Teksti suurus:

3-2-1-139-05 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2005. a kohtuotsus Salva Kindlustuse AS-i hagis Edelaraudtee Veeremi OÜ vastu õiguse tunnustamiseks mitte maksta viivist

Väljaandja:Riigikohtu Tsiviilkolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:21.12.2005
Avaldamismärge:RT III 2006, 3, 27

3-2-1-139-05 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2005. a kohtuotsus Salva Kindlustuse AS-i hagis Edelaraudtee Veeremi OÜ vastu õiguse tunnustamiseks mitte maksta viivist

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-2-1-139-05
Otsuse kuupäev Tartu, 21. detsember 2005. a
Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu
Kohtuasi Salva Kindlustuse AS-i hagi Edelaraudtee Veeremi OÜ vastu õiguse tunnustamiseks mitte maksta viivist
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/643/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Salva Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev 5. detsember 2005. a
Istungil osalenud isikud Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants Mailend

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2005. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OY Asianajotoimisto Hedman Osborne Clarke Advokatbyrå AB-le 20. juunil 2005. a Salva Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon 12 928 (kaksteist tuhat üheksasada kakskümmend kaheksa) krooni.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Salva Kindlustuse AS esitas 10 mail 2004. a Järva Maakohtule Edelaraudtee Veeremi OÜ vastu hagi, milles palus tunnustada oma õigust mitte maksta kostjale viivist 1 600 000 krooni. Hagi kohaselt toimus 6. märtsil 2003. a Raplamaal Aranküla raudteeülesõidul liiklusõnnetus, mille põhjustas OÜ-le Noval Transport kuuluv veoauto, mis ei andnud teed diiselrongile. Selle tõttu põrkasid diiselrong ja veoauto kokku. OÜ Noval Transport kui veoauto valdaja tsiviilvastutuse oli kindlustanud hageja. 6. märtsil 2003. a teatas kostja hagejale toimunud liiklusõnnetusest. Liiklusõnnetuse toimumise päeval algatas Rapla Politseiprefektuur liiklusõnnetuse kohta kriminaalasja. 26. märtsil 2003. a esitas kostja hagejale liikluskahju hüvitamise nõude, millele oli lisatud AS-i Ühinenud Depood poolt koostatud kalkulatsioon diiselrongi mootorvaguni taastusremondi tööde maksumuse kohta. Kalkulatsiooni kohaselt oli tööde maksumuseks 1 716 200 krooni, kuid märgitud oli ka, et remonttööde maksumus võib muutuda pärast varjatud vigastuste ilmsikstulekut. Liiklusõnnetuse kohta algatatud kriminaalasja menetlus lõpetati 20. juunil 2003. a. Tekkinud kahju eest on vastutav veoauto valdaja OÜ Noval Transport. 7. juulil 2003. a edastas OÜ Noval Transport hagejale kriminaalasja lõpetamise määruse. 8. juulil 2003. a tunnistas hageja liiklusõnnetuse liikluskindlustusjuhtumiks. 30. novembril 2003. a esitas AS Ühinenud Depood kostjale taastusremondi tööde kohta arve summas 1 741 200 krooni. Pärast seda maksis hageja kostjale hüvitise 1 600 000 krooni. Kostja pöördus kaebusega kindlustuse vahekohtusse ja nõudis hagejalt liikluskahju hüvitise väljamaksmisega viivitamise eest viivist 1 600 000 krooni. Kindlustuse vahekohus rahuldas kaebuse ja mõistis kindlustusandjalt välja 1 600 000 krooni viivist.

