresti ja tõhusalt. Uimastamisvahendid tuleb hoida puhtana. Järelevalveametnik kontrollib regulaarselt nimetatud vahendite nõuetekohasust, sealhulgas töökorras olekut.

 (2) Tapamaja uimastamispaigas peab varuks olema teine nõuetekohane uimastamisvahend.

 (3) Elektrilisi uimastamisvahendeid tuleb kasutada sihipäraselt, mitte looma liikumise piiramiseks või liikuma sundimiseks. Nimetatud vahenditest ei tohi anda loomale elektrilööke enne uimastamist.

 (4) Elektrilisel uimastamisvahendil peab olema seade, mis mõõdab elektritakistust ja välistab töötamise korrast ära vahendiga. Lisaks peab elektrilisel uimastamisvahendil olema kuuldavat või nähtavat signaali andev seade, mis näitab toime kestust. Samuti tuleb elektriline uimastamisvahend ühendada seadmega, mis näitab voolutugevust ja elektrilaengu suurust ning on uimastajale selgelt nähtav.

 (5) Kui kodulindude veretustamiseks kasutatakse automaatset kaelalõikurit, siis peab varuks olema nõuetekohane manuaalne tapmisvahend.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 4. Looma liikumise piiramine enne uimastamist ja hukkamist
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

 (1) Looma liikumise piiramine enne tema uimastamist või hukkamist ei tohi põhjustada loomale vigastusi, valu ega kannatusi.

 (2) Enne looma uimastamist pole lubatud tema jalgu kinni siduda ega looma üles riputada. Kodulinde ja küülikuid tohib üles riputada, kui nad on uimastamise hetkel piisavalt lõdvestunud seisundis, mis võimaldab uimastamist teostada viivitamata ja tõhusalt.

 (3) Mehaanilise või elektrilise uimastamisvahendiga uimastatav loom peab olema asendis, mis võimaldab uimastamisvahendit vajaliku aja jooksul korrektselt rakendada.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

2. jagu Nõuded looma uimastamise kohta 

§ 5. Lubatud uimastamismeetodid

  Lubatud uimastamismeetodid on:
 1) uimastamine poltpüstoliga otsmikuluud läbival viisil;
 2) uimastamine ajupõrutuse tekitamisega ehk otsmikuluud mitteläbival viisil;
 3) elektriline uimastamine;
 4) uimastamine süsinikdioksiidi manustamisega.

§ 6. Uimastamine poltpüstoliga otsmikuluud läbival viisil

 (1) Poltpüstoliga tohib uimastada kabjalist, veist, lammast, kitse, siga ja küülikut.

 (2) Poltpüstol tuleb looma otsmikuluule asetada uimastamiskohta nii, et aparaadis asuv polt tungiks peaajusse. Uimastaja peab kontrollima, et polt oleks pärast igat lasku täies pikkuses tagasi tõmmatud.

§ 7. Uimastamiskohad poltpüstoliga uimastamisel loomaliigiti

 (1) Poltpüstolit tuleb rakendada selle loomaliigi jaoks ettenähtud kohta looma peas (edaspidi uimastamiskoht).

 (2) Veise, välja arvatud pull ja vasikas, uimastamiskoht paikneb pealae ja silmade kõrgusele tõmmatud mõtteliste horisontaaljoonte vahelise joone keskpunktis. Veist ei tohi lasta poltpüstolist kuklapiirkonda. Pulli uimastamisel tuleb poltpüstol asetada kohta, mis paikneb veise uimastamiskohast 1 cm võrra kõrval. Vasika uimastamiskoht paikneb pealae ja silmade kõrgusele tõmmatud mõtteliste horisontaaljoonte vahelise joone keskpunktist veidi allpool.

 (3) Sea uimastamiskoht asub silmade kõrgusele tõmmatud mõttelise horisontaalse joone keskpunktist 2,5 cm võrra kõrgemal. Kuldi uimastamiskoht paikneb silmade kõrgusele tõmmatud mõttelise horisontaalse joone keskpunktist 5 cm võrra kõrgemal ja sellest veidi kõrval.

 (4) Lamba ja kitse uimastamiskoht on pea kõrgeim punkt. Poltpüstol suunatakse uimastamisel lõuapärade suunas. Lamba- ja kitsetalle uimastamiskoht on pealae ja silmade kõrgusele tõmmatud mõtteliste horisontaaljoonte vahelise joone keskpunktist veidi allpool. Sarvedega lammas ja kits uimastatakse pea kuklapoolelt, kui otsmikuluult uimastamine on sarvede tõttu võimatu. Sarvedega lamba ja kitse uimastamisel tuleb poltpüstol asetada sarvede vahelise joone taha ja suunata suu poole.