Hageja ei nõustunud kindlustuse vahekohtu otsusega ja esitas kahju tekkimise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 58 lg 4 alusel hagi, milles palus tunnustada tema õigust mitte maksta kostjale viivist 1 600 000 krooni. Kindlustusandjana on hageja täitnud kõik liikluskindlustuse lepingust tulenevad kohustused. LKS § 35 lg 1 sisust tulenevalt on vara rikkumise kahjuga tegemist siis, kui vara valdajal on kahju tekkinud ning ta on selle ka kandnud, st tasumise või maksmise kohustuse täitnud. LKS § 45 lg 2 järgi pikeneb LKS § 45 lg-s 1 sätestatud 30-päevaline tähtaeg, kui hüvitamise otsustamine või hüvitamine viibib taotlejast sõltuva asjaolu tõttu. Selliseks asjaoluks tuleb asjas lugeda tähtaeg, milles kostja enda valitud tööde tegijaga kokku leppis. Kui kostja oleks kokku leppinud lühemas tähtajas, oleks hageja talle hüvitise ka varem välja maksnud. Liikluskindlustuse varakahju korral vara taastamise kuluks ei ole kalkulatsioon vara taastamise kulude kohta.

LKS § 26 lg 2 p 4 kohaselt on liikluskahjuga tegemist vaid siis, kui sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahjuga. Kuna Rapla Politseiprefektuur algatas liiklusõnnetuse kohta kriminaalasja, oli politseil kahtlus vedurijuhi vastutuses. Enne liiklusõnnetuse eest vastutava isiku väljaselgitamiseks algatatud kriminaalmenetluse lõpetamist ei oleks olnud mõistlik hüvitist välja maksta. Isegi juhul, kui eeldada kostja seisukohtade paikapidavust, tuleks hagi rahuldada vähemalt osaliselt, sest hageja tegi juhtumi liikluskindlustusjuhtumiks tunnistamise otsuse 8. juulil 2003. a ja hageja viivitus saaks hakata kulgema 9. juulist 2003. a.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle jätta rahuldamata. Hagejal on kohustus maksta kostjale viivist. Hageja ei hüvitanud kostjale liiklusõnnetusega tekitatud kahju kooskõlas LKS §-ga 45. Kostja teatas hagejale õigeaegselt liiklusõnnetusest, esitas nõuetekohase liikluskahju hüvitamise nõude ning mootorvaguni remonttööde kalkulatsiooni. Kalkulatsioonist nähtus ühemõtteliselt, et remonttööde maksumus on vähemalt 1 716 200 krooni ning varjatud vigastuste ilmnemisel võib maksumus üksnes suureneda. LKS § 45 lg 1 alusel lasus hagejal kohustus teha hiljemalt 25. aprillil 2003. a otsus liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta. LKS § 35 lg-st 1 tulenevalt sai rahalise hüvitise väljamaksmise kohustus tekkida alles pärast seda, kui kostja on diiselrongi taastusremondi kulud kandnud. LKS § 35 lg-t 1 tuleks vaadelda koos LKS §-dega 41 ja 45, st et liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Kahju hüvitamise nõude esitamisel kindlustusandjale ei pea kannatanu LKS § 41 kohaselt esitama kahju kõrvaldamise tööde kohta arvet ega selle tasumist tõendavaid dokumente. Samuti ei nähtu LKS §-st 45, et eelnimetatud arve esitamata jätmine või arve tasumata jätmine oleks õiguslikuks aluseks liikluskindlustuse hüvitise hilisemaks väljamaksmiseks. Hüvitamise otsustamise tähtaeg ei pikenenud liiklusõnnetuse uurimiseks algatatud kriminaalmenetluse aja võrra ega samuti seetõttu, et hagejale ei olnud teada hüvitatava liikluskahju suurus ja/või et esinesid kostjast sõltuvad asjaolud, mis tingisid hüvitamise otsustamise viibimise.

3. Järva Maakohus rahuldas 15. detsembri 2004. a otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja õigust mitte maksta kostjale viivist 307 200 krooni. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1 292 800 krooni viivist.

Pooled ei vaidle liiklusõnnetuse toimumise asjaolude üle. Nad vaidlevad selle üle, millal tekkis hagejal liikluskahju hüvitise maksmise kohustus.

LKS § 45 lg 1 kohaselt tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Kostja esitas 26. märtsil 2003. a hagejale nõude liikluskahju hüvitamiseks koos remonttööde kalkulatsiooniga (remondieelarvega). Vaidlustatud ei ole asjaolu, et kostja esitatud kahju hüvitamise nõue vastas LKS § 41 nõuetele. Hageja ei teinud 30 päeva jooksul, arvates kahju hüvitamise nõude esitamisest, otsust liikluskahju hüvitamiseks või sellest keeldumiseks. Hageja ei ole veenvalt põhjendanud ega tõendanud, et enne 30. novembril 2003. a esitatud arvet polnud tal vajalikku teavet kahju suuruse kohta. Liikluskindlustuse seadusest ei tulene, nagu oleks ainsaks vara taastusremondi kulu (kahju suuruse) hindamise kriteeriumiks (tõendiks) vara taastusremondi arve. Liikluskindlustuse seadus ei välista võimalust teha asja kahjustamisest tekkinud kahju suurust kindlaks ka muude asjas esitatud materjalide ja seaduses ettenähtud võimaluste alusel ja abil.

Hagejal oli juba 26. märtsil 2003. a teada, milliseks võib kujuneda kostja mootorvaguni taastamisremondi kulu juhul, kui kahjustused piirduvad kalkulatsioonis märgitud remonditöödega, ning et ainuüksi tuvastatud vigastuste taastamisremondi kulu on suurem kui rahandusministri 26. septembri 2002. a määruse nr 111 liikluskindlustuse varakahju ja isikukahju hüvitamise piirmäärade § 2 p-s 2 kehtestatud liikluskindlustuse kindlustussumma ühe kannatanu kohta ühes kindlustusjuhtumis varakahju korral (suurem kui 1 600 000 krooni). LKS § 35 lg 6 kohaselt võib kindlustusandja kanda taastusremondi hüvitise pärast liiklusõnnetusega asjale tekitatud vigastuste ja tehtud remonditööde mahu või remondieelarve võrdlevat kontrollimist remondi tegijale või maksta kannatanule hüvitise olenemata sellest, kas remont on tehtud või mitte. Seega ei keelanud seadus hagejal kahju hüvitamise otsustamist ja hüvitamist enne remonditööde lõppemist ning enne seda, kui kostja tasus remonditööde eest.

Hageja ei vaidlustanud esitatud kalkulatsiooni (remondieelarvet) ega seda, et mootorvaguni taastamisremondi tööde tegemise kohaks valiti AS Ühinenud Depood. Tal oli õigus ja võimalus küsida igasuguste kahju suurust puudutavate kahtluste ja ebaselguste korral kostjalt või remonditööde tegijalt kohe täiendavat informatsiooni. Hageja väited kahju hüvitamise otsustamiseks vajaliku teabe puudumise kohta on vastuolus asjas uuritud tõendite ja hageja enda käitumisega, mistõttu ei saa hageja nendega õigustada LKS §-s 45 sätestatud tähtaegade eiramist.

Põhjendatud oli liikluskahju hüvitamise otsuse tegemise tähtaja pikenemine kriminaalasja menetluse aja võrra. LKS § 45 lg 2 mõtte kohaselt pikeneb sätestatud tähtaeg kriminaalmenetluse aja võrra. Rapla Politseiprefektuur algatas kriminaalmenetluse liiklusõnnetuse toimumise päeval, 6. märtsil 2003. a. Kriminaalasja menetlus lõpetati 20. juunil 2003. a kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samal päeval lõppes aeg, mille võrra hüvitise otsuse tegemise tähtaeg pikenes. Seega pidi hageja tegema otsuse liikluskahju hüvitamiseks 25. juunil 2003. a ning kandma rahalise hüvitise kostja pangakontole hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval, s.o 26. juunil 2003. a. Kuna hageja seda ei teinud, sattus ta 27. juunist 2003. a viivitusse. Seega hageja viivitas kostjale liikluskahju hüvitamisega 27. juunist 2003. a 30. detsembrini 2003. a.