 (5) Hobuse uimastamiskoht on silmadest vastaspoole kõrva juurde kulgevate mõtteliste joonte ristumispunktist veidi kõrgemal.

 (6) Küüliku uimastamiskoht on pea kõrgeim punkt. Poltpüstol suunatakse lõuapärade suunas.

§ 8. Uimastamine ajupõrutuse tekitamisega ehk otsmikuluud mitteläbival viisil

 (1) Uimastamine ajupõrutuse tekitamisega ehk otsmikuluud mitteläbival viisil on lubatud ainult selleks otstarbeks ettenähtud mehaanilise seadme löögiga koljule. Uimastaja peab kindlustama seadme kasutamise asendi ja löögitugevuse, mis on kooskõlas tootja instruktsioonidega ja tagab uimastamise ilma koljufraktuurita.

 (2) Väikeste küülikupartiide puhul võib lisaks lõikes 1 nimetatud viisile looma uimastada talle muu sobiva vahendiga pähe lüües nii, et loom kaotab teadvuse ja jääb teadvusetuks kuni surmani ning tingimusel, et uimastamine on kooskõlas käesoleva määruse §-ga 2.

§ 9. Elektriline uimastamine

 (1) Elektrilise uimastamise korral tuleb elektroodid asetada loomale pähe nii, et vool läbiks aju, samuti tuleb tagada elektroodide kontakt looma nahaga. Vajadusel tuleb piisava kontakti saavutamiseks eemaldada liigne karv või niisutada nahka.

 (2) Elektroodide asetamisel looma pähe tuleb need paigutada välistest kuulmekäikudest ettepoole.

 (3) Kui kasutatakse 50 Hz vahelduvvoolu, siis on soovitatav voolutugevus veise puhul 2,5 A, sea puhul 1,3 A, lamba, kitse ja vasika puhul 1,0 A, kitse- ja lambatalle puhul 0,6 A, küüliku puhul 0,3 A, kalkuni puhul 0,4 A, kana ja broileri puhul 0,24 A ning jaanalinnu puhul 0,4 A. Uimastamise ajal tuleb ettenähtud voolutugevus saavutada ühe sekundiga. Voolutugevust tuleb säilitada vähemalt kolme sekundi jooksul.

§ 10. Elektriline uimastamine vesivannis

 (1) Elektrilist uimastamist vesivannis kasutatakse kodulindude, välja arvatud jaanalinnud, uimastamiseks.

 (2) Lindude elektriliseks uimastamiseks kasutatav vesivann peab olema uimastatava linnu liigile sobiva suuruse ja sügavusega ning lindude toimetamisel vesivanni ei tohi vesi sellest üle voolata. Veetase vannis peab olema reguleeritav ja ulatuma üle kõigi uimastatavate lindude peade. Vette kastetav elektrood peab ulatuma kogu vesivanni pikkusesse.

 (3) Voolutugevus ja selle kestus peavad tagama linnu kohese surmani kestva teadvusetuse.

 (4) Linnud tuleb kinnitada jalgupidi neid vesivanni toimetava seadme riputuskonksude külge. Vajadusel tuleb riputuskonksu ja jala kokkupuutekohta niisutada.

 (5) Kui lindude uimastamiseks kasutatakse 50 Hz vahelduvvoolu, siis on soovitatav voolutugevus kanade ja broilerite puhul 120 mA, kalkunite puhul 150 mA, hanede ja partide puhul 130 mA ja vuttide puhul 50 mA.

 (6) Ettevõttes peab varuks olema nõuetekohane manuaalne uimastamisvahend.

§ 11. Uimastamine süsinikdioksiidi manustamisega

 (1) Süsinikdioksiidi manustatakse sigade uimastamiseks.

 (2) Sigade uimastamisel peab süsinikdioksiidi kontsentratsioon sigade uimastamiskambris (edaspidi kamber) olema vähemalt 70 mahuprotsenti õhu-gaasi segus.

 (3) Kamber ja sigu kambrisse toimetavad konveierseadmed peavad ära hoidma looma rinnapiirkonna kokkusurumise ja tema vigastumise ning võimaldama loomal püsti jääda kuni teadvusetuse saabumiseni. Konveierseadmes peab olema piisav valgustus, et sead võiksid näha ümbrust ja liigikaaslasi.

 (4) Kambris peavad olema seadmed süsinikdioksiidi kontsentratsiooni mõõtmiseks. Need peavad andma selgelt nähtavat ja kuuldavat hoiatussignaali, kui kontsentratsioon langeb alla käesoleva paragrahvi lõikes 2 nõutud taseme.