LKS § 45 lg 4 kohaselt maksab hüvitamisega viivitamise korral hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja hüvitise taotlejale viivist esimesel kümnel päeval 1% iga viivitatud päeva eest ja 0,4% iga järgneva viivitatud päeva eest. Viivise arvestamise aluseks on tasumata hüvitis või teostamata hüvitamise väärtus, praegusel juhul 1 600 000 krooni. Hageja viivitas kostjale kahju hüvitamisega 187 päeva. Ta peab maksma kostjale viivist esimese kümne päeva eest 160 000 krooni ja ülejäänud 177 päeva eest 1 132 800 krooni, kokku 1 292 800 krooni.

Selleks, et ühemõtteliselt oleks arusaadav, mis sai kostja poolt kindlustuse vahekohtus algatatud vaidlusest 1 600 000 krooni viivise nõudes, tuleb, lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-132-04, viivis kohtu poolt põhjendatuks loetud ulatuses hagejalt kostja kasuks välja mõista ja seda olenemata asjaolust, kas kostja vastavasisulist vastuhagi kohtusse esitas või mitte.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnustada hageja õigust mitte maksta kostjale viivist summas 1 600 000 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. mai 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja teatas hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjust 26. märtsi 2003. a kirjaga, millele oli lisatud ka kalkulatsioon liikluskahju kohta. Hageja ei hüvitanud kannatanule kahju, samuti ei teatanud asjaoludest, mis takistavad kindlustushüvitise väljamaksmist LKS § 45 lg-s 1 sätestatud tähtaegade jooksul. Hageja ei ole kordagi kostjale teatanud, et ta kahtleb selles, et tegemist on kindlustusjuhtumiga või et kostja esitatud nõue ei vasta LKS §-s 41 sätestatule. Liiklusõnnetuse kohta algatatud kriminaalmenetlus lõpetati 20. juunil 2003. a ja sellest ajast oli teada isik, kes oli vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Kindlustushüvitis otsustati välja maksta alles 31. detsembril 2003. a. Liikluskahju jäi ka pärast remonttööde tegemist samasse suurusjärku võrreldes esialgse kalkulatsiooniga. Hageja ei toonud esile asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks usutavalt, et tal oli puudulik teave kindlustusjuhtumi kohta. Maakohus tõlgendas ja kohaldas õigesti LKS § 45 lg-t 1 ja § 35 lg-t 6. Hageja esindaja seletus, et kindlusandjal oli kahtlus, et kostja võib teha liiklusavariiga tekitatud tehniliste vigastuste remondi käigus ka remonttöid, mis ei ole seotud avariiga, ei ole asjas kinnitamist leidnud. Maakohus on õigesti hinnanud asjas kõiki esitatud tõendeid kogumis ja põhjendatult hagi rahuldanud. Kahju hüvitamise nõude esitas kostja hagejale 26. märtsil 2003. a. Nõudele lisatud kalkulatsiooni kohaselt on kostjale tekitatud liikluskahju algusest peale ületanud väljamakstavat piirmäära 1 600 000 krooni.

Maakohus leidis õigesti, et kindlustusandja poolt liikluskahju hüvitamine ei sõltu sellest, kas kindlustusjuhtumi tõttu kahjustatud vara on remonditud või mitte. Maakohus mõistis põhjendatult hagejalt kostja kasuks välja viivise 1 292 800 krooni. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuasjas nr 3-2-1-132-04 tehtud otsuses samuti asunud seisukohale, et kui kohus peaks jätma rahuldamata hageja nõude vahekohtu otsusega tunnustatud kohustuse puudumiseks, tähendaks see olukorda, mil kostja materiaalõiguslik nõue on küll rahuldatud, kuid tal ei ole täitedokumenti, mida esitada kohtutäiturile täitmiseks. Vahekohtu otsus ei ole maa- või linnakohtusse pöördumise tõttu jõustunud ning maa- või linnakohtu otsusega ei oleks kostja kasuks midagi välja mõistetud. Seega peaks kostja esitama hagi või lootma teise poole vabatahtlikult täitmisele või esitama vastuhagi. Eelneva tõttu rahuldas maakohus õigesti hagi hagejalt viivise väljamõistmise osas, kuigi kostja vastuhagi asjas ei esitanud.

Asjaosaliste põhjendused

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Ta palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti LKS § 35 lõikeid 1, 4 ja 6, § 45 lg-t 1, § 47 lõikeid 2, 3 ja 4.

Nõude esitamise hetkeks ei olnud kostja vara remonditud. Liikluskindlustuse seaduse kohaselt saab kahju suurust hinnata reaalsete kulude pinnalt, kusjuures üheks tõendiks on arve, kuid ka näiteks vara remonttööde vastuvõtu akt. Seega leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et liikluskahju hüvitamine hageja poolt ei sõltu sellest, kas kindlustusjuhtumi tõttu kahjustatud vara on remonditud või mitte.

Vastavalt LKS § 45 lg-le 1 tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui selleks on vajalik teave. Teave peab põhinema reaalsetel, mitte orienteeruvatel kuludel – LKS § 35 lg 1 järgi on vara rikkumise kahju selle taastamisremondi ja muud otsesed kulud, mida vara valdaja kandis liikluskahju tõttu; LKS § 47 lg 2 kohaselt hinnatakse varakahju suurust kahjustatud vara maksumuse või taastamiskulude kohta esitatud andmete ja tõendite alusel. Lisaks on kindlustusandjal kohustus tagada, et rikutud vara taastataks kvaliteetselt. Seega on kindlustusandja kohustatud jälgima, et hüvitis põhineks reaalsetel kulutustel.

Kohtute hinnatud kalkulatsioon ei ole oma olemuselt, liikluskindlustuse seaduse ja kindlustuspraktika kohaselt kahju suurust tõendavaks dokumendiks. Kalkulatsioon on oma olemuselt hinnang kahju suurusele. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kuna kalkulatsioonijärgne summa ületas hüvitatava maksimummäära, siis polnud oluline, palju remont tegelikult maksis. Liikluskindlustuse seaduse kohaselt ei rajane kahju hüvitamine ettemaksul.

Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti LKS § 35 lg-t 6. See säte annab kindlustusandjale võimaluse tasuda hüvitis ka enne vara remontimist, kuid ei kohusta kindlustusandjat maksma hüvitist remontijale või kannatanule enne remondi tegemist.

Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et hageja sattus viivitusse 27. juunil 2003. a, st seitse päeva pärast kriminaalasja menetluse lõpetamist. Kui lugeda kahjukäsitluse aja edasilükkavaks teguriks vaid kriminaalmenetluse aega, siis oleks kindlustusandja langenud viivitusse alates 8. augustist 2003. a, olles viivituses 146 päeva ja viivise summa oleks sel juhul 1 030 400 krooni. Hageja arvates oli tal õigus LKS § 45 lg 1 alusel menetleda juhtumit 30 päeva.

Kohtud rahuldasid ekslikult esitamata nõude. Nad ei märkinud, millist seadust nad kohaldasid hagejalt kostja kasuks 1 292 800 krooni väljamõistmisel. Seadus ei anna kohtule õigust kohaldada pretsedendiõigust või seda luua.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et reeglina peab kindlustusandja tegema otsuse liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta hiljemalt 30 päeva jooksul hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest alates (LKS § 45 lg 1). Kui juhtumi kohta toimub kriminaalmenetlus, millel on oluline tähtsus kindlustusandja otsuse tegemisele, peab kindlustusandja otsuse liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta tegema pärast kriminaalmenetluse lõppemist (LKS § 45 lg 2).

Hageja väide, nagu saaks kindlustusandja otsustada liikluskahju hüvitamise ning liikluskahju hüvitise välja maksta alles pärast kulude kandmist, võiks olla asjakohane siis, kui seadusandja kohustaks kannatanut esitama andmeid ka kantud kulude kohta. LKS §-st 41 ei nähtu, nagu peaks kannatanu enne liikluskahju hüvitamise nõude esitamist kandma mingisuguseid kulusid või nagu peaks kannatanu esitama oma nõudes andmeid kulude kohta. LKS § 35 lg-t 1 tuleb vaadelda koos LKS §-dega 41 ja 45. LKS § 45 lõigete 2 ja 3 kohaselt ei sõltu liikluskahju hüvitamise otsuse tegemine taastusremonti tegeva isiku poolt arve väljastamisest või kannatanu poolt selle arve alusel tasumisest. Seega on põhjendamatu hageja väide, nagu saaks vara rikkumise kahjuga tegemist olla ainult siis, kui kannatanu on vastava kahju kandnud. Seadusandja ei ole seadnud piiranguid andmetele ja tõenditele, millest lähtudes saab kindlustusandja hinnata varakahju suurust, ning järelikult saavad vastavasisulisteks andmeteks ja tõenditeks olla ka remonttööde kalkulatsioonid, eelarved jms dokumendid.