 (5) Sead tuleb toimetada kambrisse 30 sekundi jooksul pärast nende sisenemist konveierseadmesse. Gaasi tuleb manustada piisavalt kaua, et kindlustada surmani kestev teadvusetus.

3. jagu Nõuded looma veretustamise kohta 

§ 12. Looma veretustamine

 (1) Veretustamist tuleb alustada võimalikult kiiresti pärast uimastamist ja see peab olema kiire ja täielik. Igal juhul tuleb loom veretustada enne tema teadvusele tulekut.

 (2) Kui loom on uimastatud poltpüstoliga, peab veretustamist alustama 60 sekundi jooksul uimastamisest. Sarvedega lamba ja kitse, keda on uimastatud pea kuklapoolelt, veretustamine peab algama 15 sekundi jooksul uimastamisest.

 (3) Kui looma on uimastatud elektriliselt või ajupõrutuse tekitamisega ehk otsmikuluud mitteläbival viisil, tuleb veretustamist alustada 20 sekundi jooksul uimastamisest.

 (4) Kui loom on uimastatud süsinikdioksiidiga, peab veretustamist alustama 60 sekundi jooksul uimastamisest.

 (5) Veretustamiseks tuleb läbi lõigata vähemalt üks karotiidarteritest. Veretustamine on lõppenud, kui veresoone avamisest on möödunud vähemalt 30 sekundit ja kõik aju refleksid on lakanud. Veresoone läbilõikamise järel on looma igasugune edasine käitlemine keelatud seni, kuni ollakse veendunud looma surmas.

 (6) Kui uimastamist, köidikkettide asetamist, looma ülesriputamist ja veretustamist teostab üks isik, peab ta need tööd ühe looma juures lõpetama enne, kui alustab teise looma uimastamist.

4. jagu Nõuded looma hukkamise kohta 
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 13. Lubatud hukkamismeetodid
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

 (1) Lubatud hukkamismeetodid on:
 1) hukkamine tulirelvaga;
 2) hukkamine elektrivooluga;
 3) süsinikdioksiidi manustamine.

 (2) Linde on lubatud hukata pea mahalõikamise, kaelanihestuse või vaakumkambri kasutamise abil.

 (3) Loomataudi ennetamiseks või diagnoosimiseks võib veterinaararsti loal kasutada ka muid hukkamismeetodeid, nagu anesteetilise toimega ravimi üledoosi süstimine. Kui kasutatav hukkamismeetod ei põhjusta looma kindlat surma, siis määrab veterinaararst lisamenetluse, mille tulemusena loom sureb enne teadvusele tulemist.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 14. hukkamine tulirelvaga
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

  Tapmisel tulirelvaga peab lask olema suunatud looma aju piirkonda, et loom sureks võimalikult kiiresti, valutult ja liigsete kannatusteta.

§ 15. Vaakumkambris hukkamine
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

 (1) Vaakumkambris tapetakse ilma veretustamiseta väikseid farmiulukeid, nagu faasan, põldpüü ja vutt.

 (2) Loomad võib asetada vaakumkambrisse selleks sobivas veokonteineris.

 (3) Vaakumkambris tapmisel tuleb:
 1) loomad paigutada õhukindlasse kambrisse, milles on vaakumpumba abil võimalik kiiresti tekitada vaakum;
 2) vaakumit hoida kuni loomade surmani.

3. peatükk NÕUDED KARUSLOOMADE TAPMISE JA HUKKAMISE KOHTA 
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 16. Lubatud karusloomade tapmis- ja hukkamismeetodid
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

  Lubatud karusloomade tapmis- ja hukkamismeetodid on:
 1) aju läbistava mehaanilise vahendi kasutamine;
 2) anesteetilise toimega ravimi üledoosi süstimine;
 3) elektrivooluga hukkamine südame seiskamisega;
 4) süsinikmonooksiidi manustamine;
 5) kloroformi manustamine;
 6) süsinikdioksiidi manustamine.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 17. Nõuded karusloomade tapmise kohta aju läbistava mehaanilise vahendiga

  Karusloomade tapmise korral aju läbistava mehaanilise vahendiga tuleb see asetada nii, et polt tungib ajukoorde. Selle meetodi kasutamine on lubatud ainult juhul, kui kohe järgneb veretustamine.

§ 18. Anesteetilise toimega ravimi üledoosi süstimine

  Anesteetilise toimega ravimi üledoosi süstimise korral võib kasutada ainult neid anesteetikume, mille doosid ja manustamine põhjustavad kohese teadvuse kao, millele järgneb kindel surm. Menetluse viib läbi veterinaararst.