LKS § 45 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et asjas tähtsust omava kriminaalmenetluse toimumise korral ei pea kindlustusandja tegema otsust liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta 30 päeva jooksul alates nõude esitamisest. Kriminaalmenetluse toimumise korral lasub kindlustusandjal kohustus teha liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus kriminaalmenetluse lõppemisele järgneval tööpäeval. Kui kindlustusandja ei ole piisavalt hoolas ega jälgi, millal kriminaalmenetlus lõpeb, satub kindlustusandja liikluskahju hüvitamisega viivitusse.

8. Riigikohtu istungil jäid poolte lepingulised esindajad kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja taotles kostjalt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude 28 602 krooni ja 45 sendi väljamõistmist. Kostja esindaja taotles õigusabikuludena 7658 krooni ja 20 sendi väljamõistmist hagejalt.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Kohtud tuvastasid, et 6. märtsil 2003. a toimus liiklusõnnetus, milles sai kahjustusi kostjale kuuluv diiselrong. Liiklusõnnetuse põhjustas veoauto juht, kelle vastutuse oli kindlustanud hageja. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja teatas hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjust 26. märtsi 2003. a kirjaga, millele oli lisatud kalkulatsioon liikluskahju kohta, ning et hageja hüvitas kostjale kahju 31. detsembril 2003. a. Pooled vaidlevad selle üle, millal tekkis hagejal kahjuhüvitise maksmise kohustus.

11. LKS § 45 lg 1 kohaselt tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Vastavalt LKS §-le 46 on kindlustusandja kohustatud kindlustushüvitist taotlevale isikule ja kindlustusvõtjale kirjalikult edastama kahju hüvitamise või sellest keeldumise otsuse. Hageja ei ole väitnud, et kostja esitatud kahju hüvitamise nõue ei vastanud LKS §-s 41 sätestatud vorminõuetele. Ta ei ole teinud LKS § 45 lg-s 1 ettenähtud otsust kostjale liikluskahju hüvitamiseks või sellest keeldumiseks. Kahjuhüvitise maksmisega viivitamist põhjendab hageja sellega, et tal puudus kahju suuruse kohta vajalik teave ning et ta ei pidanudki kostjale hüvitist maksma enne, kui kostja oli kulutusi kandnud. Hageja sai kostja kantud kulutustest teada 30. novembril 2003. a AS-i Ühinenud Depood poolt kostjale esitatud arve kaudu.

12. Kohtud tõlgendasid õigesti liikluskindlustuse seadust ja leidsid, et hageja oli kohustatud kostjale hüvitist maksma sõltumata sellest, kas kostja oli kulutusi kandnud või mitte.

Kahju hüvitamise ulatust reguleerivad võlaõigusseaduse 7. peatüki sätted (VÕS §-d 127–135). Need sätted on üldsätetena kohaldavad ka liikluskindlustuse seaduse suhtes. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Asja kahjustamise eest vastutav isik peab asja parandamise mõistlikud kulud (vt VÕS § 132 lg 3) hüvitama viivituseta, et kannatanul ei tekiks täiendav kahju, näiteks VÕS § 132 lg 4 esimese lause alusel hüvitama kahjustatud asja asendamise kulude näol. Asja kahjustamise korral on asja parandamise kuludes väljenduv kahju kui otsene varaline kahju arvestatav ja hüvitatav asja kahjustamise hetkest (vt VÕS § 128 lg 3 ja § 132 lg 3).

Vastavalt LKS § 7 lg-le 1 on kindlustusandja kohustatud hüvitama kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKS § 47 lg 3 sätestab, et varakahju hüvitamisel seatakse eesmärgiks kindlustusjuhtumi eelse olukorra taastamine ning et hüvitada tuleb kindlustusjuhtumi eelse olukorra taastamise mõistlikud kulud. Varakahju suurust hinnatakse LKS § 47 lg-st 2 tulenevalt kahjustatud vara maksumuse või taastamiskulude kohta esitatud andmete ja tõendite alusel. Nendes sätetes ei ole öeldud, et kannatanu peaks olema hävinenud asja asemel muretsenud uue asja või siis kahjustatud asja taastanud. LKS § 45 lg 3 sätestab, et kui liikluskahju suurust ei ole sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud aja jooksul võimalik selgitada, tehakse hüvitamise otsus osa kohta, mille suurus on teada. Kuigi LKS § 35 lg 1 sõnastuse kohaselt võiks järelda, et vara rikkumise kahjuks on üksnes kantud vara taastamisremondi kulud, ei välista see säte kolleegiumi arvates liikluskindlustuse seaduse puhul VÕS § 128 lg 3 ja § 132 lg 3 kohaldamist. Seega oleks pidanud hageja tegema LKS § 45 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul (arvestades ka LKS § 45 lg-s 2 sätestatut) otsuse selle kohta, kas ja missuguses ulatuses ta peab kahju suurust tõendatuks.

13. Kohtud tõlgendasid ebaõigesti kõnealuse liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKS § 45 lg 2 esimest lauset. Selles öeldi, et LKS § 45 lg-s 1 nimetatud tähtaeg pikeneb kindlustusjuhtumi kohta toimuva tsiviilkohtu-, kriminaal- või haldusmenetluse või kindlustuse vahekohtu menetluse aja võrra, kui sellisel menetlusel on otsuse tegemisel oluline tähtsus. Kolleegium leiab, et tegemist on tähtaja kulgemise peatumisega. Kuna kostja esitas kahju hüvitamise avalduse ajal, millal menetleti kindlustusjuhtumi kohta algatatud kriminaalasja, siis ei olnud avalduse esitamise ajaks veel LKS § 45 lg-s 1 nimetatud tähtaeg kulgema hakanud ja hagejal võis LKS § 45 lg-s 1 ettenähtud otsuse tegemiseks aega olla 30 päeva pärast kriminaalmenetluse lõppemist. Seda aga vaid juhul, kui kriminaalmenetlusel oli otsuse tegemisel oluline tähtsus. Kohtud ei ole viimati nimetatud küsimuses seisukohta võtnud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus otsustama, mis ajast alates oli hageja hüvitise maksmisega viivituses.

14. Riigikohtu tsiviilkolleegium on analüüsinud kohtuasjas nr 3-2-1-132-04 18. novembril 2004. a tehtud otsuses kindlustuse vahekohtu otsuse täidetavust juhul, kui pool on pöördunud maa- või linnakohtusse nõudega paluda mitte tunnustada kohustust, mis on hagejale pandud vahekohtu otsusega (vt RT III 2004, 33, 350). Selles otsuses leidis kolleegium, et LKS § 58 lg-st 4 tulenevalt ei jõustu vahekohtu otsus, kui pool esitab pärast vahekohtu otsuse tegemist samas vaidluses hagiavalduse teise poole vastu, ning et hagi rahuldamata jätmise korral mõistetakse hagejalt kostja kasuks välja vahekohtu otsusega väljamõistetu. Kolleegium jääb nimetatud seisukoha juurde.

15. Riigikohtu istungil esitas hageja lepinguline esindaja taotluse mõista kostjalt välja hageja kantud õigusabikulu 28 602 krooni 45 senti. Kostja lepinguline esindaja esitas taotluse mõista hagejalt välja kostja kantud õigusabikulu 7658 krooni 20 senti. Kohtukulude väljamõistmise otsustab asja lõplikult lahendav kohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemustele.

Ants KULL Lea LAARMAA Tambet TAMPUU

/otsingu_soovitused.json