§ 19. Elektrivooluga hukkamine südame seiskamisega
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

  Elektrivooluga hukkamiseks südame seiskamisega tuleb elektroodid asetada nii, et nad moodustavad vooluringi aju ja südame vahel ja minimaalne voolutase tekitab kohese teadvusetuse ning südame seiskumise. Kui rebastel asetatakse elektroodid suhu ja pärakusse, siis peab voolutugevus olema 0,3 A vähemalt 3 sekundi jooksul.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 20. Süsinikmonooksiidi manustamine

 (1) Süsinikmonooksiidi manustamist võib kasutada kõikide karusloomade hukkamiseks.

 (2) Süsinikmonooksiidi manustamiseks kasutatav kamber peab olema konstrueeritud nii, et see ei vigasta loomi ja võimaldab neid vaadelda. Kamber tuleb hoida korras. Looma tohib kambrisse sisse viia alles pärast selle täitmist süsinikmonooksiidiga vähemalt ühe mahuprotsendini, mis pärineb 100%-lisest süsinikmonooksiidi allikast.

 (3) Süsinikmonooksiidi, mis on toodetud spetsiaalselt selleks otstarbeks kohaldatud bensiinimootoriga masinaga, võib kasutada kärplaste ja tšintšiljade hukkamiseks. Sellel viisil toodetud gaas peab olema sobivalt jahutatud, piisavalt filtreeritud ning olema vaba igasugustest ärritavatest ainetest ja gaasidest. Loomi ei tohi kambrisse sisse viia enne, kui süsinikmonooksiidi kontsentratsioon on vähemalt üks mahuprotsent.

 (4) Sissehingamisel peab gaas esmalt tekitama sügava üldanesteesia ja seejärel kindla surma.

 (5) Loomad peavad jääma kambrisse kuni surmani.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 21. Kloroformi manustamine

 (1) Kloroformi manustamist võib kasutada tšintšiljade hukkamiseks.

 (2) Kloroformi manustamiseks kasutatav kamber peab olema konstrueeritud nii, et see ei vigasta loomi ja võimaldab neid vaadelda.

 (3) Loomad viiakse kambrisse, kui see sisaldab küllastatud kloroformi- õhu segu.

 (4) Sissehingamisel peab gaas esmalt tekitama sügava üldanesteesia ja seejärel kindla surma.

 (5) Loomad peavad jääma kambrisse kuni surmani.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 22. Süsinikdioksiidi manustamine

 (1) Süsinikdioksiidi võib kasutada ainult kärplaste ja tšintšiljade hukkamiseks.

 (2) Süsinikdioksiidi manustamiseks kasutatav kamber peab olema konstrueeritud nii, et see ei vigasta loomi ja võimaldab neid vaadelda.

 (3) Loomad viiakse kambrisse, kui süsinikdioksiidi kontsentratsioon on saavutanud võimaliku kõrgeima taseme, mida võimaldab 100%-line süsinikdioksiidi allikas.

 (4) Sissehingamisel peab gaas esmalt tekitama sügava üldanesteesia ja seejärel kindla surma.

 (5) Loomad peavad jääma kambrisse kuni surmani.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

4. peatükk NÕUDED LOOMADE UIMASTAMIST, TAPMIST JA HUKKAMIST TEOSTAVATE ISIKUTE KOOLITUSE KOHTA 
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

§ 23. Nõuded uimastamist ja tapmist teostavate isikute koolituse kohta

 (1) Uimastaja ja veretustamist või hukkamist teostav isik peavad omama tunnistust kohase teoreetilise ja praktilise koolituse läbimise kohta. Teoreetiline ja praktiline koolitus peavad andma vajalikke teadmisi loomade anatoomiast, füsioloogiast ning loomaliigile omastest käitumisharjumustest ja loomakaitsenõuetest ning lisaks praktilisi oskusi uimastamise, veretustamise ja hukkamise läbiviimiseks.

 (2) Kõik tapamajas töötavad isikud, kes puutuvad kokku loomadega, välja arvatud uimastaja ja veretustamist teostav isik, peavad omama tunnistust kohase teoreetilise koolituse läbimise kohta. Teoreetiline koolitus peab andma tööks vajalikke teadmisi loomade anatoomiast, füsioloogiast ning loomaliigile omastest käitumisharjumustest ja loomakaitsenõuetest.
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]

  1 nõukogu direktiiv 93/119/EÜ loomade kaitse kohta tapmisel või surmamisel (EÜT L 340, 31.12.1993, lk 21–34)
[RTL 2005, 120, 1874 - jõust. 23.12.2005]